01.03.2002 |
Märt Saar
Peep, Angeelika ja muud loomad |
Arvustused |
«Armastab, ei armasta... armastab, ei armasta.»
Karikakra õielehti lendas kui lund kruusateele.
«Armastab, ei armasta...» jätkas väike
plikatirts loendamist. «Oi! Armastabki!»
rõõmustas tüdruk.
Hüpanud karikakra pesa kõrvalt püsti, hakkas
tüdruk end keerutama. Punatäpiline kleit keerles aina
kiiremini ja kiiremini, kuni viimaks tundus, et tegemist oli
hoopistükis roosa rannapalliga. Viimaks tüdruk
lõpetas tiirlemise ja jäi tuikudes ühele kohale
seisma.
«Peep armastab mind,» lausus ta
rõõmsalt ning hakkas hüpeldes kodu poole
astuma, mis sest et veidi tuikudes ning kursilt kõrvale
kaldudes.
Siis jäi kõik vaikseks. Eemal seisev mets enam ei
kohisenud, vaid üksikud puud kõikusid õrna
tuule käes. Aasal sirutuvad lilled olid suunanud oma
õienupud päikse poole, mis oli juba taevatippu
jõudnud. Tüdruku käe all langenud
õielehed nutsid teepervel ja ootasid üht
iilipuhangut, mis võiks nad kuhugi mujale puhuda.
Eemalt metsatuka tagant kerkis tolmupilv, mis lähenedes
aina pikenes. Pilve eesotsas kündis väsimatu sinine
auto, mille esituled rõõmsalt naeratasid kui neile
mõni järjekordne kärbes juhtumisi otsaette
jäi. Tegemist oli lõbusasilmse Žiguliga, mis
otsekui loodud tolmuste kruusateede kündmiseks.
Karikakra langenud õielehtede juures jäi auto
seisma ning äkilise ukse avamisega hüppas autost
välja umbes kümne aastane poiss. Saanud suures rabinas
traksipüksid lahti, lasi ta üleliigsed vedelikud
lähima karikakra pesa peale. Autosõit võis
jätkuda.
«Oleksid saanud ju veel minutikese kannatada, siis oleks
saan'd pissida nii palju kui süda soovib,» lausus
kiilanev autojuht poisile.
«Jah paps, aga kunagi ei või teada.»
«Tead poja --» mees pani raske kämbla poisi
õla peale ja jätkas elutargalt: «Elu ongi
üks suur risk ja riskida tuleb. Usu mind!»
Tee, kuhu Žiguli sisse keeras, oli rohtu kasvanud. Tuli
teha kõvasti hüppeid, et jõuda keset
naadimerd ning näha kolme hiiglaslikku pärnapuud
seismas. Kusagil seal taga oli kängus talumaja, mille
kallal oli aeg kõvasti vaeva näinud.
Sinine Žiguli lõpetas põrisemise ning
jäi keset rohelist merd seisma. Uksed avanesid ja
välja astusid kaks mehist kuju. Suurem neist surus lapiku
nokamütsi pähe ja pani käed puusa, vaadates
valitsejalikult ümberringi.
«Kus võti on?» küsis poiss kukalt
kratsides.
«Puukuuris, kuskil konksu otsas.»
Poiss sahistas läbi roheluse ning kadus ühe
räämas puuhoone sisse, mille uks avanes alles peale
jalaga togimist.
Veidi eemal, vaarikapõõsaste taga, pilgutasid
kaks pruuni silma. Need olid piiluri silmad --
tüdruku silmad. Nähes, kuidas poiss tuleb puukuurist
koos võtmega välja, muutusid silmad erksaks. Kuid
kõrged rohututid katsid peatselt vaatevälja ja
tüdruk pidi positsiooni vahetama.
Vaarikapõõsaid sahistades ning punatäpilist
kleidiserva lehvitades oli piilur kadunud.
Oli alanud suvevaheaeg.
*
Päike hakkas vajuma. Kaugustes olevad kuusesalud said
vereva tausta ning puude tipud näisid kiskjalikult teravad.
Taevas hakkasid valitsema helehallid rünkpilved. Sellisel
õhtusel ajal julgesid vaid metsatukad kohiseda,
kõik teised püsisid vaikselt, isegi kägu ei
kukkunud.
Taluhoovis tundis naadimeri vahedat vikatit. Iga järsu
tõmbega kummardusid aina suuremad hulgad pool-kiila mehe
ees. Mees oli kuningas naatide seas. Ja selline metsik
töö jättis kõvasti jälgi --
nii mehe kaenlalustesse, kui rohelisele taluvaibale.
Viimaks tunnistas mees väsimusele oma kaotust ning viis
vikati küüni, mille katus paistis olevat
sõelaks puretud. Ajahammas oli ka sellel territooriumil
järanud.
Kaev kiunus kui siga aia vahel, kui mees sealt pangetäie
vett välja tõmbas. Nirisedes ja pool-tühjalt
saabus ämber, kes nakatunud rooste tapvasse haigusesse.
Vikatit relvana kasutav mees võttis konksu otsast raudse
tassi ning lurpis siis sellest ahnelt külma
põhjavett. Tüdinenud viimaks joomisest,
nööpis ta higist märja pluusi lahti ja hakkas end
veega pritsima.
«Uiuiuiii...» häälitses ta tenori
nootidel.
Viimaks, kui mees oli kaetud rohkem veega kui higiga,
võis nimetada pesemist lõpetatuks. Oli aeg tuppa
minna.
«Auu... Peep. Peep -- kus sa oled!»
hüüdis ta veel ennem, kui majja julges siseneda.
Hüüdele ei leidunud vastukaja.
«Auu... Peep. Tule tuppa,» hüüdis mees
veelkord, seekord valjemini.
Seekord ka Peep kuulis. Mõnisada meetrit eemal,
üle sauna ja kraavi, üle aasa ja kruusatee, paistis
tüse ent lühike mänd, mille oksal näis
olevat üks väikene tegelane.
«Vaaaarstii tuleeen,» hüüdis poiss
vastu.
Mees lävepakul jäi vastuhüüdega rahule
ning sammus tuppa.
*
«Mis su nimi on?» küsis Peep üleolevalt
oksalt alla vaadates. «Mul läks jälle
meelest.»
«Angeelika.» Pruunisilmne tüdruk vaatas
igatsevalt küündimatute männiokste poole.
«Misasi? Ants-Eelika või?»
«Angeeeelika.»
«Ah või angeeelika.» Peep sättis end
harkisjalu oksa peale istuma, mispeale lendasid väiksed
puutükid allapoole, ka tüdruku silmadesse.
«Ähh,» protesteeris tüdruk silmi kokku
pigistades. Surunud väiksed käed rusikasse, hakkas ta
silmi sügama. «Sa ajasid mulle puru
silmadesse.»
«Sorri siis.»
«Mida?»
«Sorri,» ütles poiss puuoksal uuesti ning
hakkas koorikut puult ära kiskuma.
«Mida see «sorri» tähendab?» tahtis
nüüdseks punasilmne Angeelika teada. Puru, mis ennist
silmi oli vaevanud, oli silmaveega minema uhtunud.
«See on selline väljamaa sõna.»
«Väljamaa sõna?»
«Jaaa,» ütles Peep elutarka nägu
pähe tehes ning kiskus siis ühe eriti suure puukooriku
tüve küljest. Visanud selle mitmete meetrite
kaugusele, lisas ta: «Soome sõna.»
Tüdruk oli tükk aega vait, kuni viimaks julges
küsida: «Mida see Soome sõna «sorri»
tähendab?»
«See on nagu «suva» või «kama-
kaks».»
«Aaa...»
«Naabripoisid linnas ütlevad niimoodi, kui
kellelegi kiviga kogemata pihta viskavad.»
Päike oli jõudnud selleks ajaks juba nõnda
madalale, et aasal üksi istuvale männile liigendus
vari. Kuid kumbki mudilane ei soovinud niidult minekut teha.
«Peep?»
«Noh?»
«Kas sa usud tontidesse?»
«Tonte pole olemas,» lausus võidukalt Peep
ning viskas järjekordse kooriku metsa poole.
«Aga....» Tüdruk mõtles natuke.
«Aga... Sooeite?»
Peep ei kakkunud enam puutüve, jäi
mõtlikuks. «Ei teagi nagu.» Olnud siis
mõned pikad sekundid vait, küsis ta: «Angeelika
-- mis asi see Sooeit on?»
Tüdruk tahtis väga öelda: «väljamaa
sõna», kuid kahjuks nii see polnud. Seda sõna
oli ta kuulnud vanaemalt, kelle juurde ta suveks puhkama oli
tulnud. Ja vanaema ei andnud mitte kuidagi hiinlase või
soomlase mõõtu välja, nii et väljamaa
sõnaks «Sooeite» nimetada ei saanud.
«Vanaema ütles, et see on üks vana naine, kes
elab selles metsas,» defineeris Angeelika ja osutas siis
nimetissõrmega halli metsa poole, mis taamal
valendas.
«Selles metsas?» kergitas Peep kulmu.
«Jah, soo keskel ka veel.»
«Soo keskel? Ta on mingi jopski või?»
«Ju vist. Vanaema ütles, et tegelikult teda pole
olemas. Sest ükski eit pole nii rumal, et elaks metsas, soo
keskel»
«Su vanaema mõtles selle jutu siis lihtsalt
välja?»
«Ei -- seda ma ei tea, aga mõni päev
hiljem, kui ta seda mulle unejutuks oli rääkinud ja ma
enam magama ei jäänud, ütles ta, et ma unustagu
see jutt ära.»
«Imelik vanaema sul.»
Peep tahtis seepeale veel midagi küsida, kuid
tüdruk oli tast kiirem: «Kas sa julged Sooeite minna
vaatama?»
«Miks ma ei julge. Aga sina?» Tegelikult polnud
Peep päris kindel oma julguses, kuid oma maskuliinsest
kohusetundest ta lihtsalt muud ei saanud väita. Mehed ju ei
karda ega kohku millegi ees.
«Kui sina julged, siis julgen mina ka,» lausus
tüdruk enesekindlalt.
Peep tundis õhus ohtu. Tüdruk männipuu all
soovis ilmselgelt külastada eemal laotuvat laia metsa, kus
tema arvates pidi olema üks «Sooeit». Ja oma
sõnu, mis Peep äsja oli öelnud, tagasi
võtta ei saanud. Ta lihtsalt pidi olema julge, olgu see
siis ta tahte vastu või mitte.
«Aga lähme siis. Me ju julgeme.»
«Oh ei,» mõtles poiss männioksal. Vaja
oli kiiresti leida väljapääs, ühest heast
vabandusest oleks piisanud, aga ühtki parajat ei kohanud
poiss oma väikses fantaasiamaailmas.
«Ma eriti ei viitsi,» ütles Peep viimases
hädas.
«Aga noh... Viitsi ikka. Siis saame teada, kas vanaema
rääkis õiget juttu või mitte.»
«Mine üksi siis, kui nii väga teada
tahad.»
Angeelika oli mureliku näoga. «Ma ei saa.»
«Kuidas nii?»
«Ma üksi ei julge nohh... Aga kui sina julged, siis
julgen mina ka.»
Poiss puuoksal jäi mõttesse. Seda, et ta ei
julgeks minna, ei tohtinud mitte mingil juhul Angeelikale
tunnistada. Siis oleks ta suvi rikutud. Mis saaks olla veel
hullem, kui üks plika kes terve suvi käib sabas ning
hüüab «argpüksiks».
«Ma julgen küll aga,» pressis poiss suust
sõnu välja. «Aga ma täna eriti ei viitsi
minna sinna metsa.»
«Siis lähme homme õhtul?»
«Lähme parem homme lõunal, siis hea valge ja
näeb mülgaste vahel kõndida.»
«Ei saa. Vanaema ütles, et «Sooeide»
juurde leiab tee ainult õhtuti, kui sood katab udu ning
mets vaikne on.»
Nüüd tuli teha otsus. Kas minna sel samal
õhtul pimedasse soomülkasse või piinelda
terve järgneva päeva, et õhtul oma järge
oodata. «See on nagu üks abieluotsus,» teadis
Peep mõelda. «Niisama kardetav, raske kui ka
tüütu.»
«No heaküll. Kui sa mulle homme kaks peotäit
tikreid tood, siis võib täna õhtul seal
korraks ära käia kah.»
Angeelika lõi rõõmsalt käed kokku.
«Lähme siis, enne kui päris pimedaks
läheb.»
*
Peebu isa, kelle nimi juhtumisi Aadu oli, hakkas oma pojakese
pärast muret tundma. Oli ta ju lubanud varsti koju tulla,
kuid nagu murelik pereisa jõudis märgata --
väikemehest polnud haisugi. Ei näinud Aadu teda ka
lävepakult. Poisi õblukesed jalad olid männi
okstelt kadunud.
«Ju siis on poiss koduteel,» mõtles isa ning
läks tagasi köögiakna äärde, et koos
vorstileibadega kadunud poega oodata.
Aga Peepu polnud ka kümne minuti pärast
taluhoovis.
«Oi, ma loodan, et see Peep nüüd kuhugi ula
peale ei läinud. Tüdrukuid siin nagu ei oleks...
või siiski on? Üks tirts nagu kuskil oli.» Aadu
haukas vaikselt vorstileiba, mälus seda kui
keskpäevauinakust ärganud lehm ning mõtles
edasi: «Poiss on vist ikka ula peal. Naissugupool on
arvatavasti asjasesse segatud ja... Ja mis ma ikka oskan
öelda. Isasse noh.. isasse.»
Isa polnudki peale oma mõttekäiku murelik, tundus
osati isegi rõõmus. Sellest, et poiss oli tema
järeldustele kohaselt kõigest ula peal, polnud
midagi. Enese nooruseski tehtud selliseid koerustükke.
Ja kui Aadu selliseid mõtteid mõlgutas, olid
kaks mudilast juba üsna metsa servas. See mets oli
teistsugune kui teised, täheldasid nad mõlemad.
Puudemere lagendikku oldi harjunud kutsuma Soometsaks, kuna
midagi peale soomülgaste sealt leida polnud. Ükski
seeneline polnud oma aega selle külastamise peale raisanud,
sest need üksikud seenejunnid, mis mõnel
õnnelikul õnnestus üles leida, olid kas
tossu- või sitaseened ja mille turuväärtus oli
kõige paremal juhul napilt üle nulli. Ja
seepärast ei tuntudki laia Soometsa, need vähesed kes
sinna oma kuiva ja uudishimuliku jala tõstsid,
võtsid selle mõne minuti möödudes
märjana välja.
«Näe vaata -- nii palju udu,» seletas
Angeelika metsavaipa silmates.
«Sellise tiheda uduga ei näe ju
mättaid.»
«Kui ei näe, siis lähme ära
koju.»
«No teeme nii,» nõustus Peep koheselt.
Lapsed hüppasid kergejalgselt ühelt mättalt
teisele, ikka aina metsa keskme suunas, kuid iga sammuga mis nad
tegid, muutusid puudealused aina tumedamaks ning udu
läbipaistmatult valgemaks.
«No nii ei saa ju,» protesteeris Peep juba
neljandat korda, jalga mudase lombi seest välja
kiskudes.
Angeelika aga hüppas visalt edasi. Ikka mättalt
mättale ja nii muudkui edasi. Kuid, kui ta suure
«karsummiga» vette plartsatas, pidi ka tema
tunnistama, et udu, mis Soometsa katab, on liig tihe.
Oldi valmis juba tagasi aasade ning koduväravate poole
pöörduma, kui Peebu tähelepanelik silm
märkas puutüvedel ebaloomulikke märke. Need olid
hõbehallid kriipsukesed, mis õrnalt puukoorel
kumasid.
«Vaata!» hüüatas Peep tüdrukule.
Angeelika kargas justkui hirveke puu suunas, kuid viimast ja
kõige olulisemat hüpet ei suutnud ta
tasakaaluhäirete tõttu sooritata. Teist
«karsummi» miskipärast ei tulnud.
Peep irvitas. «Mis sa oled hõljuk
või?»
Tüdruk kohmetus. Tõepoolest -- selle
asemel et veemülkasse vajuda, oli ta jäänud selle
peale lamama.
«Või oled hoopis sulgkerge? Lendasid hüppega
kõik soolikad välja ja nüüd oled nagu
üks tühi õhupall?!» irvitas Peep
mülka otsast naerda.
Angeelikal aga polnud naljatuju. Ühe õhtu jooksul
lennata korduvalt külma vette -- ei see polnud
tüdruku unistus. Pealegi oli ta viimasel hüppel saanud
haiget. Istmik ning selle kaaslane, selg, olid vaikse laksuga
maandunud millegi kõva peale ja see tegi teravat valu.
Kuid Peebu juuresolek taunis täielikult nutmist ja valu
väljendamist. «Titad nutavad,» oli kunagi poiss
talle öelnud.
Niisiis kattiski tüdruk oma kurvastuse meela naeratuse
varju. «Äge,» lisas tüdruk
näideldes.
«On jah. Ütle kuidas sa vee peale oskasid
maanduda?»
«Ma ei tea.» Angeelika kobas ettevaatlikult enda
ümbrust. «Paistab, et see siin on mingi
platvorm.»
«Mesasja? Platvorm? Soo sees?»
«Jah.» Angeelika neelatas viimasegi nutuklombi
kurgust alla ja lisas siis: «Siin on mingi värk
ehitatud nagu. Tundub, et puust.»
«See siis nagu sooparkides või?»
«Ei, siin on ikka laiem.» Tüdruk
mõõtis käsi laiutades nähtamatuks
jääva platvormi mõõtmeid.
«Vähemalt meeter lai.»
Alles siis, kui Angeelika oli end püsti saanud ning Peep
muud ümbrust hakkas vahtima, meenus lastele, miks
üldse tüdruk oli hüppe sooritanud. Veidralt
helendavad kriipsukesed puukoorikul tõmbasid
tähelepanu jälle endale.
«Mis asi see on?» küsis Angeelika puunahka
sügades.
«Kiiritus!» lausus Peep paljuütleva
tooniga.
«Kiiritus?»
«Jah, see ta on. Mis ta muu saab olla kui
kiiritus.»
«Aga...» venitas Angeelika häälikuid.
«...Mis asi see kiiritus on?»
«Väljamaa sõna,» lausus Peep
uhkeldavalt, rinda ette surudes. «See on
Tsernobõlist pärit sõna. Kas sa siis
Aktuaalset Kaamerat ei vaata?»
«Ei vaata.» Tüdruk tegi pausi. «Ma vaatan
multikaid.»
«Multikad on tatikatele,» teadis Peep
kommenteerida. «Multikatest ei saa kunagi teada
väljamaa sõnu. Nagu näiteks kiiritus
ja...»
«Aga mis see kiiritus siis tähendab?»
küsis Angeelika vahele.
«Nagu see siin,» seletas Peep puukoorikule ning
helendavatele kriipsudele osutades. Kuid nähes, et sellest
vastusest ilmselt ei piisa, lisas ta: «Helendav liim, mis
võtab kõik juuksed peast.»
Tüdruk kohkus ning pani käe suule, siis pealaele.
«Kas ma jään juustest ilma?»
«Veel ei jää. Ja oleneb, kuhu kohta sa seda
liimi said.»
«Sõrmedele, ma kratsisin seda koort,»
nukrutses Angeelika peeni sõrmi vaadates.
«No siis sa ei jää kiilaks,» rahustas
teda Peep. «Võibolla saad hoopis
lisasõrme.»
Aegamisi oli taevas aina tumenenud ning mets jäänud
veelgi tumedamaks kui ta seda ennist oli olnud. Udulurr aina
tihenes ja viimaks tundus nagu lapsed ei seisaks mitte enam
heleda pilvevaiba sees vaid nagu supleksid paksu kisselli
embuses.
Udu võttis lastelt hirmu soomülgaste eest ja
pimedus tõi välja uued kujundid, nendeks olid
nõndanimetatud kiirituseliimiplekid puukoorikutel. Siin-
seal ja aina kaugenedes paistsid need ebamaised joonekesed, mis
lausa kutsusid kahte last end lähemalt uurima.
«Oi,» hüüdis Angeelika
üllatusrõõmus. «Neid on siin veel. Seal
ja seal... ja seal on veel. Küll siin metsas on alles palju
kiiritust.»
