Esmaspäev hakkas pihta otsasaamisega. Hetkeks, mil Anatoli ennast voodist üles ajada jaksas tiksus kell halastamatult päeva viimase tunni viimast veerandit ja ööpimedus oli ennast juba kuus tundi varem akende taga lahti mässinud. Pilkases öös sumises suurlinn endiselt edasi, aga tema varjatud soppides liikus nüüd enam rahvarämpsu kui varem ja politseinike töö- öö kriitilisemad tunnid olid alles algamas.

Anatoli istus sängis, küürus selg kaelalihaseid piinamas ning püüdis enda kinnist nina kurku tühjaks tõmmata. Tatt oli koobastes kinni ja ei liikunud.

Paganama hilissügis, mõtles Anatoli.

Tõusta oli erakordselt raske, aga ta sai sellega siiski hakkama. Läks läbi toa ja uuris käigult fosforosutitega seinakella. See näitas nüüd mõned minutid üle südaöö. Vannitoa peeglist vaatas talle vastu väsinud nägu, mis sellest, et viimase ööpäeva oli ta rahustite mõjul sügavalt maganud. Organism keeldus uinumast. See sundis tema keha vananema ja silmi isegi unes laugude all tõmblema, seedis tema maos seenesalatit ja töötas maksas mürke läbi. Ta tühjendas oma põie ja uuris enda nägu peeglist veelgi lähemalt. Märk oli alles. See peitis ennast juuksepiiri all, nii et juhuslik vaataja poleks midagi kahtlustada osanud, aga tema teadis ja sellest piisas talle täiesti. Mõte, et ta oli märgistatud enese teadmata pani ta üle keha judisema. Ta lükkas juuksed pealaele ja vaatas hoolikalt. Kolm väikest rohelist laiku öölambi valguses.

Märgid olid tekkinud kaks nädalat tagasi. Esialgu olid need pruunid ja ta pidas neid pigmendilaikudeks. Ei hakanud isegi muretesema vaid käis tööl edasi ja jõi ennast kahel korral süüdimatult purju. Siis, ühel hommikul, vannitoas nägu pestes avastas ta, et laigud hakkavad roheliseks tõmbuma. Talle tundus see imelik ja ta määris neid saialille salviga, tegevus, millel polnud tagajärge. Oma täieliku roheluse saavutas märk, selleks ajaks hakkas ta seda juba märgiks nimetama, kaks päeva tagasi. Lisaks sellele muutus nahk märgi ümber kihelevaks ja ta tundis meeletut vajadust magada. Ainuke viga -- tal polnud und. No ja siis hakkas ta unerohtu sööma, sõi kohe kaks tabletti ning vähkres voodis, kuni silm kinni vajus.

Märk oli peale und endiselt olemas. See tegi talle muret.

Anatoli helistas emale. Ta valis numbri ja näis nagu oleks tema kõnet oodatud, sest telefon teisel pool ei jõudnud isegi kutsuda kui juba toru haarati.

«Ema?» küsis Anatoli.

«Sa helistad öösel, miks sa ei maga,» küsis ema kurnatud hääl. Ju tal oli tööl raske vahetus olnud. Sanitaride elu.

«Sa ise ka ei maga,» ütles Anatoli.

«Ei tulnud und,» seletas ema.

Nad vaikisid ja arve jooksis.

«Tead...,» alustas Anatoli, aga pani siis suu hoobilt kinni. See tundus liiga naeruväärne, et kaebama hakata.

«Noh?»

«Ei midagi, mõtlesin, et soovin lihtsalt head ööd,» pomises Anatoli ja vajutas kõne lõpetamiseks punasele klahvile.

Ta vaatas ennast veelkord murelikult peeglist.

Ja päev hiljem tööl. Kabinet tundus kõle ja vaenulik. Ta sai sellest aru ka, miks see nii oli. Kaks päeva tagasi seinakapp ja möödunud nädalal laud. Majandusblokk oli need ümber vahetanud ja mõnusa puidu asemel olid mõlemad mööbiesemed nüüd kahvatutoonilised metallikolakad. Seda nimetati kunstiks. Anatoli polnud kunstiinimene. Ta ei kannatanud kunstnike sogamist. Ta joonistas ise ka ja maalis paha tujuga ilusa õuna, mille kohta kirjandustunnis õpetajad paljuütleva naeratusega elutarga kommentaari visanud oleks. See teos on valminud ülima õnne seisundis. Kõik need punased soojad toonid annavad aimu kunstniku stabiilsusest ja positiivsest ellusuhtumisest. Anatoli pidas punasega silmas mõnede töökaaslaste eluvedelikku ning kui tema pilti hästi uurida oleks õun südamekujuline tundunud. Paraku ei näinud avalikkus tema üsna kenasid töid kunagi. Viva la sahtlikunst, mõtles Anatoli ja rahunes.

