«Noh, kas lootsid midagi vanamoodsamat?» küsis Felix, kui Anheli kontaktruumi klaasidetagusesse vaatlustuppa juhatas. Nad võtsid pehmetes pöördtoolides istet, Felix tõmbas mikrofoni lähemale.

«Saša, me oleme kohal!»

Blond naine kaheksanurkse areeni servalt lehvitas neile. Anhel oli kuulnud, et kontaktruumi siseseinad näevad välja nagu poorne hele betoon, Saša ei saanud mehi näha, kuid kogenud kontakterina pidi ta ju teadma, kustpoolt teda jälgitakse. Areeni põrandal veikles kummaline keldi mustreid meenutav motiivirägu.

«See on siis see uus?» küsis Anhel.

«Jah, möödunud nädalal lõpetati katsekontaktid, põrand töötab suurepäraselt. Meie kontakterid saatsid vana antennimajanduse suure peoga pensionile. Alkoholivabalt muidugi... Heh, ja katsetused läksid täiesti ilma kaotusteta!»

Saša keskendus mustrile ja Felix lülitas mikrofoni välja. Naine ruumis kandis pidžaamat meenutavat valget kostüümi ja oli paljajalu. Ta astus areeni serva kolmest astmest alla selle põhjale ning pani jala mustrikeeru lähimale harule.

«Nüüd on ükskõik, kuidas sisened,» seletas Felix. «Kõigil meie kontakteritel on omad tantsud, tegelikult piisab juba joonise serval seismisest, et infovõresse lülituda.»

«Võimas!»

«Normaaaaalne...»

«Keskendun Anhelile. Temaga on kõik korras, ta on tasakaalus ja ülesandeks valmis,» kostus vaatlusruumi kõlaritest Saša vaikne hääl. Naine astus otse ruumi keskel ilutsevale sinisele ringile. «Objekti infole juurdepääs olemas, aga piirangutega. Sümbolid väga udused, kuid soodsad.»

«Kas nad näevad ikka neidsamu sümboleid, mis antennigagi?» tundis Anhel huvi. Felix noogutas ja tegi vaigistava žesti. Saša jätkas.

«Pöördeline situatsioon isiklikul tasandil. Objekt tuntavalt häiritud. Mõjutuskanalid avatud. Lähenemisvõimalused 80%.»

Saša surus käed meelekohtadele ja tuli kiiresti mustrilt ära.

«Kas sellest piisab? Näib, et mul tuleb pikem paus teha. Tabasin tõeliselt kirka ja muutliku piirkonna, kiire lähivaatlus ebasoovitav,» teadustas ta murelikul ilmel. Felix lülitas mikrofoni sisse ja andis Sašale korralduse kontaktruumist väljuda.

«Anhel, meil on niigi kogu materjal ilusti kaante vahel. Arvatavasti piisab sul ainult ühest vestlusest, et objekt värvata. Vanapoiss, tegemist on ju naisterahvaga!»

Nad surusid kätt. Anhel hingas alles siis kergendatult, kui liftiuksed tema ja Felixi vahel kindla suhinaga sulgusid. Väliagentide töö jäi kontrollkeskuse pujäänide vaateväljast alati veidi eemale. Otsustavaks faktoriks oli kõigi võimalike käitumissuundade võrdne kohtlemine ja improvisatsioon. Uut tüüpi kontaktruumide kasutuselevõtt häiris nii Anhelit kui ka kõiki teisi «väljaskäijaid» -- kuulujutu tasemel pajatati mingist novaatorlikust, kontakterile ohutust otsejälgimise süsteemist, mis võimaldas agendi tegevust algusest lõpuni nagu salakaameraga jälgida. Turvatunnet see ei lisanud ja vastutuskoormat ei vähendanud. Niigi ei saanud keegi kontrollkeskuse tugitooli-inimestest agendi heaks midagi teha, ei aidanud see jälgimine ja hilisem takkajärgi tark viriseminegi kaasa. Ning Anhel alustas juba liftist välja astudes oma tavapärase kaitse pealepanekut.

«Ed, mis kuulukse?» küsis Felix mustritel sammuvalt kõhnavõitu noorukilt.

«Ta tõmbab endale kestad ümber, aga pilt on endiselt selge. Objekti pole veel tabamiskaugusesse jõudnud.»

