23.10.2002 |
H. G. Wells
Kogu tõde Pyecraftist |
(The Truth About Pyecraft)
Ta istub lähemal kui tosin jardi. Kui vaatan üle
õla, võin teda näha. Ja kui ma taban ta pilgu
-- ja ma tavaliselt taban -- siis näen
selles ärevust.
See on üldiselt paluv pilk -- ja siiski
kahtlustav.
Pagan võtaks tema kahtlusi! Kui ma oleksin tahtnud
temast rääkida, oleks ma seda juba ammu teinud. Ma ei
räägi, tõesti mitte, ja ta peaks end rahulikult
tundma. Nagu suudaks midagi nii suurt ja paksu end rahulikult
tunda! Kes usuks mind, kui ma räägiksin?
Vaene vana Pyecraft! Tohutu, murelik, võdisev ollus!
Kõige paksem klubimees Londonis.
Ta istub ühe väikese klubilaua taga tohutus orvas
tule lähedal, kugistades. Mida ta kugistab? Vaatan uurivalt
ja taban teda hammustamas ümmargust võiga
määritud teekooki, mind jälgides. Pagan
võtaks! Mind jälgides!
See otsustab asja, Pyecraft! Kuni sa OLED
põlgusväärne, kuni sa käitud, nagu ma
POLEKS aumees, siis just siin, otse su rasvunud silmade all,
kirjutan ma selle üles -- puhta tõe
Pyecrafti kohta. Seda meest ma aitasin, seda meest ma varjasin,
ning ta on tasunud mulle minu klubi talumatuks muutmisega,
absoluutselt talumatuks, oma vesise kohalolekuga, igavese
«ära räägi'ga» pilgus.
Ja peale selle, miks ta pidevalt sööb?
Noh, siit tuleb tõde, kogu tõde, ja mitte miski
peale tõe!
Pyecraft -- tutvusin Pyecraftiga siinsamas
suitsetamistoas. Olin noor, närviline klubi uustulnuk ja ta
nägi seda. Istusin täiesti üksi, soovides, et
tunneksin rohkem liikmeid, ja äkki ta tuli, tohutuid,
veerlevaid lõugu ja kõhtusid minu poole
lükates, ühmatas ja istus toolile minu läheduses,
ähkis kõvasti, pingutas tikku kraapides ja sigarit
süüdates, ning siis ütles midagi mulle.
Unustasin, mis ta ütles -- midagi tikkude kohta,
mis korralikult ei sütti, ning hiljem, kui ta
rääkis, jätkas ta ükshaaval kelnerite
peatamist, kui nad möödusid, ning neile tikkudest
rääkimist, sellel peenel
flöödihäälel, mis tal on. Kuid igal juhul
saime nii jutu peale.
Ta rääkis paljudest asjadest ja jõudis
ringiga mängudeni välja. Ja sealt minu kehaehituse ja
jume juurde. «Sa peaksid olema hea
kriketimängija,» ütles ta. Arvan, et olen sale,
mida mõned inimesed nimetaksid kõhnaks, ning
oletan, et olen üsna tõmmu, siiski -- ma ei
häbene oma hindust vana-vanaema, kuid sellest hoolimata ei
taha ma, et juhuslikud võõrad näeksid
otsekohe minus TEMA päritolu. Nii et olin algusest peale
Pyecrafti vastu meelestatud.
Kuid tema rääkis minust vaid selleks, et
jõuda iseendani.
«Arvan,» ütles ta, «et sa ei treeni
rohkem kui mina ja tõenäoliselt ei söö ka
vähem.» (Nagu kõik eriti paksud inimesed,
kujutles ta, et ta midagi ei söö.) «Siiski,»
ja ta naeratas viltust naeratust, «me erineme.»
