Omaette elama asumist olin plaaninud juba ammu. Tegudeni jõudsin aga sügisel, kui olin lõplikult aru saanud, et vähemalt selleks õppeaastaks jään veel kindlasti ülikooli. Minu sellekohast otsust aitasid langetada suvel eitava vastuse saanud vahetusüliõpilase taotlus ning teadmine, et parem on ikka kõrgharidussüsteemis sees olla ja tudeerida maailma kõige mõttetumat eriala kui pooleli jäänud haridusteelt tundmatusse vette hüpata. Seda enam, et mu eraäriga tegelev kasuisa oli meelsasti nõus mu ettevõtmist rahaliselt toetama, projekti kogu mahus, toonitas ta erialast kõnepruuki tarvitades.

Niisiis uurisin näpuga järge vedades kinnisvarakuulutusi, kuni märkasin midagi endale sobivat. Soovitud number andis korduvalt kinnist tooni, mis minu järjekindlust sugugi ei vähendanud.

«Merken kuuleb,» kostis lõpuks teispool sidejuhtmestikku.

«Ma helistan kuulutuse...»

«Huvitatud oled vä?»

«Jah, millal ma saaksin...»

«Homme. Homme kell 9.» Toru visati hargile.

Minu uus kodu asus neljakorruselise paneelmaja viimasel korrusel. Uksekell oli rikkis, ja enne kui ma jõudsin käe koputamiseks rusikasse suruda, avanes uks ja mind paluti ühemõttelise zhestiga tuppa astuda. Läbirääkimised, kui sellistest siinkohal üldse rääkida saab, kestsid napilt paarkümmend minutit. Peremees või vahendaja -- kes ta täpselt oli, jäi mulle lõpuni selgusetuks, sest notari juures dokumente allkirjastamas oli keegi keskealine, naljakalt pikkade esihammastega naisterahvas -- tegi mulle pikema jututa selgeks, et kui ma vajan mõtlemisaega, jääb meie tehing kohe katki. Adusin, et müümisega on kiire, kahtlaselt kiire, täpsustaksin. Ja kuna ma leidsin pakutava objekti igati väärilise olevat, otsustasin pisut tingida. Minu vestluspartner tegi küll nägusid, kuid jäi lõpuks seisukohale, et teatud asjaolusid arvesse võttes on ta valmis aktsepteerima minu pakutud hinda.

Sellest, kuidas ma «omaenese pessa» sisse kolisin ja seda enda tahtmisele vastavalt sisustasin, ei ole loo selguse huvides mõtet rääkida. Igatahes olin ma õhtuks nii väsinud, et jäin ulmeajakirju sirvides tugitoolis tukkuma. Korraga ärkasin mingi imeliku heli peale. Unesegasena ei saanudki ma aru, mis nimelt oli mind üles ajanud -- uue elamise hõng teeb ju meeled erksaks. Tatsasin seinalt tuge otsides vannituppa, loputasin suud ja läksin käsikaudu magamistuppa. Kuid uni oli läinud, kuigi mu teravnenud haistmismeeled ei registreerinud enam ühtegi kõrvalekallet normaalsusest.

Järgnevate ööde sündmuste reastamisega olen veidi kimpus, sest raske on tagantjärele öelda, millal mis juhtus. Igatahes võisin ma rahulikest ja kosutavatest öötundidest vaid unistada -- hiilivad sammud, vajutus kriuksuvale ukselingile, kööginõude ümberpaigutamine jms. muutusid lausa rutiinseks. Seda muidugi juhul, kui sellist laadi rutiiniga on võimalik harjuda. Mina igatahes ei suutnud.

