13.12.2001 |
Indrek Hargla
Sindbadi üheksas reis |
Kiidetud olgu Allah, kõige armulisem ja kaastundlikum!
Nii alustan ma, sõbrad, jutustust oma üheksandast
merereisist, et taaskord anda teie otsustada, kas on mul
õigus nüüd oma päevi külluses veeta
või peaksin jagama rikkuse vaestele ja anduma palvetele,
kasinusele ja karmusele. Olen teile rääkinud, kuidas
nooruses lõin läbi oma isalt päritud rikkuse ja
seejärel siirdusin kaupmehena meredele, kus loendamatuid
ohte trotsides õnn mulle lõpuks naeratas, et
võisin osta tagasi selle maja ja puhata. Nüüdki
alustan ma jutustust sellest, kuidas Bagdadi kaliifi Harun Al-
Rašidi -- andku Allah talle palju elupäevi
-- vesiir, keda teie mäletate pakikandja
Hindbadina, ühel päeval, pärast minu kaheksandat
reisi, millel leidsin elu suurima armastuse, et nüüd
võin öelda -- igatsus ja kättesaamatus
on armastuse tõeline nimi, minu juurde tuli ja palus mul
kaliifi enese ülla palge ette ilmuda.
Küllap teate, et mu kaheksandalt reisilt toodud
õpetuste järgi oli kaliif lasknud ehitada uut moodi
laevastiku. Nende kaugelt põhjast meie meredele eksinud
õnnetute hingede teadmised seilamiskunstist olid nii
vägevad, et Basras asuv laevastik võimuses ja
uhkuses kõik teised kaugele maha jätab ja Araabia
meri talle kitsaks jääb. Meie kookospuust laevade
asemele oleme ehitanud pikemad alused, Siidonist raiutud
seedrist, mis merel paremini tormide vastu seisavad ja kiiremini
pikki vahemaid ületavad. Sellised olid kaugelt
põhjast tulnud meeste laevad ja sellistega purjetavad nad
ka mööda Itili jõge alla, üle mere
Damghani sadamasse kauplema.
Ma läksin Ümarpaleesse, kõige
jumalakartlikuma ja ausama valitseja juurde, ta pakkus mulle
hõrku jasmiiniteed, mesimagusaid datleid, päris minu
ja mu naiste elukäigu järele ning ütles: «Ma
märkan, Sindbad, et igavus su silmad tuhmiks teeb ja
tüütus paneb sind enneaegselt vananema.»
«Oo aulik kaliif,» vastasin, «mitte igavus
pole see, vaid igatsus naise järele, kes maailma enda poolt
minule määratud sama kindlalt, nagu ka igavene keeld
teda oma abikaasaks teha.»
«Siis peaksid sa muremõtted peast heitma ja
jälle kaugete maade, seikluste ja kuulsuse poole
vaatama?»
«Ei kunagi pole ma selliseid asju eesmärgiks
seadnud, mind on tagant tõuganud vaid soov
väärida oma isa nime ning pärandada oma poegadele
varandus, mille nooruses läbi lõin.»
«Siiski, Sindbad,» lausus kaliif lõbusalt,
«pole minu riigis sinust targemat kaupmeest ega
meresõitjat. Ja kui kellelgi on au esindada mind ja
kõiki meie meresõitjaid, siis oled see sina
-- suurim ja kuulsaim kõigist meestest, kes
laevadega Bagdadile vägevust toonud.»
Nüüd teadsin ma juba, et kaliifi tahte järgi
ootab mind taas ees reis keelduda sellest ma ei saa. On
tõsi, et seiklusi ja kuulsust pole ma kunagi otsinud,
vaid ainult rikkust ja rahulikku vanaduspõlve, kuid
hädaohud on ise minu juurde tulnud ning Allah ja õnn
on mind seni aidanud. Kaliif kutsus ustava vesiiri El Hazlili,
kes Ümarpalees on kutsutud hoolitsema kaunite kunstide ja
teaduse eest, ja laotas minu ette laiali kaardi ning
sõnas kavalalt: «Sedapuhku, Sindbad, ei saada me
sind võitlema korsaaridega, vaid tõesti
ülesandele, mis kinnitab sinu seisust kaliifi
väljavalitute seas.»
«Sinust saab minu admiral, Sindbad,» lisas kaliif
ja ma kummardasin, alandlikult, nagu teeks igaüks, kellele
Prohveti -- rahu olgu temaga -- enda onu al-Abbassi
järeltulija sellist au osutab.
«Kui palju tead sa Egiptist?» küsis El
Hazlil.
«Minu reisid pole mind sellele imede maale viinud,»
vastasin, «kuid tean niipaljut, et umbes kakssada aastat
tagasi Amr Bin Al Aas selle maa roomlaste käest vallutas ja
sellest ajast peale Prohveti nimi seal püha on.»
«Seal elavad isekad inimesed,» märkis kaliif,
«kes algul Madinah'i kalifaadi võimu all olid,
seejärel nende jumalasalgajate Ommayadide dünastia
alamad ja praegu veel minule kuulekad, ehkki riukaliku Abd Al-Aziz
Bin Marwani vaim nende kohal lehvib ja nad minu
võimust sõltumatult tahavad elada. Siiski on
Egipti praegune valitseja Al-Hussein Ibn Gamil mulle kuulekas ja
teoks teinud meie kõige suurema käsu ja
soovi.»
«Vaata,» sõnas El Hazlil ja osutas
sõrmega kaardil kohale, milles tundsin ära kuulsa
Jedda sadama enne Makkah'i linna. «Punane meri. Aegade
algusest on sellel laevatatud ja kaupu veetud, rikkusest pungil
linnad ja riigid on selle mere ääres asetsenud
-- Qataban, Hadhramaut, Ma'an, Axum Etioopias ja kuulus
Petra Nabataea maal. Sellest ajast kui meie laevad
üle mere Indiasse käivad, on nende riikide hiilgus
küll vähenenud, ent kaliifi tahtmine on seda muuta.
Kas sa oled kuulnud linnast As-Suways?»
Ma polnud sellisest linnast midagi kuulnud.
«See jääb siia,» näitas El Hazlil
kohale kaardil, loodes Nabataeast, üle Siinai poolsaare.
«Sellest saab sinu reisi esimene sihtpunkt. Juba
Pärsia vallutaja Dareios alustas siit kanali kaevamist
järvede poole põhjas, et edaspidi ühendada see
Niilusega ja sel kombel jõuda laevadega merele, mida
kutsutakse Vahemereks.»
«Kreeklaste merele!» märkisin ma.
«Dareios teadis, millise eelise annab nende vastu
võitlemine, kui laevad saavad vabalt kreeklaste linnade
alla tulla. Ilmselt juba tuhandeid aastaid varem olid Egipti
kuningad seal kanalit kaevanud, keegi vaarao Necho näiteks.
Kuid Dareios ei lõpetanud kanalit, kuna kartis, et Punase
mere veetase on kõrgem Vahemere omast ja läbimurdel
uputab vesi Niiluse delta. Alles Ptolemai söandas kanali
lõpetada ja vanade käsikirjade järgi oli see
hiilgav. Ookeanilaevad said sealt läbi sõita ning
vanad Egipti valitsejad reisisid mööda kanalit juba
kuussada aastat enne Prohveti sündi. Ning kuulus Amr Bin Al
Aas kaevas kanali taas lahti, kuid hiljem jäi see
jälle soiku, kuna see liigpalju tööd ja inimesi
nõudis. Kõige hiilgavama valitseja, minu isanda
Al-Rašidi ajal on kanal taaskord lahti kaevatud, et meie
uus laevastik -- mis ei sündinud mitte ilma sinu
abita, Sindbad -- saaks läbi selle otse kreeklaste
juurde purjetada.»
«Hämmastav,» hüüatasin mina.
«Seda, loodan ma,» ütles kaliif, «arvavad
ka kreeklased, kelle eest on töid hoolikalt saladuses
hoitud.»
«Sa tead, Sindbad,» jätkas El Hazlil, «et
sellest ajast, kui Prohvetist -- rahu olgu temaga
-- pärinev sugu on võimul ja reeturlike
Ommayadidega on lõpp tehtud, on kalifaadil aeg enda sisse
pöörata ja järele mõelda, kuidas
hiiglaslikke valdusi, mille meie isad vallutanud, paremini ja
targemini valitseda. Me peame mõistma paremini Allahi
sõna, Qurani, ja jõudma arusaamisele, mida tahtis
Allah öelda meile ja meie vaenlastele. Millisena tahame me
näha õigeusklike maid homme ja millistena suhteid
oma praeguste naabritega?»
«Juba praegu on raske,» ohkas Harun Al-Rašid,
«kõiki meie valdusi Bagdadist valitseda. Ma
näen, et kohalikud emiirid tahavad lahku lüüa...
Ja Allahi nimel, ma ei saa neid hukka mõista. Kui sa
võtad kätte Qurani, loed seda, on Allah kogu aeg
sinuga, sinus ja sinu ümber. Allumine tema sõnale
teeb meid tugevaks, temaga mõistame me maailma ja ennast.
Kuid mis on Bagdad Allahi vägevuse kõrval; mida
tähendab Bagdad Maroko emiirile, kui ta pole siin iial
käinud? Prohvet oli Allahi sõnumitooja; minu esiisad
aitasid sõnumit edasi levitada, õigluse ja
õitsvuse sõnumit. Mina näen, et Allahi
sõna on nüüd jõudnud selle vajajateni ja
nüüd peame selles paremini selgusele jõudma,
tungima kogu sügavuseni ja mõistma igat kui silpi.
Bagdad ei ole seal, kus Maroko, kuid seal on Quran, mis on
õigeusklikule paremaks toeks kui kaliif.»
«Need on targa valitseja sõnad,» kummardasin
mina. «Siiski on Bagdad kogu maailma pärl, sinu
esiisad ehitasid selle tühja koha peale, kuivendasid sood,
ehitasid müürid ja niisutuskanalid, panid aluse
lossidele ja templitele. Nüüd elab siin üle
miljoni inimese, kaupu ja rikkust voolab üle maailma.
Süüdistagu need end ise, kes ei mõista Bagdadi
suuruse ees alandlikud olla!»
«Meie võimsust, vastutulelikkust ja
üllameelsust lähedki sina, Sindbad, koos El Hazliliga
kreeklastele näitama,» sõnas Harun Al-Rašid
muiates. «Nende eelmised valitsejad olid Allahi
suhtes leebemad kui praegune, keegi naine Eirinh.
Räägitakse, et ta lasi oma pojal, seadusjärgsel
imperaatoril, silmad välja torgata ja ta tappa, et ise
valitseda. Eirinh lubas taas kummardada puuslikke; Eirinhil on
suured sõjaväed, kuid ta ei oska neid kasutada;
Eirinh tahab saada jälle terve Rumi valitsejannaks...
kuuldusi on palju, ent ma ei tea tõde. Too see mulle! Mis
oleks parem kui näidata neile meie jõudu ning
ühtlasi panna käima oma laevad Konstantinoopolist
Indiani?! Sina, Sindbad, juhid meie laevastikku saadikutega, mis
täpselt seitsme päeva pärast Basrast teele
asub.»
«Kiidetud olgu Allah,» ütles El Hazlil.
«Sinu üheksas merereis saab olema puhkus ja pidu. Ei
mingeid meremadusid, vaid rikkalikud pidustused
Konstantinoopolis.»
Ma naasesin Ümarpaleest oma majja ja läksin
otsemaid oma esimese naise Fatima juurde, et talle neid
sõnumeid teatada. Minu ära kuulanud, puhkes Fatima
kibedasti nutma ja kostis: «Oo, Sindbad, mu armas mees ja
käskija! Täna öösel nägin ma kohutavat
unenägu. Tulisulgedes džinn lendas üle taeva,
pritsides surmavaid leeke. Kõik linnad ja lossid
põlesid tuhaks tema raevu ees. Ainult üks naine
taipas džinni nähes varju minna ja tema jäi ellu,
sest ülejäänud kõik kogunesid taevast
laskuvat hiiglast imetlema ja olid kui hämmingust
löödud. Kui naine keldrist välja tuli ning
hävingut ja oma tapetud lähedasi nägi, halas
ta:
Ei sina mu taevad ei iial nii sulnilt
ei lenda seal linnud, ei lange sealt vihma
vaid surma ja hävingut langeb ta võlvilt
ei avarust temalt, vaid varju ma ihkan
«Häbi olgu sul, naine,» hüüdsin
mina, «et sa liiga palju muinasjutuvestjate loba kuulad ja
tahad takistada oma meest minema retkele, mis kaliifile endale
suurt au ja hiilgust toob!» Kuid halva eelaimus jäi
mulle südamesse ja tegi meele mõruks, kui ma oma
teise naise Zulfija juurde läksin. Ta jooksis mulle kambri
uksel vastu, nägu pisarais, ning hüüdis:
«Sindbad, mu kallis mees! Kuula, ma tahan sind hoiatada
hirmsa ohu eest. Just praegu ärkasin ma kohutavast unest.
Nägin, et tõusis keeristorm ja maa värises.
Nägin jasmiinipõõsast, sinu lemmikut, mis
tormi ja värina käes varises, kuni hirmus tuulehoog ta
maast juurtega välja rebis. Põõsas lendas
läbi tormi, kuni kukkus sügavasse kiviprakku.
Juured rebind lahti tuulehoog
maru meelevallas abitult sa peksled
kodu läinud -- kuhu sind ta toob?
veel kaua veeta kivimail sa eksled?»
Ma käskisin Zulfijal mitte kuulutada häda ja
õnnetust oma mehele, kes kaliifi enda käsul
rändama suundub, jätsin teise naisega hüvasti
ning läksin kolmanda naise, oma lemmiku, noore armeenlanna
Banhassiri juurde.
«Kas ka sina, mu armsaim naine, tahad mind keelitada
mitte minemast üheksandale merereisile?» küsisin,
kui olin talle rääkinud ees ootavast retkest.
«Kas ka sina oled näinud kohutavat ennet
unes?»
«Oo, mu mees,» sõnas Banhassir malbelt.
«Kes olen mina, et öelda kas ja kuhu pead sa minema?
Kes olen mina, et keelitada sind mitte kuulama kaliifi
sõna? Sina oled mu käskija ja armas mees, ja
kõik, mida sa õigeks pead, peab ka sündima.
Mine ja tea, et Bagdadis ootab sind alati armastav naine, kelle
palged on küll pisarais, kuid mitte murest ega hirmust,
vaid igatsusest ja ootusest. Olgu mu armastus sulle
tähiseks teel, mis sind ohtudest hoiab ja tervena koju
tagasi toob!
Ma olen su naine ja majakas eemal
mis kirka leegina põleb nii palaval päeval kui
ööl
sa oled mu armsam ja kõik, mida teed sa
mind aidaku muuta sind minule kallimaks veel»
«Just seda oleksin ma tahtnud kuulda ka teiste naiste
suust!» hüüatasin mina, embasin Banhassiri ja
veetsin selle öö tema juures. Hilisööl
äratas mind kisa värava juurest. Ma vaatasin aknast
välja ja nägin ustavat teenrit Ahmedi kellegagi
valjult sõnelemas. Ma küsisin, mis selle varase
äratuse on põhjustanud.
«Keegi kaltsudes hulgus palub varjupaika jälitajate
eest, kes teda röövida tahavad!» hüüdis
Ahmed.
«Siis laske ta ometi sisse!» käskisin mina ja
läksin vaatama, kes on need röövlid, kes julgevad
kaunis Bagdadis inimesi kimbutada. Röövleid polnud
kuskil silmapiiril, küll aga vedeles värava ees maas
haavatud, hingeldav noormees, kes kramplikult mingit pampu
kaenla alla surus.
«Kes sa oled ja mis sinuga juhtunud on?»
«Õnnistagu Allah tuhat korda sinu üllast
meel, auline isand,» vastas noormees, «mind kutsutakse
Al ad-Din'iks ja ma olen pärit Hiinast, olen rännumees
ja seikleja, ehkki mitte omal tahtel, vaid õnnetu ja
kurblik armulugu on mind võõrastesse maadesse
saatnud. Sattusin öösel röövlite
küüsi ja sinu värav oli kõige
lähemal, kust abi ja kaitset paluda.»
