03.06.2002 |
Indrek Hargla
Fusion |
Moderne latin fusion polnud just päris see, mida
mõelnud olin. Mitte et ma ainult Benny Goodmani ja
Igavest Kuupaiste Serenaadi oleks tahtnud puhuda. Või
lootusetult igavaks kulunud diksiländi, ei. Ma lihtsalt
polnud nootidest nii kaugel olevat jämmi kunagi
mänginud. Loomulikult ei panda jazzis kunagi kõike
viimase noodini kirja, improvisatsioon võib tihti loole
täiesti uue ilme anda; juba Suur Oscar ütles, et
noodivihik on elusa jazzi surm. Ent vabalt mängida
võib vanades lugudes ka, lendlemiseks leiab alati teema.
Aga ega nad öelnud, millist saksimeest nad täpselt
taga otsivad. «Drop Inni» ukse peale oli keegi
kuulutuse kleepinud, et jazzband otsib tenoripuhujat, kuulamised
seal-ja-seal ja nii ma läksingi. Oli mingi vana laohoone
Amageril, kahekordne tellistest lobudik, lõhnas vanaraua
ja surnud õli järele. Trepp viis teisele korrale,
ukse peal lihtsale A4-le trükitud silt, et «The
Ipanema Groovers» ja kõrval kellanupp.
Järjekorda ei olnud. Võibolla olin ma esimene. Lasin
kella ja mingi närustes teksades vend lasi mind sisse.
Mõtlesin, et see on transamees aga pärast tuli
välja, et loominguline juht hoopis. Kaks kasti
«Tuborgit» vedeles nurgas, pillid hiljuti lahti
pakitud, keegi sättis võimu üles. Olid trummid,
bass, klahvid -- küllaltki tõsised,
«Rolandiga» -- ja flööt. See oli
üllatus. Nad ei öelnud, mida nad täpselt
mängivad või keda otsivad. Palusid lihtsalt
mängida. Lasin siis oma firmaasja, «I Got Plenty of
Nothing.» Pole küll päris zhanrilugu aga mulle
need pikad, lõpmatult kulgevad meloodiad istuvad. Ja
Gershwin on ju päris keeruline ka. Tundus, et meeldis. Siis
kästi suvalist bossanoovat lasta ja lõpuks sinna
juurde prantsuse tänavaakordionit pookida. Aga nii, et
oleks jazz ja uudne. Mõtlesin esiteks, et vennad on
lolliks läinud aga hakkasin peale. Noh, bossanoovaga sain
hakkama. «Ipanemat» igaks juhuks ei võtnud,
sest muidu mõtlevad, et olen ette valmistanud.
Mõtisklesin hoopis ühe ammukuuldud Sergio Mendesi
teema üle. Saksil jääb üldiselt bossanoovas
ilma rütmigrupita hinge väheks, aga eks nad teadsid
seda isegi. Kui aeg oli le france'iga jätkata,
hakkasin eputama ja lasin «Tea for two'd», ainult
ropult sünkoope vahele. Aga klahvimees -- toosama
teksades kolge -- kargas kohe kampa ja asjast sai asja.
Lõpetuseks anti üks õlu ja paluti nädala
pärast «Drop Innis» olla. Saks tuli kaasa
võtta, eks pärast lähe prooviks, arvasin.
Siis ma veel ei teadnud, et neil solist ka on.
Eks ole, on ju kummaline orkester -- klahvid,
flööt, saks, rütm ja sinna juurde solist? Aga
need fusioni-vennad ongi sellised. Kõige tähtsam on
originaalsus ja see, et keegi varem poleks teinud. Saks ju
üldiselt soolopill ja korralikus bändis asi, mis tooni
annab. Mitte et ma oleksin selline dinosauruse tõugu
kriitik, kes arvab, et kui paned klahvid, kitarri ja rocki
rütmigrupi bigbändi lugusid mängima, et siis ongi
fusion.
Saime «Innis» nädala pärast kokku.
«The Ipanema Groovers» tundis ennast mugavalt,
õllega ei koonerdanud. Mind viibati lauda ja toodi
õlu ka kohe ette. Lars oli klahvimees, too teksades
lõngus -- loominguline juht. Kohe tehti selgeks
ka, et trummid on tema poiss. Polnudki esiti märganud aga
nüüd paistis ikka väga välja küll.
Thomas oli «trummipoja» nimi, selline ilane ja
hillitsetud emane, värvitud silmadega. Bassimees
Søren, süsimustade juustega, habetunud ja kuidagi
kõige tarmukam. Kandis tumedaid prille ja naeratas
muhedalt peaaegu kõige peale, mida keegi
rääkis. Flööti mängis Jens.
Muusikakoolist, kiitsakas ja prillidega, pidi olema väga
andekas, öeldi. Mulle jäi küll mulje, et
kõige rohkem õlle peale, sest ta jõi seda
nagu vett.
Nad ootasid solisti. Ent mulle öeldi kohe ära, et
olen põhimõtteliselt vastu võetud. Lars
lükkas õlalt Thomase käe, see vist lipsas laua
alla ta põlvele ja ütles: «Hästi
mängid, vend. Kui sobib, oled sees. Selle kuu peale on on
kolm kõrtsilepingut, näkku tuleb 7500 krooni. Siis
on vaikus, teeme uusi lugusid. Talvel Hamburgi tuur kaks
nädalat, seal üks väike festival ja paar
plaadivenda pidid kuulama. Kui hästi läheb, saame
teise CD kah uuesti tööle. Et hapuks ei läheks,
tuleb palju ringi sõita. Kui veab, siis Thomas korraldab
paar teleasja, tal on seal käsi sees. Suveks on kõik
lahtine. Nii et hoia kõrvad valla, iga tööots
on teretulnud.» Mõtlesin, et vaevalt see Thomase
käsi, mis teles sees, aga küsisin: «Ma ei teagi,
mida te õieti mängite?»
Noh, ja siis nad rääkisidki oma fusionist, et
kuidas sellega ikka praegu lõikab ja mis kõik
liinid on seni jazzis kokku sulatamata, millist puhangut nendest
leida võib ja nii edasi. Pikalt ja innustatult
rääkisid, mul hakkas endal ka suu vett jooksma, et
kuidas «There's A Boat, That's Leaving Soon For New
York» Argentina pampastiilis ja hot-bassi soologa
pikitult kõlada võiks. Lars seletas, et
kõige rumalamad on need, kes igasugust jazz-rocki kohe
fusioniks peavad ja oma kolusse sisse ei taha tampida, et jazz
on vaid tunnetusvahend, lahtimõtestamise viis,
sulatusahi, kus kõik maailma hääled kokku
võivad saada. «Puhud elu sisse sellele, mida
kõik surnuks pidasid. Kaks asja, mis üldse kokku ei
sobi, vaat otsi need muusikast üles ja anna neile hing.
Rockis sa seda ei tee, mees!»
Kõrtsi tuli rahvast juurde, «Weather Report»
keerati veelgi valjemaks. Mõnus hakkas ja janu suurenes.
Siis laekus solist. Nimeks öeldi Lone. Lühikeste
pruuniks värvitud juustega, pikkades mustades pükstes
ja jakis. Valge liibuv särk selle alla, ilusad väiksed
rinnad. Rinnahoidjat muidugi ei olnud, kus sa sellega.
Ta ei olnud ilus, tegelikult. Lihtsalt selline tüdruk,
kelle lähedal olemisest kõvaks läheb. Sellest
sain kohe aru, kui ta mu kõrvale istus. Tema vist ka.
Sest ta tõmbus must varsti eemale ega vaadanud üldse
otsa. Meid tehti muidugi tuttavaks, Lonele toodi mineraalvett ja
siis saingi esimest korda teda, et täna tuleb mängida.
Miskit türgi või pakistani päritolu
tütarlaps, kes järjekordsed klaasid tõi,
küsis naeratades, et kas pillimehed noodi ikka ära
tunnevad. Kõik naersid ja kinnitasid, et noodid on eilne
päev. Lone pööras minu poole, patsutas
õlale ja naeratas. Esimest korda. «Sul on ainult
kolm soolot. Teed ära?»
Lubasin, et teen. Ja tegin ka. Ainult, et kui lavale
läksime, olin Lonesse nii lootusetult armunud, et ei
mäletagi, mida täpselt mängisin. Nad vist
alustasid mingi bossanoovaga, mida klahvid hakkasid peale
esimest ringi hekseldama ja mingit kahtlast new-age'i
sisse tooma. Flööt andis takka. Oma esimese soolo
venitasin ikkagi bossanovaga välja, vaevalt keegi arvas, et
liiga stiilist kõrvale. Edasi tegid nad midagi
küllaltki harilikku Philadelphia-stiilis ja mina
mängisin kenasti kaasa. Päris fiilingut ei olnud,
rahvale aga meeldis. Vaheaeg ja õlled. Lone aga imes
lauas ikka vett, tema polnud veel algust teinud. Mahutasin
ennast tema kõrvale.
«Oleks võinud öelda, et tuleb peale
minna.»
«Meil on kombeks, et ei ütle. Ära pahanda, sa
ju sobid.» Veelkord vaatas ta mulle otsa ja keegi oleks
nagu tulise ora läbi näo ajanud. Ma olen kohtunud kahe
sellise naisega. Üks oli Lufthansa stjuuardess, kes mulle
veini sülle valas ja siis kummargil, lahtise
särgikaelusega mind kuivatas ja teine Aalborgi muusikakooli
klvaveriõpetaja, minust ainult seitse aastat vanem.
Käisin kuu aega sadamas laadimas, siis julgesin eratunde
paluda. Peale esimest korda ta raha enam ei võtnud.
Loomulikult saad selle kõige ka endast saksiga välja
puhuda; öeldakse, et kõige paremad tükid
tulevadki just siis, kui kedagi endast välja ajad. Aga see
moment, kui ta ütles, et sobin, olin kindel, et seda endast
küll välja ei puhu. Võimalus ju tekkis ka kohe.
Kobisime uuesti lavale, mehed irvitasid, et eks näis, mida
sa nüüd teed. Lohutasin ennast sellega, et minu
ämber oleks eelkõige nende jama. Ega siis Peder
Poulseni nime kavalehel «The Ipanema Grooversi» seas
veel polnud. Ühesõnaga, oleks ma teadnud, et tegu on
selliste jõhkarditega, võinuks nad oma fusioniga
kukele sõita. Lone tuli kohe mikrofoni juurde,
võttis selle pihkude vahele, ütles, et lugu
pühendatud Jesperi mälestusele ja jäi ootama.
Rahvas hõiskas. Nagu keegi oleks kõrva sosistanud,
et nüüd pidi midagi suurt tulema.
Ja siis pani Lars klahvide taga sellisse passaadi, et publik
kohe vait jäi. Kõlas rõvedalt küll, sest
idee järgi oli see vasekvinteti algus aga tema lükkas
ju hammond-oreliga. Jens inises flöödiga kaasa, Thomas
tormas esimeste taktidega kohe kaasa ja oleks ma teadnud, mis
lugu tuleb, saanuks saksiga asja kolm korda võimsamaks
teha. Ära tundsin alles siis, kui Søren bassiga seda
kuulsat tada-tada-tadat hakkas panema. Et siis Pastoriuse
«Come On, Come Over». Üsna masohhistlik on seda
ilma vaseta teha, aga fusion, noh. Siis võib. Ega mul
Lone silmapilgutust vaja läinudki, et koos vokaaliga sisse
tulla. Lugu ma ju teadsin. Esimene refrään oli meie
etteaste, Søren väga ei pingutanud, kuigi see lugu rohkem
bassile võimu annab. Lone oli võimas! Originaalis
on ju mehe laul, aga minu saks ja tema sopran läksid nii
hästi kokku, et ise ka imestasin. Selles jazzi võlu
ongi, et kui külgetõmme olemas, siis muusika elab.
Kahele meeshäälele tehtud asja andis Lone üksi
nii usutavalt ära, et isegi minul sipelgad mööda
selga jooksid. Teist refrääni nad aga ei
lõpetanudki, klahvisoolo asemel jäi nagu auk. Ju
siis minu soolokoht.
Alles hiljem tuli meelde, et ma paari takti võrra
hiljaks jäin tuli sellest, et võimendusest käis
äkiline staatikasurin läbi. Ehmatas ära, elekter
lõi isegi sõrmedesse. Trummid andsid tempo ette ja
Lars toetas harmooniga. Esimene asi, mis pähe tuli oli
muidugi bassi tada-tada-tada. Sealt ma alustasingi. Vaatasin
Lonet ja puhusin. Tuli küll lendlemine. Helid tõusid
nii sügavalt ja ausalt. Kuidagi sa tabad ära, et
nüüd on improvisatsioonil hing sees, pane silmad kinni
ja lenda kaasa. Kui on antud, siis ta tuleb. Kui õpid
pilli aga sädet ei ole, mängid kõik noodist
perfektselt ära aga rahvas õhku ahmima ei hakka.
