07.08.2002 |
Arthur Conan Doyle
Nahklehter |
(The Leather Funnel)
Mu sõber Lionel Dacre elas Pariisis Avenue de
Wagram'il. Ta maja oli väike, raudkäsipuude ja
õuel oleva rohuplatsiga, Triumfikaarest
möödudes vasakul pool. Arvan, et see oli olnud seal
kaua enne, kui tekkis puiestee, sest hallid katusekivid olid
samblaplekilised ja vanusest luitunud. Tänavalt paistis
maja väikesena, viie aknaga esiosas, kui ma õigesti
mäletan, kuid see laienes tagapool üheks pikaks
kambriks. Just seal oli Dacre'il see erakordne okultse
kirjanduse raamatukogu ning fantastilised haruldused, mis olid
talle endale hobiks ja ta sõpradele lõbustuseks.
Olles rikas mees rafineeritud ja ekstsentrilise maitsega, oli ta
kulutanud suurema osa oma elust ja varandusest selle kogumiseks,
mida nimetati erakordseks koguks talmudistlikest, kabalistlikest
ja maagilistest esemetest, paljud neist olid suure
väärtusega ja harukordsed. Ta maitse ulatus
imepärase ja kohutavani, ning olin kuulnud, et ta katsed
tundmatu uurimiseks olid ületanud tsivilisatsiooni ja
sündsuse piirid. Oma inglastest sõpradele ei
vihjanud ta kunagi niisugustest asjadest ja kasutas
õppuri ja kunstniku tooni, kuid prantslane, kelle maitse
oli samasugune, kinnitas mulle, et tema juures sai näha
kõige hullemaid musti nõidusesemeid, selles suures
ja uhkes eeskojas, mida täitsid riiuliread raamatutega ja
asjadega tema muuseumist.
Juba Dacre'i välimus näitas, et tema sügav
huvi niisuguste psüühiliste asjade vastu oli pigem
tunnetuslik kui teaduslik. Tema suurel näol polnud
jälgegi asketismist, kuid seal oli palju vaimujõudu,
nagu ka tema tohutul kuplitaolisel kolbal, mis kaardus tema
hõrenevate lokkide vahel ülespoole nagu okaspuist
ääristatud lumine tipp. Ta teadmised olid suuremad kui
ta tarkus ning ta kujutlusvõime oli palju tugevam kui
tema iseloom. Väikesed säravad silmad olid
sügavalt maetud tema lihavasse näkku ja pilkusid
intelligentsist ning raugematust uudishimust elu vastu, kuid
need olid ka nautleja ning egoisti silmad. Küllalt sellest
mehest, sest ta on nüüd surnud, vaene kurat, surnud
just sel hetkel, kui ta arvas, et on viimaks avastanud
elueliksiiri. Mitte tema keerulisest iseloomust ma ei taha
rääkida, vaid väga kummalisest ja seletamatust
juhtumist, kui talle 82. aasta varakevadel külla
läksin.
Tutvusin Dacre'iga Inglismaal, sest tegin Briti Muuseumi
Assüüria toas just samal ajal teadustööd,
kui tema püüdis avastada Babüloonia tahvlite
müstilist ja salapärast tähendust, ning
ühised huvid olid meid kokku viinud. Juhuslikud
märkused muutusid igapäevaseks vestluseks ning see
millekski sõprusetaoliseks. Olin talle lubanud, et
järgmisel käigul Pariisi tulen talle külla. Siis,
kui sain lubadust täita, elasin Fontainebleau's
väikeses majas, ning kuna õhtused rongid olid
ebamugavad, palus ta mind enda poole öömajale.
«Mul on vaid üks vaba diivan,» ütles ta,
näidates laiale sohvale oma suures salongis. «Loodan,
et tunned end siin mugavalt.»
See oli erakordne magamistuba, pruunide köidetega kaetud
kõrgete seintega, kuid minusuguse raamatukoi jaoks polnud
meeldivamat mööblit ning minu
ninasõõrmete jaoks meeldivamat lõhna kui
see kerge, õrn aroom, mis tuli iidsest raamatust.
Kinnitasin talle, et ei oskaks soovidagi paremat tuba ega
sobivamat ümbrust.
