02.05.2002 |
Karmo Talts
Nõnda sügava mere ääres |
Arvustused |
Järg juttudele «Nõnda madala taeva all»
ja «Kurja teenritest».
Tolle maja, mis asus mere kaldal, ostutehing
jõudis lõpule talvel. Väljas oli lumetu,
tuuline Inglismaa talveilm.
Kui ma aknalt pilgu pöörasin, olid maja pärija
esindajal paberid koos ja temagi ajas end püsti. Paberite
sisu oli loomulikult mulle juba tuttav; võtsin koopiad
notari käest neile pilku heitmata. Peagi lahkusin, mapp
kaenlas, kontorihoonest.
Ma ei hakka ometi kirjeldama vahepealseid päevi ega
autosõitu läbi maastiku, mis üha
trööstitumaks muutus. Lihtsalt: nii nädala
pärast seisin ma kahekorruselise maja ees, kuulates veidi
summutatult kostvat mere müha. Võti keeras, toas
polnud ämblikuvõrke. Majas oli hämar ja
lambivalgus ei muutnud maja rõõmsamaks, sest see
valgustas tapeeti, mis polnud erksatooniline. Aga seda
kõike teadsin ma ette, sest olin
läbirääkimiste käigus siin käinud. Just
asustusest eemal seisvat möbleeritud maja olin ma
tahtnud.
Kui ma olin Suurbritanniasse tagasipöördumise
järel psühhiaatriahaiglas ravil, ei teadnud mu senised
tuttavad minust midagi. See, mida olin kogenud püsivaks
puhkepaigaks mõeldud mõisas, viis mu rivist
välja. Peale mingisuguse tasakaalu saavutamist
tõmbusin oma senisest elust ja ärisuhetest tagasi.
Üksindus sobis mulle, nagu siinne raske taevas. Poes
käimiseks tuli sooritada viie minutiline autosõit
väikelinna.
Varem polnud ma käinud maja ülemisel korrusel.
Mõtlesin trepiotsal, kas ma eelistasin ikka veel, et
taevas must kaugemal oleks? Algas pööning;
õieti ei kujutanudki teine korrus endast muud. Kolikamber
ma selle kohta poleks öelnud, sest seal tuli liikuda
täiesti korralikult ära pandud asjade vahel.
Jõudsin aknani. Sellest võis näha randa,
mille serval maja oli, ja merd. Vee tumedusest hoolimata ei
uskunud ma, et siin erilisi sügavike oleks. Ent ometi
kerkisid mu silme ette... Mingite hiigelolendite kehad
siuglesid; madude hääled kutsusid...
Raputasin pead. Mida kuradit ma ka armsalt Inglismaalt
ära olles polnud näinud, see oli möödas.
Pahad kemikaalid peas; ajud pidid aastate pikkusest linnaelust
vingugaase täis olema.
Üksindust ma enese rahustamisest hoolimata sel
õhtul enam ei soovinud. Auto tuled ei valgustanud pea
täielikus hämaruses midagi hirmsat. Peagi
pööras tee linna vahele.
Ma ei tahtnud üksi olla, aga ega ma leti taga istudes
kellegagi rääkima ka ei kippunud. Ma ei kavatse
ühelegi margile reklaami teha. Esimene kann polnud
tühi, kui mind kõnetati.
«Pole sind näinud.» Oma asi proletariaanlane.
Tülitad sa igaüht? «Sa oled äkki selle maja
uus elanik?»
«Siis te ikkagi olete mind varem näinud, sest
esimene võõras baarikülaline ei pruugi olla
hiljuti ära ostetud maja omanik,» ütlesin ma ja
siis baarimehele, kelle küsimuse peale olin noogutanud:
«Tagasi pole vaja,» ning lükkasin raha uue
kannutäie eest mööda letti tema poole.
«No milleks ärrituda. Keegi nägi rannas
jalutades, et majal on tuled sees. Mõtlin siis:
äkkist?» Mõtligu rahus, äkkist on siis
vait ka.
«Aga te seda olete kuulnud, et vanaperemees läks
enne surma hulluks? Mida kõike ta enda juttude järgi
nägi.»
«Äkkist ei ole kuulnud. Äkkist mind
kummitusjutud ei huvita?» lõpetasin ma vestluse ja
läksin tühja nurgalauda. Ta ütles mulle
järgi:
«Kuidas te nii hästi mõistsite, millest ma
räägin? Te tunnete ise ka, et midagist selles majas
on...»
Mõne kannu järel ta juba ropendas leti taga.
Õnneks ei püüdnud ta enam kommunikeeruda. Peagi
viisn ma klaasi ära ja ütlesin baaripidajale, et
aitab.
Öösel ärkasin ma üles. Õudustunnet
polnud, ma olin lihtsalt murelik. Kas olin midagi kuulnud?
Ajasin end voodis istukile.
Alguses ma ei saanud arugi, et midagi juhtus. Vajusin padjale
tagasi ja mõtlesin, et mis hääl see oli
kostnud. Siis tegi soojus, mis pidzaamasse nirises, mulle
kõik selgeks.
