15.10.2002 |
Leea Pajuvillem
Linnalooma uusaasta |
Arvustused |
Koer tõstis koonu üle rõduserva ja ulus
tasakesi talvetaevas lõdiseva kollase kuuveerandiku
poole. Rõdu paneelpõrand tõmbus koera
hatusest kasukast immitseva soojuse tõttu
härmakarraliseks. Hingeõhk kerkis valge pilvekesena
kuu ja karjadena parvlevate tähtede poole.
Mats! Huilge katkestas naaberrõdult alla visatud
lumepall, mis tabas koera otse koonu pihta. Loom raputas
alistunult pead, heitis külmunud paneelile, ning
tõmbus vastu rõduust kerra, surudes karvase selja
tihedasti uksealusesse prakku, kust inimkäega paika pandud
tihenditest hoolimata immitses peenike soojanire... Ta toetas
koonu käppadele ja jäi alistunult kuu poole
piiluma.
Miski tema sees ulus raevukalt ja järelejätmatult
üles kuu poole...
Kuu oli juba aastaid Koera karja ainuke liige.
Vähenõudlik ja heasoovlik. Koera ja kuu maailm
koosnes külmast ahtast betoonpõrandast ja puust
rõdupiirdest, ning lõhnadest mis tulid altpoolt,
sealt, kuhu Perenaine teda päeval vargsi, oma vähestel
vabadel hetkedel jalutama viis. Naine oli Mehe karja liige, ja
Mees urises raevukalt, kui naine Koeraga tegeles. Kunagi,
kutsikana, oli ka koer kuulunud Mehe karja, käinud koos
temaga sörkimas, kandnud Mehele kive ja puutoikaid ja
maganud soojas toas... Siis oli Mees ta oma karjast välja
ajanud, pagendades Koera kitsukesele alale inimesi täis
kivimägede vahel.
Rõdu kõrval olev köögiaken avanes.
Mees toetas küürnanukkidele ning pahvis
närviliselt sigaretti. Läbi akna kostis
köögist naise kime hääl, mis
järelejätmatult klähvis. Koer lingutas naise
häält kuuldes kõrvu, ning põrnitses oma
toidukausi poole. Kausipõhjas lebas paar külmunud
leivatükki. Varavalges tulevad tuvid jäätunud
leiba sööma. Koer mäletas kordi, kui mõni
ettevaatamatum tuvi tema hammaste vahel asjatult tiibu
paristas...
Perenaine toitis koera korralikult, putru ja leiba oli ikka,
sekka mõni vorstiviil või singikamar. Miski ei
maitsenud aga nii hüva, kui äsjapüütud soe
tuvi. Koer limpsas keelega üle härmatumakippuva nina.
Altpoolt kumav lõhnavine tõi talle ninna kellegi
köögist kerkiva isuäratavat
praelõhna...
Koer tõstis pea käppadelt ja nuhutas õhku.
Lisakas praelõhnale haistis ta talveöös
kummalist rahutust, suurt võõrast meest, heast-
paremast ja ootusärevusest pungil kotti, punast värvi
mantlit, vitsaraage, pikki valgeid lõua otsas kasvavaid
karvu...
Karv tema turjal tõmbus turri. Koer igatses iga oma
kondi ja karvakesega külma käest ära, tuppa. Ta
tahtis soojuse ja valguse kätte, sinna kuhu peremees teda
haruharva lubas, nuheldes ka siis koera valusasti
põrandast kõrgemal asetsevate magamiskohtade
valimise ja isuäratavate lõhnade tagaajamise eest.
Koer surus oma niisket nina tühjas lootuses üha
kõvemini vastu soojaimmitsevat uksepragu...
Korraga oli Koer toas. Aken tema ees oli lahti, ning tema
kopse tungis tugev sigaretiving. Ta läkastas, tõstes
käe suu ette. Käe. Karvadeta. Ta raputas pead. Pea ei
tundunud korraga olevat päriselt tema oma, selles keerles
palju igasuguseid rahutukstegevaid lõhnu, mälestusi,
impulsse... Ta klähvatas imestunult, ning oli siiralt
üllatunud, kuuldes oma suus korraliku haugatuse asemel
inimkeelt.
«Kurat!» vandus köögiaknal rinnutav mees.
«Tänapäev jätan suitsetamise maha!
Jälestusväärne...»
Naise klähvimine vakatas. Koera nina lähedale ilmus
perenaise murelik nägu. Sama murelik, nagu siis kui ta
vahel terve päeva oma toidukausi puutumata oli
jätnud.
«Artur, mis sul viga on?» küsis naine
kohkunult.