«Kuigi sisustus pole mugav ega tavapärane, on see
vähemalt hinnaline,» ütles ta oma riiulitel ringi
vaadates. «Olen kulutanud esemetele sinu ümber peaaegu
veerand miljonit. Raamatud, relvad, kalliskivid, nikerdused,
eesriided, kujukesed -- siin on vaevalt asja, millel poleks oma
ajalugu, mis üldiselt on ka
rääkimisväärne.»
Rääkides istus ta ühel pool kaminat, mina
teisel pool. Ta lugemislaud oli temast paremal, ning tugev lamp
selle kohal ümbritses seda väga ereda kuldse
valgusringiga. Pooleldi rullis palimpsest1 asus keskel ning
selle ümber oli palju imelikke asjakesi. Üks neist oli
suur lehter, nagu kasutatakse veinivaatide täitmiseks. See
paistis olevat mustast puidust ning ääristatud
tuhmunud pronksiga.
«See on kummaline asi,» märkisin. «Mis
ajalugu sellel on?»
«Ah!» ütles ta. «Just sedasama oli mul
juhust iseendalt küsida. Annaksin palju, et teada saada.
Võta see kätte ja uuri seda.»
Tegin nii ja leidsin, et mida olin pidanud puiduks, oli
tegelikult nahk, kuigi aeg oli kuivatanud selle eriti
kõvaks. See oli suur lehter ja võis mahutada
täidetuna kvardi. Pronksäär ümbritses
laiemat osa, kuid ka kitsam oli metallotsikuga.
«Mis sa sellest arvad?» küsis Dacre.
«Arvan, et see kuulus mõnele keskaegsele
veinimeistrile või õllepruulile,»
ütlesin. «Inglismaal olen näinud nahkseid
seitsmeteistkümnenda sajandi veinikanne -- «black
jacks», nagu neid kutsuti -- need olid sama värvi
ja kõvad kui see lehter.»
«Julgen arvata, et aeg on õige,»
sõnas Dacre, «ja kahtlemata kasutati seda lehtrit ka
anuma vedeliku täitmiseks. Aga kui mu kahtlused on
õiged, oli see siiski kummaline veinimeister, kes seda
kasutas, ja väga erakordne vaat, mida täideti. Kas sa
märkad midagi kummalist lehtri teravas otsas?»
Seda valguse käes hoides märkasin, et nahklehtrit
oli umbes viie tolli kõrgusel kitsa kaela pronksotsikust
kriimustatud ja räsitud, nagu keegi oleks seda ringselt
nüri noaga täkestanud. Ainult selles kohas oli
süsimustal pinnal mingeid jälgi.
«Keegi on proovinud kaela maha lõigata.»
«Kas nimetaksid seda lõikamiseks?»
«Seda on rebitud ja purustatud. Pidi nõudma
teatud jõudu, et jätta neid jälgi nii tugevale
materjalile, millega ka ei lõigatud. Kuid mis sina arvad?
Ehk tead rohkem kui räägid.»
Dacre naeratas ja ta väikesed silmad pilkusid
teadmisest.
«Võib-olla oled lisanud oma õppeainete
hulka unenägude psühholoogia?» küsis ta.
«Ma ei teadnudki, et niisugune psühholoogia on
olemas.»
«Mu kallis sir, see riiul kalliskivikasti kohal on
täidetud köidetega, alates Albertus Magnusest, mis
tegelevad vaid selle asjaga. See on omaette teadus.»
«Šarlatanide teadus.»
«Šarlatan on alati esmaavastaja. Astroloogist tuli
astronoom, alkeemikust keemik, mesmeristist
eksperimentaalpsühholoog. Eilne šarlatan on homne
professor. Isegi niisugused õrnad ja tabamatud asjad nagu
unenäod viiakse lähemal ajal süsteemi ja korda.
Kui see aeg kätte jõuab, pole meie sõprade
uurimistööd seal riiulil enam müstikute
lõbustamiseks, vaid teaduse alustugedeks.»
«Oletagem, et see on nii, kuid mis on siis uneteadusel
tegemist selle laia, musta, pronksservaga lehtriga?»
