04.06.2002 |
Maniakkide Tänav
Nekromandi kombel |
1.
Johannes seisis oma haua veerel ja
püüdis teda ümbritsevast maailmast veidikenegi
sotti saada. Mehele oli juba ammuilma selgeks tehtud, et tema
kujutlusvõime on alla igasugust arvestust, kuid see ei
tähendanud, et ta ei võiks vähemalt proovidagi.
Mõtted olid imelikult hajevil, ei mitte hajevil,
vastupidi, kuidagi veidralt kompaktsed. Lihtsalt see tunne oli
nii imelik nagu oleks mõtted hajevil. Just, niiviisi
kompaktselt, polnud ta juba tükk aega mõelnud. See
oli ebameeldivalt ahistav tunne.
Johannes uuris ümbrust. Ümberringi vihises tuul,
valitses pimedus ja kohisesid haudade vahel puud. Surnuaed. Miks
ta surnuaial oli? Johannes hõõrus laupa,
püüdes saada jagu kammitsevalt selgepärasest
mõtlemisest. Ta pilk langes oma lahtimurtud hauale ja
siis ta tardus. Laup? Milline laup? Tal polnud ju keha! Polnud
juba ... juba ammust ajast. Kui ammust seda ei osanud ta
öelda sest surnud olles kaob ajataju. Või ajas ta
midagi sassi? Ei, sassi ei ajanud. Ta oli kindlasti surnud
olnud, seda mäletas ta täpselt.
Peale matust hakkas taju, aegamööda kehast
vabanedes kaotama elu närvilisust ja rahunedes laiali
vajuma. See oli olnud veider periood, räägiti, et
mõned saavad sellest säärase trauma, et
lööb nad lõplikult rivist välja.
Johannesel oli aga vedanud. Tänu sellele, et ta oli oma
surmaks valmistunud ei tulnud see piinarikas protsess talle
ootamatult, pealegi leidis ta teiselt poolt kohe paar
kaasaelajat, kes teda poputasid, kuni ta viimaks nende uute,
värskeltsoetatud tuttavate toel suutis laibast eralduda ja
ilma suurema šokita teise ilma sulandus.
Mehel läks mõtlemine sassi, ta
polnud juba ammust ajast mõelnud. Niiviisi konkreetselt.
Ja nimetu, pealetükkiv hirm segas tal sellega uuesti
korralikult alustamast. Mis oli juhtunud? Kas oli tõesti
võimalik, et ta oli taas tagasi, tagasi elavate seas?
Äkki oli see lihtsalt mõne silmamoondaja trikk,
mõne eriti vägeva, mis suutis sundida teda
näilisse kehasse vangi? Vaevalt, pidi Johannes endale
tunnistama -- nii heast trikimehest polnud ta kunagi
kuulnud ja vaevalt sellist olemas oligi ning pealegi --
miks pidanuks säärane olevus teda kimbutama, ta ei
tegelenud millegi säärasega, mis oleks võinud
viia ta nende huviorbiiti. Miks peaks neid huvitama kiusata
mingit luuletajat?
Johannese tajud, harjunud tabama ainult teisi omasuguseid ja
nende tundeid tõrkusid tunnetamast külma reaalset
maailma. Ei liivarajad, hauaplaadid ega suured krobelised puud
polnud midagi sellist mis oleks teda vaimustanud. Põrgu
eeskoda, vaat mis see tema jaoks oli. Ta tahtis, et see
lõpeks juba, oli kohutav tunne olla taas seotud millegi
kohmaka ja materiaalse külge mis ahistas su meeli nagu
pähe tõmmatud kott. Ta tahtis tagasi kuid ei osanud
selleks midagi ette võtta.
Tohutu tahtepingutusega sundis Johannes oma keha liikvele.
See oli vana, räsitud, mädanenud ja
hädapäraselt taastatud kondibukett mis poleks mingi
hinna eest vedanud edasi ühtegi elusolendit. Kuid Johannes
ei olnud elusolend ning oma, elavatest määratult
suurema tahtejõuga vedast ta haleda vare liikuma.
Kooljas astus liikmete raksudes sammu, seejärel teise,
kolmandaga jõudis ta sihile. Haud, millest surnu oli
välja kistud, võttis ta uuesti vastu. Kolinal vajus
tasakaalu kaotanud koolnu madalasse, pooleldi kinnivarisenud
kraavi, mille mudasest põhjast turritasid välja
murdunud kirstuplangud. Vaevaliselt üritas ebakindlate
liigutustega skelett end taas matta. Asjatult kraapisid konksjad
meeleheitel sõrmed armetule kehale mudast pläga
peale. Iga tema hädise upitamise ajal uue pihutäie
järele vajus eelmine kamalutäis kõhnade
kontjate säärte vahele ja sealt keha alla ning pika,
sihikindla kraapimise tulemusena avastas koolnu, et oli
täis ajanud sellegi madala augu mis veel hauast järgi
oli olnud. Tema ise lebas aga selle naeruväärse
kuhjatise otsas. Seda taibanud kadus olevuse liigutustest
jõud ning ta vajus ahastades letargiasse.
Niiviisi, mitte midagi tundes, võimetu
mõtlema ja mõistma, vedeles Johannes surnuaias
mitu tuulist ja pimedat tundi. Vahepeal tibutas kerget uduvihma,
kuid ta keeldus seda tajumast. Liiga kare oli vesi ja liiga
rohmakad olid vormid. Alles aovalguse saabudes suutis kooljas
end taas mõtlema sundida.
Tagasi. Ta oli tagasi elamise põrgus! Olevus oleks
tahtnud ropult vanduda, sõimata ja needa, kuid kauane
eemalolek oli teinud oma töö ning ükski
vandesõna ei meenunud. Kui ta vihaga veidi täpsemalt
meenutama hakkas, siis ei mäletanud Johannes enam suurt osa
elavate maailmas veedetud ajast. Ta oli selle eneselt maha
raputanud nagu koer vee. Unustanud esimesel võimalusel,
unustanud täielikult, enam kordagi möödanikku
meenutamata. Nüüd oli see painaja tagasi, aga kuidas,
kuidas oli see võimalik?
Nii kohutavalt raske oli mõelda. Johannes jättis
selle hetkeks ja püüdis hoomata võimalikult
palju ümbritsevast. Just hoomata, sest tema aistmismeeled
laiusid ligi kümnemeetrise ringina ümberkaudu. Tema
kooljahing ei mahtunud kehaga ühinema, olles selle
äbariku kesta jaoks teispoolsuses veedetud ajaga liiga
suureks ja vabaks kasvanud. Taju puudutas riste, hauaplatse,
metallist hauapiirdeid, kooruva värviga pinke, jalgradu...
kõiki neidsamu värdjalikke vorme mida ennegi, miski
polnud muutunud.
Johannes ei suutnud meenutada millisele kalmistule ta maeti
ja isegi mis valda või maakonda. Harkov -- see
oli ainuke kohanimi mida ta suutis kogu kadunud elust meenutada,
kuid mingeid assotsiatsioone teiste mälestustega see nimi
talle ei tekitanud, niisama sõnaks too jäigi.
«Mõtle! Mõtle! « käis ta endale
peale. Kuidas saavad surnud elavate maailma tagasi? Keegi peab
neid tagasi tooma või avama ukse maailmade vahel ja
välja kutsuma. Silmamoondajad-trikimehed seda ainult
passisidki, kuid tema ei olnud silmamoondaja, tema oli
luuletaja! Järelikult oli teda tagasi toodud
väevõimuga. Eks kõik märgid viitasidki
sellele: kasvõi seegi, et temalt polnud midagi
küsitud ja tal polnud kogu asjast vähimatki aimu.
Erilisi valikuvõimalusi ei olnud, selliseid trikke
suutsid teha enamasti vaid elavatest surnumanajad.
Siis tajus ta äkki liikumist, keegi imelikult puhvis
lühikese mantliga noor mees, nina külmast tuulest
punane ja kiilas pea jaheduse eest kaitseks õlgade vahele
tõmmatud, sammus mööda surnuaiateed kiirelt
mööda, märkamata temast paari sammu kaugusel
vedelevat kooljat. Johannes oli talle tänulik selle
väikse lõõgastava momendi eest, mil ta sai
vaadelda ja mõtlemisest puhata, kuid noormehe
möödumisel sundis surnu end katkenud
mõttelõnga jätkama.
Surnumanaja. Miks peaks keegi neist temaga vaeva nägema?
Noh, siin polnud õnneks vaja eriti pead murda, temanigi
olid jõudnud teispoolsuses levivad õuduslood
surnumanajate poolt orjaks muudetud kooljatest. Ainult ühte
ei suutnud Johannes taibata -- miks oli ta siis veel
siin, miks ei orjanud ta juba oma manajat?
Isegi üritades kõigest hingest rakendada oma
kehassemahutatud substantsi mõtlemise rakkesse, pidi
Johannes jätma elavate maailma sattumisega seonduvad
asjaolud kõrvale, sest tema peamiselt mälu ja
aistingute jaoks arenenud vaim ei suutnud seda pähklit
katki hammustada. Ta otsustas keskendada oma nappi
mõtlemisvõimet hoopis pakilisema probleemi
lahendamisele -- kuidas saada tagasi? Igatahes mitte
suremise läbi, ta oli juba surnud, kehas kunstlikult kinni,
seda enam, et mitte elavas kehas, mida on võimalik tappa
vaid surnus, mis tuleb täielikult hävitada. Aga kuidas
oleks võimalik vabaneda kehast nii, et sellest mitte
kübetki järgi ei jää. Kui jääb,
siis hoiab see kunstlik side millega ta aheldatud on, Johannest
juba selle kübemekese küljes, mis poleks just eriti
meeldiv variant -- sest siis oleks ta endiselt siin, ent
juba liikumisvõimetuna.
Johannes nägi ainult ühte võimalust: see
kunstlik side tuli kuidagi katkestada. Kooljal polnud kahjuks
vähimatki aimu kuidas seda teha. Ainus kellel see aim tema
teada võis olla, olid surnumanajad, needsamad kes seda
sidet ka luua suutsid. Kuidas neid aga leida? Leida
võõras maailmas võõraid inimesi,
kes, niipalju kui ta aimas, ennast eriti ei reklaaminud
või siiski reklaamisid? Sel juhul reklaamisid kus ja mil
kombel? Kes teab palju neid üldse olemas võis olla,
kuigi jah, üks pidi neist siinkandis olema,
vähemalt hiljaaegu kindlasti -- too, kes Johannese
tema armsast olelusstiilist välja, siia rõvedasse
maailma oli kiskunud.
Ta väsis ja lahutas hetkeks oma meelt kiilast noormehest
jäänud biojälgede uurimisega. Muidugi,
sähvatas äkki Johannesel, lollpealuu, et ta ka enne
selle peale polnud tulnud! Jäljed!
Hilinenult hakkas Johannes ümbrusest surnumanaja
jälgi otsima. Oma suureks üllatuseks ja
rõõmuks ta isegi leidis midagi. Mõned
meetrid sellest paigast eemal, kus ta oli end esimest korda
kehasse istutatult tajunud, paistis olevat mingi riitusepaik.
Arvatavasti kellegi nime(võib-olla ka ta enda nimega,
Johannes ei osanud täpselt öelda, ka lugemise oli ta
unustanud) ja mingite numbritega lapiti, altarina maha asetatud
hauaplaat, sellel lohakalt kokku köidetud luust ja nahast
raam, kõrval mõnelt kalmult varastatud
küünlajupid, mis olid ammu tuules kustunud, raamil
looma või linnu verine, hangunud sisikond.
Johannes ajas ennast püsti, ta teritas meeli, et tabada
vähimatki, mis tundmatust manajast võis olla maha
jäänud ning juhatada kooljale teed tema juurde. Tajud
haarasid nõrga, juba peaaegu hajunud bioväljade
kujutise. See suundus rajale, mida mööda oli ennist
rutanud punase ninaga noormees, segunes sellega korraks, kuid
eraldus kohe ja eemaldus siis juba teist, harvemini kasutatavat
teerada hauaplatside vahelt ja üle nende.
«Sa oled mul käes!» Kooljas tundis, kuidas
tema hirm vähe järele andis ja ta sundis oma
tohletanud keha surnumanajale järgi.
2.
Ehkki Johannes ei suutnud kehutada oma
veskikivina kaasalohisevat keha eriti käbedale kapakule,
liikus ta siiski kogu oma kohmakusele vaatamata suhteliselt
jõudsa sammuga edasi. Ümbrus valgenes üha.
Surnuaiast väljudes seisatas ta hetkeks. Majad teisel
pool tänavat ei tundunudki nii võõrad nagu
oleks võinud eeldada. Kas see tähendas, et talle
hakkab miski meenuma siinveedetud ajast? Johannesel oli
ükskõik, parem kui ei roni igasugune pahn mälu
risustama. Ta aistis eemalt ühe elumaja ees luuaga vehkivat
tegelast. See oli mingi vanamees, kes edasi-tagasi
siiberdamisega oli suutnud kõikjale enda bioprojektsiooni
varje jätta ning Johannest haaras kartus manaja jäljed
kaotada.
Kui kooljas jõudis kõnniteed mahalangenud
lehtedest puhastavast vanamehest mõne sammu kaugusele,
märkas too lähenejat. Taadi esimeseks reaktsiooniks
oli luuaga äsada ja samas ootamatu väledusega eemale
karata. Johannes oli kindel, et mehe hoop ta väeti keha
koost rabab, kuid kukkus hoopis äärekivile komistades
lööja ise. Koolja ei tajunud nähvakat üldse,
ta keha oli surnud ja tundetu kui tükk kivi.
Johannes ei olnud kojamehele enne erilist tähelepanu
pööranud, kuid nüüd hakkas talle koitma, et
elavate seas surnuid üldiselt ei sallita, seepärast
astus ta järgnevate ekstsesside vältimiseks ennast
põlvili upitava taadi manu ja haaras tollel ühe
käega kaelast, teise käe konksjad sõrmed
lükkas Johannes läbi mehe rinnakorvi, haaras
lülisambast ja seejärel rebis ta mehel pea otsast.
Koos peaga eraldus ka tubli tükk hingetoru,
söögitoru ja lülisammast. Kooljas astus
üllatusest mõne sammu tagasi ja uuris oma
kätetööd. Hoolimata kärbunud keha
olematutest lihastest ja üldisest kehvast seisukorrast
suutis ta tahe liigutada seda hirmuäratava rammuga. See...
see oli ju väga hea, see oli argument, mis peaks talle
andma veenvust juurde surnumanajaga kohtudes, kui too peaks
hakkama vastu punnima. Kärvand vanamehest Johannesel kahju
ei olnud, siinse painaja asemel ootab toda peagi teispoolsuse
harmoonia.
Endisest märksa enesekindlamalt ja entusiastlikumalt
liikus kooljas kojamehe verist pead ja tõmblevat keha
maha poetades edasi, luuamehe poolt tekitatud bioväljadest
segapudrust läbi. Ta leidis teiselt poolt värske
kadunukese endist tööpiirkonda hajuva uduna
jätkuva raja. Johannes piitsutas oma üha paremini
koordineeritavate liigutustega keha kibedamalt takka.
Tänavatel oli veel nii mõneski kohas näha
värskeid jälgi, mis õnneks küll otse
sõidutee äärde suundusid ja sealt edasi
mööda suurt teed lahkusid, pea aga ei võinud
ilmuda mõni, kes mööda kõnniteed
kooberdades jälje rikub või surnut nähes
paanikasse läheb. Siin-seal kaugemal tänavaotstes
silmaski ta mõnda kühmus kuju või tuhises
mööda võõra disainiga automobiile, kuid
need poolunised hommikuhulkurid ei teinud teda märkamagi ja
siis sisenes ta juba sama hästi kui õhkulahustunud
rada pidi ühte kahekordsesse sireliheki taha varjuvasse
kivimajja.
Trepikoda kajas tema tümpsuvatest
sammudest, liiv krigises kivi ja luu vahel kui Johannes teisele
korrusele rühkis. Trepikoda oli puhas, aknalaual kasvasid
isegi mingid lilled pottides. See maja oli teistsugune kui neid
tema mälu omaks tunnistas, kuid suuri erinevusi siiski
polnud. Vajaliku korteri ukse taga jäi ta seisma, katsus
ust ja kui see ei avanenud, koputas aeglaselt. Kooljas teadis,
et otsitavat enam apartemendis ei olnud, sest juba väljas
oli näha värske majast väljunud jälg mis
viis mõnekümne meetri kaugusele väikese
klaashooneni ja lahkus sõiduteed mööda,
segunedes kümnete teiste jälgedega. Lootusetu oleks
proovida teda neist eraldada. Ka päev oli juba
samahästi kui alanud ja vaevalt lastakse ebasurnul vabalt
ringi kooserdada. Seda oli kinnitanud juba kojamehe
käitumine. Kooljas lootis (niipalju kui tema
mõtlemisvõime suutis välja arvestada), et kui
manaja oli siit juba korra läbi käinud, siis tuleb ta
mingil ajal uuesti. Johannese arvates oli see tema roostes
mõtlemist arvestades suurepärane mõte.
«Kui kass ei tule hiire juurde, küll jooseb too
siis ise talle sülle,» meenus surnule hägustest
mälestustest mingi vanasõna. Kooljas ei olnud ainult
kindel kas see oli pärit siit maailmast või kuulis
ta seda mõne kolmandatest maailmadest tulnud hinge
käest, kuid see polnud ka oluline.
Kooljas koputas uuesti, ja kui ka seekord midagi ei juhtunud,
leidis ta, et korteris polnud kedagi ning otsustas oma
jõu ulatuse kohta täpsema teabe saamiseks proovida
ust lahti suruda. Mitte lõhkuda -- see oleks
võinud liialt kära tekitada ja tüütuid
uudishimulikke ligi meelitada. Lihtsalt üritada lukukeelt
pooleks suruda. Enne kui ta jõudis sellega peale hakata
kostis seestpoolt nahinat ja uks vajus lühikese keti jagu
paokile. Johannes kellel oli luku murdmiseks hoog juba sees ei
suutnud enam pidurdada ja purustas keti kerge
õlatõukega. Enne kui tema surnulõustast
soolasambaks tardunud naine piuksatadagi jõudis, haarasid
koolnu luised sõrmed tal kõrist.
See tõi naise tardumusest välja, metsikult
rapseldes püüdis ta end lahti rebida, prõmmides
selle käigus vastu esikuseinu ning pillutades laiali seal
nagis olevaid riideid. Johannes virutas talle teise käega
vastu pead, mille tagajärjel naine verise näoga ta
käte vahele elutult rippuma vajus. Kooljas astus ohvrit
enese järel vedades edasi ja sulges kolinal ukse.
Naise lohistas ta põrandalt rõivaid ja vaipa
kaasa tirides ühte suurde tuppa ja viskas diivanilaua ette
põrandale. Ta ümbrust uuriv taju märkas selja
taga sulguvat vastastoa ust. Kiiresti loivas Johannes sinna ja
valmistudes kallaletungi tagasi tõrjuma, avas ukse. Oleks
ta silmadega vaadanud, poleks kooljas voodi alla peitunud
väikest kogu märganud, kuid nüüd tajus ta
last oma üle kogu korteri laotunud aistingutega ning teadis
ka, et teine jõnglastest oli kapi taga.
«Tulge välja, « käratas ta, kuid suutis
kuuldavale tuua kõigest paar laksatust kui
lõualuud abitult kokku puutusid. Tal polnud millegagi
rääkida. Hetke seisis kooljas hämmeldunult uksel,
kuid pöördus siis ringi ja jäi keset avarat
esikut asjade üle järgi mõtlema. See oli isegi
raske, kuid nüüd hakkas kapitagune pägalik veel
vaikselt hirmust inisema. Mõtle siis sihukeste
juures...
Nii, nähtavasti oli see siin surnumanaja
kodu, vaevalt oleks ta nii varasel tunnil võõras
korteris käinud. Mida ta siin teinud oli ja kus
käinud, ei olnud võimalik öelda, sest
kõik ruumid olid nii tema kui naise jälgi täis
trambitud. Kui see oli kodu, siis tuleb ta siia ikkagi tagasi,
selles suhtes võis siis rahulik olla. Nüüd aga
suhtlemisprobleem. Kooljas läks suurde tuppa ja haaras
laualt mingi trükikirjaga täidetud paberi, uuris seda
vähe aega ning leidis kahjatsedes nagu kalmistulgi, et
tähed ei kuulunud nende asjade loendamatusse hulka mille
tundmisega ta võiks enam hoobelda. Tükk aega
pingutades meenutamist ei aidanud midagi, mis läind, see
läind.
Kooljas seisis mõnda aega niisama, lastes endal
puhata. Selle aja sees hakkas naine ennast põrandal
vaevaliselt liigutama, avas silmad, märkas läbi avatud
ukse esikusse naasnud kühmus seisvat Johannest ning tardus
võpatades liikumatuks. Mitte küll päris
liikumatuks, sest temast täpsemalt tajudega üle
käies märkas kooljas vähest aga pidevat
värinat mis naise ihu raputasid. Mõne aja
pärast, kui Johannes uuesti mõtlemist üritas,
hakkas naine end kramplike liigutustega ettevaatlikult ukseavast
kõrvale, seina varju nihutama. Ta tegi seda
millimeeterhaaval ja Johannes, kes seisis naise poole peaaegu
seljaga, jälgis teda oma meeltega.
Johannesele meenus hetk kui ta sisse tungides naisel
kõrist haaras. Ehkki ta polnud kordagi naisele otseselt
silma vaadanud, tõi kooljas oma tegusid meenutades ja
neid analüüsida püüdes aistingute
mälupangast selle hetke esile ja nüüd leidis ta
naise silmist kirjeldamatut õudust. Uuesti kerkis esile
inimese meeleheitlik raplemine.
Esimese hooga ei osanud ta sellele seletust leida, ent siis
taipas Johannes, et oli juba liiga kaua surnud olnud. Naine ju
kartis surra, ta oli võidelnud oma elu eest ning
nüüdki värisesid kolm kogu korteri erinevates
osades, peljates, et kui nad tema tähelepanu enesele
tõmbavad siis ta tapab nad. See oli põhjendatud
ootus, ent milleks karta?
Alles nüüd sai Johannes õieti aru, et
elavatele on nende elu, kogu sellest füüsilisest
mõttetusest hoolimata, mingil kummalisel kombel kallis.
Naeruväärne, leidis Johannes, kes oleks teinud ei-tea-
mida, et taas surra. Tegelikult ta juba tegigi seda ei-tea-
midagit. Kooljas vajus magusatesse mälestustesse, esile
kerkisid tema luuletused, muusika, kõik-kõik mida
ta oli jõudnud korjata ja talletada oma mällu,
suheldes teiste omasugustega. Kahjuks siin, ahistavalt kitsaste
tajude kütkeis ei olnud neis seda kirkust. Hoopis miski muu
murdis ennast mälestustest esile, see oli üks
sõna, sõna mis võttis arvess elavate
elulembuse ja andis tema edasisele tegevuskavale hoopis uue
suuna, juhtides tähelepanu ka teistele korteriasukatele.
See sõna oli «pantvangid».
Nii äkitselt, et põrandal
teadvusetut teesklev naine karjatas ning käpuli teise tuppa
põgenes, liikus kooljas paigast, läks välisukse
juurde, keeras lukuaugus võtit ja väänas
seejärel väheldase metallitüki pooleks. Siis
jäi ta uuesti liikumatuks.
Kui need inimesed siin olid tolle surnumanaja pereliikmed,
ehk võis neid siis kasutada manaja ähvardamiseks?
Kas tapab too Johannese ja saadab tagasi teise ilma või
teeb Johannes seda tema perega. Teooria oli muidugi hea, kui
selles poleks olnud ühte nõrka kohta: surnumanaja,
kes ta ka ei olnud, oli üsna kindlasti teispoolsuses
käinud, paljud nekromandid tegid seda, et leida oma
käsilasteks kõige sobivamaid silmamoondajaid-
trikimehi, kooljatest orje või lihtsalt nautida tajude
neid tahke mida kehas kunagi tundma ei saa. Seetõttu teab
ta ka millised on olud peale surma ning vaid naerab tema
mannetute ähvarduste peale. Ja lisaks veel suhtlemine. Noh,
tegelikult surnumanajaga ei tohiks vast probleeme tekkida
suheldes aistingute kaudu, teispoolsuses oli too seda kindlasti
teinud, Johannes ei arvanud, et sellel võis mingit
tähendust olla millises maailmas antud suhtlusviisi
kasutada., elavate või surnute omas.
Äkki äratas tema heietustest uinunud
tähelepanu rõduukse kolin ning virgudes
sööstis kooljas naisel teed ära
lõikama.
3.
Endale järeletormavat kooljat nähes
viskus naine pikali, tõmbas ennast kerra ja jäi
liikumatult lamama. Kare ja külm betoonpõrand
põrutas talle valusalt vastu põlvi ja
küünarnukke, kuid naine ei tundnud valu. Hirm on see
mis inimese araks teeb. Sille oli täiesti nõus, et
ta oli arg, kuid naine ei leidnud, et see oleks häbiasi.
Tal oli eredalt meeles koletise kohutav jõud kui too teda
nagu takukoonalt lohistas ning naine leidis, et tal polnud
praegu mingit mõtet vastupanule kui ta ellu tahtis
jääda. Niisiis oli kõige õigem mitte
anda põhjust end tappa. See põhjalik arutelu
käis naise peast läbi nii kiiresti, et aju ei
jõudnudki neid registreeridagi, tabades ainult
sõnad «ellu jääda» ja toimis siis
sellele vastavalt. Seepärast haaraski naist tardumus kui
libasurnu teda puudutas.
Kooljas haaras ta jõhkralt sülle. Naise pea
kolksatas vastu surnu konte nii et silmist lendas sädemeid,
kondised, haudkülmad käsivarred pigistasid teda
valusalt ning surma hais mida skeletijäänustest
õhkas pani pea koos seda tabanud hoobiga
pööritama, nii et naine oli minestuse
äärel.
Olevus tassis ohvri lastetuppa. Seal viskas ta oma
kõhetule ja lagunenud kehale vaatamata Sille arutu
jõuga Katu voodisse, misjärel tardus sombi sealsamas
voodi ees liikumatuks. Sille jäi voodil täpselt
samasse asendisse nagu ta sinna kukkus. Lapsed, vasardas naisel
peas, kus nad on, ega nendega midagi juhtunud ei ole? Liiguta
end ometi, inimene! Kuid ta ei suutnud midagi ette võtta,
lihased keeldusid talle allumast. Ta kirus end nagu jaksas, kuid
liikmeid haaranud kangestus ei andnud järele. Õuduse
ja vihapisarad tungisid silma. Naise peast jooksid läbi
kõige kohutavamad pildid sellest mis võis
sündida nende hetkede jooksul kui ta oli olnud
teadvuseta.
Kriisisituatsioonist tingitud mõttelennu kiirus oli
endiselt selline, et aju suutis naise mõttetulvast
haarata vaid ühe sõna «teadvuseta». Nagu
alati täitis ta käsu. Sille keha lõtvus ja
naine vajus mõneks hetkeks olematusse.
Kuid sel hetkel leidis alateadvus, see inimese tegelik mina,
kes aju millekski ei pea, et tal on aeg tegevusse asuda. Sille
õndsasse iseolemisse kapseldunud hinge tabas külma
duššina alateadvuse halastamatu kriitika: kah mul ema
väljas, olukorras kus peaks võitlema oma laste eest
nagu lõvi lebab tema siin ega suuda varvastki liigutada.
Naine krigistas hambaid ja rebis aju protestidest hoolimata end
tagasi ärkvele. Aju kapituleerus ning lasi ka lihased
krambist vabaks. Naine pööras pead.
Alles nüüd sai Sille võimaluse elukat
korralikult näha. Ent enne lasi ta pilgul kiiresti üle
toa käia. Lapsed olid terved ja vigastamata, sellest andis
tunnistust tema all voodialusest tõukest liikuv madrats.
Naine tänas ülevoolavalt jumalat. Vähemalt
tüdruk polnud eriti hirmunud, muidu poleks talle pähe
tulnud emale oma asukohast märku anda. Kapi taha varjunud
Sassist nägi Sille vaid põlvist saati paistvaid
jalgu. Poisiga paistis asi olevat täbaram -- too
värises silmnähtavalt ning hoolimata väljast
kostvast hommikuse tipptunni masinamürast ning
naaberkorterite asukate hommikukolinast ja veepahinast, tabas
ema kõrv vaevu vaoshoitud, ahastavaid nuuksatusi. Tundus,
et pisipoeg oli hüsteeria piiril. Sille sundis ennast
rahulikuks, midagi oli vaja kiiresti ette võtta enne kui
Sass end reedab.
«Mida sa tahad?» küsis Sille eneselegi
võõra, katkeva häälega. Ettevaatlikult
pühkis naine laubahaavast silmavalguvat verd, valu pani
võpatama. Terve ta pea kumises ja valutas nagu poleks
vigastus olnud mitte ainult füüsiline, vaid nagu keeks
võitlus ka tema enda teadvuses. Mumifitseerunud
võõras ei näidanud vähimalgi
määral välja, et ta oleks midagi kuulnud. Tolle
tühjad silmakoopad mida valgustas kahkjas hommikuvalgus
vahtisid osavõtmatult seina.
«Kes sa oled?» küsis naine. Vastus tema
küsimusele oli samasugune nagu ennegi --
osavõtmatus. Nii ootamatult ja verejanuliselt uksest
sissemurdnud koletis oli kui välja lülitatud. Kuid
see-eest oli nii mõneski elu ülegiliia. Sille pidi
närvivapustuse saama kui kuulis voodi alt tütre
häält.
«Ema-ema,» sosistas Katu ärevalt, «kas
see ongi see sombi kellest isa rääkis?»
«Ole vait,» sosistas Sille ehmunult vastu, tundes
kuidas hirmu külm käsi südamest haaras ja ihu
külma higiga kattis. Ema hääles oli niipalju
õudust, et Katu pelglikult voodialuse kõige
kaugemasse nurka tõmbus ja ennast nii väikeseks tegi
kui sai. Ta ei taibanud, mida ta valesti tegi. Isa juttudes
polnud sombid kunagi kurjad, vaid head ja ustavad abilised.
Muidugi, see siin oli emale kallale läinud aga kas ema
temast siis jagu ei saagi? Nüüd alles hakkas
tüdruk tõsiselt kartma.
Sille ei olnud mehe tegemiste vastu kunagi
erilist huvi üles näidanud, ausalt öeldes ta
lausa kartis seda hauatagust värki. Kuid nüüd
kahetses naine oma huvipuudust. Mine tea mis lihtsal viisil
oleks praegu võimalik olukord oma kontrolli alla saada
ning nii iseend kui lapsed päästa. Mitte, et ta nii
kohutavalt surma oleks kartnud, Kurk oli talle piisavalt palju
teispoolsusest kõnelenud, et suuremat hirmu hajutada
(kuid pelg jäi, eluaegseid väärtusi oli raske
hoobilt ümber hinnata). Asi oli selles, et kuigi surm
polnud mingi põrguauk, oleks ikkagi ebameeldiv elust,
millega ta tegelikult vägagi rahul oli, nii järsku
loobuda, lisaks veel lapsed. Ta nii tahaks näha millisteks
nood kasvavad, lastel on oma elu ju veel elamata.
Katu -- nii imelik kui see tüdrukust ka ei olnud
oli vaieldamatult isa mantlipärija, teda huvitas
kõik mis isa oma tegemistest rääkis ja ta
kippus igal võimalikul juhul kaasa. Eks seepärast ta
praegu nii elevil oligi, tema ihaldatud ja ammukuuldud, ent seni
keelatud müsteeriumid tulid koju kätte.
Sassiga aga olid hoopis teised lood. Poissi
hämarteadused ei huvitanud, tema oli pühendunud
äsjaavastatud seltsielule ning kõigist oma
sõpradest ja harrastustest loobumise hirm võis
lapsele tõeline košmaar olla. Sille mõtles
millisesse masendusse tema pesamuna oli langenud kui ei saanud
gripi tõttu klassiõhtule ega muusikakooli
kontserdile kus ta viiuliga üles astuma pidi. Tema
lohutamine oli vaevarikas ja peaaegu tulutu töö. Ning
nüüd selline pauk -- võimalus saada
surma ja kõigest hoobilt ilma jääda.
Sombi nagu näha kas ei tahtnud kuulda
või mis samuti üsna tõenäoline ei olnud
selleks võimeline. Sille otsustas riskida, ei saanud ta
ju oodata kuni poiss hirmust lolliks läheb.
«Mida sa meist tahad?» üritas ta veelkord
elukaga kontakti võtta. Kurgi jutu järgi olid nood
igatahes pea sama nutikad kui inimesed ja suhtlemisprobleeme ei
paistnud vähemalt temal nendega olema. See siin oli aga
vait kui sukk. Ehk mõistab ta vaid viipekeelt?
Kõrvu tal ju pole. Nii täpselt polnud ta Kurki
viitsinud kuulata. Jaa, alguses oli ta vägagi
põnevil kuulates jutte hauatagusest elust, kuid kuna mees
muust eriti ei rääkinudki, siis muutus pidev
surmateema naise jaoks vähehaaval tüütuks ja
viimasel ajal lasi ta enamuse mehe juttu lihtsalt kõrvust
mööda.
Tundus, et koletis oli siiski kurt. Sille jälgis
kullipilgul sissetungijat. Ei midagi, toda nende jutuajamine ei
olnud häirinud, ju siis ei kuulnud, muidu oleks ta
tüdruku jalamaid välja kiskunud.
«Kuidas sul on Sass?» küsis ta
poolihääli ja kahetses silmapilk oma tegu. Poiss,
kuuldes ema küsimust ei olnud võimeline vastama,
kuid ema hääl murdis pidurid mis olid Sassi siiani
vaiksena hoidnud ning valju ahastav nutt pääses
täiel võimsusel valla. Kooljas ei reageerinud
õnneks kuidagi. Sille pigistas voodiserva nii et
käed krampis, kuid ei riskinud poja juurde minna. Küll
oli ta nüüd 100% veendunud, et koletis oli kurt ja ta
ruttas ära tarvitama ootamatult avanenud võimalust
kasutada oma häält.
«Ära karda kallis, ei juhtu meiega midagi,»
hakkas Sille poissi rahustama, mõeldes samal ajal hoopis
sellele, kuidas kõige paremini leida rakendust asjaolule,
et sombi oli kurt. Karjuda appi?
4.
Peale surnuaiast naasmist hüppas Kurk
korraks veel kodust läbi, et mahaununenud
stuudiovõti kaasa haarata. Sille oli juba üleval, ta
polnud peale mehe lahkumist enam sõba silmale saanudki ja
otsustanud siis korrata itaalia keele materjale.
«Undici, dudici,» kuulis Kurk teda pomisevat kui
oli end võimalikult vaikselt välisuksest sisse
libistanud, et mitte peret üles ajada.
«Milleks sul seda itaalia keelt vaja on?» oli Kurk
talt kord küsinud. Naine oli vaid õlgu kehitanud,
«Jumal seda teab, ega praegu polegi vaja aga on see siis
põhjus keelt mitte õppida? Kui ükskord vaja
läheb siis on juba hilja ponnistama hakata.» Kurk ei
osanud selle peale midagi kosta, teadmatus selles suhtes mis
tulevik toob polnud tõesti eriline ettekääne
millegi tegemata jätmiseks, vastasel korral oleks ju
võinud üleüldse kõige tegemisest
loobuda.
Kurgile endale meeldis külastada teispoolsust ning
selleks, et talle seal jätkuvalt meeldiks ja teda
edaspidigi soojalt vastu võetaks , oligi tal praegu
käsil väike kombinatsioon. Tegelikult oli sellega juba
sama hästi kui ühel pool, veel ainult vormistamise
küsimus ning just vormistamas ta nüüd siin
stuudios oligi. Ettevalmistused olid lõpetatud, Kurk tegi
viimase sammu ja astus sinna, teisele poole, surnute
keskele.
Emotsioonid, aistingud, mõttevabadus, mida siin
kasutati vabadusena mitte mõelda, lõpmatu avarus.
Surnute hinged laotusid siin kindlapiiriliste ent
korrapäratute vormidega ruumiliste substantsidena, pidevalt
omavahel mõneks ajaks osaliselt difundeerudes, et uurida
teise mälupanka ja loomekeskusi, kas on seal midagi
huvipakkuvat, et see omalegi talletada. Võimatu oli
öelda kui suured nad olid, sest siin puudusid
mõõtmed Mõnikord kapseldus keegi hingedest
eraldatusse, laskmata kedagi oma piiridest läbi, saamaks
rahu ja vaikust. Just nii sündisid paljud uued ideed, loodi
kunsti, sest just emotsioonidel ning aistingutel põhinev
looming oli hingede kireobjekt, see oli kireks ka Kurgile.
Varem oli Kurk uurinud emotsionaalse kunsti mõju
surnutele. Siis uuriti surnuid elavas maailmas, kutsudes neid
hulgakaupa välja kontserditele mida korraldati nimelt
selleks otstarbeks. Nüüd astus mees sammukese edasi,
läks hingede keskele nende omas elemendis ning sattus seal
nende loomingulisse lummusesse. Luule ja muusika, mis teda juba
enne köitsid, haarasid eriti siin, kus seda sai tunnetada
mitte enam ainult kõrvade kaudu, vaid otse, kõigi
meeltega. Siin oli võimalik edasi anda kõige
peenemaid varjundeid või kontraste nii nagu mitte iial
elavate maailmas. Kurgil tekkis meeletu soov tõusta tippu
siin, tõeliste meistrite keskel.
Surnumanaja sisenes oma lemmiknekropoli mis kujutas endast
tihedat hingedekogumit ning lasi vabalt
ligipääsetavaks just tänaseks presentatsiooniks
talletatud loominguga mäluosa. Ta ise ei otsinud seekord
midagi, mõnuledes huvilisi oodates varem kogutud teostes.
Reklaamiks liikus ta aeglaselt edasi, riivates uudisega siin-
seal kohatavaid hingi. Pärisasukad sellist reklaamitaktikat
muidugi tavaliselt ei kasutanud, see mood oli kaasa toodud
siinpoolsust külastavate elavate poolt. Enamusel surnutest
loojatel oli üsna kama kas keegi üleüldse kunagi
nende loomingut aistis, kuid oli neidki kes läksid kaasa
elavate moega oma saavutusi jagada ja võrrelda. Ajapikku
oli taolisi üha enam juurde tulnud ning sääraseid
Kurk nüüd püüdiski. Eriti raske see ei
olnud, sest nimelt sääraste suurustlejate poolt oligi
antud nekropol peamiselt asustatud.
5.
Sille oli jõudnud arusaamisele, et
lisaks ignorantsile rääkimise suhtes, ei morjendanud
sombit ka tagasihoidlikul määral naise liikumine.
Sille oli nüüd voodis istukil ning kohendanud padja
omale seljataha, toetus vastu seina. Kuidas reageeriks
sissetungija laste lagedaleilmumisele ei hakanud ta igaks juhuks
katsetama, ehkki kiusatus Sassi sülle võtta ja
rahustada oli suur. Poiss, nähes et jalamaid midagi halba
ei sünni, oli ema vaigistava jutu mõjul veidi tuure
maha võtnud. Ise Sille enam ei kartnud, tema
mõtetes oli saanud valitsevaks külm kalkulatsioon,
tunneteks polnud antud situatsioonis mahti.
Kui sombi neid kohe ei tapnud, siis oli selge, et tal oli
nendega mingi kaugemaleulatuv plaan. Võis arvata, et see
oli seotud Kurgiga ja tema hommikuse asjaajamisega.
Nähtavasti oli midagi nihusti läinud ja nüüd
varitses see elukas mehe tagasitulekut. Kuidas too siia sattus
ja milleks neid vaja oli, ei osanud naine arvata. Äkki
kartis sombi, et kui ta nad praegu tapab, siis saab Kurk sellest
läbi teispoolsuse teda ja nii kaob varitsusest
üllatusmoment? Järelikult ta võimaluse korral
ei tapa neid ja järelikult tuleb Kurki toimuvast hoiatada,
siis ei oota üllatus mitte teda vaid hoopis seda tegelast
siin.
«Katu,» sosistas Sille võimalikult vähe
huuli liigutades.
«Jah,» nahistas tüdruk voodi alt vastu. Ka
tema hakkas oma esialgset rõõmu kaotama, sest
põrand oli kõva ja sombi ei teinud midagi
põnevat, seisis niisama nagu tulp, isegi nende
sosistamine ei viinud teda endast välja. Mitte et
tüdruk seda oodanud oleks, aga passida peale
sedavõrd hoogsat sissetungi niisama tundus ka natuke
napakas. «Mis sa arvad, kas ta on õige rikki
läinud?» küsis ta ema käest.
«Vaevalt küll, ära sa jumala pärast
nüüd mingit lollust tee, püsi vagusi. Ütle
mulle parem kus su mobiil on?»
Katu üllatus. Jah, ta oli omale sünnipäevaks
telefoni saanud, klassis olid need pea kõigil, kuid
tüdruk polnud kunagi arvanud, et moblat saab kasutada
võitluses teispoolsuse jõududega. Innukalt
küünitas ta ennast voodi varjust veidi välja, et
lahtisest koolikotist kõneaparaat kätte saada,
seejuures selle peale tulemata, et käsi hetkeks liikumatu
ohuallika potensiaalsesse vaatevälja jäi.
«Issand, mida sa ometi teed!?» sisistas ema
ehmatusest ja raevust krampi tõmbudes. Kohkunult pillas
Katu telefoni põrandale, krabas selle siis uuesti pihku
ning varjus kiiresti voodi alla. Sass, kes oli välja
piiludes ehmatanud isegi rohkem kui nemad mõlemad, peitis
pea sülle, sealt ta enam välja ei vaadanud, hakates
enese ette vaikselt midagi ümisema, et mitte kuulda ja
näha kui midagi peaks juhtuma.
«Segi oled peast või? Kas ma seda käskisin
sul teha?» kähistas juhtunust kogu oma külma
närvi kaotanud Sille.
«Midagi ei juhtunud ju,» õigustas
tüdruk ennast. «Ja isegi kui oleks juhtunud,»
kaitses tüdruk ennast mõttes, salamisi oma teo
üle hirmuga segatud uhkust tundes, «noh, siis
tuleksite te isa ja Sassiga mulle ju kogu aeg külla,
võib-olla oleks ta sinu ka ära tapnud, siis oleksime
koos surnud olla.»
Kui isa tema julgusest kuulda saab, küllap ta
võtab siis tütre koos endaga stuudiosse kaasa,
üks asjalik abiline kulub talle kindlasti ära.
«Jää vait oma lolli jutuga, kui sa peaksid
veel midagi sellist tegema, siis... ja anna see mobla
siia!»
Vilkalt nagu tsirkuses kloun eesriide tagant, vupsas
voodiserva tagant välja lapsekäsi koos mobiiliga.
Sille haaras õudusest oiates telefoni ja käsi kadus
kiiresti.
«Palun tütreke ole ometi ettevaatlik,» palus
naine, tundes kuidas käed hirmust külmaks
tõmbuvad.
Johannes uuris täielikus hämmelduses eset naise
käes, kõigi pingutuste kiuste ei suutnud ta oma
kadunud elust leida vihjetki millegi sellise kohta.
Välimuselt meenutas see, meenutas... see ei meenutanudki
midagi sellist mida ta kunagi näinud oli. Nimetus vihjas
nagu liikurvahendile aga mõõtmeid arvestades
vaevalt see sõiduk oli. Relv? Kooljas kahtles ning
otsustas enne tegevusse asumist veidi oodata, kuid samas
ootamatusteks valmis olla. Aeg oli vist kõvasti edasi
läinud sestsaadik kui ta maha maeti. Väga palju
sellest ei saanud aga ka möödas olla, sest linnas ei
torganud väga suuri muudatusi silma Või käis
areng aeglaselt? Ta muidugi ei olnud surnumanaja jälgi
silmist kaotada kartes eriti uurinud kah. Siiski nüüd
korteri sisustust lähemalt uurides märkas Johannes
paljut millest ta midagi ei mäletanud. Samas võis
see olla ka mälu viga.
Aparaadist naise käes lõi sirama valgus, too
mudis seda veidi ja sosistas siis pettunult:» Tal on
välja lülitatud.»
Johannes tundis kergendust, ükskõik mida see
masin endast ka kujutas, igatahes ta ei töötanud.
«Saada SMS,» kostis voodi alt soovitus.
Johannes muutus uuesti tähelepanelikuks. Häda nende
elavatega, pidevalt peab valvel olema, lõdvaks lasta ei
saa, kohe kukuvad midagi sepitsema. Julgeks läinud teised,
või... nad ikka kardavad surra? Või ajas ta midagi
sassi? Mis asi oli SMS? Aparaat naise käes hakkas vaikselt
piiksuma, kuni viimase, varasematest valjema piiksu ajal
Johannesel koitis -- morse! Mitte SMS vaid SOS, ta oli
valesti kuulnud! Kuidas see talle enne meelde ei tulnud,
muidugi, surnud olles unustad nii mõndagi, kuid midagi
nii elementaarset! Midagi taolist ei kavatsenud Johannes
sündida lasta, sellest appikutsest võis suur jama
tulla.
Kiiresti astus kooljas naise juurde, too püüdis
teda laualt haaratud lambiga lüüa, tüdruk
klammerdus jalgadesse, poiss hakkas kriiskama. Aparaadi
kätte saanud, pigistas Johannes selle puruks ja viskas
tükid vastu seina. Kui ta eemale astus, siis sabistasid ja
seletasid inimesed veel tükk aega enne kui vaiksemaks
jäid. Kuid kahju, kartis Johannes oli juba tehtud. Neetud!
Ta tundis et vihkab elu ja elavaid üha enam ja enam. Olgu
nad neetud need elavad, olgu neetud mõtlemine ja need kes
elavad, mõtlevad ja ei lase teistel rahus surnud
olla.
6.
Kurk vahtis masendunult telefoniekraani.
SOMBI KORTERIS OLEME VANGIS
Niipalju siis haledast südamest, nõrkusest, mida
ükski surnumanaja endale ealeski lubada ei tohi. No kuidas
kurat see värdjas sinna oskas kooberdada? Või oli
see mõni teine kooljas? Ei, võimatu, see pidi
olema Johannes, seesama raibe kelle luude purukspeksmine tundus
talle liialt suure alatusena lisaks kõigele muule mis ta
sellele vennikesele oli teinud. Oli viga loota, et too linna
peal kooserdades ja segadust tekitades politseinike poolt
ribadeks lastaks. Vähemalt poleks keegi osanud siis teda,
Kurki asjaga seostada.
Oleks ta koolja aga tapnud, siis kummitusena oleks Johannes
teda lahkumas näinud ja süüdlase meeles pidanud.
Nende aastatega mis oleks sel raisal kosumiseks kulunud, et
Kurki kollitama tulla, võinuks muidugi leida
tõhusa viisi kummituse kõrvaldamiseks, ent milleks
lisatöö kui on lihtsamaid variante? Kahjuks lihtsamad
variandid ei ole alati eriti tõhusad, nagu nüüd
välja tuli.
Kui see raibe nüüd Sillele või lastele
midagi teeb! Mees tundis kuidas tal närvidest hakkasid
peanaha all nagu sipelgad jooksma. Idioot olen, idioot, idioot.
Kurat, et ma ka ei võinud seda asja kindlamini
korraldada. Mees püüdis ette kujutada mida kooljas
ette võiks võtta ja millised võiksid olla
tema motiivid. Kätte maksta, loomulikult! Aga tähendab
see koolja jaoks tema perekonna tapmist?
Vähetõenäoline, ta ju teab et surmas pole
midagi hirmsat. Naise ja laste piinamine? Ei usu, ta polnud
silmamoondaja-trikimees vaid luuletaja, kuigi kes teab milliseks
kooljas äärmusolukordades võib muutuda. Pealegi
oli SMS-is, et nad on vangis, järelikult väga hull asi
ei ole. Hetke mõtles kas ta võiks Sillele
äkki helistada, kuid mõtles siis ümber. Ei
maksa lõvi sabast tirida. Perse küll!
Isegi kui ta koolja nüüd likvideerib, siis lastele
on see ikkagi hirmus šokk, naisele muidugi ka. Ei kujuta
ettegi kuidas ta vastu peab, või äkki ei peagi?
Kurgile kerkis silme ette pilt hüsteeriakrampides Sillest,
kes koolja eest peituda püüdes laua alla poeb ja endal
juukseid peast kisub. Lapsed röögivad ja
püüavad kaitset otsides tema juurde varjule pugeda
kuid naine peksab nad paanikas olles ja ümbrusest mitte
midagi taibates eemale... Lollus. Kurk neelatas, tütar oli
saatnud SMS-i ja juttu oli ainult vangistusest.
Kuid hirm ei kadunud.
Kurat! Miks ta jättis selle raipe saatuse hooleks?
Kuidas peaks ta nüüd sellest värdjast jagu saama
kui too on täielikult toibunud, tugev ja teraste meeltega?
Selja tagant ikka ligi ei hiili ja niisama kooljahinge kehast
lahutada ka ei taha, sest siis saab too vabaks ja läheb
teispoolsusse tagasi. Tappa oleks ikkagi vaja, sest kummitusena
jääb ta siia ilma vangi.
Niisiis, tuleb kooljas kuidagi liikumisvõimetuks teha.
Päris püssiga paugutama keset linna ei taha ka hakata.
Ei ole vaja, et inimesed hakkaksid tema tegemiste vastu huvi
tundma. Teisest küljest aga -- sihukest skeletti
läbi linna kuskile üksikusse kohta ka ei meelita. Nii
ebameeldiv kui see ka ei ole, tuleb vist mõõk
ära teritada ning see asi korteris kohapeal ära
lõpetada. Jama on aga see, et
kahekäemõõgaga ei ole toas eriti ruumi
vehkida. Asi võib väga kergesti lõppeda ta
enese ärahakkimisega. Kurk väristas õlgu ja
sülitas kolm korda üle vasaku õla. Ei maksa
sihukesi mõtteid mõelda enne nii ohtlikku
kokkupõrget. Neetud olevus! Avamaal jah, seal poleks
kollil mingit santsu. Et ta ka nii nutikaks osutus.
Järelikult ei tohi teda mingil juhul alahinnata,
seepärast jääb mõõgaga tema
koopasse ronimine ära.
Abilisi oleks vaja -- aga keda võtta? Kui
kedagi appi kutsuda, siis peaks ju seletama ka miks ta kooljat
lihtsalt rituaalselt kehast ei lahuta. See ei lähe mitte.
Mitte et ta häbeneks aga... Jutud läheks lahti ja...
Kindlasti jõuavad need ka peagi teispoolsusse, sinna
jõuavad lõpuks ju kõik jutud ning
siis...
Nojah, siis jääb vist ainult üks
võimalus kuidas asi kiiresti ja ilma suurema kärata
ära ajada. Tuleb värvata teispoolsusest endale paar
silmamoondajat, nendel on kõige suurem šanss
kooljale märkamatult ligi pääseda ja neile ei pea
ka midagi seletama. Mees sülitas igaks juhuks veel kord
üle õla, nii igaks juhuks. Sest ei saanud
öelda, et ta poleks ebausklik, see oleks olnud saatusele
natuke liiga julge näkku sülitamine. Nagu ka
väitmine et jumalat pole olemas, mees võis sellele
küll avalikult kaasa noogutada aga südamesse jäi
ikkagi kripeldus, keegi ju ikkagi otsustas, kas avada
teispoolsusse uks või mitte.
Uuesti teispoolsusse minema Kurk ei hakanud. Otsida
silmamoondajaid mööda nekropole taga võrdunuks
mündi otsimisega laavast. Neid oli väga vähe kes
tundsid mõnu koostööst elavatega elavate
maailmas, pealegi sellist koostööd. Üksikuid
maniakke, kellele tapakunst huvi pakkus, siiski leidus. Nende
mäludes leidus kõikvõimalikke võikaid
stseene ja nad olid siiralt rõõmsad iga
säärase taiese loomise üle.
Lihtsaim võimalus selliste maniakkide leidmiseks, oli
pöörduda otse nende olevuste poole, selleks oli aegade
jooksul välja töötatud mitmeid süsteeme,
Kurk valis neist mitte kõige efektiivsema, ent see-eest
lihtsaima.
«Ma olen ikka üks hirmus seanahavedaja,»
mõtles ta sealjuures, «peaks ennast kunagi
käsile võtma ja harjutama kõike akuraatselt
tegema mitte valima alati lihtsamat teed aga tühja kah.
Pealegi kui lihtne variant ei õnnestu, eks siis
võib hiljem keerulisemaid ja efektiivsemaid teid
proovida.
Niisiis, kui saata vereohver teispoolsusse, siis mõjub
see seal nagu võigas verine signaalrakett, mille peale
silmamoondajad nagu hagijad kohale tormavad. Süsteemi viga
oli selles, et alati ei pruukinud kutsutavaid antud piirkonnas
olla ja seda üsna pikka aega. Kurk, ettevaatlikult rotti
rituaalmõrvaks valmis seades, lootis siiski, et seekord
läheb õnneks. Rotte kasutas ta vereohvritena
sellepärast, et nood paljunesid kõige kiiremini ja
nii ei pidanud pidevalt pead vaevama uute ohvrite otsimisega.
See siin oli tal küll viimane, sest mingi haigus oli teised
hauda viinud.
Looma uimastanud, asetas ta selle surnuaedadest varastatud
kontidest ja kolpadest altarile ning võttis kätte
teritatud küünarluust ja keerukate kaunistustega
ilustatud ohvrinoa.
«Las sureb see elav hing surnuluul,
surnuluu läbi, surilaulu saatel,
et minna surnute keskele,
kaasas värske veri
teatamaks oma tulekust.»
Kurk ei teadnud milleks oli see lause vajalik ja veel
sellisel venitaval ümiseval kombel esitatud, kuid ilma
selle etenduseta ei juhtunud midagi. Kahtlustati, et veel mingi
seni avastamata olevus valvas -- kes, kuhu ja miks
maailmade vahel liikus ning just tema teavitamiseks oli see
vormel riituse juures vajalik ja seda pidi kordama kogu aeg.
Just seepärast ei välistanudki Kurk jumala olemasolu.
Isegi kui too uksevalvurist olevus polnudki jumal, siis oli
sellest hoolimata väga kasulik temaga häid suhteid
hoida.
Signaali uksehoidja kohalekutsumiseks andis surnu
jäänustele voolav elav veri, ning siis too olevus kas
tekitas ukse või mitte. Üldjuhul tekitas, väga
harva kui asi muude ideaalsete tingimuste korral toimumata
jäi. Millised aga olid tema antipaatiad või tujud,
oli siiani veel saladus. Seepärast Kurk ei
rääkinud ega isegi mõelnud Uksehoidjast kunagi
halvasti. Iial ei või teada.
Surnumanaja lõikas esimese haava ja veri pritsis
«koputusvormeli» saatel kontidele. Mees pidi olema
ettevaatlik, et vere voolamine ei katkeks, ent samas pidi ka
ohver kogu rituaali ajal elus püsima. Seepärast
eelistas nii mõnigi nekromant suuremaid ohvreid, siis oli
võimalus, et nood liiga vara koolevad väiksem. Kurk
oligi väikeste olevustega teinekord orki lennanud ja oma
laiskust kirunud, kuid jäänud siiski rottide
juurde.
Kurk tegi uue sisselõike ja tundis siis, kuidas toas
jahedamaks hakkas muutuma. See oli hea märk, samamoodi nagu
ka valguse kadumine. Ettenägelikult oli ta
süüdanud küünlad, sest elektri kasutamine
oli kindel viis asja vussi keerata. Ruum muutus kottpimedaks ja
külmaks kui hundilaut, ainult küünlad hubelesid,
suutmata valgustada midagi peale iseenese.
«Las sureb see elav hing surnuluul,
surnuluu läbi, surilaulu saatel,
et minna surnute keskele,
kaasas värske veri
teatamaks oma tulekust.»
Kurk kordas üht ja sama, väsimatult ning
lainetavrütmiliselt. Küünalde valgus kahanes
üha, kuni muutus nööpnõelapea suuruseks
hõõgumiseks, mattudes üha enam
pealetungivasse pimedusse, kuni lõpuks hakkas tekkima
uks, mille valmimisele kogu valguse ja soojuse energia
läks. Kavalam oleks olnud kamin tellida, siis oleks
veidikenegi valgust jäänud, ent Kurk ei viitsinud
kaminaga jamada, küünlad olid odavamad ja lihtsamad
üles sättida, pealegi tekitas see kõik sobiva
meeleolu.
Aeg möödus, rott oli surnud, uks sädeles
punaselt ja kedagi ei tulnud. Nekromant ootas. Hirm perekonna
saatuse pärast moonutas aega ja mees muutus iga sekundiga
närvilisemaks. Aga mis saab siis kui kedagi ei tule? Kas
minna ikkagi ise otsima või kasutada teist, keerulisemat,
ohtlikumat ja aeganõudvamat, ent kindlamat viisi? Oli tal
üldse niipalju aega? Kurk surus maha soovi küüsi
närida.
Lõpuks ilmusid väravast kaks kogu, kellest ta
nägi vaid vilksatusi kui need toahämarusse kadusid.
Mees tundis kuidas kergendus nagu tõusulaine temast
üle käis. Ikkagi tulid ja mitte üks vaid mitu!
Kui oleks tulnud ainult üks verenautleja, siis oli alati
oht, et kehva töö pakkumise korral võis ta
vabalt ka väljakutsuja õnneks võtta, et
midagigi saada. Seda juhtus muidugi väga harva, sest siis
kadus reeglina ka värav maailmade vahelt ja veristaja pidi
tagasi teispoolsusse saamiseks endale uue surnumanaja otsima.
See võis venida üsna pikale, ehkki ka neil olid omad
viisid kuidas nekromante leida. Kuid üldiselt ei talunud
surnud eriti kaua elavate seas viibimist. Kurk oli kuulnud
ühest sadistlikust värdjast, kes oma verejanulise
loomuse tõttu mitmeks aastaks siia ringi kollama
jäi, sest keegi ei julgenud temaga tegemist teha.
Varitsustest, kus teda maha lüüa üritati,
vingerdas too alati välja ning viimaks, et raisast lahti
saada, sõlmiti põrgulisega leping, peale mida ta
pärast mõlemapoolseid turvameetmeid kasutades siit
minema toimetati. Arvatavasti oli too mõne ogaraks
läinud looma hing, sest inimesed üldjuhul nii
pidurdamatud ei olnud, neil oli ikka mingi
mõtlemisharjumuse jääk olemas. Samas, mine tea,
inimesi on igasuguseid.
Leides, et kauem ei ole mõtet oodata, sest vaevalt
enam kedagi juurde tuleb, sulges mees maailmadevahelise ukse
ning pöördus saabunute poole. Kui nad olid kahekesi,
siis distsiplineerivad nad üksteist tema kallale kippumise
eest -- kui kõik väljakutsujaid tapaks, siis
vaevalt silmamoondajate harrastusel võikaid stseene
koguda enam pikka põli oleks. Ei oleks enam kus
harrastada.
Küünlad särasid taas kogu hiilguses ja kolm
kogu silmitsesid üksteist hindavalt. Õhkkond oli
kaunis umbusklik.
«Oleksin võinud omale ikka kaitseks
mõõga keldrist ära tuua, «mõtles
Kurk, tajudes teiste vaenulikkust, «see laiskuseuss mu
ükskord hukutab.»
«Pole sind varem kohanud,» kommenteeris üks
silmamoondajaist.
«Samad sõnad,» vastas Kurk.
«Mida pakud?»
«No, ma julgeks öelda, et see on midagi
erilist,» alustas nekromant märgates otsekohe huvi
kasvu. Kaks kogu nihkusid talle lähemale, ilmudes samal
ajal pooleldi varjudest välja.
«Ainult eriliste võimaluste korral ongi meid
mõtet tüütama hakata,» teatas seesama
silmamoondaja kes rääkimist alustas. «Labasustega
tegele ise kui tahad.»
Kurk silmitses olevust tähelepanelikult. Surnute
hingedel olid muidugi elavate maailmas suured võimalused
oma välimust varieerida (kui nad vabatahtlikult tulid),
kuid siiski jätsid eelnevad elud neile oma pitseri,
aegamisi mõjusid fassaadile ka mälestused ja
kordasaadetud teod. See negatiivse meelelaadiga olevus oli
üsna kindlalt mõne looma hing, loom aga ei olnud
päris kindlasti pärit mitte siit, vaid mõnest
teisest elavate maailmast. Kõik tema kehaosad tundusid
olevat eri loomade küljest, paistis ainult üks rauda
rüütatud inimkäsi, kuid sellelgi olid pikad
küüned ja sõrmenukkidel mürgiastlad mis
ajasid välja mingit sinist veidralõhnalist ollust.
Teiste kehajuppide päritolu ei osanud surnumanaja kellelegi
teadaolevale liigitada. Kui, siis vahest see küljeoga,
milletaolist Mustjaanide maailmas omasid jäändukid,
kasutades seda bumerangilaadselt. Kurk polnud isiklikult teisi
maailmu külastanud ja ei osanud seepärast öelda
kas ülejäänud mosaiigikillud olid samast kohast.
Küll aga teadis ta, et oma väljakutsuja tapnud ning
seepärast aastaid elavate seas veetnud silmamoondaja oli
pärit Mustjaanide juurest.
See avastus tekitas ebameeldivalt kõheda tunde ja
surnumanaja mõtles kahetsusega oma armetult väikse
ohverdusnoa peale. See oli tal praegu ainuke
metafüüsiliste omadustega relv käepärast,
mida sääraste pooleldi eksisteerivate substantside
vastu kasutada. Mõõga oleks pidanud tooma,
idioot!
«Asi on selles,» sõnas Kurk hakates toas
edasi-tagasi kõndima ja hoides suunda laual lebava
ohverdusnoa poole, «et hävitusobjekt ei ole elusolend.
See on kooljas, kelle ma äratasin, ent sooviksin muuta
kummituseks. On alust arvata, et ta on üsna endast
väljas ja ohtlik. Asja juures on ka veel see konks, et
tegutseda tuleks võimalikult vaikselt ja salaja, pole
vaja toimuvast ümbritsevaile teada anda.»
Mõtlikku pausi ei tekkinud, sest silmamoondajad
arutlesid silmnähtavalt emotsioonide mitte
mõistusega. Nekromant suutis küll tabada silmapilgu
kuna oga lendu lasti, ent täielikult kõrvale
põigata ei jõudnud. Sügava küljehaavaga
paiskus mees koos lauaga mürinal ümber, haarates
kukkumise pealt pihku luust rituaalrelva. Mõlemad
silmamoondajad möiratasid ja läksid siis omavahel
kaklema. Võitlus kestis vaid hetke, mille jooksul sai
ogalennutaja oma enesevalitsuse veidi tagasi.