Ja siis hakkas ta rääkima oma paksusest ja oma
paksusest; kõigest, mis ta oma paksusega tegi ja mis ta
kavatses sellega teha; mida teised olid soovitanud tal oma
paksusega ette võtta ja mis ta oli kuulnud inimesi
tegevat samasuguse paksusega. «Kõigepealt,»
teatas ta, «võiks arvata, et
kõhnumisküsimust võib lahendada dieediga
või rohtude tarvitamisega.» See oli kohutav. Seda
oli võigas kuulata. Tundsin, et lähen teda kuulates
lõhki.
Seda asja võib taluda, kui püüad klubis
sisse elada, kuid tuli aeg, mil ma kujutlesin, et talun liiga
palju. Ta kiindus minusse juba liiga märgatavalt. Ma ei
saanud kunagi minna suitsuruumi, ilma et ta poleks
mõnuledes minu poole tulnud, ja vahel ta tuli ning pugis
mu ümber või mu läheduses, kuni ma
lõunat sõin. Vahel paistis ta minu külge
klammerduvat. Ta oli tüütus, kuid mitte nii hirmus
tüütus, et piirduks ainult minuga; ning algusest peale
oli midagi tema käitumises -- peaaegu nagu ta
teaks, peaaegu nagu ta tungiks minu sisse tõsiasjani, et
ma VÕIKSIN -- et seal oli pisike, juhuslik
võimalus, mis ei peitunud kelleski teises.
«Annaksin kõik, et seda maha saada,»
tavatses ta ütelda, «kõik.» Ja ta piilus
minu poole üle oma tohutute põskede ning
ähkis.
Vaene vana Pyecraft! Ta oli just helistanud, kahtlemata
selleks, et tellida veel üht teekooki võiga!
Ühel päeval asus ta asja juurde. «Meie
farmaatsia,» ütles ta, «meie lääne
farmaatsia on kõike muud kui teaduse viimane sõna.
Idas, olen kuulnud...»
Ta peatus ja vahtis mind. Tundsin, nagu oleksin
akvaariumis.
Äkki sain ta peale pahaseks. «Pea kinni,»
ütlesin ma, «kes rääkis sulle mu vana-
vanaema retseptidest?»
«Noh,» taganes ta.
«Iga kord, kui me oleme sel nädalal kokku
saanud,» ütlesin ma, «ja me oleme kohtunud
üsna sageli -- oled mulle üsna selgesti
vihjanud selle minu väikese saladuse kohta.»
«Noh,» ütles ta, «nüüd, kus asi
on välja tulnud, ma tunnistan, et jah, see on nii. Ma
kuulsin sellest...»
«Pattisonilt?»
«Mitte otseselt,» ütles ta, mis minu arust oli
vale, «jah.»
«Pattison,» ütlesin ma, «võttis
seda asja omaenda vastutusel.»
Ta ajas huuled prunti ja kummardas.
«Mu vana-vanaema retseptid,» ütlesin ma,
«on kasutamiseks kummalised asjad. Mu isa peaaegu sundis
mind lubama...»
«Kas ta tegi seda?»
«Ei. Kuid ta hoiatas mind. Ta ise kasutas üht
-- korra.»
«Ah!... Kuid kas sa arvad...? Oletame --
oletame, et leiame sobiva...»
«Need retseptid on kummalised paberid,»
ütlesin ma. «Ja kuidas nad lõhnavad...
Ei!»
Kuid olles läinud nii kaugele, oli Pyecraft otsustanud
edasi minna. Kartsin alati veidi, et kui ma tema kannatust liiga
proovile panen, langeb ta mulle äkki kaela ja lämmatab
mu. Tunnistan, et olin nõrk. Kuid Pyecraft
tüütas mind tõesti. Olin jõudnud
tundeseisundisse, mis ahvatles mind ütlema:
«Hästi, me RISKIME!» Tähtsusetu juhtum
Pattisoniga, millele ma vihjasin, oli täiesti teistsugune
lugu. Missugune, ei huvita meid praegu, kuid siiski tean, et see
retsept, mis ma siis kasutasin, oli ohutu.
