11.02.2002 |
Urmas Nimetu
Lahingud Torogani pärast |
Arvustused |
12.LI
Tal hakkasid palavikuhood. Juba viiendat päeva ei ole ta
võimeline liikuma, ainult haliseb, küsib
küsimusi, millele mina ei oska vastata. Ta jalad on
endiselt täis rohelist mäda, mida ükski
kaasasolev rohi ei paranda. Paljud kardavad, et see on nakkav,
ning räägivad kiirest taganemisest.
Eile istusime koos kahe sanitariga öö otsa tema
juures ning püüdsime teda märgade lappidega
jahutada. Telgi jahutusseadmetest ei piisa isegi tervetele
inimestele, need eelistavad magada õues, aga kaptenit ma
välja tassida ei luba -- tema immuunsussüsteem
on liiga kurnatud ootamatuste jaoks.
Reeglid näevad ette, et ilma ülemuse käsuta
taganemine loetakse reetmiseks. Sellele järgneb aga teadagi
mis. Ilmneb rahulolematust. Meie ülesandeks peaks olema
edasi tungida, kuid mina soovitasin paigal püsida ja
oodata. Võibolla kapten paraneb, võibolla
saadetakse tagalast uusi käskusid.
Laagriplats on küllaltki vaikne, aegajalt parandavad
mõned igavuse peletamiseks kaitserajatisi. Sidepunkti ees
on pidevalt järjekord. Seistakse kannatamatult
üksteise taga, vahetatakse siis mõni sõna,
kõnnitakse tülpinult ringi ja võetakse uuesti
sappa.
Närvide rahustamiseks lasin eile toidu sisse vastavaid
ravimeid panna, aga need ei paistnud eriti aitavat. Nende jutt
muutus ainult segasemaks ja mõttetumaks. Nad ei jaksanud
enam teineteist kuulata ning täheldasid seeläbi
üksildust.
Sõdur, kellele olime haiguse üle kandnud ja keda
püüdsime sügavjahutusega parandada, langes
koomasse.
*
Lasksin igaks juhuks valmis panna amputeerimisriistad ning
kordasin üle selle võika protsessiga kaasnevad
ohutusnõuded. Saatsime kapteni koeproovid tagalasse. Ma
ei ole kindel, aga kardan, et mehe rakud on sadades lahingutes
tohutu pinge all mingil moel deformeerunud. Vanades
kartoteekides talletatud noorusaegsed proovid ei pruugi enam
töötada. Muidu peaks meil ju ravim ammu teada
olema.
Pea valutab, sööksin tablette, aga hoian neid veel
hullemateks päevadeks. Tahaks meeletult magada,
sügavalt ja rahulikult nagu vanasti tsiviilis, aga
painavate mõtete käes rahmeldan öö
otsa.
Minus on tekkinud mingisugune skisofreeniline hirm, mida ma
ei suuda lahti seletada. Ma kardan, et kui kapten sureb, siis
peetakse mind tema mõrvariks. Hoolimata sellest, et arste
ei saa meditsiiniliste ebaõnnestumiste eest vastutusele
võtta, kiusan ma end süütundega.
Toimus ka väike tulevahetus. Keegi olla näinud
vaenlase luurajaid laagrist lõunas. Mehed täristasid
kuulipildujatega sodiks mitmeruutmeetrise maalapi. Jälgi
vaenutegevusest ei leitud.
Lasin oma personalil pisut ringi liikuda ja märkmeid
teha. Tervis paistab kõigil enamvähem korras olevat.
Isu on pisut üle normi, võibolla on see sellest, et
meid varustatakse kuradi hea toiduga.
Homme peaks tagalast saabuma vastus.
*
Ei ole ikka veel und leidnud. Viimaks otsustasin üles
tõusta ja end pisut õues tuulutada.
Paljud teisedki olid ärkvel. Istusin paari
sõduriga ja rääkisime tühjast-
tähjast. Nad küsisid kapteni seisukorra järele,
mina ütlesin, et küll ta paraneb. Ausalt öeldes
ma ei usu, et ta täielikult paraneb.
«Mis elukad need sellised on?» küsis üks
noormees, tuhmide nukrate silmadega.
«Netrahid,» vastas teine, «Mulle tundub, et
mida kauem me siin istume, seda rohkem neid juurde
sigib.»
Seepeale me vaikisime ja jõlkusime oma mõtetes.
Esimene ohkas, viitsimata varjata ühtki oma väikest
emotsiooni.
Räägiti, et netrahid ei suutnud kunagi inimestega
kokkuleppele jõuda. Nad pidasid absurdseid
läbirääkimisi, kuni vastaspool lihtsalt
tüdines ja väikese järeleandmise tegi. Sellest
aga ei piisanud, juba järgmisel päeval olid nad uute
nõudmistega platsis. Siinne rahvas oli aga rahulik,
tundis isegi mingit uhkust oma helduse üle. Nad jagasid
netrahidele oma toitu ja masinaid, taandusid iga kuuga.
Kaks aastat tagasi tungisid netrahid peale. Nad tapsid maha
kõik, kes ette jäid, panid põlema iga maja.
Inimesed polnud seda oodanud, siin polnud ühtki relva,
millega lööki tõrjuda, ühtki
kaitserajatist, millesse varjuda. Netrahid olid jõudnud
oma arengus nii kaugele, et otsustasid oma olemasolu
kõigile näidata. Nad tungisid peale kogu
kontinendil. Mujal suruti neid tagasi või oli juba ammu
sõlmitud rahu, siin aga polnud me veel eriti kuhugi
jõudnud. Peale seda, kui kapten enam vägede
juhtimiseks võimeline ei olnud, poldud enam aga
üldse liigutud.
13.LI
Hommik oli lämbe. Tuult polnud üldse, kogu
laagriplatsi täidab läppunud hais. Õhus on
mingisugune kummaline pinge, ma ei saa aru, millest see tuleb.
Sind ei teretata enam, ühmatakse midagi ja visatakse silmad
maha.
Lasin oma mäletamist mööda ühel sanitar,
Jollyl, eile ergutid välja otsida ja minu telki laua peale
valmis panna. Hommikuks polnud seal aga midagi. Justnagu oleks
keegi öösel mu telki sisse astunud ja vedeliku minema
viinud. Huvitav, mida lootis ta sellega peale hakata? Need ained
on mõeldud kehast eraldatud, üksikute kudede
turgutamiseks ja ärapetmiseks, elavale organismile ei
tohiks neil mingit positiivset mõju olla.
