13.08.2002 |
Karen Orlau
Kevadöö unenägu |
Oli esimene suviselt soe maikuupäev, kirka taeva ja
õidepuhkevate toomingatega.
Inimesed hakkasid lõpuks suve olemasolusse uskuma.
Väikelinna terassid ja välikohvikud olid täis
kahvatuid, päevitamata nägudega
päikesepüüdjaid. Kõik asjaajamised
võisid korraga oodata, kiirustada ei raatsinud keegi.
Lilian tundis end linna ainukese õnnetu inimesena.
Kõik sõbrad olid koju maha jäänud,
vennad uitasid omapead ringi, sest ta ähvardas neid, et
kavatseb päev otsa õppida. Plaan oli muidugi
õilis, mis tema sinna teha sai, et see välja ei
tahtnud tulla.
«Nagunii sa ei õpi sellise ilmaga midagi, tule
parem järve äärde...» püüdis vanem
vend Mark teda hommikul ahvatleda, kuid õde jäi
askeetlikule plaanile kindlaks. «No ise tead,» loobus
vend lõpuks, lisades siis aga puhtast
kättemaksuhimust nagu muuseas, et võibolla tuleb
Alver õhtul suvilat sisse õnnistama.
«Aga sina õpi!» lisas ta hoolitsevalt, ise
vennaliku ebasiiruse irvitav kehastus. Lilian kehitas küll
ükskõiksuse märgiks õlgu, kuid kahju oli
juba tehtud.
Ta märkas masendusega, et luges jälle ühtsama
lauset ei tea mitmendat korda, ega suutnud selle sisu meenutada.
Tüdinult viskas ta raamatu pingile ja jäi
mööduvaid paarikesi uduse pilguga silmitsema.
Sellisel päeval peabki olema justnimelt kahekesi... Ta
oleks päris palju andnud selle eest, et koos Alveriga,
selle kord lihtsalt naabripoisi, kord kellegi enama kui lihtsalt
naabripoisiga, lossivaremetes hulkuda või järve
ääres peesitada (ning mängida sealjuures, et ta
on perekonna ainuke laps. Vennad ei tahtnud kuidagi sellesse
idülli sobida.) Marki sõnul pidi Alver, see
lootusetu ringikihutaja, tulema aga päris hilja, ning see
tekitas veidrat rahutust, sest iga jagamata jäänud
hetk sellest päevast tundus vähemtäiuslikuna, kui
võinuks olla.
Päiksepaistelisest päevast sai aga vähemalt
sama ilus õhtu. Saabuv pimedus oli pehme ja
läbipaistev nagu sinine siidiloor. Kõikjalt
õhkus vastu soojust, mis oli päeva jooksul
talletunud ja vallandus nüüd tasaste
hingetõmmetena.
Lilian oli end rõdule ümber õpikutevirna
kerra keeranud ning püüdis keskenduda. Tegelikult oli
lugemine mõttetu enesepetmine, ta teadis väga
hästi, et hoidis hinge kinni, et Alver jõuaks kohale
enne vendade saabumist. Õhtu lõhnad muutsid ta nii
erksaks ja rahutuks, et see mõjus kerge joovastusena.
«Jõuab, ei jõua, jõuab, ei
jõua...» luges ta tekstiridade pealt, saades peaaegu
igal leheküljel erineva vastuse.
Möödus miljon aastat, enne kui aias kostusid sammud
ja siis vaikne: «Tere, lilleke, mida sa teed?» Alveri
häälest polnud küll vähimatki väsimust
kosta -- mitte, et see tema puhul kuigi võimalik
olnuks. Ta lihtsalt koosneski puhtast energiast, mis oli segatud
eluterve uudishimuga ja tembitud uskumatu annuse
ettevaatamatusega. See oli väsitav, aga võluv.
Lilian saatis õpiku üle rõduserva lendu,
see maandus etteheitva matsatusega maasikapeenrasse. Midagi nii
kergemeelset korda saata oli puhas rõõm.
«Mis teen? Sellist ööd ei saa ju ometi maha
magada. Ma tahan hulkuda!» ja lisas mõttes:
«Kellegagi, kellel on nii ilusad silmad kui sinul,
eksole!»
See, et Alver sõnagagi vendade järgi ei
küsinud, vaid jalutamist heaks plaaniks pidas, tekitas
Lilianis lisaks muule ka veidi kahjurõõmu. Mark
oleks võinud seda kuulda. Siiski -- oli parem, et
vendi veel polnud. Ta libistas end kiirelt üle
rõduääre aeda ja juhatas Alveri
tagaväravast välja -- juhuks, kui vennad
peaksid parajasti järve poolt tulema. Oleks liiga halb
õnn nendega väraval kokku saada.
Nad jalutasid suvemajade aedade vahelt äärelinna
poole ja nautisid ööd, mis oli nagu päeval
väljakuulutatud kevadpeo jätkumine -- aga
seekord ainult valitud pealtnägijate jaoks. Kõik
ümberringi oli kevadiselt ärevil ja elus. Puud
hingasid tasakesi sooja ööõhku, sirutades
äsjatärganud lehti, ja lilled kasvasid vaikse
keskendunud nohinaga.