«Tubakaving on ....» Koera peas liikusid tema jaoks
arusaamatud sõnad ja otsisid kiiresti
väljapääsu «... tervisele kahjulik. Andsin
endale just uue-aasta lubaduse see halb harjumus maha
jätta.»
Naine kallistas teda. Koera esimeseks mõtteks oli
perenaisel keelega üle näo tõmmata. Enda jaoks
ootamatult leidis ta, et suudab suu torru ajada ja sellega naise
põske ja suud puudutada...
Inimeseksolemisel pole väga vigagi, mõtles Koer
mõne aja pärast, õnnetundega valgetel linadel
lamades. Naine tema kõrval lamas vaikselt, pea ühele
käpale vajunud ja norises läbi une.
Koer haigutas, tõmmates sooja teki üle karvadeta
kõhu. «Ja kirpe ka ei ole», ohkas ta enne
magamajäämist õndsalt endamisi.
***
Mees lõdises rõduukse taga. «Kurat!»
proovis ta vanduda.
Vali haugatus kajas paneelmajade vahel. Ta üritas
närviliselt taskust suitsu otsida... Küüned
kraapsasid karvast külge kohal, kus hetk tagasi oli tasku.
«Neetud! Mis kuradi jama see on...» Tema suust kostsid
ainult lühikesed teravad haugatused.
«Koer! Ma olen koer!» mõtles ta
õudusega.
Sigaretinälg läks sellest teadmisest üha
suuremaks. Mees nägi rõduveere lumetriibus üht
külmunud sigaretikoni. Ta haaras selle kiiresti hammaste
vahele, nätsutas ja neelatas. Jäle. Külm. Tuul
puhus läbi karvase koerakasuka. Mees vandus veelkord.
Naaberrõdult visati teda kõva lumepalliga, mis
tabas meest valusasti vastu pead...
Ta vingatas ja raputas ennast.
«See on uni,» mõtles mees aeglaselt.
«Jõin vist õhtul liiga palju.»
Ta tõmbas ennast mugavamalt kerra ja langetas pea
käppadele. «Hommikul ärkan oma voodis ja naeran
selle üle.»
Külmatunne oli järelejätmatu. Lumi ja
härmatis rõduveerel tundusid une jaoks liigagi
tõelised. Mees üritas ennast ärkvele
näpistada. «Koer ei saa ju ennast näpistada...
hammustan parem sabast...» Mees puristas suust karvu ja
vingus valust. Hammustus tundus ilmselgelt tõeline. Saba
ja valu selles samuti.
Mees hakkas rõduust kraapima. Lootusrikkalt. Naine
peaks seda ju ometi kuulma ja mind sisse laskma. Perenaine...
hommikul putru... Ta raputas pead. Mõte ei liigu.
Kusagilt tuleb verivostide lõhna. Ta neelatas ja vaatas
otsivalt ringi.
Kollane kuuveerand säras kõrgel taevas. Mees
tõstis koonu kuu poole ja hakkas tasakesi uluma.
***
Hommikul läks Naine koerale süüa viima.
Öösel oli olnud rekordiliselt külm. Ta
mõtles kahetustundega vaese looma peale, kes mehe
käsu kohaselt «Koera koht ei ole toas!» terve oma
eluaja kitsal kolmanda korruse rõdul pidi kükitama.
Naine lubas endale, et niipea kui mees on uue aasta puhul
sõpradele külla läinud, laseb ta koera tuppa
sooja.
Rõduuks käis raskelt. Liigagi. Ukse taga lamas
koera elutu keha. Naine silitas hellalt looma karvast pead.
«Said vaeseke vaevast lahti,» sosistas ta silmanurgast
pisarat pühkides.
Mehe soe käsi langes ta õlale. Naine
võpatas, ja pööras pead. Viha temas kustus
korraga. Mehe silmades oli ääretut nukrust.
«Mul ei tulnud pähegi..» lausus mees
vaevukuuldavalt. Ta käsi silitas kõhklevalt karvast
keha. «Viime ta vähemasti,...» ta
hõõrus meelekohta, võõras
sõna otsis tema peast kiiresti väljapääsu
«... lemmikloomade surnuaiale. Saab vähemalt korraliku
viimase puhkepaiga.» Naine noogutas, nüüd juba
avalikult pisaraid valades.
«Kui tahad, võtame uue koera, ja lubame tal toas
elada. Ma hakkan temaga ise jalutams käima...»
Naise silmad olid talle korraga väga lähedal. Ilme
nendes oli täiesti võõras, soe, kurb ja
vesine. Koer tundis kuidas temagi silmadest langes korraga
soolaseid piisku. Nutt, mõtles ta käega üle
silmade äiates.
|