«Mida sa meilt tahad saada kõlupea? Loodad, et
meelitad mu lõksu ja jätad kuskile urkasse
kummitama? Kooljas on kolm korda tugevam kui me kahekesi kokku
ja teda juba pettepiltide varjus ei ründa nagu tajudeta
inimrämpsu!»
Kurk katsus väriseva käega krampikiskuvat valumeres
külge, pigistades teises pihus ohvrinuga. Üks ribi
tundus katki olevat ja kogu küljes haigutas suur haav.
«Sellepärast ei pea veel väljakutsujat tapma
Uluk,» mörises teine silmamoondaja. «Kas sul on
eelmistest pagendustest veel vähe?»
Uluk lasi tigedat naeru ja sobitas kinnipüütud oga
tagasi kehasse. «See vennike sepitses oma haleda loo just
nimelt minu kinnipüüdmiseks ja hävitamiseks, et
maksta nende eelmiste surnumanajate eest kätte! Ma olen
selles raudkindel ja ei ole nii loll, et ise lõksu
roniksin.»
Teine silmamoondajaist oli selgelt inimlikku päritolu,
tal olid nii mehe kui naise pea ja mõlema soo tunnustega
kõhetu, sihvakas askeedikeha.
«Millest sul selline tunne?»
«See ei ole mingi hädine tundevirvendus mille najal
sina elad. See on selge järeldus peale olukorra
igakülgset analüüsi. Aastakest paar elavate seas
poogiksid sinulegi mõtlemisvõime
külge.»
Kurk tundis, et on plindris. Kui Uluk suudab oma kaaslasele
selgeks teha, et nekromant tahtis meelitada neid
tõepoolest lõksu, siis veristavad nad ta hoolimata
tagajärgedest siinsamas piinarikkalt ära. Väga
raske oli aga leida oma tegevusele mõistlikku
põhjendust, paljastamata eesmärki mille nimel
kõik tegelikult sündis. Uluki arukas
põhjendus, ehkki egotsentriline ja naiivne võis
veenda ka enam mõtlemisalti olevuse kui silmamoondaja.
Aga... mis loeb surnule loogika, neil on ju hoopis teine viis
maailma tajuda. Tajuda, just nimelt! Mees tõstis
tähelepanu äratamiseks käe.
Las ruske samet hellitab su keha
Õrn küünlavalgus see mis paistab silma
Ja kellahelin õrn -- meel kauniks teha
End ilu hingest ära jäta ilma.
Keelt kuldse marjaveiniga sa kasta
Ürgnoorendagu palsam sinu nahka
Siidpehmet: taha enda sisse lasta
Iidilu, igavesti kauni rahva
Kuid:
Sa heitsid ennast elu keerisesse
Ei roose valinud -- siis said naelvoodi
End mässid karmi kotiriide sisse
Või kiviklibul roomad raipe moodi
Välk torgib sinu silmi mürin kõrvu
Ning selga langeb vihmamäe laviin
Sa leebelt astud õudusega kõrvu
Ei küsi endalt eal -- miks olen siin?
Su maksa nokib kotkas raipesööja
Vend šaakal korjab kõhetunud käe
Sa oled minu tule tooja
End alandades minetasid väe
* *
Tahtmatult jäid surnud nekromanti kuulama, too luges
seda samamoodi sisenduslikul häälel tõusude ja
langustega nagu enne koputusvormelit. Neile kangastus selgelt
Uluki hea elu surnuna teispoolsuses, väljakutsuja tapmisele
järgnenud painajalikku eksistentsi elavate maailmas ning
nüüd häbisse langemist abipalujale
valesüüdistusi näkku paisates.
Nekromant lootis, et see veenab peamiselt Askeeti, kuid ka
Ulukis oli kõigi elavate seas veedetud aastatest
hoolimata säilinud niipalju hingelikku emotsionaalsust, et
ta tajus oma tegevuse alusetust ning hakkas tehtus kahtlema. Nad
aitasid Kurgi põrandalt üles ja isegi üritasid
tema haava sulgeda: valu taandumiseks ja verejooksu peatamiseks
sellest piisas, enamat mees praegu ei soovinudki. Vabandust
kallaletungi eest keegi ei palunud, vägivald oli
silmamoondajate-trikimeeste lahutamatu osa ja selliste asjade
pärast piinlikkust tundma nad ei hakanud. Hea, et niigi
läks.
Mis Kurki kõige enam üllatas, oli silmamoondajate
otsus töö kõigist ohtudest hoolimata vastu
võtta. Nad tunnistasid, et säärast
võimalust ei pakuta neile vahest enam kunagi --
kui tihti siis nekromandid ikka oma kooljaid tappa tahavad
lasta. Nad saavad ju sellega ka ise suurepäraselt hakkama
keha ja hinge sama rituaaliga lahutades millega nad ühtegi
liideti.
Jagades täpsemaid juhtnööre korteri asukoha ja
seal valitsevate tingimuste suhtes, mõtles Kurk, et
tõenäolisest võib sellest luuletusest saada
uus efektiivne vormel hingede veenmiseks sarnastes
situatsioonides, et nood eksivad.
Jah, situatsioonid. Kurk mõtles variantidele mis saab
siis kui need kaks verejanulist kuju ikkagi ei saa kooljast
jagu. Arvestades nende esialgset käitumist ja kaaludes
nende võimalusi, leidis Kurk et see võis
vägagi tõenäoline olla. Kooljas ei olnud ju
ikkagi elav inimene kellega silmamoondajad harjunud olid. Liiga
entusiastlikult oli ta nende abile lootnud, ei olnud nad mingid
superolevused, vaid samasugused surnud nagu kooljaski, ainult
poolmateriaalsetes kehades mis andis neile rohkem
liikumisvabadust, kuid samas kärpis jõudu, ehkki
andis võimaluse ümbritsevaid pettepiltidega
lollitada.
Silmamoondajad lahkusid ja Kurk hingas kergendatult. Ta
katsus oma küljehaava ja leidis, et peab niipea kui on
selle jamaga ühele poole saanud minema traumapunkti. Kuradi
Uluk, kohe kallale kui midagi ei meeldi. Paranoiline
tõbras, sihukese lööks jalapealt maha kui
ainult võimalust oleks. Küll tuleb.
Aga mida teha ikkagi siis, kui nood kaks ei saa kooljast
jagu? Kurk ohkas ja suundus keldri poole. Noh, siis pole midagi
muud teha kui ikkagi ise sombiga kokku minna. Vast suudab see
duo tollele värdjale ikka niipalju viga teha, et tal ei
tule erilisi raskusi.
Ta pidi planeerima oma tegevuse ka selleks puhuks kui nad
kooljaga lõpuks ühel pool on. Kuhu ja kuidas
transportida jäänused jne. Ega too polnud
silmamoondajate moodi poolfüüsiline, et pärast
pühi ainult tolm kokku. Nähtavasti peab ta siiski
võtma ühendust paari kamraadiga ja neilt abi paluma.
Neil oli eile õhtul järjekordne nekrofiilide pidu,
just seepärast oligi Kurk oma tegemised sellele
õhtule sättinud -- nii ei olnud tal kedagi
jalus.
Ehkki oli juba üsna hiline hommik, uskus Kurk, et leiab
sõbrad mõnest surnuaiast. Nonde peod kestsid
nüüd tihti poole päevani välja. Eks
seepärast koguneski Tartusse neid nii palju, et siin oli
kalmistuid palju ning nad asusid suhteliselt lähedal,
ükskõik millises linnaosas sa siis ka ei elanud.
Peagi kui nekromandid saavad surnuaedade alla kaevatud
katakombidesse ka veetorud lisaks elektrile sisse veetud, siis
oli tõenäoline, et enam ei kasutata neid ainult
kontserdi ja riitusepaikadena vaid ka lausa elamiseks. Kooljate
tööjõud oli odav, energiafirma ametnikke-
omanikke olid silmamoondajad suutnud kollitada ja miks ei peaks
see õnnestuma ka vee omade puhul. Nood maa-alused
korterid tuleksid küllap väga odavad elamiseks.
Jäi vaid küsimus millisel surnuaial kaaslased olid?
Vahet tegelikult ei olnud, Kurk võttis mobiili ja valis
numbri. Mõne hetke pärast kostis torust kutsuv toon.
Kurk ootas pikalt kuid keegi ei võtnud toru, ta proovis
teist numbrit, ka see kutsus kuid keegi ei tundnud kõne
vastu huvi. Otsitavad võisid peale pidu magada kuskil,
telefonid eemal riidekuhja all või lällata kuskil
afterpartyl ja melus mitte kuulda või mida iganes.
Nekromant tõmbus morniks. Asi tuli siiski üksi
ära teha.
7.
Liikuda mööda tänavaid
inimestele nähtamatult oli silmamoondajate jaoks labane
trikk, mis toimus ilma, et nad oleksid pidanud selleks eriti
pingutamagi, projitseerides endal seda mis jäi nende taha.
Kumbki tegeles iseendaga.
Askeet otsis mälust infot kõigi talle
teadaolevate veretööde kohta, et neid mitte korrata,
vaid luua täiesti omanäoline šedööver.
Uluk üritas sepitseda võimalikult efektiivset
rünnakukava säärase üliohtliku vastase
neutraliseerimiseks. Kui vaja, mõtles ta, siis käigu
nekromandi salastusenõue kus kurat, ta ei kavatsenudki
lasta ennast tükeldada, mingi vennikese pärast, kes
kardab oma käkkide ilmsikstulekut. Ega ta siin
sellepärast ei olnud, ta oli siin... Uluki mõtetes
tekkis paus.
Mispärast ta siin õieti oligi? Niipalju kui ta
ennast teadis, siis polnud see kindlasti veriste taieste loomise
nimel. Ka ei olnud ta sadist ega maniakk keda oleks vedanud nagu
nööriga tapmiste ja piinamiste poole, pigem oli see
jahikirg. Jah, mõtles Uluk, mitte tapmine, isegi mitte
kunstipärane ja kordumatu tapmine, vaid võimalus
kedagi jälitada, üle kavaldada, võita teda
isegi siis kui sihtmärk on tast endast tugevam ja osavam
-- vaat see oli köitev. Eks seetõttu tal
vist käis ka väljakutsujate tapmine nii kergelt.
Jäädes mõnda võõrasse maailma
kinni ei hakanud tal iial igav -- ikka leidus keegi, kes
üritas trikimehe verisele tegevusele punkti panna. Ning kui
enam vastuhakkajaid ei leidunud ja tekkisid sektid kes teda
kummardasid, siis oli lihtne panna neid avama talle teed igavaks
muutunud maailmast välja. Muidugi, eks juhtus temalgi
üle noatera pääsemisi ja poolsurnult
põgenemisi, ent Ulukit oli alati aidanud sihikindlus,
paranoiline loomus ja enam mõtlemisvõimet kui
tavalisel silmamoondajal, mille ta omandas esimesel korral
rumala peaga elavate sekka kinni jäädes.
Eelseisvale ülesandele mõeldes pidi Uluk
tunnistama, et kõige ohtlikumad vastased olidki teised
surnud, sest neid oli väga raske valekujutisega ära
petta -- nonde hinge piirid olid piisavalt suured, et
ulatuda üle loodavate kujutiste piiride ja märgata
ebakõla reaalsuse ja valereaalsuse piiridel. Ent kahekesi
võis seda siiski üritada. Ta ei olnudki varem midagi
taolist teinud. Nekromandil oli õigus, kui ta ütles,
et juhtum oli unikaalne kunstiväärtuste loomiseks,
seda muidugi Askeedile. Talle, Ulukile oli see paras pähkel
peamurdmiseks ning kõigi oskuste rakendamiseks.
Nähtavasti pidi kumbki silmamoondajatest looma pool
pettepildist, siis vast katab see kogu kooljahinge ulatuse
-- kuidas neid pooli ainult niiviisi kokku sättida,
et vahet sisse ei tuleks? Midagi niisugust polnud nad veel
proovinud.
8.
Nüüd istusid nad voodil kolmekesi.
Sass peaaegu letargiasse langenult sügaval Sille kaisus,
Katu nende jalgade juures, hirmul, kuid püüdes seda
kontrolli all hoida. Selleks pusis ta mobiiltelefoni
tükkidega, üritades seda nagu puslet kokku panna.
Mõtted olid tal aga endiselt sombi juures ja kogu keha
värises. Ehkki ema oli ka teda tahtnud oma kaissu peita,
Katu keeldus. Talle ei tundunud seal enam turvaline, ema
võis jälle ei tea mida korda saata mis koletise
vihaseks ajab. Tüdruk oli parema meelega omaette, siis on
ta kindel et talle ei tehta midagi, sest tema on korralik.