«Peske ta haavad, siduge need kinni, andke talle
süüa ja las ta tuleb siis minu juurde. Ma kuulan hea
meelega jutte seiklustest ja õnnetust
armastusest.»
«Sinu tahtmine sündigu, isand Sindbad!»
kummardas Ahmed, noormeest altkulmu piieldes.
«Sindbad! Kas tõesti see kuulus meresõitja
Sindbad on päästja, kellest turgudel legende
jutustatakse!» ei uskunud Aladdin oma kõrvu ja
tahtis mu käsi suudelda. Tema nägu oli, nagu
nüüd nägin, tõesti hiinlase oma, naljakate
kitsaste silmadega, nagu need on ka kõrgõssidel ja
teistel Harun-al-Rašidi -- andku Allah talle pikka
iga -- võõramaalt toodud
kaardiväelastel.
Tunni aja pärast toodi ta minu juurde ning ta
rääkis mulle loo, mille sarnast ehk teiegi,
sõbrad, jutuvestjate käest turgudel kuulnud olete ja
mida ma seepärast kordama ei hakka. Ma kahtlustasin, et ta
valetab, kuid ta kinnitas, et imelamp on temalt
röövitud, armastatu ta maha jätnud ning minna
pole tal õieti kuhugi. Tema südikus ja vaprus, mida
kuidagi hoomasin, tegid mu südame pehmeks ja ma lubasin tal
reisi ajaks oma majja tööle jääda. Kuuldes,
et mind ootab ees reis Punasele merele, hakkas noormees mind
keelitama, et ma ta kaasa võtaksin. Mõte oli mulle
meeltmööda, sest vana torisev Ahmed pole
rännuteel just kõige parem kaaslane. Nii palkasin ma
Aladdini oma teenistusse, käskisin tal puhata, sest
koidikul asume teele Basra poole, kus meid ootab kaliifi
laevastik.
Vägevad olid pidustused, mille saatel me Basrast merele
seilasime, punased purjed noolekujuliste laevade mastides
lehvimas, südamed põksumas ülevustundest ja
Allahi nimi huulil. Minu koht oli lipulaeval ühes kaliifi
vesiiri El Hazlil Hamid Ollai al-Mansuri ja tema kaaskonnaga.
Meie laevad olid täis kalleid kaupu Indiast ja teistest
kaugetest maadest, mis mõeldud nii kingiks kreeklaste
kuningale, kui kauplemiseks nende kuulsas sadamas. Siin oli
hinnalisi siidikangaid ja õndsalt lõhnavat
viirukit, kauneid aardeid kullast ja hõbedast, imeliselt
nikerdatud Kuši pussnuge ja mõõku,
eebenipuust voolitud ja smaragdidega kaunistatud laekaid,
vürtse ja keraamikat Hiinast, vandlist ja nefriidist
kauneid kujukesi ja isegi Banbhore kollane lind, kes inimkeeli
kõneleb. Tuuled olid meile soodsad ja nii purjetasime
hoogsalt ulgumere poole, möödusime Sifari ja Suhari
sadamatest, jõudsime ookeani ning liikusime
mööda kaunist Araabia rannajoont ida poole. Saythuti
sadamast läbi sõites, kus vee- ja toiduvarusid
täiendasime, mõtlesin oma kaheksandale merereisile,
sest just siit lõunasse jääb ju Sokotra, see
imeline mürrimaa, mille lähedasell saarel
põhjamaade rändurid mind ja Zulianat vangis pidasid
ning mille lõpuks hävitas hullu Alhazredi karistama
tulnud hiiglaslik meremadu Dagon. Palju olen ma näinud ja
palju läbi elanud, kuid ei iial sellist õudust
tundnud, kui taamal mere kohal kerkis Dagoni päratu pea ja
lained tema tulekust marutormiks muutusid. Kas elab see elajas,
kes on nii kohutav, et tal ei tohikski olla õigust
üldse maailmas olla, ikka veel kusagil sügavikes ja
jälitab neid, kes Alhazredi kombel osa saanud mitte
surelikele mõeldud teadmistest? Mõtlesin ja
meenutasin oma Zulianat, kellest olin lahkunud just Saythutis ja
keda ma iialgi ei saa kosida naiseks, kuid kelle armastusest
toob mulle teateid tähistaevas särav kuu ja sosistavad
kuumad idatuuled. Mõtlesin hukkunud vaprale Haakonile ja
kaugele põhja, oma jäiste mägede vahele tagasi
purjetanud elf Hairlikile, kes viis Alhazredi otsima kummalist
jumalust Tha'ar Raphitat, et tema abiga võidelda Cthulhu
vastu.
Ja soodsate pärituultega üha edasi purjetades ei
jõudnud ma ära kuulata kiitusi meie laevade kohta,
mis on dhwogidest mitmeid kordi kiiremad alused. Kaliifi
teadlased, kes meiega kaasas olid, mõõtsid
öösiti teavas tähti ja kirjutasid midagi
üles, nad koostasid merekaarti, et kaupmeestel oleks
edaspidi hõlpsam purjetada. Palju oskasin ma neile
öelda ja palju nemad mulle. Olla kapteniks sel uut moodi
laeval oli mulle väga meelepärane ja ma nautisin iga
hetke, mil tuul ja purjed mulle kuuletusid, kui
sööstsime vahustel lainetel edasi Aafrika poole. Nii
jõudsime Ad'eni merele, mis lahutab Etioopiat ja
Araabiat, põikasime päevaks Qana sadamasse, mis on
Hadrhamauti peamine värav merele. Frankintsensi
tuuakse sellelt maalt ja kaubeldakse Egiptuses, mida seal
endiselt palju kasutatakse, nagu ma kuulnud olen, ehkki Allahi
teenimiseks sellist luksust vaja ei ole. Me nägime Qana
kuulsaid kindlusmüüre ja kuulasime jutte Hadrhamauti
kuuekümnest templist. Ja siis, enne Ocelise sadamat on
koht, kus nii Aafrika, kui Araabia merelt korraga näha on
ja kus kunagi Etioopia Axumi laevad ausaid kaupmehi
röövisid, enne kui Kaliifaadi alused sellele piiri
panid. Üha edasi põhjapoole purjetasime siis
üle Punase mere, kohates oma teel väiksemaid
kaubalaevu, mis meie sihvakate kiirete laevade kõrval
armetud ja haledad välja nägid. Jedda sadam, kuhu
laevad viivad Makkah'sse suunduvaid palverändureid ja siis
pidi meist läände jääma juba Egiptimaa. Veel
viimased päevad ja umbes kuu pärast Basrat
jõudsime me linna, mille nimi oli As-Suways.
Teated meie saabumisest olid ette saadetud ja mitte
vähemate austusavalduste saatel, kui Basrast lahkumisel,
võeti meid seal vastu. Veetsime selles väikses
linnas küllusliku nädala, puhates, nautides emiir Ibn
Gamili külalislahkust ning kogudes teateid kreeklaste
kohta.
«Merel on meie vahel rahu,» rääkis Egipti
valitseja, «ühiseks vaenlaseks on metsikud Liibüa
korsaarid, kes vahel ka Kreeta saart ründavad. Kreeklased
on kibeda kaotuse valuga alla neelanud, leinavad taga
Süüria, El-Sitsili ja Egipti kaotust, plaanitsevad
salajas kättemaksu, kuid on liiga hõivatud
põhjast pealetungivate rahvastega. Siiski mäletavad
nad meie katset sada aastat tagasi vallutada Konstantinoopol,
mille nad küll tagasi lõid. Ma annan teile kaasa
mehe, kes siinset merd hästi tunneb ja teid kõige
kiiremini Contoscaliumi sadamasse Konstantinoopolis juhatab.
Andku Allah teile õnne ja väge trotsida kõiki
ohte.»
Ma märkasin, et Ibn Gamili silmis lahvatas hirmuleek ja
pärisin lähemalt, millistest ohtudest ta
räägib, sest Liibüa korsaare ei pidanud meie
laevastik küll kartma.
«Kui ma teaksin lähemalt, siis ka
räägiksin,» kostis Ibn Gamil mõtlikult.
«Viimasel ajal ei tule paljud laevad Iskenderiya sadamasse
tagasi ja merel on eemalt silmatud laevavrakke, nii meie kui
kreeklaste omi, mis on inimtühjad ja otsekui
põlenud. Meremeeste seas liiguvad kuuldused
tuldsülgavast lendavast draakonist, kes laevu hävitab.
Seda loba ei saa muidugi tõsiselt võtta,
aga...»
«Aga ometi sa mainisid seda, aulik emiir. Ometi
sähvatas su silmis kartus. Mind ei pea sa siiski pelgama,
oma reisidel olen kohanud kõige uskumatumaid koletisi ja
ma ei pea sind valetajaks. Lendavat draakonit pole minu silmad
siiski veel näinud, küll aga draakonipealisi laevu,
mida hirmu suured silmad päriskoletisteks
pidasid.»
Emiir raputas pead ja kehitas õlgu. «Ma ei tea,
mida uskuda, peale selle, et meri üha ohutlikumaks paigaks
muutub. Siiski ei saa ma sind keelitada viivitama Harun Al-Rašidi
-- andku Allah talle pikki elupäevi
-- käsu täitmisega. Kõik, mis on minu
võimuses, saad sa kaasa, ning olen käskinud
kõiki inimesi tulla meie laevu kanali äärde
tervitama. Teie tee läbi kanali ja järvede saab olema
kuulusrikas. Edasi aga, avamerel, saan vaid palvetada, et Allah
teie peal oma kaitsvat kätt hoiab.»
Minu teener Aladdin, kes seda juttu pealt kuulas, sikutas
mind hiljem varrukast ja pomises kohkunud häälel.
«See tuldsülgav koletis saab olla ainult jälle
mõni hull džinn. Ühe sellisega olen ma kohtunud...
Raevus on nad kohutavad ja etteaimamatud.»
«Ma ei usu, tubli Aladdin, et merel mõni džinn
ringi lendaks,» vastasin. «Kaubalaevade
röövimine on siiski liialt asine tegevus, et džinn,
kes soovi korral endale kõik maailma rikkused kokku
kannaks, viitsiks sellega vaeva näha.»
«Sellepärast ma räägingi, et see peab
olema hull džinn,» jäi Aladdin endale kindlaks ja ma
ei laskunud edasisse vaidlusesse oma teenriga, kes küll
igati tubli noormees oli, ent seiklemisel eelistasin siiski enda
vaistu. Ja ma ei salga, et kerge ärevus ka minu hinge
puges. Ühelgi merereisil, kuigi nad kõik tänu
Allahile õnnelikult lõppesid, pole mul seni
läinud hädaohtude ja viperusteta. Üle kuu kestnud
merereis Basrast oli aga olnud liiga rahulik. Liiati meenus
mulle Fatima hoiatus ja unenägu.
Pidustuste saatel läkitati meid As-Suwaysist teele.
Emiir Ibn Gamil näitas meile punasest graniidist rahne
kanali ääres, millest üks tema teadlane tundis
ära vanas farsii keeles raiutud sõnad: «Mina
käskisin kaevata selle kanali Niilusest, mis voolab
Egiptis, merre, mis viib Pärsiasse. See kanal kaevati nii,
nagu ma käskisin ja laevad purjetasid läbi selle
Egiptist Pärsiasse, nagu oli minu soov.»
«Nii lasi kirjutada Dareios,» ütles emiir.
«Minu töölised leidsid selle raidkivi. Ja siis
käskisin mina raiuda uue, mis tänasest päevast
saab igaveseks seisma siin, Al-Suwaysi sadamas.»
Ma lugesin kivilt, mille neli härga kohale lohistasid:
«Allahi, kõigevägevama ja suuremeelseima nimel
lasi selle kanali kaevata Harun Al-Rašid, et Kalifaadi
laevad saaksid purjetada Araabiast uskmatute maadele ja kanda
Allahi nime edasi. Nii tegi teoks Harun Al-Rašidi käsu
Al-Hussein Ibn Gamil.»
Ma ütlesin emiirile, et kindlasti kannan kaliifile ette
tema ülla teo, mille läbi kõik, kes siit
läbi purjetavad, näevad igaveseks ajaks kivisse
raiutud nimesid. Ja siis seilasid meie laevad kanalisse, mis oli
nii lai, et seal kaks ookeanialust ilusti kõrvuti said
olla, ning kanali ääres seisid inimesed, kes
hõiskasid kiidusõnu. Ilus oli kanal, kaevatud
hoole ja armastusega, mitte unustades kaitset vaenulike laevade
vastu, sest kitsamates kohtades võis näha
kiviheitemasinaid ja vinnastatud palkidest ehitisi, mis
vallandades laevadel mastid lõhki lööksid.
Päev hiljem jõudsime Kibeda Veega Järve ja siis
kolme päeva pärast mööda uut kanaliharu
läbi Manzilah' järve ja Niiluse -- kui
ümberringi inimtühjad kivised ja liivased tasandikud
üha rohelisemaks ja soisemaks muutusid ja värsked
meretuuled puhuma hakkasid -- Vahemere äärde.
Siia lasi emiir ehitada kindlust, mis hakkab laevadelt maksu
koguma ja vaenlase vastu valvama. Emiiri poolt kaasa antud
teejuht teadis rääkida, et siit päevateekonna
jagu läände jääb kuulus Iskenderiya linn
Pharose tuletorniga, kuid me ei kiirustanud seda vaatama, vaid
seilasime edasi avamerele, kreeklaste maa poole.
Eemalt silmasime me palju laevu, mis Antiookiast,
Tüürosest või Siidonist Iskenderiyasse
käivad, nägin väga kummalise kujuga aluseid, nagu
ilmselt ainult siin merel ehitatakse, nägin madalaid
pargaseid, mis maismaa äärt mööda kiviplokke
ja puid vedasid, nägin ülikute ja suurkaupmeeste
luksuslikke kirevaid aluseid, kuid ükski neist ei olnud
võrdne meile kiiruses, kui me üle sinava mere
põhja poole liuglesime.
Kolm päeva pärituult ja ei ühtegi
mereröövlit ega isegi ainsat laeva, mis meile
ohtlikult lähedale oleks purjetanud. Koos kaliifi
saadikutega elasime me laeval luksuses ja külluses.
Selleine oli olnud algusest peale Harun Al-Rašidi
käsk, et põhjameeste laevad tuleb sel viisil
ümber ehitada, et väärikatel valitsejatel ja
kaupmeestel nendel seilata kõlbaks; nii oligi laeva
ahtrisse rajatud elamisruumid, kus me maitsesime magusaid
puuvilju ja nuubia orjatarid meile tantsisid. Neljandal
päeval öeldi, et itta jääb Kreeta saar, mida
õigeusuliste väed polnud seni suutnud vallutada ja
edasi jõudsime me tuhandete väikeste kreeklaste
saarte vahele, millest mõned on vaid teravatipulised
kaljud keset merd.
El Hazlil küsis, kas ma olen varem kreeklastega
kohtunud. «Jah,» vastasin ma, «ning ühtlasi
neednud neid maapõhja äraandlikkuse ja salakavala
õeluse eest. Kas olid need minu needused, pigem Allahi
tahtmine siiski, aga koju nad enam ei
pöördunud.»
«Salakavalad nad on,» kinnitas El Hazlil, «ja
ahned. Räägitakse, et nendes omadustes võivad
meie riigis ainult juudid nendega võistelda, kuigi
mõned väidavad, et ka armeenlased neist palju maha
ei jää.»
«Vaid ühte armeenlast ma tunnen ja see on minu
kolmas naine Banhassir. Tuld võib küll pritsida tema
silmadest ja tema raevuhoog võib panna vapra mehe
värisema, samuti nagu tema pisarad kivikaljugi heldima.
Kuid salakavalusest ja õelusest pole tema juures
märkigi,» ütlesin mina igatsusega oma viimast
kodus veedetud ööd meenutades.
