01.04.2002 |
Kristjan Sander
Kivike |
N. linnakesse käis Müürisadamast vana buss
korra päevas.
Kogu sõidu ajal polnud päike end kordagi
näidanud ning iga kord, kui taevasse vaatasin,
võisin näha vaid hallide pilvelaamade piirjooni
nihkumas tugeva tuule tõukel, mitte kordagi aga ei
õnnestnunud mul olla tunnistajaks muutusele selle nukra
taeva värvides. Juba Müürisadamas olin
näinud, kuidas öö saabudes läks kõik
sujuvalt hämaramaks, kuni mind ümbritses pilkane
pimedus; hommik seevastu oli pikaldane tulema ning võttis
kaua aega, enne kui vaevumärgatavast hahetusest hall
päevavalgus sai. Praegu oli jälle õhtu ja siin-
seal surus udu ennast vahel vastu bussi aknaid, et mõne
hetke pärast taas taanduda. Maastik ei pakkunud mingit
toitu meelele -- pigem vastupidi, tundus, et alati
muutumatuna püsiv panoraam imes minust pikkamööda
välja kogu erksuse ja vaimujõu. Püüdsin
magama jääda, kuid see ei õnnestunud, selle
asemel jõllitasin aknast välja ja ostsin pilguga
inimeste eluasemeid. Üksildasi lagendikke, mida kattis
kanarbik ja mingid kidurad põõsad, piirasid
madalad kivised künkad, kaetud veel viletsama taimestikuga,
kui lagemaa. Seal, kus väikesed ojakesed voolasid
kummaliste mustade kividega kaetud sängides, oli taimkate
veidi lopsakam -- pajude harud tõusid vee
äärest, lastes oma pikil oksil võrast
veepinnani tagasi langeda ja katta selle oma mustjasroheliste
lehtedega, mida vesi allavoolu keerutas nagu tillukesi paate.
Korraks peatus buss ühe oja ääres mingi küla
teeristil kümneks minutiks ja ma ronisin välja ning
seisin rippuvate pajude alla veepiirile. Neil hetkil meenusid
mulle vanad kombed, mille kohaselt surnud pandi selili
lõkke kohal mustaks kõrvetatud paatidesse ning
lasti suuri jõgesid pidi allapoole; nagu mulle oli
kirjutatud, pidid iidsed tavad selles hüljatud maanurgas
ikka veel alles olema ja mulle tundus, et isegi juhul, kui
inimesed need hülgaks, elaksid need edasi looduses meie
ümber, selle trööstitu maastiku küngastes,
ojades ning taimestikus, oodates võimalust tagasi
pöörduda. Kas polnudki kunagi aastatuhandete eest
keegi minu kombel seisnud üha pimeneva taeva all ja
vaadanud, kuidas veevool musti pajulehti allapoole keerutas ning
selsamal hetkel teadnud, mida tuleb edaspidi teha teisele poole
siirdunute maiste jäänustega? Noil hetkil tundus see
mulle täiesti võimalik ja
tõenäolinegi.
Enne mainisin eluasemeid; nägin vaid mõnd
väikest küla künka varjus, millest tuli vahel
peale ja läks maha üksildasi ning arvatavasti
alatoidetud inimesi, kes mu pilku vältisid. Juba loomult
endagaolemist armastavana tundsin sellest siis headmeelt.
Buss ei sõitnud N.-i sisse, vaid peatus selle
teeristis künka harjal. Oli juba kaunis hämar, kui
maha astusin ja vaatasin teepervel seistes, kuidas masina tuled
kaugenesid ja kilomeetri pärast künka taha kadusid. N.
oli väike betoonist kivist linnake ühe väikese
oru põhjas; sellest lõunas, kust mina tulin, ei
laiunud lagendik, vaid künkad hakkasid tõusma juba
ta esimeste või viimaste, kuidas võtta, majade
vahelt. Mu silm seletas vaevu majade tumedaid kontuure, mille
akendes vaid harva vilkus kehv tuluke.
Kunagi oli siia saadetud välja kurjategijaid, kellele
olid järgnenud nende pereliikmed; valdavalt lagedat
nõmme, mida mööda ma siia tulnud olin, olid
kergesti suutnud valvata mõned ratsapatrullid. Siis oli
pärast kolmekümne viiendat siia tehtud uus
vangilaager, mis alles mitukümmend aastat pärast
sõda suleti. Läände viiva tee ääres
asusid siiamaani põllud ning maadel linna ümber
karjatati lambaid -- või õigemini, oli
karjatatud lambaid, sest sellest ajast saadik, mil laager
suleti, oli linna jäänud vaid käputäis
vananevaid väljasaadetuid ja teadmata põhjusel sinna
sattunuid, kel polnud enam mitte kuhugi minna ka siis, kui
piirangud kaotati ning paar ametnikku, kes seal valitsuse palgal
olles konutasid. Kõik katsed seal tööstust
arendada olid isegi plaanimajanduse ajal fiaskoga
lõppenud, kuigi mõnikord paistsid need silma
suurejoonelisusega.
Süvenevas hämaruses nägin enese ees linna
kuidagi üldiselt, abstrahheeritud kujul --
õhtuvarjud peitsid detailid ning jäi vaid mingi
ähmane ettekujutus linnast kui kandiliste vormide kogumist.
Hägune laternavalgus siin-seal udus tõi
nähtavale mõne nurga või piirjoone ja need
kokku moodustasid nagu tardunud järve, mille kandiliste
lainete vahel pidin öös tee leidma. Kõige
rohkem meenutas linn mulle peatunud masinat, mis kusagil pimedas
garaazhis seisab, roostes põhi vastu maad vajunud,
millest ühtki olulist detaili puudu eile, kuid mis siiski
enam kunagi liikuma ei hakka. Näis, et kõik ehitised
on püstitatud vangilaagrite hiilgeajal, pärast
sõda ja et vanematest majadest pole enam midagi
järel.
Kõndisin mäest alla. Tänavate
ääres suur osa majadest paistis seisvat tühja
ning mahajäetuna, betoonkarpide uste ja akende ees
mõjusid puitlauad kuidagi võõristavalt.
Org, milles asus linn, oli ilmselt sügavamal kui avamaad,
milles olin enne üle tulnud, või oli sügis juba
nii palju edenenud, sest kui ma linna jõudsin, voogas
valge udu selle tänavatel, summutades mu samme ning muutes
kogu linna unenäosarnaseks. Laskusin mööda
täisnurkseid tänavaid alla linnasüdame poole ning
peagi tõusis udu üle mu pea, nii et nägin vaid
mõne meetri kaugusele enese ette. Hämmastaval kombel
oli tänavavalgustus teatud määral siiski alles
kõikjal, kus liikusin ja ma olin selle pärast
siiralt tänulik.
Majad mu ümber muutusid järjest lagunumaks, justkui
oleks äärelinn oma kohad linnasüdamega vahetanud.
Veider oli vaadata, kuidas sedamööda, kuidas
arhitektuur pretensioonikamaks muutus, ehitiste seisukord
järjest halvenes. Äärelinna veel enam-vähem
korralike hoonete asemel ääristasid siin tänavaid
seinad, millelt oli suurem osa krohvi langenud, milles
mõnes kohas oli murenev betoon paljastanud armatuuri ja
mida mööda siin-seal jooksid alla laiad roostetriibud.
