19.12.2001 |
Marion Zimmer Bradley
Avaloni udud |
ESIMENE RAAMAT
NÕIDUSE EMAND
I
Isegi südasuvel oli Tintagel tontlik paik; Igraine,
krahv Gorlois' emand, vaatas üle neeme avamerele. Ainiti
udu ja hägu silmitsedes mõtiskles ta, kuidas ta
üldse teada saaks, millal öö ja päev on
võrdse pikkusega, et uusaastapüha pidada. Sel aastal
olid kevadtormid ebatavaliselt rängad; ööl ja
päeval kajas kantsi kohal meremüha, kuni ükski
mees ega naine selles magada ei saanud ja isegi penid niuksusid
kaeblikult.
Tintagel . . . endiselt leidus neid, kes uskusid, et selle
kantsi rajas pika merre ulatuva tirbi kaugema otsa
kaljurünkadele Ysi iidse rahva võluvägi. Krahv
Gorlois naeris selle peale ja ütles, et kui temal oleks
osake nende nõiavõimu, kasutanuks ta seda, et
hoida merd aasta-aastalt rannajoonele peale tungimast. Nelja
aasta vältel pärast Gorlois' mõrsjana siia
tulemist oli Igraine näinud, kuidas maa, hea maa,
Kõmri merre pudeneb. Musta kalju pikad haarmed, teravad
ja rünkalised, sirutusid kaldalt ookeani. Kui päike
paistis, võis see olla ilus ja särav, taevas ja vesi
niisama kiiskavad kui kalliskivid, millega Gorlois ta üle
kuhjas päeval, kui ta mehele rääkis, et kannab
tema esimest last. Aga Igraine'ile polnud kunagi meeldinud neid
kanda. Juveel, mis praegu tema kõril rippus, oli talle
antud Avalonis: kuukivi, mis vahetevahel peegeldas taeva ja mere
sära; aga tänases udus paistis isegi kalliskivi
varjutatuna.
Udus kandusid helid kaugele. Igraine'ile, kes seisis tirbil
ja vaatas tagasi maa poole, näis, et ta kuuleb hobuste ja
muulade samme ja häälekõla --
inimhääli, siin eraldatud Tintagelis, kus ei elanud
kedagi peale kitsede ja lammaste, ja karjuste ja nende koerte,
ja kantsi daamide, koos paari teenijanaise ja mõne vana
sõduriga, kes neid valvasid.
Pikkamisi pöördus Igraine ja läks kantsi
tagasi. Nagu ikka, tundis ta selle varjus seistes end
tillukesena nende igivanade kivide virna kõrval pika
merre ulatuva tirbi otsas. Karjased uskusid, et kantsi ehitas
Vana Rahvas Lyonnesse'i ja Ysi kadunud maadelt; selgetel
päevadel, ütlesid kalurid, olid nende iidsed lossid
kaugel vee all näha. Kuid Igraine'ile tundusid nad
kaljutornidena, iidsed mäed ja künkad, mattunud
igavesti pealetungiva mere alla, mis praegugi järas
kaljusid otse kantsi all. Siin maailma lõpus, kus meri
otsatult maad õgis, oli kerge uskuda lääne
üleujutatud maid; liikus lugusid vägevast
tulemäest, mis plahvatas kaugel lõunas ja ujutas
seal üle suure maa. Igraine ei teadnud ise, kas ta uskus
neid lugusid või mitte.
Jah, kindlasti kuulis ta udus hääli. See ei saanud
olla metslaste rüüsteretk mere tagant ega Erini
kasimata kallastelt. Ammu oli möödas aeg, mil ta
pidanuks võõra heli või varju pärast
võpatama. See polnud tema abikaasa, krahv: too viibis
kaugel põhjas, võideldes sakside vastu
õlakuti Ambrosius Aurelianuse, Britimaa
Ülemkuningaga; tema oleks sõna saatnud, kui ta
kavatsenuks tagasi pöörduda.
Ja Igraine'il polnud vaja karta. Kui ratsanikud olnuks
vaenulikud, oleksid valvurid ja sõdurid tirbi maapoolse
otsa kindlustuses, kelle krahv Gorlois sinna oma naist ja last
kaitsma paigutas, nad peatanud. Nendest mööda
tungimiseks läinuks vaja tervet sõjaväge. Ja
kes saadaks sõjaväe Tintageli vastu?
Kunagi oli aeg -- meenutas Igraine ilma kibeduseta
aeglaselt kantsihoovile astudes -, kui ta oleks teadnud, kes
tema linnuse poole sõidab. Nüüd oli selles
mõttes vähe kurbust. Pärast Morgaine'i
sündi ei nutnud ta enam isegi kodu taga. Ja Gorlois oli
tema vastu kena. Mees rahustas teda ta esialgses hirmus ja
vihas, andis talle kalliskive ja kauneid asju, sõjasaaki,
ümbritses teda daamidega, kes teda teenisid, ja kohtles
teda alati nagu võrdset, välja arvatud
sõjanõu pidades. Ta poleks saanud rohkemat
tahtagi, kui ta just poleks abiellunud mehega Hõimude
seast. Ja selles ei antud talle valikut. Püha Saare
tütar pidi tegema nii, nagu oli parim tema rahva jaoks,
ükskõik, kas see tähendas ohvrisurma minekut
või oma neitsilikkuse loovutamist Pühal Laulatusel
või meheleminekut sinna, kus seda arvati liidusidemeid
kinnitavat; nii oligi Igraine teinud, abielludes romaniseerunud
Cornwalli krahviga, kodanikuga, kes elas Rooma kombel, kuigi
Rooma oli kogu Britimaalt läinud.
