20.04.2002 |
Maria Perner
Võõra silma läbi |
Arvustused |
Lagunegu tee mu sammude taga.
Olgu tuul sind pilbasteks rüüstamas,
põletagu päike su fassaadid,
uputagu ränk vihm su põllud.
Ja et me eal enam ei kohtuks,
löögu sind saatan
puruks oma rusika jõuga.
Rada oli lihtsalt jõle. Kaks sügavat
rattaroobast ja nende vahel kitsas umbrohuriba. Moodustis
lirtsus öise vihma järel porist ning suundus
allamäge. Ideaalsed tingimused kukulinnustuda. Leedal ja
Sellal, ehkki seljakottide all küürus ning
jalgsimatkast väsinud, oli õnnestunud senini
püsti jääda. Bussipeatusest lahutas neid juba
kolm kilomeetrit kõndimist mööda suure
porikonsentratsiooniga metsavaheteid. «Mööda
vasakpoolset rada veidi maad allamäge ja oletegi
kohal.» See «veidi maad» kõrge okasmetsa
vahel venis aina pikemaks ja mudasemaks. Sihtmärgiks oleva
Vihapalu hooned ei tahtnud kuidagi paistma hakata.
«Siin ei olegi mingit küla,» kaebas Leeda.
Oleme ses kolkas täiesti eksinud.»
Võõras olukord seni üksluiselt kulgenud elus
ajas tüdrukule hirmu naha vahele. Ta ei olnud nii
optimistlikult seiklusaldis kui ettevõtmist jagav Sella
kes vilistas oiviklikkusele ja rahvaluule eksamil
läbikukkumisele. Samuti järeleksamiks saadud
ülesandele, mida nad nüüd koos täitma
siirdusid. Selleni viinud asjaolude meenumine pani Leeda taas
protesteerima:
«Sina ju võisid end õhtul enne eksamit
õppimise asemel Monastõrkast täis juua. Sa ei
hooli millestki. Aga et sa minu topsikaaslaseks keelitasid, ei
andesta ma sulle kunagi! Tead, kuidas ma end pärast tundsin
-- pohmakas ja läbipõrumine
üheskoos?»
Kaeba, lapsuke, kanna pattu, kullake, kohisesid
ükskõiksed männiladvad. Sella naeris talle
süüdistuste peale näkku.
«Nutad nohikumainet taga või? Kuhu küll
luigeke valged suled kaotas?» Ta ei olnud õel.
Lootusetult sinisilmne ainult. «Mõtle heale
küljele. Oleksime me niisuguse ekstreempuhkuse otsa
komistanud, kui Pais ei oleks meile seda uurimust tehe andnud?
Veidi inimestega lobamist -- järeleksam missugune!
Iga kell parem kui ühikas praadida ja kolmekümmet
piletit tuupida. Selge õnn, et professoritädi
ootasid Pariis ja Veneetsia.»
Kui armas Paisust, et ta kahe läbikukkunu pärast
oma reisi ära ei jätnud! Leeda tegi grimassi.
Sella lähenes kõigele lahmiva avantürismiga,
samas kui tema ei oleks üksinda suutnud paberkotistki
välja ronida. Järeleksamiks uurimustöö
Vihapalu küla elanike argimütoloogiast --
teeme ära! Pagendus tundmatus kolkas -- lahe
seiklus! Kahe peale antud töö tähendab seda, et
Leeda kirjutab ja Sella seikleb. Tööjaotus, mida Leeda
toanaabrit tundes ette nägi.
«Nojah,» nõustus ta vastumeelselt Sella
viimse väitega. «Kena, et ta meile... folkloorse
puhkusereisi korraldas. Kuule, mida me seal külas
õieti välja nuuskima peame? Mu pea valutas ikka
veel, kui ta sest rääkis.»
Sella kergitas kulmu. «Sina küsid
minult, mitte vastupidi? Mis tudeng sa oled, kui pea
tilkagi ei kanna? Muidu usin nagu rosin, aga pisike
veinisõõm keerab aju uppi! Sa vajad
kriisiennetavat treeningut, kullake.»
«Miks see sind ei aidanud?» nähvas Leeda.
«Muretsesin kogu aeg, kuidas sina harjumatus
olukorras hakkama saad!» kihistas Sella. Oo, kui talumatu
ta olla võis! Ärritav isegi «muretsevana».
«Ee... Pais kõneles midagi suletusest ja
müütidest. Sellest, mida inimesed alateadvuses
kannavad ja tegudes või kõnes sageli enda teadmata
väljendavad. Peame Vihapalu mikrokosmose lahti
mõtestama, et seda lõpuks enam läbi
võõra silma ei näeks... mõistma, miks
elanikud on just selle küla endile koduks valinud. Noh, et
mis juhib inimeste käitumist linnakultuuri mõjualast
suhteliselt eemal asuvad kohas. Mingi taoline jama.»
«Õigus jah,» üritas Leeda ajurakke
pingutada. «Peab ta meid mingiteks psühholoogideks
või antropoloogideks? Tema järgi oleks Vihapalu
otsekui džunglihõim, mida me avastama siirdume. See
ei ole ju nii eraldatud, kui suur maantee vaid mõne
kilomeetri kaugusel asub.»
«Kas sina ei olegi sest metsa mööda
trampimisest väsinud?» imestas Sella. «Mul on
igatahes tunne, nagu oleks ma juba päev läbi... Ah sa
raks, vaata! Mingid hütid paistavad. See koht on ikkagi
olemas.»
«Pais ütles ju, et oli nädal tagasi
külavanemale helistanud ja meie tulekust teatanud. Noh, et
külas pinda ette valmistataks. Seal liigub keegi. Arvasin
juba, et leiame eest ainult tühja tanuma ja suletud
uksed.»
«Mispärast siis koju kätte sammuvat
värsket liha karta? Vean kihla, et ülejäänud
seavad praegu suurt katelt üles ja tol mammil on käsk
põrsakesed õigesse kohta toimetada.» Sella
väänas suud, nagu lutsiks konti. Neiud sammusid
vahepeal tasandunud teed mööda külla.
Vihapalu distantsi muust maailmast ei saanud vaid
kilomeetrites mõõta. Küla asus madalas
orupõhjas, mida ümbritsesid tiheda metsaga kaetud
nõlvakud. Ebamugav rada, mida mööda Leeda ja
Sella olid laskunud, täitis ainsa füüsilise
ühendustee ülesannet. Nagu tüdrukud varsti
mõistsid, ei kasutatud seda kuigi palju. Siinsed inimesed
eelistasid välise maailmaga mitte suhelda, kui see neil
vähegi võimalik oli. Vihapalu oli väike,
tõrges ja endassetõmbunud. Külla sisenedes ja
esimest kahte maja lähemalt silmitsedes mõtlesid nii
Leeda kui Sella, et on sattunud ajas määramatu hulk
aastaid tagasi. Mõlemad elumajad, kooruva luitunud
värviga kaetud kipakad puuehitised, olid otsekui
lammutamise ootel kartlikult kössi tõmbunud. Neid
ümbritsesid veelgi rohkem raugastunud, vihmast halliks
pekstud kuurid ja madalad kanakuudid, mis igasuguse loogika
kohaselt ei oleks kaagutajaid isegi jalutu rebase eest kaitsnud.
Aedades algasid juurviljapeenrad segiläbi metsikute
lillepuhmastega otse verandaakende alt ja võtsid
ebakorrapäraste lapikestena endi alla enam-vähem kogu
hoovi. Siin-seal kasvasid igerikud viljapuud näisid
sajandivanustena. Looduslikku vanakraamiturgu elustasid paar
jultunult kapsavagudes siblivat kana. Naine, keda tüdrukud
olid parempoolse maja hoovis silmanud, jättis pesu
nöörile riputamise katki ning pöördus
ümber. Ta nõjatus parandamist vajavale
lattväravale ja ootas, kuni võõrad temaga
kohakuti jõudsid.
«Kas sa näe,» sõnas keskealine matsakas
emand, nöör pesupulkadega risti üle plekilise
kodukitli rinnaesise heidetud, tervituse asemel. «Ülol
oli ikka õigus, et meile uurijad tulevad. Ma olen ikka
arvand, et mitte üks linnainime tea Vihapalust tuhkagi ega
taha kah teada.»