«Siis oled sa õnnelik mees, Sindbad,» kostis
El Hazlil. «Õnnelik mees,» kordas ta ja lisas:
«Egiptis kuulsin ma uudiseid Iskenderyia kaupmeestelt
kreeklaste valitsejanna Eirinhi kohta... Seesugust naist annab
teist otsida. Kuula -- tema mees, imperaator Leo, suri
ja jättis pärijaks lapseeas poja Konstantinose. Eirinh
valitses tema nimel, keelas tal abielluda südame järgi
ja nõudis võimu endale, kui poeg meheks kasvas.
Nad olid omavahel sõjas -- ema ja poeg --
ning lõpuks, kui poeg oli andestanud, punus ema
vandenõu, lasi poja salakavalalt vangistada, tal silmad
peast välja torgata, nii et too peagi suri. Nüüd
valitseb ta ise kogu Rumi riiki. Aga lääne pool ei
taheta naise valitsust tunnistada ja Rumi linnas omakorda
kaalutakse frankide Karli kroonimist imperaatoriks. Segased
lood, Sindbad. Kõneldakse, et kreeklased on omavahel
sõjas võltsprohvetite piltide kummardamise
pärast... Seda on raske mõista ja ma ei üritagi
seda teha. Mohhamed jättis meile maha Sõna, mitte
oma pildi. Sõna on alati sinuga, seda ei pea sa
kummardama, vaid selle üle mõtlema ja end Allahile,
kes on üks ja ainus, allutama. Palvetama ei pea sa pildi
ees, vaid võid seda teha kõikjal üle maailma,
sest Allahi sõna on kõikjal sinuga -- kui
su mõtted on temaga. Igatahes on Eirinh fanaatiline
pildikummardaja ja oma poja lasi ta tappa just seepärast,
et too teise partei mõju alla sattus. Piltide ehk
ikoonide, nagu nad ütlevad, kummardamise keelajad olid
rohkem valla ühele ja ainsale jumalale. Siiski
räägitakse veel, et see Eirinh, verejanuline koletis,
on meeletult ilus naine. Kalifaat polegi veel ühegi naise
vastu sõdinud.»
«Mina olen vaid kaupmees ja sõjapidamisest ei
taipa ma kuigi palju,» vastasin alandlikult.
«Sellele vaatamata, Sindbad, pole sa kaotanud
ühtegi lahingut,» naeris El Hazlil. See jäi
viimaseks naeruks, mis selle tubli mehe suust iialgi tuli.
Edukalt kulgev reis ja mugav elu olid meid hooletuks ja laisaks
muutnud ning emiir Ibn Gamili hoiatused ja minu naiste
ennustused olid mul meelest läinud. Samal hetkel, kui
saadik naeris, kostis laevatekilt kisa ja ma sööstsin
välja, et näha ühte kõige kohutavamat
vaatepilti.
Algul oli raske öelda, mis toimub, sest üks meremees
varises otse minu ees kokku, tema pea oli kiviga lõhki
löödud ja teised hüppasid eemale kohast, kus
lõõskav tulesammas otsekui taevast laevale oleks
langenud. Ma kuulsin võõrkeelseid karjeid, kui
vari üle laeva libises. Samal hetkel -- nähes,
et meremehed üles, taeva poole näitavad --
tõstsin ma pea ja nägin veel ühte laeva, kuid
mitte meie kõrval meres ei asunud see, vaid üleval
taevas, otse meie laeva kohal, sealt kiikasid alla koledad
karvaste nägudega mehed, pildusid meie pihta kive ja
suunasid kummalist toru, millest taas tuleleek lahvatas.
Vaatepildist rabatuna ei suutnud meie mehed midagi ette
võtta, veel kaks neist langesid. Nägin, et veel kolm
laeva -- ümarad, ent terava ninaga ja ilma
purjedeta -- libiseid üle taevalae, vaevalt
kõrgemal mastidest ja suundusid laevastiku järgmise
aluse kallale.
«Džinnid!» röögatas Aladdin minu selja
taga. Vaistlikult tõmbusin ma varju, El Hazlil aga
sööstis tekile, röögatas midagi meestele
-- ma arvan, et tema viimane sõna oli:
«Relvile», kuigi ühtegi mõistlikku relva
meil kallaletungijate vastu polnud -, et seejärel vaenlase
noolest rabatuna surnult maha langeda.
Ometi oli vapra El Hazlili hüüd mehed tardumusest
vabastanud, nad küünitasid odade ja lingude
järele, kuigi oli juba hilja. Meie laev põles
ühest otsast ja täpselt sihitud kivide ja noolte all
langesid järgmised. Lendav laev meie kohal laskus
madalamale ning kaks röövlit, rõngashamedes ja
kirves kaenla alla surutud, laskusid osavalt köit
mööda alla.
Palju olen ma elus näinud, paljudest ohtudest
õnnelikult pääsenud, nähes samas oma
kaaslasi langemas. Alati on Allah oma kaitsvat kätt minu
kohal hoidnud, säästnud mind surmast, kuid sel hetkel
tundsin ma end väga abituna ega osanud midagi ette
võtta. Ometi teadsin ma selgesti, mis saatus meid ootab.
Need kummalised võlurid ja röövlid, kes olid
oma laevadega avastanud lendamise saladuse, ülima musta
maagia kunsti, tahtsid selgelt meid kõiki tappa, laevad
röövida ja põlema süüdata. Keegi ei
tohtinud eluga pääseda, et nende saladusest maailmale
kuulutada. Need polnud mitte džinnid ega draakonid, vaid
tulejugasid pritsivad lendavad laevad, kuuldused millest Ibn
Gamili murelikuks olid teinud. Hiidlinnu Rociga olen ma
võidelnud, tema pillutud kivide all ellu jäänud
ja peletise lõpuks üle kavaldanud. Ent kuidas
võidelda taevast sadava tulega?
Ma haarasin on mõõga järele ja
tõotasin, et mitu röövlit võtan ma
endaga enne surma kaasa. Laeval puhkes võitlus, mille
lõppu polnud kuigi raske ette näha -- meil
polnud võimalik peatada lendavat laeva ega sealt
vallandatud hävitavaid tulenooli. Ülevalt osavalt
sihutud nooled tapsid veel kaks meremeest ja mina
võitlesin ühe röövliga. Ta vehkis
hullunult kirvega, ent osava araabia
mõõgavõitlejaga polnud ta varem silmitsi
seisnud, paari pettelöögi ja pöörde
järel lõikasin ma tal kõri läbi,
mispeale ülevalt kuuldus kohutavaid karjeid ja raske kivi
mind valusalt riivates mu jalge ette kõmahtas.
Oo, Fatima ja Zulfija, mu armsad naised, keda ma enam kunagi
ei näe, õiged olid teie unenäod ja
tõesed hoiatused, jõudsin ma mõelda, kui
Aladdin, kelle olin sootuks unustanud, mind vööst
sikutas ja midagi kõrva karjus.
«Istu ometi, mu isand, istu!»
Võtta vastu surm alandlikult istudes või end
vangi anda? Ei! Tolle vaese rändurpoisi jaoks võis
orjaelu ehk surmast eelistatum tunduda, kuid mitte minu...
Aladdin rabas mind äkki sellise jõuga, mida temast
poleks ma kunagi oodanud ja tõepoolest prantsatasin ma
istuli. Tahtsin teda mõõgapäraga
lüüa ja uuesti võitlusse söösta, kui
äkki mu sisikond sees keeras ja me äkilise
jõnksuga laevatekilt kõrgemale kerkisime.
Ma jõudsin mõelda, et vaenlase tulejuga on meid
õhku paisanud või et ülevalt heidetud
köied on meid kinni sidunud ja üles sikutavad, kui
tundsin, et Aladdin mind endiselt kõvasti kinni hoiab ja
hüüdis: «Ma ei tea, kui kiired on nende laevad,
aga see on meie ainus pääsetee!»
Juba olimegi mastide kõrgusel, endiselt istudes, mina
liiga rabatud, et midagi öelda või mõelda.
Nägin ainult röövlite pikaks veninud
hämmingus nägusid, nägin neid korraga väga
lähedalt, viivuks isegi räpast laevasisemust, kui
piklikku tuldsülgavat toru hoidev vägilane selle
hetkeks käest pillas. Võimalik, et see meid
päästiski, sest kohe hakkas vaip, millel istusime,
lendavast laevast eemalduma.
Oo Allah, kõigevägem, kõigearmulisem ja
kaasatundlikum, sina, kes oled üks ja ainus ja kel on
üheksakümmend üheksa nime! Kas suudan ma
kirjeldada pilti, mis minu ees avanes, kui ma ise seal
-- jahmatusest ja hirmust kange -- kramplikult
vaibal kükitasin? Aladdin istus minu ees, kaksiratsi ja
kartmatult, puudutas vaiba mustreid, pomises omaette ja
näis olevat meie põgenemisega liiga hõivatud,
et näha sinavat merd ja sellel meie laevu, ning teisi
laevu, mis lindudena õhus paigal seisid.
Röövlid nägid meie põgenemist ja
röökisid üksteisega aru pidades, mida teha. Meie
laevadest kaks olid juba selgelt leekides ja köitel
laskunud röövlid pildusid laipu üle parda.
Ülejäänud laevad üritasid nendega
võidelda, kuid olid selles täiesti mannetud.
«Nii,» sõnas äkki Aladdin, «me
peame tuult püüdma, siis liigume kiiremini. See
tähendab, et tuul peab meile vastu olema. Lendaval vaibal
liikumine on seilamisest pisut erinev. Kuhupoole
isand?»
«Mis?» Ei saanud ma temast aru.
«Kuhupoole lendame? Ja ma palun, Sindbad, hoia
kõvemini vaibaservast kinni ja hoidu alla
vaatamast.»
Ma talitasin tema nõuannete järgi ja vaatasin
meist kiiresti kaugenevaid laevu taevas ja merel. Tahtsin
küsida Aladdinilt, mis nõidusega ta tegeleb ja mis
vaip see on, kuid ta katkestas mind, lubades pärast
kõike seletada.
«Me peame päästma oma laevastiku!»
suutsin ma lõpuks öelda. «Ma olen admiral, ma
ei saa niisama põgeneda. Hoia suunda meie kõige
tagumise laeva peale.»
«Luba öelda, et sel pole mõtet. Näed
isegi -- vaenlane on haavamatu, mida ei saa öelda
ei meie laevade ega vaiba kohta. Kui me neile taas
läheneme, panevad nad meid lihtsalt oma tuleleegiga
põlema. Oma laevu ei saa me kuidagi aidata, isand. Nende
saatus on Allahi kätes.»
Olin sunnitud Aladdiniga nõustuma. Põgenemine
oli ainus, mida hetkel teha saime. Vaiba kiirus oli
nüüd üsna suur ja meretuuled puhusid tugevalt,
pidin kogu jõuga vaiba servast kinni hoidma ja olin
ilmselt näost üsna kaame. Aladdin aga paistis
õhusõitu lausa nautivat. Nüüd oli tema
kapten ja mina ainult reisija tema laeval.
Ja siis nägime me, kuidas üks lendav laev
õhus kohapeal ringi pööras ja suuna meie poole
võttis. Ta oli küll kaugel, kuid röövlite
kavatsus oli selgelt nähtav -- nad tahtsid meid
kinni võtta.
«Kuhu käsid lennata, Sindbad?» kordas Aladdin
oma küsimust.
«Eemale siit,» vastasin.
«Siis heitke pikali, isand!»
Nii ma ka toimisin. Ka Aladdin viskus pikali ja ruumi oli
vaibal lahedalt. Ta puudutas, silitas ja sosistas midagi vaiba
mustritele, näppis selle lõngu, kasutades sealjuures
keelt, mis minule oli mõistetamatu. Tuulehoog
tõusis ja tahtis hinge kinni matta, kõrvus vuhises
ja vilises, mu uhke turban pühiti peast, kui vaip
jõnksatas ja kiiremini edasi sööstis.
Aeg-ajalt pead pöörates mõõtis Aladdin
kaugust jälitajatega, mina keskendusin vaid vaibal
püsimisele ja tundsin, kuidas sõrmed kangeks
muutuvad. Me ei lennanud sirgjooneliselt, vaid tegime sikk-
sakke, et paremini tuult püüda ja röövleid
nõnda kannult maha raputada. Ma ei teadnud suunda, kuhu
lendasime. Mitu tundi kestis jälitamine ja see oli meie
õnn, et röövlid meid oma tuletoruga tulistada
tahtsid. Tuul aga oli -- nagu ma juba ütlesin
-- meile vastu ja sestap pidid nad oma riistapuuga
väga ettevaatlikult ümber käima, et mitte leeke
vastu nägu saada. Vahemaa aga ei vähenenud, kord olime
vaenlasele lähemal, siis suutis Aladdin jällegi meid
ette rebida. Lõpuks jälitajad loobusid, sest hakkas
pimenema; ju nad lootsid, et keset merd meil niikuinii
pääseteed pole. Ilmselt olid nad ka omadest liiga
kaugele eemale kihutanud, ja hirmsa kisa saatel, mis muidugi
ainult sõimu pidi sisaldama, pöörasid nad
lendava laeva vastassuunas. Me ei jäänud ootama, kuni
nad ümber mõtlevad, vaid lendasime edasi.
Edasi.
Pimeduse saabudes vähendas Aladdin vaiba kiirust ja
laskus madalamale. Päevavalguse viimastes kiirtes
-- ja iialgi polnud ükski päikeseloojang olnud
nii kaunis kui merelt ja kõrgelt vaadatuna --
jõudsin ma silmata igas ilmakaares laiuvat merd ja
lõputut vetevälja. Öösel keerasime end
lõdisedes halatti ja tundsime, kuidas nälg ja
üha suurenev janu hakkasid end tundma andma. Et külma
ja muremõtteid peletada, palusin Aladdinil jutustada, mis
imeline vaip see on.
«Mäletad, kuidas ma sinu õuele
jõudsin, pamp kaenla all? Seda vaipa tahetigi minult
röövida, ehkki vaevalt kurjategijad teadsid, millise
vaibaga tegu on. Lendu ei söandanud ma keset Bagdadi
tõusta, sest kui oleks teatavaks saanud, et hulkur
Aladdinil on lendav vaip, poleks mul kusagil asu olnud. Polnud
niigi, Sindbad, seepärast tahtsingi sinuga kuhugi kaugele
ja eemale reisida. Siiski on see mu ainus varandus, ilma milleta
oleksin ma lihtsalt üks vaene hulgus. Ma ei tea, kes on
selle vaiba meisterdanud, tean vaid, et selle leidis mu
sõber džinn -- enne, kui ta hulluks läks ja
meeletus kadeduses ja suurustusehoos kuu poole lendas. Sellest
ajast saadik olen vaid ringi hulkunud, õnnetu ja
lootusetu armastajana, sest mu kallim eelistas minust palju
rikkamat ja vägevamat meest... Ära päri, isand,
sellest ei taha ma rääkida. Ja ma olen nuputanud,
kuidas selle vaiba abil õnnelikumaks saada. Vaesele ja
seisuseta mehele on sellest vähe kasu; kes iganes teaks, et
minusugusel hulgusel selline rikkus on, tapaks mu ja
võtaks vaiba. Lendamine iseenesest pole teab mis
lõbu ja nagu isegi nägid, sobib vaip kõige
paremini põgenemiseks.»
«Kuidas oskad sa sellega lennata?»
«Mu džinn õpetas mulle seda kunsti. Sa
näed, et siin on mustrid, kummalised märgid ja
hieroglüüfid. Neid puudutades võib vaipa
suunata, sundida liikuma kiiremini või aeglasemalt,
tõusma kõrgemale või laskuma
madalamale.»
«Kes võisid olla küll need imelised
võlurid, kes sellise vaiba tegid?» imestasin
mina.
«Seda ma ei tea,» kostis Aladdin ohates.
«Džinn leidis selle kuskilt kaugelt Hiina mägedest,
mahajäetud templist, mida ta oma sünnikohaks
nimetas.»
«Sa räägid oma džinnist ja nagu ma aru saan,
olid sa kunagi tema käskija. Kuidas siis juhtus, et
nüüd oled sa vaid vaene hulgus?»
