17.05.2002 |
Abel Cain
Mees, kes avas väravad |
Esimene värav avanes kuumal 6. juulil kell 16.15 Moskva
kesklinnas Novõi Arbatil ja sellest tulvas esile
mongolite hord, mis seiskas liikluse, trampis enamiku
jalakäijaid kapjade all sodiks, raius
ülejäänud ogara huilgamise saatel tükkideks
ning valgus järjest tiheneva massina
kõrvaltänavaisse. Tigedad nässakad stepiratsud
lõid summa takerdunud mootorsõidukeid nähes
perutama ja tõusid tagajalgadele, libastudes asfaldil
lainetavates vereloikudes. Kui värav, nagu seda hiljem
nimetama hakati -- mõnekümnemeetrise
läbimõõduga tuunjas ovaal -, viie-kuue minuti
möödudes sama ootamatult haihtus, oli selle
jõudnud läbida mitu tuhat ratsanikku, ligi pool
tümenit. Hirmust ja segadusest hullunud barbarite mass
rüsis mööda ummistunud prospekti edasi Sadovaja
ringtee poole, raiudes oma kõverate
mõõkadega kõike, mis ette jäi ja
vähegi liikus. Ohvrite arv küündis hilisemate
-- iseasi, kui usaldusväärsete --
hinnangute põhjal ligi kolme tuhandeni.
Sündmuspaiga läheduses viibinud ja vastupanu
üritanud miilitsaüksused jagasid tsiviilisikute
saatust. Püstolite ja üksikute automaatrelvade
hajatuli ei suutnud ratsamassi peatada ning hääbus
kiiresti selle surve all. Alles rohkem kui tunni
möödudes jõudsid kesklinna miilitsa ja FSB
eriüksused, veidi hiljem ka dessantväelased
soomukitel. Õieti polnud neid siis enam tarviski, sest
automaadid, granaadid ja kergekuulipildujad olid põhilise
töö juba teinud. Pihtide vahele võetud mongolid
ja nende hobused surid nagu kärbsed, võttes kaasa
siiski ka paljude eriüksuslaste elu. Alla anda ei
mõelnud -- või ei osanud -- neist
keegi. Arbatile ja sealtkaudu vaiksematele
kõrvaltänavatele hajunud asiaatide jahtimine kestis
hilisõhtuni ja ka siis jäi kehtima linnas
kehtestatud eriolukord. Mitte asjatult -- veel
öösel ja järgmisel hommikul langes üksikute
kangialustes ja nurgatagustes redutavate mongolite
mõõkade läbi paarkümmend linnakodanikku,
enne kui viimnegi sõdalane kätte saadi ning
kahjutuks tehti.
Tosinkond elusalt kinni võetud barbarit kuulati
Idamaade Instituudi keeleekspertide abiga Lubjanka keldrites
üle. Kõik nad kinnitasid kidakeelselt, kuid
üksmeelselt, et olid Kulikovo väljal vürst Dmitri
varitsuspolgu äkkrünnaku eest taganedes korraga
sattunud helendavasse udupilve, mille abil neetud urussuudi
šamaanid nad kindlasti olidki siia põrguriiki
mananud.
Seletust juhtunule hakati otsima kohe esimese šoki
möödudes. Kõik võimalikud oletused olid
puhtteaduslikud ja ratsionaalsed ning neil puudus igasugune
poliitiline värving. Mitte keegi, isegi Barkašovi
mustasajalised, ei tulnud lagedale versiooniga, et tegu
võis olla NATO ning baltlaste ühise terroriaktiga
vene rahva vastu senitundmatu ajarelva abil.
Selles polnud midagi üllatavat, kui arvestada
sündmusi, mis toimusid praktiliselt samaaegselt, vaid
mõneminutiliste vahedega, Washingtonis ja Londonis.
Ühendriikide pealinnas avanes värav otse Valge Maja
siseõuel, piirdeaia sees. Tuhatkond indiaanlast trampis
jahmunud valvemeeskonna sõna otseses mõttes maa
sisse ja tungis hõredat tõkketuld eirates
siseruumidesse. Kõik ettejäänud tapeti.
Õnneks viibis president sel hetkel Camp Davidis
Lähis-Ida rahuläbirääkimiste
järjekordsel voorul, presidendiproua aga õnnetuseks
oma eraruumides. Ukse kiiruga barrikadeerinud ihukaitsjad
tulistasid viimase padrunini ja varisesid siis
lõhkilöödud kolpadega põrandale. Proua
president jagas nende saatust mõni hetk hiljem.
Ühendriikide esimene leedi suri ebaleediliku kriiskega,
tomahook sügaval hoolikalt jumestatud kulmude vahel.
Kümnekonna minuti pärast kohale jõudnud FBI
eriüksus pidi leppima hoone puhastamisega
pööraselt huilgavatest punanahkadest, kandes ise
suhteliselt väikeseid kaotusi.
Üksikud elusalt vangilangenud väitsid end olevat
Tecumseh' sõdalased, kelle Manitou oli saatnud reetlikule
Suurele Valgele Isale kätte tasuma, kui nad kuberner
Harrisoni võidukate vägede tapva kahuritule all
parajasti surmaks valmistusid.
Londonis avanenud väravast kappasid Trafalgari
väljakule prantsuse tragunid, kelle järel veeresid
sillutisele suurtükirakendid. Enne Briti kuningliku armee
üksuste kohalejõudmist jäi prantslastele
piisavalt aega, et oma kahurid üles seada ja tuld anda.
Ehkki tegu oli -- nagu hiljem selgus -- 1814.
aastast pärinevate tuletorudega, ei tekitanud need
väljaku ümbruskonnas väiksemaid purustusi kui
Teise Maailmasõja aegsed V-rakettide rünnakud.
Muuhulgas sai otsetabamuse ja varises rusudeks Nelsoni ausammas.
Waterloo alt taganeva Napoleoni armee arjegard pidas
helikopterite kuulipilduja- ja raketitulele ning maaüksuste
granaadiheitjatele vastu viimse käputäieni, kuni
ühel traguniohvitseril õnnestus imekombel verest
puutumata jäänud aluspüksisäär
lõhki käristada, täägi külge torgata
ja pea kohale tõsta.