Ülejäänute kohta ma nii palju ei teadnud ning
üldiselt kaldusin kahtlema nende ohutuses üsna
täielikult.
Aga isegi kui Pyecraft saaks mürgituse...
Pean tunnistama, et Pyecraft tekitas minus äkilise
ahvatluse.
Sel õhtul võtsin selle veidra, kummalise
lõhnaga karbi oma seifist välja ja
pöörasin krabisevaid lehti. Härrasmees, kes
retseptid mu vana-vanaema jaoks kirja pani, oli ilmselt tundnud
nõrkust erinevate nahkade vastu ning ta käekiri oli
viimse võimaluseni kribuline. Mõned asjad olid
mulle täiesti loetamatud -- kuigi mu perekond oma
India Tsiviilteenistuse sidemetega oli pärandanud hindi
keele oskuse põlvkonnalt põlvkonnale -- ja
ükski neist polnud mulle täiesti selge. Kuid ma
leidsin otsitava küllalt kiiresti ja istusin mõnda
aega põrandal oma seifi kõrval seda uurides.
«Vaata seda,» ütlesin Pyecraftile
järgmisel päeval ja haarasin nahatüki tema innuka
haarde eest ära.
«Niipalju, kui mina mõistan, on see Kaalukaotuse
retsept. («Ah!» sõnas Pyecraft.) Ma pole
päriselt kindel, kuid arvan, et see ta on. Ja kui
võtad mu soovitust kuulda, jätad selle sinnapaika.
Sest, sa tead... Olen mustanud oma suguseltsi Sinu huvides,
Pyecraft -- mu emapoolsed esivanemad olid, niipalju kui
mina mõistan, üsna imelik rahvas.
Mõistad?»
«Las ma proovin seda,» ütles Pyecraft.
Nõjatusin toolil tagasi. Mu kujutlusvõime tegi
ühe võimsa pingutuse ja andis siis alla.
«Missugune, taeva pärast, Pyecraft,»
küsisin, «sa enda arust välja näed, kui
muutud kõhnaks?»
Ta oli kurt veenmistele. Panin teda lubama, et ta kunagi ei
ütle mulle enam sõnagi oma jäleda paksuse
kohta, mis ka ei juhtuks -- mitte kunagi, ja siis
ulatasin talle selle väikese nahatüki.
«See on vastik asi,» ütlesin ma.
«Pole midagi,» sõnas ta ja võttis
selle vastu.
Ta jõllitas seda. «Kuid... kuid...»
ütles ta.
Ta oli just avastanud, et see polnud inglise keeles.
«Teen oma parima,» ütlesin ma, «ja
tõlgin sulle selle.»
Tegin oma parima. Pärast seda me ei rääkinud
kaks nädalat. Kui ta mulle lähenes, kortsutasin kulmu
ja andsin märku eemale astuda, ning ta austas meie
kokkulepet, kuid kahe nädala pärast oli ta sama paks
nagu ikka. Ja siis ta ütles midagi.
«Pean rääkima,» ütles ta. «Asi
pole õige. Selles on midagi valesti. See ei teinud mulle
midagi head. Sa ei loe oma vana-vanaema retsepti
õigesti.»
«Kus on retsept?»
Ta võttis selle ettevaatlikult oma rahakotist.
Libistasin pilgu üle ridade. «Kas muna oli
mäda?» küsisin ma.
«Ei. Kas oleks pidanud olema?»
«See,» ütlesin ma, «käib
enesestmõistetavalt kõigi mu vaese kalli vana-
vanaema retseptidega kaasas. Kui asja seisukord või
kvaliteet pole märgitud, pead võtma kõige
hullema. Ta armastas olla mõjuv... Ja siin on üks
või kaks võimalikku muud varianti mõne
teise asja kohta. Pead saama VÄRSKET lõgismao
mürki.»
«Sain Jamrach'idelt lõgismao. See maksis... See
maksis...»
«Nojah, see on sinu asi. See viimane
koostisosa...»
