24.12.2001 |
Tiit Tarlap
Morituri te salutant |
1. Lootus
*Märkus 1*
LAMONTI samm oli nõtke ja kuulmatu. Ta liikus
aeglaselt nagu hiiliv kiskja; pilk heledatest silmadest ei
vaadanud ühessegi konkreetsesse punkti, vaid
püüdis võrdse kontrolli all hoida kogu
vaatevälja -- jändrikke puid, tihedaid
põõsatutte ja korrapäratuid
künkamügaraid. Ta polnud veel päriselt harjunud
sellega, mida kutsus endamisi oma uueks, kuuendaks meeleks ja
mis ei kujutanud tegelikult midagi muud kui ta noorde,
võimsasse kehasse istutatud veteranivaistu.
Teadvusesiirdest oli möödas vaid mõni
nädal.
Ta kohanes kiiresti ega üllatunud enam oma
välkkiirete reaktsioonide üle, mida ajuti näisid
juhtivat hoopis kellegi teise lugematuis võitlusis
treenitud kogemused. Nii see ju oligi, ehkki need instinktid
sulasid üha enam kokku tema enda noore võimega neid
kasutada, muutusid ta teadvuse koostisosadeks. Praegu
ütlesid nad talle, et hädaoht varitses otse
siinsamas.
Õieti polnud selle mõistmiseks ta uusi
võimeid vist vajagi, jätkunuks puhtalt endagi
omadest, mis tal olid ka kuu aja eest. Retke alg- ja
lõpppunkt olid täpselt paika pandud ja viimane neist
juba lähedal. Kuna rünnak ei saanud toimumata
jääda, polnud selle teostajatel enam palju
valikuvõimalusi. Nagu tal endalgi marsruudi valikul. Siin
oli teda märksa lihtsam oodata, kui arvata ära ta
liikumisi distantsi keskel. Aga see vähendas tunduvalt
üllatusmomenti.
Nii elementaarset tõika oleks Lamont sama täpselt
taibanud ka kuu aega tagasi. Tuli aga suuresti kahelda, tundnuks
ta siis vaistlikult, kus konkreetselt varitsus ootas.
Praegu tajus ta seda kogu olemusega, peaaegu haistis, nagu oleks
vastased enne peitupugemist kreosoodis püherdanud. Ja vaid
see eelnev äratundmine võimaldas tal näha
põõsaoksa, mis ei kiikunud just päriselt
tuule suunas ning ebaloomulikku kühmu, mis teisal lisandus
madalast õhtupäikesest tekitatud
puutüvevarjule. Ta oli juba nende vahel ja loomulikult
polnud neid ainult kaks.
Lamont otsustas kiiremini, kui jõudis end selleks
teadlikult käskida. Mõõk endiselt tupes,
sööstis ta äkitselt vasakule, tühjendades
samaaegselt arbaleti põõsa suunas. Vali plaks
kinnitas, et nool tabas märki. Maha viskudes lennutas
Lamont laskeriista tagantkätt sinnapoole, kus puu varjust
välja hüpanud varitseja ta suunas võrgu heitis.
Arbalett ja võrk kohtusid õhus ja see takistas
tublisti viimase lahtirullumist, mis päästis kiiresti
kõrvale veerleva Lamonti võrgu alla
jäämast. Hetk hiljem oli ta juba jalul ning
ründas mõõgaga varitsejat, kes
püüdis kiiruga vöölt taprit vallandada. See
teda ei päästnud. Raevukas hoop rohelisse
näokattesse paiskas mehe tombuna pikali ja
põõsaist kerkinud ülejäänud kolme
ründajat tervitas Lamont juba näoga nende poole. Nood
tungisid kallale üheaegselt ja üritasid teda sisse
piirata, kuid keegi nende seast ei suutnud Lamonti
otserünnaku ees kindlaks jääda ja edasine oli
Lamontile juba puhas mõnu.
«Küllalt, võllaroad!» peatas neid paari
minuti pärast vali hääl, «Kas te
õhtule minna enam ei kavatsegi?»
Künka tagant välja veerenud džiibist astus
maha lühike, aga päratute õlgadega
lanista *Märkus 2*
Gregorius. Pead katva sombreero all nägi ta ruudukujuline
keha välja nagu hiidseene jalg. Tegelikult oli ta nimi
hoopis Csele, kuid klubi president Radell oli hakanud oma
lanistat kutsuma Gregoriuseks ja nüüd ei nimetanud
teda enam keegi teisiti, ta ise kaasa arvatud.
Võitlejad pistsid hingeldades mõõgad
tuppe ja eemaldasid kaitsemaskid higistelt nägudelt.
Põõsast, mida Lamont oli kostitanud arbaletist,
ronis välja pihtasaanu, tömpunud otsaga nool
käes. Punetav märgistusvärvi laik ta
kaitsekostüümil tähistas tabamuskohta. Lamont
märkis endamisi rahuloluga, et see paiknes
õnnestunult ribide vahel. «Tapetud»
võrguheitja oli istuli tõusnud ja üritas ilma
erilise eduta kiivri küljest näokatet eemaldada.
«Tubli töö, Eric!» patsutas Gregorius
Lamontile õlale. Et sinnani küündida, pidi ta
käe peaaegu täielikult välja sirutama. «Ma
ei tea, kuidas sa seda teed, aga sa lähed iga päevaga
järjest paremaks. Ilma plastpantseriteta poleks siin peale
sinu enam keegi püsti.»
Võrgumees jättis kinnikiilunud näovarju
lõpuks rahule ja tõmbas selle ära tükkis
kiivriga. Siis sülitas ta katkiste huulte vahelt murule
kaks hammast.
«Halastaja taevas!» ägas lanista
hämmastunult. «Läbi kaitse, Eric! Sel moel ei
leia ma sulle varsti enam ainsatki sparringupartnerit.»
«Tühiasi,» irvitas võrgumees vastuseks,
«Need olid juba nagunii proteesid, härra
lanista.»
«Paari nädala pärast sa seda enam
tühiasjaks ei pea,» pomises Gregorius oma nina alla.
«Laske jalga, võllaroad, tänaseks on
kõik. Eric, sõida minuga kaasa, boss tahab sind
näha.»
«Kas ta vaatas pealt?» küsis Lamont.
Gregorius noogutas. «Kogu õhtupooliku. Sa ju
tead, kuidas ta selle asja küljes on.»
Lamont teadis. Tegelikult oleks ta tahtnud küsida, kas
treeningut jälgis ka keegi teine, aga ei söandanud.
Aus lanista oleks pidanud lihtsa, kuigi üliperspektiivika
gladiaatori huvi Rona Radelli vastu millekski
majesteedisolvamise taoliseks.
«Ma peaksin enne dušši alla saama,»
ütles ta selle asemel. «Lehkan vist higist nagu
hobune.»
«Ta tahtis sind kohe, kui me lõpetame,»
jäi Gregorius endale kindlaks.
«OIgu siis pealegi, Greg,» pidi Lamont
nõustuma. «Sõidame.»
«Head õhtut, härra lanista,» soovisid
lahkuvad gladiaatorid. «Head õhtut,
Lamont.»
Gregorius pomises midagi vastuseks ja nad ronisid
džiipi, lanista rooli taha, Lamont ta kõrvale.
*
CAESAR Radell istus oma paleed meenutava, kuigi
tagasihoidlikult villaks kutsutava elamu poolkinnisel terrassil,
kuhu ikka veel paistis all lausmaal juba pimedusse mattunud
metsade taha loojuv päike. Tervet külgseina
täitev stereoekraan, mis peale ametlike programmide
võis soovi korral edastada paiku omaniku eravaldustest --
sealhulgas gladiaatorite õppepolügooni --, oli
välja lülitatud. Radelli uhkejooneline, hilisele
keskeale ainult vähehaaval ja vastutahtmist alistuv
nägu oli mõtlik.
Kui Lamont terrassile juhatati, tõusis peremees
nähtava heameelega ja astus tulijale mõne sammu
vastu. Ta oli peaaegu niisama pikk ja massiivne kui noormeeski,
ehkki aastad hakkasid ta õlgu juba längu
vajutama.
«Tere õhtust, mu poiss, mul on hea meel sind
näha.»
Lamont surus ettevaatlikult talle ulatatud kätt ja
naeratas pisut ujedalt. Lahke vastuvõtt valmistas talle
rõõmu.
«Vabandage mu väljanägemist. Gregorius
ütles, et tahtsite näha mind kohe.»
«Töö on elus kõige tähtsam,»
ütles Radell. «Tööriideid ei maksa kunagi
häbeneda. Võta istet.»
Nad istusid laua äärde korvtoolidesse. Radell
vajutas mobiilpuldi lülitile ning andis käsu
serveerida jooke.
«Kuidas sa ennast tunned?» küsis ta, kui
teener oli eemaldunud.
«Järjest paremini, härra Radell. Ka Gregorius
kinnitab, et lähen iga päevaga paremaks.»
«Ma ei mõelnud päris seda,» ütles
Radell. «Mitte füüsilist külge. See on sul
kogu aeg hea olnud ja läheb nüüd tänu
soohunt Lennoxi kogemuste siirdele järjest ülima
poole. Vaatasin täna, kuidas sa nende viiega toime tulid.
Briljantne! Ja need ei olnud mingid nannipunnid. Sinust tuleb
võitleja, nagu veel keegi pole olnud. Aga oma
küsimusega ma mõtlesin muud. Kuidas on ballastiga?
Sellega, mis läbi psühhofiltrite paratamatult kaasa
imbus?»
«See ei sega mind,» ütles Lamont, pilk
sõrmede vahel hoitaval klaasil puuviljakokteiliga.
«Aga see on olemas,» nentis Radell, «ja
sellele tuleb silma vaadata.»
«Ei midagi hullu,» kinnitas Lamont kergelt.
«Doktor Leuner testib mind igal hommikul ja õhtul.
Ja tema arvab samuti. Sel nädalal lubas ta mul juba kodus
ööbida.»
«Ma tean doktor Leuneri arvamust,» noogutas Radell.
«Saan temalt regulaarselt ettekandeid. Paraku kubisevad
need meditsiinilistest terminitest, millest ma suurt midagi ei
taipa, ja kui ma neid seletada lasen, jääb mulje, et
ma ei kuula mitte aruannet, vaid olen astunud
meditsiiniteaduskonda. Tahaksin kuulda, mida sa asjast ise arvad
-- seda enam, et dr. Leuner on mu palgal ja ma kardan, et ta
võib rääkida mulle ainult seda, mida arvab mind
kuulda tahtvat.»
«Ka mina olen teie palgal,» naeratas noormees.
«Jutt ei käi aga mitte sinu tööst,
mu poiss. Kuidas sa oma palga välja teenid, nägin just
äsja sellelt ekraanilt. Ja see ületab kõiki
lootusi. Aga ma tahan teada, mis tunne sul on.»
«Noh, see on võib-olla natuke ...
kummaline,» sõnas Lamont ettevaatlikult.
«Õigemini -- harjumatu. Umbes nii, nagu ujuks
kusagilt esile pilte mõnest unenäost. Midagi, mida
ma mäletan, aga pole tegelikult läbi elanud. Ja nende
piltidega kaasnevaid tundeid. Vahel on raske oma ja
võõraste vahel vahet teha. Aga ma ei vaevagi end
sellega väga. Nüüd on nad ju mõlemad
minus. Mul on lihtsalt natuke täiustatud minevik. Need
pildid ja tunded, mida ma selguse mõttes
võõraiks nimetan, on tegelikult üsna
ähmased. Enamasti. See võõras osa ... see
nagu hõljuks uduste tompudena mööda teadvust
ringi ja otsiks alles õiget kohta, kuhu paigale
jääda. Mu oma mälestused on nagu kronoloogilises
kartoteegis. Kui midagi meenub, tean alati, millal see oli.
Juurdetulnutest aga võib igaüks ilmuda kord koos
lapseeaga, teine kord hoopis kõrvuti möödunud
aastaga. Just nagu vaataksin ühe silmaga niisama ja teisega
läbi binokli, kusjuures binokli võimsus suvaliselt
muutub.
Aga sellega tuleb toime. Olengi juba harjunud. Ja
vajalike kogemustega on veel lihtsam -- need ei ole mitte
pildid nende omandamisest vaid lihtsalt oskused ja
võtted. Alateadvus ja keha tunnistasid nad omaks. See on
nagu magades õpitud keel -- oskus on olemas, aga selle
omandamisest ei mingit mälestust. Kui tahaksin neid
kellelegi edasi anda, peaksin nad esmalt ise oma kehalt ära
õppima.»
Radell kuulas teda keskendunult, pilk silmapiiri taha vajuva
päikese viimasel serval. Kui Lamont lõpetas,
rüüpas ta jääkuubikutega klaasist lonksu
viskit ja vaatas noormehele läbi hämaruse teravalt
otsa.
«Nii et see siis ei häiri ega sega sind?
«küsis ta aeglaselt.
«Üldse mitte, isegi huvitav on,» kinnitas
Lamont häält lõbusaks tehes.
«Vaata, Eric,» ütles Radell veel aeglasemalt
ja vaiksemalt. «Ma tahan teha sinust
maailmameistri.»
Lamont tundis kurgus pitsitust. Siiani polnud sellest veel
kordagi juttu olnud.
«Ma lootsin, et te seda kord ütlete,» lausus
ta kähedalt.
«Sul oli taipu seda ära arvata,» noogutas
Radell tunnustavalt. «See on hea. Lihased üksi ei
maksa palju. Ma teen sinust maailmameistri. Kuni
tänaseni ma veel kahtlesin, kuidas see kõik
pöörab. Lootsin, aga kahtlesin. Nüüd olen
otsustanud.»
Lamont ei söandanud tekkinud pausi midagi öelda.
Radell ilmselt ei oodanudki seda.
«Sa oled muidugi korduvalt instrueeritud,»
jätkas ta. «Dr. Leuner pidi tegema seda uuesti, kui su
koju lubas. Aga ma kordan veel kord: mitte keegi ei tohi kuulda
teadvusesiirdest, mis me sulle tegime. Mitte keegi, isegi mitte
Gregorius, teistest rääkimata. Ainult meie kolm --
sina, Leuner ja mina. Ja muidugi vana Soohunt, kelle tajud me
sinu jaoks dubleerisime. Kui ta loomulikult üldse taipas,
mida tehti. Tema teadvus jäi ju endiseks. Aga tema
pärast ma ei muretsegi. Täideviimata surmaotsus ripub
tal pärast kõiki neid aastaid ikka veel pea kohal ja
teeb ta kuni lõpuni kuulekaks. Niisiis, pea meeles,
ainult meie kolm ja ei keegi muu.»
«Enesestki mõista, härra Radell,»
kinnitas Lamont. «Ma ei räägi seda kellelegi.
Ainult...»
«Ainult?» küsis Radell.
