10.05.2002 |
Indrek Hargla
Vend Rus |
Diobolus superior qui homo est
«Moto Kopenhaageni Kuninglikus Raamatukogus
säilitatava tundmatu autori teosest»
|
Vend Rus oli tulnud Esrumi kloostrisse ühel tuulisel
septembripäeval seksti ajal, mil mungad parasjagu esimest
einet võtsid. Ta tuli jalgsi, lõunast, järve
ja Graestvedi poolt, üle kuppelmaastiku, suur, mehine kogu
pikas kulunud ürbis, jalad kammitsetud räbaldunud
sandaalidesse ja ilmatuma suur nurgeline kott üle
õla; koputas väärikalt, ent paluvalt
väravale ja jäi ootama, kuni keegi tema jaoks aega
leiab. Tsellaarius Heicko käskis ta sisse lasta, kuulas
ära, mis oli mehel öelda ja leidis, et pole midagi,
mis takistaks Rusil ilmikvennana teiste tsistertslaste sekka
asumast, seda enam, et mees ütles enda kokakunstiga tuttav
olevat ning endine kloostri kokk oli mõned nädalad
tagasi kopsupõletikku surnud.
Talle näidati kätte köök ja ase
dormitooriumis. Rus kõneles, et on pärit mandrilt ja
et nooruses palju ringi rännanud, ent nüüd --
ära tundnuna, et jumalast kaugel olev elu ei suuda teda
enam köita -- sooviks ta oma elupäevad veeta vagade
müüride vahel. Abt Sven oli nõus ja Rus
võeti Esrumi kloostri hingekirjas arvele.
Ühe ilmikvenna tulek ei peaks küll kloostri
elurütmi ega selle asukate rutiini mõjutama. Ja
alguses ei mõjutanudki. Põhja Sjżllandi
tsistertslased elasid samal kombel edasi, täitsid oma
püha kohust -- harisid maad, kasutasid vesiveskit,
kasvatasid vilja, lugesid, palvetasid, olid ranged enda ja
teiste vastu. Karm kehaline töö toob lunastuse, sest
ka apostlid elasid oma töö viljadest. Kuus tundi und,
kuus tundi tööd, viis tundi lugemist ja seitse tundi
teenistust kirikus -- nii päevast päeva, aastast
aastasse. Ilmikvennad pidid muidugi palvetama vähem ja
töötama rohkem.
Rusi esimese kloostris veedetud aasta jooksul ei pannud
õieti keegi tähele, et vennad olid hakanud rohkem ja
maitsvamat toitu sööma. Parem söök pikendab
aga puhketunde; teeb laisaks. Kui vesiveski läks
järgmisel kevadel rikki, ei tehtud seda nädal aega
korda. Tsellaarius Heicko oli raevus, kuuldes, et vee-energia
kunsti tundvatele vendadele oli Rus töö kõrvale
köögist vaid paremaid palasid saatnud. Tigedalt
läks ta Rusi juurde ja nõudis seletust.
«Oh, nende töö on raske ja ma vaid tahtsin
seda leevendada,» kostis suur mees alandlikult pead
langetades.
«Pruukosti võetakse seksti ja vesperite
ajal,» märkis tsellaarius, «ja ainult. Ma
käsin sul vendi nende töös enam mitte
eksitada.»
Rus kuuletus, kuid kas mitte ei jõudnud Heicko
kõrvu -- kui ta köögist tigedana amraariumi
poole suundus -- kellegi räme naer, mis oleks otsekui
kloostri seinu raputanud.
Aasta möödus kloostris üldiselt vaikselt,
peagi sumbus ka rahulolematusepobin, mis johtus sellest, et abt
Sven oli otsustanud enam mitte teiste vendadega tööl
käia ja kolis oma ruumist dormitooriumi kõrvalt
eraldi järveäärsesse elamisse, kus tal oli ka oma
raamatukogu. Tsellaariuselegi polnud see algul meeldinud, ent
hiljem -- kui ta oli kuulnud, et teistegi tsistertslaste
kloostrite abtid olid hakanud rohkem aadlike ja maaisandate
moodi käituma -- leppis ta olukorraga. Aga Rusi suhtes
hakkas tublil tsellaariusel tekkima umbusaldus. Tal oli seda
raske endale seletada ja tihti kahetses ta oma mõtteid,
palvetas ja palus andeks, et ta oli vennast nõnda
sallimatult mõelnud. Aga süda ja mõistus
käivad tihti eri radu.
Ühel päeval tabas ta Rusi kloostri raamatukogust.
Kuigi selles polnud midagi otseselt keelatut, et ilmikvend
viibib töö ajal raamatukogus, ometi ei meeldinud
Heickole sugugi, et see Rus oli, kes seal astmete pealt üht
vana raamatut riiulist kangutas.
«Ma mõtlesin, et sa ei oska lugeda,»
ütles tsellaarius, kui oli venna toimetusi vaikides
ruuminurgast jälginud.
«Mõned sõnad ikka oskan,» vastas Rus
ümber pööramata ega paistnud tabamisest sugugi
üllatunud olevat. «Ja kuidas ma muidu juurde
õpin, kui ma ühtegi raamatut ei vaata?»
«Kui sul on tõsine huvi kirjatarkuse vastu, siis
räägin ma sellest sakristanile ja ta hakkab sind
õpetama,» arvas Heicko. «Ja mis raamat see seal
nii huvitav on, et sa paja keema jätad ja tuled selle
tarkust taga nõutama?»
Rus hüppas astmetelt põrandale ja keha
mürtsatuse saatel lendas vana köite ümbert tolmu,
nii et kokk viivuks üleni selle sisse mattus ja
aevastas.
«Ega ma ei teagi,» sõnas ta siis ning
aevastas veel kord. «Jäi lihtsalt silma. Õige
suur raamat teine!»
See oli tõesti kõige suurem raamat kloostri
kogus -- tubli põlvepikkune, nahkrihmadega köidetud,
kogukas ürik, mis võis kokale teiste seast
hõlpsasti silma jääda -- Ekbertus Lulliuse
«Jõulupalved».
«Jõulud on veel kaugel,» märkis Heicko
köidet nähes, «ja eelmiste pühade ajal
paelus sind rohkem verivorsti tegemine kui palvete
lugemine.»
«Jõulud?» mühatas Rus ja avas
köite. Ta kissitas silmi, lappas kiiresti läbi
lehekülgede ja nägi hoolika kalligraafiaga kirjutatud
salme silmitsedes üsna pettunud välja. «Pilte ei
olegi? Ja mingi kirbukiri...»
«Sa võid selle võtta,» lubas Heicko
äkilise suuremeelsuspuhangu ajel. «Ma ütlen vend
Stefanile, et sina võtsid...»
«Ei, ma arvan, et ma ei hooli sellest siiski,»
pobises Rus ja sulges raamatu. «Mõtlesin, et siin on
pilte, et suur raamat, kõige suurem... aga...