Sel hilisõhtul, mil ma veidi vindisena klubipeolt tagasi jõudsin ja just enne voodisseheitmist tuttavlikke jala-asteid kuulsin, söandasin lõpuks asjasse pisut selgust tuua. Süütasin lambid ja viisin läbi üksikasjaliku uurimistöö, mis kujunes suhteliselt viljatuks, välja arvatud seik, et elutoa pinnuliseks kulunud uksepiida küljes avastasin kellegi karvad. Nagu arvata võib, ei rahustanud leid mind sugugi, pigem tekitas ärevust ja viha, et minu territooriumil keegi end nii koduselt tunneb. Otsustasin paluda tuttaval bioloogiatudengil, kellega ma olin paar korda pooljuhuslikult voodisse sattunud, teha n.ö. ekspertiis selgitamaks, kes täpselt mu elutoa uksepiita nühkimas oli käinud.

Kuna edaspidine oli otseselt seotud minu naabritega, pean vajalikuks mainida, et meie trepikotta oli sattunud elama vägagi kirev seltskond. Muidugi oli seal paar uudishimulikku vanamoori, kes olid juba varakult minu käest järgi uurinud, kes ma olen, kust tulen ja millega tegelen. Kuhu ma parajasti minemas olin, paistis neil niigi selge olevat. Otse minu all elas temperamentne slaavi perekond. Kes nad täpselt olid -- ukrainlased või valgevenelased -- ei suutnud ma vahet teha, küll aga teadsin ma täpselt, millal batjushka jälle viinatuure üles võttis või millal mama pirukad ära kõrbesid.

Ka nende alatasa nahktagi kandev poeg ja tolle striptiisitarist elukaaslane jagasid nende kitsukest kahetoalist korterit. Kõige viimasena tutvusin minuga ühel trepimademel sissekirjutust omava vanapapiga, keda ilmestasid vohavad hallid vuntsid ja peast tugevasti eemale hoidvad kõrvalestad. Olin ütlemata rahul, et mu naabriks osutus ontlik härrasmees, kes minu äraolekuajal mu korteril silma peal hoiaks. Ja eks omal kombel ta seda tegigi.

Nädalavahetusel õnnestus mul kokku saada sõbrast bioloogiatudengiga, kes väitis, et karvad kuuluvad vaieldamatult kodurotile. Kaupluses pakuti mulle küll tõhusat rotimürki, millest ma viisakalt loobusin, eelistades siiski lõksu, mille puhul pole ohtu, et mu saak kuskil köögikappide vahel maha kärvab ja siis mitu nädalat hingematva lehaga toa õhku rikub. Otsitava kaubaartikli leidsin kõrvalmaja keldripoest, kus ma olin sunnitud lausa kaks tükki ostma, kuna tegemist oli pretensioonika «Rotitõrjevahendi komplektiga».

Kaks nädalat ühtejutti ootasin vaikset klõpsatust ja ehk isegi kaeblikku viginat. Ent pidin korduvalt pettuma -- juustutükk oli küll kadunud, kuid lõks oli endiselt vinnas. Järeldasin, et tegemist on kas väga intelligentse loomaga -- mis pole sugugi välistatud, nagu mu bioloogist sõber kinnitas -- või ei olnud mu lõks sobilike parameetritega. Igatahes jätsin seadeldise elutuppa ootele.

Ei tea, kas tänu lõksule või muule, igatahes jäi ööelu minu kodus vaiksemaks. Ehk oleksin isegi pikapeale harjunud aeg-ajalt kostvate sahinate ja naksatustega, kui mitte...