«Tean meest, kes...»
«Jah. Hmm. Hästi, ma kirjutan muud variandid
üles. Ette lugemine pole soovitatav. Muide, see koer siin
tähendab võib-olla hulkuvat koera.»
Umbes kuu aega pärast seda nägin Pyecrafti pidevalt
klubis ja sama paksu ning ärevana kui alati. Ta pidas meie
lepingut, kuid aeg-ajalt murdis selle vaimu, loiult pead
raputades. Siis ühel päeval tualettruumis ütles
ta: «Su vana-vanaema...»
«Mitte sõnagi temast,» ütlesin ma ja ta
pidas suu.
Kujutlesin, et ta on loobunud, ning ühel päeval
nägin teda rääkimas kolme uue liikmega oma
paksusest, nagu otsiks uusi retsepte. Ja siis, üsna
ootamatult, sain talt telegrammi.
«Mr. Formalyn!» haugatas postipoiss minu nina all,
ma võtsin telegrammi ja avasin selle otsekohe.
Seal oli kirjas: «Taeva pärast, tule.
Pyecraft.»
«Hm,» ütlesin ma, ning tõtt-öelda
olin nii rõõmus oma vana-vanaema kuulsuse
taastamise üle, mida see silmnähtavalt lubas, et
nautisin lõunasööki täielikult.
Sain Pyecrafti aadressi eeskojast portjeelt. Pyecraft elas
Bloomsbury's ühe maja ülemisel korrusel, ja ma
läksin sinna niipea, kui olin oma kohvi lõpetanud.
Ma ei oodanud, et lõpetada sigarit.
«Mr. Pyecraft?» küsisin ma eesukse juures.
Nad arvasid, et ta on haige; ta polnud kaks päeva
väljas käinud.
«Ta ootab mind,» ütlesin ma ja nad saatsid mu
üles.
Helistasin kella võreukse juures trepimademel.
«Ta poleks pidanud seda siiski proovima,»
ütlesin ma iseendale. «Mees, kes sööb nagu
siga, peab välja nägema nagu siga.»
Väga aukartustäratav naine innuka näo ja
hooletult pähepandud mütsiga tuli ja vestles minuga
läbi võre.
Ütlesin oma nime ja ta laskis mu kahtlevalt sisse.
«Noh?» küsisin ma, kui me seisime koos
Pyecrafti korteriukse ees.
«Ta ütles, et te peate sisse saama, kui
tulete,» ütles ta ja tunnistas mind, tegemata
ühtegi liigutust, et mind kuhugi juhatada. Ja siis
saladuslikult: «Ta on sinna lukustatud, sir.»
«Lukustatud?»
«Lukustas end sinna eile hommikul ja pole sellest saadik
kedagi sisse lasknud, sir. Ja ta VANNUB kogu aeg. Oh,
taevake!»
Vahtisin ust, mida ta pilguga jälgis.
«Seal sees?» küsisin ma.
«Jah, sir.»
«Mis lahti on?»
Ta raputas kurvalt pead. «Ta nõuab
süüa, sir. Ta nõuab RASKESTI seeditavaid asju.
Toon talle, mis suudan. Ta sõi sealiha, magusaid
pudingeid, vorste, mitte leiba. Kõike niisugust.
Jätan selle siia ja lähen ära. Ta sööb,
sir, midagi KOHUTAVAT.»
Siis kostis toast kõmisev hüüe: «Kas
see on Formalyn?»
«Oled see sina, Pyecraft?» hüüdsin ma,
läksin ja kloppisin uksele.
«Ütle sellele naisele, et ta ära
läheks.»
Ma tegin seda.
Siis kuulsin ukselt kummalist patsutamist, peaaegu nagu
katsuks keegi pimeduses käepidet, ja Pyecrafti tuttavaid
ühmatusi.
«Kõik on korras,» ütlesin ma, «ta
on läinud.»
Kuid uks ei avanenud veel kaua.
