14.03.2002 |
Lindrit Soo
Lauka perenaine |
1
Taevas kiskus vägisi vihmale. Õhk oli juba
niiske, linnud olid vakka jäänud. Ainult jõudu
koguv tormituul kõigutas kuuskede latvu. Leevi pastlad
olid kulunud ja üks pael kippus alalõpmata parema
jala alla jääma. Suurräti siilusid koomale
tõmmates kiirustas tüdruk läbi hämarduva
metsatuka. Hakkas tibutama. Lõpuks silmas ta soopervel
tulukest. Ta on ikkagi kodus, mõtles Leevi ja lisas
sammu. Lävele jõudnud, lõhestas taevast
piksenoole saatanlik helendus. Kõu jäi ukse
taha.
«Ah, sa ikka tulid,» ütles Leida moka otsast
ja viskas silgupea kassile laua alla.
«Tulin. Sa vist kutsusid,» vastas tüdruk
ebalevalt ja pani vettinud suurräti laetala külge
rippu.
«Sul näikse terav silm olema.» Lauka-Leida
solgutas sõrmedega jahtunud räimeleemes ja sellest
midagi kõbusamat leidmata, pühkis sõrmed
põlle sisse. Seda põlle oli Leida kandnud juba
sest ajast, kui ta Leevi ema, Salmega, lõplikult
tülli läks ja sooservale metsavahi mahajäetud
osmikusse kolis. Öeldakse küll, et veri on paksem kui
vesi, kuid, näed, sedapuhku ei suutnud õekesed
omavahel ära leppida. Pigem küll jagada --
peale sõda oli ju igas külas mehi ühe käe
sõrmedel üle lugeda. Leida oma poiss oli kah
sõtta kadunud ja kui ta veel elus olnuks, küllap ta
oma pesa mujale punus. Salmel aga oli rohkem õnne. Seda
va õnne oli tal alati jagunud -- kord oli tal
suurem kartulisaak, siis jälle priskemad mullikad ja
rammusam piim. Külanaised heitsid Salmele
kõõrdpilke, kui too vaata et ainsa sõjast
naasnud poisiga külakiigel kudrutas. Oskar polnud küll
teab mis tõuloom -- längusõlgne ja
kiitsakate ihuliikmetega nagu ta oli -, kuid parem pisku kui
tühi sängipool. Ja eks sõjavintsutused
mõju igale mehele ühtmoodi, anna talle vaid aega
kosuda ja tõhusa kõhutäiega välja
puhata. No ja lastetegemisel pole teab mis ihurammu tarviski.
Lapsi oli aga hädasti vaja -- abiliseks
põllul ja majapidamises, ennekõike aga selleks, et
külaelu taas täiel rinnal hingata saaks.
Tol sügisõhtul elasid õed veel ühe
katuse all, kui Salme Oskari eeskambrisse juhatas ja kohmetult
mehe käelaba silitades teatas: «Oskar hakkab
nüüd meil elama. Mis me siin ikka kopitame ja mitme
eest rügame, las Oskar teeb need tööd, mis mehele
kontimööda onvad.» Mis sai Leidalgi selle vastu
olla. Poisil ju silmad kui tulesäde, mõtles ta ja
tõmbas varrukaga laualepudenenud leivaraasud pihku.
«Sul on siin külmavõitu. Paneks õige
paar halgu pliidi alla,» kostis Leevi pikaleveninud vaikust
katkestades. Võttis siis pliidi alt sületäie
hagu ja hakkas neid kohmitsedes kustunud sütetele laduma.
Tikust tuld tõmmates kõrvetas ta näppu ja
vaikselt oiates rapsis tikupead vastu niiskunud toosikülge.
Lõpuks läks tikk särinal põlema ja
tekkinud valgus heitis Leida näole kummalisi varje. Leevi
võdistas tahtmatult õlgu ja vaevaga
süüdatud tuluke kustus.
«Oota's nüüd. Küll saab ilma. Istu sinna
akna alla,» osutas Leida käega teispool lauda olevale
puupingile. «Mul oli ikka asja kah. Istu, istu. Küll
saab ilma. Sul ju süda soe.» Nõutult asetas
tüdruk tikutoosi pliidiservale ja koperdas üle
tühjade klaaspudelite ettenäidatud kohale. Jälle
need pudelid ja see imalmagus rohulõhn. Iga kord, kui
Leevi oli sunnitud -- sest omal tahtel ta poleks
kindlasti kohe tihanud Laukale minna -- tädi juurde
minema, tundis ta teel olles seletamatut vastumeelsust selle
poolmetsistunud majalobudiku ja eelkõige selle asuka
-- oma lihase tädi suhtes. Niipea aga kui ta oli
üle kambri läve astunud, adus ta mõnus-erutavat
lehka ninasõõrmeisse tungivat ja teda kuidagi
leplikumaks ja vaguramaks tegevat.
Leida uuris tüdrukut ja vedas siis näole midagi
naeratusetaolist. Ära karda, ütles see. Ma ei kardagi,
vastas tüdruku pilk.
«Salmel tervis korras, mis? Eks ta ikka on, muidu poleks
sa nii ruttu tulla saanud.» Värisevate kätega
valas ta savikruusidesse pruuni vahutavat vedelikku. Meeldiv
humalalõhn levis üle madalalaelise toapugeriku.
Äkki raputas Leidat tugev köhahoog ja kannus olev
märjuke loksus lauale. Leevi sirutas laual lebava kaltsu
järele ja hakkas innukalt lauda kuivatama, ilma et ta
läkastavale tädile otsa oleks vaadanud.
