20.05.2002 |
Raul Sulbi
Heietus, mida ma ei suutnud pealkirjastada |
Kirjutan seda heietust, kuna teisiti ma ei saa. Loodetavasti
see veidigi rehabiliteerib mind. Heietusele
tüüpiliselt ei kavatse ma vaid ühele teemale
keskenduda, vaid põikan siia-sinna, räägin
paaril-kolmel eri teemal ja erineva põhjalikkusega.
Vot.
Populaarsed on võrdlused teemal jalgpall ja seks jne.
Lollakad võrdlused iseenesest. Aga ma teen nüüd
ühe samasuguse. Hakkan nimelt võrdlema Tolkieni
«Sõrmuste Isandat» ja George Lucase
«Tähesõdu». Kuna ma Tolkieni raamatuid
suurt lugenud pole, siis on ilmselt selge, et ma
võrdlengi neid eelkõige filmifenomenidena.
Või üldse popkultuuriliste fenomenidena. Edasi tahan
veidi pikemalt peatuda «Tähesõdade»
klassikalisel triloogial ja värskelt linastunud uuel
episoodil. Ja keda häirivad spoilerid, siis neid
ilmselt tuleb küll. Palju. Üldse võiks
värske episood enne lugemist nähtud olla. Aga sel pole
suurt vahet. Loodetavasti mõjub see mõlgutus ka
reklaamina ühele väga vingele filmile.
On aus kohe ära õelda, et minu puhul on tegu
«Tähesõdade» hardcore-fänniga.
Ja Tolkieni värki ma üldiselt ei salli. Eelarvamused.
Ja samuti ei ole ma eriline eepilise fantasy fänn.
Rohkem lähevad peale alternatiivajalood, puhas SF,
kosmoseooperid ja õudus. Tegelikult oli plaan seda
võrdlust teha ja siis
«Tähesõdadest» pikemalt rääkida
juba ammu olemas, lihtsalt mõne tunni tagune ere
filmielamus sundis just nüüd ja praegu klaviatuuri
sülle haarama. Ja ega ma neid tegelikult võrdlegi.
Tümitan esimest ja siis kiidan teist. Olete hoiatatud.
***
Esiteks Tolkienist. Ma läksin seda sõrmuste-filmi
vaatama täiesti eelarvamusteta ja heade kavatsustega.
Lootusrikkalt. Kuna mulle oli süžee tundmatu, siis
lootsin vähemalt põnevat stoorit. Visuaalset
vaatemängu. Elust suuremaid konflikte, kangelasi,
dilemmasid jms. Pettusin kõvasti. Tegelikult tuleb
ajaloolise tõe huvides välja lobiseda, et ma seda
filmi lõpuni ei näinudki, kuna umbes viimase
kolmandiku alul juhtus midagi elektrivooluga ja
filminäitamine katkes. Õnneks sai vähemalt raha
tagasi. Ja uuesti ma seda enam lõpu teadasaamiseks
vaatama minna ei viitsinud, kuna üle pika aja oli tegu
ühe filmiga, mille ajal ma pimedas kinosaalis kella vaatama
hakkasin. Nihelema ja haigutama ka.
Erilist tehnilist novaatorlikkust ei õnnestunud
tuvastada. See, kuidas kaamera helikiirusel kõige
huvitavamate dekoratsioonide vahelt läbi lendas, tegi filmi
edenedes mind suisa kurjaks. Need dekoratsioonid olid filmi
parim osa ja nüüd ei näidatud neidki korralikult!
Kõik need kõrged lossid ja maa-alused kaevandused.
Ja siis lahingustseenid, kus sama reaktiivkaamerat kasutati.
Ühtki võitlevat paari polnud võimalik
jälgida, näidati mingeid hüsteeriliselt
visklevaid panoraamseid vaateid lahingust. Ja oleks see siis
novaatorlik võte! Kogu see film tundus tegelikult olevat
«Muumia tagasituleku» viletsavõitu
jäljendus. Sealt oli laenatud tehnilisi lahendusi,
konkreetseid võitlusstseene ja paljut muudki. Ainult, et
kui see kõik seal oli hästi tehtud, siis siin oli
halvasti. Ma tõesti ei tea, miks.