Laagrist poole kilomeetri kauguselt leiti ristide vahelt kaks
luurele saadetud sõdurit. Nad ei olnud enam
kõndimiseks võimelised -- ootamatult
tabanud haigus oli nende jalaluud muutnud pehmeiks,
mõtlemise lünklikuks. Nii äkki pole veel keegi
rivist välja langenud. Ma kahtlustan, et mehed lihtsalt ei
öelnud, et neil olid mädapaised, et nad olid teadlikud
oma tõvest, kuid kartsid seda teistele teada anda.
Peaksime vist korraldama läbivaatuse, et selliseid
ootamatusi vältida.
Kapten muutub aina kahvatumaks. Tema silmad ei taha enam
liikuda, need on kuivad ja sisutud. Mees ise pole veel alla
andnud, ta on tõeline võitleja ja selline
tahtejõud on vajalik, kui on tarvis surma lävelt
tagasi astuda. Andsin talle veel paari rohtu, kuigi ei usu, et
neist mingit erilist kasu on.
Saime tagalast vastuse. Selles ei olnud midagi head. Haigus
on neile tundmatu, ravida nad seda ei oska. Laborid on niigi
üle koormatud, suuremaks uurimustööks ei raatsita
aega raisata. Kõrgemad organid on lubanud meie saatuse
üle arutada, võib juhtuda, et meile saadetakse
järgi teadlasterühm.
Roheline mäda on pea täielikult ära
söönud tehislikult nakatatud sõduri. Temas pole
enam ühtki elundit, mille päästmiseks tasuks see
amputeerida. Kaks luurajat asutasime tema kõrvale, need
saavad aru, mis saatus neid ootab, kuid ei julge iitsatadagi.
Tegin ajuloputuse veel kahele reamehele ning määrasin
nad «ravile» kolme haigestunu vahele. Ma ei usu ikka
veel, et tõbi on nakkav, selle väikese
eksperimendiga peaksime tõe teada saama.
*
Üks sõdur sai surma. Haigus muutis ta olematuks.
Temast jäi alles vaid rohekas ebamäärane
lihatömp. Ta lahkus haudvaikselt, alles siis, kui ta kehast
väljavoolanud plöga põranda märjaks
muutis, tõstisid ta kõrvalvoodeis lebavad
patsiendid kisa.
Matusetseremoonia oli lühike. Laiba tassimine oli
ristide vahel vaevaline -- kõik vabad kohad, kus
parasjagu ei istuta, on täis igasugu prahti. Kord on nii
lagunenud, et mul on väike hirm, mõeldes sellele,
mis võiks juhtuda, kui sõdurpoisid mõne
karmikäelise ohvitseri silma alla peaksid sattuma.
Väliselt oleme laostunud, sisemuses aga ikka veel
võitlusvaimu täis -- keegi ei öelnud
midagi, kui me hukkunut läbi laagri tirisime ja ära
põletasime.
«Sõdur peaks surema lahingus,» poetas
üks tuld reguleeriv mees.
Mina ei osanud selle peale midagi kosta.
«Aga mis sa teed, kui lahinguid käepärast
võtta ei ole,» jätkas ta.
«Kuidas kaptenil läheb?» küsis ta
kaaslane kannatamatult.
«Halvasti,» vastasin mina.
«Elab veel?»
«Elab.»
«Siis on hea, kui elab. Siis saame meie rahulikult siin
edasi redutada, ei pea mööda ilma ringi hulkuma ja
juhuslike vaenlaste hoopide ette jääma. Ma
rõhutan just -- juhuslike -- sest
planeeritud, järjepidevate lahingute vastu pole mul midagi,
neid ei ole vaja karta. Aga kusagil võõras paigas,
kus ei ole veel jõudnud kohaneda, on kogu aeg hirm, et
äkki juhtub midagi -- juhuslikult. Seistes on hea,
tekib mingisugune turvatunne, sa hakkad usaldama ümbrust ja
seejärel iseennast, aga liikudes vahid iga
põõsast kui vaenlast.
Keeruliste situatsioonide üle arvet ei peeta. Siis peab
igaüks enda eest väljas olema. Ja on ka -- see
on selge ja asetab kõik asjad oma õigetele
kohtadele. Kuid kaitstes ja oodates peab olema kord, siis
jälgitakse iga su liigutust, karistatakse sind iga vale
sõna eest.»
«Noh, oleneb ikka inimesest ka,» vaidles teine
sõdur.
«Loomulikult oleneb inimesest ka. Oleneb
võimalustest ja oleneb valikutest. Ma lihtsalt
mõtlen vahel, et kui, täiesti kogemata ja
juhuslikult, juhtuks midagi sellist, et rahulikul ajal saaks
keegi surma, et võibolla see polekski nii hirmus, kui
meile tavaliselt enda seisukohalt vaadates tundub. Ühtki
meest maha ei jäeta, kedagi teiste nimel ei ohverdata
-- ma tean seda, kuid samas on küsitav, kas tasub
kurnata kõiki neid teisi selle ühe pärast. Kas
on kellelgi õigust oma puudusi esile tuues keerata tuksi
terve väeosa vastupanuvõime ja moraal?»
Siis seisime me vaikides ja andsime hukkunule au. Suits ei
tahtnud taevassegi tõusta, täitis kogu laagri. Nad
ei näe enam põhjust nutmiseks, nad vaatavad
mööda kõigist koledustest, pigistavad silma
kinni iga ilusa mälestuse juures. Me oleme kalestunud
-- isegi nüüd, kus suurt lahingutegevust ei
ole. Meie ümber on mingisugune tihe, läbitungimatu
kilp.
Ma tahaksin tagasi tsiviili. Ma ei tahaks enam arst olla, ma
tahaks kusagil ustavate inimeste keskel istuda ja mitte midagi
teha, midagi uskuda. Isegi vangistus näib mõningail
hetkedel parem kui see lootusetus rindel. Kuid ma ei saa
lahkuda, ma ei tohi alla anda, ma olen vande andnud, mind
usaldatakse.
*
Jalgade amputeerimisega ei tohiks enam venitada --
haigus liigub edasi, mädanenud kehaosad kurnavad välja
ülejäänud organismi ning immuunsussüsteem
võib üles ütelda. Lasin uuesti kõik
vajaliku üle kontrollida ja proovisin operatsiooniga algust
teha, kuid käed värisesid liiga tugevasti, et
skalpelligi korralikult pihus hoida. Käskisin kõigil
end korralikult välja puhata ja loota, et homme pole veel
liiga hilja.
Pea valutab ja söögiisu pole üldse, aga ka oma
telgis ei saa ma rahu -- ümberringi vedelema
jäänud arstiriistad ja korrastamata paberid tuletavad
aina tööd meelde. Ventilatsiooni mootor teeb lausa
põrgulikku häält, hommikul peab laskma kellelgi
selle üle vaadata.