«Ainult oma armsama otsimiseks ja
tagasivõitmiseks palusin ma džinni abi ja ta lubas
täita mu kolm soovi... Kuid nendest ei aidanud, ja
ahastushoos süüdistasin oma äpardumises džinni
ja küllap solvasin teda. Eks oli tema mõistus enne
sedagi veidi paigast ära, arvan ma. Igatahes haavus ta
kohutavalt ja näitamaks, et temast vägevamat olevust
pole olemas, tõusis ta õhku ja sööstis
kuu poole. Ma vaatasin, kuni ta taevas pisikeseks täpiks
muutus, kurtsin oma kurba saatust ja tulin tulema.» Ja ta
lisas:
Varandusi kandsin sulle kokku, kallis
tõotasin et teen su kuningannaks ma
džinni võluvägi kuhjas müürid, vallid,
mis kasu sest,
kui südames sa mind ei iial armasta
Ma ei osanud teenri luulekunsti peale midagi öelda ja
vaatasin hoopis öötaevas tähti ning tegin umbes
kindlaks ilmakaared, kuid kuna meil polnud ei kaarti ega tundnud
ma ka selle mere kaldaid, ei osanud ma selle teadmisega suurt
midagi peale hakata. Leidsime, et praegu on targem lennata
läände, eemale lendavatest laevadest, sest küllap
nad kuskil Egipti ja kreeklaste vahel pesitsesid, et laevu
röövida. Veetsime vähese unega öö ja
hommikul oli meeletu janu see, mis meid äratas. Ühtegi
saart polnud näha, ühtegi laeva samuti. Olime
merehädalised keset lõputut vett. Päikese
järgi sain aru, et oleme öö jooksul tugevalt
läände liikunud. Kust aga leida siit maad,
süüa, juua ja mida me pidime siin võõral
merel peale hakkama?
Vähene, mida ma Vahemerest Ibn Gamili teejuhi
ütluste järgi teadsin, oli see, et see meenutab kujult
järve ja vaid maakitsus lahutab seda ookeanist. Veel
teadsin, et lõunapool peaksid olema õigeusklikega
asustatud Aafrika kaldad, sealhulgas ka Idrisiidide valitsetav
Maroko ja Aghlabide Tuneesia, ent kui kaugel? Põhja
jäävad kreeklased või mõned teised
rahvad -- ehk isegi need, kes lendavate laevadega
merelisi röövivad. Läände? Vaid seda
teadsin, et kusagil seal peaksid asuma Harun al-Rašidi
surmavaenlaste Ommayadide maad, mida nad
väärusulistelt võitnud. Mida teha siis, kui
näeme laeva? Kas loota, et lendav vaip ei muuda neid
ahneks, et seda meilt ei röövita ja meid orjaks ei
müüda või lihtsalt maha ei lööda?
Päeval sai mulle selgeks, et lendava vaiba vägi
pole siiski lõpmatu, sest kui vastutuulest sai see hoogu
juurde, siis tugev külgtuul võis teda teelt paisata
nagu torm laevukese ookeanis. Tõusis maru, Aladdin suunas
vaipa kõrgemale, ent siiski jäime me tuulte
meelevalda ja lasime end veel edasi läände paisata.
Kõik oma jõud suunasime vaibal püsimisele ja
neid jäi toidu ja veeta üha vähemaks ja
vähemaks. Päeval, kõrvetava päikese ja
meeletu janu käes, laskusime me peaaegu vee kohale, et end
väheke värskendada; me üritasime lootusetult
püüda mõnd kala ja palvetasime. Kui olin
lähedal meelemärkuse kaotusele, nõrkenuna,
märkasin ülal taevas tumedat täppi ja
näitasin seda Aladdinile. Esmalt ta kohkus, pidades seda
džinniks või lendavaks röövlilaevaks.
«Ei, mu sõber Aladdin,» pomisesin ma
tärganud lootusega pragunenud huulte vahelt, «see on
lind.»
«Kuidas võib lind meid aidata, isand?»
küsis noormees.
Oh muidugi ei teadnud ta, et linnud iialgi maast kaugele ei
lenda.
«Tõuseme kõrgemale,» käskisin ma
Aladdini. «Maa pole enam kaugel. On Allahi kätes, keda
ja mida me sealt leiame, kuid ma ei usu, et pärast neid
vintsutusi meid vaenlase kätte paisatakse.»
Maa oli läänes, nagu me varsti nägime.
Niipalju ma veel taipasin, et see pole mõni väike
saar, vaid suur maismaa ning uue lootussädemega rinnus
sundis Aladdin vaipa liikuma kiiremini, et enne pimedust
laskuda. Kiidetud olgu Allah! hõiskasime me mõne
tunni pärast, kui nägime liivast randa, mille taamal
kerkisid kaljud ja metsased mäenõlvad ning isegi
paar purje liikus üle silmapiiri. Õhtuks --
täiesti nõrkenuna ja kurnatutena --
maandusime me inimtühjal rannal.
Me leidsime allika, kustutasime janu ning sõime
tooreid krabisid. Hämaruses märkasime veel vana
kaluripaadi jäänuseid, mis sundis meid eemal puude all
öövarju otsima. Hommikul hakkasime otsima inimeste
jälgi, teadmata ikka veel, kas oleme Ifriqiyas või
mõnel muul maal. Aladdin palus, et ma lendavast vaibast
kellelegi ei räägiks, me keerasime selle kokku ja
hakkasime mööda liivast randa astuma. Kui siin elavad
inimesed, isegi kui nad pole ainsast ja õigest usust
midagi kuulnud, ei keela nad ju abi merehädalistele.
Selline on rannaäärsete maade seadus alati olnud.
Lõuna paiku naeratas meile õnn --
nägime kalureid ja puudesalus, kaljuveeres väikest
küla, kus meie lähenedes inimesed aupaklikult, ent
tõredalt eemale tõmbusid. Inimesed kandsid
võõrapäraseid rõivaid, umbes
selliseid, nagu ma mäletasin kreeklasi kandvat.
Ma kõnetasin ühte meest, kelle vanus lubas
arvata, et ta siin pealik on, kuid Araabia keelt ta ei
mõistnud. Meile anti süüa keedetud kala ja
pakuti vett, mida jõime ahnelt, ning veini, millest mina
küll keeldusin, ent mida Aladdin mõnuga
jõi.
Ma küsisin igas keeles, mida oskasin, teed nende
valitseja juurde ja sõna «emiir» peale hakkasid
kohalikud midagi elavalt arutama ja käega põhja
suunas näitama. Üritasin selgitada, et me oleme
laevalt, mis tormis hukkus ja lained tõid meid randa. Me
oleme kaliifi saadikud kreeklaste juurde, ütlesin, ja
nendest sõnadest paistsid nad midagi mõistvat.
«Califo?» küsis vanamees tõredalt.
«Di Tunisia?»
«Ta küsib, kas ma olen Tuneesia kaliif,»
arvasin mina õlgu kehitades.
«Pigem küsib ta, kas tahad sa Tuneesia kaliifi
juurde minna,» arvas Aladdin.
«Kas on võimalik, et me oleme siiski Tuneesias?
Maast, millest olen ma küll kuulnud, kuid ei tea, millist
keelt seal räägitakse. Ma ei ole kaliif,»
seletasin siiski kätega vanamehele, «olen kaliifi
saadik kreeklaste juurde.» Tundub, et ta
mõistis.
«Syracuso,» ütles siis vanamees ja näitas
ida poole. «Asad ibn Al-Furat.»
«Syracuso?»
«Si, Syracuso. Generalo Al-Furat i citadelo,»
sõnas ta meid mõtlikult silmitsedes.
Ma ei teadnud, kes võiks olla Asad ibn Al-Furat, kuid
kui ta asub siit ida poole kohas nimega Syracuso, siis peaksime
tema juurde minema ja kuni laeva saabumiseni, mis meid
kreeklaste juurde viiks, varjupaika ja ulualust paluma. Veel
kord küsitlesin ma araabia keeles vanameest, sõnu
hästi aeglaselt lausudes, sest Al-Furati nime
hääldas ta väga soravalt ja võis
seetõttu meie keelest siiski midagi mõista.
Ühe sõna peale hakkas vanamees erutatult
kätega vehkima ja tehtult naerma ning pead raputama.
«No, no, no,» hüüdis ta, «no
mafiya.»
«Kas Al-Furat ei anna meile varjupaika?» ei saanud
ma aru, mida meie võõrustaja sõna varjupaik
-- mafiya peale nii ägedalt eitab.
Taas kinnitas ta midagi ja Aladdin, kes vanamehe
kõnest rohkem aru sai kui mina, väitis, et varjupaik
pole ei selles külas, taamal mägedes ega ka Syracusos,
kuid me otsustasime siiski tolle salapärase Al-Furati
üles otsida. Heal juhul võisime kohale jõuda
õhtuks -- niipaljut suutis ta veel mõista.
Mulle pakuti müügiks vana eeslikronu, aga me
keeldusime. Kui külast küllalt kaugele
jõudsime, rullis Aladdin vaiba lahti ja nii me lendasime,
maast mitte eriti kõrgel, silmad-kõrvad hoolega
lahti, et inimesi märgates taas kiiresti jalameheks
muutuda.
«See on kõige imepärasem
reisimisvahend,» ütlesin mina, võõra
ranniku karmi ilu vaadeldes ja mõnusalt siruli
lamades.
Aladdin ohkas. «Vaesele ja seisuseta mehele siiski vaid
tülinaks kaelas.»
«Siis müü ta maha,» soovitasin.
«Sellise imepärase vaiba eest võib terve
varanduse teenida.»
«Kas sina, isand, ei tea mis tunne on omada midagi, mis
on sulle maailmas kõige kallim ja mida sa ei vahetaks ka
tuhande varanduse vastu? Jah, ma ei saa vaipa kasutada nii tihti
kui soovin ja pean seda salajas hoidma, kuid seda müüa
ma ei saa.»
«Miks siis?»
«Sest see on ainus ese, mis seob mind minu
armastusega,» sõnas ta ja silitas õrnalt
vaipa, otsekui mingit meeltliigutavat sündmust meenutades.
Ma vist mõistsin teda ega pärinud edasi.
Mõne tunni pärast silmasime taamal ähmast
inimkogu, kerisime vaiba kokku ja lähenesime jalgsi. Mida
lähemale me talle jõudsime, seda
rõõmsamaks meie meel muutus, sest mees kandis
turbanit ja valget halatti, tema damaskuse täkk näksis
rohtu ja ise oli ta ametis mingi seadeldise kallal, millega mere
ääres askeldas.
Meid lähenemas nähes kargas ta välkkiirelt
sadulasse ja paljastas pika mõõga, kui ma
hüüdsin: «Salam aleikum, auline isand, meie
mõtetes pole halba, oleme vaid
merehädalised.»
«As saleikum as salaam,» vastas mees
rõõmsalt, pani mõõga tuppe ja
kummardas. «Ma olen Tuneesia emiiri Al Hussein al Aghlabi
kartograaf ja astroloog Malik ibn-Idrisi. Kes olete teie ja mis
õnnetus on teiega juhtunud?»
«Olen meresõitja Sindbad Bagdadist,» vastasin
ja rääkisin, mis seiklus oli meile osaks saanud.
Kuuldes lendavatest laevadest oli kartograaf vapustatud. Ma ei
maininud lendavat vaipa. Ibn-Idrisi käsitses kummalisi
seadmeid, milles ühes tundsin ära omapärase
astrolaabi, kuid tal olid ka veel väikeste purjedega
seadeldised ja ilmakaarte mõõtmise laud.
Rannaliivale oli ta jooniseid teinud. Minu juttu kuuldes
vangutas ta uskumatusest pead.
«Millise ime läbi te merel nii kaugele kandusite?
Kreetaks nimetatud saar asub siit väga-väga kaugel ja
tuuled on olnud vastassuunas.»
«See oli Allahi tahe,» vastasin mina. «Olgu
kõigearmulisem mulle tunnistajaks, et minu süda on
praegu teadmatusest teiste laevade üle vaevas; kahtlen, kas
neist mõni pääses. Vaevalt oli neil seda
õnne Tuneesiasse jõuda.»
«Aga,» hüüatas Ibn-Idrisi, «Me pole
ju üldsegi Tuneesias. Al Hussein al Aghlabi loss on siit
lõunas, üle mere. Me oleme hoopis saarel el-Sitsil
ehk Sitsiilias, nagu kohalikud seda kutsuvad, vaid mõne
tunni tee kaugusel emiiri väepealiku kantsist
Syracusost.»
«See on siis Rumi maa?»
«Mitte enam päriselt ja mitte enam kauaks,»
jutustas Ibn-Idrisi õhinal. «Neli aastat tagasi
alustas Asad ibn Al-Furat selle saare vallutamist; sada laeva,
seitsesada ratsameest ja kümme tuhat sõdalast, nende
seas nii araabe, berbereid, andaluuslasi, pärslasi ja
sudaanlasi, maabusid al-Mazari kaldal, alistasid Palermo ja
Syracuso linnad ja on lähedal sellele, kogu saar oma
valdusesse saada. Minu ülesandeks on koostada selle maa ja
mere kaart ning praegu ma mõõtsingi tuule suundi
ja kiirusi.
Aga räägi mulle parem kaugest Bagdadist, maailma
suurimast ja võimsamast linnast ning õiglasest
Harun al-Rašidist -- andku Allah talle palju
elupäevi.»
Ma hakkasin jutustama, noormees pakkus mulle oma hobust ja
nii liikusime tolle Syracuso linna poole. Panin tähele, et
Ibn-Idrisi pidevalt ringi vaatas ja kätt alatasa
mõõgapidemel hoidis. Kui selle põhjust
küsisin, vastas ta, et ümbruskonnas võib
liikuda palju kohalikke röövleid, kes emiiri
võimuga sugugi leppinud pole, vaid on pakku läinud
ja vallutajaid igal võimalusel ründavad. Nad
kutsuvad end juba araabia nimega -- mafiya -- on
salakavalad ja halastamatud, ning esiteks pidas kartograaf
meidki salamõrtsukateks, lisas ta naeratades. Ise
jutustasin ma oma merereisidest, mida noormees huviga kuulas,
aeg-ajalt mõnda seika täpsustades. Iseäranis
pakkus talle huvi minu viimane merereis, põhjamehed ja
Tha'ar Raphita. Kui ma olin lõpetanud, sõnas ta:
«Oh, kuidas küll kadestan ma sind, Sindbad, sest
ühe kartograafi unistuseks on reisida ja palju näha,
kuid praegu pean ma veel oma kaarte teiste jutustuste järgi
koostama. Imesid, mida sa näinud oled, on liiga palju, et
neid ühele kaardile mahutada. Kuid kunagi lähen ma ise
või siis minu poeg või pojapoeg kindlasti
rändama nendesse kaugetesse maadesse. Teadmised, mida
inimene oma eluaja jooksul suudab ammutada ja teistele edasi
kanda, nendega oleme me võitmatud; need teevad meid
tugevamaks uskmatutest.»
Meie teekond Syracusosse ei laabunud siiski hädadeta.
Kohtasime kolme vanameest kaluripaadis, kes meid nähes
alandlikult kummardasid. Nad kõnetasid Ibn-Idrisit ja kui
nad seal millegi üle vaidlesid, hüppas minu hobune
äkki tagajalgadele ja hirnahtas valjult. Siis vajus loom
maha. Põõsastest visatud oda oli teda külge
tabanud. Samal hetkel heitsid vanamehed endalt pikad mantlid ja
tormasid kinzhallidega Ibn-Idrisi poole.
«Mafiya!» jõudis noormees karjatada ja
haaras mõõga. Põõsasest tormasid
välja veel kolm meest ja mitte minu, vaid Aladdini poole.
Me võitlesime -- mina kinzhalliga, Ibn-Idrisi
mõõgaga, ja kaks kalleletungijat varisesid
haavatuna maha. Rünnak oli visa ja kummalisel kombel
tahtsid röövlid saada just Aladdini ja tema vaipa. Ma
arvan, et too vanamees külas, kellega vestelnud olime, lasi
meid hiljem jälitada -- nii nad nägidki
lendavat vaipa. Igal juhul pidid jälitajad olema väga
osavad, sest me ei märganud neid ju isegi kõrgelt!
Ja ka võitluses odadega Ibn-Idrisi kõvera
mõõga vastu näitasid nad üles lausa
kadestusväärset osavust. Me oleksime kaotajaks
jäänud -- kui mitte Aladdin.
