07.08.2002 |
Andres Mäsikäpp
Frankensteini lapsed |
Androidifilmi sünd ja areng
Üsna üksmeelselt loetakse kaasaegse teaduslik-
fantastilise kirjanduse esikteoseks Mary
Wollstonecraft Shelley
1817.a. kirjutatud romaani «Frankenstein ehk Moodne
Prometheus», mis ilmus trükist aasta hiljem. Siiski
arvan mina, et see au kuulub saksa kirjaniku
E. T. A. Hoffmanni kaks aastat varem valminud lühiromaanile
«Uneliivamees» (Der Sandmann). Küllap aga
on otsustavaks siin see, ete ulmekirjanduse maailm on ikka olnud
inglise keele keskne. Nii ehk teisiti -- mõlema teose
teemaks on tehisinimene, tänapäevaselt
väljendudes android. Need kunstinimesed ongi seega
ulmekirjanduse esimesed vaimsed lapsed.
Mary Shelley «Frankenstein» saavutas kohe ilmudes
suure lugejamenu ja varsti seati romaani tegevus ka
teatrilavale. On teada, et 1823. aastal mängiti
«Frankensteini» Londonis 23 korda. Erinevad trupid
lubasid endale seejuures algteosest erinevaid looarendusi,
ilmselt mõjuvama ja teatraalsema elamuse tekitamiseks
pakuti mitmesuguseid efektseid lõppe. Monstrum leidis oma
otsa vastavalt dramaturgi või lavastaja fantaasiale. Mis
puutub Hoffmanni teosesse, siis «Uneliivamehel»
põhineb Léo Delibes'i ballett «Coppélia» (1870)
ja selle süžeed on kasutanud ka Jacques Offenbach
operetis «Hoffmanni lood» (1881).
*
Auruajastuna ajalukku jäänud XIX sajandi
üks viimaseid ande inimkonnale oli kinematograaf, mis
leidis kiiresti rakendamist meelelahutusäri teenistuses,
mis lõi aluse filmikunsti tekkeks. Esimene teadaolev
tehisinimesefilm on Thomas Alva Edisoni toodetud 16-minutiline
«Frankenstein» (USA; 1910), mille lavastas J.
Searle Dawley (kes tegi üle 300 tummfilmi,
põhiliselt ajaloo ja kirjandusklassika ainetel). Koletist
kehastas teatrinäitleja Charles Ogle, teadlase osas
Augustus Phillips. See one-reel film kujutas noort
meditsiiniüliõpilast, kes üritab luua
täiuslikku inimolendit. 1916. lavastas ameeriklane Joseph
W. Smiley esimese täispika Frankensteini-filmi «Life
without Soul», mis tänaseks hävinud. Kreatuuri
kehastas seal filmis Percy Darrell Standing.
*
Kuid lisaks kunstlikult loodud tehisinimese-
müütidele on liikvel ka juudi pärimus
Golemist, millele leidub vihjeid juba nenede pühades
raamatutes, iseäranis hästi on aga tuntud XVI Prahast
pärit rabi Loewi lugu. Savist loodud inimese golemi
tegemise võtsid salateadmiste tundjad ette peamiselt kas
kogukonna kaitseks või rutiinseid majapidamistöid
tegema -- umbes nagu meie krati. Esimese maailma sõja
paiku saavutas see müüt ekspressionistlikus saksa
kinos suure populaarsuse. Lühikese ajavahemiku jooksul
tehti mitu saviinimese-filmi. Esimest korda tõi Golemi
kinolinale 1913. a. režissöör Henrik
Galeen filmiga «Praha üliõpilane»
(Der Student von Prag), mille käsikiri pärineb
Hanns Heinz Ewersilt. Aasta hiljem valmis Galeeni film
«Golem», kus töömehed leiavad kaevu kaevates
Golemi, misjärel teadjad mehed ta elustavad. Juut Aaron
(Galeen ise) paneb ta valvama oma tütre järele, kellel
see ei meeldi ja et minna krahvi peole, kuhu isa teda ei luba,
võtab ta püha kirjalehe golemi rinnast välja.
Kuid Golemi elustanud õpetlane asetab selle tagasi,
misjärel saviinimene pääseb krahvilossi
möllama, nii et lõpuks tuleb ta uuesti lammutada.