Üksildases majas polnud mingit põhjust summutit
kasutada. Samas polnud mingit mõtet tulistada elust
tagasi tõmbunud meest. Seda mõeldes ma ei
liigutanud. Kostsid sammud, mis õnneks viisid voodist
eemale. Tal pidi olema... auto... mootorratas... Põrin.
Tuli tõusta istu...
Teadvusele tulin ma vastu hommikut. Pidzaamapluus oli korpas,
ent veri oli millalgi kinni jäänud. Suhete
soikujäämise tõttu polnud mul kellegi
kõnet oodata ja sestap olin ma mobiili kõrvaltuppa
jätnud. Minnes ma tuikusin ja peatusin puhkusteks,
võimalusel mööblile toetudes.
Teises toas varisesin ma sohvale ja tõmbasin hinge.
Mobla oli jäänud lahti pakkimata kotti. Selle laualt
sohvale tõstmiseks vajasin ma jõudu.
Kas mõtliva linnamehe kummitus oli hauast
tõusnud šnaiper? Kuul osutus, nagu politseinikud
haiglavoodi ees väljendusid, neetult professionaalse riista
omaks. Sellisel relval oli ilmselt sihik pimedas tulistamiseks
ja sellise relva omaniku puhul jäi arusaamatuks, miks ta
polnud mulle pähe lasknud.
Paranemine oli kiire, sest kuul oli riivanud ainult üht
veeni. Ma ei kolinud ära, sest ma ei uskunud spetsiaalselt
mind tappa tahtnud professionaali olemasolusse. Muidu oleksin ma
juba surnud olnud, kas pole?
Mõtlesin sellest mere kaldal kõndides. Oli kena
loojang, mida ma olin vaatama tulnud hoolimata sellest, et ma ei
armastanud merd ega loojanguid. Hämarus ei laskunud veel,
ometi muutus meri minu jaoks korraga süngeks. Mõtted
ründajast kadusid ja ma vaatasin pigem oma nägemusi
kui merd. Sest meri, mida ma nägin, ei saanud ju olla
siin.
Mööda randa lähenes üks mees. Korraks
sinna poole vaadanud, keerasin ma pilgu tagasi merele.
Merekoletised olid juba hajunud mu kujutlusest, vaid madude
liikumatud silmad tulid mulle veel ette.
Kõndisin edasi ja nii jõudis alles äsja
üsna kaugel olnud jalutaja mulle kiiresti lähemale.
Minnes haaras mind tunne, nagu oleksin ma sukelduja ja ujuksin
sügaviku, kus oli pime. See tunne oli mõistetav,
sest õhtu laskus. Aga ma olin näha jõudnud
mehe silmi...
Need vaatasid liikumatult mehe näost. Näol olid
märgid mingist kummalisest nahahaigusest. Otsutasin mitte
minna sügavam... kaugemale ja pöörasin
võõrast eemale. Mida too oligi käes hoidnud:
kalaõnge või... Hakkasin jooksma ja kuulsin
summutatud lasu, mis läks mööda,
plõnksatust. Ka mõtted hakkasid tormama, aga ma ei
saa kinnitada, et ma järgnevat juba siis
mõistsin.
Kas need silmad tähendasid, et mehe nägemine oli
halb? Öösel oli ta väikese vahemaa pealt sihikust
hoolimata mööda lasknud. Kas tal üldse oli
nahahaigus? Ma olin kord unes näinud moondunud või
suisa soomustunud nahaga olendeid.
Jällegi juhtus see valutult. Jalg lihtsalt vedas alt,
nagu voodis pihta saamisel keha. Vajusin liivale ja keerasin end
kuidagi sellili.
«Sa tahad teada, milleks see kõik?» Ta
arvas, et olin end ümber pööranud temaga
rääkimiseks. Väike eksitus, tänu millele
sain talle liiva silma visata. Relv, mille ta pillas, oli peagi
minu käes ja ma ei mõelnudki teda enesekaitseks
sihtida. Ei, ma sihtisin laskmiseks. Kui ta surres maas
kähises, püüdsin teda mitte kuulata.
«Nad ei taha... see, mida sa nägid... Ei jäta
rahule...» sonis ta, rääkides minu jaoks siiski
selget keelt. Maailm ei tohi kuulda, mida ma Inglismaalt
ära olles olin kogenud.
Kui nad mu tapavad, siis tapku. Mõrvari tagasitulekut
kartmata olin jätnud telefooni majja. Jõudsin sinna
püssile toetudes ja kuulsin ust lahti keerates helinat.
«Mida tähendab kurja teenriks saamine? Ei soovi ja
ma ei karda enda elu pärast,» vastasin ma moondunud
häälele. Mõtetu on hoolida surmast nõnda
sügava mere ääres.
Katkestasin kõne. Poole sekundi jooksul pilt telefooni
ekraanil muutus. Ilmus mu lemmiklogo, mis kujutas
veekeerist.
|