üleüldse... jah, leem jäi keema, ma pean tagasi
kööki minema.»
Sellega lõppeski nende kohtumine raamatukogus ja enam
ei kuulnud tsellaarius kunagi, et vend Rus oleks kloostri
haruldaste köidete vastu huvi üles näidanud.
Peagi sai ta Rusi tundma aga hoopis teisest küljest,
sellisest, mis tõstis ta ilmikvenna abt Sveni enese
juures kõrgesse ausse, nii et kõik vennad ja
neofüüdid pidid ühel märtsikuisel missal
Rusi nime suhu võtma ja teda tänama.
Sest ilma Rusi sekkumiseta oleks rändav mustlaslaager
veel nii mõnegi Roskilde, Hillerödi või
Helsingöri lapsukese ära varastanud ja üle mere
viinud, ehk pannud nende peal toime isegi oma kohutavaid
jumalasalgajalikke rituaale ja ohverdanud tumedatele
jõududele. Kui tabor oli Esrumi järve
äärde laagrisse asunud, hakkasid kohalikud kohe
rääkima, et see pole küll õige asi, sest
Hillerödist olla viimasel ajal mitu väikest last
kaduma läinud, ning kui Mathilde Jenseni kolmekuune imik
saladuslikul kombel siinsamas Esrumis ära kadus,
pöördusid kõigi pilgud kohe järve
äärde. Krahv Gulderchgardeni kolm relvis meest
ühes külavanema ja kirikhärraga saadeti
taborisse, kuid mustlased võtsid nad vastu sõimu
ja mõnitustega. Küsimustele laste kohta vastasid
nood põlastavalt, et omalgi neid küll ja et nad pole
ühtegi põnni Sjżllandil puutunud. Krahv jäi
endale kindlaks ja nõudis laagri läbiotsimist.
Tekkis rüselus, mille käigus löödi
külavanemal pea lõhki. Vihane ümbruskonna
rahvas hakkas kirveste, harkide, kaigaste ja hangudega mustlaste
poole suunduma ja nende etteotsa oli äkitselt tekkinud
kloostri ilmikvend Rus. Just Rus oli see, kes leidis laagrist
peidetud laste konte, nende rõivaid ja paar kaelaketti.
Just Rus oli see, kes juhatas rahvast ja aitas neil nii
mustlastele kui nende vankritele tule otsa panna. Just Rus oli
see, kes kõige vapramalt võitles, nii et krahvil
ja kohtuvõimudel polnud järgmisel hommikul enam
ühtegi hulgust kohtu ette tuua ega üle kuulata.
«Ilma meie vapra venna Rusi abita,»
rääkis laudese ajal abt Sven, «oleks kurjategijad
jäänud karistamata. Andku issand talle igaveseks
õiget meelt hea äratundmisel! Saatan ise oli tulnud
Esrumi kanti mustlaste kujul ja nüüd on tema siit
välja aetud!»
«Saatan,» noogutas Rus vaguralt, «on suurem
kui inimene.»
«Ning ainult jumala lõpmata arm ning tema
kuulekas teenimine teeb inimese pimedusevürstist
suuremaks,» nõustus abt, olles ilmikvenna suust
kõlanud teoloogilise mõttetera üle pisut
üllatunud. «Palvetagem!»
Vend Rus oli korraga kangelane, kõigi poolt austatud,
ning vaid tsellaarius Heicko oli see, kes mõtiskles, et
kuidas küll oli Rus teadnud, kust otsida laste
jäänuseid ja miks oli tarvis kõik mustlased
ära põletada. Aga ta ei rääkinud oma
kahtlustest -- kui neid üldse oli -- kellelegi, ning
endiselt tundis ta vend Rusi vastu kummalist
ebasümpaatiat.
Aeg möödus -- nagu kloostris ikka -- aeglaselt ja
kangelasest sai taas kokk, üks tavaline vend teiste
omasuguste seas, sest pühakojas ei tähenda
niivõrd ilmalikud suurteod, kuivõrd vagadus ja
tublidus jumalariigi poole püüdlemises. Oli raske
öelda, kas Rus oli sündmustest muutunud või
mitte, aga süüa valmistas ta endise hoole ja
osavusega, teenides sellega järjekordselt ära abti
lugupidamise. Tihti nähti abti kööki minevat ja
küllap siis valmistas Rus talle seal mõnda eriliselt
hõrku hautist. Tsellaarius aga pani tähele, et abt
käib üha sagedamini ringi veidi pööritavate
silmadega ning lõhnab veini järele. Vend Heicko oli
loomult truu tsistertslane, kes väga härdalt
järgis Püha Bernardi õpetust ja suhtus
väga karmilt benediktiinlaste lodevasse ja mugavust
armastavasse eluviisi. Eriti valus oli tal näha, kuidas abt
ei suuda vend Rusi mõju all liigsöömisele ja -
joomisele piiri panna, kuidas ta päev-päevalt muutub
lõbusaks benediktiiniks. Ning loomulikult ulatus abti
halb mõju ka teiste vendadeni. Näis, nagu tehtaks
kloostris tööd vähem, palvetataks vähem ja
veedetaks rohkem aega refektooriumis.
Veel veidi, mõtles vend Heicko, ja me hakkame
koraalide asemel lihtrahva lorilaule laulma. Tsistertslaste
hinged on deemonitele väärtuslikud, need on
kõige üllamad ja puhtamad. Kas mitte polegi Esrumi
klooster pühendatud pühale Neitsi Maarjale? Kas pole
tõsilugu see, et palvetades sattus kunagi ühe vaga
munga hing taevasse ja ta rändas seal ringi, otsis
tsistertslasi, kuid ei leidnud neid. Mitmeid muid munki ta
nägi, kuid mitte oma ordukaaslasi. Lõpuks küsis
ahastuses munk Jumalaemalt, et kus siis on tsistertsalsed. Ja
naeratas paotas Neitsi Maarja oma mantlihõlma --
tsistertslased olid kõik seal!
Jumalaema poolt välja valitud mungad peavad sestap olema
karmid ja vagad, sest neid jahib Saatan erilise innuga.
Sellepärast võiski kloostris mitmel pool näha
skulptuure, mis pühadele vendadele pidevalt
pimedusevürsti ahnust näitasid. Ja nüüd on
abt ise libedale teele minemas!
Kunagi varem polnud Esrumis juhtunud, et abt valitaks
ümber, et oleks vaja kedagi väärilisemat.
Tõtt-öelda oleks Sveni asemele nii mõnigi
teine paremini sobinud. Tsistertslaste kord nägi ette, et
abtiks võis vendade seast valida selle, kes on
vähemalt kakskümmend neli aastat vana ja kel pole
poisi nägu. Kirjutamata seadus oli aga -- kuna abtile
peavad kõik tõrkumata alluma -- et temal oleks ka
inimeste üle loomulikku võimu ning et temasse
suhtutaks ka ilma abtiks valimata aupaklikult ja kuulekalt.
Tsellaarius Heicko ei olnud auahne inimene, ent tsistertslaste
range eluviis oli tema jaoks kõige püham asi
maailmas. Ta otsustas abtil ja vend Rusil salamisi silma peal
hoida, et kõlvatud eluviisid ei hakkaks kloostris levima.
Jah, vähemalt niipalju võis ta teha.
Ühel õhtul sooritas ta peale kompletooriumit
harjumuspärast ringkäiku kloostris, jälgis, et
uksed-aknad oleks suletud, küünlad kustutatud,
kõik puhas, korras ja koristatud. Astudes mööda
käiku edasi, sammud tuhmhallidelt kividelt vastu
kõmisemas, jõudis ta kalefaktooriumist
refektooriumini ja kuulis siis hääli. Kuulis
hääli ja sai aru, et need võivad tulla ainult
refektooriumi kõrval asuvast köögist. Mis
tähendas, et vend Rus on veel seal ja polegi veel puhkama
heitnud. Mis omakorda on aga korrarikkumine. Tühine
küll, ent siiski rikkumine. Öösiti polnud ju
tarvis kellelegi toitu valmistada.
Lähemale hiilides eristas Heicko mitut häält
ja tema imestus kasvas. Kõnelejaid või tegutsejaid
-- sest täpsemalt polnud võimalik eristada, mis
köögis toimus -- oli kaks või kolm. Nende
hääled olid allasurutud, nagu ikka neil, kes
toimetavad midagi öö varjus. Tsellaarius oleks
võinud ju vapralt köögiukse valla
lüüa ja käratada, et kes siin rikub kloostri
öörahu, aga ta ei teinud seda mitte ja ligines
vaikselt, otsustades enne terasemalt kuulatada ja alles siis
tegutseda.
Mees surus kõrva vastu ust. Ta eristas mingit
rähklemist, kobinat, kahinat, seosetuid
sõnakatkeid... ei, üks hääl ähkis
midagi, teine aga lausus kindlal toonil mingeid lauseid. Ent
sellest keelest ei saanud Heicko aru ja ainuüksi viimase
hääle kuulmine tõi talle kananaha ihule ja ta
tundis kõhus pööritavat vastikustunnet.
Hääl, mis luges võõrakeelseid salme, oli
täis sisinat, vaikne, pealetükkiv, veenev ja
lõpmatult ebainimlik. Suutmata oma teadmatust kauem
kannatada, avas tsellaarius ukse -- tasahilju, ent uskudes oma
ürituse õigsusesse -- ja pistis pea ettevaatlikult
sisse.
Esmalt märkas ta laual küünalt, mis säras
otse silmisse ja pimestas nägemist. Ta tajus ka ootamatult
ruumi siginenud vaikust, sest uks oli ebameeldivalt kriiksunud.
Taibates, et tagasiteed enam pole, astus ta silmi kissitades
sisse ja esimene asi, mida ta nägi, oli hubeleva
küünlaleegi taamal talle otsa jõllitav, hirmust
ja häbist pärani silmadega abt Sveni nägu.
«Abt?» hüüdis Heicko ehmunult.
«Aulik abt? Ma tegin vaid ringkäiku ja...»
Tsellaarius ei leidnud õigeid sõnu. Abt oli
neljakäpakil köögilaua peal, tema pikk
mungarüü oli vööni üles
kääritud, nii et paljad tuharad paistsid. Abti taga
seisis vankumatult vend Rus, ilatsev nägu võikas
irvituses; temagi rüü polnud nii, nagu mungal on
sünnis kanda, ent kui Heicko sisse astus, oli ta selle
kiirelt langetanud. Ent mitte nii kiirelt, et tsellaarius poleks
märganud... märganud pikka väljakasvanud
jätket Rusi ihust, mehelikkust, mis ei saanud kuuluda
ühelegi tavalisele mehele -- sest oma nooruspäevil oli
ju Heickogi olnud patune ja mäletas nendest asjadest
üht-teist -- sest nõndavõrd pikk, konarlik,
kärnaline ja ropult haiglase kujuga oli see.
«Abt?» kogeles tsellaarius veel kord, tundes
tülgastust ja isegi hirmu, kui isegi patu
lõhna ära tundis, «abt, ma...» aga
ta ei jõudnud kaugemale, sest äkki tajus ta ruumi
laskuvat vastikut külmust ja jäist hõngust.
Korraga hüppas vend Rus ettepoole, ja kustutas
tuuletõmbuses väreleva küünlaleegi.
Ja ühe hetke jooksul arvas Heicko end nägemas
ruumis kedagi kolmandat, kelle külmad ja kollakad silmad
puurisid teda lae alt, nagu oleks kass roninud
köögiriiulile ja varitsenud hetke, et sealt kellelegi
küünistega kallale karata. Aga ainult hetkeks, sest
maad võtnud pimeduses sööstis abt ukse poole,
ähkides ja tsellaariust kõrvale tõugates.
Heicko ei jäänud ootama, pomises vaid palve ja
kiirustas abt Svenile järele, mõistmata isegi, mida
ta oli näinud ja mida tal oli öelda. Ta jõudis
abtile järele välisukse juures, kuid ta ei kuulnud
hirmunud mehe suust ühtegi arusaadavat sõna; too
vaid paugutas ust, saatis Heickole ahastust täis pilgu ja
kadus öhe. Kogunud end veidi ja varustunud
küünlaga, suundus Heicko taas kööki, kuid
leidis selle tühja ja vaiksena. Mis iganes poleks seal ka
aset leidnud, ei kõnelenud toimunust enam ükski
tunnusmärk, ning tubli munk hakkas isegi kahtlema, kas
ennist viivuks silme ees kangastunud vaatepilt polnud mitte
meelepete. Segaste tunnetega läks ta magama, kuid tema uni
-- üle mitmete aastate -- oli rahutu ja täis
luupainajaid. Hägustes ja katkendlikes unedes viirastusid
talle vend Rusist välja kasvav ebainimlikult pikk,
kõver ja kronksus jäikus, mida kõikjalt
seirasid kiskjalikud, kollaselt miilavad silmad. Aga niipalju
kui ka ei püüdnud tsellaariuse teadvus, ei suutnud see
meest kuidagi unest üles raputada, sundides teda vaatama
lõpuni stseene, mis olid hommikul mäletamiseks liiga
hirmsad ja eemaletõukavalt jälgid.
Hommikul -- või õigemini öösel, sest
matutiin toimub ju siis, kui tavalised inimesed veel magavad --
oli tsellaarius täiesti kurnatud ning nägi, et
sedasama oli ka abt. Kirikus oli kaks meest, kes ei suutnud
korralikult psalme laulda -- tema ise ja abt Sven.
