01.09.2002 |
William Gibson
Idoru |
Pärast Slitscani jama kuulis Laney uuest
võimalikust töökohast esimest korda Rydellilt,
Chateau' öiselt turvamehelt. Rydell oli suurt kasvu vaikne
Tennessee mees, tal oli nukker tagasihoidlik naeratus, odavad
päikeseprillid ja tema ühte kõrva oli
permanentselt kinnitatud raadiovastuvõtja.
«Paragon-Asia Dataflow,» ütles Rydell, kell
oli umbes neli hommikul ja nad istusid tohututes vanamoelistes
tugitoolides. Betoonlagi nende pea kohal oli käsitsi
värvitud ja pidi meenutama heledat tammepuupaneeli.
Tugitoolid ja kogu muu Chateau' fuajees leiduv mööbel
oli nii vägevate mõõtmetega, et igaüks
tundis, nagu oleks ta numbri võrra liiga suurde keskkonda
sattunud.
«Tõsi?» küsis Laney, teeseldes, nagu
usuks, et Rydelli-taoline mees võiks teada, kust ta
endale tööd leiaks.
«Tokio, Jaapan,» ütles Rydell ja imes
läbi plastikust kõrre oma jääkohvi.
«Kutt, kellega ma mullu San Franciscos kohtusin. Yamazaki.
Töötab nende heaks. Ütleb, et neil on vaja
tõhusat võrgusurfajat.»
Surfajat. Laney, kes pidas end analüütikuks, surus
ohke maha. «Lepinguline värk?»
«Küllap vist. Ta ei öelnud.»
«Ma ei usu, et mulle meeldiks Tokios elada.»
Rydell segas kõrrega kõrge plastiktopsi
põhja jäänud vahtu ja jäätükke,
nagu loodaks sealt mingit peidetud auhinda leida. «Ta ei
öelnud, et see oleks vajalik.» Tõstis siis
pilgu. «Oled sa kunagi Tokios käinud?»
«Ei.»
«Küllap see on huvitav koht, pärast
maavärinat, ja üldse.» Raadio Rydelli
kõrvas hakkas tiksuma ja sosistama. «Ma pean
nüüd minema ja bangalote pool olevat väravat
kontrollima. Viitsid kaasa tulla?»
«Ei,» ütles Laney. «Aitäh.»
Rydell tõusis ja tõmbas automaatse liigutusega
oma khakivärvi mundripükste viigid sirgu. Veel kandis
ta mustast nailonist vööd, mille küljes taskutes
oli hulk musta värvi instrumente, valget lühikeste
käistega särki ja kummaliselt jäika musta lipsu.
«Ma jätan telefoninumbri su postkasti.»
Laney vaatas, kuidas turvamees üle
terrakotapõranda ja vaipade läks ning registratuuri
tumedate läikivate paneelide taha kadus. Laney oli aru
saanud, et kunagi oli Rydellil arvutivärgiga mingi jama
olnud. Sümpaatne mees. Luuser.
Laney istus fuajees, kuni esimesed päikesekiired
läbi kõrgete kaarakende tungisid ning
hommikusöögiruumist hakkas kostma roostevabade taivani
lauanõude vaikset klõbinat. Koos immigrantide
häältega, millest steppide suurkhaanid oleksid ehk aru
saanud. Põrandaplaatidelt ja kõrgetelt lagedelt
vastu kajavad helid pärinesid ajastust, mis oli näinud
Laney-suguste ja tema eelkäijate tulekut, nende
prominentsusökoloogia ja selles valitsevate hirmsate ja
vääramatute toitumisahelate tekkimist.
*
Rydell jättis Chateau' märkmepaberilehe kahekorra
keeratult Laney postkasti. Tokio telefoninumber. Laney leidis
selle järgmisel pärastlõunal koos advokaatide
uue hinnangulise arvega.
Ta ei suutnud enam teeseldagi, nagu oleks võimeline
maksma toa eest, kuhu ta need paberid kaasa võttis.
*
Nädala pärast oli ta Tokios, tema nägu
peegeldus lifti kuldsete soonekestega peeglis, ta oli teel
agressiivselt mittemidagiütleva hoone kolmandale korrusele.
Teda oodati «Surmamõistetute kongis K», mis
näis olevat Franz Kafka teemaline baar.
Liftist välja astudes sattus ta piklikku ruumi, mille
metallseina oli happega söövitatud nimi
«Metamorfoos». Valgetes särkides ametnikud olid
pintsakud maha võtnud, tumedate lipsude sõlmed
lõdvemale lasknud ja jõid kunstliku roostekorraga
kaetud terasest baarileti ääres, nende toolide
kõrged seljatoed olid vormitud pruunist, kitiinkihti
meenutavast plastist. Putukatundlad keerdusid peade kohal nagu
vikatid.
Ta astus edasi pruuni valgusse ja vaiksesse jutupominasse.
Jaapani keelt ta ei osanud. Ebaühtlaselt
läbipaistvatel seintel kordus kiletiibade ja ümarate
põrnikakerede motiiv, kindlate vahede tagant paistsid
ogajad lülilised pruunid jalad. Ta kiirendas sammu, suundus
keerdtrepi poole, mille algus oli kujundatud läikiva pruuni
seljakilbina.
Baari vastast laudade tagant jälgisid teda vene
prostituutide pilgud, tühjad ja nukulikud selles
prussakavalguses. Natašasid jätkus igale poole,
Kombinaat tõi Vladivostokist
töölistüdrukuid aina juurde. Rutiinne plastiline
operatsioon andis neile karmi konveieriilu. Slaavi Barbie'd.
Veel lihtsama operatsiooniga oli neile paigaldatud implant, mis
võimaldas vahendajatel pidevalt nende asukohta
jälgida.
Trepp viis «Karistuslaagrisse», disko oli sel
kellaajal tühi, punane pulseeriv valgus vilkus täpselt
Laney sammude taktis, kui ta üle tantsupõranda
läks. Laest rippus mingi masin. Sellest ulatusid välja
vahedast terasest otsikuga liigendid, mis meenutasid antiikseid
hambaarstipuure. Sulepead, mõtles ta, püüdes
meenutada Kafka novelli. Süüdimõistetu
seljanahale lõigatakse kohtuotsus. Talle tuli meelde
klaasistunud silmade pilk ja ta krimpsutas nägu.
Tõrjus mälestuse kõrvale. Liikus edasi.