Järgnenud õhtu- ja öötunde täitsid
riigijuhtide, salateenistuste ja teaduskorüfeede
palavikulised nõupidamised. Esimeste
mõttevahetusest jõudsid avalikkuse ette
üldsõnalised kommünikeed, teised ei vaevunud
sellekski. Kolmandad esitasid õhinal rea hüpoteese,
millest ükski ei olnud teistest usaldusväärsem.
Tõestatuks võis pidada ainult üht --
mingil põhjusel olid maakera kolmes eri punktis avanenud
aegruumiühendused minevikku, mis nende kattuvat mustrit
arvestades polnud kindlasti mitte juhuslikud.
Peaküsimusele -- kes või mis oli nende
taga -- ei kippunud vastama loomulikult keegi.
***
Põltsamaa gümnaasiumi kirjandusõpetaja
Laur Renke ei teadnud maailma äsja vapustanud
sündmustest midagi. Õigemini -- ei teadnud,
et need sündmused olid äsja maailma vapustanud.
7. juuli pärastlõunal istus Laur oma suvemaja
-- viis aastat tagasi võileivahinnaga ostetud
järveäärne talu Lõuna-Eestis, mille ta oli
napist haritlaspalgast näpistades vähehaaval üles
kõbinud -- tagatoas lahtise akna all, hingas
vihmajärgset õhku, pilk eduka koolivenna firmast
maha kantud laptopi ekraanil, luges juba mitmendat korda sellel
värelevaid ridu ja tundis, kuidas üle turja jooksis
järjekordne külmajudin -- nii vaimustusest kui
eelmise päeva meenutusest.
Sellist loomingulist palangut nagu eile, ei olnud ta loota
osanud. Isegi mitte ette kujutada. Kuni eilseni oli selline asi
tema jaoks samavõrd ulme, nagu ta enda juttude sisu.
Lausa uskumatu, kui elavad pildid olid ta silme ette
kerkinud, nagu oleks tegu tõeliste
sündmustega; kui kiiresti ja samas detailirikkalt need
ennast edasi kerisid, nii et kitsa klaviatuuri kohal lendavad
sõrmed neile kuidagi järele ei jõudnud; kui
fantastiline ning joovastav oli tunne, ei, kindel teadmine, et
siit sünnib lõpuks ometi midagi suurt...
Õpetaja Laur kirjutas ulmejutte juba mitmendat aastat
-- peamiselt ajarändude teemal. Ühe tema loo
oli võrguajakiri «Algernon» isegi avaldanud,
kuid see sai lugejate karmi kriitika osaliseks -- loole
heideti ette klišeelikkust, värvikate detailide
puudumist ja intriigi hallust. Tulevikust minevikku sekkumise
teemale üles ehitatud alternatiivajalugusid oli nii
pabertrükis kui kõikvõimalikes
webzine'ides ilmunud sadu, kui mitte tuhandeid, ja Lauri
katsetused ei eristunud millegagi üldisest hallist massist
-- ehk ainult elementaarsete stiilivigade ja kohmaka
keelekasutuse poolest...
Laur ei solvunud ega tunnistanud ennast ka
küündimatuks. Ta leidis, et kriitika oli
üldjoontes õigustatud ja järeldus oli üks
-- tuleb teha enda kallal rohkem tööd.
Õppida stiili, kohendada keelt ja mis peaasi --
leida originaalne ning samas intrigeeriv idee.
Nüüd, suve hakul, oli ta asja otsustavalt
käsile võtnud, puhkuse alates kõik --
kaasa arvatud noor saksa keele õpetaja Liisa, kellega
Lauril vastu kevadet oli tekkinud paljulubav liin --
pikale lainele saatnud ja sõitnud siia, suvekodusse, et
segamatult keskenduda ainsale eesmärgile --
kirjutada jutt või ehk koguni jutustus, millega
pretendeerida salamisi ihaldatud Stalkerile.
Ideed tal siia jõudes veel polnud. Seda ei tekkinud ka
esimese heinalõhnalise nädala jooksul, mil harjumatu
puhkuserammestus oli vaimutööd üksjagu
takistanud. See oli tulnud järsku ja vallanud kõik
meeled. Äraspidine alternatiivajalugu -- mis juhtub
siis, kui hoopis minevik tungib tulevikku, ootamatuse
efekti maksimaalselt ära kasutades! Mõte
sööstis stardipakult kui hullunud sprinter, kujutlus
vallandas selgete piltide rea, mis läks sujuvalt üle
helitaustaga laiekraanfilmiks.
Kuidas oligi öelnud Martin Silenus Simmonsi
«Hyperionis» -- «Kirjutamine --
tõeline kirjutamine -- on sama, mis saada
laussideühendus jumalaga...»
Ta oli istunud ja kirjutanud teksti terve õhtu ja pool
ööd takkapihta, siis riidest lahti võtmata
voodisse heitnud ja hoobilt sügavasse unenägudeta unne
jäänud. Ärkas järgmise päeva
lõuna ajal, otsis sahvrist midagi hamba alla, jõi
kaks suurt kruusi kanget kohvi, et täiesti tühja, kuid
kumisevat pead turgutada, ja luges nüüd juba mitmendat
tundi ridahaaval neid ilmutuslikke lauseid, mis olid tulnud
teadmata kust, sündinud tema sõrmeotstest
kümneteks kilobaitideks, terendasid nii habrastena, kuid
ometi reaalsetena tema ees ekraanil...
Viimase tähemärgini jõudnud, andis lummus
hetkeks järele ja Laur tundis üllatusega, et kere on
taas kahtlaselt heledaks läinud ning vasaku käe
sõrmed mudivad ilmselt juba pikemat aega tühja
sigaretipaki kortsus kesta. Pilk lauasahtlisse kinnitas
lõplikult, et tema suitsuvaru oli otsas. Hariliku poole
paki asemel oli tal siin kulunud üle paki päevas.
Niipalju siis suvistest tervislikest eluviisidest, muigas Laur,
räästa alt päevinäinud jalgratast
võttes. Olgu, ka leib oli nagunii lõpukorral ja
alevini vändata õnneks vaid paar kilomeetrit.
Leti ees arvet tasudes pani aknalaual pomisevast raadiost
kuuldud uudistekatkend ta kõrvu teritama. Postkontori
juures pidas ta kinni, ostis värske ajalehe ja lõi
selle otse trepil lahti, niipea kui uks oli tema selja taga
kinni kolksatanud. Otsida polnudki tarvis. Esikülje pilt ja
kisendav pealkiri tegid talle ainsa hetkega selgeks, et tema
öösel alustatud juttu polnud maailmale enam vaja.
