See, kui kõrgele peaks lati seadma, et teost Jutulaborisse lasta, on muidugi ilma ühese vastuseta igavene küsimus. Jutulabori tööde puhul on põhiprobleem see, et vältida selliste enesekriitikameeleta autorite, kellel pole ei viitsimist ega tahtmist oma loomingu kallal veidikegi, noh, ütleme üle ühe õhtupooliku, vaeva näha, teoste massilist korjumist «Algernoni» veergudele. Samas on Jutulabor koht harjutamiseks, mitte mingil juhul ei oodata selle autoritelt küpse ande demonstreerimist. Minu meelest, kuigi on väljendatud ka vastupidist arvamust, võiks Jutulaboris avaldada ka tekste, mis mingit tervikut ei moodustagi, üksikuid episoode või peatükke, kusjuures pole üldse kohustuslik, et need kunagi tervikteoseks ühendataks. Küll aga käib selliste juppide lugemine närvidele tervikteksti otsivale lugejale. Siit minu mõte -- võtta Jutulaborisse vastu kõik, mida pakutakse ja mis vormistusreeglitele vastab, kuid toimetuse äranägemisel nõuda autorilt selgitavat eessõna selle kohta, mida antud tükk peaks enesest kujutama ning ilma selleta tükk avaldamata jätta.

Samuti hakkasin mõtlema selle tava peale, millest hiljuti Jutulabori arvustuste juures rääkisin -- et autor ise arvustuste hulgas sõna ei võta, sest mis iseenda teosest ikka arvustada. See reegel seati asjade alguses sisse, kui võimalikust juttude kaheksjagamisest veel keegi undki polnud näinud. Loomulikult on see praegugi õige Varamu juures, mida üleüldse nüüd BAASis arvustatakse, aga kas see siiski on enam õige Laboris? Tegelikult pidades Laborit õppimise kohaks on ju kõigiti loogiline soodustada seal autori dialoogi lugejatega. Tegelikult sedasama eesmärki teenib ka minu eelkirjeldatud autori eessõna idee Laboris. Kokkuvõtlikult, minu meelest võiks Laboris natukene sõnamaagiaga tegeleda. Nimetada ümber «Arvustused» «Aruteluks» ja kutsuda autoreid üles sellest osa võtma.

Kolmandaks, juba sellega, et toimetus teose Laboris, mitte Varamus otsustab avaldada, antakse toimetuse poolt autorile signaal, et tegu pole siiski veel mitte täisväärtusliku teosega. Ma tunnen isiklikult kõiki «Algernoni» toimetuse liikmeid ja julgen kinnitada, et 95% juhtudest on nad üheskoos täielikult võimelised teksti sellest kohast adekvaatselt hindama, igal juhul rohkem, kui keskmine arvustaja. Sellest võiks autor omad järeldused teha ja mitte solvuda, kui arvustajad Jutulaboris väidavad parimal juhul sedasama, mis toimetus ja halvimal juhul, et autor võiks kärbiku kaenlasse võtta ja sammud sauna taha seada. Mitte keegi ei saa meistriks üleöö. Mitte keegi ei oska oma tööd adekvaatselt hinnata. Mitte keegi. Need on täiesti normaalsed nähtused. Samas osa autoreid suudab mõista lugejat, kellel tema teos on juhtme kokku jooksutanud ja kes seetõttu seda karmilt kritiseerib ja osa ei suuda. Üks osa on tänulik iga arvamuseavalduse eest, kuna igast arvamusest annab tegelikult järeldusi teha, kui tahtmist on, teine osa läheb negatiivsest kriitikast õlakehitusega mööda, mingeid järeldusi enda loomingu suhtes tegemata. Esimesest saavad kunstikud, teisest kõige paremal juhul kibestunud loojad, kes endale ja teistele korrutavad kurba lugu sellest, kuidas nende suurt annet ei mõisteta ja kuidas see või teine arvustaja on rumal, asjatundmatu ning peale selle veel väga paha inimene. Viimatimainitud autoritesse ei suuda ma vähemalt kirjanduselu raames kuidagi mingisuguse lugupidamisega suhtuda. Üldjuhul siiski lugeja autorit ei tunne ning tema arvamused lähtuvad puhtalt teosest -- nähes enda teosele ülinegatiivset hinnangut, peaks autor kõigepealt iseendalt küsima, kuidas see võimalik on ning püüdma teosest vastust leida. Isiklik solvumine on siinkohal mõttetu, sest arvustab lugeja ju siiski teost, mitte autorit, kellega ta tuttavgi pole ja seda isegi siis, kui ta ise vastupidist väidab -- tal lihtsalt ei ole mitte mingisuguseid andmeid, mille põhjalt autori isiku üle otsustada. Üldiselt ma suhtun ülima skepsisega koolkonda, mis kipub teostest autori iseloomu peegeldust otsima -- vähemalt üheksal juhul kümnest on see puhas hiromantia.

Sellest lähtudes võiks sõnastada niisuguse doktriini (noh, ütlen parem ise selle sõna välja, nagunii seda keegi teeb) Jutulabori jaoks -- Jutulaboris avaldatakse reeglina teoseid, millest on midagi olulist puudu. Selleks, et autorit teavitada, mis see puuduv osa on ja kui palju ikkagi puudub, on Laboris arvustused või siis arutelu. Iga lugeja teab ette, et Laborist täisväärtuslikku kraami tavaliselt ei leia ning et selle funktsiooniks on autorile tagasisidet anda. Juhul, kui kriitika oma abstraktsuse tõttu jääb autorile mõistetamatuks, tuleb kindlasti küsida põhjendusi -- on ju lugejategi hulgas sogasid, kes ei suuda adkevaatselt ennast ümbritsevat hinnata ning veel vähem ennast väljendada. Autori otsesele küsimusele vastamata jätmist tuleb aga pidada äärmiseks ebaviisakuseks, tuleks arvata, et oma esialgse arvustuse kirjutamisega lugeja võtab endale kohustuse autoriga sel teemal ka edaspidi argumenteeritud dialoogi pidada -- seda ka juhul, kui teos, mida arvustati, oli selline, mida lugedes pilt tasku kukkus ning okserefleks käivitus. Edasise dialoogi võimalikkuseta on igasugused Labori arvustused mõttetud. Igal inimesel on õigus teada saada, miks täpselt tema teos kritiseerija arvates «haisev sitt» oli, kui maakeeles öelda, ning vastavale viisakalt sõnastatud küsimusele tuleb vastata.

Kokkuvõttes, minu arvates tuleks loobuda arvamusest, et Laboris ilmunu teemal autor pärast enam sõna võtma ei peaks ning suisa vastupidi, sellist sõnavõttu ja sellelt tõusetuvat arutelu igati soodustada. Mõnikord tuleks autori täiendav selgitus teha aga lausa avaldamise eeltingimuseks. Kõige rohkem peaks sellest kasu olema autoritele endile -- Labori põhifunktsioon on ju siiski algajate autorite aitamine, mitte lugejatele suure kirjandusliku naudingu pakkumine.