Öö oli erakordne ja maikrahv selle
vääriline. Vibalik, pikkade koibade otsas massiivsed
martensid, lohvakas kunstnikukäega õmmeldud pluus,
väga pikad ja väga paksud nisukollased viikingijuuksed
selja peal hobusesabas, lõuga katmas paaripäevane
habemetüügas, ühes käes avatud veinipudel...
ja suunurgas sigaret. Nagu Marlboromehe ja dogikutsika
ristsugutis.
Poolsihitu lonkimine viis Liliani ja Alveri ühte
vanadest parkidest, mis asusid linnakese kaugemas servas.
Sillutatud teeradasid ääristasid uhked saja-aastased
tammed. Siin-seal kasvasid põõsapuhmad,
mõne kõrgema künka tagant avanes ootamatu
vaade metsalagendikule, kaugel pärnasalu sügavuses
vulises kosk. Üle käänulise ojasängi oli
ehitatud sillakaari ning ühel sellisel nad istet
võtsidki, kõlgutasid jalgu ja rüüpasid
laiskade sõõmudega veini.
Alver heietas vaiksel häälel alguse ja
lõputa jutulõnga, kui Lilian ootamatu veesulina
peale võpatas. Otse nende selja tagant, teiselpoolt
silda, kostus vali pladinat ja siis hele laksatus, mida nad
esimesel hetkel ei osanud seletada. Viiv hiljem hüppas aga
ka otse nende jalgade ees suur kala veest välja ja langes
heleda sulpsatusega tagasi. Oli uskumatu, et nii väikeses
ojas selliseid kalu leidus.
Lilian naeris: «Korralikus õudusjutus oleks
pidanud silla alt kaks limast kätt välja ulatuma ja
meist selja tagant kinni haarama. Ja siis tuleks välja, et
vana mõisnik on ühe oma teolise viltuste vagude
kündmise eest jõkke uputanud.» Siis küsis
ta ülearuse kergemeelsusega: «Kas sa kummitusi
usud?», ja pidi seda kohe kahetsema.
Teine vastas laisa üllatusega. «Ma ei teagi... Ei
saa ju kindlalt öelda, et neid olemas ei ole?»
Hämar park näis muutuvat kõhedamaks. Seda
poleks juhtunud, kui Alver oleks öelnud, et kummitusi pole
iseenesestmõistagi olemas. Ümbritsev öö
oli liiga maagiline, et kergekäeliselt midagi ülearust
ütelda. Kindlasti mitte kummituste kohta. Alver oli aga
paksunahaline nagu jõehobu ja ei tabanud üldse, et
koht ei olnud kõige sobilikum vaimudest
rääkimiseks. Ta vasikaripsmetega varjutatud silmadest
oli näha, et see mõte hakkas talle meeldima.
«Kujuta näiteks ette...» alustas ta teise
poolt kardetud jutulõnga.
«Kui sa näiteks öösel üles
ärkad ja näed oma toas kummitust -- mida sa
teeksid?»
«Annaks ilma pikemalt mõtlemata vastu pead! Ma ei
salli võõraid oma magamistoas,» teatas Lilian
pahuralt ja piilus ümberringi. Ilus oli, ja rahulik
-- pealtnäha ei midagi hirmutavat. Kui, siis vaid
õige pisut salapärane. Sõnajalapuhmad vanade
tammede all kuulusid kindlasti haldjametsa -- sellises
paigas ei saa sündida midagi halba. Aga siiski, ettevaatus
ei tee kunagi halba. Pealegi kartis Lilian pimedust ning
hoolimata enesesisendusest ja ümbritseva vaiksest rahust
oli selles peidus ka kõhedust, mida tüdruk
kangekaelselt püüdis mitte märgata.
Täiesti pahatahtmatult ei jätnud Alver asja
sinnapaika: «Meil vanas majas kummitas päris
korralikult.»
«Jajah,» poetas Lilian mitte eriti julgustavalt.
Siiski mõjus vein vapruse peale hästi.
Võibolla ei peakski kummitusi... kohe lööma
minema?
Alver jätkas häirimatult: «Nendega võis
ära harjuda. Alguses oli imelik, aga pärast --
las kolistavad.»
«Aga... on ju rotid ja tuuletõmme ja sellised
asjad?» võttis Lilian tasakaaluks klassikalise
skeptiku rolli.
«On selliseid hääli, mida rott teha ei oska.
Isegi parematel päevadel.»
«Ega sa ei taha öelda, et ronisid
pööningule, kui seal kummitas?»
«Loomulikult!» Alver oli siiralt imestunud:
«Ma poleks ju kusagilt naaberkülast saanud järgi
uurida, mis mu oma pööningul toimub. Mis nad ikka teha
saavad.»
«Peast segi,» leidis Lilian, aga uudishimu
näris: «Mis sa siis nägid?»
«Ei midagi. Keegi oli seal kindlasti, ainult näole
ei andnud. Ta isegi puudutas mind...»