«Jäta, las ta olla. Aega on vähe. Me peame
veel rääkima,» rehmas eit käega, kui
köhahoog veidi järele andis. «Võta
õllekest, alles nädalajagu tagasi pruulisin.
Külas sellist ei saa. Ainult Laukal saab.»
«Ma ei hooli. Tahaksin ikka enne ööd tagasi
jõuda,» vastas Leevi tasasel häälel.
«Ma aitan sul parem tuba kraamida ja pliidi alla tule teha.
Ah jaa, ema saatis sulle veidi odrajahu ja
läätseid.» Leevi tõusis, et lubatud kraam
lauale tõsta, kuid ootamatult haaras Leida ta
käsivarrest ja pitsitas seda ebameeldivalt.
«Istu!». See oli käsk. Leevi istus, nuttu tagasi
hoides ja hõõrudes hellalt punetavat laiku
käel.
Eit võttis tubli sõõmu
kesvamärjukest, tõmbas käeseljaga üle suu
ja lausus:
«Kõiksepealt -- sa ei tohi mind peljata,
...»
«Ma ei pelgagi, ainult et...»
«Vakka!» katkestas Leida tüdruku ja tasandas
häält. «Ma lasin sind kutsuda väga
tähtsa asja pärast. Lase mul enne kõik ära
rääkida, siis on sinu kord ütelda. Ja
otsustada.» Uus köhahoog raputas eite. Verine ja
kollaste rögatükkidega süljelärakas
lartsatas muldpõrandale.
«Näed isegi, et surm on mulle juba rindu pugenud.
Taevale tänu -- ei kesta see enam kaua. Vast
ühe kuuloomise jagu veel. Enne aga pead sa mulle lubama, et
paele minu lahkumist lased sa osmikule korraliku
laudpõranda panna ja suitsutad kõiki kohti
tulihännarohu juurikatega. Ma panin nad juba tunamullu
kuivama.» Ta osutas tohust pütile, mida katkise uksega
kapis poolenisti näha võis. Tüdruku
küsivat pilku nähes lisas ta: «Tõbi tuleb
siit välja ajada. See seal peaks ehk aitama. Peaks
jah.»
«Ma vist ikka võtan lonksukese,» julges
Leevigi lõpuks suud paotada ja külmast
värisevate kätega haaras ta savinõu pihkude
vahele. Sul on külm, lapsuke, mõtles Lauka
perenaine. Minulgi oli külm, kui ma ihuüksinda
sängis lamasin ja kuulasin, kuidas Salme ja Oskar
tagakambris voodit kääksutasid. Oskar, Oskar. Kas
kõik mehed on sellised? Alles eile õhtul aitasid
sa mul kiuslikku pässi lauta vedada ja siis nii
õrnalt silma vaatasid, justkui tahaksid siinsamas mu enda
kaissu haarata ja suudki anda. Ju sa oleksidki nõnda
toiminud, kuid just siis, just siis, kui ma su hingeõhku
oma silmnäol tundsin, astus Salme lauta ja kihutas su
välja -- lehma lüpsmisel on meesterahva silmad
kurjast, tarvitses ta ikka öelda. Ja mind ei teinud Salme
üldse nägemagi, ühmas vaid üle õla:
«Hoia end Oskarist targu eemale!» Oh, miks ma ometi
tollal ta nõuannet kuulda ei võtnud! Oskar, Oskar.
Kas maamuna peal oledki vaid sina minu jaoks
jäänud?
«Mis sa külmetad, tüdruk, pane aga tuli
hakkama ja võta tagakambrist mu villane jakk
üll,» ütles Leida äkki, justnagu tardumusest
virgudes. «Panges peaks veel vettki olema, tee teed
-- saad kondid soojaks. Vabarnavarred on kapis.»
Kangeks jäänud konte sirutades tõusis ta laua
tagant ja komberdas vaevaliselt kapi juurde. «Säh,
siin nad on.»
Väljas oli veelgi hämaramaks läinud ja ainult
aeg-ajalt sähvatasid laotuses piksenooled, mürin
kostis järjest kaugemalt. Vihm aga peksis endise raevuga
vastu aknaruutu. Nagu oleks seda vedelat veel vähe olnud
-- sulalumevesi ei lasknud siiani soosaartele
kõndida, ilma et jäine vesi saapad seest lirtsuma ei
paneks. Linnud olid kindlasti juba munad pesadesse munenud, ja
kui õigel ajal neile jaole ei saa, siis tuleb mitu
päeva kambrit tuulutada, et mädamunahais välja
saada. Lisaks sellele on ka tee Nõmmeraukale tulvavete
all. Ja kui ma sinnagi õigel ajal ei jõua...
«Kas ma valan sulle ka törtsukese?» küsis
Leevi toimetamisest silmnähtavalt sooja saanult.
Tüdruku hingerahugi hakkas tasapisi tagasi tulema.
Külaeitedel on iga asja ja inimese kohta ütlemist
-- jalad enam ei kanna, aga see suuvärk on
küll visa kuluma. Leida on ju ikkagi minu ema õde,
kuidas võikski ta oma õetütart kurjasti
kasutada, mõtles ta auravkuuma tõmmist kruusidesse
valades. Ent sõnavägi on võimas ja Lauka-
Leida kui nõia kuulsus kippus varjutama kõike seda
head ja hingekosutavat, mis Leevile tädi juures osaks oli
saanud.