«Selles ei oli ju midagi lubamatut?»
«Muidugi ei ole,» noogutas miljonär. «Aga
võib saada. Sa tead, kui halastamatu võitlus
käib tipu ümber. Oled seda pisut maitsnud. Meie
meetodis ei ole midagi keelatut. Keegi pole selle peale lihtsalt
tulnud. Ja ma ei tahagi, et niipea tuleks. See teeb asja meile
lihtsamaks. Õpetajad annavad oma kogemusi
õpilastele üle kõigil aladel. Selleks on
kümneid meetodeid. Meie oma on praegu parim, kuna see on
kõige uuem ja otsene. Milleks seda välja
lobiseda?
Aga asjal on veel ka teine ja palju ebameeldivam külg.
Kui sinust saab võitja, on konkurendid nõus
kasvõi musta maagia appi võtma, et sinust lahti
saada. Meie meetodis ei ole midagi seadusevastast vaid niikaua,
kuni pole seadust, mis seda keelaks. Kes ütleb, et
Kutseliste Gladiaatorite Liiga ei keelusta seda enamuse survel
otsekohe, kui see avalikuks tuleb? Mina küll mitte. Nad on
iga kell nõus meetodit ka enda jaoks maha matma, et
ainult vabaneda edumaaga favoriidist kasvõi nendeks
paariks hooajaks, mil nad seda ise kasutama õpiksid.
Viimane ei ole just päris lihtne, seda enam, et
psühhotranslatsioon pole veel ametlikult tunnustatud.
Muide, see teeb keelustamise veel kergemaks. Asjasse saab segada
kõikvõimalikke muid riiklikke ja rahvusvahelisi
institutsioone -- kaasa arvatud need, kes näeksid hea
meelega terve Liiga enese ärakeelamist, kuna inimesed ei
kiirusta oma raha tooma mitte nende närtsinud klassikutega
kontserdisaalidesse, vaid eelistavad gladiaatoriareene. Neile
oleks see muidugi tänuväärt võimalus
jälle vahtu üles keerutada. Kokkuvõttes
võiksin siis mina hüvitamatult maha matta
assigneeringud sellesse projekti, sina aga oleksid eluks ajaks
mängust väljas, sest psühhoülekandest pole
võimalik puhastada ja nad keelaksid sul
võitlemise.»
«Ma ei aimanudki, et jää on nii
õhuke,» pomises Lamont ebamugavustundega.
«Ainult mõni aasta,» kehitas Radell
õlgu. «Siis on meetod juba nii laialdaselt sisse
imbunud, et seda ei õnnestu enam ära keelata.
Praegused pisarpühad põhjendused ei tule kellelgi
enam meeldegi. Ja nagunii oleme meie selleks ajaks esimestena
oma osa profiidist juba võtnud. Kuid sinnani on saladuse
hoidmine esimene reegel.»
«Kas mu järsk arenguhüpe ei või
tekitada kahtlusi?» muretses Lamont.
«Las kahtlevad! Võitjaid kahtlustatakse alati ja
meeleldi. Sellest pole lugu, kuni ei teata, milles just
asi seisab. Sa polnud veel kuigi tuntud, kui mulle silma
hakkasid, aga piisavalt perspektiivikas. Summat, mille klubi
sinu omandamise eest välja ladus, sa tead. Tühja koha
eest seda ei küsita ega ka maksta. Aga iga anne vajab aega
ja lihvi, enne kui särama lööb. Siis võib
hüpe olla täiesti plahvatuslik. Just nagu
nüüd sinul. Uus favoriit hämmastab algul alati,
selles ta võlu seisnebki.»
«Mõistan, härra Radell,» ütles
Lamont. «Ma olen valmis.»
«Oleme kokku leppinud. See on sinu suur šanss. Kuu
aja pärast hooaeg stardib. Vii end selleks ajaks maksimumi
lähedale. Lasin Gregoriusel sulle enne paar väiksemat
võitlust otsida. Ta vist juba rääkis. Neil ei
pruugi end kuigi tugevalt välja panna. See on vaid
tunnetuse kontroll. Võitlus plastpantseriteta on alati
midagi hoopis muud kui treening.»
«Jah, Gregorius juba rääkis neist
töödest.»
«Hüva. Anna siis pihta! Ma hoian pidevalt
kontakti.»
Ta kergitas end istmelt ja surus püstihüpanud
Lamontil audientsi lõpu märgiks kätt.
*
LAMONT lahkus täielikus joovastuses. Lõpuks
oli see tõepoolest teostunud, Radelli poolt
sõnaselgelt välja öeldud. Klubi tervikuna ei
tähendanud palju; Radell oligi klubi -- nii nagu Louis XIV
oli kunagi olnud Prantsusmaa. Ja seesama Radell oli andnud talle
nüüd oma õnnistuse.
Juba mitu aastakümmet -- sellest peale, kui
taassündinud gladiaatorlus, mis pidi maha laadima masside
allasurutud verejanu, oli kõrvale tõrjunud
kõik teised vaatemängud -- polnud spordis
lugupeetumat tiitlit kui gladiaatorite maailmameistri oma.
Avanenud perspektiivide, kuulsuse, auhinna- ja reklaamisummade
eufoorias ei tulnud Lamontile meelde isegi Rona Radelli
olemasolu selles majas, enne kui neiu talle hallis ise vastu
sattus. Kohtumine tõi Lamonti pilvedest pooleldi alla,
olles vist ka ainus asi maailmas, mis seda praegu teha
suutis.
«Teil oli täna ilmselt edukas päev,»
naeratas neiu vastuseks gladiaatori tervitusele.
«Mitte just väga halb,» nõustus Lamont
tagasihoidlikult ja ainult ta ise teadis, kui raske see tal
oli.
«Ärge salatsege,» naeris Rona
säravvalgeid hambaid välgutades. «See paistab
teil ju näost. Isa ütleb ammu, et olete meie klubi
parim ja varem või hiljem saadakse teist veel
kuulda.»
«Kui nii, siis loodetavasti varem,» avaldas
noormees vaga lootust. Ta peaaegu ei teadnud, millest neiuga
jutles. Nõnda juhtus see alati, nii et hiljem ei suutnud
ta kunagi meenutada muud kui vaid Rona ühtaegu õrna
ja isemeelset nägu, mida raamisid tumedad kiharad, ning
hiigelsuuri sügavhalle sireenisilmi.
«Kas isa teid õhtusöögile ei
palunud?» küsis neiu lahkuma valmistudes.
«Nendes riietes?» viitas Lamont häbelikult oma
treeningurõivastele.
«Teil on ju veel aega. Kui ta ei kutsunud, teen seda
ise.»
Ahvatlus oli tohutu. Õnnevihm näis aina edasi
sadavat. Lamont oli ka varem siin majas külalisena lauas
istunud. Harva, tõsi küll, aga vahel soosis Radell
mõnd klubi paremat võitlejat seesuguse kutsega.
Ühel neist Caesar Radelli õhtusöökidest
kohtaski vastselt klubile ostetud Lamont Ronat. Ja oli esimesest
pilgust pimestatud.
Tegelikult oligi see suuresti Rona «süü»,
tüdruku enda teadmata muidugi, et Lamont nõustus
minema riskile psühhotranslatsiooniga. Ta polnud
niisugusest asjast varem kuulnudki ja see hirmutas teda. Ta
polnud kuigi veendunud, kes või mis ta pärast
niisugust töötlust veel olla võis. Ent see oli
ainus kiire tee tippu. Ja Rona kõrvale. Muidu kulunuks
tal selleks aastaid ja kes ütleks, et ta üldse
pärale jõuaks. Ta riskis. Võis vaid oletada,
teinuks ta seda ka üksnes auahnusest.
Nüüd aga kutsus Rona teda ise. Otsekui head
tuttavat. Kui võrdset. Sellest võis
peapöörituse saada.
Kuid ta suutis jääda realistiks. Oma
lahkumissõnades oli Caesar Radell käskinud Lamontil
anda pihta tööle, mitte tema õhtueinele. Ja
ammugi mitte ta tütrele.
«Kahjuks on see mul täna täiesti
võimatu, preili Radell,» nentis ta kahetsusega.
«Töö ja režiim, Vahest mõni teine
kord,» lisas ta lootusrikkalt.
«Kahju,» ütles ka Rona, aga ta silmade otse
riukalikust sätendusest küll erilist pettumust
välja ei saanud lugeda.
Gladiaator mõistis, et tüdruk nägi teda
läbi ja ilmselt narritas. Ja ta vandus endale, et saab neil
õhtusöökidel igapäevaseks külaliseks.
Võrdsena. Ta raiub tee selleni läbi veriste
areenide, sammub vajadusel üle laipade.
Ronaga hüvasti jätnud, laskus noormees
mööda Radellide villa luminestseerivate
külgbarjääridega välistreppi all ootava
öö poole.
2. Teine tee
LAMONTI terramobiil tuiskas õhtusel maanteel vaid
pisut kiiremini kui lubatud kakssada viiskümmend
kilomeetrit tunnis. Vastutulevad liikurid ilmusid ja kadusid
nagu hallutsinatsioonid. Kõrval, aeglasematel
sõiduradadel samas suunas kohmerdajad tundusid viimaseid
samme komberdavate tõbistena. Tee treeningbaasist linna
kahanes seesuguse tempo juures veerandtunnini.
Lamont ei rutanud kuhugi. Talle lihtsalt meeldis kiire
sõit pärast väsitavat päevatööd.
Ja nüüd võis ta taolist masinat endale juba
lubada. Ta oli tõusmas, kiirelt nagu rakett. Juba
esimestel Grand Prix etappidel -- nimetus oli üle
võetud ammu hingusele läinud vormelisõidult -
- sai temast Liiga suurüllataja. Kaks etapivõitu
neljast oli alles teist hooaega osaleva tundmatu puhul
sensatsioon.
Ta polnud veel kedagi tapnud. Gladiaatorid tegid seda
üldse nii harva kui võimalik. Kutsesolidaarsus
ühendas isegi vaenulike klubide liikmeid. Tapeti vaid siis,
kui see osutus möödapääsmatuks, vahel ka
isiklikust vihavaenust, muidu meenutas areenitöö
mingil määral keskaegseid
rüütliturniire.
Teine lugu oli grupivõitlus. Seal ei saanud
mõnikord enam valida, eriti kui olid vähemusse
jäänud. Tõelisteks veresaunadeks võisid
aga kujuneda vaid kaks korda aastas stereoekraanide ees
hulluvatele sadadele miljonitele esitatavad maiuspalad --
massilahingud avamaastikul, kus osales kuni pool tuhat ja enamgi
osavõtjat. Nende põhihulga moodustasid
sõjasulased -- palgata origladiaatorid, keda vikat nende
oskamatuse või nõrkuse tõttu ohtralt
niitis. Viimased sattusid oma haletsusväärsesse
seisundisse vabatahtlikult, surmamõistetud kurjategijate
hulgast, lootes niisugusel moel oma elupäevi pikendada.
Muidugi said ka nemad väljaõpet, sest nendegi
tublidusest sõltus neid omavate klubide edukus. Kuid
liiga sageli polnud neil lihtsalt piisavalt füüsilisi
eeldusi ning nende armuaeg kestis esimese osavõtuni
relvastatud kokkupõrkest. Tõsi, mõned
võllaroad pidasid vastu kaua ja küpsesid vanadeks
vilunud taplejateks. Nemad olidki kõige halastamatumad
nagu lõksus kiskjad. Peale oma elu neil millegi eest
võidelda polnud. Ning üksikud nende hulgast
jõudsid hea õnne korral küpseda
tõelisteks meistriteks ja teenisid vanusepiiri
ületamisel kuni loomuliku surmani palgatute
oriinstruktoritena.
Vabad profid aga kogusid punkte -- vastavalt võidetud
vastaste reitingule. Punktid olid kõik. Nende järgi
määrati võitlejate edukus edetabelis. Need
võimaldasid ka laveerida ja vastast valida -- eriti
hooaja lõpusirgel ja isegi ebasobivast
areeniväljakutsest keelduda sobivama kasuks, kuigi selgest
kaotusehirmust keeldujad võisid end peagi tänavalt
leida.
Lamont oli jõudnud tõusta selle hooaja
liidriks. Napilt küll, sest ka eelmise hooaja
võitjal, valitseval maailmameistril oli kaks
etapivõitu. Edumaa andis Lamontile puhas võit
tohutu kõrge reitinguga eelmise hooaja kolmanda üle.
Tollest sellist sel aastal enam vaevalt võitlejat sai.
Kui üldse kunagi. Ja seda kõike võlgnes
Lamont psühhotranslatsioonile vanalt Soohundilt.
Soohunt Lennox oli just üks neist raudsetest
veteranidest, kes kavatsesid elada ja elasidki oma loomuliku
lõpuni ka pärast surmaotsust. Kakskümmend
aastat oli ta ori-gladiaatorina surmale trääsa
näidanud pärast seda otsust ja ainult taevas teadis,
kui kaua kosmosepiraadina veel enne seda. Juhtus ta pajatustes
peituma ainult veerandki tõtt, siis pidi too hämar
minevik olema õige kirju. Nüüd,
kuuekümneselt oli ta juba viis aastat võitlemisea
ületanuna üks paremaid instruktoreid. Ta armides keha
polnud enam kaugeltki see, mis enne, kuid isegi nüüd
võis ta nii mõnegi treenitava ka plastpantserite
kaitsele vaatamata kabuhirmu ajada.
Kõik selle oli Lamont omandanud üheainsa
ööga psühhotranslaatori all. Ilma aastate ja
haavadeta. Ärgates ei saanud ta isegi aru endas toimunud
muutusest. Ent see ilmnes kohe, kui tal tuli tegutseda -- iga
päevaga lõi see üha enam välja. Kogemused
ja oskused, mida ei suutnud anda mingi treening, said ta noores,
võimsas kehas kohutavaks jõuks. Asi ei seisnud
ainult võitlemises -- see peitus mingis alalises
valmisolekus kõigi üllatuste vastu ja ta ei pidanud
end selleks üldse pingutama. See oli nüüd tal
loomuses.
Siis, aegamööda hakkas tulema ka muu. Esialgu
märkamatult. Ei saanud ju pidada kummaliseks unede
nägemist, mis on sageli kummalised juba iseeneslikult.
Lamontile tundus ainult, et nüüd on nad veidrad
kuidagi võõralt. Need otsekui polnud
tema unenäod.
Dr. Leuner rahustas teda. Tegu sai olla vaid tühise
psühhofiltritest läbiimbunud mäluballastiga,
translatsiooni paratamatu kaasnähuga. Siis aga
jõudis see ballast ka ärkvelolekusse. Ajuti, kuigi
mitte sageli, tabas Lamont end mäletamas pilte, mida ta
ei saanud mäletada.
