26.06.2002 |
Siim Veskimees
Kõver mets |
Keskusesse jõudmise ajaks olin ennast siiski
natuke kogunud. Võtsin postkontorist kaugekõne ja
mul vedas: sain teada, et Kroux on arhiivis, helistasin sinna ja
seal oli (ilmselt ta tuttav) tädi lahkesti nõus teda
toru otsa kutsuma; muide, hääle järgi otsustades
oli sel tädil aastaid kakskümmend...
«Kroux, kus on Vainamäe kabel?»
Kümme sekundit kostis torust vaid traatide suminat, siis
pahvatas ta: «Kust sa selle nime said?»
Piilusin kohalikke tädikesi, kes olid kiviks tardunud ja
jõllitasid mind ümmarguste silmadega.
«Ma ei saa praegu seletada,» laususin
hädiselt.
«Oota.»
Ootasin.
«Võta kaart,» jõudis Kroux
lõpuks toru juurde tagasi. «Vanapa piiskopi
kroonikad... aga see sind ei huvita... Kirjeldab seda,
lähtudes Igrise jõest ja vanast
vallamajast...»
«Lühemalt.»
Ta ohkas ja nimetas koordinaadid.
«Kui sa ei leia, otsi idast... või pisut
kirdest,» märkis ta veel. «Kusagil seal peab see
olema.»
Tegin kaardile pliiatsiga märgi, tänasin teda ja
viskasin toru hargile. Juba numbreid kaardi servale kirjutades
teadsin, et objekt asub traadiga piiratud alal, meie
salapärasest kaksikaiaringist umbes kaks kilomeetrit kagus.
Maksin tädile nõutud hinna ja lahkusin
postkontorist, tunne selline, et too mutt haaras telefonitoru
veel enne, kui õieti uksest välja sain. Silmitsesin
minuti kaarti ja ajasin siis masinale hääle sisse.
Taevas oli tumehall, õhus keerles üksikuid valgeid
helbeid ja hakkas juba kergelt hämarduma, kuigi kell oli
umbes kolm -- seegi lühike talvehakupäev oli
pöördumatult läbi ning ma pidin kiirustama.
Külaserval oleksin peaaegu pidurdanud -- mulle
näis, et too salapärane folklorist, Jaan Rebane,
silmitseb mind eemalt puude alt. Mida ta seal tegi? Juhuseid ei
ole olemas. Jälgis ta mind? Ent ma võisin ka eksida
ja talle seal järgi jooksma poleks ma niikuinii hakanud,
nii et sõitsin edasi.
Suundusin vallakeskusest kagusse, kus Metsa kolmemeetrisest
hulga viletsam okastraataed ümbritses teisi, arvatavasti
palju tavalisemaid hüljatud sõjaväeobjekte. Tee
lõppes kohe sealsamas, tühjade aknaaukude ja
sisselangenud katustega kasarmute juures, edasi läksid vaid
vanad rattajäljed, mis mind eriti ei aidanud, nii et pidin
maastikul orienteeruma üldiste pinnavormide järgi.
Loen seetõttu päris heaks tulemuseks, et leidsin
juba peale pooletunnist otsimist kesk üht räämas
võserikku hoone, mille ajahambast puretud, kuid endiselt
väärikas profiil eristus rabavalt noist jubedatest
tellistest ja betoonist käkerdistest, mille rõlge
maitselagedus vene armee olemust ja suutlikkust vägagi
adekvaatselt peegeldas.
Peatasin auto kabelist paarikümne meetri kaugusel,
ronisin välja ja võtsin endale paar minutit
ringivahtimiseks, kuulatamiseks ja... khm --
nuusutamiseks, et ümbritsevast pilti saada. Miski ei
liikunud ja esialgu ei leidnud ma ühtki märki, et
keegi seal viimastel aastatel üldse liikunud oleks.
