Veidralt kõveraks käändunud laip lamas
ukse lähedal vahekäigus. Kõigepealt oli
süttinud tulekahju, raamatukogu oli külastajatest
tühjaks tehtud ning ringitrampivad tuletõrjujad olid
laiba leidnud. Selleks ajaks, kui politsei saabus, oli tuli
kustutatud, keegi muu viga saanud ei olnud ja ümbruskonnas
tolgendas vaid tavaline punt uudishimulikke ja teisi selliseid,
kel endaga midagi paremat peale hakata ei olnud.
Nooruke politseiinspektor kummardus lamajat uurima, siis
vangutas lootusetult pead ja ajas end uuesti sirgu.
«Kes teda puutunud on?» küsis ta sealsamas
uksel tammuvalt ja närviliselt käsi mudivalt
raamatukogu direktorilt. Mehike oli peaaegu pensionieas,
suhteliselt lühike, paksude prillidega ja kõhna. Ta
higistas hirmsasti oma vanas ebamäärast tumedat tooni
ülikonnas ja kui ta kõnelema hakkas, pudistas ta
sõnu:
«Mitte keegi ei ole. Tähendab,
tuletõrjujad... kui nemad... Helistasin kohe, kui nad
ütlesid. « Ta otsis taskust mingi paberitüki.
«Siin on tuletõrjujate ülema nimi.»
Politseinik ei hakanud mehikesele ütlema, et enne tolle
kõnet oli tuletõrje oma kanalite kaudu politseid
laiba leidmisest juba teavitanud ja tegelikult leitakse
tulekahjude juures laipu kindlasti palju tihedamini, kui
tavakodanik arvab, nii et tuletõrjujatele oli see rutiin;
seega vaevalt nad laipa puudutasid, kui vähegi teisiti
võimalik oli. Ka tuletõrjebrigaadi ülemuse
nime politseinik teadis.
«Tänan, ma küsin nende käest.»
Sisenenud oli veel kolm erariides meest, kellest üks
hakkas pilte tegema ja teine kummardus laipa uurima. Ka kolmas
kummardus lamajat uurima, ent tegi seda käed taskus, ajas
end varsti sirgu ja pöördus mundris noormehe
poole.
«Olete juba kedagi küsitlenud, leitnant
Rilke?»
«Ei. Saabusin ka ise vaevalt viis minutit tagasi. Mu
poisid on valves.» Ta osutas uksel tolgendavatele vormis
kogudele. «Tahtsin Butleri ette võtta... kui ta juba
ära sõitnud ei ole.»
«Ei ole. Lappasid seal voolikuid kokku. Mida nad siin
kustutasid?»
Noorem politseinik vaatas direktori poole, kes aknast
välja jõllitas, suutmata siiski iga viie sekundi
tagant laibale pilku heitmata jätta.
«Riiulid,» viipas viimane ebamääraselt
kuhugi tahapoole. «Teate, see on väga kummaline
-- korraga oli õige mitu riiulit tules.»
«Kas te nägite seda ise?»
Direktor vaatas nõuküsivalt tolle noore mundris
politseiniku poole, teised kaks ilmselt taipasid ta segaduse
põhjust, erariides mehel heiastus muie vaid hetkeks
silmades, noorem aga pidi end tõsiseks sundima.
«See on mõrvarühma vanemuurija kapten
Veermeskerker.»
«Väga meeldiv, mina olen Jan Orm, Linnaraamatukogu
direktor,» kõhna mees sirutas käe, detektiiv
ilmselt ohkas mõttes, siis ajas oma käe taskust
välja ja surus pakutut lühidalt.
«Väga meeldiv. Niisiis, mida te
nägite?»
«Noh, tegelikult kõik juba põles, kui ma
kohale jõudsin. Me ei tohi gaasikustutust enne
tööle panna, kui külastajad on lahkunud, ent
ma... mulle tundus... saage aru... viimsed juba lahkusid ja ma
keerasin võtit. Mõned ainult köhisid, ma ei
usu, et see tegelikult ületas ohutusnorme...»
«Ma olen kindel, et te käitusite
õieti,» lausus detektiiv pehmelt, et direktorit
edasi aidata.
«No ja siis tuli tuletõrje... Tuli oli tegelikult
peaaegu kustunud, nad vedasid voolikuid, ma olin mures, aga nad
mõistsid ja mina mõistsin, et see on vaid igaks
juhuks -- veega ju ei tohi... No ja siis tuli
härra... Butter ja ütles, et leidis laiba ja oleks
sobiv alarmeerida politseid...»