Ta üritas tabelitesse süveneda, aga ei suutnud neid graafikutega kokku sobitada. Keegi jobu majandusosakonnast oli talle valed materjalid saatnud. Ta tegi vihase telefonikõne ja sõimas neid viisakalt. Käskis õiged materjalid saata ja et ta päeva vabaks saaks, nõudis neid järgmiseks päevaks, kuna täna polevat tal enam aega. Teisel pool mõisteti teda ideaalselt, sest majandusinimesed viskasid asju meelsasti homse varna. Seda tuli ära kasutada.

Tal polnud aimugi, kus oma ülejäänud päev veeta. Koju ta minna ei soovinud, seal polnud suurt hubasem kui töö juures. Ülemusele teatama ei pidanud ka, kuna tal polnud neid, kes oleks teda piiranud. Jumal tänatud paindliku tööaja eest ja kuradima kahju, et tal polnud võimalust ülemustele esitatud eduka vale üle rõõmu tunda.

Anatoli läks enne lõplikku kontorist lahkumist tualetist läbi, sooviga ennast värskendada ja leidis sealt eest Saare. Saar vana kuivik pesi käsi. Anatoli poleks seda temast uskunud, aga seal ta oli ja kuivatas neid alati rasvaseid lapatseid fööni all. Saar töötas temaga ühes osakonnas, tegelikult ühes kõrvalkabinettidest, aga nad suhtlesid minimaalselt. Anatoli ei viitsinud kuivikutega tegemist teha, Saar samuti mitte.

«Tere,» poetas Anatoli käigu pealt ja läks peegli ette nägu pesema.

Saar põrnitses teda nagu vankriratta alla jäänud sitasitikas ja ei lausunud sõnagi.

Ma olen nagu õhuvirvendus talle, mõtles Anatoli.

Saar vahtis teda edasi, tuli siis lähemale ja vaatas temast mööda, peeglisse. Sättis enda soengut korda, paljastades korraks otsmiku.

Kolm rohelist märki kaunistasid ka tema laupa. Juuksepiiril.

«Jumal hoidku,» poetas Anatoli ja surus käe suu ette.

«Kuidas palun?» küsis Saar ja vahtis teda nagu lummutist.

«Ei midagi,» sosistas Anatoli kui tualetiuks tema selja taga kinni laksatas.

Ta läks parki ja jalutas mööda jõekallast, loopis partidele värkse saia küljest rebitud tükke ja sõi ise otse pätsist hammustades ning pudelist limonaadi peale juues. Aeg ajalt libistas ta käe reflektiivselt otsmikule ja katsus kihelevat kohta, lõpuks ei pidnud ta enam vastu ja läks arsti juurde.

Doktor Onegini tööpäev polnud veel päriselt lõppenud. Koduvisiidid ootasid alles ees ja ta ei näinud mingit probleemi hüpohondrikest vanamuttide juurde õigeks ajaks minemata jätta ning veel üks mõistlik patsient kirja saada. Tal kees peas juba plaan tollele igasuguseid rohtusid välja kirjutada.

Anatoli istus ebamugavale seljatoeta taburetile. Ta vaatas arstile otsa ja ootas et too teda kõnetaks.

«Mille üle kaebame,» küsis Onegin ise ninapidi retseptipaberite kuhjas sorides.

Anatoli kratsis põske: «Vaadake, see oleks vist pigem psühhiaatrile lahendamiseks.»

«Nii...»

«Mul on otsmikule kummalised moodustised tekkinud.»

«Selge, saadame nahaarstile.»

«Kas te ise neid ei vaatagi? Ma tahaks teada, kas see on normaalne teie meelest...»

Doktor vaatas talle pika ja paljuütleva pilguga vasaku silma sisse.

«Moodustised? Näidake siis.»

Anatoli tõmbas juuksetuka üles ja kummardus üle laua.

Onegin vaatas ja pidi imestusest kulmu kortsutama.

«Kuulge,» ütles ta väriseval häälel. «See on tõepoolest kummaline. Need on teil palju värvikirevamad kui minul.»

Nüüd oli Anatoli kord imestada: «Teil on ka märk?»

«Meil?» turtsatas Onegin. «Võiks ütlelda, et meil suures plaanis on jah märk. Kas te ikka keskkoolis käisite?»

Anatoli sattus täielikult segadusse.