Koidikul toimus laudes, palvetund, kus pidid osalema
kõik ilmikvennad ja muud kloostritöölised;
Heicko silmad otsisid vend Rusi ja ta nägigi teda. Kokk
põlvitas kiriku tagumises nurgas, seal, kus alati, ja kui
tema silmad kohtusid tsellaariuse omadega, kumas neis ainult
lõpmatult külm ükskõiksus ja ei mingit
hirmu ega alandlikkust.
Loomulikult läks Heicko südant kõvaks tehes
päeval abti otsima, teadmata täpselt isegi, mida ta
tahab õieti välja selgitada või mille
üle aru pärida.
Abt oli aga oma enesekindluse tagasi saanud, vastas Heicko
tervitusele üleoleva peanoogutusega ning küsimuse
peale, et kas oleks vajalik vend Rusi käitumise suhtes
midagi ette võtta, teatas: «Aga millist
käitumist vend silmas peab? Kui seda, et ta eile
õhtul minu nõudmistele vastu tulles valmistas
mulle üht oma imettegevat salvi -- ehk olete märganud,
et minu selg vajab rasket töö tõttu senisest
palju rohkem määrimist --, siis pole siin küll
midagi, mille suhtes peaks midagi ette võtma.»
«Ah, et kõrgeaulisele abtile määris
vend Rus salvi?» venitas tsellaarius kahtlevalt.
«Aga loomulikult!» nähvas teine.
«Või oli teil mingeid muid arusaamu?»
Kui oligi, jättis Heicko need enda teada, noogutas vaid
ja eemaldus, et asuda oma igapäevaste toimetuste manu.
Selgi päeval oli söök kloostris suurepärane
nagu alati ja mitmed vennad nõudsid Rusilt lisa. Seda nad
ka said.
***
Esrumi kloostri ajaloo tundmine kuulub muidugi iga venna
kohustuste hulka, aga ligi nelisada aastat on pikk aeg, et
igaüks saaks kõiki seiku tunda. Ka tsellaariuse
jaoks polnud tema töös Esrumi arhitektuur kõige
olulisem, kuid kummalised juhtumused, mis leidsid aset ikka
seoses vend Rusiga, viisid ta ühel sügispäeval
uurima ürikuid, mis kõnelesid kloostri asutamisest
ja ehitamisest.
Pidades kinni iseendale antud lubadusest hoida koka
tegemistel silm peal, külvates vahel mitmetähenduslike
vihjete ja kaksipidi mõistetavate lausetega
kahtluseseemet teistessegi ustavatesse munkadesse ning tundes,
et selline tegevus on hakanud ka mõnevõrra vilja
kandma, sest kloostri prior Rupertki kortsutas tihtipeale vend
Rusi nime kuuldes kulmu -- nägi Heicko ühel
päeval kokka midagi kiriku ukse juures toimetavat.
Kirik oli ehitatud kloostri põhjatiivaga kokku, ja
nagu ikka tsistertslastel kombeks, oli see karm, range,
kõle ja külm hoone, ilma torni ja igasuguste
ilustusteta. Mis tegi aga selle eriti mõjuavaldavaks, oli
tema suurus, sest kirik oli ligi sada meetrit pikk, paistes
sellega juba kaugelt silma. Ja mitte ainult
mõõtmete poolest polnud Esrumi klooster
kõige suurem ja mõjukam tsistertslaste kants
põhjapoolses kristlikus maailmas, kuuludes ühte
võrku teiste (ja väiksemate) kloostritega, mis
ulatusid Sitsiiliast Norrasse, Polooniast Iiri saarele. Esrum
oli veel ka emakloostriks väiksematele kloostritele Taanis,
Poloonias, Wendias, Esthlandis ja mujalgi. Nii et kloostri
suurus, kui ka munkade ja igapäevaste tööde arv
valmistas tublile tsellaariusele parasjagu peavalu nii
ööl kui päeval, ja lõpuks polnud üks
imelike kommetega kokk -- kelle toiduga olid vagad vennad
ülimalt rahul ja enamgi veel -- mitte ainus asi, mille
peale sai ta oma päevatööd ja aega kulutada. Eks
sellega ole ka seletatav asjaolu, miks Heicko jõudis
kentsakale olukorrale öösel köögis vähe
mõelda ja lausus endale salamisi rahustussõnu.
Tihti arvas ta end olevat vaid valguse ja varju mängude,
üleväsimuse ja meelepetete ohvriks sattunud; sageli
oli ta aga üsna kindel, et nägi täpselt, millega
olid abt ja vend Rus tegelenud. Nii või teisiti -- Rusi
ta ei sallinud ja tsellaarius uskus kloostrielu sellest ainult
paranevat, kui kokk siit lahkub.
Kuid mitte iialgi poleks talle pähe tulnud, et see saab
toimuma nii, nagu see toimus.
Rohkem, koguni poole aasta jooksul, ei hakanud abt ega vend
Rus talle millegagi silma, ent metoodilise ja kindlameelse
inimesena oli üks asi juba nõuks võetud ja
nii kergesti ei kavatsenud tsellaarius oma kavatsustest
loobuda.
Vend Rusi tabas ta kirikust kalmistule viiva ukse
kõrval, müüri ääres musta
küünalt põletamas ja lausumas
hirmuäratavaid sõnu samas keeles, mis Heicko oli
öösel köögis kuulnud. See oli uks, kust
kanti surnud vendi kalmistule, end vend Rusi tähelepanu
näis olevat pööratud rohkem vundamendile
müüri kõrval ning... jah, ta näis seda
müüri kummardavat, otsekui oleks see mõni
ebajumalus. Tsellaarius jälgis Rusi toimetamisi eemalt,
nägi, kuidas kokk koogutas, asetas põleva
küünla müürieendile, lausus sõnu, mis
tekitasid Heickol taas külmavärinaid; nägi,
kuidas Rus langes ekstaasis pikali, silus kätega üle
seina ja peaaegu halas võikal häälel palveid
või loitse. Eales ei suutnuks tsellaarius uskuda, et too
ilmikvend seal viib läbi usukõlvulist kombetalitust,
sest kohati tungisid ta kõrvu sõnad, mida kuuldes
lõi ta risti ette ja palus issandalt endale
meelekindlust. Pikemalt ei saanud Rus oma toiminguid
jätkata, sest teised vennad tulid põllult ja
lähenes vesperite aeg, seejärel süüakse
viimast õhtusööki. Kokk vaatas vilksamisi
ringi, puhus küünla surnuks -- ja alles nüüd
märkas tsellaarius oma peidupaigast, et hoolimata tugevast
tuulest, oli küünal ikka jõuliselt
põlenud -- ning kiirustas ümber kiriku idaserva
köögi poole tagasi.