Peale paaritunnist vähkremist tõusin voodist
üles ja käisin laagris ringi. Ma leidsin kolm meest
kaarte tagumast ning nad kutsusid mind neljandaks käeks.
Alguses ei olnud mul üldse õnne, kuid siis suutis
hasart panna mind muid muresid unustama ning edaspidi pakkusin
pidevat trenni saavatele sõduritele juba tugevat
konkurentsi.
«Kõik on mäng, kõigest
mäng,» püüdsid kaaslased lohutada üht
neist, kes juba mitmendat ringi kaotajaks jäi.
«Sellepärast ma seda vihkangi,» ühmas
too.
Hakkas juba valgeks kiskuma, kui me lõpetasime.
Hoolimata meeletust väsimusest oli mul hea enesetunne ning
lootsin voodisse jõudes sügavalt magama
jääda. Homme teen väikese lõikuse, teen
mõned katsed -- ma olin tagasi saanud omase
enesekindluse.
Paraku ootas mind telgis ees uus probleem, mis lausa jalust
rabas ja järelejäänud ööks
mõtlema jättis. Tööriistade kõrvalt
olid kaduma läinud ergutid. Kui ma välja läksin,
siis olid need veel alles. Keegi käib salaja minu telgis,
minu asjade kallal -- ja sööb erguteid!
14.LI
Lõikasime kaptenilt jalad ära. Ta elas selle
päris hästi üle -- mingeid häireid
ei esinenud. Ta nahk on isegi pisut roosakamaks tõmmanud
ning läbi hüpnoosi väreles ta higistel huultel
korraks naeratus.
Ma ei tea, kui kauaks sellest kasu on, haigus on siiski veel
tema sees ja võib iga hetk uuesti võimust
võtta. Jalad säilivad lahuseis hästi --
nüüd on meil võimalus katseid teha ja
võibolla kapteni elu päästa. Peab lootma, et ta
niipea veel alla ei anna. Amputeerimisest pole me talle veel
rääkinud.
Mehed arvasid, et hakkab sadama ning otsustasid
seetõttu pisut laagriplatsi koristada. See on hea, sest
senine pilt meenutas kõige rohkem prügimäge
ning oli lisaks loidusele heaks taimelavaks ka
kõikvõimalikele teistele tõbedele.
Vihma siiski ei tulnud. Üksikud pilveräbalad
lagunesid laiali ja sõudsid edasi. Varem vahetasin
päevas paar korda särki, nüüd ei ole
sellelgi enam mõtet -- isegi pestult on neid sama
vastik kanda.
Saime sõnumi, et vaenlane on kaugel edelas läbi
rinde tunginud, et rüüstamine on tabanud uusi
külasid ja linnu, mobiliseeritakse uusi inimesi,
ümberkorraldused said sisse uue hoo. Ma ei teagi, kas see
rõõmustab või kurvastab meid.
*
Nad tulid öösel jälle. Tormasid hordina
kallale. Olin just suikunud, kui alarm tööle hakkas.
Paljalt, nagu ma olin, hüppasin telgist välja, et
olukorrast võimalikult kiiresti õiget pilti
saada.
Pimedas tormates lõin oma jala vastu ühte risti
ära. Kolm varvast said tugevalt põrutada, üks
küüs murdus ning tungis naha sisse. Kõiki
meeldetulnud sõimusõnu kasutades vedasin ennast
laatsaretti ja püüdsin end tohterdada. Ka teised
saabusid kohe ja tulid mulle appi.
Ümberringi lõgisesid kuulipildujad ja
tärisesid automaadid, üürgas alarm.
Sõdurid karjusid ning oigasid. Keegi loll oli
ööseks laatsareti jahutuse välja
lülitanud.
Enne veel, kui mu jalg kinni seotud sai, oli rünnak
tagasi löödud. Aegajalt kostus ümbrusest veel
üksikuid laske, kui keegi mõne netrahi leidis, siis
kutsuti kõik tagasi. Öösiti ei tahetud kedagi
metsa jõlkuma jätta. Oli juhtunud, et... Oli
toimunud imelikke asju.
Käisin igaks juhuks kõik patsiendid läbi.
Kapten oli poolärkvel ning sonis. Kergemate vigastustega
patsiendid olid üleval ja küsisid, kas nüüd
läheb jälle sõjaks. Ma ei osanud neile midagi
lubada. Teises telgis, kus hoiame mädatõve
uurimiseks nelja meest, valitses pingeline vaikus. Surm leiab
meid kõiki, kuid selle teeb nii traagiliseks just
katkematu ootus.
15.LI
Veetsin suure osa päevast laboris. Tegime kapteni
jalgadega kõikvõimalikke katseid, kuid mingit
suuremat edu ei saavutanud. Ainetegevust pärssivate
ühenditega võime küll haiguse levimist hetkeks
pidurdada, kuid sellest ei piisa. Meil ei ole küllalt
teadmisi ega vahendeid, et suuremaid uurimusi teha ja kasulikke
tulemusi saada. Silmad on väsinud ning käed
nõrgad, kuid midagi pole parata -- peale
järjepideva töö ei oska ma midagi kapteni ja
väeosa päästmiseks välja pakkuda.
Peale öist rünnakut põgenes üks
patsient. Cardo Veltan -- seesama, kellel me lasime teha
ajuloputuse ning kelle peal uurisime tõve
nakkusohtlikkust. Võimalik, et see oli kõigest
halb juhus, et ta mõistuses läks midagi sassi ning
ta tormas vaenlasi nottima. Võib ka olla, et ta avastas
endalt haiguse esimesed nähud ning kartis surema
jääda. Mida me kõik kardame? Ma tean, et paljud
ei viitsinud isegi öösel saadud haavu ja kriimustusi
paikama tulla. Kuhu on kadunud nende teadmised
hügieenist?
Otsustasime kõik mehed ükshaaval läbi
vaadata. See võib võtta meilt mitu päeva,
kuid pole ka mõtet seda aega lihtsalt ootamise peale
kulutada.
*
Kapten langes näost täiesti ära. Ma kardan, et
teda pole enam paariks päevakski. Ma ei tea, mis siis saab.
Meid kutsutakse ilmselt tagasi, saadetakse laiali. Kui
õnnestub õigel ajal õiges kohas olla, siis
on võimalik endale tsiviilipääs välja
kaubelda. Vajan hädasti puhkust, aga olukord mujal rindel
muutub aina pingelisemaks ja ilmselt suunatakse mind ümber.
Need on kõik muidugi ainult hüpoteesid, enne
kehtivaid otsuseid peame istuma siin ja higistama oma
lärmakate mõtete käes.