Ta raputas mantli õlgadelt; hoovis oli soojem,
lõikavast tuulest eemal. Ja siis, kui udu keerles ja
hajus, seisis hetkeks tema ees üks kuju, tekkinud udust ja
vinest: Viviane, Järveemand, Püha Saare emand.
«Õde!» Sõnad värelesid, ja
Igraine teadis, et ta polnud neid valjusti hüüdnud,
vaid ainult sosistanud, käed rinnale kerkimas. «Kas ma
näen sind tõesti siin?»
Nägu oli täis etteheidet, ja sõnad tundusid
müüridetaguses tuules minema kanduvat.
Oled sa Nägemisest loobunud, Igraine? Või oma
vabast tahtest?
Sellest ebaõiglusest tabatud Igraine andis vastu:
«Sina olid see, kes käskis, et ma pean Gorlois'le
minema . . .,» aga õe kuju oli varjudesse varisenud,
polnud seal, polnud seal olnudki. Igraine pilgutas silmi:
üürike ilmutus oli kadunud. Ta kiskus mantli ihu ligi,
sest tal oli külm, jäiselt külm; ta teadis, et
nägemus oli võtnud oma jõu tema enda keha
soojusest ja elust. Ta mõtles, Ma ei teadnudki, et ma
suudan ikka veel niimoodi näha, olin kindel, et ei oska . .
. ja siis värises ta, teades, et isa Columba loeb selle
Kuradi kätetööks ja tema peaks seda pihtima.
Tõsi, siin maailma lõpus olid preestrid leebed,
aga ülestunnistamata nägemust käsitletaks
kindlasti ebapüha asjana.
Ta kortsutas kulmu; miks peaks ta omaenda õe
külaskäiku Kuradi tööks lugema? Isa Columba
võis öelda, mida tahtis; ehk oli tema Jumal temast
targem. Mis, mõtles Igraine itsitust alla surudes,
polekski nii raske. Küllap oli isa Columba hakanud
preestriks sellepärast, et ükski druiidide kool ei
võtnud enda hulka nii rumalat meest. Jumal Kristus
paistis mitte hoolivat, kas inimene on rumal või mitte,
kuni too mõistis oma missat pomiseda ja pisut lugeda ning
kirjutada. Temal, Igraine'il endal, oli rohkem kirjatundmist kui
isa Columbal, ja ta rääkis soovi korral paremat ladina
keelt. Igraine ei pidanud end kõrgelt harituks; tal
polnud vastupidavust, et Vana Usu sügavamat tarkust uurida
või minna Saladustesse sügavamale, kui ühel
Püha Saare tütrel täiesti hädavajalik.
Ometi, kuigi ta oli igas Saladuste Templis teadmatu, võis
ta romaniseerunud barbarite seas mängida haritud
emandat.
Väikeses hooviäärses kambris, kuhu ilusa
ilmaga paistis päike, ketras tema noorem õde
Morgause, kolmeteistaastane ja õitselepuhkev, seljas
värvimata villane avar kodurüü ja õlgadel
vana kopitanud mantel, ta kogus loiult rippuva kedervarrega oma
ebatasast lõnga võnkuvale rullile. Põrandal
tule juures veeretas Morgaine vana kedervart ringi nagu palli,
vaatas ebaühtlase silindri juhuslikke radu, tõukas
seda pontsakate näppudega siia-sinna.
«Kas ma pole juba küllalt kedranud?» kaebles
Morgause. «Mu sõrmed valutavad! Miks pean ma kogu
aeg ketrama, ketrama, ketrama, nagu oleks ma mõni
teenijanaine?»
«Iga daam peab ketramist õppima,» manitses
Igraine, teades, et see on tema kohus, «ja sinu lõng
on häbiväärselt kord õhuke, kord jäme
. . . Su sõrmedest kaob väsimus, kui sa neid
tööga harjutad. Valutavad sõrmed on märk
sellest, et sa oled laiselnud, sest nad pole tööst
karastunud.» Ta võttis Morgause'ilt rulli ja
kedervarre ja pööritas seda hooletu ergusega;
jõnksuline lõng tasanes tema kogenud
sõrmede all täiusliku jämedusega niidiks.
«Vaata, selle lõngaga saab kududa, ilma et
süstik kinni jääks . . .» ja äkki
tüdis ta käitumast nii, nagu pidanuks. «Aga
nüüd võid kedervarre ära panna;
külalised on enne pärastlõuna keskpaika
siin.»
Morgause vahtis talle otsa. «Ma ei kuulnud midagi,»
ütles ta, «ega ühtki sõnumiga
ratsanikku!»
«See ei üllata mind,» vastas Igraine,
«sest mingit ratsanikku polnudki. See oli Ilmutus. Viviane
on siia teel, ja Merlin koos temaga.» Toda viimast ei
teadnud ta isegi, enne kui selle välja ütles.
«Nii et sa võid Morgaine'i amme juurde viia, ja
panna selga oma pidurüü, see safraniga
värvitud.»
Morgause pani kedervarre innukalt käest, aga peatus
ainiti Igraine'i vaadates. «Minu safranikarva
rüü? Minu õe pärast?»
Igraine parandas teda teravalt. «Mitte meie õe
pärast, Morgause, vaid Püha Saare emanda ja Jumalate
Sõnumitooja pärast.»