Heicko tuli välja, uuris vundamenti, ei leidnud sel
midagi viga olevat, pühkis laubalt pingutusest ja hirmust
tekkinud higi ja tõttas vesperile, et pärast
kompletooriumit kloostri korda rikkudes raamatukogus nende
ürikutega tutvuda, mis räägivad kiriku
surnutevärava ehitamisest. Ta ei näinud, et peale tema
lahkumist ilmusid vundamendile praod ja tumedad laigud.
Raamatukogus huvitasid tsellaariust ürikud, mis
pajatasid kloostri loomisest. Pärast otsimist ta ühe
sellise ka leidis. Öötundidel küünlaleegi
valguses lappas ta tolmust köidet ja siunas endamisi
kunagisi kroonikuid, kelle kirjutamisstiil oli uniseks tegev ja
sündmuste edasiandmine katkendlik ning äärmiselt
valikuline. Algul ei saanud ta teada oluliselt rohkem, kui juba
teadis, et kloostri ehitasid benediktiinlased 1140. aastal
Taanimaa arhipiiskop Eskili õnnistusel, kes juhtus olema
ka Clairvaux' Püha Bernardi hea sõber. Ent klooster
ei saanud jalgu alla, enne kui tsistertslased selle 1151. aastal
üle võtsid, ja sellest ajast oli see õitsenud
ja kasvanud, muutudes siinses maanurgas jumaliku valguse
keskuseks. Kiriku ehitamise kohta oli seal kirjas palju, ent
esmapilgul ei paistnud midagi seesugust, mis võinuks
seletada vend Rusi huvi selle alusmüüri kohta.
Lõpuks -- kui uni tikkus juba vägisi silma ja
matutiiniaeg tuli ähvardavalt lähedale -- leidis ta
ühe lõigu: ähmase, ebamäärase, ent
ometi kõneka:
Sest Eskil ise kutsuti Roskilde linnast siia kohale ja
tema ise juhatas paganate müürimist kiriku vundamenti,
nendesamuste, kes olid selle ehitamist oma nõidumise ja
Saatana väljamanamisega takistanud, nendesamuste kurjade
jõudude poolt pimedusega löödud viletsate, kes
veel elusana kinnimüürimisel karjusid, et Saatana
jõud on suurem kui inimese jõud, ja kelle ulgumist
oli veel mitmel päeval müüri tagant kuulda, ehkki
süüa ja õhku sissehingamiseks ei saanud seal
enam olla. Niiviisi näitas Eskil kõigile
ümberkaudsetele ristimisest keelduvatele paganatele, et
jumala jõud on pimedusevürsti jõust
suurem.
Tsellaarius raputas hämmelduses pead, kahtles, kas
kroonik ikka tundis ladina keelt kõige paremini, ja vajus
mõtteisse, mis peagi kandusid üle rahutuks uneks.
Ikkagi ei suutnud ta mõista, et kuidas võis vend
Rus sellest kunagisest sündmusest midagi teada, sest seda
ürikut polnud juba ammu kellegi käed puutunud. Ta
otsustas oma leidudest kõnelda priorile.
Prior lõi juttu kuuldes risti ette ja arvas, et
ilmselt on kroonik vaid kuulu järgi sündmusi kirja
pannud ning kindlasti sisaldab jutt palju metafoore, mida ei saa
üks-üheselt jumalast sündinud tõsiasjade
pähe võtta. Ikka on kasutatud vundamendi
täiteks konte või siis maetud pühameeste
säilmeid kiriku alla, aga, et paganaid ja elusalt... Prior
kõhkles, sest oli näha, et tal puudub kindel
seisukoht. Igatahes leppisid mehed kokku, et vend Rusi
kahtlastel toimetamistel tuleb edaspidigi silm peal hoida.
Võimalik, et Rus oli haisu ninna saanud ja enam teda
vundamendi juures ei nähtud. Järgmisel nädalal
peatus Esrumi külas rändkaupmees, kes astus ka
kloostrist läbi. Mees oli juut ning kauples kaugetest
maadest toodud vürtsidega. Esialgu taheti ta küll
pühade müüride varjust minema ajada, ent Rus tegi
temaga kaupa, mis viis ta tsellaariuse juurde, kelle käes
olid rahakassa võtmed ja kes pidi iga ostu isiklikult
heaks kiitma.
«Mida sa siis tahad selle juudi käest osta?»
uuris vend Heicko umbusklikult. «Kas mitte
kloostriküla talumeeste ja meie vagade munkade
töö ise ei varu meie kasinale toidulauale kõike
vajalikku?»
«Oh, kõik meie vennad teevad usinalt
tööd ja puudus pole toidulaualt millestki...»
vastas vend Rus kavalalt. «Aga see mees pakub aineid, mis
annavad igale toidule jumaliku maitse, olen neid proovinud oma
rännakutel ja...» Ning Rus laskus pikkadesse
kirjeldustesse, et millise hõrgu maitse ja aroomi
võivad idamaa vürtsid söögile anda.
Ja nõnda tekkiski tsellaariuse ja teiste vendade vahel
vaidlus, et kas kloostri toidulauda on tarvilik rikastada
kaugelt maalt toodud pulbritega.
Tsellaariuse seisukoht oli kindel: «Meie, tsistertslased
pole küllust ja lõbuelu armastavad benediktiinid.
Meie toitume kasinalt ja vagalt ega vaja lisandusi, mis
pärit paganate juurest, mida müütab juut,
ja mis andvat toidule sellise maitse, mida jumal pole mitte maa
sisse pannud.»
Aga Rusi hõrgutistega olid ju paljud vennad juba
harjunud, otsekui oleks kokk nad ära teinud oma ohtra
söötmisega. Nähes puhkemas sõnelust,
lahendas Rus selle ise ja ütles: «Mind innustab ainult
soov kostitada vagasid vendi oma kõige paremate
retseptide järgi. Aga juut on muidugi juut. Ma panen ette,
et räägin selle juudiga ja panen ta nõustuma
olukorraga, kus ta ei saa meie käest mitte ühtegi
krossi ja vaid jumalasõnaga veenan mina teda oma kaupa
meile loovutama.»
See ettepanek tundus paljudele mõistlikuna -- eriti
neile, kes kannatasid liigsöömise all, ja Heicko
meelehärmiks oli neid kloostris enamus. Järgmiseks
nähti Rusi väljumas kloostrist, suur kott üle
õla, ja tegemas puude varjus juudiga kaupa. Kaua see
küll ei kestnud, sest juut lahkus kiiresti -- kaubitseja
kohta isegi liiga kiiresti -- ega vaadanud hetkekski tagasi,
ainult kannustas eeslit kiiremale sammule. Rus seisis peagi
kloostriväravas, nägu rõõmust
säramas, ja kiigutas käes väikseid paunakesi:
«Kogu oma kraami oli ta nõus kloostrile
loovutama!» hüüdis ta.
Ja tsistertslaste seast kostis kiiduüminaid. Seksti
ajal, mil mungad palvetasid, levis üle kloostri
hõrke ja võõrapäraseid aroome -- Rus
keetis köögis vürtsitatud roogasid. Ainult
tsellaarius mõtiskles, et mis küll võis
peituda Rusi kotis, kui too kaubitsema läks, ja milliste
sõnadega veenas ta juuti. «See mees,»
mõtles vend Heicko, «peab olema lausa saatan ise,
kui ta suutis kaupleja-juudi ilma rahata oma nõusse
rääkida.»
Sel õhtul tõusis refektooriumis kisa ja
kära, vennad läksid süües näost
punaseks, karjusid meeleheites, nõudsid vett ja veini,
puristasid toitu suust välja, röökisid hirmsates
piinades, mida võõramaised maitseained nende
seedimisele tekitasid ja needsid vend Rusi. Munkade näod
õhetasid valust ja teravusest, mida nende seedimiselundid
ei tahtnud omaks võtta, mõned isegi nutsid
kibedaid pisaraid ja kaanisid seejuures veini nagu viimased
joodikud.
Vend Rus seisis aga refektooriumi uksel, vaatas kõike
pealt ja naeris kõlaval häälel. «See
läheb üle, vagad vennad,» hüüdis ta.
«Läheb üle ja siis saabub nauding. Kannatust,
anun ma, vaid veidi pikka meelt ja teile hakkab
meeldima.»
Nii kummaline, kui see ka polnud, hakkaski see neile
meeldima.
Kui munkade näod omandasid jälle loomuliku jume,
kui nende viha asendus kergendustundega, kui nad nõudsid
katlast lisa -- ja veiniaamist iseäranis -- ja nad Rusi
kokakunsti kiitma hakkasid, tõusid tsellaarius ja prior
lauast -- nemad polnud Rusi sööki söönud,
vaid närinud ainult kaalikat ja joonud peale vett -- ning
läksid nõu pidama. Refektooriumist oli veel kaua
aega kuulda hõikeid ja kiidulaulu, sest midagi
seesugust polnud vagad vennad oma elus varem
söönud ja neile oli see pööraselt meeldima
hakanud.
Tsellaarius Heicko ja prior Ruperti nõu oli
lühike.
«Vend Rus,» märkis Heicko, «on ohtlik ja
vaenuline mees, kes rikub ära kõik tsistertslaste
pühad kombed.»
«Ma olen sinuga täiesti nõus, vend,»
vastas prior. «Kahju ainult, et abt seda ei
mõista.»
«Minu kahtlus on,» jätkas Heicko, «et
seda kõike teeb ta mürgist ja vihkamisest ning
ainult teeskleb vagadust. Vahel ma mõtlen, et lausa
Saatan ise on tema sisse asunud.»
«Need on koledad mõtted aga ma tunnistan, et
mitte minulegi võõrad. Kui Saatan tahab rikkuda
Jumala kombeid ja pritsida mürki kloostri sisse, siis
tõenäoliselt on ta valinud just vend Rusi oma
käsilaseks,» nõustus prior.
«Me peame ta tabama nõidumiselt. Me peame ta
süütõenditega vastamisi seadma ja vedama
Roskilde kõrge kirikukohtu ette,» otsustas
tsellaarius.
«Ja enne kui hilja!»
***
Saabusid ööd täis seletamatusi ja
õudusi.
Esimene märk, mis katkestas õhtupalvuse, oli
missa ajal kirikus kostma hakkavad ulguvad hääled. Abt
ei jõudnud eeslaulmisega kuigi kaugele, kui teda
katkestasid mitu häält, mis tulid otsekui kiriku
seintest ja põrandast, mis karjusid ja halasid vihaselt,
summutasid munkade koori, nii et paljud neist katsid
kõrvad kätega ja viskusid kirjeldamatus valus
põlvili.
Ometi ei kestnud see kaua, sugugi mitte, sest seletamatud
sajatused hääbusid niisama äkki, kui olid alanud,
ja missal viibijad vaatasid üksteisele mõistmatuses
otsa. Nii kohutav, kui see sündmus ka polnud, ei
söandanud keegi selle meenutamisel pikemalt peatuda.
Küllap oli see ainult tuul -- leidsid mõned,
küllap akende alt möödunud itkenud naised --
lootsid teised. Vaid tsellaarius ja prior pidasid vajalikuks
veel peale ülejäänute lahkumist kirikus
palvetada.
Järgmiste päevade jooksul kaebasid mitmed vennad,
et nad on dormitooriumis või koridorides midagi
näinud. Ei, ei midagi otse, pigem ainult
silmanurgast ja pead pöörates oli ilmutis juba
kadunud... Kui see üldse oli ilmutis. Keegi ei suutnud
täpselt seletada, mida nad olid näinud, küll aga
tunnistasid, et nendest kummitustest olid nad tajunud ilmumas
viha, põlgust ja isegi ülevoolavat
kahjurõõmu.
Aulik vend Egil oli istunud üksi raamatukogus, kui
äkitselt oli uks valju paugatusega kinni langenud ja riivi
iseenesest selle ette kriiksatanud. Seestpoolt. Korraga oli vend
Egil tajunud, et kes iganes ka ukse sulges, pidi too olema samal
hetkel temaga koos ruumis. Ei, ta ei näinud kedagi, aga
ometi oli ta seda tajunud. Hirmunult oli ta asunud palvetama ja
tundis siis, kuidas teda oli selja tagant jälgitud ja
üks tasane sosin oli üle toa levinud, sosin täis
vihkamist.
Vend Augen oli kuulnud samme. Ta oli viibinud
kalefaktooriumis ja kuulnud, kuidas kellegi pikad sammud olid
koridoris möödunud, seisatanud ukse taga ja siis oli
ta kuulnud ebainimlikku, ebapüha hingeldamist. Ta oli ukse
avanud ega näinud koridoris mitte kedagi, mitte ühtegi
elusat hinge. Ainult kuulnud sammude kaugenemist tühjas
koridoris. Suundumas köögi poole.
Kaasa ei saanud mitte tunda vend Reymusele, kes -- olgugi, et
üks kõige suuremaid liigsööjaid ja -joojaid kloostris -- oli ühel ööl langenud
selliste kohutavate õudusunenägude küüsi,
et teda polnud võimalik äratada ja terve
dormitoorium pidi ärkama tema ahastavate karjete peale.
Keegi ei näinud tema luupainajat, keegi ei näinud, mis
põhjustas valu, mille käes õnnetu vend unes
vähkres ja kisas, aga hommikul oli tema selg, kõht
ja tuharad täis veriseid kriime ja marrastusi ning mitu
päeva ei suutnud ta midagi süüa ega juua ega
hetkekski istuda.