Henrik Galeeni puhul tõstetakse esile tema oskust luua
keskaegse juudi legendi ekraaniletoomisel loodud fantaasiarohket
õhustikku. Kolmas Golemi-film «Golem ja
tantsija» (Der Golem und die Tänzerin) valmis
kolm aastat hiljem, lavastajaks Rochus Gliese, kuid erinevalt
oma eelkäijast ei saavutanud see erilist menu. Kuid
järgmise filmi lavastas Paul Wegener, kes eelmistes
linateostes Golemit mängis ise ja kehastas seegi kord
nimitegelast. Stsenaariumi kirjutas ta koos Galeeniga. Paul
Wegener oli oma ajastu suurimaid saksa draamanäitlejaid nii
teatris kui filmis, aastast 1906 töötas ta
legendaarses Max Reinhardti Saksa teatris Berliinis, filmindusse
tuli ta 7 aastat hiljem. Ta oligi üks vähestest saksa
teatrinäitlejatest, kes enne I maailmasõda tundsid
ära kino tulevikuvõimalused. Tema kohta öeldi,
et ta oli tollal ainus, kes sai aru, kuidas kasutada ära
oma võimeid kinokunstis. 1920. a. film «Golem,
kuidas ta tuli maailma» (Der Golem: Wie er in die Welt
kam) räägib loo tagakiusatud juutide kaitsmiseks
tehtud golemist, kes ootamatult armub rabi tütresse. Teos
filmiajaloo seisukohalt mitmeti tähelepanuväärne,
sest selle tegid koos mitmed oma ajastu kinolegendid. Henrik
Galeen kirjutas hiljem veel stsenaariumi Murnau
«Nosferatule» ja Paul Leni «Vahakujude
kabinetile», aga operaatoriks oli oma ala parim Karl
Freund, kes hiljem võttis üles
«Metropolise». «Golemis» tõstetakse
esile ekspressionistlikule kinole omast intensiivset pildikeelt.
Freund lõi selle jõulise valguse ja varjude
kasutamisega. Kolmandat Golemi filmi peavadki kinoloolased
kõigi aegade suurimaks. Helifilmi ajastul tegi oma golemi
filmi prantsuse klassik Julien Duvivier («Le Golem»;
1936), mis on tähelepanuväärne selle poolest, et
see filmiti Prahas koostöös tšehhi kineastidega.
Sisu poolest siia midagi uut ei lisandunud, film jutustas
klassikalise loo rabi Jakobist, kes üritab keiser Rudolfi
valitsemisajal kaitsta golemi abil getoelanikke tagakiusamise
eest. Golemi filme on tehtud ka tänapäeval, ehkki
mitte nii arvukalt kui ehk teiste filmimüütide
uuslavastusi. Mainida võiks ehk Prantsusmaal elava Amos
Gitai üheksakümnendatel tehtud filme, kus kabalistlik
müstika on toodud tänapäeva maailma --
«Golem: L'esprit de l'exil» 1992 ja «Golem: Le
jardin pétrifié» 1993.
Tulles aga tagasi I maailmasõja aegse saksa
filmikunsti juurde, siis tundub, et tollase ajavaimu ja
ekspressionistlike ideedega sobisid hästi lood
tehisinimestest ja inimmasinatest. Muuhulgas tehti 1916. aastal
terve kuueosaline seeria lühifilme homunkulusest,
autoriteks Robert Dinesen ja Otto Rippert.
