Võib alustada nii: ma pärisin vanavanemate maja. Pole mõtet küsimustel maja täpsema asukoha suhtes. Vaesed lugejad, kas teie meelest kirjutatakse ainult olnud asjadest, mis toimunud kindlal ajal kaardistatavais paikades?

Aga mõned lood ongi vaid sõnadevahelised suhted. Või usute te tõesti, et Õudus luurab varjudes?

Ääremaa küla, millest memme-taadi pärandus veidi eemal seisab, on räämas. Kõige tõenäolisemalt võib seal kohata vanainimesi ja joodikuid, kortse ja viinalehka. Kõlagu see siis klišeelikult; klišeena, mis sama puhas kui viin ühe vähe viisakama joodiku pudelis.

Ta istus poe ees ja pöördus minu poole, kui tahtsin uksest sisse kiirustada.

«On sügavamat allakäiku sellest, mida sa oma põlguses minus näed. Leidub tõelist õudust...»

Kui ma mehe poole pöördusin, ei näidanud miski, et äsja oli ta mulle tähelepanu pööranud. Nii ma jätsin ta ja astusin poodi. Järjekord oli lühike, seisin vanemas keskeas naise selja taha.

«Kas sina...» Võpatasin ja taibates, et minuga räägitakse, tõstsin silmad naise näole. «...oled Karla poeg?»

«Jah!» vastasin, imestades, et naine mu papsi mäletab. Millal ta läkski siit, et raamatupidamist õppida? Mind narri, kui me õega lapsed olime, siis käis pere ju sagedasti maal.

«Kolisid vanavanemate majja või?»

«Eks ma praegu suvel vaata, mis siin teha annab. Seal pole keegi sees käinud, küla on õnneks lähedal.»

«Külas endaski on krantse, kes purjuspeaga sisse tükkida võivad.» Naise hääles polnud kuulda erilist pahameelt, krants ütles ta koguni heatahtlikult. Endal tal ei tundunud olevat märke suuremast viinaveast.

Selle üle mõtlesin ma juba pärast; meie dialoogi katkestas ostukorra jõudmine mu vestluspartnerini. Ta ostis ühe asja, ma ei mäletagi päriselt mida, ja siis olin ma leti ääres. Koduteel märkasin, et unustasin vorsti ostmata, aga tagasi ma ei läinud. Kõige tähtsamad olid tikud - öösiti oli veel päris jahe, varase juuni asi- ja need olid mul kilekotis.

«Kodus» borši keetes mõtlesin, miks sõna õudus oli mind niimoodi võpatama pannud. Siis tõi puumaja lõhn mulle lapsepõlve meelde ja pani mind teistest vuntsituma «krantsi» -mees kandis koguni ülikonna vesti- sõnu unustama. Pildid õuemurust ja meist õega rangidega mängimas seisid mu silme ees, kuni mu mõtted muutusid. Jällegi oli lõhn mängus; oo õnnistatud borš. Kiirustasin pliidi juurde, ajades peaaegu köögikapilt karahvini maha.

Öösel ärkasin mingi kummalise tundega. Kas ma olin täis kõhu tõttu painajat näinud? Näe, kogu hommikuks ostetud leivagi olin kinni pistnud.

Järgmisel päeval kerkis sõna «krantsid» mu meelde, pannes mind võpatama. Olin teel külla Sassi Antsu, ainsa tuttavama kohaliku juurde ja sattusin rammusa hundikoeraga silmitsi. Kes siin säärast pidas? Loomast möödudes peaaegu libisesin poolkuivanud porilombi mudal.

Antsu juures märkasin värskelt ehitatud puutreppi, mis oli veel lakkimata. «Lakk tuleb ära muretseda, enne kui jälle need vihmasabinad tulevad.»

Ta pakkus mulle viljakohvi. Viisakusest nõustusin seda jooma.

«Kuna ma teda suvemajana mõtlesin,» ütlesin, kui jutt maja peale läks, «siis tahaks metsas suitsuahju korda panna.»

Jutt triivis peagi kõrvale, aga Ants lubas läbi astuda. «Ega ma seda peaasja ei unusta,» ütles ta, kui ma minema hakkasin. Noogutasin ja pöörasin aiast välja.

Sel päeval oli mul isu veelgi suurem. Kui ma olin kõik oma tagavarad nahka pannud, läksin isa lapsepõlvetuba uurima. Sinna oli kolikamber tehtud. Märkasin, mis kell on, kui oli läinud niipimedaks, et ma enam köögilauale kokkutassitut ei näinud.