Vend Wilhelm aga läks hulluks, kui ta parasjagu üht
püharaamatut ümber kirjutas. Otsekui iseenesest hakkas
tema käsi kirjutama ülisuuri seletamatuid
sümboleid üle lehekülgede, mida ta hirmust
karjudes üritas sealsamas katki rebida, hakates vastu
jõududele, mis sundisid ja kannustasid teda püha
üriku asemel paganlikke sümboleid joonistama. Wilhelmi
ümber kogunesid teised vennad, kes tummas õuduses
jõllitasid mehe üha jõuetumaks muutuvaid
katseid püsida terve mõistuse juures, kuni
lõpuks tormas ta puldi tagant minema otsejoones
kirikusse, sealt läbi surnutevärava müüri
äärde (kuhu tsellaariuse ja priori teadmiste
järgi olevat paganad elusalt sisse müüritud) ja
hakkas peaga selle vastu taguma. Et hoida teda
enesevigastamisest, läks tarvis viit venda, kes
õnnetu Wilhelmi lõpuks kinni sidusid ja
dormitooriumisse lohistasid.
Värisedes hoidis vend Heicko käes ühte
kurikuulsa raamatu lehte ja näitas seda prior Rupertile.
«Ütle,» küsis ta, «kas ei meenuta mitte
see joonistus sulle R-tähte?»
«Aga väga suurt ja imelike piirjoontega,»
nõustus prior. «Ning järgmine oleks otsekui U-
täht, ent samuti kuidagi kummaline.»
«Rus,» pomises tsellaarius. «Vend
Rus...»
Kuigi need hirmsad sündmused häirisid seni
rahulikult kulgevat kloostri elurütmi, ei kippunud veel
keegi peale tsellaariuse ja priori neid Vend Rusiga seostama,
enne kui vend Adelmus edastas neile ühe pealtkuuldud
kõneluse.
«Ma olin möödumas köögi akende
tagant,» seletas vend Adelmus, «kui üks
hääl mind otsekui paigale naelutas, selline sisisev ja
magus ja salalik ja selline... mis kohe kõrvu hakkab,
kuigi räägib vaikselt, ent iga tema sõna on
tähtis. Ja läbi akna kuulsin ma seda häält
lausumas: «Ma kiidan sind, Rus, sa oled mu ülesannet
hästi täitnud!»
«Ja kes võis seda lausuda?» päris
tsellaarius.
«Mitte ühtegi venda kloostris pole ma kuulnud
rääkimas sellisel häälel,» kehitas vend
Adelmus kahetsevalt õlgu. «Veel kuulsin ma, kuidas
Rus vastas: «Varsti, mu isand ja käskija, varsti on
minu töö tehtud, varsti on see klooster sinu
päralt, mul ei lähe enam pikalt aega, varsti on nad
pööratud.»»
«Pööratud?» imestas prior.
«Nii Rus ütles. Veel ütles ta, et varsti on
see pühakoda -- ja see sõna kõlas tema suust
põlgusega -- sinu rõõmudele ja
igavikulistele peibutustele valla, mu käskija.»
«Kas sa nägid, kellega Rus
kõneles?»
«Ma ei julgenud aknast sisse piiluda,» tunnistas
värisev munk. «Issanda ihu õnnistuse nimel ei
julgenud ma seda teha.»
«Kas Rus ütles veel midagi?»
«Ta kõneles veel midagi tänasest
ööst,» kostis munk. «Midagi taolist, et
täna viib ta läbi viimased rituaalid, ja see
võigas hääl kiitis teda selle eest.»
«Ütleski ta just, et rituaalid?» küsis
tsellaarius.
«Jah, aulik vend Heicko, just nii ta
ütles.»
«Siis peame meiegi täna öösel
tegutsema.»
***
Jah, tsellaarius Heicko tundis end vandenõulasena, kui
ta salamisi kogus kokku kakskümmend ustavat munka,
kõneles nendele oma kahtlustest ja plaanist, samuti
sellest, et ta ei usalda enam abti. Ja vennad vastasid talle, et
abt on tõesti hülgamas paljut, mis on
tsistertslastele püha, ja et ta liialt sööb ja
joob ning üha rohkem laskuvat üle kloostri vend Rusi
kuritahtlik käsi. Need kõik olid vennad, kes
hoolimata uutest tuultest olid tugevasti kinni vanades kommetes
ja kes ei söönud Rusi vürtsitatud toitu ega
polnud ka oma silmaga näinud kummitusi, mida kõik
ülejäänud kinnitasid end kogenud olevat.
Prior ja tsellaarius jaotasid mehed pärast
kompletooriumi -- otsekui oleks nad mõne sõjasalga
eesotsas -- laiali, leidsid neile salajased peidukohad,
varustasid nad krutsifiksidega ja enne vahikorra algust lugesid
nad kõik koos: «Ut nos ab omni haeresi perfida
caecitae librare digneris; ut in hora mortis nostrae noc
caelesti viatico nos confortare et munire digneris. Christae
exaudi nos!»
Relvastanud end sel kombel vaimujõuga ja olles valmis
eksortsismiks, asusid nad vahti. Mitmeid kordi tundus neile,
nagu oleks keegi öises kloostris liikunud, nagu oleks nad
näinud viirastusi, ent ikka ei juhtunud midagi, mis oleks
sundinud neid peidukohast välja tulema, astuma vastu vend
Rusi salakavalatele plaanidele.
Aga lõpuks ta tuli -- vend Rus --, tuli ja suundus
läbi pika käigu köögi poole, olles
ilmikvendade dormitooriumist jalga lasknud mitu tundi enne, kui
selleks sundisid kohused köögis. Ta tuli, ja isegi
hämaruses oli tema näol näha kurjaendelist irvet,
kui ta endamisi võikas keeles loitse pomises. See polnud
see vend Rus, keda nad olid harjunud nägema, see oli
deemonlike jõudude poolt haaratud mees, hirmuäratav
oma ebamaisuses ja pühendumises. Aga viimast polnud
tsistertslastel vähem. Vend Rus läks kööki
ja mõne aja pärast olid vennad selle ümber
piiranud, Rus oli lõksus, mida iganes poleks ta ka
toimetama hakanud, milliseid jõude endale appi kutsunud,
ei saanud need ometi olla vägevamad kui mitmekümne
andunud ja tõelise tsistertslase meelekindlus ja usk.
Viivu pärast oli õhus tunda suitsulõhna ja
kuuldus leekide praginat. Vend Rus oli süüdanud koldes
tule ja hakkas suure raami peal seisvas katlas leent keetma.
Mõne aja pärast tungisidki vendade ninna idamaiste -
- ja nüüd ei kahelnud enam keegi, et ka saatanlike --
ürtide ja vürtside lõhnad, mis läksid koos
lihaga hautisesse. Ning siis hakkas taas kostma vaikne, ent
üha valjenev ümin. See aina kasvas ja valjenes ka
hääl, millel vend Rus kedagi kutsus.