«Ma räägin sulle. Sa tead, et mul on agent,
kes otsib pidevalt haruldusi ja vaatamisväärsusi mu
kollektsiooni jaoks. Mõned päevad tagasi
rääkis ta ühe kail asuva kaupmehega, kes oli
leidnud pisut vana pahna ühest kapist iidses majas Rue
Mathurini, Ladina kvartali tagaosas. Selle vana maja elutuba oli
tihedasti kaunistatud relvadega, mille vapimärgid olid
punased vöödid hõbedasel taustal, mis uurides
selgusid olevat Nicholas de la Reynie, kuningas Louis XIV
kõrge ametniku vapimärgid. Polnud mingit kahtlust,
et kapis olevad teised esemed pärinesid sama kuninga
varastest valitsusaastatest. Seepärast järeldati, et
see kõik oli Nicholas de la Reynie vara, kes oli, nagu ma
mõistan, härrasmees, kelle eriülesandeks oli
selle ajajärgu karmide seaduste järelevalve ja
täideviimine.»
«Ja edasi?»
«Paluksin nüüd, et sa lehtri uuesti kätte
võtaksid ja uuriksid ülemist pronksserva. Suudad sa
sealt välja lugeda mõningaid tähti?»
Seal olid kindlasti mõned kriimustused, vanusest
peaaegu loetamatud. Seletasin eraldi tähti, viimane
meenutas veidi B-d.
«Kas näed seal B-d?»
«Jah, seda küll.»
«Mina samuti. Tegelikult pole mul kahtlustki, et see
peab olema B.»
«Kuid sinu nimetatud aadliku nimetäheks oleks
R.»
«Täpselt! Selles ongi asja ilu. See kummaline ese
oli tema oma, kuid siiski olid sellel kellegi teise
nimetähed. Miks ta seda tegi?»
«Pole aimugi, aga sul?»
«Noh, mina võin ehk midagi aimata. Kas sa
näed midagi, mis on pisut kaugemale serva äärde
joonistatud?»
«Ütleksin, et see on kroon.»
«See on kahtlemata kroon, aga kui sa uurid seda heas
valguses, siis näed, et see pole tavaline kroon. See on
heraldiline kroon -- seisusetähis, ja see koosneb
vaheldumisi neljast pärlist ja maasikalehtedest, sobiv
tähis markii jaoks. Seepärast võime
järeldada, et isik , kelle nimetähed lõppesid
B-ga, võis seisusekohaselt seda krooni kanda.»
«Siis see lihtne nahklehter kuulus markiile?»
Dacre naeratas kummaliselt.
«Või mõnele markii pereliikmele,»
ütles ta. «Niipalju võime selgesti
järeldada selle graveeritud servast.»
«Kuid mis on sellel tegemist unenägudega?» Ma
ei tea, kas see oli ilme Dacre'i näol või mingi
õrn vihje tema käitumises, kuid tundsin seda
jändrikku vana nahatükki vaadates vastumeelsust,
põhjusetut õudust.
«Olen rohkem kui korra saanud oma unenägudest
tähtsat teavet,» sõnas mu kaaslane
õpetlikul viisil, mida ta armastas kasutada. «Teen
nüüd reegliks, et kui mul on mingis tähtsas
punktis kahtlusi, asetan vastava eseme magama heites enda
kõrvale ja loodan saada teadmisi. See protsess tundub
mulle üsna selgena, kuigi tal pole veel õige teaduse
õnnistust. Vastavalt mu teooriale säilitab iga ese,
mis on olnud lähedalt seotud inimese mingi erilise
emotsioonihooga, olgu see siis rõõm või
valu, teatud õhkkonna või sideme, mida tundlik
mõistus võib tunnetada. Tundliku mõistuse
all ei mõtle ma ebanormaalset, vaid niisugust treenitud
ja haritud mõistust, nagu on sul või
mul.»
«Sa mõtled näiteks, et kui ma magan selle
vana mõõga kõrval seal seinal, võin
unes näha mõnda verist juhtumit, millest seesama
mõõk on osa võtnud?»
«Suurepärane näide, sest tegelikult
kasutasingi seda mõõka niisugusel viisil ja
nägin unes selle omaniku surma, kes hukkus elavas
tulevahetuses, mida ma ei suutnud määratleda, kuid mis
paistis olevat frondistide sõda. Järgi
mõeldes näitavad mõned meie populaarsed
tavad, et meie esivanemad on sama asja juba märganud, kuigi
meie oleme oma tarkuses liigitanud selle ebausu hulka.»
«Näiteks?»