Veel üks keerdtrepp, sedapuhku kitsam ja järsem,
ning ta sisenes «Protsessi», mis oli madala laega ja
hämar. Seinad olid antratsiidi värvi. Sinise klaasi
taga hubisesid nõrgad leegid. Ta peatus kõheldes,
silmad ei näinud ja ajataju oli kadunud.
«Colin Laney, eks ole?»
Austraallane. Tohutu suur. Seisis tillukese laua taga,
õlad karulikult längus. Midagi oli tema kiilaks
aetud pea kujus imelikku. Teine, palju väiksem kogu, istus
laua ääres. Jaapanlane, ruudulise pikkade varrukatega
särgi kõik nööbid kuni liiga laia
kaeluseni kinni nööbitud. Pilgutas Laney poole
vaadates ümmarguste prilliklaaside tagant silmi.
«Istuge, mister Laney,» ütles suur mees.
Nüüd nägi Laney, et mehel puudub vasak
kõrv, see oli maha lõigatud, järel oli vaid
keerdunud könt.
*
Kui Laney veel Slitscanis töötas, oli tema otseseks
ülemuseks Kathy Torrance. Heledamast heledam blondiin. Veel
kahvatum näojume oleks olnud juba läbipaistev, ja kui
valgus paistis teatud nurga all, tunduski, et tema soontes ei
voola veri, vaid mingi õlekarva vedelik. Tema vasakul
reiel oli indigovärvi jälg millestki keerdunust ja
okkalisest, nagu mingi metsik ja hinnaline litograafia. Seda
võis näha igal reedel, sest Kathyl oli tavaks
käia reedeti tööl lühikeste
pükstega.
Kathy kurtis alatasa, et kuulsuse olemus on aegade jooksul
lahjaks jäänud. Tervete põlvkondade Kathy
kolleegide poolt tühjaks kaevandatud, nagu Laney sellest
aru sai.
Kathy toetas jalad arvutilaua servale. Ta kandis
raudteetöölise saabaste tillukesi imitatsioone,
üks rihm talla alt läbi, kindlalt jala ümber
nööritud. Laney vaatas ta jalgade pingul kumerusi,
villaste sokkide ülaäärtest liivapaberiga
töödeldud, ärarebitud säärtega teksade
narmendavate servadeni. Tätoveering näis otsekui
pärinevat mõnelt teiselt planeedilt, see oli nagu
süvakosmose teade või sõnum, mis on saadetud
inimkonnale mõistatamiseks.
Ta küsis, mida Kathy sellega silmas peab. Kathy kooris
piparmündimaiguga hambaorgilt ümbrispaberi. Piidles
Laneyd läbi roheliste kontaktläätsede (Laney
uskus, et ta silmad on tegelikult hallid).
«Keegi pole tänapäeval enam tõeliselt
kuulus, Laney. Kas sa pole seda märganud?»
«Ei.»
«Ma mõtlen, tõeliselt kuulus. Vanas
mõttes kuulsust pole enam palju alles jäänud.
Kaugeltki mitte piisavalt.»
«Vanas mõttes?»
«Meie oleme meedia, Laney. Me teeme neist
persevestidest kuulsused. Vana tuttav lükka-mind-
tõmban-sind mäng. Nad tulevad meie juurde, et me nad
looksime.» Tallad tõukusid otsustavalt arvutilauast
eemale. Kathy surus kannad vastu püksiriismeid, valged
põlved varjasid ta suu. Hoidis niiviisi tasakaalu
arvutitoolil, mis oli Rootsis eritellimusel valmistatud.
«Noh,» ütles Laney, uuesti oma ekraani poole
pöördudes, «ka see on ju kuulsus.»
«Kuid on see tõeline?»
Laney vaatas uuesti tema poole.
«Me õppisime selle värgiga raha
tegema,» ütles Kathy. «Meie oma maailma raha.
Nüüdseks on seda raha liiga palju saanud, isegi
vaatajad mõistavad. Reitingutest on näha.»
Laney noogutas, soovides, et Kathy laseks tal rahulikult
tööle hakata.
«Välja arvatud juhud,» Kathy paotas
põlvi, nii et Laney nägi, kuidas ta seda ütles,
«kui me otsustame mõne neist
hävitada.»
Tema taga, teisel pool valvelaua säravat kett-
tõket, saastuskindlast filterklaasist nelinurga kohal,
oli Burbanki taevas ideaalselt selge -- nagu taevasinine
värvinäidis, mille universumi valmistaja on välja
pakkunud.
*
Roosa kude mehe vasaku kõrva kohal oli sile nagu vaha.
Laney imestas, miks pole tehtud katset kõrva
taastada.
«Et ma ei unustaks,» ütles mees Laney pilku
märgates.
«Mida?»
«Meeles pidada. Istub.»
Laney istus ähmaselt tooli meenutavale, mustast
kergmetallist torudest ja kärglaminaadist
konstruktsioonile. Laud oli ümmargune ja umbes autorooli
suurune. Sinise klaasi taga hubisev tuluke oli nagu mingi
mälestusmärk. Kinninööbitud pluusis ja
metallraamidega prille kandev jaapanlane pilgutas ägedasti
silmi. Laney jälgis, kuidas suur mees end istuma seadis,
tema vaid lihastest koosnev sumomaadleja keha varjas
nõtke tooliasjanduse täielikult.
«Ajavahest oleme üle saanud?»
«Ma võtsin tablette.» Laneyle meenus
ülehelikiiruse lennuki täielik vaikus, igasuguse
hoomatava liikumise puudumine.
«Tablette,» kordas mees. «Hotell
rahuldab?»
«Jah,» ütles Laney. «Ma olen
töövestluseks valmis.»
«Nojah siis.» Mees hõõrus armiliste
kätega tugevasti oma nägu. Langetas käed ja
jäi Laneyle otsa põrnitsema, nagu näeks teda
esimest korda. Laney vältis ta pilku ja vaatas mehe
riietust, nanopoorsest materjalist spordirõivastust, mis
oli kavandatud vabalt langema veidi väiksema, kuid siiski
väga suure mehe seljas. «Protsessi» pimeduses
polnud dress mingit konkreetset värvi. Kaelus oli pikalt
lahti. Materjal oli tohutu keha ümber pingul. Katmata osas
oli ihu kaetud armide maakaardiga, mille mitmekesisus oli
hämmatav nii kujundite kui kudede poolest. «Nojah
siis?»