«Tere,» naeratas Leeda sõbralikult.
«Tulime tõesti Vihapalu igapäevakultuuri
uurima. Õppejõud soovitas meile teie küla. Ta
ütles, et teie vaimuvara, nagu iga teisegi väikese
maakoha oma, vajab tingimata jäädvustamist.»
Sõnad «... Eesti kultuuripärandi huvides»
suutis Leeda veel alla neelata. Banaalne. Nemad kui
vaimuhiiglased ja küla vaid mikroobikogum katseklaasis.
Ene, kui külanaine jõudis midagi öelda,
küsis Sella kiiresti: «Oskate te meid külavanema
juurde juhatada? Me peame talle siiajõudmisest teada
andma.»
«Ega siin võõraid jah suuremat
käi,» nentis naine. Ta osutas küla poole.
«Minge aga teed mööda edasi, kuni jõuate
suure mõisamajani. Seal ta kantselei asub. Te ei saa
eksida.» Emand keeras selja ja pöördus oma linade
juurde tagasi, tegemata väljagi peenart
rüüstavatest kanadest. Tüdrukud, järsust
teejuhatusest segaduses, heitsid pilgu naabermaja inimtühja
õue. Sealgi nautisid sulelised ulasiblimist. Verandal
näis hetkeks vilksatavat lapsenägu, kuid hetk hiljem
kadus seegi. Pesuriputaja ei teinud neist enam välja.
Alistunult pöördusid Leeda ja Sella osutatud
suunas.
Halli esmamuljet ei elustanud teisedki tee ääres
paiknevad majad. Mitte varem kui nelikümmend aastat tagasi
püstitatud puutahukad, ümbritsetud umbes sama
vanadest, ümberkukkumisohus taradest, iga pere vahel
väheke umbrohtu kasvanud eikellegimaad -- kui
troostitult hall see kõik paistis! Isegi rohu roheline
ning lilleõite kollane või punane tundusid olevat
nähtamatu tolmuga kaetud ega säranud vahepeal
pilvedest läbi murdnud päikese käes. Elavaid
hingi, välja arvatud kõõrutavad kanad ja
treppidel tukkuvad pulstunud kassid, ei olnud näha.
Töötasid nad põllul või kusagil mujal?
Või varjasid end räpaste kardinate taga ja
silmitsesid läbi tuhmide aknaklaaside kaht
võõrast neidu, kes mööda tanumat
sammusid, imestunud pilk silmis? Ingellikult blond Leeda ja
punase sasipeaga Sella, mõlemad narmalistes teksastes ja
nappides särkides. Kahest hirvekesest koosnev
tsirkuserongkäik. «Ega siin võõraid
suuremat käi.» Võõrad kes kavatsevad
meilt ei-tea-mida küsida. Kindlasti midagi, millest
omadegagi ei räägita. Leeda heitis vilkspilgu ikka
veel vaikivale Sellale ja oletas, et samasugused mõtted
halli küla hallidest inimestest vaevavad tedagi. Tee tegi
järsu käänaku ja tüdrukute pilgule avanes
külakeskus, milleni neid oli juhatatud.
«Mõisamaja?» kogeles Sella. «Vaevalt
kaks korda suurem kui mõni neist hüttidest!
Missugune saks siin küll elada võis?»
Tagasihoidlik pruun kivimaja ei meenutanud tõepoolest
mõne kunagise paruni pesapaika. Vähemalt katelt ei
paistnud kusagil. Hooneesist lagedat platsi täiendas vaid
kivipink. Samas avanes uks ning trepile astus kõhetu,
veidi küürus mees. Tüdrukuid nähes langetas
ta käe süütamisvalmis sigaretiga, noogutas ja
tuli alla nende juurde.
«Tervist,» venitas ta käriseval
häälel. «Otsisite mind, jah? Te olete
siis...»
Tüdrukud tutvustasid end ning Ülo Linesk surus
mõlemal kätt, läitmata suits ikka veel vasaku
käe sõrmede vahel. Tüüpiline hiliskeskeas
maamees, mitte just üleliia viisakas ega suhtlemisaldis,
pani Sella külavanema mõttes paika. Kui
säärane venivillemlus küla eesotsas seisab,
missugused need teised veel on? Lagunevad majad, roostes masinad
ja hooldamata peenrad kõnelesid niigi selget keelt.
«... tulin teie professorile kui vanale kooliõele
lihtsalt vastu,» katkestas mehe loid hääl Sella
mõttelõnga. Nad istusid külavanema
töötoas veidi määrdunud seinte vahel,
ümberringi massiivsed, kriimulised
mööblitükid. Laual kõrguv veneaegne
kirjutusmasin pani punkti kontoriroti
õudusunenäole.
«Paisu-proua on hull igasugu müütide ja
pärimuste järele (neiud noogutasid äratundvalt),
aga neid Vihapalust otsides on ta veel segasem. Ütlen teile
ja ütlesin tallegi, et siit ei ole küll miskit
välja nuhkida.»
«Aga... ta andis meile ülesande,» sõnas
Leeda äsjakuuldust aru saamata. «Et me inimesi
küsitleksime ja välja selgitaksime...»
«Kulla tüdruk,» sekkus Linesk, hääl
väheke kärsitum. «Ega ma teid minema aja.
Käige ringi, rääkige rahvaga ja vaadake, mis te
kuulda saate. Mina nende eest ei räägi. Ei takista
kedagi. Siin jumalast mahajäetud kolkas ei ole lihtsalt
mingeid müüte ega värke. Elame nagu elame, teeme
tööd ja oleme rahul. Mis inimestel muud vaja. Saame
nende tänapäeva narruste ja uurijatetagi hakkama. Ja
kui Vihapalu ükskord kaob, kes meist enam puudust tunneb?
Mis on riik kaotanud? Vaevalt meist praegugi mõnes
naabermaakonnas teatakse. Ütlen seda lihtsalt selleks, et
te pärast siit pettunult minema ei läheks.»
Mitte just lubav algus. Sella proovis uuesti:
«Palun rääkige külast veidi
täpsemalt. Me ei jõudnud enne tulekut Vihapalust
just palju välja uurida...»
Olid need tüdrukud ikka visad. «Mida siin
rääkida... Kolmkümmend kaheksa elanikku,
kolmteist majapidamist. Enamus vanem rahvas. Peetakse maja,
haritakse põldu ja vaadatakse, kuidas hing sees
püsib. Kolm koolilast on, need käivad naabervallas
koolis. Varsti läinud nagu kõik need noored. Ega
teiegi siin eluaeg hallitada tahaks.»
Tüüpiline lugu. Veel üks vaikselt
hääbuv Eesti küla. Ja ometi matavad mõned
end siia, mõtlesid tüdrukud. Mispärast?
Mõistmiseks tuleb vist külas üles kasvada ja
vanaks saada.
Sellessamas majas asuv lage ruum, kuhu pääses
omaette välisuksest, sai tüdrukute peatuspaigaks.
Sisustuseks olid vaid paar kipakat tooli ja madratsipaksune
tolmukord põrandal. Ja Lineski näol oli ilme, nagu
esitleks ta presidendisviiti. Pais ei olnud kohalikke
majutustingimusi tutvustanud ja tüdrukutel oli kõik
telkimiseks vajalik kaasas. See vabastas nad Lineski pakutud
koitanud tekkidest ja igivanast keeduplaadist.
«Ma siis lähen,» lõpetas
külavanem, giidiülesandest selgelt tüdinud.
«Seadke end sisse. Kui midagi vaja, tulge küsige minu
või mu naise käest. Või eks te ise tea.
Küll hakkama saate.» Linesk siirdus oma kabinetti
lukustama. Varsti olid tüdrukud vaenuliklagedas majas
üksinda. Isegi Sella pilku sigines hetkeks
nõutust.
«Hale koht!» võttis meeleheiteks kehastunud
Leeda kõrgema tooni. «Tühja sest
järeleksamist, kaome siit! Meid koheldakse kui
kõntsa. See mees käskis meil samahästi otsa
ümber pöörata. Seletame Paisule, et...»
