08.12.2001 |
Tiit Tarlap
Hirmul ei ole kodu |
Ma ei ütleks, et see augustiõhtu peitis endas
algusest peale midagi endelist. Pärastpoole tundus muidugi
teisiti, aga niimoodi otsustades ei tuleks hinnang kuigi
objektiivne. Mõistus käsib igatahes arvata, et
kõik pidi olema üsna tavaline, ja küllap oligi.
Jõe kohal hõljus loojangujärgne uduloor ja
praksuv lõke liivasel kaldaseljandikul lennutas
sädemeid oma taevaste sugulaste poole. Öö
tõotas tulla selge ja tähine.
Jalas lühikesed džiinid, tõi Oll telgist
seljakoti meie proviandiga ja pani tule äärde
maha.
«Vaata ette,» hoiatas ta Aleksit. «Siin kotis
on sool. Sa katsu sellest kaugemale hoida.»
Ma puhkesin kohusetruult naerma, Aleks kaasa arvatud. See,
kuidas ta kunagi ürgammu uhhaa keetis, milles
kartulitükid pinnal ujusid, polnud laita nali.
Vähemalt esimesel viiel aastal kindlasti mitte. Kuid
nüüd oli neid möödas juba kakskümmend.
Nagu meie koolipõlvestki.
Siin, jõeäärses väikelinnas saime vahel
endistviisi kokku. Mitte küll igal suvel ja mitte alati
kõik neljakesi. Eelmisel aastal näiteks käis
Oll Inglismaal sümpoosionil ja enne seda oli Tomil
valimiskampaania. Aga siit olime kord maailma läinud, siin
elasid endiselt meie vanemad ning siin oli võimalus
kohtumiseks suurem kui kusagil mujal. Ja kui see juhtus, ei
jätnud me tegemata traditsioonilist kalaretke
Kääpatõkkele, meie kadunud nooruse
pärusmaale.
Tegelikult oli see juba ammu minetanud esialgse
tähenduse ja muutunud millekski hoopis muuks --
tõenäoliselt palju vajalikumaks, kuid ka nukramaks.
Oma peresid me retkedele kaasa ei võtnud. Nüüd
enam mitte, ehkki algul seda vahel juhtus. Hakkas koguni
tunduma, et just nende eest me siia pagesimegi. Mitte oma naiste
ja laste eest, keda me ju armastasime, vaid rutiini, kohusetunde
ja kompromisside eest. Elu eest, mis näilisest edust
hoolimata ei läinud sugugi nii, nagu kunagi mõeldud
ja millest peredel oli oma oluline ja kinninaelutav roll.
Ainult et ka pagemine oli juba ammu muutunud rutiiniks. Just
siin, oma päriskodus tajusime aasta-aastalt üha
selgemini, kui vähe oli meis veel säilinud neid, kes
me kunagi olime olnud.
Me ei rääkinud sellest iialgi. Isegi siis mitte,
kui grokk meid jutukaks tegi. Me paistsime olevat lõbusad
ja enamasti õnnestus meil end veenda, et me olimegi seda.
Nii, nagu me kunagi olime mänginud kedagi, kes me
ihaldasime olla, mängisime nüüd kohusetundlikult
neid, kes me tookord ise olime. See oli võlts, aga me
teesklesime, et see läheb meil korda. Me vajasime seda. Ja
see oli vist ainus põhjus, miks traditsioon ei olnud veel
välja surnud.
«Joo, inimlaps!» ulatas Aleks Tomile grokikannu.
«Nüüd ei keelaks seda sulle isegi vanad
spartalased. Vananevatele meestele andvat vein nooruse
tagasi.»
«Nende tärmin oli nelikümmend,»
protesteeris Torn šašlõkivardale tuge
otsides.
«Noh, need paar puuduvat aastat annab ajalugu sulle
andeks,» kinnitas Aleks ajaloo nimel.
Oll turtsatas.
«Tuleta oma sõnu meelde, direktorihärra!
Tuleta neid hoolega meelde, kui hakkad mõnd patustanud
gümnasisti tänavale viskama.»
Gümnaasiumidirektor Aleks sügas oma musta
täishabet. Selles ei olnud veel ainsatki halli karva.