Morgause vaatas maha mustrilisele põrandale. Ta oli
pikk, kogukas tüdruk, just naiseks sirgumise ja
küpsemise hakul; paksud juuksed olid punakad nagu
Igraine'il endalgi ja nahka täpitasid tedretähnid,
ükskõik, kui hoolikalt ta seda ka petipiimaga leotas
ja rohunaiselt selle jaoks leotisi ja ohutisi nuias.
Kolmeteistaastasena oli ta juba niisama pikk kui Igraine ja
tõotas veelgi pikemaks kasvada. Ta võttis
Morgaine'i pahuralt sülle ja kandis minema. Igraine
hõikas talle järele: «Ütle ammele, et ta
lapsele pidurüü selga paneks, ja siis võid sa
ta alla tuua; Viviane pole teda näinud.»
Morgause porises midagi turtsakat selle kohta, et ta ei
taipa, miks ülempreestritar peaks seda jõnglast
näha tahtma, aga ta ütles seda nii tasa, et Igraine'il
oli vabandus sellest mitte välja teha.
Tema oma kamber kitsa trepi ülemises otsas oli
külm; seal ei tehtud tuld muidu kui südatalvel. Kui
Gorlois ära oli, jagas ta voodit oma teenijanaise
Gwennisega, ja mehe pikaleveninud eemalviibimine andis talle
õigustuse Morgaine ööseks oma voodisse
võtta. Mõnikord magas seal ka Morgause,
lõikava külma eest ühiste karusvaipade varjus.
Suur abieluvoodi, baldahhiiniga, kardinatega tuuletõmbe
vastu, oli kolme naise ja lapse jaoks liigagi ruumikas.
Gwen, kes oli vana, tukkus nurgas, ja Igraine hoidus teda
äratamast, heitis seljast argise, värvimata villase
kleidi, ja viskas kiirustades ülle oma uhke kleidi, mille
kaelust kaunistas siidlint, kunagine Gorlois' laadakink
Londiniumist. Ta pani sõrme paar väikest
hõbesõrmust, mis ta oli saanud väikese
tüdrukuna . . . nüüd läksid need ainult
kahte kõrge väiksemasse sõrme . . . ja
riputas kaela ümber merevaigust kee, mille Gorlois oli
talle andnud. Rüü oli värvitud roostekarva ja
selle juurde kuulus roheline pealistuunika. Ta leidis oma
nikerdatud sarvkammi ja asus seda läbi juuste
tõmbama, istus pingil ja tiris kammi kannatlikult
läbi juuksepusade. Teisest kambrist kuulis ta valju kisa ja
järeldas, et amm kammib Morgaine'i juukseid ja
tüdrukule ei meeldi see. Kisa vakatas järsku ja ta
oletas, et Morgaine sai vaigistava laksu; või ehk, nagu
mõnikord juhtus, kui Morgause heas tujus oli,
võttis Morgause ise kammimise üle, oma nutikatesse,
kannatlikesse näppudesse. Nimelt sellepärast teadis
Igraine, et noorem õde võiks tahtmise korral
päris hästi kedrata, tema käed olid kõiges
muus nii osavad -- kammimises, kraasimises,
jõulupirukate tegemises.
Igraine palmitses juuksed, kinnitas need kuldse klambriga
pealaele ja pistis mantlivoldi külge oma hea
kuldsõle. Ta vaatas ennast vanast pronkspeeglist, mille
õde Viviane oli talle pulmadeks andnud, mis
öeldavasti oli toodud lausa Roomast endast. Rüüd
kinni nöörides teadis ta, et tema rinnad olid
jälle samasugused nagu kunagi varem: Morgaine oli juba
terve aasta võõrutatud, ja need olid ainult natuke
pehmemad ja raskemad. Ta teadis, et oli tagasi saanud oma vana
saleduse, sest sellest kleidis oli ta abiellunud, ja
nüüd polnud paelad põrmugi pingul.
Tagasi tulles pidi Gorlois jälle teda oma voodisse
tahtma. Kui mees teda viimati nägi, oli Morgaine alles
rinnal, ja krahv andis järele naise palvele, et ta
võiks last edasi imetada läbi suveaja, mil nii
paljud väikesed lapsed surid. Ta teadis, et mees oli
rahulolematu, sest laps polnud igatsetud poeg -- nood
roomlased arvasid oma põlvnemist meesliinis, mitte
mõistuspäraselt ema kaudu; see oli narr, sest kuidas
võinuks ükski inimene iial täpselt teada, kes
on mõne naise lapse sigitaja? Muidugi, roomlased tegid
suure kära muretsemisest, kes nende naistega magavad, ja
panid nood luku taha ja luurasid nende järele. Mitte et
Igraine oleks valvamist vajanud; üks mees oli küllalt
kole, kes tahaks teisi, võib-olla veelgi hullemaid?
Aga ehkki Gorlois kibeles poega saama, oli ta leebe, lubades
naisel Morgaine'i oma voodisse võtta ja edasi imetada,
püsis temast isegi eemal ja magas öösiti oma
riietajanaise Ettarri juures, et Igraine uuesti ei rasestuks ja
tal piim kinni ei jääks. Ka mees teadis, kui paljud
lapsed surid, sest nad võõrutati enne, kui nad
õppisid liha ja kõva leiba närima.
Jahukördiga toidetud lapsed olid haiglased ja suviti polnud
sageli kitsepiima, isegi kui nad nõustusid seda jooma.