«Te vihjate sellele, nagu oleks see moodustis mu laubal normaalne. Aga ei ole ju.»

Onegin näitas talle enda märki. Kolm rohelist, kuigi tõepoolest tuhmimat laiku.

Anatoli raputas pead.

Onegin lõi käsi kokku ja viskas talle iroonilise pilgu.

«See on tõepoolest psühhiaatri juhtum kui te leiate, et teie kehaosa on mingil moel salapärane või imelik.

Kehaosa?

«Kehaosa!» hüüatas Anatoli. «Kehaosa. Te mõtlete kehaosa, nagu käed ja jalad?»

«Sabarin,» virutas Onegin talle. «Sabarinist pole kuulnud või? Ma tahaks näha inimest, kes teie bioloogiahinde kirjutas.»

«Mu bioloogia oli viis,» nähvas Anatoli.

«Just nimelt,» nähvas Onegin vastu. «Kui te tulite siia nalja tegema, siis see ei õnnestunud. Minge nüüd. Mu hüpohondrikud pakuvad mulle palju rohkem lõbu kui teie haiglane sonimine.»

«Aga ma vannun teie, et kaks nädalat tagasi mul veel seda, kuidas te seda asja nimetasitegi, ei olnud.»

«Idioot,» susistas Onegin ja jäi susisema ka siis kui Anatoli tänaval raamatukogu poole vantsis. Midagi oli koledal kombel viltu, sellest sai Anatoli aru. Ta üritas haiglase järjepidevusega inimeste laupadele pilku heita ja nii mõnigi kiilakas ei saanud tema eest enda märgistust varjata. Neil kõikidel pidi see olema. Sabarin.

Raamatukogu internetipunktis istus ta arvuti taha ja trükkis otsinguribasse SABARIN. Otsing andis kolmkümmend vastet. Siis läks ta sõnaraamatusse ja luges sealt mõiste selgitust.

Sabarini vajalikkus inimesele on siiamaani kindlaks tegemata. Organ koosneb kolmest kühmjast elundist naha all otsmikul peamiselt juuksepiiril ja selle vigastamine võib inimese vaimsele seisundile suurt ohtu kujutada. On peaaegu kindel, et sabarin on seotud närvisüsteemiga...

Ma olen hulluks läinud, mõtles Anatoli. Ta klikkis sõnaraamatuakna kinni ja lükkas hiire monitori alla peitu. Hirmunult puudutas ta kühme enda laubal ja surus neile tugevamini. Peas tekkis mõnus surin.

«Jumal, mida te teete,» hüüatas laenutustöötaja. «Olete te segane. Suitsiidihimu on või.»

Anatoli veetis õhtu kohalikus baaris trimbates ja magas pohmellisegast rahutut und. Ta nägi unes sabarinit ja ärkas hommikul äratuskella helina peale täiesti väljapuhkamata ning pahurana. Käekell oli randmele vajunud ja ta tõstis selle näo juurde, et õiget aega seinakella ja äratuskellaga võrrelda ning karjatas peaaegu. Tema randmel kasvas kella juurest välja pikk külgedelt saagjate hammastega kaetud luu. Hetkeks tekkis tal tunne, et on mingil moel endale lahtise luumurru tekitanud, aga verd polnud ja luu kasvas välja otse naha seest. Teisel käel ka. Anatoli tundis kuidas maomahlad kõhus pöörlema hakkasid ning valusasti söögitoru pitsitasid. Ta polnud kunagi varem nii kiiresti vannituppa tormanud. Sabarin oli alles. See ilutses võidurõõmsalt oma smaragdrohelise värviga. Vastupandamatult kaunis ja talle täiesti vastuvõtmatu.

Ta ei läinud tööle. Ta kõndis lõdisedes tänavatel ja pidi nentima, et neil kõigil olid luumoodustised kätel. Lastel natuke väiksemad, mõnel hiiglasel lausa kolmekümne sentimeetri pikkused ja neid kasutati igapäevaste tegevuste käigus pidevalt. Ühes välikohvikus kooris vanamutt oma isikiku luunoaga apelsini. Mingi ilueedi kammis sellega poe vitriinakent peeglina kasutades juukseid.

Ta kuulis neid sellest rääkivat. Seda nimetati madinariks. Ka temal olid madinarid. Vähemalt täna olid. Ja paganama sabarin ka. Ta ei saanud sellest aru. Ta oleks nii väga soovinud, et keegi selgitanuks talle, andnuks aimu, miks asjad olid nii nagu nad olid. Segased tema jaoks. Lõppude lõpuks tundis ta ennast nagu tulnukas, mis sest, et kõikidel kasvasid liigosad kehadel.