Sel õhtul olin ma kaua üleval, pidin iga hinna eest oma essee lõpuni kirjutama. Ning kui ma kirjatööga lõpuks ühele poole sain, varisesin rampväsinult elutoadiivanile. Korraga tundsin kohutavat raskust enda peale vajuvat ja kui ma end painajalikust unenäost lahti rebisin, nägin, et diivani jalutsis seisab ihualasti, silmatorkavalt karvaste ihuliikmetega mehekogu -- silmad hiilgamas ja käes kurjaendeline süstal. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, sest see oli ju mu naaber! Hääletult astus ta mulle lähemale ja haaras mul randmetest tugevalt kinni. Vastu hakates tundsin vaid piinavat valu, mida tekitasid tema küüned, kui ta mu käsi selja taha väänas ja zhgutiga kinni sidus. Tahtsin karjuda, kedagi appi kutsuda, kuid keelepaelad oli krampis ning kurgust vallandus vaid hale inin. Otsustavalt haaras ta rüseluse käigus maha kukkunud süstla ja sihtis sellega mu pingutusest esiletükkinud kaelaveeni. Kinniseotuna ja alistatuna lamasin liikumatult diivanil ja ootasin torget. Selle asemel kuulsin aga raevunud valumöiret kallaletungija huulilt, kes oli kogemata astunud lõksu, mille olemasolu ma juba unustanud olin. Tekkinud segaduses pillas ta süstla maha ning hetkeks tasakaalu kaotades astus sellele peale. Vaikselt halades vaatas ta purunenud riista ja selle seest parketile valguvat vedelikku, tõusis siis püsti ja lahkus, justkui oleks ta minu juurest vaid korraks läbi astunud, et mõnda tarvilikku maitseainet laenata.

Politsei saabus üllatavalt kiiresti ning vastupanu osutamata astus lopsakate vuntsidega «härrasmees» politseiautosse. Loomulikult olin ma asetleidnust parasjagu shokeeritud ja kui ma kuulsin, et vägivallatseja kohtusse ei ilmugi -- naabrionu osutus psühhoneuroloogia dispanseri vanaks tuttavaks ning sellest johtuvalt süüdimatuks -- tundsin teatavat kergendust, et mul ei tule kallaletungijaga taas silmitsi seista ja juhtunu üksikasju veel ja veel kord üle korrata.

Veidi toibununa võtsin ette suurpuhastuse, lootes, et ehk aitab see toimunut unustada või siis vähemalt eemaldada kõik jäljed, mis too elukas mu kodusse jätnud oli. Üllatuse ja teatava vastikustundega leidsin diivani alt võtmekimbu, mille ma otsustasin võimalikult ruttu politseijaoskonda viia. Takistuseks kujunes aga võtmehoidja, mis mu tähelepanu köitis ja vahejuhtumile hoopis teise varjundi andis. Võtmehoidja hõbedast ovaalile oli pressitud krooni või pärja kujutis ning reversile olid graveeritud gooti stiilis tähed R ja K, mis klappisid naabri initsiaalidega. Uudishimust kannustatuna otsisin parajat hetke, et teistele majaelanikele märkamatult heita pilk ukse taha, kus R.K. oma vaimuhaigusest tingitud plaane välja töötas.

Olin just oma korterist väljumas -- kell näitas kesköötundi -, kui kuulsin trepikoja välisukse paugatust. Tõmbusin instinktiivselt tuppa tagasi ja seljaga vastu ust seistes ootasin, millal tulija mõne naabri korteri uksest sisse astub. Korraga koputas keegi uksele. Minu uksele! Hinge kinni pidades vaatasin uksesilma -- see oli kasuisa.

«Anna andeks, et nii hilja tülitan,» alustas ta veidi kohmetunult ja astus sammukese kõrvale, et anda teed veel ühele hilisele külalisele. «Tema nimi on Reginald. Puhtatõuline saksa lambakoer.»

«Mis ajast sa loomasõbraks oled hakanud? Kas minu kassipoeg, kelle sa peldikupotist alla uhasid, ei anna su räpasele hingele rahu?» nähvasin vihaselt.

«Ma tõin ta sulle, plika,» vastas ta märgatavalt ägestudes. «Sa peaksid mulle selle eest tänulik olema. Regi on väljaõpetatud politseikoer, sa ju vajad kaitset, tütreke?» lisas ta naeratades ja silitas mu õlga, millelt särgi õlapael maha oli libisenud. Lükkasin jõhkralt ta käe eemale ja tundsin korraga läbielatu õudu ja hirmu tagasi tulevat. Mida ka kavatseb? Ma olen nüüd tugevam ja enesekindlam, ma ei lase enam endale valu teha, mõtlesin enesevalitsust kaotades. «Kasi minema, enne kui ma kõik majaelanikud üles ajan!»