Lehma- või märapiimaga toidetud lapsed hakkasid
tihti oksendama ja surid, või said kõhulahtisuse
ja surid. Nii oli mees Morgaine'i ema rinnale jätnud,
lükates sellega soovitud poega vähemalt pooleteise
aasta võrra edasi. Selle eest, vähemalt, jäi
Igraine alati Gorlois'le tänulikuks ega kavatsenud
kaevelda, ükskõik kui kiiresti mees ta
nüüd raskejalgseks teeks.
Ettarr sai endale tollest käigust kõhu ette ja
käis kekutades ringi; kas temast pidi saama
Cornwalli krahvi poja ema? Igraine ei teinud tüdrukust
väljagi; Gorlois'l oli teisigi sohipoegi, kellest üks
viibis praegugi koos temaga sõjaisand Utheri laagris. Ent
Ettarr jäi haigeks ja nurisünnitas, ja Igraine'il oli
piisavalt vaistu jätta Gwenilt küsimata, miks too
selle sündmuse puhul nii rahulolev välja nägi.
Vana Gwen teadis Igraine'i täieliku meelerahu jaoks
taimedest liiga palju. Ühel päeval, otsustas
ta, lasen tal mulle täpselt rääkida, mida ta
Ettarri õlle sisse pani.
Ta läks alla kööki, pikad seelikud
kiviastmetel lohisemas. Morgause oli seal, seljas parim
rüü, ja ta oli riietanud Morgaine'i safranikarva
värvitud pidukleiti, nii et laps paistis tõmmu nagu
pikt. Igraine võttis ta sülle, hoidis teda
mõnuga. Väike, tume, hapra kehaehitusega, nii
peeneluine, et tundus käte all pehme linnukesena. Kust see
laps küll oma välimuse sai? Tema ise ja Morgause olid
pikad ja punapäised, maakarva nagu kõik
hõimude naised, ja Gorlois, kuigi tõmmu, oli
roomlane, pikk ja sale ja kullininaga; karmistunud
aastatepikkustes lahingutes saksidega, liiga täis oma rooma
uhkust, et ilmutada erilist õrnust oma noore naise vastu,
ainult ükskõiksus oli tal varuks tütre jaoks,
kes tuli poja asemel, kelle naine pidanuks talle
sünnitama.
Aga Igraine tuletas endale meelde, et nood rooma mehed
pidasid võimu oma laste elu ja surma üle oma
jumalikuks õiguseks. Leidus paljusid, kristlasi
või mitte, kes oleksid nõudnud, et tütart
üles ei kasvatataks, nii et naised oleksid kohe vabad neile
poega kinkima. Gorlois oli tema vastu hea, mees lubas tal oma
tütre alles jätta. Võib-olla, kuigi Igraine ei
uskunud mehel suuremat kujutlusvõimet olevat, teadis too,
mida tema, naine hõimurahva hulgast, oma tütre vastu
tunneb.
Jagades korraldusi külaliste vastuvõtmiseks,
keldritest veini toomiseks ja liha küpsetamiseks --
mitte jänest, vaid head viimase tapmise lammast -, kuulis
ta hoovilt ehmunud kanade kaagutamist ja lendlemist ja teadis,
et ratsanikud olid üle tirbi tulnud. Teenrid paistsid
hirmul olevat, aga enamik neist oli leppinud teadmisega, et
emandal on Nägemisvõime. Ta oli seda teeselnud,
kasutades kavalaid oletusi ja paari nippi; oligi hea, et nad
tema vastu aukartust tundsid. Nüüd mõtles ta,
Võib-olla on Viviane'il õigus, võib-olla
on see mul alles. Võib-olla ma ainult arvasin, et see on
kadunud -- sest noil kuudel enne Morgaine'i sündi
tundsin ma end nii nõrga ja võimetuna.
Nüüd olen ma jälle mina ise. Minu ema oli oma
surmatunnini vägev preestritar, kuigi ta tõi ilmale
mitu last.
Aga, vastas talle tema mõistus, ema sünnitas need
lapsed vabaduses nagu hõimunaisele kohane, oma valitud
meestele, mitte orjana mõnele roomlasele, kelle tavad
andsid mehele võimu naiste ja laste üle.
Kärsituna viskas ta need mõtted peast; oli siis
sellest lugu, kas tal oli Nägemisvõime või
see ainult näis nii, kui see tema teenreid korralikult
ohjes hoidis?
Ta läks aeglaselt välja hoovi, mida Gorlois
endiselt aatriumiks nimetas, kuigi see ei sarnanenud sugugi
villale, kus mees oli elanud, kuni Ambrosius temast Cornwalli
krahvi tegi. Igraine nägi, et ratsanikud tulevad sadulaist
maha, ja tema pilk otsis kohe üles ainsa naise nende seas,
naise, kes oli temast väiksem ja enam mitte noor, riietatud
mehetuunikasse ja villastesse kaatsadesse, mantlitesse ja
sallidesse mässitud. Nende silmad kohtusid üle hoovi
tervituses, kuid Igraine läks ja kummardus kohusetundlikult
pika, sihvaka vana mehe ees, kes parajasti kondise muula seljast
maha tuli. Too kandis bardi sinist rüüd ja üle
tema õla rippus harf.
«Ma ütlen sulle tere tulemast Tintageli, isand
Sõnumitooja; sina paned õnnistuse meie katuse
peale ja austad seda oma kohalolekuga.»
«Ma tänan sind, Igraine,» ütles
kõlav hääl ja Taliesin, Britimaa Merlin,
druiid, bard, pani käed näo ees kokku, sirutas need
siis õnnistuses Igraine'i poole.
Kohustus selleks korraks täidetud, lendas Igraine oma
poolõe juurde ja oleks temagi õnnistuse alla
kummardunud, aga Viviane kummardus ja takistas teda.
«Ei, ei, laps, see on perekondlik külaskäik,
hiljem on küllalt aega mind austada, kui sa just pead . .
.» Ta pigistas Igraine'i enda vastu ja suudles teda suule.
«Ja see on sinu laps? Kerge on märgata, et temas on
Vana Rahva verd; ta näeb välja nagu meie ema,
Igraine.»
Viviane, Järve ja Püha Saare emand, oli tollal
kolmekümnendates eluaastates; Järve iidse preestrinna
vanima tütrena järgnes ta selles pühas ametis oma
emale. Ta tõstis Morgaine'i sülle, kiigutas teda
lastega väga harjunud naise kogenud kätel.
«Ta on sinu moodi,» ütles Igraine,
üllatunud, ja taipas siis, et oleks pidanud seda varem
mõistma. Aga viimati nägi ta Viviane'i nelja aasta
eest, ja ka siis oma pulmas. Nii palju oli juhtunud, ta oli nii
palju muutunud sestsaadik, kui hirmunud viieteistaastane
tüdruk anti temast rohkem kui poole vanema mehe
kätesse. «Tulge ometi saali, isand Merlin, õde.
Tulge sooja.»
Teda ümbritsenud mantlitest ja sallidest vabana oli
Viviane, Avaloni emand hämmastavalt pisike naine, mitte
pikem suurekasvulisest kaheksa- või kümneaastasest
tüdrukust. Oma mitmekordselt vöötatud avaras
tuunikas, noaga vöökohal tupes, ja laiades villastes
pükstes, mille sääred olid mähitud
paksudesse sääristesse, tundus ta tillukesena,
täiskasvanu rõivastesse riietatud lapsena. Tema
nägu oli väike, tõmmu ja kolmnurkne, laup
tumedate juuste all madal nagu varjud kaljude jalamil. Ka tema
silmad olid tumedad ja pisikese näo jaoks suured; Igraine
polnud varem märganudki, kui väike ta õde
oli.
Teenijanaine tõi külalistekruusi: sooja veiniga
segatud viimased vürtsid, mille Gorlois talle Londiniumi
turgudelt saatis. Viviane võttis selle pihkude vahele ja
Igraine pilgutas vaadates silmi: liigutus, millega ta kruusi
võttis, tegi ta äkki pikaks ja
aukartustäratavaks; see võinuks olla Pühitsetud
Sümbolite püha karikas. Viviane haaras selle käte
vahele ja tõstis aeglaselt huultele, pomisedes
õnnistust. Ta maitses jooki, pöördus ja asetas
selle Merlini pihkudesse. Mees võttis selle tõsise
kummardusega ja pani suule. Igraine, kes oli vaevu Saladustesse
pühendatud, tundis kuidagi, et ka tema on osa sellest
kaunist rituaalsest pühalikkusest, kui ta omakorda
külalistelt kruusi võttis, veini maitses ja
pidulikud tervitussõnad lausus.
Siis pani ta kruusi ära ja hetketunnetus kadus; Viviane
oli ainult väike väsinud olemisega naine, Merlin pelk
kookuvajunud vanamees. Igraine juhatas mõlemad ruttu tule
äärde.
«Tänapäeval on Suvemere kallastelt siia pikk
tee,» sõnas ta, meenutades, kuidas tema seda
rändas, värskelt mõrsjaks tehtud, hirmunult ja
vaikselt vihates, võõra abikaasa saatjaskonnaga,
kes esialgu oli ainult hääl ja öine õudus.
«Mis sind kevadetormidega siia toob, mu õde ja mu
emand?»
Ja miks ei võinud sa tulla varem, miks sa
jätsid mu ihuüksi õppima naiseksolemist, kandma
last mahajäetuses ja koduigatsuses? Ja kuna sa varem tulla
ei saanud, miks sa siis üldse tuled, kui on liiga hilja ja
mina olen viimaks alistumisega leppinud?
«Vahemaa on tõesti pikk,» ütles Viviane
tasa, ja Igraine teadis, et preestritar oli lisaks lausutud
küsimusele kuulnud ka väljaütlemata sõnu,
nagu ikka. «Ja ajad on ohtlikud, laps. Aga sa oled nende
aastatega naiseks kasvanud, isegi kui need olid üksildased,
niisama üksildased kui eraldatuse aastad bardi kasvatuses
-- või,» lisas ta meenutava muigevirvega,
«preestrinna kasvatuses. Kui sa oleksid valinud tolle raja,
oleksid leidnud, et see on niisama üksildane, minu Igraine.
Jah, muidugi,» ütles ta leebemaks muutuval ilmel
käsi alla sirutades, «sa võid mulle sülle
tulla, pisike.» Ta tõstis Morgaine'i üles, ja
Igraine vaatas imestuses; tavaliselt oli Morgaine pelglik nagu
metsjänes. Pooliti haavunud, pooliti taas vana
nõiduse võrku langenud, jälgis ta, kuidas
laps Viviane'i süles rahunes. Viviane paistis peaaegu liiga
väike, et teda kindlalt hoida. Haldjanaine,
tõepoolest; naine Vana Rahva hulgast. Ja tõesti
võis Morgaine ühel päeval väga tema moodi
välja näha.