Ta heitis vaiba maha ning võttis loomaliku kiunatuse
saatel sisse väga kummalise asendi. Kohalt õhku
hüpates, jagas mu teener nüüd
jalalööke, nii et vaenlaste odad kui pilpad pooleks
prõksatasid. Iialgi pole ma näinud ühtegi
inimest nii kiiresti liikumas, ka pöörlevaid
dervišše mitte, ja sellise jõuga, ainult
käsi ja jalgu kasutades, vaenlast ründamas.
Odalöögi peatas ta käega, jalaga rabas rindu.
Aladdini löögid olid nii valusad, et kallaletungijad
sinna samma pikali jäid ja ma kahtlen, et üks neist
isegi surnult. Kaaslaste pagemist nähes tormasid ka
ülejäänud kolm minema. Meiegi ei jäänud
rannale enam pikalt, Ibn-Idrisi lõikas kiiresti haavatud
hobuse kõri läbi, sest elulooma temast enam polnud,
kurvastas looma kaotuse üle väga ja vandus
kättemaksu.
«Juba teist korda oled sa, Aladdin, mu elu
päästnud,» ütlesin ma oma teenrile.
«Olgu õnnistatud see hetk, mil sind enda teenistusse
võtsin. Kuidas suudan ma sulle iial tasuda?»
«Saatus on lasknud meil koos seigelda, sestap olen
pidanud ka oma elu päästma. Sa pole mulle midagi
võlgu, isand.»
«Sinu teener on ise tõeline relv,»
märkis Ibn-Idrisi imetlevalt. «Sa oled tark ja
õnnelik mees, et sul selline teener on.»
«Kus õppisid sa nii võitlema?»
küsisin.
«Oh, see oli veel ammu, Hiinas, enne kui ma oma
rännuteedele asusin. Minu kadunud isa õpetas mind,
kuidas tühja käega mõõga vastu
võidelda, sest meie seisusest inimesel ei tohi relva
olla.»
Ma lubasin Aladdinile, et kui saabuvad paremad päevad,
ei jää tema südikus ja vaprus tasumata ja
niipalju kui Sindbadi nimi Bagdadi Ümarpalees maksab, teen
kõik, et ta soovi korral endale väärilise ameti
saaks.
Rohkem meid ei rünnatud ja me jõudsime
õhtuks Syracuso linna, mida ümbritsesid
katapultidest osaliselt purustatud hiigelmüürid
neljateistkümne võimsa torniga. Ma sain teada, et
kreeklased olid need müürid ehitanud aastasadu tagasi
ja et kolm kuud olid Al-Furati väed seda linna piiranud.
Praegu ehitati uuesti üles purustatud maju, ehitati
pühatempleid ja toodi siia metsikule maale asju, millest
neil varem aimugi polnud -- Al-Furati inseneride
juhtimise all kaevati niisutuskanaleid ja rajati sadamat.
Päevadest Syracusost pole mul palju jutustada, meid
võeti seal vääriliselt vastu ja ootasime laeva,
mis meid Konstantinoopoli viiks, ehkki Al-Furat pakkus abi ka
tagasiteeks Bagdadi. Ma keeldusin. Kuidas lähen ma Harun
Al-Rašidi palge ette, kes mind kreeklaste juurde saatis,
ning ütlen, et kreeklasi ma ei näinudki, ei tea, mis
sai minu käsutada olevast laevastikust, ega teinud midagi,
et kätte maksta neile, kes ründasid kaliifi enda
-- andku Allah talle rõõmu ja õnne
-- saadikuid.
Pole mul palju jutustada ka merereisist el-Sitsili saarelt
kreeklaste juurde. Igav ja üksluine oli see reis, mille
jooksul peatusime tühjenevates ja allakäivates
sadamates, sõime viletsalt ja kõikjal
võtsid kreeklased ja muud rahvad meid vastu umbusu, kui
mitte vaenulikkusega. Maad olid siin ometi viljakandvad ja
ilusad, meri rikas ja tuuled soodsad. Mida lähemale
jõudsime kreeklaste pealinnale, seda enam nägime
mere-äärseid kindlustusi, seda rohkem ka laevu
Egiptist ja Siidonist. Sõnumeid lendavatest laevadest me
ei kuulnud. Siiski jäi mulle silma üks laev, mille
meremehed Athoseks nimetatud saare sadamas kaupu maha laadisid.
Väga sarnased olid nende karvased näod, osaliselt ka
rõivad, aga peamiselt keel meid rünnanud lendavate
röövlitega. Ka laevad olid sarnase kujuga. Kui ma
kapteni käest küsisin, kes on need mehed, vastas ta et
urussiidid, kes mööda Itili alla kreeklaste juurde
kauplema purjetavad. Mida lähemale me sihtmärgile
jõudsime, seda täpsemalt üritasin meelde
jätta kõike, mida nägin -- nii nagu El
Hazlil oli palunud. Ei olnud kerge purjetada väikse laevaga
vastutuult Aegeia merel, kui Euxine mere poolt võimsad
vood vastu uhasid.
Lõpuks jõudsime kuulsasse Konstantinoopoli
linna, mille kõrged müürid ja tornid juba
eemalt Marmara lahelt silma hakkasid, Contoscaliumi
kaubasadamasse. Mu süda hakkas rõõmsasti
põksuma, sest esimene laev, mis meile sealt silma hakkas,
oli üks Basras ehitatud kaliifi laev! Kapten tundis mu
ära, langes ehmatusest põlvili, kuid ma rahustasin
teda ja ta saatis sadamavahtide järele, et palesse
sõna viidaks. Kuulsin, mis oli pärast rünnakut
juhtunud.
Lendavad deemonid põletasid merel ära kuus laeva,
kuid see üks jõudis põgenema ja korjas merest
üles niipalju ellujäänuid, kui suutis. Kolm
lendavat laeva kadusid kuhugi ida suunas ja rohkem pole kapten
neid näinud. Mind lendaval vaibal nad ei näinud, mehed
olid liialt ametis võitluse ja päästmisega, ja
Sindbadi loeti hukkunuks. Kaua oli laev kreeka saarte vahel
ekselnud, kuni lõpuks eile Konstantinoopolisse
jõudis ning kaupmees Farim Mussa -- kes end
ainsaks ellujäänuks pidas -- oli palunud sel
hommikul vastuvõttu kreeklaste kuninganna juures.
Palju kuulsust ja rikkust on Bagdadis, palju kauneid paleesid
ja ilusaid torne, kuid kreeklaste Konstantinoopol ei
jää meie linnast sugugi maha. Kogu linn on
ümbritsetud mere poolt müüriga ja asub ta
maaninal, mille ühte külge uhab Marmara ja teisel pool
on Kuldsarve laht, mille üle on tõmmatud kett,
tuhandete seppade taotud kaitseehitis, mis ühtegi laeva
ilma loata läbi ei lase. Müüril on valvetornid
ning mõlemal pool maanina sadamad, pääsud linna
ja jälle valvetornid. Mere poolt seega on Konstantinoopol
vallutamatu -- isegi kui sul on põhjameeste
tavade järgi ehitatud laevad.
Linn ise, mis suursugune, kirev, rahvast pungil, kihav ja
keev, tahtis mul meie vaikse Bagdadiga võrreledes kisaga
kõrvad lukku panna. Ilmselt pole maailmas rahvast, kes
siin ei kaubelnud ega omas metsikus keeles lärmanud. Mind
saatsid kaks valvesõdurit, kui läksime sadama
juurest läbi kitsaste tänavate, möödusime
nende pühakodadest (millest, nagu ma hiljem kuulsin,
puuslike pildid kuninga käsul kõigepealt välja
visati, et nõnda ainsale ja õigele usule
lähemal olla, ja hiljem tagasi toodi, ning mille
käigus nad üksteist sadade kaupa maha nottisid),
savist ja kivist ehitatud majadest, veidrast ümarast
ehitisest, mille nimeks öeldi hipodroom, kuni
jõudsime Suurpaleesse.
Enne valitsejanna juurde juhatamist anti mulle rikkalikult
süüa ja lasti end pesta ning puhata. Üks nende
teener, kes mõistis araabia keelt, seletas mulle, et
kuninganna Eirinh ei võta ühtegi saadikut jutule,
kui see mustuse järgi haiseb; isegi Frankide valitseja
Karli saadikud saatis ta nina kirtsutades troonisaalist pesema.
Järgnevate päevade jooksul sain ma aru, kui palju siin
puhtust au sees peetakse, mis oli mulle üllatuseks. Isegi
oma pühakotta ei tohtinud nad minna, kui eelmisel
päeval polnud käinud kummalistes suurtes majades, kus
kõik end pesid. Neid maju peeti ülal riigi kulul
-- nii rikastele kui vaestele. See ei olnud kerge, sest
jõge ju linnas polnud ja vett ammutati suurest
akveduktist. Ka süüa näis olevat esmapilgul
keeruline, sest siin polnud kombeks toitu näppudega suhu
panna, vaid see enne hõbedast harulise pulgakese otsa
torgata. Ma pidasin seda veidraks, kuid aja jooksul
harjusin.
Õhtul tuli minu juurde keegi noor kreeka
sõjapealik, strateegos Giorgios. Ta oli
vägilasekasvu sõdalane, range ja umbusliku, ent
siiski ausa pilguga. Ta ütles:
«Maur! Ole tervitatud Eirinhi palees ja basilissi enda
sõna selle peale, et teid siin õiglaselt
koheldakse. Ma loodan, et seni pole sul, Sindbad, meie
valitsejannale midagi ette heita?»
Ma nägin kreeklase kavaluse kohe läbi. Ilmselt oli
Farim Mussa kaevanud lendavate laevade kallaletungi pärast
ja niivõrd uskumatu tundus see lugu kreeklastele, et nad
-- teades, et me pole palees kaupmehega kohtunud
-- otsustasid niiviisi teise kaupmehe sõnadele
kinnitust leida.
Ma rääkisin siis kalleletungist ja lisasin, et see
oli vaid Allahi enda tahe, et mul õnnestus rünnakus
ellu jääda. Kirjeldasin üksikasjalikult laevu,
röövlite välimust ja torusid, millest nad tuld
pritsisid. Mind kuuldes muutus Giorgios üsna morniks ja
nägin, kuidas ta käed rusikasse surus.
«Ma kinnitan sulle,» ütles ta, «et
basiliss pole nende rünnakute taga. Need laevad on ohuks
nii meile kui teile ja kõigile ausatele kaupmeestele. Ka
mõned meie laevad on merel kadunud ja sosistatakse
tuldpurskavatest draakonitest, kes mere kohal lendavad. Kui sinu
kirjeldus on tõsi, siis on nad saanud enda käsutusse
kreeka tule saladuse...»
«Mis on kreeka tule saladus?»
«Need tuldsülgavad torud. Aga rohkem ei saa ma
sulle rääkida, kuna see on saladus.»
«Mitte enam väga. Kui seda teavad juba
röövlid...»
«Siis seda enam tuleb seda saladuses hoida.»
Siis juhatas Giorgios mind valitsejanna juurde. Eirinh istus
suures saalis rikkalikult kaunistatud troonil, hoidis käes
kullast õuna ja kandis seljas punasest siidbrokaadist
teemanditega kaunistatud kleiti. See oli naine, kes on keskea
juba ületanud, kuid keda loodus on hoidnud meeste pilkude
ja ihade jaoks endiselt värskena. Ma kummardasin tema
võimsuse ja ilu ees, ega suutnud pilgus ja
tervituskõnes oma imetlust tagasi hoida, mis kahtlemata
ei jäänud Eirinhil märkamata. Ma ei tundnud
kreeklaste kombeid ja tavasid, aga ühte ma nüüd
teadsin -- naine võib siin valitsejaks saada vaid
siis, kui on väga kaunis. Isegi siis, kui ta on tapnud oma
poja, seadusliku imperaatori. Eirinh kuulas mind avala ilmega,
noogutas aeg-ajalt kaunite silmadega pikkade ripsmete tagant,
mis panid mu südame kiiremini põksuma. Vahepeal
küsis ta midagi -- tema araabia keel oli ilus ja
voolav -, millest teadsin, et ta on ka väga haritud naine.
Valitsejanna trooni taga seisid muud võimumehed, kellele
minu juttu tõlgiti. Teated as-Suwaysi kanalist panid neid
ärevalt hüüatama, teated röövlitest
lendavatel laevadel kreeka tulega -- õudusest
karjatama.
«Russid, neetud russid!» kisasid nad ja Eirinh
käskis neil vait olla. Kui olin lõpetanud --
kahetsedes, et meie kingitused röövlite saagiks
langesid ja vapper kaliifi saadik El Hazlil on hukkunud, nii et
ainult meie, vääritud kaupmehed, saame edastada
basilissi sõnumi Bagdadi -- sõnas
Eirinh:
«Sa tood sõnumeid, et üks vaenlane on meil
veel juures. Veel tood sa sõnumeid, et kaliifi näol
on meil üks vaenlane vähem. Kuid As-Suwaysi kanalil
saab laevatada kahes suunas... Teie kaupmehed on siin väga
teretulnud ja seniks, kuni ohud meres pole möödas,
vabastan ma nad tollimaksudest. Ütle seda oma kaliifile.
Kreeka tuli ei oota teie laevu, kuni nad tulevad rahus.
Õhtul oled sa oodatud mu laua taha
aukülaliseks.»
See oli napp sõnum, kuid sellega pidin ma leppima,
sest järgmisena ootasid basilissi vastuvõttu
frankide Karl Suure saadikud. Viimased olid Konstantinoopolis
veetnud juba kuu aega, ega polnud saanud vastust
abieluettepanekule. Ma palusin Giorgiosel endale selgitada neid
asju ja algul oli ta tõrges, kuid kui vihjasin, et mul on
lendavate laevade vastu midagi mõttes, siis ta
rääkis:
«Rooma Impeeriumi süda ja mõistus asuvad
siin, Konstantinoopolis. Kuid Roomas, mille Karl vabastas
barbarite rünnakust ja lõi tagasi teie, mauride,
kallaletunge ja kus jumala sõna kuulutatakse teistmoodi,
on paavst, kelle otsusest sõltub palju -- kes
valitseb kunagise ühtse impeeriumi Lääne-osa. Ta
tahab kroonida selleks Karli, tolle verise vanamehe, kes on
küll paljusid barbareid ristiusku pööranud, kuid
pole ise rohkem kui üks metsik sõdalane. Minu
valitsejanna kardab, et Lääs libiseb välja
Konstantinoopoli haardest ja praegu kaalub ta Karli
abieluettepanekut. Võtab ta selle vastu, satub ta oma
sisevaenlaste rünnakute alla ja tõenäoliselt
kaotab trooni -- kõik teavad seda. Keeldub ta
Karli ettepanekust -- on igaveseks lõpp
ühtse Rooma riigiga, Lääs läheb oma teed,
seal võtavad niigi võimust juba barbarite kombed
ja viisid.» Veidi järele mõelnud, lisas ta:
«Tegelikult, kui teie, maurid, poleks vallutanud Syracusot,
oleks ehk Karl juba kroonitud... Nüüd aga peab ta enne
Roomasse minekut ja paavsti veenmist koguma suure
sõjaväe. Ent kõigest sellest hoiavad teda
tagasi Germaanias mässavad barbarid. Ta ei saa lahkuda
sõtta, enne kui seljatagune on kindel.»
Ka Aladdin kuulas tema juttu huviga pealt ja muigas. Mina
ütlesin:
«Sa räägid, et Rumi jagunemise
põhjuseks on vaidlus usu üle. Kuid kas ei
jätnud teie prohvet samuti maha raamatu, milles kirjas
jumala sõna ja mida mitut moodi lugeda ei saa?»
Giorgios põrnitses mind hetkeks pahaselt, ta silmad
hiilgasid, nagu ikka usule andunud mehel, kes on kuulnud midagi
jumalasalgajalikku: «Oh, milleks rääkida neist
asjust sulle, maurile? Aga tea siis, et meie,
õigeusklikud, kuulutame ja teenime jumalasõna nii,
nagu seda käskis teha Hristos -- kes ei ole
prohvet! Meie mõistame ja teenime teda ainuõigel
viisil, nii nagu on tehtud tema surmast ja elluärkamisest
saadik, meie säilitame algupäraseid tavasid ega
vääna neid nii, nagu tehakse
Läänes.»