Tüdruk oli hoopiski unustanud poisi
õpetussõnad «kiiritusliimiplekkide»
kohta. Helendavad kriipsukesed meelitasid tüdruk end eneste
juurde -- Angeelikast oli saanud muinasjutuline
talutüdruk, kes tormab ikka edasi ja edasi, et ainult uusi
õienupukesi leida.
«Oota nüüd. Kus sa jooksed, sa kukud
sohu,» hüüdis Peep tüdrukule järgi.
Poiss tormas Angeelikale riburada pidi järgi ning
eemaltvaadatuna tundus, et tõepoolest on tegu ühe
muinasjutulise tormamisega: talutüdruk õienupukesi
jahtimas ning poiss kui hunt tüdrukule järgi
tormamas.
Suures jooksutuhinas ei saanud väiksed sooseiklejad
arugi, et nad lippavad puise platvormi peal, mis vaid
õrna veekihiga kaetud oli. Ja jõudes iga
«kiirituspleki» juurde, kustusid need, jättes
lapsed pimedasse puutüve naabrusesse seisma. Need
helendavad «õienupukesed» olid justkui
pahatahtlikud majakad, kes kutsuvad laevu enese juurde karile
jooksma ning siis kustuvad äkitselt.
«Need ju kustuvad ära kui sa nendeni
jõuad,» seletas Peep hingeldades, olles
järjekordse puutüveni jõudnud ning
märganud, et helendavad kriipsukesed pimedusse
hääbusid. «Kuidas me niimoodi tagasi koju saame,
kui sa muudkui jooksed aina sügavamale metsa?»
Angeelika vastas tempo lisamisega. Kuskil pidi ju lõpp
olema. Kunagi pidi ju «kiiritus» otsa saama! Kuid nagu
näha, polnud tüdruk Aktuaalset Kaamerat vaadanud.
Kiiritus ju ei hävine kunagi...
*
Ootajad, Aadu ja võileivad, olid tuimast istumisest
juba üsna väsinud. Midagi oli vaja ajaviiteks ette
võtta, ning peale lühikest nuputamispausi
mõeldi välja tõsine rammukatsumine. Kuna aga
inimlik jõud leivakäärudest üle käis,
oli üsna loomulik, et leivaviilud pidid mehepojale alla
vanduma ning seedekulglatesse sukelduma.
Nüüd oli alles vaid üks ootaja.
Ja üksi oli raske oodata...
«Kui Peep kümne sekundi jooksul koju ei tule, siis
ma lihtsalt toon ta koju. Olgu ta kui kaua iganes ula peal. Nii
ei saa noh..» seletas Aadu enesele.
«Kümme, üheksa, kaheksa...» loendas ta
kiirelt numbreid. «...viis, neli, kolm.» Kuid
nähes, et hoovis pole poja varjugi, jäi mees
mõtlikuks. Numbrid takerdusid millegi taha ning pausid
muutusid eriti mõttelisteks. «Kaa-aa---ks,»
veeris Aadu loendada.
Viimaks lipsas mehe suust välja ka number üks ja
missioon: «poja kojutoomine» võis alata.
Kõigepealt surus mees pähe oma ustava kaaslase,
laperguse nokamütsi. Järgmiseks oli vaja leida
autovõti ja ka see leiti, kuid muidugi mitte ennem kui
mees oli jõudnud uurida kogu elamise ja vasaku
püksitasku otsast otsani läbi.
Kollaseid valgusjugasid heites ja aerutades üle naatide
mere, jõudis nüüdseks tumesinine Žiguli
krabisevale kruusateele. Aeg-ajalt tegi mees peatusi, kruvis
akna alla ning hõikus tenoorsetel nootidel ikka ja
jälle: «Uuu.. kuku... Peep, kus sa oled!»
Ükski Peep ei vastanud, isegi öökull jäi
vahetevahel vait, et anda Peebule võimalus, kuid ei
-- vastus jäi tulemata. Nõnda siis
töriseski lõbusasilmne Žiguli pimedatele
metsavahelistele radadele jättes jälgedeks vaid
hõredad tolmupilved, mida vaid kõige
teravsilmsemad ööliblikad suutsid märgata.
Sooja sumbuti hääl kaugenes, jäi aeg-ajalt
vait ning andis huikavale tenorile esinemisvõimaluse.
Aina kitsenevad esituled piilusid sinna-tänna, paljastades
nii mõnegi põllukivi või alasti konnapoja.
Oli saabunud sume suveöö.
*
«No nii, nüüd saidki otsa!» lausus
Angeelika rõõmsalt ja öömusta
ümbrust uurides.
«Oled õnnelik nüüd?» küsis
Peep veidi pilkavalt.
«No. Jah. Enam ei pea vähemalt jooksma,»
leidis tüdruk põhjenduse.
«Ausalt öeldes.» Peep võttis
õpetliku poosi sisse. «Ma pigem jookseksin täie
kimaga koju, kui jääksin ööseks kuhugi
pimedasse metsa jõlkuma.»
Tüdruk kallutas pead, et veidi asja üle järgi
mõelda. «Tjaa nüüd,» lausus ta
viimaks.
«Mida ei tjaa?!»
»See on omamoodi huvitav.»
«Mis asi? See mets? Soomets on huvitav? Öösel?
Eksinust peast?» ladus Peep variante välja.
«Jah...» Angeelika vaatas unistavalt kõrgete
kuuselatvade poole ning lisas: «See on nii
romantiline.»
Poiss lõi enesele lootusetult käega vastu pead
ning vajus pimeduses kükitava puu najale istuma.
Tüdruk naeratas ning istus poisi kõrvale, hoidis
ikka veel silmi kõrgete puulatvade peal ja kallutas
vähesel määral pead. Nii vähesel
määral, et ta peanatukene riivas kaaslase
õlakumerust.
Peep vaid ohkas.
Poolkõdunenud puud ohkasid samuti ja süstisid
lausa võluväel Peebule hirmupisikuid sisse.
Märkamatult haaras mets poisi oma hirmu haardesse. Kuuldes
soo salapärast mulksumist, oskas Peep vaid õlgu
väristada ning pupillide ruumala suurendada.
«See elab,» sosistas Peep.
Angeelika lõpetas puulatvade imetlemise ning vaatas
teravalt poisile otsa. «Sa siis ei teadnudki?»
Poiss vastas õlakehitusega.
Istung jätkus vaikides. Läheduses oli hakanud
soomülgas mulksuma ja poisile tundus nagu see
läheneks. Vahepeal mulisevad hääled kaugenesid,
siis jälle lähenesid... Mõttepause tehes lakkas
mulksumine, Peep pressis huuled kokku ning üritas olla vait
kui laip. Nüüd oli kogu mets tasa. Vaid Angeelika veel
hingas.
Äkitselt hakkas mulin taas tegutsema, seekord kuskilt
selja tagant lähenedes. Kuulnud mulinat jõudvat
teisele poole puud, võttis Peep kogu oma hingeõhu
endasse ja oli juba valmis õhupallina puruks lendama, kui
niisama äkki kui mulin oli tekkinud ta ka ära
kadus.
