01.10.2002 |
Indrek Hargla
Cuncti simus concanentes: Ave Maria |
Ma olen seitsmekümne üheksa aastane haige
rauk, minu jalad ei kanna mind enam, kuid seda tugevam on minu
mälu. Ma mädanen oma pärusmõisas, mul on
elada jäänud vaid mõned kuud, ehk veidi rohkem
kui Sebastién hoolsalt aadrit laseb, kuid kõigest
hoolimata olen ma õnnelik ja ikka veel armunud. Minu
armastus on minu usk ja õnn ja seepärast suren ma
rõõmuga, kahetsemata midagi. Ma ootan surma! Nad
mõtlevad, et naeratus mu kuivanud huultel on
vanadusnõtrusest, kuid minu mälu on iga päevaga
selgem ja pisarad mu silmis pole mitte kurbusest, vaid
õnnest ja rõõmust. Ma olen ikka veel
armunud. Ja ma olen ketser.
Ma ei tundnud Lotharit tegelikult, olen temaga vahetanud vaid
mõned sõnad ja tema hinge eest palvetanud. Ehkki
seda poleks vaja -- ma ju nägin tema viimast
naeratust -- palvetan ma ikkagi. Me armastame temaga
ühte ja sama naist, ent kui poleks olnud Lotharit, oleksin
ma praegu tõesti ainult see, kellena ma näin
-- haige ja känguv maaisand, kelle surma
kõik ootavad. Ent mu mälestused on tõesti iga
päevaga üha eredamad, mulle meenub üksikasju,
lausekatkeid, nägusid, inimesi, maastikke ajast kui olin
veel noor ja sugugi mitte nii õnnelik kui praegu. Hiljem
olen ma uurinud Lothari elukäiku, olen külastanud
linnu, kus käis ka tema, vestelnud inimestega, kes teda
minust paremini tundsid. Ja kui ma nüüd silmad sulgen,
kangastub mulle tema lugu, tema elu ja armastus, ja kui ma
mõnda seika tema elust ehk ise ei tea, siis olen ma selle
välja mõelnud. Iialgi ei pane ma neid mälestusi
kirja, sest milleks tõmmata enda suguvõsa peale
Vahimeeste, Peapiiskopi ja Keisri viha. Õndsad pole mitte
pimedad, vaid need, kes on näinud!
Aga nüüd, enne surma, siin mõisas,
üksikuna, kõledas toas, kus laual seisab piibel ja
kann Sebastiéni segatud rohuga, ma kuulen avatud aknast karjuste
hommikusi hõikeid ja lammaste määgimist,
päike on taas tõusnud valgustamaks ühte
viimasemaid päevi minu elust, kangastuvad mulle need
päevad noorusest ja mul on raske uskuda, et see mees seal
olen tõesti mina ise. Ma sulgen silmad, ma mõtlen
ja meenutan, ma usun ja armastan, ma olen nii õnnelik! Ma
tahaks laulda ja juba ma kuulengi viiulite kauget kõla,
trummide müra ja mudas tantsuhoos pladisevaid paljaid
jalgu. Lothar on seal, ta hoiab ühes käes veinikannu
ja teisega lehvitab, vein voolab ta habemest ja tilgub pruunile
särgile, ta naerab ja laulab korraga, ta on joovastuses ja
joobunud. Punapäine Justine seisab truult Lothari
kõrval, heliseval häälel laulab temagi...
Justine'i laul lõikab mulle kõrvu ja
südamesse... Cuncti simus concanentes, laulab ta, ja
üks surev vanamees ümiseb temaga siin kaasa.
Ma mõtlen Lothari lugu, see on minu ainus tegevus enne
surma, igal hommikul, kui mõis on liikvele läinud,
istun ma siin oma toas, kuulan, kuulen ja mõtlen oma
mälestusi. Vahest iga kord erinevalt, võibolla
mõtlen ma iga kord mõne seiga juurde, ent alati ma
kinnitan endale, et jah, just nii pidi see kõik olema.
Meenutused on ainus raamat, mida ma loen, ainus minu armastus.
Karjusedki akna taga laulavad midagi, nad on noored ja
tõusnud just oma piigade kuumast sängist, aga olgu
neitsi Maria mulle tunnistajaks, nemad ei tea, mis on
armastus.
Nii et jälle sulgen ma silmad... Mida ma näen
täna kõigepealt? Kust algab minu raamat täna?
Ühte ma tean kindlalt -- jälle on
varasügis, lõunast saadik kestnud sadu on
lõppenud, teed ja niidud auravad, see on...
*
...See on Akvitaania, varasügis... niidud auravad
sadanud vihmast, õhtu eel on päike pilve tagant
välja sõudnud... pori on teedel kuivamas, ent
vankrid on neisse sõitnud sügavad jäljed, mudas
on raske liikuda ja rändurid eelistavad teeperve.
Õhk on niiske ja sumbne, kannab endas hanede kluuksumist,
koerte haukumist, veiste ammumist ja muidugi, oh muidugi, kostab
ka juba õrnalt vilepillide lõbus tilin ja trummide
põntsumine. Jah, ma näen nüüd --
taamal aimub läbi udu roheliste mägede viirg, tee
lookleb läbi karjamaade, seal lähedal algavad parun de
Moinnes'i jahimetsad, kus võib küttida kulte ja
hirvi. Päike ripub tumehalli pilve taga, saadab viimaseid
kiiri, õhtu on saabumas, kuid kõik selle
päeva olulised toimetused pole veel kaugeltki
lõppenud. Mitu inimest peavad veel kohtuma, mitme inimese
elu ja armastuse lugu on veel täna algamas.
Ja näe -- seal astuvad kaks palverändurit!
Nad on noored, ehk liiga noored isegi, et palverännule
minna, sest kindlasti ei saa nende patukoorem olla juba nii
ränk. Aga nende olekust aimub argust, ettevaatlikust,
alandust ja hardust. Kes teab, mis neid on tõuganud
sellele pikale teekonnale? Aga et see pikk ja raske on olnud,
võib näha nende välimusest. Nad on kurnatud,
kindlasti teel olnud juba kaua, hilbud nende ümber on kokku
sobitatud mitmest vanast kaltsust, nende paljad jalad on
marraskil ja vermeis, näod kõhnad ja vaevatud.
Kõndimisel on neil toeks pikad palverändurite kepid,
kaela on nad sidunud paunad, mis sisaldavad nende maist vara
-- vaevalt seal peale paari vaskmündi ja kuivanud
leivakoorukese midagi on, ning nööri otsa aetud
jõekarbid peavad vastutulejatele kinnitama, et teel on
nad Santiago de Compostelasse.
Kuid pea! Nüüd, kui nad on lähemale tulnud,
võib näha, et üks neist on noormees ja teine
neiu! Noormees on neiust ehk aastat neli-viis noorem, kuid tema
samm on jõulisem ja tarmukam, kapuutsi alt võib
aimata pikki tumepruune juukseid ja esimesi habemeudemeid. Neiu
on ilus. See on esimene mõte, mis teda nähes
pähe tuleb. Küll mitte nii ilus, kui võiks
olla. Ilmselt on pikaajaline haigus tema näkku vajutanud
kahvatuspitseri ja silmadesse sügava mure. Kuid kui veidi
tähelepanelikumalt teda silmitseda, võib nähe,
et palveränduri kaltsud varjavad sihvakat, ent veidi
ümarikku aga siiski kaunist tütarlapsekeha, mis on
hiljuti õide puhkenud, viimased lapseea vormid
naiselikele allutanud. Tal on kukla tagant patsi sõlmatud
tumepruunid juuksed, väike terav nina, veidi punnis
põsed ja lõual väike sünnimärk.
Miski temas kõneleb, et ta on õnnelik ja
õnnetu ühteaegu -- ehk seepärast ongi
ta oma kaaslasega nii hilisel ajal ja varases eas teel
Santiagosse?
Väiksele kingule jõudes nad seisatavad ja
vaatavad all laiuvat küla.
«Ma olen nii väsinud, Aidann,» ütleb
tüdruk. «Kas me leiame siit
öömaja?»
«Palverändur leiab alati öömaja,»
kinnitab noormees. «Kuuled seda muusikat? Ma arvan, et see
kostab mõnest trahterist. Sinna me
lähemegi.»
Nad ei räägi okstitaanis, pigem kõneldakse
sellist keelt Lorraine'is kuid ka see kant ei pruugi olla
noormehe kodumaa. Igatahes annab nende kõnepruuk
tunnistust, et käidud on neil tõepoolest pikk maa.
Aga Santiagosse minnakse ju igalt poolt, ja ikka pigem kaugemalt
kui lähemalt, üle kogu kristlaste maa.
Paistab, et ka neiu on nüüd muusikat kuulnud.
Õhtutuul toob nendeni flöötide, viiulite ja
vihueelade sulnist kaja ja imeilus viis, andes tunnistust, et
mängivad parimad minstrelid, mitte mõned
külamoosekandid, paitab nende kõrvu. Innustatuna
peagi saabuvast puhkusest, sunnivad nad end edasi
kõndima. Peagi näevad nad heki taga trahterit,
muusika muutub üha valjemaks, muusika, mille meloodiat
hoiab ülal üha kiirenev mitmehäälne laul,
torupill ja trummid. Palveränduritele omase enesekindla
alandlikkusega keeravad nad heki taha ja avastavad end
trahterihoovist kuhu on kogunenud mitukümmend inimest,
kanad sebivad ärevalt kaagutades nende jalge vahel edasi-
tagasi ning keset hoovi näevad nad umbes
kümneliikmelist kaltsudes seltskonda, kes hüppab ja
kargab poris, mõned neist hoiavad tantsides käes
pille ja kui nad neid just ei puhu, üürgavad valjult
laulda:
Cuncti simus concanentes: Ave Maria
Cuncti simus concanentes: Ave Maria
Nad tantsivad kätest kinni hoides, keerlevad
pööraselt, mehed ja naised segamini, kõik
noored, nende nägudelt peegeldumas kõige ehtsam
rõõm ja tantsuekstaasist sündinud vabadus.
Pori pritsib nende nartsudele ja naerustele nägudele,
tilgub juustes ja plärtsatab vahest vastu trummi. Kui nad
refrääni lõpetavad, laulab üks ja
kõige noorem tüdruk üksi edasi, kõlaval
ja imekaunil häälel:
Virgo sola existente en affuit angelus
Gabriel est appelatus atque missus celitus
Clara facieque dixit: Ave Maria
*1*
Ja siis jälle kõik koos, ka külarahvas ja
muud võõrastemaja külalised, isegi paar
rändavat kaputsiini munka löövad madalal bassil
sekka:
Cuncti simus concanentes: Ave Maria
Cuncti simus concanentes: Ave Maria
Kaks noort palverändurit seisavad kui lummatud, kui
manatud. Vaevalt nad mõistavad ladina keelt, kuid juba
näib väsimus nende kontidest pühitud olevat, juba
on laul neid virgutanud ja kaunis muusika nende meeli
rõõmustanud. Nad seisavad seal ja vaatavad
rõõmustavaid inimesi ja ilmselt pole neil raske
taibata, et ka pillimängijad ja tantsijad on
palverändurid, sellest kõnelesid maja ette maha
heidetud pikad kepid, paunad ja mustad palvehelmed.
Moosekantide joovastus muusikast on siiras ning nakatav, et
varsti leiavad kaks noort palverändurit ennastki
laulurütmis kaasa õõtsutamas ja
ümisemas. Noored tantsijad võtavad aga kätest
kinni, moodustavad ringi, kiidavad neitsi Mariat, jutustavad
lauldes lugu tema nägemusest peainglist.
Veel laulavad nad, sekka ka mõne kurvema, kuid
lõpetuseks kõlab taas veel kiiremalt ja hoogsamalt
Cuncti simus concanentes.
Siis kostab rahva kiidukisa taevani ning sedamööda
hakatakse ka trahterist söögi- ja joogikraami
välja kandma. Väsinud ja õnnelikud
palverändurid vajuvad roidunult aida ette
õlekuhjale, kuhu neile tuuakse praevardaid ja veinikanne.
Kaputsiinlased õnnistavad neid, ning neilegi pakutakse
tee peale veinilähker kaasa, rahvas hakkab tasapisi laiali
valguma, nii mõnelgi laulusalm veel huulil. Siis
märkabki kõige pikemat kasvu noorepoolne
palverändur Aidanni ja tema kaaslast ning viipab neid
lõbusalt pidusöögist osa saama: «Hei,
vennad ja õed, tulge ja aidake meil neitsi Mariat
tänada ja tema auks rännakust väsinud kehasid
kinnitada!»
See hüüdja, rändmoosekantide peamees, on
Lothar.
*
Ma rüüpan oma kannust kibedat rohujooki ja usun, et
see on magus ja hõrk bordoo vein. Ma mälun veidi
hapukat pasteeti, mille kokk mulle armulikult on seganud
odrakördiga. Aga mu mõtted on seal, Akvitaanias,
ning tegelikult krõmpsuvad mu hammaste all varda otsa
lükitud küpsetatud vuttide kondid. Rasv mu
lõual seguneb veiniga, tilgub higisele vammusele ja seal
maha porri, millesse tantsijate on jätnud tuhandeid
jalajälgi. Ma sirutan end nagiseval toolil ja ehkki olen
asja tõusnud, tunnen liikmetes rännakuväsimust.
Ma peaaegu viskun niisketele õlgedele ja rehman
käega, et tüdruk endaga õrnalt kaasa
tõmmata...
*
Noor palverändur tõmbab tüdruku endaga
õlesülemile kaasa. Liialt malbelt ja soostuvalt
puutuvad nende kehad korraks kokku, enne kui moosekandid neile
ruumi teevad. Õlgedel on veel niiske, ent magus vein ja
soojad vutid, mille kallale kaks noort palverändurit kohe
asuvad, soojendavad nende kehasid.