«Te ütlesite, et tuli levis imelikult? Kust te
selle võtate?»
«Meie töötajad, preilid Witt ja Rouge
ütlesid. Et tuli oli haaranud hetkega kogu
riiuli...»
«Kas ma võin nendega rääkida?»
«Jaa, loomulikult...» Ta higistas ja tundus pisut
solvunud olevat. «Palun... Siiapoole...»
«Räägi Butleriga,» viskas vanem mees
nooremale üle õla, ise juba direktoriga koos teises
suunas minema kõndides.
Rilke asutas end minema, kuid enne astus sisse
tuletõrjujate kaitseriietuses mees ja suundus ise tema
poole.
«Mis temaga on?» Mees osutas lamava kogu poole
teesklematu ükskõiksusega. Munder andis talle pisut
kaalu, kuigi otseses mõttes ta seda ei vajanud --
tegemist oli keskealise, ümara tüdinud näo ja
üle püksirihma rippuva kõhukesega
tüüpilise õllesaaliasukaga.
«Mingi lameda asjaga surnuks klohmitud,» vastas
laipa uurinud mees, kes ilmselt oli patoloog. «Esimene
löök arvatavasti pähe, muidu oleks ta pidanud
karjuma ja keegi oleks kuulnud.» Ta vaatas küsivalt
pildistaja poole, siis keeras laiba ringi.
«Naine. Umbes nelikümmend aastat vana, pikkus 175,
kaal 80 kilo. Lühikesed tumedad juuksed. Erilisi
tundemärke ei ole.»
Teine mees oli fotoaparaadi ära pannud, ta kummardus ja
võttis ettevaatlikult maast sealsamas vedeleva portfelli.
Leidis selle taskust juhiloa ja võrdles fotot sellel
lühidalt lamajaga.
«Sigrid Sutten. Jah, 42 aastat vana... Tema see
on.» Ta vaatas tuletõrjuja poole. «Kas te
liigutasite teda?»
«Ei. Ma panin talle vaid selja tagant sõrmed
kaelaarteri vastu.»
«Mh, kõigepealt te tavaliselt viite inimese ju
välja?»
«Ma saan aru, mis te mõtlete,» raputas
Butler pead. «Aga tulega sai kustutussüsteem
tegelikult hakkama ja sellega siin tundusid asjad nii selgelt
valesti olevat.»
«Kas tuli võidi süüdata selleks, et
jälgi peita?» küsis Rilke.
Õllekõht raputas pead. «Siis on see
küll kuradi lollisti tehtud. Lihtsam oleks igal juhul olnud
vaikselt välja kõndida, kui seal eespool riiuleid
süütama hakata. Aga igasuguseid hulle on olemas
-- eks te ise tea paremini.» Ta mühatas.
«Millegipärast mulle tundus, et ta nimi peab algama s-
tähega... Vist sellepärast, et ta on nagu s-iks
keeratud...» Ta vangutas pead, vist oskamata seda tunnet
kuidagi põhjendada ja asutas end minema.
«Jõudu teile. Muide, see on mul täna juba teine
kokkupuude raamatutega. Seestrassel põles keegi Quiller
oma koduses raamatukogus sisse. Arvatavasti jäi magama ja
sigarett pudenes sõrmede vahelt -- muud ei oska
arvata... Nimi jäi mulle sellepärast meelde, et ta
uksesildil oli Q ära lõigatud, justnagu
keevitatud.» Ta mühatas veelkord. «Ma olen
kindel, et ta suitsetas Quatrot...»
Ta jõudis vaevalt lahkuda, kui leitnandi taskus hakkas
helisema mobiil. Mees kuulas natuke, täpsustas aadressi ja
hakkas peale kõne lõpetamist vanduma.
«Mehed, ma loodan, et teil läheb natuke aega siin?
Ma katsun teile kohalikust jaoskonnast abi tellida. Meil on
järgmine väljakutse -- keegi mees lendas just
aknast välja...»
Nooruke inspektor viipas oma ukse oma ukse juures seisvatele
kaaslastele ja oli kadunud enne, kui erariietes
mõrvarühma mehed õieti midagi öelda
oleksid jõudnud.
Politseiauto kihutas vilkurite põledes läbi
autoste tänavate ja pressis end lindi taga
töllitavasse päevavaraste karja. Mehed trügisid
jõugust läbi ja varsti seisid nad kõnniteel
lamava laiba juures. Umbes kolmekümnene valge peaga mees
lamas kõhuli sirgelt asfaldil, käed laiali ja jalad
koos kui suur t-täht. Ta nägu oli küljele
pööratud, nii et seda võis näha ja tema
all laienes vereloik.
