Ta oli alles väike. Hommikul oli ta veel väiksem.
Ta lootis, et on õhtul suurem, kui praegu. See praegu oli
päev, südapäev.
Täna oli võrdlemisi igav päev. Läbi udu
mäletas ta, et enne tänast oli olnud veel palju
päevi. Ühed nimetasid neid päevi eilseks,
üleeilseks ja üleüleeilseks, teised ütlesid
aga esmaspäev, teisipäev, kolmapäev ja nii edasi.
Tema ise nimetas neid lihtsalt päevadeks, mis olid enne
tänast päeva. Üldiselt olid need päevad sama
igavad, nagu tänane päevgi. Päeva nimetas ta
tänaseks ainult sellepärast, et teised käskisid
tal nii teha. Muidu oleks ta öelnud lihtsalt see päev.
Ega ta muidu poleks teiste käsku täitnud, ainult et
täna oli palju lihtsam öelda, kui see päev.
Ta otsustas kuhugi minna. Mõnda aega kõndis ta
rahulikult, siis kerkis ta teele aga mingi takistus ja ta
põrkas üpris valusasti selle vastu. Senikaua, kuni
ta otsustas, kas nutma hakata või edasi minna, läks
valu üle. Huvi pärast otsustas ta seda asja vaadata,
mille vastu ta põrganud oli. See Asi ulatus
kõrgele üles sellesse sinisesse asja, mida nimetati
taevaks. Kujult oli ta selline, mida nimetati ümmarguseks.
Ta katsus Seda Asja ja jõudis otsusele, et See Asi on
pruuni värvi. Kui ta natuke aega mõelnud oli, tuli
talle meelde, et teised kutsusid selliseid asju puudeks ja et
puud tähendasid tavaliselt sellist kohta, mida kutsuti
metsaks, ja et metsas ei olnud hea kõndida.
Ta istus maha (vähemalt ta ise pidas seda istumiseks) ja
hakkas nimedest mõtlema. Teistel olid nimed. Ühte
kutsuti Mädlaks, teist Kadlaks ja nõnda edasi.
Teised rääkisid talle, et temalgi on nimi, ja et tema
nimi on Jorru. Ta ise ei tahtnud seda uskuda ja hoidus selle
kasutamisest. Üldiselt talle see nimi ei meeldinud ka.
Ta mõtles veel natukene aega, kuni tema
mõistusesse imbus teadmine, et rohkem polegi midagi
mõelda. Ta pidas veel veidike aru, kas tõusta
püsti või istuda edasi. Millegipärast tundus
püsti tõusmine mõistlikum, kui istumine (
või asend, mida ta istumiseks pidas). Püsti
tõusmine võttis natuke aega, kuid peagi seisis ta
siiski. Enne, kui ta otsusele jõudis, millese jalaga
esimene samm teha, jõudis tema juurde olend, keda teised
kutsusid Mõliks.
«Tere.» Mõl vaatas talle uurivalt otsa. 'See
Jorru on ikka üks imelik olend' mõtles ta.
Mõl isiklikult poleks temaga üldsegi läbi
käinud, kuid teised kinnitasid talle, et Jorruga suhtlemine
on elutähtis. Täpsemalt öeldes jäeti ta siis
elama, kui ta Jorruga suhtles. Üldiselt meeldis teistele
temasugused lihtsalt ära süüa. Mõl uuris
mõnda aega Jorrut ja üritas mõistatada, kas
Jorru ütleb midagi, või on vait. Arvatavasti
eelistas Jorru vaikimist ja seepärast läks Mõl
edasi. Jorru oli tema meelest kohutavalt aeglane olend. Alati
läks väga kaua aega, enne kui ta taipas, mida temast
tahetaks, kui ta selleks üldse suuteline oli. Mõl
ise oli hoopis teistsugune. Teised kiitsid teda alatasa tema
taiplikkuse eest. Mitte et Mõl oleks tahtnud teistega
üldse midagi teha, aga pidi -- kui ta oleks
ära jooksnud, oleks teised ta kohe kätte saanud.
Jorrule ei tulnud aga kunagi pähe ära joosta,
võib-olla seepärast, et ta midagi ei taibanud.
Niiviisi mõtteid mõlgutades kõndis
Mõl minema.