«Ja Morgause, kuidas temal on läinud sestsaadik,
kui ma ta aasta eest sinu juurde saatsin?» küsis
Viviane, vaadates üles safrankollases rüüs
Morgause'i poole, kes pahuralt tule kõrvale varjudesse
hoidus. «Tule ja suudle mind, väikeõde. Ah,
sina kasvad pikaks nagu Igraine,» lausus ta, tõstes
käed embama tüdrukut, kes tuli varjust, tusane nagu
pooleldi väljaõpetatud kutsikas. «Jah, istu
sinna mu põlve äärde, kui tahad, laps.»
Morgause istus põrandale, toetas pea Viviane'i
sülle, ja Igraine nägi turtsakates silmades
pisaraid.
Me kõik oleme tal pihus. Kuidas võib tal
meie kõigi üle niisugune võim olla?
Või on asi selles, et tema on ainuke ema, keda Morgause
üldse teab? Ta oli täiskasvanud naine, kui Morgause
sündis, ta on meile mõlemale olnud nii ema kui
õe eest. Nende ema, kes oli tegelikult lapse
saamiseks liiga vana, suri Morgause'ile elu andes. Samal aastal,
varem, sünnitas ka Viviane ise lapse; tema laps suri ja
Viviane võttis Morgause'i imetada.
Morgaine oli sügavale Viviane'i sülle pugenud;
Morgause toetas siidist punapead vastu Viviane'i põlve.
Preestritar toetas lapsukest ühe käsivarrega, teine
käsi aga silitas sirguva piiga pikki, siidjaid
juukseid.
«Ma oleksin sinu juurde tulnud, kui Morgaine
sündis,» ütles Viviane, «aga mina olin
samuti rase. Ma sain tol aastal poja. Ma andsin ta ammele, ja ma
arvan, et tema kasuema võib ta munkade juurde saata. See
naine on kristlane.»
«Kas sind ei häiri, et lapsest kasvatatakse
kristlane?» päris Morgause. «On see naine kena?
Mis poisi nimi on?»
Viviane naeris. «Ma andsin talle nimeks Balan,»
ütles ta, «ja tema kasuema pani oma poja nimeks Balin.
Neil on ainult kümme päeva vanusevahet, nii et
kahtlemata kasvatatakse neid nagu kaksikuid. Ja ei, mind ei
häiri, et temast kasvatatakse kristlane, tema isa oli seda,
ja Priscilla on tubli naine. Sa ütlesid, et tee siia on
pikk; usu mind, laps, nüüd on see pikem kui ajal, mil
sa Gorlois'le mehele läksid. Võib-olla mitte pikem
Preestrite Saarelt, kus võrsub nende Püha Kibuvits,
aga pikem, hulga pikem Avalonilt . . .»
«Ja sellepärast me siia tulimegi,» teatas
Merlin äkki ja tema hääl oli nagu hiiglasliku
kella kumin, nii et Morgaine tõusis järsult istukile
ja hakkas hirmust nuutsuma.
«Ma ei saa aru,» ütles Igraine äkitselt
rahutust tundes. «Kindlasti asuvad need kaks
lähestikku . . .»
«Need kaks on üks,» lausus Merlin, kes
istus väga sirgelt, «aga Kristuse
järelkäijad on otsustanud öelda mitte seda, et
neil ei tohi olla ühtki Jumalat peale nende Jumala,
vaid et ühtki teist Jumalat peale nende Jumala pole
olemas; et tema üksinda tegi maailma, et ta valitseb seda
üksinda, et tema üksinda tegi tähed ja
kõik loodu.»
Igraine tegi ruttu püha märgi kaitseks
jumalateotuse eest.
«Aga nii ei saa olla,» jäi ta kindlaks.
«Ükski ainuke Jumal ei saa kõiki asju valitseda
. . . ja kuhu jääb Jumalanna? Kuhu jääb Ema
. . .?»
«Nemad usuvad,» sõnas Viviane oma voolaval
madalal häälel, «et Jumalannat ei ole, sest
naisalge, ütlevad nad, on kõige kurja alge; naise
kaudu, ütlevad nad, tuli Kurjus siia ilma; neil on mingi
fantastiline juudi muinasjutt õuna ja mao
kohta.»
«Jumalanna karistab neid,» ütles Igraine
rabatuna. «Ja ikkagi andsid sa mu ühele neist
naiseks?»
«Me ei teadnud, et nende jumalateotus on nii
kõikehõlmav,» vastas Merlin, «sest meie
ajal on olnud muudegi Jumalate järgijaid. Kuid nemad
respekteerisid teiste Jumalaid.»
«Aga mis on sellel pistmist Avaloni tee pikkusega?»
küsis Igraine.
«Nii jõuamegi oma külaskäigu
põhjuse juurde,» ütles Merlin, «sest, nagu
druiidid teavad, on inimkonna usk see, mis kujundab maailma, ja
kogu tõelust. Kaua aega tagasi, kui esimesed Kristuse
järgijad meie saarele tulid, teadsin ma, et see oli
võimas pöördepunkt ajas, hetk, mis pidi muutma
maailma.»
Morgause vaatas vanamehe poole üles, silmad aukartusest
ümmargused.
«Kas sa oled nii vana, auväärne?»
Merlin naeratas alla tüdruku suunas ja lausus,
«Mitte omaenda kehas. Aga ma olen palju lugenud tolles
suures saalis, mis pole siitilmast, kus on kirjas Kõigi
Asjade Ülestähendused. Ja lisaks elasin ma
siis. Need, kes on selle maailma Isandad, lubasid mul tagasi
tulla, aga teises lihalikus kehas.»