*
Ja saksa filmiga jätkates jõuamegi ühe
maailma kuulsaima ulmefilmini -- Fritz Langi
«Metropoliseni» -- mis samuti käsitleb
androidide teemat, aga seda hoopis uudsel tasemel. Fritz Langi
(1890-1976) maailmavisioon oli, nagu loomingust järeldub,
sünge ja vaenulik. Inimene oli tema jaoks samahästi
kui nukk pahasoovlikus universumis, mida valitsevad kaos,
allakäik ja vägivald. Langi kunstilised vaated
peegeldasidki ajastule omast ekspressionistlikku, hämarat
ja pahelist maailmanägemist (Leonard Maltin). Olles
saavutanud suure menu ja kuulsuse esimese dr. Mabuse'i ja
Nibelungide filmiga, asuski Fritz Lang lavastama futuristlikku
düstoopiat. «Metropolise» filmimine ja tootmine
Hollywoodile vastukaaluks loodud Saksa UFA-stuudios (mille ta
oleks äärepealt pankrotini viinud) võttis
ühtekokku kaks aastat ja film valmis 1926. Käsikirja
autor oli kuulus stsenarist Thea von Harbou, Langi tollane
elukaaslane ja kauaaegne loominguline partner. Filmi sisu on
lühidalt järgmine: XXI sajandi metropolis on
töölised surutud elama maa all, kus nende
töö- ja elurütmi dikteerivad masinad, kuna
ülemkihi inimesed elavad maapealsetes
pilvelõhkujates jõudeelu. Nii kõrgele kui
linn kerkib, ulatub ta ka maa alla. (Tulevikulinna visioon
olevat Fritz langil tekkinud nähes esmakordsel Manhattani
siluetti ja selle peegeldust vees. Samuti lähtus autor ka
H. G.Wellsi tulevikuvisioonidest, ehkki viimane jälestas
seda filmi). Filmi peategelane Freder (Gustav Frohlich) on rikka
funktsionääri poeg. Ta armub
tööliskeskkonnast pärit Mariasse (Brigitte Helm
alias Gisele Eve Schittenhelm), kellele ta järgneb
alltasandile, kus näeb proletariaadi elu. Ta alustab
sealtpeale võitlust sotsiaalsete reformide eest. Kuid see
ei meeldi kurjale töösturile Rottwangile (Rudolf
Klein-Rogge), kes loob oma varjulises laboris Maria mehhaanilise
teisiku (esimene puhastverd android filmiajaloos) , kes peab
külvama segadust tööliste seas. Robotist
valeprohvet provotseerib töölised mässule.
Järgneb kaootiline vägivald koos üleujutusega,
mis ähvardab hävitada tööliste kodud ja
perekonnad. Segadust püüavad leevendad Freder ja ehtne
Maria. Lõpuks näeb Frederi isa,
suurtööstur Fredersen reformide vajalikkust. «Aju
ja käte vahele peab jääma süda»
kõlab filmi lõpulause. Vaid armastus ja inimlikkus
võivad päästa maailma, umbes sedasama
ütles ka Luc Besson oma «Viienda elemendiga».
«Metropolis» kujutas endast sünteesi
futuristlikust fantastikast ja gooti õudusest, mis olid
imepäraseks tulemuseks ühendatud.
«Metropolis» on pöördumatult
mõjutanud kogu edasist filmiulmet, 1984 tegi Giorgio
Moroder restaureeritud originaalist ka muusikalise variandi, kus
laulsid Freddie Mercury, Adam Ant jt., kuid mida peetakse
vaieldavaks saavutuseks.
*
Ookeani taga aga tollal veel taolisi androidifilme ei
tehtud. Siiski kirjutati 1931. a. uus lehekülg Mary Shelley
romaani ekraniseerimislukku -- James Whale lavastas oma
«Frankensteini», mida peetakse kõigi aegade
klassikalisimaks. Film näitas üsna raamatutruult noore
monstrumi kannatusi. Inglane James Whale (1889-1957) oli
mitmekülgne mees -- ta alustas ajalehekarikaturistina, oli
seejärel näitleja ja lavakujundaja enne kui ta
režissööriks sai. Kuulsust tõi talle 1930.
a. Londonis R. C. Sheriffi antimilitaristliku näidendi
«Teekonna lõpp» järgi tehtud film. Samal
aastal kutsus Howard Hughes ta Hollywoodi oma «Hell's
Angelsile» dialooge seadma. Kuid siiski seostub Whale'i
nimi ennekõike õudusfilmidega. Whale'i
«Frankenstein» oli silmapaistev teos oma kunstilise
teostuse poolest. Herman Ross'i dekoratsioonid ja Kennneth
Strickfadeni kavandatud laborisisustus andsid näo
kuulsaimale Frankensteini-filmile. Whale kasutas rohkesti
kaamera liikumist, näitas lugu läbi monstrumi silmade
ja tema sammude võimendamiseks pidi näitleja kandma
jala otsas asfaldist raskusi. See näitleja oli Boris
Karloff , õieti William Henry Pratt (1887-1969) , kes oli
tolleks ajaks juba karakterrollidega endale nime teinud
õudusfilmides. Ta oli samuti pärit Inglismaalt, kus
teda ootas diplomaadikarjäär, kuid selle asemel oli ta
rännanud välja Kanadasse, kus oli enne näitlejaks
saamist põllutööline. Tema rollide arv ulatub
mitmesajani -- nii A- kui B-kategooria õudusfilmides,
seiklusfilmides, draamades ja westernites. Jack Pierce'i loodud
grimmi Karloffi monstrumile «Frankensteinis» peetakse
igati meisterlikuks. Karloff mängis veel ka järgmistes
Whale'i õudusfilmides «The Old Dark House»
(1932) ja «The Bride of Frankenstein» (1935).
