07.06.2002 |
Indrek Hargla
Tähesõda |
Üldiselt oli mul ammu tahtmine neid uue sajandi
kinokunsti fenomene veidi lahata ja «Algernonis»
selleteemaline arutelu tekitada. Teen seda nüüd,
innustatuna Raul Sulbi artiklist ja hirmust, et ajakiri
salasõnadega varsti suletakse.
Alustaks standardse virisemisega, et maailm on muutunud
korporatiivseks ja globaliseerunud.
Meelelahutustööstus töötab üha
suurematel rahatuuridel, olulised väljundid koonduvad
hiigelkorporatsioonide kätte. Tegelikult on nii «Lord
of the Rings», «Star Wars» kui «Harry
Potter» nendesamuste korporatsioonide projektid, mille
eesmärgiks on lõbujanuste käest raha välja
pumbata. «Potteril» ei mõista ma pikemalt
peatuda, keskenduks samuti «Tähesõdadele» ja
pisut vähem «Sõrmuste Isandale»
«Sõrmuste Isanda» ekraniseeringu on Eesti
meedia millegipärast alandlikult hästi vastu
võtnud. Miskipärast aga tundub mulle, et laiemas
maailmas on see film juba unustatud. Jah, loomulikult tulevad
enne jõule müügile uued plastkujud ja plakatid
kääbikute ja orkidega, loomulikult paistakse turule
uued sülemid romaane... Mis siis, et enamustes poodides on
filmi esilinastuseks massitrükitud «LotR»
köited kuhugi nurka hunnikusse lükatud.
Minagi läksin seda filmi vaatama heas usus ja lootuses,
et keskpärasest ja lohisevast triloogiast saaks ehk
korraliku normaalpikkuses seiklusfilmi. Et vaadatav osutus aga
ainult esimese osa -- «The Fellowship of the
Ring» ainsesel põhinevaks, taipasin ma alles filmi
lõpuks. Avastusega saabus teadmine, et ah sellest siis
see aeglane tempo. Ühtlasi sain ka aru, miks lavastaja
Peter Jackson filmilinti nii ilgelt raiskas, näidates
lõpmatuseni aegluubis mõõkakeerutavaid,
suremisel dramaatiliselt ähkivaid ja ohkivaid
kangelasi.
Aegluubis ja suures plaanis surevad kangelased on minu
meelest üks kõige lollakamaid stampe kinokunsti
ajaloos. Aegluupi kasutab lavastaja siis, kui tal on piiramatult
aega ja pole midagi olulist näidata. Kui stsenaariumil on
olemas sisu ja mõte, pole lavastajal aega tühjadeks
kaadriteks. Õieti ongi hea filmikunsti kõige
lihtsam valem: näita seda, mis on oluline, ja selles
olulises peab ka sisalduma, kõik see, mida näidata
pole vaja. Tuletagem meelde, kuidas Puzo-Coppola
«Ristiisas» tapmist näitasid, kuidas näidati
Sonny surma jne. Vaid triloogia lõpustseenis koristas
Coppola hääle ja lasi aegluubis Michaelil
hääletult karjuda. Oli ka põhjust. Aga
«SI» osutuvad need lõpukaadrid siis autori
viimaseks vahendiks loole kuidagi dramaatikat sisse pumbata.
Ebaõnnestunult.
«Sõrmuste isanda» ekraniseering pole filmina
arvestatav. Ta on romaani sündmuste ülefilmimine,
raamatu illustratsioon, milles puudub lavastajapoolne
nägemus ja tunnetus. Film on mõeldud rahuldama
tolkinistide ja rollimängurite ülemaailmsete hordide
vajadust näha loetut võimalikult äratuntavalt
filmilinal. Stsenarist on jätnud sisse Tolkieni algse
lohiseva kompositsiooni, ebaveenva süžeearengu,
mõttetühjad dialoogid. Mõistetavatel
põhjustel on jäänud välja ekskursid
tehismütoloogiasse. Neid võib osta kinode
kõrvalt raamatupoest ja neid pakutakse ilukirjanduse
pähe.
