Pitekantroopused olid noormeest varitsenud kohe pärast lennukimootori seiskamist. Tundmata raha mõistet, ihkasid nad mõistuseta harakatena ta kaelas rippunud kuldmedaljoni. Hurbal võis seda oma täku seljast näha, kuna lamava kogu kõrval kõrbeliival vedeles paar küütlevat, barbaarsete käppade läbi jõhkralt purustatud ketilüli.

Jõudnud reetlikult võidetud aadlikust umbes viie meetri kaugusele, pidas jalastunud ratsanik ellujäämisšanssi pea olematuks. Ka Kontinendi suurimad võlurid poleks suutnud reinkarneerida meest, kelle nõrgukest kukalt oli tabanud pitekantroobi kivikirves. Needes jumalaid, kes polnud lasknud kasututel ahvinimestel pärast kromanjoonlaste koidikut välja surra, astus kaastundlik Hurbal siidriideis lamaja juurde, kelle vammusel ilutses vikontivapp. Järelikult oli tegu krahvipojaga. Mees oli vast kahekümneaastane, temast endast vaid paar aastat noorem. Karmi seiklejana umbusaldas Hurbal alati võõraid, kuid mingi elementaarne humaansus oli tas siiski säilinud. Tõmmates langenu vammusehõlmad lahti, kavatses ta kontrollida mehe südant, kuid peatus siis veidrat dokumenti leides.

Jah, see võis olla ainus vahend surnu elu päästmiseks. Kontinendi standartkeeles seisis ürikul: «Kust otsida gnoomi südant?»

Iga lapski -- vähemalt selline, kes oli leidnud aega jutuvestjate kuulamiseks -- teadis, et gnoomi, selle nii haruldase mäevaimu süda, aitas kuivatatult ja pulbriksjahvatatult äratada ellu surnu, isegi millenniumidevanuse muumia või koguni skeleti. Paraku olid gnoomid kas välja surnud või lihtsalt inimeste eest varjunud, küllap maa alla. Kui keegi oli ka kunagi gnoomi leidnud ja tapnud, polnud ta sellest muidugi kellelegi sõnagi iitsatanud. See vallandanuks jahipiirkonnale transkontinentaalse tormijooksu, õnnelik avantürist aga soovis tõenäoliselt teistki korda kontmeest endast või mõnest oma sõbrast -- sugulasest eemale tõrjuda.

Pööramata tähelepanu aristokraadile, luges Hurbal edasi:

«Taas on kätte jõudmas aeg, mil meie suguvõsa lossi varitseb Ürgdraakon. Minu silmad seda ei näe, kuna selleks ajaks, kui sina, mu tundmatu pärija, seda loed, olen ma juba sajandeid surnud. Vaid meie ühise esivanema, krahv Huteni reinkarneeritud muumia suudab oma võlumõõgaga Ürgdraakoni maapõue tagasi tõrjuda. Siin on kaart, mis näitab teed Huteni lossist salajastesse Gnoomikoobastesse.

Kui sa ei suuda ise missiooni lõpule viia enne Tähtaega surma, haavade või haiguse tõttu, palka kogu suguvõsa kulla eest mõni vapper, kes tapaks vähemalt ühe gnoomi ja võtaks ta südame. Vastasel juhul sureb meie suguvõsa Ürgdraakoni kihvade ja tule läbi ning me loss pühitakse maa pealt.

Sinu esivanem Baros Huten.»

Ürik oli kvaliteetsest paberist ja stiil polnud kuigi arhailine, tõenäoliselt olid siniverelised keskaegset dokumenti korduvalt kopeerinud ning redigeerinud, et seda mõistaksid ka tänapäeva noored. Arvestades feodaalide käsutuses olevate vahendite hulka, ei pannud Hurbal nii tühist paberikulutamist kuigivõrd imeks, ta mõtteid köitis hoopis miski muu.

Hutenid? Kuuludes ise küll «kolmandasse seisusse», tundis Hurbal siiski päris hästi aadlimetrikleid. Hutenid olid üks Kontinendi teadaolevalt vanimaid suguvõsu, pärit aegadest, mil teoloogide meelest olid jumalad Maailma alles loonud. Nende kangelastegudest räägiti palju legende ja lauldi saagasid, ka Ürgdraakonist oli Hurbal kuulnud.