«Ise tead. Aga loom jääb ikkagi sinu juurde,» lisas ta kindlalt, võttis siis koera kaelarihmast kinni ja lohistas ta poolvägisi minu jalge ette. «Valva!» andis ta Regile käskluse ja astus trepikotta.

Lapsepõlves olin alati endale lemmiklooma tahtnud, kuid peale toda õnnetut kassipoega, kelle ma tänavalt koju tõin ja kes sedamaid allavoolu lasti, ei rääkinud ma oma unistusest enam kellelegi.

Saatuse irooniana olin siis nüüd koerapidajaks saanud. Koer polnud ju ometi süüdi, et ta sel kombel uue peremehe valdusse sattus, sestap võtsin kohustuseks teda õiglaselt kohelda. Valasin talle supitaldrikusse vett ja kavatsesin just korterist väljuda, kui Regi uskumatult nobedalt minu kõrvale ilmus, andes mulle üheselt mõista, et tema kohus on mind valvata ja seda ta ka teeb. Seega pidin ta kaasa võtma.

Võtmekimbus oli vähemalt tosin eriilmelist võtit. Valisin umbropsu, uks avanes neljandal katsel. Punaka hämara valgusega esikus lõi mulle ninna tugev karbamiidi lõhn, tõenäoliselt oli vanamehel kusepidamatus ja kes teab mis vaevused veel, mille tõttu ta oli sunnitud suurema osa päevast toaseinte vahel veetma. Igatahes majast väljumas nähti teda vaid paaril korral nädalas, teadsid kõiketeadjaist naabrimutid mulle rääkida, kui mind alles uusasunikuna koheldi ja seetõttu peeti vajalikuks iga majaesisel pingil tehtud tähelepanekuga viivitamatult kurssi viia. Taskulambiga tuba valgustades nägin vägagi ekstraordinaarset korterisisustust: riiulitel seisid tumedad sedelitega varustatud pudelid, klaaskolvid, roostevabast terasest riistad, mille otstarvet võisin vaid aimata; seintel rippusid amatöörfotod ja raamistatud õpperaamat, mille viimane sissekanne märkis lühidalt, et selle omanik, st R.K., oli eksmatrikuleeritud aastal ...; ja lisaks muule oli seal ka ennenägematul hulgal raamatuid, mille omamise nimel oleks nii mõnigi antiigikaupmees valmis kas või kõrvade peal seisma. Juhuslikult sattus taskulambikiir libisema üle nõeltega -- süstlanõeltega -- seinale kinnitatud fotode ning ehmatusega tundsin ära slaavi perekonnast tehtud ülesvõtte. Teistelgi piltidel olid eranditult vaid meie trepikoja elanikud, ka too pikkade esihammastega tädi, kes notari juures aeg-ajalt võpatades pead keeras, justkui oleks keegi teda selja tagant kõnetanud. Minu pilti seinal ei olnud, nentisin üksjagu kergendatult. Korraga kuulsin koera vaikset urinat ja ettevaatlikult edasi astudes märkasin, et Regi lamas, pea truualamlikult käppadele surutud, magamistoa ukse ees. Raudukse ees, millel polnud ei linki ega nähtavat lukku. Koera urin muutus aina valjemaks, ta tõusis kohalt ja hakkas esikäppadega ust kaapima, haistes midagi, millest teda pikkade treeningutundide jooksul võõrutatud oldi. Stressis aga -- kes teab mitme inimese käe läbi koer lõpuks minuni oli jõudnud -- lõi instinkt välja. Kartes, et koera kiunumine ja rüselemine võivad alumise korteri omanikud üles ajada -- tüüpelamute isolatsioonimaterjalid ei kipu ju naabrite eraelu üksikasju eriti varjama -, haarasin otsustavalt Regi kaelarihmast kinni ja juhatasin ta korter-laborist välja.