Und ei tulnud jälle. Mind haaras isegi mingi kummaline
tegutsemistahe. Mu peas hakkas vasardama mõte, et ma ei
taha surra, ma ei tohi surra. «Ma pean elama!»
kordasin ma seda lauset, ehkki see näis nii kulunud ja
mõttetu. Tormasin laatsaretti, kiskusin sidemed jala
ümbert ja püüdsin vigast kohta pesta. Seal ei
olnud suur haav, aga haav ometi. Rünnaku ajal polnud meil
võimalik sellega põhjalikumalt tegeleda,
nüüd desinfitseerisin ma kõik korralikult ning
asetasin tihke kaitsme peale.
Jäin vist hetkeks tukkuma, ärkasin kolina peale.
Nägin, kuidas keegi telgist välja jooksis. Tahtsin
talle järele söösta, kuid lõin jala uuesti
vastu lauda ära ja vajusin kokku. Väljas oli pime.
Ta oli käinud rohukapi kallal, mitu pudelit oli
ümber lükatud ning mõned puudu. Jälle
ergutid -- nagu ma arvasingi. Tahtsin ööks
valvama jääda, kuid loobusin siis sellest
mõttest. Kirjutasin toimunust paari reaga paberile ning
tulin oma voodisse magama.
16.LI
Hommikusöögiks valmistati mingi vormitu segu
tangudest ja jahust. Kuulsin, et see pidi olema uus retsept, aga
ma kahtlen, kas lihtsalt mingeid aineid segamini ei aetud. Lasin
selle maitsetu plöga sisse rahusteid segada. See peaks
kõiki uimaseks muutma. Lootsin, et nii õnnestub
meil teistest eristada ergutite varastajat.
Terve hommiku rügasime tööd teha --
tegime sõduritele põhjalikku kontrolli. Uurisime,
märkisime üles kõik, mida vähegi
mõõta sai. Tegime võrdlusi varasemate
andmetega, et avastada mingisugust üldist tendentsi.
Rahusti oli hästi mõjunud -- nad ei
pärinud palju, miks me midagi sellist ette võtsime.
Uusi haigusjuhtumeid pole avastatud, aga ligi pool inimestest on
veel läbi vaatamata.
Kogu aeg olen ainult kirjutanud, käskinud,
jälginud. Polnud aega, et korrakski umbsest telgist
välja saada, peas jooksevad ringi erinevad sümbolid.
Hommikusöök keerleb kõhus siiamaani.
Ühe sõduriga sain siiski korraks pikemalt
rääkida.
«Mis muret teeb?» küsisin mina.
«Hirmus on,» vastas too, aeglaselt ja
mõtlikult.
«Mis on hirmus?»
«Ma ei tea, kõik. Varem ma usaldasin teisi, aga
nüüd enam mitte. Ei julge enam midagi öelda,
midagi teha. Kõik on jälle sellised väikesed ja
südametud inimesed.»
«On sul siis midagi varjata?» pärisin ma,
jõudmata iseennast kontrollida.
«Meil kõigil on,» jätkas mees
pikkamisi, «Vahel tulevad sellised imelikud mõtted,
veidrad nägemused.»
«Nägemused?» mõtlesin mina.
Nägin imelikku und. Ei, see polnudki uni, oli
mingisugune meenutus. Lapsena meeldis tohutult magada --
mu uned olid nii sügavad, et ei ärganud isegi siis,
kui internaatkoolis tulekahju ajal meeletu lärm
puhkes...
Teised poisid teadsid seda. Ükskord magades tassisid nad
mind kappi ja lukustasid ukse. Kui viimaks ärkasin, ei
mõistnud ma, kus olen. Ümberringi oli pimedus,
liikuda polnud kuhugi -- ainult külmad seinad.
Minus süttis meeletu hirm, ma ei mäletanud, kuidas
olin sinna sattunud. Püüdsin rabeleda, hüpata,
kuid pääsu polnud kuhugi. Peksin, karjusin appi, aga
maailma ei olnud enam olemas. Siis lootsin ma, et magan ikka
veel, püüdsin end üles ajada, kuid see ei olnud
võimalik. Ma ei näinud midagi, ma ei kuulnud midagi.
Viimaks kostus kaugelt itsatusi ning ma mõistsin, mis oli
minuga tehtud.
Sarnaste situatsioonide vältimiseks õppisin
magama üks silm lahti. Osa minust suutis olla ärkvel
ning jälgida iga krõbinat. Rohkem teistel sellised
naljad ei õnnestunudki. See hea, hädaga
õpitud oskus on hiljem korduvalt kasulikuks osutunud,
paaril korral päästnud isegi surmast. Praegu olen aga
liiga väsinud, et suuta end üles ajada, kui midagi
ümberringi toimubki.
«Ma kujutan vahel ette, mis saaks, kui ma teid
reedaks,» jätkas sõdur, «Millised oleks mu
võimalused? Kui öösel kümme minutit
edumaad saada, siis oleks võimalik üsna
hõlpsasti ära joosta ja end kuhugi peita. Pimedas ei
julgeks keegi ju järele tulla; ja järgmiseks
päevaks oleks ma juba kaugel.»
«Ja milles seisneks see reetmine?» küsisin
mina.
Ta vaatas mind oma uimase, väsinud ilmega ning vajus
siis norgu.
«Ma ei tea, ma ei tea.»
Sel silmapilgul ma uskusin teda, ega osanud kuidagi
lohutada.
«Ma tahaks lahinguid. Ma tahaks taganemist, muutumist.
See neetud paigalseismine püüab meid ära tappa,
tekitab vastikuid mõtteid, paneb nähtut ja kogetut
ümber hindama.»
Kui ta poleks nii tülpinud ja jõuetu olnud, siis
oleks ta ilmselt nutma puhkenud. Lasin tal minna ja jäin
pikaks ajaks tühjaksimetult toolile istuma.
*
Rääkisin omastega. Ma ei teagi, miks. Polnud midagi
uut öelda. Nad ei tea midagi, nad ei saa millestki aru. Nad
küsisid olukorra kohta, rääkisid seda, mida olid
ise kuulnud. Ainult sõnad, ainult faktid,
umbmäärane tervik. Neil ei ole aimugi üksikutest
päevadest, suutäitest, hingetõmmetest.
Nad ütlesid, et tahaksid mind jälle näha,
minuga silmast-silma rääkida. Mina ei öelnud
midagi. Ma ei tea, miks. Sooviksin siit palavast põrgust
pääseda, aga mul on tunne, et ei näe tsiviilelu
enam kunagi. Mu kujutlustes ei ole enam ühtki maja,
ühtki tänavat, kuhu tagasi pöörduda. Pole
midagi järgi sellest, mis mul oli armee ridadesse
astudes.