Lumesadu oli pisut tihenenud, ent maha langenud helbed sulasid
kohe ja äbarik sompus videvik, mida põhjamaalased
millegipärast «päevaks» nimetavad,
tõotas kesta veel paar tundi. Hõre
mõnehektarine puudesalu oli tegelikult hüljatud
surnuaed. Üksikud hauasambad seisid veel püsti,
seltsiks roostes autovrakid ja muu koli, muidu aga võis
harvade vanade puude vahelt näha igas suunas päris
kaugele.
Ma ei pea end ise eriliseks militaristiks, kuigi keskmise
vedelvorstiga võrreldes ma seda ilmselt olen. Igatahes,
nagu eespool juba mainitud, tean ma, mispidi relv käes
käib; pealegi on parim viis pahandusi vältida nende
vastu valmistuda. Mul oli TT taga vöö vahel, teise
kannika peal seltsiks käänispea-jahinuga,
nüüd võtsin autost pumba, kontrollisin, et see
on laetud ja padrun rauas, kinnitasin taskulambi toru külge
juhuks, kui tuleb midagi pimedas otsida, ja olin valmis.
Jäin siiski veel korraks kõhklema. Mul olid
püssi padrunites vaid «tavaline» seatina. Ma ei
olnud meie «päkapikkude» pihtasaamist
soomustläbistavaga tegelikult võtnud
tõsiselt, ent ega mul midagi selle vastu ei olnud, et
automaat edaspidi just nendega laadida... Paraku oli Pille jutt
minus hulga uusi mõtteid tekitanud ja ma ei olnud enam
milleski kindel.
Ent peale paarisekundist jalalt jalale tammumist sai
sissejuurdunud ratsionalism võitu ja ma hakkasin minema.
Esimestel meetritel tundsin end tobedana, siis lõi
treening välja ja ma libisesin vaikselt ühe
jämeda sammaldunud tüve tagant teise taha, liikudes
lagedal kiiresti ja ebaühtlaselt, tardudes varjus ja lastes
pilgul ringi käia. Kabel oli igivanast murenevast
paekivist, seinad suuremalt jaolt terved, kui mitte arvestada
paari mahakukkunud karniisikivi. Akendest sisse ma ei
näinud, need olid kas lootusetult määrdunud
või hoopistükkis kinni löödud. Korraks
kihvatas sees, kui nägin igivanu raame ja klaase, mida
kattis niiskusest pundunud vineer, aga muinsuskaitse jaoks ei
olnud mul aega. Hoonel oli ainult üks ukseava ja uks ise
oli raske, heas korras ja paksu plekiga üle
löödud. Tegin ümbruskonnas veel ühe tiiru,
otsides maapinnalt ja mujalt võimalikke jälgi.
Leidsin neid piisavalt -- inimese ja koera omi, aga need
ei öelnud mulle rohkem, kui et see paik ei ole sugugi nii
hüljatud kui esmapilgul paistis. Ka kabeli uks osutus
petlikuks, sest selle juurde tagasi jõudes veendusin
kahekümne sekundiga, et seda on hiljuti avatud --
lukk oli uus ja terve ning hingedelt ei voolanud alla mitte
niiskus -- neid oli õlitatud. Nõrgaks
kohaks osutus hoopis vastus, mille paari jalahoobiga seinast
kätte sain.
Hoones oli pime. Tõmbasin ukse lahti ja
süütasin lambi. Ootasin mõned sekundid ja
viskusin siis edasi, valmisvaadatud nurka. Miski ei liikunud.
Veel kiire ring lambiga, siis ühe kasti varju.
Nüüd oli mul võimalik ruumi vaadelda ja selle
minutiga adapteerusid ka silmad. Nina
«läbipuhumisest» väljas oli vist kasu olnud,
sest hämmastusega tõdesin, et ruumis oli
rääsunud praelõhn. Siin oli keegi hiljuti
söönud -- järelikult elanud? Mitte
tingimata, ent ma ei suudaks kujutleda kedagi, kes sellisesse
paika pidu pidama tuleb...
