01.11.2002 |
Jaak Eesel
Ohtlik arheoloogia |
Arvustused |
Laest tilkus vett. Põrand oli külm. Ukseavast
tekkinud tuuletõmme võlus mulle
kananaha ihule. Nihutasin oma laptopi tulevasest loigust
kõrvale, võtsin selle sülle ja
hüüdsine Fernandesele: «Mine välja,
võta juhe kaasa ja ühenda mind satiga, ja
kähku.»
See oli mu teine suur avastus selles maailma kultuuri
varakambris, nagu seda kutsus mu kallis kadunud professor.
Nazcas olid elanud arvatavasti inkad ja maajad, arvasin ma. Kuid
professor ei olnud minuga selle punkti kohalt ühel meelel.
Ta ei olnud kunagi minuga ühel meelel, peale ühe asja:
ta tunnistas, et mul on kuradima palju annet. Nüüd
tõestan, et mul on õigus!
Läppar hakkas levitama vaikset suminat -- see
tähendas, et Fernandes oli kaabli akuga ühendanud.
Monitor lõi sinakashallilt helendama, viskas ette kirja
LOADING... PLEASE WAIT... Kasutasin hetke ja vaatasin enda
ümber, olgugi et mu silmad ei suutnud läbi tungida
sellest pimedusest, mis oli tuhande aastaga siia lõksu
jäänud.
Hauakambri avavus oli 1,5 meetrit pikk, poole võrra
kitsam, ohtralt kaunistatud igasuguste piltkirjadega. Juba need
andsid tunnistust, et siin olid elanudasteegid. Mu kuklakarvad
tõusid püsti mõtledes tunnustusele ja aule,
mille saan Rahvusvahelise Arheoloogia Seltsi iga-aastasel
kokkutulekul -- nad saavad lõpuks näha, kes
on vana narr ja kes kahe jalaga maa peal -- jah, siin on
mu pilet ajakirjadesse, poliitikasse, võimule, kuid mis
tähtsam -- võimule.
Kamber ise oli veel uurimata, kõik mu valgustandvad
vahendid olid saanud läbimärjaks koos mu seljakotiga,
kui me koos Fernandesiga ja kalli professoriga läbi selle
neetud mädasoo olime sumanud. Mu rõõmu
kahekordistas mälestus, kuidas professor oli tunnistanud
üles, et ta oli mu peale kade, jah, minu peale, selle
sajandi suurima avastuse tegija peale.
See templikomplekt oli jäänud varjatuks
satelliitidele, isegi pärismaalastele, kellel oli siit kahe
miili kauguses väike küla. Aga mu meetodid olid
kandnud vilja, olgugi tembeldatud
«naeruväärseteks». Ma näitan neile veel
naeruväärsust, kui ma märgin oma asukoha
läbi GPS-i. Kuvar teatas: LOADING COMPLETE... UPLINK
ACTIVATED...
Ma ei suuda kirjeldada tunnet, mida ma tundsin, sisse
toksides koordinaate ja oma andmeid, enda teadmata lasin aeg-
ajalt välja sundimatu naerulagina. Rumalad harimatud
pärismaalastest talupojad: nende esiisade kuningas,
Lõuna-Ameerika Verepreester, Tulekummardajate Isa
Quetzalcoatl oli maetud siia, otse peatempli altari sisse
-- Eldorado rajaja, rikkaima impeeriumi omaja, julmim
kõigist oma järgijatest oli puhanud oma hauas kogu
see aeg oma järeltulijatest ainult miilide kaugusel
-- järeltulijatest, kes nüüd omavad
õigust kõigele sellele, mis peaks olema minu.
Ainult minu.
SENDING REQUEST... PLEASE WAIT... 16%... 42%... 71%... Ja
järsku... Monitor sähvatas ja kustus siis aeglaselt,
viies ekraanilt pildi ja valguse. Alguses istusin lihtsalt
vaikselt, olles jahmunud ja segaduses. Kontrollisin kobamisi
juhtmeid, kõik oli korras. Asetasin targa arvuti
ettevaatlikult maha ja tormasin õue. Päike pimestas
mu pimedusega harjunud silmi. Ma ei suutnud seda uskuda: saatja
koos akuga oli kiviga puruks tambitud, süüdlast aga
polnud ei kusagil näha.
Haarasin kätega juustest. Neetud! Neetud! Miks nii? Kes
julges mind segada? Nüüd, kui ma olin nii lähedal
oma elutöö lõpetamisel. Ka Fernandes oli
haihtunud, leidsin kivi pealt musti juuksekatvi ja verd, mida
leidus ka ohtralt maas.
Tuhat kuradit! Tegin nagu kivi ja seisin paigal vaikselt ja
liikumatult. Mitu neid on? Mida nad tahavad? Kas nad
jälgivad mind praegugi? Mida ma ometi vatran, muidugi on
neid veel ja nad võivad kohe järgmise puu taga
varitseda. Pöördusin kannapealt ringi ning tormasin
ummisjalu uksest sisse, arvuti taha mingi ähmase
kindlustundega, nagu suudaks kilo plastmassi ja vasktraati
kaitsta mind kuuli ja leegi eest.
Kas see oli oksa praksatus, mida ma just õues kuulsin?