Vedurit imiteerides lasi Peep enamus oma hapnikust välja
ja ohkas vaikselt.
«Sopalimukas,» pomises tüdruk.
«Mida?»
«See oli sopalimukas. Teda ei maksa karta, ta tavaliselt
ei hammusta.»
«Ahah...» oskas Peep nõusolevalt
vastata.
«Kauaks sa siia kavatsed üldse
jääda?» jätkas poiss jutulõnga.
Angeelika kehitas õlgu. «Pidime ju Sooeide
üles otsima?»
«Õige jah.» Peep kratsis mõtteliselt
lõuga. «Ja kus ta siis on?»
«Vanaema ütles et metsas. Minul vanaemast rohkem
teadmisi ei ole.»
«Selge...Aga mis me siis peale hakkame? Kõik need
kiiritused puukoortelt on ju ära kadunud ja platvorme me
enam ei leia?»
«Pole proovinud,» lausus tüdruk püsti
tõustes. «Alati tuleb proovida.»
«Proovida mida?»
«Vaatan kas leian mõne platvormi üles.
Jalaga saab ju katsuda. Seal kus kõva põhi vastu
tuleb, seal ka platvorm.»
«Õige jah. Kuidas ma küll ise selle peale ei
tulnud,» kahetses Peep.
Tüdruk hakkaski oma väikse varbaotsaga ümbrust
kompama. Leidnud, et esimesed detsimeetrid on
kõvapinnalised, astus ta sammukese edasi. Jõudnud
niimoodi terve meetri edasi liigelda, astus ta juba julgemalt.
Veel paar sammukest ja ta oligi Peebu nägemisulatusest
väljas. Nüüd oli poiss üksi...
*
Öö musta mantlihõlma all rändas
väsimatu Žiguli. Praepanni sarnaselt pragisedes ujus
ta üle kruusakivide. Vahepeal masin peatus, aken alanes
ning välja ilmus lapik nokamüts.
«Peep... uu... kuku!» hüüdis
autojuht.
Vastust veidi oodanud, sõitis Žiguli edasi. Ikka
pimedusse, pragisedes kui õline praepann.
Varsti jõudis Aadu selgusele, et väga kaugele
pole vaja sõita. Need 15 kilomeetrit, mis selja taha olid
jäänud olid ilmselt ülearused. Vaevalt ta poeg
nii kõva mees oli, et ühe õhtuga
jõudis viieteist kilomeetri kaugusele ula peale
minna.
Niisiis pööras auto end ümber ja alustas
tagasisõitu.
Selle öö õhturahu oli ilmselt rikutud.
Polnud metsloomad veel varem nii tihedat autosõitu
maanteel märganud ja ka hõikuv tenor oli nende jaoks
üsna uudne nähtus. Kuid viimaks siiski pragin
lõppes, Žiguli rattad lõpetasid
pöörlemise ning jäid viimaks hajuvasse tolmupilve
seisma. Kuid seekord aken alla ei tõmbunud. Auto hakkas
hoopiski omapäraselt inisema.
«No nii ei saa,» seletas Aadu rooli mudides.
«Bens on otsas. No nii ei saa..»
Janu käes piinlev sõiduk ei vastanud. Ja ega ta
pidanudki -- vaid kaamelid suudavad nädalateviisi
ilma joogita olla. Muidugi annavad ka keskkonnatingimused
omamoodi tunda: kes oleks näinud üht küüruga
kõrbelooma Eestimaa kruusateedel kappamas viiekümne
kilomeetrise tunnikiirusega?
Aadu lõpetas autorooli näppimise ning asus raadio
kallale. Kruttinud mõned sahisevad sekundid nupukesi,
leidis ta enesele sobiva kanali ning sättis istmele
mugavamalt istuma. Nüüd võis puhata.
*
Peep hüppas ehmunult püsti ning üritas
ümbrust vaadelda.
«Mis see veel oli?» küsis ta eneselt.
«See olin mina?» ütles keegi pimedusest. See
keegi lähenes.
«Angeelika sina?»
Pimedusest väljusid tüdruku vähesed kontuurid.
«Mina jah.»
«Mis hääl see oli? Nagu tõllaratas
oleks vette lennanud. Sihuke tunne oli.»
«See olin mina, mitte tõllaratas. Ma leidsin
selle platvormi üles, aga sopalimukas tõmbas mind
jalust vette,» vastas tüdruk nirisedes.
«See on juba kolmas kord siis,» naeris Peep
tujutõstvalt.
«On jah,» nõustus ka Angeelika piinlikkust
maha varjates.
«Aga...» Peep tegi väikse pausi nagu tundes
millegi üle muret. «Sopalimukas siis tõmbab
vette?»
«Jah. Vanaema rääkis ka temast. Ütles, et
temaga ei maksa öösiti jännata. Tõmbab
muudkui vette. Ära võib lausa uppuda,» nirises
tüdruk edasi.
«Oi-oi. Ta siis ei lasegi meid koju? Muudkui
tõmbab vette?»
«Ei tea.» Angeelika istus puu najale maha ning
hakkas oma väikeste sõrmekestega kleiti kuivaks
pressima. Peep uuris ikka veel pimedust.
Soomets oli vaikseks jäänud. Sopalimukas küll
mulistas vahepeal soomülgaste vahel, kuid mitte
tähelepanuväärselt. Metsa eksinud lapsed olid
jõudnud juba maha rahuneda... kui äkki...
Kõlas mõnikümmend meetrit eemal vali
plartsatus.
«Jälle kukkus keegi,» kommenteeris Peep
ööd puurides.
Angeelika tõusis püsti ning puuris samuti
ööd.
«Ja sina see polnud,» täheldas poiss.
«Ega vist,» nõustus ka Angeelika.
Järgnes vaikus. Mets oli taas tukkuma jäämas.
Kuid öörahu segas järjekordne plartsatus.
«Karsummmm,» imiteeris Peep muheledes.
«Summ jah.»
Koos pimedust uurides leidsid mõlemad lapsed, et
öörahust astuvad välja kellegi piirjooned. Rohtu
sahistades astus tume kuju neile lähemale. Vesi nirises
külmalt võõra riietelt. Lapsed olid hirmust
kanged ega liigutanud.
«Hiihii,» irvitas võõras.
«Iiih,» kiljatas Angeelika vastuseks.
«Näedsa. Lapsed siin. Mulle külla tulnud,
või mis?»
«Sooeit oled?» küsis Peep rinda ette pistes ja
hirmukangestusest välja võideldes.
«Aga loomulikult. Ja sina? Lihtsalt üks
poiss?» Võõras vanatädi tõi
kuskilt mustast ööst käe esile ning näpistas
kahe konksulise sõrmega poisi põske. «Terane
poiss paistad olevat. Tead lausa nime ja puha, aga viisakas ei
ole...» Tädike näpistas Peepu ka teisest
põsest.
«Ai!»
«Mehed ei nuta,» tsiteeris Sooeit kuulsaid
esivanemaid.