Jorru vaatas Mõlile järele ja tundis kergendust,
tähendab, et teised ütlesid selle tunde kohta
kergendustunne, tema oleks seda aga lihtsalt heaks tundeks
nimetanud. Niisiis hakkas ta kergendustundega edasi vantsima.
Selle sõna oli ta ise välja mõelnud ja ta
arvas, et see on üks väga hea sõna. Järsku
hakkas tema sisemust vaevama aga tunne, mida teised nimetasid
söögiisuks, tema ise ütles selle kohta aga halb
tunne, sest see pani teda end kole tühjana tundma. Miski
tema sees ütles talle, et nüüd peaks ta midagi
sööma. Ta vaatas ringi, aga ei näinud midagi, mis
tema meelest süüa oleks kõlvanud.
Natuke proovis ta seda, mille peal ta kõndis, sest
seda oli palju. See koosnes pisemates pikkadest rohelistest
asjadest. Teised nimetasid seda suuremat asja rohuks ja pisemaid
pikki rohelisi asju rohukõrteks. See rohuks kutsutu talle
aga ei maitsenud. ja nii sülitas ta selle kohe
välja.
Mõne aja pärast märkas ta
põõsast ja selle peal marju. Teised ütlesid
nende kohta punased sõstrad. Temale oli see
ükskõik, kuidas teised neid kutsusid, temale piisas
teadmisest, et need marjad olid söödavad. Nii pistis
ta mõned marjad suhu ja sõi need ära.
Seejärel tahtis ta hakata edasi minema, kuid ei suutnud
välja mõelda ühtegi mõjuvat
põhjust, miks ta peaks seda tegema. Võib-olla
pidanuks ta hoopis maha istuma? Maha ta istuski, kuid ka see ei
tundunud eriti õige olevat. Äkki pidanuks ta hoopis
pikali heitma? Pikali heita ta prooviski, aga kui see tal
lõpuks õnnestus, ei tundnud ta end kuigi mugavalt.
Miski tema selja all torkis teda. Torkis ja selg olid jälle
teiste välja mõeldud sõnad. Selg
tähendas talle tagumist poolt ja torkimine oli tema jaoks
lihtsalt halb tunne.
Ta ajas end aeglaselt istuli, toetas selja puu vastu ja
puhkas. Järsku tundis ta imelikku lõhna. Teised
oleks seda nimetanud haisuks, aga tema jaoks oli see lihtsalt
halb lõhn. ta teadis, et teised nimetasid seda
kõrbehaisuks, ja et tavaliselt tähendas see, et
keegi ei saanud õhtusööki, kuna see oli poti
põhja küljes kinni.
Ta tõusis püsti ja hakkas edasi minema.
Kõrbehais läks tugevamaks, ta polnud kunagi nii
tugevat haisu tundnud, ja tal ei olnud õrna aimugi, mida
see võiks tähendada. Ta kuulis ka, kuidas kauguses
miski ragises ning praksus, ja ta nägi, kuidas metsa kohalt
lõi üles suur kollane leek. See nägi
välja, nagu tuli, kuid ei olnud ju võimalik, et tuli
nii suur oleks. Tuli oli väike, lõkkeasemel kivide
vahel, ja kõrvetas, kui talle liiga lähedale mindi.
Teised olid talle küll rääkinud, et kui tule
järele ei valvata, siis võib ta suureks muutuda, ja
et kui selle vastu minna, siis võib väga haiget
saada, kuid seda ei olnud Jorru kunagi uskuda suutnud. Tuli oli
ju nii väike, kuidas võinuks ta saada selliseks,
mille kohta võinuks öelda suur, ja lisaks veel
-- kes oleks olnud nii rumal, et läinuks tuld
katsuma?
Ka kuulis ta, kuidas metsast hakkas kostma põgenevate
loomade hääli. Ta nägi, kuidas temast jooksis
mööda metsa asukad. Nad kõik olid hirmunud
nägudega. Ta ei saanud aru, mis neil viga on, sest selles
metsas ei olnud ju midagi ebameeldivat. Ta nägi, kuidas
temast jooksevad mööda Sindi ja Pool ja Milli ja veel
paljud teised . Neil kõigil näis kole kiire olevat.