Teadsin, et linna keskväljaku ääres pidi olema
selle ainus baar, kus soovi korral saab ka ööbida ning
öö hakul ei jäänud mul muud üle, kui
see võimalikult kiiresti leida. Tänava-
äärsetele mururibadele oli keegi kunagi istutanud
pärnasid, mis nüüd pikkamisi hinge heitsid,
kunagi suureks kasvamata. Kõndisin nüüd peaaegu
täielikult mahajäetud kvartalis, vaid korraks vilksas
mingi akna tagant tulekiir ning ükskord seisis tee
ääres mingi kummalise kujuga lõpetamata ehitis.
Juba püstitatud seinadega korrustest sirutus mitme korruse
jagu kõrgemale betoonist karkass nagu kõrbes liiva
uppunud mehe luukere, millelt tuul ja liiv on kulutanud liha.
Põgusas valguses nägin teise korruse vaheseintel
musta ja voogavat graffitit, mis lisas paigale
süngust -- see ei olnud tavalise töötu
nolgi eneseväljenduskihk, vaid küpse, kuid
hullumeelsusest vaevatud kunstnikuande väljendus, mis mind
sammu lisama sundis. See lookles seintelt alla, nagu oleks tegu
vedelikulaigu, mitte värvitud pinnaga ja ajas oma kombitsad
naabermajadele nagu hallitus või mõni muu seen,
mis järk-järgult oma ringi suurendab.
Edasi minnes märkasin, et sellest pooleliolevast
tundmatu otstarbega hoonest alates muutusid seinamaalingud
tavaliseks, otsekui oleksin nad selle tundmatutest poolikutest,
õhus lõppevatest koridoridest ning ilma
otsaseinteta ruumidest enese kannule meelitanud.
Maapind langes veelgi ja äkki astusin ma udust
välja. Mingil seletamatul kombel oli see ainult
tänavate ja majade kohal, kuid mitte väljakul, mille
ääres ma nüüd seisin.
Väljak oli suur ja korrapärase ristküliku
kujuline. Mina seisin selle ühe pikema külje keskel;
minust mõlemale poole sirutus tühjade
kahekorruseliste betoonist ja silikaattellistest majakarpide
rida, millele üksikud tänavalaternad kesist valgust
jagasid. Niipalju, kui ma hämaruses nägin, olid need
kaotanud uksed ning aknad ja siin-seal olid valged tellised
vaheseintest tänavale varisenud. Arvatavasti oli need
ehitatud koos laagriga, võib-olla vangide endi poolt.
Teisel pool väljakut tõusis okastraadist aed koos
valvetornidega; kehvas valguses polnud näha, kui palju
rooste ja tuul seda kulutanud olid, paistsid ainult märgade
traatide lõputud read ja sünged valvurite tornid
nende kohal. Kunagi väikesena olin ma läinud liiga
kaugele koduümbruse männimetsa alla ja sattunud
mahajäetud raudteele. Ma olin seda pidi edasi astuma
hakanud ning imestusega vaadanud, kuidas rohi ja
põõsad selle ääres laiutasid, otse
madalate rünklike kaljuseinte ääres, mida
lõhkamine oli jätnud kohtades, kus raudtee-ehitusele
olid ette jäänud väikesed künkad. Alguses
oli nende all vedelenud kõiksugu prahti, hiljem oli sodi
kadunud ja jäänud vaid see roostest punakaspruun
hüljatud rööpapaar, mille vahel mürgitatud
maapinnal miski ei kasvanud, mändide tüved selle
ümber laotusse tõusmas ja päike seda
kõike soojendamas. Keegi oli keset raudteed hunniku segu
maha valanud ja kivistuda lasknud, ma olin läinud sellest
mööda ja edasi, kuni aiani pärast väikest
käänakut. Raudtee kõrval olid näha
okastraadist käigud, läbi mille omal ajal vange oli
laagrist rongile ja rongilt laagrisse veetud ja mille vahel
ilmselt olid lõrisenud koerad, inimese parimad
sõbrad. Valvurite tornid olid vaadanud mind aia kohal
tummade suudena, millel aeg on hambad kurku löönud.
Siis oli olnud päevaaeg, päike oli paistnud ja
kõik oli selgesti näha olnud, ometi teadsin ma, et
see aed siin minu ees pimeduses oli tolle teise kaksikvend. Ma
ei näinud seda selgesti, pigem kujutasin ette, kuidas ikka
veel pingul okastraat minu ees olevast väravast kahele
poole laiali läheb, kuidas valvurite putkade lauad on
mädanenud ja vihmast uhutud, kuidas tuul on neilt kulutanud
nende algse värvi, nii et nad nüüd
päevavalgel on luitunult rohekashallid --
või oligi see nende algne toon? Selle kõige
teadmiseks polnud mul vaja laagrit näha. Ma tundsin selle
lõhna ja sellest piisas. See oli rooste ja väsinud
raua, mädaneva puu ja praguneva viletsa betooni ning
asfaldi lõhn, üksilduse, mahajäetuse ning samas
kusagil selles ikka veel peituva eelmise sajandi lehk, mis
haaras mind endasse sel hetkel, kui udust välja astusin ja
ei lasknud mind enam lahti.
Vasakul seletasin läbi hajuva udu baari valgustatud
silti mõnesaja meetri kaugusel; hakkasin selle poole
astuma, püüdes mitte heita pilku paremale, kus
ühetoonilisena, korrapäraste pikkade vahedega
tänavalaternate poolt valgustatuna jätkus
okastraataed. Kuid sellest polnud kasu, et ma seda ei vaadanud;
see vaatas mind, vaatas kahelt poolt korraga, olevikust siit
sajakonna meetri kauguselt minu kõrvalt ning kaugelt
lapsepõlvest ammubuldooserdatud minevikust, kuskilt uute
elamurajoonide alt, sellest hoolimata siiski kübetki
kaotamata kurjusest, mille juba selle ehitajad olid sellesse
kätkenud.
Baar oli esimene terve maja, mida ma väljaku
ääres nägin ja nähtavasti olid selle
traditsioonid olnud sedavõrd austamistväärivad,
et selle peremees polnud tahtnud seda üle viia linnaserva,
kus majad olid moodsamad ning inimesi elas rohkem. See oli
niisamasugune betoonist karp, nagu ülejäänudki,
arvatavasti ainus, mis oli ajavoolu keerdkäikudele vastu
pidanud.
Seisatasin selle ukse ees ning vaatasin üles taeva
poole, mida varjas mu pilgu eest otse hoone katuse kohal rippuv
udu. Majakarbi öös tumedad seinad tekitasid minus sel
hetkel arusaamatuna tunduvat ängistust, ma vaatasin
üle õla tagasi ja nägin, kuidas laager
aeglaselt mu pilgu eest kadus, sedamööd, kuidas uus
udulaine läbi okastraadi väljakule roomas. Mõne
hetke pärast olid laternatest järel vaid ähmased
valguslaigud niiskes ja külmas pimeduses, ma tundsin,
kuidas õhk uuesti muutus läppunudniiskeks, nagu see
oli olnud mahajäetud tänavail enne väljakut ning
mõne sekundi pärast kadus mu nähtavusest
kõik peale baari valgustatud sildi ja halli ukse selle
all. Sildile polnud midagi kirjutatud, sellel oli kujutatu
kandikut, millel pokaal ja kandik kanapojaga,
säärekondid õieli. Hetke jõllitasin
seda, siis muutus sellegi kuma udus hägusaks ning kanapoja
piirjooned hakkasid laiali valguma. Vajutasin lingile ja
lükkasin ukse lahti.