«Kuid te kummardate... pilte? Kuidas saab pühadus olla
inimese kätetöös, kuidas saab maalida
nähtamatut?»
«Jumal on tõesti nähtamatu ja kirjeldamatu,
kuid kui Jumala Poeg sai inimeseks, võttis ta endale
inimese kuju, muutus kirjeldatavaks. Seega kinnitab Hristose
kujutis kui inimese oma tõde jumala loodust. Ja tema
kujutis loob sideme inimese ja jumala vahel. Seega võib
seda kummardada.»
Ma tunnistasin, et see on segane, ja ei suutnud kuidagi ette
kujutada palvetamist Mohhamedi pildi ees. Siiski küsisin,
kas piltide pärast ongi riigis vaen?
«Mitte ainult,» möönas Giorgios.
«Ikonoklastid tahavad endale rohkem võimu. Ja nende
seas on palju ilmalikke ning usujahedaid inimesi. Võttes
õigeusklikelt ikoonid, võtavad nad tähtsuse
kloostritelt ja kirikutelt. Minu emand ei saa seda lubada,
siiski on ta trooni hoidmiseks sunnitud tegema
järeleandmisi, kuigi süda on tal seepärast
vaevas. Õnnis basiliss seisab pühade asjade
eest.» Taas lõõmasid ja hiilgasid ta silmad
ning häälel oli igatsev kõla. Ma ei teadnud,
kas selle tekitas kirg valitsejanna vastu või usuline
hardumus.
Giorgios saatis mind jalutuskäigul enne
õhtusööki, Aladdin kõndis meie
järel ja aeg-ajalt kuulsin tema jahmatuspominaid. Suurpalee
üllus ja vägevus ületas kõik mu ootused.
Palju olen ma näinud suursuguseid templeid ja losse, ja
mitte seades kahtluse alla Abassiidide võimsust,
tunnistan, et Konstantinoopol on veelgi, veelgi kaunim. Oo,
milliseid ehituskunsti musternäidiseid ma nägin,
millist harmooniat inimese ilumeele, kätetöö, puu
ja kivi vahel. Sellest innustatuna ütlesin ma
Giorgiosele:
«Kaliif Harun Al-Rašid -- andku Allah talle
palju elupäevi -- on kutsunud Bagdadi meistreid,
luuletajaid, tarkuseteadlasi kogu maailmast. Ainult kreeklasi
pole nende hulgas. Neil päevadel ei mõtle me enam
niivõrd vallutuste, kuivõrd õiglasema
maailma peale, sest on ju ka Allahi sõna, et maailma
tuleb muuta tema seaduste järgi õiglasemaks ja
paremaks. Ka kreeklased on raamaturahvas, ja nüüd, kus
kanal on avatud -- miks mitte ei võiks see
kujuneda kanaliks kahe maailma vahel. Ma arvan, et just selline
oli kaliifi tahtmine meid siia läkitades.»
«Sa kõneled tarku sõnu, Sindbad,»
nõustus Giorgios. «Minu emandal on nende üle
kindlasti hea meel.»
Me jalutasime palee aedades, kus tundsin ära mitmed
taimed, ja sain teada, et kaugetelt maadelt on need siia toodud
ja aednike hoolitsevate käte all õitsema hakanud ja
vilja kandnud. Meile pakuti magusat veini, mida ma küll
mekkisin sellest rõõmu tundmata, sest Allah lubab
seda teha võõral maal, võõraid
kombeid ja külalislahkust austades.
Kui me veini jõime ja Giorgios selle maitset kiitis,
nägime eemal aededes mööduvat üht pikka
kasvu meest, habemes ja mustas maani rüüs, keda
saatsid tema teenrid. Kõik, kes teda nägid,
kummardasid talle väga aupaklikult ja ma küsisin, kes
ta on.
«Basilissi väljavalitud patriarh, isa
Tarasius,» vastas Giorgios pühalikul
häälel.
Ka mina kummardasin isa Tarasiusele, ent vana mees ei
paistnud meid üldse märkavat, ta möödus
meist ümisedes, kergelt taaruval sammul, tema näos
peegeldus ülim õndsus ja rahuldustunne, nagu tuleks
ta praegu maailma kauneima naisterahva embusest, ja ehkki ma
juba teadsin, et sedasorti lõbud on nendele meestele
keelatud, ei suutnud ma teisiti seletada patriarhist
hõnguvat joovastust ja meelelist heljumist
naudinguteilmas.
Giorgios tabas mu jahmunud ilme ja seletas: «Küllap
sai kõrgeauline patriarh just mõne usulise
nägemuse.» Aga strateegose hääl ei
kõlanud kuigi veenvalt, küllap kahtlustas temagi
püha ilmutise asemel patriarhi liigset agarust veinipeekri
kummutamisel. Kui patriarh oli meist juba mõne sammu
kaugusel, tabasin täpsemalt ta üminast mõned
sõnad ning muie mu suult kadus hetkega. Hoopis jahedad
hirmuvärinad läbistasid mind.
«Yog-sooo-thoooth niiigurr-aathh,» kostis mu
kõrvu kummalisel venival toonil, madalal häälel
ümisetav viis, kurjakuulutav ja õudne. Patriarh
kaugenes meist taaruval sammul, kuid enam ei arvanud ma, et vein
ta meeled segi on paisanud. Hull Alhazred ja tema Al-Azif
meenusid mulle taas, kreeklasest nõid Aristophanes,
kõik läbielatud koledused.
Varsti palusin ma end vabandada, soovides enne
õhtusööki pesta ja kasutada neid araabia-
päraseid puhtaid rõivaid, mida kreeklaste
külalislahkus mulle osutas, ning Aladdiniga omavahele
jäädes soovitasin tal kõik silmad ja
kõrvad lahti hoida. Ta noogutas taiplikult ja ütles:
«Kreeklasi, mu
isand, ei tohi iial täielikult usaldada.»
«See peab tõesti nii olema, kui isegi hulgustest
seiklejad seda teavad,» ütlesin. Ise kolasin ma
mööda lossi ringi, otsides tasahilju patriarh
Tarasiust. Ma poleks söandanud teda kõnetada, kuid
eks minagi võinuks möödaminnes poetada
sõna nagu «Cthulhu» ja jälgida, kuidas
Eirinhi soosik selle peale käitub. Õukonnaga, mille
ülempreester sonib Yogsothothist, nagu too reeturlik
Aristophaneski, ei saa kaliif hoida lähedasi suhteid.
Kas oli see puhas õnn või
kõikvõimsa Allahi ettemääratus, aga
Tarasiust ma nägin. Viivuks küll, ja
möödudes Eirinhi ruumidest nägin ma teda
üsna kummalises olukorras. Üks basilissi kuldehetega
kaunistatud seltsinaisi -- pilusilmadega nagu Aladdingi
-, kellele olin äsja viisakalt kummardanud, kui ta minust
möödus, hüüatas äkki midagi allasurutud
häälel mu seljataga. Ma pöördusin ümber
ja nägin, kuidas patriarh Tarasius ühest uksest
väljus, kann joogiga kaenla all. Kiiresti tõmbas
neiu vanamehe tagasi ja isegi noomis teda. Niipalju kui ma
kreeka keelt mõistan, tähendasid naise sõnad,
et seda jooki ei tohi patriarh puutuda, seda on vähe ja see
on kingituseks.
Enne õhtusööki levis palees kumu, et Eirinh
on frankide kuninga abieluettepaneku tagasi lükanud ja
saatkond, kõik peale ühe krahvi, on vihaselt
lahkunud. Basilissi otsust tervitati
rõõmuhõisetega ja paluti oma jumalalt talle
pikki elupäevi. Mu ustav Aladdin tuli tagasi
mõtlikus meeleolus, ka pilusilmad olid veelgi kitsamaks
muutunud ja laubale üks korts juurde tekkinud. Ta
kõneles, et oli siin ja seal teenritega juttu teinud, mis
polnudki nii raske, kuna madalamast soost rahvas on kõige
uudishimulikum ja võõrastega suhtlemisel
julgem.
«Ma ei teadnudki,» olin ma üllatunud, «et
sa mõistad kreeka keelt, mu sõber.»
«Vaid mõned sõnad, isand, sest oma
rännuaastatel olen kohtunud ka kreeklastega,» seletas
Aladdin ja jätkas: «Paljust ma ei saanud aru, sest
siinsed kombed on selleks liiga kummalised. Siiski niipaljut ma
mõistsin, et patriarh Tarasiust nähakse üha
sagedamini äraseletatud meeleolus, nagu oleks ta purjus ja
mitmed jumalateenistused on seepärast toimumata
jäänud. Sellest ajast saadik, kui Tarasiuse
usaldusalune Aristophanes reisides kadus, on vanameest
üldse vähem näha ja ainult Eirinhi näikse
teadvat, kus ta on ja millega tegeleb. Patriarhi ei armastata
siin eriti, sest pärit on ta lihtsast soost ja
tõusis nii kõrgele ainult tänu basilissi
soosingule. Veel kuulsin, et palees kummitavat Constantinose
vaim, kelle tema ema kaheksa aastat tagasi lasi pimestada,
pärast mida ta ühes kõrvalises kambris suri. Ja
veel räägitakse, et Eirinhi ainus soov siin maailmas
on see, kuidas saada tagasi oma valitsuse alla
Lääne-Rum.»
«Sul on terased kõrvad ja taibukas meel,
Aladdin,» ütlesin mina. «Selles veendun ma iga
päevaga üha rohkem.»
«Ma kiidan vaid Allahi, kui saan oma isandat
rõõmustada.»
«Kas oled kindel, et Tarasiuse kadunud kaaslase nimi
oli...»
«Aristophanes. Sama kindel, nagu selleski, et basiliss
tahab sinuga õhtusöögil rääkida
sellest, mida ta oma õukondlaste ees valju
häälega teha ei julge.»
Õhtusöömaaeg toimus suures saalis, mille
seintel põlesid magusa lõhnaga tõrvikud,
heites võbelevat varju kirevaks maalitud seintele.
Külalisi oli palju, ma sain aru, et terve õukond, ja
lisaks minule olid külalisteks palutud veel frangi krahv,
kaks Bulgaaria ülikut ja keegi Lesbose poeet, kes oma
värsid basilissi voorusele ja suuremeelsusele
pühendas.
Üks süda on sul, Irene, igale ühele meist
ja see, milles leegitseb Hristos, on suurim neist
su armu ma naudin, joovastun sellest, kuid tean
et kedagi kallimaks Päästjast sa iial ei pea
Enne söömist pidid kõik kuldses kausis
käsi loputama. Söök oli rikkalik ja kreeka
hõrgutised ei jää maha Bagdadi kokkade imedele,
ent vürtse siin ei tunta ja selle panin endale kui
kaupmehele kõrvataha.
Eirinh, kes istus minu vasemal käel, oli end enne
söömaaega lõhnastanud ja ma ei salga, et tema
lähedus pani mu ihu kergelt värisema, iseäranis
siis, kui basiliss mulle lähemale kummardus, et
häältemöllus oma sõnu paremini kuuldavaks
teha. Tema malbe tooni, mille tagant kõlas
südamevaev ja nukrus, pärast unustasin, et minu
kõrval istub naine, kes lasi pimedaks torgata oma lihase
poja ja teeks seda ka teiste lastega, kui tal neid oleks, et
ainult troonil püsida. Samas, teda edasi kuulates, pidin
endale tunnistama, et võib-olla ma eksin, kuna ei tundnud
tema poega ning võimuiha muudab sagedasti inimesed
kiskjatesarnasteks röövloomadeks. Eirinh
kõneles minuga hoopis teisel toonil, kui ennist
audientsil, ja kindlasti oli selles oma osa
võõraste kõrvade puudumisel. Ainult Aladdin
ja basilissi seltsineiu -- toosama, kes ennist oli
patriarhi noominud -- seisid meie selja taga, ning neid
võisime me mõlemad usaldada. Kuulsin, kuidas nad
-- algul ebalevalt, aga pärast üha meelsamalt
-- mõned sõnad vahetasid ja neiu
sealjuures lõbusalt naeru kihistas. Vahest polnudki mu
ustava teenri süda nii murdunud. Ka patriarh Tarasius istus
meist mõned toolid eemal ja ma ei pannud tähele, et
ta oleks veini ülearu palju rüübanud,
äraolev ja uneleva näoilmega oli ta ometi ja aeg-ajalt
heitis basiliss patriarhi poole kurje pilke. Süüa ja
pidutseda siin linnas osati, veini kallati rohkem, kui see toidu
allaloputamiseks ja janukustutamiseks vajalik oli. Ka
vägilane Giorgios rüüpas ahnelt veini ja saatis
oma emanda poole jumaldavaid pilke. Üha enam veendusin, et
kui usuline hardumus ja kirg naise vastu ühes kehas koos
võivad olla, siis Giorgios see mees oli.
Eirinh rääkis mulle oma riigi suurusest ja
võimsusest, ikka selle juurde tagasi jõudes, et
Lääs libiseb barbarite võimu alla.
«Oh, miks küll,» hüüatas ta vaikselt
mu kõrvu veinilonksust innustust saades, «peab olema
nii, et naisterahvas Rooma silmis Caesar Augustuse
vääriline ei ole ega riiki valitseda ei tohi! Kui
ebaõiglane on see maailm!»
«Maailma ebaõiglust tahabki Allahi sõna
uue ja parema korraga asendada,» sõnasin mina.
«Kas siis teie jumal on õiglane, kui keelab mehel
oma perenaise auks veinipeeker tühjendada?» küsis
basiliss äkki ja puhkes malbelt naerma, justkui
muremõtted trooni pärast hoobilt pühitud
oleks.
«Jumal on üks ja ainus. Ei ole teist jumalat peale
Allahi ja Mohammed on tema prohvet. Viimane ja õige, kes
jumala sõna inimesele kõige lähemale on
toonud. Mis puutub veini, siis Quran seda ei soovita,
mõistab hukka, kuid jätab lõpliku otsuse
inimese enda teha. Tänutäheks ja lugupidamisest sinu
vastu -« ütlesin mina ja kummutasin peekri.
Eirinh vastas mu pilgule leegitsevate silmadega, milles kumas
juba veini laastav mõju, ja küsis: «Kas
vastuvõttudel Bagdadis veini ei jooda? Kuidas te siis oma
külaliste südant rõõmustate?»
«Sõnadega. Meie tarkuseteadlased ja poeedid
ülendavad külaliste meeli rohkem, kui seda suudaks
teha igasugune muu joovastav aine.»
Seepeale basiliss tõusis ja plaksutas käsi.
Teenrid kandsid ruumi mitu suurt savianumat -- nende
nägemise peale patriarh Tarasius võpatas oma
unelemisest ja ohkas südantlõhestavalt --
Eirinh tõusis, maad võttis vaikus ja valitsejanna
sõnas:
«Me täname oma külalisi Bagdadist, me
võtame vastu nende kingitused ja lubame karistada
röövleid, kes neid meie vetes reeturlikult
ründasid. Tänutäheks ja austuse märgiks
saadame me Sindbadiga Bagdadisse kõige paremat veini meie
keldritest.»
Kiiduhõisete saatel tervitasid õukondlasd oma
emanda otsust. Tarasius ohkas veel kord igatsevalt ja vajus oma
unelmatesse. Tagasi istudes ütles basiliss mulle vaikselt:
«Andesta Sindbad mulle need sõnad, ma ei tahtnud
sind ega kaliifi solvata. Siiski on mu soov, et sa selle joogi
oma isandale viiksid ja kui see talle meelepärane on, siis
toovad meie laevad läbi uue kanali seda juurde --
olgu see minu austuse märk. Nimetasin jooki veiniks
õukondlaste jaoks. Tegelikult pole see jook vein, see ei
sisalda alkoholi. Kuid ometi on selle jumaliku joogi aroom
hõrk ja maitse pehme nagu neitsi esimene suudlus.»