Ta jäi seisma ja imestas. Ta oleks veel edasigi imestama
jäänud, kui poleks näinud Mõli enda poole
jooksmas. Mõl oli kuidagi imelik, ta karv oli must ja
suitses, ta nahk oli samuti must, ja seal, kus pidanuks olema
Mõli nägu, seal oli ta nahk krimpsus ja kole.
***
Mõl oli üks esimesi, kes tulekahju kätte
olid jäänud. Peale kohtumist Jorruga oli ta
läinud mugava rohuasemeni ja jäänud magama. Ilm
oli ilus ja Mõl ei osanud arvatagi, et midagi
võiks juhtuda. Enne, kui ta magama jäi,
jõudis ta veel mõelda, et Jorru on tõesti
üks imelik loom.
Ta magas tükk aega. Une pealt tundis ta, kuidas miski
teda kõrvetas. Mõl tundis, kuidas ta karvad
põlema läksid, ja see hirmutas teda. Ta
tõusis püsti ja hakkas jooksma. See valu aga, mida
ta tundis, ei tahtnud kaduda. Oma käe poole vaadates
nägi ta, et seal pole enam karvu. Olid vaid mingisugused
kollased, valusad ja liikuvad asjad, mis nägid välja,
nagu tuli. See valu läks üha hullemaks.
Mõl ei suutnud seda enam välja kannatada ja
viskus maha, hakates rohu sees püherdama. Püsti
tõustes avastas ta, et see kollane asi oli tema pealt
kadunud. Mõl rahunes maha ja mõtles, et
kõik on korras, ning et karta pole vaja. Kaugusest kuulis
ta aga mingit imelikku praksumist ja tundis seda imelikku
lõhna. See lõhn ärritas tema
ninasõõrmeid. See pani ta köhima ja muutis
silmad vesiseks.
Mõli peas hakkas helisema väike häirekell,
mis sundis teda ikka edasi ja edasi jooksma. Ta teadis, et kui
ta ei jookse, siis ilmub tema kehale jälle see kollane asi,
ja et siis ei jaksa ta sellest enam lahti saada. Nii jooksis ta
edasi nii kiiresti, kui ta jalad teda kanda suutsid.
Natukese aja pärast nägi ta Jorrut. See lihtsalt
seisis seal ja ei jooksnud, vaid vaatas Mõlile jahmunult
otsa. Mõl karjus Jorrule, et ta ära jookseks, nii
kiiresti, kui ta vaid jaksab, kuid see ei reageerinud ja
jäi vaid jahmunult Mõlile järele vaatama.
Ta lihtsalt ei saanud aru, mis lahti on, miks kõik
jooksevad? Miks oli Mõl nii imelik ja must? Ja kuhu oli
ta pannud oma karvad? Neile küsimustele ei suutnud ta
vastust leida.
Tema sisemuses tekkis üks imelik tunne. Midagi sellist
ei olnud ta kunagi varem kogenud. Esimest korda ei osanud ta
kohe mitte midagi teha. Nii istus ta lihtsalt seal ja ei
liigutanudki. natukese aja pärast märkas ta üht
nendest, kes kutsus end Vanemaks.
***
Vanem vaatas metsa ja mõtles lähenevale ohule. Ta
mõtles ka sellele, et tema ja ta sõprade
aastatepikkune töö läheb kõik luhta. Nad
olid püüdnud juba aastaid seda metsa kaitsta. Nad olid
proovinud luua ühiskonda, kus poleks hirmu surma ees, ei
-- kus poleks hirmu kohe mitte millegi ees. Nad olid
harinud kõiksuguseid väikseid ja suuremaid
loomakesi, kes seal elasid.
Need loomakesed olid seal läbi aastate kasvanud ja
võtnud omaks kõik tarkused, mida nende grupp neile
jaganud oli, kuid nüüd oli kõik hukule
määratud. Ta teadis, et need loomakesed ei toibu
kunagi sellest sündmusest.
Nad pidid jälle kartma hakkama, nägema ohtu igas
pisemaski oksakeses, ja unustama kõik, mida neile
õpetati. Mõned erandid muidugi jäänuks
-- need loomad, kes juba sündimisest saati ilma
hirmuta elanud. Aga kas osanuks need loomakesed oma
ülejäänud eluga midagi ette võtta, kui
polnuks enam juhte, kes neile ette öelnuks, mida teha ja
millal teha.
