Neid, kes surevad noorelt, armastab jumal.

Etso surus otsaesise vastu vihmast märga kivi. Selle jahedus leevendas tuikamist meelekohtades, kuid ei summutanud hääli:

«Etso, tule ujuma! Ma ei taha üksi minna! Tahan koos sinuga!»

«Kuidas see ometi juhtus?! Nad olid ju kahekesi! Annike ei läinud poisist sammugi eemale...»

Kõige valjemini kõlas Annikese isa vaikimine.

Annike oli Etso parim sõber. Ainuke sõber. Nad mängisid koos, ehitasid onne ja parvetasid mõnikord salaja Hülgesaarele. Külas nendevanuseid ei olnud, nad olid kahekesi ja kuulusid üksteisele. Peaaegu nagu vend ja õde, aga nende vahel oli midagi enamat.

Etso oli tänulik, et Annikese isa ja ema nende salajastest mängudest ei teadnud. Need lõid erilise lähedusetunde, mida saladuse hoidmine süvendas. Annike oli tema oma... üleni.

Kalda talu vanas küünis oli neil heina sees pesa. Seal oli nii soe, et riideid ei läinud vajagi.

Poiss mõtles heinalõhnalistele sosinatele, sellele, kuidas Annikese keha hõõgus. Kujutluspilt oli nii elav, et ta võis tüdruku naeru peaaegu kuulda.

Annike ei näinud surnud välja, kui ta kaldale toodi. Isa võttis tüdruku sülle ja viis ta mööda karjamaad üles, koju.

Etso tajus, et see äraviimine oli lõplik, sellisena ei kuulunud Annike enam talle. Üks päev maailmas, kus Annikest ei olnud, oli talumatu. Selliseid päevi oli ees hirmutavalt palju, üksteise järel ootamas, et oma hallis mõttetuses üle Etso veereda.

Kivi kriimustas otsaesist. Valu viis mõtted mujale. Etso lõi peaga vastu kivi. Veel kord. Ja siis veel kord. Esimene verepiisk, mis otsaesiselt voolas, segunes esimeste pisaratega. Ema ütles, et mehed ei nuta, aga Etso ei nutnudki, vaid karjus nagu loom ja rand kajas hirmunult vastu.

Peale raevukat vastuhakku tuli tuimus. Poiss kulges uimases äraolekus ja klammerdus pisiasjadesse: märkas üllatusega, mis maitse on vanal leival ja mõtles selle üle, istus veeämbrite ees ja silmitses kopsiku emaileeritud vart, unustas ennast terveks pärastlõunaks aknaklaasil jooksvaid vihmaniresid vaatama. Matusepäeva saabumist ta ei märganudki.

Etso alistus äraolevalt, kui ema talle tärgeldatud valge särgi ja piduliku ülikonna selga pani. Kui ema poisi juukseid kammis, oli peeglist vastuvaatav nägu oma hajameelsuses peaaegu tõsine.

Siis sai ta korraga aru, mida nad tegema lähevad. Tuimuse kaitsekiht kadus ja reaalsus muutus jälle peaaegu talumatuks.

Esimesel omapead jäetud hetkel põgenes Etso metsa. Jooksis mööda põllutaguseid kaasikuid Kalda heinaküüni ja puges seal pessa.

«Annike...» Sosin oli harras palve. «Annike, palun, ära sure!» Ta kordas seda algul läbi kurgus valutava nutu, pärast üha unisemalt, kuni magama jäi.

Kui ta ärkas, oli juba öö. Annike oli maetud. Pesa aga oli soe ja täis tüdruku lõhna. Etso kargas püsti. Annikese lõhn oli nii elav ja hõõguv, see tähendas midagi! Lõhn ei saanud ilma tüdruku eneseta nii elus olla...

Siis korraga tuli selgus: Okasroosike! Annike ei olnud surnud, ta ainult magas ja ootas printsi, kes teda päästma tuleks. Etso pidi kiirustama.

Tegutsemises oli tohutu kergendus. Lootuses veel suurem.

Küüniuks kääksatas, kui Etso suveöösse sukeldus nagu säravate silmadega nirk.