Anatoli ei julgenud ei arsti juurde ega raamatukogusse minna. Ta teadis niigi, mida ta seal kuuleks ja näeks. Madinar on täiesti tavaline, nagu ka sabarin ja lõpuks laseks ta kaeblemise peale ennast lihtsalt puuri pista. Seda ta ei soovinud.

Kohutavas vaimupiinas ronis ta voodisse ja sõi topeltannuse rahustavaid tablette, mille tulemusena ta lõpuks passiivsena klaasistunud pilguga lakke vahtis ning ebainimlikult aeglaselt hingas, kuni uni ta lõpuks minema kandis.

Ärgates arvas ta, et on surnud. Nii paha oli olla. Silmade ees tantsis sädemete pillerkaar, kuigi jaanituleni oli veel tapvalt palju aega. Jalad valutasid ja sabarin tuikas otsa ees nii mis kole. Magu muidugi kõrvetas jälle. Surnud olla oleks meeldivam olnud.

Ta ei suutnud esimesel ülevaatusel enda juurest midagi uut ja üleliigset avastada, seega läks ta peegli juurde ja nookas endale tervituseks.

«Mille üle kurdame täna,» küsis Anatoli ja vaatas ennast vastikustundega.

«Noh, madinar valutab täna väga ja tegelikult ma kardan, et mul on mingi jupp küljest ära või juures,» vastas ta endale ise.

«Siis on küll paha lugu,» ütles ta otsustavalt. «Teil võib elukest jätkuda vaid mõneks nädalaks.»

Ta pööras selja ja see oli üleni udemes hallide karvadega kaetud. Nagu koerakutsikal. Aga tal oli juba murdeeast peale karvane selg olnud, nii et selle üle ta kaevata ei saanud. Küll ei meeldinud talle sugugi see, millised tema õlad välja nägid. Need olid sinised ja mitte inimlikult külmasinised, vaid potisinised nagu lillevaas tema köögilaual. Lisaks sellele paistis, et lihased olid ööga imestusväärse arengu läbi teinud, ainult, et need kasvasid otse õlgadel ja mässisid ennast talle ümber kaela. Hoolika uurimise tulemusena avastas ta niitjad moodustised, mis kasvasid randmete luujätketelt otse õlgadeni ja sealt edasi otsmikule sabarininini.

Järgmisel hetkel virutas kaja peas ta põrandale pikali.

Hääl oli erakordselt mõjuv ning eelkõige lõikas asjaolu, et ta poleks seda kuulma pidanud.

«Inimene,» kärkis keegi tema kolba sees nii et Anatoli pea kumisema hakkas.

Jumal, mõtles Anatoli.

«Inimene,» piiksus veel üks, peenem hääl.

Kes räägib, mõtles Anatoli kabuhirmus ja tõmbas ennast kerra.

«Inimestega läbi rääkida,» jõmistas bariton mehe pealuud tõmblema pannes. «Sabarini kontaktmeetod töötab vaid ühel inimesel. Ülejäänud on kasutud. Ülejäänud ei taibanud ka muutusest midagi.»

Kas te olete kaugelt, mõtles Anatoli. Oleks ilmselt kasutu ja labane sõna tulnukad küsimuse lõppu pikkida.

«Kontaktisik,» piiksus peenikese häälega. «Madinari kontaktmeetod töötab vaid ühel inimesel. Ülejäänud on kasutud. Ülejäänud ei taibanud ka muutustest midagi.»

«Kaugelt,» seletas bariton Sabarin.

«Kaugelt» seletas alt Madinar.

Tulnukad, surises Anatoli peas automaatselt.

«Kui soovid, siis tulnukad,» seletas Sabiran.

«Kui soovid siis külalised,» kõlas Madinar.

Ma ei saa sellest aru, karjus Anatoli mõistus.

«Me oleme teiega üheks saanud ja seda protsessi ei saa enam peatada,» selgitas Madinar.

Jumal hoidku, mis te olete meiega teinud, karjus Anatoli mõttes ja tundis kuidas telepaatiline vestlus tema mõistust pahupidi pöörama hakkas. Loomulikult ei rääkinud ta kellegagi, lihtsalt kuulis hääli enda peas ja mõtles neile vastuseid. Mis siis kui see oli puhtalt tema ettekujutuse vili. Ta katsus kühmu enda otsmikul, vaatas luujätkeid randmetel ja üritas õlgu kehitada, kuid see ei õnnestunud. Siis ta taipas. Tema kehas olid parasiitorganismid, pärit kuskilt mujalt. Võib olla nii kaugelt või nii lähedalt, et seda oli võimatu seletada. Nad olid kõikide inimeste sees nende kodulinnas, nende riigis, tervel Maal ja mingil veidral põhjusel said nad vaid temaga lävida. Ta oli peremeesloom, kes sai enda parasiitidega suhelda.

