(Za-Rubemi raamatukogu, salaarhiiv, katkend kogumikust
«Aruanne Lethe koloniseerimisel toimunud katastroofi
kohta.» Lehekülg agent Werneri aruandest
«kolonismiaja legendid.» Toodud ära ilma
kommentaarideta.)
-
Kui Midirisis valitses isand Livini, ja Pitala suurtempli
ülempreestriks oli Igni, ununesid jumalad rahva meeltest.
Maad võttis kombelõtvus ja patuelu jõudis
isegi pühasse Pitala linna taevani kõrguvate
Raudmägede jalamil. Ohvreid toodi, kuidas juhtub, ja isand
võttis omale konkubiiniks oma venna. Ja seda nägid
Taeva deemonid, ning nad otsustasid sellise olukorra endi kasuks
ära kasutada.
Ja juhtus nii, et kui suures Ariala linnas tähistati
lõikuspidu, ja rahvas oli tulnud sinna seda
tähistama, tulid Deemonid taevast alla. Ja nad olid
äärmiselt inetud, nende nahk oli valge, ja nende peas
kasvasid karvad, ja mõned neist puhusid suust välja
suitsu ning tuld. Nende kaarikud olid rauast ning kihutasid
taeva all ringi kiiremini kui linnud, ja nende rüve
undamine täitis hirmuga kõik ilmamaa loomad.
Alguses olid deemonid aga sõbralikud, et meie rahvast
veel sügavamini patuteele ahvatleda. Nad pakkusid rahvale
imeasju, mis tõid kauged asjad lähedale, või
siis muutsid raua hõbedaks. Ja paljud unustasid neid asju
nähes jumalate sõna, ning hakkasid neid himustama,
unustades vanemate ning targemate noomitused ja manitsused
täielikult. Sest Pahtjori raaamatus on ju öeldud:
«Ei too taeva imed iial head, vaid nende taga on varjul
kuri. Kuri keel võib küll kiita, aga mõte
selle taga jääb ikka õelaks.» Ja teises
kohas on öeldud: «Kui Taeva kuri pöörab te
vastu, siis leidke armu mägedest. Võib tasane maa ju
joosta vilja ja mett, kuid see on mürgine sisalik, kes sind
kannast hammustab. Aga mäed on puhtad sest nemad on
jumalaile trooniks.»
Ent Arini rahvas laskis ent petta võõraste
libedast meelest ja veel libedamast keelest, ning vaid
vähesed läksid mägedesse. Sel ajal
lõpetati Arialas palvetamine, ja isegi Pitalas usuti
jutte, et jumalaid ei ole. Ja inimesed ütlesid, et see
polegi oluline, et võõrad on nii jubedad, et
võivad ju nad meidki õpetada oma põrguasju
tegema, ning et me peaksime olema sõbrad!
Aga oh seda inimeste uskmatust! Sest võõraid
tuli üha juurde, ja peagi olid raudsed deemonvankrid igas
riigis ja iga suurema linna juures taevas hõljumas. Ja
nüüd tulid neist alla uued deemonid, kel seljas
punased kuued, ja kellest mõnedel kaks paari silmi, ja
kes vihkasid nii Arini rahvast kui maailma. Sest nemad
kuulutasid, et vastavalt Lepingule on Arini nende oma, ja et
Arini rahvas on nende teenrid. Aga paljud ei kuulanud neid
sõnu, ja paljud ütlesid, et imeasjadega
võõrad on piisavalt head isandad, et neid teenida
küll.
Aga asjad läksid Arinis üha hullemaks, sest
võõrad olid deemonid. Nad asusid maas
tõnguma, et avada tee põrgu viieteistkümne
värava juurde, ja lõhkusid maha meie iidsed ning
kaunid linnad, et saada kätte nende seintes olevat kulda.
Ning paljud inimesed viidi neisse aukudesse tööle, kus
nad pidid rügama raskel tööl, saades vastutasuks
vaid näljapajukit ja sõimu. Ja neis ubrikuis, mis
nad me uhkete linnade asemele ehitasid, valises Ebapüha
Täisnurk, mille kohta juba Pahtjorigi raamat ütleb, et
see on deemonite märk.
Ja seal, kus meie inimesed deemonite all elasid, levisid
patud. Seal joodi iga päev pühitsetud kolvimahla, mis
annab oraaklitele nende une, ja mis on tavainimesele lubatud
vaid pühadeks. Ja Tõotuse Paarid lagunesid laiali,
ning inimesete keskel levisid kõiksugused taudid. Lisaks
vanadele ilmusid ka veel uued, mida jumalad inimestele
meeleparanduseks saatnud.
Siis kisendas rahvas taeva poole, ja hakkas otsima jumalaid.
Ja Pitala linnas hakkas rahvast juhtima noor mees, kel nimeks
Kivini. Palju rahvast järgnes talle, ja ta rajas oma laagri
metsadesse, ning palju rahvast voolas linnadest tema juurde. Ta
vägi sai tugevaks, ning ta ise kogus kuulsust, sest asus
deemonitega võitlema.
Vanad mehed aga kuulutasid, et deemonitega sõdimine ei
ole inimeste kohus. Nii avati mägedes peidukoopad, ja osa
rahvast rajas ka ise omale kambrid mägede vahele, ja Pitala
linna elanikud kogunesid Kristallmäe koopasse, palvetades
nii öösel kui ka päeval jumalate poole.
Sealt leidsid pühad vanad pärgamendirullid, mis
rääkisid iidseist peidukoopastest Teemantmäe all,
kes on suurim jumalanna, kelle näol on tuhat igikestvat
naeratust ja kelle süda on alati inimestele avatud. Nii
jättis rahvas mägedes koopad ja kogunes
Teemantmäe alla, sest Pahtjori raamatus on öeldud: Mis
oleks puhtam, kui teemant? Ei ole selles ainsamatki plekki, ja
nõnda ei saa kurjus iial võimu ka
Teemantmäel.
Ja Kivini palus mägedesse peitunutelt abi, ning need
tõid ta salgale relvi, raudseid odasid, mis pildumas
välke, kilpe, mis andmas nähtamatuse, ja muid imelisi
asju, mis jumalad iidseil aegadel Teemantmäele,
Kristallmäele ja muudesse salakoobastesse peitnud.
Siis puhkes sõda, ja linnade rahvas tõusis
deemonite vastu, ja salgad tulid mägedest alla, ja paljud
deemonite raudvankrid said lõhutud. Aga jumalate pale oli
ikka veel rahva pealt ära pööratud, sest paljud
võitlejaist ei uskunud, ja Kivini ise kuulutas, et
jumalaid pole. Aga Deemonite väed olid tugevad, ja nad
tõid kohale uued vankrid, mis kihutasid välke, tuld
ja surma külvates üle taeva, ja linnad hävisid
tules. Sedasi hukkus iidne Pitala, ja terveks jäid vaid
üksikud kohad, kus sõda ei peetud, sest Arialas ei
sõditud, ja Kindrimaa linnad sõdisid deemonitega
koos Kivini vastu.
Ja see sõda oli hävitav, sest Deemonite relvad ei
olnud halvemad, kui jumalate omad, ja palju inimesi suri, ja
Kivini langes lahingus.
Siis kogunesid pühad, kes ikka veel jumalaisse uskusid,
Teemantmäe alla, ja paljud tulid nende juurde ja kahetsesid
patte. Ja palju rahvast tuli üles mägedesse, sest
Deemonid ei olnud seal veel midagi teinud.
Aga ajad läksid üha hullemaks, sest Deemonid tulid
ka mägedesse, ja rüüstasid peidukoopaid, ja kui
Kivini vend Elungu, keda hüütakse ka Naisetapjaks, oma
pattudest hoolimata mägedesse taganes ning tahtis
Kristallmäe koopast varju otsida, tulid nad tema kannul
üles, ja tapsid peaaegu kõik, kes koopas olid. Ja
sel päeval kisendas kogu maa, leinates taga oma tapetud
poegi ja tütreid. Aga jumalad olid ikka veel oma pale meie
pealt ära pööranud, ega aidanud meid.