Selle sisu kattus reportaažiga, mida illustreerisid
üle kolme veeru ulatuvad värvifotod. Neil domineeris
punane värv.
***
Sama päeva õhtul kella kuue ajal istus Laur oma
suvemaja tagatoas ja vaatas ainiti aknasse, millest paistis
osake soojast, tuuletust, rahulikust ning üleöö
hoopis teistsuguseks muutunud maailmast.
Mis seda oli muutnud?
Seda küsisid üksteiselt ja endalt ilmselt
kõik, kuid tema jaoks oli esmatähtis hoopis teine
küsimus.
Mis oli nüüd tema koht selles maailmas?
Ja sellele sähvatas sappa kolmas küsimus, mis
varjutas esimese, teise ja kõik muu.
Kas need kaks küsimust ei ole äkki üks ja
seesama?
Tema õlgu raputas värin, kuid mitte enam
vaimustusest, kui talle taas meenus teda eelmisel
pärastlõunal tabanud loomepuhang ja kui
uskumatult, kui võimatult elav, vahetu, detailirikas see
oli olnud.
Ta süütas järjekordse sigareti --
endiselt lauanurgal vedeleva tühja kortsus paki
lähedusse oli jõudnud juba sigineda teine samasugune
-- ja saatis pingsa pilguga suitsupilve, mis lahtisest
aknast laisalt juulikuu lämbesse hilisõhtusse
voolas.
Selliseid asju on ennegi juhtunud, mõtles ta. See pole
mingi ulme. Ebaharilikke, katastroofilisi sündmusi on
ette nähtud. Võta või see inglane, kes
hoiatas ette Martinique vulkaanipurskest. Ja kõik need,
kes ööl enne Aberfani aherainelaviini seda unes
nägid. Rääkimata «Titanicu»
põhjaminekust... Ja kümnetest dokumenteeritud
juhtumitest, kus mujal toimuvat on samal hetkel tuhandete
kilomeetrite kaugusel sama selgesti nähtud, nagu mina
eile...
Filtriots kõrvetas huuli. Laur litsus koni masinlikult
tuhatoosi, kus see paari saatusekaaslast üle serva poetades
endale ruumi tegi, ja tardus endisse poosi, pühkimata
laubalt higipiisku, mida ei olnud sinna toonud mitte lämbe
ilm.
Oli see mõeldav, et tema, just tema kuue
miljardi omasuguse hulgast oli millegipärast seda
sündmust... neid sündmusi tajunud? Miks ainult tema?
Võib-olla keegi veel... Ja kui ka ainult tema, siis
-- miks mitte? Kas ta polnud selleks ette
häälestatud -- tänu oma harrastusele, oma
jutu ideele! Kes veel oleks saanud psüühiliselt,
alaläviselt, sellele vastuvõtlikum olla, tajuda
sarnaseid võnkeid aegruumi koes? Kes...
Ta sulges silmad ja rebis need järgmisel hetkel
pärani lahti, justkui peljates pimedust, mille tema laud
viivuks olid tekitanud.
Keda sa lollitad, ütles hääl selles pimeduses
ja jätkas uuesti saabunud valguses: enne seda polnud sul
seda ideed olemaski. See tekkis samal hetkel, kui kõik
tegelikult juhtus. Või juhtus kõik samal hetkel,
kui sul see idee tekkis.
Hääl kuulus loomulikult talle endale, kuid
kõlas uskumatult võõralt, ebameeldivalt ja
kalgilt, otsekui valjusti rääkides, kui see
mõni hetk hiljem lisas:
Ja juhusega pole siin midagi pistmist. Kolm suvalistest
ajahetkedest välja rebitud, kuid ühte kindlat mustrit
järgivat -- otsekui lavastatud, nagu raamatust
võetud -- rünnakut olevikku, maailma kolme
võimukeskusse! Juhus? Ära mängi lolli! On
ainult kaks võimalust...
Jah, ma tean, mõtles Laur, laugudele rõhumas
tohutu raskus. Kaks absurdset võimalust: mingi tundmatu
jõud tekitas selle ja pani mu seda samaaegselt tajuma
või... olin mina see, kes selle esile kutsus.
Teine oletus oli lisaks täiesti hullumeelne. Kuid selles
veendumiseks oli vaid üks tee.
Ta kobas uue sigareti järele, avastas, et pakk oli veel
lahti võtmata ega leidnud endas selle toimingu
sooritamiseks jõudu. Õigemini, seda läks vaja
millekski muuks.
Igaks juhuks otsustas ta piirduda vaid ühe,
võimalikult tagasihoidliku situatsiooniga, mis oleks
-- ainult teoreetiliselt! -- hiljem siiski
kontrollitav, ohustades samas -- loomulikult
puhtteoreetiliselt! -- võimalikult väheseid
inimesi.
See ei õnnestunud tal.
Hetk peale seda, kui esimene kujutluspilt üllatava
eredusega silme ette kerkis ja sinna püsima jäi,
lahvatas kontrollimatult selle kõrvale teine, edasi
kolmas, neljas, viies... Need pildid tekkisid, hakkasid liikuma,
elama, omandasid värvi, lõhna ja hääle
ning jäid püsima paralleelselt. Ta üritas
neist vabaneda, need olematuks pühkida, kuid asjatult.
Tundus nagu voogaks läbi tema aju määratu
energia, sihitu ja tundmatu, mis läbi tema laiali
peegeldus, korraga mitmesse punkti edasi kiirgus, võttes
seal täiesti konkreetse kuju.
Ja ta mõistis samas, et need ei olnudki
kujutluspildid.
***
Kolmsada -- pärast kolmepäevast lahingut
Termopüülides tegelikult vaid napp kakssada --
spartalast Leonidase juhtimisel, kes Teherani kesklinnas
avanenud väravast välja marssisid, ei suutnud
tõepoolest tekitada märkimisväärset kahju,
kuni revolutsioonivalvurite automaadituli nad viimse meheni sama
efektiivselt jalust niitis, nagu Xerxese vibumeeste noolterahe
kaks ja pool tuhat aastat tagasi seda peatselt oleks teinud.
Mujal toimuv oli paraku hulga drastilisem.