Muidugi võinuks ju kogu ettevõtmist
jätkata ja proovida neil aidata oma hirmusid unustada, kuid
ta teadis, et nad ei suudaks enam kunagi olla nii muretud, kui
ennem. Ikka kummitanuks neid mingi kauge ohu eelaimdus.
Ja hiljuti oli tema kõrvadeni jõudnud
kuulujutt, et mõned nende organisatsioonist olid neid
väikeseid olendeid söönud, ja neid
ähvardanud. Kui see oli tõsi, siis oli kogu nende
üritus juba ammu läbi kukkunud. Aga mida siis edasi
teha? Kas proovida jätkata oma juba niikuinii
hävingule määratud üritust või
lihtsalt alla anda?
Ta ei saanud ikka veel aru, kuidas midagi sellist sai
juhtuda. Nad olid kasutanud oma parimat tehnikat, et luua
täpselt samasugune keskkond, nagu kunagi Maa peal valitses.
Hoolimata sellest, et kogu Maa loodus oli hävinud, ja et
atmosfääri enam ei eksisteerinud, olid nad ehitanud
kupli ja seadnud sinna õhu ning looduse. Mingite
õnnetuste tekkimise tõenäosus pidi olema
null. Mis aga juhtus, võis juhtuda taas.
Kuppel poleks selles tulekahjus muidugi hävinud ja
loodus taastunuks tasapisi. Hapnikku tootsid puud juba ise
piisavalt ja tehisatmosfäär ei oleks kuhugi kadunud.
Ja kuplis olid ka tehiskuu, tehispäike. See kuppel meenutas
täielikult endist maad, oli ainult ohutum. Jah, elu
jäänuks sinna kupli alla edasi, aga nende missioon oli
läbi.
Vanem vaatas ringi ja märkas äkitselt Jorrut. Jorru
oli olnud ainuke isend, kes oli elanud täielikult ilma
hirmuta. Huvitav, mis temast edasi saama pidi? Kas oleks ehk
olnud parem, kui ta surnuks -- edasine võis ju
olla hullem?
***
Vanem astus Jorru juurde. «Kas tahad tulla koos minuga?
Me saaksime koos minna kuhugi, kus kõik oleks hästi,
kus keegi ei ütleks sulle, mida teha, ja kus poleks ei valu
ega kõhutühjust? Anna mulle oma käsi ja
lähme.» Jorru paistis kõhklevat. «Sa
ära muretse, sinuga ei juhtu midagi halba.» Jorru
raputas aeglaselt pead. «Mida, sa ei taha tulla paradiisi?
Mina pakun sulle ideaalset elu, vabanemist, ja sina ütled
sellest ära!»
Ta vaatas Vanemale otsa. Praksumine metsas oli lähemale
tulnud. kaugusest paistsid tuleleegid. Taevas oli punaseks
värvunud ja suitsu täis. nende ümbrus oli
väga soojaks läinud. Puude lehed hakkasid kuivama.
Vanem kummardus tema kohale ja paistis vastust ootavat. See
jutt, mida ta rääkis, tundus Jorrule aga väga
imelikuna. Kuidas saanuks olla, et poleks olemas ei valu,
nälga ega õpetamist? Sellist kohta pole ju olemas.
Vanem rääkis täielikku lollust. Midagi sellist
lihtsalt ei saa olemas olla!
Midagi Vanema pilgus hirmutas teda. Hirm. Ta ei olnud midagi
sellist kunagi varem tundnud. Ta ei teadnud isgi, kust ta selle
sõna oli võtnud, keegi nendest seda niikuinii
talle ei õpetanud. See tunne, see hirm keelas talle
Vanemaga kaasa minna. See tunne ütles, et kui sa seda teed,
siis juhtub sinuga midagi väga halba. Ta raputas uuesti
pead ja astus mõned sammud tagasi.
Vanem haaras temast kinni ja raputas teda, kuid lasi tast
mõne aja pärast lahti. «Olgu siis peale. Ise
tead, millest ilma jääd,» ütles Vanem ning
hakkas naerma. See oli imelik naer, ta ei olnud sellist naeru
kunagi varem kuulnud. See oli hullumeelne naer.