«Noh, pruudikoogi padja alla panemine, et magaja
võiks näha ilusaid unenägusid. See on vaid
üks mõnest näitest, mida leiad väikesest
brošüürist, mis ma ise olen selle kohta
kirjutanud. Kuid teema juurde tagasi tulles -- magasin ühe
öö, see lehter kõrval, ning nägin und, mis
kindlasti heidab kummalist valgust selle kasutusviisile ja
päritolule.»
«Mida sa unes nägid?»
«Nägin unes...» Ta tegi pausi ja pinev huvi
ilmus ta suurele näole. «Jupiteri nimel, see on hea
mõte,» ütles ta. «See oleks tõesti
eriti huvitav katse. Ka sina oled samasuguse
psüühikaga -- ja närvidega, mis on valmis iga
muljet vastu võtma.»
«Ma pole end kunagi niimoodi proovile pannud.»
«Siis proovime sind täna õhtul. Võin
ma paluda sult väga suurt teenet, et kui sa täna
sellele sohvale heidad, magad selle vana lehtriga padja
kõrval?»
Palve paistis mulle veidrana, kuid olen loomu poolest
uudishimulik kõige suhtes, mis on kummaline ja
fantastiline. Ma ei uskunud vähimalgi määral
Dacre'i teooriasse ega lootnud niisugusest katsest
vähimatki edu; siiski see katse lõbustas mind. Dacre
jäi väga tõsiselt hetkeks mu sohva päitsi
kõrvale seisma ja pani sellele lehtri. Siis, pärast
lühikest vestlust, soovis ta mulle head ööd ja
lahkus.
Istusin veidi aega hõõguva leegi juures
suitsetades ja mõtteid mõlgutades kummalise
juhtumi üle ning veidra kogemuse üle, mis võis
mul ees seista. Kuigi olin skeptiline, oli Dacre'i
käitumises mingit mõjukat kindlust, ning erakordne
ümbrus, see tohutu tuba kummaliste ja enamasti paheliste
esemetega, mis ümberringi rippusid, muutis mu üsna
tõsiseks. Lõpuks võtsin riidest lahti ja
heitsin lampi kustutades pikali. Pärast pikka visklemist
jäin magama. Las ma proovin kirjeldada nii täpselt,
kui suudan, seda pilti, mis tuli minu juurde unenäos. See
püsib nüüd mu mälus selgemini kui
mõni ärkvelolekupilt.
Seal oli ruum, mis paistis võlvituna. Neli viklit
jooksid nurkadest kokku üheks teravaks kausitaoliseks
laeks. Arhitektuur oli rohmakas, kuid väga tugev. See oli
ilmselt osa suurest ehitusest.
Kolm meest mustas, kummaliste, rasketipuliste, mustast
sametist kübaratega, istusid reas punase vaibaga kaetud
kõrgendikul. Nende näod olid väga
tõsised ja kurvad. Vasakul seisid kaks pikas mantlis
meest portfellidega, mis paistsid olevat pabereid täis.
Vasakul, minu poolt vaadates, oli väike naine blondide
juustega ja erakordsete helesiniste silmadega -- lapse
silmadega. Ta polnud enam esimeses nooruses, kuid teda ei saanud
siiski nimetada keskealiseks. Ta kaldus tüsedusele ja ta
hoiak oli uhke ja enesekindel. Ta nägu oli kahvatu, kuid
tõsine. See oli kummaline nägu, nägus ja siiski
kassilik, kerge vihjega õelusele sirges, tugevas,
väikeses suus ning ümaras lõuas. Ta oli
riietatud mingisse lahtisesse valgesse kleiti. Tema taga seisis
kõhn, innukas preester, kes sosistas talle kõrva
ja tõstis pidevalt ristimärki tema silmade ette.
Naine pööras pead ja vaatas teraselt krutsifiksist
mööda, kolme meest mustas, kes olid, nagu tundsin,
tema kohtunikud.
Kui ma vaatasin, tõusid kolm meest üles ja
ütlesid midagi, kuid ma ei suutnud sõnu eristada,
kuigi teadsin, et see oli keskmine, kes rääkis. Siis
astusid nad ruumist välja, neile järgnesid kaks meest
paberitega. Samal hetkel tulid mõned karmiilmelised
paksudes vammustes mehed askeldades sisse ja võtsid
kõigepealt ära punase vaiba ja siis astet
moodustavad lauad, et tuba täielikult tühjaks teha.