Laney tõstis pilgu armidelt. «Ma olen siin
töövestluseks.»
«On nii või?»
«Kas teie hakkate mind küsitlema?»
«Küsitlema?» Ebamäärane grimass
paljastas hambaproteesid. Laney oli päris kindel, et need
on proteesid.
Laney pöördus ümmarguste prillidega jaapanlase
poole. «Colin Laney.»
«Shinya Yamazaki,» tutvustas mees ennast ja sirutas
käe. Nad vahetasid käepigistuse. «Me
rääkisime telefoni teel.»
«Kas teie viite vestluse läbi?»
Ägedad silmapilgutused. «Vabandust, ei,»
ütles jaapanlane. Lisas siis: «Ma õpin
eksistentsiaalset sotsioloogiat.»
«Ma ei saa nüüd pihta,» ütles Laney.
Kaks meest tema vastas ei öelnud midagi. Shinya Yamazaki
näis piinlikkust tundvat. Ühekõrvaline
põrnitses.
«Te olete austraallane?» küsis Laney
ühekõrvaliselt.
«Tasmaaniast,» täpsustas mees.
«Pahanduste aegus olin Lõunaosariikide
poolel.»
«Hakkame otsast peale,» pakkus Laney.
«Paragon-Asia Dataflow. See olete teie?»
«Uudishimulik põrnikas.»
«Käib asja juurde,» ütles Laney.
«Elukutse juurde, tähendab.»
«Kena on.» Mees kergitas kulme, ühte neist
poolitas kõverik roosa arm. «Et siis Rez. Mida sa
temast arvad?»
«Sellest rocktähest?» küsis Laney, kui
oli pingutusega mõistnud, millest jutt võiks
olla.
Mees noogutas ja piidles teda väga süngelt.
«Sellest bändist, Lo/Rezist? Poolenisti iiri,
poolenisti hiina verd. Lömmis nina, pole seda kunagi
parandada lasknud. Piklikud rohelised silmad.»
«Mida sa temast arvad?»
Kathy Torrance'i maailmapildis jätkus selle laulja jaoks
vaid erilist põlgust. Kathy oli pidanud teda elusaks
fossiiliks, tüütuks jäänukiks eelmisest,
vähemarenenud ajastust. Ta oli tohutult ja samas absurdselt
kuulus, vähemalt Kathy jaoks, nagu ta oli ka tohutult ja
absurdselt rikas. Kathy kujutluses oli kuulsus kui vedelik,
algelement nagu antiikmõtlejate flogiston; miski, mis oli
loomise käigus jaotunud ühtlaselt kogu universumis,
kuid mis võis teatud tingimustel koguneda mõne
inimese ja tema karjääri ümber. Kathy meelest oli
Rez kestnud juba liiga kaua. Ebaloomulikult kaua.
Kõigutades niiviisi Kathy teooria paikapidavust. Rikkus
ära normaalsed toitumisahelad. Võibolla oli ta nii
suur, et mitte miski, isegi mitte Slitscan, ei suutnud teda enam
alla neelata. Ja kuigi Lo/Rez andis erinevates meediaharudes
tüütu järjekindlusega välja järjest uut
toodangut, keeldus nende laulja end hävitamast, kedagi
mõrvamast, poliitikasse sekkumast, avalikustamast
sõltuvust mõnest huvipakkuvast ainest või
põnevaid seksuaalseid eelistusi -- tegemast
ükskõik mida, mis võinuks pälvida
Slitscani tähelepanu. Ta säras ühtlase või
isegi pisut nüri järjekindlusega väljaspool Kathy
Torrance'i haardeulatust. Mis oligi Laney arvates peamine
põhjus, miks Kathy Rezi nii vihkas.
«Noh,» ütles Laney, olles veidi mõelnud
ja tundes kummalist soovi vastata võimalikult ausalt,
«ma mäletan, et ostsin nende esimese plaadi. Siis, kui
see välja tuli.»
«Ja nimi?» küsis ühekõrvaline
endisest veelgi süngemalt.
««Lo Rez Skyline»,» vastas Laney,
tänulik ajus tekkinud ühendusele, mis tal meenutada
aitas. «Aga ma ei oska öelda, kui palju plaate nad
pärast seda välja on andnud.»
«Kakskümmend kuus, kui korduskogumikke mitte
arvestada,» ütles Yamazaki prille kohendades.
Laney tundis, et needsamad tabletid, mis pidid aitama
ajavahega kohaneda, vajusid tal järsku alt nagu mingid
lagunenud farmatseutilised tellingud. «Protsessi»
seinad näisid kokku tõmbuvat.
«Kui te ei ütle mulle, milles asi on, siis ma
lähen hotelli tagasi,» ütles ta ühe
kõrvaga mehele. «Ma olen väsinud.»
«Keith Alan Blackwell,» sirutas suur mees käe.
Laney lasi tal oma kätt raputada. Suure mehe pihk oli nagu
mingi trenažööri osa. «Keithy. Me
võtame midagi juua ja lobiseme pisut.»
«Öelge enne, kas te olete Paragon-Asiast,»
soovitas Laney.
«Kõnealune firma on mõned koodiread
ühes Lygoni tänava tagaruumi arvutis,» ütles
Blackwell. «Riiulifirma. Aga võib öelda, et
meie riiulifirma, kui see sind lohutab.»
«Ma pole just kindel, et lohutab. Keegi lennutab mind
üle ookeani kohale, et kontrollida, kas ma sobin
tööle, ja nüüd selgub, et firmat pole
üldse olemas.»
«On olemas küll,» kinnitas Keith Alan
Blackwell. «Lygoni tänava arvutis.»
Saabus ettekandja. Ta kandis vormitut halli puuvillast
kombinesooni, näole olid maalitud muljumisjäljed.
«Suur kann. Kirin. Külm. Mida sulle,
Laney?»
«Jääkohvi.»
«Coke Light, palun,» ütles end Yamazakina
tutvustanud jaapanlane.
«Kena,» ütles ühe kõrvaga
Blackwell süngelt ja ettekandja kadus pimedusse.
«Ma oleksin tänulik, kui keegi selgitaks, mida me
siin teeme,» ütles Laney. Ta nägi, et Yamazaki
kirjutab kiiresti midagi väikese arvuti ekraanile,
valguspliiatsi ots sähvis hämaruses. «Panete kogu
vestluse kirja?» küsis Laney.