Hedvig jändas koridoriuksega oma kolm minutit. Toidukott, kontorimapp, lisavõrk külmutatud pardiga, postipakk ja rõngatäis võtmeid kobisesid vastu soditud postkaste otse kellanuppude ohtlikus läheduses. See veel puudus, et mõni naabrivalves vanamutt tuleks põhjuseta helistamise pärast sõimama... Jõulueelne aeg tegi inimesed tigedaks. Võti hakkas pika lukuloksutamise peale lõpuks keerama ja Hedvig pääses trepikotta. Keldrist tuli kassikuse haisu, esimese trepivahe keskel istus Lents ja tõmbas suitsu.

Hedvig surus sõrmed võtmekimbu ümber tugevamini kokku ja püüdis kaagist seina poolt mööda lipsata. Lents kustutas koni vastu astet ja haaras naise saapast.

«Lase lõdvaks, vana lits, istu maha!»

Lents oli parajalt pilves ja ei suutnud naist kaua kinni hoida. Hedvig lajatas talle kodinatega, väänas pahkluu mehe pihust valla ja kraapsas oma esimesel korrusel asuva korteri ukseni.

«Ükskord ma sulle korralikku käitumist õpetan, lits! Õpetan inimestest lugu pidama, raisk!» räusatas mees talle järele ja ajas ennast kõveraks painutatud käsipuu najale röötsakile. «Sa oota natuke, püsi seal ilusti paigal...»

Edasist pominat Hedvig enam ei kuulnud. Kaks vana lukku ja kett rogisesid julgustavalt, hingedepoolne lisariiv raksatas lausa turvaliselt. Iidsed lukud ja räbaldunud kardinad hoidsid vargaid eemale palju efektiivsemalt kui turvasüsteemid. Ja ega tal polnudki midagi erilist varastada. Telekas, pappkastis tolmu koguv videomakk ja pleier. Pesu pesi ta kollaseks tõmbunud vannis, süüa keetis gaasipliidil ja komisjonipoest pärit külmkapi urin kostis koridori.

Ta lasi mapil-pakil-õlakotil põrandale vajuda ja tassis toidu kööki, mis oli parajalt suur, et laiali sirutatud käte sõrmed mõlemat seina puutuma ulatuksid. Jäine part rändas sügavkülma sahtlisse, muud plastiknutsakud allapoole. Kapi lambi lüliti oli kinni külmunud ja valgus ei süttinud. Õuest paistis jõulusära ja Hedvig sai kraami ilma köögis tuld süütamata ära paigutada. Väheke imestunult kiikas ta õhuaknast jummala uut õuevalgusti pirni, mida ei oldud veel jõutud puruks visata.

Hedvig jättis saapad jalga ja kõpsis tuppa, mis oli ühteaegu nii tema salong, magamis- elu- kui kontoriruum. Ta tõmbas kardina rõduukse eest kõrvale ja kangutas krihvid lahti. Üksik latern, mis jämeda traadi küljes keset kitsukest õue kõlkus, saatis oma kiiri üle murtud ladvaga kastani ja poolest tüvest maha võetud kaseköndi. Varjud väänlesid ning prügikastide taga, otse Hedvigi rõdu alla jääval puutumata lumega maalapikeselt vaatas otse talle silma langenud ingel.

Käed laiali nagu pühitsust vastu võtval preestrikandidaadil, aga nägu ülespidi, lamas lumes ebamaiselt korrapäraste näojoontega ja romantiliselt rõivastunud isik ning naeratas Hedvigile. Naine pööras pilgu vastikust tundes kõrvale. Olevus all tõusis sujuvalt püsti ja tuli rõdule lähemale. Sulalume tükid libisesid tema libedast kunstnahast laiahõlmalist mantlit mööda maha.

«Tere! Vabandan tülitamise pärast, aga meil on vaja rääkida.»

«Käi minema!» niuksatas naine kohkunult.

Hedvig kiirustas tuppa ja üritas rõdu ukse kinnisurumisega ennast uuest tülitajast päästa, kuid see mees oli purukaine ja hästi treenitud kehaga. Ahvikiirusel rõdule roninud ja jala ukse vahele saanud, ei nõudnud talt suurt pingutust vastu trügiv naine jõuga üle trumbata ja tuppa pääseda.

Hedvig andis alla. Ta läks kööki, valas endale suure klaasi mineraalvett ja istus taburetile. Sissetungija mõõtis pilguga köögi väiksust ning loobus kavatsusest end sinna ära mahutada. Ta nõjatus õlaga vastu uksepiita. Toatermomeeter näitas kahtekümmet kolme soojakraadi, kuid kumbki ei võtnud palitut maha.