Filmi algus, kus sensuaalse ja fataalse häälega
naisterahvas meile mitutuhat aastat väljamõeldud
maailma ajalugu ette vuristab, kümneid kuningaid ja
kuningriike mainib, nojah... pean ennast üldiselt heaks
jälgijaks ja info vastuvõtjaks, aga seda ajalugu
(mis oli mulle eelnevalt täiesti võõras) ma
jälgida ei suutnud. Järg kadus käest kohe
üsna alguses. Ja siis hakkasin mõtlema selle
sõrmuste-värgi peale. Et miks sõrmused? Oleks
sama hästi võinud olla mõõgad
või vääriskivid või kopsikud või
lapitekid ju! Ja eriti vastukarva oli see
mõõdutundetu ümberkäimine kogustega.
Kõigepealt tehti kuskil mõnikümmend
sõrmerõngast, siis kuskil veel kolm-neli tosinat
ja lõpuks veel üks, mis miskipärast neid
kõiki ülemvalitsema hakkas. Jabur värk,
mõtlesin kinos istudes. Ju mul pole sellist
fantaasiasoolikat siis. «Tähesõdadest» ei
meenu miskit sellist asja. Valgusmõõgad ja nendega
vehklemine oli muidugi parajalt selline vanaaegne ja
vaatemängu pärast, aga ikkagi võitlus ju.
Mingeid sümboolseid iluasjakesi polnud. Kuigi
mõlemad suured narratiivid räägivad meile
samast asjast. Hea ja kurja võitlusest. Sellest, kuidas
nad üksteise võidu inimeste sisse püüavad
pugeda, et nende läbi oma võitlust jätkata.
Muinasjutud sellised. Moodsad mõlemad, ütleks
isegi.
Aga see Tolkieni-Jacksoni konserv oli kunstiliselt igav. Seal
polnud midagi eriti huvitavat. Üks visuaalselt huvitav, aga
pingevaba rännak punktist A punkti B. Tegelased olid
vastikult stereotüüpsed. Hea võlur oli vana ja
elutark ja äraütlema heasüdamlik ja muidu vahva
vana. Paha oli väga paha. Pahaks pööranud hea
võlur krahv Dracula esituses oli täiesti vastik ja
eemaletõukavalt paha. Väikesed vahvad
kääbikud olid väga head. Heade
pahakspööramist ja vastupidi meile filmis ei
näidatud. Kindel värk. Pole vaja hakata asju
ümber hindama. Võibolla popkorni ja kokakoola
kõrval pole selleks aegagi.
Igatahes olid napid tegelastevahelised suhted kole banaalsed.
Midagi õieti ei juhtunudki. Inimsuhete areng puudus
absoluutselt. Kui headele seda paha sõrmust näidati,
tegid nad korraks imeliku näo pähe, rohkem ei midagi.
Niipalju siis ahvatlustest. Olid mingid inimesed, kes ilusates
kostüümides ilusa looduse taustal rändasid.
Pinget ei olnud, ootamatuid pöördeid ja
«konkse» ka mitte. Üldse mitte kole vilets film,
aga midagi kultuslikku nagu ei õnnestunud tuvastada.
Lihtsalt üks tavaline film. Kui seda raamatute maailmast
alguse saanud tohutut fänlust ja fändomit taga pole
olnud, siis oleks tegu ühe tavalise fantasyfilmiga.
Ühesõnaga ei saa ma aru, miks teda nii meeletult
ülivõrdeis fännatakse. Lihtsalt raamatu ilus
illustratsioon, iseseisvat väärtust pole.
Vahemärkusena, et sama saab öelda ka
«Tähesõdade» episoodide romaniseeringute
kohta. Et siis vastupidine värk.
***
Seevastu «Tähesõdade» maailm on minu
meelest midagi muud. Ka siin käib hea ja kurja vaheline
võitlus, aga selles loos on olemas tegelased, kelle puhul
ei saa üheselt öelda, et hea või halb.
Tegelased muutuvad. On pooltoone. Tegelastevahelised suhted on
ühe ajaviitefilmi kohta meeldivalt komplitseeritud. Poolt
galaktikat ei rännata läbi selleks, et üht
metallitükki kuhugi viia. Tegutsema sunnivad
tähesõdalasi siiski sellised suured ja olulised
asjad nagu armastus, vabadus, ideed, kiindumus, sõprus.
Ka vihkamine, kättemaks, võimuiha jms asjad.
