Õues oli oktoobrikuu viimane päev. Ilm
väljas oli sügiseselt karge ja kõle. Puhus
külm tuul ja temperatuur püsis nulli pügala
piires. Kell oli 17.16 ja Boheem valmistus tööle
minema. Kell 18.00 pidi ta Kunstimuuseumi valvesse asuma.
Boheem oli keskmist kasvu, prillidega, kahekümne nelja
aastane vabameelne poissmees. Muidugi polnud Boheem tema
pärisnimi, kuid kõik hüüdsid teda nii.Ta
oli selle nimega nii harjunud, nagu oleks ema talle selle
andnud. Pistnud võileivad ja teepakki õlakotti,
astus ta uksest välja ja lukustas ukse. Varem polnud uksel
lukku olnud, kuid pärast seda, kui Boheem hakkas muusikat
kollektsioneerima, pani ta sõprade tungival
pealekäimisel luku ette, et iga mööduja tema
varaaita tühjaks ei teeks.
Kartuli tänavast tuli Kunstimuuseumi oma poolteist-kaks
kilomeetrit. See maa oli läbitav kahekümne minutiga,
kui mõni tuttav kohtumisel liiga pealetükkiv ei
olnud. Täna ei paistnud ühtegi tuttavat. Ilmselt oli
ilm nad ära kohutanud. Sellest polnud ka midagi, sest
noormehel poleks niikuinii aega, et nendega lobiseda.Külm
tuul sundis teda oma rõivastuses korrektuure tegema,
Boheem tõstis jopikrae üles ja kohendas salli.
Surudes lõua vammusesse, lisas ta käiku.
Raekojaplatsis kella kiiganud, nentis ta, et on veel
kakskümmend minutit aega. Isegi siin polnud suurt rahvast,
kuigi tõotas tulla vaimude öö. Arvatavasti olid
kõik «nõiad» kohvikutesse-baaridesse
põgenenud.
Muuseumi ukse avas nagu tavaliselt koristajatädi.
Tädi Maali oli oma pensioniea parimates aastates,
võiks öelda, et võimete tipul --
alati, kui Boheem saabus valvesse, oli ta jõudnud
koristamisjärjega viimasesse, keldriruumi.
«Tere õhtust!» teretas Boheem.
«Täna on koerailm.»
«Ega seal head loota ei ole. Hea, kui tuul pikali ei
lükka!» torises tädi Maali. «Ma sain
täna varem valmis. Head vaimude ööd sulle! Ma
hakkan nüüd minema.»
«Head püha!» Soovis Boheem ja sulges ukse.Lukk
oli automaatne.
Hubaselt vilistades seadis mees sammud valvurikamorka poole.
Pesnud käsi ja tegelenud muude väikeste pisiasjadega,
seadis ta kannu pliidile mõttega teed keeta. Kell sai
kuus ja Boheem lülitas signalisatsiooni sisse lootes
südamest, et tuul seda sisse ei lülita. Aga
võta näpust! Tee sai just valmis, kui neljas
signalisatsioonituli vilkuma hakkas. Seda saatis vali undamine
nagu hädapasun. Neljas valvelõik oli maja taga
hoovipeal. Et seda näha, pidi teisele korrusele
näitusesaalidesse minema. Lülitanud saalid valve alt
välja võttis Boheem kirudes taskulambi ja läks
kohusetundlikult trepist ülesse. Tavaliselt oli see tuul
või linnud, kes signalisatsiooni tööle panid,
kuid Boheemi kohusetunne ei andnud talle rahu. Kõndides
kiirel sammul läbi saalide komistas ta millegi otsa ja
lendas kõhuli.
»Kurat!» sõimas ta. Siis meenus talle, et
täna oli uus näitus püsti pandud. Suunanud
valgusjoa skulptuurile, mis see kahtlemata oli, nägi ta
kahte kuju, millest üks oli teisest poole suurem.
Kärmelt püsti tõusnud suundus ta tagumise akna
poole. Nagu oodata oligi, ei olnud õues kedagi, ainult
signalisatsioonitraadid kõikusid tuule käes.
Valgustades taskulambiga õue valgustades liikus Boheem
piki akende rivi. Näha polnud küll midagi. Kahe akna
vahel rippus maal. Valgustatud juhuslikust valgusest, paistis
sealt vanamehe nägu. Kena korrapärane nägu,
mõtles noormees. Korraga talle tundus, et vanamees pildil
naeratab. Boheemil tõusid sellest mõttest
kuklakarvad püsti. Kontrolliks suunas ta lambi pildile.
Vanamees naeratas tõesti. Noormees oleks võinud
vanduda, et hetk tagasi oli tal mõtlik-tõsine
ilme. Küllap on see valgusmäng. Boheem ohkas ja liikus
saalis edasi. Korraga turgatas talle pähe, et võiks
igavuse peletamiseks näituse üle vaadata. Teetass oli
ununenud.
Valgustuse lüliti asus saali kaugemas otsas, seal kus
oli peasissepääs. Ettevaatlikult astudes liikus mees
sinnapoole, kartes sattuda mõne kurat teab kuidas
paigutatud skulptuuri otsa. Taskulambi tulesilm oli lahja nagu
tattninalamp. Patareid hakkavad vist tühjaks saama! Boheem
vajutas tule põlema ja kissitas silmi. Erk
päevavalgustus ujutas saalid üle. Harjunud valgusega,
luges ta uksel seisvalt sildilt: «Eesti
mütoloogia.» Ahah! Ta kustutas taskulambi ja asus
kõige esimest maali uurima.
Sellel oli kujutatud vanu eestlasi oma
igapäevatoimingute juures: Naised keetsid lõkete
kohal süüa ja pesid pesu; mehed nülgisid
põtra. Vaatamata oma ilusale kujutusele jättis see
maal Boheemi külmaks -- see tundus kuidagi
igapäevane. Järgmisel pildil oli kujutatud
linnaehitust. Tugevad soonilised mehed vinnasid esiplaanil
palki. Taamal seisis mõõgale toetudes
vägilasekasvu mees, ju vist pealik ja jutles teisega.
Kaugemal -- merelt saabusid laevad. See joonistus oli
huvitavam: oli tunda pinget. Nurgas seisis skulptuur
«Näkid hullamas». See oli päris ahvatlev.
Kenad naiselikud näkid pritsisid üksteist veega ja
harjasid teineteisel juukseid.
Niimoodi liikudes jõudis ta märkamatult taas
vanamehe pildi juurde. Seekord jäi ta maali hindavalt
silmitsema. See oli maalitud kenasti õlivärvidega.
Kõik tundus kenasti paigas olevat. Paistis, et kunstnik
oli kasutanud kuldlõiget. «Taevataat», luges
mees pildinurgast poolkõvasti.. Nojah, selleks sobis ta
suurepäraselt. Asunud detaile uurima, jahmus ta : pilt
hakkas korraga valgust kiirgama. Boheem tundis, kuidas süda
rokirütmis verd pumpab: mälestusena
lapsepõlvest tundis ta aukartust üleloomuliku ees.
Hüpanud maali eest sammu tagasi jäi ta taevataati
jõllama. Nüüd ta nägi, kust valgus tuleb
-- ümber vanamehe pea oli laotunud kuldne aura.
Boheem neelas klimbi alla ja püüdis mitte verest
välja lüüa. Korraga tõstis taevataat
näpu ülesse ja sosistas: «Ära nimeta asju
oma nimedega! Kõik ei ole nii kindel, kui tundub!»
Noormehel vajus suu lahti. Kui nüüd sellest kellelegi
rääkida, siis mind naerdakse välja.Otsustades
mängida julget, küsis Boheem: «Kuidas sa ellu
ärkasid?»
Taevataat kortsutas kulmu ja lausus: «Noormees, kas teid
pole õpetatud vanemaid inimesi teietama?»
«Sa... te ütlesite inimene! Kas taevataat on
inimene?»
«Hmmhh! Muidugi inimene, sa mõtlesid, et mingi
ürgelajas või?» Taevataat naeratas
kavalalt.
Boheemile tulvas puna näkku: «Ma mõtlesin,
et te olete ikka üliolend!»
Taevataat näis kimbatuses olevat: «Nojah!
Üliolend küll, aga ikkagi inimene. Mul on lihtsalt
arenenud meeled!»
Lasknud Boheemil seda mõtet natuke aega seedida, lisas
ta: «Sa parem mine vaata, kelle sa lahti lasid!»
« Kelle?» oskas Boheem ainult juhmilt
küsida.
«Mine vaata seda skulptuuri, mis seal seina taga
seisab!»
Noormees lasi kõrvad lonti ja läks näidatud
suunas. Seina taga seisval skulptuuril oli ilmselgelt midagi
puudu. «Kalevipoeg vanapaganat aheldamas» luges ta
sildilt. Ta vaatas skulptuuri: nojah, vanapagan oli puudu! Aga
kuidas ma ta vabastasin? Taevataat ütles, et ära
nimeta asju oma nimedega... Siis talle meenus, et siin kukkudes
oli ta kirunud kuradit... Nojah! Aga miks nad vabanesid
-- varem pole seda juhtunud! Midagi ta meeltes koitis,
kuid vastus polnud veel käes. Peab küsima!
Ennast tagasi hoides läks ta taevataadi juurde.
«Ütle, miks te just täna vabanesite?»
Samas oli talle see selge: täna oli ju
vaimudeöö.
Vanamees naeratas: «Said vastuse! Täna õhtul
ei tohi kõiki asju nende pärisnimedega nimetada!
Nüüd ei aita muud kui et sul tuleb vanakurat tagasi
aheldada!»
See jutt ajas Boheemil kananaha ihule: «Kuidas mina
temast jagu saan?»
«Eks sa ise tead, võta või näkid
appi!» vastas vanamees.
«Näkid?» Hüüatas Boheem. Samas
hakkasid nimetatud elama. Vett pritsides tulid nad Boheemi
poole.
«Ma ju hoiatasin!» tõreles ätt.
Boheemil hakkas kõigest sellest pea ringi käima.
«Kurat võtaks!»Vandus ta ja samas kahetses.
Kuskilt kaugemalt oli kuulda raskete sammude müdinat ja
saali teise ukse peale ilmus vanakurat kõiges oma ilus.
Punased silmad hiilgamas, ilge grimass peas hiilis ta Boheemi
poole. Boheem taltsutas tahtejõuga oma hirmu, et mitte
püksi teha. Ta taganes ja põrkas pildiraami
vastu.
«Tule siia minu seljataha!» õpetas
taevataat.
Boheem vaatas hetkelise kõhklusega pilti ja olles
kindel, et põrkab vastu seina, hüppas ta pildi
poole. Oma imestuseks maandus ta vanamehe kõrval:
«Tänu jumalale!» pomises ta.
«Pole tänu väärt.» Vastas
taevataat.
Boheem heitis pilgu saatana poole. See oli üsna pildi
juurde tulnud ja luuras.
«Anna ta mulle.»lipitses ta Jumala ees.
«Sulle ei anna ma kedagi!» Põrutas taevataat
sauaga vastu maad.
«Ta ise kutsus!» rääkis kurat edasi.
«Kao siit, enne kui ma sind kõrvetan!» Jumal
lõi uuesti sauaga vastu maad, nii et sädemeid
lendas.
Kurjalt urisedes läks vanapagan eemale ja hakkas
näkke käperdama. Need ainult kilkasid.
«Hommikuks peab ta oma kohal olema!» tähendas
Jumal.
Boheem vaatas saatanat, kes näkkidega lõbusalt
aega veetis. Tal ei paistnud midagi mureks olevat. Küll aga
oli noormehel! Mida juhataja hommikul ütleb, kui avastab,
et pool skulptuuri on puudu... ja mida ta veel inimestele teha
võib! Oi seda jama! Vanapagana püüdmisest ei
tahnud ta mõeldagi. See hammustab tal poole sammu pealt
pea otsast. Kuid ega vist muud üle jää.Ta
võttis julguse kokku ja küsis: «Kuidas ma ta
tagasi saan?»
«Ega sul vist muud üle ei jää, kui tuleb
Kalevipoeg appi võtta!» tähendas taevataat.
Vohh! Kuidas ta ise selle peale polnud tulnud. Täna oli
aju kuidagi kinni. Paha tähtede seis vist, mõtles
Boheem. Samas ta muigas -- kui tähtede seisu ootama
jääda, siis jääb vist pool elu elamata. Ta
võttis julguse kokku ja hüppas pildi seest
välja ja hakkas Kalevipoja poole minema. Vanakurat
näitas talle hambaid ja naeris siis.
Boheem läks teise saali ja jäi muinasmeest vaatama.
Kalevipoeg oli peaaegu kolme meetri pikkune ja õlgadest
nii lai, et sinna oleks võinud laduda veel kuus pead.
Näol püsis tal pingutuse ja nürimeelsuse
mask.
«Kalevipoeg!» hõikas Boheem.
Kuju vabanes pingest ja vaatas küsivalt ringi: et kus
see hüüdja on? Näinud Boheemi ta naeratas.
«Mes sul muress, väikemiis?» susistas ta
läbi hammaste. (Sarviku kadumist polnud ta tähele
pannud).
«Sarvik lasi lesta!»
«Möhh?» Ei saanud Kalevipoeg asjast aru.
«Nohh, tead see vanapagan jooksis ära!»
«Aaaa! Kus tas läts?»
«On seal teises ruumis, jamab näkkidega!»
Näitas Boheem näpuga.
«Kaeme perra!» kuulutas Kalevipoeg ja astus aluselt
maha, nii et põrand põrus. Et ukseavast läbi
mahtuda, pidi ta kükki laskuma. Boheem piilus
mehemüraka seljatagant. Nii kui Kurat Kalevipoega
nägi, andis ta jalgadele valu, nii et kabjad välkusid.
Kalevipoeg tatsas talle järele. Nii nad silmist kadusidki.
Ainult raske jalamüdina kaudu võis nende asukohta
aimata. Boheem märkas, et kohas kus näkid olid
vanapaganaga lõbutsenud, on põrand must ja
läks harja ja pange järele. Tulnud tagasi, hakkas ta
pahaaimamatult põrandat pesema. Korraga kuuldus
seinatagant müdinat ja enne kui noormees oli selleks
valmis, kargas saali kurat. Tagaajamine oli ta õige
vihaseks muutnud. Silmamunasid pööritades, ila
tilkumas välgutas ta hambaid ja lähenes. Ennemuistsete
juttude kaudu oli Boheemil meeles, et ega saatan silmapaistev
nupumees ei olnud. Osutades näpuga kuradi seljataha,
hüüdis ta: «Näe, Kalevipoeg!»
Saatan keeras kiiresti ringi. Boheemil oli mõttes tuld
tõmmata (s.t. jalga lasta), kuid esimene samm oli liiga
tormakas ja ta libises märjal põrandal. Kena
piruetiga lendas ta kõhuli. Jõudnud ennast vaevu
ümber pöörata ja kurat oligi tal kukil. Saatan
kummardus ja avas lõuad, et teda ninast näksata.
Raske olukord muutis Boheemi julgemaks, ning ta toppis ta
märja lapi vanapaganale lõugade vahele, pekstes
sarvikut rusikatega. Kurat paistis rohkem solvunud kui vihane,
et kena lihatüki asemel oli talle märg kalts
suutäieks. Läkastades hakas ta seda välja
tõmbama. Saatana haare oli lõdvenenud, ning Boheem
viskles tema alt välja. Haaranud harjavarre asus ta
kaitsele. Parim kaitse on rünnak ja Boheem lajatas harjaga
täiest jõust sarvikule lagipähe. Kahjuks ei
olnud harja tootjad sellise kasutamismoodusega arvestanud ja
vars raksatas pooleks. Kostis metalne kõmin, nagu oleks
vastu panni löödud. Vanapagan ainult turtsatas.
Nüüd oli ka Boheem vihaseks saanud: mis see siis on,
et üks kuradi skulptuur ajab teda taga ja tahab tema ihust
maitsvat suutäit näksata. Haaranud sarvikul ühest
käest ja kaelast, sooritas ta igati korraliku
nupuvõtte. Saatan oli küll selili, kuid viga oli
selles, et nende pead olid liiga lähestikku. Kasutades seda
ära, näksas kurat Boheemi kõrvast. Noormees
lasi sarviku kaela lahti ja haaras enda kõrvast.
Momentaalselt oli deemon istuli. Õnneks kostus
läheneva Kalevipoja samme.
Saatan tõusis püsti ja tahtis sääred
teha, kuid Boheem rippus tal käe küljes.
«Hoia taŽ kinni!» hüüdis Kalevipoeg.
Boheem tegi mis kästud. Andmata mingit hoiatust,
hüppas Kalevipoeg nagu ameerika jalgpallur kogu
keharaskusega saatanale peale. Kahjuks jäi ka Boheem suure
kogu kehamassi alla. Kostus ilge mürts ja viimane, mis
noormehe ajus fikseerus, oli see, et alumise korruse
signalisatsioon hakkas tööle...
Kui Boheem teadvusele tuli, tundus talle, et tast on tankiga
üle sõidetud. Ennast käega kobades veendus ta
siiski, et kõik ihuliikmed on terved. Aknast sisse
paistev koiduvalgus andis tunnistust varajasest hommikutunnist.
Boheem ajas ennast püsti ja läks Taevataadi pildi
juurde.
«Kuule, me saime tast vist jagu!» sõnas ta.
Kui pilt vaikis, ainult pildil kujutatud vanamees naeratas
salapäraselt. Ka näkid olid tardunud oma
sõnatus mängus. Nojah, nüüd on kõik
endine, nentis Boheem. Korjanud maast katkise harja, läks
noormees skulptuuri vaatama. See seisis nagu muiste --
samas poosis kui õhtulgi. Kalevipoeg oli aheldatud
kuradil püksivärvlist haaranud, ja mõlemad
seisid vaikses pinges. Ainult saatana kehal paistsid paar laiku,
mis kangesti meenutasid näki soomuseid.
Katkise harjavarre eest ma veel saan! Kes mind ikka usuks,
kui ma püüaks seletada, kuidas asi oli. Boheem ohkas
ja läks signalisatsiooni välja lülitama.
|