«Et eelistame eksmatti?» Sella püüdis
kõigele vaatamata tuju ülal hoida. «Võta
end kokku! Ootasid mullivanni ja orkestriga vastuvõttu
või? Pealegi,» muheles ta tagasihoidlikku tuba
silmitsedes, «mida vähem klantsi, seda ehedam elamus.
Pais kadestagu end Pariisis roheliseks.»
Leeda lükkas mõlemad aknad lahti, et mitte
tolmuhaisust lämbuda. Seinakapist tulid välja paar
räbaldunud kaltsu, mida põrandalapina kasutada.
«Läigib juba nagu meie ühikas,» itsitas
Sella peale kiiret kasimistööd. «Ega me siin
magama pea, paneme pärast telgi väljas
püsti.» Ta hakkas muretult seljakotti lahti pakkima.
Leeda võttis enda oma ette. Ükskõik, kas
sees või väljas, mõtles ta. Kogu
Vihapalu on tolmune. Lämmatava kihiga kaetud. Ja meie ei
suuda sellesse eales piiluauke kraapida.
Ometi pidid tüdrukud siirduma
tolmupühkimislahingusse. Relvadeks diktofon ja
käigupealt välja mõeldud küsimused,
vastasteks umbusk ning ettevaatlikkus.
Nende esimene «ohver», mõisa taga olevas
luitunudrohelises lobudikus elav naine, ilmutas mõlemat.
Kogu vestluse vältel ei vaadanud ta Sellale ega Leedale
näkku. Pilk verandatrepil mängivale lapsele
kinnistunud, vormisid ema huuled pikkamööda vastuseid.
«Mida siin rääkida?» oli tema lemmikfraas.
Ülejäänud sõnakillukesed vormisid visandi
noorest lesest, kelle kogu elu moodustasid viieaastane
tütar ning abikaasa vanaisale kuulunud vana maja.
«Kas te peate Vihapalu ideaalseks kohaks, kus last
üles kasvatada?» päris Leeda. «Looduslik
elukeskkond ja vabadus massikultuurist?»
«Kuhu meil siit minna?» ühmas ema,
jälgides tüdrukukese kaltsunukku silitavaid käsi.
«Kui ainult tema siit ei kaoks. Ei ta kao, niikaua kui tal
mina olen.»
«Aga kui ta hiljem linnas õppima hakkab?»
üritas Sella. Naise vaikimine väljendas lapse sellise
tuleviku võimatust.
«Otsekui oleks me ta plikat röövima
tulnud!» põlastas Sella poolihääli, kui
nad olid värava seljataha jätnud. «Maadam Bates!
Vaene tirts. Mina tema asemel paneks niipea putku, kui jooksmine
selge.»
«Kui sul on, kuhu põgeneda,» mõtles
Leeda. «Siis oled õnnelik. Mul ei ole. Ja ma ei
ole.»
Ja Vihapalult ei olnud midagi oodata. Tõsi, inimesed,
kelle verandatreppidest Sella ja Leeda üles
kõndisid, ei ajanud neid minema. Neile pakuti istet
-- lombakail taburettidel või kriimulistel
köögipinkidel. Kassettidele salvestus venivat,
krägisevakõlalist juttu. Isegi Vihapalu nooremad
asukad paistsid keelekrambi all kannatavat. Vähene
väljaöeldu ei olnud tegelikult sisutu. See kandis
endas külaelanike trööstitut olmet. Igavus
sünnitab igavust. Misjaoks siin midagi organiseerida,
kui kõik on üksluisusega harjunud ega tahagi sellest
vabaneda? Kui vaja, teeme tööd, kui ei ole vaja, ei
tee. Kuidas saab hinge tõmmata, kui jõudeajal
midagi vaimupingutavat teha? Oma asi, kui meil mõistus
roostetab. Teie omad jooksevad liigagi õlitatult. Parem
jooksutage neid kuski mujal. Meist eemal. Otseselt ei
öelnud seda keegi välja -- ei murelik ema ega
pikaldane külavanem, porgandivaost meetriseid maltsu
väljasikutav varateismeline ega lõngasasi meenutavat
sokki nõeluv vanaeit. Intervjueerijate tööd
kergendada ei suvatsenud neist igatahes ükski. Sõnu
lasti endil suust kiskuda, kuid need jäid fragmentideks.
Vajalik mosaiik tuli Sellal ja Leedal ise hiljem kokku
laduda.
«See on võimatu,» arvasid nad õhtul
kiirnuudleid süües. Leeda mõtles samal ajal, et
kui tudengipõlv kord läbi, ei võta ta seda
kibesoolast Kagu-Aasia taignaräsu enam eluilmas suu
sisse.
«Toterdavad haigetest kanapoegadest ja lapse kaugest
kooliteest, muud ei midagi. Mis argimüüte siit
välja sikutada?»
«Küsisid valesid küsimusi.»
«Kes sinu mokad kinni kleepis? Nii panemegi: Vihapalu
suurim argimüüt on see, et igasugu
võõrastele oma müütidest ei
räägita.»
«Tõsiselt.» Leeda juba haigutas.
Väsitav maaõhk. Psüühiliselt kurnav
päev. Ahistav ümbrus. Endiselt tolmulõhnaline
magamistuba. Nad olid liiga väsinud, et pimedas õues
telki üles panema hakata.
«Mõtle siis homseks välja teaduslikult
põhjendatud kvalitatiivne küsimustik. Meil veel
küll inimesi piinata.» Sella urgitses midagi
seljakotist ja kõndis ukseni. Sääseparv paiskus
sisse. Leeda üritas nägu magamiskotti peita.
Vereimejate ning mõni hetk hiljem temani hõljuva
maguskirbe vine eest.
«Sella, pane uks kinni! Ma ei talu seda tossu.»
«Olend rahulik,» tuli vastus. «Jää
tuttu. Tahad ehk ka mahvi?»
Leeda ei vastanud. Et kõik see ometi kaoks. Vaid uni
päästab, mitte mürgine rohi. Pilv, mida Leeda arg
vaist pelgas. Teadmata, kuidas ta mõnikord selle
hõljuva unustuse järele igatses. Söandaks ta
vaid samamoodi kui Sella.
*
Leedale saabus hommik alati liiga ruttu. Unehõlmas
veedetud aeg oli hinnaline, sest oli ainus, mis kuulus ainult
temale. Peale ärkamist juurdenäpistatud minutid teki
all lükkasid edasi välismaailmaga kontakteerumist.
Kullas kaalutud siseeksiil. Praegu üritati talt seda
röövida.
«Leeda! Päike on liig lahe, et seda maha
magada!» Tüütu äratuskell nimega Sella.
Vastik, mõtles Leeda eilset päeva meenutades.
Tänanegi tuleb veeta ses omadussõna «lahe»
välistavas kohas. Ja ei tea mitu ahistavat päeva veel.
Poolavatud ukse vahelt kostis Sella häält. Ta
kõneles kellegagi.
Kellega? Kas mõni neist segadusseajavaist
mühkamitest oli ise nende juurde tulnud? Kell üheksa
hommikul. Leeda ajas sääred kortsunud teksastesse.
Trepil istus Sella seltsis üks noormees.
«... ja siit uinuv luigeke tulebki!» kuulutas
punapäine tüdruk. «Meelis ja Leeda, öelge
ilusti tere hommikust.»
Ilus hommik küll. Päike väljas.
Sääsed kadunud. Poiss tundus täitsa normaalne.
Vähemalt Vihapalu kohta. Tõusis püsti, et
Leedale kätt anda. Tüdruk soovis, et oleks
jõudnud enne juukseid kammida.
«Meelis on külavanema poeg,» jätkas
Sella. «Ta juhtus siit mööda minema ja kuna ma
nii varane linnuke olen...»
Või juhtus pesast mööduma.
Tühjagi. Leeda ütles Meelisele impulsiivselt:
«Oh... Ma arvasin, et sa tulid ka siia külla midagi
uurima,» ning punastas otsekohe.
«Ei, ma elan siin,» sõnas Meelis. «Kust
sa selle võtsid?»
«Noh...» Leeda ei tahtnud pensionäridest
kolkahallide teooriaga välja tulla. Sella
«päästis» olukorra.