Ohvrite arv Veneetsias, mille kanalitele äkitselt
ilmusid Lepanto all purustatud Türgi laevastiku galeerid,
ulatus üle tuhande. Veelgi verisemalt hargnesid
sündmused Jeruusalemmas, kuhu sisse marssinud Egiptuse
vaarao vägi -- mis oli enne väravasse
sattumist just alustanud Moosese pagevate jõukude
jälitamist üle Punase mere madalike -- pidevas
lahinguvalmiduses Iisraeli üksuste tule all algul vankuma
lõi, kuid olukorra kiirelt ära kasutanud ja
egiptlastega liitunud Palestiina sisside toel ülekaalu
saavutas ning linna enda kätte haaras. Alles
öötundidel tõrjuti sissetungijad lennukite ja
soomusüksuste abil linnast välja kõrbesse ning
tabavad raketilöögid tegid neile seal kiire
lõpu. Võidurõõmuks polnud ometi
põhjust: minimaalseid kaotusi kandnud palestiinlased
taandusid oma positsioonidele, pool Jeruusalemma oli rusudes,
kaasa arvatud Kristuse hauakirik ja tubli tükk
Nutumüüri.
Kõige hullemaks kujunes olukord siiski Ateenas, kuhu
läbi värava rüsinud pärslaste vägi
-- Gaugameela alt taganev Dareiose armee -- oma
kaotuskibeduse ja vihavaenu kreeka keelt kuuldes
mõõkade ning odade abil välja valas. Mitu
tundi Partenoni jalami kõrval püsinud tuunjast
ovaalist voogas sisse ligi sada tuhat sõjameest, kes
hõivasid terve linna ja valgusid sealt laiali üle
Peloponnesose, hävitades kõik oma teel. Kreeka
sõjaväeüksused trambiti lihtsalt maasse ning
appi tuli kutsuda NATO jõud Makedooniast ja Kosovost, kus
kohe seejärel puhkesid verised kokkupõrked serblaste
ning albaanlaste vahel. Uudiste telepildis vaheldusid kaadrid
granaadiheitjatega sissidest ja sõjakaarikutel
mõõku keerutavatest pärslastest, kes
puistasid needusi lennukitelt langevate pommide pihta --
mõistagi tagajärjetult.
Sarnased sündmused leidsid samaaegselt aset veel mitmes
maakera punktis. Väravatest puutumata jäänud
linnades suri liiklus praktiliselt välja ja kõigis
kodudes kogunesid perekonnaliikmed harvanähtava
üksmeelega telerite ette, pruukimata sel õhtul
kanali valiku üle näägelda -- pea
kõiki teleprogramme täitsid erakorralised
uudistesaated, millesse aeg-ajalt, meediaplaanis ette
nähtud kellaaegadel, lõikus ainult reklaam.
Viimane sisendas paljudele ootamatult meeldivat
kindlustunnet. Vähemalt üks asi selles
üleöö veriseks absurditeatriks muutunud maailmas
järgis veel kindlat kava, püsis endiselt kindlal
-- olgugi põlatud -- alusel.
Veel.
***
Laur Renke tuli teadvusele ligi kaheteistkümne tunni
pärast. Tema hägune pilk langes kõigepealt
pilvedega kattunud, kuid siiski suviselt heledasse
hommikutaevasse, ja siis kellale. See näitas seitse
hommikul.
Tal ei olnud tarvis raadiot sisse lülitada, kust
kindlasti selgi hetkel tulid värsked uudised. Nende sisu
oli talle niigi teada.
Ta mäletas kõike juhtunud täpselt,
võis detailselt silme ette manada kõigi
väravate juures toimunu. Mäletas pronksist
mõõkadelt pritsivat verd ja hullunud
hobusehirnumise ning politseisireenide võigast segu.
Mäletas kuuliauke spartalaste helkivates kilpides ja odaga
seina külge naelutatud kreeka politseinikku Ateenas.
Mäletas kuni selle hetkeni, mil pinge temas,
õigemini teadmata kust tulev ja temas kiirena murduv ning
kümnesse suunda hargnev metsik energiavoog talle üle
jõu käivaks osutus ning ta teadvuse kaotas. Ta oli
kindel, et samal hetkel sulgusid ka kõik
väravad.
Ometi ei tundnud ta mingit peavalu, väsimust ega
kurnatust. Ainult meeletut ahastust ning hirmu. Eelkõige
hirmu.
Tal polnud enam valikut. Ainult variatsioonid. Järv,
nuga või köis.
Mõrtsukas, ütles hääl ta peas.
Massimõrvar. Kümned tuhanded surnud. Kümned
tuhanded haavatud. Sinu pärast. Tee sellele kähku
lõpp. Enne, kui sa midagi veel hullemat korda
saadad.
Ta jäi tuimalt enda ette vahtima. Ei sirutanud kätt
sahtli poole, kus peitus pikk ja piisavalt vahe, ehkki pisut
rooste läinud seatapupuss. Ei läinud kuuri alt
köit võtma ega üle aampalgi viskama. Ei
kõndinud läbi roostiku mudase põhjaga kiirelt
sügavnevasse järve. Veel mitte.
Ta läks köögikapi juurde, võttis sealt
igaks petteks kaasa varutud viinapudeli, keeras korgi pealt,
tõstis pudeli suule ega võtnud sealt enne, kui see
pooleldi tühjaks sai. Suhu jäi tunne, nagu oleks ta
seda kolkunud veega loputanud.
Põlved ei löönud vedelaks. Maakera
pöörles jalgade all nagu harilikult. Tuimestav rahu
imbus maost verre ja edasi ajju.
Ta istus köögilaua taha taburetile, asetas pudeli
lauale, toetas käed enda ette ja jäi pleekunud seina
põrnitsema.
Ära kiirusta, ütles teine hääl peas
hoopis rahulikumalt. Võta rahulikult. Peaasi, ära
neid pilte uuesti esile mana. Hoia pea nendest tühi.
Ta hoidis. Õnneks asendasid neid mõtted.
Tuhat surnud veneetslast -- tegelikult vähem,
suur osa olid turistid -, kümme tuhat tapetud kreeklast.