Tundsin, et olin pahaaimamatult astunud keelatud territooriumile ja näinud asju, mis oleksid pidanud minu eest varjule jääma -- minu enda heaolu huvides. Lohutasin end mõttega, et küllap R.K. kasutas laborivarustust tõepoolest vaid korteri sisustuselemendina, meenutamaks oma noorpõlveunistust, mis kellegi tahtel ellu viimata jäi. Ent rauast magamistoauks ja koera tavatu käitumine ei andnud mulle siiski rahu ja ainus inimene, kes mu haiglast uudishimu rahuldada võinuks, oli ju nüüd oma arutu käitumise pärast hullumajas.

Samal ööl murti R.K. korterisse sisse. Kummatigi polnud ma midagi kahtlast kuulnud, samuti Regi mitte, ja alles hommikul sain teada, et vanamehe korter oli korralikult segi keeratud ja kõik vähegi väärtuslik kraam lihtsalt ära lõhutud ja puruks kistud, sealhulgas ka silmnähtavalt rariteetsed raamatuköited. Tundsin, et olin pääsenud üle noatera -- ma oleksin ju võinud neile peale sattuda või hoopis nemad mulle, mis polnud sugugi meeldivam väljavaade. Kui politsei oli oma menetlustega ühele poole saanud, pitseeriti uks kinni, jättes mind sellega ilma võimalusest toda metallust lähemalt uurida.

Aeg-ajalt juhtub, et mõne inimese teod ei allu ratsionaalsusele ega tavamõistes loogikale. Olin üks selline.

«Ma juba ütlesin Teile, neiu, et patsient ei soovi kellegagi kokku saada,» kordas vastuvõtuõde juba mitmendat korda, ilma et ta hääletoon oleks vähemalgi määral ärritust ilmutanud. Tema kindlameelsus oli lausa imetlust äratav. Üritasin siiski veel kord.

«Kas Te oleksite nii lahke ja annaksite need võtmed talle üle.» Ulatasin õele võtmekimbu, mille ovaalse hoidja olin endale jätnud. «Tema korteri võtmed. Head päeva!»

Istusin dispanseri esisel pargipingil, kui mind sisse paluti. Seekord oli mu vestluskaaslaseks umbes kolmekümnene, laitmatult viigitud pükste ja inglise dzhempriga sümpaatne noormees.

«Miks te soovite temaga kohtuda?» küsis juhataja, kui ta mulle end tutvustanud oli. «Kui ma ei eksi, siis olite just Teie see, kellele ta kallale kippus.» Noogutasin ja mõtlesin palavikuliselt, mida vastata. Ent enne, kui ma midagi tõepärast välja mõtelda jõudsin, võttis ta mult küünarnukist kinni ja juhatas külastusruumi, eelnevalt turvaväravatest läbi minnes.

«Palun oodake siin. Juhul, kui plaanitsete kättemaksu, siis teadke, et Teie võimalused on nullilähedased,» lausus ta naeratades, justkui oleks mulle äsja komplimendi teinud.

Ruum oli teisaldatava klaasseinaga pooleks jagatud ja kõneleda saime läbi kommutaatori. Selline kontakt oli küll ebamugav, kuid see-eest polnud meid keegi jälgimas-valvamas. Võpatasin tahtmatult, kui teispool ruumi uks avanes ja R.K. sisse astus, seljas hommikumantel ja lopsakad vuntsid otstest uljalt keerdu sätitud.

«Ma teadsin, et sa ükskord tuled,» sõnas ta hakatuseks ja vajus poolenisti pehmesse nahktugitooli.

«Ma leidsin Teie võtmed. Võtmehoidja jätsin vaevatasuks endale.»

«Kas midagi juhtus? Sa poleks ju ometi ainult võtmete pärast seda visiiti ette võtnud?!»