Madalat ruumi valgustasid laes rippuvad lambid, mis oma
isikupäratuses oleks sobinud igasse trepikotta või
fuajeesse. Ruumil puudusid aknad ja seina ääres seisis
kaheksa madalat tumedakspeitsitud puust lauda. Laudade
ääres olid naljakad madalad nahaga kaetud tumbad, mis
meenutasid kände. Seintele oli arvatavasti seesama hull
tarbekunstnik, kelle käsi oli tumbade juures mängus
olnud, kujundanud kolmnurksetest peeglitest abstraktseid
mustreid. Mõned kohad neis olid dekoreeritud
päevinäinud kunstlikke lilledega, ühel seinal
rippus tuhmunud foto, millelt vaatas vastu vanema mehe
nägu. Arvatavasti olete märganud, et iga ruumi juures
on midagi, mis räägib selle kohta rohkem, kui kiretu
kirjeldus sellest leiduvast, mingi õhkkond, mis moodustub
üksikuna võetuna vaevuhoomatavatest märkidest.
Sellesse baariruumi astudes oli see sedavõrd tugev, et
pani mind hetkeks jahmuma. Igast selle nurgast vaatas vastu
allakäik, mõttetu ja lootusetu joomine, mis oli ammu
muutunud joomiseks joomise enda pärast, siit olid ammu
kadunud lõbus optimism, mis on omane suuremale osale
kõrtsidest ja baaridest ning teatav naljakas kenitlus,
millega need kohad tavaliselt püüavad paista paremana,
kui nad on. Ka õhk oli alkoholilõhnaline kuidagi
teisel moel, kui tavaliselt, ebameeldiv läppunud ning
kolkunud lõhn näis tulevat otse seintest ja
põrandast, kuigi need ei olnud otseselt räpased.
Siia ei tuldud mõnikord klaasikest võtma; siin
istuti iga päev nüri pilguga enda ette vaadates,
alkoholist läbiimbununa. See ei olnud isegi kurb, mingist
hetkest alates kaob sellistest paikadest raisatud elude nukrus
ning asendub mingi rutiinsusega, need muutuvad joomise
kombinaatideks. Ma arvan, et sellest päevast, kui viimati
mõni külastaja oli seal purjus peaga melanhoolseks
muutunud ning valanud mõne pisara mõttetult
kadunud aastate pärast, oli seal juba väga palju
aastaid möödas. Need isikud, kes mulle vastu vaatasid,
polnud ilmselt selliseks tundepuhanguks enam võimelised;
nad istusid peaaegu vaikides laudade taga ning vaatasid klaase
enda ees ning sigarettide hõõguvaid otsi.
Kõik nad olid vähemalt keskmises joobes. Kaugemal,
ruumi otsaseinas istus suurte rindadega ebamäärases
vanuses plika leti taga ja suitsetas, tühja pilguga
lehmasilmad lakke suunatud. Lootusetuse ja harjumuseks kujunenud
masenduse hoovus, mis mulle sellest ruumist vastu õhkas,
oli sedavõrd tugev, et pani mind hetkeks jahmatuma; siis
tõmbasin ukse kinni ning astusin otsustavalt paarist
madalast trepiastmest alla. Mulle ei pööratud mingit
tähelepanu, kui ma leti juurde astusin, ainult baaridaam
muutis veidike oma poos ja jõllitas mulle
süüdimatu pilguga otsa. Siis pani ta sigareti enese
arvates graatsilise liigutusega sälku tuhatoosi servas ning
tõusis püsti.
«Tervist. Ma sooviksin öömaja.»
«Tere.»
Plika hääl oli palju madalam, kui tema
välimuse järgi oleks võinud arvata.
«Üheks ööks või?»
«Jah.»
Ta nimetas väga odava hinna ja ütles, et seab selle
tunni jooksul valmis. Ma vaatasin arvatavasti kaunis ammu
viltpliiatsiga valgele plekist stendile kirjutatud
menüüd ja tellisin šnitsli ja kannu õlut
ning pöördusin ümber, et leti kõrval
asuvasse vababasse lauda istuda.
Ma ei olnud varem ühtegi pilku tabanud, kuid
nüüd olid äkki kõik silmad saalis minule
pööratud. Vähene jutt oli vaikinud ning
kõik istujad vaatasid mind sellesama tühja vaatega,
mida ma baaridaami puhul olin tähele pannud. Ma asteasin
seljakoti ühe tumba najale maha ning võtsin mantli
seljast. Ühtegi nagi silma ei hakanud, nii et ma panin
selle kotile ja tumbale peale. Siis ma istusin ning sirutasin
jalad ebamugavalt madala laua kõrvale välja. Kogu
selle aja jälgisid mind need elutud pupillid, millest ma ei
suutnud ühtegi emotsiooni välja lugeda. Paaril korral
vaatasin enda jälgijatele pikalt otsa, kuid niisama
hästi oleksin võinud vaadata ilma antennita
televiisorit -- mitte ühtegi emotsiooni ei
väljendanud nende hallika nahaga näod ja silmad oleks
võinud liikumatuse poolest ka surnutele kuuluda. Uuesti
tundsin seda depressiivsust, mis kogu selles ruumis lasus,
millelegi muule ruumi jätmata -- või pigem
vastupidi, niisamuti nagu külm on sooja puudumine, mitte
nähtus omaette, oli ka see rõhuv õhkkond, mis
siin valitses, kõigi inimlike tunnete puudumine, mitte
mingi omatte kvaliteet. Neisse silmisse vaadates tekkis mul
hetkeks midagi kõrgusekartuse sarnast ja ma
pöörasin pilgu kõrvale.
Baaridaam tõi šnitsli, mille juures oli paar
keedetud kartulit, keedetud punapeedi lõigud ning valge
ollus, mis ilmselt pidi kaste olema ning mu õlle.
Keskendusin söögile, kuid ebamäärane
rahutustunne ei kadunud hoolimata sellest, et paari
põgusa pilguga nägin, et kõik kohalikud on
jälle pöördunud tagasi sellesse tardumusse,
milles ma neid olin sisse astudes näinud. Mulle tundus
endiselt, et mind jälgitakse, pannakse tähele iga mu
lihasevärahtust, mitte erilisest huvist mu isiku vastu,
vaid paljalt seetõttu, et erinesin sellest, mida need
silmad olid ajapikku hakanud ainuvõimalikuks
ümbruseks pidama -- see mehhaaniline, mitte
intellektualne huvi meenutas liigutust, millega raudnõel
magneti poole pöördub.
