Kõrts, «Kukepoks» nimeks, oli rahvast
täis; enamik neist olid küll pealetükkivad
kaupmehed, kutsarid ning paar lihunikku, ent oli ka rohkem
meeltmööda tegelasi: harjuskeid ja üks
väljasurnud käega erruläinud rüütel,
kes jutustas naaberlauas seiklustest. Enamus juttudest oli
muidugi välja mõeldud, kuid see ei paistnud kedagi
segavat. Isegi mitte mind, kes ma kohalikku õlu lakkusin
ning selle külma ja kibetat maitset nautisin.
Kõvasti sai nalja, homme on kahe lihuniku matused, aga
seda ma veel ei teanud. Teadsin vaid, et kuskil pimedas nurgas
on pime mees ja ta viiuldab. Ja lõbus oli --
kuulasin rüütli muinasjutulisi seiklusi, pimeda
viiuldamist ja veel kellegi Leila meelat sosistamist.
»Kas teete ikka kaupa ka või?» uuris
punapäine hoor juba teab mitmendat korda. »Vaatan, et
olete vist võõrsilt tulnud?»
»Ma olen läbisõidul, võõrsilt
aga küll,» vastasin talle võimalikult
viisakalt.
»Sa sissesõitu ei taha teha?» pakkus Leila
välja.
»Ega eriti ei taha jah,» vastasin otsekoheselt.
Kõrtsiuks kääksus lakkamata; alati oli
kedagi, kes sisse või välja soovis minna. Korraga
märkasin, et keegi kõrtsi saabujatest oli pannud
kogu rahva vaikima. Isegi pime pimedas nurgas oma
kääksutava viiuliga oli vait jäänud.
Rüütel jäi poole sõna pealt vait; keegi
hõisatas, mina küünitasin.
Uksel seisis põrsas.
Noor ja lihav -- porine, verine ja kokkuvarisemise
äärel. Oli näha, et ta oli jooksus. Ilmselt
läbinud pika maa -- sest vasaku sõra
parempoolne küüs oli murdnud. Mitte palju, aga siiski.
Põrsas oli ehmunud, vaatas suurte seasilmadega ringi ning
kiunus. Ta oli hädas, kõrtsiuks oli talle terava
hoobi andnud. Ta oli hädas ja vajas abi.
Kõrtsmik tegi endale teed ja astus, rind ette surutud,
ukse poole. »Armas põrsas, kust sina vasta
ööd tuled?» See oli tema kõrts ja tema
pidi esimesena teadma, kust ja kuna liha sisse tuuakse.
Põrsas röhitses vastuseks, keegi ei
mõistnud teda. Ainult mina. Tal olid kurvad silmad,
suured sõõrmed ning imearmas sabarõngas. Ta
polnud tavaline siga.
«Mida sa otsid siit?» uuris kõrtsmik edasi.
»Jäid lihavõtte peost ilma?»
«Teadagi mis ta otsib -- vahedat
lihunikukirvest!»
Üle kõrtsiruumi lõid joomased
häälepaarid lõbusalt kajama.
«Vaikust!» hüüdis kõrtsmik.
«Vaesekene tuli mulle külla. Teie hoidke eemale.
Või muidu...!»
Joomased hääled irvitasid ja tulid lähemale.
Kaks lihunikku astusid ähvardavalt kõrtsmikule
vastu.
«Ära otsi õnnetust, kõrtsmik
Ardan,» ütles üks lihunikest. «Mul on ammu
su vanadest seapraadidest villand. See põrsas on
nüüd meie.»
Ardan ei tahtnud tõesti õnnetust otsida
-- seda oli näha. Nõutult seisis ta
põrsa kõrval ja sügas kukalt. Ekslevate
silmadega otsis ta külaliste käest abi.
Rüüpasin õllekannu tilgatumaks ja astusin
kõrtsmiku poole, näidates talle heatahtliku ilmega,
et ma olen ta poolt.
«Ei, sina ära aita mind. Sinul on Baiita needus.
Sina tood surma!» lausus kõrtsmik mulle surmkindlalt
ja seisis edasi, ekslikud silmad ringi vilamas.
Veidi piinlikkust tundes, taganesin ma pimedasse nurka. Sinna
kus pime viiuldajagi.
Kõrtmikule tulid appi muinasjutuvestjast
rüütel ning tema kannupoiss, kel nägu vinnidest
vohamas oli.
Minu teod olid tehtud -- mina olin oma naise ära
põletanud. Üks needus mul juba oli ja vasakus
saapasääres oli natuke raha ka. Jõin salamahti
pimeda viiuldaja õlle ära ning jäin
pealtvaatajaks.
«Kas saate siit minema. Kõss!»
hüüdis kõrtsmik põrsast kaenla
haarates.
Esimesed külalised astusidki minema, kõrtsiuks
veel kääksus. Kliente oli nüüd vähem ja
vaade lihunikele oli nüüd parem.
«Kaome, aga ainult koos põssaga!»
kõlas lihunike vastus.
Siis tuli vinninägu ja tema Lombakas Rüütel.
Vinninägu haaras miskipärast vööl olnud
kottidest kinni ja uuris neid. Rüütel astus lihunike
ette ja seletas:
«Kui ma teie vanune veel olin, siis tegin
mehetegusid.»
Lombakas Rüütel vajus kõhuvalus kängu
ja vaatas pahaselt lihuniku poole, kes talle vasaku jala,
sirbihoobiga kõhtu oli virutanud.
Kui kõrtsmikul poleks kiireid jalgu olnud, oleks
põrsal ots käes olnud. Kiirelt kadus ta teisele
korrusele, jättes segaduses lihunikud ümerringi
vahtima. Pime viiuldaja hakkas kääksutama, panin pea
ta õlale ja sulgesin silmad. Nägin Baiitat tules,
aknalaual istumas ning mind neamas. Ja siis olin neetud.
*
Oli kõrtsiruum, laibad ja mina. Oli nälg ja
pohmell. Olin täiesti üksi.
Vinninäolise tegelase loomad olid teinud
põhjaliku töö. Siin-seal lamasid surnud
kliendid, mõnel veel õllevaht suul kuivamas,
teisel kanakoib hammaste vahel. Vinninägu, punapäine
Leila, kõrtsmik Arden, skorpionid ja põrsas olid
kadunud. Kahju et ma neile paela polnud andnud, oleks saanud
ühendust võtta.
Veetsin ülejäänud päeva
«Kukepoksis» ja sõin mida sain. Laibad
jätsin esialgu rahule. Vesi oli otsas, õlust
rääkimata. Uut jooki ma ei tellinud, kuna uhkus ei
lubanud, janu on närvilisuse märk ja ettekandjat
polnud.
Ööhakul oli tänavalt kosta kapjade kärmet
astumist.
«Nüüd tulevad valvurid ja võtavad mu
kinni. Pean minema kohtu ette ja tunnistama, et mina olin see,
kes tappis kõik need ohvrid,» mõtlesin
nukralt.
Uks avanes kääksudes. Tõstsin pea ja
vaatasin siseneja poole. See oli Põrsas -- minu
needus.
Varsti ma teadsin, et joosta ta oskab. Aga nii palju oli veel
õpetada. Olin rõõmus, et mina saan olla
see, kes õpetab põssale kõige
tähtsamat.
Armastust.
(2002-03-10) -- mõeldes Indrek Hargla
«Baiita Needusele»
|