«Pisut rikastatud minevik,» nentis dr. Leuner
muretult. Lamont võttis selle väljendi heameelega
omaks ja kasutas seda vestluses Radelliga juba ise.
Lõppude lõpuks mäletas ta küllalt pilte
üpris sugestiivsetest hüpnofilmidest, mida polnud
samuti tegelikult läbi elanud. Häiris vaid olukorra
ootamatus ja uudsus.
Hirmu tundis ta tegelikult millegi muu ees. Lamont oli alati
tahtnud saada tšempioniks või -- jäädes
realistiks -- vähemalt väga kõrgelt koteeritud
võitlejaks. See oli ta ainus šanss elus läbi
lüüa, omandada lugupeetud positsioon ühiskonnas.
Ja nüüd oli see šanss enneolematult kasvanud. Ta
kartis seda liigse kaeblemisega ära rikkuda. Kui Radell
temasse usalduse kaotab, jääb ta lihtsalt mängust
välja ning see oli võrdväärne hukkumisega.
Eriti nüüd, mil ta tundis Ronat.
Radelli küsimustele vastates vähendas ta oma
elamuste tähtsust algusest peale. Üsna varsti hakkas
vaikima ka dr. Leuneri puhul. Nimelt seisis tal meeles Radelli
konstateering, et Leuner võib tema palgal olles kalduda
rääkima rohkem seda, mida arvab oma leivaisale
meeldivat. Kust võis Lamont teada, millal Radelli
lootused asenduvad kahtlustega ning Leuner avastab, et teda on
hakanud huvitama projekti pahupool?
Kumbki neist ei saanud Lamontilt kuulda, et
võõrad mälestused süvenesid, et talle
viirastus ajuti, nagu poleks ta enam päriselt ta ise ja
nagu elaks tema sisemuses veel keegi, kes küll vargsi, aga
järjekindlalt esile tükib.
Olgu, otsustas ta: kõik nägid vaid, et ta
võitis ja muud ei pidanud nad ka nägema. Muu polnud
üldse tähtiski. Tee oli nagunii lahti ainult
ettepoole. Kuni ta võidab areenil, ei kohuta teda
miski.
Linna piirides alandas Lamont kiiruse seal nõutavaks
ja tundis hetkeks, et on peaaegu seisma jäänud. Tal
polnud õhtuks kindlaid plaane. Tühi korter ei
ahvatlenud igatahes millegagi. Tegelikult vajas ta seltsi --
kohta, kus võinuks anonüümselt ja pingevabalt
lõbutseda või lihtsalt tantsida. Paraku polnud tal
lootustki selles iga teise kombel kaasa lüüa. Ta oli
liiga tuntud. Kohe oleks ta muutunud üldise tähelepanu
objektiks. Ja olnud seejuures ikkagi üksi. Kasvõi
mõnes voodis.
Ootamatult tundis ta endale täiesti mitteomast soovi
juua. Kas see polnud taas midagi tollest
võõrast, ehmus Lamont. Ei, süüdi
pidi olema üksindus ja hooaja kasvav pinge. Pealegi ei
saanud joomisest juba vormi huvides praegu juttugi olla.
Maksimaalselt klaasike veini, mitte rohkem.
Aga kõigepealt pidi sööma. Lamont teadis
üht kõrvalist baari, mida oli külastanud juba
kaua. Loomulikult tunti teda ka seal, aga kuna seda tehti juba
siis, kui ta oli veel Eikeegi, polnud asi nii tülikas.
Otsustanud, roolis Lamont sinnapoole.
*
KUI ta läbi ripatskardinaga ukse hämarasse
baariruumi ilmus, tervitas teda sedavõrd lärmakas
«Hei-hoo, Eric!», et pimedat olnuks raske veenda baari
pooltühjuses. Igalt poolt sirutuvaile kätele hoogsaid
tervituslakse jagades liikus ta laudade vahelt leti poole,
hinges tunne nagu võõrsilt koju jõudnul.
Seegi koht polnud vaba iidolihullusest, kuid need olid
vähemalt ta semud endistest aegadest, kellele ta
tähendas ka lihtsalt elusat inimest, üht nende
hulgast. Ta oleks võinud saada siin iga tüdruku,
keda tahtis, ja tolle poiss poleks isegi väga pahandanud.
Aga ta ei teinud seda iial, sest ka tema oli nende semu.
Baarimehel surus ta kätt ning kui ta enne endale
söögi valimist kogu kambale ühe napsi välja
tegi, ähvardas veel õieti vaibumata
tervituslärm baari taas ilma laeta jätta.
Saanud kelleltki vastu õlga lajatuse, mis murdnuks
noore hobuse selgroo, pööras ta ringi ja möiratas
nüüd juba ka ise rõõmust: «Villard!
Don!»
Kaks blondi hiiglast tammusid ja trampisid teineteise ribisid
muljudes leti ees ning jagasid vastamisi
müürilõhkujalikke rõõmuobadusi,
saateks ümbritsev vaibumatu kära.
«Don, sa vana hulgus! Kui mitu aastat?!»
«Vähemalt neli, Eric.»
«Ja kus siis?»
«Eks nii Maal kui taevas. Rohkem küll ikka
üleval. Hakkajal mehel kosmoses igavaks ei lähe. Kuule
, kus me rahus rääkida saame? Siin ei tule sellest
küll midagi välja.»
«Kui sa otse ülevalt oled,» muigas Lamont,
«siis võib-olla sa ei tea, et siinse ubriku rahu on
parim, mida selle linna avalikud kohad mulle võimaldavad.
Aga me saame minu poole minna. Ainult sööme enne. Mul
pole kodus midagi peale jookide ja neidki hoian üksnes
külaliste jaoks -- keda ma sinna ei lasegi.»
«Ära mind nüüd nii metslaseks ka pea,
Eric. Muidugi olen ma sinust kuulnud. Läki siis pealegi
sinu poole, nii ei tunne su baarikapp end vähemalt
täna orvuna.»
Ning Villard irvitas riukalikult, nagu ta oli osanud juba
siis, kui nad põnnidena vastastikku ninasid veriseks
lõid ja hiljem igavest sõprust vandusid.
*
«Sa pole just väga koduse eluviisiga,»
nentis Villard kohe, kui nad Lamonti kõrgeklassilisse,
aga pööraselt laokil üürikorterisse
jõudsid.
«Passijanaist pole ma veel otsinud, need aga, keda ma
siia toon, ei hooli koristamisest,» irvitas Lamont ja
saatis külitsi ees vedeleva järi jalahoobiga toanurka.
Nad prantsatasid kõrge tagusega tugitoolidesse ja
pajatasid tuba siuglevasse vikerkaarde mähkiva kolormuusika
saatel oma tähtsamaid uudiseid. Baarikapp ei tundnud end
päris kindlasti orvuna, kuna ta sisu kuivas nagu allikas
kõrbelõõsas, ent Villardi ihulikku ega
vaimset stabiilsust ei paistnud see eriliselt
kõigutavat.
Üht pani Lamont lõpuks tähele: sõbra
kunagine ülekobrutav jutusoon oli muutunud palju
vaoshoitumaks, tema poolt räägitu näis aga
jätvat ta viimastesse aastatesse
märkimisväärseid lünki. Gladiaator ei
rutanud nende kohta küsimusi esitama, vaid ootas. Seda ei
tulnud tal kaua teha.
«Tegelikult ei kohanud ma sind täna sugugi
juhuslikult,» ütles Villard pärast
järjekordset napsi muutunud tooniga. «Jõudsin
baari just enne sind, kuna teadsin, et tuled sinna
sööma, kui oled linnas.»
«Imelik, kuidas sa sellest teada said, kui ma alles pool
tundi enne ärasõitu isegi ei teadnud, kas ma mitte
baasi ei jää.»
«Mulle teatati, kui sa lahkusid,» ütles
Villard lihtsalt. «Ootasin seda mitu päeva.»
«Mida sa sellega öelda tahad?» muutus Lamont
äkki umbusklikuks.
«Vaid niipalju, et huvi sinu vastu on tõepoolest
väga suur,» sõnas Villard tasa.
«Ära ainult räägi, et kavatsed hakata
gladiaatorivõistluste kihlveokorraldajaks,» heitis
Lamont valvsust kaotamata nalja.
«Kuula mind nüüd kord ka
tõsiselt,» ütles Villard talle ainiti otsa
vaadates. Ka jutt tuleb tõsine. Ma räägin
sinuga praegu nagu vana Soohunt Lennoxiga.»
«Kust pagan tead sina Soohundist?!» jahmus
Lamont .
«Igatahes teadsin ma temast juba ammu enne
sind.»
«Kuid ta on juba veerandsada aastat gladiaator,
seejuures orisulane, mitte mõni areenitäht. Meie
sinuga õppisime siis alles käima, kui ta sinna
topiti.»
«Sa ei taha ometi öelda, et sa ei tea, kes
oli Lennox enne seda» venitas Villard
irooniliselt.
«Mis põrgut see minu asi peaks olema?»
imestas Lamont kahtlustavalt.
«Ja nii ütleb mulle vana Soohunt Lennox?»
küsis Villard muigega. «Bravo!»
Lamonti ilme oli karm ja ähvardav nagu enne
areeniheitlust, kuid ta ise selle taga täielikus segaduses.
Polnud raske arvata, mida võidi tahta igalt vähegi
edukalt tegutsejalt atraktiivalal, mille ümber keerlesid
kihlvedude hiigelrahad, ja mida neile tasuks pakuti.
Kokkuleppevõistlused olid niisama vanad kui need aladki.
Tal tuli vaid kedagi võita mitte nii veenvalt, teha
mõni ootamatu viik...
Tõsi, Don oli sõber. Aga teisalt -- seda
lihtsamalt ta ligi pääses. Mida muud võis
taoline jutt siis tähendada? Aga kuidas võis ta
teada Radelli, Leuneri ja tema saladust? Teadis Soohunt siiski,
mida temaga tehti? Ja oli see siis praegu
šantaaž?»
«Mida sa mõtled, nimetades mind
Lennoxiks?»
«Seda, et sa ju oled Lennox, Eric,»
ütles Villard. «Oled küll Lamont, aga Lennox ka.
Sul on tema mälu. Kui kaua sa mõtled mind veel
eksamineerida? Näed ju isegi, et ma tean.»
«Kuidas?» kõlas Lamonti küsimus
vaikselt nagu mahakukkunud herne kõpsatus.
«Juhus, raha ja kellegi soov seda saada,» kehitas
teine õlgu. «Esmalt muidugi juhus nagu alati. Aga mu
ammune huvi Soohundi vastu aitas juhusel tulla just minu
juurde.»
«Ja nüüd sa leiad, et šantaaž on
parim vahend vana sõprust soojendama,» ütles
Lamont kibedalt.
«Šantaaž?» jahmus Villard.
«Nüüd jälle ei taipa mina midagi. Kas see,
et ma tulen kosmosest ja otsin spetsiaalselt sind, ei ütle
sulle veel küllalt?»
Nad mõlemad põrnitsesid teineteist
täielikus arusaamatuses.
Villard kogus end kiiremini.
«Hüva,» ütles ta aeglaselt.
«Kontrolli siis edasi. Räägin nii, nagu poleks
sul millestki aimu, ehkki sa, taeva päralt, peaksid olema
ammu aru saanud. Lennox oli oma aegade andekaim piraat. Mina
ajan sedasama äri. Mida põrgut sa arvad mind siis
seal üleval tegevat, kindlustuspoliise tembeldavat
või? Aga ma pole veel pooltki nii hea kui Lennox.
Nüüd oled sina Lennox. Sinul on võimed, minul
jälle vahendid nende rakendamiseks. Me vajame teineteist
nagu öö ja päev. llma teiseta pole kumbagi
olemaski.»
Lamont silmitses sõpra kaua ja uskumatult.
«Sa oled siis piraat,» sõnas ta
lõpuks. «Ja tahad, et ka minust saaks piraat? Et ma
jätaksin siin kõik oma väljavaated ja tuleksin
sinuga taevas teab kuhu, kurat teab mis tuuli tallama?
Mõtle peaga, Don!»
«Ma ei taha, et sa saaksid. Sa juba oled.
Mõtle sina oma Lennoxi mäluga!»
«Aga mul pole seda, «ütles Lamont.
Nüüd oli Villardi kord uskumatult vahtida.
«Mis sul siis on?»
Lamont rääkis talle. Ta ei varjanud vana kaaslase
ees midagi, mitte vähimatki üksikasja.
«Näed nüüd, mis mul on,»
lõpetas ta. «Ja seda kavatsen ma kasutada. Sind ma
aidata ei saa.»
«See tuleb siis märksa aeglasemalt,» pomises
Villard pettunult« «Aga ta ärkab sinus,»
lisas ta palju lootusrikkamalt. «Kõik märgid ju
näitavad, et ta ärkab üha rohkem ja rohkem.
Küllap ta peab üleminekušokist jagu saama
või midagi muud sihukest, aga see on ainult aja
küsimus.»
Lamont raputas pead. «Ma ei usu. Aga kui see ka
tõsi peaks olema, vabanda, vennas, minul on teine tee. Ja
vähemalt mulle parem kui see, mida sina pakud.»
«Seal jääd sa alati teiste ripatsiks,»
nentis Villard põlglikult. «Nad on su teinud ja nad
muudavad su ka olematuks, kui tahavad. Kas sa üldse tead,
milliseid varandusi Radell sinu pealt kokku kraabib? Sa oled
ainult tema võidusõiduhobune, traavel, kelle peale
saab teha kõrgeid panuseid -- eriti seni, kui oled veel
üllataja. Oled suurepärane hobune, ma ei vaidle, aga
ikkagi ainult hobune. Head tõelist traavlit hellitatakse.
Tema eest kantakse hoolt ja talle antakse suhkrut. Patsutatakse.
Kui ta kapjadega nuga ja kahvlit hoida oskaks, kutsutaks teda
peremehe lauda söömagi -- igatahes kindlamalt kui
džokit. Aga kui hobune on oma töö teinud, kui ta
on ära aetud, siis lastakse ta maha. Saa aru, vanapoiss,
Radelli juures oled sa vaid hästimakstud tapaloom. Mina
pakun sulle võimalust olla ise oma peremees.»
«Et lõpetada nagu Lennox,» pilkas
Lamont.
«Lennox reedeti,» urises Villard süngelt.
«Meie sinuga teineteisele seda ei teeks. Ma võiksin
võtta ju vana Lennoxi enda, kasvõi ta Radelli
juurest ära röövida, kuigi ta on vana,
tüütu ja riukalik, Aga ma ei saaks teda iial usaldada.
Sind saaksin. Sellepärast vajangi vaid niisugust Lennoxit,
kes oleks ühtaegu ka minu sõber Eric. Sind
võtaksin ka vaid su enda pärast. Ära arva, ma
kontrollisin sind kogu tänase õhtu. Sa oled
sa ise. Ka sa ise.»