Läksin nii hoogu, et kui silmad-kõrvad lahti
tegin... Noh, midagi oli muutunud. Publik oli endiselt sillas,
ootas hetke, mil soolo peale plaksutada saab, ent orkestriga oli
veider. Thomas tagus edasi, flööt oli muidugi vakka,
bass mängis tuimalt oma rida. Klahvid lõid
ähmast ja algelist harmooniat. Soolo lõpuks pidanuks
nad siduja osa endale võtma ja vokaali uuesti sisse
juhatama. Lone, kes vokaal oligi...Lone vaatas mind vihaselt ja
kuigi kõrtsis oli palav, ei saanud see ainult higi olla,
mis ta näo märjaks tegi. Pisarad muidugi. Et ma siis
lõpetasin soolo ja jäin ootama, mis edasi. Aplaus
oli vinge, «Come on'i» laulis Lone ära, mingi
vana Astrudi asja kohe otsa, portugali keeles isegi. Minule aga
soolo jaoks ruumi ei jäetud, kuigi see vist pidigi see
kolmas olema. Astrudi tehti kuidagi tuimalt ja noodist, Søren
sai bassiga ühe hot'i panna. Seegi oli otsekui
plaadi pealt maha kirjutatud. Ega rahvas saanud midagi aru, mina
olin aga tige, et mis siis lahti on. No ehk lasin veidi pikemalt
kui vaja oli, ent kuradi hästi kukkus välja ju.
Kui lõpetasime, tuli välja, et Alabama neegrionud
tulevad kohe peale bluusi andma ja meiega on selleks korraks asi
õhtul. Ronisime oma vana lauda tagasi, rahvas patsutas ja
hõikas. Minu bänd aga tige ja norus. Kui lauda
saime, nägin selgelt, et Lone nutab, pööras
minust ära ja Lars käratas: «Kust sa lindid said,
ah?»
Ma ei mõistnud midagi öelda. Kehitasin
õlgu, et mis siis nüüd on aga Lars pani edasi:
«Said tüdruku nutma, on nüüd hea meel,
jah?»
«Kaval oled,» mökitas Thomas sekka,
«alatu oli see.»
«Lone laulis jumalikult, mis teile ei meeldi,»
käratasin ja võtsin ka esimese õllelonksu.
Ega palju maha ei jahutanud. Søren oli oma muheda ilme kuhugi
ära kaotanud, imes endassesulgunult sigaretti. Jens ei
teinud üldse välja ja Lone nuttis. Ja nii nad ei
öelnudki, milles asi, lõid käega, tellisid
õlut. Fusion on fusion, ega sellistega suurt midagi peale
hakka. Thomas ja Lars läksid kõige varem minema,
käsikäes muide ja Lars urises, et ma nädala
pärast Amageril proovis oleksin ning oma lollused
jätaksin. Søren hankis kuskilt võluriliigutusega
musta kaabu -- muidugi sobis väga --
kergitas siis seda, soovis head jätku --
musketär, nagu ta oli. Jens pidi siis Lonele kavaleri
mängima. Mina sain aru küll, et teised seda ei
mõelnud -- ju nad teadsid, et kui solist ohakas
on, ei kleebi keegi külge. Jens näis arvavat, et ta
suudab siin midagi ära teha, pani tüdrukule käe
õlale ja vaatas uhkelt minu poole. Lone ei teinud
väljagi, mossitas oma klaasi kohal kuni flööt
pidi õlle pärast tualetis ära käima.
«Mis siis valesti läks,» küsisin.
Röökisin õieti, sest Alabama tahtis
kõlareid puruks raiuda.
«Ole vait, raisk,» hüüdis Lone vastu. Aga
vaatas mulle ikkagi otsa. Tahtis tige olla, kuid silmad
polnud.
«Kuule, meil tuli ju hiiglama hästi välja,
sobime, noh,» proovisin veel korra.
Ta ei tahtnud midagi öelda, Jens tilkus ka tagasi. Liiga
segaseks läks kõik see asi, rahvas taarus ringi,
mingid ameerika turistid ronisid süüdimatult meie
lauda bluusi nautima. Jõin õlle
sõõmuga lõpuni, tõusin ja
tõmbasin Lone püsti, endale väga lähedale.
«Ära palun vihka mind, tüdruk!»
hüüdsin talle läbi Alabama-kammi kõrva.
«Ma ei tea, mis teid tigedaks tegi, aga mina seda nii ei
mõelnud. Räägime homme? Järvede
ääres,Triangli pool otsas, kell üks. Sobib
sulle?»
Ma ju teadsin, et tema tundis ka seda tõmmet, juba
«Come On» laulust saati, et viha on ainult tema enda
jaoks, mingi kummalise süü allasurumiseks.
Nüüd pani ta käe minu õlale, raputas
juukseid ja ütles: «Ülehomme. Aga nüüd
mine ära. Palun!»
Need fusioni-vennad on kõik friigid.
***
Üks mobiiltelefon oli roheline, teine must, nahkrihmaga
ümber peene piha. Seljas kandis helesinist liibuvat bodit
nagu sportlased. Muidusörkijad järvede ääres
ju eriti riietusele tähelepanu ei pööra, seal
joostakse kõhte väiksemaks, õieti vist
näidatakse kui palju see jooksmine ise korda läheb. Ta
ei olnud sportlane aga treenitud kehaga küll. Suu hakkas
kohe vett jooksma. Nõtke, graatsiline, leebe, bodi
õrnalt võimendas seda, mis all. Mingeid riideid
küll ei olnud. Mustad pikad juuksed tagant valge lehviga
kokku seatud.
«Sina oled Peder?» Oli terve ringi järvele
peale teinud aga isegi ei hingeldanud. Olin vaadanud halle
luigepoegi, ei näinud, kuidas ta lähenes.
Võpatasin. Tuul tuli järve poolt ja tõi
kerget ihu ja higilõhna segatult «Poisoniga».
Aktsenti ei olnud, kui siis ainult Kopenhaageni oma. Keha
raseeritud, nahk sile, pehme ja soe, helekollakas.
«Olen. Hiina või Jaapan?»
«Vietnam. On oluline või?»
«Ega ei ole. Ma ei tee kunagi vahet lihtsalt. Kuigi pidi
lihtne olema.»
Ta naeris. «Hiinlased on ümmargused ja neil on
pilusilmad. Japsid on ülbed. Vitenamlased on kõige
ilusamad.»
«Ma näen.» Nägin küll. Ta tegi
nüüd lõdvestusliigutusi, niimoodi sundimatult
puusaringe. Käed tahtsid saksofoni haarata.
«Lone helistas, et ta ei saa tulla. Ma jooksen siin iga
päev, elan lähedal Østerbrol, kohe Parkeni vastas. Et
ma sulle ütleksin, et pole mõtet oodata.»
«Kumba peale ta helistas?»
«Rohelise. See on privaat, ainult väga headele
tuttavatele, tahad numbrit?»
Number oli 20 65 65 41 ja omaniku nimi, nagu üle tee
välikohvikus selgus Len. Aga kõik kutsuvad Lenaks.
Lena õpib Kuninglikus balletikoolis, saab stipendiumit ja
armastab jazzi, «Tuborgi» alkoholivaba õlut
(väike klaas peale jooksmist, pidi aitama lihaseid
lõdvestada), maasikajäätist ja ütleb
modellipakumistele alati ära, sest aega ei ole. Poissi ka
ei ole. Mina -- et Peder ja kutsutakse Pederiks, ei
õpi enam muusikakoolis ja psühholoogiakursus
tüütas ka ära, raha saab juhuslikult, et armastab
valgeid veine, loomaliha ja ei ütle mingitele pakkumistele
kunagi ära, sest raha ei ole. Tüdrukut ka ei ole. Kui
päike paistab, on «Terrassen» alati rahvast
täis ja laud kahele luksus. Mis tähendas, et ta istus
ligemale ja põlved puudutasid minu omi ja mina istusin
siis veel ligemale. Ma ütlesin, et selline kollakas nahk
sobib helesinisega imehästi. Nagu Rootsi lipp, naeris tema
ja lisas, et seda kollakat nahka tuleb kohe pesta, et ei kannata
kaua peale jooksu higine olla. Seal Østerbro korteris siis
pesimegi.
Ma ei tea, kas laadisin endast välja Lonet või
Lenat või mõlemat -- vannitoas,
põrandal ja siis voodis. Korter oli kahetoaline ja
täiesti isikupäratu, rohkem nagu hotellituba
-- lakooniline, funktsionaalne, lihtne. Kätte all
laulis niiske nahk, ma kuulsin (ma kuulen siis alati muusikat)
pentatoonikat ja Addinselli. Fusion. Too must telefoni tegi ka
paar korda häält, Wagnerit muide, aga Lena ei saanud
vastata. Ega tal endal midagi vaja olnudki, pakkus ja andis,
mina võtsin. Ahnelt ja kaua, seni kuni muusikat enam ei
tulnud. Sõime nuudleid krevettidega, Lena lülitas
musta üldse välja. Rääkisin midagi
kojuminekust aga tegi teed -- väge heledat, ent
kanget, mingist hieroglüüfidega pakist, millist ainult
eripoest saab, jõime piaalidest. Ega ta riidesse vahepeal
pannudki, sest teadis, millist mõju tee avaldab. Paljust
rääkida ka ei olnud. Vahepeal. Neid kordi ikka
kogunes. Koju sõitsin hommikul esimese rongiga, ta
ütles, et helista ja mina, et kindlasti. Terve tee
mõtlesin, et kas tunnen ka midagi. Lone numbrit mul ei
olnud, kogu ülejäänud nädala puhusin
saksofoni, üritasin «Come On» soolot korrata,
sest sellepärast nad vihaseks saidki ju. Ei tulnud.
Pentatoonika tükkis sekka. Fusion. Kui ma Lonet mingi
muusikaga seostasin, siis oli see Pastorius. Lena kohta tulid
segased harmooniad oriendist ja Addinsellist, mis pole ei see-
ei-teine. Lone ju ise laulis, andis midagi enda seest, tegi, oli
kõiges väga sees. Lena...Lena teadis, mida teha,
mida mul vaja, tegi ka vist paremini kui keegi teine. Aga see
polnud see.
Öö enne Amageri jõudis kõik kohale.
Musta telefoni kohta vist ka. Mängisin pilves
öötaeva poole «Moonlight Serenade'i». Oh
Lone, Lone...
Proovi tegid nad «kuivalt», ilma solistita. Lars
ütles et nad oli mu käitumist arutanud ja leidnud, et
võib andeks anda küll. Ega's mina pidanud teadma,
kuidas nemad asja võtavad. Aga et ikkagi kust ma lindid
sain? Kas «Kanalen Records» lekitas? Nemad ise olnud
peale Jesperi surma kõik hävitanud -- mis
plaadile ei jõudnud, oli toores ja Jesperile poleks see
meeldinud. Mul kihvatas küll, et mis jama see on, ent lasin
siis kogu loo endale ära rääkida.
Jesper Damsgaard oli olnud saksimängija, toosama, kelle
mina välja vahetasin. Hukkus kaks kuud tagasi, läks
Jyllandil paadiga sõitma ega tulnudki enam tagasi, laine
oli tugev olnud, ju ta mere põhja jäigi. Tühja
kirstuga kodukohas Borrises maeti. Enne Jesperi surma olid nad
demolindi teinud ja «Kanalenile» saatnud. «Come
On» oli lõpulugu, kõige parem, mis neil iial
välja tulnud. Jesperi soolo võrratu, puhus sisse
kaks päeva enne uppumist. Ja siis palusid firmal
kõik unustada, sest Jesperile poleks meeldinud, kui tema
soolo kõrvalt sisse miksitud. Põhja pidanuks
niikuinii uuesti tegema ju. Ja siis tulen mina. Kuulan demo
pealt Jesperi ära ja puhun täpselt sedasama. Ja Jesper
oligi olnud algne «The Ipanema Grooversi» isa, fusioni
ideoloog, advokaat, prohvet. Hea küll, ma ei teadnut, et
Lone ja Jesper magasid koos ja oleks kuu pärast
abiellunud.
Ma siis ütlesin, et Jesperist ja demolindist pole elu
sees kuulnud, et mängisin nii nagu kuulsin, mis tuli see
tuli. Ju siis inspiratsioon (Lone, aga seda ma ei öelnud)
on sama, tunnetus ja tajud. Peaksin ju sobima, kui Jesperiga
samast veregrupist olen. Nad tegid näo, et usuvad. Et
käitusin lollisti ja nüüd ei julge üles
tunnistada. Saksi koha pealt aga sobin täpselt ja siis
jäägu see asi pealegi sinnapaika. Fusioonitasime terve
õhtu. Miks solisti pole? Ehk järgmine kord, vastasid
nad, tüdrukul raske aeg. Aga telefoninumbri ikka sain.
Kirjutasin nad kodus üksteise kõrvale telefoni alla
ja hakkasin mõtlema. Peale jäi see, et Lonel peaks
demo alles olema. Hea ettekääne ka. Lena oli samuti
üle läinud ja vaevalt Lone seda kauemaks arvestanud
oli. Ja ma polnud teda juba üle nädala
näinud.
***
See oli vapustav.
Noh, mõnikord sa lihtsalt ju tunned mõneks
romansiks erakordselt valmis olevat...ja oled nõus
võtma ükskõik mida. Ja kõik
sündmused nagu juhiks mingi afääri poole.
Aga see oli midagi täiesti erinevat. Ma ei tea
siiamaani, kas olin selleks päriselt valmis.