Kuulsin võtit pööramas. Siis sosistas
Pyecrafti hääl: «Tule sisse.»
Pöörasin käepidet ja avasin ukse. Loomulikult
ootasin, et näen Pyecrafti.
Noh, teate, teda polnud seal!
Ma pole kunagi elus olnud nii üllatunud. Siin oli tema
kabinet, räpases korratuses, taldrikud ja nõud
raamatute ning kirjutusvahendite keskel, ning mõned
toolid ümber pööratud, kuid Pyecrafti...
«Kõik on korras, semu; pane uks kinni,»
ütles ta, ja siis ma avastasin ta.
Seal ta oli, üsna karniisi lähedal ukse kohal
nurgas, nagu oleks keegi teda lae külge liiminud. Ta
nägu oli murelik ja vihane. Ta hingeldas ja vehkis
kätega. «Sule uks,» ütles ta. «Kui see
naine sellest teada saab...»
Sulgesin ukse ja läksin ning seisin tema juurde ja
vahtisin.
«Kui miski järgi annab ja sa maha kukud,»
ütlesin ma, «murrad sa oma kaela, Pyecraft.»
«Soovin, et murraksin,» kähistas ta.
«Sinu aastates ja kaaluga mees, tegelemas lapsikute
harjutustega...»
«Jäta,» ütles ta ja paistis piinatuna.
«Ma räägin sulle,» lisas ta kätega
vehkides.
«Kuidas, pagan,» ütlesin ma, «sa end seal
kinni hoiad?»
Ja siis äkki mõistsin, et ta ei hoia üldse
kinni -- et ta lendles seal -- just nagu gaasiga
täidetud balloon oleks lennelnud samas olukorras. Ta hakkas
rabelema, et end laest eemale tõugata ja seina külge
klammerdudes minuni jõuda. «See on retsepti
pärast,» ähkis ta seda tehes. «Su vana-
van...»
Ta haaras raamitud gravüürist rääkides
üsna hooletult kinni, see andis järele ja ta lendas
jälle lakke, kuna pilt sohvale prantsatas. Pumpsudes
põrkus ta laest tagasi ja ma teadsin siis, miks ta keha
väljapaistvamad kaared ja nukid olid üleni valged. Ta
proovis uuesti, ettevaatlikumalt, tulles alla kaminasimsi
abil.
See oli tõesti kõige erakordsem vaatepilt, see
suur, paks, ajurabandusele kalduv mees altvaates ning
püüdmas tulla laest põrandale. «See
retsept,» ütles ta. «Liiga edukas.»
«Kuidas?»
«Kaalukaotus -- peaaegu täielik.»
Ja siis ma muidugi mõistsin.
«Jupiteri nimel, Pyecraft,» sõnasin ma,
«sina tahtsid, et rasv kaoks! Kuid sa oled alati nimetanud
seda kaaluks. Sa võisid nimetada seda kaaluks.»
Millegipärast olin väga rõõmus.
Seekord Pyecraft mulle päris meeldis. «Las ma aitan
sind!» ütlesin ma, haarasin tal käest ja
tõmbasin ta alla. Ta peksles ringi, püüdes
kusagil jalga maha saada. See paistis väga nagu
lipuhoidmine tuulisel päeval.
«See laud,» ütles ta näidates, «on
tugevast mahagonist ja väga raske. Kui sa suudad mind selle
alla panna...»
Seda ma tegin, ning seal ta püherdas ringi nagu
vangistatud õhupall, sel ajal kui mina seisin tema
kaminavaibal ja temaga rääkisin.
Süütasin sigari. «Räägi mulle,»
küsisin ma, «mis juhtus?»
«Ma võtsin seda,» ütles ta.
«Kuidas see maitses?»
«Oh, JÄLEDALT!»
Seda ma kujutasin ette küll. Kui mõelda
koostisosadele või võimalikule segule või
tõenäolistele tagajärgedele, paistavad peaaegu
kõik mu vana-vanaema leiutised mulle vähemalt
erakordselt mittekutsuvad. Mina isiklikult...