«Need asjad on väiksekesele liiga segased,
auväärne isa,» manitses Viviane teda leebelt.
«Ta pole preestritar. Merlin tahab öelda,
väikeõde, et ta elas, kui kristlased esimest korda
siia tulid, ja otsustas, ja sai loa, otsekohe uuesti
sündida, et oma töö lõpule viia. Need on
Seadused, mida sa ei peagi proovima mõista. Isa,
jätka.»
«Ma teadsin, et see oli üks neid hetki, mil kogu
inimkonna ajalugu pidi muutuma,» ütles Merlin.
«Kristlased soovivad kustutada kogu tarkuse peale nende
endi oma, ja selles võitluses pagendavad nad siitilmast
kõik saladuse vormid, mis ei sobi nende usu
tõekspidamistega. Nad on ketserluseks kuulutanud selle,
et inimesed elavad rohkem kui ühe elu -- mille
tõde teab iga talumees -- «
«Aga kui inimesed ei usu, et elusid on rohkem kui
üks,» väitis Igraine jahmunult, «kuidas nad
siis ahastusest pääsevad? Milline õiglane Jumal
looks mõned inimesed õnnetuks, ja teised
õnnelikuks ja edukaks, kui üks elu olekski
kõik, mis nad saavad?»
«Ma ei tea,» sõnas Merlin.
«Võib-olla soovivad nad, et inimesed karmi saatuse
pärast meelt heidaksid, nii et nad tulevad
põlvitades Kristuse ette, kes nad taevasse viib. Ma ei
tea, mida Kristuse järelkäijad usuvad või mida
nad loodavad.» Tema silmad olid hetke suletud,
näojoontes kibedus. «Aga mida nad ka ei usuks,
muudavad nende vaated maailma; mitte ainult vaimus, vaid
materiaalsel tasandil. Kuna nad eitavad vaimumaailma, ja Avaloni
valdusi, lakkavad need valdused nende jaoks olemast. Nad on ikka
veel olemas, loomulikult, aga mitte samas maailmas kui Kristuse
järgijate maailm. Avalon, Püha Saar, pole enam sama
saar kui Glastonbury, kuhu meie, vana usu järgijad, kunagi
munkadel kabeli ja kloostri ehitada lubasime. Sest meie tarkus
ja nende tarkus -- kui palju sa loodusteadusi tunned,
Igraine?»
«Väga vähe,» ütles noor naine
rabatuna, vaadates preestritari ja ülemdruiidi. «Mind
pole kunagi õpetatud.»
«Kahju,» lausus Merlin,» sest sa pead seda
taipama, Igraine. Ma üritan seda sinu jaoks lihtsaks teha.
Vaata siia,» ütles ta ja võttis kaelast kuldse
võru, tõmbas siis välja pistoda. «Kas ma
saan selle kulla ja selle pronksi korraga ühtesamasse kohta
panna?»
Igraine pilgutas silmi ja põrnitses
mõistmatuses. «Ei, muidugi mitte. Nad võivad
olla kõrvuti, aga mitte samas kohas, kui sa üht
neist enne ei liiguta.»
«Ja nii on lood ka Püha Saarega,» kostis
Merlin. «Preestrid andsid meile tõotuse, nelisada
aastat tagasi, isegi enne seda, kui roomlased siia
vallutuskatsele tulid, et nad ei tõuse kunagi meie vastu
ega aja meid relvajõuga minema, sest meie olime siin enne
neid, ja nemad olid abipalujad, ja nõrgad. Ja nad on seda
tõotust austanud -- niipalju pean ma tunnistama.
Aga vaimus, oma palvetes, pole nad kunagi lakanud meiega
heitlemast, et nende Jumal meie Jumalad minema ajaks, nende
tarkus meie tarkuse üle valitseks. Meie maailmas, Igraine,
on piisavalt ruumi paljudele Jumalatele ja paljudele
Jumalannadele. Aga kristlaste maailmapildis -- kuidas ma
saaksin seda öelda? -- pole kohta meie
nägemusele või meie tarkusele. Nende maailmas on
üksainuke Jumal; ta ei pea lihtsalt kõiki Jumalaid
vallutama, ta peab tegema nii, nagu teisi Jumalaid polekski,
poleks olnudki Jumalaid peale võltside puuslike, nende
Saatana kätetöö. Nii et kõik inimesed
võivad temasse uskudes selles ainsas elus
päästetud saada. Nõnda usuvad nemad. Ja nagu
inimesed usuvad, niisuguseks muutub nende maailm. Ja nii
triivivad lahku maailmad, mis kunagi olid üks.
Praegu on kaks Britanniat, Igraine: maailm nende Ainujumala
ja Kristuse võimu all, ja selle kõrval ja selle
taga maailm, kus endiselt valitseb Suur Ema, maailm, mille on
elamiseks ja Jumalate kummardamiseks valinud Vana Rahvas. Nii on
varemgi juhtunud. Oli aeg, kui haldjarahvas, Särav Sugu,
meie maailmast eemaldus, läks üha kaugemale ududesse,
nii et nüüd võib ainult mõni rändur
veeta öö haldjaküngaste sisemuses, ja kui ta seda
teeb, kulgeb aeg ilma temata edasi, ja ta võib
pärast ühtainsat ööd välja tulla ja
avastada, et kõik tema omaksed on surnud ja
möödunud tosin aastat. Ja nüüd, ütlen
ma sulle, Igraine, juhtub see jälle. Meie maailma
-- mida valitseb Jumalanna ja Sarviline, tema kaasa,
maailma, mida sa tead, paljude tõdede maailma --
surutakse aja peavoolust välja. Juba nüüd,
Igraine, kui rändur hakkab ilma juhita minema Avaloni Saare
poole ega tunne väga hästi teed, ei pääse ta
sinna, vaid leiab ainult Preestrite Saare. Enamikule inimestest
on meie maailm tänapäeval Suvemere ududesse kadunud.
Juba enne roomlaste lahkumist kippus seda juhtuma;
nüüd, kui kirikud katavad kogu Britimaa,
jääb meie maailm üha kaugemaks. Sellepärast
läkski meil siiajõudmiseks nii kaua aega; meile on
teejuhiks jäänud järjest vähem Vana Rahva
linnu ja radu. Maailmad puutuvad veel kokku ja asuvad teineteise
kohal, ligistikku nagu armastajad; kuid nad triivivad lahku, ja
kui neid keegi ei peata, on ühel päeval kaks maailma
ja keegi ei pääse ühest teise --»
«Mingu aga!» katkestas Viviane vihaselt. «Mina
arvan ikkagi, et me peaksime neil minna laskma! Ma ei taha elada
kristlaste maailmas, kes eitavad Ema --»
«Aga mis saab kõigist teistest, neist, kes elavad
ahastuses?» Merlini hääl oli uuesti nagu
võimas tasane kell. «Ei, rada peab jääma,
isegi kui see on salajane. Mõned maailma osad on veel
ühes. Saksid rüüstavad mõlemas maailmas,
aga ikka rohkem on meie sõdalaste seas Kristuse
järgijaid. Saksid --»
«Saksid on barbarid, ja julmurid,» ütles
Viviane. «Hõimud üksi ei jaksa neid meie
randadelt minema ajada, ja meie Merliniga oleme näinud, et
Ambrosiust pole siinilmas kauaks ja et tema järglaseks saab
tema sõjaisand Pendragon -- kuidas teda
hüütaksegi, Uther? Aga siin riigis on paljud, kes ei
kogune Pendragoni väkke. Mis ka meie maailmaga vaimus ei
juhtuks, kumbki maailm ei pea kaua vastu sakside tulele ja
mõõgale. Enne, kui me saaksime võidelda
vaimses lahingus, mis hoiaks maailmu veelgi rohkem lahku
liikumast, peame päästma Britimaa enda südame
saksi leekide laastamistööst. Meid ei ründa
ainult saksid, vaid jüüdid, šotlased, kõik
metsikud rahvad, kes Põhjast siia rändavad.
Kõik paigad, koguni Rooma ise, langevad nende ees; neid
on nii palju. Sinu mees on kogu elu võidelnud Ambrosius,
Britannia vürst, on tubli mees, aga ta saab nõuda
truudust ainult Rooma kunagistelt järgijatelt; tema isa
kandis purpurit ja ka Ambrosius ise püüdles keisriks.
Ent meil peaks olema juht, kes innustaks kogu Britimaa
rahvast.»
«Aga -- Rooma on alles,» vaidles Igraine
vastu. «Gorlois rääkis mulle, et kui Rooma Suures
Linnas raskustest jagu saab, tulevad leegionid tagasi! Kas me ei
või oodata Roomalt abi metsiku põhjarahva vastu?
Roomlased olid maailma parimad sõdalased, nad ehitasid
Põhja suure müüri, et metsikuid
rüüstajaid vaos hoida --»
Merlini häälde tekkis õõnes
kõla, mis kajas nagu võimsa kella kumin. «Ma
olen Pühas Kaevus seda näinud,» ütles ta.
«Kotkas on ära lennanud ega tule enam kunagi
Britanniasse tagasi.»
«Rooma ei saa midagi teha,» lausus Viviane.
«Me peame saama omaenda juhi, kellegi, kes võiks
käsutada kogu Britimaad. Muidu langeb terve Britannia, kui
nad meie vastu kogunevad, ja palju aastasadu lebame me varemeis
saksi anastajate all. Maailmad ulbivad päästmatult
lahku ja Avalonist ei jää mälestust isegi
legendis, mis annaks inimkonnale lootust. Ei, meil peab olema
juht, kellele saaksid olla ustavad mõlema Britimaa rahvad
-- preestrite Britimaa ja udude maailm, mida
valitsetakse Avalonist. Kui see ülemkuningas neid ravib -
» tema häälde sigines ennustuse selge,
salapärane toon -- «saavad maailmad taaskord
kokku, maailmaks, kus on ruumi Jumalannale ja Kristusele, pajale
ja ristile. Ja see juht rajab meile niisuguse.»
«Aga kust me sellise kuninga leiame?» päris
Igraine. «Kes annab meile sellise juhi?»
Ja siis äkitselt tundis ta hirmu, tajus jääd
selga mööda alla voolamas, kui Merlin ja preestritar
talle otsa vaatama pöördusid, otsekui hoiaksid nende
silmad teda liikumatuna nagu väikest lingu kulli varju all,
ja ta mõistis, miks hüüti Jumalate prohvetlikku
sõnumitoojat Merliniks, Pistrikuks.
Aga kui Viviane suu avas, oli ta hääl väga
hell.
Ta ütles: «Sina, Igraine. Sina sünnitad selle
ülemkuninga.»
|