Keegi on öelnud, et naisterahvastel on see
«esimesest pilgust» palju sügavam ja tugevam,
lööb jalust maha ja suretab muu välja. Mehed
otsivad Sharon Stone'i, kiimlevad selle järele, mis
arhetüübile vastab ja mida nad ajakirjades
näinud. Loll jutt, muidugi. Seal oma Vesterbro
kööktoas ta mind ootas, elektri oli välja
lülitanud, küünlad süüdanud ja ahjus
rostbiifi teinud. Ju ta mingile romantikale mõtles, aga
ära oodata ei kannatanud, sest rostbiifi sõime alles
hommikul. Pool veini jõudsime küll öösel
ära juua. Mitte et seda väga vaja oleks olnud, kuid
küünlad ju põlesid. Ma tulin rattaga, kondoomid
rebisin valveapteegist kaasa -- see, kes niimodi
«Come On, Come Over» laulab ei kasuta tablette. Nagu
Lena, näiteks. Kondoomid jagasid rostbiifi saatust, ainult
selle vahega, et neid ei läinud hommikul ka tarvis. Muusika
sai sellest muidugi ehedam -- kuulsin oma soolot,
nüüd oli ta siin ja olemas, isegi rütm tuli
kaasa, just siis kui jälle ta väikesi rindu suudlesin.
Iga sessioon algas niimoodi. Tulid Jaco omas rüüges
lüürikas, Oscar pehme muigega klaveril nukrutsedes,
mingil hetkel mõtiskles Astrud Brasiilia kuumades
lainetes, Benny Goodman ja Miles Davis, kuulsin neid
kõiki. Aga üle kõige...üle kõige
tulid saksi hääled igavikust, kus on muidu külm
ja vaikne.
Ja väga märg.
Fusion.
Nad uhasid mu üle ja mina andsin sellest niipalju kui
suutsin Lonele. Ta ei avanud silmi ja muidugi, oh muidugi, igal
kirgastumishetkel, mille kokkulugemise koiduvalgus segamini
ajas, kutsus ta mind Jeppeks.
«Me ei saa koos bändis mängida,» teatas
ta mulle hommikul. Lõikas liha ja valas veini. «Ma
ei saa seda enam...uuesti teha. See kõik on liiga
valus.»
«Ei olnud ju. Sul on seda vaja.»
«Valus on. Ikkagi on valus,» ja ta istus
väikese söögilaua taha, vaatas isutult rostbiifi.
Ja siis jälle mind.
«Tead, ma ei võtnud musta mobiili numbrit,»
ütlesin.
«Sinule piisaks rohelisestki.»
«Special arrangement?»
«Jah. Ma lootsin...»
«Ma tean, mida sa lootsid. Muide, ei töödanud,
ehkki nädala aitas välja. Aga siis tulid sa tagasi. Ei
must ega roheline mobiil pole minu jaoks. Musta jaoks pole
rahagi.»
«Balletikooli stipid on väikesed,» märkis
ta kahetsevalt. «Aga ega ma sellepärast...»
Tõusin püsti, läksin Lone juurde ja enne kui
mu käed teda puudutada jõudsid, oli tüdruk mu
süles, põimis jalad ümber piha. Ja
püüdis mitte otsa vaadata. «Armas,»
sositasin, «armas, mind ei huvita palju ta selle musta
pealt lisa teenib. Ma tean, miks sa üritasid, kuid ainus,
mida praegu tunnen on piin. Et miks sa pidid...»
«Ma tahtsin, et sul üle läheks. Et kõik
oleks meelepete, illusioon.» Suudlused lämmatasid
vaidluse. «Kallis, kallis, kallis. Kust sa tulid?
Miks?»
«Kas sa tundsid siis armukadedust? Kui mina ja
Lena...»
Muidugi ta noogutas. «Ma nägin, kuulsin sinus teda,
mõistad?»
«Ja ainult?»
«Ei, mitte. Mingi tõmme on ju, selline
seletamatu.» Jah, oli küll. Ta läks pesema,
vaatasin korteris ringi. Riiulil, plaatide vahel oli raamitud
mehe pilt. Selline tumedate juustega, karmi ilmega, mehine,
jõuline. Jesper ilmselt. Seisin ja jõllitasin
teda. Et mina temaga sarnaneks? No way! «Sa oled surnud,
said aru,» pomisesin. Ma arvan, et see foto on Lone
korteris siiamaani alles.
Millalgi läksin ma ära, sest minu jaoks oli ka
kõike ja korraga liiga palju. Tema, Lone, tundis ennast
rohkem süüdi kui mina. Mis kuradi pärast ei saa
naised võtta asju nii nagu nad on? Miks ta pidi helistama
oma prostituudist sõbrannale ja paluma mind maha
rahustada? Rumal lootus, et ma ennast Lenaga maha laadin kuniks
tema Jesperit leinab. Et äkki ongi hetkeline kiindumus? Ei
olnud ju ja ta pidi seda teadma. Aga ikkagi piinas ennast, et
kas tunneb armukadedust. Noh, tundis ju... Vähemalt oli ta
proovinud mulle anda valiku südame ja kire vahel. Lena oli
ju ainult ihu -- hell, õrn, oskuslik, kaasatulev,
andev -- aga ikkagi ainult ihu. Lone oli seda minu jaoks
palunud, nii ta vähemalt arvas. Arvas ja kahetses
nüüd.
Ent bändi suhtes oli tal õigus. Ma ei tea kuidas
seal temal ja Jesperil õnnestus, võibolla ei
hakanud kohe algusest peale, niimoodi tasapisi kasvas...siis
saab muusikat teha küll. Aga meie puhul oli ainus lootus,
et üle jääb või rööpasse vajub.
Ta oli küll minu muusa, ent niimoodi proovides olla, teha
seda, mis oluline kogu bändile, mitte ainult meile kahele?
Lona ootab sisimas, et ma Jesperi kombel puhuksin... Muusikat ja
seda uppunud neurasteenikut saab meie vahele liiga palju, liiga
palju fusioni.
Otsustasin, et järgmisesse proovi ei lähe. Eks siis
vaata, mis edasi saab. Istusin kodus, mängisin pilli,
mõtlesin. Lonet ei otsinud, sest tema pidi ka
mõtlema. Tõmbas, muidugi tõmbas tema
juurde. Vahel hakkas isegi valus. Ajasin kokku hunnikus plaate
ja kuulasin kõike, mida fusioniks peetud. Panin arvuti
käima ja lükkasin «Google'isse» Jesper
Damsgaard. Tuli artikkel mingist Norwichi online ajakirjast.