Kuid et see kõik võis tõele vastata? Hurbal kuulas krahvipoja südant. Mees oli surnud mis surnud. Kindlasti võimaldanuks gnoomisüda ta reinkarneerida.

Aristokraadi vööl oli nahkpaun, milles kindlasti peitusid nii mõnedki kenad tukatid. Ehkki Hurbal polnud kaugeltki teeröövel ega soovinud omandada ka laibarüvetaja kuulsust, otsustas ta siiski Hutenite suguvõsa aitamise eest -- mis tal ju parajasti kavas oli -- avanssi võtta. Päästnud rahatasku vöö küljest lahti, avas ta tõmbluku ja leidis sealt paar kena hõbemündikest. Küll siniverelised teda veel kuldavad...

Veeretanud laibale paar kivirahnu kaitseks ulukite vastu, valmistus Hurbal tagasihoidlikult kalmult lahkuma. Kaardi järgi otsustades olid Gnoomikoopad umbes kolmesaja kilomeetri kaugusel. Nagu pea iga kontinentlane, oskas avantürist mingil kombel lennukit juhtida. Need masinad olid moodi läinud umbes viiekümne aasta eest, mil salk keisri tehnikuid otsustasid toonaseid üldtunnustatud füüsikateooriaid eirates luua jumalate kaasabil lendava masina. Mootoris pruugiti siis ja tänagi õuemaagide poolt valmistatud võluõlisid, mille aktiivne energia pidi aitama plekklinnul gravitatsiooni trotsida. Nüüd oskas selle üldlevinud riistaga lennata pea iga normaalne täiskasvanud inimene Kontinendil, kaasa arvatud Hurbal.

Varunud lähkrisse veidi vett allikast, mille külastamine oligi tõenäoliselt olnud aadliku saatusliku vahemaandumise eesmärgiks, kontrollis seikleja võlukütuse olemasolu paagis. Siis päästis ta ohelikust lahti oma ratsu ja laskis sel vabalt minema kapata. Tõenäoliselt langeb vaene loom küll huntide või leopardide ohvriks, kuid äsjasele peremehele ei läinud see kuigivõrd korda. Kaua aja eest see oli, kui suksu tapetud röövli peale ei astunud ja peremehe bandiitide odadele kättesaadavaks tegi? Hurbal polnud mingi loomaarmastaja, ratsu oli tema jaoks analoogne avantüristile hädavajalik tarbeese nagu näiteks mõõk. Lennukit ei saanud ju alati pruukida ja ega see mingit õiget seiklusemaiku kah andnud, kui kogu aeg taevast kotka kombel maa peale kõõritasid! Kuid Gnoomikoopad olid kaugel ja suur summa oli mängus. Huvitav, millal see Tähtaeg olla võis? Kurat seda teadis! Sinivereliste konfidentsiaalne värk. Tema ülesandeks oli gnoomisüda kätte saada ja siis krahvipoeg ellu äratada. Hurbal oli kogenud selleks oma elus liiga palju müstilist, et veel millegi üle imestada, oli see siis gnoomide laialdane eksistents kaasajal või koguni jumalate tulek maa peale.

Pärast neljakümnemeetrist veeremist maapinnal surus avantürist lennuki õhkutõusukangi üles. Masin kerkis maast lahti ja oli paari sekundi pärast ergavast liivast juba kümne meetri kõrgusel. See oli kõrgkvaliteetse mootori tunnus, jäädes siiski alla keisri hävitajatele, mida Hurbal oli pealinnas paraadil näinud. Privilegeeritud aristokraatidele mõeldud head lennuomadused ja tavatu mugavus olid seiklejale siiski enneolematuks luksuseks. Seda rõõmu vähendas vaid hirm võimalike piraatlussüüdistuste ees, oli ta ju võtnud võõra hukkunud nooruki lennumasina... Erudeeritud kohtuarst eristaks kahtlemata pitekantroopuste käpapurustusi raie- või torkehaavadest, kuid nendes provintsides siin meenutasid kohtuistungid ja karistuse täideviimised pahatihti lintšimisi, nagu elukogenud avantürist ülihästi teadis. Parem oli kohaliku politsei võimusfäärist võimalikult kiiresti välja lennata, muidu võis peagi tunda arbaletinoole surmavat torget seljas...

