17.04.2002 |
Robert E. Howard
Villefere’i metsas |
(In the Forest of Villefère)
Päike läks looja. Pikad varjud
näisid läbi metsa hiilivat. Ma märkasin
hilisuvise päeva saatuslikus loojanguvalguses rada, mis
lookles võimsate puude vahel metsasügavusse.
Võpatasin ja kiikasin kartlikult üle õla.
Miilid lahutasid mind eelmisest külast... miilid lahutasid
mind ka järgmisest.
Rajale astudes vaatasin vasakule ja paremale ning kohemaid
vaatasin ka seljataha. Ma seisatasin järsult ja haarasin
rapiiri järele, kui oksa praksumine andis märku
mõne väikese looma liikumisest. Kui see oli
loom?
Aga rada lookles vaid edasi ja minul tuli seda
mööda astuda, sest polnud tõesti mingit muud
teed.
Kõndides mõtlesin ma omaette: «Mu enda
mõtted teevad mulle karuteene, kui ma end ei jälgi.
Mis saab siin metsas olla, vaid loomad teevad siin
häält, hirved ja muud taolised? Päh, talumeeste
totakad pärimused!»
Ja nii ma läksingi ja hämarikust sai loojak.
Tähed lõid särama, vaid puude lehed sosisklesid
rauges tuules. Ning siis ma seisatasin järsult,
mõõk suisa kargas mulle kätte, sest eespool,
just teeraja käänaku taga, laulis keegi. Sõnu
ei suutnud ma eristada, aga häldus oli kummaline, suisa
metslaslik.
Jäin suure puu taha seisma, laup külma higiga
kaetud. Siis tuli ka laulja nähtavale, hämaruses
võis ähmaselt näha pikka, kõhna meest.
Kehitasin õlgu. Inimest ei tasunud mul karta.
Hüppasin teele ja tõstsin mõõga.
«Seisa!»
Ta ei paistnudki üllatuvat. «Ma palun, ole tolle
mõõgaga ettevaatlik, mu sõber,»
ütles ta.
Pisut häbistatult langetasin ma mõõga.
«Olen siin metsas esimest korda,» mainisin ma
vabandavalt. «Kuulsin jutte röövlitest. Ma
paluksin andestust. Kust läheb siin tee
Villefère'i?»
«Corbleu, te tulite sellest
mööda,» vastas ta. «Te oleks pidanud
natukese aja eest paremale pöörama. Lähen isegi
sinna. Kui teile mu seltskond vastumeelne pole, siis ma
saadaksin teid.»
Kõhklesin. Miks kippusin kõhklema?
«Ah, loomulikult. Minu nimi on de Montour, olen
Normandiast.»
«Ja mina olen Carolus le Loup.»
«Ei!» tõmbusin ma eemale.
Ta vaatas mind üllatunult.
«Vabandust,» ütlesin ma; «nimi on
kummaline. Kas loup mitte hunti ei
tähenda?»
«Meie suguvõsas on alati häid jahimehi
olnud,» vastas ta. Kätt ta ka ei andnud.
«Te ehk andestate mulle mu pealetükkivuse,»
ütlesin ma, kui kõrvuti mööda metsarada
tagasi läksime, «aga ma ei saanud pimeduses hästi
teie nägu näha.»
Mulle tundus, et ta naerab, kuigi mingit häält ta
ei teinud.
«Seal polegi eriti midagi näha,» vastas
ta.
Ma astusin talle ligemale ja hüppasin kohemaid eemale;
mu ihukarvad tõusid püsti.
«Mask!» hüüatasin ma. «Miks te maski
kannate, m'sieu?»
«See on tõotus,» seletas ta.
«Põgenedes koertekarja eest, tõotasin, et kui
pääsen, siis kannan mõne aja maski.»
«Koerte, m'sieu?»
«Huntide,» vastas ta kähku. «Ma
ütlesin huntide.»
Edasi kõndisime vaikides, kuid siis ütles mu
kaaslane: «Ma imestan, et te kõnnite öösel
neis metsades. On vähe inimesi, kes seda teed isegi
päeval käiksid.»
«Ma pean kiirelt piirini jõudma,» vastasin.
«Inglastega on leping alla kirjutatud ja Burgundia hertsog
peab sellest teada saama. Külarahvas püüdis mind
küll ümber veenda. Nad rääkisid, et... jutu
mõte oli, et üks hunt luusib selles
metsas.»
«Siin on rada, mis läheb Villefère'i
peale,» ütles ta ja osutas kitsale,
käänulisele rajale, mida ma polnud märganud, kui
ma siit varem mööda läksin. Rada kadus puude
vahele pimedusse. Võpatasin.
«Järsku soovite külla tagasi minna?»
«Ei!» hüüatasin ma. «Ei, ei soovi!
Juhatage mind.»
Rada oli sedavõrd kitsas, et meil tuli kõndida
teineteise kannul, võõras läks ees. Ma sain
teda hästi vaadelda. Ta oli pikk, hulga pikem, kui mina; ja
kõhn oli ning sooniline. Ta oli riietatud pisut
hispaaniapäraselt. Puusal rippus tal pikk rapiir.
Kõndis ta pikkade, kergete ja hääletute
sammudega.
Siis alustas ta juttu oma rännakutest ja seiklustest. Ta
rääkis paljudest maadest ja meredest ning paljudest
veidratest asjadest, mida ta näinud on. Nõnda
vesteldes läksime me üha sügavamale ja
sügavamale metsa.
