kõik, kes nõiakunstist midagi teadsid, visati kas vette
või põletati kaua aega tagasi, nii et nüüdisajal
tehakse nõiakunsti nagu parasjagu juhtub.
«Okultism» Alexander C. Rae
Koju jõudnult ei hakanud Votokas kingigi jalast võtma.
Virutas ainult pintsaku toolileenile ja hakkas küünlaid-klaase
kokku otsima. Klaase sai kummalegi üks ja küünlaid oli
kogu majapidamise peale viis.
«Nii,» sõnas ta siis Meetsile, kes juba pudeleid lahti
korkis. «Selle laua lükkame siit seina äärde. Eks
ole. Nii. Ja vaiba keerame rulli.»
«Ära sa seda asja nii keeruliseks ka aja, sõber
fotograaf,» rahustas teda Meets. «Istume ikka toolidel. Ja
küünlaid pole ka vaja. Jood paar klaasikest veini ära ja
pea see tuluke silmas ei ole. Loidad nagu väike päike
siin.»
«Ära sega, ma olen tahtmist täis. Need põrgulised
jumalakuulutajad ajasid mul pargis hinge päris mustaks. Mu
kuntsnikuhing vajab praegu ATMOSFÄÄRI!»
«Tee aken lahti kui sa atmosfääri vajad,» arvas
Meets ja valas välja. Aga juba vedas Votokas kriidiga
põrandale kaks ringi. Sisemisse joonistas veel viisnurga ja
sokutas selle iga haru otsa ühe küünla.
«Ahhaa!» hüüatas ta seejärel, lõi
Meetsiga kokku, jõi põhjani ning hakkas raamaturiiulis
sobrama.
«Mul pidi siin kuskil üks okultismiraamat olema,» seletas
ta ise. Rõõmsa hüüatuse saatel tõmbas ta
välja pisiblufi käsiraamatu.
«Ma'i teadnudki, et sa maagia vastu huvi tunned,» mainis
Meets.
«Ei tunnegi, mind huvitavad tegelikult need pisiblufi raamatud.
Igast targast tellisepaksusest entsüklopeediast kõrgelt
üle. Asendamatud abimehed igas vallas. Nagu praegugi.» Ta
lehitses natuke närviliselt lehti. «Roosiristlased,»
pomises ta. «Võlurid, Crowley, kaosedeemon...»
Siis leidis ta õige koha, luges näpuga järge vedades ja
toppis raamatu rahulolematult tagasi.
«Mingi jamps,» seletas ta ise. «See liiga keeruline, meie
ajame lihtsama õhustikuga läbi.» Ta tassis ringi sisse
toolid ja pudelid.
«Anna tikku,» käsutas ta Meetsi. Saanud küünlad
põlema, sikutas Votokas paksud kardinad ette.
Pidulikult seisti hämaruses põlevate küünalde
keskel.
«Proosit,» ütles Meets. Võeti põhjani ja
valati klaasid uuesti täis.
«Päris hea atmosfäär, eks ole? Mitte mingi labane
trimpamine,» arvas Votokas uhkelt.
«Nojah,» kehitas Meets õlgu. «Kui sa veel sobiva
muusikalise tausta ka orgunnid, siis võib juba kergelt kuradeid
nägema hakata.»
«Muusika! Väga hea mõte! Kuidas ma ise selle peale ei
tulnud.»
Veidi aega sagis Votokas tikutule valgel toas ringi.
«Ahhaa!» hüüdis ta makki mängima pannes.
Masendav muusika täitis toa maast laeni.
«Kas näed juba kuradeid?» päris Votokas kui nad olid
istunud ja teisegi klaasi põhjani limpsanud.
«Ei, mitte halligi ei näe.»
«Mis jutt see on! Või tema ei näe, häh!
Võtame!»
Võeti.
«Noh, kaosedeemon või misasi sa oled!» hakkas Votokas
kergelt praalima. «Tule välja, kui mees oled. Ja kui oled
naine, seda parem, tule, istu mu põlvele.» Nad olid juba
pargis paar õlut ära joonud ning ega Votokas palju
kannatanud ka ning kui kristalselt aus olla, siis meeldis talle
kainenagi huilata.
«Kamoon! Võhadi podlõi trus!» õitses ta
praegugi oma lemmikväljenditega.
