10.05.2002 |
Taivo Rist
Arvustus -- «Grottaferrata palimpsest» |
Arvustus Janusz A. Grinewski «Grottaferrata
palimpsestile»
Mis oli päriselt?
Ma ei ole kunagi ajalugu õppinud. Olen ainult omal
käel ajaloolisi ja populaarteaduslikke teoseid lugenud.
Sellegipoolest usun ma, et tunnen ajalugu paremini kui keskmine
inimene ja ka paremini kui keskmine ulmefänn -- loomulikult
halvemini keskmisest ajaloolasest.
Minu teadmistest jäi väheks, et mõista,
kumma juhuga on «Grottaferrata palimpsestis» (edaspidi
teoses) tegemist: kas saabus ajarändur meie olevikust
või tulevikust ja muutis ajaloo praegusest erinevaks
või saabus ajarändur mingist alternatiivajaloost ja
muutis ajaloo selliseks, nagu me seda praegu tunneme. Kui
ajarändur rääkis oma ajaloost, mida ta muuta
tahab, siis tundus see üsna tänapäevane olevat.
Kui ta aga kirjeldas, milliseks ajalugu nüüd muutub,
kõlas see jällegi sellisena, nagu see päriselt
oli: feodaalne killustatus. Ma arvan, et kui need küsimused
tekkisid minul, siis tekkisid need ka suurel osal lugejaist ja
autor pidanuks rohkem teavet andma, kumb neist
võimalustest on õige.
Entsüklopeediaid uurides sain aru, et õige on
esimene variant. Teos kirjeldab maailma, milles Saksa keiser
Otto III ei surnud aastal 1002 malaariasse Rooma-
sõjakäigul ülestõusnud patriitside
vastu.
Seetõttu ei saa teost ka ajalooalaseks
enesetäiendamiseks soovitada. Näiteks kuidas
võtta ajaränduri lubadust, et pärast kuninga
Mieszko II surma pöördub Poola tagasi paganlusse? 4
aastat oli seal interreegnum, jah, aga paganlus? Kuidas
võtta väidet, et Benedictus IX oli ühe
käega? Kuidas võtta väidet, et Harald Hardråde,
Norra kuningas kuni 1066, oli noorena Bütsantsi
teenistuses?
Igaks juhuks toon siin ära mõne nimestiku selle
aja valitsejaist.
PAAVSTID:
Johannes XV 985 -- 996
Gregorius V 996 -- 999
Silvester II 999 -- 1003
Johannes XVII 1003
Johannes XVIII 1004 -- 1009
Sergius XIV 1009 -- 1012
Benedictus VIII 1012 -- 1024
Johannes XIX 1024 -- 1032
Benedictus IX 1032 -- 1044
SAKSAMAA:
Otto I 936 -- 973, sündis 912
Otto II 973 -- 983, sündis 955
Otto III 983 -- 1002, sündis 980
Heinrich II 1002 -- 1024, sündis 973
Konrad II 1024 -- 1039, sündis 990
PRANTSUSMAA:
Hugues Capet 987 -- 996
Robert II 996 -- 1031
Henri I 1031 -- 1060
BÜTSANTS:
Basileios II Bulgaarlastetapja 976 -- 1025
Konstantinos VIII 1025 -- 1028
Romanus III Argyrus 1028 -- 1034
Michael IV 1034 -- 1041
TAANI, INGLISMAA ja NORRA: Knut (Knud, Canute) Suur, suri
1035
VENEMAA: Jaroslav Tark (Vladimirovitš) 1015 -- 1054
POOLA: Mieszko II Lambert 1025 -- 1034
UNGARI: István I Püha 997 -- 1038
Miks ajarändur südant puistas?
Miks ajarändur üldse kroonikule südant
puistas? Kroonik oli küll nõrk, mõjutatav ja
arg, aga mis saanuks, kui ta ajaränduri plaani progressi
pidurdada hukka mõistnuks ja hakanuks seda saboteerima?
Või lasknuks paavstil sellest üle ilma teada anda,
serveerides seda jumala ilmutuse või kuradi sepitsustena?
Ajaränduri poolt parim viis oleks kõigi täielik
teadmatuseshoidmine või äärmisel juhul mingite
valede levitamine. Teisest küljest kui need selgitused
ära jätta, ei saa lugeja niigi palju aru. Kui aga
ajarändur peategelaseks teha, siis näeks ta välja
nagu Vornan Robert Silverbergi «Aja maskides».
Isaac Asimovi «Igaviku lõpp»
rääkis, milliseid valesid Igavik enda kohta levitas ja
kui rangelt kõigil igaviklastel kästi oma
töö tegelik eesmärk salajas hoida.
Siit tuleneb põhimõtteline võimalus, et
ajarändur lihtsalt valetas. Ausalt öeldes
võinuks parema vale välja mõelda,
näiteks ennast jumala saadikuks nimetada, mida kroonik
kindlasti kergemini uskunuks. Seda olnuks ka kergem
«tõestada».
Kuidas inimesed tollal mõtlesid?
Autor kirjeldab tollaseid inimesi liiga
tänapäevastena. Tollal mõtlesid inimesed
teistmoodi alates sellest, et nad üldiselt uskusid siiralt
jumalasse ja palusid teda tõsimeeli. Teoses ei palveta
keegi sisemise sunni tõttu.
Lõpus tõstatab kroonik küsimuse, kas ta
säilitas usu jumalasse. Jumala olemasolus kahtlemine XI
sajandil pole usutav, see oleks nagu tänapäeval
kahtlemine selles, kas Kuu tiirleb ümber Maa või
vastupidi.
Samuti olid tollal suured antiikaja ja viikingite
mõjud, mille järgi kõige õigem surm on
langemine lahingus, aga haigusesse suremine on
häbiväärne. Teos ei nimeta kordagi jumalarahu
pooldajate põhiargumenti, et piibel keelab tapmise. Selle
asemel räägitakse sellest, «et tulevased
põlved saaksid elada rahumeelsemas maailmas», mis
keskaegse inimese jaoks üldse kõneväärt
polnud. «Georgios Maniaces tapeti viisil, mida sulg
tõrgub kirjeldamast» -- minu arusaamist
mööda olid sellised asjad põhilised, mida
kroonikates kirjeldati. See sõltus siiski kroonikust.
Arvatavasti jäi ajaränduri jutt sellest, et
riigipiiri pärast sõdimine on täiesti
mõttetu, kroonikule mõistetamatuks. Krooniku nagu
tema aja inimeste jaoks üldse oli riigipiiri pärast
sõdimine peamine sõjapidamise eesmärk,
milleta oli pea võimatu realiseerida teisi eesmärke:
au ja kuulsust, rikastumist, usu levitamist.
Küll sai kroonik hästi aru sellest, kui paha on,
kui riigis otsustavad kõike poliitikud ja
bürokraadid. Seda, kas ja kellega sõdida, peab
otsustama kuningas ainuisikuliselt, mitte mingisugused
pööbli esindajad, seaduseväänajad ja
ärimehed. Pankur oli tollal moraalse allakäigu tunnus,
samal pulgal prostituudiga.
Siit aga tuleneb kahetsusväärne tõik, et
väited, mis on argumendid krooniku jaoks, ei ole seda minu
jaoks ja vastupidi. Ajarändur toob mõlemasuguseid
väiteid, seega langes ta stiilist välja ega suutnud
mind küll ajaloo muutmise vajaduses veenda, vist mitte ka
kroonikut. Tõsi, kummagi arvamusest ajarändur suurt
ei hoolinud, aga seda arvustust kirjutan ikkagi mina ja mina
nimetan ajaränduri kõnet mitterahuldavaks.
Nüüd jõuan järjega homoseksuaalsuse
juurde. Mind häiris peategelase liiga kerge astumine
homoseksuaalsesse suhtesse. Ta pidi ju teadma, et piibel
mõistab sellise suhte üheselt hukka erinevalt
tapmisest, mida piibel pigem soosib. Aga kroonikul ei olnud
mingeid moraalseid kõhklusi. Samas oli ta saanud hea
kasvatuse ja tal puudusid ka varasemad analoogilised kogemused,
olgu siis omad või võõrad.
Arvustustes on kirjutatud ka, et homoseksuaalsus oli loo
arengu seisukohalt vajalik. Ei olnud. Ta sobis siia, aga
hädavajalik ei olnud. Võinuks kirjutada, kuidas
kroonik andis tõotuse paavsti eluaeg valvata, sealhulgas
öösel -- selle mõtte käis kroonik ise
teoses välja ja kõik uskusid, sest selliseid
lubadusi tollal tõesti nii anti kui peeti. Sellegipoolest
on see esimene lugu «Algernonis», kuhu homoseksuaalsus
hästi sobib.
Ahjaa -- moraalselt nii mandunud tüüp kui
Benedictus IX võis kroonikule truuks jääda
ainult krooniku unistustes. Hea küll, kui kroonik oleks
teda pidevalt valvanud, siis veel, aga ta kolis ju teise
linna.
Turkide mainimine kroonikas XI sajandi esimesel poolel on
anakronism. Sel ajal elasid turgid Kaspia ja Aasovi mere vahel
ning allusid seldžukkidele, kes 1040-ndaist aastaist alates
oma suurriiki looma hakkasid. Parem olnuks teoses sõna
«turk» sõnaga «seldžukk»
asendada. Aga sündmuste toimumise ajal 1033 polnud Euroopas
ka seldžukkidest veel midagi kuulda.
Peltsebuliga kuradi vastu?
Ajarändur tahtis muuta ajalugu paremaks, sooritades
ilgeid tapatalguid, ärgitades sõdu ja
võideldes rahuliikumise vastu. Kuradi peltsebuliga
väljaajamine annab harva häid tulemusi. Ta isegi
tunnistas, et ei ole progressor, vaid regressor. See oligi tema
ettekujutus inimkonna õnnest. Võib-olla hoiaks ta
inimkonda meeleldi ürgkogukondliku korra tingimustes? Juba
enne seda muutus ajarändur mulle vastumeelseks ja ma
pidasin pöialt, et tema missioon ebaõnnestuks. Ilmne
minu viga, aga ma ajasin Gianfranco segamini vilepilli puhuva
narri Gualtieroga ja kui ta tapeti, olin üsna rahul. Paraku
selgus, et kurjus ilmast ei kao...
Progressoritest on maailmas üllatavalt palju kirjutatud,
näiteks Strugatskid. «Igaviku lõpp» oli
progressoritest, kes vastu tahtmist regressoriteks osutuvad.
Roger Zelazny «Valguse isand» jutustas teadlikest
regressoritest. Arvan, et sellegipoolest on siin
läbikirjutamata tahke ja nendele pidanuks autor keskenduma.
Nagu õigustatult on märgitud, jääb
ulmeline osa praegu lahjaks.
«Igaviku lõpus» olid ranged reeglid, mille
järgi ajaloos muutusi tehakse. Igale muutusele eelnes
põhjalik matemaatiline analüüs. Teoses
jääb segaseks, kas tegutseb tuleviku üldsuse
heakskiitu omav rühmitus või kari maniakke, kellel
pole inimkonnale kannatuste loomise ees mingeid
kõhklusi.