«Vabandust, ei. Teen märkmeid ettekandja riietuse
kohta.»
«Miks?»
«Vabandust,» ütles Yamazaki, salvestas
kirjutatu ja sulges arvuti. Pistis valguspliiatsi hoolikalt
selleks ette nähtud avasse arvuti küljel. «Ma
uurin selliseid asju. Mul on harjumus jäädvustada
popkultuuriga seotud lühiajalisi nähtusi. Tema riietus
tekitas küsimuse, kas see on seotud lihtsalt siinse klubi
temaatikaga või väljendab maavärina ja sellele
järgnenud taastamistöö põhjustatud
sügavamat hingelist traumat?»
*
Oli olnud neljapäeva õhtu, kui Laney Kathy
Torrance'i viimast korda nägi, ja tema tätoveering ei
paistnud silma. Laney tühjendas oma laegast, Kathy aga
seisis ja röökis. Kathy kandis relvaterase toonis
Armani kostüümi, mille seelik varjas avakosmosest
pärit märki. Valge, käsitsi valmistatud pluusi
kaelusest paistis üksainus pärlirida. See oli Kathy
soliidsem tööriietus. Ju oli ta oma alluva
ülejooksmise pärast vaibale kutsutud.
Laney teadis, et Kathy karjub, sest tema suu liikus, kuid
tema raevukas kisa ei suutnud tungida läbi valge müra
generaatori tekitatud ühtlase lainemüha. Advokaadid
olid andnud talle generaatori, soovitades kanda seda kogu tema
viimase visiidi vältel Slitscani kontorisse. Tal oli
käsk hoiduda igasugustest avaldustest. Ja nii ta ei
kuulnud, mida teised ütlesid.
Tagantjärele oli ta vahel mõelnud, kuidas just
Kathy oli oma raevu väljendanud. Järjekordse
teoretiseeringuga kuulsuse olemusest ja hinnast, Slitscani osast
selles ja Laney sobimatusest oma kohale? Või oli ta
keskendunud reetmisele? Aga ta polnud kuulnud, oli ladunud asju,
mida tal õigupoolest vaja ei läinud, gofreeritud
plastikust kasti, mis lõhnas veel natuke mehhiko
apelsinide järele. Mõranenud ekraaniga kasutu
arvuti, mis oli pärit veel kooliajast. Termoskruus
mahakooruva Nissan County logoga. Märkmed, mida ta
eeskirjadest hoolimata oli teinud paberile. Kohviplekkidega faks
naiselt, kellega ta oli Ixtapas maganud -- kelle
nimetähed olid loetamatud ja kelle nime ta oli unustanud.
Mõttetud isiklikud killud, mille koht oli parkimisplatsi
prügikonteineris -- aga siia ta neid ei
jätnud, ja Kathy muudkui röökis.
Nüüd, «Surmamõistetute kongis K»,
kujutas ta ette, nagu oleks Kathy öelnud, et ta ei leia
selles linnas enam kunagi tööd, mis võis
tõepoolest ka õige olla. Ebalojaalsus
tööandja suhtes oli raske eksimus, selles linnas ehk
eriti, tegu ennast, meenus Laneyle, oli kunagi aga nimetatud
ebasündsaks.
Nüüd tundus see väljend erakordselt
naeruväärsena.
«Sa naersid.» Blackwell põrnitses talle
üle tillukese laua otsa.
«Seratoniinipuudus.»
«Sööma,» ütles Blackwell.
«Ma ei ole tegelikult näljane.»
«Vaja süsivesikuid laadida,» ütles
Blackwell püsti tõustes. Ta täitis
märkimisväärselt suure ruumiosa.
Laney ja Yamazaki tõusid ning väljusid Blackwelli
kannul «Surmamõistetute kongist K» ja kogu
agressiivselt mittemidagiütlevast hoonest.
Tarakanivalgusest välja, Roppongi Dori läikivast
kroomist ja neoonvalgusest kurusse. Öö oli jahe ja
niiske, haises roiskunud kala ja puuviljade järele, seda
leevendasid kiirteel mööda vuravate autode hiina
metanoolbensiini kõrbenudmagusad heitgaasid. Ent
ühtlane liiklusmüra mõjus julgustavalt ning
Laney leidis, et püsti ja liikudes tunneb ta end
paremini.
Kui ta jätkuvalt liigub, oskab ta ehk isegi välja
mõelda, mis tähendus on Keith Alan Blackwellil ja
Shinya Yamazakil.
Blackwell läks teed juhatades ees üle
jalakäijate silla. Kätt mööda kergmetallist
käetuge libistades tundis Laney väikest ebatasasust.
Ta nägi, et erksavärvilisele kleepsule oli korts sisse
jäänud: see oli pihupesasuurune hologramm naeratavast,
paljaste rindadega tüdrukust. Kui vaatenurk muutus,
näis, nagu osutaks tüdruk telefoninumbrile oma pea
kohal. Käsipuu oli kogu ulatuses selliseid väikesi
kuulutusi täis, kuid oli ka tühikuid, kust kleepsud
olid hilisemaks kasutamiseks kaasa haaratud.
Blackwelli kogu tõrjus jalakäijad kahele poole,
nagu oleks ristleja läbi lõbusõidujahtide
eskaadri libisenud. «Süsivesikuid,» ütles ta
üle oma massiivse õla. Ta juhtis nad
kõrvaltänavasse, kitsasse värviliste tuledega
neelu, möödudes ööpäev läbi
töötavast loomakliinikust, mille vaateaknal
opereerisid kaks valgete maskidega arsti kassi --
vähemalt Laney lootis, et see on kass. Väike seltskond
lõõgastuvaid jalakäijaid oli peatunud ja
jälgis toimuvat kõnniteelt.
Blackwell surus end, külg ees, värvilisse koopasse;
teisel pool töödeldud graniidist letti tõusis
keeduplaatidelt auru.
Laney ja Yamazaki järgnesid Blackwellile,
letitöötaja täitis juba austraallase tellimust,
tõstes kulbiga lõhnavat beeži suppi.
Laney vaatas, kuidas Blackwell tõstis kausi suu juurde
ja nagu hingas sisse portsu nuudleid, hammustades nuudlipuntra
oma heledate plastikhammaste täpse liigutusega läbi.
