13.12.2001 |
Tiina Tarik
Pratchetti ilmumine rahvale |
Millal te viimati nägite sadu naerul nägusid
ühekorraga? Millal te viimati seisite mitmesaja meetri
pikkuses järjekorras ega vihastanud? Millal teile viimati
tundus, et fantasy-kirjandus on parim asi, mis eales
välja mõeldud?
Kõike seda võis kogeda teisipäeval, 4.
detsembril, kui Tartut väisas kuulus briti
fantaasiakirjanik Terry Pratchett. Tartlaste huvi populaarse
Kettamaailma looja vastu oli nii suur, et tema loengu kuulajad
täitsid terve ülikooli aula. Vahest polekski
õige seda loenguks nimetada -- pigem oli see
Pratchetti tubateater teemal «Kohtumine lugejatega».
Esmalt kontrollis ta publiku inglise keele oskust piprase
anekdoodiga, mille jätame sündsuse mõttes
siinkohal edastamata. Suuresti tudengitest koosneva
kuulajaskonna keeleliste teadmistega rahule jäädes
asus Pratchett pajatama lugusid oma noorusest, kooliajast,
ajakirjanikuametist ja kirjanikupõlvest. Kas need
kõik ka rangelt tõele vastasid -- kes seda
teab ja ons sel üldse tähtsust? Lood olid igatahes
head. Mõnusa kirbe huumoriga esitatud ja hästi
puänteeritud pajatused andsid aimu fantaasiakirjanduse
suurkuju isepärasest maailmapildist ja heast
inimestetundmisest.
Et raamatutel ja raamatukogudel on kirjamehe elus suur
osatähtsus, seda ilmestagu järgmine lugu. Koolipoisina
sattunud Terry Pratchett raamatukogusse ning mõelnud
sealset varandust nähes: «Vau! Siin on rohkem
raamatuid, kui ma oma eluajal näinud olen. Vaja need
läbi lugeda. Ja mida nood raamatukoguhoidjad õieti
teevad? Õngitsevad riiulitest raamatuid ja ulatavad
lugejatele? Hoi! Nii lihtne töö -- sellega
saaks ahvgi hakkama!» (Vt. ka: T. Pratchett. Võluv
võrdsus. Tln., 1999, lk. 156.) Ta vormistas endale
lugejakaardi ning sai õiguse laenata neli raamatut
korraga. Kogu maailma kirjavara on käeulatuses --
kõigest nelja raamatu kaupa... Mida teha? Nutikas
koolipoiss leidiski lahenduse. Ta pakkus end laupäeviti
raamatukogus töötama. Juhataja võttis ta
lahkelt vastu, kuid tõdes, et ei saa poisile palka
maksta. «Oh, sellest pole lugu,» vastas Pratchett,
«ma ei tahagi palka.» Ja nii käiski ta keskkooli
ajal igal laupäeval raamatukogus tööl, saades
tasuks vaid tassi teed ja magusaid küpsiseid. «Rumal
poiss,» mõtlesid raamatukoguhoidjad. «Ta rabab
igal laupäeval ilma palgata tööd teha --
üksnes tee ja küpsiste eest.» «Rumalad
raamatukoguhoidjad,» mõtles Pratchett, seades
raamatud nagu kord ja kohus riiulitele -- pooled
raamatukogu riiulitele ning pooled oma kodusele riiulile.
«Mul on sada seitsekümmend viis raamatukogukaarti,
millele ma saan oma nime peale märkida ja raamatuid
laenata.» Ja kui ta oli kojutassitud raamatud läbi
lugenud, viis ta viimase kui ühe kenasti raamatukokku
tagasi.
Veel said kohalolijad teada, mismoodi hankis Pratchett
esimese kirjutusmasina («Ja nõnda sai minust
ohtlikem kõikidest olevustest -- kiiresti
trükkiv teismeline!»), mis roll on väikelinnas
ajakirjanikul, kuidas kirjutada romaani kahasse teise
kirjanikuga ning palju muudki põnevat. Seejärel
vastas Pratchett kuulajate küsimustele, andes neile
sõnakaid ja sisutihedaid vastuseid, mis -- nagu
ta ette hoiatas -- ei pruukinud küll otseselt
küsitu kohta käia. Üks markantsemaid näiteid
oli: «Kas te armastate kasse?» -- «Jah
-- röstitud kujul!»
Loengule järgnes autogrammitund Tartu Ülikooli
raamatukaupluses ning hiljem veel Wilde`i kohvikus. Vastilmunud
raamatud «Püramiidid» ja «Head ended»
kadusid poelettidelt nagu soojad saiad ning kirjaniku autogrammi
järele lookles mõlemas kohas hirmpikk
järjekord. Iga soovija sai erilise, just temale
mõeldud pühenduse koos mõne Pratchettile
iseloomuliku fraasiga.
Päeva lõpetuseks toimus Kirjanduse Majas seminar
eesti ulmekirjandusest. Andrus Org ja Jüri Kallas vaagisid
eesti ulmekirjanduse hetkeseisu ja saavutusi. Tõdeti, et
kuigi tervikuna pole eesti ulmekirjandus veel
kõrgtasemele jõudnud, leidub mitmeid
paljutõotavaid kirjutajaid ning võib-olla ilmub
varsti ka nn. «ulmekirjanduse Tuglas».
Tabades end kolmapäeval tööle tõtates
Kompanii tänava otsa valvavale kilpkonnale lausumast:
«Hommikust, A`Tuin!», adusin, kui kauakestev on Terry
Pratchetti lustlik ja heatahtlik, argiilmast
väljatõstev mõjuväli. Aitäh
kirjamehe maaletoojatele -- Küllike Tohverile
(Briti Nõukogu), Krista Kaerale (kirjastus
«Varrak») ning Tauno Vahterile (kirjastus
«Tänapäev»)! Jääb vaid soovida:
rohkem seesuguseid külalisi! Kes on järgmine?
|