Leida tundis, kuidas kuum keelekaste rinna kergemaks tegi,
lausus siis poolihääli: «Vaata, mu laps, ilmas on
asjad kord nõndaviisi säätud, et mitte alati ei
lähe nii, kui inime isekeskis mõtelnud on. Ega
mullegi see kerge kanda ole, et Salme ja mina justkui teine
teispool piiri oleme. Sa oled vast kuulnud, mida külas must
arvatakse, ja kui see nende elu kergemaks teeb, las nii
jäädagi. Kuid sina peaksid ikka enamat teadma, sest
oma tarkusi ja oskusi ei saa ma mitte maamulda kaasa
võtta. Ja-jah, sinu ma olen valinud nende taedmiste
edasikandjaks. Ja kui sa küllalt elanud oled, saad sa ise
tundma, kas ja kuidas neid kasutada.»
Endalegi ootamatult lipsas üle Leevi huulte: «Ma ei
taha nõiaks saada.»
«Ah et sinagi arvad, et ma nõid olen?»
ütles Leida ja lai naeratus valgus üle ta kortsulise
ja tõvest vaevatud näo. Tüdruku vastust
ennetades silitas ta tema kätt -- las ma
räägin lõpuni. Sügav puna valgus üle
Leevi kahvatu nirginäo. «Mis siin imeks panna,
õrna lapse pää on ju kui solgipang, kuhu
enamjaolt ikka kõlbmatut kraami pillutakse ja ainult
vahest harva sinna ka mõni parem pala satub. Ma ei heida
sulle seda ette. Vastukarva -- mul on lausa
hää meel, et sa mulle kombekat ümbernurgajuttu
puhuma ei tulnud, ja et me tõemeeli jutud
räägitud saame.»
«Sa ei ole ju nõid?» küsis siis Leevi
naise rahustavast kõnest julgust saades.
«Ma ei taha sind eksiteele viia ja seepärast ei saa
ma ka sulle ütelda, et ma ei ole, kuid kindlasti pole ma
mingi maksamereline, kes lõuguti seljas vanakuradi
pidusse kihutab. Tõde on siis vast kusagil vahepeal.
Tõde on ju kui pudulojus -- ühest otsast on
ta pehme nina ja siidiste mokkadega, teisest aga puha
sõnnikune sabaalune.» Leevi naeratas. Leida aga
rüüpas õlut ja vaatas nukralt mööda
aknaklaasi allaveerevaid vihmapiisku. Sadu oli seks puhuks
raugenud. Tuleks nüüd vaid palavat sooja ja kohe mitu
päeva ühtejutti -- küll siis teedki mu
vanu konte kanda jaksavad. Soosaartele ja Nõmmeraukale.
Esiti ikka Nõmmeraukale.
«Ma arvan, et sa võiksid praegu minu juures
elada. Kuniks ma tunnen, et lõpp on hirmus lähedale
jõudnud ja sinagi üht-teist olulist teada saanud.
Kui see sulle meeldib, võid ju minu sõnu
nõidumiseks kutsuda, kuid ma arvan, et sinust niipea
manajat ei saa -- elukogemust jääb napiks.
Sinu hooleks jääb kuuldu-nähtu talletada.
Targemad nimetavad seda vardjaks olemiseks.»
«Vardja?»
«Jah, vardja -- teadmiste kandja ja hoidja,
kellest hilisemal ajal, kui saatusel selline plaan sinuga on,
võib ka mana või mis hullemgi --
nõid saada.»
«Ma ei tea, kas ma ikka saan hakkama,» kahtles
tüdruk.
«Kui sinust peab keegi saama, siis selleks sa ka
saad.»
«Ma ikkagi pelgan pisut...»
«Minagi pelgasin, kuid armastusel on suur vägi ja
selle nimel, et kellelgi, kellest sa hoolid, hästi
läheks, olin ma kõigeks valmis,» ohkas Lauka
perenaine vaevukuuldavalt.
«Sa räägid... Oskarist?» päris Leevi
ettevaatlikult.
«Sa siis tead?» Ma olen nii kaua siinilmas elanud
ja ikka veel imestan asjade üle, mis iseenesest
mõista on. Loomulikult on ta Oskarist kuulnud. Kuidas
saakski see maja seinte vahele jääda, kui kaks lihast
õde karvupidi kokku läksid ja seeläbi ainumas
meesterahvas majas veidral kombel kadunuks jäi. Oskari verd
olevat vallapää koguni soopervelt leidnud. «Ma
tundsin,» jätkas Leida, «et olen süüdi
selles, mis Oskariga tol sügisõhtul juhtus. Ja
läksin nagu koer -- saba jalge vahele
tõmmates -- Laukale. Metsavahimaja oli juba aasta
otsa tühjana seisnud. Kuhu mujale mul olekski olnud pakku
minna, kui mitte sohu. Eemale Salmest, eemale kõigist,
kes veretöö minu kaela veeretasid.» Silmi
varjates, tõusis Leida laua tagant ja asutas end
minekule. «Sa võid sinna ahjuseljale endale ase
sättida, ma vaatan, et Salmele ikka sõna saadetud
saaks.» Komistades astus ta üle ukseläve ja kadus
niiskesse kevadisse hilisõhtusse. Ikka veel kummitas
Leidal silme ees Salme vihast moondunud nägu: «Ei
saand mina teda endale -- ei saa sinagi!»
2
«Leevi, ae, oota nüüd ometi!»
hüüdis Madis ja põimis käe ümber
Leevi piha. «Kus sa olnud oled? Ma pole sind juba nii
lõpmata kaua näinud.» Viimaste sõnadega
tõmbas noormees tüdruku lähemale.
«Jäta, Madis, keegi võib ju näha! Ma ei
sa praegu millestki rääkida, mul on kiire. Lase lahti,
ma pean veel...»