Ta nägi, kuidas Vanem ikka veel naerdes jooksis
sinnapoole, kust kostis praksumist, ning kus võis
näha metsa vahele ilmuvaid leeke. Leegid
pöörlesid ussidena siueldes ümber puude,
jättes endist järele mustad ja kõrbenud
jäljed. Puude lehed tõmbusid pruuniks ja
tõmbusid krimpsu.
Kaugemaid puid ümbritsesid leegid juba kui kollased
maod. Mitmel pool langesid nad ragisedes pikali, paisates
õhku punaste sädemete pilvi. Seal, kus tuli rohuni
jõudis, tõmbus see mustaks.
Jorru oli otsekui halvatud; ta ei suutnud end liigutada.
Kõike toimuvat nägi ta otsekui läbi une. Suts
tungis talle silma ja ta tundis, kuidas need vesiseks muutuvad,
Läbi pisarate nägi ta, kuidas puu, mille all ta oli
puhanud, ragisedes pikali kukkus, viies selle otsa ronides end
leekide eest päästa üritanud linnu hukatusse. Ta
nägi, kuidas lind ikka veel kramplikult oksa külge
klammerdudes leekidesse kadus. Umbes poolel teel võtsid
linnu suled tuld ja ta hädakisa muutus karjeteks. Jorru
polnud kunagi varem selliseid karjeid kuulnud, need olid
meeleheitlikud, peegeldades kohutavat valu. Jorru kattis
kõrvad kinni, suutmata seda enam kauem taluda.
Mõne aja pärast linnu karjed vaibusid ja Jorru ei
suutnud mõista, miks see nii oli. Ta uuris leeke, kuid ei
suutnud eristada kohta, kuhu lind kadus. Siis hakkas ta
taganema.
See uus tundmus temas ei olnud kadunud, see oli hoopis
suuremaks läinud, haarates oma jääkülmade
sõrmedega tema südame järele. Nii
pööras ta leekidele selja ja hakaks jooksma, jooksma
nii kiriesti, kui suutis. Tema ajju oli jõudnud teadmine,
et kui ta ei jookseks, siis püüaksid need kollased
maod ta kinni, nagu selle linnugi. Tema karva asemel oleks
leegid, ja need teeksid hirmsasti haiget. Siis komistas ta
väljaulatuva puujuure taha ja kukkus pehme rohu sisse
pikali. Ta ajas end värisedes püsti, teadmata, kuhu
jookseb, ta ei suutnud enam mõeldagi. Ta tundis, et kukub
jälle, kuid see ei lugenud, ei lugenud mitte miski peale ta
taga põleva tule.
Selle eest pidi ta minema pääsema, ta ei tohtinud
hetkekski peatuda; ta ei tundnud enam midagi, ei talle valusasti
näkku piitsutavaid oksi, ei puujuuri, mis ta jalad valusaks
tagusid, ja ainus mida ta kuulis, oli tema selja tagant talle
üha lähemale ja lähemale tulev tulemüha; ja
ainus, mida ta tundis, oli tulest õhkuv kuumus, ja valu,
mida tekitasid tema seljale ning pähe maanduvad
tulesädemed. Eemal puude vahel sinetas miski, aga Jorru
üha jooksis ja jooksis. Ta ei pannud tähele, et mets,
mis oli tavaliselt nii kärarikas ja täis elu, oli
mõne hetkega tühjaks muutunud. Mitet kusagilt ei
kostunud ühegi looma ega linnu häält. Mitte keegi
ei liikunud. Siis jõudis ta järve kaldale.
Vesi oli värvunud ähvardavalt mustaks. Veepind oli
täiesti sile, seal ei olnud mitte ühtegi lainekest,
sest tuul ei puhunud. Vette Jorru jooksiski.
Vees oli raske joosta, see oli tema jalgade ees, nagu
nähtamatu sein. Tuli oli jõudnud randa, üksikud
leegid kõrvetasid juba ta selga ja panid karvad
kärssama. Ta tahtis kiiremini jooksma hakata, kuid jalad ei
liikunud ega liikunud edasi. Ta rabeles ja kukkus. Siis tundis
ta, kuidas valusad leegid ja ta selga kõrvetav kuumus
kadusid, selle asemele asus aga jahedus. Selg kipitas ikka veel,
kuid kõrvetavat valu enam ei olnud.
Siis üritas ta hinge tõmmata, kuid õhu
asemel sattus ta ninna hoopis midagi muud. Teised nimetasid seda
veeks, ja ta oli näinud, kuidas mõned neist endid
sellesse kastsid ja seejärel imelikke liigutusi tehes
liikusid. Tema ise kasutas seda küll enamasti vaid
joomiseks, vahel harva ka mõne mustema karvatuti
puhastamiseks. Üldiselt ei olnud sel asjal midagi viga,
kuid kui sa korralikult ei joonud, siis võis see kurku
minna, ja see ei olnud enam hea.
Jorru rabeles üles veepinnale ja avastas, et ta jalad
ulatuvad põhja. Tema selja taga voolas rahulikult
jõgi järvest välja, kandes endaga kaasa
põlevaid või juba kustunud puuronte. Tundus, et
jõe teisel kaldal veel tuld ei olnud. Selle kalda
ääres, kus ta asus, võimutses tuli edasi ja
pildus talle sädemeid näkku. Siis kastis Jorru end nii
sügavale vee alla, kui sai, jättes välja vaid oma
nina. Miskipärast näis, et tulele vesi ei meeldi.
See imelik tunne, mis teda vallanud oli, ei olnud enam nii
tugev. Ta vaatas teisele poole jõge. See oli tundmatu
maa; seal ei olnud ta kunagi varem käinud. Osalt oli
põhjuseks see, et ta ei viitsinud, ja osalt see, et
jõge oli nii raske ületada, liiga palju oli selles
vett. Jorru nägi, kuidas need linnud, kes lennata oskasid,
üle jõe lendasid. Ka mõned loomad
üritasid jõge ületada, aga vool oli liiga tugev
ja viis nad endaga kaasa. Jorru tõusis püsti ja
hakkas ka ise teise kalda poole minema. Ta tundis, et see on
õige tegu. Mõne aja pärast kadus tal
põhi jalge alt ja ta hakkas vajuma. Ta proovis
kätega veepinnast kinni haarata, et see teda kannaks, kuid
need libisesid vaid läbi vee ja ei aidanud üldse. Siis
tuli see imelik tunne tagasi. See tunne ütles talle, et
proovi veel, äkki teine kord õnnestub, sa ei tohi
lihtsalt niisama olla, sa ei saa hingata, tee midagi. Nii
proovis ta kätega vehkida ja õhku ahmida, kuid
kõikjal oli vaid vesi. Järsku tundis ta aga oma
käe all midagi kõva. Ta haaras sellest kiiresti
kinni ja tõmbas end pinnale.
Ta oli keset jõge. Kinni hoidis ta ühest mustunud
puurondist, mis triivis mööda jõge edasi. Ta
pingutas oma väsinud keha ja vedas end üleni puule.
Sinna jäi ta hingetult pidama. Siis tundis ta, kuidas ta
silmad kinni vajuvad, ja mõne hetke pärast ta juba
magas.
***
Teda äratasid vihmapiisad, mis langesid ta kipitavale
seljale. Ta vaatas imestunult ringi, mõeldes, miks on ta
vihma käes, aga mitte mõne puu all -- seal
ju ei sadanud. Ja miks lebab ta kalda ääres mingi puu
peal?
Siis tuli talle meelde, mis juhtus. Aga kuidas oli ta
jõudnud nii kalda äärde, viimati oli ta olnud
küll keset jõge? Sellele küsimusele ei osanud
ta kuidagi vastust leida.
Ta vaatas üle jõe. Tuli põles ikka
veel,aga mitte nii võimsalt. Siis tõusis ta
püsti ja hakkas esimese puu poole jooksma. Vähemalt
üritas ta seda teha. Peale mitmeid kukkumisi ja
ebaõnnestumisi ta siiski selle puuni jõudis, aga
mitte enam joostes. Puu alla jõudnuna vajus ta
väsinuna pikali ja otsustas, et ei liiguta end enam
kunagi.
Mõne aja pärast ta juba magas.
***
Tema kõrval oleva puu sees avanes auk. See ei olnud
väga suur, aga siiski piisav, et sealt mahtunuks läbi
astuma väike salgake inimesi. Näis, et nad on
kõik väsinud ja räsitud. Nende juhiks oli
üks vana naine. Peale seda, kui nad läbi olid tulnud,
sulgus auk uuesti, jättes inimesed keset metsa.