Patrullpolitseinik noogutas neile, kui nad lähemale
astusid. «Uks on ülevalt kinni, mu paarimees valvab
igaks juhuks seal taga. Naabrid tundsid ta ära --
nimi on Tanel Otrek, ta elas siin.»
Erariides Veermeskerker saabus vaevalt minut hiljem ja andes
meestele lühida korralduse paigale jääda ning
peaviipega Rilket kaasa kutsudes tormas õieti hetkekski
peatumata trepist üles.
«Uks maha,» ei hakanud ta aega raiskama. Rilke ja
valves olnud postipolitseinik vaatasid korraks teineteisele
otsa, siis võtsid nad koos hoogu. Uks pidas.
«Eest ära,» mühatas detektiiv ja tulistas
lukku. Seekord andis uks õlalöögile järele
ja mehed vupsasid relvi laskevalmis hoides korterisse.
Ühtki hingelist nad ei leidnud, patrullpolitseinik saadeti
oma postile ukse taha tagasi ning detektiiv hakkas uurima
kabinetti, kust too Tanel oli oma lendu alustanud. Ruum oli
segamini ja paistis, et arvuti on mingil põhjusel
plahvatanud.
Mobiiltelefon hakkas Rilke taskus helisema, mees siunas
vaikselt, ent tõstis aparaadi kõrva
äärde. Kuulas ja noogutas omaette, järjest
kahvatumaks muutudes.
«Jah?» küsis vanem mees, kui ta
lõpetas.
«Mõrv ja süütamine
ülikoolis.»
«Läksime.»
«Aga...»
«Ohvri nimi algab niikuinii u-tähega.»
Nad kiirustasid trepist alla ja vupsasid autosse.
«Sarimõrvar?» küsis Rilke niipea, kui
nad liikuma hakkasid. «Muide, Butler rääkis, et
ta oli tulnud just kellegi oma korteris sisse põlenud
Quilleri juurest... Mh, ja ta ütles et ta teadis, et too
raamatukogus tapetu on Sigrid... Kuule, kas ma arutlen
õieti -- ega ometi?...»
Detektiiv vaikis mõnda aega, siis ohkas: «Oleks
see nii lihtne... Ja s-täht jäi talle lihtsalt
sellepärast meelde, et kõigil siltidel seal
raamatukogus oli s-täht puudu.» Ta ohkas uuesti ja
võttis taskust poole raamatu jagu poolpõlenud
lehti. «Vaata neid tähelepanelikult.»
Noorem mees uuris purustatud raamatuid, siis tõmbas
järsult ninaga õhku sisse.
«Kõigil on s-täht välja
põletatud...»
«Sellest nad süttisidki,» noogutas vanem mees
mornilt.
«Aga arvuti?»
«Ma ei tea täpselt. Võib-olla ta lihtsalt
nägi seal midagi, mida ta taluda ei suutnud?»
«Aga...» Rilke tõmbus järsku kahvatuks.
«Aga tähestik algab ju a-ga?»
«Siin ja täna algas see q-ga.»
«Siin ja täna?»
Vanem detektiiv ohkas veelkorra. «Oleks see ainult siin
väikeses tähtsusetus viiekümne tuhande elanikuga
Saksa linnakeses... Sellepärast polegi meie Butleril asjaga
ilmselt mingit pistmist. See algas Itaalias, levis Hispaaniasse
ja nüüd on üle Prantsusmaa siia jõudnud...
Seda ei saa niikuinii enam kaua varjata... See ei alga kunagi a-
ga, vaid enamasti kusagilt tähestiku teisest poolest. Kui
arvutid lolliks läksid ja ühe tähe ära
kaotasid, arvati algul tegu olevat mingi uue viirusega. Kui aga
inimesed surema hakkasid... Ja raamatud
põlema...»
Nad keerasid sireeni uludes ülikooli sammaste ette ja
trügisid läbi käratseva massi tühja ning
jahedasse fuajeesse. Uks kolksatas veel korra nende järel
ja tagasi vaadates avastasid nad sealt tuletõrjujate
kõhuka brigadiri.
«Õudne jama,» kommenteeris viimane laias
kaares ruumile osutades. Elekter oli välja lülitatud
ja tuul ulus kusagil kõrgel purustatud akende vahel.