Maailmas on miljoneid inimesi, kes kogu seda
«Tähesõdade» (edaspidi SW)
mütoloogiat üsna hästi teavad ja fännavad.
Seda kummastavam oli mul mõne aja eest kohtuda selliste
inimestega, kelle esimene kokkupuude selle maailmaga oli kolme
aasta eest kinos nähtud sarja esimene osa
«Nähtamatu oht». Ja alles TV3 vahendusel said nad
aimu, mida kujutas endast klassikaline triloogia. Ei olnud
väga noored inimesed. Nad olid väga üllatunud ja
kergelt ärritatudki, kui said mu käest teada, et see
armas poiss sealt esimest filmist on täiskasvanuna see
musta riietunud ja läbi respiraatori hingav kuri mees.
Üldse on nende spoileritega, nagu on. Kuna Postimehe
ajakirjanik oma lehe tagaküljel kõik seosed
teadmatuses olnutele välja lobises, siis pole ka mul
vajadust enam miskit mainimata jätta. Igatahes noile
filmihuvilistele ei hakanud ma rääkima, et see justkui
hea senaator Palpatine ongi see mees, kes «Jedi
tagasitulekus» sõrmedest välku ja elektrit
sülitab. Et siis imperaator. Fännid loomulikult teavad
seda kõike ja neile on esimesed kolm osa seepärast
erilised maiuspalad. Aga neist hetke pärast.
Miks üldse tehti kõigepealt IV, V ja VI osa? Ega
ma täpselt teagi. Minu SW fänlus ei väljendu
selles, et ma oleks sellist sekundaarinfot tohutult endale sisse
ahminud. Mulle läheb pigem see lugu ja nende inimeste
traagiline saatus kohutavalt korda. Ei osta eriti
originaalromaane, mis kujutavad 6. episoodile järgnenud
aega, Hani ja Leia pereelu, lapsi, Luke'i rajatavat uut Jedi
ordut, akadeemiat, Chewbacca't jms. Ei huvita. Aga sellestki
kohe.
Mäletan justkui, et kuskil mainis Lucas oma 1977. aasta
filmi nimetamist neljandaks osaks reklaamitriki eesmärgil.
Et inimestele jääks mulje, et ju nad on varasemaid osi
näinud ja lähevad neljandatki vaatama. Kuskil oli aga
jutt, et Lucas pakkunud kõigi üheksa episoodi sisud
stuudiole välja ja bossid valisid miskipärast
neljanda. Hästi tegid. Tolle aja tingimustes, nii tehnilise
kui muu poole pealt valiti väga hästi. Kuna ma
klassikalist triloogiat vähem fännan, olen ma
õnnelik, et viletsate vahenditega põnevamat lugu
ära ei lörtsitud ja just see ette võeti.
Nüüd värskelt uue filmi mõju all olles
tundub üha enam, et too vana triloogia on nii tehnilisest
küljest kui ka sisuliselt justkui selle õige ja
olulisema loo lisandus, jätke. Nii on ka Lucas kuskil
vihjamisi oma eelistusi välja tuues maininud. Olulised pole
need Han Solod ja Chewbacca'd ja Jabba the Hutid. Seepärast
ilmselt on Lucaski loobunud kavadest filmida episoode 7-9. Hea
ongi.
Oluline on sarja peategelane. See, kelle elu need kuus osa
kujutavad. Anakin Skywalker. Darth Vader. Mitte eriti
kadestusväärse saatusega mees. Oluline on suhete- ja
isikutering: Anakin -- Padme -- Palpatine
-- Obi-Wan.
Aga korraks veel vanast triloogiast. Üldine üksmeel
valitseb, et kõige nõrgem neist ongi esimesena
valminud «Uus lootus», parimaks peetakse aga
«Impeeriumi vastulööki». Mina jälle
pean sealt olulisimaks just «Jedi tagasitulekut». Ehk
sellepärast, et seal rohkem seda va inimsuhete seepi on
(isadus, õde-vend jne). Kindlasti aga sellepärast,
et ta klassikalise triloogia filmidest kõige enam kujutab
Anakini-Luke'i suhteid. Anakini tagasi heakspööramist.