«Kas me peamegi nüüd siia jääma,
Ayla-sama?» küsis üks neist.
«Jah. Palun ütle mulle, kas see, mis sealt eemalt
paistab, on tuli. Mu nägemine pole enam see, mis
enne,» vastas vana naine pingsalt vastaskallast
uurides.
«See on metsatulekahju, Ayla-sama,» vastas keegi
talle.
Ayla ohkas ja istus maha. «Paha lugu. Paistab, et miski
on siin viltu läinud.»
Kõik oli läinud halvasti. Kõik. Mitte
ainult siin kupli all, vaid ka mujal. See algas juba siis, kui
umbes pool ülerahvastatud Maa asukatest saadeti ühele
teisele planeedile. Ja see uus planeet oli olnud ideaalne.
Loodus oli kena. Arvutid kontrollisid tehnikat. Mitte mingit
ohtu seal ei olnud. Kurjategijaidki ei olnud vaja karta, sest
inimesi hoiti kontrolli all, ja loodusõnnetusedki olid
välistatud. See oli elamiseks täiuslik koht.
Inimesed ei suutnud aga niiviisi elada. Nemad ei muutunud,
kui maailm muutus. Nad olid juba lapsepõlvest saati
midagi kartnud. Algul naabrimehe koera, siis tunnikontrolli,
lõpuks arveid. Selles maailmas aga neid ei olnud.
Nõnda hakkasid inimesed ise endile hirmusid välja
mõtlema.
Esimeseks kartusobjektiks muutus nende endine elukoht Maa.
Nii televiisoris kui ka raadios hakati kuulutama, et inimesed
Maalt vihkavad neid nende ideaalse maailma pärast, ja et
tahavad neid hävitada ja selle neilt üle võtta.
Kogu elanikkond läks sellega kaasa ja hakkas nõudma
Maa hävitamist. Nii saadetigi ühel ilusal päeval
teele mitu pommi, mis planeedi täiesti hävitasid.
Mõneks ajaks rahunesid inimesed maha, ja umbes sel
ajal hakkaski grupike teadlasi käivitama projekti «Elu
Ilma Hirmuta». Nad käisid sellel, mis Maast järgi
oli jäänud, selgitades välja sealsed tingimused.
Siis ehitati sinna täiesti kiirguskindel kuppel, ja sinna
istutati puud ning põõsad; sellest juhiti
läbi üks jõgi ja aretati sinnagi elanikud.
Kõik oli läinud hästi. Isegi nende
koduplaneedil oli kõik kenasti. Siis aga hakaksid
inimesed kartma mööblit, veidi hiljem ka maju. Need
asjad hävitati, ja uuesti tekkinud vägivaldsuses hirm
aina kasvas.
Mõne aja pärast ei olnud uuel planeedil enam
mitte ühtegi puud, mitte ühtegi maja. Natuke aega
tagasi oli enamik sealseid elanikke hakanud kartma nende
planeeti ennast ja elu. Nii jõuti otsusele, et see maailm
tuleb hävitada, tehti väga võimas pomm ja
pisteti see siis nii sügavale maa alla, kui
võimalik. Siis see lõhati ja kogu planeet koos
elanikega hävis. Ayla ja ülejäänud
uurimisgrupp sai veel hädavaevu tulema.
Näis aga, et ka siin läksid asjad halvasti.
Metsatulekahju tekkimine tekitas ka hirmu, olgugi et need
olendid poleks iial tohtinud karta. Need olevused olid
pärit uuelt planeedilt ja tänu tehnoloogiale
õnnestus hirmu muidugi tagaplaanil hoida, kuid see ei
muutnud seda tunnet veel olematuks. Aga noh, mis tulema pidi,
see pidi. Vähemalt elada oli sellel planeedil
võimalik.
Ayla silmitses metsa enda ümber ja jõge enda
kõrval. Ühe puu all nägi ta üht olendit.
Ayla tõusis püsti ja läks talle lähemale.
Allesjäänud inimesed jälgisid teda huviga. See
puu juures oli ju Jorru. Aylale tuli meelde, kuidas ta Jorru
peale pikka aretustööd üles kasvatanud oli,
kuidas ta teda lohutas ja õpetas. Jorru oli tema esimene
loom. Tundus, et ta oli palju üle elanud. Ayla silitas
õrnalt Jorru karva; see oli selja pealt tükati
kõrbenud ja märg. Tema seda tuntud hirmu enam ei
unustanuks.