«Mõnus elamine sul. Võiks ju hulga parem olla. Ehk lõpetaksid nüüd selle rumala plika moodi minema jooksmise ja hüppaksid õigele poolele...»

«Seda õiget poolt olen ma juba paar korda oma nahal tunda saanud. Vabandage, see töökoht pole enam vakantne. Vabandage, aga me soovisime kogenumat... ,» katkestas Hedvig soovimatut vestluspartnerit.

«Maailma on kitsuke, eh?»

Hedvig kogus trotsi ja otsis õigeid sõnu.

«Niisiis, ametlikult... Ma ei ole huvitatud koostööst Kontrollkeskusega, ma ei ole huvitatud infovõre mehhaanilisest kasutamisest ei enda ega korporatsiooni huvides. Punkt! Totška! Andestuud?»

«Sinu naiselikult hüsteeriline lähenemine antud probleemile viitab negatiivse taustaga televisiooniseriaalide ülemäärasest tarbimisest.» Mees muheles üleolevalt. «Minu nimi on Anhel, preili Hedvig.»

«Keri põrgu, Anhel! Ma olen vallaline, õnnekombel kenasti töökohaga kindlustatud emantsipeerunud naine enam-vähem vabal maal, mulle pole vaja kellegi vägeva protektsiooni ega lisakoormusi!»

«Sinu vabadus on sama ahtake kui see köök siin,» pööritas Anhel silmadega vasakust seinast laeni ja laest paremat seina pidi alla põrandale Hedvigi saabaste juurde. «Ja mida siis pakub sulle su kontoritöö? Härra, teie naine on liinil! või Siin on leping, mida soovisite.»

Anhel pöördus esikusse ja haaras põrandalt mapi. Hedvig sööstis seda päästma, kuid kiire löök paiskas ta kohe kägarasse maha õhku ahmima. Mees tõmbas mapilt kummipaela ja raputas selles olevat paberid nähtavale.

«No nõnna, mis meil siin siis on? Avaldus, avaldus, pressiteade, tühistatud, oot-oot...Mis NEED on? Kurat, kus't sa need saanud oled?»

«Prügikastist, sa vana tolvan,» ägises Hedvig üsna ähvardavalt.

Anhel oli üllatunud. Kiiresti lasi ta silme eest mööda talle teada olevad ja varem analüüsitud võimalikud minevikud. Ükski Felixi poolt pakutud variantidest antud situatsiooni seletamiseks ei kõlvanud. Hedvigi mapp oli pungil täis esmapilgul korrektselt vormistatud tavadokumente, milliseid leidub igal oma tööd koju kaasa tassival sekretäril. Selle erinevusega, et need olid aegunud.

Raske kogu prantsatas vastu korteriust. Koridorist kostus mõminaid. Kolmanda korruse vanamutt ähvardas kiledal häälel politsei kutsuda.

«Mats, mine pane sel eidel suu kinni!» hüüdis Lents ja virutas uuesti vastu Hedvigi ust.

Anhel üllatus teist korda. Seekord meeldivalt.

«Hedi, sul on valida. Kas ma vahin pealt, kui need tüübid sinust kumminuku teevad või tuled minuga.»

Hedvig kükitas köögipõrandal maas ega kostnud mõhkugi.

«Hedi, lõpeta see enda petmine. Sul pole tööd, sind pole kellelegi vaja, sul pole perekonda...»

«Kust kohast sa võtad, et mul pole tööd?»

Müraki! ja piidad laksusid. Hedvig sirutus ja äkki olid tema silmad sama kõrgel kui Anhelil. Mees neelatas kuuldavalt. Lents vajus koos uksega esikusse, trepist tuli alla Mats, pesapallikurikas pihus, veidi tagantpoolt piilus Ville. Hedvig puges Anhelist mööda elutuppa. Lents roomas käpuli talle järele, Mats ja Ville tulid irvitades edasi. Anhelil oli piisavalt mõtlemisainet ning ta muutus hetkega halliks mitte-midagi-ütlevaks koguks köögis, kes kellelegi mitte millegagi ette ei jäänud. Kaagid olid huvitatud ainult Hedvigist.

Naine seisis akna juures, seljaga ründajate poole. Mats lükkas Lentsi kõrvale ja sööstis möiratuse saatel saaklooma haarama. Järgmisel silmapilgul tema jalad enam ei kandnud. Põlveliigesed olid vedelad nagu sulavaha, vööst allapoole jäävaid kehaosi poleks nagu olemas olnud, peas kumises ...üle laia lageda... Hedvig pöördus ja tema pilk torkas pika noana Lentsile südamesse. Siis keerdus see nuga ussina ümber Lentsi südame ja pigistas.