«Ma saadan nad otseteed sinu juurde Akadeemiasse,»
otsustas ta. «Võid neist seal epikuurlaste
fraktsiooni moodustada.»
«Fraktsioonid on rohkem Tomi rida,» leidis Oll
kolmeaastase staažiga linnapea poole vaadates. «Mis on
uudist munitsipaalorganeis?»
«Oh, tikime ja heegeldame nagu muistegi,» kinnitas
Tom vagusalt.
«Tubli,» kiitis Oll. «Vähemalt midagi
püsivat siin muutuval maamunal. Kuulge, poisid, kas Sven on
ikka elus? Ta pole juba kaks tundi suud lahti teinud.»
Kuna Sven olin mina, avasin kärmelt suu ja pistsin sinna
mahlast nõrguva lihatüki. See oli alles palav ja
põletas, nii et hakkasin jalamaid lurinal õhku
ahmima.
«Enne joo ja alles siis sure,» õpetas Tom ja
küünitas minu poole pooliku õllepudeli.
«Kuidas edeneb ristisõda toimetajate
vastu?»
Kustutasin õllega tulekahju suus ja vangutasin
kergendatult pead: «Sõda käib veriselt ja
halastamatult. Nad on nüüd ära õppinud
kolmveerandi tähestikust ja tõmbavad maha
kõik need tähed mida nad ei tunne. Ja kinnitavad
siis, et tekst ei kõlba kuhugi. Selleks ajaks on neil
loomulikult juba õigus.»
«Haistan õeluse hõngu,» konstateeris
Aleks ninaga õhku vedades. «Ime, et nad sind veel
üldse trükivad.»
«Ega nad ei teekski seda, aga nad peavad kriitikutele
vahel midagi järada andma.»
Vastaskaldal mustendava metsa kohale oli tõusnud
hiigelsuur kuuketas. Ümbrus muutus ka ilma lõkke
abita valgemaks. See oli hõbedane, lummav valgus. Nooruse
valgus, turgatas mulle pähe. Aga võibolla oli see
hoopis grokk, mis seda kõrva sosistas. Vanadel
spartalastel võis ju ka õigus olla.
«Lähen, vaatan tulematerjali,» ütles Oll
end püsti ajades.
«Võta lamp kaasa,» soovitas Aleks. Oll
lõi käega.
«Ma tulen ka,» ütlesin endalegi ootamatult ja
tõusin samuti.
«Kas lambi asemel?» tögas Tom süütu
häälega.
Kaldarinnakult vaatas Oll lõkke poole tagasi ja
hoiatas: «Hoidke, lapsed, et te end täis ei
joo!»
Me läksime õlg õla kõrval üle
kuuvalge niidu lepiku poole ja ma kandsin endas suurt soovi
terve maailmaga ära leppida. See oli imelik. Enda arust
olin joonud vaid õige pisut. Nüüd aga tundsin
äkki heldimust nagu kauni muusika eelmängu. Ja iga
sammuga näis see aina süvenevat.
«Võrratu, et me jälle siin oleme,»
ütles Oll ning juba häälest sain aru, et temaga
on sarna lugu. Meie mõlema tundeaparaadid pidid olema
põhjalikult paigast ära. Kuid mina olin küll
viimane, kes selle üle kurtma tikkus. See oli imeline.
Näis, nagu oleks süütu lapsepõlv tagasi
pöördunud.
Lepik kasvas siinsamas, aga nende sadakonna meetri jooksul
olin jõudnud unustada, miks me siia tulime. Miski
tõmbas mind edasi ja ma ei näinud ainsatki
põhjust sellele vastu puigelda. Enamgi veel -- oleksin
pahaks pannud iga katset mind tagasi hoida. Astusin läbi
kastese rohu puudest mööda ja Oll kõndis mu
kõrval niisama loomulikult, nagu oleksime kokku
rääkinud. Tekkis kummaline tunne, otsekui käiksin
kusagilt minuni ulatuvas kutsuvas valgusvihus, ja siis ma
taipasin äkki, et ma käisingi selles, sest
nägin seda nüüd.
See oli smaragdroheline kiir, mis langes taevast umbes
kolmekümnekraadise nurga all ning laienes meieni
jõudes otsekui lehtriks, mis mu endasse sulges. Peaaegu
samal hetkel märkasin ka teist, esimesega suuresti kattuvat
kiirt. Too kaldus veidike kõrvale ja lõppes
samasuguse lehtriga. See oli Olli oma. Siis nägin, et kiiri
oli koguni neli. Kaks ülejäänut suundusid kuhugi
meie seljataha, kuid lähenesid meile aeglaselt. Teadsin
isegi ilma ümber pööramata, et need
küündisid lõkke äärest lahkunud Tomi
ja Aleksini, kes tulid lähemale. See ei olnud loogiline
järeldus, see oli just nimelt teadmine, otsekui
oleksid smaragdsed kiired ja neid ühendav miski
sidunud meid kõiki ühtseks tervikuks.
Kiirte hargnemisnurga järgi sain aru, et see, mis neid
välja saatis, ei tohtinud olla eriti kaugel. Vahemaa
võis ulatuda sajast meetrist kahesajani, aga selle
täpsemat määratlemist segas kiirte asendi
järjekindel muutumine. Lisaks näis ka nende
ühtimispunkt pidevalt liikuvat. See lähenes...
Ma ei tundnud hirmu. Võibolla olin ma «ära
tehtud», võimalik aga, et selleks ei jätkunud
enam lihtsalt ruumi. Sest tunne, mis täitis kogu mu
teadvust, oli niivõrd sügav ja erutav, et miski muu
sinna enam ei mahtunud. Üheainsa hetke jooksul oleks mu
silmadelt nagu kae langenud ja mulle olid avatud Universumi
saladused. Ma mõistsin äkki Olemise Suurt
Tähendust, selle üheaegset tühisust ja
grandioossust. Kohalt liikumata tajusin end pöörase
kiirusega hõljuvat tühjuses keset päikesi ja
planeete -- isegi mitmetes, loendamatutes kohtades korraga, ja
eri aegades -- ning ma ise olingi see tühjus ja need
päikesed ja planeedid; seda kõike aga täitis
säärane hiilgus ja sära, mis oleks mind sekundi
murdosa jooksul aatomiteks pihustanud, kui see oleks kerkinud mu
ette tegelikult ja mitte vaid läbi mu teadvuse.
Ma seisin liikumatult, jälgides kiirte
ühenduspunkti lähenemist, ja tundsin
mõõtmatut õnne. Ent sellega kaasnes
ühtaegu ka niisama mõõtmatu ja enneolematu
piin, kuna seal oli veel enam, määratult enam
seesugust, mis jäi lootusetult väljaspoole
vastuvõtu ja arusaamise piiri olendile, kelleks ma olin
loodud. Sellest jäi hing kinni. Oleksin tahtnud oma
piiratuse üte nutta nagu väike laps. Saanud osa
kujutlematust, tahtsin kohe veelgi enamat.
Ühtäkki ma nägin seda. Just siis, kui Aleks ja
Tom kohale jõudsid ja kõik neli kiirt asusid
ühele tasapinnale, eristas silm nende liitumiskoha
ümber energia külma sädelust. Ma ei tea, miks ma
arvasin, et sädelus on nimelt külm ning et see on just
energia, aga millegipärast polnud selles vähimatki
kahtlust. See oli lihtsalt enesestmõistetav. See
moodustas osa Kõiksusest, mida ma alles äsja olin
tunnetanud.
Sädelus materialiseerus tuhmiks, öötaevast
heledamaks ellipsiks ja maandus vihiseva heli saatel sujuvalt
meie ette. Kuuldus, nagu oleks tühjenenud autokumm. Kui
objekt paigale jäi, vaibus ka heli. Ainult nüüd
ei olnud see enam ellips, vaid kuuele liigendatud
«ämblikujalale» toetuv hallikas muna.
Hirmu ei olnud ikka veel. Ka meie moodustasime osa
Kõiksusest. Hirmu tunda oleks tähendanud karta
iseennast.
Midagi konkreetset mõtlemata tahtsin lähemale
minna. See oli järgnemine samale kutsele, mis oli mind
lõkke äärest tulles edasi ajanud. Kuid ma ei
liikunud paigast. Ma ei saanud seda teha, justkui oleks kuuvalge
õhk tahkeks tihenenud ja mu keha endasse tarretanud.
Või tegi seda smaragdne lehter, mis mind ikka veel
ümbritses?
Muna -- või kabiin? -- oli umbes autosuurune, kui nii
kohatut võrdlust üldse kasutada, aga jalad hoidsid
seda paari meetri võrra maapinnast kõrgemal. Selle
alaosast väljus hääletult peenike varras, mis
pikenes sujuvalt, kuni ulatus rohuni. Varda ümber tekkis
kuuvalgusest intensiivsem, kuid servadest järkjärgult
tuhmuv helendus. Siis ilmusid sellesse helendusse kaks olendit.
Nad ei laskunud sinna oma munakujulisest kabiinist ega tekkinud
ka aegamisi nagu neid ümbritsev kuma. Ühel hetkel nad
lihtsalt seisid seal, kus neid napp sekundikümnendik tagasi
veel ei olnud.
Nad olid väikest kasvu, küündides vaevu
poolteise meetrini, kuid proportsionaalse kehaehitusega oma
liibuvate, kombinesoonilaadsete ihukatete all. Üksnes
juusteta pead olid ebaloomulikult suured. Mingeid peakatteid ega
hingamisaparaate nad ei kandnud ja me nägime selgesti nende
suuri, aga muidu täiesti inimlikke silmi. Ninad ja
kõrvalestad olid väga väikesed, huultel peaaegu
puudusid huuled.
Nad seisid niisama liikumatult nagu meiegi, pilgud meile
pööratud, kummalgi üks käsi nende vahelt
maani ulatuva varda küljes, otsekui ammutaksid nad sellest
elujõudu. Millegipärast tundusid nende silmad mulle
ääretult kurbadena. Ning etteheitvaina. Aga
võibolla mõtlesin selle ka pärast juurde, kui
mul juba põhjust oli. Kuidas ma saaksin seda
tagantjärele veel kindlaks teha?
See oli Oll, kes esimesena sai kõnevõimeliseks.
Teadlasena ta pidigi ootamatuste vastu paremini ette valmistatud
olema. Siis taipasin ka mina, et suudan rääkida. Ma
ainult ei teadnud, mida öelda.
«Kes te olete?» kuulsin Olli küsivat. Tal oli
päris normaalne hääl, ainult pisut kõlatu,
nagu alati, kui ta kõigest jõust millelegi
kontsentreeruda püüdis.
Üks olendeist tõi kuuldavale rea erilisi,
kurisevaid häälitsusi, mis oma lühikeste
intervallidega meenutasid kõnet -- ainult arusaamatut.
Häälitsedes ei liikunud tema suu üldse,
üksnes avanes, nii et helid pidid tekkima kurgus. Kui ta
vaikis, pööras teine olend näo kaaslase poole ja
kurises midagi omakorda. Siis vaatasid nad mõlemad taas
üksisilmi meid ja hakkasin tajuma, kuidas miski mu
teadvusse tungib. See oli võõras, kuid mitte
vaenulik. Ja ma ei saanud sellest aru. Ajuti näisin kuulvat
tuttavaid sõnu ja terveid lausekatkendeid, kuid
mõte, mida nad pidid väljendama, jäi niisama
arusaamatuks kui kurinate kuulamisel.
See meenutas äsjast barjääri Kõiksuse
tajumisel, polnud ainult nii piinarikas. Nüüd ei
pidanud ma ju peatuma poolel teel. Ma ei mõistnud mitte
poolikult, vaid üldse mitte midagi ega aimanud
seetõttu ka ähmaselt, millest ilma jään.
Võibolla puudusid meie inimlikus teadvuses vastavad
märksõnad hoopis.
«Kust te tulete?» püüdis Oll teist liini
pidi kontakteeruda.
Sel korral oli vastus täiesti arusaadav. Tajusin seda
meeldiva, hõbedase häälena, mis kõlas
nii selgesti, nagu oleksin kuulnud seda loomulikul teel. Seda
hämmastavam oli aga vastuse mõte.
«Me ei tule kusagilt,» ütles hääl.
«Me oleme kogu aeg siin olnud.»
«Mida te selle all mõtlete?» küsis Oll
enam kui hämmeldunult.