«Muidugi pead.» Jõuliselt surus mees oma
huuled tüdruku suule. Leevi hakkas hirmsasti rabelema ja
tundes, et tal lihtsalt poleks jõudu vastu hakata,
lõi hambad Madise huulde.
«Lolliks oled läinud või!» karjatas
too, lükkas siis Leevi jõhkralt eemale ja katsus
pakitsevat ja veritsevat suud. «Mis sulle sisse on
läinud?»
«Anna andeks, Matu, ma tõesti ei tahtnud.»
Leevi sirutas lepituseks käe, kuid mees rehmas vaid
tõrjuvalt küünarnukiga. «Sa ei lasknud ju
mul lõpuni rääkida. Ja mida teised arvaksid,
kui meid enne kihlust siin metsaservas nokkapidi koos
nähakse. Ma tulen õhtul külakiigele. Siis
räägime, eks?»
Madis tundis, kuidas sees kõik vihast keeras. Kuid kui
ta nägi Leevit üle tarnamätaste soo poole
kiirustamas, õlekarva juuksed lehvimas ja õrnad
pahkluud seelikusaba alt välgatamas, lahtus ka pahameel.
Eks õhtul peale tööd saab asjad klaaritud.
Kurat, kuidas huul kiheleb, nagu oleks vereimeja kallal olnud,
mõtles Madis. Mis asja ta selle vana nõiaga
sahmerdab. Vaata sa, Lauka-eit, proovi ainult mu tüdruk
ära rikkuda -- kisun su karvupidi sohu ja omaenese
kätega panen su laukavett jooma, ähvardas ta
mõttes ja katsus veel kord ülespaistetanud
alahuult.
Õhtul, nagu kokku lepitud, jõudis Leevi
kiigekünkale. Madis oli varakult kohale tulnud ja aitas
külapoistel pehkinud kiigelaudu välja vahetada.
Külakiigu kohendamine oli küll nooremate kohustus,
kuid sel õhtul tahtis Madis ise käed külge
lüüa, et ootamine nii hirmus pikk poleks.
Sõna lausumata astusid Leevi ja Madis teistest
tükkmaad eemale ja istusid laasitud männitüvele.
Kumbki ei söandanud alustada -- Leevil oli juhtunu
pärast piinlik, Madis tundis end solvatuna. Lõpuks
küsis Leevi poolihääli: «Kas... kas huul
teeb ikka valu?»
«Ah, mis sest tühjast kriimust
rääkida,» ühmas mees vastuseks.
«Matu, usu mind, ma ei tahtnud. Sugugi ei tahtnud. Mul
oli lihtsalt kiire, ma pidin õigel ajal Laukal tagasi
olema. Leida tervis jääb iga päevaga aina
viletsamaks, ja tead ju isegi kui kiuslikuks tõbised
vanainimesed muutuvad.»
«On siis asi nii tõsine?»
«Leida arvab, et ehk kuu aega veel peab ta vastu. Ema ei
taha sest muidugi midagi kuulda. Ütleb, et kui ta siiamaani
hakkama on saanud, küllap saab ka nüüd oma patuse
hinge eest hoolt kantud. Tead ju küll, et nende kahe vahelt
on justkui must kass läbi jooksnud.»
«Must kass,» irvitas Madis. «Õigem
oleks vist ikka üks mees öelda.»
«Ära räägi asjust, mida sa vaid
külamuttide plära järgi tead,» nähvas
Leevi teravalt. «Leida armastas Oskarit. Ja ma aiman, et ka
Oskar hoidis rohkem Leida poole. Lihtsalt Salmel... hm, minu
emal oli rohkem pealehakkamist, et ühel mehel käest
kinni haarata ja omale ulualla juhatada.»
«Kes siis Leidal keelas hakkaja olemast?»
«Mis sa targutad! Ta oli ju vaguram ja allaheitlikum.
Mõtlemine ja otsustamine võttis tal rohkem aega,
kui emal. Nii ta siis leppiski sellega, et Oskar just Salme
eestvõtmisel majja asus. Vähemasti oli
nüüd Leidalgi võimalus Oskari eest hoolitseda
-- süüa keeta, pesu pesta...»
«Mehe ihu ärevaks ajada,» lisas Madis ja
lagistas oma nalja üle, nii et kiigeparandajadki neile
pilke heitsid. Leevi keeras näo ära, tõusis
siis otsustavalt püsti ja asutas end minekule.
«Oota nüüd, Leevi! Ma tegin ju ainult
nalja!» Madis haaras tüdrukul käest ja
tõmbas ta tihedalt enda vastu. Tüdruku veekalkvel
silmi nähes, tundis ta valusat torget rinnus. Leevike, mu
linnuke, sa oled mulle ju nii lõpmata armas, ära
nuta, ma ei tee sulle enam haiget. Tüdruk näis teda
mõistvat ja surus end vastu mehe jõulist rinda.
Leevi kuulis, kuidas lööb Madise süda, ja ta
tundis, et selle mehega võiks kasvõi maailma
äärele minna. Hoolimata raskustest, muredest,
mõistmatusest, ärevusest, mis tüdrukut igal
sammul varitsesid ja hinge pugesid. Kas või läbi
tule ja vee, kõige kiuste, ma ei korda Leida viga
-- mina juba nii kergelt alla ei anna.
Kõrvu kõndisid nad Kirbuoja poole.
«Nii et sa ainult põetad teda?»
«Seda kah. Tead sa üldse, mida on ühel elust
lahkuval inimesel kõige rohkem tarvis?»
«Noh, mis seal ikka. Et keegi hoiaks ahju küdemas,
keedaks ja kasiks.»