«Alguses võtsin väikese lonksu.»
«Jah?»
«Ja kuna ma tunni pärast tundsin end kergemalt ja
paremini, otsustasin rohu ära võtta.»
«Mu vaene Pyecraft!»
«Hoidsin nina kinni,» selgitas ta. «Ja siis ma
muutusin üha kergemaks ja kergemaks -- ja
abitumaks, tead.»
Äkki muutus ta vihaseks. «Mida, Jumala nimel, pean
ma nüüd TEGEMA?» küsis ta.
«Üks asi on päris selge,» ütlesin
ma, «mida sa ei tohi teha. Kui sa uksest välja
lähed, tõused üha kõrgemale ja
kõrgemale.» Viibutasin kätt ülespoole.
«Nad peavad saatma piloodi, Santos-Dumonti, enne kui su
jälle alla saavad.»
«Kas see läheb ise üle?»
Raputasin pead. «Ma ei usu, et saad sellele loota,»
ütlesin ma.
Ja siis tekkis tal veel üks pahameelehoog ja ta peksis
lähedalasuvaid toole ning põntsus vastu
põrandat. Ta käitus just nii, nagu oleks
võinud oodata suurelt, paksult, hellitatud mehelt
ebameeldivas olukorras -- see tähendab väga
halvasti. Ta rääkis minust ja mu vana-vanaemast
täieliku diskreetsusepuudusega.
«Ma ei palunud sul seda kraami võtta,»
ütlesin ma.
Ja täielikult tähele panemata solvanguid, millega
ta mind üle külvas, istusin ta tugitooli ja hakkasin
temaga rääkima tõsisel, sõbralikul
viisil.
Näitasin talle, et selle häda oli ta endale ise
kaela toonud, ning see paistis peaaegu poeetilise
õiglusena. Ta oli liiga palju söönud. Sellele
vaidles ta vastu ja mõnda aega me väitlesime selle
üle.
Ta muutus lärmakaks ja tigedaks, seepärast loobusin
sellest õppetunni osast. «Ja siis,»
ütlesin ma, «patustasid sa, nimetades asja
peitenimega. Sa ei öelnud selle kohta Rasv, mis on
õige ja ebaväärikas, vaid Kaal. Sa...»
Ta katkestas ja ütles, et ta mõistab kõike
seda. Mida pidi ta TEGEMA?
Soovitasin tal kohaneda oma uue olukorraga. Nii me hakkasime
juba asja mõistusega võtma. Arvasin, et poleks
väga raske õppida kõndima mööda
lage käte abil...
«Ma ei saa magada,» ütles ta.
Kuid see polnud eriti raske. Oli üsna võimalik,
märkisin ma, paigutada traatmadrats üles ning
kinnitada kõik allapoole jäävad asjad
klambritega ning nööpidega, panna tekk, lina ja
tekikate külje pealt kinni. Ta pidi usaldama oma
majapidajat, ütlesin ma; ja pärast mõningat
tüli ta nõustus sellega. (Pärast oli üsna
kena näha seda enesestmõistetavust, millega hea
leedi võttis kõiki neid hämmastavaid
ümberkorraldusi.) Ta võis paigutada oma tuppa
raamatukoguredeli, ning kõik ta eined pidi pandama
raamaturiiuli otsa. Mõtlesime ka välja teravmeelse
vahendi, mille abil ta võis põrandale saada,
millal vähegi tahtis, panime lihtsalt Briti
Entsüklopeedia (kümnenda väljaande) tema
kõrgematele riiulitele. Ta lihtsalt tõmbas
välja mõned köited, hoidis neid ja alla ta
tuligi. Ning me nõustusime, et kaminasimsil peaksid olema
mõned raudkonksud, mille külge mees võiks
klammerduda, kui ta tahtis olla veidi madalamal.