Palpatine'i hävitamist. Ka Anakini lõppu, mis
kurblike muusikahelide saatel meieni tuuakse. Muusika on veel
iseteema. Jacksoni-Tolkieni asja filmimuusika ilmselt erilisse
kultusstaatusse kunagi ei tõuse, samas SW tunnusteemad
loonud John Williamsi meloodiaid, nii algusmuusikat, Anakini-
Luke'i teemat kui Darth Vaderi nn keiserlikku teemat teavad
väga paljud ja ümisevad üle maailma. Tean
inimesi, kellel keiserlik teema ehk kurjakuulutav «ta-ta-
ta-taa-tadaa-taa-tadaa» on mobiilihelinaks jne.
SW on kosmoseooper. Pulp. Leigh Brackettiga või ilma.
Vaadake või pealkirju «The Phantom Menace»,
«Attack of the Clones», «The Empire Strikes
Back» ja «Return of the Jedi». Oleks justkui
kolmekümnendate pulpajakirjade kaantelt maha hüpanud.
Kuna ta on kosmoseooper, siis on seal paraku ka igasugu rohkem
ja vähem humanoidsed tegelased, monstrumid ja elukad,
kellega tuleb lihtsalt harjuda. Samuti nagu igas episoodis on
Lucas erineva geograafiaga maailmu kujutanud. Küll
kõrbeplaneet, küll lume- ja jäämaailm,
küll soine pooldžungel, metsaplaneet, urbaanne
linnplaneet, vahemerelise kliima ja arhitektuuriga maailm.
Nüüd siis esitleti meile veeplaneeti. Planeeti, kus
tehakse klooniarmeed. Need elukad ja maailmad lihtsalt on.
Kellele ei meeldi Jar Jar Binks, kellele ewokid, kellele Jabba,
kellele Pilvelinn. Maitse asi. Nagu ka see, kellele meeldivad
rohkem keiserlikud tähehävitajad, kellele
mässajate alliansi laevad, kellele vabariigiaegsed. Kuigi
Jar Jar väljamõtlemise võib silmatorkavaks ja
andestamatuks maitsevääratuseks lugeda.
Samas on vana triloogia oluliselt lihtsakoelisem,
sirgjoonelisem ja rohmakam. Noorelt tehtud. Nüüd
filmitav triloogia on märksa detaili- ja nüansirikkam,
nii tehniliselt-visuaalselt, kui ka ideeliselt, stoori poolest.
Ka arhitektuuriliselt, aga okei, ju keiserlik stiil ongi
nüansivaesem, rohmakam, jõulisem, siledam. Vana
vabariigiaegne eri stiilide paljusus ja kumerused-sopistused
meeldivad mulle küll rohkem.
***
George Lucas on osutanud tõigale, et sarjas on kesksel
kohal Anakini traagiline saatus. Ja seda kujutavad just esimesed
kolm osa. Kuni 16. maini pidasin minagi sarja parimaks filmiks
esimest episoodi, hoolimata Jar Jar Binksist. Nüüd
pean parimaks «Kloonide rünnakut». Eks näis,
mida toob 2005. aasta suvi. Lucas hoiab seda kiivalt saladuses.
Isegi Anakini mängiv Hayden Christensen ei tea, kas ta
kolmanda osa lõpus saab ka juba Darth Vaderi musta
kostüümi kanda või mitte. Arvata võib,
et saab...
Fännidele oli episood 1 muidugi täielik maiuspala.
Tuttav kõrbeplaneet Tatooine. Poiss, kelle vari
filmipostril kujutas Darth Vaderit. Jabba the Hut. Obi-Wan
Kenobi, Yoda ja kindlasti mustas kapuutsis välke pildunud
imperaatorit kehastanud Ian McDiarmid, kes siin on veel senaator
Palpatine alias Darth Sidious. Ja otse loomulikult ka kena
Natalie Portman Padme Amidala rollis. Fännid ju teadsid, et
just Padmest ja Anakinist saavad Luke'i ja Leia ema-isa. Neid
tundmusi, mis kahte esimest episoodi esmakordselt kinos
nähes allakirjutanut valdasid, on kaunis võimatu
sõnadesse panna. Võimas emotsioonide laine
igatahes. Äratundmisrõõm. Kurjakuulutavad
vihjed. Eks mitmetähenduslikkusi ole palju. Anakin
tähistaevasse vaatamas ja ütlemas, et tahab kunagi
kõigile planeetidele jõuda. Noh, kunagi temast
kõigi planeetide sünge isand ka saab!
