Algernon
Jutt
21.12.2001
Michael Moorcock

Musta mõõga needus

Kuningad pimeduses

Elric, kadunud ning lagunenud Melniboné impeeriumi isand, ratsutas nagu lõksust põgenev kihvaline hunt -- täiesti hullumeelselt ja lõbusalt. Ta ratsutas Nadsokorist, Kerjuste Linnast, ja tema jälitajad olid vihased, sest nad olid temas vana vaenlase ära tundnud, enne kui ta sai teada saladuse, mida oli sealt otsinud. Nüüd olid nad tal kannul ning veider väike mees, kes naerdes Elricu kõrval ratsutas, oli Moonglum, Võõramaalane Elwherist ja kaardistamata Idast.

Tõrvikute tuled neelasid sametist ööd, kui käratsev, räbalais rahvahulk kiirustas oma kondiseid setukaid põgenejaile kannule.

Nälginud ja kaltsudes shaakalid, nagu nad olid, siiski oli nende kõhnades kehades, pikkades nugades ning tõrvikuvalgel helkivates luuvibudes jõudu. Nad olid liiga tugevad, et paar meest suudaksid nendega võidelda, ning neid oli liiga vähe, et nad jälitamisel oleksid tõsiseks ohuks, nii olid Elric ja Moonglum valinud linnast vastuvaidlematu lahkumise ja kiirustasid nüüd tõusva täiskuu poole, mis heitis oma kahvatuid kiiri läbi pimeduse, et näidata neile Varkalki jõe mäslevat vett ning pääsemisvõimalust raevunud rahvahulga käest.

Nad olid isegi mõelnud peatuda ja rahvaga võidelda, sest Varkalk oli ainus muu võimalus. Kuid nad teadsid hästi, mis kerjused võisid nendega teha, sel ajal kui polnud selge, mis võiks nendega jões juhtuda. Hobused laskusid Varkalki nõlva pidi alla ning ajasid end tagajalgadele, kapjadega vehkides.

Vandudes kannustasid kaks meest oma ratsusid ja sundisid neid alla vette minema. Ja vette nood hüppasidki, korsates ja puristades. Nad hüppasid jõkke, mille mühisev hoovus viis põrgus sündinud Troosi metsa poole, mis asus Orgi kuningriigis, surnumanamise ja mädaneva, iidse kurjuse riigis.

Elric puristas vee suust ning köhis. «Nad ei järgne meile Troosi, arvan ma,» hüüdis ta oma kaaslasele.

Moonglum ei öelnud midagi. Ta vaid irvitas, näidates oma valgeid hambaid ja varjamatult hirmunud pilku. Hobused ujusid jõuliselt vooluga kaasa ja nende taga karjus räbaldunud rahvahulk pettunud verejanus, sel ajal kui mõned neist naersid ja hõikusid.

«Las see mets teeb meie töö ise ära!»

Elric naeris neile vastu, ohjeldamatult, sel ajal kui hobused ujusid tumedas, sirges jões, laias ja sügavas, päikeseta hommiku poole, mis oli külm ja jäine. Laiali puistatud teravatipulised kaljud kõrgusid mõlemal pool tasandikku, millel jõgi kiirelt voolas. Rohevärvilised metsamassid mustade ja pruunide tüvedega paistsid kaljude tagant ning rohi lainetas tasandikul nagu elus. Koiduvalguses jälitasid kerjused neid mööda kaldaid, kuid viimaks jätsid oma jahisaagi, et hirmunult Nadsokori tagasi pöörduda.

Kui nad olid läinud, sundisid Elric ja Moonglum oma hobuseid kalda poole ujuma ning ronisid komistades üles, kus kaljud ja rohi olid juba asendunud hõreda metsaga, mis kerkis süngeid varje heites jäigalt mõlemal pool tasandikku. Lehestik liikus nõkseldes, nagu oleks elus -- mõistuslik.

See oli mets õelalt kõrvetavate õitega, mis olid verevärvilised ja kahvatute täppidega. Metsas kummardusid ning looklesid siledad tüved, mustad ja läikivad; lehed olid ogalised, vahel tumepunased ja siis helkivalt rohelised -- kindlasti ebatervislik koht, vähemalt kui otsustada mädaneva taimestiku haisu järgi, mis oli peaaegu talumatu, olles liiast Elricu ja Moonglumi nõudlikele ninasõõrmetele.

Moonglum krimpsutas nina ja nõksatas pead selles suunas, kust nad olid tulnud. «Lähme tagasi?» küsis ta. «Võime vältida Troosi ja lõigata kiiresti ümber Orgi nurga, et jõuda veidi rohkem kui päevaga Bakshaani. Mis sa ütled, Elric?»

Elric kortsutas kulmu. «Ma ei kahtle, et nad tervitavad meid Bakshaanis sama soojalt kui Nadsokoris. Nad pole unustanud hävingut, mis me kaasa tõime -- ja varandusi, mis me saime nende kaupmeestelt. Olen kuulnud jutte Orgist ja selle ebatavalisest metsast ning tahaksin nende kohta tõe järele uurida. Mu mõõk ja nõidus kaitsevad meid, kui vaja.»

Moonglum ohkas. «Elric -- ärme täna otsime hädaohtu.»

Elric naeratas külmalt. Ta tumepunased silmad lõõmasid surnukahvatus näos erilise leegiga. «Ohtu? See võib tuua ainult surma.»

«Surm pole veel praegu üks mu lemmikutest,» sõnas Moonglum. «Bakshaani lihapotid, või kui eelistad -- Jadmari -- teiselt poolt...»

Kuid Elric sundis juba oma hobust edasi minema, suundudes metsa. Moonglum ohkas ja järgnes.

Varsti peitsid tumedad õied suurema osa taevast, mis oli küllaltki sünge, ja nad võisid näha vaid väikest osa teest mõlemas suunas. Ülejäänud mets paistis olevat suur ja väänlev; nad võisid seda tunnetada, kuigi suurem osa vaateväljast kadus rõhuvasse pimedusse.

Moonglum tundis metsa ära kirjelduste järgi, mida oli kuulnud hullumeelse pilguga reisijatelt, kes jõid eesmärgitult Nadsokori pimedates kõrtsides.

«See on Troosi mets, kindel see,» ütles ta Elricule. «Räägitakse, kuidas Neetud Rahvas päästis maa peal valla kohutavad jõud ja põhjustas hirmsaid muutusi inimestes, loomades ja taimedes. See mets on viimane, mis nad tekitasid, ja viimane, mis hävib.»

«Laps vihkab vahel oma vanemaid,» sõnas Elric salapäraselt.

«Selle lapsega tuleb olla eriti ettevaatlik, arvan ma,» vastas Moonglum. «Mõned ütlevad, et kui nad olid oma võimu tipus, ei hirmutanud neid ükski jumal.»

«Julge rahvas, tõepoolest,» vastas Elric kerge naeratusega. «Ma austan neid. Nüüd on hirm ja jumalad tagasi, ning vähemalt see on mugav.»

Moonglum mõtiskles selle üle mõnda aega, ja siis, viimaks, ei öelnud midagi.

Ta hakkas ebamugavust tundma.

See koht oli täis õelat sahinat ja sosinaid, kuigi seda ei asustanud ükski elav loom, niipalju, kui nemad mõistsid. Rahutukstegevalt puudusid linnud, närilised ja putukad, ning kuigi nad tavaliselt nendest olevustest puudust ei tundnud, oleksid nad hinnanud nende seltskonda selles häirivas metsas.

Väriseval häälel hakkas Moonglum laulma, lootuses, et see julgustab ta vaimu ja hoiab ta mõtted eemal sellest varitsevast metsast.

«Kaubaks on mul naer ja luiskelood,
sealt on tulemas mul suured rahavood.
Kuigi keha pole pikk ja julgust vähe,
siiski saadab mind mu kuulsus ehe.»

Nii lauldes tuli ta loomulik rõõmsameelsus tagasi ja Moonglum ratsutas mehe kannul, keda ta sõbraks pidas -- sõbraks, kes oli temaga kuidagi isandlikes suhetes, kuigi ta kunagi seda ei tunnistanud.

Elric naeratas Moonglumi laulu peale. «Laulmine väikesest kasvust ja julguse puudusest pole just tegevus, mis vaenlasi hirmutaks, Moonglum.»

«Kuid nii ei kutsu ma kedagi endaga võitlema,» vastas Moonglum ladusalt. «Kui ma laulan oma puudujääkidest, olen väljaspool hädaohtu. Kui ma kelgiksin oma oskustega, siis võiks keegi pidada seda väljakutseks ja otsustaks anda mulle õppetundi.»

«Tõsi,» märkis Elric süngelt, «ja hästi öeldud.»

Ta hakkas näitama teatud õitele ja lehtedele, märkides nende võõrapärast värvitooni ja koostist, ning pöördus nende poole sõnadega, mida Moonglum ei mõistnud, kuid teadis, et need on osa võluri sõnavarast. Albiino paistis olevat puutumata hirmudest, mis idamaalast rahutuks tegid, kuid sageli, nagu Moonglum teadis, oli Elricu välimus otse vastupidine tema sisemusele.

Nad peatusid väikeseks puhkuseks, sel ajal kui Elric soris mõne eksemplari hulgas, mida ta oli tõmmanud puudelt ning taimedelt. Ta pani väljavalitud taimed hoolikalt oma vööl rippuvasse kotti, kuid ei öelnud Moonglumile, miks ta seda tegi.

«Tule,» ütles ta. «Troosi mõistatused ootavad meid.»

Kuid siis ütles uus hääl, naise oma, vaikselt pimedusest: «Jätke reis järgmiseks päevaks, võõrad.»

Elric tõmbas ohjadest, üks käsi Tormitooja pidemel. Häälel oli talle ebatavaline mõju. See oli olnud vaikne, sügav, ja see oli hetkeks pannud ta pulsi kurgus tukslema. Kirjeldamatul viisil tunnetas ta, et seisis äkki ühel oma Saatuse ristteedest, aga kuhu see tee võis viia, ta ei teadnud. Kiiresti kontrollis ta jälle oma mõistust ja seejärel keha ning vaatas varjude poole, kust hääl oli tulnud.

«Teist on väga lahke meile soovitusi anda, madam,» sõnas ta rangelt. «Tulge välja ja selgitage...»

Siis ratsutas üks naine väga aeglaselt nähtavale, mustal ruunal, kes keksles jõuga, mida ratsanik vaevalt ohjeldada suutis. Moonglum tõmbas lugupidavalt hinge, sest kuigi suurekasvuline, oli naine kirjeldamatult ilus. Ta nägu ja olek olid aadellikud, ta silmad hallikasrohelised, neis segunes salapära ja süütus. Ta oli väga noor. Hoolimata tema naiselikkusest ja ilust, pidas Moonglum teda seitsmeteistkümneseks või veidi vanemaks.

Elric kortsutas kulmu: «Te ratsutate üksi?»

«Praegu küll,» vastas naine, püüdes varjata oma ilmset hämmeldust albiino nahavärvi üle. «Vajan abi -- kaitset. Mehi, kes mind ohutult Karlaaki saadaksid. Seal makstakse neile.»

«Karlaak, Nutva Kõnnumaa juures? See asub teisel pool Ilmiorat, sadade miilide ning nädala tee kaugusel, kui kiiresti minna.» Elric ei oodanud naise vastust sellele märkusele. «Me pole palgalised, madam.»

«Siis seovad teid rüütlite vanded, sir, ning te ei saa mu palvest keelduda.»

Elric naeris lühidalt. «Rüütlite, madam? Me ei põlvne Lõuna tõusikrahvastest nende veidrate mõistete ning käitumisreeglitega. Oleme vanema hõimu aadlikud, kelle tegevust juhivad meie enda soovid. Te ei küsiks seda, mis praegu, kui teaksite meie nimesid.»

Naine niisutas oma täidlasi huuli keelega ning ütles peaaegu arglikult: «Te olete...?»

«Elric Melnibonést, madam, kutsutud läänes ka Elric Naisetapjaks, ja see on Moonglum Elwherist; tal pole südametunnistust.»

Naine vastas: «On legende -- valgenäolisest röövlist, põrgulikust võlurist mõõgaga, mis joob inimeste hingi...»

«Jah, see on tõsi. Ja kuigi need on ümberjutustuste tõttu liialdatud, ei vihja need süngematele tõdedele, mis peituvad algmaterjalis. Nüüd, madam, kas soovite ikka veel meie abi?» Elricu hääl oli lahke ning ähvarduseta, sest ta nägi, et tüdruk väga kartis, kuigi tal õnnestus varjata hirmu märke ning ta huuled olid otsustavalt kokku surutud.

«Mul pole valikut. Sõltun teie lahkusest. Mu isa, Karlaaki Vanemsenaator, on väga rikas. Karlaaki kutsutakse Nefriittornide Linnaks, nagu te teate, ning meil on väga hinnalist nefriiti ning merevaiku. Te saate väga rikkaks.»

«Olge ettevaatlik, madam, et te mind ei vihastaks,» hoiatas Elric, kuigi Moonglumi särasilmad välkusid ahnusest. «Me pole sulased, keda palgatakse, või kaubad, mida ostetakse. Peale selle,» ta naeratas põlglikult, «pärinen ma varisevast Imrryrist, Unelevast Linnast, Draakonisaarelt, Iidse Melniboné keskpunktist, ja ma tean, mis rikkus tegelikult on. Teie mänguasjad ei huvita seda, kes on vaadanud Ariochi piimjat Südant, Rubiintrooni pimestavat kiirgust, Kuningate Sõrmuse aktoriose pehmeid ja nimetuid värve. Need on rohkem kui kalliskivid, madam -- nad sisaldavad universumi eluainet.»

«Ma vabandan, isand Elric, ja teie ees, sir Moonglum.»

Elric naeris, peaaegu sallivalt. «Oleme sünged klounid, leedi, kuid Õnnejumalad aitasid meil Nadsokorist pääseda ja me oleme neile võlgu. Saadame teid Karlaaki, Nefriittornide Linna, ja uurime Troosi metsa teine kord.»

Naise tänu mahendas ettevaatlik pilk tema silmist.

«Ja nüüd, kui oleme end tutvustanud,» ütles Elric, «ehk olete nii hea ja ütlete meile oma nime ning räägite oma loo.»

«Olen Zarozinia Karlaagist, Voashooni tütar, kõige võimsamast suguvõsast Kagu-Ilmioras. Meil on sugulasi Pikaraydi kallaste kaubalinnades ja ma läksin oma kahe nõo ning onuga neid külastama.»

«Ohtlik reis, leedi Zarozinia.»

«Jah, ja mitte ainult loodusjõudude tõttu, sir. Kaks nädalat tagasi jätsime hüvasti ning alustasime koduteed. Ületasime õnnelikult Vilmiri väina ja palkasime sealt relvamehi, moodustades tugeva karavani, et reisida läbi Vilmiri ning edasi Ilmiorasse. Vältisime Nadsokori, sest olime kuulnud, et Kerjuste Linn pole külalislahke ausatele reisijatele...»

Siin Elric naeratas: «Ja vahel ka ebaausatele reisijatele, nagu võime tunnistada.»

Jälle paistis tüdruku näost, et tal oli raskusi võrrelda mehe ilmset head tuju ta halva kuulsusega. «Olles Nadsokori vältinud,» jätkas ta, «tulime seda teed ja jõudsime Orgi piirile, kus muidugi asub Troos. Reisisime väga ettevaatlikult, teades Orgi süngest kuulsusest, piki metsaserva. Ja seal meid varitseti ning palgasõdurid jätsid meid maha.»

«Varitseti, eh?» katkestas Moonglum. «Kelle poolt, madam, kas teate?»

«Pärismaalaste, kui otsustada nende vastiku välimuse ja kössis kogude järgi. Nad ründasid karavani ning mu onu ja nõod võitlesid vapralt, kuid nad tapeti. Üks mu nõbudest laksatas mu ruuna laudjale ning see hakkas galopeerima, nii et ma ei suutnud teda juhtida. Kuulsin -- kohutavaid karjeid -- hullumeelseid, itsitavaid hüüdeid -- ja kui ma viimaks oma hobuse seisma sain, olin eksinud. Hiljem kuulsin teie lähenemist ja ootasin hirmunult, et te mööduksite, mõeldes, et ka teie olete Orgist, aga kui kuulsin teie aktsenti ning osa teie jutust, arvasin, et võiksite mind aidata.»

«Ja me aitamegi, madam,» ütles Moonglum, galantselt sadulas kummardades. «Ja ma olen teile võlgu, et veensite isand Elricut oma vajadustes. Ilma teieta oleksime sügaval selles kohutavas metsas ja kogeksime kahtlemata kummalisi õudusi. Tunnen kaasa teie surnud sugulaste pärast ja kinnitan, et teid kaitstakse edaspidi rohkema, kui vaid mõõkade ja vaprate südametega, sest kasutatakse ka nõidust, kui vaja.»

«Loodame, et pole vaja,» kortsutas Elric kulmu. «Sa räägid soravalt nõidusest, sõber Moonglum -- sina, kes sa seda kunsti vihkad.»

Moonglum irvitas.

«Trööstisin noort leedit, Elric. Ja vahel olen olnud tänulik sinu õudsete võimete pärast, tunnistan seda. Nüüd soovitan, et jääksime ööseks laagrisse, siis saame hommikul puhanult oma teed jätkata.»

«Teeme seda,» ütles Elric, vaadates tüdrukut peaaegu kimbatuses. Jälle tundis ta kurgus pulsilööke ja seekord oli tal raskem seda kontrollida.

Ka tüdruk paistis olevat albiinost võlutud. Nende vahel oli tõmme, mis võis olla küllalt tugev, et lükata nende saatused täiesti erinevatele radadele sellest, mis keegi neist oli kujutlenud.

Avaleht | Arhiiv | Autorid
© Eesti Ulmeühing 1998-2003

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies