01.04.2002 |
Janusz A. Grinewski
Mullast oled sa võetud... |
Sinkjasmust taevas rippus madalal, ilm oli lämbe ja
tuuleta. Kivise kõnnumaa piiril, kus kohtusid Kuulinna
prügimägi, linnatagune tühermaa ning madalad
kaljurahnud, lösutas petlikus hauavaikuses suurem metalse
väljanägemisega rahn. Korraga vaikus katkes nagu
lõigatult ning tühermaad täitis
ühtäkki erinevate helide ja häälte
võigas kakofoonia. Rahnu tagant manööverdas
välja väikese maja suurune tank, samaaegselt algas
taamal prügimäe kaugemas nurgas tulistamine.
Lühikesed rabedad valangud vaheldusid
granaadiplahvatustega, keegi röögatas ebainimlikult,
tankiroomikute all krigises metalliprügi.
Vahetult tanki ees maapinda märgistanud automaadivalang
paiskas õhku tolmupilve ning pillutas laiali pabereid ja
tööstusjäätmeid.
Eemal prügivalli taha rajatud kaevikust hüppasid
välja kolm rohelise-hallilaigulises vormis automaatidega
relvastatud sõdurit. Madalate
söösthüpetega edasi liikudes varjusid nad
lõpuks, jäänud tankist kolme-neljakümne
meetri kaugusele, vana transpordialuse tiivarusude taha.
Viimasena tulnu saatis enne, kui usaldas oma elu hõbedase
külgtiiva kaitsta, veel põlvelt kaks valangut tanki
tagant välja marssivate jalaväelaste poole. Kaeviku
teisest otsast hakati niipea, kui omad olid varjuda
jõudnud, jälle katkematut külgtuld andma.
Tankiga ühel ahelikujoonel marssis nüüd poole
kompanii suurune Kuulinna Protektoraadi esmaklassiliselt
relvastatud rünnakrühm. Lahinguväljale
mittetoodud rühmade relvajagudega tugevdatud Alfa-kompanii
eliitrühma võitlejad olid relvastatud peamiselt
kergete automaatidega, tankitõrje jagu oli vasakul
tiival, kuulipildurid katsid paremat külge. Kui Protektori
vägade ja kaevikust surmavaid tulelööke andvate
mässajate vahele polnud jäänud enam
varjupakkuvaid jäätmekuhilaid, vajus korrapärane
ahelik laiali, lahingpaarilised sööstsid kiirelt
omadele jalgujäämist vältides käigu pealt
fikseeritud varjet pakkuvatesse kohtadessse. Ootamatult
transpordilaeva tiiva alt lähtuvad valangud niitisid maha
pool tosinast varjuvat jalaväelast, kes polnud osanud
sellest küljest ohtu karta.
Samal hetkel hakkasid mässajate kaeviku suunas tuld
andma tanki külgedele paigutatud portatiivsed automaatselt
manööverdavad kuulipildujad. Kaeviku suunas lendasid
suure purustusjõuga kildgranaadid, mis samaegselt
lõhkedes kaeviku vasakul tiival suurema varingu
põhjustasid, varisenud kohast lõikas tumedasse
taevasse ereroheline valgusvihk, keegi karjus haukuval
häälel lühikesi käsklusi.
Selle melu varjus tormas üks rühm tiibhaaret
sooritama. Mõnekümne sekundiga olid esimesed
võitlejad kaevikuni jõudnud, sinna heideti paar
granaati ning plahvatusesuitsu hajudes hüppasid esimesed
kombatandid kaevikusse, kus algas meeletu tulistamine, kuni
langenute taha oli juba üsna hõlbus varjuda.
Üha uued ja uued granaadid puhastasid aga
järjekindlalt kaevikut ning sundisid laskepesadesse
peitunud mässajaid automaadivalangute saatel taanduma.