Mõnede kriitikute arvates on just «Frankensteini
pruut parim oma perfektses teostuses. Ometigi oli siin
õudust vähem kui musta huumorit ja paroodiat ja
õusdusfilmi klišeede väljanaermist. Film algab
vaimuka keskusteluga lord Byroni ja Shelley'de vahel. Siis
selgub, et nii dr. Frankenstein (mõlemas filmis Colin
Clive) kui tema loodud olend on põlevast tuuleveskist
pääsenud. Seejärel selgub, et Frankensteini
mentor, dementne dr. Praetorius (Ernst Thesiger) teeb samuti
katseid tehisinimest luua. Kavas on luua monstrumile naine.
Ometi ei rõõmusta selle töö tulemus ka
koletist, kes tõstab kisa: »Ta vihkab mind -- nagu
kõik teisedki!» Erinevalt esimesest filmist, tehti
see oopus juba suure eelarvega, mis laskis Whale'i fantaasial
paremini mõjule pääseda. Peale
õudusfilmide (lisaks eelnevatele veel
«Nähtamatu» 1933 õnnestusid James Whale
komöödiad, kostüümi- ja muud draamad
(«Tagasitulek» Erich-Maria Remarque'i järgi 1937.
Ta tegi ka seiklusfilme («Raudne mask» 1939) ja
muusikali «Show Boat» 1936. Aastal 1941 ta loobus
filmitööst maalimise kasuks. James Whale leiti 1957
uppununa oma basseinist. Tema viimastest eluaastatest tegi Bill
Condon 1998 filmi «Jumalad ja koletised» Ian
McKelleniga peaosas.
1944 tegi Erle C. Kenton filmi «Frankensteini
maja», kus Boris Karloffi koletis kohtub krahv Draculaga
(John Carradine) ja Huntmehe Mr. Talbotiga (Lon Chaney).
Koomiksilaadne lugu.
*
Mitmeid Frankensteini-filme tegi järgnevalt Briti
ettevõte Hammer Films. Produktsioonikompanii, mis
pikki aastaid oli õudusfilmi sünonüümiks,
asutasid 1935 William Hinds (alias Will Hammer) ja Enrique
Carrreras. Alustati kergete komöödiate ja draamadega,
kuni firma läks II maailmasõja ajal pankrotti.
1947.a. tulid nad uuesti turule, mille olid välja kurnanud
ajuvabad väikeeelarvelised thrillerid, millest
paljud põhinesid populaarsetel raadiokuuldemängudel.
1950ndatel muutus Hammeri filmide stiil rohkem seikluslikuks,
mängima palgati ameerika näitlejaid, eesmärgil
oligi äratada Ühendriikide turu huvi. 1955 tegi Hammer
sci-fi-telesarja «The Quatermass Experiment»
järgi täispika filmi «The Quatermass
Xperiment», mille edu üllatas stuudiot ja andiski
tõuke Frankensteini ja Dracula filmide remake'ide
tegemiseks. Sealtpeale sai põhisuunaks õudus.
1957. aastal lavastaski Terence Fisher filmi «Frankensteini
needus» (The Curse of Frankenstein), kus parun
Victor Frankensteinina astus üles Peter Cushing
(intellektuaalne briti näitleja, kes mängis palju
ulmefilmides), aga tema loodud olendit mängis Christopher
Lee. «Me oleme Peter Cushinguga nii palju õudusfilme
teinud, et inimesed arvavadki, et me elame koos koopas»
naljatas Lee kunagi. Ja tõsi ta oli -- näitleja
mängis Hammeri stuudios lisaks Frankensteini-filmidele veel
Draculat, muumiat ja teisi kõhedusttekitavaid kreatuure
omal aristokraatlikul moel. Esimene Frankensteini-lugu polnud
küll eriti hea, sest polnud piisavalt originaalne, vaid oli
kokku pandud varasemate filmide süžeekäikudest.
1958. tuli sellele järg -- «Frankensteini
kättemaks» (The Revenge of Frankenstein).