«Sööge, vennad rändurid,» pakub taas
Lothar ja seda ei tule tal tõepoolest kolmandat korda
korrata. Vaevalt Aidann ja Grethel oma armupalukesi tantsu ja
lauluga teeninud on, ilmselt on neid koheldud nagu
palverändureid ikka -- mõned pisku
liharibaga kondid, leivakannik ja juustuviil, hea õnne
korral karikas kehvemat veini.
Kuid ka moosekandid pole täna söönud, isukalt
rebivad nad varda otsast vutte ja vastavad tänukooriga, kui
peremees neile trahterist lisa toob -- pikad
vastküpsetatud valged leivad, terve kera niisket juustu ja
veel veini, mis ilmselt on pärit siitsamast
küngastelt.
«Lähete Bordeaux'sse?» küsib
nüüd Lothar. Aidanniks hüütu noogutab vutti
täis suuga. «Hiljavõitu olete liikuma hakanud.
Vihma on palju, hooaeg on möödas.»
«Hooaeg?» ei mõista Aidann.
«No muidugi! Saate taevast vett ja rahet, päikest
on harva. Montserrat's on rahvast vähe ja seal on igav.
Tegelikult pole seal üldse enam need vanad head ajad, mil
öö läbi pidusid peeti ja tantsiti. Compostelas
ehk veidi lõbusam, ma ei tea tõesti, pole seal
juba kaks aastat käinud. Kuhu te edasi lähete,
Compostelasse või Montserrat'sse?»
«Compostelasse,» kinnitab Aidann kiiresti liha alla
kugistades. «Ikka Compostelasse Me oleme vaesed patused
ja...»
«Sa oled Lorraine'ist!» hüüatab Lothar
äkki lõbusalt. «Kaasmaalane! Sinu tunnen ma
kõnepruugist kohe ära. Kust sa täpsemalt
pärit oled?»
«Mina ja mu õde Grethel oleme pärit
tegelikult Genterdami lähistelt Brabandist. Oleme
otsustanud oma pattude lunastuseks ette võtta vaga
teekonna Compostelasse...» ja nüüd
räägib Aidann vintsutusest pikal teel, mida nad juba
kevadel olid alustanud. Burgundias olid nad sattunud otse
sõjakeerisesse, mõned korrad olid nad teelt
eksinud, Grethel oli saanud mingi raske tõve, mis
jumalale tänud, polnud katk, vaid lihtsam külmetus ja
ühes külas oli neid ravitud... Pikk ja raske oli olnud
nende teekond, kuid tagasi pöörata nad enam ei
söanda, eriti nüüd, kus on jälle
Palverändurite Teel ja igal ristmikul on Madonna kuju, neid
majutatakse lahkelt trahterites või kiriku kõrvale
ehitatud puhkemajades, nad kohtavad teel pattudest vabanenud
palverändureid, kes kannavad kaelas Santiago märki,
merikarpi. Ei, enam nad ei pöördu tagasi, kuni on
jõudnud Compostelasse.
Nüüd kogunevad ka ülejäänud
palverändurid Aidanni ja Gretheli ümber, selgub, et
kõik noormehed olid pärit kas Antrauschist,
põhjapoolsest Burgundiast või Bavaariast,
kõik olid nad üliõpilased Bonnis ja kord
aastas, juba mitmendat korda järjest, otsisid nad endale
kenad tüdrukud kaaslasteks, võtsid pillid selga ning
läksid palverännakule, ikka mõnesse
lõunapoolsesse maanurka, sooja mere ja ilusate palmide
lähedale. Nüüd tuli nende malev Montserrat'st,
Barcelona lähistelt Musta Madonna kloostrist, mis oma
kuulsate tantsu- ja laulupidudega, mida palverändurid
korraldavad, üle ilma kuulus on. Kord aastas, jutustasid
üliõpilased, pagevad nad tolmuste ja tindiste
raamatute, kõledate auditooriumite, surmigavate
õpetlaste ja tüütute pärusmõisade
eest, et rännates ja lauldes aega veeta, maailma tunda
õppida ja jumalat kiita.
Lothar kuulab oma kaaslaste jutustust, noogutab, naerab
aegajalt, rüüpab veini ja vahetab kuumi pilke
Justine'iga, kes tema õlale naaldudes on palge viimase
päikesekiire ette sättinud. Ent üks korts Lothari
vasakus silmanurgas kõneleb neile, kes teda hästi
tunnevad, et midagi on teinud teda murelikuks või ehk
veidi valvsaks. Aegajalt heidab ta mõtliku pilgu
Grethelile, siis jälle Aidannile ja näikse nagu
raputaks ta isegi pead.
Need kaks noort inimest ei saa olla vend ja õde, sest
nende kehad kõnelevad teist keelt. Jah, nad armastavad
teineteist, aga mitte nii nagu vend ja õde, vaid nagu
poiss ja tüdruk, kelle armastus mässava lainetevahuga
paisu taha koguneb, et sealt siis meeletu kirega valla
pääseda. Ja mitte seda pattu nad ei kahetse, sest
mitte kordki elus pole olnud neil põhjust oma veel
puhkemata armastust patuks pidada.
Aga õhtu on saabumas, kaste rullub juba üle
niitude, ning veini, mis lustliku kõrtsimehe heldusest
mitte ei taha lõppeda, näib olevat hubasem edasi
juua tallilakas, kuhu neile sooje tekkegi olla juba viidud.
Öösiti läheb juba külmaks, räägib
kõrtsmik Jean-Jacques, Püreneedest tuleb hall, ja
kuidas te hommikul pilli mängite ja laulate, kui
öösel hääled kinni külmetate. Muidugi
tahab ta, et need taevast sadanud minstrelid ka homme tema
trahterisse rahvast kokku meelitavad, ning pillimeestelgi ei
paista selle mõtte vastu midagi olevat. Nad
tõusevad ja suunduvad talli poole, Lothar kõige
viimasena oma Justine'ile noogutades ja uurivalt kahte noort
palverändurit silmitsedes. Võibolla mõtleb ta
sel hetkel oma kodukandile Lorraine'is, sellele väiksele
kahekordsele majakesele Blambriti linna peatänavas, kus
elab tema isa, auväärne ja lugupeetud notar ja kust
kunagi pandi talle kaasa soovituskirjad, teener ja kukkur
keisrimarku, et ta läheks Bonni ja asuks seal õppima
kuulsas ülikoolis...
*
Ma vaatan aknast välja ja näen Schlettsi
mõisa lookavajanud hooneid. Nad näevad ju välja
peaaegu samasugused kui üks maja Blambriti linnas, mida ma
külastasin ligi nelikümmend aastat tagasi. Ei, vastas
mulle too hallipäine mutike, kes oli Lothari ema, ta ei
tea, kus on nende poeg, nad pole temast enam aastaid kuulnud,
kuid nad loodavad, muidugi loodavad, et tal läheb
kõik hästi ja ta on õppinud Bonnis kas
notariks või vähemalt preestriks, sest talaar oli
poissi notarikuuest vahest rohkemgi meelitanud. Teie poeg on
õnnelik, kinnitas tundmatu ratsamees siis, tema
rõõmu ja armastust ei saa miski väärata,
mille kinnituseks ulatas kukru kõlisevaid münte. See
on teie pojalt, lisas ta ja kindlasti kirjutab ta teile kunagi
pikemalt. Nüüd aga, auväärt proua, on mul
aeg minna. Kohused, teenistus, mõistate isegi.
Ikka veel näen ma silme ees seda südikat
naisenägu ja olen üsna kindel, et oli ilus ja
värske varahommik, kui kiire kabjaplagin munakividelt vastu
kajas...
*
...See on Lorraine, väike Blambriti linn, mida pidevates
sõdades hertsogi ja Prantsuse kuninga vahel on piiratud
ja mille elanikud hommikuti ei pruugigi teada, kes täna on
nende uus isand. Aga seda noormeest, kes sel ilusal ja
värskel hommikul laenatud hobuse selga hüppab,
vanematega südamliku kallistuse vahetab, reisipaunad
sadulasse ja lauto selga seob ja siis munakividele
rõõmsa kabjaplagina maha jätab, see vist
väga ei huvitagi. Tema elu on alles algamas, teda ootab
Bonn, uued sõbrad, uued teadmised, uued armastused.
Ühe akna all enne linnamüüri ta peatub, ootab
viivu, kuid ilmselt on veel liiga vara, et mündivermija
tütre nägu sinna ilmuks. Öösel sosistatud
armutõotused on ilusa Marie' väsitanud ja praegu
elab ta veel unenägudes, elab taas läbi oma
kõige kalleima aarde röövi, millele ta ise nii
innukalt kaasa aitas ega tahagi ärgata, sest päeval
peab olema jälle nii vooruslik ja kombekas. Aga kindlasti
aimab ta Lothari vaikselt hüütud sõnu akna taga
«J'ay mis mon coer!» ja kindlasti sosistavad
tema huuled läbi une noormehele kirgliku vastuse.
Kolme aasta pärast abiellub Marie raenõuniku
pojaga, sünnitab talle kolm tütart ja neli poega,
kellest kõige vanema nimeks saab Lothar.
Lothar aga ratsutab sel hommikul vastu uutele armastustele.
Teda ootab vabadus ja kindlasti leidub Westfaaliski Marie'
sarnaseid kauneid tüdrukuid. Siiski kaob linnavärav
silmist kiiremini, kui Marie' embused ta meeltest. Juba
lõuna ajal tellib ta teeäärsest trahterist
kannu veini, haarab lauto ega lahku enne, kui on loonud oma
armastatu vooruseks ballaadi, mida sealkandis siiani
lauldakse.
Lothar ise ei saa seda kunagi teadma, nagu ka too keskealine
lonkur raehärra, kes seal mõnekümne aasta
pärast peatub ja pimeda viiuldaja viisile lõbusalt
jalga kaasa tümpsutab. «See laul oleks nagu minu
Marie'st,» hüüab ta rõõmsalt ega
märkagi hallipäise trahteripidaja kummalist
naeratust.
Mitte ainult uued armastused ei oota aga Blambriti
notaripoega Bonnis, vaid ka loendamatud uued kohustused ja
tüütused. Oma isa kurvastuseks ei pöördu ta
enne mitte õigusteadlaste, vaid teoloogide kateedri poole
ja küllap on see Canterbury Püha Anselmi
«Meditatsioonide» tundeline peast lugemine, mis tema
ees õppetooli väravad avab. Olgu sõda kelle
vahel ja mille pärast tahes, arvab ta, preestreid
läheb ikka tarvis. Põhjas käärivat
vastasseisu augustiinlase Lutheri ja Rooma preestrite vahel ei
võeta Bonnis veel tõsiselt. Aasta pärast aga
näib Lotharile, et on kogu õppinud Bonnis
jumalateadust, tolmused raamatud lämmatavad tema hingamist
ja häält, ning tint näikse lautomängust
tundlikuks õppinud sõrmi tuimaks vormivat.
Pürjeripiigade südamed ei murdu nii kergesti, kui
Blambriti Marie' oma -- Lothar ihkab vaheldust, ta on
sattunud ühest vangikongist teise.
Siis jõuavad Bonni esimesed sõnumid
Vahimeestest. Algul võtavad õpetatud mehed neid
tühistena ja vaid naeravad põlglikult augustiinlase
ketserlike mõtete üle. Siis rüüstavad
Vahimehed esimese kloostri ja Keiser annab korralduse, mille
järgi usuteadust nüüd teistmoodi lugeda tuleb.
Õpetatud mehed mõtlevad küll korra Rooma ja
paavsti peale, ent löövad siis käega --
kui Looja on tõesti peale juuda rahva ka teutoonid
välja valinud, nagu õpetab peapiiskop Luther, siis
eks jõua see teadmine Aachenisse tõesti varem kui
pisikesse Westfaali provintsilinna.
Ühel päeval näeb ka Lothar esimest korda
Vahimehi. Nad ratsutavad linna sisse õhtuhakul. Üll
mustast nahast reisiülikond, peale heidetud valge mantlid.
Mantlite seljal ilutsevad Vahimeeste vapid -- hundipea
ja selle all kaks üksteise peale risti asetatud S-
tähte. Salvatoris susceptores, Lunastaja Vahimehed
tähendab see. Mitte asjata polnud need lainelise risti
moodustavad tähed S ja S kurjakuulutavaks sümboliks
saanud. Hirmunud inimesed sulgevad nende ees paugutades aknaid
ja linnaisad kogunevad murelike nägudega raekotta.
Kõigepealt suunduvad Vahimehed aga ülikooli, kus
rektorile ulatatakse raamatute nimekiri.
Öösel valgustavad Bonni sajad lõkked.
Põlevate raamatute toss lämmatab linna. Lotharil on
sel ööl raske hingata. Siiski võtab ta oma
lauto ja laulab vaikselt üht kiidulaulu, mida hiljuti oli
kuulnud Compostelast naasnud palverändurite suust.
*
Kui inimese jalad ei kuula enam sõna ja sa oled
aheldatud oma tuppa, siis reisid sa mõtetes ja
meenutustes. Arstirohud ei leevenda valu, küll aga teevad
seda mälestused. Ma ei luba Sebastieni saega oma jalgade
kallale, kuigi ta väidab, et valu jääks
pärast amputeerimist vähemaks. Ma kannatan ja piinlen,
tunnen rõõmu mälestustest, kui suren mehena,
kel on alles kõik ihuliikmed. Mida tähendavad minu
valud märtrite kannatuste kõrval?! Laske mul
rännata mõttes ja tuletada meelde neid teid, kus
kunagi Lothari lõbus malev laulis, palvetas, tantsis ja
armastas. Sebastien! Veel seda mõrkjat rohtu, mida sa
keedad külanõia retsepti järgi, ehkki mulle
valetad, et see on Heidelbergis patenteeritud luuvaluravim!
