04.03.2002 |
Andres Mesikäpp, Raul Sulbi
Intervjuu Siim Veskimehega Eesti Päevalehes |
Eesti Päevaleht avaldas 1. märtsi Arkaadias Andres
Mesikäpa intervjuu Siim Veskimehega.
Kuigi ühelt poolt on see vaieldamatult suurepärane, et üks Eesti
juhtivaid päevalehti leiab ruumi ka ulmekirjanduse jaoks, tegi
asjaosalisi pisut nõutuks mustvalgel näha, mis tehtud tööst lõpuks
järele jäi -- intervjuud oli väga tugevasti lühendatud ja Raul Sulbi
eessõnast oli alles kaks lauset.
Sestap tekkiski mõte avaldada Algernonis algselt Eesti Päevalehe
jaoks planeeritu täielikul kujul. Eraldi tahaksid kaks allakirjutanut
-- Raul Sulbi ja Siim Veskimees -- märkida, et hindame kõrgelt
Andres Mesikäpa tööd ja mõistame, et reaalne olukord sundis
teda igaks juhuks nö. töösse andma ka lühendatud variandi (mis siis
lõpuks mingis osas ilmuski). Samuti ei taha me vähemalgi määral
süüdistada Eesti Päevalehte; ja mitte ainult sellepärast, et esiteks
ehk teeb Andres Mesikäpp nendega ka tulevikus koostööd ja teiseks oleks
üldse targem mokk maas hoida ja katsuda nendega hästi läbi saada ;-)
Vastupidi, hindame kõrgelt Eesti Päevalehe panust ulme ja üldisemalt
kultuuri edendamisel ning mõistame suurepäraselt soovi võimalikult
paljudele meeldida, mis küll praktikas paraku tähendab teatud seebi- ja
sensantsioonimaigulisust.
Kuid just selleks ongi Algernon, et anda huvilistele pisut
põhjalikumat ülevaadet ulmega seotud teemadest. Ülallisatud lingilt
võib igaüks ise Eesti Päevalehes ilmunut lugeda, ent oleme jõudumööda
ilmunu ja mitteilmunu ka allpool tähistanud, kuigi see oli
kohati raske, kuna tekst oli muutunud tundmatuseni. Tahaksime veelkord
arusaamatuste vältimiseks mainida, et teatud muudatused ajakirjanduses
ilmuvates artiklites on loomulikud, vajalikud ja vältimatud. Ent kusagil
jookseb piir, kust alates enam suvaliselt lühendada ei saa, vaid tuleks
kaaluda juba millegi uue (ja väiksema) tegemist. Kui Raul Sulbi oma
sissejuhatuse ärajäämise peale vaid resigneerunult õlgu kehitas, siis
Siim Veskimees urises, et kohati on tekstist mõte välja nõrgunud määrani, et tekib küsimus, milleks teda üldse tülitada oli vaja.
Ja niisiis --
KOSMOSEKOIDIKU KUULUTAJA
Intervjuu ulmekirjanik Siim
Veskimehega
| |
|
SIIM VESKIMEES EESTI ULMES
Siim Veskimehe tekstid on tänases eesti ulmes kõige
lähemal klassikalisele tõsiteaduslikule fantastikale (hard SF). Kui
enamus kirjutavast ulmest maailmas käib teadusega siiski üsna vabalt ringi ja
kasutab seda pigem puhtalt atribuutikana, eksides sageli ka kõige
elementaarsemate loogikareeglite ja füüsikaseaduste vastu, siis hard SF on
ses suhtes erandlik, ka on enamik selle viljelejaist sarnaselt Veskimehega
reaalteadusliku taustaga.
Siim Veskimehe (sünd. 1962) esimene ulmejutt ilmus
võrguajakirjas «Algernon» septembris 1999. Tänaseks on ta avaldanud 1 romaani,
3 lühiromaani ja 7 juttu. Peamiselt kirjutab autor hoogsaid kosmoseoopereid ja
anarhistlik-libertaanlikke utoopiaid.