«Kindlasti. Aga kõige rohkem vajab ta seda, et
keegi ta ära kuulaks, mis tal enne minekut ütelda on.
Kuulaks ja... ja jätaks meelde.»
«Arvad, et mõnel külalaulikul läheb ta
heietusi kunagistki vaja? Mis on ühel nõial ausatele
inimestele tarka öelda. Kuidas teiste jagu endale
saada?» muigas Madis. Ja lisas siis ruttu: «Kuule, mul
on siin kotipõhjas veidi sinki ja pool leibagi. Säh,
võta! Tahtsin juba hommikul need sulle anda, kuid sa olid
ju kui ohakas kartulivaos.»
«Käisid jälle mõisas või?»
küsis tüdruk pahaselt.
«Ega mõisa leib hamba all karju. Võta,
võta!» Ja surus koti sisu Leevile pihku.
«Madis,» lausus siis Leevi mõtlikult,
«tahad sa mind sellisena, nagu ma olen, isegi kui ma pole
päris selline, nagu sulle tundub?» Tüdruku
silmades süttis kummaline tuluke.
«Ma ei mõista.»
«Noh, kui mõne aja möödudes tuleks
ilmsiks, et ma olen veidi teistsugune. Et mul on vaja rohkem
omaette olla, aeg-ajalt ära käia, toimetada asju, mis
sulle ehk võõrastavad tunduvad.»
Mees vaatas Leevile ainiti silma. Millest ta
räägib, mis, pagan, tal mõttes on? Kas
tõesti on Lauka-eit ta ära teinud, nagu
külamutid isekeskis sosistavad? Ta raputas vaid pead, andes
mõista, et kõik see on liiga segane ja keeruline
ning et vaevalt suudaks ta ka edaspidi säärast
mõistukõnet rahuliku meele ja südamega omaks
võtta.
«Sa ei tohi enam Laukale minna, tüdruk. Ja kui sa
ikkagi lähed...»
«Mis siis?»
«Siis lähed sa igaveseks. Minu südames sul
enam ruumi poleks,» lausus Madis kindlalt. Tõmbus
Leevist eemale ja läks kiigemäele tagasi, ilma et
oleks hüvastigi jätnud.
3
Ilmad olid ootamatult soojaks läinud. Mets
lõhnas, iga taimeke sirutas oma väetiks
jäänud varre päikese poole ja janunes uue elu
järele. Lindude pulmalaulud katkesid vaid mõneks
jahedamaks öötunniks. Sulaveed olid tasapisi maasse
imbunud, nii et teed soosaartele olid taas läbitavad. Uute
jalavarjude muretsemise võis rahumeeli sügisesse
lükata, mõtles Leevi, kui ta lootust kaotades
üritas ikka ja jälle ämmapuju õrnrohelisi
võrseid leida. Kännupess ja kiisavõhk olid
ammuilma korvi põhjas, kuid ämmapuju, seda
kõige tähtsamat, ei leidnud ta eile ega leia
tänagi -- oli tüdruk kindel. Leida oleks
võinud ju täpsemalt teed juhatada, tal ju iga
viimane kui üks lible teada-tunda. Aga ei, Leevi pidi selle
ise oma silmaga leidma, oma käega soovees leotama ja
omaenese pähe talletunud sõnu lausuma, et keedus
soovitud mõju avaldaks.
Pettunult istus ta sammaldunud kivile ja noppis mõne
jänesekapsa, et pikast kõndimisest vähegi
kosutust saada. Korraga kuulis ta, kuidas linnud erutunult
pesadelt lendu tõusid ja rahutult siutsudes puudelatvades
tiirutama hakkasid. Leevi kuulatas terasemalt -- kellegi
jala all raksatasid kuivanud oksad. Metsloom haistaks inimest
juba kaugelt eemalt ja valiks targu teise tee; järelikult
oli see inimene. Ja nähtavasti oli tal kiire.
Hääletult varjus Leevi puu taha ja jäi ootama
-- tal ei olnud vähematki tahtmist kellegagi kokku
saada, veel vähem ennast märgata lasta. Viimasel
hetkel suutis ta ennast talitseda, et mitte hüüatada
-- tulija oli Madis. Miks ta siin on, nende metsamaad
jäävad ju külast vastassuunda? Otsib ta ehk mind,
sähvatas mõte Leevi peas. Oh, kuidas küll oleks
ta tahtnud kohe praegu Madise juurde joosta ja mehele kaela
langeda, ammutada jõudu ja sooja tema tugevast kehast,
tunda end armastatu ja ihaldatavana. Kuid viimastel
nädalatel Leevisse siginenud ettevaatlikkus ja ohutunne
sundisid teda paigale jääma ja laskma Madisel omateed
minna. Madisele järgnemast aga ei keelanud teda miski.
Madis oli juba tükk aega üha sügavamale laande
rühkinud, keeras siis justkui ainult temale nähtavat
teeviita märgates järsult pahemale ning suundus
harvenevasse kasesallu. Valendavate tüvede vahelt hakkas
peagi paistma Rooperve talu heinaküün. See näiski
olevat Madise lõplik sihtmärk. Hajalikasvavate
kaskede vahel oli Leevil raske märkamatuks jääda
ja edasi liikuda otsustas ta roomates.
Tagasipöördumisest ei saanud juttugi olla --
teadasaamissoov oli selleks liiga tugevalt tüdruku
meeltesse tunginud. Madis pöördus korraks ümber,
nagu peljates, et keegi võiks teda ehk näha, ja
astus siis hiljukesi küüni ukse juurde. Vaevalt oli ta
jõudnud käe pöörile asetada, kui uks
vaikse nagina saatel avanes, lävel seisis Rooperve ainus
perepoeg Valdu. Mis asja... jõudis Leevi vaevu
mõelda, kui Madis tollele lähemale astus ja
õrnalt Valdu õlgadele langevaid lokkis kiharaid
silitas.