Niimoodi asja arutades leidsin, et olin sellest väga
huvitatud. See olin mina, kes kutsus majapidaja ja talle asja
ära seletas, ning peaaegu üksinda seadsin paigale
laevoodi. Üldiselt veetsin tema korteris tervelt kaks
päeva. Olen osav tegudeinimene, mees kruvikeerajaga, ning
tegin tema jaoks palju kavalaid ümberkorraldusi --
tõmbasin traadi, et teenijakell oleks käeulatuses,
pöörasin kõik ta elektrilambid alt üles,
selle asemel et need alla valgust näitaksid, ja nii edasi.
Kogu lugu tundus minu jaoks imelik ja huvitav ning oli meeldiv
mõelda
Pyecraftist kui mingist suurest, paksust lihakärbsest,
kes ronib oma laes ringi ja oma uksepiitade külge
klammerdudes liigub ühest toast teise, ning ei tule enam
kunagi, kunagi klubisse...
Siis, teate, tabas mind saatuslik mõttevälgatus.
Istusin tema kamina ees tema viskit juues ning tema oli
üleval oma lemmiknurgas karniisi läheduses, türgi
vaipa lakke lüües, kui see idee mulle tuli.
«Jupiteri nimel, Pyecraft!» ütlesin ma,
«kõike seda pole üldsegi vaja.»
Ja enne, kui jõudsin mõelda tagajärgedele,
pahvatasin selle välja. «Tinast aluspesu,»
ütlesin ma, ning õnnetus oligi käes.
Pyecraft kuulas seda peaaegu pisarais. «Olla jälle
õigetpidi...» sõnas ta. Ütlesin talle
kogu saladuse, enne kui nägin, kuhu see võis mind
viia. «Osta plekki,» sõnasin ma, «tee see
tükkideks. Õmble need oma alusriiete alla, kuni need
aitavad. Tee saabastele tinatallad, kanna kotis tinatükki,
ning asi on korras! Selle asemel, et olla siin vang, võid
jälle reisima minna, Pyecraft, võid minna
välismaale...»
Mulle tuli veelgi parem mõte. «Sa ei pea kunagi
laevaõnnetust kartma. Siis pead seljast võtma osa
rõivaist või isegi kõik, võtma
kätte vajaliku hulga pagasit ja õhku
hüppama...»
Tundetulvas pillas ta haamri, mis mu peast lähedalt
mööda vihises. «Jupiteri nimel!»
sõnas ta, «ma saan jälle klubisse tagasi
tulla.»
See asi tõi mu jälle maa peale tagasi.
«Jupiteri nimel!» ütlesin ma nõrgalt.
«Jah. Muidugi -- sa saad.»
Ta sai. Ta saab. Seal ta istub praegu minu taga, kugistades
-- minu elu nimel! -- kolmandat võiga
teekooki. Ja mitte keegi kogu maailmas ei tea -- isegi
tema ja minu teenrid -- et ta ei kaalu peaaegu mitte
midagi; et ta on vaid tüütav mass sarnast mateeriat,
vaid pilved riietes, mitte keegi, mitte miski, kõige
tühisem mees. Seal ta istub, vaadates, kuni olen selle
kirjatüki lõpetanud. Siis, kui ta suudab, varitseb
ta mind. Ta tuleb möirates minu poole...
Ta räägib mulle sellest üha uuesti, kuidas see
tundub, kuidas see ei tundu, kuidas ta vahel loodab, et see
hakkab tasapisi mööda minema. Ja alati kusagil selle
paksu, ohtra vestluse jooksul ütleb ta: «Hoiad
saladust, ah? Kui keegi sellest teada saaks -- mul oleks
nii häbi... See teeb mu nii lolliks, tead. Ronida laes
ringi ja muud seesugust...»
Ja nüüd aitab Pyecraftist, kes asub praegu
suurepärasel varitsuspositsioonil minu ja ukse vahel.
Tõlkinud Eva Luts
(Avaldatud kokkuleppel kirjastusega Fantaasia)
|