«Lõpeta ära!» viiksatas Lilian, sest
nüüd hakkas see väheke liiga kaugele minema.
«Naabrimehel oli selle kohta oma teooria.»
jätkas Alver segamatult.
«Ta oli selline vend, kes raius hauakivisid. Sa oled
kindlasti näinud -- selliseid õuesid, kus on
mitukümmend erinevat kivikolakat ja siis igaüks
käib ja vaatab, milline neile kõige rohkem
sobib.» Alver irvitas heatahtlikult. «Vend ise oli
mingi kodufilosoof, rääkis tarka juttu ja otsis elu
mõtet. Ta ütles, et mõni kivitükk pidi
kogenud kiviraiduri jaoks olema äratuntavalt eriline
-- tundub täiesti elavana, imelik olla haamriga
ligi minna. Ta oli ise mõnikord tundnud, kuidas kivi teda
vaatab. Ja kuulab. Teistmoodi koega pidid sellised kivid ka
olema. Hauakivideks pidid hästi sobima -- pakkuvat
surnule seltsi. Aga eriti karm olevat, kui vale kivi satub vale
inimesega kokku, siis on jama majas...
Võta siis kinni, ühest küljest tundub see
täitsa mõistlik jutt, teisest küljest...
jälle selline energiate ja väljade jahu.» Alver
tõmbas hinge ja lonksas veini. Ööbikud olid
kuidagi vaikseks jäänud -- võibolla
ehmatas neid see ühtlane madalahäälne
jutukõmin jõesillalt.
«Kuidas siis on, tunned, et on tõsi, või
mitte?» uuris Lilian.
«Kurat seda teab. Narr ju öelda, et tunned, et on
tõsi. Ütleme siis nii, et tundub
tõenäoline. Vanades majades on midagi erilist...
Ilmselt selles mõisamajaski siin. Mis ise
arvad?»
«Ma ei arva igaksjuhuks midagi. Pimedas pargis mina
kummitusi ei usu.» Lilian oli kõhevil ja tahtis
teemat vahetada, kuid siis märkas ta eemal puudesalus
mingit liikumist. Tume kogu, mis nii kiiresti tüvede varju
sulas, et võis kergesti ka silmapete olla. Lilian ehmatas
tõsiselt, kuid kutsus siis kaine mõistuse kohe
koju tagasi.
«Alver, vaata, kas seal on keegi?» sikutas ta teist
varrukast. Alver heitis pärnasalu poole pilgu ja kehitas
õlgu: «Mina küll ei näe. Sulle lihtsalt
tundus.»
«Ilmselt tunduski -- sinu jaburate juttude
pärast!» torises Lilian. «Ime ka, kui sa
kõiki kummitusi ei ole selle aja peale üles
äratanud.»
«Naistelora!» naeris Alver ja heietas segamatult
edasi. Lilian kuulas poole kõrvaga ja leidis
hämmeldunult, et kummitustelugu tundus tema esituses pigem
huvitava kui hirmuäratavana. Alver oli hoopis
uudishimulikum -- või siis ettevaatamatum
-- kui võinuks arvata.
Korraga Alveri jutt takerdus. Kui poiss keelekaste järgi
küünitas, sattus ta pilk pärnasalu poole uitama
ning ... seal oli tõepoolest keegi! Tumedate puude
taustal paistis hele kogu hästi silma. Pikad sihvakad
jalad, idamaised puusad, mis läksid üle saledaks,
painduvaks pihaks, vormikad ümmargused rinnad... Ainus, mis
naise jumalannakeha kattis, oli ülastest pärg
heledatel lahtistel juustel.
Kahe klaasi jagu värsket viinamarjaveini muutus Alveri
soontes sulatuleks, keerdus kuumadesse pööristesse ja
kihutas pöörase hooga läbi keha, nii et
südamelöögid hakkasid hingamist takistama. Magus
surin lendas läbi kukla sõrmeotsteni välja.
Alles siis jõudis temani, küll veidi häguselt,
et naine, keda ta vaatas oli ju alasti, ning et see pidanuks
talle mingitel unustatud põhjustel kohatu tunduma.
Võõras naeratas talle, viipas ja kadus puude
vahele, nagu poleks teda olnudki. Selles, et nähtu polnud
siiski silmapete, oli Alver kindel. Samuti oli ta veendunud, et
sündinud oli midagi ebatavalist ja erakordset ning ta
uudishimu tõstis valvsalt pead.
Jutt ei tahtnud enam vedu võtta -- jalad
kippusid vägisi viipele järgnema. Ometi tunnistas ta,
et ei saa siiski sõna lausumata püsti tõusta
ja metsa poole joosta, kuigi tahaks. Ta sai ka -- siiski
küllalt ebamääraselt -- aru, et
võib Liliani nii millegagi solvata.
«Alati on ju võimalik pärast ära
leppida! Te olete ju sõbrad,» sosistas
kiusatusekurat. Inglike teisel õlal viibutas
sõrme:
«Kulla mees, ära mängi lolli! Või
sõbrad! Ta ei annaks sulle andeks, kui sa ta just praegu
ja just siia üksi jätaks. Oled sa mees või
misasi?»