Neid sõnu öeldes tõmbas ta keelega punastelt
huultelt veinisõõmu, kattis viivuks mu käe
enda omaga ja jätkas häält tasandades:
«Nüüd, Sindbad, aga kuula ja jäta hästi
meelde. Nagu taeva õnnistus tulevad mulle su
külaskäik ja sõnumid Bagdadist. Rasked on ajad
Konstantinoopolile... Küllap su kaliif teab, mida
tähendavad vandenõud ja salasobingud; küllap ta
teab, millise vastutuse paneb riigikoorem ühele inimesele.
Kindlasti ei tea ta aga, mida tähendab valitseda naisena.
Täna lükkasin ma tagasi frankide kuninga abielusoovi.
Täna säilitasin ma oma trooni. Aga homme? Karl Suur on
vana mees ja sureb varsti. Tema riik -- minu riigi
läänepoolsed maad õigemini -- jagatakse
tema poegade vahel, kes ristimisest ja Rooma õnnistusest
hoolimata on vaid barbarid. See riik ei püsi kaua
ühtsena, ta laguneb, sest peale Karli pole kedagi, kes
suudaks seda koos hoida. Karl on nagu Aleksandr, kes võib
küll luua impeeriumi, ent selle tugevus ripub ära
ühe mehe tugevusest. Saabub pimeduseajastu, milles vaid
Bütsansi Impeerium on valguse ja jumalasõna kandja,
kuid liiga vähese võimuga, et Läänt
õigeusklikule teele tagasi pöörata. Meie
saatuseks siin jääb Orient, pilk ida poole. Idas on
Bagdad ja Harun Al-Rašid, sinu käskija.»
«Andku Allah talle palju elupäevi,» torkasin
ma vahele.
«See oleks ka minu soov,» jätkas basiliss
kiiresti, langetades jälle oma käe minu omale ja
veenvamalt edasi rääkides. «Te vallutate
Sitsiiliat. Te olete rünnanud Roomat, kuid edutult. Te
olete pööranud oma pilgu Itaalia poole, kuid mitte
kõiki oma jõude keskendades.»
«See pole mitte Harun Al-Rašidi --
andku...»
«Elagu ta tõesti kaua, jajah, ma tean, et sinu
isand soovib muhameedluse üle külluses
mõtiskleda ja ehitada teadusetempleid. Ta saatis su, et
uurida, millised naabrid meist tulevikus võivad saada.
Ütle talle siis, et ma pakun talle poolt Itaaliat ja maid
Väike-Aasias kuni Ankyrani.»
«Tema Kõrgeausus vist suvatseb naljatada,»
kogelesin mina.
«Tema Kõrgeausus pole iial naljatanud. Me
liigutame oma tagmatad Väike-Aasiast välja. Teie
tungite peale maavägedega Ankyra suunas ja samal ajal
laevadega toodud kohortidega Sitsiilias. Rooma on hädaohus
ja vana Karl peab oma tallalakkujat paavsti kaitsma.
Bulgaarlaste ja nende liitlaste vallutusretk -- selle
eest kantakse hoolt -- peab teda aga kinni. Hoopis meie
tagmatad ja thematad jõuavad varem kohale ja peatavad
teid Rooma väravate ees. Toimub lahing ja pärast seda
kohtuvad basiliss Eirinh ja kaliif Harun Al-Rašid
-- kes kindlasti elab veel väga kaua -- ja
lepivad kokku uutes piirides. Bütsans on kaitsnud abitu
Karli asemel Roomat. Ja erinevalt kaliifist, pole Karlil
elupäevi enam kauaks. Veel pole teda kroonitud, mul on
õnnestunud seda edasi lükata, ent kaua enam mitte.
Kuid pärast lahingut Rooma all? Keda siis krooniks paavst,
keda siis tunnistaks Rooma päästjaks ja imperaatoriks?
Kaliif on saanud Väike-Aasia, Lõuna-Itaalia ja
liitlase. Ütle seda oma kaliifile!»
«See lahing Rooma all,» ei mõistnud mina.
«Kuidas saad sa öelda, et õigeusklikud selle
kaotavad?»
«Keegi ei kaota,» lõi Eirinh käega.
«Väepealikud lasevad mõnituhat meest maha
nottida ja siis lähevad pooled lahku; ehk saab mõni
teie emiir ka paari tuhande hõbemündi võrra
rikkamaks. Kalifaat võidab uusi valdusi, mina Rooma
trooni. Saadetis joogiga on kauba kinnituseks -- kui
meie plaan edukalt õnnestub, varustame me Bagdadi selle
nektariga niipalju, kui iganes soovite. Isegi meistri, kes seda
valmistada oskab, võin ma Bagdadi saata. Aga sõda
-- sõda on vaid mängusõda.»
«Mängusõda?»
«Täpselt. Me vaid mängime, et oleme
vaenlased.»
Ma ütlesin basilissile, et kannan tema sõnad
kaliifile ette ja Eirinh tänas mind pilguga, mille ees olin
väga lähedal tema jalge ette langemisele ning ta
silmad ja nendes põlev leek saatsid mind ka siis, kui
söögisaalist väljusime. Öösel ei saanud
ma und -- pea käis ringi nii joodud veinist, kui
Eirnihi joovastavatest lõhnadest. Korraga avanes mu uks
ja keegi must kogu hiilis tuppa. Kobasin kinzhalli järele,
ent mingit rünnakut ei järgnenud. Kogu --
kelles nüüd tundsin ära ühe basilissi
teenritest -- kummardas viisakalt ja asetas lauale
kandiku peekriga.
«Mu emand soovib teile kauneid unenägusid ja saatis
janukustutamiseks keelekastet.» Siis ta lahkus. Peeker oli
kullast, smaragdidega ääristatud, sellest hingus
meeliülendavaid aroome ja selle põhjas helkles
väikene võti. Ma ei puudutanud kumbagi. Enne veel,
kui esimesed koidukiired läbi maalitud akna tungisid,
koputas Aladdin uksele ja hiilis vaikselt tuppa.
«Kummalised lood, isand,» ütles ta sosinal.
«Kui sa mul pärast õhtusööki minna
lubasid, otsisin ma toda näitsikut, kes on muide pärit
Hasaariast, ja oma rännuaastatel...»
«Oled sa kahtlemata sattunud sinnagi ja mille keelt sa
muidugi mõistad. Räägi edasi!»
«Ucguduk, nii on tolle kaunitari nimi, ja see
tähendab -- olgu Allah mulle armuline --
kaevu, oli õhtusöögi ajal minu vastu lahke ja
tähelepanelik ja ma lootsin, et ta on seda ka edaspidi, nii
et võtsin vaevaks tema ruumide juures konutada. Ta
väljuski, märkasin, et basiliss andis talle mingi
kompsu, lausus mingid karmid sõnad ja siis libises neu
öistesse koridoridesse, vargsi ringi piiludes --
ega teda keegi jälita...»
«Mida sa siiski tegid, kuna armukadedus su südant
näris.»
«Nii see oli, isand. Tahtsin teada, kes oli see mees,
kes Ucgudukile nii tähtis tundus, et mina ta peast
välja lendasin, ehkki mõned ta sõnad ja
vihjed üsna paljulubavad olid. Ma jälitasin neidu, ta
läks paleest välja, ühe väikse ja
pealtnäha varjatud värava juurde, kus ootas teda juba
sadulas mees. Ma tundsin mehes ära frankide krahvi, tolle
tusase näoga võõramaalase
õhtusöögilaua tagant. «Siin,»
ütles neiu, «on mu emanda kingitus su isandale,
kõige püham asi, mida ühe sureliku käed
kunagi hoidnud. Vii see Karlile kinnitusena mu emanda palavast
armastusest ja ütle, et ta ootaks järgmist
läkitust sama kannatamatult nagu minu emand teda oma
sängi.»
«Mis ese see oli, Aladdin?»
«Niipalju kui ma pimedas nägin, oli see üks
lihtne linane naisterahva halatt.»
«Mis sai edasi?»
«Edasi ma siiski kohtasin Ucgudukki, ta oli ehmatunud,
kuid rahunes siis ja...»
«Mis ühesõnaga seletab viivitust, et sa
alles nüüd minu juurde tuled. Olgu, Aladdin, sa oled
tubli teener ja taaskord näidanud oma ustavust.»
Ma vajusin mõtteisse ja sobitasin omavahel kilde,
meenutasin hullu Alhazredi ennustust -- «Karda kreeklasi, kes
teevad kingitusi». Saatsin oma teenri minema. Pidi olema
veel üks mees, kes täna öösel und ei saa, ma
mõtlesin Giorgiose peale ja tema pilkudele, mida ta
üle laua Eirinhi poole saatis. Ei, kindlasti Giorgios ei
maga, vaatab taevatähti ja unistab. Ma kutsusin
valvesõduri ja ütlesin, et mul on strateegos
Giorgiosele edasilükkamatuid sõnumeid. Kohtusin
noormehega aedades, kahtlemata polnud ta silmatäitki
maganud.
«Ma nägin kummalist und, Giorgios,» ütlesin
ma. «Nägin, et emand basiliss saatis mulle kingituseks
sedasama jooki, mida ta ka minu isandale Bagdadis kinkis, seda
kõige hõrgumat, mis pole vein, kuid ometi
näikse olevat patriarhi pea segi pööranud, ja
peekri põhjas oli võti. Veel nägin, et
frankide kuningas Karlile saatis emand basiliss kingituseks
ühe hariliku linasest riidest halatti ja palus edasi
öelda oma armusõnad. Siis nägin unes kaliif
Harun al-Rašidi, kes nõudis mu käest selgitust
mu unenägude kohta. Mida mõistsin talle öelda?
Kumba naist soovitaksin ma usaldada? Kas seda, kes kingib
joovastavat jooki, või seda, kes kingib kleite? Ja veel
nägin ma unes, kuidas minu abiga vapper rüütel
Giorgios hävitab lendavad laevad ja kõrvaldab
nõnda Konstantinoopoli kohalt surmaohu.»
«Kas sa nägid unes veel midagi, Sindbad?»
küsis Giorgios külmalt.
«Veel paljut oleksin ma tahtnud näha --
seda, näiteks, mis juhtub minuga siis, kui ma jooksin
kingitud peekrist, ja seda, mida arvab frankide kuningas, kui
talle saadetakse kingiks kõige harilikum kleit, mis
siiski kõige püham asi olevat...»
«Vaiki!» tõstis Giorgios ähvardavalt
käe, «vaiki ja ära sunni mind tõstma
mõõka saadiku vastu ja rikkuma külalislahkuse
kohustust.»
«Minu mõtteis pole külalislahkuse kurjasti
kasutamist.»
«Siiski oled sa mind pannud teadma asju, mida ma teadma
ei peaks, ja külvanud mürki mu truusse südamesse.
On ainult üks kleit, mida basiliss armastuse märgiks
kingiks, kõige püham reliikvia Konstantinoopolis ja
see on neitsi Maria kleit, milles ta Hristose ilmale tõi.
Aga seda, Sindbad, ei saanud sa kuidagi teada. Ma olen ka
kindel, et peeker pole mitte sinu unenägudes, vaid sinu
magamistoa laual.»
«Siis peaksid sa ka kindel olema, et võidad
lendavad laevad ja saad kangelaseks.»
«See pole kerge valik. Kuulsuse ja truuduse vahel
valida...»
«Ülehomseks on määratud minu lahkumine.
Sa pead otsustama kiiresti. Unusta see jutuajamine, teeni edasi
oma emandat, unusta, et lubab armastust nii kaliifi saadikule
kui frankide kuningale, kingib viimasele oma riigi kõige
pühamaid esemeid ja kavatseb temaga salalikult abielluda.
Unusta kangelaslikkus, unusta kõik ja ole edasi truu
ebajumalatele...»
«Vaiki!»
«Unusta ausus, sest teenides salalikku meelt, pole
võimalik jääda ausaks.»
«Sindbad, ma...!»
«Unusta see jutuajamine. Sulge silmad ja uinu lootusega,
et kord kutsub basiliss sind enda juurde, valab kuldpeekrisse
hõrku jooki ja...»
Noormehe käsi võpatas mõõgapidemel,
kuid ma jäin vankumatult seisma. Ta üritas end
taltsutada ja ohkas siis.
«Mis jook see on, Giorgios?» küsisin mina.
«Ma ei tea,» sõnas ta. «Olen kuulnud
sellest räägitavat, kuid alati sosinal ja salaja.
Üks strateegos, kes oli seda proovinud, jäänud
kadunuks ja räägitakse salamõrvast... Ma
tõesti ei tea.»
Pimedusest, otsekui ilmutis ööst, tekkis me
kõrvale Aladdin.
«Ma otsisin sind, isand,» ütles ta, «ja
kuulsin juhtumisi pealt teie jutuajamist.»
«Ah midagi ei tee sa, Aladdin, juhtumisi, kuid kuna
minule sellest ainult kasu on sündinud, siis... Miks sa
mind otsisid?»
«See jook, isand. Veel üht-teist olen ma kuulnud
selle kohta sosistavat ja kindlasti teab ka kõrgeauline
Giorgios rohkem, kui söandab võõramaalase
öelda. Siis ütlen mina. Räägitakse, et
basiliss ei teinud lihtrahva seast pärit Tarasiust
patriarhiks sugugi niisama, vaid juba ammustest aegadest on nad
koos otsinud muistseid saladusi. Üks Tarasiuse usaldusalune
Aristophanes oli see, kes esimesena leidis selle joogi
retsepti...»
«Paganate joogi!» hüüatas Giorgios
äkki. «Jah, ma olen seda kuulnud. Seda
räägitakse vaid õelusest minu emanda vastu,
sest tal on nii palju kadedaid vaenlasi! Muistsed paganad, kes
sel maal elasid, kummardasid oma ebajumalaid, kelle auks on nad
püstitanud tohutult templeid. Ühe sellise varemetest
leidnudki Aristophanes seinale kirjutatud retsepti, kuidas
valmistada ebajumalate meelisjooki, mida nad nektariks kutsusid.
See jook pakub ülendavaid meelelisi naudinguid, kuid on
nagu mürk, mis su sisse ronib, tahtejõu halvab ja
paneb nägema ilmutisi ja lummutusi möödunud
aegadest, murrab su lõpuks maha, nii et sa midagi muud
enam elult ei taha, kui ainult veel ühte
sõõmukest, mille nimel oleksid sa -- kui
ainult suudaksid -- sooritama kõike, reetma
kõike. Kuid sa ei suuda, sest oled abitu,
tahtejõuetu, lalisev joobnu. See kõik on vale ja
väljamõeldis, ainult selleks, et minu emandat
hukutada!»
«Siis kutsun ma sind oma tuppa, Giorgios, et enne
hommikut juua üks kosutav sõõm...»
alustasin mina, kuid ei jõudnud lõpetada, sest
sadama poolt sähvatasid äkki üle taeva
tuledekeerised, kostis karjeid ja
võitlushüüdeid. Koiduhämaruses nägin
üht musta varju üle taeva libisemas ja siis veel
ühte, mis otse paleest üle lendas ja suunas kohutava
tulesähvaku väljajooksnud valvemeeskonna peale ja siis
sadama poole edasi liikus. Nüüd tõmbas Giorgios
mõõga ja tahtis röögatades oma meeste
poole söösta, kuid ma hoidsin teda kinni.
«Teene teene vastu,» ütlesin kiiresti.
«Sina avasid mulle nektari saladuse. Mina maksan sinu abiga
kätte lendavatele laevadele, sina saad kangelaseks. Kas sul
on sadamas laev, mis varustatud kreeka tulega?»
«Jah, kuid...»
«Siis jookse sadamasse, vali välja kõige
paremad ja vapramad mehed. Hoidke oma elusid, ärge
võidelge laevade vastu praegu. Urussiidid on muutunud
ahneks ja jultunuks, et ründavad Konstantinoopolit ennast,
kuid nende isu taltub, kui on laevad röövsaaki
täis laadinud. Siis lendavad nad minema ja meie
jälitame neid.»
«Aga kuidas?»
«Jäta see minu hooleks!»