Olin juba varem mõtelnud, et kas mul on ikka õigust talle sissemurdmisest rääkida, teadmata, kuidas võiks see mõjutada tema tervislikku -- õigemini haiguslikku -- olukorda. Varem või hiljem oleks ta sellest niikuinii teada saanud ja seepärast langetasin otsuse, et juhtugu see pigem professionaalse arstiabi läheduses. Tema reageering oli pehmelt öeldes kummaline -- ta ei vihastanud, ei üllatunud, ei kippunud välja selgitama, kas kurjategijad on juba leitud ja kinni võetud, ei tundnud huvi ka selle vastu, mis konkreetselt juhtus. Pomises vaid vaevukuuldavalt, ilmselgelt pettunult: «Nad jõudsid must ette.»

«Kes nad? Te siis teadsite, et Teile sisse murtakse ja ei võtnud selleks midagi ette?»

«Ma olen ise süüdi, oleksin pidanud sind enne spooritolmuga uinutama, enne kui vaktsineerima asusin...»

«Vaktsineerima? Ma pole haige!»

«... ja siis poleks ma siia sattunud, poleks kodu maha jätnud,» jätkas ta minu repliiki ignoreerides. Vanamehe silmadesse tekkis palavikuline sädelus ja ma tabasin end mõttelt, et mis pagana päralt peaksin ma ta jutu peale vihastuma ja seda üleüldse nii südamesse võtma -- tegemist oli ju tõsiselt haige inimesega. Ent kui ta märkas, et ma kavatsen kommutaatori välja lülitada, hakkas ta ägedalt zhestikuleerima ja manas näole anuva grimassi, andes mõista, et ma seda ei teeks.

«Ma tean, et sul on mind raske, kui mitte öelda võimatu, uskuda. Kuid kas või iseenda pärast pead sa seda siiski tegema,» lausus ta vaikselt, iga sõna rõhutades.

«Tegema mida? Vaktsineerima?» ironiseerisin vastuseks.

«Jah. Loodetavasti ei suutnud nad leida ligipääsu magamistoale. Jahutis peaks olema veel paar ühikut vaktsiini, mille ma tol saatuslikul õhtul valmis sünteesisin -- juhuks, kui mõni noormees otsustanuks öö sinu juures veeta. Muide, sina oled ju ainuke, kes pole profülaktikat läbi teinud. Mhjah, sinu korteri endise perenaisega jäin ma pisut hiljaks, kuigi suurem katastroof sai siiski ära hoitud.» R.K. jutt läks aina segasemaks, samas tekitas see minus ebatervet hasarti -- et mis ta siis veel mul teha soovitab. Läksin ta fantaasiaga kaasa: «Teie, ja sünteesisite, minu meelest visati Teid juba ...aastal ülikoolist välja.»

«Ajaloos on piisavalt näited suurtest teadlastest ja leiutajatest, kes pole tänapäeva mõistes korralikku kõrgharidust saanud. Tahtmine, usk, palav soov on need, mis viivad sihile. Minul aga oli lisaks eelmainituile ka kohustus, missioon.» Taas kord kahtlesin ma mehe mõistuse selguses.

«Kas ma vähemalt võiksin teada, mis nimelt mind ähvardab?»

«Rotid, täpsemalt kodurotid, ja nende pöördumatuid mutatsioone esilekutsuv aine süljenäärmetes, mida nad hammustuse kaudu ohvri organismi üle kannavad.»

«Mind pole ju keegi hammustanud!» tegin üllatunud ilme.

«Siiani küll. Ma olen selle nimel ka üht-teist ette võtnud ja sellega su öörahu rikkunud, anna andeks mu avameelsus. Ja kui mõni värd oleks sind isegi hammustanud, siis valutustamine on ju eluslooduses väga levinud nähtus. Ega sääse või puugi hammustust me ju samuti ei tunne, ometigi on järelmõjud silmnähtavad.»

«Kust, pagan, nad siis sisse saavad? Ma pole kordagi kuulnud puidu või krohvi närimist, ega avastanud ka ühtegi avaust, kust nad sisse pääseksid,» pahvatasin ta jutu paikapidavust kahtluse alla seades.

«Milleks siis on olemas kanalisatsioonitorud?»

«Tualetipotist?»