*
Otsustasime ööseks laatsaretti valve välja
panna. Olnuksin ise esimesena üleval, kuid tervis ei peaks
ilmselt vastu. Sanitar Olle lubas selle kohustuse enda
õlule võtta. Ta on tugev ja kiire taibuga,
loodetavasti püüab meie varganäo juba esimesel
õhtul kinni. Teistele ei tohi me sellest muidugi teada
anda, Olle peab istuma pimedas umbses telgis ja ootama. Ma
loodan tema enda pärast, et saboteerija kaua ei
viivita.
Kapteni parem käsi langes haiguse ohvriks. Ta elu
hoidmiseks peame ilmselt sellegi eemaldama. Kardan, et
päästa meil teda enam ei õnnestu --
päev päeva järel napsab tõbi uue organi.
Isegi kapteni hambad on tõmmanud rohelisteks, juuksed
langevad välja lausa salkudena. Veri on puhas, täiesti
puhas, süda töötab tõrgeteta --
see on ka kõik, millest saame kinni haarata ja millele
loota.
Kaks teist tõbist on loobunud vastupanust --
mäda õgib nende kudesid lakkamatu hooga.
Rääkisin neile kaptenist ja võimalustest, mis
kaasnevad amputeerimisega, kuid nad ei tahtnud mind kuuldagi.
«Parem surm ühes tükis kui elu poolikuna,»
vaidlesid nad. Mul on õnneks vahendeid, et neid oma
seisukohti muutma panna. Minu kohus on säästa iga elu,
olenemata selle suurusest ja omaniku tahtest.
*
Kui täna ei õnnestu erguti-tarbijat tabada, tuleb
homme jälle toidu sisse rahusteid segada. Vähese
portsuga tulemuste saavutamine on rohkem õnnemäng,
suurte koguste puhul ei osanud me aga ette näha
võimalikke tüsistusi. Võib juhtuda, et
pidurdatud organismis lakkab süda töötamast.
Lasksin kahe sõduri peal katsetada, kui suur doos
oleks mõttekas. Neljakümne grammi juures hakkas
ühel kehatemperatuur katastroofiliselt langema, vaevu
suutsime ta elu juurde tagasi tuua. Teine oli väga unine,
kuid pidas ka järgmised kümme grammi ilusti vastu.
Kaugemale ei julgenud me veel minna. Tegime neile kiire loputuse
ja saatsime välja magama. Peab peale passima, et nad
hommikul toitu ei puutuks.
*
Ma olen väsinud, maailm käib silme ees ringi.
Võtsin rohtu, aga see pole veel mõjunud. Ma ei
suuda olla korraga kirurg, psühhiaater ja väejuht.
Mured kuhjuvad teineteise otsa. Ma ei tea, mis ma siis peale
hakkan, kui taas madinaks läheb ja tuleb tohterdada
haavatuid, saata neid tagalasse ja täita kõiki neid
ülaltpoolt esitatavaid pabereid.
Üks noor sanitar tuli mu juurde ja rääkis oma
unest. Ta näinud oma pruudi surma ning anus, et teda
tsiviili saadetaks. Ta arvas, et ei suuda enam siin piinelda, et
pole enam võimeline kedagi ravima, vajavat puhkust.
Püüdsin teda lohutada, ta on kogenematu.
Käskisin tal palju juua -- ta oli end
täiesti kuivaks higistanud. Ta palus ühte vaba
päeva, kuid ma tean, et see oleks kõige hullem, mida
tal praeguses seisus üle elada.
Kondasin pea tund aega mööda pimedat laagrit ringi,
enne kui oma telki läksin. Seal oli neetult palav, aga ma
ei julge õues magada. Kõrvad huugavad mingitest
sosinatest, uni tuleb kummituslik.
17.LI
Ergutid ei aita. Ma olen selles nüüd täiesti
kindel. Ausalt öeldes pani see mind miskipärast
pettuma. Ma arvasin, et haigus kapteni jalgades annab
lõpuks alla, kui ta avastab, et tal pole enam kuhugi
laieneda. Kõik katsed erinevate ainetega on
ebaõnnestunud. See on veider -- haiguski peaks
siis olema elus, ühtegi märki aga selle osakestest
pole me mikroskoobis näinud. Pidasin seda
põletikuks, kurnatuseks, võibolla mingiks
senitundmata immuunsuse ilmingukski, kuid nüüd tean,
et olen kogu aeg olnud valel teel.
Tagalast saadeti uusi vaktsiine, mujal olla uusi epideemiaid
puhkenud. Need aga ei puutu meisse, koorem rohtusid
tähendab kõigest tohutut hulka
lisatööd.
Olle sai öösel surma. Varas oli talle mingi
kõva asjaga pähe virutanud. Hommikuni, mil poisid ta
leidsid, istus ta toolil, lömastatud aju sültja
massina veresoustis laua peal kõrgumas. Ruumi koristamine
oli üks jälgimaid asju, mida meil sõja jooksul
teha on tulnud. Oleks süüdlaseks olnud mingi tundmatu
inimene, oleks selleks olnud teada-tuntud haigus või
vaenlane, siis poleks sellest midagi olnud.
Me põletasime ta ja asusime siis lausa palavikulise
hooga eile kontrollimata jäänud sõdureid
üle vaatama. Nad on veel loiumad, veel tuimemad. Palusin
jumalat, et meid täna ei rünnataks või et me
ise ei saaks käsku pealetungiks. Kuid see pole veel
kõik -- oma väsinud olekust ja ähmasest
pilgust hoolimata on nad võimelised loogiliselt
mõtlema. Nad teavad, et üks sanitar on surnud,
tapetud. Nad teavad, et meie seas on reetur.
*
Lõikasime kaptenilt ka ta parema käe. Ma ei suuda
kirjeldada tundeid, mis mind selle operatsiooni jooksul
läbisid. Püüdsin muid mõtteid peletada,
kuid need lausa ronisid kallale.
Vaatasin skalpelli oma sõrmede vahel ja kujutlesin, et
teen mõne vale liigutuse. Nägin vaimusilmas, kuidas
vahe teras rebestab liigselt nahka, läbistab hoolimatult
veresooned. Peale viie inimese -- nii palju meid seal
oli -- ei teaks sellest keegi midagi, võiksime
öelda, et mäda röövis ta otse meie käte
alt. Kui ma laseks laibal veel päevakese seista, lagundaks
tõbi haavad laiali ning ükski ekspertiis ei saaks
tuvastada, millesse mees tegelikult suri.
