21.12.2001 |
Michael Moorcock
Musta mõõga needus |
Kuningad pimeduses
Elric, kadunud ning lagunenud Melniboné impeeriumi isand,
ratsutas nagu lõksust põgenev kihvaline hunt
-- täiesti hullumeelselt ja lõbusalt. Ta
ratsutas Nadsokorist, Kerjuste Linnast, ja tema jälitajad
olid vihased, sest nad olid temas vana vaenlase ära
tundnud, enne kui ta sai teada saladuse, mida oli sealt otsinud.
Nüüd olid nad tal kannul ning veider väike mees,
kes naerdes Elricu kõrval ratsutas, oli Moonglum,
Võõramaalane Elwherist ja kaardistamata Idast.
Tõrvikute tuled neelasid sametist ööd, kui
käratsev, räbalais rahvahulk kiirustas oma kondiseid
setukaid põgenejaile kannule.
Nälginud ja kaltsudes shaakalid, nagu nad olid, siiski
oli nende kõhnades kehades, pikkades nugades ning
tõrvikuvalgel helkivates luuvibudes jõudu. Nad
olid liiga tugevad, et paar meest suudaksid nendega
võidelda, ning neid oli liiga vähe, et nad
jälitamisel oleksid tõsiseks ohuks, nii olid Elric
ja Moonglum valinud linnast vastuvaidlematu lahkumise ja
kiirustasid nüüd tõusva täiskuu poole, mis
heitis oma kahvatuid kiiri läbi pimeduse, et näidata
neile Varkalki jõe mäslevat vett ning
pääsemisvõimalust raevunud rahvahulga
käest.
Nad olid isegi mõelnud peatuda ja rahvaga
võidelda, sest Varkalk oli ainus muu võimalus.
Kuid nad teadsid hästi, mis kerjused võisid nendega
teha, sel ajal kui polnud selge, mis võiks nendega
jões juhtuda. Hobused laskusid Varkalki nõlva pidi
alla ning ajasid end tagajalgadele, kapjadega vehkides.
Vandudes kannustasid kaks meest oma ratsusid ja sundisid neid
alla vette minema. Ja vette nood hüppasidki, korsates ja
puristades. Nad hüppasid jõkke, mille mühisev
hoovus viis põrgus sündinud Troosi metsa poole, mis
asus Orgi kuningriigis, surnumanamise ja mädaneva, iidse
kurjuse riigis.
Elric puristas vee suust ning köhis. «Nad ei
järgne meile Troosi, arvan ma,» hüüdis ta
oma kaaslasele.
Moonglum ei öelnud midagi. Ta vaid irvitas,
näidates oma valgeid hambaid ja varjamatult hirmunud pilku.
Hobused ujusid jõuliselt vooluga kaasa ja nende taga
karjus räbaldunud rahvahulk pettunud verejanus, sel ajal
kui mõned neist naersid ja hõikusid.
«Las see mets teeb meie töö ise
ära!»
Elric naeris neile vastu, ohjeldamatult, sel ajal kui hobused
ujusid tumedas, sirges jões, laias ja sügavas,
päikeseta hommiku poole, mis oli külm ja jäine.
Laiali puistatud teravatipulised kaljud kõrgusid
mõlemal pool tasandikku, millel jõgi kiirelt
voolas. Rohevärvilised metsamassid mustade ja pruunide
tüvedega paistsid kaljude tagant ning rohi lainetas
tasandikul nagu elus. Koiduvalguses jälitasid kerjused neid
mööda kaldaid, kuid viimaks jätsid oma jahisaagi,
et hirmunult Nadsokori tagasi pöörduda.
Kui nad olid läinud, sundisid Elric ja Moonglum oma
hobuseid kalda poole ujuma ning ronisid komistades üles,
kus kaljud ja rohi olid juba asendunud hõreda metsaga,
mis kerkis süngeid varje heites jäigalt mõlemal
pool tasandikku. Lehestik liikus nõkseldes, nagu oleks
elus -- mõistuslik.
See oli mets õelalt kõrvetavate õitega,
mis olid verevärvilised ja kahvatute täppidega. Metsas
kummardusid ning looklesid siledad tüved, mustad ja
läikivad; lehed olid ogalised, vahel tumepunased ja siis
helkivalt rohelised -- kindlasti ebatervislik koht,
vähemalt kui otsustada mädaneva taimestiku haisu
järgi, mis oli peaaegu talumatu, olles liiast Elricu ja
Moonglumi nõudlikele ninasõõrmetele.
Moonglum krimpsutas nina ja nõksatas pead selles
suunas, kust nad olid tulnud. «Lähme tagasi?»
küsis ta. «Võime vältida Troosi ja
lõigata kiiresti ümber Orgi nurga, et jõuda
veidi rohkem kui päevaga Bakshaani. Mis sa ütled,
Elric?»
Elric kortsutas kulmu. «Ma ei kahtle, et nad tervitavad
meid Bakshaanis sama soojalt kui Nadsokoris. Nad pole unustanud
hävingut, mis me kaasa tõime -- ja
varandusi, mis me saime nende kaupmeestelt. Olen kuulnud jutte
Orgist ja selle ebatavalisest metsast ning tahaksin nende kohta
tõe järele uurida. Mu mõõk ja
nõidus kaitsevad meid, kui vaja.»
Moonglum ohkas. «Elric -- ärme täna
otsime hädaohtu.»
Elric naeratas külmalt. Ta tumepunased silmad
lõõmasid surnukahvatus näos erilise leegiga.
«Ohtu? See võib tuua ainult surma.»
«Surm pole veel praegu üks mu lemmikutest,»
sõnas Moonglum. «Bakshaani lihapotid, või kui
eelistad -- Jadmari -- teiselt
poolt...»
Kuid Elric sundis juba oma hobust edasi minema, suundudes
metsa. Moonglum ohkas ja järgnes.
Varsti peitsid tumedad õied suurema osa taevast, mis
oli küllaltki sünge, ja nad võisid näha
vaid väikest osa teest mõlemas suunas.
Ülejäänud mets paistis olevat suur ja
väänlev; nad võisid seda tunnetada, kuigi
suurem osa vaateväljast kadus rõhuvasse
pimedusse.
Moonglum tundis metsa ära kirjelduste järgi, mida
oli kuulnud hullumeelse pilguga reisijatelt, kes jõid
eesmärgitult Nadsokori pimedates kõrtsides.
«See on Troosi mets, kindel see,» ütles ta
Elricule. «Räägitakse, kuidas Neetud Rahvas
päästis maa peal valla kohutavad jõud ja
põhjustas hirmsaid muutusi inimestes, loomades ja
taimedes. See mets on viimane, mis nad tekitasid, ja viimane,
mis hävib.»
«Laps vihkab vahel oma vanemaid,» sõnas
Elric salapäraselt.
«Selle lapsega tuleb olla eriti ettevaatlik, arvan
ma,» vastas Moonglum. «Mõned ütlevad, et
kui nad olid oma võimu tipus, ei hirmutanud neid
ükski jumal.»
«Julge rahvas, tõepoolest,» vastas Elric
kerge naeratusega. «Ma austan neid. Nüüd on hirm
ja jumalad tagasi, ning vähemalt see on mugav.»
Moonglum mõtiskles selle üle mõnda aega,
ja siis, viimaks, ei öelnud midagi.
Ta hakkas ebamugavust tundma.
See koht oli täis õelat sahinat ja sosinaid,
kuigi seda ei asustanud ükski elav loom, niipalju, kui
nemad mõistsid. Rahutukstegevalt puudusid linnud,
närilised ja putukad, ning kuigi nad tavaliselt nendest
olevustest puudust ei tundnud, oleksid nad hinnanud nende
seltskonda selles häirivas metsas.
Väriseval häälel hakkas Moonglum laulma,
lootuses, et see julgustab ta vaimu ja hoiab ta mõtted
eemal sellest varitsevast metsast.
«Kaubaks on mul naer ja luiskelood,
sealt on tulemas mul suured rahavood.
Kuigi keha pole pikk ja julgust vähe,
siiski saadab mind mu kuulsus ehe.»
Nii lauldes tuli ta loomulik rõõmsameelsus
tagasi ja Moonglum ratsutas mehe kannul, keda ta sõbraks
pidas -- sõbraks, kes oli temaga kuidagi
isandlikes suhetes, kuigi ta kunagi seda ei tunnistanud.
Elric naeratas Moonglumi laulu peale. «Laulmine
väikesest kasvust ja julguse puudusest pole just tegevus,
mis vaenlasi hirmutaks, Moonglum.»
«Kuid nii ei kutsu ma kedagi endaga
võitlema,» vastas Moonglum ladusalt. «Kui ma
laulan oma puudujääkidest, olen väljaspool
hädaohtu. Kui ma kelgiksin oma oskustega, siis võiks
keegi pidada seda väljakutseks ja otsustaks anda mulle
õppetundi.»
«Tõsi,» märkis Elric süngelt,
«ja hästi öeldud.»
Ta hakkas näitama teatud õitele ja lehtedele,
märkides nende võõrapärast
värvitooni ja koostist, ning pöördus nende poole
sõnadega, mida Moonglum ei mõistnud, kuid teadis,
et need on osa võluri sõnavarast. Albiino paistis
olevat puutumata hirmudest, mis idamaalast rahutuks tegid, kuid
sageli, nagu Moonglum teadis, oli Elricu välimus otse
vastupidine tema sisemusele.
Nad peatusid väikeseks puhkuseks, sel ajal kui Elric
soris mõne eksemplari hulgas, mida ta oli tõmmanud
puudelt ning taimedelt. Ta pani väljavalitud taimed
hoolikalt oma vööl rippuvasse kotti, kuid ei
öelnud Moonglumile, miks ta seda tegi.
«Tule,» ütles ta. «Troosi
mõistatused ootavad meid.»
Kuid siis ütles uus hääl, naise oma, vaikselt
pimedusest: «Jätke reis järgmiseks päevaks,
võõrad.»
Elric tõmbas ohjadest, üks käsi Tormitooja
pidemel. Häälel oli talle ebatavaline mõju. See
oli olnud vaikne, sügav, ja see oli hetkeks pannud ta pulsi
kurgus tukslema. Kirjeldamatul viisil tunnetas ta, et seisis
äkki ühel oma Saatuse ristteedest, aga kuhu see tee
võis viia, ta ei teadnud. Kiiresti kontrollis ta
jälle oma mõistust ja seejärel keha ning vaatas
varjude poole, kust hääl oli tulnud.
«Teist on väga lahke meile soovitusi anda,
madam,» sõnas ta rangelt. «Tulge välja ja
selgitage...»
Siis ratsutas üks naine väga aeglaselt
nähtavale, mustal ruunal, kes keksles jõuga, mida
ratsanik vaevalt ohjeldada suutis. Moonglum tõmbas
lugupidavalt hinge, sest kuigi suurekasvuline, oli naine
kirjeldamatult ilus. Ta nägu ja olek olid aadellikud, ta
silmad hallikasrohelised, neis segunes salapära ja
süütus. Ta oli väga noor. Hoolimata tema
naiselikkusest ja ilust, pidas Moonglum teda
seitsmeteistkümneseks või veidi vanemaks.
Elric kortsutas kulmu: «Te ratsutate
üksi?»
«Praegu küll,» vastas naine, püüdes
varjata oma ilmset hämmeldust albiino nahavärvi
üle. «Vajan abi -- kaitset. Mehi, kes mind
ohutult Karlaaki saadaksid. Seal makstakse neile.»
«Karlaak, Nutva Kõnnumaa juures? See asub teisel
pool Ilmiorat, sadade miilide ning nädala tee kaugusel, kui
kiiresti minna.» Elric ei oodanud naise vastust sellele
märkusele. «Me pole palgalised, madam.»
«Siis seovad teid rüütlite vanded, sir, ning
te ei saa mu palvest keelduda.»
Elric naeris lühidalt. «Rüütlite, madam?
Me ei põlvne Lõuna tõusikrahvastest nende
veidrate mõistete ning käitumisreeglitega. Oleme
vanema hõimu aadlikud, kelle tegevust juhivad meie enda
soovid. Te ei küsiks seda, mis praegu, kui teaksite meie
nimesid.»
Naine niisutas oma täidlasi huuli keelega ning
ütles peaaegu arglikult: «Te olete...?»
«Elric Melnibonést, madam, kutsutud läänes ka
Elric Naisetapjaks, ja see on Moonglum Elwherist; tal pole
südametunnistust.»
Naine vastas: «On legende -- valgenäolisest
röövlist, põrgulikust võlurist
mõõgaga, mis joob inimeste hingi...»
«Jah, see on tõsi. Ja kuigi need on
ümberjutustuste tõttu liialdatud, ei vihja need
süngematele tõdedele, mis peituvad algmaterjalis.
Nüüd, madam, kas soovite ikka veel meie abi?»
Elricu hääl oli lahke ning ähvarduseta, sest ta
nägi, et tüdruk väga kartis, kuigi tal
õnnestus varjata hirmu märke ning ta huuled olid
otsustavalt kokku surutud.
«Mul pole valikut. Sõltun teie lahkusest. Mu isa,
Karlaaki Vanemsenaator, on väga rikas. Karlaaki kutsutakse
Nefriittornide Linnaks, nagu te teate, ning meil on väga
hinnalist nefriiti ning merevaiku. Te saate väga
rikkaks.»
«Olge ettevaatlik, madam, et te mind ei vihastaks,»
hoiatas Elric, kuigi Moonglumi särasilmad välkusid
ahnusest. «Me pole sulased, keda palgatakse, või
kaubad, mida ostetakse. Peale selle,» ta naeratas
põlglikult, «pärinen ma varisevast Imrryrist,
Unelevast Linnast, Draakonisaarelt, Iidse Melniboné
keskpunktist, ja ma tean, mis rikkus tegelikult on. Teie
mänguasjad ei huvita seda, kes on vaadanud Ariochi piimjat
Südant, Rubiintrooni pimestavat kiirgust, Kuningate
Sõrmuse aktoriose pehmeid ja nimetuid värve. Need on
rohkem kui kalliskivid, madam -- nad sisaldavad
universumi eluainet.»
«Ma vabandan, isand Elric, ja teie ees, sir
Moonglum.»
Elric naeris, peaaegu sallivalt. «Oleme sünged
klounid, leedi, kuid Õnnejumalad aitasid meil Nadsokorist
pääseda ja me oleme neile võlgu. Saadame teid
Karlaaki, Nefriittornide Linna, ja uurime Troosi metsa teine
kord.»
Naise tänu mahendas ettevaatlik pilk tema silmist.
«Ja nüüd, kui oleme end tutvustanud,»
ütles Elric, «ehk olete nii hea ja ütlete meile
oma nime ning räägite oma loo.»
«Olen Zarozinia Karlaagist, Voashooni tütar,
kõige võimsamast suguvõsast Kagu-Ilmioras.
Meil on sugulasi Pikaraydi kallaste kaubalinnades ja ma
läksin oma kahe nõo ning onuga neid
külastama.»
«Ohtlik reis, leedi Zarozinia.»
«Jah, ja mitte ainult loodusjõudude tõttu,
sir. Kaks nädalat tagasi jätsime hüvasti ning
alustasime koduteed. Ületasime õnnelikult Vilmiri
väina ja palkasime sealt relvamehi, moodustades tugeva
karavani, et reisida läbi Vilmiri ning edasi Ilmiorasse.
Vältisime Nadsokori, sest olime kuulnud, et Kerjuste Linn
pole külalislahke ausatele reisijatele...»
Siin Elric naeratas: «Ja vahel ka ebaausatele
reisijatele, nagu võime tunnistada.»
Jälle paistis tüdruku näost, et tal oli
raskusi võrrelda mehe ilmset head tuju ta halva
kuulsusega. «Olles Nadsokori vältinud,»
jätkas ta, «tulime seda teed ja jõudsime Orgi
piirile, kus muidugi asub Troos. Reisisime väga
ettevaatlikult, teades Orgi süngest kuulsusest, piki
metsaserva. Ja seal meid varitseti ning palgasõdurid
jätsid meid maha.»
«Varitseti, eh?» katkestas Moonglum. «Kelle
poolt, madam, kas teate?»
«Pärismaalaste, kui otsustada nende vastiku
välimuse ja kössis kogude järgi. Nad
ründasid karavani ning mu onu ja nõod
võitlesid vapralt, kuid nad tapeti. Üks mu
nõbudest laksatas mu ruuna laudjale ning see hakkas
galopeerima, nii et ma ei suutnud teda juhtida. Kuulsin
-- kohutavaid karjeid -- hullumeelseid,
itsitavaid hüüdeid -- ja kui ma viimaks oma
hobuse seisma sain, olin eksinud. Hiljem kuulsin teie
lähenemist ja ootasin hirmunult, et te
mööduksite, mõeldes, et ka teie olete Orgist,
aga kui kuulsin teie aktsenti ning osa teie jutust, arvasin, et
võiksite mind aidata.»
«Ja me aitamegi, madam,» ütles Moonglum,
galantselt sadulas kummardades. «Ja ma olen teile
võlgu, et veensite isand Elricut oma vajadustes. Ilma
teieta oleksime sügaval selles kohutavas metsas ja
kogeksime kahtlemata kummalisi õudusi. Tunnen kaasa teie
surnud sugulaste pärast ja kinnitan, et teid kaitstakse
edaspidi rohkema, kui vaid mõõkade ja vaprate
südametega, sest kasutatakse ka nõidust, kui
vaja.»
«Loodame, et pole vaja,» kortsutas Elric kulmu.
«Sa räägid soravalt nõidusest,
sõber Moonglum -- sina, kes sa seda kunsti
vihkad.»
Moonglum irvitas.
«Trööstisin noort leedit, Elric. Ja vahel olen
olnud tänulik sinu õudsete võimete
pärast, tunnistan seda. Nüüd soovitan, et
jääksime ööseks laagrisse, siis saame
hommikul puhanult oma teed jätkata.»
«Teeme seda,» ütles Elric, vaadates
tüdrukut peaaegu kimbatuses. Jälle tundis ta kurgus
pulsilööke ja seekord oli tal raskem seda
kontrollida.
Ka tüdruk paistis olevat albiinost võlutud. Nende
vahel oli tõmme, mis võis olla küllalt tugev,
et lükata nende saatused täiesti erinevatele radadele
sellest, mis keegi neist oli kujutlenud.
|