Valdu naeratas malbelt, libistas oma käe Madisele pihku
ning lasi Madisel end küüni juhatada. Uks sulgus
vaikse kääksatusega.
Leevi ei suutnud siiani meenutada, mil kombel ta Laukale
tagasi jõudis ja suurest jooksust hingetuna
õlematile langes. Kui ta jälle ärkvel oli,
tundis ta vaid, kuidas veri ikka veel meelekohtades peksab ning
sajad mõtted ja arutlused peas asjatult vastuseid ja
selgitusi nõuavad. Madis ja Valdu.
Madis kohtus salaja Valduga. Ja see kummaline ja loomuvastane
tervitusrituaal, justnagu kaks üksteise järele
igatsevat noort oleksid taas kokku saanud -- vargsi,
kõrvalises kohas, lootes, et see kohtumine jääb
vaid nende kahe teada.
Leevi võttis kapist tumepruuni rohupudelikese,
tilgutas sealt paar tilka sõrmele ja hõõrus
kirbelehalist tõmmist meelekohtadele. Kui sa vajad rahu,
oli Leida kord nagu muuseas poetanud, rahu oma piinavatest
mõtetest ja üle ääre keevatest tunnetest,
siis ei ole midagi paremat kui too roostekarva vesi --
ja osutas just sellele pudelikesele, mille sisu Leevi parasjagu
pruukinud oli. Aja jooksul, mil Leevi oli Laukal veetnud,
mõistis ta, kui palju ilmaasju on Leidal teada ja kui
palju tal Lauka perenaiselt õppida on, ka seda, kui
paljust ta ilma jääb, kui too manala teed läheb.
Seegi kord oli tädil õigus olnud -- rohi
mõjus. Kiiremini kui tüdruk oli arvanud,
tõhusamalt kui ta oli lootnud.
Pea oli endiselt selge, kuid Rooperve küüni juures
nähtu muutus aina tähtsusetumaks, kuni kadus sootuks.
Leevi istus köögilaua äärde, võttis
sahtlist narmendavad paberilehed ja hakkas hoolikalt tähti
ritta seades kirjutama. Taimede kirjeldused, nende omadused ja
iseloom, kasvukoht, nende koosmõju teiste taimedega.
Eraldi lehele pani ta kirja loitsud ja manamissõnad, mis
Leida talle eile ette ütelnud oli. Kuidas küll
tädil need kõik meeles seisavad, ja neil teistel,
kes enne teda olid, mõtles tüdruk. Ju siis on
kirjatarkus minult midagi vähemaks võtnud,
hooletumaks teinud või ehk pole minus piisavalt seda
miskit, mis inimesest teadja või vardja teeb. Igatahes
pole Leidal selle vastu midagi, kui ma need tarkused paberile
panen. Küllap tema juba teab, misjaoks see hea on.
«Noh, tüdruk, sul jälle kirjatöö
näpus. Mis sa jändad siin pimedas, rikud oma
silmanägemise veel ära.» Leida võttis
paunast kuivanud leivakannika ja lõikas sellest paar
viilu. Kaapis siis pajapõhjast hommikust järele
jäänud tanguputru ja pani teevee tulele. Ilmade
soojenedes oli ka kopsuhäda õige pisut järele
andnud, kuid aeg-ajalt tuli see ikka nii hirmsa hooga, justkui
tahaks Lauka perenaise rinnust tüki välja
käristada. Verine röga kippus hinge matma.
Nõmmeraukani pean ehk veel vastu, arutles Leida endamisi
ja asus isukalt söögipoolise kallale. Kui ma end
näljutaksin, oleks ju vikatimehelgi mind kergem minema
kanda. Ei ole siin midagi -- minul on raske elu
küljes püsida, olgu siis sinulgi, klõbiseval
vanamehel, veidi toimetamist. Pole küll ühegi elava
hinge kohus sinu tänamatut tööd lihtsamaks teha.
Ja eks ükskord saad sa mu nii kui naa enda manu. Kannata,
anna aega. Raasuke veel -- anna aega...
Leida oli laua taga tukkuma jäänud, uneraske pea
kätele vajunud. Leevi astus Leidale lähemale ja
sättis talle ema kootud suurräti õlgadele.
Näis nagu oleks kogu ilmaelu raskus, mured ja kannatused
ainuüksi ühe naise koormaks laotud -- nii
hädine, habras ja haavatav oli tema kogu, poolik
leivakäär peos ja pearätt kuklasse vajunud. Ja
esmakordselt tundis Leevi, et tal on tädist kahju ja et ta
alles nüüd, mil Leida kaduvikuga silmitsi seisis,
tunneb vajadust tema nõuannete ja teadmiste järele,
alles nüüd hoomab poolehoidu ja lähedusetunnet
inimese suhtes, keda on juba maast madalast kartma
õpetatud ja koguni nõiaks peetud. Ettevaatlikult
silus tüdruk Leida harvakesi hõbehalle juukseid,
silma tükkivaid pisaraid vaevu tagasi hoides. Korraga Leida
võpatas ja avas silmad: «Jäin vist pisut
tukastama.» Kohmetult nihkus Leevi tädist eemale ja
asus oma leivapalukest nosima.
«Kuidas sul siis juurikatega ka läks?»
«Ämmapuju ma küll ei leidnud,» lausus
Leevi süüdlaslikult.