Rohutirtsud siristasid läbilõikavalt. Leesi surnuaia õhk oli angervaksade ja elupuude lõhnast raske, aga jahe ja sõbralik. Meretuul silitas Etso nägu. Ta oli ärevil ja kummaliselt rõõmus ning see rõõm peegeldus vastu isegi surnuaiamaastikult. Suveöölõhnad rääkisid temaga selgelt ja tungivalt.

Tööriistakuuri uks ei olnud lukus, seda hoidis ainult puupöör. Etso leidis lühikese varrega istutamislabida. See oli poisi jaoks jõukohasem kui hauakaevajate tööriist, mis oli peaaegu sama pikk kui ta ise.

Annikese hauda ei olnud raske leida: värske lillekuhil paistis kaugele silma.

Etso ladus pärjad hoolikalt haua kõrvale virna, paljastas liiva ja hakkas seda otse valge puuristi alt kühveldama.

Pealtpoolt oli liiv pehmem ja Etso polnud väsinud. Mida edasi, seda raskemaks läks. Labidavars hõõrus pöidlakülgedele villid ja need hakkasid valutama, kui liiv marrasnahale kogunes ja kaevamisel hõõrus.

Väljas läks aina valgemaks. Linnud hakkasid laulma.

Kui Etso labidas vastu kirstukaant lõi, oli poiss rampväsinud. Õõnes kopsatus andis jõudu juurde ja ta puhastas palavikulise kiirusega kirstu liivast, surus sõrmed kaane alla ja tõmbas.

Annike lebas valgete läikivate pitside vahel, seljas pidulik kleit, mida Etso polnud varem näinud. Tüdruk oli nii võõras, et Etso sattus hämmeldusse. Mängukaaslase tavaliselt õhetav nägu, mille ilme oli muutlik nagu kevadine ilm, oli liikumatu ja sinakasvalge nagu oleks see savist voolitud ja üle värvitud.

Ometi olid nad jälle koos. Ja ta oli ikkagi Okasroosike. Etso sirutas käe välja ja puudutas Annikese nägu. See oli ootamatult külm. Ta pigistas silmad kinni ja surus huuled surnu põsele. See oli niiske, ja hirmutava maitsega, mis tuletas meelde rasket haigust ja kibedate rohtude lõhna. Poiss vaatas tüdrukule pingsalt otsa ning hetkeks tundus, et surnu ripsmed liigahtasid. Või siiski mitte?

Paistis, et põsemusist ei piisanud Okasroosikese äratamiseks.

Nad olid muuhulgas ka «seda» varem proovinud, aga midagi head selles ei olnud. Keelele jäi veider vesine maitse ja pealegi purskas Annike naerma ja puhus Etsole naeru kurku.

Aga kui see oli Okasroosikese äratamise reegel, siis tuli seda täita. Ja kuigi Annike tookord naerma hakkas, oli selles ikkagi olnud midagi erilist. Ainult et nüüd olid ta huuled külmad ja niisked nagu tükk poest toodud sealiha. Ja see lõhn... Üle Etso kukla lendas tahtmatu värin.

Ta sulges silmad ja puudutas huultega Annikese suud.

Midagi ei juhtunud.

Ja siis juhtus kõik.

Kui Etso järgmisel päeval koju jõudis, pidulik ülikond määrdunud, vaikides, kuid aeg- ajalt veidralt naeratades, viis ema ta linna.

Etso harjus heasoovlikkust õhkuvate arstitädidega, mõne aja pärast oskas ta neile päris hästi vastata. Põhiliselt selleks, et ema rahustada. Ema oli murelik ja see tegi Etso kurvaks. Samas ei osanud poiss emale seletada enda üksindust, rääkimata sellest, mida ta iga päev ootas. See oleks pannud kõik need heatahtlikud arstitädid heatahtlikkusest üle keema ja muutnud ema veelgi murelikumaks.

Etso ei kavatsenud sellest kunagi kellelegi rääkida. See polnud teadlik otsus, vaid enesestmõistetav tabu. Saladus, mis hoidis end ise salajas.

Ta teadis, et saab õhtul Annikesega kokku. Oli tarvis ainult oodata, kuni kõik teised magama jäävad, ja ta leiab Annikese enda kõrvalt.

«Sa oled päriselt tagasi?»

«Muidugi päriselt.» Annike näpistab Etsot, nii et hommikul on poisi käsivarrel sinine plekk.

«Aga mitte päris päriselt? Hommikul lähed sa ju jälle ära?»

«Nii on lihtsam.» Annike on hetkeks kurb, aga see kaob ta näolt järgmise naeratusega.

Aga ta oli tõesti tagasi ja nii igal öösel, mil Etso teda igatses. Etso igatses alati. Annike oli Etsole kõik, mida sõber ja tüdruk võib ühele poisile olla. Ja veel midagi, aga selle kohta ei olnud sõnu. Nagu aitaksid tabud end ka õigete sõnade puudumisega saladuses hoida.

Etso vastupanust hoolimata otsustasid vanemad arstide soovitusi kuulda võtta ja linna jääda. Et poiss saaks omavanustega suhelda ja leiaks uued sõbrad.

Etso ei suhelnud omavanustega ega leidnud uusi sõpru.

Linn rusus Etsot, kes oli harjunud vaikuse, vabaduse ja rahuga, mida pakkusid rand ning ümberkaudsed sood ja metsad. Seal oli kõik enesestmõistetav, ta kuulus sinna ja oli oluline, linnas oli ta mitte keegi. Ta ei leidnud ühist keelt ühegagi oma neljakümnest uuest klassikaaslasest, tõmbus endasse ega suhelnud lõpuks üldse kellegagi. Mõned korrad anti talle selle eest peksa. Ta lõi vastu äkilise ja hoolimatu raevuga, mis ajas tülinorijatele tavaliselt hirmu nahka, ning ka kaklejad õppisid temast eemale hoidma.

Tihti juhtus, et Etso ei läinud kooli, vaid sõitis bussiga linnaserva ja hulkus seal, kuni oli aeg koju tagasi minna. Linnaäärne mets mõjus koduselt, kuigi polnud siiski puutumatu; kuuskede all vedeles prahti, mis muutis metsa võlujõu haavatavaks, kohati peaaegu olematuks. Tihti tõi tuul temani maanteel sõitvate autode hääli. Ta ihkas sügavat laant, mis oleks linnast nii kaugel, et miski sealt temani ei ulataks.

Etso oli õnnelik, kui sai nädalavahetuseks maale, ja tõmbus kurjavõitu kaitsekihi alla, kui pere pühapäeva õhtul tagasi linna jõudis. Linn oli vaenlane. Kõik, kellega ta pidi seal kokku puutuma, olid vaenlased.

Õnneks olid ööd ja õnneks oli temaga Annike. Annikesega koos oli lihtne leida kunagist vabadust.

Siis avastas Etso raamatud ning põgenes nendesse. Ta ei nõudnud enam nii sageli, et nad maale tagasi läheksid, ja vanemad arvasid, et poiss hakkab kohanema. Tegelikult käis ta raamatuid lugedes lihtsalt «ära» ja linn ei seganud teda enam nii väga.

Raamatud olid veel üks tee Annikeseni. Piisas sellest, et reaalsuse piirid lagunesid, kui Annike oli sealsamas. Mõnes raamatus oli maagia, mis lõi samasuguse silla Sinna, nagu unigi. Annike tuli alati, kui Etso silla avas.

Nüüd ei hulkunud ta poppi tehes enam linnaservas, vaid ronis keldrisse ja võttis poolelioleva raamatu kaasa. Ta peitis end kastide taha ning luges madalast aknast langeva valguse paistel.

Annike seisis sealsamas ta selja taga -- Etso tundis juba lõhnast, millal ta tuli -- ja pani talle käed ümber kaela.

Raamatute lummus viis Etso loogilise jätkuna Taaralinna kooli. Sealt leidis ta endalegi üllatuseks mõttekaaslaseid ning avastas, et tema üksindus ei olnud enam nii jäägitu. Oli inimesi, tõeliseid, elavaid inimesi, kellega ta oskas ja tahtis suhelda.