Keskne koht kirjaniku loomingus on «Kuu
Ordu»-teostetsüklil, mis lähiaastail loodetavasti raamatuks vormub. Seda
lähituleviku Päikesesüsteemis paiknevat omapärast ordurüütlite vennaskonda
kujutades väljendab autor rõhutatult ka oma poliitilist filosoofiast. Autori
suurimaiks hingesugulasteks angloameerika ulmes võib pidada Robert A. Heinleini
ja Arthur C. Clarke’i. Ja moodsamatest autoritest ehk ka Stephen Baxterit, aga
see võrdlus käib tekstide kohta, mida eesti lugeja ei tunne.
Äsja kirjastuse Varrak väljaandel ilmunud mahukas
allakirjutanu poolt koostatud «Eesti ulme antoloogias» on Veskimehe loomingu
eri tahud samuti esindatud.
Veskimehe esikromaan «Operatsioon
«Ogaline Päike»» (kirjastus Fantaasia, Tartu, 2001) on dramaatiline
kosmoseooper ennast muust galaktikast isoleerinud Nozila nimelise planeedi
naasmisest suurde maailmade föderatsiooni. Seda püüab takistada omakasupüüdlik
kaubandusliit, mispeale sündmustesse sekkub föderatsiooni salaluure, mis peab
asuma võitlusse kaupmeeste loodud tehisinimestega. Ähvardab puhkeda kosmosesõda
Nozila pärast.
Raul Sulbi
Kirjastuse Fantaasia toimetaja
| |
|
Mida kujutab endast
romaan «Operatsioon «Ogaline Päike»»?
Kas jätkate siin Kuu Ordu teemat, leidub raamatus
tuttavaid tegelasi ja sündmuspaiku?
Raamat ei ole mitte kuidagi seotud
Kuu Ordu tsükliga ning seal võtab kuju maailm, mida mul on kavas -- kui see
loomulikult lugejatele meeldib -- veelgi kasutada. Jutustus toimub justkui
kaasajas ja jutustaja on Inimkonna Föderatsiooni luuraja, kes aeg-ajalt tuleb
peitu siia Maale, mis on unustatud kolgas. Ent miks see nii on ja üldse
suhetele Maaga on vaid vihjatud, sest lugu on hoopis millestki muust -- ühest
unisest ja pealtnäha idüllilisest maailmast, mille mõned avarama silmaringiga
ja vastutustundlikumad liikmed on tasapisi avastanud, et kellelgi on nendega
esmapilgul arusaamatud, kuid oma ulatuselt ja juba avalduvatelt tagajärgedelt
õudsevõitu plaanid. Olen loo kirja pannud seiklusulme
võtmes, sest minuarust on kirjanduses vaid üks asi andestamatu -- igavus. Nii et
loodan, et raamatus on midagi nii neile, kes kiiret elu, paugutamist ja
tähelaevu tahavad, ja ka neile, kes raamatust kilde ja kenasid tibisid ootavad,
ning selle kõige taga on alles ka küsimused, mida ma tegelikult esitada
tahtsin. Üks tuttav, kes käsikirja luges, nimetas
seda koguni Euroopa Liidu teemaliseks allegooriaks. Teadlikult ma seda küll ei
teinud, aga jah, ühiskondlikke protsesse ja inimarengu võimalusi on jõudumööda
vaetud.
Teid on nimetatud eesti lootustandvaimaks hard-sf
autoriks (Must Kass Algernonis).
Kas sellise science fiction'i
loomisel on Teie jaoks olulisem teadus või fiktsioon?
(Pakuvad Teie jutud ju vägagi tõepärast ja tehnoloogia arengu seisukohalt loogilist
tulevikupilti.) Kas Teie arvates on ulmes olulisem teaduslike hüpoteeside
läbimängimine või kujutlusvõime üldisemalt?
Usun, et tõde on kusagil vahepeal.