Ayla vaats jälle jõe teist kallast. Tundus, et
tuli hakkab kustuma. Teiste abiga suutnuks ta kindlasti selle
paiga taas õitsvaks ja roheliseks muuta. Minema pidi
ainult palju aega.
«Ayla-sama, kuhu me telgid paneme?»
«Natuke maad eemal on üks ilus rohuplats.
Läheme sinna. Ja võtke tema ka kaasa,» vastas
Ayla Jorrule osutades. Nii hakatigi liikuma ja varsti oli rahvas
seal. Jorru pandi puu alla maha ja hakati telke püsti
ajama. Ayla istus Jorru kõrvale ja jäi tema
ärkamist ootama.
***
Ta hakkas läbi une kuulma imelikke hääli.
Näis, nagu oleks seal palju teisi, palju inimesi. Ta tegi
oma silmad lahti ja nägigi neid. see imelik tunne tuli
tagasi. Magades oli see tunne kadunud, kuid nüüd oli
see jälle tagasi. Ta ajas end püsti ja jooksis
minema.
Peagi väsis ta ära ja jäi puhkama. Maha
istudes ei saanud ta ise arugi, miks oli minema jooksnud. Ta
mõtles, et äkki peaks ta tagasi minema. Ta
mäletas, et nad olid sebinud valgete kuplite vahel, aj et
ta oli tundnud toidulõhna. Ka tundis ta, et ta
kõht on väga tühi. Nii hakkas ta ettevaatlikult
läbi põõsaste tagasi hiilima.
Põõsad kasvasid tihedalt ja ta ei
pääsenud eriti hästi nende vahelt läbi.
Võib-olla pidanuks ta põõsaste ümbert
ringi minema. Ta ei teadnud, kumb teguviis parem oleks, ja
sepärast otsustas ta järgmise põõsa
ümbert ringi minna. Kuna niiviisi oli palju lihtsam, siis
ta enam põõaste alt läbi roomama ei
hakanud.
Mõne aja pärast jõuis ta lagendiku
äärele. Ta piilus puude tagant inimeste ja nende
valgete kuplite poole. Inimesed käisid ringi ja ajasid
omavahel juttu. Mõned neist sõid. Tema kõht
korises. Ta hakkas ettevaatlikult kuplite poole hiilima. Seal
oli seesama imelik inimene, kes enne tema kõrval istunud
oli. Ja see inimene ulatas tema poole taldriku toiduga. Ta
kõhkles natuke ja tormas siis toidu kallale. Imelik
inimene istus sealsamas ja vaatas, kuidas ta sööb.
Kui Jorru söömise lõpetas, siis ütles
see imelik inimene: «Sina oled Jorru, eks ole?» Ta
vaatas sellele imelikule inimesele otsa. «Mina olen
Ayla,» ütles ta taas. Jorru ei osanud sellele mitte
midagi vastata.
«Kes sa oled?» küsis ta siiski mõne aja
pärast.
«Sinu ema, kui nii võib öelda,»
naeratas Ayla.
«Ja kes on ema?» Ta vaatas nõutult Aylale
otsa. See inimene meeldis talle. Kuigi ta ei näinud
samamoodi välja, kui teised, oli temas siiski midagi
usaldusväärset. Ta tundis, et Ayla ei teeks talle
kunagi midagi halba.
«Emad on inimesed, kes laste eest hoolitsevad. Mina olen
ema ja sina minu laps,» seletas Ayla.
«Kas see tähendab siis, et sa hoolitsed minu
eest,» küsis Jorru.
Ayla vaatas talle silma: «Jah!»
Ja siis meenus Jorrule midagi. Talle tuli meelde üks
nägu, üks inimene. See inimene oli kunagi tema ema ja
pärast mitmeid aastaid istus see inimene taas tema ees. Ta
tundis, kuidas miski tema sees pu»lbitsema hakkas. See ei
olnud halb tunne, vastupidi, see oli väga hea tunne. Ta oli
jälle koos oma emaga. Ja seal ei olnud tal midagi vaja
karta.
|