Meeletu teadlane varjab end siin Dr. Steini nime all ja
hooldekodus, kus ta töötab, hakkavd patsiendid
lõikuslaual oma jäsemeid kaotama. Doktor loob uut
sünteetilist olendit, kellel ta annab neimahinulise
küüraka aju. Samal aastal tegi Howard W. Koch
linateose «Frankenstein 1970», kus Boris Karkoff
mängis professorit! Freddie Francise lavastas 1964. a.
«Frankensteini kurjuse» (The Evil of
Frankenstein), jällegi Peter Cushinguga nimiosas.
Seekord parun Frankenstein leiab oma vaese monstrumi (Kiwi
Kingston), kes on jääpanka külmunud. Parun hakkab
kartma, et olend on pika järelemõtlemisaja jooksul
liialt palju oma aru kasutama hakanud ja palkab
hüpnotisööri, kes teda vaimselt talitseks, kuid
see kelm otsustab koletist enda heaks kasutada. Vana nali algab
uuesti. Järgmise filmi tegi 1967. a. jällegi Terrence
Fisher ja see kandus nime «Frankenstein lõi
naise» (Frankenstein Created Woman). Siin tegeleb
hull teadlane laipade elustamisega ja mõistuse
siirdamisega. Koletist jällegi pole. Ekslikult hukatud mehe
teadvus siirdatakse tema kallina kehasse kes nüüd
hakkab kätte maksma. Peetaks üheks parimaks Hammeri
Frankensteini-filmiks. Fisher ja Cushing jätkavad oma
koostööd 1969. a. filmis «Frankenstein tuleb
hävitada» (Frankenstein Must Be Destroyed).
Selles filmis transformeerub doktor ise monstrumiks. 1970.
tehakse «The Horror of the Frankenstein» -- lavastaja
Jimmy Sangster, nimiosas Ralph Bates. Vana lugu uues esituses.
Järgmine film «Frankenstein and the Monster from
Hell» tuleb 1974. Sedakorda taas Cushing, kreatuur on siin
hiljem Darth Vaderiks saanud David Prowse'i kehastada.
Teisi Frankensteini-filme; «Abbott & Costello Meet
Frankenstein» (1948), Jack Smighti «Frankenstein: The
True Story» (1973). Tehti ka lolle filme, nagu
«Frankenhooker» või «Blackenstein».
Burtoni noorepõlve amatöörfilm oli
«Frankenweenie» -- olnud süngelt naljakas.
Kuid nüüd ka mõnest suuremast
saavutusest:
1990.a. valminud vanameistri Roger Cormani
«Frankenstein Unbound», Brian W. Aldissi
romaani järgi. John Hurt (tulevikuteadlane), Raul Julia
(Frankenstein), Nick Brimble (monstrum).
1973 tegi Paul Morrissey Euroopas «Flesh for
Frankenstein» (tuntud ka kui «Andy Warhol's
Frankenstein»). Filmis, mida on peetud visuaalselt
eemaletõukavaks, üritab meeletu teadlane luua
üliinimeste sugu.
Samal aastal valmis ka Mel Brooksi vaimukas paroodia
«Noor Frankenstein» (Young
Frankenstein), peaosades Gene Wilderi (Frankenstein), Marty
Feldmani (Igor) ja Peter Boyle'iga (kreatuur). Filmis kasutati
autentse 1931.a. filmi laborisisseseadet, mille oli teinud
Strickfaden. Säravas komöödias visatkse nalja nii
vanade monstrumifilmide kui ka Hollywoodi tpppude üle.
Jenneth Branafgi «Mary Shelley's
Frankenstein» 1994. Branagh, De Niro, John Cleese
(professor Waldman). Kõrvuti Whale'i esimese
tööga kõige raamatulähedasem lavastus, kus
peamine õudus peitub olendi enda piinades ja dr.
Frankensteini süümes. Intervjuus, mis eelnes filmile,
ütles Branagh, et tema linatöö peaks hoiatama
inimkonda tehnoloogia, (tollal just Interneti) pimeda
jumaldamise eest -- nii nagu Coppola «Bram Stoker's
Dracula» allsõnumiks oli AIDSioht.
1990 -- Tim Burtoni «Edward Scissorhands» --
tundlikeim Frankensteini lugu. Vana leiutajana Vincent Price --
vana õudukaäss.