Kui need ära võeti, nägin seal taga
mõningaid esemeid. Üks paistis voodina, puust
ratastega igas nurgas, ning pööratava käepidemega
selle pikkuse reguleerimiseks. Seal oli ka puuhobuse taoline
pink ja teisi imelikke esemeid ning palju rippuvaid köisi,
mis mänglesid plokirataste kohal. See meenutas veidi
kaasaegset võimlat.
Kui tuba oli tühjenenud, ilmus vaatepilti uus tegelane.
See oli pikk, kõhn, musta riietatud isik, kondise ja
sünge näoga. Selle mehe ilme pani mind judisema. Ta
riided läikisid rasvaselt ning olid plekilised. Ta
käitus aeglase ja mõjuka väärikusega, nagu
oleks sisenemishetkest peale juhtimise enda kätte
võtnud. Hoolimata tema jõhkrast sisenemisest ja
räpasest riietusest oli see nüüd tema asi, tema
tuba, tema ettevõte. Ta kandis oma vasakul
küünarvarrel kerget köiepundart. Leedi vaatas
teda ülalt alla uuriva pilguga, kuid muutumatu
näoilmega. Ta oli enesekindel -- isegi väljakutsuv.
Kuid preestriga oli lugu hoopis teisiti. Tema nägu oli
surnukahvatu ja ma nägin higi läikimas ja jooksmas
tema kõrgelt, kaldus laubalt. Ta heitis käed palves
üles ja kummardus pidevalt, et pomiseda palavikulisi
sõnu leedile kõrva.
Mees mustas astus nüüd edasi, võttis
ühe köitest oma vasakult käsivarrelt ja sidus
naise käed kokku. Too sirutas need vaguralt tema poole.
Siis võttis mees tema käsivarrest järsu
haardega kinni ja juhtis teda puupingi poole, mis oli pisut
naise vöökohast kõrgem. Naine tõsteti
selle peale ja suruti pikali, selg vastu pinki, nägu lae
poole, kui õudusest värisev preester oli toast
välja tormanud. Naise huuled liikusid kiiresti, ja kuigi ma
ei kuulnud midagi, teadsin, et ta palvetas. Ta jalad rippusid
kummaltki poolt pingilt alla ja ma nägin, et mehe
jõhkrad kannupoisid olid tugevdanud köisi naise
pahkluude ümber ja kinnitanud teised otsad
raudrõngaste külge kivipõrandal.
Mu süda vajus saapasäärde, kui nägin neid
pahaendelisi ettevalmistusi, kuid siiski olin õudusest
lummatud ning ei suutnud kummaliselt etenduselt pilku
pöörata. Üks mees sisenes ruumi kahe
ämbritäie veega kummaski käes. Veel üks mees
järgnes kolmanda ämbriga. Need asetati puupingi
kõrvale. Teisel mehel oli puust kopp -- kauss sirge
käepidemega -- teises käes. Selle andis ta mehele
mustas. Samal hetkel lähenes üks kannupoistest tumeda
esemega, mis isegi mu unenäos täitis mind ähmase
äratundmisega. See oli nahklehter. Kohutava energiaga
torkas ta selle -- kuid ma ei suutnud enam taluda. Mu juuksed
tõusid õudusest juuksejuurteni püsti. Ma
väänlesin, ma võitlesin, ma murdsin puruks
unesidemed, ärkasin karjatades omaenda ellu, ning leidsin
end hirmust värisedes lamamas tohutus raamatukogus, aknast
sisse hoovava kuuvalguse paistel, mis heitis kummalisi
hõbemusti jälgi vastasolevale seinale. Oh, missugune
õnnis kergendus, et olin tagasi
üheksateistkümnendas sajandis -- eemal sellest
keskaegsest võlvkambrist, maailmas, kus inimestel olid
rinnus inimsüdamed. Kargasin sohval istuma, iga jäse
värisemas, vaheldumisi tänulik ja õudusest
haaratud. Mõelda vaid, et niisuguseid asju oli kunagi
juhtunud -- et neid võidi teha, ilma et Jumal patuseid
surmaga karistaks. Oli see fantaasia või tähendas
see kõik midagi, mis oli juhtunud neil tumedatel,
julmadel aegadel maailma ajaloos? Istusin, tuikav pea
värisevatel kätel. Ja siis äkki paistis mu
süda rinnus seisma jäävat ja ma ei suutnud isegi
karjuda, nii suur oli mu hirm. Miski liikus toapimeduses minu
poole.