Ma oletasin, et ta on prantslane, kuigi tal oli väga
kummaline aktsent, mis polnud ei prantsuse, ei hispaania, ei
inglise, ega üldse ühegi keele moodi, mida ma kunagi
kuulnud olin. Mõningad sõnad ütles ta
kummaliselt moonutatult, mõningaid ei öelnud ta
peaaegu üldse välja.
«Seda rada kasutatakse sageli, kas pole
nõnda?» pärisin ma.
«Jah, kuid vähesed,» vastas ta ja naeris
hääletult. Võpatasin taas. Oli hästi pime
ning vaid lehed sahisesid puulatvades.
«Põrguline luusib selles metsas,» mainisin
ma.
«Seda talumehed räägivad jah,» vastas ta,
«kuid ma olen selle risti-põiki läbi
käinud ja pole kunagi teda näinud.»
Siis hakkas ta rääkima veidratest
ööolenditest, samas tõusis ka kuu ning varjud
hakkasid piki puutüvesid hiilima. Ta vaatas kuu poole.
«Kiiremini!» ütles ta. «Me peame kohale
jõudma enne kui kuu seniiti jõuab.»
Kiirustasime piki rada edasi.
«Räägitakse,» sõnasin ma, «et
selles padrikus varitseb libahunt.»
«Kõik võib olla,» vastas ta, ning me
hakkasime seda küsimust arutama.
«Vanad naised räägivad,» ütles ta,
«et kui libahunt tapetakse hundina, siis on ta tapetud...
aga kui ta tapetakse inimesena, siis ta poolhing jälitab
tapjat igavesti. Kuid kiirustagem, kuu on peaaegu
seniidis.»
Jõudsime väiksele kuuvalgusega kaetud lagedale
ning võõras peatus.
«Puhkaks ehk pisut,» ütles ta.
«Ei, läheks parem edasi,» vaidlesin ma vastu;
«mulle ei meeldi see koht.»
Ta naeris hääletult. «Miks?» küsis
ta. «See on kena lagendik. Niisama hea, kui mõni
banketisaal ning ma olen siin palju kordi
pidusöömaaega pidanud. He, he, he! Vaata aga, ma
näitan sulle tantsu kah.» Ning ta hakkas ringiratast
karglema, aegajalt ajas ta pea kuklasse ning naeris
hääletult. Ma arvasin, et see mees on hull.
Sel ajal kui ta seda kummalist tantsu tantsis, vaatasin ma
pisut ringi. Rada ei läinudki üle lageda, vaid
lõppes lagendikul.
«Küllalt!» ütlesin ma, «meil tuleb
edasi minna. Kas te seda lehka ei tunne, rasket lehka, mis selle
lageda kohal lasub? Siin on huntide pelgupaik. Võib-olla
on nad meid juba sisse piiranud ning jälgivad meid juba
praegu.»
Võõras laskus käpukile, kargas siis mu
peast kõrgemale ning hakkas siis kummalise hiilivate
liigutustega mulle lähenema.
«Selle tantsu nimi on Hundi Tants,» sõnas
ta, ning selle peale tõusid mul ihukarvad püsti.
«Eemale!» Astusin sammu tagasi, sest ta hüppas
hirmuäratavalt kaikuva möirgega minu poole; ning kuigi
tal rippus vööl mõõk, ei haaranud ta
seda. Minu rapiir oli vaid poolenisti välja
tõmmatud, kui ta mu käsivarrest haaras ja mu pikali
paiskas. Haarasin ka ise temast ning maha kukkusime me koos.
Kiskusin käe vabaks ja tõmbasin tal maski eest.
Õudne karjatus pääses mu huulilt. Maski varjus
helkisid elaja silmad, valged kihvad sähvatasid kuuvalgel.
See nägu kuulus hundile.
Hetke pärast haaravad need kihvad mul kõrist.
Küüniselised käed rebisid mõõga mu
käest. Ma tagusin rusikatega seda kohutavat nägu, kuid
ta lõuad sulgusid mu õla ümber ning
küünised rebestasid kõri. Siis olin ma selili.
Maailm mu ümber hakkas tuhmuma. Kobasin pimesi enda
ümber. Mu sõrmed puutusid ja sulgusid seejärel
instinktiivselt mu enda varem kättesaamatu olnud pistoda
ümber. Haarasin pistoda käepidemest ja torkasin.
Hirmuäratav, pool-loomalik möire. Seejärel
tõusin ma vabanenuna jalule. Mu jalge ees lamas
libahunt.
Kummardusin, tõstsin pistoda, siis peatusin ja
vaatasin taevasse. Kuu oli peaaegu seniiti jõudnud.
Kui ma tapan olendi inimesena, siis painab ta hirmus vaim
mind igavesti. Istusin maha, et oodata. Olend vaatas
mind oma lõõmaval hundipilgul. Pikad soonilised
käed näisid kokku tõmbuvat, kõverduvat;
neist kasvasid karvad välja. Mind haaras selline
hirmuäratav hullus, et ma tõmbasin olendi
enda mõõga ja raiusin ta tükkideks.
Seejärel heitsin mõõga eemale ning
põgenesin.
Tõlkinud Jüri Kallas
(Avaldatud kokkuleppel kirjastusega Fantaasia)
|