R.K. noogutas. Iseenesest mõista oleksin tahtnud küsida, miks need kodurotid -- võdistasin õlgu, kui mõtlesin nende pikkade ja karvadeta sabadele -- nii agressiivselt käituvad ja miks ajakirjandus nendest vaikib, kui samas iga tähtsusetuimgi pisiasi leheneegrite poolt välja nuhitakse; sellest saanuks ju ideaalne esikaanelugu.

Meid eraldav klaassein muutus korraga hägusaks, mis tähendas, et patsiendil on aeg teraapiasse minna ja minul -- lahkuda. Segaste tunnetega astusin linna poole, pidin oma bioloogi üles otsima. Kui ma ta lõpuks oma maja eest pingi peal istumast leidsin, kus ta vestles elavalt minu uudisjanuliste ja kõiketeadjaist naabrieitedega, vaatas ta mulle tänulike silmadega otsa ja soovis tädidele head päeva jätku.

«Miks sa tulid? Me ju leppisime kokku, et jääme vaid sõpradeks.»

«Ole rahulik -- ei mingit allpoolvööd- temaatikat. Sain laborist täpsustatud andmeid karvade kohta,» sõnas ta lepitavalt ja võttis taskust kilekotikesse pakitud karvapuntra. Avasin ukse ja Regi jooksis otsemaid minu kõrvale. Isegi kui mu meessõbral olidki esialgselt mingid kavatsused mulle füüsiliselt läheneda, tegi koera käitumine talle võrdlemisi kiiresti selgeks, kelle tahe peale jääb.

«Tead, need karvad osutusid tõeliseks sensatsiooniks. Väliselt ja struktuuriliselt klapib kõik koduroti omadega, kuid geneetiliselt on vähemalt selles isendis, kelle karvanäite sa mulle andsid, toimunud teatud laadi mutatsioonid. Milles need muutused väljenduda võivad, seda laborandid alles uurivad. Lihtsam oleks muidugi, kui me näeksime looma ennast ja saaksime teda kompleksselt tundma õppida.»

«Sa vajad siis elusat kodurotti?»

«Ei, miks? Ta võib ju ka surnud olla,» möönis ta noore teadlase innukusega, mis mind üksjagu lõbustas, kuigi ma seda otseselt välja ei näidanud -- ta oli ju alati nii õnnetu, kui ma naeruvääristasin ta ponnistusi uurida välja, kas lihatõugriku isastel on tõepoolest kalduvus hoida omasooliste poole, mis kokkuvõttes oli viinud selle haruldase ämblikulaadse väljasuremise piirimaile. Seepärast ütlesin kaastundlikult, et vaevalt meil õnnestub kätte saada just too rott, kes loomateadusele lausa sensatsioonilist huvi pakub. Õnneks ei märganud ta minu hääletoonis varjuvat pilget ja jätkas endise vaimustusega: «Siis saaksime ehk teada, kas tänu sellele mutatsioonile on kodurottidel veel shansse olelusvõitluses rändrottidega liigina püsima jääda. Rändrotid on nad jõhkralt välja söönud. Nii et praeguseks on kodurottide populatsioon kahetsusväärselt väikesearvuline!» Ja ühed neist elavad meie majas ja passivad peale, millal potist välja ronida ja hambad minusugustele säärde lüüa, lisasin mõttes.

Õhtu edenedes tegi ta mulle ettepaneku lõks üles seada, mida ma ka suurima heameelega tegin, kuigi lõksu asukoha suhtes tekkis meil pinev vastasseis -- mina kinnitasin, et ainus sobiv koht on vannituba, tema aga eelistas kööki, kinnitades, et rottide ainus eesmärk on ligipääs toiduainetele ja nende jääkidele, ning osutas üle ääre ajavale prügikotile. Minu kui peremehe sõna jäi siiski peale. Umbes kesköö paiku palusin oma sõbral viisakalt lahkuda, kuigi ta püüdis mind veenda, et tal pole vähimatki kavatsust minu voodisse tikkuda. Jäin siiski enesele kindlaks -- ei saanud ju ma talle otse välja öelda, et minu korteris ööbides võis hoopis tema ise mõne harulduse ohvriks saada ja siis ei hakataks tema armsas laboris uurima mitte sensatsioonilist kodurotti, vaid hoopis teda ennast.