Ruumi keskel oli suur musta ehituspapiga kaetud laud, selle
kohal tagurpidi keeratud rist ja keset lauda suur liud. Tegin
ruumis tiiru, igaks juhuks kontrollides, et viibin seal
tõesti üksi, vaatasin üle aknad juhuks, kui
muudkaudu kiiresti lahkuda tuleb, ja asusin siis kummalist musta
altarit ja liuda uurima. Liual olid praejäänused.
Mõistatasin, mis kummaline religioon küll siin oma
ohvrisöömaaega pidas ja silmitsesin luid,
püüdes aimata, mis loomaga tegu. Nendes
jäänustes oli midagi piinavalt tuttavat... Ma ei tea
tagantjärele, mis hetkel mulle koitma hakkas, mida ma
õieti näen. Ma ei olnud tundnud mingit
hingeliigutust, nähes Zagorno-Karabahhi külade
tänavatel vedelevaid tursunud laipu; oli väga vastik,
kuid ma jäin täiesti teovõimeliseks, kui
käsigranaat ühel meie kaasvõitlejal sisikonna
ruumi laiali paiskas, ent seda liuda vaadates hakkas mul paha.
Seal lebasid praetud ja söödud inimlapse
jäänused...
Auto signalisatsioon hakkas lõugama. Sekundi murdosaks
vihastasin, et kuradi halb õnn -- on ju signa
teinekordki ise lahti läinud -- ent siis adusin, et
siin sellega arvestada ei tohi. Olin ühe pika hüppega
uksel ja viskusin enne edasitormamist kiiresti piidalt piidale,
pilguga paremalt-vasakult kontrollides, et keegi mind sealsamas
ei passi. Jõudsin siiski vahejuhtumiteta auto juurde ja
-- relvatoru ümbrust katmas -- vaatasin oma
sõiduriista üle. Esimesel ringil tundus kõik
korras olevat, ent tegin veel ühe tiiru, kuna olin vahtinud
rohkem ümbrust kui autot. Siis leidsingi, et keegi on
proovinud tagaluuki avada. Sõraga.
Vaatasin veel kord ringi ja võtsin mõttes
arvesse kohad, kus inimene võiks redutada. Mind
märkamatult kirbule võtta --
rääkimata ligihiilimisest -- polnud seal nii
lihtne, ent potentsiaalseid varitsuskohti leidus siiski
piisavalt.
Tegin, nagu ei saaks tagaluuki võtmega lahti, avasin
juhiukse, otsisin mingi kruvikeeraja, toetasin püssi auto
külje najale ja kummardusin nokitsema. Püüdsin
sel moel neid sitapäid, kes võisid veel
läheduses passida, mind ründama ahvatleda. Mu lootused
täitusid, sest varsti nägin ümaral roostevabal
käepidemel peegeldumas liikuvat varju. Ootasin, et see
lähemale tuleks ja teritasin kõrvu, kuid tasase
kruusakrigina asemel lajatas eemalt tuttava aktsendiga
hoiatushüüe: «Olav, selja taga!»
Kirusin mõttes, astusin sujuvalt sammu kõrvale,
pöördusin ja tõstsin püstoli. Olin selle
juba autos käepäraselt ette vöö vahele
torganud ja kaitseriivist vabastanud, mõeldes
mõrult, et toruots on detsimeeter munadest ja
täpselt õigele poole...
Tüüp oli veel üle kümne meetri eemal ja
sõrg oli tal löögivalmilt peos püsti. See
oli raskesti määratletavas vanuses tüüpilise
prükkari välimusega mees -- räpased
dressipüksid ja veelgi räpasem nailonjope, alkohooliku
kuhtunud keha ja sisselangenud lõust -- ja ta
jäi mind üsna totralt vahtima, suutmata otsustada,
mida edasi teha.
«Tule nüüd ilusti siia!»
Ta ei liikunud. Heitsin kärme pilgu üle õla,
kust Jaan Rebane lähemale ruttas. Tal oli veel oma
viiskümmend meetrit tulla. Astusin sammu kõrvale ja
viskasin veel ühe kiirpilgu üle õla, et
veenduda, kas ma nägin esimesel korral ikka õieti
-- meie folkloristil oli revolver peos. Prükkar
seisis endiselt liikumatult.
«Siia!»
«Tševo? Ja ne panimaju...»1 Mees ei
liikunud ikka, vaid hakkas selle asemel kõva
häälega ja suhteliselt seosetult hädaldama.
Muigasin algul, arvates, et ta üritab etendada kustunud
mõistusega süüdimatut inimvaret, kuid taipasin
siis, et ilmselt püüab ta kellelegi märku anda
või liikumise müra summutada. Mu üksildane
luurekäik oli üle kasvanud lausa rahvakogunemiseks ja
madal profiil võis üle parda minna, nii et
tulistasin talle jalge ette maha.
«Marss, siia!»
Hädaldamine jätkus, ent lask oli tüübi
mõistmisvõimet oluliselt parandanud -- ta
nihkus vastutahtmist lähemale, tõstes ka
ühtlasi käed, paremas endiselt sõrg.
Täheldasin teatud üllatusega, et ei saa enam aru
ühestki kaltsaka sõnast, see polnudki nagu enam
kõne, vaid meenutas pigem mingit poolmeloodilist
manamist.
Olin pea iga sekund ka ümbrusele kõrvalpilgu
heitnud ja nüüd sai seegi tasutud -- tabasin
liikumise endast paremal ja viskusin instinktiivselt maha.
Raksatas lask ja rikošett lõi ühest hauasambast
killu välja. Vaevalt kolmandiksekund hiljem kostis selja
tagant teine lask ja sellele vastas valukisa sealtpoolt, kust
mind oli tulistatud. Hetk hiljem maandus mu kõrval
sõrg, paisates üles liiva. Veeretasin end laskja
suhtes auto taha ja tõusin põlvele. Prükkar
põgenes põigeldes, tulistasin talle järele ja
tabasin kolmanda lasuga. Ta röögatas kilavalt ja
kukkus, ajas end aga kohe üles ja vankus ühe puu taha.
Eemal, sadakond meetrit kabelist paremal, tekkis mingi
liikumine, kärgatasid lasud. Kuulid vilistasid kusagil,
igatahes minust turvaliselt kaugel, ja kui ma auto tagant
välja piilusin, seisis Jaan tolle samba taga, kus oli
peitunud esimene laskja, ja tulistas revolvri tühjaks eemal
põgenevate kujude poole. Läkitasin ka oma viimased
neli laengut neile järele, samal ajal ümber auto
püssi juurde nihkudes.
Jaan laadis revolvrit, sestap kulutasin ka ise paar sekundit,
et püstolisse uus magasin sisse lükata, relv
kaitseriivistada ja vöö vahele panna. Oli veel kraadi
võrra hämaramaks läinud, ent vaadet segasid
kõige rohkem kabeli ümber voogavad hõredad
udujoomed. See, kellele mina pihta olin saanud, püsis puu
taga, kust tal kuhugi minna ei olnud ja see, keda Jaan oli
tulistanud, lamas veritsevat jalga hoides lagedal. Jaan
võttis vasaku käega maast tolle tegelase
parabellumi, uuris seda, pani riivi ja libistas endale
mantlitaskusse. Ootasin, kuni ta sellega valmis sai ja
võtsin siis ta enda hoolikalt kirbule.
«Pane see revolver nüüd ilusti maha.»
Ta mõõtis mind viis sekundit tusaselt ja asetas
siis relva käepäraselt ühe hauaplaadi lamedale
tipule.
See, mis minus nende viimaste minutitega oli tärganud,
ei olnud tavaline raev. Need, kes tegid seda seal kabelis, ei
kuulu inimsoo hulka. Ka need, kes sellest teavad ja midagi ei
ütle, ei kuulu inimsoo hulka. Olin endast väljas,
kiiretest arusaamatutest sündmustest segaduses ja ei saanud
kedagi usaldada. Mingis kontekstis sai Jaan sellest õieti
aru, sest hakkas aeglasel mõõdetud toonil
rääkima:
«Me oleme loodetavasti ühel poolel. Sündinud
on midagi kohutavat, aga sina trambid ringi nagu
marutõbine commandos ja sellel võivad olla
ettenähtamatud tagajärjed.»
«Sa teadsid, mis siin on?»
«Mis siin siis on? Vana kabel...»
«Lõpeta teesklus, neetud!» Mu hääl
katkes. Ta uuris mind ning veendus ilmselt, et olin piisavalt
näinud ja nähtust aru saanud.
«Mina seda ei teinud. Ma... Ma üritan leida ja
takistada neid, kes seda tegid.»
Ta vaikis.
«Jah?» õhutasin teda.
«Sa ei peaks end siia segama...»
«Bullshit. Mis siin toimub? Kes sa õieti
oled?»
«Ma ei tohi sulle vastata. Ja meil oleks parem siit
kiiresti lahkuda.»
Astusin paar sammu lähemale, kindla kavatsusega tal
püssipäraga hambad kurku lüüa, ja ta
tõstis käed kaitseks näo ette.
Peatusin. «Ei, mitte nii.» Langetasin püssi ja
osutasin toruga ta revolvrile. «Sul on kaks
võimalust -- räägi või
võta relv.»
Ta vaatas mu poole ja kõhkles.
«Võta relv!» Mul ei olnud vaja eriti
teeselda, mu hääl võnkus püüdest end
valitseda ja sõrm võbeles päästikul.
Ta ohkas. «Sa ei usu...»
Vaikisin ja ootasin.
«Ma töötan NSA juures. Kas sa tead, mis see
on?»
«Ameerika luureorganisatsioon.»
«Meil on kokkulepe venelastega, et me aitame
jälgima... jälgida seda piirkonda. Siin toimub asju,
mis sarnanevad kõige rohkem X-files'ides toimuvaga. Sa
muidugi tead seda seriaali? Kas ma jätkan?»
Noogutasin. See oli nii absurdne, et selle taga võis
isegi midagi olla. Ma ei naernud. Kaarel oli vigastatud, Ellu ja
ta laps olid kadunud, mingid kaltsakad olid meid asja eest,
teist taga tulistanud ja liud mustal altaril oli juba ise
piisavalt ebareaalne. Tahtsin teada, kuhu ta välja
jõuab.
Ta otsis sõnu. «Vahel juhtub inimestega kummalisi
asju. See on seotud ühe või teise kohaga. Venelased
ehitasid ühele kohale siin aia ümber ja proovisid
uurida. Nüüd, kokkuleppel Eesti valitsusega, olen mina
siin. Muide, meil oleks ehk parem jätkata seda juttu
kusagil mujal?»
Vaikisime taas veerand minutit. Siis ta jätkas:
«Tegemist on valitsustevahelise kokkuleppega. Ma ei
tööta konkreetselt mitte kellegi poole heaks. Sinu
sekkumine...»
«Bullshit,» viskasin tüdinult.
«See mind ei huvita. Kes nad olid? Kust ma nad leian? Mis
juhtus Kaarliga? Kus on Ellu?» Sõnad takerdusid
korraks suus. «Oli see tema laps?»
Ta kõhkles uuesti, skaneerides pilguga rahutult
ümbrust. Olin ka ise seda teinud, kuid näha polnud
muud, kui et kabeli ümber lainetas nüüd üsna
tihe udutomp.
«Me peaksime tõepoolest siit kiiresti
lahkuma.»
«Miks?» tahtsin teada. «Ja mis haavatutest
saab?»
Ta vaatas mind hetke mingi kõleda lõbususega,
pomises midagi oma nina alla, siis ohkas: «Hilja. Kas ma
võin nüüd oma relva võtta? Well,
asi on selles, et teisedki peale nende...
scavengers...» («Prükkarid,»
ütlesin talle ette) «...ei taha, et me siin oleme ja
ma eelistaks oma revolvrit omada see aeg.»
Noogutasin lühidalt. Ta kloppis kõigepealt
puhtaks oma millalgi mahatoetatud põlve, võttis
seejärel relva ja asus seda üsna snobistlikult valge
taskurätikuga puhastama. Astusin läbilastud jalaga
tegelast korraks lähemalt uurima. Nädalase habeme ja
ärajoodud lõustaga kaltsukubu oli mingisuguse rihma
abil suurema verejooksu kinni saanud ja istus näost
kahvatuna ühe kivi najal. Nägin sealtsamast, et see,
keda mina olin tulistanud, oli ikka veel oma puu taga. Ma ei
olnud ka Jaani hetkekski silmist lasknud, teda küll enam
otseselt kirbul hoidmata. Kui ma tema poole tagasi läksin,
hakkas ta ise rääkima:
«On üks jõuk. Nad usuvad... saatanasse.
Satanism. Nad viivad end transsi ja soovivad saada
üleinimlikku jõudu, ohverdades ristimata last. Neis
ei ole kõik korras, aga meid huvitab, mis on siin taga,
miks nendega nii juhtub?»
«Mustlased?»
«Mustlased? Jah, vist küll... nii ilmselt kohalikud
ütlesid. Nad ei ole mustlased. Elule jalgu jäänud
inimesed; vanasti öeldi -- paadialused.
Prükkarid. Mõned ühinesid jõuguga alles
hiljuti. Nad on ohtlikud.»
«Oli see Ellu laps?»
Ta kõhkles hetke, ja ma plahvatasin:
«Räägi, mees! Kui ma su valelt taban, siis
löön sul vähemalt hambad kurku. Ja ma vannun...
ükskõik mille nimel, et kui sa sellega seotud oled,
siis teen su tümaks! Mida sa, kurat, keerutad? Kus on Ellu
ja Susanna?»
Ta suunurk tuksatas. Adusin järsku, et ta peab olema
professionaal. Küllap ta oli juba taibanud, et oli mind
seal auto tagaluugi juures asjata lolliks pidanud ja hoiatanud,
kõike muud -- kuni relva puhastamiseni --
oli ta aga teinud elukutselise vaistliku perfektsusega. Kuidas
ta siis lasi end kirbule võtta? Järelikult me
olimegi ühel poolel? Miks ta tahtis mind siit minema saada?
Et mulle kuidagi selgeks teha, et pean nähtust vaikima, ja
mind mängust kõrvaldada? Siin oli muidugi
võimalus kauplemiseks. Aga ma ei tohtinud seda meest
alahinnata, sest kui ta tõesti oli USA valitsuse
teenistuses, pidi ta päris palju oskama ja teadma.
Enne, kui ta vastata jõudis, hakkas esimene kaltsakas
eemal puu taga karjuma ja tormas siis longates ja veritsevat
külge kinni hoides kabeli poole. Jälgisin teda
sihikuga.
«Ära lase,» napsas Jaan kiiresti. Kogu kadus
uttu, ja mõni sekund hiljem kostis sealt pikk loomalik
õudus- ja valukisa, mis läks üle korinaks ja
lõppes siis järsult. Vaatasin kulme kergitades Jaani
poole, kes ignoreeris mu sõnatut küsimust
vaevutajutava, pisut kohatuna tunduva lõbususega ja
vastas hoopis eelmisele küsimusele:
«Ei, ma olen kindel, et see ei ole Ellu laps.
Õigemini on see loogiline järeldus. Kadunud on veel
üks laps. Krutaja Triin, kui see sulle midagi
ütleb?»
«Olen seda nime korra kuulnud.» Milline oli seos
Pille ja Jaani vahel?
«Ta ema oli joodik. Mul... ma... see on pikk jutt. Mul
on tõendeid, et see Krutaja oli nende satanistidega
kuidagi seotud... võib-olla mitte otseselt. Ja see laps
seal oli suurem. Susanna oli väiksem. Ma võin
muidugi eksida.»
«Sa teadsid sellest siin... Sa mõõtsid
teda.»
Ta muigas kurvalt. «Ja fotografeerisin ja võtsin
tükikesi näidiseks. Sa ei kujuta ette, mida ma
kõike näinud olen... ja läbi elanud.» Ta
andis mulle peaga märku jääda auto taha, kus ma
niigi olin, ja nihkus ise kuus-seitse sammu kõrvale,
ühe tüve taha.
«Nii et see on tõesti laps...» ei suutnud ma
ütlemata jätta.
Ta ringivilanud pilk jäi mul häiritult pidama.
«Sa olid nii veendunud?»
Oli minu kord ebamääraselt noogutada. «Silmad
nägid, järeldus oli... aga sellist asja
uskuda...» Taandusin pisut ja toetusin seljaga vastu autot,
sest mul hakkas jälle paha.
«Ellu on pastori tütar, ta laps peaks olema igal
juhul ristitud?» meenus mulle järsku.
Jaan vaatas mind kaastundlikult ja irvitas nüüd
varjamatult: «Kas sa tõesti usud, et sel on
tegelikult vähimatki tähtsust?»
Ta vinnastas revolvri ja tõi vasaku käe parema
randmele toeks. Ta õieti ei pööranudki mulle
enam tähelepanu, puurides valvsa pilguga udu.
Kabeli läheduses muutusid eristatavaks kaks tumedat
varju. Esimesel hetkel näis, et tegu on suurte koerte
või huntidega, siis aga tõusid nad püsti ja
meie poole liikusid ebaloomulikult pikkade hüpetega umbes
kahemeetrised halli karusnahka rüütatud kogud. Edasine
toimus väga kähku. Jaan pidi endapoolsega ise hakkama
saama, sest jõudsin parasjagu relva tõsta ja
korralikult sihtida, jõudes veel täheldada, et neil
on nagu koeramaskid peas. Sõdur, kes imetleb vaenlase
rõivamoodi, on surnud sõdur. Pigem automaatselt
vajutasin päästikule. Distants oli kahanenud
vähem kui viiele meetrile ja sellelt kauguselt on
võimatu mööda lasta, seda enam, et mul olid
laengud üle ühe kartetš ja kuul, ja peale lasku
oleks ründaja rindkere pidanud välja nägema nagu
sõelapõhi, nagu ka selg, sest need rasked haavlid
lendavad näiteks metsseast läbi. Tüüp aga
mörises vaid, vankus pisut jalgadel ja tuli siis edasi.
Teine laeng. Ta koperdas taas tahapoole, ent sai tasakaalu
tagasi ja jätkas tulemist. Olin juba peale esimest lasku
arvanud, et tal on ehk soomusvest, kuid sellisest lööb
suurekaliibriline kuul läbi. Tal pidi olema kõrgema
klassi kaitse. Kolmanda laengu, jälle haavlid, saatsin
talle näkku. Lendas karvatuuste ja midagi tumedat, ta
möirgas, ent jätkas tulemist. Midagi oli
nüüd väga viltu. Ega mul muud teha polnud,
järjekordne laadimisliigutus -- ja tuld!, seekord
kuul näkku, toruots oli tulija lõustast juba vaevalt
vaksa kaugusel. Oli muidugi hämar, ent kuul näis
temast läbi minevat, ja selle asemel, et veel kord
tulistada, virutasin talle püssipäraga. Sellel oli
rohkem mõju -- ta lendas selili, ent hakkas end
kohe jälle püsti ajama. Peast lipsas läbi, et
halva unenäo moodi päev kogub aina tuure, sest need
neli lasku oleksid pidanud peatama ka ründava dinosauruse.
Õnneks polnud mul aega masendusse langeda, jätkus
muudki tegemist. Olin kõrvalt kuulnud, et ka Jaan
tulistas kaks korda, ent mul polnud aega vaadata, kuidas tal
läheb. Nüüd raksatas kolmas revolvrilask ja kogu
mu jalge ees haaras endal rinnust, kähises vaikselt ja
vajus maha tagasi. Kuni ta suremisega ametis oli, jõudsin
ringi vaadata ja fikseerida, et ka teine ründaja lamab
liikumatult.
Tardusime, relvad tõstetud, valmis järgmiseks
rünnakuks. Oli juba üsna hämaraks läinud,
nii et nähtavus polnud enam suurem asi. Keegi tormas eemal
pimeduses, kuulsime jalgade tatsumist, ent nägime vaid
varje nelja-viiekümne meetri kaugusel puude vahel. Siis
jäi kõik vaikseks ja liikumatuks.
Kummardusin meie ründajaid uurima, kuid Jaan
kähvas: «Get back!»
Ta sihtis hoolikalt ja tulistas mõlemale kuuli
pähe.
«Vii auto eemale. Umbes sada meetrit.»
Kummardusin siiski enne korraks neid lamavaid kogusid uurima
ja märkisin silmanurgast, et Jaan jälgis mind natuke
lootusetul ilmel, ise kiiruga revolvrit laadides. Laipadel ei
olnud koeramaske ega karusnahkseid kombinesoone. Need seal maas
olid libahundid. Olid, lamasid ja jooksid verd --
ümberlükkamatu fakt, mis vilistas mu arvamusele
taoliste ebausu sünnitiste võimalikkuse kohta.
Muide, nad meenutasid hunti ainult «näo poolest»,
sest nende jalad lõppesid selliste sõrmede
(või varvastega), mille põhjal oleks võinud
neid hallikarvalisteks gorilladeks pidada.
Kaalusin, kas süüdata lamp, et neid paremini
näha, kuid Jaan mõistis mu kavatsust ja raputas
keelavalt pead.
«Kas sa saad nii, et ka auto laternaid ei
süüta?»
Noogutasin. «Vajad sa lampi?»
Ta raputas pead ja andis märku kuulatada. Keegi liikus
taas kusagil kaugemal pimeduses. Jaan vaatas kiiresti taha ja
panin alles nüüd tähele, et hauaplaadi najal
istunud haavatu on kadunud.
«Mine!»
Ajasin auto eemale ja kiirustasin tagasi, käigu pealt
püssi laadides. Poolel teel sain Jaaniga kokku.
«Läksime,» tahtis ta minust
mööduda.
«Aga...»
«See ei ole sinu mure.»
«Me ei saa ju ometi laipu siia niisama vedelema
jätta! Ja ma tahan neid lähemalt vaadata.»
Astusin edasi, oodates iga hetk selja tagant käsklust
seisma jääda. Seda ei tulnud, Jaan hoopis järgnes
mulle.
Laibad olid kadunud. Uurisin maapinda, algul niisama ja siis
lambivalgel, ning tundsin ennast järjest tobedamalt.
«Mis sa nendega tegid?»
«Ma ütlesin, see pole sinu mure.»
Oli juba üsna pime, udu oli hajunud ja kui valgusvihk
libises üle pärani kabeliukse, olin kindel, et laibad
on sinna peidetud. Ent mul ei olnud mingit tahtmist seda uurima
minna.
Aga Jaaniga ei olnud ma veel lõpetanud...
«Lepime kokku, et enam ei sihi teineteist?» kuulsin
oma selja taga asjaosalise pehmet tooni, enne kui mõtte
lõpuni jõudsin mõelda. «See teeb
närviliseks. Läheks ehk korraks minu poole, Undva
tallu? Pisut brändit? See kulub ära.»
Mu õlad vajusid longu. Korraga olin lihtsalt
väsinud ja segaduses. Noogutasin ja
pöördusin.
«Mis need su püstolis olid?
Hõbekuulid?» küsisin, kui auto poole tagasi
kõndisime.
Ta raputas pead. «Depleted uranium, kuidas iganes
see eesti keeles võiks olla.» Ta otsis taskust ja
ulatas mulle ühe padruni, mis väljanägemiselt oli
küll igatpidi tavaline 0.357-ne Magnum.
«Need vist ei ole enam satanistid?» turtsatasin
seda talle tagasi andes.
«Ei.»
«Mis need siis on? Ma usun, et sa pead oma loo tagasi
võtma ja uue jutustama.»
«Jah.»
Olime jõudnud auto juurde.
|