16.09.2002 |
Imre Vallikivi
Täiuslik maailm |
Arvustused |
Ta lihtsalt seisis ja vaatas, kuidas pimedus tuleb. Tal
oli juba ükskõik, kas nad saavad ta kätte
või ei. Tema viimane lootus oli kadunud juba ammu. Ta oli
üksi. Vaid tuul kergitas liivapilvi tema selja taga
tekkinud kõrbes.
Kõik oli alanud tühisest leiust kuskilt koopast
ja lõppenud üleüldise katastroofiga. Ning
süüdi oli selles üksnes tema.
Ta vaatas kuidas tähed üksteise järel
nähtavale ilmusid. Kaugusest kostis hääli.
Lõpuks nad olid leidnud ta jäljed.
*
«Täna on ilus päev, lausa kahju seda koobastes
veeta...» ütles Helen.
«Sa võid ju päevitama minna, mina sulle
palka ei maksa,» vastas naisele vanem mees.
«Oh, Ralf, ma tean, et tüütan sind selle
jutuga, aga...»
«Sul on selline tunne, et siin midagi on. Jah, sa oled
seda mulle juba viimased viis nädalat korrutanud.»
katkestas teda mees.
«Ma ei tea miks, kuid nii see on...»
«Jumala teed on imelikud.»
«Pead sa seda Jumalat igale poole segama?»
«Sina usud teadust, mina Jumalat. On meil siis palju
vahet?»
«Vist mitte, aga mingi vana uskumus ei aita meid siit
mitte minema.»
«Ega ta ei peagi aitama, usk annab lootust.»
Nad läksid kahekesi koobastesse kandes endaga kaasa
kaevamisvarustust ja tõrvikuid.
*
«See leid vapustab kogu maailma,» ütles
Direktor värinaga hääles pannes väikese
eseme enda ees laual lebavasse karpi.
«Kas on üldse mõtet sellest kohe teatada,
võib-olla kui me kõigepealt...» jättis
Helen vihjavalt lause pooleli.
«Ei, seda ei saa me hetkegi varjata. Seda ei tohi me
varjata...» ütles Direktor püsti tõustes
ja dramaatiliselt häält kergitades.
Oeh, mõtles Helen, loomulikult see on ju Direktori
vabapääse kuulsusesse ...ja vabadusse. Mida küll
Ralf antud situatsioonis teeks? Vist mõtleks oma Jumalale
ja paluks pisutki mõistust Direktorile. Helen naeratas
vaevumärgatavalt ja sundis kohe end tõsiseks. Ta oli
siiski veel valve all ning pisemgi viga või valesti
käitumine oleks tähendanud teenistuse lisamist.
*
Peale esimest leidu oli Ralf jätkanud kaevamist samas
kohas ning nüüd oli tema selja taga tuhandeid
samasuguseid asjakesi. Need olid metallist, hõbedased ja
läikivad. Ei olnud kahtlustki, et need on tehislikud ning
valmistatud kuskil mujal kaua aega tagasi. Temale abiks
määratud paar noort meest istusid ta selja taga ning
sättisid neid jubinaid hoolikalt nummerdades karpidesse, et
need siis hiljem koopast välja viia ning mingi
bürokraadi kätte anda.
Mõned suured teadlased olid vahepeal koobastes
käinud ja neid asjakesi uurinud, kuid Ralfile polnud keegi
midagi nende kohta öelnud. Vaevalt, et keegi teadis, mis
asjad need on.
Kuid Ralfil oli ikka veel tunne, et midagi on valesti,
väga valesti.
Jama, mõtles ta, nüüd olen nagu Helen, kes
loodab oma sisehäälele. Aga ta armastas seda naist, ta
polnud valmis loobuma oma kauaaegsest kaaslasest mitte mingil
juhul. Kuid siin ei maksnud tema sõna midagi. Ralf
jätkas kaevamist ning täidetud karpide hunnik tema
selja taga kasvas.
*
«Me veel ei tea, mida nendega teha...» kostis
telerist Direktori hääl, ta oli nüüd Linnas.
«Kuid asjaga tegelevad meie Linna helgemad pead.»
Helgemad pead, hahh, mingi suvaline bürokraat oma
otsingumootori ja idioodi mõttetegevusega. Helen vihkas
seda süsteemi, vihkas selle reegleid ja vihkas inimesi, kes
selle eesotsas olid. Sellepärast ta siin istuski. Eemal
inimestest, keda ta võiks nakatada iseseisvuspisikuga.
Kasvatus oli lihtne, töö kuskil eemalasuvas kohas, kus
sa sõltud täielikult teistest. Heleni meelest oli
see tegelikult viga, et ta väljakaevamistele pandi. Aga ta
oli õnnelik selle üle, sest tahtmatult oli ta
sattunud just sellisesse kohta, kus ta tundis end koduselt ning
kus ta kohtus Ralfiga -- oma ainsa sõbraga. Kui
vaid Siseasjad seda teaks. Helen surus naeratuse tagasi ja istus
ning ootas järjekordset reporterit, kes küsiks samu
küsimusi, mida kümme eelmistki.
*
See peab olema juhtpult, käis Ralfi mõtetest
läbi, see ei saa lihtsalt midagi muud olla. Oleks
nüüd Helen siin, siis ta teaks, mida peale hakata.
Kuid Helen oli Linnas ning pidi aru andma, kuidas see leid
tehti. Kõik tuli täpselt kirja panna ja kartoteeki
kanda, neetud süsteem, ei hetkegi rahu...
Ta pani raamatu kinni. Ta polnud seda neile andud, ta tahtis
teada, mille nad oli leidnud ning seetõttu oli ta selle
plastikust raamatukese lihtsalt tasku pistnud.
See oli kirjutatud mingis võõrkeeles, kuid seal
oli piisavalt pilte, et aru saada, mille peale nad Heleniga olid
sattunud. See oli kohutav. Ja samas intrigeeriv -- vastus
hulgale Ralfi küsimustele.
*
«Kas sa mõtlesid ka, kui sa sellele nupule
vajutasid...» röökis Direktor.
Ralf ei vastanud. Tal polnud mõtet vastata, ta vaatas
mustvalge kuvari ekraanilt, kuidas pisikesed mehhanismid
karjadena Linnas ringi liikusid ning süstemaatiliselt
kõike teatud mõõdust suuremaid
elusorganisme hävitasid.
Nüüd, peale kahte aastatuhandet, oli lõpuks
saanud selgeks, miks siin planeedil polnud elu leitud, kuigi oli
Linn ja puhas loodus.
«Ma andsin teile, mida te tahtsite. Korra...»
vastas Ralf vaikselt.
«Mida, ma...» jäid sõnad Direktori
kurku ja ta turske higine nägu läks raevust veel
punasemaks.
«Kui pole inimest, pole ka korratust. Masin on teie
meelest ainus perfektne olend ja ma andsin selle teile. Piisas
vaid nupule vajutamisest ning teie utoopia sai teoks,
täiuslik maailm, kus pole ühtegi isemõtlevat ja
iseseisvalt tegutsevat üksikindiviidi, pole sõda,
pole haigusi...»
«Sa ju tapsid kõik, enda kaasaarvatud...»
ütles Direktor toolile vajudes.
Ükski kauglaev polnud sektoris. Ning seda Direktor
põdeski, ta ei pääsenud siit. Ta oli
määratud surema kõigiga koos. Saada Linna ja
siis surra... Saatuse iroonia?
«Kui seda poleks teinud mina, siis mõne aja
pärast oleks keegi teine seda teinud. Vahet ei ole, tulemus
on sama.»
Ainus asi, mida Ralf tegelikult kahetses, oli see, et Helen
ei mõistnud tema tegu.
|