«Leedal on kahju, et me sind juba eile ei kohanud. Mul
ka muidugi. Leeda tahtis jalga lasta, kuid õnneks
päästsid meie puhkuse...»
«Miks sa seda rääkisid?» pahvatas Leeda
hiljem, segades klimpis putru. «Tundsin end nagu
poistehaige lollike.»
«Kas sa ei olegi...? Rahu, ma ei taha pudruta
jääda.» Sella krimpsutas kõrbemaitse peale
nina. «Või oleks sulle meeldinud ta vanaemaga
kalosside hinnatõusu arutada? Jõuame sinna.
Argimüütiline päev kutsub!»
Kutse oli valedele isikutele petlikult kutsujalt. Ei mingit
edenemist. Tuusti tolmus, pühi põrmu,
tütrekene, tuvikene, ei sa kuku kullasoonde, ep
väärtust vilksa varaaugust. Ükskõik, mida
Sella või Leeda ka ei küsinud, saadud vastustega ei
osanud nad midagi peale hakata.
«Noh, ära noruta,» lohutas Sella
pärastlõunal, mil Leeda alla vandus ja kuulutas, et
järelejäänud majade läbikäimine on
paljas ajaraiskamine, mis küünemustagi juurde ei anna.
«Kui me töö pealkirja muuta võime, on meil
kasutuskõlblikku ainest paksult. Näiteks teemal nagu
«Maaelanike tüüpvõtted uurijate
saboteerimiseks»» Kidakeelsusele olid lisandunud
mõned uksed, millel luuavars lingi alla toetatud.
Ees ootas tühi pärastlõuna.
«Võime ju Meelise üles otsida ja lindistuseks
mittemääratud teemat jätkata,» pani Sella
ette. Leeda häbenes ikka veel oma hommikust
keelevääratust. «Hiljem,» sõnas ta,
ja selgitas üllatunud Sellale: «Lähen jalutan
veidi metsas. Mu pea tuikab. Siin võib nähtavast ja
nähtamatust tolmust ära lämbuda.»
«Juba salakohting kokku lepitud?» ei saanud Sella
õrritamata jätta. «Siis pead küll
ihukaitsja kaasa võtma. Kes su õigele teele
juhatab, kui poisu järsku hundinaha sega tõmbab ja
sa põgenedes ära eksid, ah?»
Selles metsas andis eksida. Kõrged männid, iidsed
kuused ja krimpsus käbidest vaip samblal. Marjuliste
sissetallatud radu ei paistnud. Käivad nad üldse
metsas, mõtles Leeda. Puud ju lausa ukse ees. Ehk
kardavad metshaldjaid ja muid paharette? Vahest on nood
näljased. Ja meid ei hoiatanud keegi. Loogiline. Puhas
lõhn -- männid, sammal, kusagil tegutsevad
ning lakkamatult sündivad-surevad mutukad --
kõditas kopse. Kas see kõik ei taha oma elu elada?
Kohtleb meid, kahejalgseid, loodusest ärakistuid, kui
rüüstajaid, kes midagi loovutada ei taha?
«Ma olen väsinud,» teatas Sella. «Heidaks
mõne puu alla pikali? Sobib?» Ta osutas ühe
suure, teistest veidi eraldi seisva kuuse poole.
Sammal toetas väsinud selga, kuuseoksad muutsid
päikesevalguse mustriliseks. Lindude igikestev vidin ja
puulatvade kohin uinutas. Leeda sulges silmad ja litsus peopesad
samblasse, panemata tähele sõrmede vahel sebivaid
sipelgaid. Oleks ta varem teadnud, et niimoodi
lõõgastuda võib... Kadusid Sella ja
masendav Vihapalu, hajus Leeda endagi piiratus. Keegi teine
oleks nagu temasse asunud -- kerkides ülespoole
sestsamast maalapist, mille peal ta keha lebas, imbudes tasapisi
nahapooridesse, verre, närvidesse, hinge... Tulija haaras
Leeda vaimu oma väikeste, kuid sitkete pihkude vahele,
kägardas selle kokku ja heitis kuhugi nagu kasutu nutsaku.
Mis see kahtlemata oligi olnud... Nüüd ta tajus, mitte
ei näinud, luges mõtteid, selle asemel et kuulda
mõtleja huulte vahelt lipsavaid sõnalibardeid...
Ja temas kerkis mingi iha. Soov, millel puudus nimi. Kuid ta
pidi selle täide viima...
Leeda oli vist tukkuma jäänud. Teda äratas
külmavärin. Päike oli madalamal. Ja Sellat tema
kõrval ei olnud.
Ihukaitsja missugune. Kellegi teisega kõndides Leeda
tavaliselt teed meelde ei jätnud. Siia, hundid ja
kivialused rahvaluulekangelased, tulge ohvriloomast matti
võtma.
Sa ei ole ohver. See hääl kuulus kellelgi teisele.
Kes Leeda aju kasutas? Sa tead küll, kuidas koju minna.
Lihtsalt mine.
Leeda läks. Peagi hakkasid hallid kühmus katused
paistma.
«Tiina, kas sa koju ei tulegi?»
Leeda võpatas. Vana naise hääl. Peaaegu
metsaserval seisva hüti lävel seisis kuivetu moor,
käsi silmile varjuks seatud, ja vaatas otse tema poole.
«Tule siia, paha tüdruk! Kuhu sa õige joosta
kavatsed?»
Tiina? Veel üks liigse valvamise ohver? Vihatud olgu
lapsepõlv Vihapalus. Nõiamoori meenutav kuju
lävel ajas korraga Leedale judinad hinge. Ta kiirendas
sammu ja möödus majakesest. Perenaise hääl
tuli temani vaid mõne meetri kauguselt.
«Sa kuramuse kelmiplika, ei pääse sa kuhugi!
Ma saan väga vihaseks...»
Leeda peaaegu jooksis, hirm kurku nöörimas. Seisma
jäi ta alles ajutiseks koduks oleva kivihäärberi
tagaaias. Sella külitas lävel, teekruus käes.
«Kes sind taga ajas?» imestas ta. «Kohting
läks liig kuumaks, mis?»
«Ja kuhu sa kadusid?» kähvas Leeda vastu.
«Mis siis, kui ma oleks metsa ära eksinud?»
«Sattusidki hundi peale või...? Vaat kus poiss!
Sina aga julgesid ära joosta? Ei langenud sellesama kuuse
all hirmust kokku?»
«Peaaegu,» ohkas Leeda. Ta istus Sella
kõrvale ning vaatas talle pärani silmi otsa.
«Üks tädike hõikas oma lapselast...
Tiinat. Ta oli vihane, sest tüdruk oli end kuhugi peitnud.
Võib-olla tegi pahandust ja nüüd
värises.»
«Sadistid!» hüüatas Sella. «Nende
meelest tuleb vist lapsi käsist-jalust ahelais pidada, et
nood kogemata nina ei nokiks...»
«Nojah,» jätkas Leeda, «aga ta vaatas
otse mulle näkku, kui ma tast möödusin. Tundsin,
nagu... nagu oleksin midagi katki teinud või... oleks ei
tea kuhu jooksnud, et ainult mitte selle mao juurde
minna...» Tüdruk vakatas. «Mida ma ometi
räägin! Ma ei tunnegi teda ja...»
«Hellake, ega kõiki maailma odasid sinu pihta
loobita!» põlastas Sella. «Jäta
mõned teistele kinni püüda.»
Leeda lonkis tusaselt tuppa ja räntsatas madratsile.
Aga kui loobitakse? Kui mu maailmaks on jõle küla
ja mu kodu vastiku nõia juures, kes on siis odade
loogiliseks märklauaks?
Sa ei ole kaitsetu. Jälle see tundmatu
hääl. Haara kättemaksu kilp ja lennuta
kõik nooled tagasi. Kahekordselt. Nad ei pääse
selle eest, mis nad sulle teinud on.
Aga mida nad mulle tegid? Mida nad sulle tegid? Kes
sa oled?