Soovides luua iseseisvat kunstiteost nimega
«mängufilm» peab lavastaja Peter Jackson
rohkem suutma kaugeneda romaanist, võtma selle
ainusetikust olulise, selle läbi tunnetama ja siis valama
selle uude kunstivormi. Nii nagu on teinud Coppola Mario Puzo
«Ristiisaga», Grigori Kromanov Strugatskite
«Hukkunud alpinistiga», Roman Polanski Arturo Peres-Reverte «El Club Dumas'ga». Näiteid on sadu ja
tuhandeid... Võtkem kasvõi Lutsu-Kruusemendi
«Kevade» ja «Suve» lood. Filmil on omad
keeled ja kaanonid, filmil on omad harmooniad.
«Sõrmuste Isanda» ekraniseeringust ei
jää meelde õieti midagi... miski seltskond
trampis kusagil ja osad neist surid, pikalt ja igavalt aegluubis
ohkides. Ükski karakter pole veenev ega oluline; filmil
puudub tegelikult süžee. Jään arvamuse
juurde, et raamatu kõrvale elavate illustratsioonide
tootmise asemel oleks võinud stsenarist triloogiast kaks
tundi läbitunnetatud seiklust välja pigistada ja
keskenduda mingisuguselegi suhestatusele.
Lausa piinlik oli vaadata, kuidas muidu asjalikud
näitlejad üritavad elututele Tolkieni lausetele mingit
tundmust sisse puhuda... Sest jah -- paraku olid ka need
tuimalt stsenaariumisse inkorporeeritud ja nähtavasti
ühtegi kirjandusliku vaistuga inimesest selle valmimise
juurde ei lastud. Kunstniku ja kostümeerija töö
ei vääri samuti erilist äramärkimist.
Või kui, siis ainult võimaluste käestlaskmise
poolest. Dekoratsioonidest jäi ebamugavalt silma
põhjendamatu gigantomaania. Ma miskipärast arvan, et
tolles fantasy-maailmas -- mis paistis olevat
suhteliselt agraarne ja arengutasemelt varakeskaegne --
polnud selliseid ressursse, et Kolmanda Reichi või
stalinistliku Moskva stiilis arhitektuuri rajada. Korraliku
lossi ehitamine nõuab teatavat taset matemaatikas,
geomeetrias ja ehituskunstis... meile esitatud võlurid
olid oma energia aga suunanud veidrate egomaniakaalsete
ambitsioonide täitmisele. See selleks, eks kehva filmi
kallal meeldi ju norida ikka. Kui veidi konstruktiivsem
kokkuvõte teha, siis seda, et film valmistas pettumuse.
Lavastajal puudus kunstiteose sünniks vajalik nägemus
ja tunnetus. Julgen ennustada, et ükski episood ega
tegelane sellest filmist ei muutu nö klassikaliseks ega
kultuslikuks, ei lähe kinokunsti ajalukku ja et mõne
kuu pärast tabab sama saatus ka triloogia teist osa.
«SI» saanuks olla laiekraandraama, nostalgiat tekitav
võimas seikluslugu, aga oli ikka üsna lodev ja
laialivalguv suur värviline pilt, eluta ning igav.
Ükski tegelane ei olnud meeldejääv, ehkki
näitlejad ponnistasid kõigest väest.
Näitlejatele ongi selle filmi puhul kõige vähem
ette heita -- kui ikka lavastaja ei taha, stsenaarium ei
luba ja produtsent pole huvitatud, ei saa ka karakteritest
rääkida.
Küll saab aga «Tähesõdade» puhul,
nagu Raul Sulbi ongi märkinud. George Lucas on korduvalt
öelnud, et tegu on space-fantasy'ga; täheavarustesse
ülekantud muinaslooga. Paraku kehtib see rohkem klassikalise
triloogia kohta; eellugude väntamise ajaks on Lucas
täiskasvanuks saanud. Kui «The Phantom Menace»
veel kannab mingeid tüüpkommertsi ja tavapärase
hollywoodi jandi märke, siis «Episode II»
võib võrdlemisi julgelt kunstiühikuna
filmikunsti ajalukku orbiidile lasta. Selleks on film piisavalt
iseseisev ja tugeva käega lavastatud; Lucas on suutnud
loobuda mitmetest klišeedest ja söandanud rohkem
orienteeruda arenenuma maitsega publikule. Ühest
küljest eeldaks nagu lavastaja, et seesama arenenum publik
tabab kõik vihjed ja tähendussõnad ära
(on edasistest arengutest teadlik, seega) ning ei vaja pikemat
nämmutamist; teisalt kaugeneb film hollywoodi
tavavõtetest, kus kõigi tegelaste motiivid,
iseloomud ja eesmärgid on läbipaistvad hõlpsalt
lahterdatavad. Vaatajale jääb siin oma osa
mõtetega üksiolemiseks, mis ongi ju tegelikult hea
filmi kriteeriumiks. «Sõrmuste Isandast » ei
oskagi nagu midagi mõelda.
«Kloonide rünnaku» valguses tundub
klassikaline triloogia juba üpris labase ja mannetuna.
Esimesed kolm episoodi tuleks uuesti filmida -- nad
langevad tonaalsuselt juba väga välja, on tunduvalt
primitiivsemad ja üksluisemad.
«Kloonide rünnakul» tugevaid külgi mitu.
Nagu juba öeldud, pole tegu mingi primitiivse muinaslooga.
Lucas tundub juba eneseteostust otsiva kunstnikuna, kes
klišeedest rahuldust ei leia. Süžeegi on
piisavalt keeruliseks aetud; peategelaste seast pole üdini
positiivseid võimalik tuvastada. Ka näiliselt
«kõige kurjem kurikael» Christopher Lee
(väga kõrvaline tegelane, kes paari lausega veenab,
et on Suur Näitleja) ei tundu üldse nii väga
pahana. Meenutame, et «Sõrmuste Isanda» Saruman
(samuti Lee) oli üdini kuri ja loll. «Sõrmuste
Isanda» filmi kõrvaltegelasse Sarumani ei mahtunud
subtiilsust, nagu ka Tolkienil, mille Jackson tuimalt üle
filmis. Hea filmi tunnuseks ongi aga see, et ka episoodilised
tegelased toovad filmi sisse uue maailma, uue
mõõtme.
Ent rääkigem peategelastest! Senaator Amidala
võrratu Natalie Portmani esituses ei ava oma saladusi
kuni filmi lõpuni... On kaks Amidalat -- senaator
ja naine. Neid kahte pole võimalik ühildada
-- selles seisnebki Amidala traagika. Natalie
mängib selle kõik kenasti välja... ehkki tegu
on näitlejaga, kellel peale ekraanile ilmumise ja
naeratamise ei pruugigi rohkemat teha. Ometi neiu oskab ja Lucas
on ära tabanud, kui hästi oskab ning kuidas seda
filmikunsti reeglite kohaselt kasutada. Amidalast
rääkides ei saa mööda minna ka filmi
kostümeerija suurepärasest tööst. Amidala
garderoobid on võrratud, täiendavad filmikunsti
keelt. Näiteks Amidala ja Anakini esimene suudlusstseen
Nabool -- Lucas ütleb ju üsna selgelt, et
sellise rõivastuse valikul saab Amidala eesmärgiks
olla ainult võrgutamine. Naine ja senaator lähevad
Amidala hinges segamini, kord jääb neist peal
üks, kord teine. Oma nõrkusega (või on see
hoopis julgus -- tunnetele järele anda ja
sülitada lollakatele ühiskondlik-poliitilistele
keeldudele?) annab Amidala kindlasti märgatava panuse
Anakini kujunemisel Darth Vaderiks. Ärgem unustagem ka, et
Amidala tunnistab oma armastust pärast seda, kui Anakin on
korda saatnud veresauna tuskanite juures.
Anakini kehastaja Hayden Christensen jätab esimestest
kaadrites võrdlemisi kummastava mulje. Et selline ilmetu
tüüp on valitud? Ent ei maksa järeldustega
kiirustada. Korraliku stsenaariumiga filmis ei peagi kõik
alguses arusaadav olema. Hayden mängib Anakini rolli
suurepäraselt lahti! Noormees on meisterlik näitleja,
ent mis peamine -- lavastaja teab täpselt, mida ta
selle rolliga tahab teha. See osatäitmine on jällegi
vaba klišeedest ja etteaimatavustest; kord on peal jedi-
rüütel; kord halastamatu egoist. Meisterlik on
finaalstseen, suudlemine mägijärve ääres,
kui Anakini üks käsi on juba asendatud proteesiga.
Üks suur muutus on juba sündinud ja süüdi on
selles ka Amidala.
Obi Wani kehastajat (Ewan McGregor) peaksin aga filmi
kõige suuremaks kordaminekuks. Ta pole just kõige
kesksem tegelane... kuid tema kohusetunne ja
õigluspüüe on väga tugevalt fikseeritud.
McGregor demonstreerib suurepäraselt, kuidas isiklik
vaprus, parimad kavatsused ja (enda meelest) vaid heategudele
häälestatud süsteem ei täida oma
eesmärki, kui need pole suunatud isiksusele, vaid
kinnistunud reglementeeritusele.
Ka Hea ja Kurja probleemidele lähenemine on muutunud
nüansirikkamaks. Tegelikult mulle ei tundugi, et miskid
metafüüsilised või retoorilised Hea ja Kuri
lavastajat siin nii väga huvitaksid. Need on muutunud
suhtelisteks mõisteteks, pigem huvitab Lucast
transformatsioon iseenesest, üleminek ühest isiksusest
teise; erinevate iseloomujoonte ja inimsaatuste keerdkäigud.
Suurteks tegudeks valmis olevad karakterid omavad
võimendatud isikuomadusi -- piir, valulävi
ja murdepunkt võivad sellistes tegelastes olla väga
haprad. Ja «Tähesõdade» üheks
keskseks motiiviks näikse kujunevat, et õpilane
võidab alati oma õpetaja, et noorem ja
ambitsioonikam on tugevam, et väljaõpet korraldanud
süsteem ei suuda kohaneda muutustele maailmas.
Ka ülejäänud näitlejatele ja tegelastele
ei oska ma midagi ette heita; lavastaja on nad korralikult
läbitunnetanud ja neile selgeks teinud, mida, keda ja
milleks nad mängivad. Filmi temaatikast ja ideestikust ei
sooviks samuti rohkem avada. Küll aga ütleks
mõne sõna lavastaja kasutatud tehnilistest
vahenditest.
Meeletud summad, mis on läinud eriefektidele, on end
õigustanud! See üllatav tõdemus
põhineb sellel, et eriefektid polegi enam asjad iseenese
pärast, vaid teenivaid kunstilisi eesmärke!
Hämmastav, aga nii see on. «Episood II»
tükib vägisi filmiklassikasse. Kui «The Phantom
Menace» esitles vagareligioossusest inspireeritud «Ben
Huri» kloonstseene Pod-racing'ust, siis ka «Attack of
the Clones» trügib endisaegsete superite
mängumaale ja esitab möödaminnes väljakutse
Ridley Scotti äpardusele nimega «Gladiaator».
Kummati on need võitlusstseenid filmi enda jaoks
kõrvalise tähendusega. «Gladiaator»
näitas Oscari-ambitsiooni mõjul rohkeid
poliitiliselt korrektseid võitlusstseene ja pakkus
kõrvale lääget melodraamat. «Attack of the
Clones» seevastu grandioosseid madinaid nende eneste
pärast, söandades neid vaid süžee ja
karakterite arengute tarbeks ja täienduseks kasutada. Ühe
olulise täienduse lisab «Attack of the Clones»
«Tähesõdade»-saagasse veel. Nimelt
esmakordselt oskab lavastaja tuua filmi kosmoselendude eheduse
lõhna adekvaatselt edasiandvad stseenid. Pean silmas
«orbiidilt võetud kaadreid». Enam pole
tähereisid ühest toast teise minek; me tõesti
laekume koos kangelastega uuele planeedile, saades enne aimu
maailma avarusest ja mõõtmatusest. See on midagi
tõelist. Jälitusstseenis asteroidide vahel on
võrratud heliefektid! See absoluutne vaikus ja siis...