«Sa võid ju kohe tagasi tulla...» kehitas
kuradike õlgu. «Nii, et ta ei saa arugi.»
Alver tundis end kaheksrebituna, aga tõmme
pärnasalu poole oli tugevam, nii et ta andis lõpuks
alla.
Ta ajas end häbeliku naeratusega jalule ja teatas, et
läheb käib korraks.. põõsas
ära.
«Ära mind siia ometigi üksi jäta!»
ehmatas Lilian siiralt.
«Sa ei saa ju kaasa tulla, eksole. Pealegi ma olen
siinsamas, nende kümne minuti jooksul ei juhtu sinuga
kindlasti midagi.»
«Kümne minuti?!?» muutus Lilian murelikuks.
Alver o l i süüdimatu tüüp ja temalt
võis kõike oodata.
«Ma olen siinsamas! Sa oled täiesti turvalises
kohas, usu mind.» Nende sõnadega marssis ta muretult
vilistades puude vahele, südametunnistus õige
veidike valutamas, sest p ä r i s
lähedal ta Lilianile
ju siiski ei olnud, aga antud hetkel ei olnud tal valikut.
***
Lilian niheles rahutult. Olgu, mis oli, aga sellises paigas
oli kõhe. Miski häiris teda väga
tõsiselt ja tunne, et peaks võimalikult ruttu
ära minema, peitu pugema, põgenema, üha
süvenes, aga see oli nii seletamatu ja sügavalt
alateadlik, et ta ei teadnud isegi, kumba ta rohkem kardaks, kas
joosta mööda pimedat pargiteed või
jääda sinna, kus ta on.
Ta piilus läbi pimeduse pärnasalu poole.
Nüüd oli küll kindel, et seal liikus keegi. Mingi
pikk vari paistis korraks puude vahelt. Lilian hüppas
hirmunult püsti.
«Alver!» hüüdis ta häälega, mis
kostus õige haledana. «Alver! Kus sa oled? Tule kohe
tagasi! Lõpeta oma lollid naljad ja... Kui sa kavatsed
mind hirmutada, siis ma ei anna sulle elu sees andeks!»
Vaikus. Ainult puud kohisesid ümberringi.
Kuhu see Alver nüüd ometi jäi?! Oleks olnud
päris kergendav, kui ta oleks mingi totra möiratusega
põõsaste vahelt välja karanud. Aga Alver ei
teinud isegi seda.
Huvitav, mitu minutit möödas oli? Äkki ta
läks lihtsalt kaugemate põõsaste taha ja tema
teeb ilmaasjata paanikat.
Teerajalt kostsidki sammud.
Põõsaste tagant paistis tulija tuttavlikult
pikakasvuline kogu, kuid see ei olnud Alver.
Liliani esimene tunne oli pöörane ehmatus. Teine,
hoopis kainem ja teotahtelisem mõte oli: kust leida
kaigast. Tüdruku pilk peatus peopesasuurusel munakivil otse
ta jalgade ees. Ta võttis kivi pihku ja puges ise
jõe kohal kaarduva silla alla varju.
Tulija sammus kiirustamata mööda rada. Paistis, et
tegemist oli uitajaga, kes, nagu nemadki, oli linnast välja
ööd imetlema põgenenud. Mehe olek tundus
hajameelse ja ohutuna ning Liliani hirm hajus aegamisi. See mees
ei olnud kindlasti see, kelle lähenemist ta äsja
alateadlikult karta võis. Pigem pakkus tulija talle hirmu
eest kaitset. Kükitamine tundus tobedana, eriti kuna teda
võidi avastada, ja ta tõusis püsti.
Jalutaja jäi talle heatahtliku üllatusega otsa
vaatama.
Ei, ohtlik ei olnud see inimene küll mingil juhul, kuigi
oli küllalt veider. Temas oli midagi ajatut, seletamatult
arhailist. Tulija kandis lohmakaid pooldesäärde
pükse ja lihtsat varrukateta särki... pealegi oli ta
paljajalu. Selge see, äärelinna boheem! Sealkandis
suvitas linnakese kunstnikurahvas ja see noorhärra
nägi välja täpselt nagu üks unetu
pottsepp.
Mees silmitses samuti häbelikult oma paljaid jalgu.
Astus siis lähemale: «Ilus öö, eksole?
Lihtsalt võimatu on seda maha magada.»
«Tõsi!» naeratas Lilian ja leidis, et tal ei
ole midagi võõraga juttu ajamise vastu. Pigem
isegi oli midagi selle poolt. Mehe õlgade siru-ulatus oli
usaldustäratavalt lai ja Liliani pilk kiitis selle innukalt
heaks. Hirm oli kadunud ja pealegi oli ta just hakanud end
kuidagi väga mahajäetuna tundma.
«Paljaste jalgadega on lihtsalt mõnusam,»
viipas teine oma murul mõnulevatele varvastele.