Meets muigas ainult ja korkis uut pudelit lahti. Küünlaleekide
hubisemise tõttu tundus talle, nagu oleks mööbel
vahepeal värisenud.
«Siin on tõesti atmosfääri,» mõtles
ta. «Hakka või kartma.»
«Kas sa tead, mispärast mul seda deemonit vaja on?»
küsis Votokas.
«Atmosfääri jaoks,» arvas Meets.
«Ei, ma tahan talt üht teenet paluda!»
«Soh?»
«Jaa-jaa,» noogutas Votokas kurvameelseks minnes, «ma
tahan andekaks saada. Geeniuseks.»
Meets pidi endale peaaegu veini hingekurku ajama.
«Sina ja andekaks, ära aja naerma. Seda ei suudaks isegi tosin
deemonit mitte.»
Ta puksatas nii, et vein loksus maha. «Ja üldse,
mispärast sul seda andekust vaja on?» pani ta lõbusalt
pead raputades käe sõbra õlale. «Vaata, mina
olen ikka alati mõelnud, et need, kes koopiaid teevad, need on
ikka andekad inimesed, kobakäpp seda ei suudaks, midagi järgi
teha, mõistad -- ta ei oska. Aga vaat teisest küljest, need
kobakäpad teevad jälle palju originaalsemaid asju, eks ole.
Isegi kui nad matkivad, tuleb midagi muud välja. Originaalsus tead,
vaat see on just andetute rida. Ja mulle, mõistad, lähebki
rohkem peale andetu originaal, kui perfektne koopia.» Ta mulistas
vaikselt oma joogi kallal, oodates teise arvamust. Ent sõber ei
vastanud, tundus, et ta oli tusameelsusse vajunud.
«Mina suudan,» sosistas keegi Votokale kõrva.
«Mida,» küsis too, arvates, et Meets seda ütles.
Meets, uskudes et Votokas ei saanud tema jutu mõttest aru, hakkas
oma teooriat nüüd juba pikemalt lahti seletama. Kuid Votokas
ei kuulanud ka nüüd, sest teinegi kõneleja vastas.
«Sind andekaks muuta.»
Votokas vahtis ammuli sui seletavat Meetsi ja taipas, et too seda ei
öelnud. Votoka kõrvust oleks nagu soe tuulehoog
möödund.
«Kas või kohe.»
«Eee..., mis mõttes andekaks,» mõtles Votokas.
Ta tajus nüüd väljaspool ringi nagu midagi
võõrast.
«Sinu fotod oleks nagu elusad, neil oleks hingestatust, nad
poleks mitte lihtsalt pildid, vaid aken elavasse maailma. Nii
on.»
«Hingestatus?» See oli see, mis Votoka piltidel alati puudus.
«Sinu aparaat tabab ära iga inimese, iga ehitise, iga looma
ja eseme hinge ja talletab selle filmile. Sa tallad maailma, kes sind ei
tunnusta, põrmu. Nii on.»
«Misasi sa üldse oled? Mingi jama vä?»
«Ma olen Choronzon, see, keda sa kutsusid oma soovi
täitma.»
«Vahi. Ja tahad kohe täita?»
«Jah.»
«No täida siis.»
«Ma ei saa.»
«Miks?»
«Mul on vaja käsiraha.»
«Mida?» imestas Votokas.
«Ühte hinge.»
Votokas võpatas. Ta tõstis veiniklaasi masinlikult suule.
«Atmosfäär on tõeliselt hea,» kiitis ta
ennast, «ma juba kuulen kuradeid. Pea neid siis näha ei
saa.»
«Ära istu nüüd nii mossis näoga,» patsutas
Meets talle õlale. «Ma tahan sulle lihtsalt head. Sinust ei
saa kunagi andekat fotograafi, sa lihtsalt oled selline. Öelgem
otse ausalt välja -- koba. Sinna ei saa midagi parata. Aga on see
halb? Mitte sugugi, just originaalsust ongi vaja, mitte andekust. Neid
andekaid koopiamehi on niigi küll ja küll, kõik kohad
täis, aga kobasid, kes julgeksid midagi teha, ei ole.
Proosit!»