Mõne tunni pärast olime me sadamas, kui
ärevuses linn ärkas, ega suutnud veel taibata, millise
rünnaku ohvriks nad olid langenud. Me vaatasime
varjualusest, kuidas kolm lendavat laeva libisesid üle
taeva ida poole. Kreeklaste sõjagaleer seisis sadamas ja
üle selle parda küünitlesid vasest torud. Kreeka
tuli, mõtlesin ma, on hea relv, kuid võib
tulistada mõlemas suunas. Giorgios oli pardal ja ootas mu
käske. Aladdin, kes oli meie toimetamisi pingsalt
jälginud ja muianud, seisis mu kõrval.
«Noh, hiinlane,» ütlesin ma.
«Nüüd on sinu kord.»
Aladdin noogutas, viskas riided seljast, haaras vaiba
kaenlasse ja sukeldus vette. Mina jooksin pardale, käskisin
hiivata ankruköie ning kui laeva põhja alt kostis
kopsimist, nõudsin kreeklastel ettevaatlikult
põhja auk saagida. Hämmastunud Giorgios, pärast
lühikest vaidlust, kuuletus. Mõne hetke pärast
kerkis laev õhku.
Kreeklasi haaras meeletu hirm, mida minu rahulik ilme suutis
peagi rahustada. Aladdin puges vaibaääre alt
välja, naeris ja puudutas vilunult hieroglüüfe.
Me tõusime kõrgemale, üha kõrgemale ja
siis võttis laev suuna itta, kus ees terendas väike
must täpp -- urussiitide lendav laev.
«Nüüd, Giorgios,» ütlesin mina,
«juhid sina. Andku Allah meie laevale kiirust, et
urussiidid kinni püüda. Nende hävitamine
jääb juba sinu hooleks.»
Itta ja siis põhjakaarde suundusid urussiitide laevad.
Ühe neist, väiksema ja väetima saime me
kätte sama päeva õhtuks. Nad kostitasid meid
tulejoaga, kuid kreeklaste galeeri torud olid võimsamad
ja tema tuli lendas kaugemale. Ma imetlesin kreeklaste keerulisi
mehhanisme, mille oli välja mõelnud, nagu ma
nüüd Giorgioselt kuulsin -- Egipti
võlur Callinicus -, millise osavusega olid laeva sisse
ehitatud pumbad, mille kohal kees katel. Pumbad imesid kuuma
vedelikku torudesse ja paiskasid siis surve all vaenlase poole.
Lendav tuli, püdel ja sültjas mass sööstis
läbi õhu, lajatades vastu urussiitide laevakere,
süüdates selle põlema. Nüüd
üritasid urussiidid laskuda veepinnale, et voogudes
tulekahju kustutada. Kuigi laeval oli mast, ei uskunud ma, et ta
veel kreeklaste galeerile kiiruses ja
manööverdusvõimes vastu saaks. Giorgios osava
strateegosena oli juba Aladdiniga arendanud
märkimisväärse koostöö. Minu jaoks oli
lendava laeva hävitamine vaid kättemaks, kreeklase
jaoks aga kodu kaitsmine, püha kodus, mida ta tegi erilise
innukusega, otsekui minu keerukate küsimuste ja valikute
eest põgenedes. Galeeri tuletorusid ei saanud me suunata
otse alla, sestap kaugenemise urussiitidest ja andsime uue
kogupaugu.
Iial ei unusta ma kesest taevast keerlevat tulekera, millelt
kostis põlevate inimeste hädakisa. Me ei hoolinud
röövitud kaupadest, me karistasime ja maksime
kätte. See, mis lõpuks veepinnale laskus, oli vaid
põlev vrakk, ei enamat. Juba varem hüppasid sealt
välja leekivad inimkujud. Giorgios seisis, juuksed
meretuules lehvimas, Bütsansi lipp vasakus käes,
näitamas odaga suunda, kuhu tulejõud suunata.
Laevapõhjas kirjutas kroonik igat tema liigutust
-- ma sain aru, et igal lahinglaeval on kreeklastel
kroonik kaasas -- värisevi käsi
pärgamendirullile.
Hävitanud nii ühe laeva, sööstsime me
taga ajama teisi, millest selleks ajaks oli vaid pisiked
täpid silmapiiril.
«Ta pöördus itta,» märkis Giorgios,
«vastutuult. Imelik.»
Aladdin seletas strateegosele lendamise
põhimõtteid ja et põgenemisel ongi
kõige kavalam vastutuult sõuda, tuul pakub oma
käe laeva alla ja kannab teda; tagant puhudes aga surub
seda allapoole.
Giorgios vangutas pead. «Lendavad laevad ja vaibad!
Konstantinoopol ei püsi kaua, kui meid edasipidi
õhust rünnatakse. Ketist üle Kuldsarve pole
kasu ja...»
«Urussiitide laevad me hävitame. Ja Bagdadit ei pea
te kartma.»
Ta ei pärinud rohkem.
Öösel süütasime laevas tõrvikud ja
lendasime edasi, lootuses, et päevavalguses taas
põgenikud leiame.
«Miks nad ei lenda kodumaale, vaid itta, sinna metsikute
mägede suunas?» mõtiskles Giorgios
öösel, kui olime end tekkidega külma eest katnud
ja sõdurid meile sööki keetsid.
«Lagedas taevas pole neil meie eest kuhugi
peituda,» sõnas Aladdin. «Ilmselt olid need
laevad merel Egipti ja Kreeka vahel, röövisid
kaubitsejaid ja laskusid siis merele, heiskasid purjed ja
müüsid osad kaubad sadamates maha. Urussiitide laev,
millest me Athose sadamas möödusime, oli väga
sarnane lendavale laevale. Siis otsustasid nad koju
pöörduda, kuid möödudes Konstantinoopolist
ei suutnud kiusatusele vastu panna ja...»
«Võib-olla ka kättemaksuihale,» arvas
Giorgios. «Meie suhted Kiieviga on võrdlemisi
mitmetahulised.»
«Igatahes nüüd nad põgenevad ja
otsustasid varjuda Lumistesse Mägedesse.»
«Kolhiida rannikule,» märkis Giorgios.
«Kus nad oma huku leiavadki.»
Kolm päeva kestis meie rännak mere kohal, pidevalt
märkasime me urussiitide laevu, mis ilmselt olid
röövitud kaubad üle parda heitnud, et kiiremini
liikuda. Me jälitasime neid, katsusime ära arvata
nende käike, vastavalt tuule suunale, et lõppsihiks
on varjupaik mägedes. Vahemaa vähenes pidevalt, sest
Aladdin võlus hieroglüüfidest välja
üha uusi saladusi ja jõudu. Urussiidid olid peaaegu
ammendanud kreeka tule, nägime, kuidas nad ühe toru
üle parda heitsid, otsekui näidates, et enam ei saa
nad väga ohtlikud olla.
«Meie üritus on püha, me teeme seda Eirinhi
Impeeriumi päästmiseks, edasi!» oli Giorgios, oma
emanda vapper rüütel endas kindel. Meie jaht
lõppes viiendal päeval, kui mõlemad
urusssiitide laevad tuleulatusse jõudsid. Nad kisasid ja
karjusid midagi, ilmselt sõimasid kohutavate
vandesõnadega ja pritsisid meie suunas viimast
väetit tuld, mis ei teinud meile liiga. Olime
jõudnud maa kohale, eemal terendasid Lumised Mäed,
kuskil nende taga peaks olema Armeenia, minu armsa Banhassiri
kodumaa ja sealt edasi Hasaaria. Laev, millel polnud enam kreeka
tuld, laskus ja me saatsime talle leegi järele. Tuld
võttes hakkas laev laperdama, kuni purunes lõpuks
vastu teravaid kaljuid. Kolmas laev jätkas
põgenemist, sülitades viimaseid tulevarusid, nagu
jõuetu ja haavatud draakon, kuni Giorgios, oma püha
lippu kõrgele tõstes ja odaga vehkides andis
käsu kogupauguks kõigist torudest. Enne kui lendav
laev kaljudele pudenes, oli ta juba söeks põlenud ja
inimesed sellest välja hüpanud, eelistades tulesurmale
kukkumist vastu kaljusid.
Ka meie laskusime kividele ja seal, kõrges
mäetipus, kui Giorgios asetas kanna urussiidi veristele
jäänustele ja taamal suitsesid lendava laeva rusud,
pani kroonik kirja viimased read jutustusest strateegose
kangelasteost -- ilmselt vaikides maha püha
ususalgajate Aladdini ja Sindbadi tagasihoidlikud teened
-- ja luges nad ette: «Nüüdsest peale
saagu kõik õigeusklikud seda maad nimetama sinu
nime järgi Giorgiaks!» Kreeklased palvetasid ristilipu
ees ja tänasid oma jumalat. Me asusime tagasiteele.
Sedapuhku purjetasime üle mere, kasutasime ära ida
mägedest puhuvaid tuuli, peatusime paaris kreeka sadamas,
kus kroonik kõikjal Giorgiose kangelastegu kuulutas. Kui
Konstantinoopoli tornid taas paistma hakkasid, tulime me
Giorgiosega tagasi meie jutuajamise juurde, mille lendavate
laevade rünnak oli katkestanud.
«Palju saab olema sul oma käskijale jutustada,
Sindbad,» ütles Giorgios.
«Peamiselt seda, et kreeklaste maal elavad kangelased,
kes teenivad ausalt ja vapralt oma kodumaad, isegi kui teavad,
et valitsejad pole kuigi ausa südamega. Kuid armastus teeb
pimedaks. Mine ja ole ustav oma emandale, looda, et ta ei sunni
sind kunagi toimima sinu südamekäskude vastaselt. Mina
loodan, et iial ei pea meie sõjaväed
vaenuväljal kokku saama. Saagu As-Suwaysi kanalist
rahukanal.»
Me lahkusime Konstantinoopolist Farim Mussa laeval vaikselt
ja tähelepandamatult, Eirinhi ma ei näinud ja
kreeklased ei olnud kasinad oma uue kangelase ülistamisel.
Meie tagasitee kulges vaevadeta, kusagil ei peatunud me pikemaks
kui hädapärast vajalik, kuni jõudsime Basra
sadamasse, kust ma kohe Bagdadi kiirustasin, et kanda kaliifile
ette sõnumeid sellest, mis oli juhtunud tema saatkonnaga
teel kreeklaste maale.
Enne veel jätsin hüvasti oma teenri Aladdiniga,
sest olin tema silmist lugenud soovi lahkuda.
«Palju oli sinu jutust tõsi ja palju
väljamõeldis?» küsisin oma teenrilt.
«Ja ära räägi mulle enam
röövlitest, kes sulle minu ukse juures kallale
tungisid... Viis meest mõõkadega pole sinu
võitlusoskustele mingi mure.»
«Mis puutub džinni ja kaotatud armastusse, siis oli see
kõik tõsi. Lendavat vaipa ei toonud mulle siiski
džinn, vaid selle andis mulle minu isa, enne kui ta suri. Olen
tõesti palju rännanud, kuid mitte vaesusest ja
seiklushimust, vaid oma isanda soovil ja tahtmisel.»
«Ja kes on sinu päris-isand?»
Aladdin pilgutas kavalalt oma kitsaid silmi. «T'angi
dünastia ülik Wang-Tsou, kes muuhulgas peab
imperaatorile ette kandma ka kaugetes maades juhtuvatest
sündmustest. Enne, kui mind läkitati Pärsiasse ja
Kalifaati, sain ühes kloostris Tiibetis kümme aastat
õpetust. See on karm elu, mida ma elan, Sindbad, aga see
võimaldab kohata selliseid inimesi nagu sina --
keda ma sügavalt austan ning paraku ka Eirinhi-
suguseid.»
«Ja miks otsisid sa just minu teenistust?»
«Et kreeklased ei teadnud As-Suwaysi kanali
lahtikaevamisest, ei tähenda veel, et Wang-Tsou sellest
kuulnud polnud,» ütles Aladdin lõbusalt ja
seejärel läksime me lahku. Minu autasust ta
keeldus.
Palju pole mul enam jutustada.
Läksin Ümarpaleesse kaliifi juurde. Me andsime
viimast au kangelasele El Hazlilile, kes langes
mõõk käes ja Allahi nimi huulil.
Ma kõnelesin Harun Al-Rašidile, et kreeklaste
valitsejanna basiliss Eirinh, salakaval ja mürgine
naisterahvas, kes võimuihast tapnud oma poja ja unustanud
valitsemise nimel kõik inimliku, tahtis meid meelitada
lõksu. Et pole midagi, mida ta vihkab rohkem, kui Bagdadi
kalifaati, ega armasta midagi rohkem, kui oma võimu.
Tahtes lüüa kaks vaenlast ühe hoobiga --
meelitada meie sõjaväed reeturlikult Rooma alla, et
seal meid kõiki oma jõude koondades
lüüa, ning näidata paavstile, et ainult tema,
naine, saab olla usu kaitsja ning ainult teda saab kroonida Rumi
riigi ainsaks imperaatoriks. Samal ajal pakkus ta oma
võltsarmastust frankide kuningale, et abielludes saada
täieliseks valitsejaks ka Lääne pool. Ma ei
kahelnud hetkekski, et vana Karl poleks pärast abiellumist
enam kaua elanud. Meile, kalifaati, tahtis Eirinh saata oma
muistsete paganajumaluste nektarit, et sellega meie vaim
mürgitada ja laastada. Eirinh kartis saabuvat
pimeduseajastut ja uskus, et ainult kreeklaste riigi valgustav
võim võib seda ära hoida, kuid see on juba
ammu-ammu käes ja selle vaim lehvib endiselt maade kohal,
kuhu Allahi sõna pole veel jõudnud. Ma
rääkisin, et veel pole saabunud ajad, mil meie
peaksime väärusu kummardajatega tegemist tegema. Ma
rääkisin Harun Al-Rašidile -- igavene
rahu olgu tema nimega -, et targa valitsejana on ta teinud
ainuõige otsuse, pöörata enda sisse ja
usinamalt mõtiskleda Quranist, kutsuda Bagdadi
tarkuseteadlasi, poeete ja ehitusmeistreid üle kogu maailma
-- ka kreeklaste seast -, et Bagdadist saaks majakas,
mille vaimuvalgus heidab säravat helki üle maailma ja
et otsijad hinged ise meie poole pöörduksid. Et
kaliifi lõputu tarkus on ette näidanud
õigeusklike valitsejale ainsa tee: otsida tõde
Allahi sõnast, otsida ilu maailmast ja inimesest, ega
mitte veel mõelda selle jagamisest maadega, mis selleks
valmis pole.
Harun Al-Rašid kuulas mind ära ja ütles:
«Tõde ise kõneleb sinu suu läbi ja veel
ühe asja olen ma teada saanud. Et selles maailmas saab
naine tõusta valitsejaks ainult siis, kui on meeletult
ilus, kuid ka sellest pole palju abi, sest võimul
püsimiseks peab ta muutuma koletiseks ja tõstma
käe ka omaenda lihast ja verest lapse vastu. Kui aeg pole
veel küps meie ja õhtupoolse maailma vaheliseks
läbikäimiseks, siis pole aeg ka veel küps
naisterahva võimuks. Kas saame me süüdistada
inimest asjades, mille põhjused ainult
kõigekõrgemale teada on?»
Ja siis, sõbrad, naasesin ma oma naiste juurde,
kahetsedes, et kingitusi on mul neile kaugetest maadest
sedapuhku väga vähe, ning siis sain ma ka teada teener
Ahmedi käest, et minu noorim ja südamele kõige
kallim naine Banhassir oli mulle salaja truudust murdnud. Kuid
vale tuleb alati välja ja nüüd tean ma paremini
kuulata esimeste naiste Fatima ja Zulfija keelitusi, kui nad
hoiavad mind tagasi kaugetele maadele rändamast, sest nende
südames leegitseb tõeline armastus oma mehe vastu.
Ja nende keelitusi olen ma ka kuulda võtnud, elades
külluses ja rahus siin Bagdadis, et teie meeli jutustustega
lõbustada ja seda teen ma senikaua, kuni saabub
kõigi rõõmude lõpetaja, perekondade
lahutaja, paleede lammutaja, surnuaedade ehitaja ja haudade
seadja. Ja olgu me tänud Elavaga, kes ei sure mitte ja
kelle kätes on kõigi nähtavate ja
nähtamatute maailmade valitsemine.
november-detsember 2001
|