Väike tüdruk seisis metsaserval. Sealsamas,
kust Leeda ummisjalu põgenenud oli. Räpased
blondjuuksed, võidunud kleidike ja sääsekuplais
jäsemed oleksid mõnd teist tirtsu näidanud
õnneliku lapsepõlve nautijana. Teda mitte. Lapse
säärtel ja reitel olevaid pikki punetavaid
vööte ei olnud kohe kindlasti putukad
põhjustanud. Keegi -- Leeda aimas, kes --
oli last julmalt peksnud. Tüdruku näol õhetasid
paar kuivamata pisarat. Leedat haarasid jälestus ja
kaastunne. Ta astus Tiina poole.
«Miks? Taevas küll, miks?» küsis Leeda
rohkem iseendalt kui lapselt.
Sest ta on kuri. Vanaema on juba vana ega jaksa minu eest
hoolitseda. Seepärast ta mind vihkabki. Et ma talle
koormaks olen. Ta vihkas ema, sest mul ei olnud isa. Ja kui ema
suri, tahtis vanaema, et ka mina oleksin surnud. Keegi siin ei
taha mind.
Ma vist saan sust aru, vastas Leeda. Täna ma
möödusin su vanaema majast ja ta otsis sind taga. Ta
paistis väga pahane. Kas sa olid vallatust teinud?
Ei, ei! karjatas Tiina, uued pisarad silmist purskamas.
Leeda võttis lapse ümbert kinni ja too surus
näo Leeda õla vastu, habisedes: Ma ei tee kunagi
pahandust. Püüan hea olla, lihtsalt sellepärast,
et ta mind ei lööks. Aga ta lööb ikka. Ma
kardan teda nii väga!
«Jah, jah, kullake, pomises Leeda. Tean, mida sa
tunned. Ma lausa haistsin kurjust, kui su vanaemast
möödusin. Sai laps aru, mida ta mõtles? Kas
sai? Tiina sõnad panid Leeda võpatama:
Muidugi sa tundsid. Ja sa tundsid valu. Sest sina oled
mina.
Ja lapsekeha muutus korraga jääkülmaks ja
hajus uduna Leeda käte vahelt minema, ja Leeda tundis
iseennast väga väiksena, ta tundis, kuidas
sääsekuplad sügelesid ja vitsavorbid pakitsesid,
täid kihasid ta juustes, kõht valutas
näljast... ja nii oli see olnud kaua, nii pidi see
jääma... kuni too julm naine, nime poolest tema
vanaema, sellel sündida laseb. Ja tema meeleheitest ning
valust mõnu tunneb. Valu ei kao seni, kuni too eit
maamunal elab, kuni ta Vihapalu mürgitab... Leeda silmist
voolasid Tiina pisarad... või olid need Leeda pisarad
Tiina silmist? Kes nuttis? Kes oli kes? Juba klammerdusid
vanaema luised sõrmed tüdruku õlgadesse,
raputasid teda, ja krigisev hääl korrutas:
«Jää vait, plika, jää
vait...!»
Leeda tõmbas sügavalt hinge ja vaatas üles.
Põrandal lebava taskulambi valgus näitas Sellat, kes
tema magamiskoti ees põlvitas ja ikka veel Leeda
õlgu kinni hoidis.
«Ometi ärkasid!» ütles punapea
kergendatult. «Sa vingusid nii, et seda oli vist
külassegi kuulda. Mida sa unes nägid?»
Leeda vilksatas kella vaadata. Pool kolm. Kaua see agoonia
kestnud oli?
«Ma ei tea isegi,» kostis ta Sella küsimuse
peale. «See oli nii imelik, aga nii tõene... Nagu
see vana naine, keda ma õhtul nägin, oleks oma
tütretütart peksnud, ja laps palus minult abi... Ma
tundsin end täitsa tema nahas...» Ja tunnen ikka
veel.
«Noh, kas hommikul tormad tüdruku eest paluma ning
Lineskile kaebama...? Sul on kohe selline nägu peas! Kuule,
see oli vaid uni! Kui ei olnudki, mis sa ikka teha saad?
Väike küla, niikuinii kõik teavad kõike.
Ajagu siis oma asju. Mõnesse neist ei tasu meil oma nina
toppida.» Sella pöördus kõrvale ja nuuskas
nina. Nohu suvel? Leeda märkas sõbratari punaseid
silmaääri ja tursunud lauge. Mitte unest...
«Mis sind öösel nutma paneb?» küsis
Leeda järsult. «Kas kanep sai otsa?»
Sella turtsus ja pöördus kõrvale.
«Või nägid ka luupainajat? Räägi
ometi! Mis ajast sina veel salatsed?»
«Ju nägingi,» tunnistas Sella vastumeelselt.
Alati päikeseline tüdruk vihkas kurvana tabatud saada.
«Pagan võtaks, peaaegu sedasama mis
sinagi...»
Ka Sella oli väikest tüdrukut lohutanud. Kuid see
laps oli matsakas, pruunide lühikeste juustega ning Sella
tajus tema nime -- Marje. «Vii mind ära,»
nuutsus tüdruk end Sella vastu surudes. «Ära
jäta mind vennaga üksinda, ma ei taha temaga
mängida... ta teeb mulle haiget.»
«Sain aru, mida plika mõtles,» jätkas
Sella vihaselt. «Mida vend temaga tegi. Teised läksid
põllule tööle ja jätsid venna Marjet
hoidma. Nad ei oleks uskunud, kui tüdruk oleks midagi
kaevanud. Kui ta oleks julgenud. Vend ütles alati, et
õde oli paha olnud, ja kui ta endaga seda asja teha ei
lase, räägib ta isale ära ja isa annab Marjele
vitsa... Sellele poisile oleks vitsastki vähe! Mingu
puskigu metsas oksaauke, kui sihuke kihu peal!»
«Aga see oli vaid unenägu,» sõnas
Leeda. «Seda sa mulle ütlesid. Kes nüüd on
valmis õnnetuid päästma jooksma?»
«Ah kurat...» Sella peaaegu sülgas. «Ma
tundsin samas, mida see tirts adus, tundsin tema hirmu
sõna otseses mõttes.» Leeda noogutas
äratundvalt. Ta oli ikka veel hirmuhigiga kaetud.
Sella lõi käe otsaesisele. «Misasja me siin
judiseme! Oleksin pidanud kohe...» Praktiline meel juba
tagasi. Tüüpiline, mõtles Leeda, nähes,
mille teine oli pihku kahmanud. Uus rahustumislektüür
Sella moodi?
«Magama,» teatas Leeda hetk hiljem ning heitis
külaelanike nimekirja käest. «Paganama segased
luupainajad. Ei ela siin külas ühtegi Tiinat ega
Marjet.»
*
Olid need siis tondid? mõtles Leeda
järgmiselgi hommikul. Ma ju kuulsin selgelt, kuidas see
eit Tiinat hüüdis. Või nägin juba siis
und? Oleks vaid kogu Vihapalu unenägu ja ärkaks ma
juba üles...
Veel küsitlemist. Selma, külavanem Lineski
ämm ja Meelise vanaema. Eideke tundus abivalmim ja jutukam
enamikust vihapalulastest.
«Kas teil sest jutust küll mingit kasu on,»
kahtles ta ise, kui kassett oli juba peaaegu täis.
Tüdrukute kindlasõnalise kinnituse peale (vana Selma
kaalus tegelikult üles kõik oma kaaskogukondlased)
küsis eideke: «Aga kas ma vaesest Tiiust
rääkisin?»
Tiiust? Ei. Kes too on?
«Ta oli,» ohkas Selma. «Aastaid, aastaid
tagasi... siis, kui veel mõisad olid ja meiegi omas saks
elas. Ega mindki tollal olnud, aga nõnda ma seda lugu
kuulsin. (Sella pistis kähku uue kasseti diktofoni). Tiiu
oli tavaline talutüdruk, käis mõisas tegu
tegemas. Ei tea miks, aga saksa silm jäi temale pidama.
