Algernon
Jutt
05.12.2001
Marat Faizijev

Väendru

Teatril ei olnud mulle sel hooajal -- vähemasti kahel plaanitud uusetendusel -- tööd anda.

«Neil on mingid,» Jaan tegi käega õhus heljuva kaare, «kujundlikud dekoratsioonid kavas, sellised ebamäärased. Puusepale mitte midagi.» Ta rääkis uutest lavastajatest, nendest noortest, ambitsioonikatest ja nägemisega meestest, kes ei suuda kannatada ühtegi normaalselt, Eukleidese geomeetria ja teadaolevate füüsikaseaduste järgi loodud dekoratsiooni. «Aga ma rääkisin Väendru kohta rahad välja!» teatas Jaan uhkelt.

Väendru? Jah, ma mäletasin. See talu. Ja härra direktori plaanid näitlejate suvilast, proovipaigast, eriliselt kammerlike tükkide tarbeks. Suur talumaja nelja maakonna piiril, keset metsi. Ja nüüd oli miski fond, või sihtasutis raha andnud. Teater ostab talu ära. Odavalt.

«Muidugi ei jõua sa kõike üksinda teha. Aga vähemasti on see mingi töö, lisaks prii elamine ja...»

Jaan tegi jälle žeste. Direktori kohta oli ta alati kehva jutuga olnud. Nagu mina näitleja kohta. Neli aastat teatris ja kolm rolli. Isegi lavakas öeldi mulle pärast lõpetamist, et kui mul õnnestub end esimese aastaga kurikaelte rolli sisse mängida -- ja sellise lõustaga, mille pärast mind õieti olevatki õpetatud, peaks see ju võimalik olema -- siis Härra Kurjamiks ma jäängi. Et see on parim, mis minuga juhtuda võib. Et kui meil rohkem filme tehakse, siis sobiks ma valvetõpraks. Tegelikult polnud ükski kolmest rollist kurikaela oma -- üks krokodill, üks sekundant duellil ja pool Helesinist Hobust oli kõik, mida ma iial raha eest mänginud olin. Ma oskan, öeldi mulle, jah, ma oskan teksti ette kanda, ma oskan näitekooli lõpetada. Aga ma ei tee. Iseloom pole see. Nii et kas vabakutseline ja läbi agentuuri härra-teile-on-kiri rolle kerjamas. Või midagi muud ja mujal. Aga juhtus nii, et teatri puusepp suri ära ning hoopis mina sain vabariigi menuteatrisse oma lennust ainsa palgalise ja täis ametikoha. Mis tõi piisavalt sisse ühetoalise ahjuga toapugeriku üüriks, elektriarveks, laupäevaseks õlleks ja jaamataguse antikvariaadi hööveldamata laudadega kastist laialilagunevate «Öölaste» ostmiseks. Aga vähemasti ma olin teatris, olin lähedal, kui rolle jagati, ja võisin -- mingitel paranormaalsetel tingimustel -- kunagi saada osa. Ja lepingu.

Mitte sellise muidugi, mille Jaan mulle nüüd ette torkas.

«Kevadeni,» üles ta. «Siin on eelarve ehitusmaterjalide jaoks. Projekt on pooleli, ise vaatad ja kohendad, kõigepealt on vaja katus ja põrand panna. No ja üldse kõpitseda. Lähed ja näed ise. Ja muuseas -- ma korraldasin sulle vana «Kombi», et laudu vedada. Lähed?»

Ma ei ole tingija, ma ei ole nõudja, ma ei ole näitleja. Ma ei osanud teeselda, et mul ei ole väga hea meel. Jaan ju teadis kohe, et ma olen nõus.

«Esiteks,» tutvustas ta mulle oma nägemusi, «on see igamehe suvila, kus saab rahus puhata ja rolle õppida. Teiseks on see joomakoht, kus «Kroonika» ei klõpsuta; võib rahus meie primadonnasid keppida ja maa mustaks juua; kolmandaks saaks Tüügas seal oma õudukaid ja muid miniatuure lavastada. Kohalikud ja omad arvustajad tulevad iga ilmaga kohale; maantee pealt on normaalne tee ja neli kilti. Neljandaks, oleme me esimene teater, kellel selline urgas saab olema. Viiendaks -- ma saan seal lõpuks oma «Hüljatud» ära teha, aga seda ütlen ma ainult sulle. Ja kuuendaks oleksin ma puruloll, kui ma sellist kohta sihukese hinnaga ära ei ostaks.»

«Kas seal elekter on? Ja telefon?»

«Muidugi. Aga võrguarveid maksad ise.»

Tegelikult oli veel tuhat detaili, mida pidanuks arutama, kuid ma lihtsalt kirjutasin lepingule alla, krabasin koopia kaasa ja hakkasin juba uksest välja minema, kui midagi meelde tuli.

«Et kas ma pean seal üksi elama?»

«Kas ma näen välja nagu kloostri abti või? Võta oma tibi kaasa, ela ja ole. Aga kaks asja -- eelarvet lõhki ära aja, muidu ma nülin sult elusast peast naha maha ja et pärast märtsi saaksime viimistlusega pihta hakata.»

Pärast märtsi. Sinna on seitse kuud ja kakskümmend üks tuhat krooni ilma üürita. Muidugi saab Tüügas oma teatritalu õudukate jaoks. Ja Jaan «Hüljatutele» kodu.

Siis tuli nädal, mille jooksul ma end üle mitme aasta tundsin asjalikuna. Kolistasin «Kombiga» mööda hulgiladusid, tegin tähtsat nägu, uurisin hindu ja jätsin mulje, et ma tõesti ehitan midagi. Panin kraami kinni ning Jaan lubas veomasinaga kõik ära saata. Enne kui Väendru poole liikuma hakkasin, helistasin -- neli õhtut järjest -- Žannale. Ema muidugi ei teadnud, kus, kellega ja kui kauaks ta on. Juba kuu aega. See võis olla jälle üks tema jaburaid armumisi, mille kohta Žannal on astroloogiliselt põhjendatud teooria et kellesse ja kui kauaks, aga võis olla ka hoopis midagi muud. Ma ei teadnudki, kumba ma eelistasin. Mina olin olnud ka horoskoobis sees -- jätkuv, pidev ja painav Saturni mõju, millest Žanna iialgi lahti ei saa, mis teda lõppkokkuvõttes õnnelikuks ei tee, aga ilma milleta ei suuda ta ka elada. Umbes nii oligi. Kui ta mind nägi, ütles Žanna alati, et armastab mind, aga kõiki muid asju elus ka. Näiteks armumisi ja seiklusi. Ta elas viimati kolm nädalat ühe allveelaevnikuga Hollandis ja põgenes siis koju tagasi, sõimates kõiki välismaid valgevene keele idiomaatika igas diapasoonis. Žanna õppis ühe semestri lavakas, siis aga tüdis sellest, kuigi teda keelitati, et vene keeles mängida suutvat kaunitari on alati vaja. Kunagi luges ta kokku, et on pidanud viitteistkümmet ametit ja et usaldustelefoni vastaja oli neist kõige ahastavam ning meediafirma konsultant kõige mõttetum. Ta vajas liiga palju asju korraga, aga ta pakkus -- vähemalt minule -- olla nõrk, siis kui ma seda tahan, ja tugev siis, kui seda temale vaja oli. See polnud üldse halb vahetuskaup.

Me ei saanud elada minu ühetoalises pugerikus ega tema vanemate juures. Me leppisime midagi kokku, kui lahku läksime -- mida täpselt, ma ei mäleta -- ja nüüd ma helistasin talle.

Neljandal õhtul oli ta kodus.

«Mul on talu,» ütlesin ma Žannale. «Kevadeni.»

Telefonis oli pikka aega vaikus.

«Ja põld?» küsis ta. Ta ei teinud nalja.

«Ei, põldu ei ole. Tähendab, ma ei tea, äkki ongi. Aga ma pean talu ehitama. Teatrile.»

«Aga mets?»

«Palju ja igal pool ümberringi.»

Tingimusi ma teadsin. Kui ta tuleb, siis läheb ka, millal tahab ja kuhu tahab. Meie aususes oli kindel vaid see, et kui ta on minuga, siis ta on minuga. Kui me ütleme hüvasti, siis annab ta ennast teisele mehele. Venelaste ja (ilmselt ka valgevenelaste) jaoks ei eksisteeri Lääne mõistes vabaarmastust -- seda rääkis Žanna. Russkaja baba on by default libu -- just nii ta ütles. Et sellel kõigel on ajaloolised, sotsiaalkultuurilised ja etnogeograafilised juured ning kui mõni vene tüdruk on pärast keskkooli neitsi, siis läheb ta kindlasti elama suurde linna ja kindlasti ühiselamusse. Me polnud kunagi Žannaga rääkinud armastusest, kõigest muust aga küll. Ma arvan, et olen planeedil Maa inimene, kes Žannat kõige paremini tunneb. Niivõrd palju, kuivõrd saab tunda naist, kes kunagi ei ütle head aega, enne kui läheb. Aga meil oli mingi oma kell, mille seiereid me ei näinud, kuid kuulsime pimeduses selle tiksumist. Ja nüüd mulle tundus, et see kell lõi täistundi.

«Ma vist igatsen sind küll,» ütles Žanna teiselpool toru.

«Et kui sul parasjagu mingit tööd ei ole,» pakkusin ma. «Siis võid ju mul seal külas käia?»

«Mees ei tohi üksi metsas elada,» ohkas Žanna. «Läheb hundiks kätte ära.»

«Ma ehitan seal teatrit.»

«Jaan on loll,» lõikas Žanna. «Teatrit ei saa ehitada hunt. Tähendab, tuleb kaasa tulla. Sügis on ka ju.»

Ma seletasin talle logistikat, pakkusin, et võtan ta autoga peale, kuid ta arvas, et tuleb mulle varsti üksi järele. Siis ta õpetas mulle, kuidas vanas ja seisnud majas ahju kütta (hästi väikese ja ainult hõõguva tulega, hommikust õhtuni), kuidas tube tuulutada (üks ruum korraga, värskeid kadakaoksi põrandale) ja voodit teha (linad tuleb koidikul päikesetõusu poole riputada). Ta lubas tulla nädala pärast.

Ma käisin veel teatris Jaaniga rääkimas, laenasin kusagilt raamatuid majade renoveerimisest, ajasin habet ja tegin muid sedasorti asju. Siis võtsin ühel hommikul kaardi ette ja asusin vilistades ja maailma viisakaima liiklejana sõitma. Üks noor naine tahtis, jalgratas käekõrval, üle tee minna. Seal ei olnud ülekäiku, aga ma pidasin kinni, naeratasin ja viipasin talle käega. Ta naeratas vastu, millegipärast arvasin, et ta nimi on Birgit, ja ta lükkas ratta üle tee. Tal oli pika lõhikuga seelik, mis paljastas jalgu -- otsekui tänutäheks mulle -- tundsin silmadega, et ta nahk on hästi pehme ja sile. Ta naeratas veelkord, nagu tundes uhkust, et ma teda vaatan ja et tänu on vastuvõetud ja et üldse -- elu on ilus.

Oli küll. Kaks tundi ja ei kriipsugi ületatud kiirust, ma olin kohal. Väendru.

***

Saabusin keskhommikul. Tallinnast kaks tundi, nelja maakonna iidsel piiril, ümberringi metsad. Aga teatriinimesed ongi sellised.

Talu oli suur. Jaan pani mulle kaasa mingid paberid ja üht-teist mällu koha ajaloo kohta. Et kõigest taluga seonduvast tahab ta kunagi stendi teha; ta on selline vaikne linnastunud etnohull, mina ei ole, ja et ma selle kohta uuriksin, kui vähegi võimalust. Võib-olla saab isegi mõnel kohalikul lool põhineva etenduse teha, mõtiskles Jaan. Aga kõigepealt Väendru ise. Katsusin enda jaoks selgeks mõelda, mida ma nägin, kui pungil täis «Kombiga» õue veeresin. «Kombis» oli kaks kasti õlut, peaaegu kõik teatri tööriistad, mida neil modernse visiooni lavaleseadmiseks vaja ei läinud, läpakas, ja katusepappi. Seda viimast kõige rohkem. Mulle meeldib kuivas magada, isegi kui ma olen läbikukkunud näitleja ja oma õnne asemel ainult puusepp. Nii et mida ma nägin? Nägin pikka taluhoonet, mis kunagi pidi olema väga jõukas. Nägin korralikku aita ja lobudikke, mis kunagi olid olnud saun, laut ja kuur. Need viimased lähevad kütteks. Koht ise oli pigem künkal keset metsi. Talu tagant algas heinamaa, mis viivat kinnikasvanud ojakääruni. Oli metsistunud õunapuuaed ja rohtukasvanud maalapid, mis ilmselt varjasid peenramaad ja kartulipõldu. Koht oli, ma ütleksin, praktiline. Siit võis Jaani-sugune leida etnohõngu ja juuri, asjalik peremees korraliku talumaa, minusugune tööotsa. Tööd näis muidugi palju olevat. Taluhoone oli põõsastesse kasvanud, ent akendel näisid klaasid ees olevat. Õu oli rohtu kasvanud ja kaev üsna viletsas seisus. Jah, kõik oli praktiline, kuid -- isegi mina tundsin seda -- hinge ei olnud. Sa võid leida kuskilt maalt vana ja lagunenud taluhoone, mõne sellise, kus ainult ahervaremed seisavad kuidagi püsti, aga hing on seal olemas. Ja pole tähtis, kui kaua koht on tühjana seisnud. Kõik sõltub sellest, kes, mitte millal siin elas.

Väendru, ma teadsin, jäeti maha üheksakümne teisel. Siis, kui Tallinna keskel hakati ehitama ja need, kel raha oli, hakkasid sinna tagasi minema, kuhu nad ajaloolise õiguse järgi kuulusid. Väendrut ja ilmselt tuhandet temasarnast millegipärast kaasa ei võetud. Siin oli elanud keegi Heldur Saad, see nimi seisis mul dokumentides ja kellegi tema õe sugulase, ainsa pärija, kiri, mis Jaan oli tehingut tehes saanud.

Väendru pole talu, vaid ümbruskondse paiga nimi. Lähim küla on Sõelasmaa ja siit seitsme kilomeetri kaugusel. Metsalagendikel on talusid veel ja ühte neist, Toigrut, peetakse Väendru naabriks. Talu ehitati siia eelmise sajandi lõpul ning nagu ma nüüd nägin, pidi see kunagi õitsev majapidamine olema. Mis muidugi seletas seda, miks see neljakümnendatel tühjaks jäi. Ka siis mindi kuhugi, aga Väendru omad saadeti teisele poole. Ainult Heldur tuli tagasi, ülejäänud surid Siberis. Ja nagu Jaan seletas, polnud see üldse kummaline, et maja kümmekond aastat tühjana seisnud ja Heldur siia uuesti elama asus. Astus kolhoosi, kohanes, pidas üksi lehmi ja elas kuidagi ära. Kuuekümnendatel isegi päris hästi, sest võttis veel naise ja sai kolhoosilt miski medali. Naine suri kaheksakümne viiendal vähki; Heldur pidas kõrge vanuseni vastu, lapsi neil ei olnud. Talu jäi pärast tema surma tühjaks. Isegi palju ilusamad kohad jäid siis tühjaks. Nüüdse aja mõistes talu (see tähendab farmi) siin ei pea -- maad on liiga väetid, infrastruktuur pole piisav ja karjamaad napib. Aga see Helduri pärija oli siin suviti nokitsemas käinud, elektri sees hoidnud ja isegi mingi imenipiga telefonijuhtme lasknud vedada.

Nii et ma süütasin järjekordse sigareti, korkisin õlle lahti, istusin autos, hingasin sügisõhku ja panin mõttes paika tööde järjekorra. Kõige olulisema asja, vikati, peale polnud ma muidugi mõelnud. Enne, kui ma hakkan teatrit ehitama, pean ma endale teed tegema, et ukseni jõuda.

Nädala jooksul tegin ma kolme asja. Kõigepealt ehitasin endale ja Žannale elamist. Teiseks koostasin Jaanile tööde nimekirja ja tegin eelarvesse täiendusi. Jaan võis mult ju naha nülgida, ent planeeritud summadega ei ehita ta siia isegi vabaõhulava. Muidugi ta teadis seda. Kolmandaks ajasin endale vinguva telefoniliini ja kriidiajastu modemiga internetiühenduse välja. Jõudsin ka Sõelasmaal poes käia ja end sealseile vippidele esitleda. Need olid kolmik ühenäolisi vanamehi, kes poe ees õlut jõid, müüjatar ja postkontori juhataja. Minu üllatuseks olid nad rõõmsad ja sõbralikud, kuigi mitte eriti jutukad, mis minu ilmavaatega täiesti sobis.

Siis ma ehitasin endale redeli, et katust panna ja ühtlasi kõrgemalt Žanna saabumist paremini näha. Teda pole kunagi olnud kerge oodata.

Žanna tuli jalgrattaga, suur seljakott üle õla. Ütles, et üks tuttav (ma ei küsinud, kes see oli) tõi ta teeotsale ära ja maal ilma rattata hakkama ei saa. Ta tuli õhtul, ja kui ma kella vaatasin, siis selgus, et täpselt nädal pärast minu telefonikõnet, nagu ta lubanud oli. Ta pani ratta kuuri alla ja siis me läksime voodisse.

See on temaga alati nii lihtne. Ma arvan, et teistel ka. Mitte et talle ei meeldiks flirt, võlumine või kurameerimine -- ma arvan, et ta nautis seda siis, kui seda parasjagu vajas. Aga me ei pidanud otsast alustama, pole pidanud kunagi nende kümne aasta jooksul, mil ta on ikka läinud ja siis tulnud, mil ta on enne minekut ja pärast tulekut nutnud. Aga me lihtsalt läksime tuppa, isegi käest ei hoidnud kinni ega rääkinud igatsemisest või millestki taolisest. Me läksime tuppa, voodi juurde, ta ütles, et ma tule ära teeksin ja võttis end riidest lahti. Umbes tunni aja pärast rääkis ta jälle, küsis õigemini, et miks ma siis kogu selle aja jooksul endale ühtegi naist pole vaadanud. Ma olin talle kavatsenud algul valetada, kuid nüüd, seda enam nüüd, mil ta oli mind läbi näinud ja aru saanud, et kõik mu liigutused, kõik hellitused, soovid, harjumused ja tegutsemised olid ikka samasugused kui eelmistel kordadel, eelmistel aegadel, polnud sel enam mingit mõtet. Jah, ma polnud kellegagi ümber harjunud, midagi uut õppinud. On asju, mida ei saa, vähemalt Žanna eest, varjata ja ega ma väga püüdnudki.

Tema ise oli küll uuem.

Aga ma olin seda teadnud ja püüdsin oma valu sellest teadmisest uputada tema uutmoodi kallistustesse. See ei olnud kõige lihtsam asi maalimas, kuid kell lõi tõesti täistundi. Meile. Ja et see nii jääkski, siis pean ma mitte mõtlema ega rääkima kiindumusest, jäämisest, kooselust ega perest. Ma olen Saturn, ma olen seal hämaras tähistaevas olemas, alati olemas, kuigi harva nähtav, tema saatusesse sisse kirjutatud ja kuigi seal võib olla vahest kirkamaid tähti, jään ma igaveseks sinna kumama. See ei olegi nii halb, lõppude lõpuks. Isegi kui Žanna abielluks, jääksin ma taevaveerele leegitsema ning sügiseti -- meie aastaajal -- oleks ta mees väga õnnetu.

Pärast me keetsime köögis vett, pesime ennast ja teineteist, sõime hapukapsaid, jõime veini ja rääkisime, nagu me alati oleme rääkinud asjadest, mis meid ümbritsevad ja mis meile tähtsad on, aga mitte kunagi meist kahest koos nende asjade keskel, sest siin oli kõik selge. See on jälle minu ja Žanna sügis.

Ma rääkisin talle Jaani plaanidest ja teatrist. Ta istus, põlved lõua alla tõmmatud, blondid juuksed sassis ja segamini, hommikumantel üle alasti keha, puupakul, kuulas mind ja noogutas. Mõtisklevalt ja asjalikult nagu alati, kui talle millestki uuest räägiti.

««Hüljatud»?» katkestas ta mind esimest korda. «Aga kuidas sa siin «Hüljatuid» lavastad?»

«Jaanil on instseneering, mille ta kunagi kirjutas. Ta vist pidaski mingit sellist kohta, mis ise oleks hüljatud, silmas. Minu meelest on see jabur idee, Eesti olustikku üle kantud, aga saa temast ka aru. Mina vist saan. Kuidagi. Ta on ainus teatridirektor, kes on lavaka lõpetanud ja ei taha end ainult arvetekuhja alla peita. Aga ta näidend on muidugi sürr, kogu see plaan üldse.»

«Et need hüljatud näitlejad?»

«Nojah, kõik need armastatud ja tuntud hääled ja kujud, kes kunagi olid superstaarid või vähemalt laialdaselt tuntud ja keda nüüd pole ükski teater enam vajanud; kes on tänavale heidetud; kes pole suutnud lepingute ja agentuuride ja vabakutselise eluga kohaneda; keda uued on välja söönud ja keda moodsa mõtlemisega lavastajad enam ei vaja, eelistavad endi kambajõmme. Jaan räägib, et on masendav, kui kiiresti rahvas oma lemmikud unustab ja kui suure vaimustusega neid taas vaatab ning ise sealjuures ahhetab, et «näe, kuhu see mees nii kaua kadunud oli!».»

«Aga see on tema jaoks äri või?»

«Vist mitte. Tähendab, muidugi ta teenib ja teater teenib, ent see oleks tema eraprojekt, peamiselt isiklike ambitsioonide rahuldamiseks ja ta tahab neid hüljatuid näitlejaid aidata.»

«Hüljatud mängimas hüljatud kohas hüljatuid?»

«Umbes nii jah.»

«Tead, see meeldib mulle.»

Tööd ma sel päeval enam ei teinud. Jõin õlut, kui Žanna läks ümbruskonda uitama ja seda tundma õppima ning kirjutasin õhtupoole -- juba õlleuimas -- mõned kirjad Tartusse Roomasele. Et kui tal on aega ja viitsimist oma arhiivis ringi vaadata, siis mida sealt Väendru ja Sõelasmaa kohta leida võib. Žanna oli peaaegu pimedani ära ja ma teadsin, et nüüd hakkab see jälle nii olema. Ta on minuga, kuid läheb siis, kui tahab ja on niikaua, kui tahab. Peale metsas uitamise pole tal siin midagi teha, aga lõppeks ongi see üks tema lemmikasju. Õhtul ütles ta mulle, et siin on hiljuti kaks hunti elanud, kes kitsed ära peletanud ja üks mägraurg on ka. Aga üldiselt oli ta kummaliselt vaikne ja kuidagi eemal ning ära. Seniajani, kuni me taas voodisse läksime ja alles enne hommikut uinusime. Tema jäi varem magama ja mina kuulasin veel pikka aega tuule undamist, tundsin end korraga Väendru peremehena. See oli hea tunne.

Hommikul rääkisime tööst ja sellest, et ma tahan proovida teatrilt Žanna jaoks rahasid välja rääkida. Ta raputas pead, ütles, et tema neid töid teha ei oska. Aga kui see minule sobib, siis ta lihtsalt on. Siin ja seal. Mulle sobis. Mulle sobis sel hommikul üldse kõik maailmas.

Ma arvan, et möödus nädal. Tallinnast käis kaks korda veoauto, tõi põrandalaudu, tünni pahtlit, naelakaste, lihvimismasina. Teater ei hoidnud kokku materjalide, küll aga tööjõu koha pealt. Paar korda käisin poes õlut ja purgisuppe toomas. Žanna? Žanna käis ka. Kusagil. Mitte et ma üldse poleks küsinud, aga ta andis põiklevaid vastuseid ja siis ma enam ei küsinud. Ta lihtsalt oli selline ja kui ma tahtsin, et ta end vabalt ja mugavalt tunneks, siis pidin laskma tal päevad läbi ringi hulkuda. Ega ma ei kujutanudki ette, kuidas see mittelaskmine välja võinuks näha.

Nii et jah, ma arvan, et möödus nädal, mil Žanna oli esimest korda terve öö ära. Meil kummalgi polnud mobiile; minul seepärast, et see on kallis lõbu, temal sest lakkamatult piiksuv kaaslane piiraks Žanna vabadust. Ma mõtlen, et kui sa ta välja lülitad, siis ju ütled nii, et ei taha, et sind tülitataks ja seegi annab ju sinu mõttemaailma kohta palju ära. Istusin terve öö üleval, kolistasin mööda interneti kõige jaburamaid kohti, vaatasin isegi neid pilte, kus paljale hoorale oli Anna Kurnikova nägu ette keevitatud ja selle eest küsiti raha; tuletasin lapsepõlvest meelde, mida teha, et mitte pabistada. Viha oli juba üle läinud. Oh, muidugi võis ta olla linna, kas Rakverre või Tallinna sõitnud, kasvõi mõne häälega või bussi kinni püüdnud. Ja muidugi võis ta metsas jala murda või karu kätte jääda. Või mõne inimese. Lugesin oma kirju, isegi Roomaselt oli vastus, et Väendru ja Sõelasmaa kohta on muidugi pärimusi, isegi vanasõnu ja laule, väga põnevaid ning et mis mind täpsemalt huvitab. Vastasin kiiruga, et midagi huvitavat ülesriputamiseks. Ta istus vist ikka veel Vanemuise uulitsas kompuutri taga ning vastas, et homme saadab.

Olin tõenäoliselt arvuti taha magama jäänud, kui kuulsin kriuksatust. Ma tundsin seda kriuksatust, olin seda varemgi kuulnud ja nüüd kulus mul mõned sekundid mälus taastamaks, et mis niimoodi häält teeb. See on ukse lävepakk, kui sellele -- ükskõik kui ettevaatlikult -- astuda. Žanna ei taha mind äratada, ta hiilib. Õues oli kottpime ja ma ei kujutanud ette, kuidas ta ilma taskulambita tee võis leida. Kust iganes ta siis ka ei tulnud. Aga ta on selline, leiab alati tee, kuuleb ja kuulab, kuidas elutud esemed temaga räägivad.

Ma ei tahtnud talle lävele vastu söösta, ma vist mõtlesin midagi eneseväärikusest ja karmi näo tegemisest.

Siis ma nägin, kuidas ukselink -- selline vana ja rauast -- hästi vaikselt, aeglaselt ja arglikult allapoole liikus. Žanna seisis lävel ja hoolimata et valgus aknas põles, tahtis ta hilju majja hiilida. Link jõudis alumisse asendisse, ent uks ei avanenud.

«No tule, tule!» hüüdsin. «Ma ei maga veel.»

Link jäi alumisse asendisse, seisis nii mõne hetke ja äkki, vaikust lõhestades prahvatades sööstis üles tagasi. Vaatamata sellele, et mul toas valgus põles ja kuud taevas ei paistnud, nägin või hoomasin mingit varju akna tagant mööda libisemas.

Need on kohalikud pätid, kes tulid linnameest röövima. Enne võtsid nad metsas Žanna kinni ja... Ma haarasin pliidi juurest kirve, tormasin üle toa ja lõin ukse jalaga valla.

Vaikus, tühjus, mitte kedagi. Vähemalt otse mu ees. Silmanurgas vilksatas mingi kogu. Aknast kumas valgus ja siis ma nägingi, kuidas mingi madal kogu maja nurga taha kadus. Ühe käega hoidsin kirvest ja teisega kobasin ukse juurest lülitit, kuid ma ei leidnud seda, karjusin miskit enda meelest hirmutavat ja jooksin maja nurga poole. Seal polnud enam kedagi. See kõik oli kas unise inimese ettekujutuste vili või oli too tegelane puude vahele kadunud. See oli vaid üks silmapilk, mille jooksul ma kogu nägin -- kui nägin -- ja sel hetkel panin tolle viirastuse, nii väga küüraka kääbuse moodi nurga taha kaduva kuju purjus ja muretsemisest lolliks läinud mehe fantaasia arvele.

Toas proovisin rahuneda ja selleks kulus kolm õlut. Kirves oli ikka veel mu ees ja kui see oleks olnud tõesti röövel, oleksin ma teda sellega löönud. Rohkem ei juhtunud sel ööl midagi, tean seda väga täpselt, sest ma ei maganud minutitki. Öö ja hommik said harukordselt vaiksed, koidik jääkülm. Mul oli väga palju mõtteid, aga ei ühtegi tegevust, mida oleksin suutnud teha. Koidikul, kui magamata ööst ja õllest oli suu paks ja nahk kuiv, ajasin end püsti ja läksin õue. Seisin pikalt ja vaatasin läbi sügisese koiduudu metsaviirgu taamal, võdistasin jahedusest õlgu. Siis märkasingi jälge.

Ukse ette olime jõudnud juba trampida palja savilapikese ning keset niisket ja vastuvõtlikku pinnast oligi jälg, mida kummardusin vaatama. Kes iganes too öine uudistaja oli olnud, ei kandnud ta saapaid. Laps? Võimatu. Mitte sellepärast, et isegi maalapsed ei jookse tavaliselt öösel metsas ringi, vaid mu silme ees virvendas ikka veel küüraka kääbuse kuju. Täiskasvanud inimese jaoks oli jälg liiga väike, ometi oli selles midagi seoses kõrge vanusega... Ma ei osanud oma muljete virr-varris orienteeruda.

Seljatagant pandi käed mulle silmadele, soe keha klammerdus mu külge. «Arva ära, kes on?» Žanna hääl oli kähe, nõrk aga soe. Ma ei pööranud end ümber, lasin end emmata. Haigrud lendasid üle maja, kluuksatasid. Žanna hingeldas kergelt, ta oli vist jooksnud. Ta naaldus mu vastu, niisked ja soojad peod silitasid silmi. Tema embuses oli nii andekspalumist kui keelitamist, et ma ei küsiks, kus, miks ja kellega ta oli olnud.

«Ma tahtsin varem tulla, juba paar tundi varem, aga ei saanud,» ütles Žanna. Tavaliselt ta nii ei ütle.

«Keegi käis juba paar tundi tagasi. Keegi, kes katsus ukselinki, aga ma ehmatasin ta ära.»

«Keegi? Kes siis?»

«Ta ei tahtnud, et ma teaksin. Aga nägi välja nagu küürakas kääbus. Ja oli paljajalu.»

Selle peale ei öelnud Žanna midagi, justkui oleks kääbused igaöine asi. Ta ohkas, suudles mind ja me läksime tuppa ning magasime õhtuni. Ma olin raisanud ühe päeva tööd. Me keetsime vett ja pesime end, tegime rassolnikut ja jõime odavat bulgaaria veini. Kõike seda üldiselt vaikides, sest mina ei tahtnud küsida ja tema vastata. Pärast istus Žanna lahtises hommikumantlis voodiserval, lõikas küüsi ja mina sehkendasin unise pea ja väriseva käega projekti muudatusi. Väendru oli pikk talu; kui üks vahesein, mis niigi selgelt hiljem on ehitatud, maha võtta, saaks istmetele rohkelt ruumi juurde. Lavaosa ehk meie praegune «köök» täitub Jaani tahtel odavalt kokkuostetud vanaaegse talumööbliga. Teine lavakoht saab õue, aida ette. Korraliku taluteatri jaoks jääb Väendrul küll kõrvalhooneid väheks, ent see pole enam minu mure. Tõesti ei ole. Uus eeskoda tuleks ehitada, kuhu saaks riputada stendi Väendru ajaloost, mõtlesin. Tangide naksumine lakkas ja Žanna käed tõmbasid mu püsti, kustutasid tule ja vedasid magamistuppa.

***

Hommikul läks ta taas ja mina tegin tööd. Žanna tõi seeni, puravikke, ja me praadisime neid võis, pärast lobisesime ja armastasime. Sel ööl oli ta kirglikum ja janusem kui varem, kui iialgi varem. Siis unustas ta eesti keele, soigus valgevene ja sekka ka tatari keeles, mida vanaisa talle kunagi ammu õpetanud oli. Ma olin väsinud, ent tema janu innustas mind, tema tänulikkus pani heldima. Tundsin seljal Žanna kraapivaid küüsi, ta surus need mulle peaaegu nahka sisse -- see oligi üks see uus asi -- aga valu, mida ma peaaegu ei tundnud, muutus romantikaks. See oli hull öö.

Järgmisel päeval nägin ma liblikad. Kollane parv tiirutas ühe väikese samblase mätta kohal ja ma imestasin, et nii hilja sügisel veel liblikaid näha on. Nad kõik olid kollased ja keeldusid sealt kohalt lahkumast, ehkki just sinna tahtsin ma laduda väikese puuvirna. Miskit oli nende tantsus kohutavat ja kummalist, meeleheitlikku ja ma püüdsin sellele mitte mõelda, seda unustada.

Meie sügistes -- minu ja Žanna -- on alati vähe valgust ja rohkesti pimedust, hämarust, avanematust. Ma pole teda kunagi suviti otsinud, ehk seepärast, et ta ei peaks mind vältima. Kunagi tuleb jälle sügis ja midagi meie horoskoopides liigutub paigale. Kummati oli Väendrus Žanna ärakäike raskem taluda. Me elasime nii kaks nädalat, tihti läks ta hommikul ja tuli õhtuks. Ma ei arvanud, et tal oleks siin metsade vahel keegi mees, kuid ei saanud ka aru, miks ta vajab niipalju üksindust, mõnikord isegi öödeks.

Aga me ei rääkinud sellest, nagu alati ei rääkinud me kunagi meist ega meie armastusest. Me rääkisime abstraktselt, et miks alati kõige õrnematele ja tundlikematele meestele saavad osaks igavad ja tuimad armulood; miks nad ei suuda iial mõista, mispärast kõige ilusamad ja puhtamad naised valivad endale kõige mõttetumad partnerid; rääkisime Žanna murest, et miks mehed muutuvad huntideks ja metsad jäävad pärishuntidest jahipidamise tõttu tühjaks; rääkisime Žanna tätoveeringust -- ta oli lasknud vasakule õlale tätoveerida suure sümboli, mingid põimuvad rattad, mis äraseletatult, nagu selgus, tähendas idamaade filosoofias igavest, lõputut ja täitumatut püüdlust hingerahu poole. Me ei rääkinud sellest, kus ta käis ja miks ta nii tihti soengut vahetas, miks iga päevaga ta näkku üks korts juurde sigines või miks ma teda kollaste liblikate juures ükskord nutmas nägin.

Sain esimese asjaliku kirja Roomaselt. Ta oli veidi valesti või omamoodi mõistnud, mida mul tegelikult vaja oli -- kiri sisaldas üleskirjutiste statistikat, mingite tüüplegendide ilmnemisi ja kordumisi, AT numbreid, mis Väendru ja kihelkonnaga seotud; palju erialast terminoloogiat. Ma ei mõistnud sellest kõike ja imestasin tema pühendumust ja vaeva. Ühtlasi teatas ta, et nelja maakonna ajalooline piir on tõepoolest ajalooline. Maakondade piirid pole iseenesest muutunud sellest ajast, kuid neid maakondi üldse mainitud on. Nelikpiiri läheduses on alati elanud palju tarku, nõidu, posijaid, selgeltnägijaid ja muud sedasorti rahvast. Praegu, teadis Roomas, kuulsaid tarku siin läheduses pole -- selliseid, kelle juurde üle vabariigi sõidetakse. Siiski olla ta kuulnud, et ümber Väendru elavat neid koguni neli tükki -- šarlatanid kõik ja üks neist isegi Toigrus, Väendru naabertalus. Keegi tervendajatädi Ines, kes käte pealepanemisega võtvat kaetamise ära, taastab bioenergiat ja muud seesugust. Mõtlesin, et Žannal võiks olla ju huvitav temaga juttu ajada.

Kui ta seda juba teinud pole.

Ühel õhtul, kui ma kurvameelse Žanna käte vahele võtsin, teatas ta nukralt, et tema on nüüd mõneks päevaks mängust väljas. Ma pole mees, kes ahastavalt hüüataks, et «jälle, jälle, jälle!», kuid kuidagi kartsin ma meie saavutatud tundelisust kaotada -- momentumi, nagu nad nüüd moodsa sõnaga ütlevad. Ja Žanna on menstruatsiooni ajal seksimise suhtes väga tundlik ja tõrjuv; ise seletab ta seda tatari verega, vanade pärimuste ja õnnetoovate või õnnekaotavate kommetega. Üksvahe, oma lõputute eksirännakute kestel, oli Žanna tegev mingis tatari seltsis, lahkus aga sealt peagi, öeldes, et nood järgivad leninlikku printsiipi, peavad tatarlasi tõesti «tatarlasteks». Žanna vanaisa, keda ta väga hästi mäletas, kuigi Murat suri, kui tüdruk oli üheteistkümnene, oli oma poja kasvatanud tatari või õigemini bulgari tõeliseks rahvuslaseks. Ma sain sellest nii aru, et õiged tatarlased on tegelikult bulgarid, kelle riigi Volgal mongolid (ja nendega kaasas olnud tatarlased) hävitasid ja ise sinna viljakatele maadele, Kazaniks nimetatud linna, elama asusid. Bulgarid, samuti türgi soost rahvas, muidugi säilisid ja need, kes tänapäeva Bulgaariasse pakku ei läinud, segunesid vallutajatega. Murat pidas end aga vana, õige soo bulgarite järeltulijaks ja siunas elu lõpuni Leninit, kes bulgarite maa Tatarstaniks nimetas. Murat olevat olnud ka šamaan. No ja seda verd siis voolab ka Žannas, kuigi rohkem peab ta end valgevenelannaks. Ja see on hoopis teine (ja pikem) jutt, et miks just tänapäeva Valgevene on see õige keskaegse Litva Suurvürstiriigi järeltulija. Žanna oli jõudnud ka mingis Leedu seltsis liikmeks olla.