Pärast telefonile üks-null ära
tegemist, tiris Johannes jõmpsikad nende urgastest
välja. Nii vähenes võimalus, et nad sepitseksid
mingeid intriige, kasutades ära tema teadmatust uue
tehnoloogia vallas. See oli peamiselt distsiplineeriva efektiga
žest, sest Johannes tajus ka muidu mida nad tegid, ent ta
väsis pidevast jälgimisest ning mõistatamisest:
kas see millega nood ametis olid võis osutuda
järjekordseks mobiilitrikiks või mitte. Surnu oli
tülpinud mõtlemisest ja soovis end veidikenegi
lõdvaks lasta.
Veendudes, et olukord on tema kontrolli all, libises Johannes
eneselegi märkamatult oma lemmiktegevuse manu, hakates
riime kokku sättima.
Kahetsus hinges astun kollasel väljal
Kanarbik kuldne sahiseb jalgade all
Ainsagi värvi ja varjuta udu sel väljal
Kanarbik kuldne ja udu helgitu hall
Kahetsus hinges liigun lõputul väljal
Kuldseis põõsais puhkab mu süda must
Leidma ta pean kuni püsib udu sel väljal
Jootev südant mis iidajal lahkus must
Kahetsus hinges astun kollasel väljal
Maad ja mu südant varjab kuldne kanarbik
Teed mil ma tulin ei ole enam sel väljal
Eeltulev kohe on käes või siis lõputa
pikk
* *
Johannes libistas tähelepanu üle inimeste, tundus,
et ennistine aktsioon oli avaldanud soovitud mõju,
kõik kolm istusid juba tükk aega vaguralt paigal,
olles lõpetanud isegi omavahelise sosistamise. Kooljas
hakkas uut luuletust mälupanka lisama kui tema
tähelepanu tõmbas endale imelik asjaolu kolmiku
juures. Nood paistsid olevat kui fotol. Fotol, mis oli naise
koha pealt pooleks rebitud ja siis uuesti oskamatult kokku
pandud, mõne sentimeetri võrra pooled teineteisest
mööda.
Jälle kavaldasid nad midagi! Johannes otsustas vange
veelkord väheke raputada ja liikus järsult edasi.
Äkki hakkas tema selja taga reaalus virvendama nagu vesi
millesse on kukkunud kivi ja sellest ilmus valesti kokku pandud
loomapuslet meenutav koletis, kelle hiiglaslikud lõuad
sulgusid ümber koolja tühja kolba, hammustades selle
raginal pooleks. Oma neljast soomustatud jalast kahega virutas
Uluk rünnatavale roideid purustavad hoobid kummassegi
külge, põimis käpad ja jätked ümber
Johannese küünarvarte ning rebis siis kohutava
jõuga järsult tahapoole, et neid otsast rebida.
Samal ajal haamerdas ta raudkindas inimkäega skeletti
abaluudesse, et ka need murduksid. Esimesest sekund hiljem ilmus
otse Johannese ees teinegi silmamoondaja kes klammerdus kooljale
jalgadesse murdes need põlvist. Hetkega oli surnu
muudetud liikumisvõimetuks.
Koolja jaoks valereaalsust punudes ei hakanud
silmamoondajad pantvangide peale tähelepanu raiskama, nii
et nood nägid kohe kui Uluk oma poolmateriaalse kehaga
seinast välja hiilis. Ta oli peajagu pikem äbarikust
ja kokkukuivanud muumiaskeletist ning inimestel ei tekkinud
kahtlustki kes peale jääb, eriti kui nende
kõrvalt libises tapeedist lagedale veel ka kahepäine
inimene ning surnu seisis pimedana ja hoolimatuna endiselt
liikumatult paigal.
Sille ja Katu vahtisid hirmuga uusi koletisi, Sassil oli juba
ammu ükskõik. Siis ajas naine Katu tolle
arusaamatust vastupuiklemisest hoolimata voodist välja,
taandudes Sassi süles hoides koos tütrega
võimalikult kaugele toanurka.
Ootamatult sirutus sombi voodi poole kus enam kedagi ei olnud
ning siis sööstsid võõrad talle kallale.
Hetkega hammustati ebasurnul ära kolba ülemine pool
ning ta ise oli vaenlaste pitsituses, järgmisel hetkel
rebis kooljas oma käed vabaks, kiskudes Ulukil küljest
ka kombitsad mida too ei jõudnud vabastada ja haarates
vabanenud kätega Askeedi mehepeast, tõmbas tolle oma
murdunud jalgade küljest nagu takja pükstelt ning
virutas ta eemale, kus too veeres mööda
põrandat, kadudes pooleldi seina sisse, peast järel
vaid pudru. Kooljas tuigerdas hetke oma jalaköntidel, kuid
ei kaotanud tasakaalu ja keeras end teise vastase poole. Uluk
jõudis eemale põigata enne kui ebasurnu
löökiderahe ta keha purustama sai hakata. Kui kooljas
koletisele järele liipas, lasi silmamoondaja lendu oma oga
ja lipsas seina sisse varju. Luust surmarelv vihises end
kõrvale kallutanud sihtmärgist mööda ja
läbis hoopis elava inimese ihu, lõikas Sassil
lõhki kõhu, pillutas sooli ja nende sisu
mööda tuba laiali ning pöördus tagasi
peremehe juurde. Kooljas püüdis oga enne seinani
jõudmist kinni.
Silmamoondajad olid kadunud. Sille röökis midagi
segast, haaras poja sülle, lükates tütre
seejuures pikali ja tormas toast välja. Johannes lasi tal
minna, praegu pidi ta hoidma silma peal kahel haavatud
silmamoondajal kelle asukohta seintes ja nende taga ei suutnud
nonde haledad trikid tema eest enam varjata, pealegi oli
välisuks niikuinii lukus.
9.
Auto peatus maja tänavast eraldava sirelimüüri
taga. Palakasse mässitud mõõka kaenla all
hoides ronis Kurk uurivalt ringi vahtides masinast
välja.
Kõik paistis rahulik olevat, maja näis kui
väljasurnu: alumisel korrusel ootas üks just remondist
tulnud korter üürilist, vastaskorteri asotsiaal kollas
kindlasti juba ammu linna peal, teise korruse vanamutti polnud
samuti näha, ju oli turule läinud ning rohkem elanikke
selles trepikojas peale Kurgi perekonna ei olnudki.
Kurk avas välisukse ja seisatas võpatades, sest
ootamatult imbus trepikoja seinast välja Uluk. Mehe
käsi liighatas tahtes mõõka haarata, kuid
kohe sai mõistus võitu. Ei olnud eriti nutikas
näidata trikimehele oma tegelikke tundeid tema vastu.
Nekromant trügis sisse ja tõmbas enese järel
ukse kinni. Silmamoondaja polnud nähtavasti tema tahtmatut
liigutust märganud.
«Mis situatsioon on?» küsis ta Ulukilt
võimalikult asjaliku häälega. «Kas kooljas
on siruli?»
«Nagu karta võis, ei ole. Jätsin Askeedi
valvesse ja tulin sinuga aru pidama, kui kiire selle asjaga
ikkagi on? Ajapikku saaksime ta kindlasti kätte, varitseme
seintes ja nii kui kooljas lähemale satub, kohe
nähvame. Hea meelega kisuks tal läbi põranda
jalad päris ära aga kui me muudame põranda enda
jaoks läbitavaks, siis kaotame ka ise toetuspinna, sinna
oleks mingit pukki alla vaja.»
«Võõrad korterid jäta mängust
välja.»
«No aga tõmba siis ta tähelepanu eestpoolt
enda peale ja meie ründame selja tagant. Nii suure
ülekaalu vastu ta ikka ei saa, seda enam, et sul on
mõõk kaasas.» Niisiis tajus silmamoondaja
relva.
«Kas ta räsida ikka sai?»
«Jah, omajagu.»
Kurk võttis oma relva välja. «Noh, sina oled
oma põhitööga hakkama saanud,» arvas Kurk
ja virutas trikimehele, raiudes ta sinaka sähvatusega
kolmeks. Uluk hakkas instiktiivselt karjuma, kuid kostis ainult
üha vaibuv kähin kui ta tükid kiiresti
hõbedaseks tolmuks pudenesid. Kurk vahtis seda
kahjurõõmsa pilguga.
«Ise lunisid. See on sulle tapetud nekromantide
eest.»
Vähemalt on tulevikus julgem töötada, Kurgil
ei olnud mingit tahtmist enam teist korda sellist hirmu tunda
nagu ta Uluki ootamatu rünnaku ajal tundis. Jalad
värisesid siiamaani all. Ta lootis kõigest hingest,
et Askeet Uluki hukku ei tajuks, siis oleks raske talle
selgitada miks ja mispärast. Tuleks veel takkapihta nii
tema kui Johannesega võidelda, võidelda
silmamoondajaga oleks aga peaaegu enesetapjallik kui pole
selleks eelnevalt teinud põhjalikke ettevalmistusi. Tema
polnud teinud, vaid lootnud just säärase
usalduslikkuse peale. Alles nüüd hakkas ta selles
taktikas kahtlema, kuid tegu oli juba tehtud.
«Alati valin ma lihtsama tee, kas või
alateadlikult. Laiskus on minusse nagu sisse kodeeritud. Ma
justnagu ei näe teisi võimalusi või ei taha
näha... et see oleks viimane kord.
Ta vaatas hõbedast tuhmuvat tolmu mis kollist
järgi jäi . «Igatahes sellega siin on pikaks
ajaks ühel pool,» nentis ta mornilt. Enne läheb
hulga aega kui silmamoondaja vaim niipalju jõudu kogub et
omale mingigi varjukeha luua, paigast liikuda ja kummitama
tulla. Rohkem enam sellele mõtlemata, sammus mees
kiiresti trepist üles, seisatades alles oma kodu ukse taga
ning katsus linki. Uks oli lukus.
10.
Ei olnud nad Ulukiga suutnud luua teost mis
erutaks meeli. Nad polnud üleüldse mitte midagi
saavutanud ega loonud, tusatses Askeet. Kõik näis
tühja minevat. Ent kui Uluk oli lahkunud, et minna
väljakutsuja juurde ja uurida, kas peab tingimata
jääma ettekirjutatud tingimuste juurde või
võib ajada koolja tapmist ka enda teed pidi, tärkas
Askeedil pöörane idee. Vaat see võis saada
teoseks, mis oleks tema loomingu pärl.
Koolja seisis endiselt ruumi keskel, naine kes oli
lõpetanud halamise ja taganenud oma sureva lapsega
tahatuppa, teda samuti ei seganud. Ainult väike tüdruk
jõlkus korteris sündmustest uimasena ringi, kuid
trikimees arvas, et too ette ei jää. Ega ta eriti ei
arutanudki oma teose põhjalikumat kontseptsiooni, vaid
astus kohe esimese ideesähvatuse peale liikvele, et anda
end juhuslikkuse ja improvisatsiooni meelevalda.
Nähes Askeeti seinast väljuvat kahtlustas kooljas
kohe lõksu. See et teine silmamoondaja oli lahkunud ei
rahustanud teda karvavõrdki, tegu võis olla
mõne uue kavala petekaga. Ta otsustas olla ettevaatlik,
kuid nähes vastast kes end lausa pakkus otsese
löögi alla, ei pidanud Johannes vastu ja ründas.
Silmamoondaja üritas jätta talle valekujutist ja
kõrvale põigata mis läks tal korda vaid
osaliselt, sest teisik ei ajanud kooljat vähimalgi
määral segadusse. Askeedi päästis hullemast
Johannesest veidi kiirem liikumisvõime, kuid kriimustuse
ta siiski sai.
Nüüd läks toas lahti omapärane
surmatants, Askeet põikles ja loopis valekujutisi nagu
vihma, sukeldudes löökide eest kuidas oskas, kuid
saades siiski pidevalt uusi haavu, mis tema kehal üha enam
mustrit meenutasid. See muster oli mingil viisil täielikult
harmoonias nii pettepiltide tulevärgi kui silmamoondaja
liikumisega. Kooljas märkas varsti, et pettepildid ei
olnudki enam peibutised vaid pigem illustratsioon nende tegevuse
ilmestamiseks. Johannes polnud saanud veel ühtegi tabamust
oma vastaselt -- esimesel korral kui Askeet üritas
teda lüüa murdis kooljas vastasel kõik
sõrmed, teisel katsel veidi hiljem, rebis ta otsast terve
käe.
Nende deemonlikku tantsu jälgis pärani silmadega
toanurka tardunud Katu. Toas möllava võitluse
käigus pritsiti ta verd täis, kuid ta ei liigutanud
end muidu kui ainult silma niriseva vedeliku
ärapühkimiseks. Emale ta ei järgnenud. Too oli ta
paisanud eest nagu kaltsunuku ning tüdrukus kinnistus
veendumus, et emaga koos olles ei oota teda midagi head. Ta oli
ju ise näinud, kuidas oga Sassi kõhu lõhki
lõikas. Ja kõik ainult sellepärast, et nad
voodist lahkusid ja ennast just selle lennuteele sättisid.
Ema sättis! Tema oli tahtnud edasi voodil olla, et emast
võimalikult eemal olles pääseda. Nüüd
oli too aga täielikult segi läinud ja Katu võis
teha nagu ise tahtis. Olla hea tüdruk, mitte siblida jalus
ning pääseda terve nahaga.
Kui tüdruku ette prantsatas silmamoondaja otsastrebitud
jäse, kummardas Katu ja katsus seda näpuga. Ebamaise
olendi ihu oli jääkülm. Katu tõstis pea ja
jälgis taplejate iga liigutust. Ta ei mõistnud nende
püüdlusi. Kooljas oli oma vastasest silmnähtavalt
üle, too nõretas verest ja tundus
lausnõrkenuna. Miks ta seina sisse varju ei pugenud?
Tüdruk ei suutnud neilt silmi pöörata --
nende kahe olevuse kokkupõrkes oli mingi vaevutajutav ent
seda kütkestavam ilu, asi, mida tüdruk poleks kunagi
osanud oodata vaatepildis kus verine, ripneva sisikonnaga,
hingevaakuv elukas teise, lagunemiseni kokkukuivanu poolt
tükkhaaval puruks rebitakse. Siis tegi nõrkenud
kõrvalepõikleja saatusliku vea ja oli mõne
hetkega mööda tuba laiali pillutatud.
Kooljas tardus taas keset ruumi soolasambaks. Ta ei
liigutanud enne kui keegi katsus välisukse linki, leidis
selle lukus olevat, pistis lukuauku võtme, avas ukse ja
mõne hetke ning hiiliva sammu järel ilmus verre
rüütatud toa uksele isa, mõõk
löögivalmilt käes.
11.
Nähes toas valitsevat segadust haaras
Kurki esimest korda tõeline hirm, võimatu oli
öelda mitu olevust siin hukkunud olid. Paarist fragmendist
taipas nekromant, et vähemalt üks kelle
eluküünal siin kustutati oli Askeet. Kas aga ainult
silmamoondaja? Siis märkas ta tapeediga sama värvi
tütart . Sültjaks klombiks kuivav veri kattis Katut
juustest sussideni.
«Kus ema ja Sass on?» küsis Kurk
ebaloomulikult valju häälega. Tüdruk seisis
liikumatult ja langetas pilgu, vahtides üksisilmi
põrandat katvat mustrit. Nekromandi suu tuksatas
valust.
«Sina oled see kes mu surnust tagasi tõi?»
jõudis tema tajudesse koolja küsimus. See
küsiti surnutele ainuomasel viisil, tajuna mida nad
omavahel suhtlemiseks kasutasid. Et seda mõistma
õppida pidi käima ära nende juures
teispoolsuses, elavad seda üksteisele edasi ei suutnud
anda. Nekromant mõistis küsimust, kuid ta ei teinud
sellest välja. Vaikides sööstis ta surnule
kallale.
Oli ebamugav võidelda säärasel libedal
pinnal nagu nüüd toas oli. Kurk libastus juba teisel
sammul ja kukkus põlvili. See päästis ka ta
naha, sest koolnu poolt Ulukilt võetud oga vihises temast
napilt mööda. Kurk sai jalule ja oli nüüd
hoopis ettevaatlikum, valides hoolega kuhu ja kuidas astuda ja
lüüa. Kooljas taandus kiiresti ühe tugitooli taha
ja kummardudes ühe järjekordse hoobi eest, haaras
tooli sülle, ilmse sihiga see mehele otsa paisata. Kurk
kargas kiiresti paar hüpet tahapoole magamistoa ukseni ja
tool prahvatas vastu uksepiita tükkideks. Toas märkas
Kurk akna juures Sillet kes midagi akna juures askeldas.
«Elus kurat!» pääses tal suust ning siis
põikas ta teise tooli eest kõrvale.
Naine pöördus ja mees nägi ta näol
kohutavat valu. Siis tungis kooljas tuppa ja mees pidi
keskenduma võitlusele. Kurk ei märganud koolja
käes olevat oga enne kui see talle õlga tungis.
Nekromant pillas röögatades mõõga saades
järgmisel hetkel kooljalt kontemurdva matsu ribidesse, kohe
seejärel teise, nõrgema, kõhtu ning kukkus
valust õhku ahmides põrandale. Sille keeras end
ringi ja hüppas aknast alla.
Kooljas tardus maas kähiseva Kurgi kohale.
«Miks sa mind elavate sekka tõid?»
Nekromant ei saanuks vastata isegi kui ta tahtnuks. Läks
veidi aega enne kui näost ära vajunud mees jälle
rääkida suutis.
«Oli vaja,» vastas ta õhku ahmides.
Kurk püüdis paaniliselt olukorda
analüüsida. Parim mis ta praegu teha võis oli
astuda kooljaga läbirääkimistesse, et toda
vähegi tegevuses hoida kuni Kurk midagi välja suudab
mõelda.
«Noh, nüüd lase mind tagasi ja jäta
edaspidi rahule.»
«Ma ei saa,» vastas Nekromant abitult.
«Miks? Kas sa ei karda oma lähedaste elude
pärast?»
«Kardan aga...»
«Noh?»
Nekromant kõhkles, targem oli vist tõesti
kooljale tõtt rääkida, see ei muudaks
nüüd enam midagi aga säästaks teda praegu
valuga võideldes mingeid kehvakesi valesid välja
mõtlemast mis peagi kaardimajana kokku kukuks.
«Kardan aga ... ma... ma varastasin su luuletused ja...
esitasin neid omade pähe. Kui sa tagasi lähed tuleb
see välja ja... ja mind kuulutatakse ... tead ise kelleks.
Arhitektid kapseldavad mu esimesel võimalusel ning
topivad mõne ehitise seina sisse. Ma ei soovi igavest
üksindust. Parem on kui sa jääd siia kummitama
nagu Uluk ja Askeet. Seltsis ei hakka teil igav kah...»
Nekromant naeratas virilalt.
Johannes oli jahmunud. Midagi sellist ei olnud ta küll
osanud oodata. Luuletuste pärast... elus olemine muutis
olevused tõesti imelikuks. Hea et kõik viimaks
surevad, siis saavad enamus neist lõpuks
täiskasvanuks ja võtavad mõistuse pähe,
taibates alles siis mille nimel tasub rabeleda ja mille nimel
mitte.
«Aga kui ma ei anna kellelegi sellest teada?»
«Mida?»
«Arvan, et ma eelistan surma kummitamisele ja kuna mina
olen ainus kes teab, et need on tegelikult minu luuletused ja
mina ei räägi sellest kellelegi sest ma pole kunagi
elavate moe järgi kuulsust ihanud, siis ei ähvarda
sind miski. Mind ei huvita autorlus, mulle lihtsalt meeldib
luuletuste loomise protsess ise.»
«Ma ei usu sind!»
«Surnud ei valeta.»
Tõsi ta oli, neil polnud seda tarvis. Elavad valetasid
ja varastasid ideid.
«Pealegi su poeg on suremas, ma võin ta oma hoole
alla võtta, et suuremast šokist päästa.
Alguses on surm rängaks löögiks neile, kes ise
oma elu ei lõpeta ja temale paistis elu
meeldivat.»
«Sass on suremas?!»
«Jah, silmamoondaja polnud kõige täpsema
käega!»
«Ma tapan ta raisa!» oli nekromandi esimeseks
mõtteks. Kuid siis sai ta aru, et see polnud asjalik
mõte. Ta heitis silmamoondaja üldse peast. Too
polnud praegu tähtis.
«Kui ränk on haav?»
«Ei tea aga ma tajun kuidas keha hülgab hinge, et
mitte tolle peale oma kasinaid ressursse raisata...»
Poiss oli suremas. Minemas üle teise maailma. Peaksin
talle vastu minema, ta on seal nii üksi. Kas ma ta aga
üles leian?
«Hästi... ma saadan su tagasi, ainult et me peame
selleks minema mu stuudiosse.»
«Mul ükskõik.»
«Inimesed näevad sind...» siis meenus
nekromandile midagi. Mees ajas ennast vandudes üles ja
kooberdas akna juurde, kummardudes välja vaatama. Murul
lebas teadvuseta Sille, kelle ümber askeldasid paar kolm
inimest, teiste hulgas ka naabrimutt. Üks nooruk
kõneles mobiiltelefoniga kutsudes nähtavasti
kiirabi. Aknast rippus alla linadest põimitud
nöör, mille üks ots oli seotud tuppa radiaatori
külge ja teises otsas lebas maas linadest tehtud korvis
alla sõitnud Sass. Tema kõhu ümber oli verest
läbiimbunud riie. Ka poisi kõrval põlvitas
keegi.
«Lähme,» pigistas mees ja kiirustas korterist
välja.
Õue jõudes jooksis Kurk otsejoones poja juurde,
tõrjudes laiali tolle ümber kogunenud inimesi. Ta
haaras improviseeritud korvist välja harutatud poisi
sülle, tundes seejuures küljes ja õlas teravaid
valupisteid mis tal peaaegu silme eest mustaks lõi.
Inimesed taganesid ehmunult, keegi karjatas. Ilma ümber
pööramata teadis nekromant, et kooljas oli õue
ilmunud. Poiss vappus hüsteerilistest nuuksetest mis pidid
talle haava tõttu kohutavat valu tegema.
«Ma ei taha surra issi, ära lase mul ära
surra, palun issi, ma ei te enam kunagi pahandust, palun, ma
olen hea laps, palun, palun, ma ei taha surra,» niutsus
poiss. Kurk ei suutnud muud kui ainult tema pead silitada.
Tagasihoitud pisaratest kiskus mehel nägu krampi. Ta ei
suutnud lausuda ainsatki sõna. Sass aga aina palus,
soigus nagu oleks tema kõiges süüdi olnud.
Nekromant tundis, et ta ei suuda kuskile minna. Esimest korda
elus soovis ta praegu, et surm oleks eimiski, unustus,
sügav nagu põhjatu must auk kus hääbub
kõik. See oleks parim nii Sassi, Sille kui ka tema ja
tütre jaoks.
«Lähme,» kutsus kooljas.
Kurk ei liigutanud, valu puuris nii tema keha kui hinge ning
mees oli otsekui tardunud paludes jumalat kellesse ta ei
uskunud, et oleks olemas paik kus kõik muutub
olematuks.
«Lähme, poisiga ei juhtu midagi ma hoolitsen ta
eest.»
«Ma ei saa,» pigistas nekromant endast viimaks
sõnad välja.
«Ma ei taha surra, palun, issi, palun, ära lase mul
surra...»
«Värava avamiseks on vaja vereohvrit aga mul pole
enam ühtegi rotti järel.»
Johannes mõtles hetke, tundus, et praegu suudab ta
seda elavatest paremini.
«Võta poiss kaasa, ta sureb ju
niikuinii.»
Nekromant võpatas justkui löögist.
«Palun issi...palun...»
«Kui ta sureb kusagil mujal ei pruugi ma teda tohututes
nekropolides iial üles leida, aga minnes koos olen ma
algusest peale tema kõrval ning tasandan kõik
hoobid mis muidu vältimatult surmaga kaasnevad, eriti
sellisega. Sa ju tead, et mõned ei saagi neist
vapustustest üle ja kapselduvad igaveseks.»
Nekromant liigutas ennast. Kooljas rääkis
õigust. Kuna kõikekaotavat unustust ei olnud, siis
kurat võtaks tuli haarata parimast olemasolevast
võimalusest. Eemalt hakkas kostma kas kiirabi või
politsei sireene, oli viimane aeg lahkuda. Seda tuli teha enne
kui keegi teda takistama saabuks. Nekromant lohistas end kooljas
kannul auto poole.
«Palun issi..»
«EI! EI!» hakkas äkki kriiskama Sille kes oli
paari hetke eest teadvusele tulnud ja seni üksisilmi
kooljat tuiutanud. Nüüd nähes meest pojaga koolja
seltsis lahkumas jõudis temani halb aimdus.
«Tule tagasi, palun tule tagasi! Kuhu sa lähed!
Tule tagasi tõbras!»
Nad ei tulnud tagasi.
Tartu detsember 2001 -- mai 2002
* * Anneli Kaarna luuletused. Tagasi 1 * 2
|