«Loodan, et sul on õigus vaid esimeses,»
märkis Lamont. «Ei, Don, kuidas see ka ei
pööraks, piraadi staatus lihtsalt ei sobi
mulle.»
«Nojah,» irvitas Villard. «On ju veel too
hallisilme lollipüünis -- Rona Radell. Sa usud, et
kõlbad ta papa hobusena tema kõrvale
paremini.»
Lamonti ainus käeliigutus pühkis nende vahel seisva
laua nõudest puhtaks.
«Temast me ei räägi.»
Kuid Villard oli samast puust ja kannatas ähvardava
pilgu kulmugi liigutamata välja.
«Ma ei tahagi rääkida temast,» heitis ta
külma rahuga. «Ainult tsipakese ajaloost. Tuhat aastat
tagasi vallutasid ristisõdijad Konstantinoopoli ja tegid
seal tõeliselt puhta töö. Hullemat
röövlibandet polnud vist vanadest roomlastest peale
kokku saadud. Olen kuidagi kuulnud, et Caesar Radell
põlvneb samuti kellestki sealolnust ja koguni uhkeldab
sellega. Neist põlvneb kogu nimekam aristokraatia.
Pärastpoole on nad tegutsenud enam-vähem samal viisil,
ainult meetodid on aja jooksul pisut muutunud.»
«Mis see kõik minusse puutub?» urises
Lamont.
«Mõtle, Eric-poisu,» soovitas Villard
südamlikult.
Lamont pahvatas äkki naerma ja tõi uued
joogid.
«Aitäh, et kutsusid, Don. Aga mul ei ole tuhandet
aastat aega.»
«Sa võid alati ümber mõelda,»
arvas Villard joviaalselt.
Klaas mahla ja klaas viskit kõlksatasid laua kohal
kokku.
3. Tiitel
LÕPUKS oli see käes. Nad kumbki ei saanud
teineteisest enam mööda vaadata. Hooaja viimaseks
etapiks oli Lamonti ülekaal punktides juba sedavõrd
ahistav, et eelmise ja ka kolme varasema hooaja konkurentsitu
valitseja Lasse Hamrin, hüüdnimega Tyrannosaurus Rex
pidi auahne rivaaliga kas ise mõõga ristama
või end võitluseta lööduks tunnistama.
Teda ei aidanud isegi tavaline võit, ükskõik
kui ülekaalukas see ka polnuks. Lamonti võis
pjedestaalile tõusmast takistada vaid surm ja nii pidi
nende -- massimeedias juba ette kümnendi duelliks ristitud
-- kohtumine kujunema surmavõitluseks.
Kihlveod jagunesid nelikümmend kuuekümne vastu
Lamonti kahjuks, kuna lisaks areenide elava ajaloo staatusele
põhines Tyrannosaurus Rexi kuulsus veel ka sellel, et ta
oli punktisummaga eest läinud konkurenti tappes
jõudnud tiitlini juba kaks korda varemgi. Siiski leidus
teravpilkseid vaatlejaid, kes kinnitasid, et kui eelnenud
kordadel hoidusid Tyrannosauruse purustava käe eest viimase
võimaluseni kõrvale vastased, siis nüüd
oli ebaharilikku ettevaatust üles näidanud
maailmameister ise. Päevaks aga, mil kauaoodatud kohtumine
kätte jõudis ja kogu elanikkonna alates ontlikest
koduperenaistest kuni lühipuhkuse võtnud
taskuvarasteni stereoekraanide ette aheldas --
rääkimata juba otse areeniloožides istuvatest
VIP-idest --, selleks päevaks oli ažiotaaž
tõusnud astmeni, kus enam keegi millelegi päris
kindel olla ei võinud.
Vastased seisid tribüünidest ümbritsetud
areenil kirka sügistaeva all, teraspantserid üll ja
kiivrivisiirid juba alla tõmmatud, oodates heeroldi
kolmandat pasunaheli. Hamrini kilpi ehtis valgele põhjale
maalitud must ründav tyrannosaurus, Lamonti
võitlusvapp kujutas mõõgast
lõhestatud südamega lõvi. Mõlemad olid
mõeldud vastast hirmutama, kuid veel enam tegelesid
sellega visiiripilude vahelt sähvivad metsikud pilgud, mis
näisid ristudes sädemeid löövat juba enne,
kui tapritele selleks voli anti.
Lamont sundis end hingama sügavalt ja rahulikult. Aeg
endast looma välja lasta polnud veel küps, see oleks
tähendanud vaid asjatut energiakulu. Tema teadvuses
mühises enneolematute tajude ning võõraste
piltide keeristorm. Teadmata kust kerkis vaimusilma ette
purustatud kosmoselaeva tontlik vrakk. Kohe asendus see
blasterilaskudes murduva terasuksega, mille kõrval
väändus kuulmatuks karjeks avatud suuga pardaohvitser.
Lamonti sõõrmed haistsid võõra,
olematu vere lõhna ja sel hetkel ei teadnud ta enam
täpselt isegi, kes ta oli. Heeroldi märguanne
jõudis temani otsekui läbi summutava kile; siis
mõistis ta, et aeg on käes ja lasi keeristormil end
kaasa viia.
Vaid mõne sammuga üle tandri jõudsid nad
selle keskel vastamisi ning põrkusid kokku nagu kaks
rammipalki, tribüünide kisa pea kohal laineina kokku
löömas. «Kompimiseks» polnud aega.
Tyrannosaurus katsus murda noort Lamontit marulise
rünnakuga, viimane oma kümme aastat vanemat vastast
nooruse sitkusega. Siiski oli kumbki teist areenil piisavalt
näinud, et mitte loota võitu juba esimestel
minutitel. Seda võinuks tuua vaid juhus.
Aga juhus tuli. Lamont tõrjus kilbiga Hamrini
taprihoobi ja virutas erakordse jõupingutusega vastu,
lootes purustada vastase kilpi või põrutada
vähemalt tuimaks seda hoidvat kätt. Ent kaval
Tyrannosaurus põikles kilpi üldse tarvitamata
poolpöördega kõrvale ja Lamonti enese
üksnes õhku tabanud löök viis
lööja tasakaalust välja. Hamrini tapper polnud
uueks löögiks veel tõusnud, aga ta
tõukas Lamontit kogu oma raskust appi võttes
kilbiga, nii et noormees kukkus ja tribüüne läbis
vapustatud ahhetus.
Vajanuks Hamrin vaid võitu, oleks ta selle praegu
tõenäoliselt saanud. Kuid ta vajas enamat.
Punktivahe oli liiga suur ja elusana oleks Lamont tiitli
võitnud isegi täna kaotades. Kartes vastast
üksnes võitlusvõimetuks muuta, raiskas
Tyrannosaurus esimese löögi kilbile, et muuta Lamonti
kaitse enne otsustavat hoopi olematuks. Viimast anda ta aga enam
ei jõudnudki. Raudrüüs otse võimatu
havihüppega viskus Lamont talle jalgadesse ning rebis
Tyrannosauruse pikali. Mõne viivu vältel veerlesid
nad raskelt hingeldades üle teineteise, siis viskusid
üheaegselt eemale, et haarata oma sõjariistad, ja
kõik algas uuesti.
Taas järgnes hoop hoobile. Tribüünid ulusid
metsikult nagu verd haistev hundikari. See oli levinud juba ka
muidu nii väljapeetud VIP-ide loožidesse. Mängu
olid pandud hiigelsummad. Kestva kisaorkaani varjus jäi
Lamont ainsaks, kes kuulis Tyrannosauruse täiest
kõrist karjutud ähvardust: «Ma sain su
kätte, jõnglane, ja nüüd saan
lõplikult!»
Lamont vastas taprihoobiga, mis kiskus vastase kilbist killu
ning tekitas isegi suurema jõu kaotanult
õlakaitsele mõlgi. See oli Tyrannosauruse
saatuslik eksitus, et ta pidas oma vastast alles andekaks
algajaks. Kui ta sellest aru saama hakkas, oli juba liiga hilja.
Veel kunagi polnud vana Soohundi külm, kaalutlev raev
Lamonti kehas selliselt võidutsenud. Ta ei sattunud enam
ühessegi püünisesse, vaid kavaldas ise veel
edukamalt. Ükski ta löökidest polnud antud huupi,
nad kõik teenisid läbimõeldult ja
sihikindlalt ainsat eesmärki -- rammida Hamrini kaitse
pilbasteks. Ning vanem mees hakkas väsima. Tema kilp
tõusis järjest töntsimalt, jõudes vaevu
vastu selle pihta langevale löögisajule. Kümme
minutit hiljem polnud tribüünidel võitjas enam
kahtlust. Nüüd avas Soohunt-Lamont kogu
võitluse jooksul esmakordselt suu ja paiskas
kõigile Hamrini öeldud pilgetele vastuseks
üheainsa sõna: «Loobu!»
Kuid Tyrannosaurus Rex ei olnud loobuja. Nähes oma
olukorda iga minutiga üha halvenevat, võttis ta ette
meeleheitliku avantüüri. Ta viskas kilbi
kõrvale ja haaras taprivarrest ka teise käega.
Hoopide võimsus kasvas nüüd kohutavaks, kuid ta
ise võis end Lamonti omade eest päästa vaid
põigeldes. Tõsi, esimese sööstu ajal
polnud Lamontil nende andmiseks mahti. Ta üksnes taganes,
püüdes Hamrini kirve igal langemisel kilpi pisut
tagasi anda, et löögijõudu vähendades
säästa nii kilpi kui käsivart. Tyrannosaurus
tiirles nagu hullumeelne derviš. Pööreldes sai
iga hoobi langemine uue alguseks, nii et Lamontile näis,
nagu püüaks teda põrmu taguda terve taprite
tuulispask. Ent ta ei kaotanud hetkekski külma verd.
Soohundi vähemalt nelikümmend välilahingut
kahekümne aasta jooksul seisid siin koos temaga ega lasknud
tal pead kaotada. Kui vaid kilp vastu peaks! Soodne juhus ei
saanud jääda tulemata.
See ei jäänudki tulemata. Tõrjunud tagasi
terve raevunud röögatustest saadetud
löögiseeria, viskus Lamont äkki kõrvale.
Juba rutiinselt tema kilpi purustavale Tyrannosaurusele oli see
täielikuks ootamatuseks ja ta kaotas tasakaalu just samal
viisil nagu Lamont võitluse algul. Lamonti tapper raksas
vaid üheainsa korra, aga see oli võimas ja
halastamatu löök. Turvisest oli vaid niipalju abi, et
küljest raiutud käsi omateed ei lennanud.
Kõigepealt kukkus tandriliivale sõjakirves, siis
prantsatas sinnasamasse Tyrannosaurus Rex, kunagine
võitja, viies Lamonti kinnikiilunud tapri endaga
kaasa.
Kõrvulukustav kisa muutis õhu peaaegu tahkeks.
Näis, et seda mööda on võimalik taevani
ronida nagu mööda redelit. Heitnud langenule uuriva
pilgu nägi Lamont-Soohunt, et too oli veel teadvusel.
Visiiripilude tagant vaatasid talle vastu pärani silmad,
katte alt välja ulatuv suu aga vormis järjekindlalt
ühtesid ja samu sõnu, mida Lamont mõistis
üksnes huulte liikumise järgi: «Tapa! Tapa
mind!»
Uhke Tyrannosaurus ei tahtnud lahkuda oma elu viimaselt
areenilt kaotajana. Surm olnuks talle praegu tõeliseks
halastuseks. Lamont-Soohunt vaatas ekstšempionile kalgilt
silma ning raputas sõnatult pead. Astunud pika sammuga
üle võidetu keha, tõstis ta publikut
tervitades võidu märgiks mõlemad
käed.
*
RIIETUSRUUMIS valitses joovastus. Langeti üksteisele
kaela. Caesar Radell, juuksed sarvis ja lips viltu ees, surus
higist nõretava Lamonti oma rinnale ja ulatas talle siis
hiiglasliku, šampanjaga täidetud võidukarika,
«Joo, Eric! Sa oled selle ära teeninud!»
Lamont neelas suurte sõõmudega kihisevat veini,
kuni see ähvardas ta sõõrmeist välja
pursata, ja surus siis karika Radelli kätte tagasi:
«Joo, Caesar! See on nüüd tehtud!»
Kõik jõid. Karikas käis ringi ja seda
täideti üha uuesti. Vahepeal asetas lanista Gregorius
selle kummuli oma päratu kolba otsa ja tantsis
lühikesi jämedaid jalgu pildudes kankaani.
«Pese end kähku puhtaks ja pane riidesse!»
karjus Radell Lamontile otse kõrva, et end vähegi
kuuldavaks teha. «Lennuk ootab. Kohe pärast
pressikonverentsi kihutame minema. Gregorius saab siin ka
üksi väed juhitud. Tunni aja pärast oleme minu
villas. Seal pühitseme.»
*
RADELLIDE villas pühitseti võitu
tõepoolest väärikalt. Kui eralennuk
majatagusele maandumisrajale laskus, ootas seal juba hulgaliselt
klubi funktsionääre ja prominentsemaid aktsionäre
abikaasadega. Radell ning Lamont ehiti tammelehtedest
võidupärgadega ning käesurumised ja
õlalepatsutused ei tahtnud lõppeda.
Laud oli kaetud terrassile, mis jahedat sügisilma
arvestades oli välisõhust sedapuhku läbipaistva
seinaga eraldatud. Üks toost järgnes teisele ning
joodav voolas ojadena. Pärast pidulikku einet muutus terve
maja peoareeniks.
Ning siis, oma suurima triumfi päeval avastas Lamont
ootamatult, et tunneb end äkki võõra ja
ülearusena. Ja tühjana. Algul püüdis ta end
veenda, et see pole muud kui normaalne tagasilöök
pärast jõudmist ihaldatud sihile. Ja vein. Alkohol
ei olnud talle kunagi soodsalt mõjunud. Aga ta teadis, et
ajab endale puru silma.
Joogiklaas sõrmede vahel, lonkis Lamont
mööda maja, viisakas naeratus näol nagu mask.
Ühe oma tõotuse oli ta täitnud. Ta oli
selles majas nüüd igapäevane külaline. Veel
kahe aasta eest poleks keegi neist mukitud daamidest ja
elegantsetest härradest talle pilkugi heitnud.
Nüüd teda kõnetati, joodi tema terviseks ning
patsutati õlale. Ikka ja jälle patsutati talle
õlale ning kusagilt teadvuse umbsopist kuulis ta Don
Villardi häält vaikselt irvitamas: «Head hobust
hellitatakse. Tema eest kantakse hoolt ja talle antakse suhkrut.
Patsutatakse.»
Lamonti keel ei osanud kuuldavale tuua seltskondlikku
vadinat. See oli loodud vormima tarvilikke sõnu. Vastates
ta takerdus, ütles ülipüüdlikusest mitmeid
kohatusi ja tundis end viimaks julgena veel üksnes vaikides
nagu häbelik plika kloostrikoolist. Kuid talle naeratati.
Täna anti talle kõik andeks. Sest ta oli
tõepoolest suurepärane traavel.
Lamont tabas end võidujärgsesse riietusruumi
tagasi ihkamas. Vaid seal oli ta olnud rõõmu ehe
ja mööndusteta osaline. Ta tahtnuks sinna
jäädagi, kasvõi juua end koos
meeskonnakaaslastega hooaja lõpu ja võidu puhul
silmini täis. Siin ei tundnud ta end vabalt. Ainult miks
siis, pagana pihta? Viimastel kuudel oli tal tulnud piisavalt
seltskonnas viibida, et tunda end seal kindlalt. Mis temaga
äkki täna lahti oli?
Pingutusega hajevil mõtteid koondades püüdis
Lamont end analüüsida. Ja leidis selle, mida oli oma
sisimas niigi teadnud -- ning püüdnud kohkumusega
eitada. See ei olnud tema, kes tundis end kohmakalt. See
oli vana Soohunt Lennox. Nii nagu teda areenil olid juhtinud
Soohundi instinktid, külm raev ja maailmapõlgus, nii
talutas teda nüüd käe otsas vanamehe
kahekümne viie aastane orjapõlv. See tõrjus
kõrvale ta enese maailmataju, asus ise sellesse ja
moonutas seda. Ning kuidas ta ükskõik millist
kaasvestlejat ka ei tituleerinud, dikteeris alateadvus
tegelikult ikka ainult ühtainsat pöördumist:
kodanik ülemus.
Seda endale tunnistanud, kiskus Lamont end vabaks. Kuid see
nõudis jõudu, pidevat katkematut pingulolekut. Ta
ei olnud päriselt ta ise, ta pidi ennast
mängima. Ja see tegi kohmakaks.
Ta tahtis siit ära, üksindusse -- kuhugi, kus oleks
võimalik ennast jälle tükkhaaval kokku panna.
Aga ta ei saanud. Tal tuli olla siin, võtta vastu
õnnitlusi ja naeratada, naeratada... See üksi poleks
teda kinni hoidnud. Ta oli end täna piisavalt
eksponeerinud, küllap antaks andeks ka see tema viimane
kohatus -- varane lahkumine. Kui ta poleks vaid tahtnud ...
Rona Radell, kes esines kogu õhtu külalislahke
perenaise rollis, oleks nagu läbi paljundaja lastud. Tema
öömusti lokke ja halle silmi jätkus
kõikjale -- ning ühtlasi polnud teda kusagil.
Kordagi ei suutnud Lamont tabada neidu piisavalt intiimses
atmosfääris, et tõsisemalt rääkida.
Talle tundus koguni, et tüdruk teda väldib. Ometi oli
kõnelus hädavajalik.
Lamontil oli kõrini võltsromantikast,
määratlematusest ja ebakindlusest nende suhetes. Iga
kord, kui ta mõnes juhuslikus hotellis
hommikuhämaruses Rona juurest minema hiilis, tundis ta end
nagu suurilmadaamile «teenuse» osutanud toapoiss, keda
vahelejäämise korral ootab vallandamine. See pidi
lõppema! Paraku see peaaegu oligi lõppenud, ainult
mitte nii, nagu Lamont oli oodanud. Poolteise kuu eest
sõitis Rona ette hoiatamata Los Angelesse. Nüüd
oli ta küll tagasi, kuid valmis iga hetk sõitma
Pariisi. Ja see polnud mitte Rona, kellelt Lamont seda
kuulis.
«Mina pidasin monogaamseid taotlusi seni rohkem naiste
pärisosaks,» oli Rona naernud sel ainsal korral, mil
Lamontil õnnestus juhtida jutt nende tulevikule. Ja
midagi muud ta Ronalt täienduseks ei kuulnudki.
Omas ta siis lisaks Caesari võistlustraavli staatusele
ka Rona juures vaid mängukanni kohta? Ta oli tänu oma
võitudele lootnud seista Rona kõrval
võrdsena. Nüüd oli ta maailmameister, aga
kuristik, mille neiu nende vahele jättis, haigutas
sügavamalt kui kunagi varem. Äkki seepärast, et
ta ei mahtunud nüüd enam kuuleka toapoisi osasse ning
võis muutuda tülikaks? Ta varitses Ronat talveaias
ning tiris neiu peaaegu väevõimuga ühe palmi
varju, tundes end seejuures juba ette lööduna. Aga
mida kuradit oli talle muud teha jäänud?
«Ja mis see peaks tähendama?»
küsis Rona irooniline, täiesti rahulik hääl,
mis röövis viimase kübeme Lamonti niigi teeseldud
enesekindlusest. «Muide, sa teed mulle haiget.»
Lamont vabastas häbistatult tüdruku randme ning
unustas ainsa sekundiga kogu oma hoolikalt kavandatud
sõnavõtu. Lisaks oli ta kurk rääkides
abtult kähe: «Me pole enam ammu näinud. Sa olid
kogu aja lennus ... ja mina ka. Me peaksime kohtuma.
Üürisin meie vanas motellis numbri. Saad sa täna
tulla? Või homme...»
Rona hääl oli sarkastiline: «Sa oled vist
arust ära. Kuidas ma peaksin maailmameistri seltskonnas oma
inkognito säilitama?»
Ja miks peaksid sa seda üldse säilitama?»
küsis Lamont.
«Sest ma ei armasta komplikatsioone,» naeratas
tüdruk armsalt.
«Kui mu tiitel on ainult komplikatsioon,» vandus
Lamont,» siis võtku teda kurat!»
«Kuule, see on ju sinu leib,» ütles Rona
tõsiselt.
Tal oli õigus. See oli Lamonti leib. Ja mitte
tema, Rona Radelli oma. Lamont tundis end paikapanduna. Kuristik
nende vahel laienes ületamatuks.
«Pealegi sa ju tead, kuidas sinuga on,» lisas neiu.
«Ma mõtlen -- mis nad sinuga tegid.»
Nüüd oli see välja öeldud. Rona teadis!
Ja ei aktsepteerinud. Või kasutas seda üksnes
ettekäändeks, mis tegi sama välja.
Rona vaatas teda veidi aega, ei külmalt ega
halvakspanevalt, lihtsalt vaatas -- mitte kui inimest, meest,
vaid pigem nagu nähtust. Siis, nähes, et
jahmunud Lamont enam midagi ei ütle, pööras ta
selja ning läks kiirete kõpsuvate sammudega
minema.
Lamont vaatas talle järele ega teinud ainsatki
liigutust. Kes ta siis nüüd õigupoolest oli?
Või mis?
«Ah siin sa end peidadki,» äratas Caesar
Radelli hääl ta tardumusest. «Kogu see melu on
väsitav, eks? Pole parata, täna oled sa
ühisomand. Ega see hullem ikka ei ole kui areenil.
Lähme, nad tahavad sind kogu aeg silma all näha. Kohe
algavad stereos uudised ja meie oleme seal nagunii
sees.»
Radelli käsi laskus Lamonti õlale ja
patsutas teda. Noormees võpatas. Hetkeks näis
talle, et tema sisemusest vallandub vulkaan, siis lõtvus
ta uuesti ja lasi end, Radelli käsi endiselt õlal,
tagasi külaliste juurde talutada.
4. Äriettevõte
VAIMULIK ei näidanud millegagi, et Lamonti vaenulik
hoiak teda häirinuks. Neis kitsastes kivikongides oli ta
ilmselt kohanud igasugust suhtumist ja tema silmavaade
väljendas vääramatult oma kohust täitva
inimese rahulikku kindlust.
«Variser,» mõtles Lamont vihaselt.
«Su koorem on ränk, mu poeg,» ütles
vaimulik tasa. «Aga Jumal ei unusta kunagi neid, kes Tema
omad on. Ma tulin, et tuua sulle kergendust.»
«Kas tõesti?» rõõmustas
Lamont. «Siis saad ehk organiseerida siia kasti õlut
ja ühe priske libu?»
«Sul on valus, mu poeg,» naeratas vaimulik visa
kaastundlikkusega, «ja sa tunned hirmu ja ebakindlust.
Sellepärast trotsidki. Aga see ei ole sina, see on vaid su
hinge hiilinud maailma kurjus, mis enda pärast
väriseb. Pööra talle selg, loobu trotsist ja juba
sellest üksi läheb kohe kergemaks.»
«Huvitav,» imestas Lamont. «Ei tea, mis mulle
pärast seda veel alles jääks?»
«Sina ise,» tuli vastuseks. «Sinu hing puhtana
ja vabana Issanda palge ees. Ristilöödu on meie
kõikide patud ammu lunastanud. Sa pead talle vaid hinge
avama ja enda omi siiralt kahetsema.»
«Kena,» arvas Lamont. «Aga sel juhul peaks see
olema minu ja Lunastaja vaheline eraäri. Mida veel sina
siit tahad?»
«Tahan sind selles aidata, mu poeg.»
«Sa ütled, et inimene on jumala looming,»
arutles Lamont pilklikult. «Oletame. Kirik seevastu on
igatahes inimese loodud. Ja nüüd tahad sa, et mina,
kes ma olen Jumala looming, painutaksin pea inimese loomingu,
kiriku ees?»
«Tõsi,» nõustus vaimulik leebelt.
«Kirik on inimlik institutsioon. Aga see vahendab sinu teed
Jumala juurde.»
«Kuradi mugav on olla selle asevalitseja, kes end iial
näolegi ei anna!» irvitas Lamont. «Tõmba
uttu, papi!»
Lamont raputas pead, et nägemusest vabaneda. See ei
olnud tema. See oli Lennox -- kunagi ammu, pärast
surmaotsust pihtimast keeldumas. Aga ta mäletas seda nii
täpselt, kõigis üksikasjades, et
võõras mälestus mõjus märksa
selgemini paljudest ta enda omadest. Või mida
tähendas siin õieti sõna
«võõras»? Kõlbas seda enam
üldse tarvitada? Võõras oli ehk ainult
asjaolu, et Lennoxi mälestused allusid talle palju
halvemini kui ta isiklikud, olid sõnakuulmatumad. Alles
eile ütles ta oma sünniaasta asemel masinlikult
Lennoxi oma. Kui kaua võis aega võtta, et ta ka
nimetaks end Lennoxiks ega märkaks isegi parandada -- kuna
peakski end temaks?
Nägemused, nägemused, nägemused -- tontlikud
ja painavad nagu unenäod ilmsi. Nad tulid luba
küsimata millal aga tahtsid ja ähvardasid reaalsuse
enda alla matta. Eriti unetutel öödel. Aga ka
päeval. Ja kusagil nende nägemuste taga näis
olevat veel miski, mida Lamont ei näinud või ei
julgenud näha, aga tajus -- miski, mis ainult ootas, et
kord tulla ja uputada nagu tammi tagant valla pääsenud
vesi.
Ning mida arvata mõtteaukudest, täieliku pimeduse
momentidest teadvuses, mil ta nagu kahe tooli vahele istunu
kummalegi pihta saamata tühjusesse prantsatas? Kes juhtis
teda siis? Või raevuhoogudest --
lõksupüütud kiskja meeleheitepursetest, mis
võisid vallanduda tühisemalgi põhjusel?
Täna oleks ta ühe ori-gladiaatorist sparringupartneri
äärepealt tapnud. Lennox ei võinud oma
orjaseisuses endale eales midagi säärast lubada. Kuid
tema, Lamont oli vaba. Ja maailmameister. Tundus peaaegu, et
alles tema kaudu avanes vanale piraadile õige
väljund.
See kõik tähendas pinget, pinget, pinget. Ning
Lamont ei teadnud, kui kaua suudab ta sellega veel toime tulla.
Dr. Leunerist polnud abi, vaevalt et ka kellestki teisest. Ta ei
saanudki ilma end reetmata kellegi teise poole
pöörduda. Nad võisid ta ebanormaalseks
tunnistada ja tee areenile oleks suletud. Samal põhjusel
ei usaldanud Lamont ka Leunerit -- Radell võis hakata
muretsema oma renomee pärast. Lamont oli üksi.
Õigemini -- kahekesi.
Ta rüüpas džinnipurgi tilgatumaks ja lennutas
täpse viskega prügikasti. Tühi kest kolksatas
vastu oma eelkäijaid. Õieti oli niisugune asi baasis
lubamatu, aga ta vajas seda. Tegelikult seisis tal riidekapi
nurgas ka pudel «Jim Beami» -- mitte enam päris
terve. Kes julgeks tema järel nuuskida? Ta oli
maailmameister. Ja hooaja alguseni jäi veel küllalt
aega. Ta oleks meelsasti rüübanud veel ühe
džinni, aga tal polnud siin rohkem. Võib-olla
sõita täna linna ja lubada endale pisut pidu?
Kiire koputus vastu privaatgarderoobi ust ajas Lamonti
plaanitsemised sassi.
«Kes kurat seal on?» urises ta tujutult, ehkki
teadis isegi, et peale Gregoriuse poleks keegi teda
tülitada söandanud.
«Vabanda, Eric, aga boss tahab sind näha,»
ütles lanista ukse vahelt.
«Radell,» imestas Lamont. «Ma alles
päeval nägin teda.»
«No ma ei tea,» kehitas Gregorius õlgu.
«Ju siis on midagi uut. Ta olevat sulle helistanud, aga sa
ei võtnud vastu.»
«Mul jäi mobiil liikurisse,» nentis Lamont end
püsti vinnates ja leidis, et telefonidest kaugemal on elu
märksa rahulikum. Seekord siis mitte. Huvitav mida
vanamehel õhtusel ajal veel asja peaks olema? Lamont
kaalus, kas juttu ei annaks telefonitsi maha pidada. Tal polnud
mingit lusti eksponeerida Radellile oma džinniaure. Aga ei,
nii ülbeks ei saanud ka minna. Kui klubi president ta juba
enda juurele kutsus, polnud see ilmselt telefonijutt. Olgu --
nagunii oli vana selle aja peale ka ise midagi
rüübanud.
Kui nad õue astusid, kuuldus kõrvalt, ori-
gladiaatorite paviljonist kumedat lärmi ja mürtsatusi.
Lamonti küsiva pilgu peale Gregorius muigas: «Paistab,
et nad ristivad seal uustulnukat. Kui ta selle peale ainult
hinge ei heidaks. Iga jumala kord klobivad nad uue
tereütlemise käigus laatsaretti ja kakluses
jääb too süüdi veel pealegi.»
Sel momendil prahvatas üks aken kildudeks ja mees, kes
koos raamidega välja lendas, ilmutas väga vähe
soovi veel üles tõusta. Näis sedamoodi, et ta
käsi oli murtud.
«Nad ei oska üldse kukkuda,» vangutas Lamont
pead, «ja see on seda halvem, et too pole mingi
uustulnuk.»
«Sinine sarvik!» sajatas lanista ebameeldivalt
üllatatuna ja tormas kõigest väest ukse poole.
«See on nüüd küll juba kurat teab
mis.»
Lamont irvitas ja kiirustas talle järele. Nagu
röövlooma tõmbas teda sinnapoole, kus
võideldi.
Paviljoni avaras koridoris veerles inimkehade segadik,
millest välkus ainult rusikaid ja saapataldu. Kui
Gregoriuse valjud röögatused mehed laiali ajasid,
tundis Lamont löömingu epitsentrist kerkiva kuju
ära. Samal ajal kui vanad olijad lanista viha eest laiali
jooksid, jäi uustulnuk pisut vankudes paigale. Ta huuled
olid katki, vasak silm paistetas kiiresti üles ning juuste
alt nirises verd üle laupa ehtiva kõrvaldamatu
orjamärgi.
«Kahju, et katkestasid,» irvitas ta hingeldades
Lamonti suunas. «Me hakkasime just-just tuttavaks
saama.»
«Tõbras!» käratas Gregorius.
«Kaklus juba esimesel õhtul! Viis päeva ainult
vett ja leiba, et aru pähe tuleks.»
Lamonti sõrmed sulgusid ta õla ümber
tugevasse haardesse. «Pea veidi hoogu.»
Ning siis nägi aus lanista pärani silmadega, kuidas
gladiaatorite taeva säravaim täht ning kurjategijast
ori teineteist kaelustasid.
«Rõõm näha, Don, kuigi mitte
siin.»
«Saatus on riukalik,» muigas Villard mornilt.
«Aga ma proovisin ta vähemalt järele.»
«Lase jalga, Gregg» heitis Lamont üle
õla. «Süüdi võid kuulutada tolle
õhulenduri, keda sa kahe aastaga isegi kukkuma pole
õpetanud.»
Kui sõbrad kahekesi jäid, vaatasid nad pikalt
teineteisele otsa.
«Nii et ka sinul ei vedanud,» nentis Lamont
lõpuks.
«Mida sa mõtled selle «ka» all?»
küsis Villard.
«Pikk lugu,» ohkas Lamont. «Pärast
räägime. Praegu pean Radelli juurde minema. Hea, et sa
vähemalt siia sattusid. Homme vaatame, mis ma sinu heaks
teha saan.»
«Ära näe vaeva,» ühmas Villard.
«Mul on praegu üsna ükskõik, on mu
küljealune vatist või puust.»
«Uhke,» irvitas Lamont. «Ei taha võlgu
olla? Jäta. Me mõlemad oleme teineteisele juba
niipalju võlgu, et tegelikult ei võlgne me enam
ammu mitte midagi.»
*
LAMONTILE öeldi, et peremees on oma kabinetis ja kui
gladiaator sinna sisse astus, nägi ta klubi presidenti
paberitega ülekuhjatud laua taga. Radell noogutas
sõbralikult ja viipas Lamonti istuma. Sirgeldanud hoogsa
käega mõned resolutsioonid, tõstis ta pea ja
silmitses noormeest mõtlikult. Siis asetas ta käe
kõige paksemale paberikuhjale ja nentis nähtava
vastumeelsusega: «Klubi rahaline olukord valmistab mulle
tõsist muret.»
Lamont tegi kerge kahetsust väljendava žesti. Ei
olnud tõenäoline, et temalt neis asjus nõu
võidi küsida. Tal oli õigus.
«Me arutasime seda probleemi täna aktsionäride
nõukogus,» rääkis Radell väikese
ebamugavustundega hääles, «ja jõudsime
üksmeelsele järeldusele, et klubi aitab vee peal hoida
ainult kiire ja tõhus finantssüst. Et kohe asja
tuuma kallale asuda, siis tuleb klubil muuhulgas teha
mõningaid loobumisi võitlejate osas. Teiste
sõnadega: nõukogu otsustas loovutada sind
«Neoonvälgule».»
Lamont silmitses teda jahmunud pilgul. «Sa teed nalja,
Caesar!»
«Paraku mitte,» raputas Radell pead. «Sa tead,
et mul on sellest kuradima kahju, aga siin pole midagi parata.
Klubi on äriline ettevõte, omavahelised suhted ei
loe siin midagi. Isegi kui ma riskiksin arutult ja
investeeriksin klubisse oma isiklikud vabad summad, ei oleks
sellest ikka veel küllalt. Aga sa tead, kui kõrge on
sinu hind Liigaturul pärast viimast hooaega.»
«Nii et vana traavel läheb siis
müüki,» nentis Lamont hapult, «Nojah, ega
minul siin ju midagi kaasa rääkida ei olegi.»
«Ära võta seda nii traagiliselt,»
soovitas Radell osavõtlikult. «Sa ei kaota midagi.
Su viieaastane leping kehtib «Neoonvälgus» edasi.
Enamgi veel, sulle makstakse üleminekutasu. Alles aasta
eest oleksid vaid seda üksi terveks varanduseks pidanud. Ja
oma suhteid reklaamikompaniidega tead ise minust
paremini.»
Lamont oleks meelsasti teada tahtnud, kuidas klubi nii
üleöö äkki kitsikusse sattus, aga ta
mõistis küllalt hästi, et teda neisse
probleemidesse ei pühendata -- eriti nüüd,
minejana. Ja mis see muutnud oleks? Tema arvamusel polnud
tõepoolest mingisugust tähtsust. Arutanud
mõnda aega klubivahetuse jooksvaid üksikasju, surus
Lamont üle laua Radelli pehmet, aga raudse haardega
kätt ja soovis head õhtut.
Mis siis ikka, arvas ta süngelt. Küllap oli isegi
parem, kui ta sellest majast kaugemale saab.
Vaevalt minut hiljem sai ta aru, et lahkumine võis
olla küll parem, aga ikkagi neetult piinarikas. See juhtus
siis, kui ta nägi Ronat välistrepil vestlemas Carl
Aroni, hiljaaegu klubile muretsetud perspektiivika noore
gladiaatoriga, ja mõistis, et oli kõigele
vaatamata ikka veel lootnud.
Ta lähenes paarile ükskõikset ilmet
näole manades, tervitas vaoshoitult ja surus alla valusa
tukse, kui ta pilk neiu omaga kohtus. Hetkeks valdas teda
kummaline tunne, et ka Rona vaade väljendas sedasama valu.
Kuid see pidi olema eksitus. Või teadis Rona juba ta
lahkumisest? Aga mis siis sellest?
Aronile, oma potentsiaalsele järeltulijale klubi
esinumbrina ei pööranud Lamont peaaegu üldse
tähelepanu, tajus vaid uduse kõrvalnähuna
aukartuse ja kahjurõõmu segu teise hoiakus.
Võib-olla teadsid nad juba tõesti. Ta ise kippus
ikka viimane olema, kes endasse puutuvat kuulda sai.
Tegelikult pidanuks ta enne lõplikku lahkumist Aronit
hoiatama, seda enam, et dr. Leunerit nähti ringi liikumas
jälle tavalisest sagedamini. Kuid ta teadis liiga
hästi, mida ta ise niisugusest hoiatusest veel aasta tagasi
oleks arvanud. See oleks paistnud ainult vaenuliku maailma
järjekordse salanõuna tema tippupürgimise
vastu. Nüüd läks ajalugu lihtsalt uuele
ringile.
Lamont viskus terramobiili juhiistmele otsekui
merehädaline päästepaati ja võttis paigalt
seesuguse kiirendusega, nagu kavatseks kihutada otse
pilvedesse.
5. Märgusõna
TA tuli teadvusele püstijalu ning tajus
ähmaselt, et uni see küll ei olnud, millest ta
ärkas. Lihased krampusid pingest ja kopsud ahmisid
õhku nagu pärast rasket võitlust. Jahmunult
silmitses ta segipööratud tuba ja selle kaugeimas
nurgas kössitavat võhivõõrast
tüdrukut. Tüdruku riietus oli enam kui napp ja tema
pärani silmadest vaatas vastu õudus. Lamont avastas,
et ta ise polnud samuti riides, hotellituba tuli aga tuttav ette
-- see kuulus talle. Sõrmenukid olid marraskil ja
veritsesid.
«Mis lahti on?» küsis ta, tajudes oma
häält mureliku ja hädisena. Tüdruk ei
vastanud, kuid aegamööda hakkas ta vaade elustuma.
«Kes sa oled?» usutles Lamont ebakindlalt. «On
sinuga kõik korras?»
«Jah.» Tüdruku hääl oli veel
möödumata hirmust kähe. «Ma...ma ei saanud
üldse aru, et sa purjus oled, kui me tulime...Kuule, ma
lähen nüüd.»
«Jajah,» pomises Lamont ja istus voodile. Pea
lõhkus julmalt valutada. Tüdruk hakkas kiiresti oma
riideid kokku korjama.
«Mis ma tegin?» küsis Lamont kumedalt.
«Ma ei mäleta midagi.»
Tüdruk heitis talle kiire närvilise pilgu, nagu
tahaks veenduda, kumb on ohutum, kas rääkida
või vait olla. Lamonti raske vaate all püüdis
ta valida neutraalsemat väljapääsu.
«Ei midagi erilist -- algul. Aga siis sa justkui
arvasid, et siin on veel keegi. Sa käsutasid kedagi ja
peksid seina ja karjusid midagi abordaažist.»
Öölind oli nüüd riides. Lamont leidis oma
rahakoti ja surus talle pihku mõned pangatähed.
«See on takso jaoks. Vabanda, ma poleks pidanud nii palju
jooma.»
Tüdruk libises uksest välja nagu vari. Ilmselt
suure kergendusega.
Lamont neelas paar tabletti peavalu vastu, varises tugitooli
ja kõigutas end rütmiliselt edasi-tagasi. Kell
näitas alles hilist õhtutundi. Tähendab, nad ei
saanud tulla siia kuigi ammu.
See oli jälle üks neist tühikutest, mil ta
käitumist juhtis otsekui keegi teine. Viimasest kahest
tunnist ei mäletanud ta vähimatki, otsekui oleks
tõepoolest rängalt joonud. Hea et tüdruk nii
arvaski. Kui ikka arvas, sest voodisse olid nad kõigi
näitajate järgi ilmselt jõudnud, temal aga ei
tohtinuks olla lõhnagi. Küllap mängis
öölind hirmust komöödiat, et teda kuni oma
pagemiseni rahulikuna hoida. Teda -- ohtlikku
märatsejat.
Kuulujuttudest polnud ilmselt pääsu, Aga olgu --
küllap need levisid juba niigi. Ei saanud jääda
ju lõpmatuseni märkamatuks, et temaga pole
kõik korras, ükskõik kui ekstsentriliseks
maailmameistriks teda ka ei peetud.
Ta oli kadunud mees, mõtles Lamont endamisi,
absoluutselt kadunud. Nii kadunud, et ei leidnud ennast enam
isegi. Ja homme seisis ees võitlus. Minna
maastikulahingusse niisuguse enesetundega...
Peavalu andis tablettide mõjul järele. Ta kaalus
pisut ja neelas ka ühe uinuti. Oli alles lugu! Solkida oma
reaktsioone võitluse eelõhtul! Aga see oli
kõige vähem halb, mis ta teha sai. Voodisse pugedes
murdis Lamont pead, kas Radell oli ta müünud
sellepärast, et ta teadis...
Uni ei tulnud. Ta ainult lõtvus pisut ja leidis, et on
nagu põgenik, kes pärast tahtmatut pimedust
püüab pääseda tahtlikkusse. Teadvuseloleku
valgus kõrvetas talumatult.
Kui telefon helises, ei maganud ta ikka veel. Neetud! Et ta
ei olnud ka taibanud seda välja lülitada! Lamont
tahtis helistajat ignoreerida, aga kutsung tirises
järeljätmatult nagu unevastane vandenõu. Et
seda välja lülitada, kergitas ta end uimasena vankudes
asemelt, aga leidis siis, et võib nüüd
kõne niisama hästi juba ka vastu võtta ja
tõstis toru hargilt.
«Ma kuulen.»
Väike ekraan aparaadil, millele oleks pidanud ilmuma
kõneleja nägu, jäi muutumatuks. Nähtavasti
ei tahtnud helistaja, et tema kujutist oleks võimalik
keskjaamas identifitseerida. See muutis Lamonti
tähelepanelikumaks. Tasane, aga selge hääl
kuularist virgutas teda veel enam. Hääl kuulus
Ronale.
«Eric? Kuula. Sa ei tohi homme võidelda, sind
tapetakse. Jää haigeks, korralda autoavarii või
tee mida tahad, aga ära võitle.»
«Selleks me ju areenil käimegi või
kuidas?» küsis Lamont. Ta ei olnud Rona
häält enam mitu kuud kuulnud ja muutus saadud
vapustusest ülesaamiseks instinktiivselt irooniliseks.
«Ma ei tee nalja,» ütles naine, toonis mure ja
ärevus.
«Kust sa tead? Oled äkki
selgeltnägija?»
«Ma ... ma ei teagi. Aga ma tean, et isa ei eksi kunagi.
Kõik peavad sind endiselt favoriidiks, aga nüüd
tegi tema tohutud panused sinu vastu, Carl Aronile. Ja ta
mängib mitte ainult su kaotuse vaid ka surma peale. Ega sa
ei ole kuulnud midagi märgusõnadest?»
Lamont oleks peaaegu tigedalt naerma hakanud. Vaat milles asi
seisis! Preili muretses Carl Aroni, oma selle hooaja lelu
pärast. Ja jumala eest, selleks oli tal ka põhjust.
Võis tõesti tunduda ahvatlev teda, Lamontit
areenilt minema peletada. Ainult see oli ju totter. Kas homme
või mõni teine kord -- kunagi pidid nad Aroniga
nagunii kohtuma. Seda naiste loogikat küll! Muidugi, ta
võis loota, et punktisuhe muudab mingi aja jooksul
kohtumise mõttetuks...
«Mis on märgusõnad?» käis Rona
peale.
«Kust mina tean,» urises Lamont. «Ja ära
selle Aroni-poisi pärast niiväga pabista. Ma ei tapa
iial kedagi, kui just ei pea.»
«Loll!» särtsatas Rona hääl nagu
kõrvakiil. Toonist aga jäi mulje, justkui oleks ta
selle ise saanud ja ühendus katkes.
Lamont lülitas telefoni väija, võttis
kõike kuradile saates veel teisegi tableti ja heitis
uuesti pikali. Vähemasti üks oli talle nüüd
selge: Radell teadis täpselt, kuidas asjalood temaga on.
Lamont oli hästi teinud, kui ei usaldanud Leunerit. Paraku
tundis doktor teda vist paremini kui ta ise.