Mul endal pole eelarvamusi, kuid ma ei hakanud Žannale peale käima, ütlesin vaid, et eks me aja neil õhtutel siis rohkem juttu.

Poole ööni rääkisime teatrist, Tüüka lootusetutest katsetest seda uuendada, tema läbikukkunud Poe dramatiseeringutest, Žanna elust Hollandis (seal elavad maailma kõige igavamad inimesed, oli Žanna kindel) ja veel sajast mõttetust asjast. Kui ma tundsin, et tahan nüüd magada, ütles Žanna, et ta läheb ja jalutab veel pisut.

***

Ma teadsin, et enne hommikut ta ei tule, soovitasin taskulamp ja soe jope kaasa võtta, sest ööd olid külmaks läinud. Mis, muide, ei paistnud meie kollaseid liblikaid ikka veel häirivat. Ta suudles mind huultele, soovis head ööd ja läks. Jah, ma tahtsin magada, kuid ei saanud und. Panin pleieri pähe ja mõtlesin end unne kuulata. Kuulasin mingeid Žanna plaate absoluutselt võimatuks aetud bändinimedega. Seda õõvast ja suigutavat muusikat nimetatakse vist folk-gootikaks. Ma ei teadnud, kes talle sellise muusika pähe oli pannud, ilmselt mingi järjekordne sõber. Lõpuks jäingi külma, õudussegusesse unne, mida läbistasid kaledad morbiidsed hääled, mis segunesid kafkalike unenäopiltidega kadunud mandritest ja põlevatest, lihast läbi löödud naeltest. Mingil hetkel olin ma pleieri välja lülitanud -- ma ei mäleta, mis ajel või kuidas -, aga igatahes kummitas mu unenägusid hundi ulg.

Žanna polnud ka hommikuks tagasi. Tegin lõunani tööd, keetsin viimase hapukapsaborši, sõin pool kannikat peenleiba, kangutasin pehkinud põrandalaudu, tapsin halastamatult labidaga viiksuvaid hiirepojusid, kes nende alt välja ronisid.

Politseiauto tuli pärastlõunal, siis kui hakkas juba hämarduma ja Žannat ikka veel polnud. Ma mõtlesin, et kus ta küll oma hulkumistel süüa saab. Tüdruk sõi tegelikult üldse vähe ja Väendrus millegipärast eriliselt vähe. Siiski oli ta säilitanud oma ümarad, pehmed jooned; Žanna oli sedasorti tüdruk, kes kunagi paksuks ei lähe ja kui aastatega tema figuuri midagi lisandub, siis on see naiselikkus.

Kui autolaternad hoovilt läbi akna tuppa kumasid, sain ma aru, et olen juba ammu mootorimüra kuulnud. Läksin välja, politseiautot nähes iga ausa kodaniku kombel kähku aru pidades, kas minu välimus on ikka ausa inimese oma.

Masin -- valgesinine 07 -- peatus minu vana «Kombi» kõrval -- selline ilus vanaaegne autopark tekkis Väendru õuele -- ja masinast ronisid välja kaks meest, üks konstaablivormis, teine erariietes, teksapükstes, rohelises kampsunis ja pruunis nahktagis. Konstaabli nimi oli Toomas, teda olin ma kord Sõelasmaa poe juures näinud ja mingid paar lauset vahetanud. Teine mees oli jässakam, teda nägin ma esimest korda, ent ta paistis duos nagu tähtsam nina olevat, lühikesed heledad juuksed, heledad vurrud, läbitungivad silmad, kiired liigutused. Ma olin üsna kindel, et nahktagi all on peidus mingi relv. Nad ei jäänud auto juurde ootama, vaid tulid uljalt maja poole. Kohtusime keset õue.

«Tere,» ütlesin ma viisakalt.

«Tere,» ütles konstaabel Toomas. «Tere. Seda, et...»

«Teie olete sealt teatrist?» küsis teine mees kähku. «Puusepp?»

«Tegevusala tõttu küll. Tahate maja pabereid näha?»

«Ei,» vastas Toomas. «Seda mitte. Tulime üht-teist küsima. See siin on...»

«Kahusk. Vaneminspektor Kahusk Keskkriminaalpolitseist,» kostis nahktagi toonil, nagu oleks tema auto 007.

«Väga kena,» laususin. «Mina olen Reino. Puusepp Reino. Tulete ehk sisse? Mul on kuuma teed. Õlut ka, kuid seda vist ei maksa pakkuda?»

«Me oleme roolis, jah,» arvas Toomas.

«Ei, sina oled roolis,» märkis vaneminspektor Kahusk. «Ma niisama võtta ei saa, aga tegelikult on kuradima suur janu. Ma maksan ühe pudeli kinni.»

«Saku Pilsner?»

«Ega meie palgaga paremat joogi. Seitse krooni?»

«Siin poes on kuus viiskümmend. Ma kohe toon.» Sain aru, et sisse ei taha nad veel tulla. Poole minuti pärast andis Kahusk mulle kuus viiskümmend ja jõi pool pudelit ühe sõõmuga tühjaks. Toomas neelatas. Me istusime maja ette pakkudele.

«Pole midagi,» muigas Kahusk. «Pärast võtad, ma teen välja. Muidu, kurat, loed jälle lehest, politseinik keeras purjus peaga auto kummuli, kõik kohad kisa-kära täis ja sina saad ametist lahti. Nii.» Ta pööras end minu poole ja võttis taskust märkmiku. «See on lihtsalt küsitlemine, tulime uurima, et äkki saate meid aidata.»

«Hea meelega.» Kuigi mingit põhjust polnud, tõmbus sees midagi krampi.

«Te elate siin üksi?»

«Ega ma ei elagi siin, tegelikult. Kuni kevadeni remondin maja. Teater tahab siia...»

«Jah, ma tean. Põhimõtteliselt te ikkagi elate ju siin?»

«Nojah. Põhimõtteliselt elan. Või elunen, kuidas soovite.»

Kahusk tühjendas pudeli ja asetas selle kahetsevalt paku ette maha.

«Toon veel ühe?»

«Ei, aitäh, aitab küll. Elate siin üksi?» korrati küsimust.

«Mu sõbranna käib ka vahel siin.»

«Sõbranna?» Nad vahetasid küsiva pilgu ja kramp mu kõhus keeras paar vinti juurde.

«Või noh, tema elab vist ka siin, kui nii võtta. Aga ta pole kogu aeg siin.»

«Seda sa mulle ei öelnud,» sõnas Kahusk Toomasele. «Et neid siin kaks on.»

«Ma ei teadnud ju,» ütles Toomas vabandavalt. «Ega nad pea registreerima ja...»

«Kes see teie sõbranna on?»

«Žanna Belogubova-Faizijeva. Tallinnast.»

«Töötab, õpib?»

«Kõike korraga. Viimati töötas meediafirmas konsultandina.»

«Ja kus ta praegu on?» Kahusk tähendas midagi oma märkmikusse.

«Ma ei tea, ausalt-öelda. Ma ei päri ta käest aru, kus ta käib. Talle meeldib metsas uidata.»

Jälle vahetasid nad kõneka pilgu, ma arvan, et see tuli tahtmatult ja et see oleks pidanud minu eest varjule jääma.

«Et lihtsalt hulgub mööda metsi ringi?»

«Jah. Talle meeldib looduses. Ta korjab seeni ka.» See kõlas tobedalt. Süütasin sigareti ja kohe tegid Kahusk ja Toomas seda järele. Minul oli «Rumba», neil mõlemail «Bond».

«Kus ta praegu on?» küsis Kahusk siis. «Ega ei tea?»

«Ei, ma ei tea. Ta läks eile õhtul, ütles, et jalutama, ja pole veel tagasi tulnud.»

Nüüd olid nad mõlemad pikka aega vait, puhusid suitsu ja mina tundsin ka vajadust õlle järele.

«Kas ta siis tihti jalutab nii kaua?» küsis Kahusk lõpuks.

«Talle meeldib üksi olla,» vastasin. Mida ma pidin neile ütlema? Et ma elan koos naisega, kes hulgub üksi öösiti mööda metsi ja mul pole aimugi, kus ja miks. «Aga jah, ta on tihti nii kaua ära.»

«Ja teil pole õrna aimugi, kus ta võiks praegu olla?»

«Metsas?» pakkusin. «Ta on mul, selline natuke imelik. Looduslähedane.»

«Kus kandis metsas? Kas Sõelasmaa pool, Priidumäel või niitude kandis?» küsis nüüd konstaabel. Mul polnud kohalikust geograafiast täpsemat ettekujutust ja nii ma neile ka ütlesin.

«Et äkki ootaks tüdruku ära?» päris Toomas siis Kahuskilt vaikselt. Too raputas mõtlikult pead.

«Moment,» ütlesin siis mina. «Moment. Muidugi olete te teretulnud ootama, kuigi mul on tööd pooleli, aga kui mina või Žanna millegagi aidata saame, siis seda ka kindlasti teeme. Aga enne kui te tulite, ei teadnud te üldse, et Žanna ka siin elab. Ja nüüd te küsite ainult tema kohta. Vaadake, ma olen igati aus ja korralik inimene, maksumaksja, nagu nüüd kombeks öelda -- ehkki näitlejaks õppinud -- Žanna on ka, ja äkki te ikka seletate, et mispärast see uurimine teil käib.» Ameerika filmides vist öeldakse selliseid fraase kohmetunult, ent veenvalt naeratades, käed kergelt ette sirutatud -- «Wait, wait, wait a minute, wait a minute, but...» Me olime koolis neid filmide stampväljendeid ja ilmeid harjutanud, peamiselt selleks, et teada, kuidas ei tohi mängida.

Toomas kuulas mind suu ammuli, Kahusk ütles: «Mnjah.» Mõtles siis hetke järele ja ütles veelkord: «Mnjah.»

«Toon äkki veel ühe õlle? Ma ise just tahtsin.»

«Mul pole vist enam peenraha...»

«Ah, minge põrgu oma kuue viiekümnega, rääkige mulle parem, mis värk siin käib!»

Kui Kahusk teise pilsneri lahti korkis, lausus Toomas: «Paar seenelist ja marjulist on ära kadunud. Kõik kohalikud inimesed, kes siin juba aastaid korjanud ja neid metsi tunnevad. Noored kah ja mobiilidega ja kadunud nagu vits vette...»

«Ja sellepärast kutsutakse keskkriminaalist vaneminspektor?» küsisin mina. «Seeneliste pärast?»

Toomas pidas hetke aru, vaatas küsivalt kolleegi poole ja too noogutas nõusoleku märgiks. «Sällikse oja kaldalt, rahnu juurest leiti ühe seenelise korv. Ja rahnul olid mingid plekid. Võimalik, et vereplekid. Poisid praegu Tallinnas uurivad.»

«Jäid karu kätte?» arvasin. «Või hundi?»

«Ühtegi karu meil jäägri sõnutsi pole. Hundid aga pole siin ealeski ühtegi inimest rünnanud.»

«Hundid...» tahtsin öelda, aga Kahusk jõudis ette.

«Olgu peale,» lausus ta. «Te ütlete, et too näitsik on teil ka öösest saati metsas. Kas ta pole teile midagi varemate käikude kohta rääkinud? On ta äkki metsas kedagi näinud või midagi kahtlast tähele pannud? Kas teie olete siin midagi näinud, kuulnud, võõraid liikvel märganud? Ükskõik mida?»

Et ühel öösel katsus keegi mu ukselinki, keegi paljajalgne küürakas kääbus? Seda öelda neile või?

«Mulle tundub,» venitasin siis, «et öösel keegi nagu oleks hoovis kolanud. Aga kindel ma pole ja mingeid märke ka ei jäänud. Aga see oli üks nädalajagu tagasi või rohkemgi.»

«Ahah!» elavnes konstaabel. «Midagi täpsemat ei tule meelde?»

«Kahjuks tõesti mitte midagi kindlat. Olin unine ka ja äkki see ainult tundus mulle.»

«Ega te pole tarvitanud narkootilisi aineid?» päris Kahusk.

«Ma tarvitan pruulitud ja kääritatud aineid. Kui tahate, võite kogu majapidamise läbi otsida, ma ei nõua orderit ega midagi. Vaadake ise, siia pole peidetud ühtegi kanepikasvandust, kadunud seenelisi ega salaviina. Ma ehitan siia teatrit.»

«Hea küll, ärge pahandage...»

«Ma ei pahandagi. Aga tõesti midagi muud kahtlast ma pole näinud ja kardan, et ma ei oska teid aidata.»

«Siis hoidke silmad-kõrvad lahti. Igaks juhuks,» ütles Toomas. «Minu metsades pole keegi kunagi ära kadunud. Kiskjaid siin pole, mingid jooksus pätte ka mitte, aga inimesed, näe, kaovad lihtsalt ära. Äkki helistate mulle, kui teil tüdruk välja ilmub? Me kõneleks temaga ka pisut.»

«Jah, me peame minema,» tõusis ka vaneminspektor. «Naabrid pole midagi rääkinud? Kas te suhtlete muidu?»

«Mõtlete seda ravitsejat, sealt Toigru talus? Pole üldse näinudki.»

«Ines on kena inimene,» teatas Toomas. «Mõned peavad küll poolearuliseks. Head õhtut siis, olge ettevaatlik ja helistage mulle, eks?»

Ma lubasin, et seaduskuuleka kodanikuna teen kõik, et õiguskaitseorganite tööle kaasa aidata.

***

Žannat ei tulnud sel õhtul ega ööselgi. Hoopis Roomaselt tuli kiri, millesse ma küll esialgu süüvida ei suutnud ega kavatsenudki, kui üks märksõna -- rändrahn -- siiski mu tähelepanu köitis. See kamakas asub Sällikse oja (sellesama, mis metsast läbi voolab ja kuskil siin läheduses allikast alguse saab) kaldal, väikesel metsavälul. Ta oli tuttava geoloogi käest täpsustanud, et Kirvesti rändrahn on teadlastele veidi kummaline, teatud geodeedilised parameetrid ei vasta täpselt tingimustele, kus rändrahnud tavaliselt asuvad. Näikse nagu, kirjutas Roomas, et mets oli kohal enne rändrahnu, mis on teaduslikust seisukohast jabur, aga noh, väga täpselt selliseid asju määrata ei saagi. Selle kohta, et rahnul ohverduskivi otstarve oleks olnud, on andmed napid, ent tõenäoliselt seda sel otstarbel ikka kasutati, arvas Roomas. Tal oli seal kasutada kellegi folkloristi detailne uurimus rändrahnudest ja nendega seonduvatest rahvajuttudest, iga rahnuga pidi neid mitu tükki kaasas käima. Ka selle meie omaga, nimi oli tal Kirvesti. Järgnes analüüs, mida see nimi võiks tähendada, kuid ma ei saanud sellest midagi aru. Ja siis lõpuks, kui mu huvi juba kaduma hakkas, kirjutas Roomas, et 1921.aastal üles kirjutatud pärimus Sõelasmaa külast räägib, et ennevanasti, kui metsast kuuldi marduse häält hüüdmas, kadus ikka mõni marjuline laande ära ja pärast leiti Kirvesti kivi pealt vereplekke. Ka kivihaldjast on mõned jutud ja härjapõlvlastest, kes selle all elavat ning paar germaani algupäraga libahundilugu, mis ilmselt mõisa tagatoast pärinevad. Kui mul huvi, siis ta skännib need sisse ja saadab. Vastaku ma kohe, siis jääb Roomas töö juurde ja paneb skänneri hakkama, homme ei jõua, homme peab ta kellegi assürioloogi väitekirja oponeerima.

Ma vastasin kohe.

***

Skännitud failid jõudsid liiga hilja või vara. Ma magasin juba ja nägin oma unenägusid folk- gootika saatel. Ta tuleb hommikul, kinnitasin endale läbi une, hommikuks on Žanna kodus. Aga ei olnud. Parandasin õllega pead ja asusin erilise halastamatusega hiirepesi hävitama. Lõunaks olin pannud neli põrandalauda ja Žannat ei olnud ikka veel. Isu ka ei olnud ja siis ma otsustasingi teha ühe külaskäigu naabertallu Toigrule, ravitseja Inese juurde. See mõte tuli äkki ja tundus korraga ainuõige ja ainuvõimalik. Roomase failid istusid lahtitegemata kirjakastis, ta oli öösel veel teatanud, et siin on ainult dokumendid ja analüüsi saadab ta hiljem. Vahepeal vaja lapsed lasteaeda viia ja assürioloog oma väitekirjaga põhja lasta. Ma teadsin vanast ajast, et uneaega vajas ta imevähe, ei raatsinud selle arvelt tööaega lühendada. Panin end inimese moodi riidesse, pesin hambaid ja nägu, isegi deodorandist lasin veidi mehe lõhna peale ja hakkasin liikuma. Jätsin Žannale ukse vahele kirja, et läksin korraks naabrite juurde. Juhuks, kui ta seda enne kirja tõesti teada pole saanud. Läksin jala. Ka mina tahtsin lõpuks seda metsa näha ja äkki kohtan seal mõnda tuttavat nägu.

Niipalju ma teadsin, et pean umbes kilomeetri kõmpima ja siis metsateelt lääne suunas keerama -- Toigru asub sealt umbes kahe kilomeetri kaugusel. Otsem tee oleks läbi metsa, kuid seda ma ei tundnud. Ja mingi korralikum tee pidi Toigrule Sõelasmaa juurest minema, nähtavasti see, mida mööda ravivajajad käivad.

Ma arvan, et kõndisin ligi kaks tundi, sest läksin väga aeglaselt, pidevalt metsa piiludes ja kõiki hääli kuulatades. Linnulaulu ma ei tunne, isegi leevikesel ja tihasel ei tee ma vahet. Toigrut oli lihtne leida, läksin lihtsalt politseinike 07 jälgedes, nad olid ju eile Väendrust sama teed pidi otse Toigrule põrutanud.