Miks, mõtles Anatoli.

Nad vastasid kahehäälselt, nii lummavalt, et Anatoli arvas ennast hääle kajast mõnusasti unne suikuvat.

«Me vajasime rassi enda jaoks. Meie eluprotsess vältab teie mõistes aega, mida te ei suuda arvudes kirjeldada. Me oleme alati eksisteerinud ja see on üks osa meie arengust. Me oleme näinud Maa tekkimist ja aega millal Universum oli selline, nagu te seda ette kujutada ei oska. Me oleme teile nähtamatutena igavesti hõljunud ja teeme seda ka siis kui kõik pimedusse vajunud ja siis lugematu arv kordi taas tärganud on. Meie elukäik on pikk ja me vajame peremeest, kelle sees edasi eksisteerida. Me vajame teie abi, teie koostööd. Meil on vaja juhti, kes suudaks teie inimestega lävida. Meil on vaja neile selgitada, mis nendega sünnib. Meil on teadmisi ja me saame neid läbi teie neile edasi andma. Vastutasuks ootame me arengut teie järeltulijates. Meid on palju. Sabarin on meie mõistes isasorganism, Madinar emasorganism. Tegelikult moodustame me teie kehades tervikliku organismi, mis toimib sümbioosis teie omaga. Kumbki ei kaota sellest suhtest midagi. Ainus, mida me vajame on kontakt, et ennast arusaadavaks teha. Et te meie tegusid hukka ei mõistaks. Meil on palju rääkida.»

Mis siis kui te kellegagi kontakti poleks saanud, küsis Anatoli mõttes.

Me oleks teie kehad hüljanud ja edasi otsinud. Universum on küll piiritu, aga siiski väike. Me oleks uue peremehe leidnud.

«Ja te tahate, et mina teie läbirääkijaks hakkaks?» hüüatas Anatoli kuuldavalt. «Andke andeks, aga see on ju absurd. Mind pannakse trellide taha. Kõik näivad uskuvat, et te olete nende kehade normaalsed osad.»

«See seisund on meie tekitatud,» selgitas Sabarin. «Me saame selle psühhoosi eemaldada. Aga on tarvis, et keegi neile räägiks, enne kui nad ennast hulluks pidama hakkavad või ära tapavad.»

Kumb on kumb, mõtles Anatoli.

Sabarin suristas ennast tutvustades tema otsaesisel, luujätke Madigar saatis kerge energiapuhangu tema randmesse.

See, mis sünnib mu õlaga, mõtles Anatoli.

«Meievaheline sidejaam,» selgitati kahehäälselt. «Kui te tahaksite, siis te võiksite meile viga teha, meid lihtsalt eemaldada. Me kinnitasime teie rassile, et me oleme elutähtsad organid ja tühipaljas meie puudutamine võib teie surma tekitada. See on enesekaitse. Me vajame seda. Kuni me saame kindlad olla, et te meile viga ei tee. Meie eesmärk pole teie teadmata tegutseda. Me vajame kodu. Me vajame kedagi, läbi kelle me saame inimestega kontakteeruda.»

Anatoli tõusis põrandale istukile ja pani käed ümber põlvede. Tema viimastel päevadel segadussesattunud pilk muutus natuke klaarimaks ja haiglased külmavärinad taandusid tasapisi. Liiga palju oli juhtunud, veelgi enam oli juhtumas. Ta tundis ennast tuumanupuna.

Te mõtlete seda kontakteerumisasja tõsiselt, mõtles ta. Siis pean ma esiteks harjuma mõttega, et te olete olemas ja reaalsed. Ma ei suuda seda uskuda, ei usu seda ka teised. Me peame välja mõtlema selle, kuidas me inimesi valgustama hakkame, kuidas me tõestame teie abivalmidust. Ma pole kindel. Saate te aru ka kui olulise missiooni te mulle annate. Ma olen kontorirott, mitte läbirääkija. Ma isegi ei usu invasioonidesse väljastpoolt ja nüüd korraga on mu kehas tulnu...külalised. Olete te ikka kindlad, et ma hulluks ei ole läinud?

«Äkki räägime universaalsest ravimist ja pikemast elueast,» pakkus bariton.

Anatoli tundis ennast korraga väga rahulikuna. Ta sättis endale padja selja alla, võttis teki jalgadele ning sättis ennast kuulama ajaloo põnevaimaid lauseid.