«Ma ei nutagi,» ütles Peep nutuse
häälega. «Lihtsalt...»
»Mis lihtsalt? Mehed ei nuta ja kõik!»
targutas äsja vette lennanud vanatädi ning
näpistas jultunult poisi ninanatukest.
Seekord kannatas Peep valu ära ja pressis valulikult
huuled kokku.
«Ja sul on isegi naine kaasa võetud või
mis? Kas te mulle külakosti ka tõite?»
«Tema on Angeelika ja ta ei ole mu naine. Tema on minu
naabritüdruk ja külakosti me sulle ei toonud,»
sõnas Peep veidi solvunult.
«Mina olen veel tüdruk,» teadis Angeelika
tagasihoidlikult rääkida.
«Jah-jah, seda sa oled. Muide, ma nüüd
lähen tuppa.»
Tädike lohises oma märja riidehunnikuga pimedusse,
jättes kaks metsaseiklejat üksteisele totralt otsa
vaatama.
Peep vajutas kulmu allapoole ja sügas aegamisi
kiharaid.
«Tulete või ei tule?» küsis tädike
kuskilt eemalt.
Peep vajutas ka teise kulmu silmale ning vaatas küsivalt
märjale tüdrukule otsa. Angeelika noogutas
energiliselt pead.
«No lähme siis.» Mõlemad tegelinskid
pöördusid veelgi tumedama metsa poole ja hakkasid
lohisevate sammude järel astuma. Tutvus Sooeidega oli
tehtud.
*
Aadu haigutas laiahaardeliselt. Ta oli ilmselt tukastanud ja
näinud raadiohelilisi nägemusi unes. Kuid
nüüd oli ta üleval ja mõtles mida edasi
teha.
«Kui Benss on otsas siis on otsas...» haigutas ta
uuesti. «Nii ei saa nohh. Ei saa..»
Seepeale tegi ta ukse lahti ning vaatas öhe. «No
siis... no siis tuleb lükata.» Seda öeldes,
keerutas ta käigukangi lõdvale olekule ja astus
pimedale kruusateele. Lõi ukse kinni, vaatas murelikult
kuidas ka viimne (ukse)valgus ära kadus ja hakkas mehiselt
piduritulesid sissepoole suruma.
Ja auto liikus -- aeglaselt, aga liikus.
Pikapeale ilmusid ka higimullid. Aeglaselt, aga
järjepidevalt. Ja Aadu aina väsis. Seljataha oli
jäänud mõnisada meetrit.
«Nüüd võib jälle puhata,»
lausus rahulolevalt mees ning astus tagasi autorooli, et saaks
raadiohelide saatel jääda magama ning tunda
öisest suveunest mõnu.
*
Mõlemad lapsed: nii Angeelika kui Peep, olid
üllatunud, kui nägid Sooeide elamu sisustust. Kamin
lõkendas ühes seinas ja heitis leegilisi valguskiiri
toa keskele, läikivatele vaibahunnikutele. Lähemal
vaatlemisel selgus, et vaibad polnud mitte riidematerjalist
õmmeldud, vaid hoopis loomanahkadest ...
«Sopalimukad,» märkis Angeelika õlgu
võdistades.
Limukad kui sellised, olid kehakujult sisalike sarnased. Vahe
seisnes ainult selles, et sopalimukad olid miniatuursete
sisalikega võrreldes hiiglaslikud --
ahvipärdikute sarnased. Kõrvad neil küll
puudusid, kuid see-eest olid silmad tavamõõtmetest
mitu korda suuremad. Ja hüti põrandat vaadates
tundus, nagu vahiks merekaldal olevaid kivikesi --
niivõrd heledalt helkisid silmad kaminatule
käes.
Seintel ja laes rippusid metsikul hulgal seeni, kõik
mööda nööri tilbendamas. Kuskil nurgas oli
õlehunnik, millele vanatädi ilmselt magas ja teises
seinaääres pliit, kõige oma padade ja
pannidega.
«Varsti lisandub siia vaibale veel üks. Üks
eriti jultunud limukas. See, kes mu vette tõmbas,»
seletas Sooeit kaminatuld kohendades ja veidraid mättaid
tulele lisades.
«Minu tõmbas ka üks vette,» uhkeldas
Angeelika teemakohasest monoloogist julgust saades.
Sooeit ei paistnud temast mitte välja tegevat ja
jätkas jutustamist:
«Teie siis olitegi need, kes mu tulukesed puude pealt
ära lasid kustuda? Oleks ma teeradagi näinud, siis
alles sopalimukas oleks saanud. Minu käest poleks ta
pääsenud.» Vanatädi vaatas uhkeldades oma
vanu konksulisi sõrmi ning kohendas tuld edasi. Alles
nüüd märkasid lapsed, et vanatädike sobrab
omaenese kätega kaminatuld.
«Aga te põletate ju oma käed ära
niimoodi!» hüüdis Peep kaastundlikult.
«Ei ma põleta ühti. Need on sepakäed.
Usu mind poja. Nende kätega olen murdnud tosinaid
sopalimukaid, juurind välja mitmeid sookände ja
ehitanud platvorme. Ei ma karda tuld... kõdi ehk veel,
aga mitte tuld.»
Laste imestusel polnud piire.
«Nagu ma aru sain polnud teil erilist külakosti
kaasas? Aga hää küll -- oma lahkusest
võin teile anda omaenese söögipoolist. Kuidas
oleks seentega?»
«Minule täitsa maitsevad seened. Eriti
kukeseened... praetult muidugi,» seletas Peep elavnedes ja
meenutades oma nälga.
Eit irvitas ning tõusis kamina äärest
püsti. Vaatas lakke ja osutas kümnete
nööriribade peale, millel seened tilbendasid.
«Näete, need on mu seened. Kukeseentest pole siin
haisugi. Siin on ainult head seened...»
«Mis seened teil siis on, kui teil kukeseeni
pole?»
«Sitaseened ja...»
«Sitaseened? Väkk,» kommenteeris Angeelika.
«Sitaseened ei kõlba katsumistki. Nuusutamisest ja
söömisest rääkimata.»
«Noor preilna, oled sa üldse teadlik, mis maitsega
need sitaseened siis on?»
«Sita maitsega. Sellest ka nimi.»
«Ja mis maitsega sitt on?»
«Sita maitsega.»
«Ole täpsem.»
«Ei tea.»
«No näed,» naeris eit. «Sa isegi ei tea,
mis maitsega sitt on. Kuidas peaksid sa siis teadma, mis
maitsega need seened siin on?»
»Aga...» koperdas Angeelika midagi öelda.
«Mis aga? Ei mingeid agasid. Tahate siis süüa
või mitte?»
Tüdruk raputas koheselt pead ning Peep lisas omaltpoolt:
«Tegelt mulle need seened väga maitsegi.»
«Siis jääb teil täna söömata.
Ja nüüd öelge mulle, miks te ei maga?»
Peep virutas käekesega lootusetult vastu peakolu.