Kui olin söönud, teatas baaridaam, et ma
võin oma toa kätte saada. Ma võtsin oma
mantli ja koti ning ta lükkas lahti külgmises seinas
oleva ukse, mille taga oli väreleva päevavalguslambiga
viletsasti valgustatud ning külm betoonist trepikoda.
Vasakul oli selles veel üks uks, mis ilmselt viis
õue maja teisele küljele. Tuba oli teisel korrusel,
ta pistis mulle selle võtme pihku ja loivas tagasi
trepist alla. Keerasin mahatuleva värviga papist ukse
lukust lahti ja astusin sisse. Tuba oli jahedavõitu, kuid
muidu talutav, selles oli isegi hiljuti koristatud. Odav
isikupäratu mööbel, puiduimitatsiooniga kaetud
paar kastikujulist kappi ning laud ja lihtne voodi ühes
seinas rahuldasid mind täiesti. Koridori alguses olin
näinud kaht ust, millel WC ja duširuumi märgid,
otsisin kotist seebi ning rätiku ja läksin neid
lähemalt uurima. Duširuum oli suur ja külm,
kaetud mingit ebamäärast, halli ja sinise vahepealset,
värvi plaatidega. Kuus roostetanud torudega külma
sõja aegset dušši rippus seina küljes,
millele tilkuv vesi oli teinud roostekollased vöödid.
Mingeid eesriideid ega sirme ei olnud. Vaatasin tagasi ukse
poole, kuid seal, kus oli kunagi olnud riiv, olid nüüd
vaid kruviaugud, muust uksest veidi heledam laik ning vastus
piida küljes. Keerasin üht punase nupuga kraani, see
käis raskelt ning kõrgelt lae alt
dušisõelast hakkas kajava pladinaga vett nirisema.
Vesi oli jääkülm. Keerasin kraani kinni tagasi ja
proovisin teist, sinise nupuga kraani, mille tagajärjel
hakkas ülevalt tulema vett, mida küll kuumaks nimetada
ei saanud, kuid mis oli vähemalt soe. Kraani rohkem avades
veendusin, et surve oli korralik. Võtsin keset
jääkülma põrandat riidest lahti. Suur ruum
mõjus ebameeldivalt, mulle meenusid all baaris istunud
meeste üksipilgu vaatavad silmad, ma katsusin veelkord ust,
kuid ei olnud ühtegi viisi seda sulgeda. Ukse vastasseinas
oli kaunis suur aken ning muidugi polnud sellel kardinat.
Otsustaval astusin duši alla ja keerasin soojaveekraani
lahti. Sõel oli millegipärast nii kõrgel, et
ma ei ulatunud seda puudutama ning vesi ilmselt jahtus
mõnevõrra õhus, enne kui minuni
jõudis, kuid olin sellegi eest tänulik. Ma ei ole
loomult eriti häbelik inimene, kuid selles kõledas
ruumis ei suutnud ma vabaneda tundest, et iga mu alasti keha
liigutust jälgitakse kuskilt mõne liikumatu halli
silmapaari poolt. Pesin ja kuivatasin end rutakalt ja
läksin oma tuppa tagasi. Kustutasin tule ja pugesin
jahedate linade vahele odava rohelise teki alla. Dušš
oli muutnud väsimuse uniseks lõtvuseks ja ma uinusin
raskusteta; magasin aga rahutult ja nägin unes, et laman
kõval maapinnal ning mu peale laskub ülevalt udu,
mis poeb sisse igast mu kehauurdest ja kammitseb mu käed,
jalad ning suu, jättes vaid silmad vabaks vaatama liikumatu
pilguga igavesse valkjasse hämusse.
Hommikul ärkasin vara, kui väljas oli veel
hämar ja tundsin ennast roidunult. Ajasin ennast voodist
üles, panin riidesse, võtsin kotist fotoaparaadi ja
ronisin trepist alla. Baaris oli ainult seesama plika, kes
eilegi istumas leti taga täpselt samasuguses poosis, milles
ma olin teda esimest korda näinud. Küsisin ta
käest kalmistu asukoha kohta, ta andis paar lühikest
seletust, tänasin teda ning läksin välja. Sel
hommikul polnud mul vähimatki söögiisu.
Udu oli tõusnud ja heledamaks muutuvad
päevavalguses nägin täielikult selle koha
eemaletõukavust. Roostes okastraat ning valvurite
lagunevad tornid teisel pool väljakut, lagunenud ja
rämpsuste ukseavadega majad minust paremal ning vasemal,
paar musta koorega raagus puud ja sügisene taevas selle
kõige kohal polnud veel kõik -- ma olen
näinud palju minevikukummitustena mõjuvaid paiku,
kuid kõigis neis kas võtab loodus võimust
inimese rikutud mõistuse sünnitiste üle
või on näha, kuidas allesjäänud elanikud
neid vaikselt oma vajadustele kohandavad ja võib aimata,
et kunagi muutuvad need väikesteks viisakateks kohtadeks,
siin aga oli vaid mahajäetus ja lagunemine, mille vahel
liikusid jalgu järele lohistades üksikud hallid kogud,
tuim pilk enese ette suunatud. See tekitas tugeva vastikustunde
nii paiga enda kui selle asukate vastu.
Sammusin piki väljaku serva vasakule, mööda
tühjaksjooksnud silmade ja huulteta kõridega
sarnanevate akende ja uste rida, kust õhkus
läpatanud ja mädaneva rämspu, rooste ja uriini
lehka. Paaril korral arvasin end nägevat mingit liikumist
tühjade majade pimeduses, kuid mul polnud mingit tahtmist
seda lähemalt uurida. Neljas majadevahe oli tänav,
millele ma keerasin ja peagi tegin uue pöörde teele,
mis baaridaami juhatuse kohaselt pidi viima surnuaiale.
Linnaosa, milles nüüd käisin, sarnanes sellega,
millest olin linna saabudes läbi läinud ja oli ilmselt
juba pikemat aega asustamata. Majade seintes olid suured praod
ja nende ümber lokkasid nõgesed ning takjad. Terveid
vettinud kõrvaltänavaid majade vahel katsid takjate
laiad lehed, sügise puudutusest pruunikaks muutunud. Takjad
varjasid küll rämpsu, kuid nende ühetaoliste
lehtede vaip jättis fantaasiale vaba voli oletusteks nende
all peituva kohta, mis oli võib-olla isegi hullem, sest
tekkis küsimus, miks mõnel tänaval olid takjad
ja mõnel teisel ei olnud? Mis oli muutnud asfalteeritud
tänava neile viljakaks pinnaseks? Püüdsin sellele
mitte mõelda.