Kaardi järgi tuli lennata kirdesse. Allikate juurest oli starditud millalgi õhtupoolikul, kuid nüüd kippus ittalennu süül päikeseloojang pidevalt edasi lükkuma. Värvilisel maakaardil demonstreeritud mägede, jõgede, järvede ja kõrbete kontuurid tuhisesid mööda sadakond meetrit allpool õhusõiduki puurattaid. Masin võttis välja vast kakssada kilomeetrit tunnis, mistõttu Hurbal lootis keskööks sihtpunkti jõuda. Tappa gnoom, lõigata välja või riisuda mingil muul moel ta süda...

Kuid kui neid gnoome oli palju? Või oli vaimudel hoopistükkis oma armee? Päevapikkune ratsutamine ja sellele järgnenud õhusõit olid seiklejat väsitanud, aeg-ajalt ründava une tõrjumiseks endale lähkrist vett näkku pildudes mõtles ta kohutavale šansile unise peaga saagiretkele minna. Kuid lõppeks oli ta ju vahvur ja küsimus oli surnute elluäratamises, millega võis suurt raha teenida. Parem nottida neid maavaime juba hulgi...

Ja kui ta ise ka langeb? Küll maailm sellest teada saab. Skaldid kannavad veel sajandeid ette saagasid vaprast Hurbal Gettenist, kes hukkus gnoomide käe läbi. Surematu kangelane -- seda saatust ihkas endale pea iga Kontinendi vapper poeg. Kindlasti ei saanud see olla juhus ega saatuse iroonia, et lennuk kümnekonna kilomeetri kaugusel sihtkohast ootamatult õhupöörisesse sattus. See pidi olema gnoomide maagia, mis masina tapva kaljuse kõrbepinna poole paiskas.

Ähvardavast katastroofist rabatud Hurbal püüdis sõidukit tüürpoordis silmapiiril terendava järve poole keerata, kuid märkas siis kohutavat asjaolu -- mootoripõrin oli lakanud. Spidomeeter kukkus kiiresti nulli ja riist tuhises meteoriidina hävingule vastu. Loojuva päikese viimased kiired valgustasid hukkuva teraslinnu hõbetavat plekki. Ehatuulest paitatud tuhmjas kõrbeliiv valmistus saama avantüristi hauaks.

Siis tegi Hurbal midagi meeletut. Ta hüppas teraskotkast välja, jalad ees, pool mõõgatera allpool taldu, jumalate nimed palvetavail huulil.

See polnud mitte enesetapp ega uppuja rumal haaramine õlekõrrest. Ei, kõik põhines rangetel füüsikaalastel arvutustel.

Jäädes lennukisse, surnuks ta kindlasti, lömastudes kokkupressitud vrakis. Karates välja seitsme meetri kõrgusel maapinnast, sai kukkumishoogu mingil määral vähendada, kuna kaheksakümnekilone inimene kukub aeglasemalt tonnisest lennukist.

Pehme kõrbeliiv polnud kaugeltki nii ohtlik kui kirstuks muutunud teraskasti lõikuvad raudservad. Mõõgatera jalge all pidi tabama liiva enne jalataldasid, vähendades seega kehavigastusi. Tera murdunuks ja muutnuks ta relvituks, mis pidi tähendama vangipõlve poolsandina gnoomide juures. Kuid praegu näis see perspektiiv surmast etem. Võib-olla tapab vaenlane Hurbali või kõngeb ta vigasena janusse, kuid vähemalt mingi ellujäämisšanss eksisteeris.

Hoop oli kohutav. Paremakäeline Hurbal hoidis mõõgatera meelega vasaku käega ja veendus kohe oma teguviisi õigsuses, kuna tähtsusetuma jäseme luu purunes kui nuiahoobist. Kohutav valu haaras endasse terve ta keha. Lamades öise taeva all liival, mille julmad terad ta haavadesse tungisid, saatis seikleja tähtede poole paar hirmsaimat karjet, mida keegi iial kuulnud. Kusagil kaugel leegitses lennukivrakk, söestuvast puidust erituvate sädemete helk segunemas kuuvalgusega. Hurbal ei näinud ega kuulnud midagi, talumatu valu oli ta meeled tuhmistanud, vaid parem käsi kompas veel mõõga murenenud käepidet. Siis laskis seikleja aju käiku radikaalseima kaitserefleksi hirmsa valu korral. Hurbali teadvus kustus. Edasine oli vaid deliirium. Mees ei teadnud midagi oma purustatud kehast, mis lebas verega segunenud liival. Õudsest ööst ei mäletanud ta hiljem muud peale sürrealistlike hallutsinatsioonide, mis kummitasid ta haavapalavikust puretud mõistust.