«Sest me pole kodus.»
«Nojah, te ekslikud lapsukesed. Mispärast te siis
siia metsa tulite?»
«Angeelika vanaema ütles, et siin elab sooeit
-- teie õigemini -- ja me tulime
vaatama.»
«Helju ütles?»
«Jah, see on mu vanaema nimi... Helju,» ütles
Angeelika taas kord elavnedes.
«Helju siis ikkagi mäletab mind,» muheles
Sooeit ning asus õlehunniku kallale. Leidnud sealt alt
kuskilt raamatu sarnase objekti hakkas ta seda lehitsema.
Leidnud teatud lehekülje, tsiteeris ta: «Tere
Päevik, mina Helju jälle siin. Täna on aasta 1941
ja ma olen taas asunud sind täis kirjutama. Nii tore,
eksju?! Aga ma nüüd asun tänase päeva
saladuste kallale: nimelt ma kohtasin jälle seda toredat
poissi, Matsi, ja me isegi rääkisime. Ma algusel ei
suutnud midagi öelda, aga peale pikemat kokutamist sain
siiski vastatud talle: «Jah, piimamees käib
kolmapäeviti.» Siis ta tänas mind ja peaaegu
vaatas mulle silma. Aga siis tuli see õel patukott Evi,
mu õde. Tead küll, see nn «lahe lokkis juustega
sell» ja tema naeratas ka Matsile. Ta vist tahab mult seda
poissi üle lüüa, kuid tal pole nii palju
potentsiaali kui mul. Või mis, mu Päevik? Tahaksin
väga veel midagi kirjutada, aga pean nüüd minema.
Ema tegi kartuliputru ja ma ei tohi lasta sel külmaks
minna. Ta juba kutsub mind. Seniks aga nägemist --
mu Päevik. Õhtul kirjutan edasi.»
Sooeit naeratas omapäraselt ning seletas: «Aga
õhtul me väike Helju enam kirjutada ei saanud. Siis
kui ta putru läks sööma, astusin mina juhuslikult
ta tuppa ja avastasin, et ta oli oma päeviku voodi peale
jätnud. Ma loomulikult võtsin selle sealt
ära... Kuulake nüüd, ülejäänud
read siin päevikus on nüüd minu omad.»
«Kallis kallis Päevik, minu nimi on Evi, su uus
isand. Hihihiihii. Ja sa kuulud nüüd mulle...
Nüüdsest hakkan mina sinusse saladusi kirjutama. Nii
et valmistu ette... Helju on nüüd minevik. Hihiihii
(heatujuliselt). Ma nüüd lähen. Õhtul
kohtume...»
Angeelika katkestas Sooeide lugemise, öeldes: «Aga
nii ei tohi. Te võtsite minu vanema päeviku. See ei
ole sugugi hea tegu.»
Eit sai natuke pahaseks ja vaatas altkulmu tüdruku
poole. «Mida sina väike preilna tead headusest ja
pahadusest? Sa ju nii nooruke meil.»
«Päevikut ei ole ilus võtta,»
moraliseeris tüdruk edasi.
«Tänapäeval võibolla jah pole ilus
võtta, aga vanal heal ajal oli. Usu mind. Kohe väga
hea oli.»
«Ikkagi...»
«Ahhh, mul pole seda päevikut vajagi. Kui nii
väga tahad, siis vii see oma vanaemale tagasi. Mul
niikuinii kõik tekstid pähe õpitud.
Näiteks kolmeteistkümnendal lehel räägib ta
ühest äsjasündinud vasikast ja viiendale lehele
on joonistatud hästi palju südameid. Näe
võta!» Ja vanatädi ulataski tüdrukule
raamatu sarnase objekti.
Üllatunud Vanatädi heldusest või siis
kergemeelsusest, võttis Angeelika Päeviku vastu.
«Aitäh!»
«Kas te tahate ööseks siia jääda?
Või lippate koju?»
Peep lasi alahuule lörri. «Lippaksime heameelega
koju, aga kuidas? Need «kiirituse tulukesed», mille
järgi siia sattusime -- neid enam pole.»
«Eh,» naeris Sooeit togides varbaga vaibal olevaid
sopalimukaid. «Ega need siis jäädavalt kadunud
pole. Kui tulukesi tagasi tahate, peate oskama manada.»
«Manada?» küsis tüdruk silmi pärani
laiutades.
«See on selline väljamaa sõna,» hakkas
Peep targalt seletama. «Igasugu võlurid ja
nõiad ja...»
Kuid Sooeit katkestas poisi loengut, öeldes: «Seda
saab seletada vaid näidates. Lähme õue, seal
näitan teile!»
Ja lapsed järgnesidki vanatädile.
Nüüd seisid nad taas kord soomätastel, seekord
teiste ootuste-lootustega. Oodati tulevärki ning
maagiat.
«Niih,» sõnas Sooeit oma konksulisi
sepakäsi hinnates. «Vaadake lapsed. Võibolla te
arvate, et tähtsad on liigutused ja sõnad. Nagu
näiteks «abraka dabra» ja «simsala
pimm» või hoopis «hookus pookus», kuid
tegelikult on täiesti kama, mida lausute või
liigutate.»
Vanatädi võttis noorusliku aeroobikatreeneri
erksusega sisse harkisjalu poosi ning vaatas kainelt pimedusse.
«Nii, milliste sõnadega ma peaksin manama?»
Peep hakkas mõtteliselt ninaalust puhastama.
Angeelikal aga oli vastus varrukast võtta. «Sorri-
kiiritus,» ütles ta.
«Misasi?» oli Sooeit segaduses.
«See on nagu väljamaa sõna,» teadis ka
Angeelika nüüd vastata.
«Ahah. Kuidas see siis oligi? Sorru-piiritus?»
«Ei. Sorri-Kiiritus.»
«Sorri-Kiiritus siis.»
«Jah.»
«Nii. Sõnadeks siis võtame kaks
välismaist sõna: Sorri Kiiritus ja liigutusteks
võtame... võtame näiteks,» vanatädi
hakkas mõtlema. «Mis te arvate, mis liigutused ma
peaksin siis võtma?»
»Las ma ütlen,» hüüdis Angeelika
justkui innukas õpilane koolipingis.
«No?»
«Ma parem näitan. Võib? Siis kergem
järgi teha.»
«No näita siis. Ennem, kui ma niimoodi harkisjalu
seistes kangeks külmun. Teate, see mitte ei ole tervislik
tegevus. Seista öösel keset sood, harkisjalu ja veel
seelikuga.»
Ja Angeelika näitaski enda manamisliigutusi.
Kõigepealt võttis välja nimetissõrme
ja osutas sellega enesele. Vanatädi noogutas
nõusolevalt. Siis pani Angeelika käed risti rinnale
ja jäi ootama, et nii Peep kui Sooeit ta liigutusi
imiteeriks. Viimaseks gestuuriks valis tüdruk jällegi
nimetissõrme ning osutas sellega poisi peale. Sooeit
noogutas, Peep lõi lootusetult käega
peanatukest.