Votokas limpsas veini põhjani. Suutmata lobiseva Meetsi
tõttu taibata, kas ta kuulis hallukaid või mitte,
üritas fotograaf seltsilisest hetkeks lahti saada.
«Kuule,» pomises ta, «mine õige ja too
köögist sakuskat, mul peaks seal juustu olema.»
«Vot, vot hakkab tulema,» noogutas Meets. «Ma arvasin
juba, et sa'i pakugi.»
Samal hetkel, kui Meets ringist välja astus, puhkes toas
keeristorm. Mees paisati tuulde nagu kaltsunukk. Kogu mööbel,
kõik ruumis asuvad asjad sööstsid paigast.
Möirgamine ja raksatused kurdistasid kõrvu.
Kokkupõrgetes pööraselt kihutavate kappide, laudade,
klaasnõude kildude, nugade-kahvlite ja kõige muuga, hakiti
ning lömastati Meets liharäbalateks. Soolikad ja silmamunad
pritsiti seintele. Verepilved muutsid õhu punaseks uduks ja
kustutasid viimaks küünlad. Pimeduse saabumisel lõppes
ka möll. Tuba täitis paks verehais. Tükk aega istus
Votokas liikumatult, ent siis -- kui peale tilkumise ja väljast
kostva liiklusmüra enam absoluutselt midagi kuulda ei olnud, hakkas
Votokas liigutama.
«Meets,» piiksus ta hirmust peenikese häälega.
«Ohver on vastu võetud. Pildista ja kogu
kuulsust.»
Votokas roomas aeglaselt ukse poole. Esimene asi, mis talle ringist
väljudes käe alla jäi, oli ei tea kuidas sinna sattunud
fotoaparaat. Kiunatades, nagu oleks aparaat teda kõrvetanud,
rapsas Votokas sellest paanikas kõrvale, virutades pildikasti
kuhugi minema. Nätsatades maandus see millessegi lägasesse. Ka
Votokas libastus ja vajus küünarnukkidele. Puupilpad,
klaasikillud, riideräbalad ning luukillud. Kõike, mis
pimedas ta käe alla jäi, kattis soe lige mass. Mees
võpatas iga kord, kui käe läga sisse pani.
Jõudnud ukse juures asuva põrandalambi lülitini,
vajutas mees tule põlema.
Ilmaaegu.
Vilksamisi nähtud toa sein, põrand ja lagi sundisid ta
silmad kõvasti kinni pigistama. Soolikad ja siseorganid olid
kistud ribadeks ja paisatud kõikjale mööda tuba laiali.
Mõned luud turritasid välja seinast, kuhu nad hirmsa hooga
olid virutatud. Raudbetoonist seinapaneel oli tundmatu jõu jaoks
olnud vaid plastiliin. Laest ja seintelt nirises verd, sappi ja
maomahla. Lambikuplilt tillerdas otse ta nina ees poolik süda
mingite soonte otsas. Votokas tundis minestust peale tulevat. Ta
kustutas lambi kiiresti. Käsikaudu ukse avanud, lohistas fotograaf
ennast koridori. Keset selle põrandat oli fotokaamera ja kaks
filmirulli.
«Võta ja pildista. Tulemus vapustab sind. Üllata
maailma.»
«..Õõh...,» värinad raputasid fotograafi,
ta ei tahtnud seda kuulata.
«Muidu oli ohver asjata.»
«..Õõh...»
«Võta oma aparaat.»
Votokas lebas tardunult edasi, vahetevahel ainult kergelt värinate
käes rappudes.
«Kas sa ei saaks Meetsi uuesti kokku panna?» pinises ta
viimaks, nagu lõksu jäänud kärbes.
«Ma olen KAOSE deemon!»
«Mine ja pildista!»
Votokas jõllitas liikumatult aparaati.
«Hüva, saad oma Meetsi!»
Esialgu ei juhtunud midagi, siis aga hakkas Votoka kõrv eristama
kõrvaltoast üksikuid hääli: krigin,
plätsumine, millegi lohistamine, hootised röginad...Votokas
tundis, kuidas tal järsku põrandal külm hakkas. Ta ajas
end kramplikult aparaadist eemale hoides püsti. Värinahood
raputasid endiselt ta keha. Teisest toast kostvad hääled
lõppesid mulksumisega. Saabus vaikus.
«Meets?» hõikas Votokas pingest võbeleva
häälega. Vastust ei tulnud. Ukse alt immitses mingit kollast
löga.
«Meets?»
Votoka teravdunud kuulmine tabas õhkõrna röhatuse.
Fotograaf astus sammukese uksele lähemale ja kuulatas. Susin. Nagu
oleks millestki vaikselt õhku välja voolanud.
«Panid sa ta ikka kokku vä?» Votokas peaaegu juba
halises.
«Jah.»
«Kus ta siis on?»
Uks tema ees liigahtas järsku. See kummus kergelt sissepoole ning
naksudes andsid kruvid piidapesades järele. Votokas hakkas
taganema. Kerge metallikrigina saatel võeti uks eest. See, mis
nüüd ukseavas seisis, ei olnud kindlasti Meets. See oli
midagi, mis võis olla toas olnud jäänuste kobrutav
mass.
«Need kaks filmi on proovimiseks. Ära kokku hoia.»
Votokas ei suutnud end liigutada.
«Võta aparaat!»
Mees ei liigutanud ikka veel.
«Ise tead!»
Mass liigahtas. Enne veel, kui see jõudis sentimeetritki
läheneda, hüppas mees karjatades tagasi ja haaras ukse
käepidemest ja kiskus hirmsa jõuga ust. See mitte ei
jõnksatanudki.
«Võta aparaat!»
Votokas lausa niideti õudusest põrandale, ta haaras
aparaadi järele, nagu näljane leivakannikat ja tormas siis
koperdades korterist välja.
Tundes ennast kohutavalt haigena tuias Votokas mööda linna.
Kaamera tolknes paelapidi kaelas ning tuletas ennast vastu rinda
koksides iga sammu juures meelde. Mehe käed ja põlved olid
ikka veel verelögased. Vastikusest värisedes astus Votokas
murule ja potsatas põlvili, hakates ennast vastu rohtu puhtaks
nühkima. Kõrvalt kostev prügikasti kaane kolksatus pani
ta kohutatud varblasena püsti hüppama. Lohiseval sammul
eemaldus prügikoll, peaaegu tühi kilekott toika otsas selga
visatud. Votokas vaatas teda kartlikult, siis puudutas ta arglikult
fotoaparaati. Kõheldes tõstis mees kaamera: «Linna
tutvustav rohelise mõttelaadiga piltpostkaart,» pomises ta.
«Teatava sotsiaalse kriitikaga.»
Fookusesse.
KLÕPS.
Prükkar tundus objektiivis komistavat. Kott kukkus kolinal maha ja
mädanenud käest, mis seda kinni hoidis, libisesid välja
luised sõrmed ja küünarluu. Kogu liha tuli pruunikate
kamakatena skeleti küljest lahti ning lärtsatas teele.
Luukerestunud mees astus veel paar sammu, ent vajus siis jõuetu
kondihunnikuna kokku. Taustaks oleva betoonmaja seintesse tekkisid praod
ning puistates enda ette aknaklaaside kilde, vajus hoone
ähvardavalt viltu.
Votokas langetas aeglaselt aparaadi. Vaatas, ega uskunud oma silmi.
Kõik oli normaalne.
Mis see oli? Mis värk oli juhtunud? Hallutsinatsioon?
«Eks ole, su fotod tulevad enneolematud?»
Votokas tardus.
«Mida sa ootad, pildista. Või saadan Meetsi sulle
appi?»
Kohutatult tõmbus Votokas küüru ja heitis pilgu
üle õla majaukse poole. Jube jäänustemass oli
trepikoja uksel.
«Pildistan, pildistan...» piuksus fotograaf viginal ja tegi
kiiresti paar suvalist pilti majast ja selle ümbrusest. Maja
sammaldus hetkega, akendel kõõluvad inimesed moondusid
kisenduste saatel vastikuteks värdjateks, rohi kolletas ja
põõsad ning puud tundusid elustuvat. Ainus, mis
muutumatuks jäi, oli Meets. Hirmunud Votokas pillas kaamera
käest.
Rohi oli roheline ja inimesed akendel vahtisid igavlevalt ringi. Igavlev
ei paistnud ainult koletis ukseavas. Pildistaja taandus ja pani jooksu.
Votokas kõndis mööda linna ja pildistas suvaliselt
kõike, mis ette juhtus: inimesi, maju, autosid, taevast,
prügikaste. Iga pilt pani mehe võpatama, näidates
värdjastuvat maailma. Ta ainus siht oli filmid võimalikult
kiiresti täis saada. Siis ei pea ta enam pildistama ja seda
kõike nägema. Votokas seisatas ja vaatas tagasi. Talle
tundus, et kõik, mida ta oli pildistanud, paistis kuidagi hallim
kui muu. Turg, kus ta oli tükk aega klõpsutanud, näis
olevat justkui suure pilve alla sattunud. Mõni üksik
inimene, kes äsja juurde tulnud, paistis nagu erksam, teised
tundusid tuimad ja hallid. Votokas sülitas ja läks edasi.
Kõige olulisem oli praegu film täis pildistada. Kuigi jah,
jõuda lõpptulemuse -- ilmutamiseni, ei tundunud just eriti
meelitav. Aga teisest küljest jälle. Ta tahtis... ja ka ei
tahtnud näha millised need fotod siis välja tulevad. On ta
siis nüüd praegu, kui ta neid pilte teeb, nii
põrgulikult andekas?
Saanud teisegi filmi täis jäi Votokas seisma. Ta ei osanud
enam midagi ette võtta. Vahtis arglikult ringi ja keris siis
filmi tagasi.
«Vii oma kunst lõpule.»
Votokas neelatas. Alistunult pöördus fotograaf tagasi oma
ateljee poole. Seisatas siis.
«A' Meets?» küsis ta areldi.
«Ta ei sega sind, kuni oma tööga tegeled.»
Tasapisi hakkas Votokas astuma. Ta oli mõttes, paistis, et midagi
halba temaga vist ei juhtu. Ta lihtsalt on saanud oma tahtmise ja on
andekas. Kuid teda jäi kummitama sõna
«kuni» ja vastik tunne, et keegi on temaga kogu
aeg kaasas. Nüüd ja alati, ükskõik, kas ta
sööb, magab või situb. Kuni...
Jõudnud pimikusse, kustutas ta tule ja asus isegi tillukese
ootusärevusega asja kallale.
«Vaatame, vaatame,» pomises ta, võttes värisevi
käsi aparaadist filmirulli. Punane valgus ta ümber tundus
täna kuidagi võigas. See meenutas punase udu pilve. Ka
seinad ja lagi.
«Vaatame, vaatame,» pomises ta sellest mitte mõelda
püüdes ja filmi kallal vaeva nähes. Õhus oli tunda
kannatamatust. Keegi oli ootevalmis.
Fotopaberile ilmus pilt, Votokas kangestus. Kõik oli palju
jubedam, kui objektiivis paistis. Turuplatsi ümbritsevad majad olid
mädanenud, kokku kukkunud või põlemas, platsil aga
kees tõeline põrgu. Veri, agoonia ja piinad. Piinad, mis
väljendasid sedavõrd koletut valu, et Votokas oiatas
kramplikult ja pillas pintsetid maha. Pimiku punane valgus
võimendas seda kõike mitmekordseks.
«Suurepärane.»
Jälkust alla surudes sundis Votokas ennast ilmutama järgmise
kaadri, ja järgmise, ja järgmise. Kõikjal valitses
kaos. Õhk ta ümber tundus pinevusest tihenevat, lausa
praksuvat. Iga kaader oli hullem kui eelmine. Nende fotode järgi
võinuks arvata, et kogu Jõgeva linn on hukkumas kohutavas
hävingus.
«Unelm.»
«See on haige,» pomises Votokas. «Need on haiged pildid,
nendega võin ma saavutada tunnustuse ainult maniakkide või
satanistide seas.»
«Ent see-eest on kogu linn su ande ees põrmus.»
Järsku tundis mees lausa füüsiliselt deemoni kohalolu.
Miski limane ja jahe embas teda algul õlgadest, seejärel
puusadest...
Vastikustundest röögatades kargas Votokas eemale. Mingi anum
kemikaalidega lõi kõikuma ja prantsatas põrandale.
Kananahka minnes tundis mees olevust ikka veel enda ligi. Votokas
lõi jalaga ukse lahti ja tormas välja tänavale.
Tänavale, kus valitses kaos, maniakkide tänavale.
|