Teadvus ei tulnud tagasi mitte ühekorraga, vaid valuliste jõnksudega reaalsuse ja irreaalsuse vahel. Mingi saatanlik ollus põletas haavu kui soolhape, tõenäoliselt oli see mingi robustne desinfitseerimisvedelik. Ta silmad nägid mingit valgust. Siis tuli janutunne kurgus, mida kuivatas suuhaavadest voolanud veri.

«Vett...» See poolsosinal lausutud sõna nõudis Hurbalilt tohutuid energiavarusid. Palved jumalate poole kandsid siiski vilja, kuna nähtamatu põetaja niisutas haavatu huuli mõne milliliitri karge veega.

Ta ei teadnud, kaua see aega võttis, kuid lõpuks alanes palavik niivõrd, et ta sai näha oma ravitsejat. See oli ebaloomulikult lühike, vahest meetrikõrgune jässakas mees, kes istus voodi ees kiiktoolil.

Ei läinud kaua aega mõistmiseks, et tegu oli tüüpilise gnoomiga.

«Härra gnoom... Här...»

«Arst» pöördus näoga avantüristi poole. Ta rohekail krimpsus palgeil peegeldus küüniline ükskõiksus sissetungija hädade suhtes.

«Härra Hurbal Getten... Meie maagide meelest on see teie nimi?»

«Jah...»

«Nagu võite arvatagi, organiseerisime meie selle õnnetuse. Teie eesmärk oli kiskuda rinnust ühe meie rassi esindaja süda ja kuningas ei saanud seda lubada. Kui te tänu oma saatanlikule kavalusele ellu jäite, andis majesteet barbari saatuse määramise Gnoomide Nõukogu hooleks. Enamus leidis, et oleks mõistlik pruukida teid gladiaatorina.»

«Gladiaato...»

«Mitte selles tähenduses, mida teie mõistate. Tegu pole mõõgavõitlusega, kuid surmaoht säilib. Eksekutsiooni ei vii läbi küll vastane, vaid timukas. Vehklemise asemel on küsimus males.

Gladiaatorid on surmamõistetud, kes soovivad saada ükskõik mis tingimustel amnestiat. Ehk siis enamik surmamõistetuid. Publiku silme all võisteldakse malemängus. Vastase poolt matistatud vang tehakse korrapealt peajagu lühemaks, seda teeb timukas, kes võistlusel viibib. Tegu on maratonmalega. See, kes matistab kaheksa tunni jooksul kümme vastast, saab vabaduse, kuid peab Gnoomikoobastest igaveseks lahkuma ja kuningas konfiskeerib kogu ta vara. Teie kohta see viimane punkt muidugi ei kehti.

Saate veel ühe ööpäeva puhkust, siis algavad treeningud. Täpselt kuus tundi harjutamist, siis olete areenil.» Jõudu säästa püüdev noormees jäi uuesti magama.

Ta ei teadnud, kaua oli maganud, kuna Gnoomikoobasteks kutsutud pimeduseriiki ei tunginud iial ükski päikesekiir. Akendeta, sünge ja eksootilise haigetoa seintel põlesid endiselt sinkja leegiga kaks tõrvikut. Ruum oli tühi, põetajat polnud. Keegi oli Hurbali jalutsisse pistnud viletsa kargu.

End selle najale püsti ajades komberdas ta taamal paistva ukseni.

See oli lukus. Võtme asemel oli lukuauku torgatud paberitükike. Noormees tõmbas selle välja ja luges perfektses standartkeeles kirjutatud teksti:

«Meie võlurohud on aidanud teil kiiresti paraneda. Kolm minutit enne maleõpetaja saabumist kostab teie kongis talumatu huugamine, mida peaksid kuulma ka poolkurdid isikud. See sünnib praegusest hetkest viie tunni jooksul.

Kombet Haida, vanglaülem.»

Niisiis polnud tegu haigla, vaid vanglaga. Seda oligi oodata. Kui Kontinenti rünnanuks mingi kannibalist humanoid maailmaruumist, poleks teda haavatasaamise korral kindlasti tavalisse haiglasse pandud. Ei, kurjategijast sissetungija tuli isoleerida! Ja seda gnoomid teinud olidki.

Male... Ta polnud seda juba aastaid mänginud ega kujutlenud, millisel tasemel võisid seda osata gnoomid. Üldiselt olid nad inimestest vanem rass, küllap pärines male neilt. See tähendas ka virtuoossemaid oskusi, pealegi olid pikaealisemad maavaimud leidnud rohkem aega selle õppimiseks. Võita kümmet gnoomi?

Vast oleks ohutum püüda põgeneda? Kuid Hurbalil polnud relvi, isegi katkine mõõk oli talt konfiskeeritud ja ega seda pruukida saanukski. Võis ju proovida näiteks voodijalast pistoda teha ja end valvuritemüürist läbi rammida... Kuid sängi jalad olid ühenduses mingi voodi sisemise metallkonstruktsiooniga, nii et neid lahti kiskuda oli praktiliselt võimatu. Seikleja oli sitke ja sooniline mees, kuid kindlasti mitte mingi karujõuga atleet, kes võinuks mitme sentimeetri jämedust rauda ribadeks tõmmata. Pealegi olid ta käed endiselt haiged.

Mine tea, ehk soosisid teda jumalad? Šanss sellises lennuõnnetuses ellu jääda polnud mitte suurem kui võimalus alistada males kümme gnoomi. Esialgu oli targem mitte midagi teha ja lasta asjadel omasoodu kulgeda. Areenilt võis üpris tõenäoliselt elusana naasta. Ilma otsitud südameta, kuid elusana.

Pea kõigi vanade saagade andmetel suhtusid gnoomid sõnamurdmisse ülitaunivalt. Küll nad ta kümne võidu korral minema lasevad.

Samas võis ta seega Koobaste olemasolust mõnele inimesele teada anda. Ehk järgneb mälutöötlemine? Kuid sama võinuks teha ka Hutenid? Liigne mõttepingutus pani Hurbali traumeeritud pea valutama. Ta heitis tagasi kõvavõitu voodisse, kokkutraageldatud šaakalinahkadest teki alla ja püüdis uinuda. See tal ka õnnestus.

Seda kohutavam oli lubatud huugamine, mis kui damasktera ta kõrvadesse puuris. Unesegasena püsti karanud, pani ta käe vasakule puusale, kuid mõõgapidet leidmata eemaldas selle kohe. Siis lõgises ukselukk ja õpetaja astus sisse.

See oli kahtlemata meessoost gnoom, umbes samade kehaproportsioonidega kui ennistine põetaja. Lumivalge halatt liibus vastu ta kidura oranži karvaga kaetud keha. Nägu meenutas veidi inimahvi või pitekantroopust, kuid sarnasus nende primitiivsete elajatega oli vaid näiline. See inimsoo silmis võibolla inetu nägu väljendas iidset tarkust. Tumedates silmades säras mingi irreaalne geniaalsus.

Ent mitte headus.

Ei, pigem leidus siin saatanlikku, vanu saagasid meenutavat kurjust. Hurbalile näis, et ta ees seisab muinasjuttudest pärit kurja kuninganna modifitseeritud, meessoost versioon. Selle kurjuse kreatuuri võimalikud plaanid olid midagi palju hullemat tühipaljast südamerebimisest. Sõna «õpetaja» oli tema kohta liiga positiivne.

«Sina, koerapoeg, oled siis see loll barbar, kes hiljuti lõksu langes, jah?» kõmistas olend tünnitaolisest rinnast kui tõrrepõhjast. Niivõrd jõhker sõnavalik šokeeris seiklejat, ehkki ta oli neilt hirmsatelt olenditelt paljugi oodanud.

«Ma pole barbar...» alustas Hurbal vihaselt, kuid valukarjatus katkestas ta nördinud sõnavõtu. Õpetaja oli puusalt piitsa haaranud ja lõi nüüd vastu ta äsjaparanenud kätt.