Ülendas Tiiu toatüdrukuks, tegi talle kingitusi. Ega
ta kõike niisama teinud, aga kui Tiiu mõistis, mis
tasu temalt oodatakse, lõi tüdruk kartma ja hakkas
vastu. Puikles tükk aega, kuni... Tüdruk kadus
ükskord, ja kui ta metsast leiti, nägi täitsa
õudne välja. Käed-jalad maha raiutud, jumal
teab, mis talle õigupoolest surma tõi. Ainult kere
seal oligi. Jäsemed olid metselajad minema vedanud ehk tegi
mõisasaks nendega midagi. (Vana naine judises
meelepahast). Oli siin saksa käsi üldse mängus,
jumal seda teab! Teda ju tüdruku juurest kirvega ei
tabatud. Ja kes tollal orja elust hoolis? Kes
mõisahärrat süüdistada julges? Tiiu maeti
suure leina ja halaga maha, aga rahu vaene tüdruk ei
saanud.» Selma vakatas.
«Mis siis juhtus?» päris Leeda.
«No eks ta tahtis terveks saada. Olevat mõnikord
köntidel mööda metsa ja küla ringi
komberdanud, oma kadunud ihuliikmeid otsinud. Mõnel
olevat süda haledaks läinud, visanud seakonte ukse
taha, et kooljas neid tülitama ei tuleks. Sai ta neist abi,
kes teab... hommikuks olid kondid alati kadunud. (Külapenid
on ikka näljased, mõtles Sella). Mida aeg edasi,
seda harvemini õnnetu koolja peale mõeldi, ju ta
lõpuks loobus. Või ei tahetud enam vurriluid
raisata ja lapsi hirmutada. Pimedas välja minna igatahes ei
söandatud, metsaski käidi vaid äärmise
tarviduse korral. Ja seda praegugi, kuigi vaevalt keegi enam
vaesest Tiiust mõtleb...»
Ah seepärast siis, järeldas Leeda jalgradadeta
metsa meenutades. Naeruväärne alateadvus. Ometi lipsas
tal suust: «Me käisime eile metsas. Seal ei olnud
üldse mitte kurjaendeline...» Õhtu hilisem
käik pani ta vakatama.
Selma vaatas tüdrukuid tähelepanelikult.
«Muidugi, ega seal kohe surma saa. Teie tulite tagasi. Aga
näe, mõned ei tulnud. Meie Marje ka
mitte...»
Marje?
«Mu lapselaps,» ohkas vanamemm. «Meelise
õde. Lapsed, rumalad, mängisid metsas peitust, ega
neid keelud peata... Ja Marjeke peitis end liiga kaugele
ära. Meelis ei julgenud üksi minna teda padrikust
otsima ja mehed said alles õhtul välja minna.
Asjata. Kui kaugele üks pisike tüdruk omal jalal ikka
minna jaksas... Ja kui õnnetu Meelis oli! Muudkui kordas,
et kõik tema süü... et ta kohe õde
otsima ei läinud. Mida üks poisike suure metsa vastu
sai.»
Ja kodukäija vastu, kes õekese tükkideks
rebis, nagu teda ennast oli kunagi tükeldatud.
Täismäng.
«Ütle ometi, et me ei ela järjekordses
«Halloweenis» või «Karjes»!»
anus Leeda, kui nad olid lahkunud. «Kinnita, et me ei ole
mingid halva õnnega teismelised, kes uudishimu ja
saatusepöörete tõttu satuvad jälkuste
märklauaks ega sure enne maksimaalseid vintsutusi! See ei
saa tõeline olla...»
«Ehmusid vanamemme tolmusest tondiloost?» Sella
naeris, kuid ta silmad olid tõsised. «Hea küll,
siin on vaid üks armetu küla ja see ei ole
püstitatud Lollivuudi võtteplatsile, meie
jätame need dekoratsioonid varsti igaveseks maha... ja
ära muretse, nende kuradima tiiniõudukate kangelanna
jääb alati ellu.»
«Kumb meist?» küsis Leeda instinktiivselt ja
puhkes oma reageeringu peale naerma. Sella loomulikult liitus
temaga. Naeruhoo ajal mõtles Leeda: «Pean Meelisega
rääkima.» Sella peas kisendas meeleheitlik
hääl: «Hoia sest poisist eemale!» Kelle
hääl? Kas luupainaja kestis ikka veel? Oli unest
saanud ärkvelolek?
«Vähemalt on meil nüüd Paisule maiuspala
olemas,» pigistas Sella välja. Kuidas elada, kui mingi
hirm on su peast endale pesa teinud? Sa ei ole varem hirmu
tundnud. Nüüd vegeteerib ta sinus. Ta ei ole
võõrkeha. Ta hakkab sinuks saama.
«Ehk kuuleme veel midagi,» jätkas Sella
reipalt. «Näiteks Tiina vanaemalt.»
Leeda tardus paigale. «Ei! Sinna ma ei lähe!»
Kui lähengi, siis ainult... ainult kätte maksma.
«Miks siis mitte? Võib-olla nuhtleb ta praegu
Tiinat ja sina lased tal seda teha?»
«Eile sa ütlesid, et mingit Tiinat ei olegi.»
Veel hullem, kui ta on. Minu sees. Kui mina olen tema.
«Ja sina kuulsid, kuidas mutt teda huikas. Pilves sa ei
olnud. Minu pilv on ammu lahtunud. Tule, Leeda, vaatame asja
üle. Praegune pilv on liig hämar, et tõsi
olla.»
Eit istus verandatrepil ja suunas oma pilgu neile niipea, kui
tüdrukud vaatevälja ilmusid. See tähendab, ta
jõllitas Leedat. Otsekui oleks ta tüdrukut eelmisest
õhtust saadik oodanud. Sa ei pääse, paha laps.
Ma ei pea sind taga ajama. Hüpnotiseerin sind kaugelt oma
pilguga, nii et sa tuled nagu kuulekas rotipoeg, ja ma saan su
kanna all laiaks litsuda.
«Tere!» ütles Sella heatujuliselt, panemata
tähele Leeda tardunud näoilmet. «Me tulime
selleks, et...» Ta jäi vait. Vana naine ignoreeris
teda. Kortsuline, sisselangenud põskedega karm nägu
oli Leeda poole pööratud. Ja Leeda ei olnud enam
Leeda, vaid alandlik, hirmunud laps, kes hüüatas peene
häälega:
«Ma ei ole midagi teinud, vanaema! Miks sa kogu aeg nii
kuri oled?»
«Ah mina olen kuri?» kisendas moor ning kargas
püsti. Käed puusa löödud ja jalad harkis,
seisis ta seal kui kõigi ennemuistsete juttude kurja
võõrasema kehastus. Leeda, lihaks saanud vaeslaps,
seisis, õlad kössis, pisarad lõuaotsalt alla
tilkumas. «Olen vana nõid, jah? Kes su eest,
tänamatu pasavasikas, hoolitseks, kui mind ei oleks? Kes
sulle süüa annaks ja su hilpe kasiks? Tasuks
jätad oma kannid vedelema ja mina murdku nende otsas enda
vanad kondid! Niipalju sa mind austadki! Jätad veel oma
nukud põrandale, ah? Vaata, mis ma nendega teen!»
Eit tõstis suure kaltsunuku õhku ja rebis selle
niigi räbaldunud pea otsast.
Leeda karjatas, nagu oleks teda väänatud.
«Mamma!»
«Nüüd on mamma, jah?» kriiskas vanaema.
Nuku juuksesalgud jäid ta kondiste sõrmede vahele
rippuma ning lendasid trepile, hüljatud kere
kõrvale. «Kas jätad ta veel vedelema? Kas
jätad? Tule siia, või ma kisun ka sinu karvad
ükshaaval välja...!»
Leeda luksus krampides nagu hüsteeriline laps. Ta astus
sammu ettepoole. Sellasse, kes oli julma etendust
kõrvaltvaatajana jälginud, ilmus elu. Kähku
hüppas ta sõbratari teele, enne kui too oleks hulle
röövlinnuküüniste haardeulatusse
jõudnud. Sella pidi kogu jõudu rakendama, et
tahtetu Leeda ümber pöörata ning tuldud teed
tagasi vedada. «Tule ometi,» lõõtsutas
ta üle õla hirmunud pilke heites. Nõiamoor
seisis paigal, katkirebitud nukk jalge ees. Ta naeris
kriiskavat, ähvardavat naeru. «Sa tuled veel tagasi,
Tiina!» lendas eide suust kui sajatus.