Veel, ja jäägu sul teadmata, et ühes valude
leevenemisega pulbitsevad minus kangastused nooruspäevilt.
Ma ei tea, mida segab külanõid sellesse jooki, kuid
nüüd ma näen Schlettsi karjamaade asemel aknast
hoopis teravatipulisi halle mägesid ja lambanahkades
vaskooni karjused ulatavad mulle kuuma raguu. See on...
*
...See on Orreaga-Roncesvalles... Üks koht igavesel
Palverändurite Teel, teel, teravatipuliste mägedega
piiratud platoo, veidi tsiviliseeritum vaskoonide asula, kus on
kirik ja tee ääres kivist ristid, millelsse tahutud
stseenid Santiago säilmete toomisest Galiciasse. Lothar
jagab armastust ühe mägilasneiuga, kellele ta pole
kaugeltki esimene ja kes mõistab ainult vaskooni keelt.
Tüdruk ei nõua tõotusi, ta on lihtsalt
armunud ühte järjekordsesse palverändurisse, nagu
saabuval kevadel järgmisesse. Tema nimi on umbes Byerna ja
tema saatuseks on saada tubliks kaasaks näiteks sepale
Zubile, kelle sepikojast kõlavad veel hilisõhtul
vasaralöögid, kus ta hambaid kiristades rautab mingi
Leoni hidalgo hobust. Kindlasti ei jää temagi sel
ööl kaasata ja kindlasti peab hoopis tema Byernalt
truudusetuse pärast ees andestust paluma... aga see
kõik tuleb hiljem, kui Lothar ja tema kaaslased on
jõudnud tagasi Bonni, kandes südames hoopis
teistsugust truudust armastusele, mida on võimalik kogeda
ainult ühes mäekurus Püreneedes.
Lothar on küll Orreagas, kuid tema mõtted ja
tunded ikka veel Saint-Marie-de-Lognac'is, tähtsusetus
külas kaljutippude vahel. Seal on üks kirik ja
küree, kus sõnum kataaridest on ikka veel
püha... Lothar on armunud. See on lõplik armastus.
Armastus, millele ei saa truudust murda. Õndsad on need,
kes on näinud! Lothar suudleb Byerna niiskeid huuli ja teab
korraga, et ta mitte ei murra truudust, vaid hoopis kinnitab oma
andumust.
Hommikul asuvad nad taas teele. Pärast Pamplonat ja
Orreaga-Roncesvalles'i jäävad Püreneed selja
taha; nad kulgevad edasi läbi mägise maastiku, millel
el Camino de Santiago otsib madalamaid paiku ja lookleb
nende vahelt läbi, põigates aeg-ajalt ikka veel
rohelistesse orgudesse, et seejärel kohe mäkke ronida
ja rändureid lumesadudega kimbutada. Bonn on korraga nii
kaugel ja tähtsusetu, Lothar ja kaaslased kogunevad
öösiti lõkke ette, võtavad oma pillid,
laulavad ja kiidavad armastust. Seda võib teha
lõputult, nende hinged ja meeled on nüüd valla,
kuid koidikul kiirustavad nad edasi. Edasi...
Puenta la Reina, kauni kuuekaarelise sillaga, millel saavad
kokku kõik viis Prantsusmaalt algavat palverändurite
teed. Estella, jälle oma hulgaliste kirikute, kitsaste
tänavatega madalate kivist majade vahel. Edasi, edasi,
edasi -- nad jätavad selja taha Navarra ja
jõuavad La Riojasse. Logroño Santiago el Reali kirikus
näevad nad ülevat skulptuuri Santiago Mauritapjale
-- usutakse, et pühak ise tuli taevast valgel
hobusel, et Clavijo väljal koos kristlastega mauride vastu
võidelda.
Edasi... Suvi on nii üürike ja õpetlased
Bonnis hakkavad muretsema, kui õpilased liiga kauaks
stuudiumitest puuduvad, seda enam kui kurjad keeled
räägivad, et nad olla läinud palverännule
rooma-usulistesse maadesse. Jah, see pole küll keelatud,
kuid, mida arvavad Vahimehed, kui sellest teada saaksid?
Lothar kaaslastega jõuab oma esimesel rännusuvel
Compostelasse. Nad on lõpetanud oma esimese
palverännu, ja leidnud hoopis midagi muud, kui olid
otsinud. Nüüd kõlab nende laul Santiago haual
hoopis teistmoodi, hoopis kirglikumalt. Selles peitub nii kurbus
ootavate Bonni raamaturiiulite ees kui rõõm
teadmisest, et järgmisel suvel suunduvad nad
Montserrat'sse. Seal ootab neid Must Madonna ja temale tahavad,
peavad, nad laulma. Nii nagu nad kunagi varem laulnud pole.
*
Kui päike sõuab suure haralise tamme varju,
tähendab see aega lõunauinakuks. Valud
väsitavad mind ja unes suudan ma puhata. Sebastien aitab
mind sängi ja katab tekkidega. Veel võtan ma lonksu
mikstuuri, vein kurnaks mind ja ma pole seda enam ammu joonud.
Nüüd ma puhkan, tukastan. Kui sulgen silmad, saab minu
sängist tall Akvitaanias, ma kuulen öö
hääli, noormeeste ja neidude tasast jutuvada. Kuivade
õlgede hõng seguneb tüdrukute malbe
higilõhnaga, kusagil krabistab hiir ja keegi
sõrmitseb nukralt vihueelat...
*
...Ja kuidagi loomulikult on nad jaotunud paaridesse, Grethel
on end kerinud Aidanni kaissu. Nende poosis pole kübetki
palverändurite vagadust, ent kuidagi teisiti toimida nad ei
oska. Nende embus on näiliselt süütu, see peaks
pakkuma ainult sooja. Isegi kui nad seda ise ei tea, näevad
nad välja kui kõige ehtsamad armunud.
Lothar räägib nüüd oma vennaskonnast. Ta
räägib, et oma teel hoiavad nad eemale Vahimeestest ja
seda sõna kuuldes Grethel ja Aidann võpatavad.
Palveränd on Peapiiskopi poolt ikka veel lubatud, jutustab
Lothar, kuid lõbus tants ja laul kindlasti mitte.
Mõned meie sõbrad on Saksimaal juba kinni
võetud, läbi pekstud ja nende pillid pilbasteks
taotud. Lõunapoolsetes maades on Inkvisitsioon sallivam,
kuid siiski mitte niipalju, kui üliõpilased
sooviksid.
«Õnneks,» ütleb Lothar, «pole
Akvitaania kuningriigis Vahimehi, siin ei lubata neil tegutseda,
ehkki protestantlikke tuuli puhub ka siin. Kuningas Marcel on
ediktiga lubanud kõigile usuvabadust. Palverändurite
teel ei tohi usu pärast sõdu pidada.»
«Vahimehed võivad end maskeerida,»
ütleb Aidann vaikselt. «Sa ei pruugi neid näha,
kuid nad on ikka siin. Näiteks.»
Nad joovad veel veini, Grethel vaatab uudistades julgetes
poosides noormeeste kaissu pugenud tüdrukuid, nihkub veelgi
otsustavamalt ja tähelepanu nõudvat pilku
ümberringi heites Aidannile lähemale, ja võtab
sisse väga kaitstud ja turvalise ilmega poosi.
«Võibolla on sul õigus, sõber
Aidann,» ütleb Lothar. «Palveränd pole enam
see, mis vanasti, pole see, mis ta peaks olema, usust on kadumas
siiras hardus, joovastus ning rõõm. Ühelt
poolt asendavad seda Vahimehed ja Luther põhjas karmuse,
ranguse, teutooni metafüüsika ja loogiliste
doktriinidega. Lõunas, on usk ehk siiram, rahvas tantsib
ja laulab pühakujude ees ikka veel, tänab pilli
mängides pühakuid, kuid need viisid muutuvad aasta-
aastalt väljenduslaadilt kasinamaks ja asenduvad
kloostrites sündinud ja seal ainulubatavateks kuulutatud
lauludega. Mungaordud, kanoonikud, valitsejad ja kardinalid oma
omavahel riius, sõdivad ja kaklevad, teevad poliitikat,
selle asemel, et lauldes ja tantsides joovastuda, tänada
neitsi Mariat tema õnnistuse ja kingituse eest. Sest just
nii olevat käitunud esimesed kristlased, mil puhast
rõõmu päästmise, armastuse ja lunastuse
üle, polnud veel mürgitanud teoloogilised targutused.
Nad kogunesid pühapaikadesse, kogunesid pühakute
säilmete ümber, tantsisid ja laulsid, sest see oli
nende viis -- ja kõige siiram viis, mis jumal
inimesele andnud -- tänada.
Rõõmustada ja tänada.»
«Kas te mõnd palverännu imet olete
näinud? Montserrat's või Compostelas
näiteks?» küsib Grethel äkki.
«Imet?» kordab Lothar mõtlikult.
«Või märki näiteks, et su patud on
andeks antud?»
«Oh, patud!» hüüatab keegi
palverändureist rõõmsalt. «Muidugi!
Justine, räägi neile imest ja
andeksandmisest!»
Kuuldub kihistamist ja üks neiu lööb
hüüdjale mänglevalt suu pihta. Naerdakse.
«Tegelikult,» sõnab Lothar, «polegi see
nii naljakas lugu. Aga imeline küll. Eelmisel aastal
kohtasime me -- kui olime teel Freiburgist Provence'i
üht kurba näitsikut. Temagi oli teeline, ent murest
murtud, vaikne ja sõnaaher, kuigi vajadus armastuse ja
nooruse nautimisele oli tema näole sügavamale
kirjutatud, kui vana tamm ajab juuri. Ta läks... Hei,
Justine, räägi, kuhu sa teel olid!»
«Aigues' nunnakloostrisse,» vastab tüdruk
häbelikult.
«Ja miks?» nõudis Lothar.
«Ma olin otsustanud maisest elust eemale tõmbuda
ja pühade õdede seltsis olla pruudiks ainult
jumalale...»
«Ning sa mõtlesid ümber, Justine!»
hüüab selle peale Lothar. «Kaks ööd ja
päeva mängisime me sulle lustlikku muusikat, laulsime
ja kiitsime elu, millest olid otsustanud tagasi tõmbuda.
Kaks ööd ja päeva -- ja ma vannun, et
olles nõrkenud ja kokkukukkumise äärel,
nägin ma Püha Ruperti innustavat sõrme endale
vibutamas ja neitsi Mariat naeratamas -- mängi
edasi, sõber Lothar, käskisid nad mind ja näita
sellele õnnetule hingele, et peale lihasuretamise on ka
teisi teid meile meelepärane olla. Ja nagu päike
sõuab välja pärast tormi pilve tagant, ilmus ka
sinu näole lõpuks naeratusevine, esimene ja
ähmane, kui sa lõpuks tõstsid silmad ja
vastasid...»
«Sinu kirglikule pilgule,» hüüab keegi.
«Lothar oli end ise pööraselt armunuks
laulnud!»
«Ja sa ei läinud kloostrisse?» küsib
Grethel, pead Justine'i poole pöörates.
«Oh ei,» vastab neiu. «Ma ütlen endale
ikka, et lükkasin selle edasi.»
«Ja pole midagi, mille eest me neitsi Mariat rohkem
tänanud oleme,» märgib Lothar. «Siin ongi
teile palverännu ime. Kui minu õpingud kunagi
lõpule jõuavad ja minust jumala abiga näiteks
preester saab, siis on mul kohe võtta üks --
kuigi mitte kõige kanoonilisema sisuga -- juhtum
elust. Ime mis ime. Lugu sellest, kuidas armastusest jumala
vastu kantud muusika tõi elule tagasi ühe murtud
südamega hinge. Aga on ka teistsuguseid imesid. Kui ma
usun, et neitsi mind kuulda võtab, kui ma tunnen
heldimust, hardust ja rõõmu ja usun, et ta tal on
midagi vastata minu tänule, kui ma olen tunde tantsinud ja
laulnud tema kiituseks, siis ma tõesti näen teda, ta
ilmub mu ette ja naeratab õrnalt vastuseks kui ma
ütlen talle: «Ave, Maria.»
«Sa tõesti oled näinud neitsi Mariat?»
uuris Aidann.
Lothar ei vasta kohe. Üle laka levib mingi
tõsiduslaine. «Jah,» sõnab siis Lothar
vaikselt. «Ma olen teda näinud.»
*
Ma mäletan täpselt seda päeva, mil mu jalad
enam sõna ei kuulanud, mil valukramp mind
põlvedele niitis ja ehkki mu mõistus tõrkus
seda veel uskumast, teadsin ma korraga kogu oma edasise elu
veedan ma Schlettsis, meenutan ja mõtlen, näen ja
elan taas läbi oma elu kõige valusamaid ja
rõõmsamaid sündmusi. Neid kirja panna? Ei
Milleks kuulutada maailmale oma ketserlust, milleks
tõmmata suguvõsa peale Peapiiskopi vaen? Ma olen
näinud, ma tean ja sellest piisab mulle. Nii ongi Jumal
asjad seadnud -- sa oled näinud, tead, armastad ja
usud. Kellelegi on antud anne laulda ja laule luua. Kellelegi
antud täpne ja rikas mälu. Miks ei peaks siis
mõtlemine maailmas asju muutma? Miks ei peaks minu
mõtted ja meenutused rännakuilmas viima mind
lähemale tõele? Jah, kui ma suudaksin, haaraksin
lauto või flöödi järele, hüppaksin
sadulasse ja ratsutaks siit Schlettsi sombuste kinkude vahelt
sinna, kus päike soojendaks mu valutavaid liigeseid, kus
rohetavatel nõlvadel kasvavad viinamarjad ja oliivipuud,
ristteel seisab Musta Madonna kuju, ma heidaksin kuhugi
varjulisemasse kohta, sõrmitseksin oma pilli ja laulaksin
kiitust armastusele, naudiksin iga hingetõmmet, sest see
on ju...