Kui me võtame palja teaduse, saame inseneriromaani, mida ju ka rohkem-vähem edukalt
ikka ja jälle viljeldakse, kuid mis piirneb «väljamõeldud seadmete
kasutusjuhendiga». Kui me võtame vaid fiktsiooni, saame muinasjutu ja
nendest kasvavad inimesed üldiselt mingis vanuses välja. Minu jaoks on hard-sf
filosoofilise mõtte ilukirjanduslik manifestatsioon, katse heita pilk inimsoo
esmanähtavate piiride taha. Olen ka ise kirjutanud ulmet, kus meelelahutusliku
komponendi osakaal on suurem ning loen heameelega näiteks Douglas Adamsi juttude tüüpi
pula. Lõpuks pole vahendid ju nii olulised, tähtis on ju ikka vaid inimene -- see, kuidas
ta elab, mis temaga juhtub ja mis ta sellest kõigest arvab. Ilma kujutlusvõimeta
lugu ei sünni, ent pean seda lugeja petmiseks, kui pealtnäha väljapääsmatust
olukorrast tullakse välja sellega, et vahepeal on peamisele vidinale üks vinge
võimalus juurde tekkinud, ja pean seda lihtsalt küündimatuseks, kui loodud
maailm ilma igasuguse jutustuse sisust tuleneva taotlusliku põhjuseta toimib
eirates füüsikaseadusi ja tervet mõistust.
Kuidas on seotud teie looming igapäevatööga?
Hee! Üks põhjus, miks kasutan pseudonüümi,
on see, et mitte anda ülemusele pidevalt põhjust muretsemiseks, mida kuradit ma
arvuti taga teen. Kui ma paljaid tüdrukuid vaataksin või jutukas istuksin,
oleks seda ju kaugele näha, kui ma aga klõbinal puhast teksti masinasse ajan...
Vahetasin just töökohta ja mul oli meeldiv võimalus saata oma endisele
ülemusele raamat pühendusega "Teadmiseks, et tööaega on hästi
kasutatud". Aga muidu olen hariduselt elektroonikainsener ja töötan
IT-alal. Lisaks olen olnud poliitik ja õpetaja. Nii et otseselt ei ole looming
ja töö kuidagi seotud, aga ehk elukogemusena tuleb kasuks... kui järele mõelda,
siis võiks samas kontekstis muidugi ka naisi-lapsi mainida...
Kas hard-sf-i lugemine nõuab ka
lugejalt mingeid eelteadmisi?
Oleneb autorist ja loost. Kui
demagoogitseda, siis muide nõuab iga kirjanduseteos mingeid eelteadmisi, kasvõi
lugemisoskust. On ju mõni filosoofilisem mainsteam-lugugi
nii täis viiesilbilisi sõnu, et keskmisel keskharimatul kodanikul sõidab teose
tegelik mõte väga kõrgelt üle pea. Kindlasti on võimalik kirjutada ulmet, mida
mõistab vaid vastava eriala lõpetanu, kuid seda ei saa heaks tavaks lugeda ja
kahjuks peab seda teed valides ka vähese tuntusega arvestama. Samas aga, kuigi
ulmet on kindlasti võimalik kirjutada nii, et tavaline inimene sellest aru
saaks, on heal ulmel ka kiht, mis viitab suuremale läbimõeldusele ja mille
teosest leiab kahjuks küll suhteliselt väike osa.
Kuuldavasti on Teilt ilmumas ka kergemas laadis
kirjutatud ulmet. Millised on edasised loominguplaanid? Ja tavapärane küsimus --
kuidas ja millal avastasite ulme ja sealt edasi -- ise kirjutama hakkasite?
Ulmehuvi on mul olnud niikaua, kui
ma mäletan. Kirjutama hakkasin ka millalgi keskkoolis ja mõningate mu nüüd ja
lähiajal ilmuvate lugude esimesed visandid ongi tollest ajast pärit.