Kahju muidugi. Ropult kahju. Aga see ei ole veel maailma
lõpp. Kaugeltki mitte. Ükski taoline anomaalia ei
saa ohustada tervet maailma. Terves ajaloos pole olnud suuremat
elavjõudu, kui toosama Gaugamela alt pagev pärslaste
miljoniline armee -- millest praegu Peloponnesose
mägedes hakkliha tehakse.
Mis veel? Saksa ja Vene tankiarmeed Prohhorovka alt
-- ära sellele mõtle! «Enola
Gay» oma tuumapommiga Hirošima kohalt? Ma
lõbus õllepruulija, hõissaa ja
hõissa... Kuigi... isegi need ei suudaks oleviku
alustugesid ohustada.
Ometi üritas miski sealt olevikku tungida. See
oli nüüd kindel. Kõik need kujutlused, mis said
samal hetkel lihaks ja vereks -- eriti viimaseks
-- ei olnud sündinud tema tahtest, vaid ainult
läbi tema teadmiste, loetu, nähtu,
ettekujutuse. Nagu oleks keegi paotanud kümneid juhuslikke
uksi -- väravaid -, mille taga pulbitsesid surm ja
häving, kuid veel mitte päris see...
Ta tõstis pudeli suule, rüüpas uuesti.
Leidis rinnataskust kortsus sigaretipaki, süütas
sõrmedega, mis enam ei värisenud, suitsu.
Kui seal ei saa olla midagi, mis ähvardaks tervet
maailma, siis pole ka mõtet ennast aampalgi külge
riputada ega järve jalutada, rääkimata roostes
pussiga oma kõri nüsimisest. Keda see enam aitaks?
Ja pealegi, keegi ju ei tea...
Ta puhus suitsu välja, sõrmed pingule
tõmbumas.
Aga... mis seal siis ikkagi veel on?
Mõistus oli vahe ja selge, kuid tundus, nagu oleks
miski selle pinda kutsuvalt riivanud.
Mahharoidused? Türannosauruste kari? Nad ei elanudki
karjadena... Ja enne neid, miljon, sada miljonit aastat..?
Kohmakad kahepaiksed, algelised amfiibid, mis ei kujutaks endast
tänapäeval mingit ohtu. Ja veel varem, kui elu
ürgookeanis alles sündis, polnud veel sündinudki,
kui maa oli tühi ja paljas... Nii lage ja elutu, et...
Talle tundus, nagu oleks ta enda mõistusest lahvatanud
välja kiir ja sööstnud läbi mingi
mõõtmatu sügavuse. Ja siis kontakt, sealt
kusagilt vastu sööstev kiir, kokkupuude, liitumine
üheks energiavooks, kanaliks, mille teises otsas,
ettekujutamatus aegade hämaruses...
Ta nägi. Ta tundis. Kuigi ei mõistnud.
Võis vaid hetkel, kui see energia temast --
sellest tõelisest väravast --
läbi murdus ning kümneks harunes, viivuks aduda
lõpmata võõrast, lõpmata kauget,
miljardite aastate tagust ajalugu.
***
Nad olid pärit kerasparvest. Ühest Maale
suhteliselt lähemast -- vaid kuuskümmend tuhat
valgusaastat -- ja suhteliselt väikesest --
läbimõõt kõigest kolm kiloparsekit,
koosseis kolmsada tuhat tähte. Täpsemalt, selle
perifeeriast, mitte küll päris servalt, kuid parve
tuumaga võrreldes siiski suhteliselt hõreda
täheasustusega piirkonnast.
Kerasparv ise oli tüüpiline moodustis, üks
vanemaid galaktilisi tähesüsteeme, mille vanus oli
ligi seitse miljardit aastat, seega olemas ammu enne Maa ja
isegi Päikese sündi. Kuid nende täht ja
koduplaneet olid unikaalsed. Seda kolmel kokkulangeval
põhjusel.
Esiteks oli nende tähesüsteemi keskmeks valge hiid,
mille kõrge energeetilisus tingis ka eluvormide
kõrge energiataseme. Kõige arenenumad neist olid
kiskjad, kes toitusid teiste organismide bioenergiast,
eelistades kõrgemalt arenenud närvisüsteemiga
liike. Nende kiskjate hulka kuulus ka liik, mida hilisemas
kokkupuutes tähtedevahelise tsivilisatsiooniga hakati
nimetama ruumifaagideks -- võimsa energialoomega
solioonolendid.
Teiseks muutus valge hiid ajal, mil elu planeedil oli
suhteliselt varajases evolutsioonistaadiumis, tsefeiidiks. Ehkki
tähe heledus kasvas aktiivsusperioodil vaid kahe
kümnendiku tähesuuruse võrra ja planeeti varjav
tihe pilvkate pärssis kiirguse kasvu mõju, suri
enamik floorast ja faunast ometi välja. Alles jäid
vaid kõige kohanemisvõimelisemad liigid, kes
suutsid adapteeruda ägedatest tähetuulepuhangutest
tingitud muutustega planeedi magnetväljas ja arendada ning
enesesäilitamiseks kasutada erilisi võimeid.
Kõige edukamalt tulid sellega toime just faagid.
Nende tunnusteks olid lühike eluiga, kõrge ja
kiire sigivus, aktiivsus, suur energiatarve, kollektiivne
elulaad ja tugev ühisteadvus, õigemini väli,
mis kompenseeris nende algelist intellekti. Evolutsiooni
käigus ühinesid nad saagijahil parvedesse,
igaühes algul mõnikümmend liiget, hiljem
tuhanded ja kümned tuhanded; nad ei tarbinud kogu
saakenergiat, vaid salvestasid ülejäägid oma
ühisvälja ja arendasid välja sellel rajaneva
ruumihüppelise -- maise terminoloogia järgi
teleportatiivse -- liikumisvõime. Seejuures
säilitasid nende kooslused oma dünaamilisuse, hajudes
soodsamates oludes väiksemateks rühmadeks, ohu korral
või suuremaid saakloomi jahtides aga koondusid loetud
sekundite jooksul optimaalse suurusega parveks.
Nad võisid kasutada oma energiavälja
kaitsekilbina, kui selle järele vajadus tekkis.
Õppisid selle abil kaugusest peilima ulukeid, otsides
suundkiirega vastavaid bioenergeetilisi sagedusi. Loobusid
tülikast pinnakontaktist ja kasutasid liikumiseks
energiapatju, mida nähes Maa teadlased oleksid
hüüatanud: «Levitatsioon!» -- kui
neid seal (või ka Maal) sel ajal olnud oleks.