Lihased mehe jämedal kaelal töötasid
ägedalt, kui ta neelas.
Laney põrnitses.
Blackwell pühkis laia, sakiliste armidega kaetud
käeseljaga suud. Röhatas. «Anna üks
tünnike kuiva...» Tühjendas õllepurgi
ainsa lonksuga ja pressis siis toeka teraskesta hajameelselt
kokku nagu pabertopsiku. «Veel üks,» viipas ta
supikausiga leti poole.
Hoolimata äsja nähtud õgimisstseenist
-- või just sellest tingitult -- tundis
Laney järsku nälga ning keskendus oma kausile, kus
roosad paberõhukesed teadmata päritoluga lihakillud
hulpisid nuudlite kui vetikaväljade vahel.
Laney sõi vaikides, Yamazaki samuti, Blackwell kallas
endale selle ajaga sisse veel kolm õlut, ilma et see
väliselt kuidagi mõju oleks avaldanud. Laney
rüüpas ära viimase leeme, asetas kausi letile ja
märkas plakatit, mis reklaamis Apple Shiresi ehtsat ja
suurepärast õunamahla. Esimese hooga luges ta
plakatilt Alison Shires -- kes oli olnud ta
süümepiinade põhjuseks.
«Maitske Apple Shiresi kuumniisket
elujõudu,» soovitas plakat.
*
Olles viiendat kuud Slitscanis, oli ta esimest korda
näinud vilksamisi Alison Shiresi «rääkivat
pead», mõõdukalt meeldivat tüdrukut
pomisemas oma andmeid kujutletavale produtsendile, agendile,
ükskõik kellele.
Kuni tema jälgis ekraani, jälgis Kathy Torrance ta
nägu. «Kuidas on, Laney? Allergiline reaktsioon
kenakesele? Esimesed sümptoomid on arusaamatu
vastumeelsus, põlgus, ähmane, kuid
järelejätmatu tunne, et sind kasutatakse kuidagi
ära...»
«Ta pole isegi mitte nii kena kui eelmised
kaks.»
«Just nimelt. Ta on peaaegu normaalse välimusega.
Peaaegu tsiviliseeritud. Võta ta vaatluse alla.»
Laney tõstis pilgu. «Milleks?»
«Võta vaatluse alla. Vana võib meid
valejälgedele viia, teeselda, et ta on juhuslik ettekandja
või midagi säärast.»
«Arvad, et see on just see tüdruk?»
«Üks umbes kolmesajast võimalikust. Aga
millestki tuleb alustada, Laney.»
«Niiviisi juhusliku valikuga?»
«Me nimetame seda instinktiks. Uuri teda.»
Laney klõpsas nuppu, helesinine nooleke sattus peatuma
tüdruku maha vaatava silma varjutatud ümbrusel.
Märkis ta lähemaks uurimiseks kui väga tuntud ja
väga abielus näitleja võimaliku armukese
-- selle näitleja kuulsus oli just seda laadi, mida
Kathy Torrance mõistis ja hindas. Mees oli üks
neist, kes pidi arvestama toitumisahela nõudmistega. Kes
polnud Slitscanile alla kugistamiseks liiga suur. Ainult et seni
oli ta ise või olid tema abilised väga
ettevaatlikud. Või oli neil väga vedanud.
Enam mitte. Kathyni oli «tundmatuks jääva
allika» kaudu jõudnud kuuldus, ja toitumisahel
hakkas tööle.
«Ärka üles,» ütles Blackwell.
«Sa jääd oma supikaussi magama. Räägi,
kuidas sa oma eelmisest tööst ilma jäid, enne kui
me sulle uut saame pakkuda.»
«Kohvi,» ütles Laney.
*
Laney rõhutas igaks juhuks kohe, et ta polnud mingi
piiluja. Tal oli veider oskus andmekogumite ülesehitust
hoomata, ning arstlikult tõestatud keskendumisraskused,
mida ta teatud tingimustes suutis pöörata
patoloogiliseks hüperkeskendumiseks. See tegi temast,
jätkas ta Roppongi «Andide Amoses» piimakohvi
juures, erakordselt hea analüütiku. (Ta ei maininud
Gainesville'i lastekodu ega katseid, millega seal tema
keskendumisraskusi ravida püüti. 5-SB ja muu
seesugune.)
Olulisem teave tema töökõlbulikkuse suhtes
oli see, et ta oli nagu osav kalamees, kes suutis infovoogudest
välja õngitseda selle isikupärase jälje,
mille igaüks oma argise ja ometi lõputult
võimalusterohke elutegevuse käigus digitaalse
ühiskonna arvutitesse jättis. Laney
keskendumisraskused polnud nii suured, et igaühele silma
hakata, ent tegid temast loomupärase kanalivahetaja: tema
liikumist ühelt programmilt teisele, ühest
andmebaasist teise, ühelt platvormilt teisele sai nimetada
vaid intuitiivseks.
Ja töölevõtmise seisukohast oli see
tegelikult ka miinus: Laney oli umbes nagu nõiavitsaga
kaevuotsija, küberneetiline posija. Ta ei osanud seletada,
kuidas ta seda teeb, mida teeb. Ta lihtsalt ei teadnud.
Slitscani oli ta tulnud DatAmericast, kus ta oli olnud
assistent projektis koodnimega TIDAL. Kõnekas fakt
DatAmerica töökultuurist oli see, et Laney ei saanud
lõpuni teada, kas TIDAL on mingi lühend, ja kui on,
siis millest, samuti puudus tal vähimgi ettekujutus, mis
võiks olla projekti eesmärk. Tema tööks
oli kammida tohutuid diferentseerimata infovoogusid ja otsida
neist sõlmpunkte -- nende äratundmist oli
talle õpetanud kamp prantsuse teadlasi, kes kõik
olid innukad tennisemängijad ning ükski neist ei
tundnud erilist huvi selle vastu, et Laneyle
sõlmpunktidest rääkida; nii hakkaski talle
tunduma, et on prantslastele nagu pärismaalasest giidi
eest. Ükskõik mida prantslased ka otsisid, tema
kohus oli see neile infodžunglist ette ajada. Ja igal juhul
oli see parem kui Gainesville. Kuni TIDAL, mis iganes see ka
oli, lõpetati ning mingit muud tööd Laneyle
DatAmericas ei paistnud leiduvat. Prantslased olid läinud
ja kui Laney püüdis teistele analüütikutele
rääkida, mida nad olid teinud, vaadati teda, nagu
oleks ta hullumeelne.