«Niisiis,» alustas Sooeit.
Mõlemad lapsed olid ootusärevuses ja vaatasid
pingsalt vanatädi poole. Sooeit siirdas nimetissõrme
püstiasendisse ning osutas sellega enesele.
«Sorri,» ütles ta monotoonselt. Siis pani
käed risti rinnale ja siirdas uuesti nimetissõrme
püstiasendisse, osutades sellega Peebu peale.
«Kiiritus,» ütles ta manamistseremooniale punkti
pannes.
Peep vangutas murelikult pead.
«Niih. Kohe peaks midagi juhtuma.»
Eemalt metsast kostus pragisemist, justkui
lõkendavasse tulehunnikusse oleks pistetud suurel hulgal
kuuseoksi. Ei kusagilt ilmusid rohekad täpikesed, nagu
kärmed põrnikad ja hakkasid vihisedes ringi
lendama.
«Justkui deliirium või mis?» sõnas
Sooeit naeratades.
Ei poisil ega tüdrukul olnud nüüd aega vastata
ega ka pärida eluvajalikke küsimusi. Sooeide manamine
oli toonud esile nähtuse, mida isegi Aktuaalses Kaameras ei
publitseeritud.
Pragisemine viimaks lõppes ja alles jäid vaid
roheliselt lendavad põrnikad. Kuid ka nemad
lõpetasid tegutsemise, jäädes kleepunult
helendama teatud puukoortele.
«Ja ongi valmis,» oli Sooeit rõõmus.
«Ja sõnad ja liigutused olidki täiesti
suvalised. Vaid kolme asja peab silmas pidama, kui taolisi
nõidusi korda tahate saata. Esiteks on vaja tahet, sest
ilma tahteta muutub nõidus tahtmatuks. Saite
aru?»
«Vist jah,» olid lapsed segaduses.
«Teiseks on vaja kujutlusvõimet.
Kujutlusvõimega võid korda saata mida iganes. Kui
teil aga kujutlusvõime puudub, siis peate nutma. Sest
kujutlusvõimeta manada ei saa. Kui aga
kujutlusvõime on olemas, on teil ka võime
kujutleda midagi olematut ning seda siis luua.
Arusaadav?»
Lapsed noogutasid olles veelgi rohkem segaduses.
«Nii. Ja viimaseks on usk. Kui te ise ei usu, et
nõidus läheb korda, siis see ka ei lähe.
Nõidus põhinebki usul. Kui usute, siis suudate
luua, kui mitte, siis peate nutma. Arusaadav?»
«Vist jah,» olid lapsed kui tudengid
ülikoolipingis.
«Siis on tore. Kui tahate, võite koju minna.
Nüüd on platvormid ära
märgistatud.»
«Oi. Aitäh tädi.»
«Tänan. Me siis lähme,» lisas omaltpoolt
ka Peep.
«Nojah. Ehk siis kunagi kohtu veel. Ainult, et teinekord
tooge külakosti ka.»
«Jah, muidugi,» lubas Angeelika.
«Ja... see Päevik, mis ma sulle andsin. Et kui
Helju selle läbi loeb, et siis võid mulle selle
Päeviku ikkagi tagasi tuua. Seniks aga
nägemist.»
«Nägemist,» ütlesid lapsed koos ja
astusid pimedas soos lebava platvormi peale. Kui astutud oli
mõned meetrid, oli näha vaid Sooeide ähmaseid
kontuure. Viimaks nägid nad vaid sepakätt lehvitamas
-- ilmselt jättis ka vanatädi parem jäse
lastega hüvasti.
*
Nüüd oli lapsed metsaga jõudnud harjuda.
Jooksumüdinas ületati platvorm platvormi järel
ning viimaks, kui hele kuu tähistas südaöiseid
tunde, olid lapsed jõudnud metsast välja.
Hingeldades läbisid nad ka viimased kuuseokste padrikud ja
tempo võis alaneda.
«Tegelikult mets polnudki nii hirmus,» oli
Angeelika rõõmus.
Peep noogutas vaikides ja vaatas kuhugi kaugustesse.
«Mis see seal on?» küsis ta viimaks
sõrmega osutades maantee peale.
«Autotee,» teadis tüdruk vastata.
«Ei, ma mõtlen, et mis selle tee peal on? Nagu
auto oleks.»
Kui oldi astutud mõnikümmend sammukest
lähemale, oli tume kogu maanteel suurenenud.
«Vist jah, ongi auto. Ja veel Žigull... Huvitavasse
kohta see paps auto parkinud.»
Angeelika haigutas laialt ja vaatas uniselt Peebule otsa.
«Mina igatahes lähen nüüd koju magama. Sa
mine siis oma kalli autokese juurde,» ütles ta
väikse irooniaga.
«Jajah. Head ööd!»
«Head ööd,» vastas tüdruk ning
hakkas hüpleval sammul kodu poole lippama. Äkitselt
aga meenus talle midagi: jäänud järsult seisma,
pööras ta end ümberringi -- Peebu suunas.
«Homseks tahad siis kahte peotäit tikreid?»
«Jah,» hüüdis Peep jaatavalt.
»Homme saad siis oma toored tikrid kätte,»
itsitas tüdruk enesele. «Ja hoia sa siis oma
kõhtu.» Siis jooksis tüdruk edasi, ikka kodu
poole, punatäpiline kleit kuuvalguse käes lehvimas ja
sumeda suveöö käes kuivamas.
Tume autokere oli pikapeale suurenenud, kuni viimaks oli
päris elusuuruses. «Ja paps magabki autos.» Peep
oli lükanud oma nina vastu aknaklaasi lömmi ning
vaatas aknast piilurina sisse. «Norskab ka veel. Kutsub
teine veel endale õnnetuse kaela. Metssead võivad
neist häältest igasugu asju järeldada,»
targutas Peep ning avas heleda plõksatusega ukse.
Kui uks avanes, pidi poiss jõudu kasutama. Aadu, kes
nõjatus magades uksele, oli valmis maha lendama. Ja
Peebul oli tükk tegemist, et oma isa tagasi istmele
saada.
«Õnneks ei ärganud,» puhkis poiss.
Raadio mängis nostalgilisi ballaade ja lõi unise
meeleolu. Poiss otsustas samuti öö veeta autos,
kõrvalistmel, mis sest et see polnud nii mugav kui
oleksid ehk olnud valged ja külmad linad taluvoodis.
Haigutanud jõehobu sarnaselt, langes pojakese silm looja.
Veel kuulis ta viimaseid noote raadios helisemas ja üht
modulatsiooni aset leidmas. Siis ta uinus ja nägi und
Soometsast, Sooeidest ja sopalimukatest. Unenäost ei
puudunud muidugi ka Angeelika ja norskav Aadu.
Suvevaheaeg oli saanud korraliku alguse.
(jutt, mis valmis nutustel veebruarikuu õhtutel
-- aastal 2002)
|