Samuti ka kõik Pinocchio ja Buratino filmid ning
«Võlur Ozi» lavastused (sealgi mitmed
androidid).
*
Tänapäeval kohtab pea igas tulevikuainelises
ulmefilmis mõnada enam või vähem
inimesesarnast masinat --nagu R2-D2 ja 3PO
«Tähesõdades või Bishop
«Alienis». Lisaks veel poolorgaanilisi masinaid --
küborge, nagu Robocop või Terminaaator ja
igasuguseid muid kunstlikke inimolendeid. Kuid nüüd
väike ülevaade tähtsamatest
robotifilmidest, mis järgnesid
Metropolisele».
1949 tegi ingilsie režissöör Bernard Knowles
filmi «The Perfect Woman», Britilik farss
sellest, kuidas teadlane loob oma nõbu eeskujuks
võtte sünteetilise naise. Too kuultuab ennast
ideaalseks naiseks. Järgneb jant, sest robot ja
pärisnaine hakkavad teineteisena esinema.
Kuid 1951 tegi Orson Wellesi filmide toimetaja ja hilisem
tuntud filmimuusikalide («West Side Story» ja
«The Sound of Music») lavastaja Robert Wise
novaatorliku ulmefilmi «The Day the Earth Stood
Still», mis on kõigi aegade parimaid
tulnukafilme. Filmis maandub Washingtoni lendav taldrik, millega
saabub kosmosekülaline Klaatu (Michael Rennie).
Intelligentne ja empaatiavõimeline kosmosemees teeb palju
inimeste mõistmiseks ja nende vahel rahu sobitamiseks.
Meie planeedile saabudes on Klaatul ihukaitsjana kaasas
hiiglaslik robot Gort (Lock Martin), kes on varustatud
laserrelvade taoliste seademetega. Intelligentselt lavastatud
linateos andis suure panuse ulmefilmi arenguloosse.
Põhineb Harry Batesi jutustusel «Farewell to the
Master» (1940).
Samas valmis 1953 Ameerikas film «Robot
Monster» (rež. Phil Tucker). See oli
tüüpiline B-kategooria ulmefilm surmakiirtega
ründavatest Marsi robotitest.
1956 lavastas Fred M. Wilcox ulmefilmi «The Forbidden
Planet», mis kujutas endast ilmaruumi ülekantud
Shakespeare'i «Tormi»: XXIII sajand. Komandör
Adams (Leslie Nielsen) saabub päästemissioonile
Altair-4-le, hust ta leiab eest prof. Morbiuse (Walter Pidgeon),
tolle tütre (Anne Francis) ja roboti Robby. Paralleelkujud
Prosperole, Mirandale ja Arielile. Robby on
kõrgtehnoloogia tippsaavutus, kelle ülesandeks on
seda privaatparadiisi valvata. Tegemist on ulmefilmi kullafondi
kuuluva teosega, milles meisterlike (omas ajas) eriefektide
kõrval näeb ka head draamakunsti.
1971 valmis «Kosmoseodüsseia» eriefektide
loojal Douglas Trumbullil linatöö «Silent
Running», peaosa Bruce Dern. Kõrgelt
hinnatud filmis on Maa hävinenud, aga elu eoseid
säilitab kosmosejaamal olev aed, mille aednikel on abiks ka
robotid. Filmi mõte on selles, et inimene peab ise suutma
oma rassi päästa. Kaasstsenaristiks Michael
Cimino.
Oluline samm androidifilmides oli Michael Crichtoni
«Westworld» (1973). Tuleviku teemapargis
põhjustab tehnilne rike androidide mässu, kes
hakkavad külastajaid küttima. Yul Brunner näitab
ammu enne Arnoldit, missugune on mõrtsukandroid. Selle
järjeks sai 1976. a. «Futureworld».
Lavastaja Richard T. Effron, osades Peter Fonda, Blythe Danner,
Yul Brunner. «Westworldi» järg, mille tegevus
toimub aastal 1986. Teemaparki on laiendatud.
1975 Ira Levini romaani järgi vändatud filmis
«The Stepford Wives», on ühe Connecticuti
linna mehed vahetanud oma naised androididest koopiate vastu
välja. Režissöör Bryan Forbes.