Hea, et suitsuahju korda saab, mõtlesin voodis. Siis saab paremini süüa. Järgmiseks mäletan seda, et ärkasin ulgumise peale. Mõtlesin, kas see on mõni küla koer.

Olin kuulnud, et metsas pidi hunte olema. Võibolla olingi hunti kuulnud? Palju tähtsam oli avastus, et olin kulutanud kogu kaasa võetud raha arvatust kiiremini. See oli see kasvanud isu...

«Sa käisid Tartus?» küsis Ants, kes tuli suitsuahju vaatama. See võis olla päev pärast mu tagasitulekut linnast .

«Käisin.» Lisaks raha väljavõtmisele oli mul seal tegemist püsivama girlfriend'iga. Eemalviibimisest olevat kasu, ütles too, ma olevat seksi koha pealt tõeliseks loomaks muutunud.

«Sul seal sõbrad ja...» ütles Ants säärase muigega, mis pani mind mõtlema, kas mu nägu mind välja ei andnud. «Raekoda seisab ikka püsti?»

Ma naersin koos temaga, nagu hakkaks mul maainimestega solidaarsus tekkima. Ütlesin: «Ega ülikoolgi kuhugi kadunud ole.»

Tea, kus Sassi vana seda pudelit oli peitnud, mille ta nüüd välja võttis? Tõin klaasid, sest kas siis vahel ei või päris viina juua? Ühe ulatasin talle, teise panin enda ette lauale. Klaas sattus mängukoera kõrvale, mis oli ilmselt jäänud tollest kolast, millest ülejäänu viisin ma peale sorteerimist tagasi.

Ma poleks arvanud, et võin ennast niimoodi sassi juua. Hommikul leidsin end ihualasti trepilt. Mu esimene mõte oli, et millal ma ta ära lakkisin. Siis mulle meenus muidugi, kelle trepp lakkimata oli. Kas ma sellises seisukorras ja kohas olingi maganud? Mõtlesin seosetult, et vähemalt ei vaeva mind hetkel söögiisu.

Oli täiskuu. Nagu ka kuu aega tagasi. Aga seekord ma polnud alasti oma trepil.

Mu mõtted hakkasid selginema, kui tumedad pilved taevakera endasse mähkisid. Riieteta ma küll olin, seekord metsas. Ja ma polnud üksi mustava verega kaetud kogu kõrval. Lõdva ihuga, milles polnud midagi erootilist, naine tõstis pea metskiste kohalt.

«Nonii...» vapustatuna korpas ollusest ta suu ümber suutsin ma ometi mõelda, et olin kõnelejat mu esimesel suvituspäeval poes kohanud, «...see lõi siis sinus ka välja.»

Ma jätan ta seletused toomata. Te taipate kõike isegi ja ei hirmu sellest. Te peate seda kõike ju ilukirjanduseks ja trafaretseks pealegi.

Kui ta oli rääkimise lõpetanud, nõudsin ma temalt: «Aga kui paljudes meist uinub libahunt, miks te siis krantsidest rääkisite?»

«Lollike!» ütles ta ringutades nii, et ta rinnad korraks pingule tõmbusid. «Ma tahtsin öelda, et tegemist pole mingite viletsate linnaloomadega.»

Kuulasin ta juttu õhinaga, taibates, kuidas maal nii mõnedki elavad. Päeval viin ja öösel värskest verest nõretav liha. Mõistsin ka, et vähemalt osas vastab tõele linnameeste vastutöötamine maaelanikele.

«Kollirahvast nad kardavad,» kõlas seletus. «Nii nad ajavad kratte rattarummudesse ja...»

Pilvede räbalad paljastasid halja viinana selge kuuvalguse. Sestap jutt katkes ja ma mõtlesin muundudes, kas mõnel nooremal ka varsti innaaeg on.

Mehe, kes mulle õudusest oli rääkinud, kiskus naaberküla kirikuõpetaja koer lõhki. Peielauas ütlesin ma, et koeraomanikele tuleb üks selge seadus teha. Mida ma aga kõvasti ei lisanud, oli see: hukkunu polnud meiesugune ja küllap ei saanud õpetaja koer enam aru, kas teda inimeste või huntide kimpu aetakse.

Kui ma sõnavõtu järel istusin, tundsin nukruse lahtumist. Lõppeks, laual oli viin. Ja ühe kõrvalisema talu olid linnast tulnud «ettevõtlikud» puudelinimesed korda seadnud ja pidid seal hakkama lambaid kasvatama. Eh, vaheldust metsaelajatele oligi tarvis.