Ann oli üks neist.

Ann tundus oma heledate juuste ja hallide silmadega metsikuvõitu haldjana. Ta oli energiline, etteaimamatu ja sageli lausa väsitavalt tujukas, aga see meeldis Etsole. Erinevalt Annikesest, kes jäi nukulokkidega plikatirtsuks, oli Ann oma värskeltpuhkenud naiselikkuses salapärane ja ligitõmbav. Ta viis Etso mõtted ikka ja jälle valusale teemale: Annike oli endiselt väike tüdruk, samal ajal kui Etso polnud ammu enam laps. Nad olid nii lähedased, et varem ei pannud nad seda tähelegi, aga nüüd, kui poiss Anni nägi... veelgi enam, temaga iga päev kokku sai: loengus, raamatukogus, kohvikus. Mõnikord käisid nad kinos ja üha sagedamini Toomemäel jalutamas.

Pahatihti juhtus, et Etso öösel Annikest ei kutsunud. Soovis küll talle mõelda, aga vaimusilma ette joonistus Anni nägu. Nagu iseenesest hakkas Etso keha kuumama. Ta fantaasiates segunesid kujutluspildid Anni naiselikust kehast mälestustega Annikese lähedusest, Kalda heinaküüni soojusest ja lõhnadest ning lapsepõlvesaladuse erutusest. Uni tuli pärast kiiresti, kuid oli rahutu: ta nägi, et hulgub mööda metsa, aga ei olnud kindel, kas Anni või Annikest otsides, ning kartis, et kui ta kedagi kohtab, on see just see, keda ta ei otsinud.

Unemaailm tundus esimest korda ohtlikuna.

Nad jalutasid Toomemäel. Ilm oli jahe. Tibutas kerget seenevihma. Anni külmad sõrmed olid Etso pihus soojas. Nad ei olnud juba pikka aega lausunud ühtegi sõna, sest õhus oli midagi, mis muutis iga hetke maagiliseks.

Etso oli lugenud, kuidas see käib. Pikas vaikuses sisaldus väljaütlemata sõnade eelaimus, tüdruku lähedus pani vere kiiremini käima, see kõik oli nii, nagu ta seda ette kujutas. Ainult hääl tundus selles vaikuses nii vääritu, et ta ei saanud sõnagi suust ja häbenes köhatada.

Etso oli tänulik, et peale nende polnud mäel kedagi.

«Selle puu all seal,» mõtles ta, aga lükkas sinna jõudes otsustava hetke edasi -- järgmise ja siis ülejärgmise pargipuuni, kuni märkas allee teises otsas vanameest, kes neile vastu jalutas. See otsustas asja.

«Annike!» puterdas Etso ja surus tugevasti tüdruku kätt. «Ann!» parandas ta ennast ruttu ja punastas veel rohkem. Õnneks ei teadnud tüdruk, et ta Annikese all kedagi teist silmas pidas.

Et see pidi nii raske olema!

«Ann! Ma armastan sind!» See kõlas abitult ja vabandavalt ja Etso oli valmis sealsamas maa alla vajuma. Ta peaaegu lootis, et Ann ta välja naerab, kuid too hüppas pealtnägijatest hoolimata talle hoopis kaela. Jahmununa heitis Etso kõõrdpilgu lähenevale jalutajale.

Ilmnes, et neid oli nüüd kaks. Esimene, taamal nähtud vanem mees, jätkas muheledes oma teed.

Teine peatus Etso kõrval.

Väikese tüdruku näol oli vihagrimass. Kaame nägu, huuled paljastatud hammaste kohal kitsasteks kriipsudeks tõmbunud, silmad... nagu kaks kiiskavat kivikildu.

«Sa kutsusid mind!» sosistas lummutis ja Etso mõistis alles nüüd, et tema ees seisis Annike. Lapsepõlvekallima nägu oli moondunud kiskjamaskiks.

Õudusunenägu, kus Etso otsis ühte, aga leidis teise, oli tõeks saanud. Ta oli küll märganud, et õhk oli muutunud maagiliseks, kuid polnud sellest õieti aru saanud. Alati ei olnud raamatuid vajagi, et Sinnamaale silda luua, mõnikord piisas selleks ka lihtsalt millestki... . Ta oli teadmatult silla avanud ja lisaks Annikest kogemata nimepidi kutsunud...

«Ma... ma eksisin,» sosistas Etso haledalt.

«Mi-da?» See oli hoopis Ann, kes neid sõnu kuuldes Etso kaelast lahti lasi. «Mis sa sellega öelda tahad?» Annikest nägemata vaatas ta tüdrukust lihtsalt läbi. Tema nägu oli üksainus õnnetus ja etteheide.

«Sa... eksisid!? Sa... sa oled lihtsalt siga!» Ann pööras selja ja jooksis üle Inglisilla.

«Kas sa tuleksid talle ka järele, kui temaga nüüd midagi juhtuks?» sisistas Annike ja kadus. Aga hetk enne seda pööras ta näo Inglisilla poole ja Etso teadis, et ta ei läinud Sinna tagasi.

«Ann! Oota!» Koos kõnevõime taastumisega vabanes Etso tardumusest ja sööstis tüdrukule järele. Ta sai Anni kätte, haaras tal kõvasti ümbert kinni ja ei jätnud enne, kui tüdruk oli andeks andnud.

«Kelle viirastust sa siis ikkagi nägid?»

Ann lebas Etso kõrval ja oli õnnetuseks nii ärkvel kui olla saab. Tiigi ühika pisike tuba oli peaaegu üleni nende voodit täis, kuuvalgus muutis kõik värvid hallikassinisteks ning alasti tüdruk valgete linade vahel oli nagu marmorskulptuur Veenusest, kes on kivilainete vahel ellu ärganud.

See ei olnud esimene kord, kui Ann seda küsis. Etso oli andekspalumise tuhinas ennast unustanud ja öelnud, et nägi Anni selja taga viirastust. «Kelle?» oli Ann rivaaliohtu tundes kohe pärinud, endal silmad uudishimust selged. Etso kuulus Annile ja ta ei kavatsenud teda kellegagi jagada.

«Kust mina tean, keda!» pomises Etso, aga Anni polnud niisama lihtne petta.

«Ütle ikka!» Ann puges Etsole kaissu nagu kassipoeg ja tihkus õnnetult: «Sa lihtsalt ei saa minu eest midagi varjata, muidu rikud sa kõik ära.»

Etso surus tüdruku enda vastu. Kui ta Annist kõvasti kinni hoidis, leevendus kaotusehirm ja ta tundis ennast peaaegu rahulolevana.

Koos. Kahekesi. Naisega, kes näeb välja peaaegu selline, nagu Annike oleks võinud olla. See tähendas korraga nii palju, et Etso otsustas rääkida.

Ta alustas kobavalt, otsides sõnu ja sobitades neid loosse, mida ei olnud varem kordagi jutustatud, aga pikapeale leidsid sõnad endale õige koha või Etso lihtsalt leppis nende piiratusega.

«Ma arvan, et ma ei kartnud. Tegin seda kohuse pärast, sest olin kindel, et ta selle peale ellu ärkab. Aga kohusetunne oli ainult alguses.... see venis pikemaks, sest ... ma lihtsalt.... ei tahtnud lõpetada. Mingil hetkel muutusid ta huuled soojaks. Siis märkasin, et ta suudles vastu. Ja nii me siis... Ei, ausalt, see kõlab veidralt.

Ma ei tea, kaua see kestis. Mõnikümmend sekundit võib-olla, aga võib-olla tund... Siis sirutas ta käe välja ja puudutas mu pead. Tegi silmad lahti. Ta oli täiesti olemas -- see polnud mingi mõttelage zombi, vaid Annike ise.

Ta hoidis kätt vastu mu pead ja kõverdas sõrmi. Nagu käsi ei tahaks sõna kuulata. Lõpuks sai ta ühe juuksetuti pihku ja tõmbas selle pea küljest lahti. See pidi valus olema, aga ausõna, ma ei mäleta seda. Ilmselt ei pannud tähele.

Siis pani ta silmad kinni ja kõik oli nagu enne. Kuidagi ma teadsin, et pean kirstu kinni panema ja mulla peale kühveldama. Ma ei mõelnud mitte kui midagi ega mäleta isegi seda, kuidas ma sealt koju sain.

Ja siis... järgmisel õhtul oli ta olemas, niipea, kui ma üksi jäin. Hommikul ütles ta, et peab midagi paluma. Et ei saa muidu enam tagasi tulla. No ja ma siis andsingi. Ma oleks aasta otsa pea peal seisnud, kui ta oleks palunud, kolm veretilka oli selle kõrval köömes.

Sellest alates olime me peaaegu igal öösel koos.

Aga nüüd oled mul sina ja ma ei taha midagi muud.»

Ann usaldas neis asjus oma sisetunnet ja uskus seetõttu iga ta sõna. Välja arvatud ühte: et Annike enam Etso juures ei käi. Kahtlus kurnas ta peagi lõplikult ära.

«Ma ei suuda seda rohkem kannatada!» teatas ta järjekordse tujuhoo lõpetuseks. «Temast tuleb lahti saada, kas mõistad? Ta on ju mingi jubetis. Kummitus. Luupainaja! Ta on ammuilma surnud ja sina oled suureks kasvanud! Sa kas oled selles asjas minuga või jääd üldse ilma minuta ja jutul lõpp.» See oli ultimaatum ja Etso pidi nõustuma, kui ta sellise valiku ette seati.

Nad ootasid, kuni läks täiesti pimedaks ning tuled ümberkaudsete talude akendes kustusid. Öö oli kõle ja tuuline, segamist ei olnud neil karta. Ainult hullud hulguvad sellise ilmaga öösiti ringi.

Leesi surnuaia raudvärava ees seisis raske tabalukk, kuid kiviaed oli nii madal, et sellest võis ilma suurema vaevata üle ronida.

Iidsed pärnad sirutasid oma raagus oksi vana kiriku poole, mis mustas surnuaiatee lõpul nagu hoiatus. Vasakut kätt paistsid viltused raudristid: Etso vanavanemate ja nendegi vanavanemate hauad läbisegi Annikese esivanemate haudadega. Need ei tervitanud Etsot, nagu varem, vaid hoiatasid: «Vaata ette, poiss, omadele ei lase me liiga teha.»

Ta leidis Annikese haua kohe üles, kuigi oli seal ainult ühe korra käinud. Väike kivi oli sammaldunud ja haud hooldamata. See tegi haiget. Siis tuli talle meelde, et ka tema on ju tulnud minevikuga lõpparvet tegema.

Tööriistakuuri puupöör kriuksus samamoodi, nagu kolmteist aastat tagasi. Labidad seisid samas kohas. Ainult et nüüd ei vajanud Etso enam väikest labidat, hauakaevaja tööriist oli palju käepärasem.

Nad kaevasid vaikides -- Etso sügavalt mõttes, Anni närimas veider armukadedus ja uudishimu.

Uudishimu tõukas tagant, nagu oleks see täiesti juhitamatu. Hetkeks sosistas miski alateadvuses, et parem kogu see lugu sinnapaika jätta ja unustada, kuid see polnud enam tema võimuses -- see painas meeli nagu tõeline needus.

Labidas puutus vastu sisselangenud kirstulaudu. Liivane pind oli hoidnud neid täielikust kõdunemisest, aga lauad olid siiski nii pehmed, et need tuli ettevaatlikult kõrvale pühkida.

Teadmine, mis laudade alt nähtavale tulla võib, ei vähendanud vaatepildi koledust. Tilluke luukere, hambad irevil, liha olematuks mädanenud, aga veidi riidekudet kontide vahel ikka veel alles.

Ann tundis, et hakkab kohe oksele. Ent siis märkas ta, et luukere parema käe ämbliksõrmede vahelt paistis tume tomp ja see mõjus kainestavalt. Miks ta oli arvanud, et juuksesalk mulla all kolmeteistkümne aastaga ei määndu?

Esimene puudutus oli võimatult jälk, aga kuidagi sai ta selle tombu siiski kätte. Uhtus kontsõrmed nõia käest küsitud veega üle ja surus nende vahele kuivatatud koirohuõisiku, nagu õpetatud, toppis siis tombu värisevate kätega kilekotti ja ronis hauast välja.

Esimesed labidatäied, mis ta luudele lennutas, olid kantud põlevast soovist need kiiremini kinni katta. Miks ta neid küll näha tahtnud oli? Anni pilku vältiv Etsogi tundus kaugem kui kunagi varem -- kahvatu, sünge ja vaikiv.

Tegelikult polnud neil kummalgi sel hetkel teise jaoks sõnu.

«Etso, ära nüüd vedele, tule ujuma!» Ann prantsatas liivale ja pani oma märja käe Etso kõhule.

«Vesi on vapustavalt soe!»

Nojah, Etso teadis seda niigi. Täna lihtsalt ei viitsinud.

«Pa-alun tule siis nüüd!» Ann püüdis teda külili nügida -- ta oli masendavalt järjekindel, kui ta midagi tahtis. Aga Etso oli õppinud lihtsalt mitte tähele panema. Pikapeale väsis isegi Ann. Nagu seegi kord -- ohkas teatraalselt, mossitas hetke ja jooksis siis vette.

Etso kuulis plartsatust ja solistamist ning sulges päikesest rammetuna silmad.

Soojus silitas keha ja andis vaevatud ajule puhkust. Oli hea lebada ja mitte millelegi mõelda. Mõtlemine tähendas mäletamist, eneseõigustusi ja kahetsemist. Ta oli sellest väsinud. Parem lihtsalt silmad sulgeda ja olla... niisama.

Korraga tajus ta, et juba mõnda aega oli ümberringi täiesti vaikne.

Päikeserammestus kadus ja Etso kargas jalule. Ta ei näinud esimese hooga Anni, kuid silmas siis vees ujuja peanuppu.

Ann oli kaldast kaugele läinud, kuigi polnud hea ujuja. Aga seal ta nüüd oli ja liikus üha edasi avamere poole.

Korraga kuulis Etso hääli:

«Ta ei läinud poisi juurest ju sammugi eemale!»

«Nad olid alati koos! Poiss hoidis Annikesel ilusti silma peal, ma olin tema pärast päris mureta.»

«Kus Etso siis oli? Miks ta ei aidanud?»

Ta mäletas, et Annike oli järsult vee alla kadunud. Ta ei näinud tüdrukut, ta sukeldus, aga vesi oli hägune. Ta otsis. Ta tõusis pinnale, hüüdis, sukeldus jälle... Ta ju ei teadnud, et hoovus on tüdruku lihtsalt järgmisesse muuli kandnud ning et too oli seal peaaegu põlvekõrguses vees... nägu allapoole, nagu siis kui nad pommi mängisid.

Ja siis Annikese hääl:

«Etso! Me jääme alati kokku. Sinuga on kõige parem.»

Annikesega oli kõige parem. Annike oli ainuke ja oma.

Selles, kuidas sügavust kartev Ann avamerele ujus, oli midagi veidrat.

Etso istus liivale ja ootas. Meri sillerdas varaõhtuses päikeses ning liivas ja kivides oli igavikuline rahu.

Ujuja peanupp sulas silmapiiri, võib-olla kadus selle taha.

Päike loojus.

Kui pimenes, kuulis Etso veesolinat: kalda poole ujunud naine tõusis jalule ja tuli veest välja. Ta lõdises üleni ja ta keha oli sinakasvalge, kuid kaheldamatult elus. Anni ihaldusväärne, naiselike kumerustega keha, kuid tulija ei olnud Ann.

«Kas ma olen nii ilusam?» küsis ta.

«Sama ilus kui enne!» vastas Etso ja naeris. «Ma olen tõbras.»

Naine naeratas säravalt, nagu oleks Etso öelnud midagi väga meelitavat.

Surnuaia tagumises nurgas pigistas üks kõdunev luukere vasemas rusikas kolme pikka heledat juuksekarva. Ann ei olnud märganudki, et need tal peast tõmmati.