Kuid suurim ja mitmetahulisim tänapäeva
androidilugudest on ikkagi Ridley Scotti «Blade
Runner» 1982, director's cut 1991). Erinevalt
Philio K. Dicki romaanist, mille idee võiks olla
inimeseksolemine, lahkab film postmodernistlikult Frankensteini-
müüti. Vihjeid nii Shelley'le kui Hoffmannile (silma
kujund, copa). Stsenaristideks olid Hampton Fancher,
David Peoples («Unforgiven», «12 Monkeys»)
ja Darryl Ponicsan. Futuristliks chandlerianaks nnimetatud
filmis leidub vihjeid ka selllel, et pearahakütt Deckard
võiks ise olla android. Seda näitab näiteks
uuemas variandis sisalduv nn. Ükssarvikuunelm ja origami,
mille Bryant kokku voldib. Räägitakse, et filmi kuuest
versioonist kahes on see kindel. Ridley Scotti film takerdus
ainelistesse ja tehnilistesse raskustesse, näiteks
kavandatust avakaader pidanuks olema «Viienda
elemendi» stiilis näodat mitmetasandiline
liiklusummik. Film on mõjustanud nii Õhtu- kui
Hommikumaa ulmekino, aga Dicki teosele sarnaneb rohkem Atlantis
Alliance'i televisioonisari «Total Recall 2070».
Meiegi kinodes jooksnud «Short Circuit»
(rež. John Badham; 1986) on tüüpiline
sinisilmne film heast robotist. Pikselöök kahjutab
militaarroboti Number 5 programmi, nii et ta muutub
inimsõbralikuks ja abivalmiks. Kaks aastat hiljem tehti
sellele ka järg.
Robot, sedakorda paheline, on tegelaseks ka Steven M.
Lisbergeri tulevikusaagas «Slipstream» (1989),
mis räägib tuulekummardajate tsivilisatsioonist.
Tüüpilises 80ndate noorteulmekas «Weird
Science» (John Hughes, 1985) loob teismeline arvutia
abil oma unustuste tüdruku. Midagi sarnast «Electric
Dreamsile».
1986 Wes Craveni «Deadly Friend».Osades
Matthew Laborteaux ja Kristy Swanson. Omamoodi Frankensteini-
film. Noor arvutigeenius Paul on kolinud uude linna, mille
vaikses atmosfääris loob ta roboti Bee Bee, kes on
küll mõtlemisvõimeline, aga veidi totter.
Paul loob suhted naabritüdruku Samanthaga, kes kannatab isa
vägivaldse käitumise all. Isa tõukabki
tütre trepist alla . too langeb koomasse. Paul siirdab
roboti aju tüdrukule. Tulemuseks jõuline ja hirmus
kättemaksja. Filmi on nimetatud «Frankensteini
pruudi» ja «Lühise» hübriidiks.
1987 «Making Mr. Right» lavastaja susan
Seidelman, osades John Malkovich ja Ann Magnuson. Malkovich on
teadlane, kes teeb endast klooni nimega Ulysses. Kui tollel,
nagu ta loojal jääb puudu emotsioonidest. Romantiline
komöödia -- s.t. rohkem vist naistekas kui ulme.
1988 «Cherry 2000». Lavastaja Steve de
Jamatt, osades Melanie Griffith ja David Andrews. Kultusfilmiks
kujunenud linaloo tegevus toimub postapokalüptilises
maailmas (kõrb nagu Mad Maxi loos). Vapper
naispalgasõdur (Griffith) aitab oma yuppiest
sõbral leida uut keha tolle robotist
girlfriendile. Actionkomöödia.
*
1980ndatel aastate ulmefilmides tuligi uue teemana sisse
inimese ja masina piir. Filmides hakati näitama
küborge -- küberneetilisi organisme -- inimese ja
masina sümbioosvormi. James Cameroni 1984.a.
«Terminator» siinkohal tutvustamist ei vaja,
nagu ka mitte selle järg. Võimas verstapost
androidifilmide ajaloos, mõjutusi oli muidugi saadud
«Mad Maxist» ja ka Carpenteri «Assault on a
Precinct 123» («I'll be back»).
1987 tegi erootikat ja vägivalda armastav hollandlane
Paul Verhoeven Hollywoodis läbimurde filmiga
«Robocop». Koomiksilaadses loos saab fataalselt
vigastatud politseinikust (Peter Weller) küborg, kes asub
võitlema korrumpeerunud Detroidi allilmaga. Filmile on
tehtud kaks järge, neist esimese lavastajaks Irvin Kershner
(1990)
1989 tegi Albert Pyun oma «Cyborgi» Van
Dammega peaosas ja nüüdsest olidfuturistlikes
põnevikes kindlal kohal isamaised võitluskunstid.
