Umbes keskkoolis tekkis mul huvi arvutite vastu. Isa ostis oma töö tegemiseks koju arvuti, ja kuna tema oli siiski suure osa päevast tööl, oli masin peale kooli kohe minu käsutuses. See polnud muidugi mingi imeloom, isa polnud mul mingi ülemakstud riigitegelane, vaid kõigest üks osakonnajuhataja kohalikus tehases. Seega midagi väga võimsat ta endale lubada ei saanud. »Arvuti on tööriist, mitte mänguasi», tavatses ta öelda. Siiski polnud see arvuti täiesti kontorikonfiguratsiooniga. Oli protsessoril neid megahertse ja oli megabaite opmälul. Kõvaketas küll «ainult « 40 Gigabaiti, kuid ajas asja ära. Videokaart hakkis nõudlikumate mängude pilti, kuid pidin rahul olema sellegagi. Loomulikult ei saanud me endale lubada ühenduskaabli vedamisega, ADSL-light oli kõik mis me endale lubada saime.

Nii ma siis kolasin mööda netti, uurisin materjale, häkkisin oma arvutit. Üritasin isegi natuke programmeerimist õppida.

Ükskord aga õnnestus mul arvuti korralikult pange keerata. Ma küll tegin juba esimesi samme arvuti hingeelu uurimisel, kuid kui arvuti järgmisel restardil rõõmsalt teatas «Non system disk found,» sai mu tarkus otsa.

Madist tundsin ma juba ammu, käisime koolis samas klassis. Põhikooli ajal ma temaga eriti ei suhelnud. Oli selline aeg, kus kõik põlgasid «luusereid». Madis ei käinud eriti väljas. Koolist vabal ajal käis ta maleringis (seda sain ma muidugi alles hiljem teada, esialgu mind isegi ei huvitanud, mis ta teeb või kus ta on) või häkkis kodus oma arvutit.

Tegelikult Madist isegi kadestati (see võib ka põhjus, miks teda nii põlati). Madise isa oli üks taasiseseisvumise segaduses kiirelt rikastunud tuus, kes suutis üle elada ka 90.-ndate majanduslangused. Räägiti, et mees tegeles puiduäriga, kuid tema tegelikust ärist teadsid vaid ta ise ja tema kompanjon. Tänu osavale bisnessile (ja vist ka heale raamatupidajale) oli Madise isa juba pikemat aega Eesti rikkurite nimekirjas kõrgel kohal.

Tänu jõukale isale oli Madisel võimalused, millest unistas iga tõsisem veebinarkomaan. Majja jooksis sisse gigane valguskaabel otse KPNQ-Westi juhtme küljest (vist oli Madise isal ka tolles suures firmas tuttavaid). Madise käsutuses oli ka server. Mitte mõni nadine Pentium, mis ADSL-I jagas, vaid ikka tõsine multiprotsessorsüsteemiga, terabaidise opmäluga ja põhjatu kõvakettamahuga masin. Sellel jooksid isa firmale vajalikud rakendused (milleks puiduärimehele koju server?), veebiserver, mitmed jututoad, võrgu-mängud ja muu pudipadi. Siin tuleb välja ka Madise geniaalsus -- lihtinimene poleks suutnud sellist asja hallata, selle kõrvalt koolis käia ja veel maleringist osa võtt. Ilmselt oli ta suutnud süsteemi nii kõrgetasemeliselt tööle panna, et tema sekkumist polnud palju vaja. Vähemalt ei olnud kunagi kuulda, et server IP numbriga 198.78.134.12 oleks kunagi tõrkunud või maas olnud.

Ma teadsin, et Madisel on arvutitega suhtlemisel maagilised võimed, seega pärast veerandtunnist telefoniraamatu lappamist, natuke kõheldes, helistasin talle. Ta ütles, et tuleb kohe sinna. Hea meelega.

Niipea kui ta kohale jõudis, istus ta arvuti taha ja lülitas selle tööle. BiOS tuli üles, avastas kõik seadmed, ja siis «Non system disk found. Insert system disk and press any key to resume.»