Ei oska täpselt öelda, mida olin oodanud eest leida -- nõiamaja? -- või mingit sünget ja sopilist lagunenud talu. Aga ei midagi sellist. Toigru oli lõppeks äri tegemise koht ja too Ines oli osanud maja korras hoida. Hiljuti oli pandud eterniidist katus, metsalagendikul seisev maja oli puidukaitsevahendiga korralikult üle võõbatud, lisaks kolm kõrvalhoonet, aed, koerakuut. Välu oli samblane ja kasvas maja poole rohuks üle. Rohi oli muidugi pügatud. Üldse oli kõik -- kui ma eemal viivuks seisatasin ja kohta üle vaatasin -- kuidagi ilus, argine, puhas ja hoolitsetud. Nii et midagi pidi see ravitsejaamet ikka sisse tooma. Autot ega muud sõiduvahendit hoovilt ei paistnud, nii et ma olin siis täna esimene kunde. Või viimane.

Kui ma veel paar sammu maja poole tegin, haugatas lõrinal koer. Päris aia äärde jõudes ja käe väravale asetades kargas too kuudist välja. Kaukaasia lambakoera ja hundikoera ristsugutis, ilus aga kõige verejanulisem segu -- peni oli kõvasti ketis, panin tähele, et kettki oli parasjagu tugev. Koer raevutses, haukus vihaselt, rebis ketti, tõusis tagajalgadele, näitas oma kihvu, oli võõra pärast oma ilmatusuure kondi järamise pooleli jätnud.

Seisin viivuks täiesti tumma ja hirmutatuna, ilmselt lootes, et kohe ilmub perenaine lõukoera vaigistama.

Aga kedagi ei ilmunud.

Ma ei kahelnud hetkekski, et kui koer lahti pääseks, tormaks ta mulle kasvõi üle aia kallale ja rebiks tükkideks. Tema haukumine polnud hoiatus, isegi ähvardus mitte, see oli verejanuline sõjakuulutamine, lepitamatu raev. Ma siiski võtsin julguse rindu, avasin ettevaatlikult värava ja tegin paar arglikku sammu maja poole. Et isegi kui perenaine selle kisa peale välja ei ilmu, võiks vähemalt kontrollida... Igaks juhuks. Künofiilsed alged minus puuduvad, ma ei osanud ega tahtnudki lõukoerale midagi rahustavat öelda, talle mingeid žeste teha või muud. Lihtsalt lootsin keti tugevusele ja lähenesin uksele, pannes silmanurgast majapidamist tähele, et ega tädi Ines kuskilt välja ei ilmu. Kõrvalhooned osutusid lähemal vaatlusel kuuriks, aidaks ja saunaks, kõik korralikult hoolitsetud, vastupidavad ja isegi sümpaatsed.

Majauks aga oli lahti.

Ma ei oleks muidu sisse läinud, kui mitte eilne korravalvurite külaskäik... Mul lihtsalt oli vaja teada. Koputasin siiski, hüüdsin midagi lävelt, paotasin ust ja astusin üha raevukamaks muutuva lõrina ja haukumise saatel tuppa.

«Tere, tere, hallooo!»

Vaikus, kui peni mitte arvestada.

Esik. Puhas ja korras, ei ühtegi asja ripakil, isegi tavapärast vana maja kopituslõhna mitte. Trepp viis pööningule, seinal elektrikilp, vanamoodne seinakapp, riidenagid, laudpõrand. Üks uks avanes kööki, teine elutuppa. Seisin hetke ja ootasin, kiikasin kööki. Mitte kedagi. Aga köögis oli soe, pliidi all oli hiljuti tuld tehtud, isegi mingid toidulõhnad ja suur pada oli koldel. Nägin veel kohvimasinat ja raadiot «Elektronika».

Siis pühkisin jalgu ja astusin elutuppa.

«Halloo, kas keegi on kodus ka?»

Ikka veel ei olnud. Elutuba oli selline tüüpiline seitsmekümnendate kolhoosniku kodu: mustade peente alustega puusüdamega hele mööbel -- kušett, kaks tugitooli, madal laud mingite ajakirjadega. Telekava, vist «Maalehest» oli avatud ja selles mingeid saateid joonitud. Seinasektsioon, selles vana «Raduga» värvitelekas, «Vana Toomase» laualamp -- minu arust on see juba antiikväärtus --, päevakardinad, telefon, see Poola oma, mis kunagi kõigis kontorites ja kodudes oli. Standardne, steriilne tuba -- jällegi puhas ja korralik, ei mingit isikupära. Äkki see ongi vastuvõtutuba? Üks uks viis veel edasi, koputasin, tegin viivuks lahti, paistis olevat proua magamisruum -- voodi ja tugitool ning sinna ma ei tükkinud.

Seisin mõned minutid ja ei osanud enam midagi ette võtta. Loomulikult oleksin pidanud kohe aru saama, et lõukoer on hästi väljaõpetatud. Kui perenaist kodus pole, siis ehmataks ta siit surnu ka eemale. Kui see just pole närviline Reino, kes oma kadunud tüdrukut otsib.

Telefon. Otsekui automaatselt sirutasin käe ja tõstsin orani toru. Võib-olla tahtsin konstaablile helistada, võib-olla Žanna emale. Aga torust ei kostnud ühtki häält, telefon oli täiesti tumm, nagu poleks tal isegi juhet taga. Kummardusin, et kaeda, kas see on seinast lahti ühendatud; juhet ma nägin, aga kuhu see edasi läks -- mitte, ja võõras kodus ei hakka ju ometi mööblit kohalt nihutama. Samal hetkel taipasin, et õuest ei kosta enam peni möirgamist ja et see on pisut kummaline, arvestades, et võõras on maj...

Keegi seisis äkki mu selja taga.

Ma kargasin püsti, pöördusin ümber ja sõna otseses mõttes oleks kokku põrganud ühe lüheldase tädiga. Enne seda jõudis aga süda mitu lööki vahele jätta.

«No ja kes sina oled?»

Pidin paar sammu tagasi astuma, hinge tõmbama.

«Naaber,» kogelesin.

See pidi siis olema tädi Ines. Ma ei saanud ehmatusest ikka veel korralikult hingata, ta oli otsekui mu taha tekkinud, ilmselt siis vaikselt hiilinud. Lühikest kasvu, tavalise väljanägemisega vanemapoolne naisterahvas, pikas seelikus ja hallis kampsunis, rätik peas. Just täpselt selline, nagu siin majas võinuks elada. Ravitseja. Šarlatan. Nagu mõni neist ei oleks.

«Mis naaber?» ta hääl oli ettevaatlik, rahulik, ent nõudlik. Tõstsin pilgu ja proovisin kohmetunult naeratada, aga siis nägin ta silmi.

Ei, need ei pildunud välke... Need polnud uurivad ega umbusklikud. Hullumeelse silmad, see oli mu esimene mõte. Hallid pärani silmad, vilavad, nende taga kihas ja kees elus vihkamine. Raev õigemini. Naine seisis tikksirgelt, ta näoilme väljendas isegi uudishimu ja teatavat lahkust, aga silmad olid otsekui need, mida ta ei suutnud sundida leebusele. Need pidid olema hullumeelse silmad, haige inimese silmad.

«Väendrust,» sundisin end ütlema. «Ma töötan seal, astusin niisama läbi, tutvust tegema...» Silmad pilkusid kiiresti, raevukalt.

«Ma olen kuulnud jah, et sinna pidi teater tulema,» sõnas naine mahedalt, kuid ma võisin vanduda, et see toon oli teeseldud. Juhul kui silmad ei peta ja on hinge peegel, nagu räägitakse.

Ma ütlesin oma nime. Mind ei palutud istuda. Siis vabandasin, et olin niiviisi sisse tunginud, aga uks oli lahti ja ma mõtlesin, et...

«Ma olin keldris,» ütles Ines. «Teiseltpoolt maja läheb trepp alla. Sa vist ei pannud tähele.»

Ja sina ei kuulnud koera lõugamist, muti, mõtlesin ma. Aga raevukate haigete silmade pilgu eest, mis tädi muidu nii rahuliku olemisega vastuolus olid, kõrvale põigates rääkisin ma, et tulin end niiöelda esitlema ja et eile oli Väendrus politsei käinud, et mingid seenelised olla metsa ära kadunud ja et ma mõtlesin, et minu tüdruk Žanna on Toigrust juba vahest läbi astunud, kuna talle meeldib palju ümbruskonnas ringi jalutada.

«Mis ta ütles või, et käis siin?» küsis Ines.

«Seda mitte, ma lihtsalt mõtlesin, et...»

«Ei, ta pole siin käinud, see sinu Žanna.» Suu oli leebelt naeratuses, aga silmad pöörlesid haiglases reaktiivses vihkamises.

«Ega siis midagi,» arvasin mina. Ma tahtsin siit kiiremini minema pääseda.

«Aga astu siit vahel läbi,» pakkus naine. «Naabrite asi. Kui on miskit häda, eks ma proovin aidata, või kui tüdrukul on muresid, mille vasta tohtrid ravi ei leia. Kohe kindlasti tulge, ühekandi inimeste asi, eksole. Sügisepoole käibki siin vähe rahvast, pikad ja pimedad õhtud. Tee on sul nüüd ju selge? Või kui tüdruk ei viitsi tulla, siis tule üksi. Ma juba näen, et sind miski mure rõhub.» Ta tahtis vist naeratada, ent see kukkus rohkem irvituse moodi välja.

Sain tulema segaste tunnetega, komistasin lävepakul, urahtasin midagi penile, kes mind nähes jälle lõrisema hakkas. Välu veerel metsaserval seisatasin ja vaatasin maja poole tagasi. Ma ei osanud täpselt seletada, aga midagi näis selle juures valesti. Väga valesti. Ines seisis trepil ja vaatas mulle järele, lehvitas ja ka kaugelt tundsin tema silmade taga pöörast, hullumeelset maailma. Ma ei tahtnud sellega kunagi mingit tegemist teha, ma ei tule Toigrule enam iial! Tagasitee läks kiiremini. Lootsin, et Žanna on juba kodus ja imestab, et misasja mul selle vanamuti juurde küll oli. Žanna pidi selle aja peale tagasi olema. Pidi.

Ta oli.

Istus ukse juures pakul, selsamal, kus ma eile politseinikega õlut olin joonud, istus küünarnukid põlvedele toetatud, lõug peopesades. Ma hüüdsin teda kaugelt, jooksin ja haarasin ta embusse. Ta oli kodus, ta oli elus, soe, armastav, suudlev, minu Žanna. Meie taaskohtumine oli kummaliselt kirglik, nagu poleks me teineteist nii kaua näinud, kuid, aastaid, ehkki tavaliselt meie taasnägemine üle pika aja on kuidagi kammerlik, iseenesest mõistetava seksuaalse alatooniga. Mina sain nüüd aru, et ma olin kartnud teda päriselt kaotada, et ta ei tule enam kunagi tagasi, on kadunud, nagu need seenelised...

Mis tuletas meelde konstaabli palve. Ühendasin -- pärast, kui tuppa läksime ja pliidi alla tule tegime -- arvuti telefoniliinist lahti ja helistasin. Kandsin ette, et minu tüdruk on õnnelikult kodus, juhul kui nad tahavad teda näha... Ei, täna nad ei saa. Eks mõne päeva pärast. Küsisin, et ega kadunuid leitud pole ja Toomas vastas pärast väikest pausi, et ei ole, neljas päev juba ja ilmselt tellivad nad nekrutid metsa läbi kammima. Olge ettevaatlikud, lisas ta lõpuks, lisas toonil, nagu ei tahtnuks päriselt seda öelda, aga siiski pidi. Žanna istus sel hetkel «köögis» ja praadis lihapalle.

«Oodake,» ütlesin ma konstaablile. «Moment.» Läksin ja sulgesin ettevaatlikult ukse.

«Te olete midagi teada saanud, eks?»

Vaikus. Ainult liinid krabisesid vastikult.

«Kui te ei saa öelda, siis ei saa. Aga kui ettevaatlikud me siin peaksime siis olema? Mille vastu või mille suhtes?»

«Ma polnud vist eile päris täpne,» ütles hääl teiselpool toru, kuidagi kahetsevalt ja vastutahtmist. «Siis, kui ütlesin, et keegi pole siia varem ära kadunud. Noh, nüüd, uuemal ajal ei ole, aga vanemad inimesed -- ma täna rääkisin mõnega -- mäletavad, et on küll. Saadi Helduri õde, kunagi Eesti ajal läks ta metsa ega tulnudki enam tagasi. Sellest räägiti siin omalajal palju, ega siis inimesi nii palju kadunud, kui nüüd.»

«Mis kuradi pärast peaksime me ettevaatlikud olema, kui keegi kaheksakümmend aastat tagasi siin kadunuks jäi?» nõudsin ma.

«Ma ei tea isegi,» kostis Toomas ausalt. «Lihtsalt vaadake ette, eks ole.»

Tööd ma sel päeval enam muidugi ei teinud, rääkisin Žannale eilsest külaskäigust ja kadunutest. Ta kuulas väga tähelepanelikult, noogutas, kuid ei öelnud midagi.

«Žanna, kullake,» ütlesin ma lõpuks. «Ma ei taha sind küsitleda, kus sa käid -- sa tead, et ei taha... aga praegu.»

«Kas sa tõesti arvad, et kui ma saaksin sulle rääkida, siis ma ei teeks seda?» küsis ta kiiresti ja kuidagi nukralt vastu.

«Metsas võib mingi mõrtsukas olla. Või hunt. Kõik, mis ma palun, on, et sa seal ettevaatlik oled, kui jalutad.»

«Mind ei ähvarda seal mingi oht. Usu mind, palun. Ütleme, et... et ma korraldan midagi, mis on selle majaga seoses, heas seoses.»

«Heas seoses?»

«Nojah. Aga ära parem küsi.» Ta mõtles viivuks järele ja muigas siis nii imearmsalt. «Kui see sind rahustab, siis ma korraldan ühte teatrireisi. Näiteks?»

«Hea küll. Aga öösiti? Kus sa magad metsas öösiti?» Midagi sellist polnud ma Žannalt kunagi varem küsinud ja nüüdki tundsin, et olin astunud üle mingi piiri. Ta võis solvuda, ta võis haavuda. Kui ma oleksin olnud vihasem, possessiivsem, jultunum, kiivas isane, ehk siis oleks mul õigus selliseid küsimusi esitada. Aga ma ei olnud seda. Kui ma oleksin tahtnud, oleksin pidanud ma seda olema juba palju varem. Ehkki siis poleks ma Žannat võib-olla kunagi saanud. Me andsime teineteisele seda, mida ainult meie võisime anda. Olin lihtsalt tema Saturn, ristuv orbiit, leebe ja rahulik armuke.

«Ma ei maga metsas,» ütles Žanna igat sõna rõhutades, vaatas mulle otsa sooja ja kaastundliku pilguga.

«Ahah,» ühmasin mina.

«Ma ei maga mitte kellegagi,» täpsustas ta siis. «Ma olen siin ja sinuga.»

«Kas...» alustasin ma.

«Ära küsi enam midagi, palun. Tule, lähme parem magama!»

Mõtlesin, et ta pidaski silmas sõna otseses mõttes magamist, kuid tuli välja, et mitte, ja kui ta alasti keha mu vastu siugles, kui mu käed nagu alati värisema hakkasid ja pulss kiirenes, tuli mulle meelde, et ta ei peaks ju praegu saama ega tahtma.

«Tule, armas,» julgustas ta mind, «tule, nüüd juba võib.»

Ma vist ei imestanudki enam, et ta päevad olid nii ruttu läbi saanud.

***

Pärast ei saanud ma tükk aega und. Vähkresin külmast, magav Žanna surus mind küll enda vastu, ent ikkagi oli jahe. Kella nelja paiku ma tõusin ja läksin suitsetama. Kontrollisin, et uks tugevalt lukus oleks, tõmbasin üksteise järel mitu sigaretti ja siis tuli meelde, et ma pole Roomase faile veel vaadanudki. Hommikust tahtsin ma kõvasti tööd teha, aga unega oli sel ööl nagu oli. Nii et ajasin arvuti tasakesi käima ja vaatasin, mida siis rahvaluule arhiivid Väendru kohta pajatavad.

Nägin ilmatu pikka dokumenti, vanaaegsel trükimasinal löödud, täppidega tähti asendasid mingid kriipsud ja lained. Nagu aru sain, oli see Sõelasmaa kandis tegutsenud koguja käsikirjade ümbertrükk. Peamiselt mainiti seal Kirvesti rändrahnu, kivihaldjaid ja härjapõlvlasi. Ma ei suutnud seda vanaaegset ja rohmakat stiili palju lugeda, lasin silmadega üle teksti, otsides tuttavaid märksõnu ja mõnda haaravamat lugu, mida saaks ehk teatris kuidagi eksponeerida. Kuigi tegelikult olid teatri huvid mul veidi tagaplaanile jäänud. Lugesin, et Kirvesti kivi peale kogunevat vett peeti erinevalt teistele rändrahnudele kogunevast veest mitte tervendavaks, vaid vastupidi -- surmatõve tekitajaks, ja kes sellest joob, see hirmsade valude kätte surema saab. Kirvesti haldjatele ei toodud ohvriande, sest need on kurjad ja hirmsad haldjad, suure küüruga ja väikest kasvu nagu härjapõlvlased. Kirvesti rahnu juures ei käidud haldjatelt abi palumas, ja need, kes seda teinud olid, arvati metsa vahele ära kaduvat. Alati, kui keegi ära kadus, tekkisid kivi peale vereplekid, mõnikord oli neil inimese kuju, mõnikord mõne looma oma. Üks jutt rääkis, et rahnu otsas olla ennemuiste kuri rõugutaja (ja üks teine jutt väitis, et see olla hoopis mardus, kes sealt surma kuulutab) istunud, kes marjulisi abipalvetega kohale meelitas ja need siis ära sõi ja ohvrite naha maha nülgis. Härjapõlvlased, kes kivi all elavad, teevad seal sepatööd, taovad mõõku, nii et kogu maa vabiseb ja selle kõmin kaugele kuulda on. Veel üks pärimus teatas, et see tüdruk, kes sohilapsega käima peale saanud läheb rahnu juurde, teeb kolm tiiru vastupäeva, viskab rahnu peale viljateri ja rõugulist appi hüüab, saab koormast lahti. Ja nii edasi. Mõned nädalad tagasi oleksin ma kogu selle kupatuse kohe Tüükale edasi saatnud -- tema on meil selliste vanade õuduslugude huviline.