Küborgsõdalaste teemat jätkas Roland Emmerich
«Universal Soldieriga», filmile on tehtud
tänaseni neli järge.
1990 Richard Stanley poolt lavastatud
«Hardware» oli väikeseelarveline, aga
korralik ulmefilm. Futuristlik thriller. Sõjatsoonist
toodud taparoboti osad panevad ennast ise kokku ja masin hakkab
inimesi jahtima. Sünopsis sarnaneb seega Terninaatori-
loole. Osades Dylan McDermott, Stacey Travis, Iggy Pop (Angry
Bob).
1991 «Eve Of Destruction».
Režissöör Duncan Gibbins, osades Renée Soutendijk
ja Gregory Hines. Dr. Eve Simmons (Verhoeveni täht
Soutendijk) loob küborgi enda näo järgi. See on
raevukas sõjaandroid, kellel on sees tuumapomm. Samas
kannab ta endas ka oma looja tumedamaid tunge.
1993. a. film «Josh and S.A.M.» (Billy
Weber) jutustab loo Strateegiliselt Arendatud Mutandi
siseheitlustest perekonnnas, kuhu ta on müüdud.
Aastal 1999 valmis lastefilmide meistril Chris Columbusel
Asimovi-ekraniseering «Bicentennial Man». Klassikalise
loo peategelast, inimeseks saada soovivat androidi Andrew'd
kehastas Robin Williams. Paraku teeb staar seda liiga
rõõmsameelselt ja ühe roboti kohta liialt
elava miimikaga. Näeme, et koguperekomöödia pole
žanr, mis seeda lugu võiks veenvalt jutustada.
Möödunud aastal valmis Steven Spielbergil film
«A.I.: Artificial Intelligence», mille aluseks
on Brian W. Aldissi lühijutud «Supertoys Last All
Summer Long» (1969), «Supertoys When Winter
Comes» (2001) ja «Supertoys in Other Seasons»
(2001). Õieti oli see lahkunud S. Kubricki projekti
lõpetamine. Film on tüüpiline «E.T.»
stiilis pisarateväänaja. Mis paistab põhinevat
Carlo Collodi Pinocchio-lool, mida on esitatud vihjetega
Spielbergi senisele loomingule. Eks siin näe Spielbergi
lähenemist androidide teemale. Peaosades Haley Joel Osment
-- David ja Jude Law -- Gigolo-Joe.
*
Eestiski on tehtud kaks ulmefilmi, kus võib
näha androide. Kumbki neist ei jää oma
kvalitrrdilt alla maailmakinole ega anna seeläbi
põhjust häbenemiseks.
1978 sai teoks Stanislaw Lemi lühiromaani
«Juurdlus» (Rozprawa; 1968) järgi tehtud
kinofilm «Navigaator Pirx»/«Piloot Pirxi
juurdlus». Poola-Eesti ühisfilmi lavastas Marek
Piestrak, kelle suhted «Tallinnfilmiga» jätkusid
veel kahe linateose näol. Kosmoselaeva komandör Pirx
(Sergei Desnitski) lähetataks eohtlikule retkele Saturni
rõngaste vahele, lisaülsandena peab ta katsetama oma
meeskonna hulgas olevaid androide. Klassikalise detektiivloo
taustal, kus selgitakse välja, kes meeskonnaliimstest on
tehisinimesd, vaagitkakse tõsiselt tehisintellekti suhet
inimliku eetikaga. Nauditav teos, heliloojaks muuseas Arvo
Pärt.
Järgmisel aastal aga valmis Grigori Kromanovil Arkadi ja
Boriss Strugatskite romaani ««Hukkunud
Alpinisti» hotell» ekraniseering, mis oli filmitud
peaasjalikult Pamiiri mäestikus. Vaataja kohtab siin
väikses mägihotellis varjuvaid kosmosetulnukaid,
kellest osa on sünteetilist päritolu. Nagu enamus
Kromanovi teoseid, on sellestki saanud kultusfilm ja mitte
asjata -- sisu toetab suurepärane pildikeel. Muusika
autoriks Sven Grünberg.
Artikli aluseks on Estcon 2002-l esitatud ettekanne
«Frankensteini jäljed kinolinal. Androidiulmest
filmis».
|