Kui ta lõpuks läinud oli, keetsin endale kannutäie hirmkanget kohvi, et silma tikkuvat und eemale peletada. Kogu see rotihirm oli irratsionaalne, lihtsalt ühe vaimuhaige luul, mis minusse üle oli kandunud. Mõtlesin koguni, et äkki oleks mul targem vanemate juurde tagasi minna ja see korter lihtsalt maha müüa, saata kuradile kõik need hullud vanamehed, rotid, lärmakad slaavlased ja pealetükkivad pensionärid, kes mu rahuliku omaetteolemise minu omas kodus võimatuks olid teinud. Oma kurblikku saatust siunates kuulsin äkki tuttavat meloodiajuppi -- keegi helistas mobiilile.

«Tule edasi, ainult ära taskulampi põlema pane, see teeb silmadele valu,» kähises R.K., kui ma pärast telefonikõnet tema korterisse astusin. Punakas valgus oli piisav, et märgata vanamehe juures toimunud veidraid muutusi -- ta oli peajagu lühemaks jäänud, kõrvad suuremaks ja karvaseks muutunud, pupillid sedavõrd laienenud, et silmavalget polnud enam üldse näha. Kuigi ruumis oli palav, kandis ta labakindaid, seljas maani ulatuvat hommikumantlit ning kaelas villast salli, mis kattis suu ja nina, peas aga oli silmini tõmmatud vana suusamüts. Ja enne veel, kui ma jõudsin temaga oma muljeid jagada, ütles ta selgituseks:

«Niipea kui sa ära läksid, tundsin end äärmiselt halvasti, iga liigutus tegi valu ja nahk kiskus. Mõistsin, et saabunud on lõppfaas, mida ma teatud preparaatidega senini edasi lükata suutsin. Lähimate tundide jooksul muutun ma nendesarnaseks ja seepärast oli ainus lahendus haiglast põgeneda ja maksta kätte väärastunud elukatele, kelle ma ise humaansetel kaalutlustel ülikooli laborist varastanud olin ja kes minu hooletuse tõttu välja pääsesid.»

«Miks Te siis ise vaktsiini ei kasutanud?»

«Ma otsustasin, et pean oma nooruses tehtud rumaluse eest täit vastutust kandma,» vastas ta pingutades, tuues vahepeal esile imelikke häälitsusi. Korraga hakkas ta üle keha värisema, kohmakalt kiskus ta labakud käest ning eemaldas teravate ja pikaksveninud küünistega mütsi ja salli, vigastades kõrvalesta. Karjatasin -- minu ees seisis rotisarnane inimpeletis, kelle äsja lausutud sõnad andsid veel tunnistust sellest, et tegemist oli siiski inimesega. Hirmsates valuspasmides komberdas ta magamistoa metallukse juurde, vajus siis viimast jõudu kokku võttes piida najale ja tõi esile oma viimased inimkeelsed sõnad: «Kood: RotiKuningas, hoia ennast ja lase laborirottidel oma töö ära teha.»

Kui ma kiirustades toast väljusin, hirmust pöörane laborirotikari mööda korterit laiali valgumas, märkasin silmanurgast, et R.K. kokkuvajunud hommikumantli alt vonkles välja pikk karvadeta saba. Teda ennast ma enam ei näinud.

Järgmise päeva hommikul lippas Regi R.K. korterisse ja naasis sealt, kodurott hambus. Roti kõri oli läbi näritud ja kõrvalest vigastatud. Otsustasin selle bioloogist sõbrale viia -- las uurib ja teeb omad järeldused. Ja kui ta ei saagi aru, kelle või millega tal tegelikult tegemist on, siis... noh, eksimine on ju nii inimlik.