Mõistagi saavutas selline liik oma planeedil ruttu
konkurentsitu seisundi, mille vältimatuks kaasnähuks
muude eluvormide arvukuse kahanemine. See omakorda nõudis
faagidelt veelgi suuremat liikuvust ning veelgi suuremateks
parvedeks koondumist, et salvestada üha suuremaid
energiahulki ja avardada teleportatsiooni piire. Sellest
hoolimata -- ja selle tagajärjel -- saabus
peagi olukord, kus ulukid jäid niivõrd harvaks, et
parvede ette kerkis kollektiivsuse lagunemise, ränga
sisevõitluse, kannibalismi oht.
See ei saanud teoks. Enne tuli mängu kolmas, fataalne
tegur.
Valge hiid jõudis oma teel ruumipunkti, kus langesid
kokku galaktika pöörlemise gravitatsioonijõud,
kerasparve enda sisene raskustõmme ja tähe
omaliikumine parves. Määratute jõudude koos-
ning vastumõju kallutas tähe koos
planeedisüsteemiga seniselt trajektoorilt kõrvale,
koolutas ruumi ning tekitas tähe ümbruses
võimsa aegruumianomaalia, mille harud --
ruumitunnelid -- ulatusid läbi terve
kerasparve.
Ehkki faagide planeet säilis kataklüsmis tervena,
häirisid tohutud jõud selle orbiiti, muutes selle
ellipsoidseks, mille afeelis planeeti ootas külmumine.
Tagajärjed elule olid katastroofilised. Kõik liigid
hukkusid, välja arvatud üks.
Katastroofilist muudatust tajudes koondusid terve planeedi
faagid mõne tunniga üheksainsaks hiidparveks ja
ümbritsesid end kaitseväljaga üha jahtuva
atmosfääri eest. Kui kärmelt hajuva pilvkatte
tagant ilmus nähtavale harjumatu mustendav taevas, suunas
Parv sinna otsingukiire, püüdes vaistlikult leida
mingit pidepunkti ühtäkki elamiskõlbmatu
koduplaneedi asemel.
Nad ei pidanud kaua otsima. Kiir leidis umbes poole
astronoomilise ühiku kauguselt kogumi, mille lainepikkus
langes praktiliselt ühte nende välja omaga, olles
sellest vaid mõõtmatu arv kordi tugevam.
Nende energiavaru oli küllaldane, et kaitsevälja
säilitades lahkuda planeedi pinnalt ja selle
raskusväljast ning jõuda ühe hüppega
tundmatu, kuid hetkel ainsana lootust sisendava moodustiseni,
mis pulseeris kutsuvalt keset tühjust nagu kõiksuse
päästev silm.
Nad liikusid kõhklevalt edasi. Ruumitunneli mitmesaja
kilomeetrise läbimõõduga suu neelas nad
endasse.
Nende ees avanes labürint.
Nagu rotid seintes, liikusid Parve põhimassist
eraldunud väiksemad piilurparved mööda
lähemaid harutunneleid ettevaatlikult nende lõppu.
Mõned neist suubusid tumedate graviteerivate masside
lähedusse, kus polnud ühtegi tähte ega planeeti.
Mõned avanesid kosmosesse tähtedest kuni kümne
astronoomilise ühiku kaugusel, mis polnud Parve
energeetilise varu juures mingi piir, kuid põgus
suundkiiresondeering näitas, et sealsetel planeetidel
puudus vähemgi biosfäär.
Alles üheksanda tunneli lõppu jõudnud
piilurite reaktsioon ajas Parve otsustavalt liikvele.
Nad väljusid tavaruumi kolme AÜ kaugusel punasest
hiiust, mille ümber tiirles nende endisest kodust ligi
poole suurem, tiheda atmosfääriga ümbritsetud ja
rikkalikku biosfääri omav planeet. Edasine oli vaid
ühe ruumihüppe küsimus.
Nad sattusid enda jaoks tõelisse paradiisi, mis
kubises erinevatest liikidest, kellele koduplaneedist sai
tõeline põrgu.
Soodsad tingimused ja saagirohkus tõid kaasa
faagide massilise paljunemise. Paradiis laastati täielikult
juba paari tuhande aastaga. Uue kriisisituatsiooni künnisel
liitis kollektiivmälu terve faagide koloonia taas
ühtseks hiidparveks ning juhtis ruumitunneli juurde, mille
kaudu nad juba kümnete miljarditena sööstsid
järgmise tähesüsteemi otsinguile.
Aastatuhandeid jätkunud edasiliikumise jooksul laastasid
nad oma teel sadu orgaanilise eluga täidetud planeete.
Enamikul neist puudusid mõistuslikud asukad. Üksikud
ettejuhtunud tsivilisatsioonid asusid liiga varajasel
arenguastmel, et tõsisemat vastupanu osutada. Tundus, et
faagide võidukäiku ei peata miski.
Ühel hetkel ületasid nad siiski kriitilise
piiri.
Järjekordne ruumitunnel viis nad liiga sügavale
kerasparve tuuma, kus juba kümneid tuhandeid aastaid
valitses stabiilse seisundi saavutanud supertsivilisatsioon.
Tuumlaste planeeti tabas rünnak ootamatult. Isegi sealne
kõrgtehnoloogia ei päästnud elanikke ruumist
teisaldunud hordi eest. Ometi kohtasid nad siin esimest korda
tõsist vastupanu ja kandsid tõsiseid kaotusi. Mis
veelgi olulisem -- teade rünnakust jõudis
supertsivilisatsiooni keskmesse, kerasparve tuuma
lähedastele planeetidele.
Sellest esialgsest infost oli loomulikult vähe, et
rünnatud planeedile saadetud luureüksused oleksid
suutnud midagi olulist ära teha. Kuid need, kes tagasi
jõudsid, täitsid oma ülesande. Nad tõid
kaasa väärtuslikke vaatlusandmeid ja... mitu
vangistatud isendit.
Parvest isoleeritud faagid ei saanud anda küll
täielikku ettekujutust oma võimetest, kuid nende
füsioloogiat õpiti katsete käigus piisavalt
tundma. Peagi teadsid tuumlased, et tegu on
kollektiivteadvuslike olenditega, kes on võimelised
genereerima tohutuid energiavälju ja nende abil ning
ruumianomaaliaid ära kasutades kerasparves kontrollimatult
ringi liikuma. Tegu oli ühe tõsisema ohuga
supertsivilisatsiooni ajaloos.