Haarasin matšeete vöö vahelt välja, taganesin
koperdades tahapoole, pimedasse, kus arvasin nägevat
hämarat nurka. Maa oli märg ja libe, libisesin
kätel ja põlvedel roomates, kuid valu oli asendunud
hirmuga.
Kes need põrgulised olid? Jäi üle vaid
oodata. Kuulsin juba selgemini kellegi lohisevaid samme, nende
omanik eu teinud katset neid varjata. Mind polnud kunagi
haaranud selline kabuhirm nagu praegu. Olin valmis peaga vastu
seina jooksma, see võrdus tundega, mida olin tundud paar
minutit tagasi satelliidi võrku sisse logides. Ainult
nüüd olin surmasuus.
Need jalasammud, see on surm, see on surm! Pigistasin
värisevate kätega matšeetet, jalad niikuinii enam ei
kandnud, istusin nurgas ja värisesin... Aeg venis nagu
siirup, nägin, kuidas mu saatuse vari aeglaselt uksele
ulatus, siis seisiski too juba uksel ees, takistades mulle kalli
valguse sisse pääsemist.
See... see ei saanud olla... Karjatasin kähedalt,
pillasin külmrelva ning tormasin kabuhirmus koolnust
mööda, välja, välja sellest jäleduste
pesast, kus kõik mu unistused ja lootused olid
purunenud... Ma jooksin ja jooksin...
Professor Engell heitis veel viimase pilgu oma õpilase
laibale, enne kui kopterivints selle oma alusel üles
vinnas. Pööranud pilgu, söandas kohalik
võimuesindaja Huanez talt uuesti küsida: «Saan
aru teie kaotusevalust oma sõbra ja õpilase
üle, kuid kas saaksin kasvõi mingisuguse
ettekujutuse sellest, kuidas ta hukkus? See kõik on nii,
kuidas ütledagi...»
«Omadega perses.»
«Akadeemiliselt öeldes küll,» irvitas
Huanez.
«Me asusime otsima üht teatud templikompleksi, muud
teil meie ülesande kohta tarvis teada pole. Ületades
seda mädasood siit lõuna pool...»
«Patzcali Verd...»
«Mida iganes. Kahjuks olid ta närvid selle
ülesandega liiga pingule läinud... kõik see
aastatepikkune töö ja nii... Arvan, et tahtis seda
kõike endale... ma ei tea mis talle pähe
lõi... võib-olla mõjusid talle soogaasid.
Asjad läksid kahjuks nii, et ta ootas kuidas teejuht
Fernandes neist kenasti ette jõuab ja enne kui arugi
sain, lõi ta mulle selja tagant vastu pead ning surus
mind mu oimetus olekus vee alla...»
«Vaene mees, pea igasugu pahna täis... Kummaline
ikkagi,»
«Mis asi on kummaline?»
«Noh, kuulge,» muutus Huanez tõsiseks,
«tal oli ju ikkagi pistoda rinnus ja pea lõhki.
Kuida seda seletada? Metsloomad?» Ta irvitas uuesti oma
mõttelageduse tippsaavutuse üle.
«Pärismaalased. Kuulge, kui saaks natuke
privaatsust, mu tuttav tapeti just... Ma, noh, saate aru
ju...»
Huanez noogutas, sülitas arusaavalt maha ja asus oma
saatjaskonnaga tagasiteele.
Kui viimanegi inimene peale oli tihnikusse raiutud tee jalge
alla võtnud, suundus Engells varjatud templi tagaossa,
sikutas sealt välja pooluimase Fernandese keha ning vinnas
suure vaevaga õlale.
Kui Huaneze kaaslane tagasi oma mütislotut otsima tuli,
kuulis ta justkui kusagilt maa alt tulevat sõnumist:
« ZARIATNATMIX, JANNA, ETITNAMUS, tõuske üles
oma uinakust, oo ma juhin teid Pühade Nimede käsul:
OXAS, MAVOC, BAYAR! YOG- SOTHOTH! QUETZALCOATL! Tõuse! Ja
teeni!»
Kui Huanez lähimast linnast politseinikud koha peale oli
juhatanud, leidsid nad varjatud templi sissepääsu,
altaril lebava surnud mehe ning lõhutud altariastmed,
mille all oli olnud varjatud avavus, just parajalt suur, et
varjata inimest. Kogu kamber oli seest kuum nagu saun, maas
vedeles pistoda. Paljud kaasatulnud külaelanikud
lõid ette risti, mõni vanem inimene aga suudles
värisedes mingit ebajumalakujukest.
Politseinik pühkis oma kiilakalt pealaelt higipiisku,
küsides Huanezelt: «Sul ona kohalikku verd ikka oma
perekonna liinis, sa tunned neid inimesi. Mis siin nende arust
toimus?»
Huanez lasi katkistel kollastel hammastel end näidata ja
viskas nagu mokaotsast: «Ah, ei midagi, vanainimeste
ebausk. Nad arvavad, et Anti-Kristus äratatai just
üles.»
Päike vajus horisondi taha, jättes mulje, nagu
oleks jõevesi olnud veri. Egiptuses kogunesid mustad
pilved ja külmalaine pühkis üle Sudaani. Lengi
platool tõi lahti pääsenud Fenrir kuuldavale
kohutava uilge, mis tõi kuuldusi tulevast
Ragnarokist.
Huanez ainult irvitas. Ja sülitas veel korra maha.
|