Transpordilaeva tiiva taha varjunud löögiüksus
oli vahepeal kokku monteerinud väikese
tankitõrjekahuri, mis nüüd teraskindlusele
sihiti. Hetk enne mürsu väljatulistamist laienes aga
tekkinud varing transpordilaeva vraki suunas ning see vajus
kummuli, lömastades kolmiku ja nende kahuri.
Samaaegselt lennutati aga varinguavast välja
automaatjuhitavate mürskude triaad ning enne kui keegi
õieti sellest arugi sai, oli kaevikut puhastav rühm
viimse meheni hävitatud.
Kümmekond meetrit kaevikust tagapool kerkis järsku
otsekui maa alt muljetavaldav figuur. Sõduri
jõulist siluetti oli põlemasüüdatud
tankiprozhektorite valgusvihus näha vaid hetke, siis ta
kummardus ning samal hetkel tabas kohta, kus ta just oli
seisnud, vihane kuulirahe. Vaevalt paar sekundit hiljem ilmus
sõdur hajuva tolmupilve tagant taas nähtavale. Ta
oli õlale haaranud massiivse tankitõrjerelva.
Mehel kulus vaid hetk tanki fikseerimiseks öösihikus,
siis kõlas pigem kiunuv kui kärgatav lask, tank sai
tabamuse, sõjamasinat läbis otsekui külmast
põhjustatud värin, käis kõrvulukustav
kärgatus ning tohutus tulemöllus rebiti tankikorpus
tükkideks. Viimased tanki küljest lahtikistud
tükid polnud veel maapinda puudutanud, kui üksikud
ellujäänud Alfa võitlejad hakkasid kiirete
pimedusse suunatud valangutega nende liikuva kindluse
hävitanud meest otsima.
Tanki purustanud nooremleitnandi eraldusmärkidega
sõjamees oli aga juba kaevikusse hüpanud ning
suundus sealt edasi varinguava poole. Teel fikseeris ta oma
kiivri elutundlikkusprillide abil kaevikupõhja
skaneerides ära, et kõik ta kaasvõitlejad
olid surnud ning, jõudnud avauseni, hüppas
vähimagi kõhkluseta valgustatud allmaakorrusele. Ta
maandus kitsale metallsõrestikust sillale ning asus
kiirete sammudega maa-aluse juhtimisekeskuse poole teele.
Äkki ilmus pimedusest ta kõrvale samas tempos liikuv
lühem radiatsiooniskafandris kogu.
«Tubli töö, leitnant», sõnas ta
kaaslane skafandrikiivrist tuleval kõmiseval
häälel.
«Lipnik Andrews, » rohkem konstateeris kui oli
üllatunud leitnandiks-kutsutu metalne hääl.
«Üksi saidki tulema?» päris lipnik.
«Kahjuks küll,» leitnandi häälest
oli võimatu mingeid emotsioone välja lugeda.
«Peame selle sektori vastu taevast laskma, seal väljas
võib mõni neist ellujäänud
palgasõduritest meie varjendi vastu haiglast huvi tundma
hakata, või saadetakse siia hiljem nii ehk teisiti
hävitusrühm ning leitakse sissepääs meie
kindlusse.»
«Paistab, et see on tõesti ainus
võimalus,» nõustus Andrews.
Viis minutit hiljem kui kogu Kuulinna prügimäge
hakkasid läbistama kahtlased värinad, olid lipnik
Andrews ja nooremleitnant Furlong juba mitme korruse
võrra sügavamal ning üle kilomeetri hiljutisest
lahingupaigast kaugemal, mässajate regionaalses
peakorteris.
Värinatele järgnesid aga lühikeste vahedega
lõhkema pandud pommiplahvatused, mis lõpuks
üheks tohutu suureks ning erinevate helide müraks
kokku sulades kogu prügimäe Kuu pinnalt mitmesaja
meetri sügavusele varjendisse kukutas samaegselt
ühendusteid ning mässuliste teistesse varjenditesse
viivaid koridore üles sulatades.