«No mis siis ikka -- kui ei leidnud, siis tuleb
minu varudest osa võtta. Täna ju täiskuu ja
neljapäevgi. Tahad sa endistviisi selle va ennustamisega
aega raisata? Tead ju küll, mis mina sellest arvan
-- kui on antud, siis on, mis siin ikka manada ja katte
alla piiluda. Mõtled ehk ümber?»
«Ei mõtle. Nüüd enam ei
mõtle.»
«Miks siis nüüd? Juhtus midagistki
või?»
Madise ja Valdu kujud ilmusid taas Leevi silmi ette.
«Alati juhtub midagi.»
«Räägi siis,» julgustas Leida.
«Vaata, ma sain vahepeal Madisega kokku. Ja me
rääkisime sinust ja...»
«Minust?»
«Noh, Madis tahtis ikka kangesti teada, mispärast
ma ühtelugu Laukal käin. Eks ma ütlesingi, et sul
minu abi tarvis. Ja siis ta keelas mul Laukale minemast,
ütles, et kui lähen, siis on meie vahel kõik
läbi.» Leevi punastas ja vaatas aknast välja.
«Ja sellepärast sa tahadki teada, kas ta ikka
tõtt rääkis?»
«Jah. Ma kardan, et kui ta teada saab, et ma
nõ... või noh, vardja olen, siis ta ei tahagi mind
enam.»
«Tühjagi. Kas sa seda laulu tead:
kaugel lõunamaa saarel peidus varandus, aare,
kalasabaga neidis selle koopa seest leidis
palus kaptenilt laevas, süda hell, armuvaevas
teen sust mees pururikka, kui mind suudelda tihkad
kapten noor, ihu pingul, tundis suul neiu hingust
kadus kindlus ja karmus näkineidu ta
armus...»
Uus köhahoog raputas Leida rinda ja kui ta jälle
kõneleda suutis, küsis ta muiates: «Kas siis
nõiad -- sulle paistab just see sõna
suupärane olevat -- on viletsamad võrgutajad
kui näkineitsid?» Leevi naeratas vastu, kuid
mõtted Madisest, Valdust ja jutuajamisest kiigemäel
ei andnud talle uinudeski rahu.
4
Täiskuu ööle järgneva päeva hakul
pakkis Lauka perenaine viimased leivaviilud riidest kompsu
sisse, avas vargsi ukse ja hiilis kargesse hommikusse. Viimne
teekond Nõmmeraukale viis läbi soo kohal heljuvate
udulaamade, saateks vaid vastärganud tiivuliste
järjest valjenev säutsumine. Koidikujahedus puges
vammuse hõlmade vahele ja pani Leida rinna taas vappuma.
Päike tõusis, andes lootust ja jõudu
pärale jõudmiseks.
Visalt edasi rühkides märkas ta korraga kellegi
kuju puude vahel vilksatamas. Et Leida Salme kohaloleku ära
oli tabanud, astus too esile ja lausus kurjakuulutavalt:
«Ära sa mõtlegi Leevi kallal oma trikke
tarvitada, lase ta parem heaga tulema.»
«Tasakaal peab säilima,» vastas Leida
õelt pilku pööramata.
«See pole sinu otsustada.» Õelalt naeratades
lisas ta: «Varem või hiljem murran ma sellest
sõõrist läbi -- kaitse pole just sinu
tugevaim külg, õeraas.»
«Eks sa katsu!»
«Selles ei maksa sul kahelda!»
Tagantjärele mõteldes ei suutnud Leida isegi
uskuda, kuidas ta küll Nõmmeraukalt kaasa saadud
valutunde ja luhta läinud lootustega kodumajja tagasi
jõudis, vahepealse öö koguni metsas veetis. Eks
oli ta varemaltki metsa vahel hilja peale jäänud ja
verejanulisi elajaid malakaga eemale peletanud; paaril korral
kogunisti tõrjumisloitsu kasutanud ja sedagi vaid puhtast
teadasaamishimust, et kas sõnavägi mitte kaotsi
läinud pole. Sel korral aga naasis ta teadmisega, et ta oli
ikkagi hiljaks jäänud ja et...
«Oskar on surnud.» Leida oli nende kahe eemal oldud
päevaga justkui mitu aastat vanemaks ja põduramaks
jäänud. Ta hingeldas raskelt ja rehmas käega
savikruusi suunas. Kiiruga täitis Leevi nõu
mõruda vedelikuga ja ulatas selle Leidale, tõstis
siis veekeeduanuma lauale, et vajadusel otsemaid uus
kruusitäis kallata.
«Oskar? Muidugi on ta surnud. Kuid miks...»
«Oskar suri nädalajagu päevi tagasi, ma
tundsin, et ta on minemas, kuid ma ikkagi ei
jõudnud,» kähises Leida ja tundis, et maapind
jalge all äkki keerlema hakkas ning teda justkui üle
külakiige võlli kiikumise tunne haaras. Leida
kiljus, kuid Oskar aina lisas hoogu. Veel ja veel kord. Oskar,
ei! Oskar!
Leevi istus kannatlikult Leida sängi veerel, tegi
mähiseid ja võidis palavikus vappuvat ihu salvidega,
korra söandas koguni toda kirbet vedelikku, mida ta
mõne päeva eest ise tarvitanud oli, Leida
oimukohtadele määrida. Mida tädi tundis
või üle elas, oli tema eest küll varjule
jäänud, kuid et Leida neist painajalikest elamustest
üle saada ihkas -- selles ei kõhelnud Leevi
hetkekski.