«Proovi ise.»
Lilian võttis kingad jalast ja tundis pehmet jahedat
rohtu taldade all. See oli tõepoolest mõnus.
Pehme. Siidine. Natuke kõdi.
«Kas sa elad äärelinnas?» küsis ta
oma esialgse oletuse kinnituseks.
«Mitte päriselt.» vastas teine ja naaldus
sillakaarele. «Linnast veidi väljas. Mulle linnad ei
meeldi. Liiga palju inimesi. Mulle meeldivad pargid nagu see...
vanad puud on ilusad.»
Lilian noogutas. Kasvava kergendustundega. Kui mees korraks
selja tema poole keeras, poetas tüdruk kivi käest
maha.
«Kuigi...» ütles võõras ringi
vaadates. «See sild ei ole kaugeltki kõige ilusam
koht siin pargis. Tule, ma näitan sulle midagi palju
paremat!»
Hetkeks oli Lilian kahevahel. Esiteks mõtles ta Alveri
peale, teiseks mõtles ta võõrastega
kaasaminemise kui sellise peale, aga ta tundis selle kunstniku
vastu vaistlikku usaldust, ning see polnud teda kunagi alt
vedanud. Ja Alverile on see ainult paras!
«Mis su nimi on?» küsis ta, justnagu oleneks
sellest, kas ta läheb kaasa või mitte.
«Jaanus,» ütles teine veidi kärsitult ja
viipas käega. «Lähme nüüd. Tule
nüüd rutem!»
«Miks rutem?» uudistas Lilian üllatunult. Mees
ei vastanud, vaid hakkas ilma pikemata minema, ja Lilian astus
kuulekalt järgi. Jaanus oligi just selline mees, kellele
lihtsalt pidi järgi jooksma, see tundus
iseenesestmõistetavana.
Nad ei olnud kuigi kaugele jõudnud, kui Lilian arvas
selja taga kuulvat mingeid hääli. Pimedusest abitud
silmad ei tabanud aga muud kui kummalist liikumist. Nagu oleks
neljakäpakil ukerdav inimene väga vaevaliselt
mööda silda koperdanud ... See ei saanud ju ometi
Alver olla?
«Jaanus, oota!» ütles ta eeskõndijale,
kuid see ei peatunud, sosistas vaid: «Tasa! Tule!»
«Jaanus!! Keegi on sillal!» läks ka Lilian
sosinale üle, kuid eeskäija surus sõrme suule.
Lilian kehitas õlgu, aga otsustas kaasa mängida. Ta
ei olnud päris kindel, et oli tõesti midagi
näinud, pealegi läks see talle oluliselt vähem
korda, kui see paar laiu õlgu, mis oli nii ahvatlevalt
käeulatuses. Jaanuse selg oli vaatamisväärsus:
tugevad, vormikad lihased voolisid ta selgroo sügavasse
vakku ja selle joon kadus kuhugi magusalt keelatud
ääremaadele, mis sujuvas käimiserütmis
tundusid iseäranis vastupandamatud. «Pottseppadel on
tõenäoliselt väga jõudunõudev
töö.» mõtles Lilian vaikselt itsitades.
Ühesõnaga -- ta otsustas, et ta
tähelepanu oli täiesti hõivatud.
Põrgusse Alver.
Pargiserv, kuhu nad jõudsid, oli aegade jooksul
metsistunud. Lõikamata hekid ummistasid teid ja vanade
tammede vahel kasvas lepavõsa.
Jaanus liikus puude vahel vaikselt ja kiiresti nagu teaks ta
kõiki madalamaleulatuvaid oksi peast. Korraga aeglustas
mees sammu. «Vaata!» viipas ta käega.
Avanev vaatepilt oli mõjuv. Paari laiema tamme varjus
magas tilluke valge tempel. Aeg oli kivinikerdustele halastanud
-- need olid endiselt peened ja täiuslikud. Valge
kivipitsiga kaunistatud katuseservad ja aknaorvad kuulusid
muinasjutumajakesele, kõrge uksekaar meelitas
külalislahkelt sisse astuma.
«Ilus...» ohkas Lilian südamest.
«See on hommikutempel. Koht, kus kunagi tähistati
kõiki õnnelikke algusi. Kevadel on siin ilus.
Siis, kui puud hakkavad roheliseks minema. Ma vaatan neid sageli
-- lehteminek tundub iga kord kordumatuna, aga ometi
juhtub see lugematuid aastaid igal kevadel. Kas sa oled kunagi
mõelnud, mis tunne võiks olla vanal saja-aastasel
tammel endal, kui ta kevadel uusi lehti kasvatab?»
Lilianil oli nii kummaline kuulata, kuidas üks mees,
liiatigi täiesti tundmatu, räägib talle selliseid
asju nii vabalt ja rahulikult, justnagu oleks see sama loomulik
kui hingamine. Selles polnud midagi võltsi, ei mingit
poosi või tagamõttega mängu, see oli
täiesti ehe. Jaanuse usalduslik toon. Lõhnav
kevadeõhk. Ööbikud, kes olid taas laulma
hakanud. Pehme huulekurd Jaanuse suunurgas. Piisav, et lolliks
minna ja mõneks ajaks jäädagi. Lilian tundis
kiusatust sellele soovile järele anda.