***
Ülestõus oli Kuulinnas puhkenud neli aastat
tagasi ning sellest ajast peale olid mässulised elanud oma
salajastes maa-alustes varjendites, kust nad regulaarseid
lööke Kuu pinnale sooritasid, aegajalt linnas
terroriakte korraldasid ning kõikvõimalike
vahenditega ennast Protektoriks nimetava mehe diktatuurirezhiimi
õõnestasid.
Protektor ise oli üsna kummaline isik. Seitsme aasta
eest Kuulinna poliitikataevasse kerkinud Maalt pärit ibero-
ameeriklane oli väikest kasvu, aga seda võimsama
karismaga mees. Ta võitis oma tervete hammaste ja
säravvalge naeratusega kiiresti kuulinlaste südamed
ning sundis neid unustama oma vanu harjumuspäraseid
poliitlisi eelistusi. Oma läbipaistvalt ülepakutud
lubaduste toel saavutas tema juhitud liikumine viimastel
valimistel Kuulinnas absoluutse enamuse linnanaõukogus
ning Octavio Gutierrezist sai Kuulinna meer. Kuna inimestel on
kord juba oskus teha kõigist võimalikest
poliitlistest valikutest see kõige halvem, ei maksa
selles, mis järgnes, süüdistada Kuulinna
peamiselt valgenahalist katoliiklikku ja viimase kahesaja aasta
jooksul täieliku heaoluühiskonna poolt vaimselt
steriliseeritud populatsiooni. Õieti koosneski Kuulinna
elanikkond peamiselt Lõuna-Euroopa ja Ibero-Ameerika
päritlolu kolonistide järeltulijatest. Vähesel
määral elas Kuulinnas ka Põhja-Ameerika
kirdeosast pärit valgeid anglosaksi päritolu
inimesi.
Igatahes näitasid kõik märgid, et need
valimised, mis Gutierrezi võimule tõid,
võisid tõesti jääda Kuulinna viimasteks.
Nimelt saatis värske meer vaevalt kaks kuud pärast
valimisi linnanõukogu laiali ning kuulutas ennast
Kuulinna Protektoriks. Verine diktatuur, mida ta ellu viima
asus, toetus peamiselt politseijõududele ja palgalise
sõjaväele, mis oli kokku klopsitud kuskil
Asteroidide Vöös.
Kolm aastat pärast diktatuuri kehtestamist puhkes aga
laiaulatuslik Gutierrezi vastane ülestõus, mille
üheks juhiks oli viimase aasta jooksul tõusnud
endine Kuulaevastiku nooremleitnant Nick Furlong. Ning kuigi
mässajad olid korduvalt üritanud Protektorile
atentaati korraldada, olid arstid diktaatori,
ükskõik kui raskelt see siis ka haavata polnud
saanud, alati terveks ravinud.
***
Nooremleitnant Nick Furlong kükitas Protektori villat
ümbritseva heki varjus ning ootas. Päevase
turvameeskonna viimast ringkäiku ning tunnimeeste öise
vahetuse algust. Ta oli Revolutsioonilise Vabastusrinde
Kesknõukogult saanud ülesande ning asus seda talle
omase ennastsalgavusega koheselt täitma. Furlongil ei
tulnud pähegi Kesknõukogu otsust vaidlustada. Eht-
sõjaväelaslikult ei hakanud ta sisimaski seda
vaagima või mõttes sellele vastu vaidlema.
Käsk oli käsk. Ja miks just tema? Ju ta oli siis
parim, kes neil võtta oli. Ja sellist ülesannet sai
usaldada vaid parimale. Õigupoolest võiks
praeguses situatsioonis öelda lihtsalt, et selle
ülesande jaoks ta üldse pikemas perspektiivis
vaadatuna loodud oligi.
Ülesanne oli hukata diktaator ning tema oli hukkaja.
Tapja.