*
...See on Sitsiilia, Trapani provints ja õhk toob
üle Vahemere lämmatavat kuuma, mida mahendab vaid
palmipuude vilu. Lothar ja tema kaaslased joovad veini,
maitsevad krõbedaid, küüslauguga pikitud ja
oliiviõlisse kastetud saiakesi, ning laulavad. Nad on
kristliku maailma serval, edasi tuleb pärast liivariba
ainult meri ja siis mauride maa, mille kauget ja ähvardavat
kaja siin kõikjal tajuda võib. Nad on näinud
lossi, mille ehitasid Pühalt Maalt naasnud
rüütlid, nad on katsunud kive, mille seadsid
müüri käed, mida on ristatud palvetamiseks Maria
Magdalena sünnikohas. Nad on jõudnud kõige
lähemale Pühale Maale, kui üldse saab, ometi on
nad õnnelikud.
Nad on oma palverännul ja kui lautoviisidest saadetult
kõlavad laulusalmid:
O Maria, maris stella,
plena gracie,
mater simul et puella,
vas mundicie
templum nostri redemptoris,
audi servos te rogantes
*2*,
langetavad kohalikud harduses pea ja laulavad kaasa.
Sitsiilased teavad, millest noored palverändurid
põhjast laulavad. See on usk, milles nad on üles
kasvanud, ja mida siin leidub rohkem, kui kusagil mujal. See
pole rõõmulaul, see on tänupalve ja frankide
siirus võlub kõigi südameid. Kui nad laulu
lõpetavad, rühib Lothar edasi -- üles
mäkke, kus otse kaljudest on sirgunud kindlus. Selle paiga
pärast on nad siia tulnud, Erice Veenuse kindlus,
rohelisusest kõrguvad tornid, mis varjavad saladusi, mida
võib ainult tunda, kuid mitte iial näha. Hing on
aare, mida ei saa iial allutada. Nüüd rühivad nad
mäkke, et ainult oma hingejõul vallutada Erice
kindlus. Neid ootab Veenus.
Ja siis jälle Provénce, maa mille pööras
ristiusku Maria Magdalena ise. Lothar palvetab oma armastatu
haual, ta nutab ja naerab korraga. Ta on La Sainte-Baume'i
oratoorimus, lakoonilise kivist kirstu ees, suletud silmi,
põlvili, käed palves rinnale ristatud. Ta huuled
liiguvad, kui kordavad Püha Anselmi sõnu:
«Maria, sind vaadata on silmadele ülim õndsus,
nii ihaldusväärne on sind emmata. Sa oled nii kaunis,
ja peale Jumala on suurim rõõm armastada sind ja
joovastuda sinu poole palvetades.»
Ta kordab neid sõnu aina ja üha, kuid teab et
siin ei näe ta Mariat. Armastuse jumalanna ei ilmu oma
haual, tema tee käib läbi elu ja rõõmu.
See paik on lihtsalt püha, siin saad sa avada oma hinge ja
loota, pühendada end ja uskuda. Seda polegi nii
vähe.
Monserrat's, Catalünya mägedes, Saint-Marie-de-
Lognac'is, jah seal ta näeb. Seal ta armastab. Lothari
võimel puust ja loomasoontest sobitatud riistadel oma
armastust väljendada on liiga tühised, tema
sõnaseadmisoskus liiga kesine, kuid ometi ta laulab. Nii
enda laule, kui neid, mis loodud sajandeid enne teda. Aastad
mööduvad, ta õpib ikka veel Bonnis, pikendab
stuudiumi, et igal kevadel koguda kokku seltskond ja minna
Langedoc'i, Provénce'i, Lombardiasse, Galiciasse, Navarrasse.
Siin kohtab ta igal sammul mälestusmärke oma
armastusele, kohtab inimesi, kes jagavad seda, siin
mäletatakse ja teatakse. Siin pole Vahimehi.
«Kui ma olen tantsinud musta Madonna kuju ees tunde ja
laulnud talle kiidulaulu, siis tõesti ma näen teda;
sulgen silmad ja näen ning tunnen heldimust, hardust ja
rõõmu,« räägib Lothar Akvitaania
trahteri tallilakas Aidannile. «Siis ma tean, et minu usk
on tõeline, et mul on põhjust
rõõmustada Maria neitsiüsa viljakuse
üle, ma unustan kõik need magistrite targutused,
doktriinid ja traktaadid. Jumal pole mitte kirjatähes, ja
ka kiriku kiviseintes mitte, vaid minu sees, minu kohal ja minu
ümber. Minu muusika, minu laul ja tants on Temast ja
Temale, Ta tunneb selle ära, Temagi rõõmustab
minu joovastuse üle. Tema on armastus ja Tema on andnud
armastuse, jah, ka selle armastuse, mida ma praegu tunnen oma
kauni Justine'i vastu.»
Helepunaste kiharatega Justine, kes Lothari kaisus oli,
puudutab tema sõnade kinnituseks huultega ta suud. Aidann
näeb viivuks neiu malbeid, otsekui suitsuvinega kaetud
andunud silmi ja rahulikku õnnes puhkavat nägu.
Talle tunduvad Justine'i ilme ja silmavaade väga tuttav.
Hetkel, kui Justine'i huuled puudutavad Lothari suud, tunneb
Aidann, kuidas Gretheli keha ta vastas tuksatas.
«Ja milleks,» jätkab õhinal Lothar kui
oli neiu suudlusele vastanud, «milleks mulle missad ja
müsteeriumid; teoloogilised dispuudid usutunnistuse
üle ja kirikukogudel täiskritseldatud
pärgamendirullid, kui ma näen jumalat oma Justine'i
sinisilmades, näen silmades, mis kui tema kodukoha
mägijärved kõnelevad mulle armastusest; sama
ehtsast ja sügavast, kui see, mida tunnen Maria Magdalena
ja Taaveti püha vere vastu? Ma võtan lonksu veini
-- näete nii! -- ja veelgi ilusam tundub
mulle maailm. Ma laulan ja tänan Mariat maailma eest,
milles pole ei midagi üllamat ja joovastavamat, kui mehe ja
naise armastus. Jah, muidugi peetaks mind ketseriks ja
põletataks, kui ma kõneleksin neid sõnu
Aachenis või Roomas. Aga sellepärast me
rändamegi, naudime vabadust armastada usku, armastada
armastust ja tänada selle eest neitsi Mariat. Nii oleme me
Jumalale lähedal. Hei, kas pole mitte nii, vennad ja
õed?»
Vastuseks võtab keegi neiu lauluviisi üles:
Amours, Ou trop tart me sui pris
m'a par sa signourie apris
douce Dame de paradis
ke de vous vaeill un cant canter
Pour la joie ki puet durer
vous doit on servir et amer
*3*
Kaunis ballaad kõlab lakas veel kaua,
üliõpilased ja nende kallimad laulavad laule, mida
olid õppinud Montserrat's, laulavad viimast korda, enne
kui jõuavad tagasi kodumaile ja peavad salgama oma
veendumusi ja armastust.
Justine veeretab end Gretheli juurde ja sosistab talle midagi
kõrva. «Ja õigem on,» sõnab
Justine vaikselt, kui lauluviis endiselt nende ümber
kõlab, «mitte üldse mõeldagi selle
peale. Või kui mõtled, siis nii, et liiga hilja
pole kunagi, aga liiga vara -- peaaegu et alati.
Nüüd olen ma selles kindel. Ma nägin, kuidas sa
võpatasid selle kloostrijutu peale enne, anna andeks, kui
ma su mõtteid ehk liiga pealetükkivalt eemale
üritan suunata aga sa oled noor ja ilus. Ja sinu... vend on
ka. Milleks määrata end närtsimisele,
eks?»
«Millest sa räägid?» küsib
Grethel.
«Sa tead millest. Kloostril on müürid. Paksud
ja kõrged müürid, nad ei lase midagi ja
läbi ja kaitsevad sind. Püha Maria ei olnud nunn, elas
ja armastas. Tema ei loonud kloostreid, talle polnud neid
tarvis. Pea meeles -- kloostril on müürid.
Nende vahel on vaikne ja rahulik, aga oled sa kindel, et just
seda sa ihkad? Klooster on pääsemine, kuid samas ka
vangistus. Kloostril on müürid.»
Kloostril on müürid, mõtleb Grethel edasi,
kui Justine taas Lothari embusse naaseb. Kloostril on
müürid. Ta näeb ja tunneb neid müüre
korraga. Ja kardab. Jah, ta on mõelnud kloostrile, kuid
las praegu -- seni kuni ta on veel noor -- olla
tema müüriks Aidann. Ta nihkub poisile lähemale,
ta peidab end kaitsvate müüride varju. Enne kui ta
unne suigatab, kuuleb ta Lotharit rääkimas:
«Ja olla sulle truu, Justine, ongi minu siht. Sina oled
minu armastus, ja kui ma seda ei mõista hoida, siis
pöörduks ja Neitsi Maria minust ära. Tema juhatas
sind minu teele ja...»
«Juhatas sind üleeile varahommikul minu kaisust
küla peale,» pomiseb Justine läbi poolune.
«Oh, ära muretse kallis, ma ju tean, et sa käisid
ainult kohtumas tolle salapärase ratsanikuga.»
*
Sõda, sõjad, vallutused, piiramised,
rüüstamised. Kui mitut olen ma näinud, kui
mitmest ise osa võtnud? Kui palju inimesi olen ma tapnud?
Ma ei tea vastust. Minu vanne on kohustanud mind tapma ja Jumala
asemikud on mulle need tapmised andeks andnud. Mind on
õpetatud tapma ja lojaalsusest olen ma seda teinud.
Mäletan oma isa ja jäägermeistrit, kes mulle
siinsamas Schlettsi metsades esmakordselt näitasid, kuidas
ammuga surmata hirve, kuidas jahiodaga surmata karu. Ma sain
rüütlikasvatuse ja andsin läänivande. Ma
olin vasall, olin vandunud tappa oma isanda vaenlaseid, millal
iganes ta mind selleks üles ei kutsu. Olen õppinud
tapma ja olen tapnud ja mind on tahetud tappa. Veel praegugi
määrib Sebastien salvidega mu haavu, mis tusase ilma
korral kipuvad tuiama ja veretöid meenutama. Ma tean, mis
on sõda ja mis on kristlik halastus sõjas. Ma
mäletan Peapiiskopi üleskutseid -- «Kes
pole meiega, on meie vaenlane, olgu ta laps, naisterahvas
või väeti ätt. Meie üritus on
püha!» Ma tean, mis on sõda ja milline
lõhn on verel. Seda ei pese maha ka kõige peenemad
veneetsia alabasterseebid.
Sõda tähendab verd, terast, püssirohtu ja
tuld. Liiga keeruline ja ohtlik on eristada sõjas omi ja
vaenlaseid, palju lihtsam on kõiki vaenlaseks pidada.
Küllap olid need Kastiilia Kõige Kristlikemate
Monarhide väed, kes ründasid mingi piiritüli
pärast Prantsuse kuninga Foix' apanaaži
Püreneedes, kus asus ka Saint-Marie-de-Lognac.
Aastakümne pärast peatub Saint-Marie-de-Lognac'is
üks ratsamees, kes näeb välja nagu tavaline
kuller, kuid ometi tekitab ta oma võõrapärase
hääldusega kohalikes hämmingut. Jah, seletavad
nad, siin on meie kirik, ja siin on küree haud, kes kunagi
mingi sõja käigus hukka sai. Neetud olgu need, kes
pühamehi tapavad ning ratsanikul ei jää muud
üle, kui nõustudes noogutada. Siiski teatab ta
kohalikele, et tuli vaid imetlema aardeid, mida märtrisurma
pälvinud küree siin kunagi varjas. Edasi temaga aga
enam ei räägita. Suud jäävad lukku, inimesed
pöörduvad ratsanikust ära. Saint-Marie-de-Lognac
oskab hoida oma saladusi. Nagu oskab ka ära tunda
õigeid inimesi. Üks vana kiviraidur jääb
temaga veel vestlema ja lausub lõpuks
mõistatuslikud sõnad: «Küsige Püha
Templi rüütlite käest. Küsige nende
käest, kui neid on veel alles jäänud. Head teed
teile, härra, ja õnnistagu neitsi Maria
kõike, mida te iganes elus ette ei võta.»
Kiviraiduri soovile on määratud täituda.
Praegu siin, poolunes ja valudes vaeveldes, näen ma
üht udust orgu sulnis koidikuhämaruses. See on
määratud kohtumispaik, lepitud märkide abil, mida
ükski valgustamata silm ei suuda seletada. Ka armastus
oskab vandenõusid punuda. Lothar on hiilinud välja
trahterist ja Justine'i embusest, sest teda oodatakse. Noored
männid varjavad teeliste eest salajast kohtumispaika...
*
...See on Cassagne'i teeharu varjulises orus Akvitaania
idarajal, kus noor männisalu varjab teeliste eest iidset
keltide raidkivi. Taeva ahetav lõunakaar näitab
Täheteed Compostelasse, jumalikku märguannet ja
kinnitust palveränduritele. Hall ja karvatuuste ajav muul
näksib puude vahelt igavlevalt rohtu -- see loom
pole harjunud öösiti reisima, küll aga tema uus
peremees, kes vaevaliselt raidkivile toetudes vestleb ühe
noore pillimehega. Muul on diskreetne, inimeste asjad teda ei
huvita, kuigi oma uue valdja vaikusele manitsevaid sõnu
ta oli mõistnud -- sel öisel rännakul
liigutakse tasa ja mööda kõrvaliseid radu.