«Kas sina oled mõelnud, mis tunne võiks
olla elada puuna... Lasta lindudel okstesse pesa teha ja tunda
oravaid mängimas? Tunda, kuidas kevad tuleb?»
meeliskles teine omasoodu.
Lilian ohkas. Parem mitte oma pead vaevata. Las see hetk
lihtsalt kestab.
«See oleks ilus...» leidis ta.
«Rahulik.»
«Aga kui sa saaksidki päriselt proovida? Kui keegi
tuleks ja sulle sellist võimalust pakuks -- kas
sa julgeksid?» Jaanus astus paar sammukest lähemale ja
kuigi ta häälest kostus, et ta tegi nalja, ei suutnud
Lilian päriselt kaasa minna. Põrkas pisut tagasi.
Midagi oli seal valesti.
Korraga kostis terav ulg. Ootamatusest võpatasid
mõlemad, sest hääle raevutsev toon kõlas
uskumatult tontlikult. Lilian tundis, kuidas ta keha pudedaks
soolasambaks muutub. Ka Jaanus pöördus hetkeks
hääle poole. Tema ja tüdruku vahel oli vaid pool
sammukest maad ja sellepärast Lilian nägigi. Jaanuse
kuklal, seda katvate heledate juuksekahlude vahelt
läigatasid kaks silmavalget. Tüdruk raputas kergelt
pead, et pettekujutlust peletada, kuid siis nägi ta
selgesti, kuidas mehe kuklas kaks silma korraks sulgusid, et
siis jälle avaneda ja paari juukseloki tagant talle otsa
vaadata. Siis nägi ta selgesti suud, sirget ninajoont.
Nägu. See vaatas talle otsa. Läbi juuste. Läbi
juuste Jaanuse kuklal.
Hetkeks mõtles Lilian, et ta minestab.
Järgmisel hetkel lendas ta nagu lingust
pääsenu läbi metsistunud võsa, ja tormas
edasi, hoolimata sellest, et kleit jäi kusagile kinni ja
selle pidi puruks tõmbama, hoolimata okstest, mis talle
näkku peksid, nõgestest, mis jalgu kõrvetasid
ja kiviklibust ning teravast puuprahist, mis paljastele
taldadele haiget tegid. Ta kihutas valgete väravakaarte
vahelt läbi ja sealt mööda kruusast pargiteed
edasi otse linna poole. Korraks üle õla taha
vaadates nägi ta Jaanust, kes seisis pargiserval
puutüvele nõjatudes ja talle järele vaatas.
Liliani pilku kohates viipas seisja, nagu
hüvastijätuks.
Alles siis, kui tüdruk koduväravast sisse lendas,
märkas ta, et jätab aiatee valgetele kiviplaatidele
määrdunud jälgi -- paljastest
jalataldadest immitses verd. Polnud ka ime.
Lilian surus otsaesise vastu jahedat väravaposti ja
püüdis rahuneda. Mis siis nüüd ikkagi
juhtus? Meelepete? Mingi pottsepaloru tegi tema kulul haiget
nalja? Olgu mis oli, seal pargis oli keegi, kelle heas tahtes ei
saanud kindel olla ning Alver jäi sinna. See, et tema
üle hiljem naerdakse, ei ole üldse nii hirmus kui
Alver sinna üksi maha jätta.
Liliani vennad magasid sügavalt nagu trollid. Sellised
nägid nad oma kahemeetriste käte ja jalgadega ka
välja, kuigi olid loomult üsna leplikud. Isegi nii
leplikud, et suutsid Liliani tungivate palvete peale ilma
suurema porinata silmad lahti lüüa ja väheks
ajaks lahti jättagi.
Lilianil jätkus kainet mõistust neile
tondilugudest hoopis maisemat juttu rääkida. Vennad
tirisid ohates püksid jalga ja leidsid, et peavad vist
tõesti sõbra hädast välja aitama.
Väljas hakkas valgeks minema. Kui nad parki
jõudsid, helendas taevas juba üsna hommikuselt ja
öine lumm oli kadunud. Puud ja põõsad ei
pärinenud enam mõnest muinasjutumetsast, vaid olid
tavalised vanad mõisapargipuud, mis on parasjagu
igakevadiselt lehte minemas.
Sillal ei olnud Alverist mingit märki. Ainult üks
Liliani king vedeles maas -- teist ei paistnud kusagil.
Mark saatis noorema venna ja õe põhjapoolse
värava juurde, ise lubas aga pärnasalus ära
käia. Paistis, et vennad arvasid, et leiavad kusagilt
oimetukspekstud Alveri. Lilian ei teadnud aga isegi, mida
õieti otsima peaks. Ta oli lihtsalt väga
sügavas segaduses, asjalik tegutsemine hoidis mingil moel
reaalsuseraame koos.