Mängu tulevad ka koomilised robotid ja eks siingi ole
palju sümboolset. Kui pisikese ja kasuliku R2-D2 saab
tulevikus Luke endale justkui emalt -- oli see ju
pärit kosmoselaevalt, millega Amidala põgenes
Naboolt, siis teise roboti, koomilise C-3PO ehitajaks oli
väike Anakin. Seega siis midagi ka isalt.
Anakini ja ta ema saatus on muidugi traagiline. Nad on orjad
ja eks sellest saab Anakinil hiljemgi probleeme olema. Esimeses
episoodis see siiski välja ei paista. Oluline moment on
Qui-Goni surm Darth Mauli kaheteralise valgusmõõga
läbi. Tema Anakini nö. avastab, temas erakordset
Jõudu tajub ning temas ettekuulutatut näeb, kes
Jõusse tasakaalu peaks tagasi tooma. Ekslikult muidugi
näeb. Aga oleks ta ellu jäänud, ehk oleks ta
Anakinile märkimisväärselt parem
kasvataja-õpetaja olnud, kui Obi-Wan Kenobi, kelle temperament
Anakini omast vägagi erineb. Anakin on impulsiivne nagu
Qui-Gongi. Anakin armastab lendamist, Obi-Wan parema meelega ei
lendaks. Jne jne. Ja tunnistagem tõtt -- Obi-Wan
on lihtsalt vilets õpetaja. Ta näeb ehk Anakini
puudusi, tajub midagi suurt ja halba, mida Qui-Gon ei
märganud, aga Qui-Gon oli parem õpetaja.
***
Nüüd olengi märkamatult otsapidi
värskesse episoodi jõudnud. Tagasivaatena veel
olulised momendid esimese filmi lõpust --
Suurkantsleriks saanud Palpatine möödaminnes Anakinile
lausumas, et jälgib tolle karjääri suure huviga.
Ning Yoda ja neeger-jedi Mace Windu (Samuel L. Jacksoni
võrratus esituses) arutamas, kas Darth Maul oli
õpetaja või õpilane. Kuna Sithi-omasid on
alati kaks. Ja järgmine kaader näitamas Palpatine'i
profiili. Just temast saab kõige pikemaks ajaks Anakini
tõeline isand ja õpetaja. Sithi sünge
isand.
Jõu tumedam pool on üldiselt tugevam, kiirem,
efektiivsem ja jõulisem kui Jedi-rüütlite
kasutatav hea Jõud, tundub mulle. See tuli välja nii
Qui-Goni/Obi-Wani ja Darth Mauli võitlusest, tuleb
välja korduvalt ka «Kloonide rünnakus», kus
kahest Jedi-rüütlist saab mängleva kergusega jagu
krahv Dracula... uups! Dooku. (Tähendab, ma ei
mõista, miks seda Christopher Lee'd igale poole
topitakse?!).
Episood 2 on eelmisest osast parem mitmel põhjusel.
Esiteks on Jar Jar Binks kaadris ehk kokku umbes 5 minutit,
teiseks on see film hulka poliitintriigide rohkem. Siin on juba
bladerunnerliku ulmedetektiivi elemente, ka alguse linnastseenid
ja intsident klubis meenutavad Ridley Scotti filmi. Filmis on
tunda selget ärevust. Kriis on juba täiega käes,
keegi ainult ei kujuta ette, kui sügav see saab olema.
Õhustik on juba kergelt dekadentlik-degenerantlik,
esimeses episoodis kujutatud Coruscanti hiilgus on kadunud,
inimesed on väsinud. Ehk nagu kirjutas Andrei Golikov
ühes arvustuses -- vabariik mädanes
demokraatia kätte ära. Film on hoolimata Amidala ja
Anakini armastusstseenidest siiski äärmiselt
süngetes toonides, ses mõttes üsna
võrreldamatu esimese osaga.
Oluline on aga, et Anakin on jõudnud teatavasse ikka.
Ikka, kus armutakse. Tema armub Padme Amidalasse, kellest on
pärast kahte ametiaega Naboo kuningannana saanud Naboo
senaator. Anakin ei tohiks armuda. Jedi-rüütlitele
pole see lubatud. Siit tekib esimene ületamatu konflikt.
Teine on seotud Anakini tasakaalutuse ja lõhestunud
isiksusega. Ta pole kümme aastat oma ema näinud. Ta
tajub oma võimeid ning talle tundub, et Obi-Wan nende
võimete arendamise asemel hoiab teda pigem tagasi.
Kadedusest võibolla... Obi-Wan pole tema jaoks teab-mis
autoriteet ning kui see mingil hetkel porisedes mainib, et ta
kunagi Anakini käe läbi oma lõpu leiab (teemaks
liiga kiire ja ohtlik lendamine), siis fännist vaatajale
meenub stseen IV osa lõpust, kus Obi-Wan ja Darth Vader
valgusmõõkadega võitlevad ning Obi-Wan oma
materiaalse keha hävitab, saades üheks
Jõuga.
Film kubiseb tegelikult fraasidest ja lausetest,
žestidest ja stseenidest, mis eelkõige
töötavad fänni jaoks, kes kõike üsna
hästi teab ja mäletab. Fännid näevad siin
filmis noort Owenit, Anakini emapoolset kasuvenda ja selle
pruuti Beru't, kes tapetakse mõlemad impeeriumi
sõdurite poolt neljanda episoodi alguses, näevad
hooneid, kus tulevikus kasvab üles Luke Skywalker.
Näevad väikest Boba Fetti, kellest tulevikus saab Han
Solo Jabba the Huti kätte viija. Näevad ka esimesest
osast tuttavat Jedi Nõukogu -- sedakorda
aktsioonis. Ning ükski tapmine või kellelegi
haigettegemine ei jää tasumata. Mõjukas on
stseen, kus Mace Windu tapab Boba isa Jango Fetti, kellest on
kloonitud vabariigi armee, ning siis väike Boba oma surnud
isa laiba juures istub. Vilksamisi näeme Surmatähe
kavandeid. Olulistest tegelastest näeme veel senaator Bail
Organat, kellest hiljem saab Anakini tütre Leia kasuisa.
Näeme esimesest osast tuttavat tiivulist
vanakraamikaupmeest Watto'd.
Peamiselt on see osa aga armastusest ja surmast. Ning Anakini
traagilisest isikust. Surma on see film täis. Algab ta ju
Amidala teisiku Corde tapmisega Coruscantil. Üks filmi
murdepunkte on stseen, kus Anakin saab kokku oma tuskanite poolt
röövitud ema Shmiga. See tunneb poja ära, kuid
sureb siis ta käte vahel, mispeale Anakini üle
võtab võimust viha ja kättemaksusoov. Ta
haarab valgusmõõga ning tuskanite külas algab
tapatalg. Taustaks hakkab mängima Darth Vaderi
tunnusmuusika. Nagu ta hiljem šokiseisundis olles Padmele
tunnistab, tappis ta kogu asulatäie tuskaneid. Ja mitte
ainult mehi, vaid ka naised ja lapsed. Kindlasti vale tegu, aga
samas mõistetav. Anakin ütleb veel, et on kogu elu
olnud hea asjade parandaja. Kuid oma ema surmast tagasi tuua ei
suutnud temagi. Ning ta seab endale eesmärgiks veelgi
tugevamaks saada, palju tugevamaks...
Anakin ja Padme vaidlevad oma armastuse teemal palju. Kui
alguses ratsionaalsem Padme impulsiivsema Anakini
armastuseavalduse tagasi lükkab ning palju vaieldakse
enesepetmisest, siis lõpuks, kui mõlemaid Dooku
juures hukkamisele viiakse, on just Padme see, kes noormehe oma
embusse haarab, et see enne surma ikkagi teada saaks, et naise
tunded tema vastu on samasugused.
Ning kui hõljukilt kõrbesse kukkunud Padme
pärast tahab Anakin Dooku jälitamise lõpetada,
tekib tal konflikt Obi-Waniga, kes keelab tal oma tundeid
missioonist olulisemaks pidada ning ähvardab
Jedi-rüütlite ordust väljaviskamisega, siis ka Yoda
ise eksib selle põhimõtte vastu, kui ta krahv
Dooku kinnnipüüdmise asemel päästab Obi-Wani
ja Anakini.
Ning kui me varasemast teame, et Jedi-rüütlite ordu
hävitatakse Kloonisõdades, siis paradoksaalselt on
just Yoda see, kes Jedi-rüütlite Dooku käest
päästmiseks esimest korda kloonitud armeed kasutab
ning sellega kaudselt tee Kloonisõdadele avab. Ning just
tema selgitab Obi-Wanile, kes peab seda võiduks, et
võidust on asi kaugel ning et algab sõda. Igatahes
saab Palpatine endale senatilt erakorralised volitused ning
muudab klooniarmee endale alluvaks vabariigi
regulaararmeeks.