Toimetasin edasi. Iga elu tuleb päästa, isegi siis,
kui see kõigist sinu pingutustest hoolimata otse su
käte vahelt laiali nõrgub, isegi siis, kui sinu higi
võib päästa ainult mõne päeva.
Peame lõikama tüki tüki järel, niikaua,
kui see elu veel ülejääki ära mahub.
Ja kaugele saame me üldse minna? Kui vähe
võib inimesest alles olla, et ta ikka veel inimene oleks?
Ja mis juhtuks siis, kui me asetaks kapteni rindkere üleni
lahusesse? Rakud usuks, et nad on ikka veel elus... Meil pole ka
nii suurt nõud, milles seda võimalust
katsetada.
Lisaks kahele varasemale leidsime lauskontrolli käigus
veel kolm tõbist. Haigus ei ole nakkav, muidu oleksime
juba kõik suremas, kuid ometi peab see just meiega ja
selle kohaga seotud olema, sest vastasel juhul ei suhtuks
ülemused toimuvasse nii leigelt.
Võib ka olla, et tagala teab paremini, mis haigust
põhjustab. Võib olla, et nad just seepärast
ei saa meid tagasi kutsuda, et nad just seepärast
käsivad meil paigal istuda ja kaptenit viimse hetkeni elus
hoida. See tähendab seda, et me oleme määratud
surmale.
*
Istusin ülejäänud päeva laboris ja
haudusin kurbi mõtteid. Üksikutest
häältest tean, et ka teised kahtlustavad midagi.
Vahetpidamata kostus kuulipildujate tärinat. Ise nimetavad
nad seda treeninguks, kuid ma usun, et tegelikult loodavad nad
võimalikult kiiresti lintidest lahti saada. Tagala peaks
sel juhul lisa saatma; ja kui nad seda kohe ei tee, siis on
teada, et nad ei tee seda enam kunagi.
Mõned hakkasid jälle maast neid
metallpõõsaid välja kiskuma. Need on aga
meeletult tugevasti kõvasse pinnasesse juurdunud ega
mõtlegi kergelt alla anda. Ristid on hakanud juba
painavaiks muutuma, püüdsin meenutada, missugune
nägi välja sile maapind, kuid ei suutnud.
Pean täna korralikult välja magada saama, sest
homme on minu kord laatsaretis valves olla. Telgi ees peaks
nüüd ööl ja päeval seisma kaks
sõdurit, kuid ausalt öeldes ei usalda ma neid. Nad
on lohakad, neile on võimatu selgeks teha, miks nad
üldse peaksid rohtusid valvama. Neile on õpetatud,
et kõik ravimid on tasuta, et iga arst on nende
teenistuses ööpäev läbi, küsimusi
esitamata -- ja nüüd korraga on neil käsk
maha kõmmutada kõik, kes oma õigusi
nõudma tulevad.
Ometi ma tean, et keegi laagrist neid erguteid ei
söö. Mida muud aga on nendega siis üldse peale
hakata? Ja miks just ergutid? Hetkeks lõi mulle silme
ette pilt, kuidas üks sõdur säilitab salajas
kusagilt lahinguväljalt leitud jäset. Mina pean nende
poolelusate organite keskel päevast päeva
töötama, pean võpatama nende sisuliselt surnud
tükikeste ootamatute liigutuste peale, siiski ajab paljalt
mõte, et peaksin neid kusagil laborist väljaspool
kohtama, mul südame pahaks.
Kuulsin, et lõuna paiku olla vihma tibutanud, kuid ma
ei suuda seda eriti uskuda. Õhk tõmbub iga
päevaga aina kuivemaks, nahk punetab kergelt ja on
valus.
Mõned katsed jäid veel pooleli --
võtsin need kaasa, et juhul, kui jälle und ei saa,
võiksin öösel nendega oma telgis edasi
tegeleda. Lootsin, et selline teguviis aitab mind rahustada ja
kindlustab kiirema une, kuid tegelikult hoopis pelgan, et reetur
tuleb minu juurde vargile. Ma pole varem maganud, skalpell padja
all.
18.LI
Täna polnud enam põhjust meestele rahusteid anda,
kuid võibolla oli see viga -- nad on reipad ning
saavad nüüd aru, et viimastel päevadel pole lood
nendega päris õiged olnud. Käskisin teistel
valetada, et meie nende loiduse põhjust ei tea, et see
võis tuleneda kliimast või halvast toidust, aga
sellest neile ilmselt ei piisa.
Uni oli rahutu, mitmel korral tegin silmad lahti ja haarasin
noa järele, aga keegi mu juurde sisse ei tunginud.
Öistest meditsiinieksperimentidest ei tulnud midagi
välja, ma olin liiga nõrk, et end suurema
põhjuseta voodist välja sundida.
Üks sanitar hakkab hulluks minema. Ta tuli jälle
oma jutuga, et tarvis koju sõita ja asju korraldada.
Saatsin ta haigete telki tõve põhjuste ja esimeste
tunnuste kohta küsitlema ja uurima. Lootsin, et
töö suudab teda maha rahustada, kuid tunni aja
pärast oli ta veel suuremas ahastuses.
«Mis juhtus?»
«Need sõdurid, neetud surijad, hakkasid
ähvardama,» kogeles ta.
«Millega?»
«Nakkusega. Lubasid meile selle tõve tagasi anda,
lubasid kätte maksta.»
«Tagasi anda?» uurisin mina imestusega.
«Jah,» vastas sanitar, «Nad väitsid, et
mina olengi neile selle süstidega sisse surunud, et muidu
nad peaksid täiesti terved olema, et nad peaksid
elama.»
«Mismoodi teie seda neile teha võisite?»
püüdsin ma meest rahustada.
«Ma ei tea,» nõustus ta, «Aga nad
üritasid mind sisse piirata ja nakatada.»
«See ei ole ju nakkav,» kinnitasin mina.
«Ma ei tea,» pobises sanitar.
«See on kõigest põletik, laiaulatuslik
enesekaitse. Lahingutes rakud põruvad, saavad vigastada,
üliaktiivseks treenitud immuunsussüsteem
püüab vigasid eemaldada, satub liiga hoogu, rikub
üht kohta parandades ära teised kaks tema
kõrval.»
«Inimene ei saa ju iseennast hävitada.»
«Võibolla on see sellest,» pakkusin ma
välja, «et on nii neetud rahulik, et organism ei leia
endale enam muud väljundit, püüab parandada igat
väiksemat deformatsiooni, iga
kõrvalekallet.»