Tasuks ootavad teda värske vesi ja kaerakott. Muul on
kaubaga nõus, midagi suurepärasemat pole tal kunagi
loota olnudki. Tema peremees on aga ilmselt näinud paremaid
aegu, vähemalt aimub seda tema aadellikust rühist,
kommetest ja viisist, millega ta üht vääritut
minstreli kõnetab.
«Nad on mul kannul,» teatab mees lühidalt.
«Mind juba püüti tappa.»
«Mulle toodi sõna, et te olete
haavatud?»
«Ma olen suremas. Need polnud harilikud
teeröövlid, vaid palgatud assasiinid.» Ta
räägib hingeldades ja pausidega, vaevaliselt ja
lootusetul toonil.
«Ma aitan teid külasse, seal on arst...»
«Te peate kiirustama. Kui minule on määratud
surra, siis peab vähemalt see pääsema.» Ta
võtab mantli alla seljale kinnitatud vutlari ja ulatab
selle Lotharile. «Grenoble'is elab mees nimega Agrippa.
Heinrich Cornelius Agrippa von Nettesheim...» Ta köhib
verd ja naaldub vaevatult kivile. «Andke see temale, ta
ootab.»
«Ja edasi, isand de Baena?»
«Agrippa teab... mis saab edasi.»
«Kas Agrippa kuulub ka ordusse?»
«Ei. Tema ei kuulu ordusse. Aga tal on mõjukaid
sõpru. Ordu...,» de Baenaks kutsutu võpatab
ja surub käe puusale. Ta hambad plagisevad allasurutud valu
käes. «Ordu tapeti juba kakssada aastat tagasi, vaid
riismed on alles jäänud. Guiraut da Miravali
töö on ainus, mis meid veel seob ja elus hoiab... kui
kaob seegi, pole millelgi enam mõtet. Mitte
millelgi.»
«Tulge, ma aitan teid arsti juurde,» pakub Lothar.
«Ei saa teid ju siia surema jätta.»
«Minge, minge juba. Neitsi Maria hoolitseb minu eest. Te
ei suuda hoida ära vääramatut.»
«Te jääte ellu, kui arst teid näeks, ma
teen kõik, et...»
«Keegi ei tohi meid tohi koos näha. Ma hoolitsen
enda eest ise, minge sõber Lothar ja olgu Santiago
tähed teile teenäitejaks.»
«Kas... kas ma võin neid vähemalt
vaadata?» küsib Lothar hüvastijätuks,
suutmata ikka veel uskuda, mida vutlar tema käes endas
peidab.
«Te olete ju näinud?» küsib de Baena
vastu, tundub, et ta suudab sealjuures isegi muiata. «Kas
sellest ei piisa? Kas teie usk ja armastus sõltub
sellest, kui mitu korda te olete näinud inimese ja jumala
imet? Muidugi tohite te vaadata. Aga minge
nüüd!»
Vastumeelselt, kuid siiski Lothar läheb. Oma
rõõmuks kuuleb ta kuidas keegi muula vilistab ja
siis noorte mändide vahelt raginal läbi läheb.
Templirüütel Raimon de Baenal on õigus
-- tõesti keegi ei tohi neid koos näha, veel
enam kui keegi on reetnud Guiraut da Miravali ime saladuse.
Lothar läheb ja pigistab käes vutlarit. Ta ei suuda
seda uskuda. Ta lihtsalt ei suuda seda uskuda. Tihnikust
välja ristteele jõudes langeb Lothar põlvili,
surub vutlari vastu rinda ja palvetab. Ta on jälle Saint-
Marie-de-Lognac'is, jälle armunud. Ja see armastus
-- ta teab -- on kogu eluks.
*
Kas suudan ma kunagi mõista, mida pidi tundma Lothar
sel ööl, hoides oma tuksuva rinna vastu Guiraut da
Miravali töödega vutlarit? Kui ma vastaksin jaatavalt,
siis eitan ma ühtlasi kõike, mida Lotharist tean.
Mina polnud ju tol ööl Saint-Marie-de-Lognac'is, mulle
ei avanud palverändurite muusikast heldinud küree da
Miravali saladust. Ei, ma ei suuda tungida Lothari hinge ja
jagada tema tundeid sel ööl. Ma suudan teda ette
kujutada seal palvetamas ja nutmas, kuid ei enamat. Tunded on
jumalik anne ja õnnistus, mis meile igale ühele
eraldi antud. Nad on antud tundmiseks, mitte kirjeldamiseks ja
nii jätan ma Lothari sinna ristteele põlvitama. See
on tema hetk, mul pole õigust sinna sekkuda. Suudan vaid
jagada tema rõõmu. Ja tunda armukadedust. See on
minu tunne.
Kuid nüüd olen ma tagasi seal kõrtsis, kus
Grethel mõtleb unes kloostri müüridele, mis
selle asukaid kaitsevad ja ühtlasi vangistavad ning
uudishimulik Aidann üritab aru saada Lothari
sõnadest. Lothar räägib armastusest, niipalju
Aidann mõistab. Kuid usk ja jumal? Lothari sõnad
tunduvad talle sellistena, milliste eest Vahimehed inimesi
poovad ja põletavad. Need on kui...
*
...Need on Gretheli käed, mis läbi une end tema
ümber põimivad. Uni ei teeskle, uni ei valeta. Kui
see poiss kunagi oligi kahelnud, siis nüüd ei peaks ta
seda enam tegema. Tema on Grethelile jaoks
kloostrimüürid, ainus kaitse, armastus ja lootus, mida
ta ihkab. Kuid otsekui lembuse ja tundetulva eest
põgenedes pöördub Aidann taas Lothari
poole.
«Sa räägid palju Mustast Madonnast,»
ütleb ta. «Ja siis jälle Neitsi Mariast, kes ei
keela inimesele armastust. Mulle on teistmoodi
õpetatud.»
«Ka mulle on teistmoodi õpetatud,» muigab
Lothar. «Kuid kas sa oled kuulnud trubaduuride laule, kes
siinseis paigus mõnedsajad aastad tagasi rändasid ja
Neitsi Mariat ülistasid? Oled sa lugenud Püha Anselmi
«Meditatsioone?»
«Ei,» tunnistab Aidann. «Ma olen vaid üks
lihtne... palverändur.»
«Jah, rändur sa oled. Kui sa suudaksid ka endale
mõne «patu» külge hankida, siis... hei,
olgu peale, ma ei hakka urgitsema sinu saladustes. Sa
küsid, miks me laulame ja kiidame Musta Madonnat? Kuula
siis. Üle kogu maa võib leida neitsi Maria kujusid,
kelle nägu on must. Must on ka poisslaps, keda ta
süles hoiab. Ma ei tea, miks on nende näod mustad,
küll aga tean ma, et see naine pole mitte Püha
Jumalaema, vaid Maria Magdalena. Ära imesta, vaid kuula
edasi. Põhjapool seda tõesti ei teata ja on ka
sunduslikult unustatud, kuid mitte Jeesuse ema, vaid tema naine
on see, keda me kutsume Neitsi Mariaks. Siin, Provénce'is,
Akvitaanias, Languedocis, Lombardias teab seda igaüks,
ehkki Rooma on tahtnud neid teistmoodi uskuma panna.»
«Maria Magdalena oli ju vaid üks õnnetu ja
patune naine?»
«Oo, ta polnud õnnetu, vaid õnnelikem
kõigist. Ja mis puutub patususse, siis Maria Magdalena
oli tõepoolest hoor. Kuid mitte raha pärast ei
pakkunud ta oma ihu, vaid nii nõudsid iidsed tavad, mis
Jeesuse eluajal veel Pühal Maal au sees olid. Maria
Magdalena oli Ištari templi preestrinna. Tema kohuseks oli
pakkuda rõõme meestele, eriti nendele, kes vajavad
Ištari, viljakusjumalanna õnnistust... näiteks
sellistele meestele, kes tahavad saada kuningaks. Jeesus tuli
tema templisse ja nad said üheks. Ja ometi jäi Maria
neitsiks, sest läbi tema sai Jeesus õnnistuse
armastuse ja viljakuse jumalannalt. Selline on iidne komme
-- templi preestrinna on püha ja puhas, läbi
tema õnnistab Jumal uut kuningat. Kuid kokkupuude selle
mehega muutis Maria Magdalena elu -- ta oli armunud!
Esimest korda oma elus oli ta armunud. Ja siis ta kahetses, ta
tahtis olla igavesti selle mehega, kelle kohta paljud uskusid,
et ta on prohvet ja messias. Mariast saab Jeesuse saatja,
jünger, apostel ja naine. Jeesus võetakse kinni ja
hukatakse ristil. Maria aga põgeneb koos Laatsaruse ja
tema õe Martaga. Nad jõuavad läbi Egiptuse
Provénce'i, kus Maria pöörab maa ristiusu juurde. Ta
kuulutab ju vaid oma mehe sõnu lunastusest ja
räägib tema kannatustest, ent ei suuda varjata, et oli
kunagi preestrinna Ištari templis. Ja ei suuda ka varjata,
et on naine, kauneim kõigist, kes kunagi ilma peal
elanud. Siinne maa aga mäletab muistseid uskumusi
Veenusest. Maria ongi armastuse jumalanna, elu andja
jumalikkusele, tema sõnad ja tema ilu vallutavad
kõiki. Tema on olnud üks Jumala pojaga, tema kannab
endas jumala verd ja tema lapsed on jumalapoja lapsed. Armastus
Jeesuse vastu on Maria viljastanud. Inimesed kummardavad teda ja
kohtadele, kus kunagi seisid Veenuse templid ehitatakse
pärast Maria surma temale pühendatud templid, talle
püstitatakse kujusid ja nende juured lauldakse armastuse
õnnistusest. Ma olen seal laulnud terve igavikku ja
neitsi Maria on end minule ilmutanud. Jah, ma olen teda
näinud ja ta on minule kinnitanud, et armastab mindki. Sa
võtab maast peotäie mulda ja ta on seal, sa
pöörad ümber kivi, ja ta on seal. Sa ammutad
kaevust vett, ja ta on seal. Püha neitsi Maria on
kõikjal, sest kannab endas armastuse verd. Teda armastas
Jeesus, Aidann, ja temale kirjutas Jeesus
Ülemlaulu.»
Seda kõike oli liiga palju Aidanni jaoks. Nii ta
lihtsalt küsiski oma mõistmatuses: «Kuid miks
kõik preestrid kinnitavad hoopis midagi muud?»
«See on pikk lugu ja minu jaoks väga raske. Maria
Magdalena ei jäta ju kirikule palju teha. Kuuldused, mis
tema tegudest Pühale Maale maha jäid olid ju
ähmased ja vastuolusid täis. Need, kes tõde
kuulutavad ei vaja tõde, vaid allumist. Meie ei kuuluta
tõde, me ei kuuluta õieti mitte midagi, me vaid
täname ja kiidame. Neitsi Maria vastu on sõditud,
tema sõnum on liiga ränk taluda. Kataaride vastu
peetud ristisõjaga loodeti armastus Maria vastu
hävitada. Kuid armastust ei hävita miski.»
Varahommikul, kui Aidann ja Grethel teele lähevad,
saadab Lothar neid pika pilguga. Kes nad on ja miks teesklevad
palverändureid? Mis saladust tulid nad varjama pühale
Santiago teele? Kas põgenevad nad vanemate pealesurutud
abielude eest? Kuhu nad lähevad? Kas Bordeaux'sse, et
pageda mõne laevaga Uude Maailma? Kes tahaks neid sinna,
kui neil pole raha, et ülesõidu eest tasuda? Ja mida
nad teeksid seal Uues Maailmas, kellele oleks seal neid tarvis?
Mis see ka ei oleks, ei hakka Lothar seda uurima. See on nende
saladus ja nende tee. Ja nende armastus. Maria Magdalena on
neidki õnnistanud ja nüüd peavad nad oma tee
ise lõpuni käima. Lothar on teinud oma parima, et
need kaks noort inimest suudaksid õnnelikuks saada
-- rohkem pole enam tema võimuses.
*
Minu enda elust on läbi käinud palju inimesi, kes
on kandnud kaasas mõnd ränkrasket saladust
või isegi kuritegu. Ka minu enda käed pole verest
puhtad ja ma olen valmis astuma kõige karmima kohtu ette.
Ma ei tea, kes olid Grethel ja Aidann, sest mitte iialgi enam
pole ma neist midagi kuulnud. Nagu ka Lothar, loodan minagi, et
neil on kõik läinud hästi ja et nad elasid
õnnes ja armastuses. Need siirad hinged lahkusid sellest
külast koidikul, läksid kergemal sammul, edasi
Bordeaux' poole. Nad ei näinud, et üht teist teed pidi
lähenesid külale varsti kaks ratsanikku ja kui ma
neile mõtlen, kisub mu süda esiteks krampi ja
hingevalu läbistab mind. Siis suudan ma mõne aja
pärast jälle kergemini hingata, sest mitte midagi
-- ka kõige suuremad ebaõiglused maailmas
-- ei sünni mitte Jumala tahtmist mööda.
Tunnistada vastupidist tähendaks anda Saatanale võim
Jumalast loodud asjade üle, ning seda ma -- ka oma
kõige suuremas ketserluses -- ei tunnista.
Ma hüüan Sebastiéni, sest tahan sängist
tõusta, olen puhanud ja nüüd valmis paastudes
meenutama neid kahte ratsanikku. Kahel süsimustal
õpetatud sõjaratsul tulevad nad, mõlemad
noored ja tugevad mehed, kes on riietatud nagu kohalikud
vikondid. Nad on relvis, kuid turvisteta, ning
millegipärast rändavad ilma teenriteta, nende
relvastus on kerge -- mõõgad, pistodad ja
sõjahaamrid ja kindlasti oskavad nad neid
sõjariistu ka meisterlikult kasutada.