Kaheksakümnendate alguses, ülikoolis hakkasin juba ulatuslikumalt lugema ka
vene- ja ingliskeelset ulmet ning kuigi ma kirjutasin virnade viisi edasi
näiteks sõjaväes (et igavus ei tapaks; sihipärase treeningu tulemusena suutsin
seal lõpuks magada neliteist tundi ööpäevas) tuli ka teadmine, et kõiki mu
suurepäraseid ideid on vähemalt kakskümmend tüüpi ammu enne mind hulga paremini
paberile pannud. Ka viimane paar aastat oli mul (just äsja lõppenud) periood,
kus ma tööl tegin peamiselt jalajälgi ja sain umbes seitse tundi kaheksast
isiklikele asjadele pühendada. Nii ma seal siis hakkasingi oma muistseid
käsikirju avaldamiskõlblikuks vormima. Peale «Ogalise Päikese» on mul
on momendil üks suhteliselt avaldamisvalmis käsikiri, mis on põhimõtteliselt
lubatud kevadel välja anda (kui tohib, ma praegu rohkem ei täpsusta), ja mul on
eelpoolmainitud Kuu Ordu teemalisi lugusid mitmesuguses valmimisstaadiumis veel
umbkaudu samapalju, kui neid ulmeajakirjas «Algernon» ilmunud on ning
loodan needki järgmisel aastal ühiste kaante vahele saada. Üldiselt on ka
ülejärgmiseks aastaks midagi soolas, kuid sellest on vara rääkida, ütlen vaid
et proovin pisut rohkem fantasy't meenutavat maailma ja jutustamislaadi.
Teie loomingut on seostatud nii Clarke´i, Strugatskite
ja ehk veel nii mõnegi ulmekirjanduse klassiku lähenemisviisiga. Millised autorid on Teile enim meeldinu ja ehk ka mõju avaldanud?
Minu suurte iidolite rida ilmselt
kattub ka enimmõjutanutega -- Heinlein, Clarke, Strugatskid. Ja just selles
järjekorras. See on muidugi natuke meelevaldne, kuid olen püüdnud võtta
Heinleinilt piiremurdva jõulise uhkuse ja vastutustunde, Clarke’ilt teadusliku
täpsuse ja põhjalikkuse ning Strugatskitelt terava maailmavalu ja usu
inimestesse. Aga mulle meeldiks leida oma tekstides ka Hugo filigraanseid
kirjeldusi või Wilde'i frivoolseid teravmeelsusi...
Jüri Kallas esines ükskord väitega,
et kuna Eesti pole
kosmoseriik, on siin raske kosmoseulmet kirjutada.
Teie aga olete seda reeglit kummutanud. Mida arvate?
Nende mu juttude tegelastel ei ole
Eestiga mingit otsest seost ja ma ei kirjuta neid mitte eestlasena, vaid
inimesena, planeet Maa elanikuna. Olen õppinud aastakese Lääne-Euroopas ja olen
veetnud oma elust kõiki kordi kokku lugedes vist üle viie aasta väljaspool
kodumaad. Ent mitte see pole oluline. Suurus on ideedes
. Jah, raske on ka kõige pöörasemas fantaasias toppida
raketti neid ennast lolliksjoonud kolhoosnikke, tänu kellele meil on nüüd sihuke president,
et peale valimisi alustas üks mu Kanada sõber telefonikõnet sõnadega «I’m very
sorry» ja mul jäi vaid vastata «Shit happens...». Ega ma proovigi.
Ma elan siin. Ma loodan, et inimrassi päralt on tulevik ja et minu ideed ja
minu lapsed on osa sellest. Muu on sekundaarne.
Kas Kuu Ordu lugudes esinev Graad asub Eestis? On see
järsku Tallinn?
Kuu Ordu lugudes olen üritanud detaile võimalikult
põhjalikult läbi mõelda. Loomulikult on selline ennustamine tühi töö, sest
kuigi laiades piirides saab arvutada, mis maailmaga juhtub, sõltub ühe või
teise konflikti või sõja tulemus nii paljudest detailidest, et kui mu kujutatud
maailm ei ole just võimatu, loen ma oma töö õnnestunuks. Seega on parem
mõnikord umbmäärane olla. Aga Tallinn see ei ole -- sel lihtsal põhjusel, et ma
olen hoidunud neid jutte Eestiga sidumast.
Kas kirjutamine on teie jaoks hobi? Ega meil pole vist
võimalik ulmet kirjutades jõukaks saada?
Naerukoht. Ulmet kirjutades pole
võimalik äragi elada. Tänaseid honorare arvestades peaksin iga kahe nädala
tagant raamatu välja andma -- kes selle kõik ära ostab!?! Seega on kirjutamine
puhas hobi. Küll tähtis minu jaoks, aga sel hetkel, kui kõht tühjaks läheb,
lendab sulg nurka.
Usutlenud Andres Mesikäpp
|