Kõdu, laguneva prügi ja mahajäetuse kurb
lõhn ei lakanud hetkekski. Kaks korda nägin
tänava ääres täielikult läbiroostetanud
auto vrakki. Siis nägin ees porise vee virvendust ja silda,
millest pidin üle minema, et linnast välja
jõuda. Sild oli betoonist detailidest kokku monteeritud,
liitekohtadest jooksid alla roostesed nired ning ka
käepidemetelt oli värv ammu pudenenud ja metalli
ilmastikule kaitsetuks muutnud. Kunagi oli see autosild olnud,
autoga ma poleks tahtnud enam sellest üle sõita,
kuid jala minnes polnud ilmselt riski. Vastaskaldale
sillaalusesse vaadates tundsin korrapealt ära sellesama
kunstniku, kelle graffititi olin eelmisel õhtul
näinud poolelioleva hoone skeletil, käe --
kuid siin oli ta kasutanud ära silla pakutud
võimalused ning ilmselt otse jões seistes
jäädvustanud selle kandekosntruktsioonile musta kuju,
mis otse veest tõustes minu asukoha poole sirutus. Ma ei
suutnud seda siduda ühegi kindla eluvormiga, kuid
kahtlemata oli see elus -- kunstnikul oli
õnnestunud selles kogus ühendada mingi elutule
loodusele omatu ähvardav dünaamika loodusjõu
vääramatu paratamatusega. Ühtpidi vaadates see
kogu justkui tõusis jõest -- teisest
küljest oli see ka jõgi ise... Sillal
kümmekond sammu teinuna kaotasin selle silmist, kuid
teadmine, et kusagil minu jalgade all asub maailm, mille jaoks
see on normaalne koostisosa, mina aga võõrkeha,
täitis mind ebamäärase kõhedusega. Silla
keskel jäin seisma ja astusin piirde juurde. Jõgi
voolas pruuni ja elutuna, selle ääres soostunud luhal
kasvas määrdunudkollakas sügisene rohi ja seisid
kidurad pajud. Otse mu all läksid silla all mingid torud,
mille läikiv isolatsioonikiht oli lahti tulnud ja laperdas
tuules. Piki jõge jätkus linn kuni vangilaagri
piirini. Jõe kaldal ei olnud tänavaid, kunagi olid
siin ilmselt olnud mingid laod, mille mustade akendega
kandilistesse pikkadesse hoonetesse viisid
sissesõiduteed. Tuul oli ladude katustel kiskunud plaate
ja laiali pillutanud, ühe juures seisis kaks buldooserit,
poole sahani maasse vajunud. Kaugemal ladude taga olid
masuudimahutid ja katlamaja, nägin ka siitmaalt, et seal
oli maapind tumedam aastate jooksul sellesse imbunud
õlidest ja tundsin või arvasin tundvat korraks
nende lõhnagi. Pöörasin pilgu oma mineku suunas
ja vaatasin, kuidas eespool linn jõe kaldal jäsku
lõppes, kuidas vastaskaldal oli vaid tühermaa kuni
paari viletsa metsatukani ning keset seda trööstitut
välja kalmistu, mida ükski nähtav piire ei
ümbritsenud. Otse veepiiril vastaskaldal veidike allavoolu
oli suur kuhi vanu autokumme, tee pööras jõe
voolu suunas piki kallast ära.
Tühermaad oli jõe ja surnuaia vahel vaid sadakond
meetrit ja üle selle läks tänavamagistraalilt
ära pööranud kõnnitee. Kui tagasi
vaatasin, ei näinud ma enam kallaste vahele varjunud
jõge, üle lageda maa ja silla vaatasid mind linna
poolt varisevate majade tühjad aknaavad. Kalmistu polnud
midagi muud kui lapp sedasama trööstitut kõndu,
mida eristasid vaid madalad, taimkattega kaetud kalmud, millel
siin-seal oli mõni viltuvajunud kivi. Kaugemal
tõusid juba künkad. Hakkasin hauakivi juurest
hauakivi juurde käima. Matustel poldud arvestatud mingit
mulle mõistetavat süsteemi, kividega hauad olid
laiali pillatud üle terve surnuaia, kusjuures siin-seal oli
kaunis suuri alasid, millel polnud ühtegi hauda.
Võrreldes roiskuva linnaga oli surnuaed aga kaunis
meeldiv paik -- vähemalt polnud siin seda
prügi ning mädanemise haisu, mis näis kogu
linnale omane olevat. Siin oli kõik lihtne, nimetud hauad
sirgetes ridades -- mind on alati veidi häirinud
jõukate kohtade kalmistud, kus matusepaiga ehtimine
tundub vahel muutuvat väärtuseks omaette, eriti
hästi on see näha betoonist piirdega haudade juures,
kus samal ajal, kui mullast võetud kadunuke seal all taas
mullaks saab, tehakse üleval kõik, et maalappi tema
kohal kõigist muudest maalappidest maailmas eristada,
justkui võiks elava inimese individuaalsus üle minna
maastikust väljakistud paarile ruutmeetrile. Kirjad
harvadel hauakividel olid kulunud, kuid siiski suures osas
loetavad ja ma leidsin otsitava kalmistu tagumisest servast. See
oli peaaegu maapinnaga ühetasaseks vajunud
kalmuküngas, mille ühes otsas seisis mustast marmorist
poleeritud hauakivi. Kivi oli võrreldes
ülejäänutega väga hästi säilinud,
ajutised samblikulaigud ei seganud sellel kujutatust aru
saamist. Kivi ülemises otsas oli bareljeef, kongus ninaga
mehenägu ja selle all kroonulik kiri: «Major Iskander
Shar, hukkunud kohust täites Kodumaad teenides» ja
eluaastad.
Seisin ja vaatasin hauda, mille pärast olin
võtnud ette rännaku sellesse tülgastavasse
paika. Peale majori ja laagri komandandi võis Shar ennast
nimetada ka matemaatika-füüsikadoktoriks, kelle
põhiline huviala oli aga hoopis müstiline
filosoofia, mille kontseptsiooni ta töötas välja
paari maakera teisel küljel keset sooja ookeani elava
kirjasõbraga, kes olid mõjutatud Josephus
Cartaphiluse fantastiliste käsikirjade tõlgendajate
töödest. Selts oli mulle teinud ülesandeks tema
müstikat käsitleva raamatu jaoks foto tegemise tema
hauapaigast ning mul oli väga hea meel, kui nägin
hauakivil bareljeefi -- nimelt on Iskander Sharist teada
vaid üks foto, millel ta on kaunis noor ohvitser.
Bareljeefilt vaatas vastu juba elatanud mees. Tegin nii hauast
kui bareljeefist mitme nurga all rea pilte, osa
välklambiga. Panin fotoaparaadi ära ning
pöördusin ümber, et hakata tagasi minema, kui
nägin, et pole enam kalmistul üksi.
Kuulmatult oli sellele linna poolt jõudnud kummaline
protsessioon hallidest kühmus inimestest, kes kandsid end
vahel lihtsatest laudadest kokkuklopsitud kirstu. Nad tulid otse
minu poole ning ma nägin, et nende ja minu vahel on
lahtikaevatud haud, mida ma polnud varem märganud.
Kehitasin õlgu ja hakkasin astuma kalmistu värava
poole, neile vastu.
Ma nägin, kuidas nad jõudsid tühja haua
juurde ning panid kirstu maha. Mõne hetke seisid nad
selle ümber, nagu ei oskaks edasi midagi peale hakata, siis
kummardusid kaks neist kangelt ning tõstsid kirstult
kaane. Ma ei märganud, et keegi neist oleks kirstus
lamavale kadunukesele mõne pilgu heitnud, ka need kaks
mitte, kes kaane maha olid võtnud. Olin juba õige
lähedal, kuid nad ei paistnud ka mind märkavat, kuigi
ma mitmele silma vaatasin. Jõudsin haua juurde ja
läksin peatumata ümber selle, olin juba neist
möödumas, kui mind äkki tabas soov korraks
näha lahkunut, kelle surma kõik näisid sellise
osavõtmatusega suhtuvat.. Tegin kaks väikest sammu,
nii et sain üle ühe halli peaga eatu mehe õla
pilgu kirstu heita.
Koolnu lamas kirstus, nägu halli taeva poole ja
näol seesama tühi ilme, mis neil, kes ta sarka kandnud
olid. Kuid mitte see ei pannud mind järgmisel hetkel
õudusest värisema ja linna poole
sööstma.
Surnu silmad olid sulgemata jäänud ja vaatasid
samuti taevasse. Ning neis silmades oli pilk! Seesama
pilk, mis minus juba eelmisel õhtul oli kõheduste
tekitanud, see kõigest loobunud apaatne pilk, mis
ilmestas kõiki nägusid, mida olin linnas
näinud, pilk, mida ma varem olin mõttes elutuks
nimetanud, kuid mis siiski oli nii kaugel koolnu klaasistunud
vaatest.
Joostes tundsin et mind jälgitakse, kujutasin hetkeks
ette, kuidas haua ümber seisjad mind vaatavad nii nagu eile
õhtul olid mind vaadanud baaris istujad, kuid ma ei
julenud tagasi vaadata.
Silla keskel jäin seisma ja tõmbasin hinge.
Püüdsin end sundida oma hirmule vastu vaatama, kuid ei
suutnud seda mõne hetke jooksul teha. Vandusin
mõttes pikalt ja ropult, see aitas natuke. Siis
pöördusin ühe ropsuga ümber, kuid sellest
kaugusest oli näha vaid inimeste gruppi lageda väljana
tunduval kalmistul kirstu hauda laskmas. Siis märkasin
silmanurgast mingit liikumist ja pöörasin veel pead.
Plika seisis sillakäsipuu najal ja vaatas vette. Ma polnud
teda varem märganud -- kas ta oli kogu aeg siin
seisnud, sulandudes kokku mureneva betooni ja väsiva rauaga
nii, et teda oli võimalik neist eristada alles otse
vaadates või siis, kui ta liigutas, nagu vaatevälja
keskel pimetähnis asuvat taustast erinevat objekti pole
võimalik näha, kui temast veidi kõrvale
vaadata? Ta pöördus ümber ja vaatas mulle otsa ja
ma nägin ta silmades tühja kõleda jõe,
mida ta äsja vaadanud oli, peegeldust.
Kahtlemata oli ta näinud mu hirmupuhangut ning sel
hetkel lõi mulle pähe meelevaldne oletus, et ta
naeratab ühe suunurgaga. Ma pidin midagi ütlema, kuid
ei suutnud hetke jooksul sõnu leida. Ta lahendas
olukorra, öeldes oma madala käheda
häälega:
«Kas te ei saadaks mind hotelli.»
Hetkeks tundus see mulle niisama kummaline, nagu oleks
mõni elutu sillasammas ennast saata palunud. Vaatasin
otse ette ja nägin teisel pool jõge, kust ma enne
tulnud olin, graffitit, mida ma tulles märganud
polnud. Kui kalmistupoolne tõusis jõest, siis
linnapoolne vajus sellesse, must kogutu elu vajumas vaid
raskusjõu toimel sogasesse vette, kombitsad taga
järele lohisemas -- seesama laialivalguv kujutis,
mis oli ennast laiali sirutanud kusagil lõpetamata
laguneva maja seintel neli-viis kvartalit siit eemal. Ilmselt
oli see optiline pete, kuid mulle tundus, et betoon on ka vee
all sellest kohast tumedam, kui mujalt, justkui ulatuks see tume
vari jõe põhja välja, kõige
sügavamasse kohta aegade jooksul sinna uppunud rämpsu
vahele, seda kattes, nagu udu katab linna.
Tegin paar kiiret sammu, et sillakumerus selle mu
vaateväljast varjaks ja kuulsin, kuidas plika mu seljataga
mulle järgnes. Hotelli pidin ma muidugi nagunii minema.
Hakkasime vaikides astuma.
Natukese aja pärast küsisin talt kella. Ta kehitas
õlgu, kuid näis siis järele mõtlevat ja
ütles:
«Üksteist läbi -- buss sõitis
ära, kui ma tulema hakkasin.»
Jäin keset tänavat seisma. Paremat kätt oli
väike asfalteeritud plats, millest tõusid kandilised
mitme meetri kõrgused betoonist talad, mis
lõppesid paljaste armatuurivarrastega nagu kunstlik mets.
Talad olid üksteisest vaid mõnekümne
sentimeetri kaugusel ja paiknesid täiesti korratult.
«Sõitis ära? Bussiaeg on ju pool
kaks?»
Ka tema peatus.
«Buss on eluaeg pool üksteist läinud,»
ütles ta tuima häälega.
Hakkasime uuesti kõndima ning ma meenutasin
kramplikult sõiduplaani, mis hotellis mu kotis oli. Ma ei
saanud eksida, buss pidi minema pool kaks, olin seda mitu korda
kontrollinud ja sellele oma päevaplaani rajanud.
«Sõiduplaanis oli pool kaks.»
«Siis oli seal valesti.»
Olime jõudnud varisevate tänava alguse
lähedale, mõne minuti pärast keerasime ära
teele, mis väljakule tagasi viis. Tegin mõttes
kirudes oma plaanidesse korrektiive. Tänasest
ärasõidust ei tule kindlasti midagi välja. Peab
selles ühikas veel ühe öö olema.
Kõigepealt peab aga midagi sööma.
«Täna teil süüa ka ikka saab?»
«Saab ikka.»
Keerasime väljakule ja hakkasime baari poole minema.
Minust paremal oli jälle see jälk varemeterida.
«Miks nei varemeid ära ei koristata?»
Baaridaami näkku ilmus korraks kerge imestus.
«Milleks?»
Sellele ei suutnud ma vastust leida.
Ühika juures keeras ta ukse lukust lahti,
klõpsutas kehva valguse põlema ja me astusime
baari. Selle ümber polnud näha hingelistki --
ilmselt oli veel liiga vara. Kalmistul mind korraks oma
haardesse surunud õudus oli asendunud väsimusega,
oru rõskus oli hoolimata päevasest ajast mu
riietesse tunginud ning baari sissepääs tundus mulle
lihtsalt ühena neist tühjadest ukseavadest, millest
olin terve hommikupooliku mööda kõndinud.
«Kas te mulle kaks muna saate praadida?»
«Üks hetk.»
Istusin eilsele kohale leti ääres ning kuulasin
läbi avatud ukse leti taga, kuidas plika särinal muna
praadis. Arvatavasti oli koht vaid minu pärast lahti
tehtud, kokk tuleb ilmselt lõunaajal.
Nõjatusin taha ja lösutasin, püüdmata
millestki mõelda, kuid mõtted leidsid mu ise. See
depressiivne paik pidi olema mu närvidele mõjunud.