Kaotatud planeedi saatuse hooleks jätnud, alustasid
tuumlased ettevalmistusi. Vähemuse (igal pool on oma
vähemus!) paanilisi nõudmisi kiirreageerimiseks ei
võetud arvesse.
Kolm kuud -- kohaliku arvestuse järgi --
hiljem asus kerasparv vasturünnakule.
Anastatud planeedi juurde ilmusid tuumlaste
ruumihüppurid (bioonilised tähelaevad, mille
rakendusprintsiip ei erinenud põhimõtteliselt
faagide omast, kõrgtehnoloogiline
navigatsioonisüsteem loomulikult välja arvatud), kust
planeedile maandati soomukdessandid, mida faagide eest kaitses
ülitäpselt moduleeritud kontraväli. Tuvastanud
kõigi planeedil tegutsevate alamparvede täpsed
koordinaadid, lasid dessantlased käiku oma põhirelva
-- hajutaja, mis desintegreeris parvede kollektiivsed
energiaväljad. Faagide energiasagedusele
häälestatud suundotsijad püüdsid nad oma
kiirte fookusse ja annihileerisid ükshaaval.
Kuid mitte kõik.
Osadel paanikas laiali pagenud parvede liikmetel
õnnestus hajutaja mõjupiirkonnast väljuda
ning moodustada uued väiksemad kooslused. Mõned
neist fikseeriti kohe, püüti uuesti hajutajate
fookusse ning hävitati lõplikult.
Ülejäänud jõudsid formeerida piisava
võimsusega kollektiivvälja, et sooritada
ruumihüpe ning siseneda päästvasse
ruumitunnelisse. Kokku pääses põgenema
kümmekond sellist alamparve.
Algas viimane vaatus.
Fikseerinud ruumitunneli ava, saatsid tuumlaste
tähelaevad parajate intervallidega sellesse automaatsed
hävitussondid, mis olid parve energiavälja
parameetritele häälestatud. Seejärel kaeti
tunnelisuu statsionaarse hajutusväljaga ning võeti
annihilaatorite risttule fookusse. Tuumlased ei kavatsenud
raisata rohkem elusid ja ressursse kui hädavajalik.
Automaadid pidid töö lõpule viima.
Mida nad tegidki. Tagajärjed olid ühtaegu
ootuspärased ja ettearvamatud.
Sondid jõudsid ruumitunnelites rabelevate parvedeni
ning lülitasid oma väljahajutajad
täisvõimsusele. Modelleeritud katsetuste
põhjal pidanuks nende mõju olema samasugune nagu
planetaarsetes tingimustes. Tegelikult toimus midagi hoopis
muud.
Ruumianomaalia sees tingis parvede väljaenergia
desintegreerumine ahelreaktiivse plahvatuse. Tagajärjeks
oli nii nende kui sondide hukk -- ja ettenägematu
ruumikollaps. Mitmekümne ajaliselt peaaegu kattuva
plahvatusega kaasnes terve tunnelivõrgu häving ja
anomaalia kokkuvarisemine, millele järgnes kosmiline
katastroof.
Ruum nihestus ligikaudu kiloparsekilise
läbimõõduga universumiosas. Sajad tähed
paisati oma trajektooridelt kõrvale ja sattusid
üksteise gravitatsioonipiirkonda. Järgnenud
kataklüsmid lõhkusid universumi veel rohkem
liigestest lahti. Kosmiline ruum täitus
hõõguvast difuussest mateeriast. Kerasparv lagunes
koost ning säilinud tähed koondusid järgnenud
aastamiljonite jooksul sadadeks hajusparvedeks.
Supertsivilisatsioonil oli lõpp.
Enese teadmata olid faagid saavutanud Pyrrhose võidu,
langedes selle ohvriks ka ise. Üks erand välja
arvatud.
Esimesena põgenema pääsenud Parv sattus
harutunnelisse, mida mööda neile järgnenud teine
Parv sondilt tabamuse sai ning hukkus plahvatuses.
Järgnenud kataklüsmi lööklaine tekitas
nanosekundiks uue anomaalse ühenduse, paiskas Parve
vigastamatult kümnete tuhandete valgusaastate kaugusele,
heitis seal tavaruumi ja hajus ise samal hetkel.
Parv leidis ennast vähem kui pooleteise AÜ
kauguselt üksikust kollasest kääbusest, mida
ümbritses üllatavalt arvukas planeedisüsteem.
Kiire sondeeringu järel langes Parve valik kolmandale
planeedile, mille pinda kattis eluks sobiv ookean.
Nad laskusid planeedi pinnale.
Lämmastikatmosfäär ja raevukas
ultraviolettkiirgus ei olnud neile takistuseks. Nad olid
tekkinud ja arenenud kümneid kordi ekstremaalsemates
tingimustes.
Kuid siin oli nende jaoks liiga vara. Elu polnud siin veel
tekkinud.
Parve energiaväli oli ammendumas. Nad olid tajunud
ruumitunneli hävimist. Nad ei avastanud tähe
läheduses ühtegi teist tunnelit. Planeet oli elutu.
Siiajäämine tähendas peatset hukku.
Kuid neil polnud ka muud võimalust. Või
-- üks siiski.
Tuumlased ei olnud avastanud, et faagidel oli veel üks
omadus. Latentne, õigemini rudimentaarne, kuid ilmutas
ennast taas nüüd, kogu liigi ajaloo kõige
tõsisemas kriisisituatsioonis.
Faagide energiaväli võimaldas mitte ainult ruumi-
, vaid ka ajahüppeid.
Nad olid seda võimet kasutanud oma evolutsiooni
algpäevil, kui tsefeiidist kodutähe radiaalkiiruse
muutumine heledusperioodide vaheldudes tõi endaga kaasa
aja faasinihkeid. Nende instinktiivsest järgimisest
arenesid vähehaaval pikemad hüpped kodutähe
ühest passiivusperioodist teise, sest tähe aktiivsuse
ajal jäi elutegevus planeedil soiku ning ajahüppeks
vajalik energiakulu osutus oluliselt väiksemaks sellest,
mida tulnuks oma energiavarust ammutada, tegevusetult
järgmist passiivsusperioodi oodates või planeedi
ööpoolele siirdudes.