Selleks oli teda möödunud kuude jooksul treenitud,
erinevatesse simulatsioonidesse visatud. Ja siis lahingutesse. P
ä r i s lahingutesse. Ja siis jälle
simulatsioonidesse. Ja lahingutesse. Viimastest üldiselt
puudust ei tulnud.
Õigupoolest oli Vabastusrinne juba kolm korda
-- seni edutult -- diktaatorit tappa
üritanud. Teda oli proovitud uputada, kui ta oma
linnalähedase palee aias basseinis suples,
õigupoolest oligi hukkaja enda arust diktaatori uputanud,
kuid arstidel õnnestus talle elu sisse puhuda, nii et ta
juba järgmisel õhtul tele-esinemises
mässajatele hirmsaid aegu lubas. Vabastusrindele
läksid ajad tõesti hullemaks ning meeleheites olid
mässajad veel kahel korral Gutierrezi tappa proovinud.
Miskipärast valdas Furlongi täiesti surmkindel tunne,
ei, pigem teadmine, et just temal see lõpuks
õnnestub. Täna õhtul.
Päevase turvameeskonna patrull tegi oma viimast
ringkäiku -- tohutu suure hundikoera rihma mitu
korda ümber käe keeranud valvur möödus
Furlongist vaevalt meetri kauguselt. Ning koer ei tundnud mingit
ebatavalist lõhna, kuigi oli treenitud elusolendi
lähedaloleku ära tundma. Aga koer ei tundnud mingitki
ebatavalist lõhna. Ega pidanudki tundma! Täpselt nii
oli talle öeldud. Kõik toimis.
Kaks tundi puudus südaööst, kui öise
vahetuse esimesed tunnimehed postile asusid. Oli aeg alustada.
Leitnant võttis hoogu, hüppas ning maandus pehmelt
jalgadele. Tiheda heki seljataha jätnud kiirustas ta villa
suunas, nüüd tuli hakkama saada nii elusate
tunnimeeste kui ka elektroonikaga. Pärast seda, kui
Vabastusrinne üle-eelmise katse ajal tunnimehed gaasiga
mürgitanud oli, kandsid need nüüd peas
kosmoselaevastiku vormile sarnanevaid musti kiivreid, millel
lisaks ööprillidele olid ka gaasimaski funktsioone
täitvad membraanfiltrid. Seekord tuli kasutada
jõudu.
***
Vaikne tuuleiil sahistas villat ümbritsevate palmipuude
okstes. Furlong heitis pilgu üles palmiokste suunas,
terraformatsioon oli Kuu muidugi tundmatuseni muutnud. Aegajalt
tuli enesele lausa meelde tuletada, et see on Kuu ja mitte Maa.
Furlong langetas taas pilgu ning vaatas ebaloomulikku paindesse
väänatud peaga tunnimeest. Kaelaluu murdumist oli
üsna hästi kuulda olnud. Leitnant heitis pilgu kellale
ning vedas tunnimehe kindluse mõttes trepi varju. Kuigi
seda polnud ette nähtud; kui teine tunnimees oma
ringkäigul siia jõudma pidi, noh selleks ajaks oli
kõik juba loodetavasti möödas.
Furlong avas tasekesi ukse ning sisenes koridori. Vasakule
jäid köögid ja teenijate ruumid, samuti
turvameeskonna kaamerakeskus. Kuskilt siit pidi minema uks
keldrisse, jah, siin see asuski, ta tundis ennast pehmel vaibal
otsekui vetruvat, ilmselt see nii oligi.
Hääletult jõudis ta ukseni, mille taga
pidigi olema tema, Kuulinna diktaator Gutierrez, kellel oli
elada jäänud veel vaid loetud sekundid. Leitnant oli
rahulikult möödunud kõigist elektroonilistest
valveseadmetest, elusaine detektoritest ja muust ning
häiresignaal vaikis. Vabastusrinde tehnikaekspertide
kinnitused pidasid seega paika. Keegi polnud teda märganud,
kõik toimis. Furlong võttis vöö vahelt
miniatuurse, aga võimsa tulejõuga
püstolkuulipilduja ning vajutas aeglaselt ukselingi
alla...
***
Turvasüsteemide pealik Miguel Sotomayor asetas
masinlikult kakaotassi lauale ning jäi juhmi pilguga
kuvarit jõllitama. Elusaine detektorid polnud viimase
pooltunni jooksul mingeid liikumisi täheldanud ja ometi
väitis keskarvuti talle, et Protektori terrassipoolse
raamatukogutoa uks oli just avanenud. Mitte terrassileviiv
kuulikindlast klaasist uks, vaid koridoriuks, mida kasutasid
enamasti vaid teenijad ja turvameeskond. Protektor istus
rahulikult tugitoolis, näoga terrassi suunas ja luges,
vähemalt näitas seda kaamera. Kes oli siis ukse
avanud... Saanud ülimast hämmastusest võitu,
keeras Sotomayor kaamera otsustavalt ukse suunas ning samal
hetkel hääbus selle pilt monitori keskele kriipsuks ja
ekraanipilt kustus. Sekundimurdosa hiljem registreeris
turvapealiku aju summutatud valangud. Majas!?
Ratastel tool lendas ruumi tagumisse nurka, püsti
hüpates ajas ta kakaotassi laual ümber, pressis
sellele tähelepanu pööramata hullumeelse
jõuga häiresignaali nuppu ning tormas koridori.
***
Furlong langetas püstolkuulipilduja ning
pööras pilgu purukslastud kaameralt diktaatorile, kes
valangut kuuldes otsekui vedrust tõugatuna püsti oli
karanud. Keegi oli sisse lülitanud
häiresignalisatsiooni ning see undas nüüd
ebameeldivalt, koridorist kostsid jooksusammud ning summutatud
hääled. Et midagi oli läinud valesti,
mõistis Furlong hetkel, kui nägi kaamerat ukse
suunas pöördumas. Neil pidid järelikult majas
mingid andurid olema, mis fikseerisid ukse avanemise ja
sulgumise. Kummalisel kombel ei rikkunud see tõik
hetkekski ta meelerahu.
Gutierrez, kes veel hetk tagasi mokk töllakil midagi
mõstmata teda jõllitanud oli, asus tegema suurt
õhulendu, ilmse sooviga maanduda massiivse diivani taha.
Välkkiirelt sirutus relva hoidev käsi ette ning
sõrm vajuas päästikule, siis üha uuesti ja
uuesti. Vähemalt tosinast kuulist tabatud diktaatori keha
viskles sekundi valangutemöllus ning prantsatas siis
pehmele vaibale, Furlong oli juba ta juures ning muutis veel
kahe valanguga Gutierrezi pea veriseks narmendavaks tombuks.
***
Sotomayor jõudis raamatukogu ukseni ning
püüdis karjuda üle seest kostvate valangute:
«Elusaine detektorid pole viimase pooltunni jooksul mingit
liikumist täheldanud, järelikult peab see olema...
»
«Mingi masin,» lõpetas Protektori ihuarst
Jose Durand de Coronado, kui turvamehed ukse jalaga lahti
lõid ning sisse tormasid. Neile avanev vaatepilt
rääkis iseenese eest. Protektori verise laiba juures
kõrgus imposantne mehekuju.
Turvamehed avasid tema pihta automaaditule, pikkisid ta keha
valangutega risti ja põiki läbi, mispeale Furlong
plahvatas.
Surnud diktaatori kõrvale veerenud peas liikusid
autonoomse energiabloki osalise funktsioneerimise tõttu
veel viimased mõttekillud: «Tabasid täpselt
kesksüsteemi... halb õnn... aga ülesanne on
täidetud.» Furlongi silmadesse paigutatud kaamerad
saatsid veel mõne sekundi vältel Vabastusrinde
juhtimiskeskusesse pilti surnud diktaatorist, siis
lõpetas energiabokk töö ning mikroskeemid
sulatasid end üles.
«Robot... väga kaval neist,» pomises
üllatunud Coronado. Sotomayor osutas küsivalt
Gutierrezi vereloigus vedelevale kehale, mispeale ihuarst
ükskõikselt pead raputas, «Näete isegi,
sealt ei saa enam mingit nahka. Sellepärast siis
turvasüsteemid midagi ei näidanudki,» näis,
et õhkulennanud robot on hetkel ainus talle mingitki huvi
pakkuv asi, «väääga kaval,» pomises ta
uuesti. «Peame süsteeme täiendama,» lausus
Coronado ning suundus ukse poole.
Sotomayor noogutas mõtlikult ning andis kahele
vaikides nende vestlust kuulanud turvamehele märku laip
kaasa võtta. Nad järgnesid arstile, kes seisis juba
kümmkond meetrit eemal, keldriukse juures. Vaikides laskus
seltskond trepist alla jahedasse keldrisse, kus Coronado avas
seinas oleva luugi, mispeale turvamehed Gutierrezi elutu keha
mustavasse tühjusesse lükkasid. Doktor sulges ahjuukse
ning vajutas selle kõrval oleval tablool värvilisi
lüliteid, reguleeris soojust ning lülitas
seejärel ahju sisse.
«Seekord on palju jama,» sõnas Sotomayor
pahuralt, «Vaip, kaamera, kuuliaugud, vereplekid... oh
kurat!»
«Siis, kui nad ta ära uputasid, oli lihtsam
jah,» muigas Coronado. Nad suundusid kõrvalruumi,
kus klaaskambrites lebasid seitse tapetud diktaatori täpset
koopiat, kõik riietatud Gutierrezi lemmikriietesse
-- kurguni kinninööbitud halli univormi, mille
vasakut rinda kaunistasid seitse identset aumärkide ja
medalite komplekti. Seitsme suletud klaaskambri kõrval
oli kolm avatud tühja kambrit.
«Varsti peame niimoodi veel uue partii tegema,»
torises Salamanca ülikoolis kloonitehnoloogia alal
bioloogiadoktori kraadi kaitsnud Coronado, «Ega see, et
meil selline tagala on, tähenda, et teie haru oma
tööd lohakalt tegema peaks! Poole aastaga neli
õnnestunud atentaati!».
Sotomayor lõi silmad maha, mispeale doktor vaid pead
vangutas, süstla võttis ning, kui turvaülem oma
meestega oli kambri avanud, Gutierrezi neljandal kloonil varruka
üles keeras ja talle süstlanõela veeni
torkas.
«Kümme minutit,» ütles ta sigaretti
süüdates.
***
Sinkjasmust taevas rippus madalal, ilm oli lämbe ja
tuuleta. Kivise kõnnumaa piiril, kus kohtusid Kuulinna
mahajäetud vana kosmodroom, linnatagune tühermaa ning
madalad kaljurahnud, lösutas petlikus hauavaikuses suure
transpordilaeva vrakk. Korraga vaikus katkes nagu
lõigatult ning kosmodroomi täitis ühtäkki
erinevate helide ja häälte võigas kakofoonia.
Laevavraki tagant manööverdas välja väikese
maja suurune tank, samaaegselt algas taamal kõnnumaa
piiril tulistamine. Lühikesed rabedad valangud vaheldusid
granaadiplahvatustega, keegi röögatas ebainimlikult,
tankiroomikud mõõtsid kiirelt kosmodroomi siledat
betoonpinda. Vahetult tanki ees betooni tabanud kuulivalang
paiskus rikoshetiga vastu sõjamasina korpust, sellele
suurt häda tegemata. Tanki järel liikus ahelikus
Protektoraadi vormiriides jalaväerühm...
|