«Jumala jõud ja õiglus olgu meiega,»
hüüdis tsellaarius. «Nüüd!» Ja
nagu oleks ta vaenlase kindlust vallutava armee eesotsas,
sööstis mees köögiukse poole, lõi
selle jalaga lahti, et tunglevate ja ristidega vehkivate
munkade salk saaks lävel troppi koguneda ja
näha...
...näha, kuidas põlevate silmadega vend Rus
hüppas ehmunult tagasi kolde eest, kuhu ta just äsja
oli midagi sisse puistanud, kuidas ta sulges hiigelsuure raamatu
ja peitis selle enda selja taha, kuidas ta taganes vastu
köögiseina ja kuidas tema vihkamist täis pilku
sigines korraga hirm, sest mees oli aru saanud, et on teolt
tabatud.
«Mida sa siin toimetad, lugedes neid ketserlikke loitse,
sina õnnetu?» kärkis prior, kogu oma
häält ja meelekindlust kokku võttes. «Miks
loed sa keset ööd riitusi ja mürgitad vagade
vendade toitu?»
«Ma... ei midagi,» jõudis vend Rus hirmunult
pomiseda.
«Mis raamat see on, sina õnnetu?»
hüüdis tsellaarius Heicko, «mis jumalasalgajalik
raamat, mida sa seal peidad?»
«See? Ei midagi... Vaid vagad palved...»
«Näita! Vennad, rebige see raamat talt käest
ja las loeme meiegi neid vagasid palveid. Püha Neitsi
nimel, edasi!»
Trobikond tsistertslasi valgus kitsukesse kööki ja
sööstsid vend Rusi poole, kes kangekaelselt ja
meeleheitlikult vastu pannes astus kolde poole, et haarata suure
keeduraami alt põlev halg ja sellega vagasid vendi eemale
peletada. Ühe käega kobas ta halu järele, teisega
varjas selja taga suurt ürikut. Kümned käed
haarasid tema järele, mitmed neist said põletusi
leekivast londist ja see tekitas viha, süstis vendadesse
raevu ning õiglustunnet, seejärel tabasid vend Rusi
esimesed rusikahoobid.
«Te neetud,» karjus Rus, «te haiged,
marutõbised koerad, te sitased, alandlikud orjad, te
roojased vagatsejad, te reeturid, ussikesed, te põlege!
Põlege ja lämbuge oma haisvas pasas...» Ta
röökis ja röökis ning üritas endiselt
põleva haluga vendi süüdata, kuid viimaste
jõud ületas tema oma, lootusetus võitluses
tõrjuti ta üha enam keeva katla suunas, kuni kellegi
rusikahoop pani ta tasakaalu kaotama, vend vaarus, karjatas
valust, tundes selja vastas kuuma katla serva, ning
järgmine löök -- sedapuhku puust ristiga --
saatis ta üle katlaääre, peadpidi keevasse
vette.
Käratsevad ja vihast raevunud mungad -- ja neid tuli
dormitooriumist üha juurde, sest võitluskisa oli
teisedki üles äratanud -- kogunesid õhku
ahmides kolde ümber ja jõllitasid seletamatus
õuduses keevas vees visklevat meest. Kuumad pritsmed
lendasid katlast ja see sundis munki sammukese tagasi
astuma.
Korraga kerkis katlast välja Rusi pea, mis oli täis
keevas vees saadud haavu ja põletusi. Tundus, et tema
silmad ei näinud enam, ja see üleni punaseks
värvuv ja paisuv pea, mille ümber mullitasid karvad ja
riidetükid ning tõusid õhku keeva inimlihaga
segunevad teravate idamaiste vürtside aroomid, saatis
õudusest tummade munkade poole oma viimased sajatused:
«Ilatsejad! Vastikud perselakkujad, munniimejad, minu eest
makstakse kätte... Neetud... saatan on suurem, oh palju
suurem kui inimene, te ei tea... te rögased
litapojad...»
Vend Rusi viimased karjed vaibusid seosetusse soigumisse,
mille summutas peagi keeva vee mulksumine, kui mehe pea vajus
taas vee alla. Väike köök oli tsistertslasi
täis kogunenud, ent mitte keegi -- mitte ainuski hing -- ei
teinud katset vend Rusi päästmiseks, niivõrd
tummaks ja abituks oli neid nõidunud hirmuäratav
vaatepilt. Vend Rus kees surnuks, kees sodiks ja üle
kõige võttis võimust talumatult vänge
keenud liha, vere, kuse ja soolikate hais, mis kõik
pinnale kerkisid, moodustades püdela punakaskollase massi
ning milles helpis räbaldunud inimkeha.
Hirm ja paanika tuli hiljem, ent vaibus taas hauavaikuseks,
kui tsellaarius Heicko tõstis maast raamatu, mida vend
Rus oli oma elu hinnaga kaitsnud.
See oli kõige suurem raamat, mida mungad kunagi
näinud oli ja vaevalt saavad nad oma elus nägema
suuremat, sest ürik oli ligi poole inimkeha pikkune ja
meetrijagu lai. Seda oli raske avada ja pöörata
pargitud vasikanahast lehekülgi, mida katsid
labakäesuurused veidras keeles kritseldatud
tähemärgid. Ei olnud keeruline taibata, et ükski
terve mõistuse juures viibiv olend sellist raamatut ei
kirjutaks... ega joonistaks neid pilte luupainajalike
stseenidega -- koletuid fantasme, mida võivad
sünnitada vaid väga haiged mõttekujutlused.
Raamatust lausa õhkas ebainimlikkust.
Tummas jahmatuses silmitsesid vennad pilte, piinlikult
detailitäpseid joonistusi koletislikest rituaalidest ja
elusalt müürimistest, kuni jõudsid kohani, mis
pani nende kurgust karje vallanduma. Sest nende ees avanes vend
Rusi nägu, kes siinsamas köögis toppis
väikesi lapsi katlasse ja pakkus siis neid
hõrgutistena munkadele; siin oli illustratsioon abtist ja
mida seal täpsemalt kujutati, ei julenud ükski vend
meelde jätta. Jah, ka endi näod tundsid vennad
piltidelt ära ja vaid kõige vapramad neist suutsid
vaadata viimast lehekülge, mis kujutas tuleasemel katlas
keevat vend Rusi, kelle ümber seisid
võidurõõmsate nägudega tsellaarius
Heicko, prior Rupert ja kõik teised, silmitsemas maailma
kõige suuremat raamatut, mida kindlasti polnud kirjutanud
ükski inimene ja mille tagakaanel seisis justkui hoiatuse
või mõnitusena vigases ladina keeles: Diabolous
superior qui homo est -- Saatan on suurem kui inimene.
|