«Vaikust, lurjus! Mina möginat ei talu! Meil on kuus tundi treenimiseks, siis lähed areenile!»

Järgnev veerand ööpäeva oli vist küll hirmsaim Hurbali elus. Treening oli tappev, iga viga saatis solvang või koguni piitsaplaks. Pärast sellist psüühilist lihunikutööd oli vist küll võimatu kümmet vastast võita, kuid ilmselt oligi see gnoomide taotlus. Ta piinles tunde siin valgusetus ja ajatus põrgus, kus ta martüüriumi valgustasid vaid võlutõrvikud. Kui õpetaja viimaks teatas, et on käes aeg areenile minna, mõjus see tohutu kergendusena.

Kaks hellebardidega valvurgnoomi deporteerisid seikleja läbi gootilike koridoride, mis oma kõleduses lausa haiglaselt vangikongi meenutasid. Sinine tõrvikuvalgus pärines kui oopiumisõltlase rafineeritult õudsest hallutsinatsioonist ja trellitatud uste tagant kostvad teadmata põhjusega oiged ajasid seiklejale judinad peale. Seljale aheldatud käed ei võimaldanud tal isegi sõrmi kõrvadesse torgata. See audiovisuaalne piin tõotas siiski peagi lõppeda, kuna eestpoolt kostev kära andis märku areeni lähenemisest. Teisi gladiaatoreid küüditati ilmselt mööda muid käike, mis paistsid siin maa- aluses linnas tänavaid asendavat.

Ühel hetkel jõudis kolonn musta eesriideni, mida valgustas ere tunglasina. Üks kahest jässakast sõdalasest pani odakirve käest, jättes inimese kaaslase valvata ja lükkas riide eest. Seejärel tõugati Hurbal lärmavasse ülerahvastatud saali, mis oli pealegi eredalt valgustatud.

Just see aspekt oligi seiklejale kõige talumatum, põhjustades ta pimedusega harjunud silmadele šoki. Suutmata kammitsetud käsi näole tõsta, pigistas ta lihtsalt silmad kinni ja surus palge vastu kivipõrandat, ise haledalt oiates.

«Püsti, siga!» Valvur, kes rääkis standartkeelt talumatu aktsendiga, tiris mehe püsti ja lohistas mingisse veidrasse puuri. Eranditult gnoomidest koosnev publik tõi kuuldavale sõimurahe, mida Hurbal küll õnneks ei mõistnud, kindlasti oli see aga vägagi teotav.

Hurbal tundis enda all kõva puittooli. Ta oli surutud istuma malelaua taha, mille teises otsas istus ta esimene vastane. Hurbali käed olid üheks määramatuks hetkeks vabastatud ja siis keha ette kammitsetud.

Teine võistleja oli ilmselgelt lurjusest kurjategija, kelle roimad olid muutunud talumatuks isegi nii õelas ühiskonnas, nagu see siin. Gnoomi verekoera ihu meenutaval lontis kaelanahal ilutsesid mitu timuka põletusmärki. Mainitud elukutse esindaja istus ka ise toolil puuri parempoolses servas, raske kirves käes. Kaotaja saatus oli enam kui selge...

Loos määras inimesele valged malendid. Seikleja ohkas kergendatult ja saatis jumalate poole veel mitu tänupalvet, seda mõistagi pominal, hirmust järjekordse piitsahoobi ees.

Käivitati primitiivne pronkspommiga malekell, mis ehtis puuriseina. Ööpäevaga polnud ajanäitajal midagi pistmist, selle numbrilaud oli ühemõõtmeline ja horisontaalne, demonstreerides kümne vastase võitmiseks määratud aega. Huvitav, mis juhtuks Hurbaliga, kui ta ülesannet õige ajaga ei täida? Timuka sünge siluett ütles talle selle kohta kõik. Tuli kiiresti alustada.

See oli välkmatš, kuna mõlemad pooled soovisid kiiret võitu. Strateegiast ei saanud juttugi olla, kõik põhines käigupealt kombineeritud taktikal, mille ainsaks eesmärgiks matistada ülikiiresti vastaspoole kuningas.

Tüüpilise kurjategijana oli gnoom haruldaselt primitiivne isiksus. Viies läbi mingit absurdset rünnakut avantüristi kuningale, mida kaitsesid suurepäraselt ratsu ja vanker, ei märganudki ta valge oda salakavalat surmahoopi mustale lipule. Siis piirati must kuningas sisse. Hoolimata mehe pingutustest oli matt käeulatuses.

Kui malekell näitas 20. minutit, siis see ka saabus. Valge oda ja vanker viisid ürituse lõpule. Gnoom lükkas kuninga lauale pikali, silmis meeletu hirm. Timukas rebis ta laua tagant püsti. Hurbal kattis silmad kätega, säästmaks neid vastikust stseenist.

Malekell peatati ja puuri toodi uus vastane. See oli gnoomi kohta haruldaselt pikk ja kõhn isik, kelle silmist paistis salakaval tarkus. Paar tsirkusetöötajat võtsid uuesti loosi, keerutades kaht paberilehte õllekapas. Hurbal palvetas pominal, saavutamaks valgeid malendeid.

Oh õnnetust! Talle tulid mustad! Uus vastane paistis tagatipuks eelmisest hoopis intelligentsem olevat, vähemalt näo järgi otsustades.

Mäng algas. Enne, kui inimene midagi teha jõudis, võttis gnoom talt kaks etturit. Siis langes valge ratsu. Sellele vastati musta oda äralöömisega. Siis läks must vanker. Järgmiseks valge ettur. Järgnes kõhutav šokk -- valge ratsu võitis musta lipu!

Valged malendid liginesid halastamatult kui saatus. Matši algusest oli möödas 16 minutit. Külma, saatanliku ilmega gnoom kavatses Hurbali lömastada.

Šahh valge oda ja vankri poolt! Kahest küljest! Oli veel üks võimalus. Seikleja vangerdas. Ja samas mõistis ta, et kõik oli läbi. Valge lipp, kaks oda ja ettur piirasid musta kuninga sisse. Paari järgmise käigu jooksul pidi saabuma lõpp. Must kuningas langeb valgete malendite ja inimese pea gnoomitimuka kirve läbi. See oli sajaprotsendiliselt kindel, mingit lahendust enam polnud.

Ja siis tegi Hurbal meeleheitliku otsuse. Püüda areenilt põgeneda ja võtta endaga ihaldatud süda.

Malelaud lendas vastasele näkku. Seikleja teeskles sõgedushoogu, ahastusest põhjustatud meeletust. Raevust ulgudes lõi ta timukat kokkuaheldatud kätega.

Hurbal polnud asjata aastaid võitluskunstidega tegelnud. Ta teadis suurepäraselt, et gnoom vastab kirveobadusega. Kuid see ei tabanud inimese rinda. Ei, isegi mitte nägu või käsi. Vang oli põlvili laskunud. Raudus käed olid pea kohale tõstetud, nii et juba langemist alustanud kirves pidi minema Hurbali vasakust käest paremale, paremast vasakule. Ehk siis täpselt ahelate pihta.

Raske teras tabas ja killustas metalli peaaegu kildudeks. Vaid mõne millimeetri paksune ahelajäänus tuhises seikleja pea poole, surmatoov kirves kannul.

Sekundi murdosa vältel pööras mees end tahapoole, nii et surmarelv põrandasse raksahtas. Üksainus jalahoop gnoomile kubemesse. Too ulgus kui tapetav härg ja laskis kirve käest. Puuri poole tormas hellebardide ja odadega viieliikmeline vahtkond. Aega ei tohtinud kaotada. Ainus kirvehoop ja timukas lebas surnult ta ees. Malelauast tabatud vastane halises kusagil nurgas. Mees võttis laiba vöölt puurivõtmed ja kukutas need keset põrandat, väljapoole valvurite käeulatust.

Vahtkond oli viie meetri kaugusel, kuid neil polnud laskerelvi, millega puurivarbade vahele peitunud mässajat tabada. Raudtrellidesse torgatud odad oleks ta kirvega kerge vaevaga purustanud. Ohvitser saatis kulleri vibukütte kutsuma.

Siis sai šokeeritud publiku silme all teoks kohutav lihunikutöö, mis ei kannata trükivalgust. Ajaks, mil ähmis vibukütid kohale jõudsid, oli deemonlik gladiaator surnult ta oma kirvega südame välja raiunud. Pistnud verest nõretava organi põue, valmistus ta vastasele vastu astuma. Kogu laibarüvetuse aja oli nurkatõmbunud kaasgladiaator seosetult soigunud.

Kaheksa vibukütti mõõknoaga relvastatud ohvitseri juhtimisel olid jõudnud areeni serva. Puurile lähenemiseks ega publiku evakueerimiseks polnud aega, lasta tuli kohe. Hõbekiivrites ja nahktuunikates gnoomsõdalased sihtisid üle paanikas inimeste peade, püüdes vältida süütuid ohvreid.

Vahepeal oli Hurbal puuriukse lahti teinud. Ta kargas oma väikesest vanglast välja, tõmmates kolme meetri kõrgusel puitalusel trooniva kahesajakilose teraskarkassi endaga kaasa. See oli sihilik ja vägagi riskantne tegu, viimane seetõttu, et puur võinuks ta lömastada. Kuid nüüd põikles ta järsult vasakule ja ohtlik objekt veeres pallina rahva suunas, kelle paanika seeläbi vaid kasvas. Sõdurid püüdsid lasta gladiaatorit, kes peitis ennast paari ähmis gnoomi selja taha. Kohe voolas ka pealtvaatajate veri. Kurnatusest, jooksust ja raske kirve kandmisest lõõtsutades tormas Hurbal väljapääsu poole. Käsirelvadega sõdurid olid jäägrite saabudes lahkunud ja vibudest polnud rahvamassis mingit kasu, niisiis käskis ohvitser alluvatel laskmise lõpetada ning tormas mässajale kallale. Kirves läbis mõõknoa nagu kuum nuga või, seejärel vajus gnoom tapetult põrandale. Hurbal tormas vasakpoolse seina äärde hoidudes areenilt minema.

Põgenik kohtas mitmesajameetrise jooksu kestel vaid paari relvitut gnoomi, kes ta eest karjudes põgenesid. Erilist ajujahti polnud talle küll korraldatud, tõenäoliselt kulutati kõik ressursid areenil puhkenud kaose likvideermiseks.

Leidnud lõpuks mustavas kiviseinas esimese puu-ukse, lõi ta selle kirvega sisse. Käik avanes kloaaki ja oli tõenäoliselt mõeldud santehnikutele. End läbi augu libistanud, asus ta turnima paari detsimeetri laiusel raudtorul, all sajad meetrid tühjust.

Hetkeks, mil päike taas ta pealage puudutas, oli seikleja maa all veetnud küllap palju tunde. Nähes lõpuks viie meetri kõrgusel kloaagilaes kivi asemel liiva, oli ta üles roninud ja end sellest läbi raiunud. Nüüd lamas ta lõõtsutades keset kõrbet.

Mees oli maas lebanud pool tundi ja tal oli talumatu janu. Taamal kõndis valges burnuses kitsekarjus -- või oli see miraaž? Ei, kostis loomi hõikuv leelotav hääl, mis kõneles standartkeelt barbaarse aktsendiga. Ehk võis talt vett küsida?

Karjane oli kuuekümneaastane lahke hallihabemeline mees, kes andis hädalisele tasuta vett ja koguni tükikese kitsejuustu maisileivaga. Pakutud tükikesest gnoomisüdamest ta keeldus.

«Milleks? Kui ma suren ja jumalad nii soovivad, siis olgu ma surnud!»

Niisiis võis ta gnoomisüdame aadlisuguvõsale kätte viia. Vanad saagad pajatasid, et analoogne reliikvia võis kuni aastavanuse laiba täielikult elustada, kuid skeleti või muumia vaid päevaks-paariks ellu äratada. Ühest südamest pidi jätkuma mitmele inimesele, niisiis tuli kõigepealt üles otsida noore aadliku kalm.

Hoolimata eesootava teekonna pikkusest ja raskusest oli Hurbalil harukordselt kerge ning rõõmus meeleolu. Ta oli teinud kangelastegusid, mida skaldid mäletavad veel sajandeid, kui mitte millenniume pärast seikleja surma.

Kuldkollane kõrbeliiv rullus ta ees lahti kui põnev, paljulubav elutee, mida valgustas sangarluse sinine taevavõlv.

Tartu, 30.05.-04.06.2001.