«Sedasama, mis teiegi,» järgnes kiire ja
kindel vastus. «Siinset planeeti.»
«Aga... see on ju... võimatu,» pomises Oli
ebaleva häälega.
«Absurdne!» pahvatas keegi, vist Tom.
«Kas te tahate öelda, et meid ei ole olemas?»
küsis hõbedane hääl etteheitvalt.
«Mitte seda, aga...»
«Miks me sel juhul teid kunagi näinud ei ole?»
küsisin omakorda. «Miks me teist midagi ei
tea?»
«Kas te siis näete kunagi seda, mida te näha
ei taha?» küsis hääl vastu.
«See on absudne!» kordas Tom uuesti. «Kelleks
te meid peate? Me oleme tõsised inimesed, nii et
võtke vaevaks mitte naljatada!»
Mulle tundus, et ma peaaegu näen teda ütlemas neid
sõnu oma raekojas.
«No vaadake nüüd,» sõnas
hääl märksa vaiksemalt kui enne, nii et teda oli
juba raske kuulata. «Kas ma siis ei öelnud?»
«Aga see teie siinolek pole tõsi!» karjatas
Oll paaniliselt. «Seda ei saa olla.
Rääkige meile tõtt!»
«Me... ei saa... rääkida... nendega, kes...
meisse ei... usu... kes... sisimas...» rääkis
hääl katkendlikult ja pihustudes nagu raadiojaam
segajate küüsis, kuni hääbus täiesti
arusaamatuks.
«Oodake!» hüüatasin selle tähendust
taibates meeleheitega.
Kuid oli juba hilja. Ka minu usk ei osutunud piisavaks ning
hetk hiljem polnud kaht väikest kogu enam näha. Abitus
tardumuses vaatasime pärani silmadega, kuidas peen varras,
mille kõrval nad olid seisnud, uuesti maapinnast eraldus
ja muna alaossa tõmbus. Sedamööda, kuidas ta
lühemaks muutus, tuhmus ka helendus. Kui mõlemad
olid lõplikult kadunud, täitis õhku
jällegi sisisev heli ning smaragdkiiri pikaks venitades
hakkas objekt kõrgust võtma. Paarikümne
meetri järel tegi ta äkilise pöörde ja
otsekui lakkas olemast. Koos oma allikaga kadusid samal hetkel
ka kõik neli kiirt.
Me olime maha jäetud ja vabad. Nõnda vabad, et
tundsin rinnas külma pitsitust. Lihased allusid
nüüd jälle aju korraldustele ja me tammusime
nende abil mõttetult paigal nagu orientiiri kaotanud
ratsaniketa hobused.
Ka meie vaim oli jälle vaba. Side oli katkenud ja laskis
meid alles praegu päriselt mõista, mis oli juhtunud.
Siiani olime viibinud niivõrd tugevas lummuses, et
võtsime seda suurel määral kui midagi
loomulikku. Tõeline jahmatus tuli alles nüüd.
Ikka veel jalgadel vankudes otsisime üksteise pilke ja --
kummaline küll -- püüdsime neid samal ajal
vältida.
Tegin mõne kobava sammu kohani, kus oli seisnud
lennuaparaat, ja kükitasin paika, mida oli puudutanud
helendusest ümbritsetud varras. Rohi tundus katsudes veel
vaevumärgatavalt soe. See oli nagu tahtmatu
hüvastijätt sõbralt, keda sa oled surmani
solvanud ja enam kunagi ei kohta.
Ühtaegu taipasin, et minu teadmisest, mida olin
kandnud endas terve kontakti aja, polnud enam raasugi
järel. Otsekui kadunud unenäost. Ma isegi ei teadnud
enam, milles see seisnes. Oli vaid mälestus, et teadmine
oli olnud, ja meeletu kahjutunne selle kaotamisest. Ja
lootusetu, lootusetu igatsus...
Keegi tuli ja seisis mu kõrvale. See oli Oll. Pead
tõstes nägin, kuidas tema vaade end maapinnalt lahti
rebis ja taevasse pöördus. Tema näole oli
kirjutatud hirm. See oli esimene hirm kogu juhtumi algusest
saadik. Oma naiivsuses ei mõistnud ma veel, mida see
tähendas.