Minu mõtteraamat võinuks ka alata nende
saabumisest, ent siis oleksid mu meenutused liiga kurvad ja
lühikesed. Mitte midagi ei sünni ilma Jumala
tahtmiseta. On nii seatud, et ratsanikud jõuavad
külla mõni tund pärast Gretheli ja Aidanni
lahkumist, just siis kui lõbusad palverändurid on
tõusnud ja kaevu juures pruukosti võtavad. Mina ei
suuda aga praegu söögile mõelda, seepärast
saadan Sebatsiéni tema kandikuga minema. Nähes minu
sünget nägu ei küsi ta midagi, kummardub ja
eemaldub. Mina aga näen esimest ratsanikku, pikka valget
verd tugevat noort meest, kelle punastes silmades põleb
kirg ja vihkamine. See on...
*
See on Vahimeeste prokuraator, vend Andreas.
Jah, see on tema.
Mustast nahast reisiülikonnas, mida katab valge
tolmumantel, peas on tal laia servaga kübar, mille alt
lehvivad lumivalged juuksed. Ta võiks olla
südametemurdja ja daamide lemmik, kui ta elaks
õukonnas ja ilmutaks naisterahvaste vastu vähimatki
huvi. Paraku kuulub ta aga Tema Reformaatorliku Kõrguse,
Püha Teutooni Impeeriumi Peapiiskopi Martin Lutheri poolt
loodud Vahimeeste ordusse. Täna ei ehi tema mantlit
hundipeaga vapp ja kaks ristatud S-tähte. Akvitaanias pole
Vahimehi, Akvitaanisse ei ulatu ametlikult Vahimeeste
võim, Akvitaanias peavad Vahimehed tegutsema
incognito. Ja nad tegutsevadki. Eriti veel siis, kui
ketser, nõid, jumalasalgaja ja pühadusesalgaja
Heinrich Cornelius Agrippa von Nettesheim on Vahimeeste poolt
salaja vangistatud, ahelais Münsterisse toimetatud ja seal
rattale tõmmatud. Tema teosed on juba ammu Peapiiskoppi
ärritanud ja usku salanud, nüüd aga kui sai
salakuuljate kaudu teatavaks, et Agrippa kaupleb
Templirüütlite jäänukite käest mingeid
«pühasid» reliikviaid, ei kõhelnud
Peapiiskop enam. Ka kõige meelekindlamad mehed murduvad,
kui nende kaela kammitseb «Ketseri kahvel» ja neid
mõni ööpäev «Raudses neitsis»
hoida. Ka Agrippa ei pidanud vastu. Vend Andreas teab, mida ja
kelle käest ta otsima peab. Nagu ka tema kaaslane.
Teine ratsanik on vend Alberic. Ta on veidi jässakam,
sitkem ja ilmselgelt tugevam. Ent mitte vaimult. Prokuraator
Andreasest räägitakse hirmulugusid, tema karmus ja
sihikindlus on muutunud legendiks ning kurjad keeled sosistavad,
et naisterahva asemel on Andrease kireks ketserite tuleriit. Ta
nautivat patustajate karjeid samamoodi nagu meesterahvas noorte
tütarlaste naudinguohkeid, ja vahest enamgi. Ta ei lahkuvat
tuleriida juurest kunagi enne, kui kärsanud laibakonts on
kokku varisenud ja vaid kõrbenud luustik alles
jäänud. Vend Andraes on alati abiks tuleriida
kokkuseadmisel ja mitte iialgi ei anna ta nõusolekut
hukatava armuliseks kägistamiseks enne
põletamist.
Vend Alberici kohta aga ei teata palju. Ta on vaid üks
Vahimeestest, ustav, pühendunud õilsale
üritusele, üks tuhandest sõdalasest, kes
lubanud ohverdada oma elu ja andnud vande. Kindlasti on temagi
asunud sellele retkele veendumusega südames, et teenib
püha üritust ja ilmas pole tõkiseid, mis teda
sellelt teelt eksitada võivad.
Pikk ja raske on olnud nendegi rännak, sest nagu Grethel
ja Aidann on nad pidanud salgama oma tõelist nägu
ning teesklema kord Friisia hertsogi kullereid, kord Strasbourgi
toomkapiitli liikmeid. Nemadki on pidanud end varjama ja
valetama, kuid erinevalt palveränduritest, pole neil
puudust rahast ega sõpradest, sest ka Akvitaanias leidub
inimesi, kes vend Lutheri õpetust südamele kallimaks
peavad kui Rooma kahepalgelist ahnust. Akvitaaniaski on rikkaid
kloostreid, mille aardeid valitsejaid targemalt
mõistaksid kasutada. Kuid mitte see pole Andrease ja
Alberici missiooni eesmärk. Nad jälitavad
Templirüütlite reliikviaid. Ja mitte selleks, et need
kõrgeaulise vend Martini kätte toimetada.
Ja nad teavad täpselt, keda otsivad. Haavatud ja kord
nende võrgust juba pääsenud de Baena polnud
kuigi raske vastane. Ei, erinevalt Agrippast, ta ei murdunud
seal kõrvalisel kaljurüngal, kus vend Andreas oli
süüdanud lõkke ja kuumutanud leekides orke.
Seotuna ja nähes piinariistade ettevalmistamist oli ta
hoopis hammustanud otsast oma keele ja kui mitte vend Alberici
halastav pistodatorge, oleks ta verest niikuinii tühjaks
jooksnud, aeglaselt ja piinarikkalt, kuid ikkagi mitte
sõna paotades.
Andreasel ei kulunud oma raevust hoolimata kuigi palju aega
tuvastamaks, et ainus inimene, kellele templirüütel
oleks võinud reliikvia edasi anda, oli too siinkandis
märatsev hull minstrel, kes neitsi Maria kujude ees
ketserlikku orgiat peab.
Vend Alberic ja vend Andreas jõuavad külla just
siis, kui Lothari lõbusad palverändurid kaevu juures
hommikuse pruukosti lõpetavad. Lothar näeb neid,
kuid juba on ta käsi haaranud lauto järele. Mitte
ühtegi hommikut oma palverännul ei taha ta
mööda saata ilma kiidulauluta neitsi Mariale ja miks
peakski ta neid kahte aadlikku kahtlustama. Ilus on see hommik
ja kiidulaul pulbitseb ta rinnas. Võibolla näeb ta
kahes noores aadlikus vaid heldeid kuulajaid, kes nende laulu
kuuldes trahterisse peatuma jäävad ja ehk nii saaks
Lothar tasuda lahkete andide eest.
Ta ei tea, et oma lauluga annab ta ainult Vahimeestele
põhjuse.
Dona Maria, Verges plazens,
ai tal Dona com ieu sai
richa e de bélas faicons,
amb cors convenent e gai,
amb dichs plasentiérs e bons
si volgués precs ni demandas sofrir
degra m onrar, car tener e servir,
que no' falh ren qu'en bona domna sia,
mas car Amor y perd sa senhoria
*4*
Kui see nukker ja kirglik laul on lõppenud --
see on Lothari laul, keegi teine ei suuda neid sõnu
säärase vaimustusega esile tuua, nad vaid
mängivad õrnalt flööte viisile kaasa
-- jäävad palverändurid hetkeks vakka.
Hommikupäike paitab nende palgeid ja selles on --
peab olema -- maailma kõige vanema jumaluse
heakskiit ja pisarad. See on püha hetk. Lothar, Justine,
Melchior, Michaela, Raimon, Berndt, Birgitta, Isabel,
Christopher, Agnes -- nad on kõik seal ja palves
pea langetanud. Ma näen neid, ma tunnen nende hardust ja
õnne. Mitte keegi, mitte iialgi pole laulnud «Ai tal
Dona» ballaadi kaunimalt kui Lothar, mitte kedagi pole
neitsi Maria õnnistanud üllama lauluandega. Ja oma
lummuses võtavad palverändurid kahe ratsaniku
tardumust samuti hardusena, sest nende puhtad hinged ei suuda
näha selles laulus muud kui tänupalvet ja kirglikku
igatsust jumaliku järele.
Ent vend Andreas, see kurikuulus Vahimeeste prokuraator on
raevus oma käed rusikasse surunud. Ta kaunis, nukiline ja
kaame nägu on vihast pingule tõmbunud ja loomulikult
punased silmamunad erepunaseks värvunud. Vend Alberic ei
näe ta silmi, ent teab, milline puhang valitseb
prokuraatori hinges.
«Ketser!» röögatab vend Andreas
äkki. «Jumalateotaja! Sa laulad pühast
Jumalaemast, nagu oleks ta sinu punapäine hoor!»'
Palverändurid olid ehk arvanud, et kahe aadliku
kangestus on tingitud muusika ilust, aga võibolla on nad
liiga palju lõunapäikese all rännanud, ega oska
kahtlustada, et Vahimeeste mõjud siiagi on
jõudnud.
Prokuraatori röögatus sunnib Lotharit lautot
kõrvale panema. Ta tõuseb ja kuuleb, kuidas veri
ta kõrvus kohisema hakkab. Ta ei karda, oh ei --
ta on varemgi mõõka peos hoidnud ja nii
mõnegi põse duellidel veristanud. Enda solvamise
on ta valmis andestama; Justine'i solvamise ehk vihaga alla
neelama, neitsi Maria solvamist aga mitte iialgi. Veel ta ei
tea, kes on kaks aadlikku ja mida nad otsivad. Vutlar on sa
seljale seotud ja vihahoos ei pane ta tähele, kuidas
aadlike silmad sellel peatuvad ja nad sõnatu noogutuse
vahetavad.
Vend Andreas paljastab korraga mõõga, nii
mõrvarlikult mõjub terase kõlin sel ilusal
hommikul, lõigates veel kõrvus voolava muusika
hoobilt katki. Ta suunab mõõgateraviku Lothari
poole ja läheneb talle mõned sammud.
«Ma peksan su nurjatu pilli ribadeks ja rebin su keele
suust!» hüüab ta.
«Meid on siin kümme,» astub Christopher esile
ja laseb pilgu käia üle kõrtsiesise. Inimesi on
seal rohkemgi kui kümme, kuid nad ei näi kahe
mõõgakandja vastu võitlemisest just eriti
innustatud olevat. Peremees võib moosekante kostitada ja
neile ulualust pakkuda, kuid oma vihavaenlastega peavad nad ise
hakkama saama. Seda enam, kui nood kõnelevad oksitaani
tugeva frangi murrakuga. Sellisest võib kõike
oodata.
«Teie kümnest on viis hoorad,» sisiseb vend
Andreas.
«Nii kõneleb mees, kes pole iial
armastanud,» märgib Lothar end rahulikuks sundides.
«Kui sinu kõrvad kuulaksid hoolikamalt, siis ei
laulnud ma mitte hooratööst vaid jumalaarmastusest.
Kui sinu silmad näeksid selgemini, siis me täname
neitsit armastuse eest, mida ta pakub...»
«Ketser!»
Vend Andreas läheneb Lotharile veelgi, nende silmad
peatuvad üksteisel ja nüüd ei saa enam Lothar
mitte näha neis leegitsevat fanaatilist pilku, mis üle
ta õla paistvat vutlarit limpsab. Midagi ähmast
meenub talle, de Baena sõnad ja siis veel Aidann:
«Vahimehed võivad end maskeerida.»
Kallalekippuja järgmised sõnad ei lase enam midagi
kaksipidi mõista.
«Ja mis vutlar su närusele seljale on seotud?
Kindlasti on selles jumalasalgajalikud kiidusõnad?
Saatanast kantud valed ja usurüvetajalikud
tekstid?»
Ka vend Alberic on mõõga paljastanud ja
Andrease selja taha astunud. Ta hindab olukorda ja usub
-- jah, ta usub veel -- et minstrele solvates ja
hirmutades saavad nad vutlari kätte ja täidavad oma
missiooni. Nende õilsale ülesandele ei tule kasuks
ükski asjatult voolanud verepiisk, nende kodutee on pikk ja
ohtuderohke -- liiga palju laipu ja vihkamist maha
jätta pole hea.
«Sa tahtsid mu lautot ja keelt,» sõnab siis
Lothar. «Ja sa võid nad saada, kui need sind su
jumalale lähedasemaks teevad. Aga sa ei rebi armastust mu
südamest ega seda vutlarit mu seljast.»
Ja juba helgib ta käes pistoda. Ka Lothari seltskond
pole alati palverändurite rahus rännanud, ka nemad on
pidanud peletama röövleid ja saamahimu. Raha pole neil
palju olnud, selle järgi pole ründajad kippunud.
Küll aga on nad pidanud hea seisma viie naishinge eest,
kelle kaunidus nii mitmeidki röövleid peibutanud
on.
Christopher, Berndt, Raimon, Melchior on heitnud oma kompsud
ja trahteri seina ääres haaranud paar hangu, vikati ja
kaikad. Neilegi pole see esimene kord armastuse ja au eest
võidelda. Nad ehk loodavad oma tulisuses, et
võitluslõõm ja arvuline ülekaal
peletab need kaks aadlikku tagasi, et nende usuline vagadus
vaibub, kuid nad ei tea, et nende ees seisavad
väljaõppinud rüütlid, vaprad Vahimehed,
kes oma ihu hinnaga on võidelnud Marburgi ja Casseli
ususalgajate armee vastu, saanud valusaid haavu ja et neid
õnnistas sellele retkele Peapiiskop ise. Nüüd
on Andreas ja Alberic oma missiooni täitmisele nii
lähedal, et moosekantide hangude nägemine neid vaid
naerma võib ajada.
«Sinu keele tõmban ma su lautole pingule ja sa
ise inised mulle siis laulda oma ketserlikke viise --
veidi enne kui ma su tuleriida süütan. Anna vutlar,
ainult nii võid päästa om varesekeele!»
Vend Andrease mõõk puudutab juba Lothari
lõuga, kui korraga Christopher ja Melchior kohalt
sööstavad, hangud ette sirutatud. Nad lootsid tabada
Andreast, kuid viimane, hoolimata kogu oma
raevulõõmast, pole veel iial lahinguväljal
kainet pilku ja meelt kaotanud. Välgukiirusel on ta
ümber pöördunud, ta mõõk rabab
Melchiori hangu, lööb selle pooleks ja samal hetkel
tõmbab Christopheri rinnale verise haava. Ent juba
sööstavad ta kallale Berndt ja Raimon. Melchior,
kaotamata tasakaalu suudab Vahimehele murtud hanguga kukla taha
raske obaduse vajutada. Andreas tiirleb koha peal, veidi uimane,
ent mõõgaga vastaseid kauguses hoides.
Tüdrukud kiljuvad, rahvas trahteri ees tõmbub
eemale, Jean-Jacques jookseb oma poissi otsima, et too
viivitamata maaisandale sõna viiks. Parun de Moinnes'i
võib olla oma lossis ja kindlasti talle ei meeldiks, et
kaks rändavat frangi aadliku tema maades veresaunu
korraldavad.
Lothar ja vend Alberic on hetkeks aga jäänud
omavahele. Hetkekski kahtlemata, et Andreas nelja ründajaga
toime tuleb, langetab Alberic veidi oma mõõga ja
ütleb noormehele tasa: «Anna vutlar heaga siia. Me
teame, mis seal on. Agrippa on juba Münsteris piinapingil,
de Baena -- õnnistagu jumal tema hinge --
surnud. Sinu vastuhakk on asjatu.»
«Kui sa tõepoolest teaks, mis vutlaris on, siis
ei räägiks sa nii,» vastab Lothar. Tema
pistodalöök on kiire ja meisterlik, see tabab vend
Albericit vasemasse randmesse.
*
Valu?
Kas mina tean, mis on valu?
Seda tuleb küsida Sebastiénilt. Tema on ravinud minu
haavu, sidunud mind sängi külge kinni, kui ma olen
hoogudes vähernud ja lubanud tappa igaühe, kes mulle
sammuvõrragi veel läheneb. Ma olen teda
löönud, kui ta on ammunoole otsa mu rinnast välja
tõmmanud, põhjustades mulle palju suuremaid
kannatusi, kui too haav, millega olin juba harjunud.
Küsige raviarstilt, sest tema teab ja mäletab,
milliseid needusi on nende patsiendid operatsioonide käigus
suust välja ajanud, milliseid palveid ja jumalateotusi.
Tema teab, milleks on võimeline valu käes kannatava
inimese meeled. Sebastién pole ehk ise tundnud seda valu, kuid
ta on näinud. Ta teab, mis on raev valust.
Praegu ma ei tunne valu, tean vaid, et jalad ei kanna mind
ega ükski valu mind enam ei hirmuta. Palju pole enam
jäänud, minu elu ja mälestusteraamat hakkavad
lõpule jõudma.
Mis tuleb edasi?
Seda teab vaid neitsi Maria.
Ma köhin, kõhin raskelt, otsekui sisikonda
välja rookides. Vaatan põrandale ja seal on...
*
...See on veri. Vend Alberic ei jõua tunda
sisselõikest valu, kuid ta näeb oma verd ja tunneb
raevu. See vääritu minstrel ja jumalasalgaja, kelle
elu on ta üritanud säästa, on valanud tema verd.
Mäletades oma varasemaid haavu, teab Alberic, et valu tuleb
hiljem ja vasak käsi muutub võitlusvõimetuks.
Haav on sügav, see pole tehtud niisama pistodaga vehkides,
vaid oskuslikult otse soontesse torgates, see on läbistanud
lihase... ja valu, valu tuleb tõesti mõne hetke
pärast. Aga enne jõuab ja kasutada oma
mõõka.
Vend Andreasel ei lähe tõepoolest kaua, et neli
vihast minstreli endast eemale peletada. Kahte ta haavab, kaks
peletab mõõgaga eemale. Andrease osavus
mõõgakäsitlemisel ei jää kellelgi
märkamata. Külarahvas karjub ja neiud on kogunenud
puntrasse, palvetavad ja esimest verd voolamas nähes,
haarab keegi neist seina ääres seisva vikati
järele. Kuid kellegi käed peatavad ta.
Nad kõik näevad, kuidas vend Alberic tormab
Lotharile lähemale, meeletus raevuhoos lööb ta
käest pistoda. Siis rabab ta mõõk Lothari
kaela, raiudes läbi vutlarit hoidva nahkrihma, ning
lüües kaela sügava haava. Lothar
pöördub ümber, kuid juba läbistab Vahimehe
mõõk ta külje ja siis raiub veel...
Ja veel.
Üks hoop tabab Lotharit puusa, üks kõhtu,
üks reide ja õlga.
Vahimees peatub hetkeks ja surub mõõkahoidva
parema käe verest tilkuva vasema vastu. Lothar tuigub ta
ees, näib purskavat verd igast haavast ja vajub siis
põlvili.
«Ketser! Jumalapõlgur!» surub Alberic
läbi hammaste ja tõukab Lotharit saapaga vastu
rinda. Enne veel, kui ta ohver selili jõuab vajuda, on
Andreas rebinud ta seljast vutlari. Lahing näib olevat
võidetud, üks mõõgahoop veel
-- kergem ja oma üleoleku kinnituseks --
tungib Lothari õlga. Mälestus prokuraator
Andreasest. Ta käsi peatub viivuks puusal rippuval
sõjahaamril, relval, millega on nii lihtne purustada
lamava vaenlase pea, ent siis välgatab prokuraatori
näol irvitus -- haamrist purustatud kolju on liiga
lihtne ja kiire surm.
Vahimehed taganevad, haljaid ja verest tilkuvaid
mõõku enda ees ähvardavalt vibutades. Nende
ratsud on sealsamas, terasekõlina ja verelõhnaga
harjunud sõjaratsud, ustavalt ootamas oma isandaid.
Siis juba müdisevad nende kabjad porisel teel,
jättes trahterihoovi maha oiged ja hala.
*
Mõnikord põletatakse Schlettsi mõisa ees
kevadist risu ja vinge suitsuhõng tikub läbi akende
minu ruumidesse. Mõnikord on tuul nii, et toob
põldudelt väetiseks põletatava haguvingu otse
minu ninna. Siis lasen ma Sebastiénil talupoegadele vihase
sõna saata, et nad viivitamatult lõpetaksid. Kui
minu ahi ajab suitsu sisse, katan ma pea patjadega. Läinud
aastal süttis tiib, kus on galerii ja kus hoitakse ka
mõisa raamatukogu ja ürikuid. Siis ma oigasin, sest
pole midagi piinarikkamat kui põlevate paberite ja
lõuendite ving. Minu kaaskondsed ei mõista mu
valu, sest neid polnud seal Akvitaania kiviste küngaste
vahel, kus õhtuse ookeani raevukad tuuleiilid kuivad
oksad kirega põlema rabavad ja vend Andreas leekide
kohale kummardab, et neid lahvatama puhuda. Kui õhtuti
Sebastién süütab mu kaminas tule, siis jääb
ta kolde juurde, et süttivate puude vingu eemale lehvitada.
Ta on ustav ja kuulekas, ta täidab kõik mu soovid,
ta ei oska aimata, miks kuivi halge limpsav tulekeel, mulle nii
vastumeelt on, ta ei tea, et see on...
*
...See on suits vend Andrease süüdatud
lõkkest, mis mölluste ookeaniilide käes
kaljuselt neemelt üles vingerdab ja end õhus
lugematuteks kiirgedeks lubab rebida. Vend Andreas on taas
süüdanud puhastustule, ta on oma stiihias, ta on
õnnelik ja lõõmab
võidurõõmust. Lahing on võidetud,
missioon on täidetud, Guiraut da Miravali ketserlik
usutunnistus on nende käes. Praegu, siin künkal,
õhtuses tuultemöllus, kui ta on heitnud peast
kübara ja poetanud relvad kividele, ei vaja ta kohust, ta
on ise kohus, mille otsuse on teinud vend Martini
õnnistusel. Tema kaaslane, vend Alberic seisab sealsamas,
randmehaav seotud ja hambad valust ristis ja jälgib, kuidas
prokuraator avab vutlarit.
Nad ei pea seda toimetama kaugele Aacheni, sest tee on pikk
ja ettearvamatu, nemadki pole surematud ja de Baena ja Agrippa
surmaga ei pea veel kõik varjatud templirüütlid
ja nende käsilased olema maa pealt pühitud. Ketserlik
vaim võib levida salgajate õhutusel kiiresti ja
vallata nõrku meeli. Andreas ja Alberic on tabanud saagi
ja enam ei tohi nad seda oma kütkeist välja lasta.
Andreas on süüdanud lõkke ja avab vutlari.
Sõnatult on nad kokku leppinud, et heidavad saagile vaid
ühe pilgu veendumaks, et see tõepoolest on see,
mille järele on tulnud tuhandeid miile ja mida vend Martin
neile piinatud Agrippa sõnade järgi kirjeldanud on.
Vaid ühe pilgu, sellest peaks piisama, et näha, kas
vutlaris on tõesti Guiraut da Miravali, tolle kolmsada
aastat tagasi hukatud templirüütlist kunstniku maalid,
mida olla salaja säilitatud Saint-Marie-de-Lognac'i kirikus
Püreneedes. Kuuludus ja jumalasalgajalik uskumine nendesse
olla elus hoidnud templirüütlite viimase meistri
Jacques de Molay' üritust, ta oli vangistuses usaldanud
saladuse vendadele, kes Jumala nime huulile võttes olid
lubanud Prantsuse kuninga kohtu ees kahetseda ja ära anda
kõik Templi aarded. Kõik, peale da Miravali
tööde. Ükski aardekirst polnud
võõrvääriline tolle Jumala imest kantud
kunstniku pintslitõmbega, kes olevat ainsana näinud
üht Saint-Marie-de-Lognac'is säilitatud raidkuju.
Minu meenutused ei söanda küünida sellesse
aega, sest surma vikat on teinud oma töö.
Siiski ma hooman ähmaselt nende ristisõdalaste
haamrilööke, mis purustavad imelise raidkuju.
Võibolla nad teavad, et selle Veenuseks peetava kauni
daami modelliks on olnud Maria Magdalena, aga võibolla
mitte. Igatahes nägi Guiraut da Miraval seda enne neid.
Ja pärast seda on kõik juba liiga hilja.
Tema, see nimetu kunstnik, kes oli näinud Neitsit,
talletas kivisse kogu armastuse, harduse ja õnnistuse,
sest rooma aeg oli siis veel elus, seda polnud hävitanud
pimedate sajandite rüüstav voog. Jah, tema oli
näinud Maria Magdalenat ja tema näo järgi
voolinud armastusejumalanna kuju, nii nagu Jumal on voolinud
meid kõiki omaenda näo järgi.
Enne albilaste ristisõda maalib Guiraut da Miraval
Maria Magdalena, Templirüütlite saladuse ja
õnnistuse järgi oma neli maali.
Just nüüd rullib vend Andreas need vutlarist lahti,
näitab võidurõõmsalt Albericile,
vaatab neid, kuid ei näe.
Issand, ta ei näe!
Ligi kakssada aastat enne veneetsia ja firenze meistrite
imet, enne uomo universale avastamist, enne meister della
Francesca ja teiste töid, on see langedoki kunstnik saanud
jumaliku nägemuse osaliseks, ta on maalinud inimest, naist,
neitsit, nii nagu näeb mees naist, ülistades
trubaduuride kombel tema ilu ja voorusi, ainult lauto ja
vihueela asemel on tema tööriistaks olnud pintsel ja
lõuend. Maria Magdalena on meister da Miravali ise
välja valinud, et läbi tema kuulutada oma
tõelist olemust. Kel on silmad, need näevad, usuvad
ja armastavad.
Näe, siin on esimene maal -- kõrgel
kaljukünkal on lumivalgest marmorist sambad, mille
ümber käänduv viinapuuvääte, taamal
rullub vahune ookean. See on Sitsiilia, Erice ja Veenuse tempel.
Ja siis on seal naine, Veenus ise, ihualasti, naaldumas vastu
sammast, käes hoiab ta karikat punase veiniga, millest on
just maitsnud joovastava sõõmu. Ta nagu ulataks
karikat vaatajale, näol sulnis ja arglik naeratus
(või kas on see üldse naeratus?). Naine on kauneim
kõigist, ta on jumalanna, teda vaadates peab sureliku
mehe hing kinni jääma ja...
Ja juba kerib vihane vend Andreas lahti teise maali,
esimesele vaevalt pilkugi heites. Kuid Alberic seisab kui
välgust rabatud, Veenuse pilk on ta vangistanud, lummanud
ta meeled. Teine maal kujutab sama naist. Nüüd on ta
kolmetornilises templis. Ta on selle templi valitsejanna,
printsess, preestrinna, ta lamab jälle ihualasti
hiigelsuure naise kivikuju ees, kelle näojooned meenutavad
õrnalt tema enda omi. Naine, Maria Magdalena, sest ei
tähenda ju Magdala midagi muud kui kolme torniga kindlust,
lamab kütkestavas poosis, mis toob esile ta küpsed
rinnad, jumaliku puusajoone, pikad ja siredad jalad... käed
on ta kergelt sirutanud ette, tervitamaks ja kutsumaks oma
embusse meest, kes just on templisse sisenenud. Mehe nägu
pole näha, kuid tema ülinapp riietus ja pikad
õlale valguvad juuksed lasevad aimata, kes on see mees ja
miks ta on tulnud saama preestrinnalt läbi armastusriituse
õnnistust kuningatroonile.
«Jumalatoetajad!» sisistab vend Andreas vihaselt.
Ta on näinud maalil ainult stseeni ja selle ketserlikku
iseloomu, kuid pole näinud Maria Magdalena nägu, ta
pole näinud neid taevast suuremaid silmi, millest kumab
kõigi aegade armastajate ootus, igatsus ja valu. Ta pole
suutnud neid näha, ega suuda ka näha vend Alberici
tardumust.
Kolmas maal. Kolmas maal kutsub esile vend Andrease raevu ja
Alberic näeb seda vaid viivuks.
*
Schlettsi mõisa galerii põles maha ja olgu
Jumal mulle tunnistajaks, et mina ei andnud
süütamiseks käsku. Ma tean, et mind selles
kahtlustati, kuid kuidas ma saanuks neile öelda, et
maalikunst on minu armastus ja pälvib samas ka minu suurima
põlguse. Ei ükski kunstnik pole iialgi suutnud
küünida jumalikkuseni, mida valdas Guiraut da Miraval
ja peale tema tööde nägemist pole muudel enam
mõtet. Ma võin imetleda kaunist värvigammat,
usutavalt tabatud päikeseloojangut või inimese
kehailu, ent ei ükski maal pole suutnud mind panna enam
armuma esimesest silmapilgust elu lõpuni.
Mõnikord aknast välja vaadates olen ma näinud
noorte armastajate esimest arglikku suudlust värava all,
olen näinud kohmakaid ja kirglikke embusi, kuid mitte iial
sellist õrnust ja igavikulist pühendumust, nagu
nägi oma ilmutuses Guiraut da Miraval. Siiski, armastavates
inimestes on alati midagi ühist, nende lähedus ehitab
läbitungimatu müüri, mille vallide alla kellegi
teisel asja pole. Siiski, kui ma kiikan aknast välja ja
näen toatüdrukut kallistavat karjust, kangastub
haljade aasade ja halli kindlusemüüri asemel mu
meeltes tühi ja kollakas kivine kõrb. See on...
*
...See on Püha Maa, see on da Miravali kolmas maal.
Maria Magdalena kannab nüüd pikka maani ulatuvat
kleiti, ta on kahetsenud oma patte, ta on pühendunud
nüüd ainsale mehele, kes on Jumala poolt talle
saatusest määratud. Tema, Maria Magdalena, Betaania
printsess, Benjamini soost Ishtari ehk Veenuse templi
preestrinna, keda kiivas ja armukadedad apostlid on kujutanud
kas siis hoorana või ta üldse oma märkmetes
maha vaikinud, tema suudleb nüüd Jeesus Kristuse huuli
ega kavatsegi märgata teiste jüngrite kadedat pilku.
Jah, nad seisavad ümber püha paari, tühjas ja
kollases kivikõrbes, nad on otsustanud minna
Jeruusalemma, et Taaveti soost prints saaks tõusta
troonile, nad on olnud messia kõrval siis, kui ta
Kaananis abiellus Maria Magdalenaga, kuid nüüd
põevad nad armukadeust, seda kõige reeturlikumat
pahet maailmas. Juudas on sulgenud suudluse eest silmad, tema
näolt võib lugeda nii piina kui viha. Ja
kättemaksuhimu. Püha paar on aga embuses, nende kehad
teineteise külge põimunud, nende nägudelt
võib aimata õndsust. Kas suudab selle stseeni
nägeja tunda armukadedust Jeesuse vastu? Ei! Ta võib
ainult jagada tema naudingut teadmisest, et maailma kauneim
naine on tema, pühendanud oma ihu ja hinge Lunastajale ja
tulevasele kuningale. See maal ei saa tekitada kadedust, ainult
andumust ja pühendumust. Maria Magdalena on neitsi
-- meie kõigi jaoks ja igaveseks!
Vend Andrease süüdatud lõkke leegid haaravad
maali oma tapvatesse leekidesse. Vend Alberic seisab
surnukaamena, sõnad on ta kurku kinni jäänud,
ta ei suuda hüüda, et Andreas peatuks. Ta suudab vaid
heita oma ahne pilgu neljandale maalile.
Ohjaa, see on Languedoc, ilma vähimagi kahtluseta on see
Prantsusmaa oma lopsakate viinapuuküngaste, haljendavate
aasade ja lõhnavate oliivisaludega. Ja ilma vähimagi
kahtluseta on see naine Maria Magdalena -- Veenus,
preestrinna, printsess, Jeesuse pruut ja jünger... Ja tema
lapse ema, kelle ta nüüd ulatab juubeldavale rahvale.
Ta ulatab tulevast kuningat. On tema näol kurbus ja
haletsus? Jah, küllap vist. Aga seal on veel midagi
-- rõõm armastusest ja maailma ilust. Tema
mees on surnud, risti löödud argade
võimuahnurite poolt ja kadedate mahitusel. Apostlid on ta
maha jätnud, läinud oma teed. Tema, Maria, aga
läinud oma, Jumala poolt ettemääratud teed
mööda. Ta on liiliaõis, kes alati
õitseb, algul siin, Languedoc'is ja siis edasi kuningate
lippudel. Ja ta on ikka veel kaunis, mure tema näojoontes
ei suuda surmata mänglevat naeratust. Tal on palju veel
teha, palju veel loota -- et õige sõnum
tema abikaasast jõuaks ootajateni, et temast kiirgav
armastus innustaks kujureid, pillimehi, maalikunstnikke,
luuletajaid. Kindlasti ta jõuab seda, sest on ikka veel
nii kaunis ja sulnis ja aastad on tema naiseilu vaid kasvatanud.
Riie tema õlgadelt on kergelt maha libisemas, paljastades
kumerusi ja hurma, tema nägu... jah, tema nägu...
Alles nüüd, siin Languedoc'is, on jõudnud
kätte aeg, mil Maria Magdalena peab taas olema see, kelleks
ta lapsena välja valiti, kelleks iidne Benjamini vereliin
oli ta määranud. Preestrinna ja templi hoor peab esile
kutsuma kirge ja armumist. Ta peab võluma mehi, kes
kannavad edasi Sõnumit. Ja seda ta teeb.
Jah, seda ta teeb!
Sel samal hetkel, mil vend Andreas on heitnud neli maali
tulle, on armunooltest tabatud Alberic jooksnud tagasi oma ratsu
juurde.
*
Minu meenutusteraamatus on jäänud mõelda
vaid viimane peatükk.
Kui mitmeid sadu kordi olen ma seda juba teinud ja üha
kirkamalt on see mu silme ette tõusnud.
Räägitakse, et enne surma on inimese meeled eriliselt
teravad ja tundlikud. Mis siis ikka, järelikult on minu
tund lähedal, sest kõigile meile tiksub Jumala poolt
keeratud kell, mille osutid vääramatult peavad
näitama ühte punkti ajas. Meile jääb vaid
see hetk alandlikult vastu võtta ja loota, et oleme
elanud lunastuseks kõlbulist elu. Siiski tahaks ma
näha ustava Sebastiéni nägu, kui ta astub mu kambrisse
ja taipab, et tema arstirohud on teinud kõik maiselt
võimaliku ja edasise on Jumal enda kätesse
võtnud. Ma tahan näha -- ehkki ma praegu
vankumatult usun -- et ta näeb mu tardunud huultel
neid naeratuseks kangastanud sõnu...
Kuid juba ta tulebki, mu truu teener ja arst, tuues ravimeid,
mida ta oma parimas usus on kokku seganud.
«Isand Alberic?» küsib ta algul kergelt
ehmatades. «Tunnete te end hästi?»
Ohjaa, väga hästi, sooviks ma vastata, kuid ei
jõua enam, sest Jumala kell on tiksunud omasoodu ja juba
mind kandnud ajas tagasi viiskümmend aastat. Sebastién ei
tea, et mu kangestunud keha ei kõnele veel mitte surmast,
vaid mälestustelõksust, kuhu ma taas olen langenud.
Mitte Schlettsi mõisa kambrivaikus, vaid ühe
Akvitaania külatrahteri hoovis kõlavad kaebeitked
täidavad mu meeli ja kõrvu. Sebatsién ei tea, et see
on...
*
...See on Akvitaania küla iidsel Palverändurite
Teel. Jälle on varasügis, niidud auravad sadanud
soojast ja lembest vihmast, muda on katnud teed, millel juba
ammu pole keegi näinud üht nii hullumeelselt
kiirustavat ratsanikku. Ta on haavatud, kuid vasak käsi,
millega ta ohje hoiab võib voolata kasvõi terve
meretäie verd -- ratsanik ei hooli sellest. Maailm
on valanud juba niigi palju asjatut verd, et need mõned
tilgad siin midagi muuta võiks. Ta on Palverändurite
Teel, sooritamas oma viimast palverändu, mis kestab
küll vaid mõned tunnid, ega suuda lunastada
ühtegi tema pattu. Ta tõttab appi mehele, kellega ta
jagab ühist armastust naise vastu ja vagade palvete asemel
kumavad tema meeltes laulusalmid:
Dona, Verges plazens,
ai tal Dona com ieu sai
richa e de bélas faicons,
amb cors convenent e gai,
amb dichs plasentiérs e bons.
See mees ei looda enam, sest liiga hästi on ta selleks
õppinud mõõgavõitluse ja tapmise
kunsti. Siiski on ta teel, sest vähemalt andestust suudaks
ta paluda.
Kui ta vaid jõuab.
Issand Jumal on seadnud aga asjad nõnda, et kui ta
taas trahterihoovi jõuab, vahuse hobuse ratsmed hooletult
porri heidab ja sadulast kargab ei huvita tema tung enam kedagi.
Inimesed on kogunenud surija ümber.
Lothar lamab sõnnikuhunnikul, ta on üleni verine
ja Justine nutab tema jalge ees, Külatohter, kes
sõnatult ja vabandavalt juba tunde on kahetsevalt
õlgu kehitanud ja vabandussõnu palunud, seisab
leinajate keskel.
Alberic hüppab sadulast, murrab oma hüübinud
verega kaetud mõõga valju kraksatuse saatel
pooleks ja läheneb palverändurite salgale. Jah, nad on
kõik seal -- Melchior, Michaela, Raimon, Berndt,
Birgitta, Isabel, Christopher, Agnes -- ja peale
Justine'i on nad end kõik pisaratest tühjaks
nutnud.
Mõned põlglikud ja vihkavad pilgud heidetakse
Albericile, kuid ei enam. Kättemaks võib tulla
hiljem, kuid mitte praegu. Praegu Lothar veel elab, hingab oma
viimaseid hingetõmbeid, üritab ehk veel midagi
öelda ja nende sõnade järgi kummardutakse.
Ka Alberic kuuleb neid ja näeb Lothari nägu tema
viimasel hingetõmbel, tema surmaohkel. Ta käed
krabavad ümberringi ja Justine leiab otsitava, neiu ulatab
oma sureva armastaja kätte lauto. Verised sõrmed
puudutavad keeli ja sel samal hetkel valgub üle Lothari
näo viimane naeratus.
Ei kübetki piina ega valu pole selles, ei. Vaid
õndsus ja rõõm, kui ta keha läbistab
kramplik tuksatus, sõrmed libisevad üle pillikeelte
ja huuled, nähes jumalikku õndsat nägemust
hinge vastuvõtjat igavikus, sosistavad:
«Ave, Maria!»
Lothar on kohale jõudnud.
*
Jälle olen ma Schlettsi lossikambris, vanaduseahelaisse
kammitsetud rauk.
Kuid kas olen? Kas ma mitte ei kuule lembet muusikat ja kas
ma mitte ei näe üht Loodusest ja Armastusest kaunimat
naisterahvast suudluses enda kohale kummardamas?
Kas ma näen Teda?
Kas mu silmad näevad Neitsit? Kas tõesti on see
Tema, kelle siledad käsivärrad mulle vastu sirutuvad
ja kutsuvad mind oma rinnale? Kes ta on -- ema, neitsi,
naine, jumal, õde?
Ma ei tea.
Tean vaid, et ta ootab mind.
«Isand Alberic?» kostab minuni läbi hämu
Sebastiéni arglik küsimus. Ma tahan talle midagi
öelda, midagi lohutavat, kinnitada, et ta on teinud
kõik võimaliku ja inimese aeg on vaid Jumala
kõiketeadvas hooles. Ta ei pea muretsema, mu truu
Sebatsién, sest minagi olen nüüd kohale
jõudnud. Enam pole mul aega, kuid siiski tahan ma talle
veel midagi öelda, kuid ei saa iial ma teadma, kas ta
kuulis mu huulilt vaid hädist surmaohet või
tõesti mu viimast tervitust ja jumalagajättu, mida
ma nüüd oma õnnes veel kaua, kaua
hüüan:
«Ave, Maria!»
Indrek Hargla;
Lasnamägi, september 2002
Kõik värsid ladina ja oksitaani keelest tõlkinud
Liisi Ojamaa.
1 Laulgem kõik kui ühel
keelel:Ave Maria!
Neitsi istus kambris üksi, ingel ilmus temale,
Gabriel, kes teadet tooma tuli kõrgelt taevastest,
palgel sära, talle ütles: Ave Maria!
Laulgem kõik kui ühel keelel: Ave Maria!
Tagasi
2 O Maria, mere sära
tulvil halastust
neitsi, aga samas ema
puhtaim karikas
meie lunastaja tempel
õigluspäikene
kuula oma teenreid palves
hüüdmas sinule
Tagasi
3 Arm vabaduse minult viis,
ta valitseda on mu riik.
õrn daam, kel koduks paradiis,
teist tahan teha laulu ma.
Mu õnn et kestaks otsata,
pean jääma teid vaid teenima.
Tagasi
4 Emand Maria, neitsi lahke,
nii ligi mu hingele,
viisidelt õilis ja malbe,
ihult rõõmustav silmale,
sõnult lahke ja helde,
meie siiraile palveile avali,
teda teenima jään mina alati,
kõik daamile sobiv ta kujusse põimub
ja armastus kaotab ta üle võimu.
Tagasi
|