Esimene ja teine triloogia on täis paralleele. Kui
esimesed filmid lõpevad üsna helges toonis paraadi
ja autasustamisega, siis teise osa lõpp on juba selline
masendav-ärev, andes märku, et lõplik
võitlus leiab aset kolmandas osas. Kui viienda filmi
lõpus raiub Darth Vader maha Luke'i käe, mida hakkab
asendama protees, siis teise filmi lõpus raiub Dooku maha
Anakini käe, nii et ka tema peab hakkama proteesi kasutama.
Ajalugu kordub. Dooku sõrmedest tulevad välgud
tabavad Anakini, nii et kuuenda filmi lõpus, nähes
oma poega visklemas imperaatori välgurägastikus, on
Luke'i piinad Anakinile ilmselt hästi teada.
Üks suurimaid üllatusi, mis vaatajaile osaks saab,
on ilmselt valgusmõõga haarav Yoda, kes asub
võitlusse oma endise õpilase Dookuga. Seda
võitlust lihtsalt peab nägema! Õieti ongi
Yoda ainus, kelle võimed lubavad arvata, et Jedid
lõpuks Sithi tumedast Jõust võitu saavad.
Eriti peab kiitma Austraalia seebinäitlejat Hayden
Christenseni Anakini rollis. Lõhestunud ja hingeliselt
armistunud vastuolulise ning armunud noormehe kujutamisega saab
Christensen suurepäraselt hakkama. Korra tuleb tal
välja isegi hilisemaist osadest tuttav Darth Vaderi veidi
vetruv kõnnak.
Mis juhtub kolmandas filmis? Internetis liigub palju
kuulujutte. On arvatud, et rohkem kui 20aastase pausi järel
saab Peter Mayhew selga tõmmata Chewbacca
kostüümi, mine sa tea... Võimalik, et
näeme kedagi ka Moff Tarkini osas, milles originaalis
säras Peter Cushing. Segane ongi see, kus Lucas kolmanda
filmi lõpetab. Millalgi sünnivad Anakinile ja
Padmele kaksikud Luke ja Leia. Samas Leia olemasolust ei ole
Anakin enam teadlik, seega võib arvata, et ta
pahakspööramine leiab varem aset. Sellele eelneb
tüli Obi-Waniga ja võitlus
valgusmõõkadega, mille käigus Obi-Wan Anakini
nii tõsiselt pähe ja mujale haavab, et too enam ilma
kurikuulsa musta kiivri ja respiraatorita elada ei saa.
Kindlasti meenub kõigile arm Anakini peas, mida
vilksamisi näeme kuuenda osa lõpus, kui Luke oma isa
palvel tolle kiivri eemaldab. Mingil hetkel läheneb
Palpatine Anakinile ning meelitab ta üle Jõu
tumedale poolele. Millalgi peidab Kenobi Luke'i Tatooine'ile,
kus see kasvab üles Anakini poolvenna Oweni peres. Leia
satub Alderaani senaatori Bail Organa juurde. Kui tüdruk on
veel väga väike, sureb millalgi Padme.
Jedirüütlid tapetakse Kloonisõdades, Palpatine
saadab senati laiali ning asub looma impeeriumit. Kenobi peitub
samuti Tatooine'ile, Yoda asub elama Dagobah' süsteemi.
Võrratu Mace Windu saab ilmselt surma.
Kindlasti juhtub veel palju muudki, ees ootavad kõige
dramaatilisemad ja traagilisemad hetked. Neid tuleb aga oodata
kolm aastat. Kuid seni võime nautida «Kloonide
rünnakut» ja romaane, mida tasapisi ka esimeses
triloogias kujutatud aja kohta on kirjutama hakatud. Praegu
peaks lisaks esimese kahe filmi romaniseeringuile olema olemas
vähemalt kolm originaalromaani autoreiks James Luceno, Greg
Bear ja Alan Dean Foster. Need kujutavad Jedide võitlust
vabariigi eest, Anakini kasvatamist jms. Igatahes
väärib «Kloonide rünnak» mitmekordset
ülevaatamist.
May the force be with you, always!
17.05.02
|