«Hullumeelsus,» pomises Aleks vaevukuuldavalt.
«Me kõik oleme hulluks läinud.»
«Seda ei saanud olla!» karjatas Oll peaaegu
hüsteeriliselt. Tema hääl näis katkestavat
viimasegi nähtamatu niidi, mis meid toimuvaga vahetult
ühendas, ja alludes uuele, vastupandamatule impulsile,
taganesime sellest kohast eemale, nagu ähvardaks meid siin
needus.
«Me peaksime sellest vist... kuhugi teatama?»
küsis Aleks ebakindlalt, kui me jälle tule juures
olime. Teised vaatasid rõhutult kõrvale.
«Mida?» küsis Tom lõpuks. «Seda,
et neli soliidset, positsiooniga inimest kaanisid end
grüünes täis ja nägid viirastusi?»
«Me ei ole purjus,» ütlesin vaikselt. «Ja
need ei olnud viirastused.»
Tom vaatas mulle otsa, nagu oleks ta minust vähemalt
kuuskümmend aastat vanem. Ta ei öelnud sõnagi,
aga see, mida ta mõtles, oli niigi arusaadav. Keda
võis huvitada, mis juhtus ja mis ei juhtunud? Kaalukas
oli ainult see, mida arvati. Ja viimane ei jätnud
oletusteks just palju ruumi.
«Seda blamaaži ei peseks me elu lõpuni
maha,» ütles Aleks ja väristas õlgu.
«Igatahes mitte enne järgmist suve,» lisas Tom
mornilt. «Ja mul on siis uued valimised...»
«Seda ei saanud juhtuda!» raius Oll
kivinenud näoga, silmades peaaegu fanaatiline läige.
«See on absoluutne teaduslik absurd! Kõigile
asjadele leidub mingi loogiline seletus. Leidub ka sellele. Me
ainult ei tea seda veel praegu.»
Aleks noogutas. Neid kõiki oli vallanud hirm,
paaniline hirm selle ees, et kaaslased ei vaiki. Et neid
tõmmatakse nende hästikorraldatud elude juurest
sellesse vastikusse, mõttetusse loosse nagu mõnda
räpasesse skandaali. Vaimusilmas nägid nad juba oma
mõranevaid reputatsioone ja põrmu langevat mainet.
Sest kui palju oli neid, kes ihkasid uskuda neist
kõike halvimat. Neid, kellele oli kasulik luua nende
ümber ebausaldusväärsuse müüti, nagu
nad -- tõenäoliselt -- olid kellegagi teinud ka ise,
võideldes oma kohakese eest päikese all.
Ma sain sellest aru, sest tajusin ise sedasama, olgugi et
minul oli kaotada mõõtmatult vähem kui neil -
- on ju minutaolisi alati pisut põrunuiks peetud. Ning
see, mida me siin soojal augustiööl kustuva
lõkke ääres sõlmisime, ei olnud midagi
muud kui sõnatu vaikimisleping. Midagi polnud
juhtunud. Midagi ei tohtinud juhtunud olla.
Grokk oli külmaks läinud, aga me ei teinud sellest
numbrit. Praegu lihtsalt tuli midagi juua. Tomil oli seljakotis
veel üks pudel, Ollil teine. Ka minu kolmveerandliitrises
jahimeheplaskus leidus üht-teist kõlblikku.
Päikesetõusuks olime kõik silmini purjus,
rohkem kui kunagi varem oma senise elu jooksul. Mäletan
vaid häguselt, kuidas ma mingil suvalisel, ajavoolust
otsekui välja rebitud hetkel neljakäpuli telki
ronisin, sinna jõuetult lamama jäin ja nutta
ihkasin.
Mõistsin sel hetkel lootusetu, tapva selgusega, et
neist, kes me kunagi olime olnud -- ja keda me siin asjatult
otsimas käisime --, polnud enam midagi järel.
Üldse mitte midagi. Ja veel mõtlesin, et hirmul ei
ole kodu nagu täidelgi. Ta tekib meist endist ja elab meis
endis. Ainult et hirm on hullem. Sest täid võivad
sind ainult häirida, kuid jätavad ka niisugusena oma
peremeheks. Hirm aga hakkab valitsema...
|