Järgnes Roomase «analüüs». Ta arvas, et tegu on väga huvitava materjaliga, väga rikka ja üsnagi ainulaadsega. Kirvestiga, kirjutas ta, seonduvad ainult negatiivsed, pahaloomused lood, kuigi tavaliselt rändrahne rahvapärimus austab ja pühapaigaks peab. Ilmselt on selline hoiak saanud alguse juhuslikult kivi läheduses sündinud tragöödiast. Metsa kadumise-eksitamise motiivid on tuntud, meile jõudnud sakslastelt, koos kirjakeele ja üldise kultuuripärandiga. Selles suhtes oleme me Roomasega veidi erinevad, tema kuulub ju Eesti Üliõpilaste Seltsi ja tahab uskuda, et ristirüütlid kunagi metsaserva raamatukastid poetasid, umbes et -- näete, tõime teile veidi lugemist ja teeks vahepeal väikse ristimise ka ära, aga kui te ei taha, siis eks me tule mõni teine kord tagasi, pole hullu, sõbrameeste asi. Kunagi ja väga purjus peaga oleksin ma ühe Roomase seltsisemuga, mingi kiila ajalootudengiga isegi kaklema läinud, tõsi, tüliküsimuseks oli Hiina, õieti Puna-Hiina, mis üliõpilases seletamatut raevu tekitas. Nii et Roomase arvamust, et kõik tüüplegendid meile just vallutajatega jõudnud on, ei võtnud ma kuigi tõsiselt. Et selliste motiivide algus suuresti «Odüsseia» on, ei pruukinud ma siiski kahelda. Muidugi on inimesi alati metsa ära eksinud ja metsloomade saagiks langenud. Rahvasuu lisab neile midagi üleloomulikku juurde. Kuri rõugutaja -- kirjutas Roomas pikalt edasi -- on üldse harva esinev, üldiselt kutsuti seda siiamaani mõistatuslikku olevust sünnituse juurde appi. Nahanülgimise motiiv -- kõigepealt on see mälestus sõjapäevade julmustest (ja nahakaupmees Pontuse lugu sa ju tead, märkis Roomas) ja teiseks germaani vahetuslapselegendi tuletis, et haldjad inimlapselt naha nülivad. Kannibalism ja kivile ilmuv veri on rahvapärimistes üliharva esinev. Isikliku hüpoteesina pakkus mu sõber, et inimsöömine võibki olla Kirvesti kurikuulsuse alguseks, mis aegamööda teiste legendidega segunenud. Veri näikse viitavat gooti tondilugudele ja pärineb ilmselt mõisas jutustatud literatuursetel legendidel. Härjapõlvlastega seotu on standardsem, ühtlasi peamiselt skandinaavia trollilugude peegeldus. Siiski ei kohta just sageli, et härjapõlvlasi küüruga kujutatakse. Selgi võib olla reaalne alus -- sünnitrauma pärast küürakaks jäänud ja muude füüsiliste puuetega inimene (Roomas ongi selline peenetundeline) võiski ju kunagi Kirvestil midagi koledat toime panna, mille rahvaluule hiljem laenatud motiividega looritas ja seostas. Lõpuks oli Roomas hoogu läinud, ladus mulle viiteid Aarne-Thompsoni kataloogiga, kirjutas ümber pool artiklit «Akadeemiast» eksitajast ja tõi mulle kirjanduse loetelu, kust lisa lugeda.

Ma istusin veel pikalt arvuti ees, suitsetasin ja saatsin siis talle paar ettevaatlikult sõnastatud küsimust.

Hommikul magasin muidugi kaua, Žanna ka ei äratanud mind, hiilis hoopis kööki kohvi keetma ja võileibu tegema. Nii et ärkasin mõnusa hommikusöögilõhna peale. Me lobisesime niisama ja siis läksin ma tööle. Žanna jäi terveks päevaks Väendrusse ja isegi aitas mind. Päev oli selge ja päikseline. Tube kraamides ümises Žanna mingit valgevene rahvaviisi.

Aga ma ei saanud teisiti, kui pidasin oma tüdrukut kogu aeg silmas, olin ettevaatlik, uurisin teeotsa ja metsapiiri. Ma ei tea, mida kartsin ja oma öiseid küsimusi Roomasele ma juba häbenesin.

Õhtupoole tuli tuttav 07, sedapuhku ainult vaneminspektor Kahuskiga. Mulle pakkus ta kõigepealt võlgujäädud õlle eest kuut ja poolt krooni, ent ma saatsin ta sellega taas põrgusse. Istusime maha ja ta küsitles Žannat. Mul oli hea kuulata, kuidas keegi teda küsitleb, ehkki kuigi kaugele politseinik ei jõudnud. Žanna vastas leebelt ja rahulikult, aeg-ajalt kahetsevalt pead raputades. Ei, ta pole metsas midagi imelikku näinud; ei, pole kuulnud hõikeid ega näinud kaotatud esemeid. Jah, ta on harrastuspärane looduseuurija, talle meeldib loomade jälgi otsida ja ravimtaimi korjata ja üldse matkata. Kahusk ju ei teadnud, et mu Žanna oli ühe semestri lavakas õppinud.

Pärast saatsin ma mehe autoni ja pärisin, et kuidas uurimine edeneb.

«Ega ametlikku uurimist veel polegi,» tunnistas ta. «Aga homme teeme määruse ära. Kuradi vastik lugu, tegelikult.» Nii et mingit vastust ma ei saanudki. Ma küsisin siis, kas naabrinaine Toigrul ka midagi arvas ja ega tema koer neid nahka tahtnud pista.

«Koeral pole häda midagi,» märkis Kahusk tunnustavalt. «Korralikult välja õpetatud, hoiab võõrad eemal. Kena vanainimene too teie naaber, kahju ainult, et temagi midagi näinud ega kuulnud pole.» Aga see viimane lause ei kõlanud nagu päris siiralt.

«Nojah,» tõdesin, «metsad on siin ju paksud. Ega te tema juures televiisorit vaadanud?»

«Telekat? Ei, miks?»

«Niisama küsisin. Suusoojaks, unustage ära.»

Ta lubas, et unustab, kuigi üle näo libises mõistmatuse vari.

«Ma kõnelesin eile konstaabliga,» rääkisin edasi. «Ta ütles, et Eesti ajal oli siin selle maja perenaine ära kadunud.»

«Nii meile räägiti. Aga ma ei näe, kuidas see meid edasi aitaks. Inimesi kaob ikka metsa. Ainult et tänapäeval harvemini ja neid on siit võimalik kätte saada. Toomas, muidu tore poiss, aga võtab neid rahvajutte tiba tõsiselt.»

«Ja-jah. Kas te ei saaks mulle öelda, kes seda lugu teile rääkis?»

Kahusk pani käe auto ukselingile, kobas teisega taskus sigarettide järele ja põrnitses mind veidi üllatunult.

«Vaadake,» seletasin kiiresti edasi, «me tahame teatritalus stendi maja ajaloo kohta teha või nii. Mulle anti pioneeriülesanne pisut uurida, et kas on midagi huvitavat juhtunud või... Tänapäeval peab ju kõik kaubaks minema; Tüügas, meie lavastaja tahab siin õudukaid teha ja siis saaksime kuulutada, et «Saladuslik Väendru metsatalu» ja nii edasi. Meeleldi puhuksin isegi selle inimesega juttu. Ega see Inese-tädi olnud?»

«Seda rääkis,» kostis Kahusk natukese aja pärast, kui oli sigareti süüdanud, «üks vanaproua Sõelasmaalt, ta elab otse poe tagant läbi männiku kollases majas. Salme Kumppanen on ta nimi. Ta on eluaeg siinkandis elanud, aga Ines saabus siia alles kümmekond aastat tagasi.»

«Ah-soo,» ei osanud ma selle peale midagi mõistlikku kosta.

«Ärge siis inimesi ära hirmutage, oma saladuslike metsataludega. Niigi on rahvas närvis.» See oli käsk. Kui ta kiiresti suitsu pahvis, ja teise käega hõredaid juukseid silus, silmasin tõepoolest kaenla alt paistvat püstolit; iseloomulikku 40-se kaliibriga «Glock 23» nurgelist plastpära. Kõigi tõsiste politseinike lemmikrelv, ilmselt viieteistkümnene magasin, maailma täpseim ja kiireim püstol.

«Ei hirmuta. Head õhtut teile, vaneminspektor!» sõnasin siis.

«Head õhtut!»

«Muuseas, ma tahtsin veel küsida, et on teil eesnimi ka? Minu oma te teate.»

Ta nipsutas pooliku sigareti porilompi, tõmbas autoukse lahti ja mulle tundus, et natuke liiga vaikselt ja kiirustades ütles ta pärast pausi: «Rinaldo on mu nimi. Rinaldo Kahusk. Et head õhtut siis.»

***

Minu teine külaskäik komandeeringu jooksul kujunes palju meeldivamaks kui esimene. Salme Kumppanen oli ligi kaheksakümne aastane, väga kõbus ja energiline, hiljuti oma mehe matnud ja lasi hoovis jope ja kalossidega ringi, puhastas parasjagu lehmalauta sõnnikust, ja kui ma ütlesin, et mina olen see Väendru uusasukas, kes linnast tulnud ja siia teatrile maja remondib, lendas hark aida äärde ja mind talutati kohe tuppa. Niipalju olin ma juba aru saanud, et teater Tallinnast on Sõelasmaal starter, midagi, mis selle koha kuidagigi kuulsaks teeb ja elu (tagasi) toob. Või nii nad vähemalt lootsid ja mina ka juba. Et Väendrust, minu kätetööst, ei tuleks näitlejatele joomakoht, vaid tõepoolest kunsti ja näitemängu tegemise paik. Salme ise oli viimati teatris kahekümne aasta eest käinud, ütles et kolhoos tegi oma pensionäridele bussiga Tallinna sõidu välja ja nad viidi otse «Estonia» suurde saali, kus miskit balli etendati. Tema meenutustest mõistsin, et tegu pidi olema omaaegse kultuslavastuse «Savoy balliga» ja lasin mutikesel end tühjaks rääkida. Mulle pakuti teed ja võileibu -- selliseid hiiglasliku leivakääru ja sentimeetri paksuse võikihiga. Kusjuures või oli omatehtud, nagu pasteetki, mida kurgi alla leivale määriti. Ma olin väga tänulik ja kahetsesin, et külakosti ei toonud.

Ja varsti ma leidsin, et ei peagi palju küsimusi esitama ja suunama, mainima, et äkki teeb teater mõne kohaliku pärimuse või loo järgi isegi etenduse. Salme jutt käänas nagu iseenesest kadumiste peale. Ta rääkis väga kiiresti, mulle otse silma vaadates, siis järsku küsis midagi vahele, pealtnäha täiesti eelneva jutuga seoses mitteolevat («Et kas naisemees ka oled?»; «Väljamaal oled ka palju käinud?»; «Sõjaväes, kus sa olid?») ja muud seesugust, ehkki vastused ei paistnud teda eriti huvitavat, näis nagu teadnuks ta neid ette, sest kõige peale, mis ma ütlesin, noogutas ta agaralt pead.

Selgus, et kadunud olid, ühe päevase vahega, kaks nooremapoolset naisterahvast Sõelasmaalt, keda Salme muidugi hästi tundis. Mõlemal pere ja nii kole lugu, et ei teagi, mis sellest arvata. Ega enam pärastsõjaaeg ole, kus kõik kohad olid metsavendi täis ja öösiti paugutamist kostis. Ja pätte Sõelasmaal ka ei ole, nende Toomas on tubli miilits ja hoiab siit igasugu hulgused eemal.

Mul siiski õnnestus viia jutt Väendru talule ja Saadide perele.

«Jah,» ütles Selma siis. «Kadus ära küll. Mina olin siis väike plikake veel, kuid sellest räägiti ikka mitu aastat järjest. Elasid nad seal kolmekesi vend ja kaks õde -- vana Heldur, kes nüüd suri (Salme jaoks tähendas «nüüd» üheksat aastat tagasi), Katrin, kes hiljem linna läks ja nüüd surnud on, ning Liidia. Hoidsid nad seal kõik Väendrul omaette. Liidia kaduski ära. Ta olid üldse Väendru omade lastest kõige imelikum või nii, nõrga kondiga aga ilus, käisid teda paljud tahtmas, kuid tema tantsupidudest ei hoolinud... Ei mina teda hästi tundnud, aga nii räägiti. Käis palju metsas kolamas, korjas ravimtaimi ja vist oskas tõvede vasta aidata kah. Hea tohter oleks Liidiast saanud.»

«Kuidas ta siis ära kadus?»

«No seda ei tea ju keegi! Katrin ja Heldur rääkisid, et läks teine hommikul metsa nagu tavaliselt ega tulnudki enam välja. Oh, muidugi otsiti teda taga, aga ei midagi. Laipa ka ei leitud. Eks kõneldi, et ta olla salaja mõne kallimaga linna sõitnud -- aga miks salaja, seda ei teadnud keegi. Ja kui oleks linna läinud, eks ta siis kunagi oleks ikka väljagi ilmunud. Mõni ütles, et Liidia uputas end ojasse. Aga jälle -- miks ja kuhu laip sai ei mõistnud keegi öelda. Nii et ei tea.»

«Äkki jäi huntide kätte?»

«Päh, hunt ei murra inimest. Hoiab eemale. Ja kui murdja-hunt oleks metsas, saaks jäägrid ta kärmesti kätte.»

«Ma ühte hunti kuulsin ulumas.»

«Nüüd või?» oli Salme imestunud. «See oli siis mõni tulnuk. Nad ei jää siia pidama. Meil pole päris hundimets.»

«Kas see Liidia Kirvesti rahnu juures ka käis jalutamas?» pärisin.

«Miks sa seda küsid?» oli tädi hääl korraga kuidagi külmem ja pilk puurivam, ettevaatlikum.

«Kivi kohta räägitakse igasuguseid jutte,» ütlesin ma ebamääraselt.

«Ei räägita ühti igasuguseid,» lõikas tädi teravalt. «Hoopis kahesuguseid räägitakse, küll mina juba tean. Juba siis, kui ma laps olin, räägiti. Üks jutt on, et kivi juures saab sohilapsest lahti. Teine jutt, et kui keegi metsa ära kaob, tekivad kivi peale vereplekid.»

«Kas... kas siis tekkisid? Kui Liidia ära kadus.»

Ta kallas mulle veel teed ja ohkas sügavalt. «Räägiti, et pool kivi oli üleni verine. Aga kui miilitsad läksid sealt proove võtma, oli veri kadunud.»

Ma mõtlesin, et pean Kahuski, Rinaldo Kahuski, käest kindlasti küsima, kuidas seekord nende vereplekkidega lood on.

«Ära sinna kivi juurde mine,» ütles Salme.

«Miks?» ei saanud ma küsimata jätta.

«See ei ole hea kivi. Sööb sul hinge seest ära, kurnab, imeb tühjaks,» sõnas ta otsekui midagi meenutades.

«Räägitakse, et selliste hädade vastu pidi ravitseja Ines aitama,» uurisin ma.

«Oh, eks neid käe pealepanijaid ja ravitsejaid ole igasuguseid. Aga tead, nende manu tulevad inimesed ikka kaugemalt. Ega omakandirahvas Inese juurde käi. Aga keski nõid on alati meie lähedal elanud. Tea, kas nad kivi pärast või?» õhkas mutike. «Arvavad, et kui kivi läbi kurnab, siis nemad teevaks terveks. Aga näe, meie inimesed lähevad rohkem linnatohtrite manu.»

«Kas siis, eelmine kord elas ka mõni tervendaja läheduses?» küsisin ma äkki.

«Alati on keegi olnud. Alati on keegi ravitseja Väendru lähedusse hoidnud. Alati. Kuule, ma teen sulle ühe võileiva veel ja siis kutsud mind ka teatrisse. Saab enne surma veel mõne naljatüki ära näha.»

***

Ma arvasin, et Žanna on jälle jalutama läinud, kui ma koju jõuan, aga ei, ta oli Väendrul, tassis riitadest kuivemat ahjumaterjali kokku, et meil öösel soe magada oleks. Ma küsisin, kas ta tahab kuulda, milliseid legende Väendru ja Kirvesti kivi kohta räägitakse, kuid ta raputas nukralt pead ja ütles, et ei taha. Ma siiski jutustasin, üht-teist aga ta kuulas huvita. Katkestas mind tihti ja üritas juttu mujale viia. Tundsin õhus võõrandumise hirmu, midagi seletamatut. Tahtsin vaadata, et ega Roomaselt kirju pole, tegin postkasti lahti aga Žanna meelitas mind eemale, diivanilogule, keris end mulle kaissu ja päris, kuidas me ta sünnipäeva tähistame. Ma olingi unustanud, et nädala pärast on Žannal sünnipäev. Tegime siis plaane. See jutt lubas mulle taaskord tunda teda minu sügise-Žannana ja kõigel muul polnud sel hetkel tähtsust. Me kavatsesime küla pealt tordi tellida ja poe vahuveinist tühjaks osta ning kui me jõua ise kõike ära juua, pakume politseinikele. Avastasime, et peale seadusesilmade meil siin tuttavaid polegi, selliseid, keda passiks sünnipäevapeole kutsuda. Žanna ütles, et tema ei tunne siin ühtegi hinge. Mina mõtlesin Salme peale, südikale vanale naisele -- daamiks ei suutnud ma teda alandada -- ning et meie, kolme, pidutsemine võiks väga pentsik välja näha.

Ines? Hullumeelsete silmadega ravitseja, kes meid enda juurde külla oli kutsunud.

«Kas sa siis tahad, et too Ines minu sünnipäevale tuleks?» küsis Žanna vaikselt, ta silmis oleks nagu välgatanud midagi hirmu ja vihkamisega seotut.

«Ei,» vastasin kindalt.

«Siis me temast rohkem ei räägi,» otsustas mu tüdruk. «Mitte sõnagi.»

Ja me ei rääkinudki. Rääkisime hoopis kirjandusest, Žanna lemmikutest Nabokovist, Proustist (olgu muld talle kerge, mõtlesin ma alati, kui seda nime kuulsin) ja Nagibinist. Viimasest oli Žanna kirjutanud artikli, kuid ükski kirjandusajakiri ei võtnud seda avaldada, nii et lõpuks lasi ta selle ühel oma sõbral internetti üles riputada. Me kõnelesime Jaani «Hüljatute» plaanidest ja Žanna arvas, et nii ebaõiglast maailma, mis hülgab armastatud näitlejad, ei tohiks üldse olemas olla. Ta oli mul selline idealist. Aga edasi me puudutasime teineteist, alguses otsekui muuseas, kompamisi, juhuslikult, siis kasvasid meie süütud lausete lõpuks mõeldud musid üle suudlusteks, üha pikemateks ja kirglikemaks, kuni ma tõmbasin ta endale väga lähedale. Sõrmed hakkasid ta pluusi lahti nööpima, Žanna imes end mu huulte külge, ta keha kleepus minu oma külge -- olgu ta siis, kes ta oli. Ma teadsin, et enne hommikut ei ütle Žanna nüüd ühtegi sõna, ta on alati vait, kui me armastame, isegi sunnib end selleks, surub kõik häälitsused sisse tagasi, otsekui neid seal edasi nautides, ja keskendub igale mu liigutusele ja puudutusele.