Üksteisele järgnevad õudused võivad
murda mehe vaimu. Ma ei suutnud arutleda, ma ei suutnud
palvetada; võisin vaid istuda nagu jääst kuju
ja vahtida tumedat kogu, mis tuli mööda suurt tuba. Ja
siis liikus see kuuvalgele põrandale ja ma ohkasin veel
kord. See oli Dacre, ja ta näost paistis, et ta oli sama
ehmunud kui mina ise.
«Kas see olid sina? Jumala nimel, mis lahti on?»
küsis ta kähedal häälel.
«Oh, Dacre, mul on hea meel sind näha! Olin all
põrgus. See oli kohutav.»
«See olid siis sina, kes karjus?»
«Kardan küll.»
«See helises läbi maja. Teenrid on kõik
ehmunud.» Ta tõmbas tikku ja süütas lambi.
«Arvan, et süütame jälle tule,» lisas
ta, heites paar halgu sütele. «Armas Jumal, mu kallis
poiss, kui kahvatu sa oled! Paistab, nagu oleksid vaimu
näinud.»
«Olengi -- üsna mitmeid.»
«Nahklehter mõjus siis?»
«Ma ei magaks enam selle põrguliku asja
kõrval kogu raha eest, mida võiksid mulle
pakkuda.»
Dacre itsitas.
«Arvasingi, et veedad sellega erutava
öö,» ütles ta. «Kuid sina tasusid
kätte, sest su karjatust polnud kell kaks hommikul eriti
meeldiv kuulata. Su jutu järgi arvan, et nägid seda
kohutavat asja algusest peale.»
«Mis kohutavat asja?»
«Veepiinamist -- «Erakorralist piinamisviisi»,
nagu seda kutsuti Le Roi Soleil'i valitsusaegadel. Kas sa
talusid seda lõpuni?»
«Ei, tänu Jumalale, ma ärkasin, enne kui see
tõeliselt algas.»
«Ah! Siis sul läks hästi. Mina pidasin vastu
kolmanda ämbrini. Noh, see on vana lugu, ja nüüd
on nad igal juhul kõik oma haudades, nii et mis
tähtsust sellel on, kuidas nad sinna jõudsid. Arvan,
et sul pole aimugi, mida sa nägid?»
«Mõne kurjategija piinamist. Ta pidi tegema
tõesti midagi kohutavat, kui ta teod väärivad
tema karistust.»
«Noh, meil on see väike lohutus,» ütles
Dacre, endale hommikumantlit ümber mähkides ja tulele
lähemale kummardudes. «Need VÄÄRISID tema
karistust. See tähendab, kui mul on õigus naise nime
suhtes.»
«Kust võid sa teada tema nime?»
Vastuseks võttis Dacre riiulist vana pärgamenti
köidetud raamatu.
«Kuula vaid seda,» ütles ta. «See on
seitsmeteistkümnenda sajandi prantsuse keeles, kuid ma
püüan lugedes seda üldjoontes tõlkida. Sa
võid ise otsustada, kas olen mõistatuse lahendanud
või mitte.
«Vang toodi Ülemkoja ja parlamendisaadikute ette,
kes olid kohtunikeks, süüdistatuna isand Dreux
d'Aubray, tema isa, ja ta kahe venna, d'Aubray'de mõrvas,
üks neist eruleitnant ja teine parlamendi nõuandja.
Tegelikult oli raske uskuda, et ta oli tõesti teinud nii
õelaid tegusid, sest ta oli malbe ja lühike, heleda
naha ja siniste silmadega. Siiski mõistis kohus, olles ta
süü tõendanud, ta tavalisele ja erakorralisele
piinamisele, et ta oleks sunnitud nimetama oma kaasosalisi,
pärast mida viidaks ta vankris Greve'i platsile, kus ta pea
maha raiutaks, keha hiljem põletataks ja tuhk tuulde
puistataks.»
Selle sissekande kuupäev on 16. juuli, 1676.»
«See on huvitav,» ütlesin, «kuid mitte
veenev. Kuidas sa tõestad, et need kaks naist on üks
ja sama?»