Ennustan, et need stseenid saavad klassikalisteks küll.
Ilmselt tuleb ka enne kokkuvõtet peatuda filmi
nõrkadel kohtadel. Neid on. Kahjuks ei suutnud Lucas
loobuda komöödiaelementide sissetoomisest. Muidu igati
õnnestunud dramaatilise ja pingestatud action'i
droidivabrikus rikkusid ära C-3PO «naljakad
juhtumised». Lucasel pole mingit asjalikku vabandust Jar
Jar Binksi tegelaskuju sissetoomise eest «The Phantom
Menace'isse» (selle asemel pidanuks olema tõelisust
ja tõsidust võimendav karakter) ja pole tal ka
vabandust selle jandi eest, mis suuresti rikub ka kloonide
rünnaku algust märkivat jedide sissetungi. Kloonide
rünnakul on filmis muide mitmekülgne tähendus.
Lucas nägi tõsist vaeva filmi arvestatavaks loomisel
-- noh, ja pidi ta siis ikka need jaburad naljastseenid
sisse toppima? Teise puudusena märgiksin Anakini
transformatsiooni mõningaid liiglihtsustamisi.
Eelkõige puudutab see stseeni tuskanite laagris. Siin
näitas lavastaja liiga palju. Ja liiga vähe jäi
vaatajale tunda.
Kolmas miinus on dialoog. Kahjuks usaldas Lucas vist liiga
palju iseennast ega lasknud mõnd parema vaistuga inimest
dialooge kirjutama. Seetõttu on kohati üleseebitatud
kohti ja tühje fraase. Viriseda võib ka
lõpulahingu lühiduse ja kerge põhjendamatuse
üle.
Neljas miinus -- kõige väiksem --
on Naboo kuninganna märkus, et «päev, millal me kaotame usu demokraatiasse, on ka demokraatia surmapäevaks».
Selles peegeldub kogu saagat saatev tegelaste vankumatu
veendumus demokraatia ainuvõimalikkusesse. Ja kas mitte
ei peegeldu selles ka filmiloojate usk ühtse
demokraatiavõrguga seotud maailmade föderatsiooni,
mille pealinn asub sellisel perverssel planeedil nagu Coruscant?
Ma loodan, et mitte. Coruscant on urbaankloaak, mis ei saa
sünnitada muud kui masendust ja põlastust. Pisut
häirib mind ka filmiloojate veendumus erinevate
kosmoserasside kooseksisteerimisest. Ma ei oska näha
sellele ühtegi loogilist põhjendust. Pigem on filmi
ülekantud a) algtriloogia pulplikkus, b) ameeriklaste
haiglased ühiskonnamallid.
Ja kokkuvõtteks. Ma saan filmi hinnata hindega
«neli»... ja pole kuigipalju USAs valminud filme,
millele sellist hinnet saaks anda. «Neljale» saab
isegi plusse taha kirjutada. «Tähesõjad»
mõjuvad visioonierksusega, läbimõeldud
detailidega, loodud digitaalne maailm veenab eheduses. Ja kui
tuua siia lõppu veel mõni võrdlus
«Sõrmuste Isandaga», siis see, et
sisutühjast filmist suurt kirjutada polegi. Kaamera taga
oli Peter Jackson end relvastanud igavavõitu ja
kirjandusvaba eeposega; George Lucase millegi hoopis enamaga
-- aastatepikku mõeldud mõtetega
inimsaatustest. Siit moraal -- ei ole midagi lihtsamat,
kui teha viletsast romaanist vilets film.
|