«Pagana vaimuhaige,» kirus Sella, kui oli laagritoa
ukse haaki virutanud. «Selliseid tuleks kümne koodluku
taga hoida. Sind ka, Leeda. Mis sul hakkas?»
Eluvaim oli Leedasse enam-vähem tagasi jõudnud.
Ta külitas magamiskotil ja keerutas suhkruveekruusi pihkude
vahel. Osa kohkumust püsis ikka veel.
«Ma ei tea ju,» luksus ta. See, mida Leeda teadis,
ei kannatanud väljaütlemist. «Sella, lähme
siit ära, kuni veel elus oleme... Näed ju, et siin ei
anna mitte kui midagi teha.» Annab küll, kullake.
See, mida tegema pead, on sul ikka veel täide viimata. Sa
ei tohi enam araks lüüa. Ära lase tal endale
silma vaadata.
«Kui sa nii arvad,» ühmas Sella. «See
nende kolgaste häda on, et nad kõik on mingitviisi
hulle täis... Ja sind nakatatakse samuti, kui siia liig
kauaks jääd.»
Hilja juba. See asi valdab meid. Peagi ta tegutseb. Meie
enam mitte.
*
Õhtul istusid tüdrukud süngelt oma
magamiskottidel, julgemata üksteise poole vaadata. Keda nad
oleksid näinud? Leedat ja Sellat? Või Tiinat ja
Marjet? Omaenda mõtteid teise peas, isiklik meeleheide
kaaslase silmist peegeldumas? Vaikus muserdas. Surnud tolm
lämmatas. Leeda tegi lõpuks suu lahti.
«Sella... Oled sa kindel, et ei ole Vihapalus varem
viibinud?»
Kõnetatu vaatas üles. «Mida sa
mõtled?»
«Noh... Mäletad sa oma lapsepõlve? Tead
kindlalt, et su vanemad on su päris...»
Sella plahvatas. «Sa oled täitsa segaseks
läinud! Loe aga pealegi Kingi, vahi silmad
õudukatest punni, sest teistmoodi sa elada ei julge! Oled
sest rämpsust ajuvähi saanud või?
Nüüd ütled, et meie olemegi need kadunud
tüdrukud, kes mälu kaotanult kuskilt maanteelt
üles korjati ja uute nimedega uutele peredele anti? Et
oleme ränki mälestusi blokeerinud, aga nüüd,
pommiväljal, on nad lumepalliefektiga välja murdnud?
Ja me tahame oma piinajatele kätte maksta? Võta aga
pliiats, kribi kõik üles ja lenda Lollivuudi!
Löö uue kassatüki käsikiri mõne
tipprežissööri lauale, nõua endale paar
milli ja peaosa kah! Mina vahtima ei tule, kuidas sul linal
soolikaid välja kistakse. Saan niisamagi elatud.» Ta
jäi vait, kui Leeda püsti hüppas ja õue
tormas.
«Kuhu sa lähed?» küsis Sella ehmunult.
Leeda ei vastanud, ka kiirustas hämarusse, kus
ebamääraste sihtmärkidena helendasid mõned
aknaruudud.
Vedas. Meelis istus sealsamas verandal, kus ta vanaema oli
hommikul Vihapalu süngeid saladusi paljastanud. Noormees
veeretas tühja siidripudelit laua ühest servast teise,
kui Leeda trepile astus. Ta vaatas üllatunult
üles.
«Leeda... Sind ei oleks küll oodata
osanud!»
«Mul ei jäänud muud üle,» lausus
Leeda. Ta istus noormehe kõrvale ning põrnitses
keset lauda unustatud «Kissi» pudelit.
«Kas toon sulle juua?» küsis Meelis Leeda
pilku märgates.
«Ei, tänan. Tulin Sella pärast.»
«Hoopis nii?» imestas Meelis. «Kus ta siis ise
on? Ei, ega me teda taga igatse, kolm on juba suur seltskond,
mis?»
Sõnad, mida Leeda ei olnud üheltki poisilt kuulda
lootnud. Pidid need just sellises olukorras tulema? Leeda
alustas vapralt:
«Meelis, kas sa mäletad oma õde? Marjet?
Tegime hommikul su vanaemaga intervjuu. Ta rääkis
Marjest... ja Tiiust...»
«Ahjaa!» sai Meelis pihta. «Memm kiitles
pärast, et olite täitsa valgete nägudega minema
läinud. Kas Sella sai hirmust südameataki?»
«Mitte seepärast!» nähvas Leeda. Ta
vaatas poisile otse silma. «Kas vanaema teab,
mispärast Marje tegelikult minema jooksis? On tal aimu,
mida sa oma õega tegid, kui te kahekesi olite?»
Noormees oli rabatud. «Mida sa räägid? Mingi
segase...»
«Keegi läheb tõesti segaseks, kui sa
tõtt ei räägi!» Leeda ei hoolinud, kas
keegi kuulis ta kõrgenenud häält või
mitte. «Ehk oled unustanud või tahadki unustada.
Minu asi ei ole sind süüdistada. Kuule, ma ei tee
praegu mingit uurimust! Pean tõde teadma... Sella ja
iseenda pärast.» Marje ja Tiina meelerahu pärast,
sosistas mõistus.
Meelis vaikis ja põrnitses lauda. Leeda taipas.
«Nii et jah?»
«Nojah. Aga mis sest kõigest enam? Ja mis Sella
siia ikkagi puutub?»
Leeda tahtis kõike välja karjuda, kuulgu kogu
küla, pidagu teda segaseks või auru all olevaks, see
pidi neid tabama... Kuid ta vaid tõusis ja ütles
vaikselt:
«Tahtsin kindel olla, et olen ärkvel. Ei, ära
näpista mind. Head ööd.»
Tüdruk lahkus, jättes Meelise ammuli sui talle
järele vaatama, kuni pimedus Leeda kaugeneva blondi
juukselaka enesesse neelas.
Meelis aimas, et sel ööl ei tasu und oodata.
*
Leeda ei suutnud silmi avada ja tõde pilguga haarata.
Ta tundis niigi, kus ning millises olukorras ta oli. Teadis,
miks ta seal oli. Ent niikaua, kuni nägemismeel ei olnud
situatsioonist teadlik, võis ju teeselda, et see on
lihtsalt uni, eks ole? Et Leeda ei viibinud tegelikult hullu
vanamoori kipakas hütis; et ta ei olnud kinni seotud; et
Sella ei lebanud tema kõrval, käed-jalad niisamuti
köidikuis. Et mõrtsukvanaema ei hoidnud käes
teravat lauanuga. Ja et hütis ei viibinud rohkem inimesi
kui nemad kolm.
Kahjuks nii see kõik oli. Kaks tüdrukut olid
toanurka istuma pandud, nuga hööritav eit seisis otse
nende kõrval. Vangide ees oleval vabal
põrandalapikesel lebas palakasse mähitud piklik
komps. Ülejäänud kambrit täitsid vaikivad,
sünged vihapalulased. Inimesed, kelle saladusi nad
sinisilmselt välja meelitada olid üritanud.
Nüüd oli saladus nad kinni sidunud ja nurka heitnud
katlassepistmist ootama. Sähke, nuhkijad.
Ärajäänud tervitusest saab topeltvalus
lahkumispidu. Kaamera, mikrofon, võte.
«Täitsa kena mõte teil,» pigistas Leeda
välja nii rõõmsalt, kui ta paistes huuled
lubasid. «Inimsööjastiilis
üllatushüvastijätt. Kes see ajugeenius meie
mõtteid luges?» Neiu tabas Meelise pilgu ning
jäi vait. Noormees seisis suitsu kiskuva isa varjus ning
suunas pilgu lakke. Kas ta ei nautinudki etendust?
«Peomütsikesi ei olegi,» püüdis
Leeda sürreaalset ühenaisešketsi edasi viia. Miks
mitte? Uneulmas võis ükskõik mida teha.
«Kaunistusi ka mitte» -- veel üks pilk
mööda ruumi -- «mõne oksa oleks
ikka võinud metsast tuua... või luid eelmistest
söömingutest...»