«Ma jõuan selleni. Edasi räägib lugu
ülekuulatava naise käitumisest. «Kui timukas
talle lähenes, tundis naine ta ära köite
järgi, mida mees käes hoidis, ja sirutas otsekohe oma
käed timuka poole, mõõtes teda pilguga
ülalt alla, sõnagi lausumata.» Kas
sobis?»
«Jah, see oli nii.»
««Ta vaatas silmagi pilgutamata puupinki ja
rõngaid, mis olid väänanud nii paljusid
jäsemeid ja põhjustanud nii paljusid piinakarjeid.
Kui ta pilk langes kolmele ämbritäiele veele, mis teda
ootasid, ütles ta naeratades: «Kogu see vesi on siin
selleks, et mind uputada, monsieur. Arvan, et te ei usu,
et minusugune väike inimene suudab selle kõik alla
neelata.» Kas pean lugema piinamise kirjeldust?»
«Ei, taeva pärast mitte.»
«Siin on lause, mis näitab sulle kindlasti, et
siinne ülestähendus on sama stseen, mis sa täna
õhtul nägid: «Hea abbee Pirot, suutmata vaadata
piinu, mida kannatas tema patukahetseja, oli toast välja
kiirustanud.» Kas see veenab sind?»
«Seda küll, täielikult. Selles pole
kahtlustki, see on tõepoolest sama lugu. Kuid kes oli
siis see leedi, kelle välimus oli nii kütkestav ja
lõpp nii kohutav?»
Vastuseks tuli Dacre minu juurde ja pani väikese lambi
lauale, mis seisis minu voodi kõrval. Tõstes
üles pahaendelise lehtri, pööras ta pronksserva
täielikult valguse kätte. Niimoodi paistis graveering
selgem kui eelmisel õhtul.
«Oleme juba kokku leppinud, et see on markii või
markiisi märk,» ütles ta. «Oleme samuti
otsustanud, et viimane täht on B.»
«See on kahtlemata nii.»
«Nüüd panen ette, et teised tähed
vasakult paremale on: M, M, väike d, A, väike d ja
siis viimane B.»
«Jah, olen kindel, et sul on õigus. Näen
kaht väikest d-d üsna selgelt.»
«Mida ma olen sulle täna lugenud,»
sõnas Dacre, «on ametlik ülestähendus
Marie Madeleine d'Aubray, markiis de Brinvilliers'
ülekuulamisest, kes on üks kõigi aegade
kuulsamaid mürgitajaid ja mõrvareid.»
Istusin vaikselt, haaratuna juhtumi ebatavalisusest ja
tõendite täielikkusest, millega Dacre oli selgitanud
selle loo tegelikku tähendust. Ähmaselt meenusid mulle
mõned detailid selle naise elust, tema ohjeldamatust
liiderlikkusest, tema haige isa külmaverelisest ja
pikalevenitatud piinamisest, tema vendade mõrvamisest
üsna tühistel põhjustel. Mäletasin ka, et
tema vapper surm oli teinud midagi tema õudse elu
lunastuseks ja et kogu Pariis oli talle tema viimastel hetkedel
kaasa tundnud ja teda märtrina õnnistanud, olles
vaid paar päeva varem neednud teda mõrvarina.
Üks vastuväide, ja ainult üks, tuli mulle
pähe.
«Kuidas ilmusid tema nimetähed ja ta aadlimärk
lehtri servale? Kindlasti ei kaunistanud ohvrid piinamisriistu
oma keskaegsete aadlitunnuste ja tiitlitega?»
«Mind hämmastas sama asi,» ütles Dacre,
«kuid sellele on lihtne selgitus. Juhtum äratas omal
ajal erakordset huvi ja polnud midagi loomulikumat, et La
Reynie, politseiülem, säilitas seda lehtrit sünge
mälestusesemena. Seda ei juhtunud sageli, et Prantsusmaa
markiis läheb erakorralisele piinamisele. Et timukas
graveeris naise nimetähed lehtrile teisele teadmiseks, oli
kindlasti tema üsna loomulik käitumine.»
«Ja see?» küsisin ma, näidates märke
lehtrikaela ümber.
«See naine oli julm ematiiger,» ütles Dacre
kõrvale pöördudes. «Minu arust näitab
see, et nagu teistel ematiigritel olid ta hambad tugevad ja
teravad.»
Tõlkinud Eva Luts
|