5
Langetatud päi seisis Leevi veel niiske liivaga kaetud
hauakääpa juures ja asetas sellele rohmakalt
orasheinaga kokkusõlmatud nurmenukukimbu. Lauka-Leidat
tema viimasel maisel teekonnal olid saatnud vaid tema õde
Salme, kes oli kohale tulnud vaid selleks, et saada kinnitust
oma nõudmisele -- Leida saagu maetud näoga
maapõue poole; küla veidrikust puusepp Jaagup, kel
oli saanud kombeks osa võtta igast
tähtsündmusest, kus tema käteosavust tarvis
läks; Räägu-eit -- eks igal külal
ole oma itkejad, kes võikirnu ja suitsupekijupi eest on
alati valmis silmad hägusaks nutma; ning tolle vanamees,
kes kirstu kandmise eest ainuüksi pudeli jagu kärakat
nõudis. Küla peal oli muidugi igaühel teada, et
Lauka on taas peremeheta jäänud ja viimse hetkeni
lootis Leevi, et ka Madis tuleb appi kirstu sängitama ja
ennekõike talle tuge ja lohutust pakkuma.
Lõpuks ta tuligi. Kõheldes ja sobilikke
sõnu otsides astus ta Leevi kõrvale: «Noh,
nüüd sul polegi enam tarvidust Lauka ja kodu vahet
kolistada. Sai vaevast lahti ja eks on sinulgi selle
võrra kergem.»
Leevi ei vastanud, ohkas vaid vaevukuuldavalt ja hakkas
tuldud teed tagasi astuma. Siis aga jäi seisma ja lausus:
«Tule kaasa, mul on su abi vaja.»
Sõnatult jõudsid nad Laukale. Leevi
võttis kapist tulihännajuurikad ja pani need
saviliuale suitsema. Lae alla tõusev suits oli meeldiva
lõhnaga ja pani pea kergelt sumisema; Leevi lükkas
majaukse paokile.
«Miks me siia tulime?» küsis Madis pisut
ärritunult.
«Kuhu siis veel? Siin on meid ju kõige rohkem
vaja. Maja ei tohi ometi pererahvata jääda,»
sõnas Leevi ja naeratas, ise pliidi kallal askeldades.
«Tegelikult, Madis,» Leevi tõsines ja vaatas
mehele sügavalt silma, «tegelikult on mul
tõesti sinu abi tarvis, nagu ma ennist surnuaial
ütlesin, ja sugugi mitte majapidamises. Noh, kui sa muidugi
tahad kah siia jääda, siis pole mul midagi selle
vastu.»
«Ole nüüd mõistlik -- mina, ja
siia?» pahvatas Madis naerma. Naer ja kambris leviv
suitsuvine rahustasid ja leevendasid nende vahel valitsenud
pinget ja Leevi tundis, et Madis on siiski ainuke inimhing siin
maailmas, kellega ta on valmis oma saladust jagama ja Leidalt
saadud juhatuse järgi talitama.
«Arvad sa ikka tõemeeli, et me seda tegema
peame?» küsis Madis, kui nad õhtuhämaruses
Leida haua juurde jõudsid.
«Ma ju rääkisin sulle, et see on ainus
võimalus, kuidas Leida hing rahu saab,» vastas Leevi
häält tasandades.
«Oskar on ju Nõmmeraukale maetud, kas me peame
temagi...»
«Ei. Eks teispoolses ilmas ole omad võimalused.
Oluline on, et Leida saaks õigetpidi maamulda
sängitatud ja küllap too vereside, millega Leida end
Oskari elujõule ohvriks tõi ja mis talt nooruse ja
tervise pandiks nõudis, nad ka lõpuks kokku
viib.»
Ettevaatlikult lükkas Madis labida pehmesse liiva. Leida
kirstu avades kahtles mees veel kord, kas tal ikka on
õigust surnu rahu rikkuda, kuid kui ta Leida surnukeha
kõhuli lebamas nägi, keeras ta selle iiveldustunnet
alla surudes ümber ja mõistis, et küllap on ka
kõige põlatumal ja üksildasemal inimesel
-- olgu ta siis nõid või mõrtsukas
või lihtsalt elule jalgu jäänu --
õigus kombekohaselt maetud saada. Ja kes teab --
võib-olla tõesti teispoolsuses sel kombel rahu ja
õnne leida, millest ta siinilmas puudust tundis ning
mille nimel ta õe poolt neetud kallimale omaenese
elujõust pulbitsevat verd loovutas.
***
«Jääd sa Laukale?»
«Paistab küll sedamoodi olevat,» vastas Madis
pikemalt mõtlemata ja silitas Leevi pehmeid rindu, mis
teki alt justkui hellituste järele igatsedes esile
tükkisid. «Ma rääkisin Jaagupiga, ta oli
nõus mu endale abiliseks võtma. Küllap isa-
ema saavad ise hakkama, ja kui ei saagi, eks võtku siis
Marta peigmees ohjad enda kätte. Ega ma kahte majapidamist
küll ülal pidada jaksa.»
«Mis plaani sa siis Valduga pead?»
«Valdu? Mis Valdu... Ah jaa,» muigas Madis.
«Sa kõndisid ju mul tol korral järel kui
takjas, püüdsin küll sind teelt kõrvale
eksitada, kuid sul paistab olevat lausa nõiduslik vaist
järele hiilida.»
«Sa siis nägid mind? Ja Valdu -- mis tema
seal tegi?»
«Valdu on ju mu vend, kelle mu isa tema napi
mõistuse pärast Roopervele saatis.»
«Vend? Mine räägi sellest Leida kassile!»
pahvatas Leevi ja astus paljajalu männilõhnalisele
laudpõrandale.
|