«It's about being yourself in different styles,»
kirjutas mu armastatu surnud armastatu. «In different
music, in everything different world can offer. Mixing,
combining, searching, looking for a new forms and for a content
of Meaning of Life. Looking for a new life itself afterall. I am
not playing fusion to earn money or to find glory. I do it for I
need to know what's out there. And now I know that there is a
lot more I ever dared to imagine. Not only I know, now I
remember! I remember the worlds gone into history long ago, the
times and the lands that can be touched and perceived only
through music.» Nii et ta oli siis lüürik ja
unistaja ka kõike peale muud. Võibolla veidi haige
ka. Ja kui sinna lisada see karm ilme, siis sellised ju naistele
meeldivadki. «You are fucking dead, buddy!» pomisesin
ja panin arvuti kinni. Läks paadiga ujuma («laine oli
olnud tugev») ja ei tulnudki enam tagasi? Armastab ja on
armastatud sellise naise poolt nagu Lone. Läheb üksi
ujuma ja upub ära. Geniaalne muusik, bändil
plaadilootused. Ja tema võtab kätte ja upub
ära? See julm, karm, tahtejõuline nägu, see
saksofonisoolo... Mida Lone temaga tegi? Miks? Musta numbrit
polnud, ent see oli ju kundedele, mulle pidi rohelisestki
piisama. 20 65 65 41. Kutsus aga ei võtnud vastu. Kui
Lena jookseb, on mobiil tal vööl. Proovisin tunni
pärast uuesti. Ta hingeldas õrnalt. «Jah, Lena
kuuleb.»
«Läks ta juba ära?» küsisin.
Vaikus. Siis -- «Peder?»
«Tema. Oled nüüd üksi?»
«Jah. Sa siis tead?»
«Jagasin ära. Tead, ma tahaks...»
«Mina ei tahaks. Mitte et sa mulle ei meeldiks aga...saa
aru, Lone pole mulle juba nädal aega helistanud. Tead, see
oli vist kõik vale, mis me tegime.»
«Aga me tegime. Ja ma tahan sinu käest midagi
küsida.»
«Lone kohta?»
«Ei. Jesperi kohta.»
Ta mõtles järele. «Miks? Miks sa Lone
käest ei küsi?»
«Sina küsiksid?»
«Ta on surnud, Peder. Ja sel kõigel pole enam
mõtet...»
«Näiteks «Svanes». Tunni pärast. Ja
palun pane midagi pikka ja katvat selga, eksole? Mitte et sa
mulle ei meeldiks, ent Lone pole mulle ka juba nädal aega
helistanud.»
Ta tuligi pikkades lohmakates mustades pükstes ja
kaelani ürbis. Mitte et see palju aidanud oleks, ma ju
teadsin ja mäletasin nii hästi, mis seal all on. Ta ei
olnud ennast värvinud ka, nagu enne jooksmistki ja seegi
tõi liiga palju meelde. «Ma ei taha Lonest
rääkida,» ütles ta kohe. «Ja sinuga ma
ei maga ka enam.»
«Mul oleks ka hea meel, kui me ilma hakkama saaksime.
Kes Jesper oli?»
Ta rääkis. Niipalju kui teadis ja sai. Et meie
kohtumine kiiremini ümber saaks. Kõigepealt
-- ta polnud Jesperiga maganud ja seepärast ei
tundnud teda päriselt. Aga Lonega tekkis neil asi pika
peale. Kuidagi said aru, et on kohale jõudnud. Jesper oli
huvitav inimene, tundis kõige vastu huvi, tahtis palju
lugeda, suvaliste inimestega rääkida --
ükskõik millest. Ta uuris elu, arvas Lena. Muusikat
pidas Jesper üheks osaks inimeste võimetest, nii ta
oligi öelnud. Et enne ei tea, mis inimene ta on, kui ei
õpi endast muusikas välja andmast kõike, mis
seal sees võib olla. Muusika on looduses olemas ja ta
tuleb inimesse, muusika mängimine on vaid maailma
tunnetamine. Millest tal puudu oli, küsisin. Lena meenutas
ja ütles siis: «Ükskord ta ütles, et ta on
laps ja muud midagi. Lena ei saanud sellest aru aga mina
küll. Istusime kuskil, nemad jõid veini ja
vaidlesime elu üle. Jesper rääkis, et iga inimene
on ainult laps, tulnud oma vanematest ja selleks
jääbki kuni hetkeni, mil saab ise vanemaks.
Lapsevanemaks. Et see siis pidigi olema elus
pöördepunkt. Kui ta muutub elu saajast, võtjast
elu andjaks. Ja enne seda -- selles lapse elus
-- polegi võimalik millestki aru saada. Lapse
muusika on võtja muusika, vanema oma andja.»
«Ja Lone?»
«Ta laulab, tahab laulda. See on tema jaoks praegu
peamine.»
«Et sa siis arvad ka...»
«Midagi ma ei arva. Jesper on surnud ja vahet pole. Miks
ta sulle nii oluline on?»
«Meid tõmbab raske jõuga, kuid Lone
näeb minus Jesperit. Ta on kogu aeg kuskil siin, meie
vahel, kõrval ümber. Ma tahan, et see nii ei
oleks.»
«Siis unusta ta ära, ära mõtle temast,
ära küsi minu käest. Las tema vaim saab
rahu.»
Ma saatsin Lena koju, jalutasime pikalt mööda
Østerbrogadet, ta hoidis mul käest ja nihkus
õrnalt keha vastu. Lena keha oli ka riiete all ikka nii
soe ja hõõgav. See oli mõistuse kirg, mis
mind painas. Me suudlesime pikalt lävel aga see ei
tähendanud midagi. Ega seegi, et ta keel varmalt mu suhu
lipsas ja vallatusi tegi. Lena lihtsalt ei osanud enam ammu
teistmoodi suudelda.
Sel ööl ma oksendasin.
Verd.
***
Jäin haigeks, sonisin, oli palavik, neelasin mingeid
suvalisi tablette, mis juhuslikult kokku kuhjunud ja mida
värisevail käsi vannitoakapist kahmasin. Uimades
viirastusid Lone, Lena, Jens, Lars, kõik segunes
külma ja kisendavasse ookeani, saksofon mängis, tahtis
kõrvad lõhata. Vist helistasin kellelegi, aga mida
rääkisin, ei mäleta. Ka mulle helistati,
ükskord isegi Lone ja ma karjusin, et ta toru ära
paneks. Püsti olla ei saanud, lamades vähkresin,
visklesin -- tean seda muhkudest ja verevalumitest, sest
kukkusin paar korda põrandale.
Minust voolas verd, minu oma verd. Seda immitses
kõrvadest, suust, ninast, küünte alt, segunes
uriiniga neil harvadel kordadel, mil ma tualetti jõudsin.
Jõllitasin poti kohal seistes peeglist oma nägu
-- läppunud ja loppis, kannatavat nägu. Ja
hingasin peeglile. Minu hingeõhk oli tulikuum, klaas
kattus silmapilkselt uduga. Mäletan, et tõstsin
käe ja kirjutasin peeglile ühe nime. Läbi udu ma
ei näinud seda hästi, teadsin, et klaas sai veriseks
ja nimi oli Christian.
Ühel selgushetkel sain muusika mängima, kuulasin
mingit Thielemansi igavat kontsertsalvestust. Mitte et see oleks
aidanud aga ma lihtsalt polnud siis enam nii üksi.