«Igaviku lõpus» kirjutas Asimov, et
ükskõik milliseks ajalugu ka ei muutunud,
teaduslikud avastused tehti ikka enam-vähem samas
järjestuses. See on üsnagi usutav. Siit idee: kuna
inimesed on maailma kihva keeranud, siis pidurdab ajarändur
teadlikult progressi, andes sellega inimkonnale uue
võimaluse mitusada aastat hiljem. Kui ajarändur
selle välja öelnuks, olnuks nii kroonikul kui minul
ajaränduri tegevust lihtsam omaks võtta.
Kuidas muuta ajalugu?
Lõpuks arutlen veel teemal, kuidas tuleks muuta
ajalugu.
«Igaviku lõpus» elavad ajaloo muutjad
väljaspool aega (või tulevikus, vahet pole) ja
väljuvad ainult hetkeks minevikku, hoolitsedes
üldjuhul selle eest, et neid ei nähtaks. Ma ei tea,
miks teoses seda teed ei ole mindud. «Valguse isandas»
on ajaloo muutjad hakanud jumalateks. Ajas siin ei rännata
ja seetõttu on lahendus täiesti usutav, aga teoses
seda kasutada ei saa. Aleksandr Gromovi jutus «Glina
gospoda boga» elavad võõrad inimeste seas,
maskeerudes nendesarnasteks ja taotledes ühiskonnas
juhikohta.
Teoses on Gianfranco keisri nõunik. See on tähtis
koht. Ometi poeb hinge küsimus: kas poleks võimalik
veel lihtsamini soovitut saada, kui hakata keisriks eneseks?
Lõpuks on see ka isikliku julgeoleku kohalt kindlam, sest
kui keisrile nõu ei meeldi, võtab ta uue
nõuniku ja vana võib õnne tänada, kui
ellu jääb. Kuna aga nõunikul on omad
eesmärgid, mis keisri omadega vastuolus on, siis pole
lahkhelisid kaua oodata. See on mäng tulega.
Uueks Saksa keisriks saada olnuks soovi korral suhteliselt
lihtne: näiteks aastal 1002 suri Otto III ilma laste ja
vendadeta, 1039 suri Konrad II ja lõpetas sellega Franki
dünastia.
Isikliku julgeoleku kohalt eriti kindel on, kui tulnukad
tulevikust hõivavad mitte ainult keisritrooni, vaid ka
paar võtmepositsiooni õukonnas. Kui Gianfranco
jutt sellest, et neid on mitu, paika peab, siis olnuks ju seegi
võimalik.
Ja lõpuks ütlen, et minu meelest on esimene
sündmus, millega ajalugu muudeti, halvasti valitud.
Kuidagimoodi päästeti Otto III. Sellega tekkis
Saksamaale tugev keiser. Kas polnuks parem Ottol malaariasse
surra lasta, et Saksamaal tekiksid troonitülid ja
keisririik nõrgeneks? «Eesti
Entsüklopeedias» näiteks Otto III järglase
Heinrich II (1002 -- 24) kohta artiklit pole, järelikult
oli see nõrk keiser; selliseid ju tuleviklased
tahtsidki?
Mul on raske midagi asemele soovitada. Sellest perioodist ehk
mõne nõrga paavsti, kasvõi sellesama
Benedictus IX elu päästmine 1044? Lihtsam oleks
soovitada tegusid, millega mõnest alternatiivajaloost
pärit tulnukad muutsid ajaloo selliseks, nagu me seda
praegu tunneme.
Kokkuvõtteks
Üks arvustaja kommenteeris teost üheainsa
märgiga: +. Minu hinnang on samuti täiesti selge: -.
Isegi kui teos algusest lõpuni ringi kirjutada, ei saa
sellest korralikku ajaloolist juttu, ja kas sellest korraliku
ulmejutu saaks, on samuti kahtlane.
Sellegipoolest on Grinewski silmnähtavalt andekam
mõnestki «Algernoni» autorist ja ma soovitan
tal mitte püssi põõsasse visata, vaid
kirjutamist jätkata. Usun, et järgmine jutt on juba
parem.
Kevad 2002
Taivo Rist
|