Väike tempel värava kõrval paistis
päikese käes veel ilusam kui see õhtul
hämaras oligi. Puude vahel ei paistnud õnneks
ühtegi teist inimest peale nende ning Lilian usaldas
templile lähemale astuda. Avarast uksekaarest paistis
tillukese katusealuse vähene sisustus -- kaks pinki
ja nende vahel nishsh, millest jooksid alla mõned teab
kui vanad küünlavahanired. Algustetempel siis...
«Kui keegi pügaks neid põõsaid,
kannaks risu kokku ja niidaks heina maha, võiks see
parginurk väga ilus olla,» leidis Lilian, sest
hoolimata lokkavast hooletussejäetusest leidis silm ikka
veel pargi kunagisi piirjooni. Need umbekasvanud
põõsad olid rododendronid, siinsamas kasvas
metsistunud jasmiinihekk... Siinseal paistsid mõned
hallist kivist skulptuurid, mis kunagi templit kaunistasid.
Nüüd olid needki üpris samblassekasvanud ja risu
alla mattunud. Üks neist, templile kõige lähem,
oli künkal istuv mehekuju, mis möödujatele
viipas, nagu kutsuks neid katuse alla jalgu puhkama. Tegemist
oli mingi mütoloogilise tegelasega, tundus, sest kuju
korraga kahte suunda vaatavat pead kaunistas loorberipärg
ning ta külalislahkes zhestis oli kübekene teatraalset
surematust. Väravatejumal, meenus Lilianile mingi
ammuloetud kunstiajalooline raamat, alguste kaitsevaim
-- kahe näoga Janus.
Korraga hakkas maapind kõikuma, või nii
vähemalt tundus. Lilian komistas Januse ette astudes ja
surus pihud kuju samblassekasvanud näole, ise uskumata, et
ta midagi nii kuutõbist võiks hetkekski
tõsiselt võtta. Paar liigutust ning kuju nägu
-- vähemalt üks neist -- oli samblast
puhas. See oli arusaamatu, mõistusevastane, aga nii ilmne
sarnasus öise kaaslase näojoontega ei jätnud
mingit kahtlust.
«Mida sa seal teed omast arust?» imestas Kristjan,
kes ei saanud aru, miks ta õeraas, kes just äsja
Alveri pärast niiväga mures oli, nüüd
korraga juba mõnda aega vana kuju ees seisis.
«Otsime Alverit või vahime niisama?» porises
ta magamata inimese õelusega.
«Jajah....» leidis Lilian hajameelselt ja astus
edasi. Ta vaatas teel mitu ja mitu korda tagasi, silmad
uskumatusest pärani. Kuju seisis endiselt templi
kõrval ja viipas värava suunas ning see viibe
võis olla nii kutse kui hüvastijätt.
Mark ootaski neid. Tema ilmest paistis, et ta oli
kõvasti kahtlema hakanud, kas neil ikka oli sügavat
mõtet ennast maast lahti ajada ja oli selge, et see
kahtlus tegi teda pahuraks. Iseenesestmõistagi ei olnud
pärnasalus Alverist jälgegi. Ilmselt oli poiss juba
ammu maha löödud või siis koju läinud, mis
talle, Markile, tundus veel eriti usutavana. Kummalgi juhul ei
olnud neil seal enam midagi teha. Vanem vend põrnitses
Liliani altkulmu. «Olgu, mehed-vennad! Otsime mu kinga
üles, siis võib vist tõesti ära
minna.» ütles ta vabandavalt. Nüüd Lilian
vähemalt teadis, mida otsis. Kujusid.
Ühe põõsa all oli siil ennast
mõnusalt kerra keeranud. Ta hallist graniidist selg
väljendas õndsat unerahu. Uskumatu, et ta oli
niiviisi juba palju aastakümneid maganud ja ei saanud ikka
küll, vaid magas endise isuga.
Künka taga mängisid kaks karupoega, tagumistel
jalgadel püsti nagu maadlejad. Mõnus tumepruun kivi
tundus vaatajale ehtsa karusnahkse kasukana.
Vennad koputasid oimukohale, istusid sillale maha ja tegid
suitsu. Nendele aitas.
Sillast mitte eriti kaugel kasvas vana paju. Lilianile
meenus, et Jaanus oli teda sillalt ära viies vana puud
silmitsenud. Jalad tõrkusid mingi ebameeldiva eelaimuse
ajel, kui ta paju poole kõndis. See poolkuivanud puu
hirmutas teda, aga päevavalgus ning vennad, kes sealsamal
sillal istusid, andsid julgust.
Paju alt leidis Lilian oma puruksrebitud kinga.
Kuivanud okste vahel, mis peaaegu vastu maad langesid,
varitses üks hallist maakivist olevus.
Mitte Kerberos, selleks oli loom liiga maine, ka mitte
lihtsalt hunt, sest ta lõuad olid liialt võimsad,
kihvad liialt pikad ning teravate küünistega
käpad sarnanesid pigem kassikäppadele. Metsaelaja koon
oli kurjakuulutavalt kirtsus, paljastatud kihvad ja kurjalt
kissis kiskjasilmad ei tõotanud midagi head. Kivikuju
õel ilme hirmutas isegi kaines päevavalguses, mis
siis veel, kui...
Looma tagumistest jalgadest olid killud välja
löödud. Keegi oli kunagi võtnud kangi ja selle
elaja tagajalad purustanud. «See mu ilmselt
päästiski,» leidis Lilian ise samal ajal
imestades, kuidas saab ühe kivikuju kohta midagi sellist
üldse mõelda ja seda sealjuures uskuda.
Alver rääkis ju... halbadest kividest. Kas kujur
oli selle vana tumehalli kivi hingest nii hästi aru saanud,
et raius sellest just niisuguse kuju? Või oli see
kunstnik ise, kes kujule sellise hinge sisse puhus? Saatis oma
mustad mõtted säärase soerdi kujul maailma
ringi hulkuma. Lilian taganes silla poole, julgemata peletisele
selga keerata, kuigi see oli nii ilmselgelt kivist. Mis sest, et
kivist, mitte miski hinna eest ei oleks Lilian teda enda selja
taha usaldanud. Ta leidis ka, et ei suuda end sundida kuju
puudutama. See oleks ta sõrmede all võinud korraga
liiga elusana tunduda.
Ta palus vendadel veel natuke aega vähemalt sillalgi
istuda ja teda oodata. Päris üksi ei tahtnud Lilian
parki jääda, sest hoolimata turvalisest
päevavalgusest võis ju juhtuda, et see... loom...
veelkord ellu ärkab.
Kujud. Pärnade vahel polnud neid üldse vähe.
Kaks poisikest, üks paljas nagu porgand --
vallatlev Cupido, teine lausa tänapäevaselt riides,
kuid üsna sarnase inglinäoga. Poisid mängisid
keskendunult, nagu lapsed ikka, ning neil oli selleks terve
igavik.
Väike valgest kivist kits jõi ojakalda
ääres, rammus mahedast maakivist metsis uhkeldas
künka otsas... Lilian leidis isegi ühe
kiviliblika.
Pärnasalu tagumises servas varjusid viimaste ülaste
vahele alasti nümf ja teda imetlev surelik, metsikud
juuksesalgud õlgadel ja lillepärg peas. Lilian
läks lähemale. Noormees vaatles veidi hämmeldunud
ilmel tüdrukut, kes kelmi haldjana tema poole sirutus. Mehe
väljasirutatud käe sõrmed olid peaaegu
kaaslanna õlga puudutamas, ta pea oli veidi viltu
-- mõtlik, keskendunud, samas häbelikult
õnnelik. Selline hetk, mille kestel jõutakse vaid
soovida, et see veel veidi kestaks, kui ta juba läbi
ongi.
Teineteise poole sirutunud, olid nad ümbritsevale
kummaliselt suletud -- samamoodi, nagu värskelt
armunud on kõige muu suhtes lausa uskumatult kurdid ja
pimedad. Lilian tundis end ülearusena ning lahkus
häbelikult. Haavunult.
Oli enam kui selge, et kivist noormehe jalas olid kivist
martensid, et ta seljas oli kivist pluus, mille kivises taskus
paistis peituvat pakk kivist sigarette. Asi, mida Lilian
näha ei suutnud, oli see nägu... Kui --
sõber -- seletamatutel asjaoludel kiviks muutub,
siis tuleb seda lihtsalt sündinuks tunnistada, kuigi see
käib üle mõistuse. Asi, mis oli talumatu, oli
see õnnelik ilme. Lilian tundis, et ta oli millesti
väga ilma jäänud.
Ta mõtles Jaanusele, väravatejumalale, ja tundis
ennast veelgi enam hüljatuna. Mõttetult asise ja
argisena, nii et see oli hullem kui vaesus.
Pargis kasvas kümnete kaupa tammesid. Aeg voolas neist
mööda, linnud laulsid nende laiades võrades ja
oravad tegid sinna pesa. Lilian vaatas, kuidas vanad
puuhiiglased õnnelikul ilmel lehte lähevad, ja ei
olnud enam milleski täiesti kindel.
Jubedusega meenus talle Alveri jutt vanast kiviraidurist, kes
tundis, et mõned kivitükid olla kuidagi... elusad.
Ja teistsuguse koega. Kui kivi võis inimeseks muutuda ja
inimene kiviks, siis ükskõik kummast need tükid
siis sa ei olnud, kogenud kiviraidur võis erinevust
tavalisest maakivist ehk aimatagi.
Lilian imestas, kas nendelt tammedelt lõigatud oksad
võiksid ka veel mingil moel elus olla. Või
käis kõik, mis toimus sealpool piiri, siiski hoopis
teistmoodi... ta teadis, et jääbki ainult oletama.
Valge tempel, mida valvas väravajumal Janus, oli küll
uks, mis võis mõnikord avaneda, aga kuhu sealt
minnakse ja mida seal nähakse, seda võisid teada
ainult need, kes julgesid minna.
|