Kui ta käis Slitscanis töövestlusel, oli tema
küsitlejaks Kathy Torrence. Siis ta muidugi ei teadnud, et
naine on osakonnajuhataja ja õige pea ka tema otsene
ülemus. Ta rääkis Kathyle enda kohta tõtt.
Või vähemalt suure osa tõest.
Kathy oli kõige kahvatum naine, keda Laney oli kunagi
näinud. Läbipaistvuse piirini kahvatu. (Alles hiljem
sai ta teada, et sel oli küllaltki palju pistmist
kosmeetikaga, eriti ühe briti firmaga, mis hooples
kummaliste valgusefektidega.)
«Mister Laney, kas te kannate alati Brooks Brothersi
siniste särkide Malaisias valmistatud koopiaid?»
Laney oli piilunud oma särki või vähemalt
püüdnud seda teha. «Malaisias?»
«Pistete arv õmblustes on täpne, aga
õiget niidipinget pole nad veel õppinud
järele tegema.»
«Oh.»
»Pole midagi. Pisut autentset nohikuelegantsi võib
siin isegi pinget pakkuda. Ainult lips laske lõdvemale.
Jah, tingimata laske lips lõdvemale. Ning pistke
rinnataskusse komplekt erivärvilisi viltpliiatseid. Ilma
hambajälgedeta, palun. Pluss üks lai marker, mingi
vastiku helendava värviga.»
«Kas see on nali?»
«Võimalik, mister Laney. Kas ma võin teid
Coliniks kutsuda?»
«Jah.»
Kathy ei nimetanud teda kunagi Coliniks, ei siis ega hiljem.
«Laney, õige pea saad sa aru, et huumor on
Slitscanis möödapääsmatu. Aitab ellu
jääda. Ning mõistad, et kõige
elujõulisem on siin just üsna ümbernurga
huumor.»
«Mida te silmas peate, miss Torrance.»
«Ütle mulle Kathy. Ma pean silmas sellist, mida ei
saaks kirjalikult ette kanda. Või kohtus
esitada.»
*
Yamazaki oli hea kuulaja. Ta pilgutas silmi, neelatas,
noogutas, mängis kraenööbiga või tegi
midagi muud, kuid suutis ikkagi kuidagi jätta mulje, et
jälgib Laney lugu huviga ja saab sellest aru.
Keith Alan Blackwell oli midagi muud. Ta istus liikumatu
musklikuhjana, ainult vahetevahel tõusis ta vasak
käsi ja mudis könti, mis ta vasakust kõrvast
järele oli jäänud. Ta tegi seda mingi
kõhkluse või häbita ja Laneyle hakkas
tunduma, et liigutus pakub talle mingil moel kergendust. Kui
Blackwell könti näppis, hakkas see kergelt
punetama.
Laney istus pehmel pingil, selg vastu seina. Yamazaki ja
Blackwell istusid tema vastas teisel pool kitsast lauda. Nende
tagant paistsid Roppongi hilisöiste kohvijoojate eranditult
tumedad pead ja hologramm kohvikuketi logoga:
lõõmav päikeseloojang Andide lumiste tippude
kohal ja esiplaanil Amos ise. Joonistatud Amose huuled olid nagu
paksud punased vorstid, see oli rassistlik paroodia,
milletaolise eest Los Angelese kandis oleks kohvik maha
põletatud. Amos hoidis ideaalselt valget ja siledat
auravat kohvitassi oma valge kindaga kaetud suures
kolmesõrmelises ürg-disneylikus käes.
Yamazaki köhatas delikaatselt. «Palun, te
rääkisite oma kogemustest Slitscanis.»
*
Kathy Torrance alustas sellest, et lasi Laneyl proovida
Slitcani stiilis võrgus surfamist.
Lasi tuua kaks arvutit, peletas neli töötajat TKR-
ist välja, kutsus Laney sisse ja sulges ukse. Toolid,
ümmargune laud, suur kokkurullitav ekraan seinal. Laney
ootas, kuni Kathy ühendas arvutid võrku ja lasi
ekraanile kaks ühesugust kujutist umbes
kahekümneviiesest pikkade tuhmblondide juustega mehest.
Põskhabe ja kuldne kõrvarõngas. Nägu
ei öelnud Laneyle midagi. Ta võis olla seda
nägu tund aega tagasi tänaval näinud.
Samahästi sobis nägu päevase teleseebi
kõrvalrolli esitajale -- või kellelegi,
kelle külmutuskapist on politsei äsja leidnud hulga
äraraiutud inimsõrmi.
«Clinton Hillman,» ütles Kathy Torrance.
«Juuksur, sushikokk, muusikaajakirjanik, dublant keskmise
eelarvega pornofilmides. Portreed on muidugi ilustatud.» Ta
vajutas nuppudele, võttis moonutused maha. Clint Hillmani
silmad ja lõug muutusid tema ekraanil märgatavalt
väiksemaks. «Tõenäoliselt tegi seda ise.
Profitöö puhul poleks olnud millestki kinni
võtta.»
«Mängib pornofilmides?» Laneyl oli Hillmanist
imelikult kahju, ilma lõuata näis mees kuidagi
hälbinud ja haavatav.
«Seal ei loe mitte lõua suurus,» ütles
Kathy. «Pornos on enamjaolt lihtsad liikumised. Väga
lähedalt võetud. Kõigil neil on
kehadublandid. Paremad näod pannakse pärast,
montaažifaasis. Aga keegi peab ka rindele minema ja
ilgekesi pumpama, eks ole?»
Laney vaatas vilksamisi Kathy poole. «Kui sa nii
ütled.»
Kathy ulatas Laneyle kummeeritud Thompsoni prillid.
Profivarustus. «Tee ära.»
«Mida ma teen?»
«See mees. Otsi välja need sõlmpunktid,
millest sa mulle rääkisid. Portree on vihje
kõige selle kohta, mida me temast teame. Gigabaitide
kaupa ehedat igavust. Info nagu meretäis maniokiputru.
Lõputu vaniljelagendik. Ta on tüütu nagu pikk
päev, ja päev on pikk. Tee ära.
Rõõmusta mind. Tee ära, ja töökoht
on sinu.»
Laney uuris ekraanilt tegelikkusest kenamat Hillmani.