*
ÜKSHAAVAL kontrollis Lamont isiklikult oma meeste
varustust ja valmisolekut. Selleks ei olnud enam õiget
tarvidust, ta oli seda juba teinud, ent nii sai ta kõige
paremini turgutada ori-gladiaatorite vankuma kippuvat vaimu.
Neid oli kolmkümmend nahkvammustes ja pottkiivritega
jalameest. Enamus oli lahingus juba käinud, kuid leidus ka
rohelisi algajaid, kellelt eelseisev surmaoht viimasegi
värvi näost röövis. Veel kuulus salka kaks
ratsameest, profid nagu Lamontki ning ainsana tugevates
rüütliturvistes.
Väljaastumine oli juba kaks korda udu tõttu edasi
lükatud. See hajus aeglasemalt, kui ilmajaam lubas.
Üle maailma oma stereoviisorite ette tardunud
vaatajaskonnal ei tohtinud aga nägemata jääda
ükski veretilk ega ainuski surmagrimass kahe coca-reklaami
vahel.
Stsenaarium tundus järjekordselt tobe, kuid sadade
miljoniteni küündivale publikule läks niisugune
asi hästi peale ja žürii kinnitas selle.
Tänane etendus kandis nime «Kuldvillaku
röövimine». Lamonti ülesandeks oli tungida
oma salgaga -- või vajadusel kasvõi
üksipäini -- läbi vaenulikest salkadest
kontrollitava territooriumi «pühasse tsooni» ja
Kuldvillak endale saada. Tuli ta sellega toime, oli võit
tema ja ta klubi päralt, jäi eesmärk saavutamata,
pühitses edu vastaspool.
Lisaks Lamonti salgale jahtisid Kuldvillakut veel nelja klubi
samasugused rühmad, kuid nende stardipaika ja plaane teadis
Lamont niisama vähe kui nemad tema omi. Oli vaid kindlaks
määratud, et juhul kui kaks või enam neist
salkadest olude sunnil kaitsjate vastu ühinevad ja koos
võidule jõuavad, lähevad punktid jagamisele -
- mis polnud just kõige soovitavam, ehkki loomulikult
parem kui hoopis kaotajaks jäämine.
Veel keerulisemaks muutis olukorra tõik, et erinevalt
hästiinformeeritud kommentaatoreist, kes kümnetes
keeltes publikule seletusi jagasid, puudus osavõtjail ka
vastase kohta igasugune eelteave, Nii tõotas asi parajat
segadust, kus said otsustavaks salgajuhtide intuitsioon ja
hetkeotsused, ja esialgu oli selge ainult niipalju, et teravaid
elamusi ihkavad massid oma kodudes või ühisekraanide
ees ei pidanud pettuma.
Lamont tundis end suhteliselt hästi. Öösel oli
ta lõpuks ikkagi magama jäänud ning hommikuse
roidumuse hajutas nüüd lõplikult
võitlusärevus. Kogu aja, ärkamisest saadik
kummitas ta mõttes küsimus, mis siis ikkagi toimus.
Kui palju oli Rona sõnades tõtt, kui palju
väljamõeldist? Sest päris tühjale kohale
ei oleks tüdruk oma lugu osanud ehitada.
Muidugi võis Radell talle praegu kasvõi
kaelaluu murdu soovida. Tahtis ta ju kindlasti teha
maailmameistriks ka oma uut esinumbrit -- et müüa see
võib-olla taas kümnekordse vaheltkasuga. Paar-kolm
korda võis niisugune trikk välja tulla küll.
Lamont seisis tal nüüd loomulikult ees. Mees-mehe
võitluses polnud Aronil palju lootust. Kuidas Leuner tema
kallal poleks ka nõidunud, jäi Lamontile ikkagi ta
aastane edumaa. Hoopis teine asi oli üldlahing avamaastikul
nagu täna. Sellistes juhtus igasuguseid üllatusi. Kas
ei võinud siis olla, et Radell andis Aronile käsu
Kuldvillak kuradile saata ning jahtida hoopis teda, Lamontit?
Rona aga kuulis seda omakorda Aronilt ja lõi selle
kohtumise ees kartma? Jah, see võis nii olla -- sama
hästi kui kümmet muudki moodi. Valmis pidi ta olema
nendeks kõigiks. Kuid kas polnud ta seda siis alati?
Taevas pea kohal oli juba selgelt sinine ja kõrgemale
tõusev päike kooris niitudelt ja metsasaludelt
viimased udulinikud. Korraldusmeeskonna sagimine ennustas kohe
kõlavat algussignaali. Lamont istus juba sadulas,
kiivrivisiir alla tõmmatud, ning -- hoides raudkindas
käega üles suunatud teravikuga piiki -- silmitses
läbi vaatepilude salga jaoks kavandatud liikumissuunda, mis
pidi hoidma neid liig varaste üllatuste eest.
Sel hetkel koputas keegi vastu ta põlvekaitset. Lamont
vaatas alla ja nägi korraldajavormis meest midagi tema
poole küünitamas.
«Paluti teile vahetult enne starti edasi anda.»
Lamont toetas piigi hoidjasse, võttis pakutu vastu
ning uuris imestusega pihkupandud eset. See oli tükk katki
käristatud mängukaarti --pool risti ässast --
ning rohkem ei midagi. Ka tagaküljel polnud näha
ainsatki sõna või märki.
«Kes selle saatis?» küsis Lamont
arusaamatuses.
«Ta ei öelnud,» vabandas mees siira
teadmatusega.
Veel enne, kui Lamont midagi täiendavat jõudis
küsida, kaikus õhk pasunahelidest ja
tühiasjadele polnud enam aega. Haaranud piigi uuesti
kätte, ajas Lamont hobuse liikuma. Kummalgi käel
järgisid ta eeskuju mõlemad ratsuritest kaaslased.
Jalaväelased järgnesid pooljoostes, silmis
meeleheitlik otsustavus võidelda välja
eluõigus veel pooleks aastaks.
Viie minuti pärast sisenesid nad esimesse metsasiilu,
läbisid selle ja peatusid teises servas vaatluseks. Ees
avaneval uuel, metsatukkadest hakitud lagendikul ei paistnud
ettearvatult ühtki elusolendit peale lindude. Isegi kui
mõni vaenulik eelsalk end siin varjas, püsis ta
vaikselt peidus. Küsimus oli, kuidas vältida
lõksu halva nähtavusega puuderägas,
ühtaegu aga hoiduda end eksponeerimast lagedal vastase
piilureile ja liikuda seejuures piisavalt kiiresti, et mitte
anda vaenlasele aega enda ümber varjatult jõude
koondada. Määratuna stsenaariumi järgi
aktiivsemaks pooleks, oli Lamonti salk praegu selgelt halvemas
seisus, kuna nemad pidid edasi liikuma ja end sellega
varem või hiljem paljastama. Loodetavasti hiljem.
Üks Lamonti ratsanikest osutas küsivalt madala
lookleva oru poole. Viimase põhja mööda
võis üsna märkamatult üle lageda
pääseda. Kas see polnud aga liiga
läbinähtavalt etteaimatav?
Lamont noogutas ebakindlalt ja andis märku edasi
liikuda. Täiesti ootamatult oli temaga midagi lahti, ta ei
mõistnud ainult, mis nimelt. Just nüüd, mil
kogu juhtimise vastutus lasus tema õlgadel, ei suutnud ta
üldse keskenduda. Kõik ta kaalutlused mattis enda
alla totter ja mõttetu saadetis, pooleksrebitud risti
äss, mis poleks tohtinud enam meeleski olla. Silmi kinni
pigistades nägi ta seda hõljumas enda ees. Ta
mäletas seda kaarti, ainult kustkohast?
Siis talle meenus. See kaart... See oli teda jälitanud
ja ähvardanud juba ta esimestes õudusunedes
pärast psühhotranslatsiooni. Mitte ainuski kord ei
olnud ta suutnud vaadata, mis peitus selle taga. Sest ta ei
kannatanud seda välja. Ning korraga Lamont taipas, mis
temaga praegu toimus. Tal oli hirm -- nii
pöörane hirm, et seda oli algul raske isegi ära
tunda. Niisugune hirm, mille eest oleks tahtnud pugeda maa sisse
nagu vihmauss päikese eest. See halvas. Ta ei suutnud
mõelda enam millelegi muule, kõige vähem
salga juhtimisele.
Siiski! Üht ta suutis! Kuna see haakus otseselt ta
hirmuga. See oli äratundmine. Rona oli temalt küsinud,
mida tähendab märgusõna.
Märgusõna? Ta polnud sellele küsimusele
üldse tähelepanu pööranud, alludes nagu
idioot oma haavunud kahtlustele. Nüüd ta teadis, mida
see tähendas. Ta oli selle saanud.
Äkitselt, nagu välgu sähvatuses nägi ta
kõike päevselgelt. Detailid haakusid ketiks ja
manasid Lamonti silmade ette kogu skeemi. Odava hinna eest oli
Radell ostnud tema, perspektiivika algaja oma klubile. Seal tegi
Leuneri eksperiment temast võitja. Ta hakkas sisse tooma
suurt raha -- endale ja veel palju kordi rohkem neile. Siis
müüdi ta maailmameistrina terve varanduse eest. Ning
nüüd, mil ta oli konkurentsitu favoriit, pidi tema
jahmatav langemine vapustama kogu kihlveoturgu peale nende, kes
ainsaina seda ette teadsid -- Radelli ja Leuneri -- ning
võimaldama viimastel lõigata Eric Lamonti nime
kandvalt põllult kolmas ja kopsakaim saak. Selleks
polnudki palju tarvis, üksnes tilluke, Leuneri siirdatud
psühholüliti ta teadvuses, mis käivituks esimese
sisseprogrammeeritud signaali -- näiteks pooleksrebitud
ristiässa -- peale, vallandaks piduritest ta aju
hirmutsentrumid ja muudaks ta teovõimetuks tombuks.
Polnud enam üldse imelik, et Leuner tema
«ballasti» millekski ei pidanud. Ta oli
määratud elama üksnes järgmise hooajani.
Nüüd oli lülitus tehtud. Just praegu,
maastikulahingus, mil tema hukkumine tekitaks küll
üllatuse, kuid ei ärataks kahtlusi. Ja ta tundis
uppuja jõuetu õudusega, et tal pole sellele
millegagi vastu hakata.
*
LAMONTI rühma kohtumine ründava varitsussalgaga
ilmus ekraanidele kohe pärast «Aggiroli»
külmkapireklaami. Hästifokuseeritud
mikrofonisüsteem tõi praktiliselt kadudeta publikuni
prahvatava sõjakisa, mis järgnes ründajate
noolesajule, ootamatult tabatud ohvrite hädakarjed ning
kokkupõrkavate kilpide mürina. Kuigi vastased olid
arvult peaaegu võrdsed, röövis ootamatus
Lamonti salgalt vähimadki šansid. Neid
löödi, suruti taganema, pillutati laiali ning
sõtkuti armutult jalgade alla. Üks ta
ratsaproffidest langes haavatuna, teisele heideti võrk
peale, ta kisti sadulast alla ja võeti vangi. Vaevalt
kaks minutit pärast rünnaku algust pagesid salga
jäänused laiali nagu hajuv aurupilv. Lamont ise kappas
lahinguvälja maha jättes juba kaugel, kummagi jaluse
külge klammerdunud meeleheitlikult jooksev
sõjasulane -- kõik, keda tal oli õnnestunud
oma sõjaväest endale säilitada.
«See ei ole lihtsalt võimalik» märatses
«Neoonvälgu» president
finišitribüünil, mis ümbritses poolringina
võitluse eeldatavat lõpp-punkti, sammast, mille
külge oli kinnitatud sädelevast tehiskiust
Kuldvillak.
Hiiglaslik ekraan näitas ta jahmunud silmadele, kuidas
peaaegu kaotusteta ründajad sorteerisid kiiresti vange,
haavatuid ja langenuid.
«See ei ole võimalik! Need närukaelad ju ei
püüdnudki vastu hakata! Ma saadan nad kõik
eksekutsioonivanglasse tagasi!»
Ilma igasuguse üleminekuta kadus lahinguväli
ekraanilt ja asendus tohutusuure õnneliku
neiunäoga.
««Dorby» hügieenisidemed on
parimad,» sädistas ta oma õnne põhjust
ka ülejäänud maailmale.
«Ja Lamont!» korskas «Neoonvälgu»
president nagu haavatud hobune. «Ta juhtis neid nagu
skaudirühma rohelisse. Mis kurat! Ta ei juhtinud neid
üldse! Ta peab olema kas maani täis või hulluks
läinud.»
«Ta on lihtsalt omadega otsas,» kuulutas Caesar
Radelli prohvetihääl. «Küps. Tühi kest.
Kohe pannakse talle käpp peale ja siis järgneb
nekroloog. Kelner, šampanjat!»
Reklaam lõppes ja pilt kujutas jälle
põgenevat Lamontit. Mõlemad sõjasulased
suutsid jalustest kinni hoides temaga ikka veel sammu pidada,
kuid nägid sealjuures välja rohkem surnud kui elus.
Taha vaadanud, veendus Lamont, et teda ei jälitata, ja
aeglustas hobuse jooksu. Polnud päris selge, kumb kumba
üleval hoidis, kas raudrüü teda või
vastupidi. Iga hetk olid nad jõudmas ainsasse loogilisse
pelgupaika -- metsa kaitsvasse varju.
Vaevalt esimeste puude vahele jõudnud, prahvatas
põgenike ümber taas sõjahüüd ja
tüvede tagant viskusid nende peale uued varitsejad,
õhus hargneva võrgu alt päästis Lamonti
välkkiire sadulast mahahüppamine, kuid nii kaotas ta
hobuse ning põgeneda polnud enam lootust. Tema relvitud
sõjasulased langesid teineteise järel purustavatest
hoopidest ja Lamont jäi vähemalt kümne piiraja
keskele üksi.»
«Kõik!» kuulutas Radell ja tõstis
pokaali. «Mälestagem suurt võitlejat!»
*
LAMONT oli tõesti omadega läbi. See, mis temas
veel igast küljest sadavaid hoope tõrjus ja vastu
pani, ei olnud ta ise. See oli vaid ta raudrüü
kvaliteet ja vana Lennoxi sitkus, niipalju kui ta vaim seda
sisaldas, lisaks asjaolu, et tihedasti peale rõhuvad
vastased üksteist segasid. Kuid see kõik ei saanud
teda kaua aidata nagu puutüvi, mis ta selga kaitses, ei
saanud tema eest võidelda. Sest oma sisimas -- ta teadis
seda nüüd -- oli ta hävinguks valmis.
Ootamatu ajapikendus jahmatas teda niisama palju kui ta
vastaseid, ent viimastele oli üllatus märksa
destruktiivsema iseloomuga.