Nende kombed vist ei näe ette surnul silmade sulgemist ja
kõik. Minu närvid olid aga nii pingul, et ma suutsin
endale mõne hetkega eiteamida ette kujutada ja endale
kabuhirmu nahka ajada. Polnud ime, et nad mind niimoodi
vaatasid, ise vaataks ka sellist hullu. Kordasin seda
mõttekäiku mitu korda ja lõpuks vist isegi
jäin midagi sellest uskuma.
Baaridaam tõi munad ja mu tee. Tänasin ja maksin
kohe ka uue öö eest, ta pani raha kassasse, ja istus
oma leti taha.
Söök mõjus väga hästi, pärast
lõpetamist lükkasin taldriku eemale ja lasin pilgu
uuesti üle baari käia. See jäi pidama seinal
rippuval fotol. Ma ei olnud seda eile õhtul ära
tundnud, ei saanudki tunda, sest siis ma olin näinud vaid
noore sõjaväelase pilti, mitte karmi ja kortsulist
nägu, mis oli mind hommikul vaadanud bareljeefilt. Seinal
oli Iskander Shari foto. Tõusin üles ja läksin
seda vaatama. Foto oli väljalõige mingist ajalehest,
nähtavasti seesama, mis oli kunstnikule aluseks olnud
bareljeefi juures. Mis mind aga üllatas, oli see, et selle
servale olid käsitsi joonistatud märgid, mida Shari
müstilistes teostes maagilisteks peeti. Seinal polnud mitte
kunagise laagrikomandandi, vaid müstiku portree, kes
juhtumisi oli ka komandant.
Asi hakkas mind huvitama, mind meelitas võimalus peale
Shari haua foto veel midagi Seltsile huvitavat leida.
Läksin leti äärde tagasi ja vaatasin baaridaamile
otsa. Ta ei vastanud mu pilgule, meie silmad olid kohakuti
lihtsalt seetõttu, et olin oma vaate tema omasse
suunanud. See oli sarnane sellega, kuidas ma olin hommikul
jõge vaadanud.
«Kelle foto see on?»
Kui ta oli mind kalmistul Shari haual näinud, pidi ta
teadma, et mängin juhmi. Kui see nii oligi, ei
näidanud ta seda välja.
«Õpetaja,» ütles ta lihtsalt.
Neile, kes ei ole Shari lugenud, ei ütle see stseen
midagi. Mina olin ning judin läbistas korraks mu
õlgu, kui ma seisin selles mädanevas baariruumis
lõplikult laostunud linnas, vaadates otsa noorele
naisele, kes nimetas õpetajaks meest, kelle kahes teoses
oli kuratlikult väärdunud fantaasiaga kirjeldatud
iidseid jõude, mis siin-seal planeedi pinnale
tõusevad nii maismaal kui merel, kes oli noppinud selleks
pnakootilistest mütoloogiakihistutest välja
kõige ebardlikumad ja kummalisemad üksikasjad,
kellele kuulusid lõputud kirjeldused võigastest
riitustest, kus ohverdati ammuunustatud jumalatele ning
salapärased vihjed sellele, et veel praegugi,
kahekümne esimesel sajandil, pole need jõud kuhugi
kadunud, vaid ammutavad jõudu äsjalõppenud
aastasaja jooksul inimeste poolt maailma toodud kurjusest,
võtavad seda kui ohvriandi ja vastavad selle
vääriliselt.
«Miks te teda õpetajaks nimetate?»
Tükk aega ma mõtlesin, et ta ei vastagi
midagi.
Siis liikusid ta huuled ja moodustasid ühe silbi ja siis
teise ja siis kolmanda. Silp silbi järel nagu vee tilkumine
lõputus pimedas koridoris langes ta huultelt ja ma ei tea
siiani, miks ta seda tegi -- kas ta kontrollis minu
teadmisi? Või olin lihtsalt vajutanud ühele peidetud
vedrule ta alateadvuse, mis ei kuulunud enam talle?
Shari vanade jumaluste nimed ja loitsude tugiriimid pudenesid
ta huultelt läbulehalisse õhku, ma olin neid
sõnu vaid lugenud ja ei olnud kirjapildi järgi
osanud ette kujutada, kuidas peaks neid hääldama,
sellest hoolimata tundsin nad kohe ära, nende kõla
on raske kirjeldada, vahest teeb märg sügisene tuul
vana laguneva maja räästa all sellist häält,
vahest voolab niimoodi korisedes jäine vesi läbi
mahajäetud kanalisatsiooni seinas äkki avanenud
lõhe, vahest ookean oma lõputus muutumises suudab
kord saja aasta jooksul korrata neid võikaid silpe, mida
ta meeleärase sosinaga mu kõrva ääres
kordas, lõbu tundes nende õudustäratavatest
tähendustest?
Ning mingi kummalise perverse soovi tõttu rohkem
kuulda, teada saada, kui palju ta veel teab neid sõnu,
mis polnud mõeldud inimkõrvule isegi siis, kui
inimene nad välja mõtles, kuulasin teda liikumatult,
kuni ta hääl kähedaks sosinaks vaibus ja ma ei
suutnud enam häälikuid eristada. Sellest hoolimata
rääkis ta ikka veel.
«Mida te Sharist teate?»
Ta jäi vait.
«Rääkige!»
Niisama hästi oleksin võinud jõel
käskida mulle oma saladused avada.
Ma ei mõelnud ilmselt midagi tol hetkel, mil ma
üle baarileti kummardusin ning tal kätest haarasin. Ta
nahk oli jahe ja kuiv, ning ta ei reageerinud puudutusele, ma
libistasin sõrmed piki ta mõlemat käsivart
üles, otsides õlgade taga ja kaelal punkte, mida
olid kirjeldanud Amadeus Theosius oma «Summa
Pnacoticaes» ja mida mitusada aastat hiljem sõja
ajal, kumbki omal poolel teise poole vangide peal uurisid Ramer
ja Nikolai Gumm. Ta lasi sellel kõigel sündida,
tundus, nagu oleks ma mannekeeni peal mingit harjutust
sooritanud.
Nii nagu inimkehal on kohti, millele vajutades on
võimalik leevendada valu ja peletada väsimust, on
olemas ka kohad, mille üheaegne stimuleerimine vabastab
närvisüsteemi teatud tõketest, mis pdidurdasid
alateadvuse süngemat osa ennast maksma panemast.
«Kolm mees... laagrist...»
Kui enne meenutas ta mulle hommikuse jõe pinda, siis
nüüd tundus, nagu oleks lõputu sügavalt
kaevult kaas nihutatud.
«...mis nende nimed olid... Kuidagi said nad valvurilt
relvad, võtsid ühe auto ja murdsid väravast
läbi, läbi kuulide välja...
Nad sõitsid otse, teed valimata... ja Shar oma
meestega oli neil kannul ja siis läks neil auto raba veeres
ümber, jah, ja ta sai nad kätte...»
See ei olnud hüpnoos, ta oli teadvusel, see oli
alateadvusse peidetud surmainstinkti äratamine,
sõnad pudenesid ta huultelt sellesama tundetu tooniga,
millega Gummi vangid olid kuuldavale toonud laused, mis
tõid nende huku mõned päevad
lähemale.
«... kolm meest, ta lasi kahele kuulid kumbagi kumbagi
kätte ja jalga ja jättis nad sinna ja kolmas oli
jooksu saanud ja vaatas seda rabast pealt ja kui nad talle
järele hakkasid tulema, hüppas laukasse ja nad ei
leidnud teda kunagi ja Shar naeris...
...naeris, naeris, naeris, jah... Hahahaaa!»
Irve paljastas ta õhukesed hambad, ta oli oma ossa
sisse elanud ega suutnud enam peatuda.
«Aga öösel hakkas üks vang oma koikul
visklema ning karjuma ja valvurid tirisid ta välja ja
tahtsid maha lasta, aga äkki oli õpetaja seal ja
kuulas, mida vang rääkis ja käskis ta enda
kontorisse viia ja keegi ei näinud teda enam kunagi...
Kõik vangid teadsid, mis ta oli karjunud, ma olen elus,
karjus ta, ma olen ikka veel elus, te ei leia mind kunagi, mu
keha on surnud, aga ma olen siiski elus!»
Mulle viirastusid tol hetkel kirstuslamanu liikumatud, kuid
elusad silmad, õudus oli tagasi ja surus ennast mu
mõistuse ümber, kuid siiski ei tõuganud ma
teda endast eemale, vaid jätkasin mingis masohhistlikus
ihas mängimas sellel jubedal pillil, mis ta keha mu
käes ju oli, naise kähin paisus kiledaks kriiskeks,
kui ma järjest kiiremini liigutusi tegin, «Ma olen
elus! Ma ei söö ega maga, kuid ma olen elus!
Hahahah!»
Teda haarasid krambid, mis panid vaid ta lihased
pingulduma ja lõtvuma, mitte liigutusi tegema, kramp,
lõtvumine, kramp, lõtvumine, kramp,
lõtvumine... Ta jutt kaotas mõneks hetkeks seose,
siis oli ta nähtavasti ajas mitu aastat edasi hüpanud
ning ta hääl muutus taas sellekssamaks madalaks
kähinaks, mis tõi silme ette keele ja huulteta, vaid
kõriga sõnu vormivad viirastuslikud suud -
«Keegi, mitte keegi neist ei ole surnud ja keegi ei
sure, nende mõistus elas edasi ja nad kõik olid
üksteisega ühenduses ja suutsid meisse tungida,
justnagu see esimene mees oli vangi tunginud... Miljonid,
miljonid, miljonid aastad oli see tagasi maapinna poole
ujunud, kuni kohale jõudis ja see on nüüd igal
pool meie ümber! Teadvus pole universumis, universum on
teadvuses, igavene surm algab sünnist ja igavene elu
surmast, jah, Kadath, vaala turi pole ka siis saar, kui
me seda selleks peame...»
Ta kõne muutus sharistlike vormelite mõttetuks
segapudruks, siis kangestus ta mõneks hetkeks, viskas pea
kuklasse ja järsku kõlas ta kõrist
väikese lapse siiras naerusegune hääl:
«Tule! Tule! Tule!»
See oli nii ootamatu, et pani mind üle keha
värisema, mu silme ees liikusid pildid lastest
öös, kes kõnnivad mööda
mahajäetud raudteid ja mängivad
pöörangutega, Ramer on seda nähtust kirjeldanud
kui katsealusega tekkiva sideme kahepoolset efekti, Gumm aga
lasti selle eest maha... Lapsed kõndisid otse minu poole
mööda lagunenud raudteed, mille ümber olid
lagedal väljal mürsukraatrid ja nende silmades
suurenes väike tulesäde, mis lõpuks muutus
neile vastutormava ešeloni prozhektori peegelduseks ja
täitis terve maailma pimestava valgusega, mis oli kui tuhat
päikest...
Ma kiskusin oma krampunud sõrmed tast lahti ja
komberdasin välja ukse poole, otsides vaistlikult
värsket õhku, udu haaras mu endasse, kui ma
väljakule koperdasin ja pimestas mu silmad, kuid siiski
nägin ma sel hetkel, nägin kuidagi teisiti, kui
tavaliselt, nägin enese ümber võõraste
struktuuride sõlmkohti, kõikjal enda ümber
otse alla avanevaid lõputuid šahte, mille vahel ma
otsekui ämblikuvõrgul turnides tuikusin, tundmatu
ehitise kes teab mis põhjusel habraste niitidega
ühendatud tippudel, suutmata pilguga tungida neisse
mõõtmatutesse sügavustesse, millest need
tõusid, nagu on inimmälu võimetu tungima
kaugemale mõnest hetkest põhjatusse minevikku. Mu
keha liikus omasoodu mu mõistusest, mõistusega ma
teadsin, et pole mingit lootust leida pääseteed
sellest lõputust nõelteravate toetuspunktide
labürindist, mis rippus seletamatute jõudude toel
all toore tühjuse kohal ja lasin oma kehal omasoodu
liikuda, lootuseta välja jõuda ja huvita selle
vastu, kui kaua suudab ta ilma oiuta teed leida.
Ma arvan oma vaimu ekslevat ikka veel selles labürindis,
kuigi mul pole ühtegi viisi kindlaks tegemaks, et ma juba
ei ole libastunud ja ei lange oma lõputut langemist ja et
need, mida ma toetuspunktideks pean, pole allalennul
möödavilksatavad struktuurid. Ma tean, et mu keha
lebab kusagil sügaval lõputute raudredelite
rägastiku taga, kusagil kilomeetritepikkuse betoontunneli
lõpust kaugemal, kus loodusjõud on linnaaluse
aatomivarjendi käike edasi uuristanud. Lebab üleni
vees, milles ta roomas viimased meetrid mööda maa-
alust jõge, kuhu imbuvad tundmatud ühendid
raketikütuse mahutite lekkivatest seintest, ja ei sure
kunagi. Ma tean, et kümned tuhanded kehad laagrist
põhjakaares olevas rabas ja ühishaudades selle
serval, jõesügavuses ja kalmistu haudades, linna
kanalisatsioonis ja kokkuvarisenud majade all ei sure kunagi.
Meie teadvused on kui osakesed ääretus maa-aluses
meres, mis küll alluvad seadustele, mis selles toimivad,
kuid ei tea, kas nad vaid võnguvad lainete taktis
üles-alla ise paigale jäädes või on
osakesed mingist voolusest, mis neid edasi kannab.
Kui te seisate mere kaldal ja heidate sellesse kivi, vajub
kivi põhja, olles enne põhjustanud loendamatute
osakese liikumise. Maa on mere jaoks sama, mis meri maa jaoks.
Meie jaoks on mereks maailm, mis kusagil meie kehade kohal oma
elu elab ja oma jutustust vaatlen ma kivikesena, mille ma
sellesse heitsin. See tekitab mõneks hetkeks
ringikujulised lained ja vajub siis sügavamale, lastes
pinnal jälle rahulikuks muutuda. Samal moel muutub see,
kelle suu läbi ma praegu neid sõnu sean ja kelle
voodi ääres te kõik praegu seisate, kord
samasuguseks, nagu enne. Võimalik, et kõik, mis
minu jutustuse tagajärjel muutus, liigub iseenesest
tasakaaluasendisse tagasi niipea, kui minu sõnade
vahendaja huuled peatuvad.
Kuid põhja jääb kivike alles, isegi kui te
selle unustate.
|