«Sinu luid meil ongi vaja!» lõikas
nõiamoori krigisev hääl Leeda kõne
läbi. «Kaua Tiiu siis veel ootama peab?» Ja ta
rebis lahti põrandal lebavat kompsu katva palaka.
See oli luukere. Väheldane, naise oma. Luud olid
segiläbi, ent ometi võis näha käe- ning
jalalabade puudumist. Ei, ainult üks jalg oli puudu.
«See on sinu emalt, Tiina,» näitas vanaema
võidukalt. «Sa ju ei teadnud, et ta
rebasehammustusest mädanema läks ja tal jalg maha
võeti? Oma küla arst saagis.» Vanamees publiku
hulgas langetas pea, otsekui vastumeelselt noogutades.
«Noh, mul oli lihtsam ja vähem nüsimist,»
irvitas moor. «Niigi olin pidanud Tiiukese haua kaugest
surnuaiast üles otsima, kondid välja kaevama ja maja
alla kirstu peitma... Siin, oma kunagises kodumajas, peab ta
puhkama!»
«Sa vanas hütis kopitama läinud vana
hull,» kostis Leeda õla kõrvalt. Sellagi oli
toibunud. Vanaeit kuulis seda.
«Mida sina hullumisest tead, plika?» nähvas
ta. «Kas sinu vaarvanatädil raiuti käed-jalad
maha ja lasti tal verest tühjaks joosta? Sina ei ole koos
temaga sellist leina tundnud, et teeksid ükskõik
mida talle rahu toomiseks! Hüva, nüüd on aeg
käes. Tiiu saab täielikuks ja võib rahus
puhata.»
«Huvitav, tänu kellele?» porises Sella. Silme
ees välkuva terase reaalsus pani ta vaikima.
«Tänu sulle, Marje,» sisistas vanaeit talle
peaaegu näkku. «Ja ära ütle, et sina siia ei
puutu! Sinagi oled Vihapalust, ja eks ole üks kogukond
omavahel seotud ükskõik kui kaugete sidemetega? Noh,
tänu Tiinale muidugi ka.» Moor libistas noaga üle
tütarlapse blondide juuste ja kaksas järsku salgukese
maha. Leeda võpatas, kui kihar ta seotud kätele
kukkus. Ta tundis juba terast oma ihu lõhestamas...
Inimsummast kostis kärsitut nohinat ja tammumist.
«Ütlesin ju, et sa tuled tagasi, Tiina,»
jätkas vanamutt krägiseva, nautleva aeglusega.
«Mis hea pärast sa keset talve kodunt minema tormasid?
Oli sul lumehanges pehme magada? Kas kuusealune soojendas
piisavalt? Hundid olid näljased, Tiina. Liiga
näljased, et halastada. Tiiule ei heitnud keegi armu, kui
ta sellesama puu alla verest tühjaks jooksma jäeti.
Kuid Tiiu väärib pääsemist.
Järeltulijad peavad talle selle tooma.»
«Täielik psühh,» surus Sella
kangelaslikult läbi hammaste.
Tsähh! Murdosa hiljem pritsis veri mõlemad vangid
märjaks. Sella, unearter kaheks lõigatud, ei olnud
jõudnud isegi karjatada. Punane surnud pea vajus Leeda
õla najale, kes sellest õudsest koormast eemale
nihkuda püüdis.
Vanamoor kihistas. Külainimesed muutusid rahutuks. Kas
nad hakkasid transist ärkama? Meelis trügis
ettepoole.
«Kiirelt läks, ah?» märkis eit. «Kes
seda segadust oleks talunud, kui ma esmalt ta jalga oleks
nüsima hakanud? Teeks sinuga proovi, Tiina? Oled selle
rohkem kui ära teeninud.»
See teine Leeda peas lõi mässama. Tee seda, tee
seda, ka mina vajan rahu. Marje jäi hiljaks. Sina ei
tohi!
Kuidas, kui ma seotud olen?
«Las mina,» kõlas korraga Meelise
hääl. Otse Leeda pea kohalt. «Miks sa kogu
lõbu endale tahad jätta, muti?» Ja enne kui
Leeda või keegi teine reageerida jõudis, oli nuga
Meelise käes, Leeda köidikud läbi lõigatud
ja tüdruk jalule tõmmatud. Elutu Sella,
nüüd ilma toeta, vajus külili põrandale.
Vereloik laienes. Vanamoor, kelle püha üritus oli
katkestatud, kiunatas kohkunult. Teised jõllitasid
segaduses, teadmata, kas sekkuda või lasta saatusel oma
akord lõpuni mängida.
Nuga suruti Leeda pihku. Meelis hüüdis midagi
tütarlapse tuimi sõrmi noapea ümber kokku
pigistades, kuid sõnad ei jõudnud Leedani. Praegu
ei olnudki ta Leeda, ta oli Tiina, kes ei tahtnud enam ammugi
hea olla ja kelles kääris valu läbielatud
alanduste pärast. Nuga levitas jõudu, hajutas
tuimuse ja valu Tiina jäsemetest.
«Säh sulle rahu!» hüüdis ta, kui
tera vanaema südamesse tungis. «Sinu käed ja
jalad, mis Tiiu välja kaevasid ja mis mind piinasid, saagu
tema omadeks! Võtku oma rahu! See on nüüd minu
rahu...»
Krimpsus keha, nuga rinnas püsti, prantsatas tagurpidi
põrandale. Otse vanade kontide peale. Leedat ei huvitanud
äkitselt pealtvaatajarollist vabanenud ja ehmunult
ringisebivad inimesed. Külm lapsekäsi tegi ta
põsele pai, sosin «Hüvasti, Leeda!» kajas
kõrvus. Siis nihkus kõik fookusesse ja tuhmist
pirnist valgustatud haisev tuba sai ainsaks reaalsuseks. Selles
toas olid jahmunult Leedat silmitsevad inimesed, sajandivanune
skelett ja kaks veel sooja pussitatut. Üks neist oli Sella.
Ja teise oli Leeda tapnud. Tema, vaikne häbelik
tüdruk, oli mõrvar.
Jalad läksid nõrgaks. Meelise käed hoidsid
teda vereloiku prantsatamast. Leeda särk, teksased ja
käed olid juba niigi punaseid kleepuvaid plekke
täis.
«Ma... ei suuda,» ahmis tüdruk
õhku.
Meelis talutas ta inimeste vahelt õue. Trepil vajus
Leeda öökides põlvili.
«Mis nüüd saab?» lõi paanika temas
lõkkele, niipea kui kurgust enam kibehaput maomahla ei
tulnud. «Mind pannakse vangi! Keegi ei usuks seda juttu
Tiiust, Tiinast ja Marjest... Mispärast elavad ei
võiks lihtsalt elada ja surnud vakka
püsida?»
«Sest enne rahvaluule eksamit ei tasu Monastõrkat
juua,» vastas Meelis süngelt.
«Nii lihtne see tuum ongi?» Leeda tuiutas oma
veriseid sõrmi.
«See ka muidugi, et kui sa ilmtingimata metsas lesida
tahad, ära tee seda kuuse all, kus kunagi on kaks Vihapalu
tüdrukut õnnetu otsa leidnud. Õppisid ju, et
rahulolematud hinged ei lähe ära? Sinu ja Sella abil
said nad seda siiski teha...»
«Ja kuidas veel.» Kah olukord, mille üle
naljatada. Hea integreerumine, et kogukonda seestpoolt
näha, mitte enam võõra silma läbi.
Missugune kallis järeleksam.
«Oleks see vaid «Karje» või
«Halloween»,» pomises Leeda. «Siis ma
teaksin, et ei ole tõeline. Kui jube on tegelikult olemas
olla...»
«Õigus, kullake,» kinnitas Meelis. Ei mingit
turvalist Lollivuudi, kus kangelanna kõigi nugade kiuste
ellu jääb. Siin on Vihapalu. Ja meie ei saa oma
stsenaristi paari milliga kinni maksta.»
Leeda ei olnud märganud, mil Meelis oli jõudnud
noa vanamoori südamest välja tõmmata.
Nüüd ta nägi. Uksepraost uhkav valgus helgatas
verisel teral.
«Tiiu oleks su kauni käekese üle vägagi
õnnelik, Leeda.»
Tsähh!
|