«Sa pole öelnud, mida ma otsima peaksin.»
«Kõike, mis võiks Slitscanile huvi
pakkuda. Mis tähendab, Laney, et kõike, mis
võiks huvi pakkuda Slitscani vaatajaskonnale. Mida oleks
kõige õigem ette kujutada kui pahelist, laiska,
läbilõhki ignorantset, igavesti näljast
organismi, mis igatseb kuulsusega võitute värske
jumalaihu järele. Mina isiklikult eelistan ette kujutada
midagi noore jõehobuse suurust, kes on nädala eest
keedetud kartuli värvi ja elab üksi pimeduses kusagil
Topeka äärelinnas. Tema keha on kaetud silmadega ja ta
higistab kogu aeg. Higi voolab silmadesse ja paneb need
kipitama. Suud ega suguelundeid tal ei ole ning ta saab oma
mõrvarliku raevu ja lapseliku iha vahel kõikuvat
meeleolu väljendada vaid telekanalite vahetamise kaudu.
Või presidendivalimistel käies.»
*
«TKR?»
Yamazakil oli tema väike arvuti käepärast ja
valguspliiats valmis. Laney leidis, et tal pole selle vastu
midagi. Pealegi näis jaapanlane end nii mugavamalt tundvat.
«Telekonverentside ruum. California värk --
Slitscanis pole kellelgi oma lauda. Tööle
jõudes nõutakse valvelauast endale arvuti ja
ühendusliin. Muud välisseadmed ka, kui vaja peaks
olema. TKR-id on nõupidamiste jaoks, aga kui neid vaja,
on neist alati puudus. Virtuaalnõupidamised on seal moes,
eriti kui teema juhtub kuum olema. Sul on vaid laegas isiklike
asjade jaoks. Väljatrükke on parem mitte kasutada ja
märkmepabereid nad vihkavad.»
«Miks?»
«Sest äkki oled sa sinna kirjutanud midagi
Slitscani enda kohtvõrgust pärinevat ja see
võib majast välja sattuda. Sellise arvutiga
näiteks valvelauast mööda ei pääseks.
Kõigel on silm peal, välja arvatud paber:
kõik su telefonikõned, kõik su ekraanil
olnud kujutised, iga viimane kui klahvivajutus.»
Blackwell noogutas seepeale, kõrvakönt peaaegu
niisama punane kui Amose kummihuuled.
«Turvalisus.»
«Ja kas teil oli edu, mister Laney?» küsis
Yamazaki. «Kas te leidsite need...
sõlmpunktid?»
*
Kahekümne viie aastane Clinton Emory Hillman võis
olla juuksur, sushikokk, muusikaajakirjanik ja dublant
pornofilmides, ent lisaks sellele varustas ta bändi Dukes
of Nuke 'Em kolme kõige endomorfsemat liiget
säärase keelatud asjaga nagu lootekude.
Üldtunnustatult patriootlik Dukes of Nuke 'Em oli aga kuum
sõna, nende «Gulf War Baby» oli
«Billboardi» edetabelis kaheksateistkümnes ning
tõusmas, läks rullnokkadele hästi peale ja oli
kutsunud esile juba mitme islamiriigi diplomaadi protesti.
Kathy Torrance vaatas niisuguse näoga, nagu valmistuks
rõõmustamiseks. «Ja lootekude,
Laney?»
«Noh,» ütles Laney ja asetas prillid arvuti
kõrvale, «ma arvan, et see on asja juures
parim.»
«Miks?»
«See on Iraagist. Nad nõuavad, et oleks. Muud nad
endale ei süsti.»
«Sa oled tööle võetud.»
«Olen või?»
«Tõenäoliselt seostasid sa Venturast
võetud telefonikõned Beverley Centeri
parkimisarvetega. Muidugi, levinud anekdooti «Gulf War
Baby» ainetel oli ka raske mitte märgata.»
«Üks hetk,» ütles Laney. «Sa
teadsid.»
«See on kolmapäevase saate nael.» Kathy
lülitas arvuti välja, vaevumata enne Clint Hillmani
õigeks aetud lõuga ekraanilt kustutama. «Aga
nii oli mul võimalus vaadata, kuidas sa töötad,
Laney. Sa oled sündinud talent. Ma jäin peaaegu
uskuma, et selles sõlmpunktide-jamas on mingi tera.
Mõnes sinu liigutuses polnud vähimatki loogikat, aga
ometi ma nägin, kuidas sa vähimagi ettevalmistuseta
kaevasid välja värgi, mille leidmiseks kolmel kogenud
analüütikul kulus kuu aega. Sinul ei läinud poolt
tundigi.»
«Osa sellest oli illegaalne,» ütles Laney.
«Teil on ligipääs mõnedele DatAmerica
andmebaasidele, mida te ei tohiks kätte saada.»
«Infoallikate mitteavaldamise kokkuleppest oled kuulnud,
Laney?»
*
Yamazaki tõstis pilgu arvutilt. «Väga
hea,» ütles ta, tõenäoliselt Blackwellile.
«See on väga hea.»
Blackwell nihutas ennast ja süsinikkiust tool krigises
tõrksalt. «Aga ta ei püsinud seal kaua, eks
ole?»
«Veidi üle poole aasta,»ütles Laney.
*
Slitscanis võib pool aastat olla väga pikk
aeg.
Suurema osa esimese kuu teenistusest kasutas ta minikorteri
liisimiseks ümberehitatud parkimismajas Santa Monicas
Broadway Avenuel. Ostis mõned särgid, mis sarnanesid
rohkem Slitscanis kantavatega, ning kasutas malaisia särke
pidžaamadena. Veel ostis ta kallid päikeseprillid
-- ning jälgis hoolega, et tal poleks
särgitaskus ainsatki viltpliiatsit.
Elu Slitscanis oli peamiselt tööle keskendunud.
Laney kolleegid lubasid endale vaid üsna kitsas vahemikus
muutuvaid emotsioone. Nagu Kathy oli öelnud, oli teatud
laadi huumor kõrgelt hinnatud, kuid naerdi
tähelepanuväärselt vähe. Vastuseks oli vaid
pilk, noogutus, naeratuse vari. Siin hävitati ja vahel ka
taasloodi elusid, põrmustati ja rajati karjääre
lausa uskumatult sürrealistlikul ja võltsil moel.