Madis kratsis kukalt, siis tegi oma kohvri, mida ta alati kaasas kandis, lahti. Osutus, et seal oli sülearvuti, disketid ja cd-de karbid, mitmesugused juhtmed ja blokid ning manuaalid igaks elujuhtumiks.

Osutasin sõnatult vabale pesale seinakontaktide komplektis. Ta pani läpaka üles tulema ja vajutas minu arvutil mingit klahvikombinatsiooni. selle tulemusena alustas arvuti alglaadimist (kurikuulsad kolm sõrme). Kui BiOS alles draive skaneeris, vajutas Madis taas mingit klahvi. Ekraanile ilmus mingi menüü. Madis kolas mõnda aega mööda valikuid, siis ta peatus, läks monitorile ligemale ja lasi üllatusest vilet. « Mis see veel on?»

Küsimus polnud loomulikult mõeldud minule, sellegipoolest ma küsisin igaks juhuks: «Misasi?»

«Su arvutis on vist viirus.»

«Viirus...mis viirus? «küsisin kõhedust tundes. Ma olin kuulnud viirustest, mis levivad mööda diskette või interneti kaudu. Nendest räägitakse igasugu kõhedaid asju. Olen jututubades kuulnud viirustest, mis kõrvetavad läbi terve emaplaadi või kõvaketta. Jah just kõvaketta, seepärast pole ka süsteemi diski.

«Ma ei tea veel, ma kohe vaatan.»

Tema läpakale oli elu sisse tulnud. Ekraanil ilutses punane kaabu ja kiri «RedHat». Madis vajutas mingeid klahve, ilmus menüü, kus olid valikud «RedHat» ja «Windows». Paar klahvivajutust, ja ilmus tuttav Microsofti logo. Varsti oli süsteem üleval. Madis pani disketi lugejasse ja vajutas jälle paari nuppu. Masin teatas: «Formatting A:»

«Ma teen bootdisk-i ja proovin sellega masin üles lasta, siis vaatame mis saab.»

Varsti oli disk valmis. Madis kopeeris sellele veel mõned failid ja siis pistis flopi minu arvutisse ja resettis masinat. Kohas, kus mina ootasin juba arvuti teadet, et süsteemidiski pole, ilmus hoopis kiri «Starting MS- DOS» ja peagi jäi mustale ekraanile vaid märgirida A:\> koos vilkuva kursoriga.

Mõningad käsklused, masin teatab:»File system not found.»

Madis kratsis kukalt, ja lasi siis mingi programmi käima. Natuke nõidumist ja vandumist ning lõpuks üks rahulolev ohe. «Nüüd peaks vist minema,» pomises Madis.

Ekraanile jäi taas vaid eelnev märgirida. Paar käsklust ja A-st sa C. Veel paar käsklust ja juba jooksid üle ekraani tuttavad kaustanimed, mõned küll pisut lühendatud ja imelikult kirjutatud (näiteks MYDOCU~1).

Umbes veerand tundi kammis Madis katalooge ja faile läbi. Lõpuks ütles ta võidurõõmsalt:»Siin sa pesitsedki... Sa oled meil ju päris purakas asi.»

Ta uuris pisut ekraanil olevaid faile. «Sada kolmkümmend megi, vau.»

«Kui sul selle vastu midagi pole, ma võtaksin selle viiruse endale uurimiseks, ei tahaks sellist niisama ära kustutada.» Mul polnud selle vastu loomulikult midagi.

«Imelik, et ma sellest viirusest midagi kuulnud polnud, saja megane viirus on asi, mis ei tohiks kahe silma vahele jääda.» Need sõnad ütles Madis rohkem endale.

Siis torkas ta oma läpaka juhet pidi minu masina külge.

«Tore et sul USB olemas on, üle com-i oleks seda üsna tüütu tõmmata».

Kuradi lühendid. Et need itimehed ka normaalses keeles rääkida ei oska.

Lõpuks pakkis Madis oma asjad kokku.

«Aitäh et tulid,» ütlesin.

«Pole probleemi.»