Anhel tegi oma mõtlusolule otsustava lõpu, astus esikusse ja keeras tuppa jõllitaval Villel kaela kahekorra. Keset tuba, totaka näoga oma jalgu vahtiva Matsi kõrval põrandal põlvitas Lents ja hoidis mõlema käega rinnust. Hedvig kiskus õlgust kitsaks jäänud palitu seljast ja lasi jakivöö lõdvemale. Tema laienenud pupillidega silmade fokuseerimata vaade hõlmas tervet tuba, Anhelit kaasa arvatud. Lents avas suu hääletuks karjeks ja vajus kokku.

«Ma ei tea, kes oli sinu Leon, aga oma tööd on ta hästi tundud,» alustas Anhel. «Igatahes ei paista teda enam olevat ja sina oled üksi. Tule minuga, ja sa võid oma lemmiktegevust jätkata -- ametlikult, kõigi kaasnevate soodustustega ja meeldivas kollektiivis...»

«Kus't sa võtad, et tapmine on mu lemmiktegevus?»

Hedvigi hääl oli muutunud madalaks ja kumisevaks.

«Noh, kui pole lemmiktegevus, siis leiame midagi muud...»

See oli hädine pakkumine. Naine libises praokil rõduukseni, lükkas selle valla ja taganes välja. Anhel kobas automaatselt mantlitasku järele ja sai kontakterkaardi kuidagimoodi sõrmedevahele. Ta tõmbas peopesasuuruse plastiktüki nähtavale ja surus teise käe pöidla lilla viisnurga ja rohelise ruudu vahele kollase ellipsi peale. Silme eest käis läbi hele sähvatus, Felixi hääl ütles Mine võta ta kinni ja too siia!

«Kes ta on, Felix, kes ta ometi on?!» hüüdis Anhel mõttes, kuid vastust ei saanud. Kõrvus ragises, jalatallad ajasid pinde. Anhel jooksis rõdule ja kukutas end alla lumele. Hedvigi sinises jakis kogu liikus kangialuse poole. Mees oli paari hüppega temast möödas ning takistas teda edasi minemast. Tumedat verd ja lõunamaiste näojoontega pikakasvuline naine ei sarnanenud karvavõrdki tolle õrnukesega, kes mõne aja eest rõdul jõuluvalgust oli imetlenud. Anhel adus ähmaselt, kuidas see muutus oli toimunud. Teoreetilistes käsitlustes, mida agendid kohustuse korras lugesid, oli millestki taolisest kui «alternatiivsete minakujude kasutamisest» juttu olnud. Anhel manas kujutlusest esile terminaatorlike kalduvustega minapildi ja lülitas selle tavamina peale. Tema lihased muutusid sitkemaks, füüsis painduvamaks, raudsed pihud vangistasid Hedvigi käsivarred jäika haardesse.

«Ära ütle, et ma pole hoiatanud,» ütles naine rahulikult ega rabelenud vastu. Ta surus end mehele lähemale ja lõi hambad tolle vasakusse kõrvalesta. Mitte nii nõrgalt, et vabaks tõmmata, mitte nii tugevalt, et nahk ja kõhred rebeneksid. Anhel tuiutas hoovi Hedvigi õla taga. Räsitud kastan ja invalidistatud kask kadusid ja nende asemele vilksatas korraks hall kivimüür. Müür kadus ja asendus valgete pilverüngastega. Siis punane põrgupimedus, siis midagi pimestavheledat. Anheli sisikond lõdvenes, teadvusesäde rebenes tuhandeks tükiks.

Ed ja Saša tulid mustrilt ära.

«MIS ANHELIST SAI?» lõugas Felix poorse betooni taga.

«See fuuria vedas teda mööda infovõret ringi seni, kuni ta vedru välja viskas,» seletas kurnatud Ed.

Hannes istus Felixi kõrval pehmes tugitoolis ja keerutas pöidlaid.

«Tõeline «kameeleon», eh?»

«Noormees, ärge laskuge sentimentaalsustesse,» nurrus Hannes. «MINA nimetaks neid õgrikuteks. Motivatsioonita, missioonitundeta olendid, kes hoolivad vaid oma eluea pikkusest. Meil on nüüd piisavalt andmeid, et neid kiiresti tuvastada ja koheselt elimineerida...»

«Aga Anhel oleks võinud ju teada, kellega...»

«Kaotused on loomulikud, noormees, täiesti loomulikud.»