Ma teadsin, et see oli vale -- kapten ja mõned
sõdurid, kõik nüüdseks juba surnud,
haigestusid juba siis, kui üksikud lahingud veel
käisid.
«Rahulik?» küsis sanitar peale pikka
mõtiskelu, «Kas siin on teie arust rahulik? Pidevalt
peab selja taha vaatama, et keegi sulle nuga kõrri ei
lööks. Inimesed surevad iga päevaga, sina
võid alati olla järgmine. Kord puudub --
keegi ei tohi käsutada. Nad muutuvad lapsikuiks,
püüavad lollusi teha. Järgmisena hakkavad nad
üksteise peade kohalt münte tulistama.»
«Meisse see ei puutu, sanitarina oled sa arstide kaitse
all. Meil on omad õigused, oma võim, me ei tohi
sellelgi oma isiklike põhjuste pärast laguneda
lasta.»
Ma ei usu, et suutsin teda palju trööstida, mul
endalgi on pidevalt hirm distsipliini täieliku lakkamise
ees. Andsin talle uinuteid ja saatsin magama. Paraku tundub, et
mina samas olukorras ei julgeks neid rohtusid puutuda.
*
Pea on täiesti tühi. Läbiproovimata
ühendid, mis veel eile andsid mingitki lootust tõve
rahustamiseks, jäid täna täiesti puutumata.
Istusin mitu tundi liikumatult laboris, purgid ja paberid
hulpisid silme ees ringi. Oleks lihtsam, kui ma kindlalt teaks,
et mingisugust ravimit ei ole olemas.
Pingete maandamiseks otsustasin ühe patsiendi teiste
hulgast eemaldada. Ütlesime, et see on karistuseks hommikul
toimunud intsidendi eest. Midagi temaga peale polnud hakata,
tekitasime ainult väikeseid hallutsinatsioone. Lasime tal
nõrkemiseni erinevaid harjutusi teha ja viisime siis
voodisse tagasi. Kui ma kõrvade kuminast ja maokrampidest
hoolimata ei eksi, võib organismi väsitamine haiguse
levikut pidurdada.
Sobitasin pisut tutvust ka kahe sõduriga, kes
täna koos minuga laatsaretti valvesse asuvad.
Rääkisid üsna arukat juttu, kuid ma ei usalda
neid grammi võrragi. Niipea, kui avaneb hea
võimalus, on nad kasvõi ise nõus mulle
relvaga vastu kukalt virutama ja rohtude kallale
sööstma, et oma elu veidigi huvitavamaks muuta.
Väe pidev kaitseseisang on reamehe jaoks sisuliselt puhkus
ja lõbu kavatsevad nad ka igal võimalikul viisil
saavutada.
Mitte mingil juhul ei tohi ma magama jääda, kuid
uni tungib iga minutiga peale, silmad vajuvad kinni ja käed
muutuvad jõuetuiks. Varusin endale toitu, et oleks kogu
aeg midagi näkitseda, kuid isu ei ole absoluutselt. Peale
pikka vaidlust iseendaga sai elutahe must võitu ja
süstisin verre mõned ärkvelolekut pikendavad
ained. Kasutasin kõiki ettenähtud turvameetmeid,
desinfitseerisin nii rakke kui nõela mitu korda, kuid
ikka on hirm, et väikesest haavast saab alguse suur
roheline mädapaise.
*
Nad rääkisid midagi omavahel, kui ma telgist
välja astusin. Ma ei tahtnud hämaras ruumis magama
jääda, õues oli pisut jahedam.
«Lähete ära?» küsis üks
valvur.
«Ei,» vastasin mina, «Tulin niisama end
tuulutama.»
«Vanasti kuulasid väepealikud kah tuult, enne kui
lahingusse läksid.»
«Siin pole ühtegi lahingut,» vastasin ma
tujutult.
Ma ei tea, miks need sõnad nii võltsid
tundusid.
«Mälestused tuhmuvad üllatavalt
kiiresti,» rääkis üks sõdur taevasse
vaadates, «Mul pole enam vähimatki aimu, millal ma
viimati relva kasutasin. Tekib selline kahtlus, et kui peakski
miski madin tulema, siis ei oska ma midagi ette võtta.
Käsud ja eeskirjad tunduvad praegu kuidagi
võõrastena, need ei ole justkui mõeldud
mulle, vaid kellelegi teisele. Kõik on justkui
unenägu, mis ei taha kuidagi lõppeda.»
Tekkis meeletu soov laatsaret maha jätta ja magama
minna. Miks pidanuks keegi kahe mehe poolt valvatavasse telki
sisse murdma? Ja kui murdiski, mis vahet seal oli? Mida see
muutis, et ta pisut oma tarbeks erguteid ära
sõi?
Kuid ma ei läinud ära, vestlesime peaaegu tund
aega, enne kui mingi meeletu tülgastus, senikogematu
üksindustunne mind telki sundis.
19.LI
Cardo Veltan tuli tagasi. Hommikul, varavalges. Aeglaselt
taarudes, alatihti ristide otsa takerdudes saabus ta laagrisse.
Ta laatsaretiriided olid räbaldunud, niidid hõljusid
ta kannul.
Ta nahk oli must ja kriimuline. Ta oli kõvasti
kõhnemaks jäänud ja nägi oma paksudes
hõlstides välja nagu hernehirmutis. Ta lasi
kuuldavale vaikseid krooksatusi, võibolla, et
püüdis rääkida. Ta pilk oli tühi ja
kurnatud, ehkki ta sammudes näis olevat mingi suund
-- aina komistades ja longatavat jalga vahetades
üritas ta välja jõuda laatsareti ukseni.
Laager oli vaikne, ainult varajased toimkonnad askeldasid
ringi, teised püüdsid viimasest jahedusest enne
põletavat päeva veel viimast võtta. Need, kes
teda nägid ja kel kiiret tegutsemist pähe ei
löönud, lukustusid kindlalt oma sõja
käigus arenenud kapsleisse, üritasid silmi mujale
keerata.
Viimaks siiski üks relv leiti ning Veltan lasti maha,
nagu määrustik seda ette näeb. Tükk aega
lebas ta elutu kondine keha keset telke ja prahti. Kutsuti
sanitarid, kes ta, ise ikka veel unised, koristasid ning
ära põletasid. Keegi teine ei julgenud teda
puutuda.
*
Olen kokku varisemas. Ma ei näe selgesti ning kusagil
seistes või istudes kaob mõte täiesti, langen
mingisse hämarasse äraolekusse. Ootasin lõunani
und, aga isegi ei saanud aru, kas ma vahepeal üldse silmi
kinni sain või mitte. Pliiatsit hoides hakkas käsi
nii värisema, et ma paberitööd teistel teha
palusin.