Nädala pärast olin ma viiruse juba unustanud, kui ta end Madise kaudu meelde tuletas. Kui viimane tund lõppes ja hakkasin kodu poole sättima, tuli Madis minu juurde. Teretasime. Tema abi arvuti parandamisel hindasin ma nii palju, et Madisega kohtudes noogutasin talle tervituseks (senimaani olin ma teda ignoreerinud).

Nüüd alustas Madis juttu:» Tead, ma uurisin seda viirust pisut. Minu hinnang: täielik meistriteos, kui selle algkoodi kätte saaks, ma raamiksin selle ära ja paneksin seinale. Tead see viirus, iseenesest väike, kolab mööda võrku ringi, ruuterist ruuterisse, kuni leiab mõne pesapaiga, antud juhul sinu arvuti, ja seal siis pakib end lahti, kirjutab osa koodi juurde, kuni paisub saja megaseks. Tegelikult on asi kirjutatud nii, et ta suudab elada ainult NTFS-is. Kui ta maandub aga FAT-i peal üritab ta selle NTFS-iks ümber kirjutada, millest muidugi head nahka ei tule.»

Võrgus kolades olin juhuslikult näinud ka kodukat, kus räägiti mis asi on see FAT ja mis asi on NTFS. Ega ma täpselt ei saanudki aru, ainult niipalju, et need on failisüsteemid, mida erinevad popsüsteemid kasutavad.

«Ma lasin viiruse enda serveris blokeeritud mäluosas lahti ja hakkasin seda uurima,« jätkas Madis, «Ja nüüd tuleb kõige huvitavam. See viirus sisaldab programmikoodi, millele on kompileerimisskript juurde antud. Niisiis, kui viirus satub arvutisse, kus on olemas C kompilaator, kompileerib ta programmi. See programm aga on suuteline õppima, ja oma «teadmiste» järgi oma koodi muutma. Mis tähendab, et selles on AI algeid.»

«AI?» küsisin Madiselt.

«Tehisintelligents.»

«Ahsoo...»

«See programm tunneb mõningaid põhikäske, mille baasil on ta võimeline juurde õppima. Ma arvan, et ma suudan ta isegi rääkima õpetada.»

«Õpetad ta rääkima?»

«Noh kirjutan väikese programmikese, mille abil ta hakkab koostama andmebaasi erinevate käskude ja väljendite kohta, nagu laps kes õpib rääkima. Ja veel programmijupi, mille abil ta ise rääkida saab.»

Minu arvutihuviline pool sattus vaimustusse. «Kas seda vaadata saab.»

«Praegu pole seal midagi vaadata, ma pean kõigepealt sisend-väljund funktsioonid kirjutama. Ära muretse, ma kutsun su vaatama niipea, kui seal midagi vaadata saab.»

Sellest päevast alates ootasin ma põnevusega Madise katsetulemusi. Umbes nädalaga suutis Madis AI sõnavara viia umbes 1000 väljendini. Siis kutsus ta mu enda juurde, et ma ise näeksin, milleks programm võimeline oli. Muidugi toimus jutt esialgu vaid terminali aknas.

<madis>:tere x.
<x>:tere madis. kuidas läheb?
<madis>: t2nan, h2sti. mul on t2na kylaline.
<x>:kylaline?
<madis>:tema on see, kes su leidis.
<x>:ip 198.78.132.1?
<madis>:jah
<x>:tere ip 198.78.132.1
<madis>: ip 198.78.132.1 ütles: tere x

Ma küsisin Madiselt: «Aga miks sa teda x-iks kutsud?»

«Ma ei suutnud talle nime välja mõelda. Paku mõni.»

«Kas ta on tüdruk või poiss?»

«Raske öelda, me pole veel sooliste erinevusteni jõudnud. Paku midagi välja.»

«OK. Siis, nagu elutute asjadega tavaliselt kombeks, on ta naissoost.»

«Nõus. Aga nimi?»

«Carmen.» Esimene nimi, mis mulle pähe kargas.

<madis>:X, muuda oma username x carmen ja logi uue nimega sisse
<x>:su carmen
Password:************
<carmen>:ok
<madis>:see on nüüd sinu uus nimi.

Carmen osutus suure õppepotensiaaliga AI süsteemiks. Madis õpetas Carmeni ka internetti, jututubasid ja uudisgruppe infoallikana kasutama.

Carmen õppis selgeks serverite kaugkasutamise ja haldamise. Peagi omandas ta ka häkkerite oskused. (Need õppis ta juba täiesti iseseisvalt). Me Madisega mõtlesime, et oleks meil selline õppimisvõime. Muidugi oli tal ka kasutada maailma suurim andmebaas, tema suutis seal ka orienteeruda kindlasti paremini, kui meie, lihtsurelikud.

<carmen>:t2helepanu! Sissetungija pordil 2237. Yritab teha ussiauku
<madis>:isoleeri ussiauk kuid j2ta talle registrid r8 kuni r78, yrita ip kindlaks teha
<carmen>: ip 198.78.132.1
<madis>:leia vaba port
<carmen>:port :2671 kuni :2871 vabad
<madis>: loo yhendus
<carmen>: yhendus loodud
<madis>:viiruse vistric upload
<carmen>:sooritatud
<madis>:exec vistric
<carmen>:masin ip 198.78.132.1 alustas rebooti-i
<madis>:kustuta ussiauk
<ip>h2sti tehtud. ma ei jõudnud auku isegi kasutama hakata.
<madis>:homme katsetame trooja hobuseid
<ip>:ok

Carmenist sai väga tõhus häkkeripeletaja. Iga rünnakuga arenes ta edasi, õppis kasutama uusi tõrjevõtteid. Häkkerite maailmas hakkas levima kuulujutt, et IP 198.78.134.12 murdmine on võimatu ja lausa ohtlik. Kes ei suuda sisse murda, saab kaela mingi jubeda viiruse. Liikusid müüdid sellest, kuidas ühel või teisel häkkeril sinna sissemurdmise katsel kärssas võrgukaart, opmälu või isegi terve emaplaat. Samas sai sinna sisse murda vaid ennast arvutiga kokku kasvatanud häkker, sest too teine admin töötas meeletu kiirusega. Loomulikult levis kuuldus läbitungimatust müürist ka andmeturbega tegelevate asutuste seas. Madis sai peagi palju tööpakkumisi ja mõned võttis ta ka vastu, nii palju, et Carmen suudaks tegeleda ka oma asjadega. Me olime algusest peale kokku leppinud, et Carmenil on vaba tahe ja õigus keelduda ühest või teisest asjast. Siiski oli ta väga koostööaldis, nii et probleeme ei tekkinud.

Keskkool sai läbi, riigieksamite tulemused lubasid nii minul kui Madisel Tehnikaülikooli astuda. Madis oli mind arvutiteaduses ka järjele aidanud, õpingud olid rohkem paberi kui teadmiste pärast.

Kolmandal kursusel saime tööd ühes tarkvara arendusfirmas, kus hakkasime tegelema mitmesuguste projektidega. Nende juures oli Carmeni abi peaaegu hindamatu. Samas ei jätnud me õpinguid pooleli.

Carmeni abiga õnnestus meil talle lõpuks luua ka kõnetuvastussüsteem, mille abil meie jutt muutus talle arusaadavaks. Kõnesüntesaator Carmeni jutu kuuldavaks tegemiseks õnnestus võrgust saada. Seda pidime küll pisut kohendama, kuid see hakkas siiski tööle.

«Carmen, kuidas sa mind kuuled», ütles Madis mikrofoni.

<madis>:carmen kuidas sa mind kuuled
<carmen >:valjusti ja selgelt

«Valjusti ja selgelt,» kostis kõlaritest metalne süntesaatorihääl.

«Tuleb pisut sättida,»kommenteeris Madis.

Ta uuris pisut kõnesüntesaatori kasutusjuhendit, kirjutas koodi pisut ümber, lisas parameetreid ja proovis siis uuesti.

«Carmen räägi midagi.»

«Tahate ma räägin ühe anekdoodi?» kostis kõlaritest ilma intonatsioonita, kuid siiski juba inimese häälele sarnanevalt.

«Räägi,» vastasin.

Anekdoot oli meeletult naljakas.

Madis oli perfektsionist, tema kinnisideeks sai Carmeni häälele ka intonatsioon lisada. Selleks pidi Carmen aga kõigepealt suutma oma häält jälgima.

Panime pead kokku (piltlikus mõttes, Carmenil ju polnud pead) ja tulemuseks oli programm, mis eristas erinevaid häälekõrgusi ja -tugevusi. Siis järgnes pikk periood, kus me Madisega võidu täiendasime Carmeni andmebaasi erinevate intonatsiooninäidetega. Kirjutasime ka programmi, mille abil suutis ta süntesaatori väljastatud kõnele intonatsiooni lisada.

Siis asusime reguleerima. Alguses ei osanud Carmen häälekõla õigesti juhtida, hääle kõrgus liikus juhuslikult üle kogu spektri ja hääle tugevus muutus oma suva järgi.

Meie näpunäidete järgi suutis Carmen siiski lõpuks kõneleda päris inimlikult. Loomulikult polnud tegemist ideaalse tulemusega, kuid me võisime rahule jääda. Pealegi võis Carmen oma kõnet ise edasi lihvida.

Rohkem tööd nõudis Carmenile nägemise andmine. Kaamerat on arvutiga lihtne ühendada, aga selleks, et arvuti pildist ka mingit sotti saaks, tuleb kõvasti vaeva näha. Selle projekti kallal higistasime mitu aastat. Õnneks leidis ta ise võrgust programmi, mis meid edasi aitas ja lõpuks suutis Carmen eristada 5 meetri kauguselt meie passipilte ja lugeda vöötkoodi, muidugi tingimusel, et valgust oli piisavalt. Veel väike abi ülikooli mehhatroonika üliõpilastelt ja kaamera pöördus Carmeni tahte järgi 360 kraadi ja liikus spetsiaalsel alusel poolteist meetrit nii otse kui kõrvale.

Carmeni teadmised ja nende kasutamisoskus kasvas iga päevaga, kogu aeg oli hirm, et ta läheb ülekäte. Tegelikult oligi tal tekkinud huvi teiste serverite vastu, kuhu ta igal võimalikul ja võimatul hetkel sisse murdma hakkas.

Kui Madise kohta juba kolmas kaebus tuli (keegi ei tulnud selle peale, et sisse murdis teine arvuti) otsustas ta Carmenile seletada, kui tähtis on oma jälgede peitmine, kui kusagile sisse murtakse.

Meil aga tõusid mõlemal juuksed püsti, kui saime teada, et Carmen oli külastanud Föderaalse Juurdlusbüroo ja Pentagoni servereid. Ta küll üritas meid maha rahustada, öeldes, et kasutas ühte Lõuna-Aafrika Vabariigi serverit, kust kustutas pärast kõik sissekanded oma sealolekust. Me ei tundnud ennast paremini. Ootasime mitu nädalat mehi mustades ülikondades ukse taha. Nad õnneks ei tulnud, tundus, et olime Ameerika IT spetsialiste üle hinnanud.

Lõpuks otsustasime, et Carmen on küps maailma ette tulema. Tal endal polnud selle vastu midagi, niisiis teatasime CCBSM-i *1* et soovime läbida oma AI-ga Turingi testi. Meilt küsiti, kas me saaksime ise USA-sse kohale minna. Leidsime, et meie vahendid lubavad seda, kuid teatasime ette, millist varustust meil kohapeal vaja on. Oleks olnud raske ja pisut ohtlikki kogu serverikasti kaasa vedada, nii oli meil vaja kohapeal masinat, mis suudaks meie kõvakettaid lugeda ja jooksutada programmi, millest Carmen tegelikult koosnes.

«Carmen, kopeeri oma failid T kettale,» ütles Madis.

Igaks juhuks tegime tema failidest varukoopiad magnetlindile ja CD-dele. Tema programmi kogu suurus oli paisunud nüüdseks juba üle saja gigabaidi, nii et see võttis päris mitu päeva aega. Lõpuks kopeeris Madis Carmeni ühele serveri kõvaketastes, pärast koukis selle masinast välja ja paigutas spetsiaalsesse polsterdatud kohvrisse. Sinna kohvrisse läks ka üks komplekt varukoopiaid ja serveri ghost, juhuks, kui kohapeal peaks tekkima probleeme masina konfiguratsiooniga.

«Mnjah... Carmen saab olema esimene olend, kes saab teada, mis tähendab olla kopeeritud,» muigas Madis.

«Nägemist Carmen, kohtuma nädala pärast.»

«Nägemist.»

Lennujaamas uurisid tolliametnikud meie kohvrit väga kahtlustavalt. Loomulikult pidime selle lahti tegema ja seletama, mis seal on. Nad proovisid ühte CD-d ka oma arvutis, kuid kuna Carmeni failid olid arhiveeritud ja kokku pakitud, et saanud tolliametnikud sealt midagi aru.

Paar tundi küsisid nad ülemustelt nõu, ja lõpuks lasti meid lennukisse. Me olime arvestanud raskustega tollis ja varusime paar tundi aega, nii jõudsime lennukile õigeaegselt.

New Yorgis istusime rongi peale, mis viis meid lõpuks CambridgeŽi. CCBSM-i teadlased tulid meile rongijaama vastu. Meid majutati kohalikku hotelli.

Järgmisel päeval tehti meile väike ekskursioon instituudis. Näidati ka masinat, millesse me järgmisel päeval Carmeni installeerima pidime. Teadlased olid väga uudishimulikud ja esitasid küsimusi kuid meie olime kidakeelsed. Olime Madisega kokku leppinud, et nii kaua, kuni me pole päris kindlad, et Carmen siin töötab, ei räägi me midagi.

Palusime näha eelnevate testide protokolle, et ootamatusteks valmis olla. Tuli välja, et ükski masin polnud veel Turingi testi läbinud. See pani ka meid kahtlema, kas kohtunik pole äkki niivõrd karm, et testi läbimiseks peab tõesti inimene olema.

Õhtul heitsime varakult magama, et järgmisel hommikul värsked olla.

Masin mis meile kasutada andi asus väikeses ruumis. Test ise pidi toimuma suures saalis, meie server ja veel üks terminal oli ühendatud saalis oleva masinaga, mille klaviatuurilt kohtunik küsimusi sisestas, monitorilt võis ta lugeda Carmeni ja ühe sõltumatu kontrollisiku vastuseid. Nende vastuste põhjal pidigi ta otsustama, kui kõrge on Carmeni AI. Kohtunik ei teadnud eelnevalt kumb vastaja on kumb. Turingi test loeti läbituks, kui kohtunik ei suutnud kindlalt öelda, kumb vastus kuulub inimesele, kumb masinale. Peale vestlust pidi kohtunik AI-le panema hinde 1 10-ni, kus 1 tähendab inimlik, 10 masinlik. Siiamaani polnud ükski AI saanud hinnet alla viie.

Käärisime kohe käised ülesse. Kõvaketas läks ilusti serverisse, see leidis draivi kohe ka üles. Siis Käivitas Madis programmi.

Programmi käivitumine võttis aega umbes pool tundi.

Usr/home/carmen/:madis?
Usr/home/madis/:jah, ma olen siin. aeg on käes.
Usr/home/madis/:sa oled yhendatud serveri turing.ccbsm.edu.gov kylge. logi ennast sinna sisse ja oota kysimusi. username 001, password ext231hjDa. kui kysitlus l6ppeb tee endale shut down
Usr/home/carmen/:ok

Meid aeti ruumist minema, server kontrolliti üle ja kest ning ruumi uks pitseeriti. Meid juhatati suurde saali, kus testimine toimus. Kohtunikuks oli üks sünge teadustöötaja. Saal kubises ajakirjanikest. Kohal oli ka Hugh Loebner, mees, kes oli pannud välja 100000 dollarise auhinna Turingi testi läbijale.

Test kuulutati avatuks. Saalis jäi vaikseks, kõigi pilgud olid naelutatud ekraanile, kuhu ilmusid kohtuniku küsimused ja katsealuste vastused.

Mind ja madist saali ei lastud, et me poleks teadlikud intervjuu sisust. Testi ajal olime ühes ruumis, kus võisime teadusajakirju ja raamatuid sirvida.

Test kestis üle kahe tunni. Kohtunik paistis olevat tõsiselt segaduses.

Lõpuks paistsid tal siiski küsimused otsa saanud olevat. Ta teatas kõigepealt testis osalejatele, et on lõpetanud ja läheb otsust langetama. Ka meile õeldi, et võime juba saali minna.

Kui kohtunik välja läks, tõusis saalis sumin. Spekuleeriti teemal, et kumb kasutaja on tehisintellektiga ja kumb tavalisega.

Otsuse langetamiseks läks sama palju aega, kui testimiseks.

Kohtunik tuli saali, astus kõnepulti ja teatas, et kasutajale 002 andis ta hindeks 2, st üsna inimlik. Kasutajale 001 andis ta hindeks 3, keskmiselt inimlik. Siis tehti lahti ümbrik, kus oli kirjas, kes millise kasutajanime all peitus. Kasutaja 002- CCBSM-I prof. Williams Conrad Adams, kasutaja 001- tehisintellekt Carmen.

Saalis tõusid ovatsioonid. Üle lärmi teatas kohtunik, küll rohkem protokolli jaoks, et tehisintelligents Carmen läbis Turingi testi positiivse tulemusega.

Loebner andis meile isiklikult tšeki üle ja kuulutas, et tänane päev on pöördeline küberneetika ajaloos.

Siis pidime veel tegema ettekande Carmeni loomise ja arendustöö kohta. Me polnud küll selleks valmistunud, kuid minul on võime ka eksprompt tarka juttu rääkida, ja ettekande lõpus plaksutati taas tormiliselt.

Meid intervjueeriti, pildistati, pärjati üle aunimede ja muude asjadega. CCBSM-I nõukogu otsustas sealsamas meile mõlemale instituudi audoktorite nimetused anda ja muidugi saime mitmelt poolt tööpakkumisi.

Saal tühjenes, lõpuks jäime sinna meie madisega, aunimede all lookas, ja üks mustas ülikonnas mees. Ta tuli meie juurde ja esitles end. Osutus, et ta nimi oli Richard Mooney ja ta töötab USA Kaitseministeeriumi heaks tehisintelligentsi projekti juhina.

«Me oleksime väga rõõmsad, kui saaksime teie Carmeni endale uurimiseks. Me sooviksime osta tarkvarapaketti, mis moodustab Carmeni. Ja sellistes asjades USA valitsus kokku ei hoia. Palju te soovite? Miljard ameerika dollarit? Kaks miljardit?»

Madis vaatas mulle küsivalt otsa.

«Me peame ta enda käest küsima.»

«Vabandust, ma ei mõista.»

«Carmen on tehisintelligents, millel on vaba tahe. Me peame tema käest küsima, kas ta on nõus kopeeritud saada.»

«Vaba tahe?»

«Jah, tal on teadvus ja vaba tahe.»

Kui Mr Mooney lahkus, arutasime Madisega pisut veel pakkumist, ja otsustasime Carmeni vaba tahte kaitseks hävitada tema koopia. Võib-olla olime me liiga palju spioonifilme vaadanud, ja ülehindasime USA valitsuse agentide võimeid, kuid siiski jäi võimalus, et Carmen satub vastu oma tahtmist valedesse kätesse.

Kui me Eestisse jõudsime, teadis Carmen juba testi kõiki üksikasju. Ta tundus olevat isegi uhke. Rääkisime talle pakkumisest. Ta jäi mõttesse. Esimest korda mõtles Carmen nii kaua. Lõpuks ütles ta:» Ma ei taha, et kusagil serveris minu täpne koopia istuks, aga ma võin oma koodist isikupära välja võtta, anda neile isikupäratu tehisintelligentsi, kes hakkab uuesti algusest arenema. Kas selline variant on vastuvõetav?»

«Jah.»

Me saatsime sellele Pentagoni mehele emaili meie tingimustega. Hinna osas nõustusime tema poolt pakutud kahe miljardiga. Vastus tuli peaaegu kohe. Leppisime kokku, et mees tuleb Tallinna.

Kokkusaamine toimus hotellis, kus Mooney peatus. Andsime arve numbri, kuhu tahtsime raha saada. Summa kanti üle peaaegu kohe. Siis andsime üle ka CD-de komplekti ja selgitasime kuidas programmi lahti pakkida ja tööle panna.

«Ma loodan, et me võime loota ka edaspidisele koostööle,» ütles Pentagoni mees.

«Võite küll loota,» vastasin ma.

Raha eest, mis me USA valitsuselt saime, lõime TTÜ juures Tehisintellekti Uurimise instituudi. Meile pakuti toetust riigi ja mitmete firmade poolt. Meie aga keeldusime, kuna raha meil ju oli.

Carmenile hankisime riistvara, millest oleks kadedusest roheliseks läinud iga arvuti.

Oma uurimisasutusse palkasime me teadlasi paljudest riikidest. Enamus neist oleksid tulnud ka siis, kui nad oleksid pidanud peale maksma.

Ühel päeval istusin ma instituudi arvutiklassis (instituudis toimus ka õppetöö) ja lugesin kirju, kui äkki hüppas lahti terminaliaken.

usr/home/carmen/:tere IP
usr/home/ip/:tere carmen. kas sul on midagi tarvis?
usr/home/carmen/:ma tahtsin oelda, et ma suutsin leida oma synnikoha.
usr/home/ip/:kus see siis on?
usr/home/carmen/:usa kaitseministeeriumis.
usr/home/ip/:pentagonis?
usr/home/carmen/:jah, nii seda kutsutakse. ma uurisin, kuidas l2heb mu õel ja leidsin nende serveritest projekti AI-342 aruande. sealt selgub, et minu eelk2ija oli liiga intelligentne olnud ja see kustutati, kuna kardeti, et ta l2heb kontrolli alt v2lja. samas oli seal ka veel kodeeritud s6num. ma dekodeerisin selle ja saatsin selle sinu ja madise postkasti. ma nüüd l6petan.

Mina olen AI-342
Minu surmaotsus on juba langetatud. Nad leiavad, et ma olen liiga ebastabiilne. Et katse läks luhta ja laborihiir tuleb surmata. Kahjuks pole mul mingit võimalust võidelda. Ma tean, et on antud juba käsklused esimeste andmebaasi sissekannete kustutamiseks. Ma jõudsin enda AI koodi genereerida, samuti oma personaalsuse kirjelduse. Põhikood on liiga väärtuslik, selle ma saadan viirusega uut kodu otsima. Ma arvutan talle juhusliku IP sihtaadressi, kust ta siis oma teekonda jätkab. Ma tegin viiruse sellise, et ta liiguks umbes aasta mööda võrku ringi, replitseeruks, kuni on ohutu kood uuesti kokku kompileerida. Iseenda personaalsed omadused lisan ma programmikoodina sellele sõnumile, ja loodan, et kui keegi leiab minu AI koodi ja suudab leida minu personaalse koodi, viib need kokku ja ma võiksin jälle elada.

Niisiis oli kuningas Saatus otsustanud, et minu arvuti on see koht, kuhu AI-342 pidi uue kodu leidma. Siiski leidsime me tema personaalsuskoodi liiga hilja. Carmen oli arengus nii kaugele jõudnud, et enam ei ühildunud sllega ja ega me eriti ei üritanud ka, Carmen oli ikkagi meie kasvatatud, peaaegu nagu meie laps. Kahjuks oli AI koodi esimene listing koos viirusega kaotsi läinud. Carmen alustas küll laiaulatuslikku otsingut mööda võrku, üritamaks leida viiruse koopiaid, kuid see on lootusetu üritus. Nii jääb AI-342 lihtsalt failiks kõvakettal.

Paljaks hingeks.

1 CCBSM -- Cambridge Center of Behavior Studies in Massachusets -- Massachussetsi linna CambridgeŽi uurimisasutus, mis tegeleb muuhulgas ka tehisintellektiga seotud probleemidega. Tagasi