«Põrguvälgud!» mürises Don
Villardi tuttav hääl ja raske oganui prahvatas
takistamatult Lamonti ohtlikuima vastase, raudrüüs
profi kiivrile, muutes selle ühe hetkega lössiistutud
batooniks. «Raiu, Eric! Siin pole palvetund! Mis kuradi
maailmameister sa niisugune oled?»
Villardi oganui tõusis ja langes rütmiliselt nagu
Mooloki kättemaks, aga nüüd tabasid ta hoobid
vaid kilpe ja tal tuli -- olles ilma raudrüüta nagu
teisedki sõjasulased -- juba endal mõõkade
eest taganeda.
Kuid vana Soohunt Lennox oli vaba. Jah, just Lennox, mitte
Lamont, kelle vaim värises hävitavas hirmus omaenese
kildude vahel. Lamont ei suutnud enam valitseda isegi oma keha.
Ent ta ei suutnud valitseda ka Lennoxit oma teadvuses ja seda
taibates andis Lamont talle kergendusega järele. Sest
Lennox ei kartnud midagi. Tema vaimus ei peitunud ainsatki
lülitit, mis oleks allunud hukutavale märguandele.
Seda ei olnud dr. Leuner osanud ette näha.
Lennox oli vaba -- või peaaegu vaba, kui ta ei tahtnud
arvestamata jätta teda veel piiravaid kolme-nelja
nahkvammustes sõjasulast. Kuid mida tähendas see
võrreldes endise ahistamisega kümne vaenlase poolt,
keda juhtis temaga võrdväärses
raudrüüs proff?
Ta ründas neid nagu lõvi šaakaleid, rabas
ühe mõõgahoobiga pikali ning kihutas
ülejäänud laiali. Siis tormas ta appi juba
haavatud Villardile, kes end viimasest jõust kolme
ründaja vastu kaitses. Lähima raius ta kohe surnuks,
teise paiskas oimetult maha Villardi nui, kolmas aga torkas just
seda hetke kasutades Villardile selga. Kohe pööras ta
ümber ja pages väledasti puude vahele nagu ta
terveksjäänud kaaslasedki, kuid tegu oli tehtud.
Villard seisis mõne hetke nagu järele
mõeldes, pillas kilbi ja nuia käest, nõtkus
põlvili ja vajus vastu puutüve.
*
«REETMINE!» karjusid
finišitribüünil mitmed hääled ja
Radelli oma kõlas neist kõige valjemini.
«See oli minu mees, kes Lamonti välja aitas,»
seletas ta näost punetades. «Ta oleks pidanud hoopis
Lamontit ründama. Ma nõuan, et nad mõlemad
diskvalifitseeritaks!»
«Selleks pole mingit alust,» pareeris uuesti lootma
hakanud «Neoonvälgu» president välkkiirelt.
«Vastavalt põhikirja punktile nr. 34, lõige 2
käitub gladiaator lahinguväljal nagu normaalses
sõjas ja neis pole aegade algusest peale suurt muud
tehtudki kui reedetud.»
Mõlemad viimse piirini ärritatud härrasmehed
pöördusid õiguse saamiseks žürii
komissari poole. Kui viimase vastusest õnnestus
elimineerida üheksakümmend protsenti diplomaatilist
eimiskit, koorus välja umbmäärane arvamus, et
võitlejad on lahingu ajal oma käitumises
üldiselt vabad ja annavad vastust alles pärast oma
klubide juhtkondade ees, mistõttu mõlemad
vaidlusalused jäävad praegu õigustesse.
«Neoonvälku» vastus rahuldas.
«See orjast nadikael läheb mul juba täna
õhtul eksekutsioonivanglasse tagasi,» raevutses
Radell oma kohale uuesti istet võttes. Tema halvasti
koordineeritud käeliigutusest kukkus poolik
šampanjapudel põrandale puruks. Teenistusvalmis
kelner tõi lauale uue ja kiirustas jalgade alt kilde
üles korjama.
*
LAMONTI hobune oli läinud. Tema otsimiseks ei olnud
mahti aega raisata. Õnneks seisis siinsamas puu
külge seotuna langenud profi sõjaratsu. Lennox
upitas hädapäraselt seotud haavadega Villardi
sadulasse, viskas metsa oma reie-, sääre- ja
põlvekaitsed ning jooksis hobuse kõrval. Pooleldi
meelemärkusetu Villard oli vajunud looma kaelale ja
üksnes oigas sõidu raputamisest. Verd ei suutnud
vilets side sulgeda, see voolas haavatult sadulale ja sealt
hobuse küljele.
Villard rääkis midagi, aga Lennox ei saanud
sõnadest aru. Teisel korral ta taipas.
«Võta mind maha, Eric,»palus Villard.
«Nad saavad meid kätte, Don,» tuletas Lennox
meelde.
«Võta mind maha ja jäta siia,»
nõudis Villard.
Lennox peatas hobuse, tõstis kogu jõudu
pingutades haavatu raske keha alla ja asetas samblale. Hetkeks
arvas ta, et sõber on teadvuse kaotanud, kuid siis avas
see silmad ja vaatas talle täiesti selge pilguga otsa.
«Sa olid hull, et seda tegid,» ütles Lennox ta
kohale kummardudes nii pehmelt, kui ta karedaks kuivanud
kõri seda lubas. «Nad lasevad su surmaotsuse
täide viia.»
Villardi silmi elustas vana pilkav vaade.
«Ei nad jõua,» sosistas ta vaevaliselt ja
naeratas nüüd juba ka huultega. «Aga see ... oli
vahva. Jälle kord sinuga ... seljad koos nagu vanasti
tänavail. Sellele kiusatusele ... oli liiga raske vastu
panna.»
«Oleks me need seljad vaid korralikult kokku
saanud,» pressis Lennox läbi vastamisisurutud
hammaste.
«Ei tantsinud ... ma just kaua nende ... orjapidajate
pilli järgi,» sosistas Villard. «Tegelikult
üldse mitte...»
Ja oma trotsliku, igihäbematu irvitusega heitis Don
Villard hinge.
*
RONA Radell istus üksi koduse stereoekraani ees ja
rüüpas juba viiendat kokteili lühikese aja
jooksul. Ta nägu, mis veel tunni aja eest oli
väljendanud ahastust, ilmutas nüüd ainult
troostitut tühjust.
Ta hakkas purju jääma ning suutis ekraanil toimuvat
jälgida vaid üht silma kinni pigistades.
Rüübanud ära ka selle kokteili, viskas ta klaasi
vastu seina kildudeks, lasi pea kätele ja puhkes inetu,
ulguva häälega nutma.
*
SOOHUNT Lennox luuras viimase metsatuka servas enne
«püha tsooni» ja ta kissis silmapiludest
lõõmas vihkamist. Vihkamine oli ta elu, ta
jõud ja vaprus. Vihkamine ja põlgus. Kuid praegu
ka võidurõõm -- tol Lamonti-nolgil oli
tõepoolest hea keha. Kehkenpüks Radell pidi veel
kõvasti kahetsema, et selle käest andis. Kui
Lennoxil on kübegi õnne, hakkab Radell märkima
seda kuupäeva musta raamiga kui oma laostava kaotuse
päeva. Seda teeks tema, Lennox juba ainuüksi Lamonti
eest -- niipalju oli ta poisile võlgu küll. Aga tal
oli Radelliga ka oma arve ja see arve oli pikk. Kui tal on vaid
natukene õnne...
Siiani oli seda jätkunud. Samm-sammult, varjatult nagu
madu oli ta libisenud mööda maastikku eesmärgi
poole, jättes maha neli igaveseks suletud suud. Kasutades
sõjasalkade omavahelisi kokkupõrkeid ületas
ta tähelepandamatult künkanõlvu ja lagendikke.
Üle jõe sumas ta ainult sadakond meetrit koolmekohal
käivast lahingust allpool. Ning nüüd oli ta siin,
eesmärgi piiril ja ootas, millal oma viimasele
positsioonile surutud Kuldvillaku kaitsjad ühinenud
ründesalkadega kokku lähevad.
Kogu teekonna vältel oli Lennoxi süda metsikult
juubeldanud. Lõpuks ometi oli tal õnnestunud
orjusest põgeneda. Ta laupa ei rikkunud enam alandav
orjamärk, abaluu alla polnud enam opereeritud
raadiomajakat, mis võimaldas otsijail ta asukohta
määrata, ükskõik kus ta ka ei viibinud. Ja
ta oli vaba! Ning noor nagu kolmkümmend viis aastat
tagasi.
Viimased Lamonti tunded olid surnud temas koos Villardiga.
Nüüd olid järel ainult Lamonti mälestused --
võõrad ja ükskõikseks jätvad nagu
tühine film. Tal jäi üles korjata ainult poisi
koht, mille Radell tema jaoks tühjaks oli tapnud, ja seda
kavatses ta teha. Ta oli maailmameister. Ja ta näitab neile
veel, missugune!
Läks lahti! Üksteist raevuka kisaga julgustades
ründas kuldvillaku jahtijate pilveks koondunud mass
kaitserinde keskosa, et sellest hooga läbi murda,
soomusrüütlid teravikuna kõige ees. Kaitsjate
tsenter vankus, kuid pidas vastu ja kohe hakkasid nende parem ja
vasak tiib ründajaid ümber haarama.
Mõõkade ja taprite kõlin, meeste
hõiked ja hobuste võigas hirnumine matsid
kõik teised helid enda alla.
Siin nägi Lennox oma võimalust. Ta hüppas
aega viitmata sadulasse, väljus puude varjust ja ajas looma
galoppi, katsudes lahingust vibukaarena kõverat teed
mööda «püha tsooni» piirile
jõuda. Selle taga ei tohitud teda enam rünnata.
Esialgu näis, et tal on õnne ja teda ei
märgatagi, enne kui on hilja. Siis pudenes kusagilt ta
teele kaks ratsanikku, kaheksa kuni kümme sõjasulast
kannul jooksmas. Kaitsjad ei olnud siiski nii naiivsed, kui ta
oli lootnud. Lennox vandus. Veel pikem kaar oleks ta seisundit
ainult halvendanud. Ta võttis suuna otse vastaste peale.
Vahemaa vähenes närvesööva kiirusega. Siis
põrkasid nad kokku.
Esimese raudmehe niitis Lennox piigiga sadulast, kuigi relva
pikk vars seejuures pooleks raksus. Teise ratsaniku
piigilöögi juhtis ta kilbiga endast üle ja,
omamata sekunditki aega mõõga tõmbamiseks,
ajas hobuse talle otsa. Mõlemad hobused ja ratsanikud
kukkusid, kuid Lennox, kellele kokkupõrge ei tulnud
üllatusena, maandus õnnelikult ja sai esimesena
jalule. Vastane, kes oli üht jalga pidi kammitsetud oma
alles püstivänderdava hobuse alla, ei olnud tänu
turvisele küll viga saanud, aga ei suutnud end ka kaitsta,
kui Lennox talle kilbiga lapiti lagipähe lajatas.
Õnn, et jalaväelased olid pisut maha
jäänud, aga sellele ta mängiski.
Lennox kiskus tupest nii enda kui ka meelemärkusetu
vastase mõõga ning tormas sõjasulaste peale
metsiku möirge ja kahe mõõgaga. Ta raius end
neist läbi nagu vahust. Enamus hüppas kohutava
ilmutuse eest, kelles vapi järgi tunti ära
maailmameister, lihtsalt kõrvale. Tee oli vaba! Kuid
paremas reies tundis ta jooksul teravat valu. Keegi neist
nadikaeltest oli osanud sähvata ta kaitsmata jala
pihta.
Longates ja hambaid kiristades jooksis Lennox piiri poole.
See oli siinsamas, otse käeulatuses. Esimese terava valu
mattis enda alla teine, kui ta sääremarja tungis nool.
Hetke pärast kuulutasid heeroldid ta puutumatuks. Kuid
üle «püha tsooni» piiri viis ta endaga kaasa
veel ka teise, läbi turvise selga tunginud
arbaletinoole.
Nüüd ei tohtinud enam peatuda, muidu ei saa ta enam
iial liikuma. Käigu pealt kiskus Lennox jalast noole
välja -- õnneks polnud see kisuline --, üritas
sedasama teha ka teisega, kuid selle vars murdus pooleks.
Kohutav valutorge oleks talt peaaegu teadvuse
röövinud, kuid ta jäi püsti ja hajutas
vihkamise jõuga silme ees keerlevaid
sõõre.
«Tulen, Radell, tulen!» sosistas ta
hääletult, et mitte unustada, mida ta siin üldse
teeb.
Tribüünidel ei istunud enam ainuski hing, kui ta
mõõka raugakepina kasutades samba juurde
komberdas, kõik seisid püsti. Ta ei suutnud eraldada
ainustki nägu, ka mitte Radelli oma, kes vahtis teda,
silmad pealuust välja tungimas, nagu kummitust, pidades
teda Lamontiks. Lennoxil jätkus silmi vaid ihaldatud trofee
jaoks.
Ta kiskus selle aasade küljest lahti ja kuulis otsekui
kusagilt kaugelt massi ennastunustavat röökimist.
Nüüd tuli võidumärk žüriile
üle anda, alles siis loeti tegu fikseerituks. See polnud
pikk tee, aga Lennoxile tundus, et ta komberdab neid
viitkümmet sammu juba sündimisest saadik. Kuldvillak
lohises ta järel mööda tolmust maad nagu kalts ja
ta pantseri alt tilkuv veri jättis sellele plekke.
Lõpuks oli ta kohal ja ulatas Kuldvillaku üle
barjääri žürii esimehele. Mängude
lõppu kuulutavad pasunahelid rajasid endale vaevaga tee
läbi häälte orkaani. Lennox tõstis
kiivrivisiiri üles ja nägi nüüd esmakordselt
löödud Radelli halle sisselangenud palgeid. Lamonti
noorele higipisarais näole ilmus vana piraadi jäik,
halastamatu hundinaeratus. Siis lõi gladiaator vankuma ja
kaapas õhust kätega tuge. Viimast leidmata, kukkus
ta kogu raskusega tagurpidi liivale, surudes murtud varrega
noole kogu pikkuses oma kehasse.
*
SEDA, kuidas neli meest teeninduspersonalist võitja
elutu keha ära kandsid, nägid üksnes vahetud
kohalviibijad. Kogu maailma ekraanidel imiteerisid samal ajal
kaks maniküüritud sõrme
käärilõikeid ning siirupine hääl
õpetas: «Kui tahate pisut lõõgastuda,
valige «Twice»!»
1 Ave, Caesar, morituri te
salutant -- «Tere, Caesar, surmaminejad tervitavad sind»
(rooma gladiaatorite tervitushüüd keisrile enne
võitluse algust) Tagasi
2 lanista --gladiaatorite õpetaja,
gladiaatorikooli pidaja Tagasi
|