Sest Slitscani äriks oli rituaalne aadrilaskmine, kuid vere
asemel voolas midagi alkeemilist: kuulsus oma ürgses ja
ehedas vormis.
Laney oskus tohutust ja pealnäha juhuslikust infovoolust
olulisi andmeid leida pälvis kogenumate
analüütikute kadedust ja tõrgest imetlust.
Temast sai Kathy lemmik ning ta oli peaaegu rahul, kuuldes
kõlakaid, nagu oleks nende vahel armusuhe.
Tegelikult ei olnud -- välja arvatud see
üks kord Kathy pool Sherman Oaksis, ning see ei osutunud
heaks mõtteks. Kumbki neist polnud huvitatud selle
kordamisest.
Aga Laney alles arenes, kohanes, lihvis seda salapärast
omadust, mis avaldus kui tema anne ja oskus. Ning Kathyle see
meeldis. Prillid ees ja Slitscani salakaabel otsapidi DatAmerica
kõledatel infoväljadel, nii tundis ta end üha
kodusemalt. Ta läks, kuhu Kathy soovitas tal minna. Ta
leidis sõlmpunktid.
Mõnikord, kui ta Santa Monicas magama heitis,
käis tal peast läbi ebamäärane mõte,
et järsku on olemas veel suuremaid süsteeme, mis
pakuksid infoväljadest paremat ülevaadet. Äkki on
kogu DatAmerical tervikuna samuti mingid sõlmpunktid,
singulaarsused hallis infolaamas, mida mööda
võiks jõuda teistsuguse tõeni,
kõrgema teadmistetasemeni. Aga selleks pidi keegi esitama
õiged küsimused. Tal polnud aimugi, millised need
küsimused pidid olema või kas neid üldse oligi
-- küll aga oli ta üsna kindel, et neid ei
esitata Slitscanis.
Slitscani eelkäijateks olid kahekümnenda sajandi
lõpu «tõsielu»-telesaated ja kollane
ajakirjandus, kuid sarnasus polnud suurem kui koguka, vilka,
kahel jalal liikuva lihasööja ja tema
veesügavustes peitunud kohmaka esivanema vahel. Slitscan
oli küps vorm, tema esindused olid kõikjal üle
maailma. Slitscani tuludest oli ostetud satelliite ja ehitatud
maju -- nagu seegi maja Burbankis, kus Laney
töötas.
Slitscan oli niivõrd populaarne saade, et selle
ümber oli tekkinud terve võrgustik
kõrvalharusid, mis ometi suunasid vaataja tagasi tuuma,
tuttava ja usaldusväärse verise altari juurde, mida
üks Laney mehhiklasest kolleeg nimetas suitsevaks
peegliks.
Oli võimatu töötada Slitscanis ja mitte
tunda osalust ajaloos -- või selles, mis Kathy
Torrance'i väitel asendas ajalugu. Laneyle tundus,
et Slitscan võiski olla üks neist järgmise
taseme sõlmpunktidest, mida ta vahel püüdis
ette kujutada, informatsiooniline veidrus, mis viis uute,
kujutlematute sügavusteni.
Jahtides neid väiksemaid sõlmpunkte, mida Kathy
teda DatAmericast otsima saatis, oli Laney jõudnud
mõjutada mõnesid kohalikke valimisi,
geenipatentide futuuride turgu, abordiseaduse
vastuvõtmist New Jersey osariigis ning kiirendanud
eutanaasiat pooldava ekstaatilise liikumise (mida muidugi
võis ka enesetapjate sektiks nimetada) «Lahkumine
keskööl» levikut. Rääkimata siis
mitmekümne erinevat masti kuulsuse elust ja
karjäärist.
Kusjuures alati polnud see ka muutus halvema poole, kui
arvestada, mida saadete kangelased ise endale soovida
võisid. Dukes of Nuke 'Em sai näiteks pärast
seda, kui Kathy paljastas oma saatelõigus nende erilise
armastuse Iraagi lootekoe vastu, kohe plaatinaplaadi. (Bagdadis
järgnesid mõned näidis-kohtuprotsessid ja
avalikud hukkamised, aga seal oli elu nagunii raske.)
Laney polnud ise kunagi Slitscani vaataja olnud ning ta
oletas, et see võis isegi kasuks tulla, kui ta
analüütiku kohta taotlema läks. Tal polnud saate
suhtes mingit väljakujunenud arvamust. Kui ta sellele
üldse mõtles, võttis ta seda kui üht elu
tõsiasjadest. Slitscan oli teatud laadi uudiste tegemise
moodus. Slitscan oli tema töökoht.
Ja et Slitscan lasi tal tegeleda selle ainsa asjaga, milleks
tal oli annet, siis õnnestus tal päris edukalt mitte
mõelda põhjustele ja tagajärgedele. Isegi
nüüd, kui ta püüdis seda kõike
seletada hoolikalt kuulavale Yamazakile, oli tal raske tunda
mingit kaasvastutust. Rikkad ja kuulsad olid seda harva vaid
juhuse tahtel, oli Kathy kord öelnud. Üks või
teine neist oli võimalik, ent mõlemad koos tulid
juhuse läbi väga harva.
Mõned said küll tuntuks ka rikkuse või
õige karjäärita ning need tuli Kathyl
eranditena välja kannatada: näiteks sarimõrvar
või tema viimase ohvri vanemad. Neis polnud
tõelise tähe kvaliteeti (kuigi vähemalt
mõrvarite suhtes oli Kathyl lootus, talle tundus, et
vähemalt potentsiaal oli neis olemas).
Need, kelle elu varjatumate külgede kallale Kathy
ässitas Laney ja veel kolmkümmend
analüütikut, olid midagi muud -- nad olid
tahtlikult ja vähemalt mõõdukalt kuulsad.
Alison Shires ei olnud üldse kuulus, kuid seevastu oli
piisavalt kuulus mees, kellega tal Laney tõestuse
kohaselt oli suhe.
Ja siis hakkas Laneyle midagi selguma.
Alison Shires teadis mingil seletamatul moel, et Laney
teda jälgib. Ta nagu oleks tundnud, et keegi uurib andmete
tiigipinda, millelt peegeldub tema elu -- pinda, mille
moodustavad tema argielu digitaalses maailmas salvestatud
bitid.
Laney jälgis, kuidas Alison Shiresi peegelduse kohal
hakkas kuju võtma sõlmpunkt.
Alison valmistus end tapma.
|