Kaptenist ei jää vist midagi järgi --
teine käsi kaotab järjest oma roosakat jumet,
küüned pudenesid ära ning oma paistetanud
jäsemega näeb ta välja nagu määrdunud
väike laps. Tunnustatud väepealikust säilib
esialgu vaid seedetrakt. Elu tuleb hoida niikaua, kui see
vähegi võimalik, aga ma ei tea, millal ja kas ma
üldse võimeline olen võbiseva skalpelliga
selle inimesejäänuse kallale asuda.
«Kuidas te küll suudate nende paksude saabastega
vastu pidada?» küsis üks sanitar.
Kõik teised kannavad nii vähe rõivaid kui
võimalik. Laager ei meenuta enam militaarasutust, pigem
on see turuplats, hiiglaslik meelelahutusüritus.
«Ma ei tea, ma püüan sellest palavusest
üle olla,» vastasin ma.
«See võib tervisele hakata,» arvas tema.
«Küll ma selle üle elan,» julgustasin
mina.
Kuidas saab saabaste kandmine veel midagi hullemaks muuta?
Need on ainsad asjad, mille abil end püsti hoian ja millest
uut energiat ammutan. Ma ei tohi ju ometi langeda nende
näruste reameeste tasemele, ma pean hoidma oma
prestiiži. Veelgi enam -- ma pean hoidma kinni oma
rutiinist, oma eesmärkidest. Ma pean tegutsema
määrustiku järgi, kaitsema patsiente haiguste ja
iseenese eest.
«Ja haavale mõjub puhas õhk kah
paremini,» jätkas mees minu kallal urgitsemist.
«See oli kõigest tühine kriimustus,»
ütlesin ma juba pahuralt.
«Mine seda tea, mina ei julge isegi teistega ühest
katlast toitu süüa.»
«See ei ole nakkav,» kinnitasin mina.
Tema ei vastanud midagi, leidis endale pidevalt mingit
kohmitsemist, kuni mina lõpuks õue päikese
kätte kõndisin.
Jalad on valusad, mujalgi lööb mäda juba
pinnale. Silmavalged on veel selged, juuksed kohevad. Varsti
pean hakkama hoiduma hämarasse.
*
Täna on jälle sõdurid laatsaretis valves. Ma
ei usu, et keegi enam röövima tuleb. Ja kui tulebki,
mis vahet seal on? Olin liiga väsinud, et teistele meie
ürituse mõttetust selgeks teha, kassi-hiire
mäng näib neile pakkuvat mingit lõbusat
vaheldust. Neid on haaranud haiglane hasart, aga ma ei
püüagi enam neid mõistusele kutsuda.
Kuulsin kusagilt kaugelt tasast müdinat, justkui oleks
läheduses suurem lahing toimunud. Meie teada ei tohiks
ümbruses otsest sõjategevust olla, luurajate
sõnul pole ümbruskonnas ühtki vaenlast olla. Ma
usun, et kujutasin lärmi lihtsalt ette. Teiste käest
ma nõu küsida ei julgenud.
Välja ilmus veel üks haigestunu -- mees,
kes kuu aja eest haavata sai ja kellele me eksperimendi
mõttes südame ette metallplaadi paigutasime. Sellest
lisandist oligi tõbi levima hakanud. Saatsime ta
laatsaretti, kuid võime ta kaotada juba täna
-- ta siseorganid on kõik lagunemas, vereproovi
pidasin ma esmapilgul tiigimudaks.
Ilmselt tuleb hakata toimuva kohta valetama. Haiged lepivad
oma saatusega üsna kiiresti, kuid vaevalt teevad seda need,
keda seni terveiks peetud. Inimesi õmblustega ja
metallplaatidega on liiga palju. Kui hirm neil üle pea
tõuseb, võivad nad mässu tõsta.
Kaptenit nad ei puutu -- vaevalt, et nad teda enam
äragi tunnevad. Ainsaks sihtmärgiks oleme meie,
meditsiinitöötajad. Minu kohus on teisi ravimi kiireks
leidmiseks tagant sundida, muidu oleme kõik kadunud.
*
Pea lõhkus meeletult, neelasin tablette, aga need ei
aidanud. Tõusin voodist ja kõndisin õues
ringi, kuid asu ei leidnud kusagilt. Ristid tundusid mulle
pimedas inimestena, magajad laipadena. Ma näen
püstijalu viirastusi, vajaksin puhkust, vajaksin
sõpru ja ilusat õhtut kaminatule
ääres.
Lõpuks suutsin end kokku võtta, heitsin laagri
servale pikali ja sulgesin silmad. Veider, kuid ma
tõepoolest tahtsin, et meid sealsamas rünnataks, et
ümberringi oleks lärm ja et mõned meist
sureksid. Võibolla taastaks otsene hädaoht
jälle distsipliini, võibolla sunniks selgepiirilisem
vaenlane põgenema vastased meie seest.
Pikapeale mõistus taastus ja tekkisid mõned
ideed. Üksikud ravikombinatsioonid on meil veel läbi
proovimata, minust endast ei pruugi veel niipea asja saada, iga
käsi on vajalik. Otsustasin laatsaretti valvanud mehed
ära magama saata.
Liikudes hakkas pea jälle meeletult valutama. Jalad
lirtsusid, ehkki maapind on kuivem kui kõrbes. Toetusin
ristidele ja rabelesin edasi, ühel hetkel enam ei
jaksanud...
Ärkasin laatsaretis. Vaatasin oma väsinud silmadega
ringi ja sain kõigest aru. Üks sanitar oli haavatud
-- kaelale skalpelliga tõmmatud lohakast haavast
nirises verd. Ravimikapi uks oli lahti, purgid ümber
lükatud. Üks riiul paistis olevat teistest
tühjem, teadsin juba ette, milline neist --
ergutite oma. Laatsaret oli ebamääraselt valge ning
liikumist täis, valgeis kitleis inimesed kõndisid
ringi ning pidasid omavahel aru. Nad olid juba ammu jahti pidama
asunud, oli ainult aja küsimus, mil saakloom nende
lõksu pidi langema.
Mina lamasin kõval haiglavoodil, vist esimest korda
oma elus. Mind kammitsesid tugevad rihmad, peale kaela ja
silmade ei suutnud ma midagi liigutada. Käsi hoidis
kramplikult endas ergutipudelit. Püüdsin uinuda,
korrakski puhkust leida, loobuda mõtlemast kapteni ja
väeosa saatuse üle.
Miski ei aidanud. Põletik ronis edasi, surus kokku iga
raku, muutis selle kapseldunud klimbiks ja neelas siis alla.
2002
|