Nii et see ei olnud ainult soe öö, vaid lausa kuum ja sõna otseses mõttes janune ja sportlik. Väendru õdusamaks muutuvad palkseinad tunnistasid tummalt meie ühtesulamist, ahjus praksus tuli ja poolsurnud laualamp heitis uuele põrandale varje.

Ma ei mäleta, millal magama jäin. Aga ärkasin jälle külmast. Mu keha oli aru saanud, et ilma särgita magamiseks on ööd siiski liiga jahedad, isegi kui ahi on köetud. Žannat mu kõrval enam ei olnud. Tema soojuse puudumise mõistmisest ma ärkasingi. Kell näitas 05.51 ja Žanna riided ei olnud enam põrandal, ta oli jälle läinud.

Kerisin end teki sisse, kuid miski sobimatu surin ei lasknud mul uinumisele keskenduda. Et Žanna varahommikul metsa oli läinud, tundus kuidagi mõistetavana, aga see surin ei sobinud majja kohe kuidagi. Viimaks taipasin, et arvuti on sees. Muidugi, ma rändasin ju õhtul arvuti eest otse Žanna kaissu ja jäin magama.

Komberdasin arvuti juurde, pühkisin kuvarilt lollakad lendavad aknad ja kavatsesin selle start-nupust välja lülitada (mul oli omal ajal selle meeldejätmisega kõvasti tegemist, et asju startimisega ka kinni tuleb panna), kui nägin, et modemiühendus oli veel üleval. Mul ei ole nii tark modem, et ta end ise välja lükkaks. Mõtlesin siis haigutades oma kirju kiigata. Ja esimene kiri seal oli Žannalt, saadetud minu enda aadressilt ja poolteist tundi tagasi. Tegelikult on Žannal ka oma postkast, aga ju oli ta siis öösel, kui ma magama jäin, arvutis midagi toimetanud. Ja mulle mu omalt aadressilt kirja saatnud.

Ma tegin selle lahti ja lugesin:

«Kallis, kallis, kallis! Ma nutan ja naeran korraga, rohkem vist nutan. Ma tahtsin oma kirju vaadata, kuid sinu omad olid ees ja selle ühe pealkiri oli nii huvitav, et ma lihtsalt ei saanud seda mitte lugeda. Annad ju andeks, eks? Mäletad, mina tunnen ju ka Roomast. Oh, kallis, ma tean, et see kõik võib sulle kummalisena tunduda ja see ongi tegelikult kummaline aga ma pole sulle saanud rääkida. Pole tahtnud. Miks ei võinuks see lihtsalt olla meie aeg, ilma segamisteta? Ma proovisin teha kõik, et see oleks sulle vähem valulisem... aga on asju, mida ma ei saa jätta tegemata või vähemalt proovida. Jah, ma pole sulle rääkinud. Miks? Sest kui ma oleksin, siis poleks siin enam mind ja sind, oleks ainult see -- ma ei teagi, kuidas seda õieti nimetada -- probleem. Siis oleksime me koos selle sees ja see meie ümber, varjutaks kõike, kataks, me räägiksime sellest kogu aeg, tegutseksime, oh mu jumal! Nüüd ma näen, et see on ikkagi su meeled vallutanud ja mul on sellest tõesti väga kahju, kuigi olen selles suuresti ise süüdi. Rääkida sulle ma ei saanud ja mitterääkimine on viinud sinu... selleni. Ma nutan ja naeran korraga, tunnen ennast tegelikult väga halvasti. Ma ei tahtnud seda kõike, aga, kallis, kui sa teinekord vanu põrandalaudu üles kangutad, siis pane tähele, et all võib olla ka muud, kui ainult hiirepesi. Mul polnud vaja seda leida, aga võib-olla see ongi saatus. Kujutad vana Helduri elu siin ette? Ikkagi oma laps, mõni teine oleks metsa alla matnud, aga nemad, näe, siia. Ja kivi kohta -- ma näen su silmist, et sa aimad, aga ei suuda asju kokku viia... Oh kallis, nüüd ei saagi me enam siin olla meie ise. See koht on meid mõlemaid hulluks ajanud. Ma ju näen, et sa muretsed aga -- ma ei teagi, kuidas seda öelda -- palun usu mind, ma EI OLE LIBAHUNT! Ma olen sind armastav Žanna. Suudlen sind, kuid praegu ma pean kahjuks minema, aga ma tõesti korraldan ühte head asja. Ma tulen ülehomme tagasi, täiesti kindlasti, ma luban. Suuuudlen!!!»

Mitte kunagi varem pole Žanna mulle öelnud, et ta mind armastab.

Muus osas oli mul endalgi tahtmine nutta ja naerda korraga; vajuda piinlikkusest maa alla või teha midagi väga lolli ja haiget. Istusin tummalt arvuti ees, avasin siis Roomase esimese kirja, mille pealkiri oli «Väendru libahuntidest».

Kiri algas Roomase vabandusega, et ta ei saanud varem vastata, sõber oli välismaalt külla tulnud, keegi saatkonnas töötav diplomaat, tema kursusekaaslane, keda ma ka ähmaselt mäletasin, sihuke paksuke veidrik ja sellega olid nad pool ööd mööda Tartu kõrtse pummeldanud. Edasi tõi Roomas mõned katkendid Sõelasmaa kandist üles kirjutatud libahundijuttudest, mis üks- ühele kattuvat teiste Eesti tüüpmotiividega ning järgnes rodu linke folkloristikasaitidele. Sealt võisin ma Roomase soovitust pidi otsida vastuseid oma küsimustele, kas mõni legend mainib midagi naislibahundi menstruatsioonitsükli lühenemisest pärast actionit või kas soerdiks pöördumine tekitab äkilist küünte kasvu. Eesti libahundilood selliseid detaile ei tunne.

Roomase teine kiri oli -- nagu ta sissejuhatuses väitis -- tekkinud inspiratsioonipuhangu mõjul, tal oli nüüd kavatsus Sõelasmaa ainesest artikkel kirjutada. Mõningad seigad on sellist fokuseeritud lähenemist väärt, arvas ta. Sõelasmaa kandis üles kirjutatud lood, üle poole neist, on võrdlemisi anomaalsed folkloristika kui teaduse seisukohalt. Ma jätsin paar lõiku vahele, sest mu sõber oli öösel Vanemuise tänavas arvuti taga tõesti hoogu läinud. Ta kirjutas kellestki Bullfinchist ja komparatiivsest ning didaktilisest meetodist, kuni jõudis tagasi jälle Väendru ja Sõelasmaa juurde. Lähemal vaatlusel selguvat, kirjutas Roomas, et selle kandi üleskirjutustes põimuvad tähelepanuväärsed anomaaliad. Jälle tulid mängu Aarne-Thompsoni kataloog ning selle AT numbrid. Üldiselt ei erine need tüüpskeemidel põhinevad lood, nagu ma nüüd kirjast aru sain, kuigi palju üksteisest, ning koht, kust rahvaluulekoguja on teksti kirja pannud, ei mängi topoloogilistes üksikasjades suurt rolli. Ikka on tegu looga, mida jutustaja ise tõeks ei pea, muinasjutuga teisisõnu, mida ta on kunagi kuulnud ning mille algus on umbmäärane -- «kunagi elas üks kuningapoeg», «seitsme mäe ja mere taga,» või «vanasti ennemuistsel hallil ajal elas üks isa, kellel oli kolm poega.» Sõelasmaa lugudes aga põimuvad ja segunevad AT tüüpmotiivid konkreetse geograafilise paiga olustikuga, täiesti reaalsete kohanimedega ning esemetega. Seda nimetaski Roomas anomaaliaks. Kohamuistend, mis pajatab näiteks rändrahnust, allikast, voorest või millestki niisugusest on reeglina originaalne ja üritab käsitletava eseme eripära seletada või põhjendada. Näiteks miks on mõnel kivil nii- või naasugune mõhn (Kalevipoeg andis Vanapaganale sellega pikku pead). Sõelasmaa tekstides aga on ennenägematult suur hulk, üle Eesti ainulaadne, Euroopast levinud tüüpskeemide seostamist kohaliku olustiku, eeskätt Kirvesti rändrahnuga. Mis võiks olla selle põhjuseks? Seda hakkabki Roomas oma artiklis välja hauduma. Näitena Sõelasmaa anomaaliast tõi ta ühe 1892.aastal Jakob Hurda poolt läkitatud rahvaluulekoguja ülestähenduse.

Üks vaeslaps, kes kurja võõrasema juures elas, aeti talvel külma ilmaga metsa marju korjama. See oli võõrasemal juba kolmas katse tüdrukust lahti saada -- eelnevalt kirjeldas tekst kahte esimest, tüüpskeemil «kolm võimatut ülesannet» põhinevat tööd. Läks pimedaks ja tüdruk eksis ära, kuni hakkas metsas imelisi tulukesi vilkumas nägema. Neid järgides jõudis ta Kirvesti kivini. Tulukesed osutusid härjapõlvlaste käes olevaiks tõrvikuteks ja härjapõlvlased ise uhke haldjaprintsi teenriteks. Prints oli ratsutanud välja kivi all olevast august. Tütarlast nähes küsis ta, kes ta on ja kuhu läheb. Hirmust poolsurnud neiu kostis, et on vaeslaps ja võõrasema saatis ta metsa, et ta seal ära eksiks ja kunagi enam koju ei tuleks. Sellepeale võttis prints vaeslapse endaga kivi alla haldjariiki kaasa ja tegi oma naiseks. Järgnes jällegi mingi tüüpskeem elust haldjariigis, milles omapärane seik oli, et neiule sündinud lapsed olid kõik vigased küürakad. Siiski oli ta haldjamaal õnnelik, sest kõik olid seal lahke südamega ja tema vastu hoolivad. Kui ta lõpuks koju tagasi läks, pärast kahte õnneaaastat, ilmnes, et Sõelasmaal oli selle ajaga möödunud ainult kaks kuud. See on täiesti vastupidine käsitlus, seletas Roomas, enamlevinuist, mil haldjamaalt naasja avastab jahmatusega, et teda enam ei mäletata ja tema maailmas on paari päeva asemel möödunud mitu aastat.

***

Hommikul tegin hoolika ja üksikasjalise plaani, andsin endale töökäsu. Korrastasin kõigepealt oma tööriistu ja varusid, lugesin materjalid üle ja panin kirja, mida üsna varsti vaja linnast tuua. Olin põrandapanemisega graafikust maast ja sundisin end mõtlema, et see on probleem ja tõsine asi, millega tegeleda. Sellise tempoga ma enne talve katust ära ei panegi, vihmad ja külmad tulevad peale. Vaatasin eelmist tööde nimekirja ja nägin, et seina pindala on ikka veel mõõtmata ja ma ei tea endiselt, mitu seinaplaati pean ma tellima. Aknad. Uksed. Akendega jõuab, klaasid on terved, kuid uus peauks tuli kindlasti nüüd ära tellida. Kui vahesein maha võetakse, tuleb maja ahjundus ümber ehitada. Elektrikütet, ma arvan, Jaan siia ei taha, see viiks algse hõngu ära. Terve uus tagakoda, mis ehitatakse -- selle jaoks on võrdlemisi ruttu tarvis võsa ära rookida ja esialgsed visandid teha. Nüüd. Tööd on sul palju, vanapoiss, ja pole mõtet igasugu muinasjuttudega sahmerdada.

Tööd on sul palju, vanapoiss, vasardas peas ja asusin uuesti põranda kallale.

See koht on meid mõlemaid hulluks ajanud, kirjutas Žanna.

Minu tööhommik oli olnud meeleheitlik, haige. Nii nagu ma vanu laudu põrandast rookisin, üritasin seda teha ka oma ajuga. Tahtsin kõik mõtted Väendru mõistatuste ja tragöödia kohta sealt välja heita. Aga ei saanud. Otsekui iseenesest avastasin end kühmu juurest, mille kohal endiselt tiirlesid kollased liblikad. Toetusin labidale, jälgisin nende keerlemist ja tantsu ja mõtlesin, et kas siia ongi see maetud, mis Heldur Saadi kogu elu Väendru küljes kinni hoidis, lahti ei lasknud, igavene meeldetuletus patust, sadistlik nauding enesepiinamisest. Ma ei otsinud seda, mille Žanna oli leidnud, aimasin niigi, mis see on. Põranda alla peidetud vanaaegne plekist kommikarp, milles paar raugakäekirjaga täissirgeldatud vihikulehte. Keegi ju kaevab haua kunagi lahti, keegi kindlasti leiab selle, mis sinna alla on peidetud, tekivad küsimused, millele vanamees pärast surma tahab vastuseid anda. Et tema, et nemad ei tapnud... Miks nad ta maja lähedale matsid? Kindlasti oli see Liidia soov. Enne kui ta läks, tagasi läks.

Mõtted, mõtted, mõtted.

Nad tulvasid ja mina olin nõrk neile vastu panemiseks. Aga ühte ma teadsin -- Tüügas ja Jaan ei saa oma kohalikku lugu.

Žannal oli õigus -- kuidas ta ka poleks käitunud, oli see lugu meie vahele tulnud, sisse murdnud meie sügisesse, alatult varastanud meie aja ja sundinud meid osalema etenduses, mida lavastab tundmatu, iidne õelus. Lihtsam oli võtta asju nii, nagu nad tundusid olevat. Aga ma tahtsin oma tüdrukut tagasi. Vähemalt selleks sügiseks.

Sel päeval ei käinud keegi, keegi ei saatnud ühtegi kirja, ma olin üksi ja vihtusin tööd teha. Õhtul loobusin õllest ja läksin vara magama, kuulasin ainult kõrvaklappidest Žanna gootikuid. Nende tuimana pakutud kirglikud passioonid kargest ja kuumast surmast ei avaldanud mulle täna mingit mõju. Ma magasin rahulikult hommikuni.

Täna tuleb Žanna tagasi, oli esimene mõte ärgates. Täna. Siis on ta ehk oma töödega valmis saanud, mida iganes ta ka ette poleks võtnud, kelle heaks iganes. See oli raske päev, eriti mööduda kogu aeg laudu ja prügi tassides künkast, mille kohal enneolematu agarusega tiirutasid kollased liblikad. Ehk tundsid nad oma surma lähenemas? Kui nad polegi surm ise. Kas loomad, linnud ja putukad ka kummitavad? Ei, räägitakse, nad ei saa, neil pole hinge. Kuradile! See koht on meid siin mõlemaid hulluks ajanud.

Päev sai päikseline ja üsna soe, sain kiiresti naha märjaks ja nii läheb iga töö kiiremini. Saad sisse rütmi, näed tulemusi ja see peaks innustama. Siin ma rassin, nagu Vargamäe Andres, tahan saada läbi füüsilise töö õndsaks, näen vaeva, et tuleks armastus -- et Žanna tuleks tagasi -- tahan näha tõde ja õigust. Sittagi ma ei taha! Ma tahan teenida oma lepinguga ette nähtud raha ja et mu tüdruk tagasi tuleks, minu ja meie sügise juurde.

Sel päeval ta ei tulnud.

Hoopis õhtul, päris enne pimedat sõitis hoovi vaneminspektor Rinaldo Kahusk. Ta oli jälle üksi, konstaabli käest 07-me laenanud ja kuulutas kohe, et tuleb ainult viivuks läbi. Aga keskkriminaali mehed niisama jalga puhkama ja naistest lobisema ei tule. Ta polnud mitu päeva habet ajanud ja vuntsid olid veelgi pikemaks kasvanud.

«Ma kuulsin, et käisite Kumppaneni juures? Poe juures tuli nagu jutuks, poole kõrvaga kuulsin.»

«Milles asi, Rinaldo?» tegin ma asjalikku nägu. «Naabritel käiakse ikka külas.»

Oma eesnime kuuldes oleks ta nagu veidi kohmetunud. «Ma saan aru, et miskit ametlikku suhet meil pole, nii et minu jaoks oled sa lihtsalt üks tuttav mees,» lisasin selgituseks. «Õlut?»

«Tänks, tõesti tulin korraks läbi. Ühesõnaga kuulsin ma poe juures, kuidas tädi Salme kellelegi tuttavale su külaskäigust rääkis ja viskas, et ei mõista inimesed ikka selle kivi juurest eemale hoida. Salme ütles umbes niimoodi, et muidu kena noor inimene aga muudkui päris ja päris kivi kohta. Ja hästi -- kuna me oleme siin õlut joonud, siis olen aus. Ma olen kakskümmend aastat selle tööga tegelenud ja üht-teist näen ja tean. Sa ei valeta, kuid jätad midagi ütlemata. Sa tead midagi aga tahad, et mina seda teada ei saaks.»

Ma süütasin sigareti, et aega võita. Ta ei kiirustanud mind takka.

«Tähendab sedapidi siin veel ei nähta, et inimesed kadusid just natuke peale sinu tulekut. Aga võidakse varsti näha. Mina ka ei näe. Aga kui sa ringi käid ja pärid kivi kohta, millelt inimese verd leiti -- aga mina pole sulle seda öelnud -- siis võin hakata mõtlema. Ja seda ma võin ka öelda, et nooruses oled sa ühe kakluse pärast meilt läbi käinud. Nii et näed isegi -- mina olen sinu vastu aus, ütlen isegi, et lasin su nime üle vaadata.»

Võib-olla oli nüüd esimene kord, kus ma tõesti nägin, et Kahusk on politseist. Tema olek andis mõista, et asjad on tõsisemaks läinud ja et varsti võib piir ette tulla.

«Ma küsisin jah kivi kohta,» sõnasin aeglaselt. «See on ikka see sama asi, et äkki saame kohalikest lugudest etenduse teha.»

«See võib sama asi olla, aga mitte see, mis sa mulle rääkimata jätad.»

«Kui Eesti-ajal siin üks inimene ära kadus, oli kivi ka verine,» proovisin ma veel kord.

«Ma tean,» vastas ta tehtud igavleval ilmel. «Sobib tööversiooniks, et keegi üritab mõrvadele mingit müstilist ilmingut anda. Või lihtsalt juhus. Või muistend. Aga midagi on veel?»

Kõik mu töö ja vaev, kaks päeva rabamist, et Väendru legende peast välja saada, kallati korraga külma pangega pähe tagasi. Ma tõmbasin hinge ja ütlesin: «Žanna leidis põranda alt Heldur Saadi kirja. Mees tahtis enne surma südametunnistust kergendada ja pani oma elu suure patu kirja.»