Põrandal loksus tollijagu vett, milles ujusid ilmselt
sealsamas stendidel ja lettidel lebanud paberid. Nooruke
vinnilise näoga kõõlusk oli murdnud selja,
nii et ta jalgade kannad puudutasid peaaegu kukalt. Ta
klaasistunud silmad vaatasid tuima imestusega purustatud
prillide tagant.
«See kiri olla olnud kolmsada aastat vana,» urises
Butler. Ta ei vaadanud laipa, vaid fuajee tagaseinas rippuva
kivise bareljeefi poole. «Õnneks ei lõhkunud
meie seda...»
Politseinikud vahetasid pilgu -- muidugi oli ära
murdunud ladinakeelse kirja esineme suur u.
«Siin olla märatsenud mingisugune veidrik...»
Butler vaatas oma kaaslasi. «Või on teile juba
räägitud ja ma asjata?...»
«Ei ole meile keegi midagi rääkida
jõudnud,» porises Veermeskerker.
«Igatahes olla siin keegi kummaline tüüp
märatsenud ja kolm veel kummalisemat tüüpi olevat
teda takistada tahtnud. Ma vist nägin neid korraks, aga mul
oli kiire -- kõik see paberilasu põles ja
me pidime selle veega üle laskma...»
«Vabandage...» see oli keegi patrullpolitseinik,
kes kiiruga end uksevahelt sisse poetas. «Nad kõik
kadusid nagu tina tuhka ja nüüd on juba hilja piirkond
sulgeda. Need üliõpilased on idioodid --
leppisid omavahel kokku, et nimetavad kolme tüüpi, kes
märatsejaga kaklesid, A-ks, B-ks ja C-ks, aga seda ei suuda
kokku leppida, kuidas nad välja nägid...»
Detektiiv kraaksatas korraga. «Mis varjud need
on?»
Ülejäänud kolm vaatasid tema osutatud suunas.
Hämaruses ei olnud selgesti näha, kuid kaugemal
koridoris oleks nagu vilksatanud inimkogud.
Patrullpolitseinik langetas käe otsustavalt
püstolikabuurile ja tahtis sinnapoole minema hakata, kuid
detektiiv peatas ta.
«Ei.» Ta pöördus korraga järsult
teiste poole.
«Lahkuge kohe. Viige inimesed eemale.» Nad vaatasid
paar sekundit Rilkega tõtt, siis lisas vanem mees:
«Sina jää siia.»
«Linn on hulluks läinud...» kuulsid nad veel
Butleri pominat, kui kaks ülejäänut lahkusid ja
raske uks nende järel kinni langes.
«Ma olen Veermeskerker,» lausus detektiiv
kõva häälega, siis heitis kaaslasele pisut
piinlikust väljendava pilgu. «Ma pean sulle seletama
-- vaata, on üks kontrollitud teooria, mida
tagajärgede kartuses ei ole teaduslikult aktsepteeritud.
Aeg-ajalt juhtub, et inimese vaimsed soovid muudavad midagi
maailmas. Teisisõnu täheldatakse fenomeni
kõige tihemini suurte religioonide jumalate juures
-- kui ühtmoodi uskujaid on väga palju, muutub
olematu, subjektiivne jumalus osaks objektiivsest reaalsusest.
Ära vaata mind niimoodi, see kõik seisis salajases,
kuid täiesti ametlikus ringkirjas... Selline vaimne energia
resoneerib ja koguneb, kui ühtmoodi uskujaid on palju.
Teistmoodi uskuja aga võib selle ringi kiiresti purustada
-- hävitada on sada korda lihtsam kui luua. Mida
need omaaegsed jumalused suutsid -- noh, teinekord
mõned müürid maha kiskuda, kui ka
müüri sees olijad uskusid, et müürid
kukuvad, mõne pimeda nägijaks teha, mõne
sandi käima panna... Aga kui inimesed on erilise
vihkamiseta aastatuhandeid lugenud tähestikku, pannud selle
järgi ennast ritta ja muudkui võrrelnud tähti
omavahel... Tähestiku algustähti on niipalju
fetišeeritud, et nad on hakanud omaette elu elama.
Tähestik on aga tervik ja aru neil erilist ei ole. Igatahes
on see üks väga veider panteon... ja tagumised ei ole
vist oma positsiooniga rahul... Ma olen Veermeskerker!»
Hüüdis ta lõpetuseks veelkord kõva
häälega. «Ma olen selle üle uhke! V-ga
kirjutatakse «võit»!»
Kitsa kiilukujulise näoga poolläbipaistev mees
eraldus varjudest. Ta oli üleni kui üks v-täht,
alla kokku jooksvad elemendid kordusid pea igas tema detailis.
Enne kui mehed midagi öelda jõudsid, libises
tegelane üle põranda ja sulas vanemasse
detektiivi.
«Ma nõuan õiglust! Jah, ma olen
võitja!» kuulutas see.
Veel üks vari libises üle põranda. Rilke
jõudis märgata kummis rinnaga, justnagu ühe
jalaga ja jalutuskepile toetuvat tüüpi, ja siis oli
see tema ümber. Ta tundis endas raevu.
«Tea oma kohta. Lõpus sa oled ja lõppu sa
jääd.»
«Jätke lapsed, ei tohi...»
Veel kolm seisid pisut äraeksinud ilmel trepimademel.
Üks neist oli kui harkisjalgne kõhna
määramata vanuses koolmeister, teise puhul viirastus
Rilkele kõigepealt neegrinaine, ent siis sai ta aru, et
näeb volüümikat blondiini. Kolmas oli
kühmus, peaaegu ringikujuliselt köökus vanamees.
Kaugemal ja kõrgemal viirastus selliseid veel.
«Ärge tülitsege...» Rilke ei suutnud aru
saada, kes seda ütles.
«Ma ei ole rahul! Te olete piisavalt kaua valitsenud. On
meie kord!» käratses Veermeskerker.
«Me põletame teid täiesti välja!
Ära!» kuulis Rilke end lõugamas.
«Mina olen ja jään esimeseks,» kuulutas
koolmeister krigiseva tormituulena.
Rilke tundis, kuidas ta sõrmed püstolikabuuri
kisuvad ja see lõi ta korraga reaalsusesse tagasi. Ta
raputas pead, siis raputas ta end juba tervenisti ja astus sammu
kõrvale.
«See ei ole võimalik.» Talle meenus
«Alice imedemaal». «Te olete ainult tähed.
Kaduge sinna, kus on teie koht!»
Tormituul mühises ja lumm hajus, korraga saabus
vaikus.
«Tänaseks kõik,» ohkas vanem mees
väsinult. «Läheme jaoskonda.»
Nad istusid politsei peakorteris Veermeskerkeri
kabinetti.
«Küll on hea peale seda tegeleda tavaliste varaste
ja pättidega...» porises Rilke. «Kui ma
mõtlen sellele jõule...» ta väristas
õlgu. «Aga see oli hingetu jõud, vaid osaline
jõud, haige jõud...» Ta hääl vajus
tasaseks.
«See on sellepärast, et mõtte
väljendamiseks vajame me kõiki tähti.
Üksikult ongi nad rumalad.»
«Miks just siin?» tahtis Rilke teada.
«Siin, Euroopas sündis väheseid selgeid
sümboleid kasutav kiri. Kõigepealt kraapis ehk juba
rooma leegionäär oma nimetähed puusse ja midagi
sellest jäi juba siis õhku hõljuma. Siin
levis kirjakunst massidesse, praktiliselt kõik oskavad
kirjutada. Iga kord, kui me armastuse või vihkamisega
kirjutame tähti, laeme me neid totraid tükeldatud
jumalaid.»
Uks avanes ja ohvitserimundris naisterahvas tõi neile
kohvi.
«Teil oli kole päev täna?» ta pooleldi
küsis, pooleldi tõdes tasse meeste ette
asetades.
«Ah...» heitis Veermeskerker peaga. «Ja sul?
On sul midagi pooleli?» Ta viipas toolile, paludes naist
hetkeks istuda. Viimane raputas pead.
«Võtan ühelt vägistamise ohvrilt
seletust. Süüdlane paistab olema mõni
verinoortest ameerika tudengitest. Kõige naljakam on see,
et vaene tüdruk kirjeldab teda kui elluärganud @-
märki...»
Rilke puhus kohvi läbi nina.
«Veel hullem saab olla, kui ta nüüd
jääb last ootama,» kommenteeris Veermeskerker
noormehele majapidamispaberi rulli ulatades.
Naine vaatas neid arusaamatuses, siis mühatas:
«Teil meestel on ikka veider huumorimeel... Olgu, ma
lähen.»
«Mida me peale hakkame?» vaatas nooruke uurija oma
vanema kollegi poole.
Viimane naeratas ebamääraselt. «Lihtne. Mina
juba alustasin, nii et mul saab edumaa olema... Asi läheb
hullemaks ja varsti kuulutatakse see riiklikult
välja.» Ta pilgutas nooremale mehele silma.
«Hakka hieroglüüfe õppima.»
|