Kosmoserännakutele asudes olid ajahüpped unarusse
jäänud, sest neil lihtsalt polnud praktilist
rakendust. Hüpped minevikku välistas juba aja enda
struktuur, tulevikul samas ruumiosas aga puudus vähemgi
sisu -- faagide jaoks tähendas see ainult energiast
juba tühjaks ammutatud ja surnud planeete. Siin, kahe ja
poole aastamiljardi tagusel Maal, aga andsid surmaoht ja vaist
sellele ajamõõtmele uue tähenduse --
šansi ellujäämiseks.
Hüpe ise ei olnud probleem, sest tulenevalt aja
ehitusest kulus igaks ajahüppeks -- hoolimata selle
pikkusest -- ühesugune kogus energiat. Probleem oli
selles, et uueks hüppeks poleks energiat enam
jätkunud. Parv ei mõistnud, kuid adus selle
võimalikke tagajärgi. Pimesi hüpe võis
viia tulevikku, kus elu pole ikka veel tekkinud. Või on
vahepeal küll tekkinud, kuid välja surnud. Või
on siinne täht muutunud supernoovaks. Või... Nad
vajasid igal juhul mingit orientiiri, majakat, märgutuld
-- omamata ettekujutust, milline see olla võiks
või olema peaks, kas ja kuidas nad oskavad seda ära
tunda. Ainus võimalus oli katset teha --
keskendunult, ühtekoondunult, lootusetult -- sest
loomad, mida nad olid, ei tunne lootust.
Nad koondasid oma välja kiireks ja sirutasid selle
läbi aja. Nad kompasid sellega aastamiljoneid ja -
miljardeid, midagi leidmata, midagi adumata, kuid ometi
loobumata, kuni tundsid viimaks, kuidas see oma teel midagi
kohtas, kuhugi neeldus, hajus algul mitmeks, siis
mitmekümneks kanaliks, mis ammutasid neisse voolavat
energiat, muutes Parve üha nõrgemaks, kuid neil
jäi üle vaid oodata -- nagu ootab kalamees,
kes ei söanda ridvast tõmmata, kui korgi ümber
väreleb juuspeen lainering, teadmata, kas kala haarab
lõpuks sööda või jääb talle
vaid paljas konks...
Nad jõudsid ära oodata. Aja lõpmatusest
sähvatas neile vastu hele peegeldus, kitsas värav
lõpmatuseni laiuvas lausmüüris. Rohkemat
polnudki tarvis.
Nad sööstsid edasi. Pannes sellesse hüppesse
kogu säilinud energia. Sööstsid kutsuvasse
helendusse, mis hetk -- ja ühtlasi kaks ja pool
miljardit aastat hiljem -- kiirtepärjana laiali
paiskus.
***
Laur Renke ei teadnud kõigest sellest midagi. Ta
tundis vaid ja nägi. Kümneid avanenud väravaid
-- Raekoja platsil Tartus, Tallinnas Viru tänaval,
Helsingis Aleksanterikatul, Kopenhaagenis Strogetil, Pariisis
Champs d'Elyseel, kohtades, kus ta oli ise käinud
või mida endale detailselt ette kujutas --
millest katkematu joana sööstsid esile tuhanded,
kümned tuhanded mustavad tombud, tungisid paigaletardunud
jalakäijate kehadesse, imendusid neisse, tabasid
lendupahvatanud tuvisid, sulatades need ainsa hetkega veristeks
tompudeks, tulvasid peatumatult edasi, hävitades
kõik elava oma teel...
Ta üritas neid neetud väravaid sulgeda, sellele
lõpu teha. Tagajärjetult. Tema aju oli aegade
sügavusest hoovava energia võimuses.
Kuid säilitas ometi mõtlemisvõime.
Oleksin ikkagi pidanud, sähvatas esimene mõte.
Lõpp! Maailma lõpp! kisendas teine. Miks mina?
Kurat võtaks, miks just mina? imestas kolmas, nagu oleks
tegu kõrvalseisjaga.
Vastuse oleks keegi nagu hääletult kõrva
sosistanud.
Sest sina olid see, kes kompas minevikku, nagu nemad
tulevikku, sina manasid sealt sihikindlalt esile kunagisi
sündmusi täis surma ja verd. Kindla sagedusega
hävinguenergiat, mis mõjub kui haisid peibutav veri
ookeanis, kui oodatud kutse isegi valgusaastate ja
aastamiljonite taha, kust tuli see... need...
Tee ometi midagi! karjus keegi.
Mida? mõtles ta külma rahuga, mõistust
endiselt läbimas halvav energiavoog. Mida on siin teha? Kui
ma avaksingi veel mõne värava minevikku, siis mis
kasu sest oleks? Tulevikku? Millisesse tulevikku?
Ettekujutamatusse, orientiiritusse... Olematusse... Ole...
Mõistmine tuli äkitselt ja haaras ta endasse.
Võib-olla saan ma avada väravad olevikku.
Mitte ajas, vaid ruumis.
See ei päästaks enam midagi. Maa hukkuks ikkagi.
Kuid vähemalt mitte nii. Mitte nende
läbi, vaid koos nendega. Uhkelt. Selg sirge.
Teadkugi seda vaid üks inimene.
Energiajuga voogas endiselt läbi tema. Ta ei teadnud,
kui kaua veel. Ta ei tohtinud viivitada.
Sisse hingamata, silmi pilgutamata, koondas ta oma
mõtted ja avas väravad. Ta suutis seda. Kokku
seitse. Numbrimaagia, vilksas läbi pea elu viimane
uitmõte.
Kasimata köögilaua taha seisma tardunult nägi
ta aknast, kuidas läänetaevas lahvatas helendus, mis
järjest pöörasemaks ja kõrgemaks
tõusis ning tohutul kiirusel igasse ilmakaarde laiali
sööstis.
Kätega lauaserva külge klammerdunud, vaatas ta
edasi, kuni helendus silmad pimestas ja ta tundis näol
kõrvetavat kuumust.
Jäänud oli veel ehk kümmekond sekundit.
Ta uskus, et sellest piisab. Et need väravad, mis
avanesid hetkel kusagil idas pilvede taga kõrgust koguva
Päikese kronosfääri, püsivad sama kaua kui
tema.
Maailma lõpuni.
|