Ja Teemantmäe koobas sai sel ajal tuntuks, ning sinna
tuli tuhandeid inimesi, kes uskusid, ja koos palvetasid nad me
rüüstatud maa eest.
Aga Deemonid oli tugevad, ja rüüstasid
mägesid, ja koopas hakkas valitsema nälg. Ning
pühad lugesid ette Pahtjori raamatut ja kutsusid
kõiki üles ühisele palvele, sest: «Palves
peitub jõud, mis sulatab Teemandi südame.»
Aga veel oli neid, kes ei uskunud, ja nemad seisid palvele
vastu, sellal kui Deemonid maad rüüstasid ja
röövisid. Ja nende vankrid jõudsid lausa
Teemantmäeni välja, ning paljud pagesid nende eest
kaugemal põhja poole, Külmadesse mägedesse, kus
talvel ei saa pakase tõttu elada, ja kus suvi on
lühike ning lahkusetu.
Ja need, kes ei uskunud, käisid mägedes, ja
võitlesid Deemonitega, aga nüüd hukkus neid
rohkem, kui deemoneid, sest nende südamed olid paadunud, ja
deemonitel olid seljas rüüd, mis ei hävinud tules
ega pikses. Ja Deemonid tulid üha edasi, hävitades
kõik pelgukoopad Raudmägedes, kuni nad
jõudsid Teemantmäeni. Ja rahvas kogunes sinna kokku;
vaid vähesed andsid endid orjadeks või
põgenesid põhja.
Ja Deemonid said teada, et rahvas end Teemantmäe all
varjab, ning nad tulid sinna. Taevas kihas nende vankreist, maa
mustas nende vägedest, ja neil olid kaasas hingetud rauast
Golemid, kes õpetatud tapma kõike, mil hing.
Seal kisendas rahavs, ja küsis: Mida me peame tegema? Ja
preestrid tulid kokku, ja pühad riietusid sinisesse, ja nad
võtsid teineteisel käest kinni. Siis kutsusid nad
rahva palvele. Ja enamik tuli sinna, aga osad nimetasid neid
lollideks ja võtsid relvad ja läksid välja,
öeldes, et on ausam hukkuda võideldes, kui
palvetades.
Ja kogu rahvas seal saalis ühendas käed, ja meid
oli üle miljoni, ja me palvetasime koos, kutsudes
välja Teemantmäe Jumalannat, kelle hingus on kui sada
sõjavankrit, kelle pilk on kui surm, ja kelle käes
on elu.
Aga Deemonid ei kartnud jumalaid, sest nad olid oma
ülbuses unustanud nende väe, ja nad ründasid
Teemantmäge, ja nende rüve tuli pani mäe
vappuma.
Ja siis kuulsid jumalad rahva kaebeid ja ärkasid. Terve
mägi lõi teemantvalguses särama, ja õhku
täitis Jumalanna enda laul.
Siis lõpetasid pähad palve ja tänasid
jumalannat ja läksid välja. Ja ennäe --
taevas oli puhas, ja mitte kusagil ei olnud enam ühtegi
deemonit ega nende sõjavankrit. Ja vaid nende rusud
katsid maad, sest nad olid kõik hävinenud, ja seda
ainsama hetkega! On ju Pahtjori raamatuski kirjas: Ei vaja
Jumalad tööks aega, ega kuningad ostmiseks raha.
Ja rahvas tuli mägedest alla, ja kuulutas uudist ka oma
orjadest vendadele, ja see uudis oli rõõmustav,
ning kõik, kes asjast kuulsid, ka uskusid. Ja sest
päevast peale on taevas olnud puhas, ja me pole näinud
ainsamatki deemonit. Ja rahvas on asunud elama mägede
jalameile ja ehitanud uued linnad, ning parandanud meelt.
|