Või kahekesi. Mis oleks üldse aidanud? Tabletid ega
süstid igatahes mitte. Niipalju sain ma sisemusest
lõhkuvate saksofoni helida tagant aru. Ma jõin.
Palju ja kõike, mida oli -- piima, õlut,
toonikut, heeringamarinaadi, vett kraanist. Jõin ja
verine vesi voolas minust välja
köögipõrandale. Ma jõin terve
päeva, sest mäletan seinakella lööke teisest
toast. Kell oli vanaisa pärandus ja ta käis
üleskeeratult täpselt kolm päeva. Vesi tõi
selgust, mõistsin, et kolm päeva pole ma midagi
söönud ainult põdenud ja nüüd joonud.
Vett, vedelikku! Hingeldasin nagu kala kuival. Roomasin
vannituppa, lasin jääkülma vett ääreni
täis, rebisin riideid seljast. Verised ja
katkikäristatud nartsud libisesid põrandale kui
ennast vette lasin. Vesi värvus aeglaselt roosaks, ent
tundsin vist ajutist kergendust, kaotasin teadvuse. Kui mind
niimoodi leitakse, arvatakse, et olen endal veenid läbi
lõiganud. Küll nad võivad alles pead murda,
kui ühtegi haava ei leia, küll nad võivad
imestada, naerda, naerda, naerda... Miks, Jesper? Miks vesi,
meri ookean? Terav nuga ja soe vann, räägitakse, et
pidi olema kõige kergem. Ah kes räägib? Surnud
vist või need, kes endale võtnud õiguse
nende eest kõneleda; need, kes teavad, et miks keegi
midagi tegi, kuidas suri, millele siis mõtles. Miks
ookean, Jesper? Jõudsid sa üldse ookeanini?
Või pole sel enam tähtsust kui kallas ei paista, sa
ei teagi kummal pool ta on, saad olla oma mõtetega
täiesti üksi, ümberringi on ainult lõpmata
vesi. Ja sina oled nii üksi, pole ei süüa ega
juua, elu on kaugel, seal silmapiiri taga. Kõik, keda
kunagi oled armastanud ja kes sind armastanud. Nüüd
lasevad nad sul otsustada. Sa ei saa teha ei õiget ega
valet otsust, sest neid pole olemas. Siin --
lõpmatul veel. On ainult paat, kus pole produkte ega
kompassi, lähenev öö ja sinu valu.
Võibolla sa ei otsustagi, sa ainult tahad proovida. Miks
meri, Jesper?
Fusion. Igavene, lõputa ja ainuke. Vesi ei kao
kunagi. Sajab, voolab, kannab mälestusi, näeb
kõike, aurustub. Sajab uuesti ja nüüd on ta
targem, sest on korra seal juba olnud, teab ja mäletab.
Seguneb, hoiab endas kõiki vikerkaare värve, annab
elu. Ja võib ka võtta? Jah, võib ka
võtta. Tead, siin all on nii vaikne. Aga kõik on
olemas, sa ei teagi kui palju siin on. Vees. Tule
nüüd! Ma olen valmis, ma olen peaaegu
väljas.
Ma pidin olema roninud vannist välja, roomanud trepist
alla. Alasti, märg ja pooleldi teadvusetu. Sest ei
mäleta midagi. Ordrupi idaosast polegi mereni nii palju.
Võibolla mind nähti, keegi pidi nägema, miks
muidu mind nii kiiresti leiti. Haiglasse viimist ma ei
mäleta, ei arste, ei politseid. Aga mäletan
valgusvihku, mis vee all, mu silmade kõrgusel nagu
võrgust vabadusse lastud kala sünkjasse pimedusse
kadus. Ja kergendust, et olen vaba, et ta on tagasi välja
pääsenud. Helendus siugles kiiresti, lahustus vees:
Thank you, thank you very much and sorry.
You are fucking dead, buddy, fucking dead!
***
Len Bah Mingh. Lena. Kas ma tunnen sellenimelist? Jah,
tunnen, muidugi tunnen, ta on Kuningliku balletikooli
üliõpilane ja vabast ajast ajast prostituut. Ei,
siiski mitte, prostituut kõlab labaselt, ta ise ei
nimetaks ennast niimoodi. Ehk geisha või hetäär
on õigem, ta võib anda armastust, teate, luua
illusiooni. Nad ei teadnud, neid ei huvitanud, nad kehitasid
õlgu. Vähemalt oli ilmunud keegi, kes teab, kes ma
olen, kus ma elan, keegi ainuke, kes hädaabi kuulutuse
peale Gentofte haiglasse oli ilmunud, mind foto järgi
ära tundnud. Keegi kes oli lubanud minu eest vastutada.
Kahe tunni pärast ootab ta teid all. Ta kinnitas, et te
olete tõesti, kes te ütlesite ennast olevat.
Aitäh, doktor, ma lasen tal ennast suurima
rõõmuga ära viia, ma olen temaga maganud, ta
ihu on nii pehme, soe ja sile, ta oskab tuharaid liigutada
niimoodi, et unustad kõik muu maailmas, teate, doktor?
Psühholoog öeldi siis ühe tegelase
ametinimetuseks, kui ma viimast haigla suppi sõin, jah ta
oli varem ka minu ümber keerelnud, midagi seletanud,
rääkinud, küsinud. Ma ei taha temaga
rääkida, mul ei ole vaja sellist abi, ma ei tahtnud
ennast tappa. Jah, saage ükskord aru, mina
-- Peder Poulsen -- ei tahtnud ennast 18. juuli
öösel Klampenborgi rannas ära uputada. Minul ei
ole probleeme, mina tahan elada ja armastada, tahan mängida
saksofoni ja lasta ennast Lenal võimalikult kiiresti
ära viia. Sinna Østerbro kahetoalisse isikupäratusse
korterisse, kus ta võtab oma kundesid vastu.
Sõitsime taksoga. Lena oli ostnud mulle teksased,
aluspüksid, halli T-särgi ja meremehekingad. Neid ma
jalga ei pannud. Riided olid parajad, sest ta ju tundis minu
keha. Iga kuradima sentimeetrit. Ja mina tema oma ka, kui ta
taksos end minu vastu surus ja nuttis. Musta mobiili tal kaasas
ei olnud.
Ma ei näinud ega kuulnud seda ka Lena kodus, kuhu olid
tekkinud lilled. Mitte sellised mida mehed -- need
keskealised, pisut lodevad, prillidega, edukad, asised
-- oleks oma kinnimakstud sõbrannale toonud. Ei,
lilled olid sellised, mida Lena ostaks samadest poodidest, kust
seda heledat ja kanget teed, mida ma jõin kolm piaali
järjest. Lilled olid võõrad, ent korraldatud.
Nad tähendasid ja rääkisid midagi; ja see
rahustas. Nagu teegi. Siis tõmbas ta mult särgi
seljast, tõmbas püksid jalast, riietas ka ennast
lahti, aeglaselt aga mitte peibutavalt -- niimoodi
asjalikult ja tõsiselt. Vaatasin ta õõnsat
armast kõhtu, pikka kaela, nukrat nägu, kumeraid
voolituid rindu, kaarjaid reisi, siledaid sääri. Aga
ainult viivuks, sest ta läks kohe voodisse ja venitas
aeglaselt lina peale. Võtsin ta kaissu, hingasin Lena
lõhna, surusin ta tugevalt enda vastu. Ta silitas mu
pead, ei rääkinud ikka midagi, suudles laubale. Rahu,
kergendus, soojus, õrnus, lähedus ja
rõõm. Lebasime niimoodi senikaua kui ta silmad
kinni vajusid ja ta magama jäi. Akna taga vuhasid autod
mööda Østerbrogadet, mida aeg edasi seda rohkem, sest
täna oli reede. Viies päev nädalast, mida ma ei
mäletanud. Viimane mõte enne uinumist oli, et Lena
oli lubanud, et minuga ta enam ei maga aga just seda ta praegu
ju tegi.
Uni teadis, mida mul vaja -- pikka, lõputut
pimedat sügavust. Milles igal hetkel teadsin, et Lena oli
mu kõrval.
Ärkasin muusika peale. Mingi tuttav viis, labastatud
klassika. Straussi valss, roheline mobiil. Lena seisis
hommikumantlis voodi kõrval, juuksed õlgadele
rippu, köögist tulid küüslaugubageti
lõhnad. Ta kuulas ja vastas napisõnaliselt
-- jah, ei, jah, on küll, ei saa praegu, magab.
Pani siis telefoni kinni, viskas tugitooli, vaatas mulle
otsa.
«Lone?» küsisin. Ta noogutas. Ja läks
kööki tagasi. Hiljem hommikusöögi juures
-- kooreta keedetud munad, bagetid, singiviilud, kohvi
-- «See ei olnud ju enesetapp? Mitte et ma teaksin,
miks valged mehed ennast tapavad, meil nii ei tehta. Kui just
tegu pole mingi kavala triki või ohverdusega. Aga sa ei
läinud ju ennast uputama, eks?»
«Ma ei taha sellest rääkida.»
«Aga sa pead!» Lena hääl oli peaaegu et
karm. «Üks on hulluksminemise äärel,
räägib enesetapust; teine tõmmatakse
poolsurnuna veest välja aga ei taha sellest
rääkida.»
«Lena? Lena rääkis enesetapust?»
«Peale seda kui sa ta kuradile saatsid, kui tema peale
karjusid. Ta ju armastab sind!»
Olin nõrk, ent pea selge, väljapuhanud.
«Jesperit,» vastasin. «Ta armastas Jesperit
minus.»
«Jäta ükskord see jama.»
«Ma juba jätsin ta. #&216;resundi. Lasin tal minna, oma
mädaneva keha juurde, igavesse fusioni.»
«Peder, kallis, kui sa ei...»
Panin kohvikruusi lauale, võtsin Lena käed
pihkude vahele: «Lone ootas last, eks? Jesperilt? Ja tegi
abordi. Salaja. Ent sina ju teadsid. Sinu eest ta ei saanud seda
varjata. Oli see poiss?»
Ta ei vastanud kohe. Silitas mu käsi, ohkas. «Nii
vara ei saa veel öelda. Aga Jesper tahtis poissi.»
«Tal oli nimigi juba valmis -- Christian. Jesper
sai elu võtjast elu andjaks, hakkas kuulma uut muusikat.
Ja Lone tappis selle, sest temale oli kõige tähtsam
laulmine. Ta polnud veel valmis. Fusioniks.»
Lena nuttis, pisarad tilkusid kohvisse, jätsid sinna
väikesed lainetused. «Ta ju ootab nüüd ka
last. Sinult... Aga sina, sina karjusid ta peale telefonis. Ta
mõtles, et nüüd on kõik vastupidi, et
sina ei taha last.»
Ma ei öelnud talle, et ei tahtnudki. Et Jesper tahtis.
Läbi minu, oma naiselt, oma last, oma Christiani. Ma ei tea
siiani, kuidas ta mind leidis, kuidas ta teadis, et meid
tõmbab Lonega, ei tea, kas olime me varem maailmas maha
märgitud kui kaks teineteise jaoks loodut või oli
see enesetapja vaim, kes selle ära korraldas. Ma ei tea,
millal ta minusse tuli, kas enne või pärast soolot
«Drop Innis», millal teostas oma lõpliku
fusioni elu ja surma vahel, võttes surnuna seda, mille
kadumist elus ei suutnud taluda. Ka surmas. Sel
pärastlõunal kirjutasin Lonele kirja. Kirjutasin
nagu asi on, et armastan teda aga ei ole tema lapse isa.
Võibolla oli ta sellest isegi aru saanud, võibolla
tahtis isegi uskuda. Oma aadressi ma ei andnud, sest ei teadnud
seda. Rääkisin Lenale, mida kavatsen teha ja kutsusin
teda kaasa. Ta ütles, et lahkus Vietnamist nelja aastaselt
ja pole tahtnud sinna kunagi tagasi minna. Aga teda ei olnudki
nii raske nõusse saada -- paberid ajasime korda
kuuga. Abiorganisatsioonidesse on alati inimesi vaja, eriti
neid, kes keelt oskavad.
Ma elan nüüd Hanois. Leping on kahe aasta peale,
Lena on siin minuga. Ta töötab kontoris,
projektikoordinaatorina. Mina teen nii paljut, et raske
öeldagi, mida täpselt. Õhtuti mängin
«Hiltonis» svingiorkestris saksofoni. Kolmkümmend
kaks päeva elasime Lenaga ühes üüritud
korteris ja magasime eraldi voodites. Ei suudelnud, ei
kallistanud. Kolmekümne kolmas öö oli meie jaoks
väga eriline. Teine kord ju tegelikult, aga esimene
siiras.
Lena oli samuti päevi lugenud.
Lonelt tuli Lenale kiri. Fotoga. Poisi nimeks oligi Christian
saanud. Ma tundsin ära need kulmukaared, karmi ilme ja
sünge pilgu. Minu päris laps tuleb ilmselt veelgi
vähem minu nägu, pilukate silmadega ja kollaka nahaga.
Aga ta on minu oma. Ja naise, kes õpetas mulle, et
armastust ei saa vahetada kire vastu.
Muide, me poleks Lenaga iialgi kohtunud, kui Jesper poleks
ennast ära uputanud. Need fusionivennad on ikka
täielikud friigid.
Indrek Hargla; august 2000
|