«Nii,» ütles Kahusk. «Nüüd hakkame juba kuhugi jõudma.»

«Ei, mitte. Sulle ei paku see huvi, miskit kriminaalset siin pole või enam ei ole. Kõik, keda see lugu puudutas, on nüüd surnud... Vaata, mina olen teatriinimene ja hoolimata sellest vanast kakluseloost...»

«Jah, ma saan aru,» katkestas ta mind. «Sa tahad öelda, et politseile pole siin midagi, aga kunstiinimene ja tema tundlikkus näeb asju oma silmaga. Olgu peale, kuid räägi see lugu mulle ära.»

Ma panin nüüd sõnadesse pooled asjad, mis mind vaevasid ja sõnastasin Väendru tragöödia mingisse loogilisse seosesse. «Siin elasid enne sõda kaks õde ja vend. Elasid omaette ja vaikselt. Liidia oli vähe kummaline aga ikka käidi teda kosimas, kuid tema ei läinud kuhugi. Sa ilmselt tead, et lõpuks ta siiski läks, aga metsa, ja ei tulnud enam kunagi tagasi?»

«Ma tean,» muigas ta kergelt. «Nii seda lugu räägitakse. Aga mida sina tead?»

«Mina tean, et Liidia tuli tagasi küll. Üheks korraks. Ta ei läinud mitte niisama metsa uitama, vaid Kirvesti rahnu juurde, kus ta oli kogu aeg kolanud ja lootnud. Ta läks, siis kui sünnitus lähedal, lahti saama lapsest, mida ta kandis ja kelle isaks oli ta enda vend, Heldur. Räägitakse, et Kirvestil saab rõugutaja abiga sohilastest lahti, see on selline vanarahvajutt. Noh, aga Liidia oligi kummaline tüdruk ja võttis seda tõe pähe. Rahnu juures ta sünnitas, sellest ka veri kivil. Laps oli küürakas, väärakas ja suri sünnitusel. Liidia tõi lapse siia -- ma ei tea, mida sellest kõigest teine õde arvas -- aga nad matsid lapse maja taha. Ja siis Liidia läks ega tulnudki enam kunagi tagasi, kadus kuhugi, kus teda keegi ei tundnud ja kus ta sai oma patu ja murega üksi olla. Ilmselt on ta ammu surnud, sõda tuli ju varsti peale. Vaat selline lugu.»

Kahusk mõtles pikalt ja nägi üsna löödud välja. «Kus see vanamehe kiri on?» küsis ta lõpuks vaikselt.

«Žanna käes. Heldur pani loo kirja, juhuks kui keegi maetud lapse kondid avastab ja teda kahtlustab.»

«Kas te kaevasite haua lahti?»

«Muidugi mitte!» hüüatasin ma. «Mis kuradi pärast peaksime me seda tegema? Ma tasandan haua ära ja passin peale, et see ümberehitamistele ette ei jääks.»

«Ma tahaksin seda kirja näha,» ümises siis Kahusk. «Paber kannatab kõike, igasuguseid asju pannakse kirja, tead.»

«Milleks on sul vaja seda näha?»

«Vanamees võis jama ajada. Ta võis Liidia ka maha lüüa, nagu lapsegi. Aga sellises kolkas on inimestel pikk mälu. Muide, verejutt kivil on väga huvitav ja see sohilastest lahtisaamise legend.»

«Heldur ei tapnud oma õde,» olin ma kindel. «Ega oma last.»

«Vaata, kui asi on tapmistes, siis pole sul õrna aimugi, kuidas ja miks tapetakse... Oled sa seda kirja ise lugenud?»

«Mitte päris. Žanna... Ma sain Žanna käest teada.»

«Ja millal Žanna tuleb?»

«Ta... Homme, ma arvan, tal oli vaja korra ära käia ja ühesõnaga...»

«Ühesõnaga, sa ei tea,» ohkas ta väsinud ilmel. «Hästi, eks ma siis tule korra veel läbi.»

Kui ta oli autosse istunud ja mootori käivitanud, pistis pea korra aknast välja ja küsis: «Muuseas, mis selle kakluse värgiga oli? Mulle nagu väga täpselt ei vastatud.»

«Mingid venkud peksid ühte eestlast. Ma läksin vahele, mõnikord nagu kihvatab sees.»

«Ja läheb silme eest mustaks, ma tean. Käsi on sul raske, mees.»

«Venku oli kolm nädalat haiglas ja mulle taheti väänata midagi dissidentlikku ka kaela.»

«Tervita Žannat,» ütles Kahusk ja 07 tegid hoovil efektse pöörde, nii et pori pritsis.

Kogu öö ma ootasin Žannat. Ta ei tulnud. Kui kaks aastat on kaks kuud, siis üks päev siin on umbes kaksteist päeva seal. Mida sa seal ometi nii kaua teed, Žanna? Kas sinagi leidsid haldjaprintsi?

Gootika uinutas mu magama.

***

Žanna ei tulnud ka järgmisel päeval. Mõtlemine muudele asjadele ei toonud rahu. Ma teadsin, et midagi on korrast ära. Töö ei aidanud, isu ei olnud. Kahuski petsin ma ära, kuid kauaks ja milleks? Lõuna ajal, kui läksin, kirves käes, üle hoovi, nägin silmanurgast hauda, millel ikka veel tantsisklesid kollased liblikad, kui äkki käis minus miski klõps.

Kirves kukkus käest ja ma vajusin põlvili porri nagu Tarkovski filmides patukahetsejad teevad. Kuigi minul polnud ühtegi pattu kahetseda. Kui siis ainult seda, et ma varem ei meenutanud fraasi Roomase esimesest kirjast. Enne oli siin mets ja alles siis tekkis Kirvesti rändrahn.

Rõugutaja.

Televiisor.

Keski nõid on alati meie lähedal elanud.

Siis me temast rohkem ei räägi. Mitte sõnagi. Hirmuviha sähvatus Žanna hääles ja silmades; Inese silmis pöörlev hullumeelne raevumaailm.

Mida sa tahad siit, Inese-moor, ah! Ma peaaegu karjusin need sõnad. Ja mingi teadvus minu teadvuse sees vastas, et sa ei tohi jälle nagu tookord kaklusse söösta, nii palju on sul aega küll, et hetk järele mõelda, aru pidada, nõu küsida. Kellelt? Roomaselt? Mida tema teab! Tema joaks on need legendid, folkloor ja paremal juhul anomaaliad. Ma siiski läksin -- sundisin end kõndima, mitte jooksma -- arvuti juurde ja saatsin Tartusse kirja. Rõugutaja, Roomas, rõugutaja, kas on midagi veel sellest olendist. Mis ta on -- nõid, haldjas? Üks kõik mis või kes. Mida ta tahab? Veel mõni tavalise folklooriga mitte haakuv vihje, veel mõni seos legendide ja reaalsuse põimumisest, mõni muinasjutulise vahuga looritatud tõetera. Vasta kohe, kiiresti, palun!

Istusin ligi tund aega arvuti juures, klõpsisin iga paari minuti järel reload kirjaikooni, ootasin, suitsetasin, kuulatasin iga häälitsust ja liigutust.

Ja siis:

Kellelt: rkingu@folkloor.ee
Kellele: luuser134@hot.ee
Subjekt "Re:Rõugutaja"

Ta oli terve tunni arvutisse tagunud vastust, kiiruga, isegi palavikuliselt. «Subjektiga pole lood kuigi selged. Sõna päritolu on segane, isikus võib täheldada mitmeid motiive ja laene. Alge on muidugi iidses Ema ja naise kultuses. Ühest küljest on ta midagi sünnihaldja taolist, teda hüüti appi sünnitamise juurde (ka Kalevipojas Linda hüüdis), aga ta võis olla ka õel, kurikaval, saamahimuline, riukalik. Mõnikord on ta mees, mõnikord naine; mõnikord nimetatakse teda Rõugutaja (st. meesnõia) mooriks, ja edaspidi on juba raskem vahet teha, kumba sugu silmas on peetud. Ei ole teada, kus ta elab või mis on tema lõplik eesmärk. Talle ohverdati enne abiellumist ja lapse sündimise järel, usuti, et rõugutaja tähelepanu võib lapse eluiga pikendada; talle on omistatud ravitseja, tervendaja võimeid. Nii et me näeme siin mingit viljakuse sümboljumalust, kaitsjat, hoidjat. See on n.ö. peavoolukäsitlus, üksikutes lugudes esineb rõugutaja nimi vahel tavalise kurja nõia, libahundi, luupainaja, marduse tähenduses. Juba kirjutasin sulle, et Sõelasmaa/Väendru kandiga jäid silma a)et rõugutaja istub kivil ja eksitab marjulisi, neid nülib ja sööb; b)et aitab sohilapsest lahti saada. Jälle võiks öelda, et siin on teatav anomaalia -- mulle ei meenu, et ühestki teisest kihelkonnast oleks rõugutaja kohta kaks nii halvaloomulist teadet. Vaatasin veel üle -- no muidugi kiiruga ja pealiskaudselt -- ja ühe teate leidsin veel. 1893.a. on Sõelasmaalt mitte kaugel, Vadiveres üles tähendatud, et «kui rõugulist sünnitusel appi ei kutsu, sünnib laps küüruga,» -- selline manitsev motiiv, millega seletati puuetega lapse sündi, mis muud -- ja siis veel, et appi tuleb kutsuda sõnadega (moodsamas keeles siis): «aja välja küür mu lapsest, nagu sindki välja aeti.» Kust ja miks on rõugutaja välja aetud, ei seletata.» Käärpalust on teada, et rõugutaja tahab alati ilusa noore naise moodi välja näha, kuigi tegelikult hirmus vana ja kole on. Mismoodi ta «välja tahab näha», ei selgu.»

Ja kirja lõppu oli Roomas ladunud mitu küsimärki, et miks mul seda kõike tarvis on.

Toigrule ma jooksin, tegin maa ära kolmveerand tunniga. Kirve olin kaasa võtnud, aga selle viskasin enne maja põõsasse, surusin nüüd peos taskulampi, mis tagasiteel kindlasti kasuks on. Lamp oli vinge, tõeline ameerika turvamehe lamp, võimsa valgusvooga, tugev kämblapikkune nui, mitte mingi hiina hädine analoog. Hiina moodi oskan ma aga sellega lüüa, nagu üks mu hea sõber ja kolleeg teatri puusepatöökojast oli õpetanud. Nii et läksin kirveta ja lampi vastu rannet surudes. Viisakalt.

Lõpuks oli mind siia külla kutsutud ja veel oli -- meeltes trummeldas päästva lootusena -- mingi võimalus, et Ines on lihtsalt üks poolhull šarlatan. Arvasin, et kuulen lähenedes jälle lõrinat ja haukumist, aga ei, vaikne oli. Väga vaikne, kurjaendeline, tappev, süsimust vaikus. Isegi linnud ei laulnud, ainult tuul kohises puulatvades, aeg- ajalt kägises mõni oks. Seisin, üritasin mõtteid koguda. Žanna oleks pidanud juba eile tagasi olema. Täiesti kindlasti, nagu ta lubas ja ta pole mulle kunagi valetanud. Ütlemata jätnud, seda küll, aga valetanud mitte. Igatahes ma lähen ja küsin selle Inese käest.

Maja paistis läbi hämaruse, see tavaline, harilik, korras maamaja, kolhoosniku tüüpilise sisustuse, raadio, keldri ja televiisoriga.

Televiisoriga.

Jah, nõiamoor, ühe asja sa unustasid. Kõike pidasid sa silmas, kõike nägid ette, oma vana tüüpilise televiisoriga, isegi «Maalehe» telekava muretsesid, joonisid saated alla, sättisid nii, et kõik seda näeksid ja isegi tugitooli lükkasid teleka ette.

Aga antenn ei tulnud sulle pähe. Elekter on, telefon on, raadio on, televiisor on, aga antenni, näed ei ole, isegi ühtegi märki sellest, et see oleks olnud, katusel pole. Detail, tühine detail, äkki ongi telekas lihtsalt kamuflaažiks, et abivajaja end hubaselt tunneks? Midagi kriminaalset ju antenni puudumises pole.

Kriminaalset...

Ma lähen siiski ja küsin su käest, Ines, kuidas selle televiisori ja Kirvesti kiviga on, eks. Sa ju ise kutsusid mind külla.

Maja polnud muidugi Inese ehitatud, ma ei teadnudki, kes ja millal seda teinud oli. Eelmine Ines? Et saaks lähedale Kirvestile ja võib-olla ka Väendrule. Ma läksin ja avasin värava, kiikasin koerakuudi poole, mis oli tühi, isegi üüratut konti ei olnud enam näha; sammusin üle hoovi, avasin tuttava ukse ja esimene asi, mis mind jalust maha tahtis niita, oli läppunud, rõske, mädanenud hais. Mis tuli läbi pimeduse. Ükski lamp ei põlenud, kõigil akendel olid kardinad ees. Käsi kobas seina uksepiida kohal, otsis automaatselt lülitit. Plastikkarbi asemel puudutasin midagi ligast, sogast ja märga, midagi vastikut ja jälki. Tagasi põrkudes jõudsin haarata lambi ja valguse lihasele sodile suunata. Mis see seal iganes oli, ei kuulunud see kolhoosniku mudelkodusse. See polnudki õieti «midagi», see oli kõike korraga. Valgus libises üle seina, sinna, kus mõned päevad tagasi oli olnud köögiuks. Terve sein, uks, kõik oli täis mingit musta jälki lima. See haises nii, et süda hakkas pööritama ja hing jäi kinni. Surusin parema käe varruka vastu nina ja suunasin valgusvihu edasi tuppa.

Ei mingit televiisorit ega mööblit, akendel seesama haisev liga, mis tegigi kõik nii pimedaks. Põrandal lögane sodi, mulle tundus, et see isegi mulksus või podises kuidagi. Ja muud mitte midagi. Nõidus oli kadunud, pettenõidus, kõik see standardne kamuflaaž. Ma mõistsin, et see polnud isegi dekoratsioon -- sest see oli esimene mõte, mis mulle siin käies pärast pähe oli tulnud. Isikupäratu lavakujundus, nii nagu ühe ravitseja maja oleks pidanud välja nägema.

«Ines!» röögatasin ma. «Tule välja!»

Ma ei karda. Oh, muidugi ma ei karda, lihtsalt on aeg kogu sellele jamale lõpp teha, ühel või teisel viisil. Astusin sammukese edasi, midagi lirtsus jalge all, hinge lämmatas mädanev rõskus. Nõia kodu. Selline ongi tõeline nõia kodu -- siin on kõik, mis ta eluks vajab, ei mingit tarbetut butafooriat. Toas polnud mitte kui midagi, lambivihk libises üle seinte, igal pool löga ja lima, hais, kõdunev, mädanev solk, muud ei midagi.

«Ines!» Rõugutajat ei paistnud kodus olevat.

Vaikus, ainult sammude lirtsumine ja kerged plopsatused seintel. Aga siis tundus mulle, et midagi oleks nagu kuskil liigutanud, mingi ähmane vari või kerge hämaruse liikumine. See tuli sealt poolt, kus oli uks Inese «magamistuppa». Ma hüppasin ja suunasin kiirtekimbu avausest sisse. Võib-olla lootsin näha vana nõiamoori mustas limases voodis magamas, ma ei tea.

Ei, see polnud seal Ines, see polnud Ines, kes aeglaselt minu poole liikus. Rohelised silmad põrkusid valgusvihku, silmad täis vihkamist, kuid mitte Inese silmad. Ma suutsin vaevalt aru saada, mis valguses minu poole liikus, maast kerkis, end kokku tõmbas, hüppeks valmistus. Kindlasti oleks koer tahtnud haukuda, aga loomadelgi on omad uimastusained, mis nad reaalsusest välja lülitavad. Nagu näiteks need kaks poollagunenud laibajäänust toanurgas, milles elajas oli end õndsas limas püherdades ogaraks söönud. Suutsin märgata moonutatud laibakänkraid, lihamäge ja isegi meenutada, kas too polnudki mitte inimesekont, mida koer oli eelmisel korral kuudis järanud. Inimlihaga harjunud elajas... Ent lamp, kartsin ma, ei suudaks mind tema eest kaitsta. Kui ta hüppas, lõin ukse kinni ja toetasin selja vastu. Kurgus tekkis klomp ja pressis välja, peni surus end teiselt poolt vastu ust, hakkas aeglaselt kiunuma ja inisema, ta oli jälle näinud värsket liha, mis paar päeva tagasi oli tema käest ära libisenud.

Ja alles siis meenusid mulle tädi Salme sõnad, et need olid olnud kaks noorepoolset naisterahvast ja perekonnainimesed.

Visalt ja vihkavalt surus koer end teiseltpoolt vastu ust. Ma pidin siit välja saama, kui ei taha kokku vajuda ja oksendada. Jõudu kokku võttes sööstsin tagasi koridori, lõin toauksegi kinni. Koer võib olla vana -- sama vana kui Ineski, kust mina tean, aga kuskilt see kannibalismimotiiv ju Väendru juttudesse ometi tekkis -- aga ust lingist lahti ta ikka ei oska teha. Või vähemalt nii ma lootsin. Õues täitsin kopsud värske õhuga, tundsin, et värisen üle kogu keha. Ma ei mõelnud, kas see on kõik tõeline, ma lihtsalt tahtsin oma tüdrukut ja sügist tagasi.

Kelder.

Kuskil siin maja taga on kelder, meenus mulle.

Taarusin läbi õue, oli veel piisavalt valge, et ilma lambita näha. Hoov oli puhas ja korras, isegi maja aknad näisid täiesti tavalised, paljastamata sees valitsevat õudust. Ait oli tabaga lukus, puukuur korralikult halge täis laotud, kaevu ääres kolm ämbrit -- kõik suuruse järgi järjekorras. Aga viha, raev ja lootusetus tungisid minust välja -- «Ines!» -- röögatasin veel kord ning ainult metsast kaikus vastu õõnes kaja.

Kelder kujutas endast mullaküngast, taladega sõrestikuga, seest ilmselt valge tellisega vooderdatud... või vähemalt sellisena võiks ta päeval inimesele paistma. Taba ei olnud ees, taba oli hiljuti lahti keeratud, uks oli paokil. Kui sa oled kodus, Ines, siis oled sa siin. Asetasin käe ettevaatlikult külmale metallile ja poetasin ust.

***

Lambi valgusvihk tungis sügavusse ja miski volksas selle eest kõrvale, miski häälitses, kiunatas ehk, ma ei tea, ma ei jõudnud sellele mõelda. Nägin, et seinad olid tõesti valgetest tellistest ning keldri külgseintele oli ehitatud kartulisalv. Tagaseinas seisis riiul hoidistega -- purgid, potid, pudelid, selle all veel miski, mida ma veel hetkel täpsemini ei näinud. Niipalju jõudsin ma silmata, enne kui valgus langes heledale esemele, mille eemale hüppav kogu oli kõrvale heitnud.

Tegelikult väga lihtne mõista, mis see oli. Juhul kui sa oled midagi sellist varem näinud või su vaim on valmis. Mina polnud näinud ja vaim polnud valmis. Ma juba teadsin, et Ines seisis minust mõne sammu kaugusel, hingeldas, kiristas hambaid, kähises, kuid ma jõllitasin vaid tummalt seda laialilaotatud asja minu ees keldririiulil. Vaatasin ja ei suutnud uskuda.

Põimuvad rõngad. Idamaade sümbol rahu otsinguist. Neli helepruuni rõngast valgel taustal. «Kakssada krooni maksis selle tegemine,» oli Žanna öelnud. Seda verest paakunud nahka olin ma kolm päeva tagasi suudelnud, see oli mu käte all mänginud, mind silitanud, ma mäletasin iga selle puudutust, ma olin olnud selle sees ja see oli mind üleni ümbritsenud, uputanud.

See, mis Žannast peale nülgimist järele oli jäänud, lebas nurgas. Ikka veel äratuntavalt inimkeha... Ainult üleni punane.

Ines ründas siis, kui ma karjuma hakkasin. Ja sööstis kohalt, kiunudes, imekiiresti, pikk, terav nuga ette sirutatud. Mingi loomaliku reaktsiooniga jõudsin ma lambiga lüüa, sähmata, meeltes raev ja ahastus. Tabasin midagi, ilmselt tema kätt. Kuulsin metalli kõlksatust kivipõrandal.

«Reo,» kähises loomalik hääl. Rõugutaja hääl.

Siis ma jooksin. Eemale, maja poole, aida poole, üks kõik kuhu. Aida nurgal seisis vastu palke toetatuna hang. Kasvõi sellega! Tormasin üle hoovi, haarasin hangu pihku, tõstsin selle värisevate kätega Inese poole. Kui ma tahtsingi midagi öelda või karjuda, siis ma ei suutnud. Nüüd nägin ma teda, õhtuhämaruses, alasti vana naist, üleni verist, minust mõned sammud eemal.

«Ai, reo, oi tõhk!» sisises naine, kes oli nülginud Žanna ja endale tema naha ümber sobitanud. Ta oli alasti, täiesti alasti, kortsus, krobeline, kiitsakas, üleni verine, taarus mu ees. Siis ta vilistas ja maja ukse tagant kostis kobinat.

«Võts, äss, võts!» kiunus Ines, ent koer ei pääsenud majast välja. Kui ta tahab mu tappa, siis peab ta ise proovima. Kõigepealt ajan ma tema hangu otsa, lasen ta haisvad soolikad välja ja siis koeral. Ja siis... edasi?

«Tule, rõugutaja,» ütlesin ma. «Tule!» ja viibutasin hangu.

«Sind ma ei taha, reo! Aga sa ise ronid!»

Ta lähenes aeglaselt, vankudes ja sisisedes, sirutas käed ette, pikad, kondised, tõmblevad. Ta isegi tilkus veel Žanna verest. Kui palju olin ma hiljaks jäänud? Siis nägin ta silmi, kuid nüüd polnud need enam nii kohutavad, nüüd olid ta silmad kooskõlas keha ja liigutustega, üks osa hullumeelsest tervikust. Haige nõid, haige, hullumeelne vanaeit, elajas, tõbras, mõrtsukas. Miks? Kuidas?

«Miks?» küsisin ma. Kohe torman ma tema poole ja ajan hangu otsa. «Mida sul vaja oli?»

«Sina, liba, reo, sellest aru ei saa,» nüüd ta lausa ulgus. «Nad ajasid mu välja, nemad, tõhud! Ajasid minu välja! Ja sinu libu käis sinna!»

Ja sättisid kivi tropiks ette, mis siis selle all ka ei asuks, värav, käik, tunnel, mõõtmenihe, lisasin ma mõttes. Ja siis sa tapad -- haige elajas -- tahad pugeda võõrasse nahka, et sind ära ei tuntaks ja taas läbi lastaks. Žanna, mu kallis Žanna, pääses sinna ja seda sa oled siin kogu aeg varitsenud, et kellegi nahas läbi pääseda.

Korraga tekkis mu kõrva mingi müra, mis ei sobinud siia. Ka hüppeasendisse tõmbunud Ines vibutus püsti ja nuhutas õhku. Läbi õhtuhämaruse tungisid kaks valgusvihku. Automürin, mille ma korraga ära tundsin -- 07. Ka nemad tulevad liiga hilja... Või liiga vara. Ja äkki, kui ma hangu kõvemini kätte surusin, kujutasin ette, mis pilt Kahuskile hoovis avaneb. Vihast raevunud meesterahvas, kes on varem vägivallatsemise eest peaaegu kohtu alla antud, hang käes, ja tema ees verine, alasti vanaeit. Eemal, keldris lebab mehe endine kallim, nülitult. See on Inese võimalus.

Oleks olnud. Aga ta oli hullumeelne. Kui politseiauto hoovi vuras, taipas Ines, et tema mäng on sedapuhku (vähemalt lõppeesmärki silmas pidades) läbi.

Autouksed paukusid ja kaks meest astusid välja. Rinaldo Kahusk ja konstaabel Toomas.

«Hei, mis siin... Ines?» alustas Toomas ja tuli meile lähemale. Ta tuli kiiresti, jooksusammul.

Samal hetkel hüppas vanamoor õhku. Ta hakkas pöörlema. Maast meetri kõrgusel muutus ta vihisevaks ja keerlevaks tombuks, halliks, punaseks, pruuniks känkraks, vuhises, sisises ja mulle lendasid näole räigelt haisvad süljelärakad.

Kahusk ja Toomas seisid kivinenult ja siis potsatas Ines maha tagasi, otse jahmunud konstaabli jalge ette.

«Reod!» rögises vanamoor. «Reod, tapan!»

Koer ulgus majas ja kargas vastu ust. Inese vasaku käe küüned olid kasvanud poolemeetripikkusteks luunugadeks.

«Tagasi!» röögatasin ma. «Ta on hull!»

See ei mõjunud konstaablile -- ja kuidas saanukski. Ta oli omadega täiesti segi, tumm kui soolasammas ja jõllitas alasti verist vanamoori, kelle juuksed olid peas püsti tõmbunud, silmad paljastades kogu võimatuse. Ines hüppas kohalt, käsi vuhises läbi õhu, sama kiiresti kui ta seal enne tiirelnud oli, ma peaaegu ei näinud selle liikumist. Toomas ütles midagi ja tõstis siis mõlemad käed kõri juurde, surus vaistlikult kinni haava, millest purskas verd.

«Äss,» häälitses Ines, ta pea pööras välkkiirelt minu ja siis läheneva Kahuski poole, otsekui hinnates, kes on ohtlikum ja keda rünnata esimesena. Toomas kukkus põlvili, ägises, nägu ikka veel jahmatunud, silmad punnis, justkui keelduks uskumast, et tal on kõri läbi lõigatud ja kohe ta sureb, sõrmede vahelt purskas verd.

Nüüd ma jooksin, hang ette sirutatud, Inese poole. Enam ta ei hüppa õhku ega pöörle, nüüd see nõiamoor sureb... Nägin enda ees luukollase küüsmõõga sähvatust, nägin haigeid silmi, mida tahtsin pöialdega välja pressida. Röögatades torkasin hanguga ja siis kõlasid lasud.

Vaneminspektor Rinaldo Kahusk seisis, jalad harkis, kaks kätt ettesirutatult hoidmas «Glocki» -- mitte nii, nagu talle õpetati nõukogude ohvitseri määrustiku kohaselt miilitsakoolis sportlikku ühekäe laskeasendit, vaid nii, nagu ta oli näinud ameerika filmidest, nii, nagu peab laskma. Millegipärast mõtlesin, et metsa vahel ei kõla püstolipauk üldsegi sel kombel nagu filmides -- lihtsalt mingi plaksatus, mis puudelatvadest vastu kajab. Plaksatus, nagu lööks keegi kepiga vastu laudu, mitte pauk. Esimene kuul tabas Inest reide, nägin kuidas must liha sellest välja voolas, «Glocki» kuul läks tast läbi, rebis keha lõhki ja tungis vingudes aidaseina, aga see ei hoidnud teda tagasi rõugutaja löök kõlksatas vastu hangutera, see oli nii tugev, et saatis impulsi mu randmenärvi.

Järgmine lask ja löök toimusid samaaegselt. Veel üks kuul läbistas nõia jala, mina torkasin hanguga, kuid Ines kaldus kõrvale ja rehmas vastu. Tundsin põletavat valu rinnas, isegi tuule liikumist, kui küüs mu riideid rebestas ja vere vallandas. Ma ei pööranud sellele tähelepanu, ma tahtsin ta hanguga tappa, sodiks hakkida.

Üks, kaks, kolm, neli lasku järjest. Kahusk seisis kindlana ja tulistas lähedalt, otsesihtimisega alasti vanamoori. Ma nägin, kuidas nõid vankus, iga löögi tabamuse järel tasakaalu kaotas, nagu oleks keegi teda rusikaga rindu löönud. Kuulid lõid temast välja musta sodi, enne kui palkseina plaksusid. Hang varises mu käest, ma lihtsalt seisin ja jõllitasin, kuidas maha lastakse. Tabatuna kuulidest, kui temast verist musta löga välja voolas, pöördus Ines Kahuski poole, ulgus, nagu ka koer ukse taga, ulgus ja astus inspektorile aina lähemale.

Viis, kuus, seitse plaksatust, kolm lööki tabasid veel Inest. Lõpuks ta peatus. Ma kummardusin hangu järele, kuid teadsin, et see on mõttetu. Seitse lasku rindu ei suutnud teda tappa. «Glocki» löögijõud ja kuulid, mis ihu rebestasid, ei suutnud teda tappa.

Rõugutaja ulg läbistas mu kere, viilis konte, tahtis kuulmekiled lõhki rebida. Rõske, läppunud mädahais täitis õhu ja ümberringi plärtsatas musti tükke, mis olid rõugutaja ihu.

Kahuskit ja Inest lahutasid mõned sammud, nõid tõstis käe, et küüntega inspektorile lõpp teha. Minu hangu ta ei peljanud. Minuga tegeleb ta pärast... Rinaldo ei lausunud sõnagi, viivuks vaatasid nad tõtt.

«Sina reo,» ulgus rõugutaja, «Sina liba, Juudas,» ja see viimane sõna lendas kriiskava pika uuu-ga läbi mu keha. Kahuski parem käsi rabas rahulikult rinnataskust uue pideme, klõksatuste saatel vahetas ta selle imekiiresti ja kindlalt, isegi vaatamata, kuidas nõrkenud, ent siiski elusa Inese küüs löögiks valmistub. «Hoia eemale,» ütles inspektor mulle, kiiresti ja kindlalt, tõstis veidi püstolit, suunas selle otse Inese pähe ja tulistas.

Kuus lasku, mis rebisid nõia pea kildudeks, must soga ja luutükid pritsisid mu peale. Inese pea plahvatas, lendas tuhandeks tükiks. Need pidid olema õõnsa otsaga kuulid, need, mis kohe kehast välja ei tule.

Ines, rõugutaja, nõid, oli surnud. Ta kukkus äkki selili maha ja nüüd ulgus meeletus raevus koer majas.

Viimane õudus kestis umbes minuti, kui me Kahuskiga seisime ja vaatasime. Kõigepealt tõmbus laip kronksu, siis rebestus nahk, tõmbus lihalt lahti, sisises, kärssas ja pudenes maha, kuivas viivuga põrmuks. Must liha muutus lögaks, voolas kontide ümbert maha, imbus mulda. Ja haises. Jäi luustik. Kondid praksusid, krõksatasid üksteise järel, luukere murdus värskest õhust, sellest pudenesid välja siseorganid, mustjasroosad, soolikad väändusid läbi kontide nagu surevad maod, lõhkesid, pritsisid läppuvat lima ja röga. Kondid pragunesid, lagunesid koost.

Ja siis oli rõugutajast järel ainult peotäis tolmu ja must haisev plekk.

***

Ma istusin maas ja ei suutnud kuuldavale tuua ühtegi häält. Kahusk tuli keldrist välja, näost kaame, kummardus minu kohale, pigistas õlast. Toomast ei saanud me enam millegagi aidata, ta oli surnud, kõri poolest sügavusest puhtalt lõhki rebitud. Kahusk kattis ta autost toodud tekiga ja helistas siis mobiilil. Ma ei kuulnud, mida ta rääkis. Siis haaras ta mu taskulambi ja uuris tähelepanelikult kohta, kus oli olnud Ines. Ta kükitas ja otsis ettevaatlikult kokku kõik väljatulistatud kuulid, koukis neid kiiresti ja oskuslikult aidaseinast ning kogus seejärel sama hoolikalt kokku padrunikestad; niipalju, kui ta neid leidis. Glock viskab kestad ju kaugele. Ta nahkjope põuest ilmus veel taskupudel -- valge viin. Ma jõin, tõmbasin viina kurku, läkastasin ja köhisin, pisarad tulid silma. Aga viin aitas. See aitab alati.

Ma ei suutnud keldrisse tagasi minna ja vaadata seda, mis oli Žannast järele jäänud. Aga ükskõik kui valus, ma pidin teadma. Pärast järgmist lonksu ma küsisin:

«Millal?»

«Raske öelda,» pomises Kahusk. «Üsna hiljuti. Nülgimine võtab aega. Parema jala sees on koera hammaste jäljed... Kätel rihmajäljed.»

«Kuidas?»

Kahusk ei vastanud. Ma haarasin ta jope rinnust kinni. «Kuidas? Ma pean teadma.»

Ta ei lükanud mu kätt ära, vangutas pead ja ma lasin ise lahti. «Talle oli nahka tervena vaja,» sõnas Kahusk väga vaikselt. «Parem on, kui sa ei...»

Ma vaatasin talle otsa sellise pilguga, et ta lõpuks siiski ütles. «Seesama nuga, mis maas vedeleb. Torkas läbi silmade ajju.»

Žanna tuli koju, ta tuli siis, kui oli lubanud, tuli minu juurde tagasi, saavutanud ja saatnud korda kõik, mida tahtis. Seal, haldjamaal, või kus iganes. Ta tuli Kirvesti juurest või oli seal lähedal, kui Ines lõukoeraga teda varitses, kinni võttis ja siia lohistas. Võtsin veel lonksu viina, Kahusk tõusis ja läks maja juurde. Kuulsin ukse kääksatust, lõrinat, veel ühte lasku ja lõpuks haledat kiunatust. Midagi kukkus tumeda mütsatusega kokku.

«Mida sa tead?» küsis Rinaldo. «Mida ja kui palju sa tegelikult tead?»

«Sa ei usuks.»

«Pärast seda,» ta näitas käega mustale plekile, «usun ma maailmas kõike. Kui tahad, siis räägi. Praegu saad sa mulle rääkida, praegu ma usun. Aga kellelegi teisele sa kunagi seda enam rääkida ei saa.»

«Kirvesti kivi all on värav... kuhugi. Haldjamaale, nagu seda muistendites kutsutakse. Žanna leidis selle üles ja käis seal. Ma ei tea, miks. Ta oli selline, eriline, ta suutis sinna minna... Igaüks ei suuda. Aeg käib seal teistmoodi ja meie maailmast pärit naised sünnitavad seal vigaseid küürakaid. Legendid on väljamõeldiste ja pooltõdedega segunenud. Väendru Liidia läks ka kunagi sinna. Seal ollakse, mulle tundub, õnnelikud.» Sundisin oma sõnad selgeks, see tundus otsekui pääseteena hulluse eest.

«Nii,» ütles Kahusk ja rüüpas pudelist. «Nii, nii. Ja see elajas?»

«Ta oli hüljatu. Tõugatu. Ta aeti kunagi sealt välja ning värav suleti kiviga. Ma ei tea, mis või kes ta tegelikult oli. Müütides kutsuti teda rõugutajaks. Ta on varitsenud siin aastasadu, tapnud naisi ja üritanud nende nahas tagasi minna. Ta oli liiga hull, liiga haige uskumaks, et see õnnestub.»

«Kes teab?» pomises politseinik. «Kes teab...»

«Mida sa nüüd kavatsed teha?»

Ta vaatas mulle pikalt otsa ja pilutas silmi. «Kahe inimese asemel on nüüd neli kadunut.»

Ma ei osanud midagi öelda.

«See aetakse korda,» ütles ta siis. «Mine koju ja joo ennast täis.»

Siis hakkas ta mobiil helisema, ta läks eemale vastama. Ma ei kuulnud millest ta rääkis, niipalju sain aga aru küll, et kõneldi saksa keeles.

Koju? Millisesse? Väendrust ei saanud minule ja Žannale sügisekodu. Väendrust ei saa teatrit, vähemalt mina ei ehita seda, ei taha, ei suuda ehitada. Hüljatud näitlejad peavad endale mujalt kodu leidma... Või siiski?

Aga ma tahtsin näha Kirvesti kivi. Kordki elus näha seda kivi, mille pärast Žanna tapeti. Kui ma olen tema Saturn, siis on ehk minuski midagi Žannast. Äkki voolab ka minus tilgake seda verd, mis ütleb mida teha, mida mõelda, mida puudutada kivi juures, mis pidi küll sulguma, kuid mis mõnikord siiski kellelegi avaneb. Ma korraldan ühte teatrireisi.

Seal, kus aeg voolab teisiti kui maailmas, mis hülgab oma armastatud näitlejad.

Ma võin vähemalt proovida. See on kõik, mida ma saan teha minult röövitud, armastatud ja tapetud tüdruku heaks, üritada lõpule viia seda, mida ta alustas.

Kahusk rääkis ikka veel telefoniga. Ma rüüpasin tema pudelist viimase lonksu, aga sõrmed olid kanged ja pudel kukkus maha. Kui ma selle üles tõstes maad kobasin, puutusid sõrmed vastu mingit metalset eset. Vaatasin seda. Ühte kuuli polnud Rinaldo siiski leidnud, see vedeles otse mu põlvede juures. See oli kummaliselt raske kuul, hallikas metalltömp ja ma arvan, et see oli hõbedast. Veeretasin selle mustava laigu poole, et Rinaldo selle leiaks.

Siis tõusin ma püsti, et komberdada Kirvesti kivi juurde.

november 2001

Avaleht | Arhiiv | Autorid
© Eesti Ulmeühing 1998-2003

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies