05.12.2001 |
Marat Faizijev
Väendru |
Teatril ei olnud mulle sel hooajal -- vähemasti
kahel plaanitud uusetendusel -- tööd anda.
«Neil on mingid,» Jaan tegi käega õhus
heljuva kaare, «kujundlikud dekoratsioonid kavas, sellised
ebamäärased. Puusepale mitte midagi.» Ta
rääkis uutest lavastajatest, nendest noortest,
ambitsioonikatest ja nägemisega meestest, kes ei
suuda kannatada ühtegi normaalselt, Eukleidese geomeetria
ja teadaolevate füüsikaseaduste järgi loodud
dekoratsiooni. «Aga ma rääkisin Väendru
kohta rahad välja!» teatas Jaan uhkelt.
Väendru? Jah, ma mäletasin. See talu. Ja härra
direktori plaanid näitlejate suvilast, proovipaigast,
eriliselt kammerlike tükkide tarbeks. Suur talumaja nelja
maakonna piiril, keset metsi. Ja nüüd oli miski fond,
või sihtasutis raha andnud. Teater ostab talu ära.
Odavalt.
«Muidugi ei jõua sa kõike üksinda
teha. Aga vähemasti on see mingi töö, lisaks prii
elamine ja...»
Jaan tegi jälle žeste. Direktori kohta oli ta alati
kehva jutuga olnud. Nagu mina näitleja kohta. Neli aastat
teatris ja kolm rolli. Isegi lavakas öeldi mulle
pärast lõpetamist, et kui mul õnnestub end
esimese aastaga kurikaelte rolli sisse mängida --
ja sellise lõustaga, mille pärast mind õieti
olevatki õpetatud, peaks see ju võimalik olema
-- siis Härra Kurjamiks ma jäängi. Et see
on parim, mis minuga juhtuda võib. Et kui meil rohkem
filme tehakse, siis sobiks ma valvetõpraks. Tegelikult
polnud ükski kolmest rollist kurikaela oma --
üks krokodill, üks sekundant duellil ja pool
Helesinist Hobust oli kõik, mida ma iial raha eest
mänginud olin. Ma oskan, öeldi mulle, jah, ma oskan
teksti ette kanda, ma oskan näitekooli lõpetada. Aga
ma ei tee. Iseloom pole see. Nii et kas vabakutseline ja
läbi agentuuri härra-teile-on-kiri rolle kerjamas.
Või midagi muud ja mujal. Aga juhtus nii, et teatri
puusepp suri ära ning hoopis mina sain vabariigi
menuteatrisse oma lennust ainsa palgalise ja täis
ametikoha. Mis tõi piisavalt sisse ühetoalise ahjuga
toapugeriku üüriks, elektriarveks, laupäevaseks
õlleks ja jaamataguse antikvariaadi
hööveldamata laudadega kastist laialilagunevate
«Öölaste» ostmiseks. Aga vähemasti ma
olin teatris, olin lähedal, kui rolle jagati, ja
võisin -- mingitel paranormaalsetel tingimustel
-- kunagi saada osa. Ja lepingu.
Mitte sellise muidugi, mille Jaan mulle nüüd ette
torkas.
«Kevadeni,» üles ta. «Siin on eelarve
ehitusmaterjalide jaoks. Projekt on pooleli, ise vaatad ja
kohendad, kõigepealt on vaja katus ja põrand
panna. No ja üldse kõpitseda. Lähed ja
näed ise. Ja muuseas -- ma korraldasin sulle vana
«Kombi», et laudu vedada. Lähed?»
Ma ei ole tingija, ma ei ole nõudja, ma ei ole
näitleja. Ma ei osanud teeselda, et mul ei ole
väga hea meel. Jaan ju teadis kohe, et ma olen
nõus.
«Esiteks,» tutvustas ta mulle oma nägemusi,
«on see igamehe suvila, kus saab rahus puhata ja rolle
õppida. Teiseks on see joomakoht, kus
«Kroonika» ei klõpsuta; võib rahus meie
primadonnasid keppida ja maa mustaks juua; kolmandaks saaks
Tüügas seal oma õudukaid ja muid miniatuure
lavastada. Kohalikud ja omad arvustajad tulevad iga ilmaga
kohale; maantee pealt on normaalne tee ja neli kilti.
Neljandaks, oleme me esimene teater, kellel selline urgas saab
olema. Viiendaks -- ma saan seal lõpuks oma
«Hüljatud» ära teha, aga seda ütlen ma
ainult sulle. Ja kuuendaks oleksin ma puruloll, kui ma sellist
kohta sihukese hinnaga ära ei ostaks.»
«Kas seal elekter on? Ja telefon?»
«Muidugi. Aga võrguarveid maksad ise.»
Tegelikult oli veel tuhat detaili, mida pidanuks arutama,
kuid ma lihtsalt kirjutasin lepingule alla, krabasin koopia
kaasa ja hakkasin juba uksest välja minema, kui midagi
meelde tuli.
«Et kas ma pean seal üksi elama?»
«Kas ma näen välja nagu kloostri abti
või? Võta oma tibi kaasa, ela ja ole. Aga kaks
asja -- eelarvet lõhki ära aja, muidu ma
nülin sult elusast peast naha maha ja et pärast
märtsi saaksime viimistlusega pihta hakata.»
Pärast märtsi. Sinna on seitse kuud ja
kakskümmend üks tuhat krooni ilma üürita.
Muidugi saab Tüügas oma teatritalu õudukate
jaoks. Ja Jaan «Hüljatutele» kodu.
Siis tuli nädal, mille jooksul ma end üle mitme
aasta tundsin asjalikuna. Kolistasin «Kombiga»
mööda hulgiladusid, tegin tähtsat nägu,
uurisin hindu ja jätsin mulje, et ma tõesti
ehitan midagi. Panin kraami kinni ning Jaan lubas
veomasinaga kõik ära saata. Enne kui Väendru
poole liikuma hakkasin, helistasin -- neli õhtut
järjest -- Žannale. Ema muidugi ei teadnud,
kus, kellega ja kui kauaks ta on. Juba kuu aega. See võis
olla jälle üks tema jaburaid armumisi, mille kohta
Žannal on astroloogiliselt põhjendatud teooria et
kellesse ja kui kauaks, aga võis olla ka hoopis midagi
muud. Ma ei teadnudki, kumba ma eelistasin. Mina olin olnud ka
horoskoobis sees -- jätkuv, pidev ja painav Saturni
mõju, millest Žanna iialgi lahti ei saa, mis teda
lõppkokkuvõttes õnnelikuks ei tee, aga ilma
milleta ei suuda ta ka elada. Umbes nii oligi. Kui ta mind
nägi, ütles Žanna alati, et armastab mind, aga
kõiki muid asju elus ka. Näiteks armumisi ja
seiklusi. Ta elas viimati kolm nädalat ühe
allveelaevnikuga Hollandis ja põgenes siis koju tagasi,
sõimates kõiki välismaid valgevene keele
idiomaatika igas diapasoonis. Žanna õppis ühe
semestri lavakas, siis aga tüdis sellest, kuigi teda
keelitati, et vene keeles mängida suutvat kaunitari on
alati vaja. Kunagi luges ta kokku, et on pidanud
viitteistkümmet ametit ja et usaldustelefoni vastaja oli
neist kõige ahastavam ning meediafirma konsultant
kõige mõttetum. Ta vajas liiga palju asju korraga,
aga ta pakkus -- vähemalt minule -- olla
nõrk, siis kui ma seda tahan, ja tugev siis, kui seda
temale vaja oli. See polnud üldse halb vahetuskaup.
Me ei saanud elada minu ühetoalises pugerikus ega tema
vanemate juures. Me leppisime midagi kokku, kui lahku
läksime -- mida täpselt, ma ei mäleta
-- ja nüüd ma helistasin talle.
Neljandal õhtul oli ta kodus.
«Mul on talu,» ütlesin ma Žannale.
«Kevadeni.»
Telefonis oli pikka aega vaikus.
«Ja põld?» küsis ta. Ta ei teinud
nalja.
«Ei, põldu ei ole. Tähendab, ma ei tea,
äkki ongi. Aga ma pean talu ehitama. Teatrile.»
«Aga mets?»
«Palju ja igal pool ümberringi.»
Tingimusi ma teadsin. Kui ta tuleb, siis läheb ka,
millal tahab ja kuhu tahab. Meie aususes oli kindel vaid see, et
kui ta on minuga, siis ta on minuga. Kui me ütleme
hüvasti, siis annab ta ennast teisele mehele. Venelaste ja
(ilmselt ka valgevenelaste) jaoks ei eksisteeri Lääne
mõistes vabaarmastust -- seda rääkis
Žanna. Russkaja baba on by default libu
-- just nii ta ütles. Et sellel kõigel on
ajaloolised, sotsiaalkultuurilised ja etnogeograafilised juured
ning kui mõni vene tüdruk on pärast keskkooli
neitsi, siis läheb ta kindlasti elama suurde linna ja
kindlasti ühiselamusse. Me polnud kunagi Žannaga
rääkinud armastusest, kõigest muust aga
küll. Ma arvan, et olen planeedil Maa inimene, kes
Žannat kõige paremini tunneb. Niivõrd palju,
kuivõrd saab tunda naist, kes kunagi ei ütle head
aega, enne kui läheb. Aga meil oli mingi oma kell, mille
seiereid me ei näinud, kuid kuulsime pimeduses selle
tiksumist. Ja nüüd mulle tundus, et see kell
lõi täistundi.
«Ma vist igatsen sind küll,» ütles
Žanna teiselpool toru.
«Et kui sul parasjagu mingit tööd ei
ole,» pakkusin ma. «Siis võid ju mul seal
külas käia?»
«Mees ei tohi üksi metsas elada,» ohkas
Žanna. «Läheb hundiks kätte
ära.»
«Ma ehitan seal teatrit.»
«Jaan on loll,» lõikas Žanna.
«Teatrit ei saa ehitada hunt. Tähendab, tuleb kaasa
tulla. Sügis on ka ju.»
Ma seletasin talle logistikat, pakkusin, et võtan ta
autoga peale, kuid ta arvas, et tuleb mulle varsti üksi
järele. Siis ta õpetas mulle, kuidas vanas ja
seisnud majas ahju kütta (hästi väikese ja ainult
hõõguva tulega, hommikust õhtuni), kuidas
tube tuulutada (üks ruum korraga, värskeid kadakaoksi
põrandale) ja voodit teha (linad tuleb koidikul
päikesetõusu poole riputada). Ta lubas tulla
nädala pärast.
Ma käisin veel teatris Jaaniga rääkimas,
laenasin kusagilt raamatuid majade renoveerimisest, ajasin habet
ja tegin muid sedasorti asju. Siis võtsin ühel
hommikul kaardi ette ja asusin vilistades ja maailma viisakaima
liiklejana sõitma. Üks noor naine tahtis, jalgratas
käekõrval, üle tee minna. Seal ei olnud
ülekäiku, aga ma pidasin kinni, naeratasin ja viipasin
talle käega. Ta naeratas vastu, millegipärast arvasin,
et ta nimi on Birgit, ja ta lükkas ratta üle tee. Tal
oli pika lõhikuga seelik, mis paljastas jalgu --
otsekui tänutäheks mulle -- tundsin silmadega,
et ta nahk on hästi pehme ja sile. Ta naeratas veelkord,
nagu tundes uhkust, et ma teda vaatan ja et tänu on
vastuvõetud ja et üldse -- elu on ilus.
Oli küll. Kaks tundi ja ei kriipsugi ületatud
kiirust, ma olin kohal. Väendru.
***
Saabusin keskhommikul. Tallinnast kaks tundi, nelja maakonna
iidsel piiril, ümberringi metsad. Aga teatriinimesed ongi
sellised.
Talu oli suur. Jaan pani mulle kaasa mingid paberid ja
üht-teist mällu koha ajaloo kohta. Et kõigest
taluga seonduvast tahab ta kunagi stendi teha; ta on selline
vaikne linnastunud etnohull, mina ei ole, ja et ma selle kohta
uuriksin, kui vähegi võimalust. Võib-olla
saab isegi mõnel kohalikul lool põhineva etenduse
teha, mõtiskles Jaan. Aga kõigepealt Väendru
ise. Katsusin enda jaoks selgeks mõelda, mida ma
nägin, kui pungil täis «Kombiga» õue
veeresin. «Kombis» oli kaks kasti õlut, peaaegu
kõik teatri tööriistad, mida neil modernse
visiooni lavaleseadmiseks vaja ei läinud, läpakas, ja
katusepappi. Seda viimast kõige rohkem. Mulle meeldib
kuivas magada, isegi kui ma olen läbikukkunud näitleja
ja oma õnne asemel ainult puusepp. Nii et mida ma
nägin? Nägin pikka taluhoonet, mis kunagi pidi olema
väga jõukas. Nägin korralikku aita ja
lobudikke, mis kunagi olid olnud saun, laut ja kuur. Need
viimased lähevad kütteks. Koht ise oli pigem
künkal keset metsi. Talu tagant algas heinamaa, mis viivat
kinnikasvanud ojakääruni. Oli metsistunud
õunapuuaed ja rohtukasvanud maalapid, mis ilmselt
varjasid peenramaad ja kartulipõldu. Koht oli, ma
ütleksin, praktiline. Siit võis Jaani-sugune leida
etnohõngu ja juuri, asjalik peremees korraliku talumaa,
minusugune tööotsa. Tööd näis muidugi
palju olevat. Taluhoone oli põõsastesse kasvanud,
ent akendel näisid klaasid ees olevat. Õu oli rohtu
kasvanud ja kaev üsna viletsas seisus. Jah, kõik oli
praktiline, kuid -- isegi mina tundsin seda --
hinge ei olnud. Sa võid leida kuskilt maalt vana ja
lagunenud taluhoone, mõne sellise, kus ainult ahervaremed
seisavad kuidagi püsti, aga hing on seal olemas. Ja pole
tähtis, kui kaua koht on tühjana seisnud. Kõik
sõltub sellest, kes, mitte millal siin elas.
Väendru, ma teadsin, jäeti maha
üheksakümne teisel. Siis, kui Tallinna keskel hakati
ehitama ja need, kel raha oli, hakkasid sinna tagasi minema,
kuhu nad ajaloolise õiguse järgi kuulusid.
Väendrut ja ilmselt tuhandet temasarnast millegipärast
kaasa ei võetud. Siin oli elanud keegi Heldur Saad, see
nimi seisis mul dokumentides ja kellegi tema õe sugulase,
ainsa pärija, kiri, mis Jaan oli tehingut tehes saanud.
Väendru pole talu, vaid ümbruskondse paiga nimi.
Lähim küla on Sõelasmaa ja siit seitsme
kilomeetri kaugusel. Metsalagendikel on talusid veel ja
ühte neist, Toigrut, peetakse Väendru naabriks. Talu
ehitati siia eelmise sajandi lõpul ning nagu ma
nüüd nägin, pidi see kunagi õitsev
majapidamine olema. Mis muidugi seletas seda, miks see
neljakümnendatel tühjaks jäi. Ka siis mindi
kuhugi, aga Väendru omad saadeti teisele poole. Ainult
Heldur tuli tagasi, ülejäänud surid Siberis. Ja
nagu Jaan seletas, polnud see üldse kummaline, et maja
kümmekond aastat tühjana seisnud ja Heldur siia uuesti
elama asus. Astus kolhoosi, kohanes, pidas üksi lehmi ja
elas kuidagi ära. Kuuekümnendatel isegi päris
hästi, sest võttis veel naise ja sai kolhoosilt
miski medali. Naine suri kaheksakümne viiendal vähki;
Heldur pidas kõrge vanuseni vastu, lapsi neil ei olnud.
Talu jäi pärast tema surma tühjaks. Isegi palju
ilusamad kohad jäid siis tühjaks. Nüüdse aja
mõistes talu (see tähendab farmi) siin ei pea
-- maad on liiga väetid, infrastruktuur pole piisav
ja karjamaad napib. Aga see Helduri pärija oli siin suviti
nokitsemas käinud, elektri sees hoidnud ja isegi mingi
imenipiga telefonijuhtme lasknud vedada.
Nii et ma süütasin järjekordse sigareti,
korkisin õlle lahti, istusin autos, hingasin
sügisõhku ja panin mõttes paika
tööde järjekorra. Kõige olulisema asja,
vikati, peale polnud ma muidugi mõelnud. Enne, kui ma
hakkan teatrit ehitama, pean ma endale teed tegema, et ukseni
jõuda.
Nädala jooksul tegin ma kolme asja. Kõigepealt
ehitasin endale ja Žannale elamist. Teiseks
koostasin Jaanile tööde nimekirja ja tegin eelarvesse
täiendusi. Jaan võis mult ju naha nülgida, ent
planeeritud summadega ei ehita ta siia isegi vabaõhulava.
Muidugi ta teadis seda. Kolmandaks ajasin endale vinguva
telefoniliini ja kriidiajastu modemiga internetiühenduse
välja. Jõudsin ka Sõelasmaal poes käia
ja end sealseile vippidele esitleda. Need olid kolmik
ühenäolisi vanamehi, kes poe ees õlut
jõid, müüjatar ja postkontori juhataja. Minu
üllatuseks olid nad rõõmsad ja
sõbralikud, kuigi mitte eriti jutukad, mis minu
ilmavaatega täiesti sobis.
Siis ma ehitasin endale redeli, et katust panna ja
ühtlasi kõrgemalt Žanna saabumist paremini
näha. Teda pole kunagi olnud kerge oodata.
Žanna tuli jalgrattaga, suur seljakott üle
õla. Ütles, et üks tuttav (ma ei küsinud,
kes see oli) tõi ta teeotsale ära ja maal ilma
rattata hakkama ei saa. Ta tuli õhtul, ja kui ma kella
vaatasin, siis selgus, et täpselt nädal pärast
minu telefonikõnet, nagu ta lubanud oli. Ta pani ratta
kuuri alla ja siis me läksime voodisse.
See on temaga alati nii lihtne. Ma arvan, et teistel ka.
Mitte et talle ei meeldiks flirt, võlumine või
kurameerimine -- ma arvan, et ta nautis seda siis, kui
seda parasjagu vajas. Aga me ei pidanud otsast alustama, pole
pidanud kunagi nende kümne aasta jooksul, mil ta on ikka
läinud ja siis tulnud, mil ta on enne minekut ja
pärast tulekut nutnud. Aga me lihtsalt läksime tuppa,
isegi käest ei hoidnud kinni ega rääkinud
igatsemisest või millestki taolisest. Me läksime
tuppa, voodi juurde, ta ütles, et ma tule ära teeksin
ja võttis end riidest lahti. Umbes tunni aja pärast
rääkis ta jälle, küsis õigemini, et
miks ma siis kogu selle aja jooksul endale ühtegi naist
pole vaadanud. Ma olin talle kavatsenud algul valetada, kuid
nüüd, seda enam nüüd, mil ta oli mind
läbi näinud ja aru saanud, et kõik mu
liigutused, kõik hellitused, soovid, harjumused ja
tegutsemised olid ikka samasugused kui eelmistel kordadel,
eelmistel aegadel, polnud sel enam mingit mõtet.
Jah, ma polnud kellegagi ümber harjunud, midagi uut
õppinud. On asju, mida ei saa, vähemalt Žanna
eest, varjata ja ega ma väga püüdnudki.
Tema ise oli küll uuem.
Aga ma olin seda teadnud ja püüdsin oma valu
sellest teadmisest uputada tema uutmoodi kallistustesse. See ei
olnud kõige lihtsam asi maalimas, kuid kell lõi
tõesti täistundi. Meile. Ja et see nii
jääkski, siis pean ma mitte mõtlema ega
rääkima kiindumusest, jäämisest, kooselust
ega perest. Ma olen Saturn, ma olen seal hämaras
tähistaevas olemas, alati olemas, kuigi harva nähtav,
tema saatusesse sisse kirjutatud ja kuigi seal võib olla
vahest kirkamaid tähti, jään ma igaveseks sinna
kumama. See ei olegi nii halb, lõppude lõpuks.
Isegi kui Žanna abielluks, jääksin ma
taevaveerele leegitsema ning sügiseti -- meie
aastaajal -- oleks ta mees väga õnnetu.
Pärast me keetsime köögis vett, pesime ennast
ja teineteist, sõime hapukapsaid, jõime veini ja
rääkisime, nagu me alati oleme rääkinud
asjadest, mis meid ümbritsevad ja mis meile tähtsad
on, aga mitte kunagi meist kahest koos nende asjade keskel, sest
siin oli kõik selge. See on jälle minu ja Žanna
sügis.
Ma rääkisin talle Jaani plaanidest ja teatrist. Ta
istus, põlved lõua alla tõmmatud, blondid
juuksed sassis ja segamini, hommikumantel üle alasti keha,
puupakul, kuulas mind ja noogutas. Mõtisklevalt ja
asjalikult nagu alati, kui talle millestki uuest
räägiti.
««Hüljatud»?» katkestas ta mind
esimest korda. «Aga kuidas sa siin
«Hüljatuid» lavastad?»
«Jaanil on instseneering, mille ta kunagi kirjutas. Ta
vist pidaski mingit sellist kohta, mis ise oleks hüljatud,
silmas. Minu meelest on see jabur idee, Eesti olustikku üle
kantud, aga saa temast ka aru. Mina vist saan. Kuidagi. Ta on
ainus teatridirektor, kes on lavaka lõpetanud ja ei taha
end ainult arvetekuhja alla peita. Aga ta näidend on
muidugi sürr, kogu see plaan üldse.»
«Et need hüljatud näitlejad?»
«Nojah, kõik need armastatud ja tuntud
hääled ja kujud, kes kunagi olid superstaarid
või vähemalt laialdaselt tuntud ja keda
nüüd pole ükski teater enam vajanud; kes on
tänavale heidetud; kes pole suutnud lepingute ja
agentuuride ja vabakutselise eluga kohaneda; keda uued on
välja söönud ja keda moodsa mõtlemisega
lavastajad enam ei vaja, eelistavad endi kambajõmme. Jaan
räägib, et on masendav, kui kiiresti rahvas oma
lemmikud unustab ja kui suure vaimustusega neid taas vaatab ning
ise sealjuures ahhetab, et «näe, kuhu see mees nii
kaua kadunud oli!».»
«Aga see on tema jaoks äri või?»
«Vist mitte. Tähendab, muidugi ta teenib ja teater
teenib, ent see oleks tema eraprojekt, peamiselt isiklike
ambitsioonide rahuldamiseks ja ta tahab neid hüljatuid
näitlejaid aidata.»
«Hüljatud mängimas hüljatud kohas
hüljatuid?»
«Umbes nii jah.»
«Tead, see meeldib mulle.»
Tööd ma sel päeval enam ei teinud. Jõin
õlut, kui Žanna läks ümbruskonda uitama ja
seda tundma õppima ning kirjutasin õhtupoole
-- juba õlleuimas -- mõned kirjad
Tartusse Roomasele. Et kui tal on aega ja viitsimist oma
arhiivis ringi vaadata, siis mida sealt Väendru ja
Sõelasmaa kohta leida võib. Žanna oli peaaegu
pimedani ära ja ma teadsin, et nüüd hakkab see
jälle nii olema. Ta on minuga, kuid läheb siis, kui
tahab ja on niikaua, kui tahab. Peale metsas uitamise pole tal
siin midagi teha, aga lõppeks ongi see üks tema
lemmikasju. Õhtul ütles ta mulle, et siin on hiljuti
kaks hunti elanud, kes kitsed ära peletanud ja üks
mägraurg on ka. Aga üldiselt oli ta kummaliselt vaikne
ja kuidagi eemal ning ära. Seniajani, kuni me taas voodisse
läksime ja alles enne hommikut uinusime. Tema jäi
varem magama ja mina kuulasin veel pikka aega tuule undamist,
tundsin end korraga Väendru peremehena. See oli hea
tunne.
Hommikul rääkisime tööst ja sellest, et
ma tahan proovida teatrilt Žanna jaoks rahasid välja
rääkida. Ta raputas pead, ütles, et tema neid
töid teha ei oska. Aga kui see minule sobib, siis ta
lihtsalt on. Siin ja seal. Mulle sobis. Mulle sobis sel hommikul
üldse kõik maailmas.
Ma arvan, et möödus nädal. Tallinnast
käis kaks korda veoauto, tõi põrandalaudu,
tünni pahtlit, naelakaste, lihvimismasina. Teater ei
hoidnud kokku materjalide, küll aga tööjõu
koha pealt. Paar korda käisin poes õlut ja
purgisuppe toomas. Žanna? Žanna käis ka. Kusagil.
Mitte et ma üldse poleks küsinud, aga ta andis
põiklevaid vastuseid ja siis ma enam ei küsinud. Ta
lihtsalt oli selline ja kui ma tahtsin, et ta end vabalt ja
mugavalt tunneks, siis pidin laskma tal päevad läbi
ringi hulkuda. Ega ma ei kujutanudki ette, kuidas see
mittelaskmine välja võinuks näha.
Nii et jah, ma arvan, et möödus nädal, mil
Žanna oli esimest korda terve öö ära. Meil
kummalgi polnud mobiile; minul seepärast, et see on kallis
lõbu, temal sest lakkamatult piiksuv kaaslane piiraks
Žanna vabadust. Ma mõtlen, et kui sa ta välja
lülitad, siis ju ütled nii, et ei taha, et sind
tülitataks ja seegi annab ju sinu mõttemaailma kohta
palju ära. Istusin terve öö üleval,
kolistasin mööda interneti kõige jaburamaid
kohti, vaatasin isegi neid pilte, kus paljale hoorale oli Anna
Kurnikova nägu ette keevitatud ja selle eest küsiti
raha; tuletasin lapsepõlvest meelde, mida teha, et mitte
pabistada. Viha oli juba üle läinud. Oh, muidugi
võis ta olla linna, kas Rakverre või Tallinna
sõitnud, kasvõi mõne häälega
või bussi kinni püüdnud. Ja muidugi võis
ta metsas jala murda või karu kätte jääda.
Või mõne inimese. Lugesin oma kirju, isegi
Roomaselt oli vastus, et Väendru ja Sõelasmaa kohta
on muidugi pärimusi, isegi vanasõnu ja laule,
väga põnevaid ning et mis mind täpsemalt
huvitab. Vastasin kiiruga, et midagi huvitavat
ülesriputamiseks. Ta istus vist ikka veel Vanemuise
uulitsas kompuutri taga ning vastas, et homme saadab.
Olin tõenäoliselt arvuti taha magama
jäänud, kui kuulsin kriuksatust. Ma tundsin seda
kriuksatust, olin seda varemgi kuulnud ja nüüd kulus
mul mõned sekundid mälus taastamaks, et mis niimoodi
häält teeb. See on ukse lävepakk, kui sellele
-- ükskõik kui ettevaatlikult --
astuda. Žanna ei taha mind äratada, ta hiilib.
Õues oli kottpime ja ma ei kujutanud ette, kuidas ta ilma
taskulambita tee võis leida. Kust iganes ta siis ka ei
tulnud. Aga ta on selline, leiab alati tee, kuuleb ja kuulab,
kuidas elutud esemed temaga räägivad.
Ma ei tahtnud talle lävele vastu söösta, ma
vist mõtlesin midagi eneseväärikusest ja karmi
näo tegemisest.
Siis ma nägin, kuidas ukselink -- selline vana
ja rauast -- hästi vaikselt, aeglaselt ja arglikult
allapoole liikus. Žanna seisis lävel ja hoolimata et
valgus aknas põles, tahtis ta hilju majja hiilida. Link
jõudis alumisse asendisse, ent uks ei avanenud.
«No tule, tule!» hüüdsin. «Ma ei
maga veel.»
Link jäi alumisse asendisse, seisis nii mõne
hetke ja äkki, vaikust lõhestades prahvatades
sööstis üles tagasi. Vaatamata sellele, et mul
toas valgus põles ja kuud taevas ei paistnud, nägin
või hoomasin mingit varju akna tagant mööda
libisemas.
Need on kohalikud pätid, kes tulid linnameest
röövima. Enne võtsid nad metsas Žanna
kinni ja... Ma haarasin pliidi juurest kirve, tormasin üle
toa ja lõin ukse jalaga valla.
Vaikus, tühjus, mitte kedagi. Vähemalt otse mu ees.
Silmanurgas vilksatas mingi kogu. Aknast kumas valgus ja siis ma
nägingi, kuidas mingi madal kogu maja nurga taha kadus.
Ühe käega hoidsin kirvest ja teisega kobasin ukse
juurest lülitit, kuid ma ei leidnud seda, karjusin miskit
enda meelest hirmutavat ja jooksin maja nurga poole. Seal polnud
enam kedagi. See kõik oli kas unise inimese ettekujutuste
vili või oli too tegelane puude vahele kadunud. See oli
vaid üks silmapilk, mille jooksul ma kogu nägin
-- kui nägin -- ja sel hetkel panin tolle
viirastuse, nii väga küüraka
kääbuse moodi nurga taha kaduva kuju purjus ja
muretsemisest lolliks läinud mehe fantaasia arvele.
Toas proovisin rahuneda ja selleks kulus kolm õlut.
Kirves oli ikka veel mu ees ja kui see oleks olnud tõesti
röövel, oleksin ma teda sellega löönud.
Rohkem ei juhtunud sel ööl midagi, tean seda väga
täpselt, sest ma ei maganud minutitki. Öö ja
hommik said harukordselt vaiksed, koidik jääkülm.
Mul oli väga palju mõtteid, aga ei ühtegi
tegevust, mida oleksin suutnud teha. Koidikul, kui magamata
ööst ja õllest oli suu paks ja nahk kuiv,
ajasin end püsti ja läksin õue. Seisin pikalt
ja vaatasin läbi sügisese koiduudu metsaviirgu taamal,
võdistasin jahedusest õlgu. Siis märkasingi
jälge.
Ukse ette olime jõudnud juba trampida palja
savilapikese ning keset niisket ja vastuvõtlikku pinnast
oligi jälg, mida kummardusin vaatama. Kes iganes too
öine uudistaja oli olnud, ei kandnud ta saapaid. Laps?
Võimatu. Mitte sellepärast, et isegi maalapsed ei
jookse tavaliselt öösel metsas ringi, vaid mu silme
ees virvendas ikka veel küüraka kääbuse
kuju. Täiskasvanud inimese jaoks oli jälg liiga
väike, ometi oli selles midagi seoses kõrge
vanusega... Ma ei osanud oma muljete virr-varris
orienteeruda.
Seljatagant pandi käed mulle silmadele, soe keha
klammerdus mu külge. «Arva ära, kes on?»
Žanna hääl oli kähe, nõrk aga soe. Ma
ei pööranud end ümber, lasin end emmata. Haigrud
lendasid üle maja, kluuksatasid. Žanna hingeldas
kergelt, ta oli vist jooksnud. Ta naaldus mu vastu, niisked ja
soojad peod silitasid silmi. Tema embuses oli nii andekspalumist
kui keelitamist, et ma ei küsiks, kus, miks ja kellega ta
oli olnud.
«Ma tahtsin varem tulla, juba paar tundi varem, aga ei
saanud,» ütles Žanna. Tavaliselt ta nii ei
ütle.
«Keegi käis juba paar tundi tagasi. Keegi, kes
katsus ukselinki, aga ma ehmatasin ta ära.»
«Keegi? Kes siis?»
«Ta ei tahtnud, et ma teaksin. Aga nägi välja
nagu küürakas kääbus. Ja oli
paljajalu.»
Selle peale ei öelnud Žanna midagi, justkui oleks
kääbused igaöine asi. Ta ohkas, suudles mind ja
me läksime tuppa ning magasime õhtuni. Ma olin
raisanud ühe päeva tööd. Me keetsime vett ja
pesime end, tegime rassolnikut ja jõime odavat bulgaaria
veini. Kõike seda üldiselt vaikides, sest mina ei
tahtnud küsida ja tema vastata. Pärast istus
Žanna lahtises hommikumantlis voodiserval, lõikas
küüsi ja mina sehkendasin unise pea ja väriseva
käega projekti muudatusi. Väendru oli pikk talu; kui
üks vahesein, mis niigi selgelt hiljem on ehitatud, maha
võtta, saaks istmetele rohkelt ruumi juurde. Lavaosa ehk
meie praegune «köök» täitub Jaani
tahtel odavalt kokkuostetud vanaaegse talumööbliga.
Teine lavakoht saab õue, aida ette. Korraliku taluteatri
jaoks jääb Väendrul küll
kõrvalhooneid väheks, ent see pole enam minu mure.
Tõesti ei ole. Uus eeskoda tuleks ehitada, kuhu saaks
riputada stendi Väendru ajaloost, mõtlesin. Tangide
naksumine lakkas ja Žanna käed tõmbasid mu
püsti, kustutasid tule ja vedasid magamistuppa.
***
Hommikul läks ta taas ja mina tegin tööd.
Žanna tõi seeni, puravikke, ja me praadisime neid
võis, pärast lobisesime ja armastasime. Sel
ööl oli ta kirglikum ja janusem kui varem, kui iialgi
varem. Siis unustas ta eesti keele, soigus valgevene ja sekka ka
tatari keeles, mida vanaisa talle kunagi ammu õpetanud
oli. Ma olin väsinud, ent tema janu innustas mind, tema
tänulikkus pani heldima. Tundsin seljal Žanna
kraapivaid küüsi, ta surus need mulle peaaegu nahka
sisse -- see oligi üks see uus asi
-- aga valu, mida ma peaaegu ei tundnud, muutus
romantikaks. See oli hull öö.
Järgmisel päeval nägin ma liblikad. Kollane
parv tiirutas ühe väikese samblase mätta kohal ja
ma imestasin, et nii hilja sügisel veel liblikaid näha
on. Nad kõik olid kollased ja keeldusid sealt kohalt
lahkumast, ehkki just sinna tahtsin ma laduda väikese
puuvirna. Miskit oli nende tantsus kohutavat ja kummalist,
meeleheitlikku ja ma püüdsin sellele mitte
mõelda, seda unustada.
Meie sügistes -- minu ja Žanna --
on alati vähe valgust ja rohkesti pimedust, hämarust,
avanematust. Ma pole teda kunagi suviti otsinud, ehk
seepärast, et ta ei peaks mind vältima. Kunagi tuleb
jälle sügis ja midagi meie horoskoopides liigutub
paigale. Kummati oli Väendrus Žanna ärakäike
raskem taluda. Me elasime nii kaks nädalat, tihti läks
ta hommikul ja tuli õhtuks. Ma ei arvanud, et tal oleks
siin metsade vahel keegi mees, kuid ei saanud ka aru, miks ta
vajab niipalju üksindust, mõnikord isegi
öödeks.
Aga me ei rääkinud sellest, nagu alati ei
rääkinud me kunagi meist ega meie armastusest. Me
rääkisime abstraktselt, et miks alati kõige
õrnematele ja tundlikematele meestele saavad osaks igavad
ja tuimad armulood; miks nad ei suuda iial mõista,
mispärast kõige ilusamad ja puhtamad naised valivad
endale kõige mõttetumad partnerid;
rääkisime Žanna murest, et miks mehed muutuvad
huntideks ja metsad jäävad pärishuntidest
jahipidamise tõttu tühjaks; rääkisime
Žanna tätoveeringust -- ta oli lasknud
vasakule õlale tätoveerida suure sümboli,
mingid põimuvad rattad, mis äraseletatult, nagu
selgus, tähendas idamaade filosoofias igavest,
lõputut ja täitumatut püüdlust hingerahu
poole. Me ei rääkinud sellest, kus ta käis ja
miks ta nii tihti soengut vahetas, miks iga päevaga ta
näkku üks korts juurde sigines või miks ma teda
kollaste liblikate juures ükskord nutmas nägin.
Sain esimese asjaliku kirja Roomaselt. Ta oli veidi valesti
või omamoodi mõistnud, mida mul tegelikult vaja
oli -- kiri sisaldas üleskirjutiste statistikat,
mingite tüüplegendide ilmnemisi ja kordumisi, AT
numbreid, mis Väendru ja kihelkonnaga seotud; palju
erialast terminoloogiat. Ma ei mõistnud sellest
kõike ja imestasin tema pühendumust ja vaeva.
Ühtlasi teatas ta, et nelja maakonna ajalooline piir on
tõepoolest ajalooline. Maakondade piirid pole iseenesest
muutunud sellest ajast, kuid neid maakondi üldse mainitud
on. Nelikpiiri läheduses on alati elanud palju tarku,
nõidu, posijaid, selgeltnägijaid ja muud sedasorti
rahvast. Praegu, teadis Roomas, kuulsaid tarku siin
läheduses pole -- selliseid, kelle juurde üle
vabariigi sõidetakse. Siiski olla ta kuulnud, et
ümber Väendru elavat neid koguni neli tükki
-- šarlatanid kõik ja üks neist isegi
Toigrus, Väendru naabertalus. Keegi tervendajatädi
Ines, kes käte pealepanemisega võtvat kaetamise
ära, taastab bioenergiat ja muud seesugust.
Mõtlesin, et Žannal võiks olla ju huvitav
temaga juttu ajada.
Kui ta seda juba teinud pole.
Ühel õhtul, kui ma kurvameelse Žanna
käte vahele võtsin, teatas ta nukralt, et tema on
nüüd mõneks päevaks mängust
väljas. Ma pole mees, kes ahastavalt hüüataks, et
«jälle, jälle, jälle!», kuid kuidagi
kartsin ma meie saavutatud tundelisust kaotada --
momentumi, nagu nad nüüd moodsa sõnaga
ütlevad. Ja Žanna on menstruatsiooni ajal seksimise
suhtes väga tundlik ja tõrjuv; ise seletab ta seda
tatari verega, vanade pärimuste ja õnnetoovate
või õnnekaotavate kommetega. Üksvahe, oma
lõputute eksirännakute kestel, oli Žanna tegev
mingis tatari seltsis, lahkus aga sealt peagi, öeldes, et
nood järgivad leninlikku printsiipi, peavad tatarlasi
tõesti «tatarlasteks». Žanna vanaisa, keda
ta väga hästi mäletas, kuigi Murat suri, kui
tüdruk oli üheteistkümnene, oli oma poja
kasvatanud tatari või õigemini bulgari
tõeliseks rahvuslaseks. Ma sain sellest nii aru, et
õiged tatarlased on tegelikult bulgarid, kelle riigi
Volgal mongolid (ja nendega kaasas olnud tatarlased)
hävitasid ja ise sinna viljakatele maadele, Kazaniks
nimetatud linna, elama asusid. Bulgarid, samuti türgi soost
rahvas, muidugi säilisid ja need, kes tänapäeva
Bulgaariasse pakku ei läinud, segunesid vallutajatega.
Murat pidas end aga vana, õige soo bulgarite
järeltulijaks ja siunas elu lõpuni Leninit, kes
bulgarite maa Tatarstaniks nimetas. Murat olevat olnud ka
šamaan. No ja seda verd siis voolab ka Žannas, kuigi
rohkem peab ta end valgevenelannaks. Ja see on hoopis teine (ja
pikem) jutt, et miks just tänapäeva Valgevene on see
õige keskaegse Litva Suurvürstiriigi
järeltulija. Žanna oli jõudnud ka mingis Leedu
seltsis liikmeks olla.
Mul endal pole eelarvamusi, kuid ma ei hakanud Žannale
peale käima, ütlesin vaid, et eks me aja neil
õhtutel siis rohkem juttu.
Poole ööni rääkisime teatrist,
Tüüka lootusetutest katsetest seda uuendada, tema
läbikukkunud Poe dramatiseeringutest, Žanna elust
Hollandis (seal elavad maailma kõige igavamad inimesed,
oli Žanna kindel) ja veel sajast mõttetust asjast.
Kui ma tundsin, et tahan nüüd magada, ütles
Žanna, et ta läheb ja jalutab veel pisut.
***
Ma teadsin, et enne hommikut ta ei tule, soovitasin taskulamp
ja soe jope kaasa võtta, sest ööd olid
külmaks läinud. Mis, muide, ei paistnud meie kollaseid
liblikaid ikka veel häirivat. Ta suudles mind huultele,
soovis head ööd ja läks. Jah, ma tahtsin magada,
kuid ei saanud und. Panin pleieri pähe ja mõtlesin
end unne kuulata. Kuulasin mingeid Žanna plaate
absoluutselt võimatuks aetud bändinimedega. Seda
õõvast ja suigutavat muusikat nimetatakse vist
folk-gootikaks. Ma ei teadnud, kes talle sellise muusika
pähe oli pannud, ilmselt mingi järjekordne
sõber. Lõpuks jäingi külma,
õudussegusesse unne, mida läbistasid kaledad
morbiidsed hääled, mis segunesid kafkalike
unenäopiltidega kadunud mandritest ja põlevatest,
lihast läbi löödud naeltest. Mingil hetkel olin
ma pleieri välja lülitanud -- ma ei
mäleta, mis ajel või kuidas -, aga igatahes kummitas
mu unenägusid hundi ulg.
Žanna polnud ka hommikuks tagasi. Tegin lõunani
tööd, keetsin viimase hapukapsaborši, sõin
pool kannikat peenleiba, kangutasin pehkinud
põrandalaudu, tapsin halastamatult labidaga viiksuvaid
hiirepojusid, kes nende alt välja ronisid.
Politseiauto tuli pärastlõunal, siis kui hakkas
juba hämarduma ja Žannat ikka veel polnud. Ma
mõtlesin, et kus ta küll oma hulkumistel
süüa saab. Tüdruk sõi tegelikult
üldse vähe ja Väendrus millegipärast
eriliselt vähe. Siiski oli ta säilitanud oma
ümarad, pehmed jooned; Žanna oli sedasorti
tüdruk, kes kunagi paksuks ei lähe ja kui aastatega
tema figuuri midagi lisandub, siis on see naiselikkus.
Kui autolaternad hoovilt läbi akna tuppa kumasid, sain
ma aru, et olen juba ammu mootorimüra kuulnud. Läksin
välja, politseiautot nähes iga ausa kodaniku kombel
kähku aru pidades, kas minu välimus on ikka ausa
inimese oma.
Masin -- valgesinine 07 -- peatus minu vana
«Kombi» kõrval -- selline ilus
vanaaegne autopark tekkis Väendru õuele --
ja masinast ronisid välja kaks meest, üks
konstaablivormis, teine erariietes, teksapükstes, rohelises
kampsunis ja pruunis nahktagis. Konstaabli nimi oli Toomas, teda
olin ma kord Sõelasmaa poe juures näinud ja mingid
paar lauset vahetanud. Teine mees oli jässakam, teda
nägin ma esimest korda, ent ta paistis duos nagu
tähtsam nina olevat, lühikesed heledad juuksed,
heledad vurrud, läbitungivad silmad, kiired liigutused. Ma
olin üsna kindel, et nahktagi all on peidus mingi relv. Nad
ei jäänud auto juurde ootama, vaid tulid uljalt maja
poole. Kohtusime keset õue.
«Tere,» ütlesin ma viisakalt.
«Tere,» ütles konstaabel Toomas. «Tere.
Seda, et...»
«Teie olete sealt teatrist?» küsis teine mees
kähku. «Puusepp?»
«Tegevusala tõttu küll. Tahate maja pabereid
näha?»
«Ei,» vastas Toomas. «Seda mitte. Tulime
üht-teist küsima. See siin on...»
«Kahusk. Vaneminspektor Kahusk
Keskkriminaalpolitseist,» kostis nahktagi toonil, nagu
oleks tema auto 007.
«Väga kena,» laususin. «Mina olen Reino.
Puusepp Reino. Tulete ehk sisse? Mul on kuuma teed. Õlut
ka, kuid seda vist ei maksa pakkuda?»
«Me oleme roolis, jah,» arvas Toomas.
«Ei, sina oled roolis,» märkis vaneminspektor
Kahusk. «Ma niisama võtta ei saa, aga tegelikult on
kuradima suur janu. Ma maksan ühe pudeli kinni.»
«Saku Pilsner?»
«Ega meie palgaga paremat joogi. Seitse
krooni?»
«Siin poes on kuus viiskümmend. Ma kohe toon.»
Sain aru, et sisse ei taha nad veel tulla. Poole minuti
pärast andis Kahusk mulle kuus viiskümmend ja
jõi pool pudelit ühe sõõmuga
tühjaks. Toomas neelatas. Me istusime maja ette
pakkudele.
«Pole midagi,» muigas Kahusk. «Pärast
võtad, ma teen välja. Muidu, kurat, loed jälle
lehest, politseinik keeras purjus peaga auto kummuli,
kõik kohad kisa-kära täis ja sina saad ametist
lahti. Nii.» Ta pööras end minu poole ja
võttis taskust märkmiku. «See on lihtsalt
küsitlemine, tulime uurima, et äkki saate meid
aidata.»
«Hea meelega.» Kuigi mingit põhjust polnud,
tõmbus sees midagi krampi.
«Te elate siin üksi?»
«Ega ma ei elagi siin, tegelikult. Kuni kevadeni
remondin maja. Teater tahab siia...»
«Jah, ma tean. Põhimõtteliselt te ikkagi
elate ju siin?»
«Nojah. Põhimõtteliselt elan. Või
elunen, kuidas soovite.»
Kahusk tühjendas pudeli ja asetas selle kahetsevalt paku
ette maha.
«Toon veel ühe?»
«Ei, aitäh, aitab küll. Elate siin
üksi?» korrati küsimust.
«Mu sõbranna käib ka vahel siin.»
«Sõbranna?» Nad vahetasid küsiva pilgu
ja kramp mu kõhus keeras paar vinti juurde.
«Või noh, tema elab vist ka siin, kui nii
võtta. Aga ta pole kogu aeg siin.»
«Seda sa mulle ei öelnud,» sõnas Kahusk
Toomasele. «Et neid siin kaks on.»
«Ma ei teadnud ju,» ütles Toomas vabandavalt.
«Ega nad pea registreerima ja...»
«Kes see teie sõbranna on?»
«Žanna Belogubova-Faizijeva. Tallinnast.»
«Töötab, õpib?»
«Kõike korraga. Viimati töötas
meediafirmas konsultandina.»
«Ja kus ta praegu on?» Kahusk tähendas midagi
oma märkmikusse.
«Ma ei tea, ausalt-öelda. Ma ei päri ta
käest aru, kus ta käib. Talle meeldib metsas
uidata.»
Jälle vahetasid nad kõneka pilgu, ma arvan, et
see tuli tahtmatult ja et see oleks pidanud minu eest varjule
jääma.
«Et lihtsalt hulgub mööda metsi
ringi?»
«Jah. Talle meeldib looduses. Ta korjab seeni ka.»
See kõlas tobedalt. Süütasin sigareti ja kohe
tegid Kahusk ja Toomas seda järele. Minul oli
«Rumba», neil mõlemail «Bond».
«Kus ta praegu on?» küsis Kahusk siis.
«Ega ei tea?»
«Ei, ma ei tea. Ta läks eile õhtul,
ütles, et jalutama, ja pole veel tagasi tulnud.»
Nüüd olid nad mõlemad pikka aega vait,
puhusid suitsu ja mina tundsin ka vajadust õlle
järele.
«Kas ta siis tihti jalutab nii kaua?» küsis
Kahusk lõpuks.
«Talle meeldib üksi olla,» vastasin. Mida ma
pidin neile ütlema? Et ma elan koos naisega, kes hulgub
üksi öösiti mööda metsi ja mul pole
aimugi, kus ja miks. «Aga jah, ta on tihti nii kaua
ära.»
«Ja teil pole õrna aimugi, kus ta võiks
praegu olla?»
«Metsas?» pakkusin. «Ta on mul, selline natuke
imelik. Looduslähedane.»
«Kus kandis metsas? Kas Sõelasmaa pool,
Priidumäel või niitude kandis?» küsis
nüüd konstaabel. Mul polnud kohalikust geograafiast
täpsemat ettekujutust ja nii ma neile ka ütlesin.
«Et äkki ootaks tüdruku ära?»
päris Toomas siis Kahuskilt vaikselt. Too raputas
mõtlikult pead.
«Moment,» ütlesin siis mina. «Moment.
Muidugi olete te teretulnud ootama, kuigi mul on tööd
pooleli, aga kui mina või Žanna millegagi aidata
saame, siis seda ka kindlasti teeme. Aga enne kui te tulite, ei
teadnud te üldse, et Žanna ka siin elab. Ja
nüüd te küsite ainult tema kohta. Vaadake, ma
olen igati aus ja korralik inimene, maksumaksja, nagu
nüüd kombeks öelda -- ehkki
näitlejaks õppinud -- Žanna on ka, ja
äkki te ikka seletate, et mispärast see uurimine teil
käib.» Ameerika filmides vist öeldakse selliseid
fraase kohmetunult, ent veenvalt naeratades, käed kergelt
ette sirutatud -- «Wait, wait, wait a minute,
wait a minute, but...» Me olime koolis neid filmide
stampväljendeid ja ilmeid harjutanud, peamiselt selleks, et
teada, kuidas ei tohi mängida.
Toomas kuulas mind suu ammuli, Kahusk ütles:
«Mnjah.» Mõtles siis hetke järele ja
ütles veelkord: «Mnjah.»
«Toon äkki veel ühe õlle? Ma ise just
tahtsin.»
«Mul pole vist enam peenraha...»
«Ah, minge põrgu oma kuue viiekümnega,
rääkige mulle parem, mis värk siin
käib!»
Kui Kahusk teise pilsneri lahti korkis, lausus Toomas:
«Paar seenelist ja marjulist on ära kadunud.
Kõik kohalikud inimesed, kes siin juba aastaid korjanud
ja neid metsi tunnevad. Noored kah ja mobiilidega ja kadunud
nagu vits vette...»
«Ja sellepärast kutsutakse keskkriminaalist
vaneminspektor?» küsisin mina. «Seeneliste
pärast?»
Toomas pidas hetke aru, vaatas küsivalt kolleegi poole
ja too noogutas nõusoleku märgiks.
«Sällikse oja kaldalt, rahnu juurest leiti ühe
seenelise korv. Ja rahnul olid mingid plekid. Võimalik,
et vereplekid. Poisid praegu Tallinnas uurivad.»
«Jäid karu kätte?» arvasin.
«Või hundi?»
«Ühtegi karu meil jäägri sõnutsi
pole. Hundid aga pole siin ealeski ühtegi inimest
rünnanud.»
«Hundid...» tahtsin öelda, aga Kahusk
jõudis ette.
«Olgu peale,» lausus ta. «Te ütlete, et
too näitsik on teil ka öösest saati metsas. Kas
ta pole teile midagi varemate käikude kohta
rääkinud? On ta äkki metsas kedagi näinud
või midagi kahtlast tähele pannud? Kas teie olete
siin midagi näinud, kuulnud, võõraid liikvel
märganud? Ükskõik mida?»
Et ühel öösel katsus keegi mu ukselinki, keegi
paljajalgne küürakas kääbus? Seda öelda
neile või?
«Mulle tundub,» venitasin siis, «et
öösel keegi nagu oleks hoovis kolanud. Aga kindel ma
pole ja mingeid märke ka ei jäänud. Aga see oli
üks nädalajagu tagasi või rohkemgi.»
«Ahah!» elavnes konstaabel. «Midagi
täpsemat ei tule meelde?»
«Kahjuks tõesti mitte midagi kindlat. Olin unine
ka ja äkki see ainult tundus mulle.»
«Ega te pole tarvitanud narkootilisi aineid?»
päris Kahusk.
«Ma tarvitan pruulitud ja kääritatud aineid.
Kui tahate, võite kogu majapidamise läbi otsida, ma
ei nõua orderit ega midagi. Vaadake ise, siia pole
peidetud ühtegi kanepikasvandust, kadunud seenelisi ega
salaviina. Ma ehitan siia teatrit.»
«Hea küll, ärge pahandage...»
«Ma ei pahandagi. Aga tõesti midagi muud kahtlast
ma pole näinud ja kardan, et ma ei oska teid
aidata.»
«Siis hoidke silmad-kõrvad lahti. Igaks
juhuks,» ütles Toomas. «Minu metsades pole keegi
kunagi ära kadunud. Kiskjaid siin pole, mingid jooksus
pätte ka mitte, aga inimesed, näe, kaovad lihtsalt
ära. Äkki helistate mulle, kui teil tüdruk
välja ilmub? Me kõneleks temaga ka pisut.»
«Jah, me peame minema,» tõusis ka
vaneminspektor. «Naabrid pole midagi rääkinud?
Kas te suhtlete muidu?»
«Mõtlete seda ravitsejat, sealt Toigru talus?
Pole üldse näinudki.»
«Ines on kena inimene,» teatas Toomas.
«Mõned peavad küll poolearuliseks. Head
õhtut siis, olge ettevaatlik ja helistage mulle,
eks?»
Ma lubasin, et seaduskuuleka kodanikuna teen kõik, et
õiguskaitseorganite tööle kaasa aidata.
***
Žannat ei tulnud sel õhtul ega ööselgi.
Hoopis Roomaselt tuli kiri, millesse ma küll esialgu
süüvida ei suutnud ega kavatsenudki, kui üks
märksõna -- rändrahn -- siiski
mu tähelepanu köitis. See kamakas asub Sällikse
oja (sellesama, mis metsast läbi voolab ja kuskil siin
läheduses allikast alguse saab) kaldal, väikesel
metsavälul. Ta oli tuttava geoloogi käest
täpsustanud, et Kirvesti rändrahn on teadlastele veidi
kummaline, teatud geodeedilised parameetrid ei vasta
täpselt tingimustele, kus rändrahnud tavaliselt
asuvad. Näikse nagu, kirjutas Roomas, et mets oli kohal
enne rändrahnu, mis on teaduslikust seisukohast jabur, aga
noh, väga täpselt selliseid asju määrata ei
saagi. Selle kohta, et rahnul ohverduskivi otstarve oleks olnud,
on andmed napid, ent tõenäoliselt seda sel otstarbel
ikka kasutati, arvas Roomas. Tal oli seal kasutada kellegi
folkloristi detailne uurimus rändrahnudest ja nendega
seonduvatest rahvajuttudest, iga rahnuga pidi neid mitu
tükki kaasas käima. Ka selle meie omaga, nimi oli tal
Kirvesti. Järgnes analüüs, mida see nimi
võiks tähendada, kuid ma ei saanud sellest midagi
aru. Ja siis lõpuks, kui mu huvi juba kaduma hakkas,
kirjutas Roomas, et 1921.aastal üles kirjutatud
pärimus Sõelasmaa külast räägib, et
ennevanasti, kui metsast kuuldi marduse häält
hüüdmas, kadus ikka mõni marjuline laande
ära ja pärast leiti Kirvesti kivi pealt vereplekke. Ka
kivihaldjast on mõned jutud ja
härjapõlvlastest, kes selle all elavat ning paar
germaani algupäraga libahundilugu, mis ilmselt mõisa
tagatoast pärinevad. Kui mul huvi, siis ta skännib
need sisse ja saadab. Vastaku ma kohe, siis jääb
Roomas töö juurde ja paneb skänneri hakkama,
homme ei jõua, homme peab ta kellegi assürioloogi
väitekirja oponeerima.
Ma vastasin kohe.
***
Skännitud failid jõudsid liiga hilja või
vara. Ma magasin juba ja nägin oma unenägusid folk-
gootika saatel. Ta tuleb hommikul, kinnitasin endale läbi
une, hommikuks on Žanna kodus. Aga ei olnud. Parandasin
õllega pead ja asusin erilise halastamatusega hiirepesi
hävitama. Lõunaks olin pannud neli
põrandalauda ja Žannat ei olnud ikka veel. Isu ka ei
olnud ja siis ma otsustasingi teha ühe külaskäigu
naabertallu Toigrule, ravitseja Inese juurde. See mõte
tuli äkki ja tundus korraga ainuõige ja
ainuvõimalik. Roomase failid istusid lahtitegemata
kirjakastis, ta oli öösel veel teatanud, et siin on
ainult dokumendid ja analüüsi saadab ta hiljem.
Vahepeal vaja lapsed lasteaeda viia ja assürioloog oma
väitekirjaga põhja lasta. Ma teadsin vanast ajast,
et uneaega vajas ta imevähe, ei raatsinud selle arvelt
tööaega lühendada. Panin end inimese moodi
riidesse, pesin hambaid ja nägu, isegi deodorandist lasin
veidi mehe lõhna peale ja hakkasin liikuma. Jätsin
Žannale ukse vahele kirja, et läksin korraks naabrite
juurde. Juhuks, kui ta seda enne kirja tõesti teada pole
saanud. Läksin jala. Ka mina tahtsin lõpuks seda
metsa näha ja äkki kohtan seal mõnda tuttavat
nägu.
Niipalju ma teadsin, et pean umbes kilomeetri kõmpima
ja siis metsateelt lääne suunas keerama --
Toigru asub sealt umbes kahe kilomeetri kaugusel. Otsem tee
oleks läbi metsa, kuid seda ma ei tundnud. Ja mingi
korralikum tee pidi Toigrule Sõelasmaa juurest minema,
nähtavasti see, mida mööda ravivajajad
käivad.
Ma arvan, et kõndisin ligi kaks tundi, sest
läksin väga aeglaselt, pidevalt metsa piiludes ja
kõiki hääli kuulatades. Linnulaulu ma ei tunne,
isegi leevikesel ja tihasel ei tee ma vahet. Toigrut oli lihtne
leida, läksin lihtsalt politseinike 07 jälgedes, nad
olid ju eile Väendrust sama teed pidi otse Toigrule
põrutanud.
Ei oska täpselt öelda, mida olin oodanud eest leida
-- nõiamaja? -- või mingit
sünget ja sopilist lagunenud talu. Aga ei midagi sellist.
Toigru oli lõppeks äri tegemise koht ja too Ines oli
osanud maja korras hoida. Hiljuti oli pandud eterniidist katus,
metsalagendikul seisev maja oli puidukaitsevahendiga korralikult
üle võõbatud, lisaks kolm
kõrvalhoonet, aed, koerakuut. Välu oli samblane ja
kasvas maja poole rohuks üle. Rohi oli muidugi
pügatud. Üldse oli kõik -- kui ma eemal
viivuks seisatasin ja kohta üle vaatasin -- kuidagi
ilus, argine, puhas ja hoolitsetud. Nii et midagi pidi see
ravitsejaamet ikka sisse tooma. Autot ega muud
sõiduvahendit hoovilt ei paistnud, nii et ma olin siis
täna esimene kunde. Või viimane.
Kui ma veel paar sammu maja poole tegin, haugatas
lõrinal koer. Päris aia äärde
jõudes ja käe väravale asetades kargas too
kuudist välja. Kaukaasia lambakoera ja hundikoera
ristsugutis, ilus aga kõige verejanulisem segu --
peni oli kõvasti ketis, panin tähele, et kettki oli
parasjagu tugev. Koer raevutses, haukus vihaselt, rebis ketti,
tõusis tagajalgadele, näitas oma kihvu, oli
võõra pärast oma ilmatusuure kondi
järamise pooleli jätnud.
Seisin viivuks täiesti tumma ja hirmutatuna, ilmselt
lootes, et kohe ilmub perenaine lõukoera vaigistama.
Aga kedagi ei ilmunud.
Ma ei kahelnud hetkekski, et kui koer lahti
pääseks, tormaks ta mulle kasvõi üle aia
kallale ja rebiks tükkideks. Tema haukumine polnud hoiatus,
isegi ähvardus mitte, see oli verejanuline
sõjakuulutamine, lepitamatu raev. Ma siiski võtsin
julguse rindu, avasin ettevaatlikult värava ja tegin paar
arglikku sammu maja poole. Et isegi kui perenaine selle kisa
peale välja ei ilmu, võiks vähemalt
kontrollida... Igaks juhuks. Künofiilsed alged minus
puuduvad, ma ei osanud ega tahtnudki lõukoerale midagi
rahustavat öelda, talle mingeid žeste teha või
muud. Lihtsalt lootsin keti tugevusele ja lähenesin uksele,
pannes silmanurgast majapidamist tähele, et ega tädi
Ines kuskilt välja ei ilmu. Kõrvalhooned osutusid
lähemal vaatlusel kuuriks, aidaks ja saunaks, kõik
korralikult hoolitsetud, vastupidavad ja isegi
sümpaatsed.
Majauks aga oli lahti.
Ma ei oleks muidu sisse läinud, kui mitte eilne
korravalvurite külaskäik... Mul lihtsalt oli vaja
teada. Koputasin siiski, hüüdsin midagi lävelt,
paotasin ust ja astusin üha raevukamaks muutuva
lõrina ja haukumise saatel tuppa.
«Tere, tere, hallooo!»
Vaikus, kui peni mitte arvestada.
Esik. Puhas ja korras, ei ühtegi asja ripakil, isegi
tavapärast vana maja kopituslõhna mitte. Trepp viis
pööningule, seinal elektrikilp, vanamoodne seinakapp,
riidenagid, laudpõrand. Üks uks avanes
kööki, teine elutuppa. Seisin hetke ja ootasin,
kiikasin kööki. Mitte kedagi. Aga köögis oli
soe, pliidi all oli hiljuti tuld tehtud, isegi mingid
toidulõhnad ja suur pada oli koldel. Nägin veel
kohvimasinat ja raadiot «Elektronika».
Siis pühkisin jalgu ja astusin elutuppa.
«Halloo, kas keegi on kodus ka?»
Ikka veel ei olnud. Elutuba oli selline tüüpiline
seitsmekümnendate kolhoosniku kodu: mustade peente alustega
puusüdamega hele mööbel -- kušett,
kaks tugitooli, madal laud mingite ajakirjadega. Telekava, vist
«Maalehest» oli avatud ja selles mingeid saateid
joonitud. Seinasektsioon, selles vana «Raduga»
värvitelekas, «Vana Toomase» laualamp --
minu arust on see juba antiikväärtus --,
päevakardinad, telefon, see Poola oma, mis kunagi
kõigis kontorites ja kodudes oli. Standardne, steriilne
tuba -- jällegi puhas ja korralik, ei mingit
isikupära. Äkki see ongi vastuvõtutuba?
Üks uks viis veel edasi, koputasin, tegin viivuks lahti,
paistis olevat proua magamisruum -- voodi ja tugitool
ning sinna ma ei tükkinud.
Seisin mõned minutid ja ei osanud enam midagi ette
võtta. Loomulikult oleksin pidanud kohe aru saama, et
lõukoer on hästi väljaõpetatud. Kui
perenaist kodus pole, siis ehmataks ta siit surnu ka eemale. Kui
see just pole närviline Reino, kes oma kadunud
tüdrukut otsib.
Telefon. Otsekui automaatselt sirutasin käe ja
tõstsin orani toru. Võib-olla tahtsin konstaablile
helistada, võib-olla Žanna emale. Aga torust ei
kostnud ühtki häält, telefon oli täiesti
tumm, nagu poleks tal isegi juhet taga. Kummardusin, et kaeda,
kas see on seinast lahti ühendatud; juhet ma nägin,
aga kuhu see edasi läks -- mitte, ja
võõras kodus ei hakka ju ometi mööblit
kohalt nihutama. Samal hetkel taipasin, et õuest ei kosta
enam peni möirgamist ja et see on pisut kummaline,
arvestades, et võõras on maj...
Keegi seisis äkki mu selja taga.
Ma kargasin püsti, pöördusin ümber ja
sõna otseses mõttes oleks kokku põrganud
ühe lüheldase tädiga. Enne seda jõudis aga
süda mitu lööki vahele jätta.
«No ja kes sina oled?»
Pidin paar sammu tagasi astuma, hinge tõmbama.
«Naaber,» kogelesin.
See pidi siis olema tädi Ines. Ma ei saanud ehmatusest
ikka veel korralikult hingata, ta oli otsekui mu taha tekkinud,
ilmselt siis vaikselt hiilinud. Lühikest kasvu, tavalise
väljanägemisega vanemapoolne naisterahvas, pikas
seelikus ja hallis kampsunis, rätik peas. Just täpselt
selline, nagu siin majas võinuks elada. Ravitseja.
Šarlatan. Nagu mõni neist ei oleks.
«Mis naaber?» ta hääl oli ettevaatlik,
rahulik, ent nõudlik. Tõstsin pilgu ja proovisin
kohmetunult naeratada, aga siis nägin ta silmi.
Ei, need ei pildunud välke... Need polnud uurivad ega
umbusklikud. Hullumeelse silmad, see oli mu esimene mõte.
Hallid pärani silmad, vilavad, nende taga kihas ja kees
elus vihkamine. Raev õigemini. Naine seisis tikksirgelt,
ta näoilme väljendas isegi uudishimu ja teatavat
lahkust, aga silmad olid otsekui need, mida ta ei suutnud
sundida leebusele. Need pidid olema hullumeelse silmad, haige
inimese silmad.
«Väendrust,» sundisin end ütlema.
«Ma töötan seal, astusin niisama läbi,
tutvust tegema...» Silmad pilkusid kiiresti, raevukalt.
«Ma olen kuulnud jah, et sinna pidi teater tulema,»
sõnas naine mahedalt, kuid ma võisin vanduda, et
see toon oli teeseldud. Juhul kui silmad ei peta ja on hinge
peegel, nagu räägitakse.
Ma ütlesin oma nime. Mind ei palutud istuda. Siis
vabandasin, et olin niiviisi sisse tunginud, aga uks oli lahti
ja ma mõtlesin, et...
«Ma olin keldris,» ütles Ines.
«Teiseltpoolt maja läheb trepp alla. Sa vist ei pannud
tähele.»
Ja sina ei kuulnud koera lõugamist, muti,
mõtlesin ma. Aga raevukate haigete silmade pilgu eest,
mis tädi muidu nii rahuliku olemisega vastuolus olid,
kõrvale põigates rääkisin ma, et tulin
end niiöelda esitlema ja et eile oli Väendrus politsei
käinud, et mingid seenelised olla metsa ära kadunud ja
et ma mõtlesin, et minu tüdruk Žanna on
Toigrust juba vahest läbi astunud, kuna talle meeldib palju
ümbruskonnas ringi jalutada.
«Mis ta ütles või, et käis siin?»
küsis Ines.
«Seda mitte, ma lihtsalt mõtlesin,
et...»
«Ei, ta pole siin käinud, see sinu
Žanna.» Suu oli leebelt naeratuses, aga silmad
pöörlesid haiglases reaktiivses vihkamises.
«Ega siis midagi,» arvasin mina. Ma tahtsin siit
kiiremini minema pääseda.
«Aga astu siit vahel läbi,» pakkus naine.
«Naabrite asi. Kui on miskit häda, eks ma proovin
aidata, või kui tüdrukul on muresid, mille vasta
tohtrid ravi ei leia. Kohe kindlasti tulge, ühekandi
inimeste asi, eksole. Sügisepoole käibki siin
vähe rahvast, pikad ja pimedad õhtud. Tee on sul
nüüd ju selge? Või kui tüdruk ei viitsi
tulla, siis tule üksi. Ma juba näen, et sind miski
mure rõhub.» Ta tahtis vist naeratada, ent see
kukkus rohkem irvituse moodi välja.
Sain tulema segaste tunnetega, komistasin lävepakul,
urahtasin midagi penile, kes mind nähes jälle
lõrisema hakkas. Välu veerel metsaserval seisatasin
ja vaatasin maja poole tagasi. Ma ei osanud täpselt
seletada, aga midagi näis selle juures valesti. Väga
valesti. Ines seisis trepil ja vaatas mulle järele,
lehvitas ja ka kaugelt tundsin tema silmade taga
pöörast, hullumeelset maailma. Ma ei tahtnud sellega
kunagi mingit tegemist teha, ma ei tule Toigrule enam iial!
Tagasitee läks kiiremini. Lootsin, et Žanna on juba
kodus ja imestab, et misasja mul selle vanamuti juurde küll
oli. Žanna pidi selle aja peale tagasi olema. Pidi.
Ta oli.
Istus ukse juures pakul, selsamal, kus ma eile politseinikega
õlut olin joonud, istus küünarnukid
põlvedele toetatud, lõug peopesades. Ma
hüüdsin teda kaugelt, jooksin ja haarasin ta embusse.
Ta oli kodus, ta oli elus, soe, armastav, suudlev, minu
Žanna. Meie taaskohtumine oli kummaliselt kirglik, nagu
poleks me teineteist nii kaua näinud, kuid, aastaid, ehkki
tavaliselt meie taasnägemine üle pika aja on kuidagi
kammerlik, iseenesest mõistetava seksuaalse alatooniga.
Mina sain nüüd aru, et ma olin kartnud teda
päriselt kaotada, et ta ei tule enam kunagi tagasi, on
kadunud, nagu need seenelised...
Mis tuletas meelde konstaabli palve. Ühendasin
-- pärast, kui tuppa läksime ja pliidi alla
tule tegime -- arvuti telefoniliinist lahti ja
helistasin. Kandsin ette, et minu tüdruk on
õnnelikult kodus, juhul kui nad tahavad teda näha...
Ei, täna nad ei saa. Eks mõne päeva
pärast. Küsisin, et ega kadunuid leitud pole ja Toomas
vastas pärast väikest pausi, et ei ole, neljas
päev juba ja ilmselt tellivad nad nekrutid metsa läbi
kammima. Olge ettevaatlikud, lisas ta lõpuks, lisas
toonil, nagu ei tahtnuks päriselt seda öelda, aga
siiski pidi. Žanna istus sel hetkel
«köögis» ja praadis lihapalle.
«Oodake,» ütlesin ma konstaablile.
«Moment.» Läksin ja sulgesin ettevaatlikult
ukse.
«Te olete midagi teada saanud, eks?»
Vaikus. Ainult liinid krabisesid vastikult.
«Kui te ei saa öelda, siis ei saa. Aga kui
ettevaatlikud me siin peaksime siis olema? Mille vastu
või mille suhtes?»
«Ma polnud vist eile päris täpne,»
ütles hääl teiselpool toru, kuidagi kahetsevalt
ja vastutahtmist. «Siis, kui ütlesin, et keegi pole
siia varem ära kadunud. Noh, nüüd, uuemal ajal ei
ole, aga vanemad inimesed -- ma täna
rääkisin mõnega -- mäletavad, et
on küll. Saadi Helduri õde, kunagi Eesti ajal
läks ta metsa ega tulnudki enam tagasi. Sellest
räägiti siin omalajal palju, ega siis inimesi nii
palju kadunud, kui nüüd.»
«Mis kuradi pärast peaksime me ettevaatlikud olema,
kui keegi kaheksakümmend aastat tagasi siin kadunuks
jäi?» nõudsin ma.
«Ma ei tea isegi,» kostis Toomas ausalt.
«Lihtsalt vaadake ette, eks ole.»
Tööd ma sel päeval enam muidugi ei teinud,
rääkisin Žannale eilsest külaskäigust
ja kadunutest. Ta kuulas väga tähelepanelikult,
noogutas, kuid ei öelnud midagi.
«Žanna, kullake,» ütlesin ma
lõpuks. «Ma ei taha sind küsitleda, kus sa
käid -- sa tead, et ei taha... aga
praegu.»
«Kas sa tõesti arvad, et kui ma saaksin sulle
rääkida, siis ma ei teeks seda?» küsis ta
kiiresti ja kuidagi nukralt vastu.
«Metsas võib mingi mõrtsukas olla.
Või hunt. Kõik, mis ma palun, on, et sa seal
ettevaatlik oled, kui jalutad.»
«Mind ei ähvarda seal mingi oht. Usu mind, palun.
Ütleme, et... et ma korraldan midagi, mis on selle majaga
seoses, heas seoses.»
«Heas seoses?»
«Nojah. Aga ära parem küsi.» Ta
mõtles viivuks järele ja muigas siis nii imearmsalt.
«Kui see sind rahustab, siis ma korraldan ühte
teatrireisi. Näiteks?»
«Hea küll. Aga öösiti? Kus sa magad
metsas öösiti?» Midagi sellist polnud ma
Žannalt kunagi varem küsinud ja nüüdki
tundsin, et olin astunud üle mingi piiri. Ta võis
solvuda, ta võis haavuda. Kui ma oleksin olnud vihasem,
possessiivsem, jultunum, kiivas isane, ehk siis oleks mul
õigus selliseid küsimusi esitada. Aga ma ei olnud
seda. Kui ma oleksin tahtnud, oleksin pidanud ma seda olema juba
palju varem. Ehkki siis poleks ma Žannat võib-olla
kunagi saanud. Me andsime teineteisele seda, mida ainult meie
võisime anda. Olin lihtsalt tema Saturn, ristuv orbiit,
leebe ja rahulik armuke.
«Ma ei maga metsas,» ütles Žanna igat
sõna rõhutades, vaatas mulle otsa sooja ja
kaastundliku pilguga.
«Ahah,» ühmasin mina.
«Ma ei maga mitte kellegagi,» täpsustas ta
siis. «Ma olen siin ja sinuga.»
«Kas...» alustasin ma.
«Ära küsi enam midagi, palun. Tule, lähme
parem magama!»
Mõtlesin, et ta pidaski silmas sõna otseses
mõttes magamist, kuid tuli välja, et mitte, ja kui
ta alasti keha mu vastu siugles, kui mu käed nagu alati
värisema hakkasid ja pulss kiirenes, tuli mulle meelde, et
ta ei peaks ju praegu saama ega tahtma.
«Tule, armas,» julgustas ta mind, «tule,
nüüd juba võib.»
Ma vist ei imestanudki enam, et ta päevad olid nii ruttu
läbi saanud.
***
Pärast ei saanud ma tükk aega und. Vähkresin
külmast, magav Žanna surus mind küll enda vastu,
ent ikkagi oli jahe. Kella nelja paiku ma tõusin ja
läksin suitsetama. Kontrollisin, et uks tugevalt lukus
oleks, tõmbasin üksteise järel mitu sigaretti
ja siis tuli meelde, et ma pole Roomase faile veel vaadanudki.
Hommikust tahtsin ma kõvasti tööd teha, aga
unega oli sel ööl nagu oli. Nii et ajasin arvuti
tasakesi käima ja vaatasin, mida siis rahvaluule arhiivid
Väendru kohta pajatavad.
Nägin ilmatu pikka dokumenti, vanaaegsel
trükimasinal löödud, täppidega tähti
asendasid mingid kriipsud ja lained. Nagu aru sain, oli see
Sõelasmaa kandis tegutsenud koguja käsikirjade
ümbertrükk. Peamiselt mainiti seal Kirvesti
rändrahnu, kivihaldjaid ja härjapõlvlasi. Ma ei
suutnud seda vanaaegset ja rohmakat stiili palju lugeda, lasin
silmadega üle teksti, otsides tuttavaid
märksõnu ja mõnda haaravamat lugu, mida saaks
ehk teatris kuidagi eksponeerida. Kuigi tegelikult olid teatri
huvid mul veidi tagaplaanile jäänud. Lugesin, et
Kirvesti kivi peale kogunevat vett peeti erinevalt teistele
rändrahnudele kogunevast veest mitte tervendavaks, vaid
vastupidi -- surmatõve tekitajaks, ja kes sellest
joob, see hirmsade valude kätte surema saab. Kirvesti
haldjatele ei toodud ohvriande, sest need on kurjad ja hirmsad
haldjad, suure küüruga ja väikest kasvu nagu
härjapõlvlased. Kirvesti rahnu juures ei käidud
haldjatelt abi palumas, ja need, kes seda teinud olid, arvati
metsa vahele ära kaduvat. Alati, kui keegi ära kadus,
tekkisid kivi peale vereplekid, mõnikord oli neil inimese
kuju, mõnikord mõne looma oma. Üks jutt
rääkis, et rahnu otsas olla ennemuiste kuri
rõugutaja (ja üks teine jutt väitis, et see
olla hoopis mardus, kes sealt surma kuulutab) istunud, kes
marjulisi abipalvetega kohale meelitas ja need siis ära
sõi ja ohvrite naha maha nülgis.
Härjapõlvlased, kes kivi all elavad, teevad seal
sepatööd, taovad mõõku, nii et kogu maa
vabiseb ja selle kõmin kaugele kuulda on. Veel üks
pärimus teatas, et see tüdruk, kes sohilapsega
käima peale saanud läheb rahnu juurde, teeb kolm tiiru
vastupäeva, viskab rahnu peale viljateri ja
rõugulist appi hüüab, saab koormast lahti. Ja
nii edasi. Mõned nädalad tagasi oleksin ma kogu
selle kupatuse kohe Tüükale edasi saatnud --
tema on meil selliste vanade õuduslugude huviline.
Järgnes Roomase «analüüs». Ta arvas,
et tegu on väga huvitava materjaliga, väga rikka ja
üsnagi ainulaadsega. Kirvestiga, kirjutas ta, seonduvad
ainult negatiivsed, pahaloomused lood, kuigi tavaliselt
rändrahne rahvapärimus austab ja pühapaigaks
peab. Ilmselt on selline hoiak saanud alguse juhuslikult kivi
läheduses sündinud tragöödiast. Metsa
kadumise-eksitamise motiivid on tuntud, meile jõudnud
sakslastelt, koos kirjakeele ja üldise
kultuuripärandiga. Selles suhtes oleme me Roomasega veidi
erinevad, tema kuulub ju Eesti Üliõpilaste Seltsi ja
tahab uskuda, et ristirüütlid kunagi metsaserva
raamatukastid poetasid, umbes et -- näete,
tõime teile veidi lugemist ja teeks vahepeal väikse
ristimise ka ära, aga kui te ei taha, siis eks me tule
mõni teine kord tagasi, pole hullu, sõbrameeste
asi. Kunagi ja väga purjus peaga oleksin ma ühe
Roomase seltsisemuga, mingi kiila ajalootudengiga isegi kaklema
läinud, tõsi, tüliküsimuseks oli Hiina,
õieti Puna-Hiina, mis üliõpilases seletamatut
raevu tekitas. Nii et Roomase arvamust, et kõik
tüüplegendid meile just vallutajatega jõudnud
on, ei võtnud ma kuigi tõsiselt. Et selliste
motiivide algus suuresti «Odüsseia» on, ei
pruukinud ma siiski kahelda. Muidugi on inimesi alati metsa
ära eksinud ja metsloomade saagiks langenud. Rahvasuu lisab
neile midagi üleloomulikku juurde. Kuri rõugutaja
-- kirjutas Roomas pikalt edasi -- on üldse
harva esinev, üldiselt kutsuti seda siiamaani
mõistatuslikku olevust sünnituse juurde appi.
Nahanülgimise motiiv -- kõigepealt on see
mälestus sõjapäevade julmustest (ja
nahakaupmees Pontuse lugu sa ju tead, märkis Roomas) ja
teiseks germaani vahetuslapselegendi tuletis, et haldjad
inimlapselt naha nülivad. Kannibalism ja kivile ilmuv veri
on rahvapärimistes üliharva esinev. Isikliku
hüpoteesina pakkus mu sõber, et
inimsöömine võibki olla Kirvesti kurikuulsuse
alguseks, mis aegamööda teiste legendidega segunenud.
Veri näikse viitavat gooti tondilugudele ja pärineb
ilmselt mõisas jutustatud literatuursetel legendidel.
Härjapõlvlastega seotu on standardsem, ühtlasi
peamiselt skandinaavia trollilugude peegeldus. Siiski ei kohta
just sageli, et härjapõlvlasi küüruga
kujutatakse. Selgi võib olla reaalne alus --
sünnitrauma pärast küürakaks
jäänud ja muude füüsiliste puuetega inimene
(Roomas ongi selline peenetundeline) võiski ju kunagi
Kirvestil midagi koledat toime panna, mille rahvaluule hiljem
laenatud motiividega looritas ja seostas. Lõpuks oli
Roomas hoogu läinud, ladus mulle viiteid Aarne-Thompsoni
kataloogiga, kirjutas ümber pool artiklit
«Akadeemiast» eksitajast ja tõi mulle
kirjanduse loetelu, kust lisa lugeda.
Ma istusin veel pikalt arvuti ees, suitsetasin ja saatsin
siis talle paar ettevaatlikult sõnastatud
küsimust.
Hommikul magasin muidugi kaua, Žanna ka ei äratanud
mind, hiilis hoopis kööki kohvi keetma ja
võileibu tegema. Nii et ärkasin mõnusa
hommikusöögilõhna peale. Me lobisesime niisama
ja siis läksin ma tööle. Žanna jäi
terveks päevaks Väendrusse ja isegi aitas mind.
Päev oli selge ja päikseline. Tube kraamides
ümises Žanna mingit valgevene rahvaviisi.
Aga ma ei saanud teisiti, kui pidasin oma tüdrukut kogu
aeg silmas, olin ettevaatlik, uurisin teeotsa ja metsapiiri. Ma
ei tea, mida kartsin ja oma öiseid küsimusi Roomasele
ma juba häbenesin.
Õhtupoole tuli tuttav 07, sedapuhku ainult
vaneminspektor Kahuskiga. Mulle pakkus ta kõigepealt
võlgujäädud õlle eest kuut ja poolt
krooni, ent ma saatsin ta sellega taas põrgusse. Istusime
maha ja ta küsitles Žannat. Mul oli hea kuulata,
kuidas keegi teda küsitleb, ehkki kuigi kaugele politseinik
ei jõudnud. Žanna vastas leebelt ja rahulikult, aeg-ajalt kahetsevalt pead raputades. Ei, ta pole metsas midagi
imelikku näinud; ei, pole kuulnud hõikeid ega
näinud kaotatud esemeid. Jah, ta on harrastuspärane
looduseuurija, talle meeldib loomade jälgi otsida ja
ravimtaimi korjata ja üldse matkata. Kahusk ju ei teadnud,
et mu Žanna oli ühe semestri lavakas
õppinud.
Pärast saatsin ma mehe autoni ja pärisin, et kuidas
uurimine edeneb.
«Ega ametlikku uurimist veel polegi,» tunnistas ta.
«Aga homme teeme määruse ära. Kuradi vastik
lugu, tegelikult.» Nii et mingit vastust ma ei saanudki. Ma
küsisin siis, kas naabrinaine Toigrul ka midagi arvas ja
ega tema koer neid nahka tahtnud pista.
«Koeral pole häda midagi,» märkis Kahusk
tunnustavalt. «Korralikult välja õpetatud,
hoiab võõrad eemal. Kena vanainimene too teie
naaber, kahju ainult, et temagi midagi näinud ega kuulnud
pole.» Aga see viimane lause ei kõlanud nagu
päris siiralt.
«Nojah,» tõdesin, «metsad on siin ju
paksud. Ega te tema juures televiisorit vaadanud?»
«Telekat? Ei, miks?»
«Niisama küsisin. Suusoojaks, unustage
ära.»
Ta lubas, et unustab, kuigi üle näo libises
mõistmatuse vari.
«Ma kõnelesin eile konstaabliga,»
rääkisin edasi. «Ta ütles, et Eesti ajal oli
siin selle maja perenaine ära kadunud.»
«Nii meile räägiti. Aga ma ei näe, kuidas
see meid edasi aitaks. Inimesi kaob ikka metsa. Ainult et
tänapäeval harvemini ja neid on siit võimalik
kätte saada. Toomas, muidu tore poiss, aga võtab
neid rahvajutte tiba tõsiselt.»
«Ja-jah. Kas te ei saaks mulle öelda, kes seda lugu
teile rääkis?»
Kahusk pani käe auto ukselingile, kobas teisega taskus
sigarettide järele ja põrnitses mind veidi
üllatunult.
«Vaadake,» seletasin kiiresti edasi, «me
tahame teatritalus stendi maja ajaloo kohta teha või nii.
Mulle anti pioneeriülesanne pisut uurida, et kas on midagi
huvitavat juhtunud või... Tänapäeval peab ju
kõik kaubaks minema; Tüügas, meie lavastaja
tahab siin õudukaid teha ja siis saaksime kuulutada, et
«Saladuslik Väendru metsatalu» ja nii edasi.
Meeleldi puhuksin isegi selle inimesega juttu. Ega see Inese-tädi olnud?»
«Seda rääkis,» kostis Kahusk natukese aja
pärast, kui oli sigareti süüdanud, «üks
vanaproua Sõelasmaalt, ta elab otse poe tagant läbi
männiku kollases majas. Salme Kumppanen on ta nimi. Ta on
eluaeg siinkandis elanud, aga Ines saabus siia alles
kümmekond aastat tagasi.»
«Ah-soo,» ei osanud ma selle peale midagi
mõistlikku kosta.
«Ärge siis inimesi ära hirmutage, oma
saladuslike metsataludega. Niigi on rahvas närvis.»
See oli käsk. Kui ta kiiresti suitsu pahvis, ja teise
käega hõredaid juukseid silus, silmasin
tõepoolest kaenla alt paistvat püstolit;
iseloomulikku 40-se kaliibriga «Glock 23» nurgelist
plastpära. Kõigi tõsiste politseinike
lemmikrelv, ilmselt viieteistkümnene magasin, maailma
täpseim ja kiireim püstol.
«Ei hirmuta. Head õhtut teile,
vaneminspektor!» sõnasin siis.
«Head õhtut!»
«Muuseas, ma tahtsin veel küsida, et on teil
eesnimi ka? Minu oma te teate.»
Ta nipsutas pooliku sigareti porilompi, tõmbas
autoukse lahti ja mulle tundus, et natuke liiga vaikselt ja
kiirustades ütles ta pärast pausi: «Rinaldo on mu
nimi. Rinaldo Kahusk. Et head õhtut siis.»
***
Minu teine külaskäik komandeeringu jooksul kujunes
palju meeldivamaks kui esimene. Salme Kumppanen oli ligi
kaheksakümne aastane, väga kõbus ja energiline,
hiljuti oma mehe matnud ja lasi hoovis jope ja kalossidega
ringi, puhastas parasjagu lehmalauta sõnnikust, ja kui ma
ütlesin, et mina olen see Väendru uusasukas, kes
linnast tulnud ja siia teatrile maja remondib, lendas hark aida
äärde ja mind talutati kohe tuppa. Niipalju olin ma
juba aru saanud, et teater Tallinnast on Sõelasmaal
starter, midagi, mis selle koha kuidagigi kuulsaks teeb
ja elu (tagasi) toob. Või nii nad vähemalt lootsid
ja mina ka juba. Et Väendrust, minu
kätetööst, ei tuleks näitlejatele joomakoht,
vaid tõepoolest kunsti ja näitemängu tegemise
paik. Salme ise oli viimati teatris kahekümne aasta eest
käinud, ütles et kolhoos tegi oma pensionäridele
bussiga Tallinna sõidu välja ja nad viidi otse
«Estonia» suurde saali, kus miskit balli etendati.
Tema meenutustest mõistsin, et tegu pidi olema omaaegse
kultuslavastuse «Savoy balliga» ja lasin mutikesel end
tühjaks rääkida. Mulle pakuti teed ja
võileibu -- selliseid hiiglasliku
leivakääru ja sentimeetri paksuse võikihiga.
Kusjuures või oli omatehtud, nagu pasteetki, mida kurgi
alla leivale määriti. Ma olin väga tänulik
ja kahetsesin, et külakosti ei toonud.
Ja varsti ma leidsin, et ei peagi palju küsimusi esitama
ja suunama, mainima, et äkki teeb teater mõne
kohaliku pärimuse või loo järgi isegi etenduse.
Salme jutt käänas nagu iseenesest kadumiste peale. Ta
rääkis väga kiiresti, mulle otse silma vaadates,
siis järsku küsis midagi vahele, pealtnäha
täiesti eelneva jutuga seoses mitteolevat («Et kas
naisemees ka oled?»; «Väljamaal oled ka palju
käinud?»; «Sõjaväes, kus sa
olid?») ja muud seesugust, ehkki vastused ei paistnud teda
eriti huvitavat, näis nagu teadnuks ta neid ette, sest
kõige peale, mis ma ütlesin, noogutas ta agaralt
pead.
Selgus, et kadunud olid, ühe päevase vahega, kaks
nooremapoolset naisterahvast Sõelasmaalt, keda Salme
muidugi hästi tundis. Mõlemal pere ja nii kole lugu,
et ei teagi, mis sellest arvata. Ega enam
pärastsõjaaeg ole, kus kõik kohad olid
metsavendi täis ja öösiti paugutamist kostis. Ja
pätte Sõelasmaal ka ei ole, nende Toomas on tubli
miilits ja hoiab siit igasugu hulgused eemal.
Mul siiski õnnestus viia jutt Väendru talule ja
Saadide perele.
«Jah,» ütles Selma siis. «Kadus ära
küll. Mina olin siis väike plikake veel, kuid sellest
räägiti ikka mitu aastat järjest. Elasid nad seal
kolmekesi vend ja kaks õde -- vana Heldur, kes
nüüd suri (Salme jaoks tähendas
«nüüd» üheksat aastat tagasi), Katrin,
kes hiljem linna läks ja nüüd surnud on, ning
Liidia. Hoidsid nad seal kõik Väendrul omaette.
Liidia kaduski ära. Ta olid üldse Väendru omade
lastest kõige imelikum või nii, nõrga
kondiga aga ilus, käisid teda paljud tahtmas, kuid tema
tantsupidudest ei hoolinud... Ei mina teda hästi tundnud,
aga nii räägiti. Käis palju metsas kolamas,
korjas ravimtaimi ja vist oskas tõvede vasta aidata kah.
Hea tohter oleks Liidiast saanud.»
«Kuidas ta siis ära kadus?»
«No seda ei tea ju keegi! Katrin ja Heldur
rääkisid, et läks teine hommikul metsa nagu
tavaliselt ega tulnudki enam välja. Oh, muidugi otsiti teda
taga, aga ei midagi. Laipa ka ei leitud. Eks kõneldi, et
ta olla salaja mõne kallimaga linna sõitnud
-- aga miks salaja, seda ei teadnud keegi. Ja kui oleks
linna läinud, eks ta siis kunagi oleks ikka väljagi
ilmunud. Mõni ütles, et Liidia uputas end ojasse.
Aga jälle -- miks ja kuhu laip sai ei
mõistnud keegi öelda. Nii et ei tea.»
«Äkki jäi huntide kätte?»
«Päh, hunt ei murra inimest. Hoiab eemale. Ja kui
murdja-hunt oleks metsas, saaks jäägrid ta
kärmesti kätte.»
«Ma ühte hunti kuulsin ulumas.»
«Nüüd või?» oli Salme imestunud.
«See oli siis mõni tulnuk. Nad ei jää siia
pidama. Meil pole päris hundimets.»
«Kas see Liidia Kirvesti rahnu juures ka käis
jalutamas?» pärisin.
«Miks sa seda küsid?» oli tädi
hääl korraga kuidagi külmem ja pilk puurivam,
ettevaatlikum.
«Kivi kohta räägitakse igasuguseid
jutte,» ütlesin ma ebamääraselt.
«Ei räägita ühti igasuguseid,»
lõikas tädi teravalt. «Hoopis kahesuguseid
räägitakse, küll mina juba tean. Juba siis, kui
ma laps olin, räägiti. Üks jutt on, et kivi
juures saab sohilapsest lahti. Teine jutt, et kui keegi metsa
ära kaob, tekivad kivi peale vereplekid.»
«Kas... kas siis tekkisid? Kui Liidia ära
kadus.»
Ta kallas mulle veel teed ja ohkas sügavalt.
«Räägiti, et pool kivi oli üleni verine. Aga
kui miilitsad läksid sealt proove võtma, oli veri
kadunud.»
Ma mõtlesin, et pean Kahuski, Rinaldo Kahuski,
käest kindlasti küsima, kuidas seekord nende
vereplekkidega lood on.
«Ära sinna kivi juurde mine,» ütles
Salme.
«Miks?» ei saanud ma küsimata jätta.
«See ei ole hea kivi. Sööb sul hinge seest
ära, kurnab, imeb tühjaks,» sõnas ta
otsekui midagi meenutades.
«Räägitakse, et selliste hädade vastu
pidi ravitseja Ines aitama,» uurisin ma.
«Oh, eks neid käe pealepanijaid ja ravitsejaid ole
igasuguseid. Aga tead, nende manu tulevad inimesed ikka
kaugemalt. Ega omakandirahvas Inese juurde käi. Aga keski
nõid on alati meie lähedal elanud. Tea, kas nad kivi
pärast või?» õhkas mutike.
«Arvavad, et kui kivi läbi kurnab, siis nemad teevaks
terveks. Aga näe, meie inimesed lähevad rohkem
linnatohtrite manu.»
«Kas siis, eelmine kord elas ka mõni tervendaja
läheduses?» küsisin ma äkki.
«Alati on keegi olnud. Alati on keegi ravitseja
Väendru lähedusse hoidnud. Alati. Kuule, ma teen sulle
ühe võileiva veel ja siis kutsud mind ka teatrisse.
Saab enne surma veel mõne naljatüki ära
näha.»
***
Ma arvasin, et Žanna on jälle jalutama läinud,
kui ma koju jõuan, aga ei, ta oli Väendrul, tassis
riitadest kuivemat ahjumaterjali kokku, et meil öösel
soe magada oleks. Ma küsisin, kas ta tahab kuulda,
milliseid legende Väendru ja Kirvesti kivi kohta
räägitakse, kuid ta raputas nukralt pead ja
ütles, et ei taha. Ma siiski jutustasin, üht-teist aga
ta kuulas huvita. Katkestas mind tihti ja üritas juttu
mujale viia. Tundsin õhus võõrandumise
hirmu, midagi seletamatut. Tahtsin vaadata, et ega Roomaselt
kirju pole, tegin postkasti lahti aga Žanna meelitas mind
eemale, diivanilogule, keris end mulle kaissu ja päris,
kuidas me ta sünnipäeva tähistame. Ma olingi
unustanud, et nädala pärast on Žannal
sünnipäev. Tegime siis plaane. See jutt lubas mulle
taaskord tunda teda minu sügise-Žannana ja
kõigel muul polnud sel hetkel tähtsust. Me
kavatsesime küla pealt tordi tellida ja poe vahuveinist
tühjaks osta ning kui me jõua ise kõike
ära juua, pakume politseinikele. Avastasime, et peale
seadusesilmade meil siin tuttavaid polegi, selliseid, keda
passiks sünnipäevapeole kutsuda. Žanna
ütles, et tema ei tunne siin ühtegi hinge. Mina
mõtlesin Salme peale, südikale vanale naisele
-- daamiks ei suutnud ma teda alandada -- ning
et meie, kolme, pidutsemine võiks väga pentsik
välja näha.
Ines? Hullumeelsete silmadega ravitseja, kes meid enda juurde
külla oli kutsunud.
«Kas sa siis tahad, et too Ines minu
sünnipäevale tuleks?» küsis Žanna
vaikselt, ta silmis oleks nagu välgatanud midagi hirmu ja
vihkamisega seotut.
«Ei,» vastasin kindalt.
«Siis me temast rohkem ei räägi,»
otsustas mu tüdruk. «Mitte sõnagi.»
Ja me ei rääkinudki. Rääkisime hoopis
kirjandusest, Žanna lemmikutest Nabokovist, Proustist (olgu
muld talle kerge, mõtlesin ma alati, kui seda nime
kuulsin) ja Nagibinist. Viimasest oli Žanna kirjutanud
artikli, kuid ükski kirjandusajakiri ei võtnud seda
avaldada, nii et lõpuks lasi ta selle ühel oma
sõbral internetti üles riputada. Me
kõnelesime Jaani «Hüljatute» plaanidest ja
Žanna arvas, et nii ebaõiglast maailma, mis
hülgab armastatud näitlejad, ei tohiks üldse
olemas olla. Ta oli mul selline idealist. Aga edasi me
puudutasime teineteist, alguses otsekui muuseas, kompamisi,
juhuslikult, siis kasvasid meie süütud lausete
lõpuks mõeldud musid üle suudlusteks,
üha pikemateks ja kirglikemaks, kuni ma tõmbasin ta
endale väga lähedale. Sõrmed hakkasid ta pluusi
lahti nööpima, Žanna imes end mu huulte
külge, ta keha kleepus minu oma külge -- olgu
ta siis, kes ta oli. Ma teadsin, et enne hommikut ei ütle
Žanna nüüd ühtegi sõna, ta on alati
vait, kui me armastame, isegi sunnib end selleks, surub
kõik häälitsused sisse tagasi, otsekui neid
seal edasi nautides, ja keskendub igale mu liigutusele ja
puudutusele.
Nii et see ei olnud ainult soe öö, vaid lausa kuum
ja sõna otseses mõttes janune ja sportlik.
Väendru õdusamaks muutuvad palkseinad tunnistasid
tummalt meie ühtesulamist, ahjus praksus tuli ja poolsurnud
laualamp heitis uuele põrandale varje.
Ma ei mäleta, millal magama jäin. Aga ärkasin
jälle külmast. Mu keha oli aru saanud, et ilma
särgita magamiseks on ööd siiski liiga jahedad,
isegi kui ahi on köetud. Žannat mu kõrval enam
ei olnud. Tema soojuse puudumise mõistmisest ma
ärkasingi. Kell näitas 05.51 ja Žanna riided ei
olnud enam põrandal, ta oli jälle läinud.
Kerisin end teki sisse, kuid miski sobimatu surin ei lasknud
mul uinumisele keskenduda. Et Žanna varahommikul metsa oli
läinud, tundus kuidagi mõistetavana, aga see surin
ei sobinud majja kohe kuidagi. Viimaks taipasin, et arvuti on
sees. Muidugi, ma rändasin ju õhtul arvuti eest otse
Žanna kaissu ja jäin magama.
Komberdasin arvuti juurde, pühkisin kuvarilt lollakad
lendavad aknad ja kavatsesin selle start-nupust välja
lülitada (mul oli omal ajal selle meeldejätmisega
kõvasti tegemist, et asju startimisega ka kinni tuleb
panna), kui nägin, et modemiühendus oli veel
üleval. Mul ei ole nii tark modem, et ta end ise välja
lükkaks. Mõtlesin siis haigutades oma kirju kiigata.
Ja esimene kiri seal oli Žannalt, saadetud minu enda
aadressilt ja poolteist tundi tagasi. Tegelikult on Žannal
ka oma postkast, aga ju oli ta siis öösel, kui ma
magama jäin, arvutis midagi toimetanud. Ja mulle mu omalt
aadressilt kirja saatnud.
Ma tegin selle lahti ja lugesin:
«Kallis, kallis, kallis! Ma nutan ja naeran korraga,
rohkem vist nutan. Ma tahtsin oma kirju vaadata, kuid sinu omad
olid ees ja selle ühe pealkiri oli nii huvitav, et ma
lihtsalt ei saanud seda mitte lugeda. Annad ju andeks, eks?
Mäletad, mina tunnen ju ka Roomast. Oh, kallis, ma tean, et
see kõik võib sulle kummalisena tunduda ja see
ongi tegelikult kummaline aga ma pole sulle saanud
rääkida. Pole tahtnud. Miks ei võinuks see
lihtsalt olla meie aeg, ilma segamisteta? Ma proovisin teha
kõik, et see oleks sulle vähem valulisem... aga on
asju, mida ma ei saa jätta tegemata või
vähemalt proovida. Jah, ma pole sulle rääkinud.
Miks? Sest kui ma oleksin, siis poleks siin enam mind ja sind,
oleks ainult see -- ma ei teagi, kuidas seda
õieti nimetada -- probleem. Siis oleksime me koos
selle sees ja see meie ümber, varjutaks kõike,
kataks, me räägiksime sellest kogu aeg, tegutseksime,
oh mu jumal! Nüüd ma näen, et see on ikkagi su
meeled vallutanud ja mul on sellest tõesti väga
kahju, kuigi olen selles suuresti ise süüdi.
Rääkida sulle ma ei saanud ja mitterääkimine
on viinud sinu... selleni. Ma nutan ja naeran korraga, tunnen
ennast tegelikult väga halvasti. Ma ei tahtnud seda
kõike, aga, kallis, kui sa teinekord vanu
põrandalaudu üles kangutad, siis pane tähele,
et all võib olla ka muud, kui ainult hiirepesi. Mul
polnud vaja seda leida, aga võib-olla see ongi saatus.
Kujutad vana Helduri elu siin ette? Ikkagi oma laps, mõni
teine oleks metsa alla matnud, aga nemad, näe, siia. Ja
kivi kohta -- ma näen su silmist, et sa aimad, aga
ei suuda asju kokku viia... Oh kallis, nüüd ei saagi
me enam siin olla meie ise. See koht on meid mõlemaid
hulluks ajanud. Ma ju näen, et sa muretsed aga --
ma ei teagi, kuidas seda öelda -- palun usu mind,
ma EI OLE LIBAHUNT! Ma olen sind armastav Žanna. Suudlen
sind, kuid praegu ma pean kahjuks minema, aga ma tõesti
korraldan ühte head asja. Ma tulen ülehomme tagasi,
täiesti kindlasti, ma luban. Suuuudlen!!!»
Mitte kunagi varem pole Žanna mulle öelnud, et ta
mind armastab.
Muus osas oli mul endalgi tahtmine nutta ja naerda korraga;
vajuda piinlikkusest maa alla või teha midagi väga
lolli ja haiget. Istusin tummalt arvuti ees, avasin siis Roomase
esimese kirja, mille pealkiri oli «Väendru
libahuntidest».
Kiri algas Roomase vabandusega, et ta ei saanud varem
vastata, sõber oli välismaalt külla tulnud,
keegi saatkonnas töötav diplomaat, tema
kursusekaaslane, keda ma ka ähmaselt mäletasin, sihuke
paksuke veidrik ja sellega olid nad pool ööd
mööda Tartu kõrtse pummeldanud. Edasi
tõi Roomas mõned katkendid Sõelasmaa
kandist üles kirjutatud libahundijuttudest, mis üks-
ühele kattuvat teiste Eesti tüüpmotiividega ning
järgnes rodu linke folkloristikasaitidele. Sealt
võisin ma Roomase soovitust pidi otsida vastuseid oma
küsimustele, kas mõni legend mainib midagi
naislibahundi menstruatsioonitsükli lühenemisest
pärast actionit või kas soerdiks
pöördumine tekitab äkilist küünte
kasvu. Eesti libahundilood selliseid detaile ei tunne.
Roomase teine kiri oli -- nagu ta sissejuhatuses
väitis -- tekkinud inspiratsioonipuhangu
mõjul, tal oli nüüd kavatsus Sõelasmaa
ainesest artikkel kirjutada. Mõningad seigad on sellist
fokuseeritud lähenemist väärt, arvas ta.
Sõelasmaa kandis üles kirjutatud lood, üle
poole neist, on võrdlemisi anomaalsed folkloristika kui
teaduse seisukohalt. Ma jätsin paar lõiku vahele,
sest mu sõber oli öösel Vanemuise tänavas
arvuti taga tõesti hoogu läinud. Ta kirjutas
kellestki Bullfinchist ja komparatiivsest ning didaktilisest
meetodist, kuni jõudis tagasi jälle Väendru ja
Sõelasmaa juurde. Lähemal vaatlusel selguvat,
kirjutas Roomas, et selle kandi üleskirjutustes
põimuvad tähelepanuväärsed anomaaliad.
Jälle tulid mängu Aarne-Thompsoni kataloog ning selle
AT numbrid. Üldiselt ei erine need tüüpskeemidel
põhinevad lood, nagu ma nüüd kirjast aru sain,
kuigi palju üksteisest, ning koht, kust rahvaluulekoguja on
teksti kirja pannud, ei mängi topoloogilistes
üksikasjades suurt rolli. Ikka on tegu looga, mida
jutustaja ise tõeks ei pea, muinasjutuga
teisisõnu, mida ta on kunagi kuulnud ning mille algus on
umbmäärane -- «kunagi elas üks
kuningapoeg», «seitsme mäe ja mere taga,»
või «vanasti ennemuistsel hallil ajal elas üks
isa, kellel oli kolm poega.» Sõelasmaa lugudes aga
põimuvad ja segunevad AT tüüpmotiivid
konkreetse geograafilise paiga olustikuga, täiesti
reaalsete kohanimedega ning esemetega. Seda nimetaski Roomas
anomaaliaks. Kohamuistend, mis pajatab näiteks
rändrahnust, allikast, voorest või millestki
niisugusest on reeglina originaalne ja üritab
käsitletava eseme eripära seletada või
põhjendada. Näiteks miks on mõnel kivil nii-
või naasugune mõhn (Kalevipoeg andis Vanapaganale
sellega pikku pead). Sõelasmaa tekstides aga on
ennenägematult suur hulk, üle Eesti ainulaadne,
Euroopast levinud tüüpskeemide seostamist kohaliku
olustiku, eeskätt Kirvesti rändrahnuga. Mis
võiks olla selle põhjuseks? Seda hakkabki Roomas
oma artiklis välja hauduma. Näitena Sõelasmaa
anomaaliast tõi ta ühe 1892.aastal Jakob Hurda poolt
läkitatud rahvaluulekoguja ülestähenduse.
Üks vaeslaps, kes kurja võõrasema juures
elas, aeti talvel külma ilmaga metsa marju korjama. See oli
võõrasemal juba kolmas katse tüdrukust lahti
saada -- eelnevalt kirjeldas tekst kahte esimest,
tüüpskeemil «kolm võimatut
ülesannet» põhinevat tööd. Läks
pimedaks ja tüdruk eksis ära, kuni hakkas metsas
imelisi tulukesi vilkumas nägema. Neid järgides
jõudis ta Kirvesti kivini. Tulukesed osutusid
härjapõlvlaste käes olevaiks tõrvikuteks
ja härjapõlvlased ise uhke haldjaprintsi teenriteks.
Prints oli ratsutanud välja kivi all olevast august.
Tütarlast nähes küsis ta, kes ta on ja kuhu
läheb. Hirmust poolsurnud neiu kostis, et on vaeslaps ja
võõrasema saatis ta metsa, et ta seal ära
eksiks ja kunagi enam koju ei tuleks. Sellepeale võttis
prints vaeslapse endaga kivi alla haldjariiki kaasa ja tegi oma
naiseks. Järgnes jällegi mingi tüüpskeem
elust haldjariigis, milles omapärane seik oli, et neiule
sündinud lapsed olid kõik vigased
küürakad. Siiski oli ta haldjamaal õnnelik,
sest kõik olid seal lahke südamega ja tema vastu
hoolivad. Kui ta lõpuks koju tagasi läks,
pärast kahte õnneaaastat, ilmnes, et
Sõelasmaal oli selle ajaga möödunud ainult kaks
kuud. See on täiesti vastupidine käsitlus, seletas
Roomas, enamlevinuist, mil haldjamaalt naasja avastab
jahmatusega, et teda enam ei mäletata ja tema maailmas on
paari päeva asemel möödunud mitu aastat.
***
Hommikul tegin hoolika ja üksikasjalise plaani, andsin
endale töökäsu. Korrastasin kõigepealt oma
tööriistu ja varusid, lugesin materjalid üle ja
panin kirja, mida üsna varsti vaja linnast tuua. Olin
põrandapanemisega graafikust maast ja sundisin end
mõtlema, et see on probleem ja tõsine asi, millega
tegeleda. Sellise tempoga ma enne talve katust ära ei
panegi, vihmad ja külmad tulevad peale. Vaatasin eelmist
tööde nimekirja ja nägin, et seina pindala on
ikka veel mõõtmata ja ma ei tea endiselt, mitu
seinaplaati pean ma tellima. Aknad. Uksed. Akendega
jõuab, klaasid on terved, kuid uus peauks tuli kindlasti
nüüd ära tellida. Kui vahesein maha
võetakse, tuleb maja ahjundus ümber ehitada.
Elektrikütet, ma arvan, Jaan siia ei taha, see viiks algse
hõngu ära. Terve uus tagakoda, mis ehitatakse
-- selle jaoks on võrdlemisi ruttu tarvis
võsa ära rookida ja esialgsed visandid teha.
Nüüd. Tööd on sul palju, vanapoiss, ja pole
mõtet igasugu muinasjuttudega sahmerdada.
Tööd on sul palju, vanapoiss, vasardas peas ja
asusin uuesti põranda kallale.
See koht on meid mõlemaid hulluks ajanud, kirjutas
Žanna.
Minu tööhommik oli olnud meeleheitlik, haige. Nii
nagu ma vanu laudu põrandast rookisin, üritasin seda
teha ka oma ajuga. Tahtsin kõik mõtted
Väendru mõistatuste ja tragöödia kohta
sealt välja heita. Aga ei saanud. Otsekui iseenesest
avastasin end kühmu juurest, mille kohal endiselt tiirlesid
kollased liblikad. Toetusin labidale, jälgisin nende
keerlemist ja tantsu ja mõtlesin, et kas siia ongi see
maetud, mis Heldur Saadi kogu elu Väendru küljes kinni
hoidis, lahti ei lasknud, igavene meeldetuletus patust,
sadistlik nauding enesepiinamisest. Ma ei otsinud seda, mille
Žanna oli leidnud, aimasin niigi, mis see on.
Põranda alla peidetud vanaaegne plekist kommikarp, milles
paar raugakäekirjaga täissirgeldatud vihikulehte.
Keegi ju kaevab haua kunagi lahti, keegi kindlasti leiab selle,
mis sinna alla on peidetud, tekivad küsimused, millele
vanamees pärast surma tahab vastuseid anda. Et tema, et
nemad ei tapnud... Miks nad ta maja lähedale matsid?
Kindlasti oli see Liidia soov. Enne kui ta läks, tagasi
läks.
Mõtted, mõtted, mõtted.
Nad tulvasid ja mina olin nõrk neile vastu panemiseks.
Aga ühte ma teadsin -- Tüügas ja Jaan ei
saa oma kohalikku lugu.
Žannal oli õigus -- kuidas ta ka poleks
käitunud, oli see lugu meie vahele tulnud, sisse murdnud
meie sügisesse, alatult varastanud meie aja ja sundinud
meid osalema etenduses, mida lavastab tundmatu, iidne
õelus. Lihtsam oli võtta asju nii, nagu nad
tundusid olevat. Aga ma tahtsin oma tüdrukut tagasi.
Vähemalt selleks sügiseks.
Sel päeval ei käinud keegi, keegi ei saatnud
ühtegi kirja, ma olin üksi ja vihtusin tööd
teha. Õhtul loobusin õllest ja läksin vara
magama, kuulasin ainult kõrvaklappidest Žanna
gootikuid. Nende tuimana pakutud kirglikud passioonid kargest ja
kuumast surmast ei avaldanud mulle täna mingit mõju.
Ma magasin rahulikult hommikuni.
Täna tuleb Žanna tagasi, oli esimene mõte
ärgates. Täna. Siis on ta ehk oma
töödega valmis saanud, mida iganes ta ka ette poleks
võtnud, kelle heaks iganes. See oli raske päev,
eriti mööduda kogu aeg laudu ja prügi tassides
künkast, mille kohal enneolematu agarusega tiirutasid
kollased liblikad. Ehk tundsid nad oma surma lähenemas? Kui
nad polegi surm ise. Kas loomad, linnud ja putukad ka
kummitavad? Ei, räägitakse, nad ei saa, neil pole
hinge. Kuradile! See koht on meid siin mõlemaid hulluks
ajanud.
Päev sai päikseline ja üsna soe, sain kiiresti
naha märjaks ja nii läheb iga töö kiiremini.
Saad sisse rütmi, näed tulemusi ja see peaks
innustama. Siin ma rassin, nagu Vargamäe Andres, tahan
saada läbi füüsilise töö
õndsaks, näen vaeva, et tuleks armastus --
et Žanna tuleks tagasi -- tahan näha
tõde ja õigust. Sittagi ma ei taha! Ma tahan
teenida oma lepinguga ette nähtud raha ja et mu tüdruk
tagasi tuleks, minu ja meie sügise juurde.
Sel päeval ta ei tulnud.
Hoopis õhtul, päris enne pimedat sõitis
hoovi vaneminspektor Rinaldo Kahusk. Ta oli jälle
üksi, konstaabli käest 07-me laenanud ja kuulutas
kohe, et tuleb ainult viivuks läbi. Aga keskkriminaali
mehed niisama jalga puhkama ja naistest lobisema ei tule. Ta
polnud mitu päeva habet ajanud ja vuntsid olid veelgi
pikemaks kasvanud.
«Ma kuulsin, et käisite Kumppaneni juures? Poe
juures tuli nagu jutuks, poole kõrvaga kuulsin.»
«Milles asi, Rinaldo?» tegin ma asjalikku
nägu. «Naabritel käiakse ikka
külas.»
Oma eesnime kuuldes oleks ta nagu veidi kohmetunud. «Ma
saan aru, et miskit ametlikku suhet meil pole, nii et minu jaoks
oled sa lihtsalt üks tuttav mees,» lisasin
selgituseks. «Õlut?»
«Tänks, tõesti tulin korraks läbi.
Ühesõnaga kuulsin ma poe juures, kuidas tädi
Salme kellelegi tuttavale su külaskäigust
rääkis ja viskas, et ei mõista inimesed ikka
selle kivi juurest eemale hoida. Salme ütles umbes
niimoodi, et muidu kena noor inimene aga muudkui päris ja
päris kivi kohta. Ja hästi -- kuna me oleme
siin õlut joonud, siis olen aus. Ma olen kakskümmend
aastat selle tööga tegelenud ja üht-teist
näen ja tean. Sa ei valeta, kuid jätad midagi
ütlemata. Sa tead midagi aga tahad, et mina seda teada ei
saaks.»
Ma süütasin sigareti, et aega võita. Ta ei
kiirustanud mind takka.
«Tähendab sedapidi siin veel ei nähta, et
inimesed kadusid just natuke peale sinu tulekut. Aga
võidakse varsti näha. Mina ka ei näe. Aga kui
sa ringi käid ja pärid kivi kohta, millelt inimese
verd leiti -- aga mina pole sulle seda öelnud
-- siis võin hakata mõtlema. Ja seda ma
võin ka öelda, et nooruses oled sa ühe kakluse
pärast meilt läbi käinud. Nii et näed isegi
-- mina olen sinu vastu aus, ütlen isegi, et lasin
su nime üle vaadata.»
Võib-olla oli nüüd esimene kord, kus ma
tõesti nägin, et Kahusk on politseist. Tema olek
andis mõista, et asjad on tõsisemaks läinud
ja et varsti võib piir ette tulla.
«Ma küsisin jah kivi kohta,» sõnasin
aeglaselt. «See on ikka see sama asi, et äkki saame
kohalikest lugudest etenduse teha.»
«See võib sama asi olla, aga mitte see, mis sa
mulle rääkimata jätad.»
«Kui Eesti-ajal siin üks inimene ära kadus,
oli kivi ka verine,» proovisin ma veel kord.
«Ma tean,» vastas ta tehtud igavleval ilmel.
«Sobib tööversiooniks, et keegi üritab
mõrvadele mingit müstilist ilmingut anda. Või
lihtsalt juhus. Või muistend. Aga midagi on
veel?»
Kõik mu töö ja vaev, kaks päeva
rabamist, et Väendru legende peast välja saada,
kallati korraga külma pangega pähe tagasi. Ma
tõmbasin hinge ja ütlesin: «Žanna leidis
põranda alt Heldur Saadi kirja. Mees tahtis enne surma
südametunnistust kergendada ja pani oma elu suure patu
kirja.»
«Nii,» ütles Kahusk. «Nüüd
hakkame juba kuhugi jõudma.»
«Ei, mitte. Sulle ei paku see huvi, miskit kriminaalset
siin pole või enam ei ole. Kõik, keda see lugu
puudutas, on nüüd surnud... Vaata, mina olen
teatriinimene ja hoolimata sellest vanast
kakluseloost...»
«Jah, ma saan aru,» katkestas ta mind. «Sa
tahad öelda, et politseile pole siin midagi, aga
kunstiinimene ja tema tundlikkus näeb asju oma silmaga.
Olgu peale, kuid räägi see lugu mulle
ära.»
Ma panin nüüd sõnadesse pooled asjad, mis
mind vaevasid ja sõnastasin Väendru
tragöödia mingisse loogilisse seosesse. «Siin
elasid enne sõda kaks õde ja vend. Elasid omaette
ja vaikselt. Liidia oli vähe kummaline aga ikka käidi
teda kosimas, kuid tema ei läinud kuhugi. Sa ilmselt tead,
et lõpuks ta siiski läks, aga metsa, ja ei tulnud
enam kunagi tagasi?»
«Ma tean,» muigas ta kergelt. «Nii seda lugu
räägitakse. Aga mida sina tead?»
«Mina tean, et Liidia tuli tagasi küll. Üheks
korraks. Ta ei läinud mitte niisama metsa uitama, vaid
Kirvesti rahnu juurde, kus ta oli kogu aeg kolanud ja lootnud.
Ta läks, siis kui sünnitus lähedal, lahti saama
lapsest, mida ta kandis ja kelle isaks oli ta enda vend, Heldur.
Räägitakse, et Kirvestil saab rõugutaja abiga
sohilastest lahti, see on selline vanarahvajutt. Noh, aga Liidia
oligi kummaline tüdruk ja võttis seda tõe
pähe. Rahnu juures ta sünnitas, sellest ka veri kivil.
Laps oli küürakas, väärakas ja suri
sünnitusel. Liidia tõi lapse siia -- ma ei
tea, mida sellest kõigest teine õde arvas
-- aga nad matsid lapse maja taha. Ja siis Liidia
läks ega tulnudki enam kunagi tagasi, kadus kuhugi, kus
teda keegi ei tundnud ja kus ta sai oma patu ja murega üksi
olla. Ilmselt on ta ammu surnud, sõda tuli ju varsti
peale. Vaat selline lugu.»
Kahusk mõtles pikalt ja nägi üsna
löödud välja. «Kus see vanamehe kiri
on?» küsis ta lõpuks vaikselt.
«Žanna käes. Heldur pani loo kirja, juhuks kui
keegi maetud lapse kondid avastab ja teda kahtlustab.»
«Kas te kaevasite haua lahti?»
«Muidugi mitte!» hüüatasin ma. «Mis
kuradi pärast peaksime me seda tegema? Ma tasandan haua
ära ja passin peale, et see ümberehitamistele ette ei
jääks.»
«Ma tahaksin seda kirja näha,» ümises
siis Kahusk. «Paber kannatab kõike, igasuguseid asju
pannakse kirja, tead.»
«Milleks on sul vaja seda näha?»
«Vanamees võis jama ajada. Ta võis Liidia
ka maha lüüa, nagu lapsegi. Aga sellises kolkas on
inimestel pikk mälu. Muide, verejutt kivil on väga
huvitav ja see sohilastest lahtisaamise legend.»
«Heldur ei tapnud oma õde,» olin ma kindel.
«Ega oma last.»
«Vaata, kui asi on tapmistes, siis pole sul õrna
aimugi, kuidas ja miks tapetakse... Oled sa seda kirja ise
lugenud?»
«Mitte päris. Žanna... Ma sain Žanna
käest teada.»
«Ja millal Žanna tuleb?»
«Ta... Homme, ma arvan, tal oli vaja korra ära
käia ja ühesõnaga...»
«Ühesõnaga, sa ei tea,» ohkas ta
väsinud ilmel. «Hästi, eks ma siis tule korra
veel läbi.»
Kui ta oli autosse istunud ja mootori käivitanud, pistis
pea korra aknast välja ja küsis: «Muuseas, mis
selle kakluse värgiga oli? Mulle nagu väga
täpselt ei vastatud.»
«Mingid venkud peksid ühte eestlast. Ma läksin
vahele, mõnikord nagu kihvatab sees.»
«Ja läheb silme eest mustaks, ma tean. Käsi on
sul raske, mees.»
«Venku oli kolm nädalat haiglas ja mulle taheti
väänata midagi dissidentlikku ka kaela.»
«Tervita Žannat,» ütles Kahusk ja 07
tegid hoovil efektse pöörde, nii et pori pritsis.
Kogu öö ma ootasin Žannat. Ta ei tulnud. Kui
kaks aastat on kaks kuud, siis üks päev siin on umbes
kaksteist päeva seal. Mida sa seal ometi nii kaua teed,
Žanna? Kas sinagi leidsid haldjaprintsi?
Gootika uinutas mu magama.
***
Žanna ei tulnud ka järgmisel päeval.
Mõtlemine muudele asjadele ei toonud rahu. Ma teadsin, et
midagi on korrast ära. Töö ei aidanud, isu ei
olnud. Kahuski petsin ma ära, kuid kauaks ja milleks?
Lõuna ajal, kui läksin, kirves käes, üle
hoovi, nägin silmanurgast hauda, millel ikka veel
tantsisklesid kollased liblikad, kui äkki käis minus
miski klõps.
Kirves kukkus käest ja ma vajusin põlvili porri
nagu Tarkovski filmides patukahetsejad teevad. Kuigi minul
polnud ühtegi pattu kahetseda. Kui siis ainult seda, et ma
varem ei meenutanud fraasi Roomase esimesest kirjast. Enne
oli siin mets ja alles siis tekkis Kirvesti
rändrahn.
Rõugutaja.
Televiisor.
Keski nõid on alati meie lähedal
elanud.
Siis me temast rohkem ei räägi. Mitte
sõnagi. Hirmuviha sähvatus Žanna
hääles ja silmades; Inese silmis pöörlev
hullumeelne raevumaailm.
Mida sa tahad siit, Inese-moor, ah! Ma peaaegu karjusin need
sõnad. Ja mingi teadvus minu teadvuse sees vastas, et sa
ei tohi jälle nagu tookord kaklusse söösta, nii
palju on sul aega küll, et hetk järele mõelda,
aru pidada, nõu küsida. Kellelt? Roomaselt? Mida
tema teab! Tema joaks on need legendid, folkloor ja paremal
juhul anomaaliad. Ma siiski läksin -- sundisin end
kõndima, mitte jooksma -- arvuti juurde ja
saatsin Tartusse kirja. Rõugutaja, Roomas,
rõugutaja, kas on midagi veel sellest olendist. Mis ta on
-- nõid, haldjas? Üks kõik mis
või kes. Mida ta tahab? Veel mõni tavalise
folklooriga mitte haakuv vihje, veel mõni seos legendide
ja reaalsuse põimumisest, mõni muinasjutulise
vahuga looritatud tõetera. Vasta kohe, kiiresti,
palun!
Istusin ligi tund aega arvuti juures, klõpsisin iga
paari minuti järel reload kirjaikooni, ootasin,
suitsetasin, kuulatasin iga häälitsust ja
liigutust.
Ja siis:
Kellelt: rkingu@folkloor.ee
Kellele: luuser134@hot.ee
Subjekt "Re:Rõugutaja"
Ta oli terve tunni arvutisse tagunud vastust, kiiruga, isegi
palavikuliselt. «Subjektiga pole
lood kuigi selged.
Sõna päritolu on segane, isikus võib
täheldada mitmeid motiive ja laene. Alge on muidugi iidses
Ema ja naise kultuses. Ühest küljest on ta midagi
sünnihaldja taolist, teda hüüti appi
sünnitamise juurde (ka Kalevipojas Linda hüüdis),
aga ta võis olla ka õel, kurikaval, saamahimuline,
riukalik. Mõnikord on ta mees, mõnikord naine;
mõnikord nimetatakse teda Rõugutaja (st.
meesnõia) mooriks, ja edaspidi on juba raskem vahet teha,
kumba sugu silmas on peetud. Ei ole teada, kus ta elab
või mis on tema lõplik eesmärk. Talle
ohverdati enne abiellumist ja lapse sündimise järel,
usuti, et rõugutaja tähelepanu võib lapse
eluiga pikendada; talle on omistatud ravitseja, tervendaja
võimeid. Nii et me näeme siin mingit viljakuse
sümboljumalust, kaitsjat, hoidjat. See on n.ö.
peavoolukäsitlus, üksikutes lugudes esineb
rõugutaja nimi vahel tavalise kurja nõia,
libahundi, luupainaja, marduse tähenduses. Juba kirjutasin
sulle, et Sõelasmaa/Väendru kandiga jäid silma
a)et rõugutaja istub kivil ja eksitab marjulisi, neid
nülib ja sööb; b)et aitab sohilapsest lahti
saada. Jälle võiks öelda, et siin on teatav
anomaalia -- mulle ei meenu, et ühestki teisest
kihelkonnast oleks rõugutaja kohta kaks nii
halvaloomulist teadet. Vaatasin veel üle -- no
muidugi kiiruga ja pealiskaudselt -- ja ühe teate
leidsin veel. 1893.a. on Sõelasmaalt mitte kaugel,
Vadiveres üles tähendatud, et «kui
rõugulist sünnitusel appi ei kutsu, sünnib laps
küüruga,» -- selline manitsev motiiv,
millega seletati puuetega lapse sündi, mis muud --
ja siis veel, et appi tuleb kutsuda sõnadega (moodsamas
keeles siis): «aja välja küür mu lapsest,
nagu sindki välja aeti.» Kust ja miks on
rõugutaja välja aetud, ei seletata.»
Käärpalust on teada, et rõugutaja tahab alati
ilusa noore naise moodi välja näha, kuigi tegelikult
hirmus vana ja kole on. Mismoodi ta «välja tahab
näha», ei selgu.»
Ja kirja lõppu oli Roomas ladunud mitu
küsimärki, et miks mul seda kõike tarvis
on.
Toigrule ma jooksin, tegin maa ära kolmveerand tunniga.
Kirve olin kaasa võtnud, aga selle viskasin enne maja
põõsasse, surusin nüüd peos taskulampi,
mis tagasiteel kindlasti kasuks on. Lamp oli vinge,
tõeline ameerika turvamehe lamp, võimsa
valgusvooga, tugev kämblapikkune nui, mitte mingi hiina
hädine analoog. Hiina moodi oskan ma aga sellega
lüüa, nagu üks mu hea sõber ja kolleeg
teatri puusepatöökojast oli õpetanud. Nii et
läksin kirveta ja lampi vastu rannet surudes.
Viisakalt.
Lõpuks oli mind siia külla kutsutud ja veel oli
-- meeltes trummeldas päästva lootusena
-- mingi võimalus, et Ines on lihtsalt üks
poolhull šarlatan. Arvasin, et kuulen lähenedes
jälle lõrinat ja haukumist, aga ei, vaikne oli.
Väga vaikne, kurjaendeline, tappev, süsimust vaikus.
Isegi linnud ei laulnud, ainult tuul kohises puulatvades, aeg-
ajalt kägises mõni oks. Seisin, üritasin
mõtteid koguda. Žanna oleks pidanud juba eile tagasi
olema. Täiesti kindlasti, nagu ta lubas ja ta pole mulle
kunagi valetanud. Ütlemata jätnud, seda küll, aga
valetanud mitte. Igatahes ma lähen ja küsin selle
Inese käest.
Maja paistis läbi hämaruse, see tavaline, harilik,
korras maamaja, kolhoosniku tüüpilise sisustuse,
raadio, keldri ja televiisoriga.
Televiisoriga.
Jah, nõiamoor, ühe asja sa unustasid.
Kõike pidasid sa silmas, kõike nägid ette,
oma vana tüüpilise televiisoriga, isegi
«Maalehe» telekava muretsesid, joonisid saated alla,
sättisid nii, et kõik seda näeksid ja isegi
tugitooli lükkasid teleka ette.
Aga antenn ei tulnud sulle pähe. Elekter on, telefon on,
raadio on, televiisor on, aga antenni, näed ei ole, isegi
ühtegi märki sellest, et see oleks olnud, katusel
pole. Detail, tühine detail, äkki ongi telekas
lihtsalt kamuflaažiks, et abivajaja end hubaselt tunneks?
Midagi kriminaalset ju antenni puudumises pole.
Kriminaalset...
Ma lähen siiski ja küsin su käest, Ines,
kuidas selle televiisori ja Kirvesti kiviga on, eks. Sa ju ise
kutsusid mind külla.
Maja polnud muidugi Inese ehitatud, ma ei teadnudki, kes ja
millal seda teinud oli. Eelmine Ines? Et saaks lähedale
Kirvestile ja võib-olla ka Väendrule. Ma läksin
ja avasin värava, kiikasin koerakuudi poole, mis oli
tühi, isegi üüratut konti ei olnud enam
näha; sammusin üle hoovi, avasin tuttava ukse ja
esimene asi, mis mind jalust maha tahtis niita, oli
läppunud, rõske, mädanenud hais. Mis tuli
läbi pimeduse. Ükski lamp ei põlenud,
kõigil akendel olid kardinad ees. Käsi kobas seina
uksepiida kohal, otsis automaatselt lülitit. Plastikkarbi
asemel puudutasin midagi ligast, sogast ja märga, midagi
vastikut ja jälki. Tagasi põrkudes jõudsin
haarata lambi ja valguse lihasele sodile suunata. Mis see seal
iganes oli, ei kuulunud see kolhoosniku mudelkodusse. See
polnudki õieti «midagi», see oli kõike
korraga. Valgus libises üle seina, sinna, kus mõned
päevad tagasi oli olnud köögiuks. Terve sein,
uks, kõik oli täis mingit musta jälki lima. See
haises nii, et süda hakkas pööritama ja hing
jäi kinni. Surusin parema käe varruka vastu nina ja
suunasin valgusvihu edasi tuppa.
Ei mingit televiisorit ega mööblit, akendel seesama
haisev liga, mis tegigi kõik nii pimedaks.
Põrandal lögane sodi, mulle tundus, et see isegi
mulksus või podises kuidagi. Ja muud mitte midagi.
Nõidus oli kadunud, pettenõidus, kõik see
standardne kamuflaaž. Ma mõistsin, et see polnud
isegi dekoratsioon -- sest see oli esimene mõte,
mis mulle siin käies pärast pähe oli tulnud.
Isikupäratu lavakujundus, nii nagu ühe ravitseja maja
oleks pidanud välja nägema.
«Ines!» röögatasin ma. «Tule
välja!»
Ma ei karda. Oh, muidugi ma ei karda, lihtsalt on aeg kogu
sellele jamale lõpp teha, ühel või teisel
viisil. Astusin sammukese edasi, midagi lirtsus jalge all, hinge
lämmatas mädanev rõskus. Nõia kodu.
Selline ongi tõeline nõia kodu -- siin on
kõik, mis ta eluks vajab, ei mingit tarbetut butafooriat.
Toas polnud mitte kui midagi, lambivihk libises üle seinte,
igal pool löga ja lima, hais, kõdunev, mädanev
solk, muud ei midagi.
«Ines!» Rõugutajat ei paistnud kodus
olevat.
Vaikus, ainult sammude lirtsumine ja kerged plopsatused
seintel. Aga siis tundus mulle, et midagi oleks nagu kuskil
liigutanud, mingi ähmane vari või kerge
hämaruse liikumine. See tuli sealt poolt, kus oli uks Inese
«magamistuppa». Ma hüppasin ja suunasin
kiirtekimbu avausest sisse. Võib-olla lootsin näha
vana nõiamoori mustas limases voodis magamas, ma ei
tea.
Ei, see polnud seal Ines, see polnud Ines, kes aeglaselt minu
poole liikus. Rohelised silmad põrkusid valgusvihku,
silmad täis vihkamist, kuid mitte Inese silmad. Ma suutsin
vaevalt aru saada, mis valguses minu poole liikus, maast kerkis,
end kokku tõmbas, hüppeks valmistus. Kindlasti oleks
koer tahtnud haukuda, aga loomadelgi on omad uimastusained, mis
nad reaalsusest välja lülitavad. Nagu näiteks
need kaks poollagunenud laibajäänust toanurgas, milles
elajas oli end õndsas limas püherdades ogaraks
söönud. Suutsin märgata moonutatud
laibakänkraid, lihamäge ja isegi meenutada, kas too
polnudki mitte inimesekont, mida koer oli eelmisel korral kuudis
järanud. Inimlihaga harjunud elajas... Ent lamp, kartsin
ma, ei suudaks mind tema eest kaitsta. Kui ta hüppas,
lõin ukse kinni ja toetasin selja vastu. Kurgus tekkis
klomp ja pressis välja, peni surus end teiselt poolt vastu
ust, hakkas aeglaselt kiunuma ja inisema, ta oli jälle
näinud värsket liha, mis paar päeva tagasi oli
tema käest ära libisenud.
Ja alles siis meenusid mulle tädi Salme sõnad, et
need olid olnud kaks noorepoolset naisterahvast ja
perekonnainimesed.
Visalt ja vihkavalt surus koer end teiseltpoolt vastu ust. Ma
pidin siit välja saama, kui ei taha kokku vajuda ja
oksendada. Jõudu kokku võttes sööstsin
tagasi koridori, lõin toauksegi kinni. Koer võib
olla vana -- sama vana kui Ineski, kust mina tean, aga
kuskilt see kannibalismimotiiv ju Väendru juttudesse ometi
tekkis -- aga ust lingist lahti ta ikka ei oska teha.
Või vähemalt nii ma lootsin. Õues
täitsin kopsud värske õhuga, tundsin, et
värisen üle kogu keha. Ma ei mõelnud, kas see
on kõik tõeline, ma lihtsalt tahtsin oma
tüdrukut ja sügist tagasi.
Kelder.
Kuskil siin maja taga on kelder, meenus mulle.
Taarusin läbi õue, oli veel piisavalt valge, et
ilma lambita näha. Hoov oli puhas ja korras, isegi maja
aknad näisid täiesti tavalised, paljastamata sees
valitsevat õudust. Ait oli tabaga lukus, puukuur
korralikult halge täis laotud, kaevu ääres kolm
ämbrit -- kõik suuruse järgi
järjekorras. Aga viha, raev ja lootusetus tungisid minust
välja -- «Ines!» --
röögatasin veel kord ning ainult metsast kaikus vastu
õõnes kaja.
Kelder kujutas endast mullaküngast, taladega
sõrestikuga, seest ilmselt valge tellisega vooderdatud...
või vähemalt sellisena võiks ta päeval
inimesele paistma. Taba ei olnud ees, taba oli hiljuti lahti
keeratud, uks oli paokil. Kui sa oled kodus, Ines, siis oled sa
siin. Asetasin käe ettevaatlikult külmale metallile ja
poetasin ust.
***
Lambi valgusvihk tungis sügavusse ja miski volksas selle
eest kõrvale, miski häälitses, kiunatas ehk, ma
ei tea, ma ei jõudnud sellele mõelda. Nägin,
et seinad olid tõesti valgetest tellistest ning keldri
külgseintele oli ehitatud kartulisalv. Tagaseinas seisis
riiul hoidistega -- purgid, potid, pudelid, selle all
veel miski, mida ma veel hetkel täpsemini ei näinud.
Niipalju jõudsin ma silmata, enne kui valgus langes
heledale esemele, mille eemale hüppav kogu oli
kõrvale heitnud.
Tegelikult väga lihtne mõista, mis see oli. Juhul
kui sa oled midagi sellist varem näinud või su vaim
on valmis. Mina polnud näinud ja vaim polnud valmis. Ma
juba teadsin, et Ines seisis minust mõne sammu kaugusel,
hingeldas, kiristas hambaid, kähises, kuid ma
jõllitasin vaid tummalt seda laialilaotatud asja minu ees
keldririiulil. Vaatasin ja ei suutnud uskuda.
Põimuvad rõngad. Idamaade sümbol rahu
otsinguist. Neli helepruuni rõngast valgel taustal.
«Kakssada krooni maksis selle tegemine,» oli
Žanna öelnud. Seda verest paakunud nahka olin ma kolm
päeva tagasi suudelnud, see oli mu käte all
mänginud, mind silitanud, ma mäletasin iga selle
puudutust, ma olin olnud selle sees ja see oli mind üleni
ümbritsenud, uputanud.
See, mis Žannast peale nülgimist järele oli
jäänud, lebas nurgas. Ikka veel äratuntavalt
inimkeha... Ainult üleni punane.
Ines ründas siis, kui ma karjuma hakkasin. Ja
sööstis kohalt, kiunudes, imekiiresti, pikk, terav
nuga ette sirutatud. Mingi loomaliku reaktsiooniga
jõudsin ma lambiga lüüa, sähmata, meeltes
raev ja ahastus. Tabasin midagi, ilmselt tema kätt. Kuulsin
metalli kõlksatust kivipõrandal.
«Reo,» kähises loomalik hääl.
Rõugutaja hääl.
Siis ma jooksin. Eemale, maja poole, aida poole, üks
kõik kuhu. Aida nurgal seisis vastu palke toetatuna hang.
Kasvõi sellega! Tormasin üle hoovi, haarasin hangu
pihku, tõstsin selle värisevate kätega Inese
poole. Kui ma tahtsingi midagi öelda või karjuda,
siis ma ei suutnud. Nüüd nägin ma teda,
õhtuhämaruses, alasti vana naist, üleni verist,
minust mõned sammud eemal.
«Ai, reo, oi tõhk!» sisises naine, kes oli
nülginud Žanna ja endale tema naha ümber
sobitanud. Ta oli alasti, täiesti alasti, kortsus,
krobeline, kiitsakas, üleni verine, taarus mu ees. Siis ta
vilistas ja maja ukse tagant kostis kobinat.
«Võts, äss, võts!» kiunus Ines,
ent koer ei pääsenud majast välja. Kui ta tahab
mu tappa, siis peab ta ise proovima. Kõigepealt ajan ma
tema hangu otsa, lasen ta haisvad soolikad välja ja siis
koeral. Ja siis... edasi?
«Tule, rõugutaja,» ütlesin ma.
«Tule!» ja viibutasin hangu.
«Sind ma ei taha, reo! Aga sa ise ronid!»
Ta lähenes aeglaselt, vankudes ja sisisedes, sirutas
käed ette, pikad, kondised, tõmblevad. Ta isegi
tilkus veel Žanna verest. Kui palju olin ma hiljaks
jäänud? Siis nägin ta silmi, kuid nüüd
polnud need enam nii kohutavad, nüüd olid ta silmad
kooskõlas keha ja liigutustega, üks osa
hullumeelsest tervikust. Haige nõid, haige, hullumeelne
vanaeit, elajas, tõbras, mõrtsukas. Miks?
Kuidas?
«Miks?» küsisin ma. Kohe torman ma tema poole
ja ajan hangu otsa. «Mida sul vaja oli?»
«Sina, liba, reo, sellest aru ei saa,»
nüüd ta lausa ulgus. «Nad ajasid mu välja,
nemad, tõhud! Ajasid minu välja! Ja sinu libu
käis sinna!»
Ja sättisid kivi tropiks ette, mis siis selle all ka ei
asuks, värav, käik, tunnel, mõõtmenihe,
lisasin ma mõttes. Ja siis sa tapad -- haige
elajas -- tahad pugeda võõrasse nahka, et
sind ära ei tuntaks ja taas läbi lastaks. Žanna,
mu kallis Žanna, pääses sinna ja seda sa oled
siin kogu aeg varitsenud, et kellegi nahas läbi
pääseda.
Korraga tekkis mu kõrva mingi müra, mis ei
sobinud siia. Ka hüppeasendisse tõmbunud Ines
vibutus püsti ja nuhutas õhku. Läbi
õhtuhämaruse tungisid kaks valgusvihku.
Automürin, mille ma korraga ära tundsin -- 07.
Ka nemad tulevad liiga hilja... Või liiga vara. Ja
äkki, kui ma hangu kõvemini kätte surusin,
kujutasin ette, mis pilt Kahuskile hoovis avaneb. Vihast
raevunud meesterahvas, kes on varem vägivallatsemise eest
peaaegu kohtu alla antud, hang käes, ja tema ees verine,
alasti vanaeit. Eemal, keldris lebab mehe endine kallim,
nülitult. See on Inese võimalus.
Oleks olnud. Aga ta oli hullumeelne. Kui politseiauto hoovi
vuras, taipas Ines, et tema mäng on sedapuhku
(vähemalt lõppeesmärki silmas pidades)
läbi.
Autouksed paukusid ja kaks meest astusid välja. Rinaldo
Kahusk ja konstaabel Toomas.
«Hei, mis siin... Ines?» alustas Toomas ja tuli
meile lähemale. Ta tuli kiiresti, jooksusammul.
Samal hetkel hüppas vanamoor õhku. Ta hakkas
pöörlema. Maast meetri kõrgusel muutus ta
vihisevaks ja keerlevaks tombuks, halliks, punaseks, pruuniks
känkraks, vuhises, sisises ja mulle lendasid näole
räigelt haisvad süljelärakad.
Kahusk ja Toomas seisid kivinenult ja siis potsatas Ines maha
tagasi, otse jahmunud konstaabli jalge ette.
«Reod!» rögises vanamoor. «Reod,
tapan!»
Koer ulgus majas ja kargas vastu ust. Inese vasaku käe
küüned olid kasvanud poolemeetripikkusteks
luunugadeks.
«Tagasi!» röögatasin ma. «Ta on
hull!»
See ei mõjunud konstaablile -- ja kuidas
saanukski. Ta oli omadega täiesti segi, tumm kui
soolasammas ja jõllitas alasti verist vanamoori, kelle
juuksed olid peas püsti tõmbunud, silmad paljastades
kogu võimatuse. Ines hüppas kohalt, käsi
vuhises läbi õhu, sama kiiresti kui ta seal enne
tiirelnud oli, ma peaaegu ei näinud selle liikumist. Toomas
ütles midagi ja tõstis siis mõlemad käed
kõri juurde, surus vaistlikult kinni haava, millest
purskas verd.
«Äss,» häälitses Ines, ta pea
pööras välkkiirelt minu ja siis läheneva
Kahuski poole, otsekui hinnates, kes on ohtlikum ja keda
rünnata esimesena. Toomas kukkus põlvili,
ägises, nägu ikka veel jahmatunud, silmad punnis,
justkui keelduks uskumast, et tal on kõri läbi
lõigatud ja kohe ta sureb, sõrmede vahelt purskas
verd.
Nüüd ma jooksin, hang ette sirutatud, Inese poole.
Enam ta ei hüppa õhku ega pöörle,
nüüd see nõiamoor sureb... Nägin enda ees
luukollase küüsmõõga sähvatust,
nägin haigeid silmi, mida tahtsin pöialdega välja
pressida. Röögatades torkasin hanguga ja siis
kõlasid lasud.
Vaneminspektor Rinaldo Kahusk seisis, jalad harkis, kaks
kätt ettesirutatult hoidmas «Glocki» --
mitte nii, nagu talle õpetati nõukogude ohvitseri
määrustiku kohaselt miilitsakoolis sportlikku
ühekäe laskeasendit, vaid nii, nagu ta oli näinud
ameerika filmidest, nii, nagu peab laskma. Millegipärast
mõtlesin, et metsa vahel ei kõla püstolipauk
üldsegi sel kombel nagu filmides -- lihtsalt mingi
plaksatus, mis puudelatvadest vastu kajab. Plaksatus, nagu
lööks keegi kepiga vastu laudu, mitte pauk. Esimene
kuul tabas Inest reide, nägin kuidas must liha sellest
välja voolas, «Glocki» kuul läks tast
läbi, rebis keha lõhki ja tungis vingudes aidaseina,
aga see ei hoidnud teda tagasi rõugutaja löök
kõlksatas vastu hangutera, see oli nii tugev, et saatis
impulsi mu randmenärvi.
Järgmine lask ja löök toimusid samaaegselt.
Veel üks kuul läbistas nõia jala, mina torkasin
hanguga, kuid Ines kaldus kõrvale ja rehmas vastu.
Tundsin põletavat valu rinnas, isegi tuule liikumist, kui
küüs mu riideid rebestas ja vere vallandas. Ma ei
pööranud sellele tähelepanu, ma tahtsin ta
hanguga tappa, sodiks hakkida.
Üks, kaks, kolm, neli lasku järjest. Kahusk seisis
kindlana ja tulistas lähedalt, otsesihtimisega alasti
vanamoori. Ma nägin, kuidas nõid vankus, iga
löögi tabamuse järel tasakaalu kaotas, nagu oleks
keegi teda rusikaga rindu löönud. Kuulid lõid
temast välja musta sodi, enne kui palkseina plaksusid. Hang
varises mu käest, ma lihtsalt seisin ja jõllitasin,
kuidas maha lastakse. Tabatuna kuulidest, kui temast verist
musta löga välja voolas, pöördus Ines
Kahuski poole, ulgus, nagu ka koer ukse taga, ulgus ja astus
inspektorile aina lähemale.
Viis, kuus, seitse plaksatust, kolm lööki tabasid
veel Inest. Lõpuks ta peatus. Ma kummardusin hangu
järele, kuid teadsin, et see on mõttetu. Seitse
lasku rindu ei suutnud teda tappa. «Glocki»
löögijõud ja kuulid, mis ihu rebestasid, ei
suutnud teda tappa.
Rõugutaja ulg läbistas mu kere, viilis konte,
tahtis kuulmekiled lõhki rebida. Rõske,
läppunud mädahais täitis õhu ja
ümberringi plärtsatas musti tükke, mis olid
rõugutaja ihu.
Kahuskit ja Inest lahutasid mõned sammud, nõid
tõstis käe, et küüntega inspektorile
lõpp teha. Minu hangu ta ei peljanud. Minuga tegeleb ta
pärast... Rinaldo ei lausunud sõnagi, viivuks
vaatasid nad tõtt.
«Sina reo,» ulgus rõugutaja, «Sina
liba, Juudas,» ja see viimane sõna lendas kriiskava
pika uuu-ga läbi mu keha. Kahuski parem käsi rabas
rahulikult rinnataskust uue pideme, klõksatuste saatel
vahetas ta selle imekiiresti ja kindlalt, isegi vaatamata,
kuidas nõrkenud, ent siiski elusa Inese küüs
löögiks valmistub. «Hoia eemale,» ütles
inspektor mulle, kiiresti ja kindlalt, tõstis veidi
püstolit, suunas selle otse Inese pähe ja
tulistas.
Kuus lasku, mis rebisid nõia pea kildudeks, must soga
ja luutükid pritsisid mu peale. Inese pea plahvatas, lendas
tuhandeks tükiks. Need pidid olema õõnsa
otsaga kuulid, need, mis kohe kehast välja ei tule.
Ines, rõugutaja, nõid, oli surnud. Ta kukkus
äkki selili maha ja nüüd ulgus meeletus raevus
koer majas.
Viimane õudus kestis umbes minuti, kui me Kahuskiga
seisime ja vaatasime. Kõigepealt tõmbus laip
kronksu, siis rebestus nahk, tõmbus lihalt lahti,
sisises, kärssas ja pudenes maha, kuivas viivuga
põrmuks. Must liha muutus lögaks, voolas kontide
ümbert maha, imbus mulda. Ja haises. Jäi luustik.
Kondid praksusid, krõksatasid üksteise järel,
luukere murdus värskest õhust, sellest pudenesid
välja siseorganid, mustjasroosad, soolikad
väändusid läbi kontide nagu surevad maod,
lõhkesid, pritsisid läppuvat lima ja röga.
Kondid pragunesid, lagunesid koost.
Ja siis oli rõugutajast järel ainult peotäis
tolmu ja must haisev plekk.
***
Ma istusin maas ja ei suutnud kuuldavale tuua ühtegi
häält. Kahusk tuli keldrist välja, näost
kaame, kummardus minu kohale, pigistas õlast. Toomast ei
saanud me enam millegagi aidata, ta oli surnud, kõri
poolest sügavusest puhtalt lõhki rebitud. Kahusk
kattis ta autost toodud tekiga ja helistas siis mobiilil. Ma ei
kuulnud, mida ta rääkis. Siis haaras ta mu taskulambi
ja uuris tähelepanelikult kohta, kus oli olnud Ines. Ta
kükitas ja otsis ettevaatlikult kokku kõik
väljatulistatud kuulid, koukis neid kiiresti ja oskuslikult
aidaseinast ning kogus seejärel sama hoolikalt kokku
padrunikestad; niipalju, kui ta neid leidis. Glock viskab kestad
ju kaugele. Ta nahkjope põuest ilmus veel taskupudel
-- valge viin. Ma jõin, tõmbasin viina
kurku, läkastasin ja köhisin, pisarad tulid silma. Aga
viin aitas. See aitab alati.
Ma ei suutnud keldrisse tagasi minna ja vaadata seda, mis oli
Žannast järele jäänud. Aga
ükskõik kui valus, ma pidin teadma. Pärast
järgmist lonksu ma küsisin:
«Millal?»
«Raske öelda,» pomises Kahusk. «Üsna
hiljuti. Nülgimine võtab aega. Parema jala sees on
koera hammaste jäljed... Kätel
rihmajäljed.»
«Kuidas?»
Kahusk ei vastanud. Ma haarasin ta jope rinnust kinni.
«Kuidas? Ma pean teadma.»
Ta ei lükanud mu kätt ära, vangutas pead ja ma
lasin ise lahti. «Talle oli nahka tervena vaja,»
sõnas Kahusk väga vaikselt. «Parem on, kui sa
ei...»
Ma vaatasin talle otsa sellise pilguga, et ta lõpuks
siiski ütles. «Seesama nuga, mis maas vedeleb. Torkas
läbi silmade ajju.»
Žanna tuli koju, ta tuli siis, kui oli lubanud, tuli
minu juurde tagasi, saavutanud ja saatnud korda kõik,
mida tahtis. Seal, haldjamaal, või kus iganes. Ta tuli
Kirvesti juurest või oli seal lähedal, kui Ines
lõukoeraga teda varitses, kinni võttis ja siia
lohistas. Võtsin veel lonksu viina, Kahusk tõusis
ja läks maja juurde. Kuulsin ukse kääksatust,
lõrinat, veel ühte lasku ja lõpuks haledat
kiunatust. Midagi kukkus tumeda mütsatusega kokku.
«Mida sa tead?» küsis Rinaldo. «Mida ja
kui palju sa tegelikult tead?»
«Sa ei usuks.»
«Pärast seda,» ta näitas käega
mustale plekile, «usun ma maailmas kõike. Kui tahad,
siis räägi. Praegu saad sa mulle rääkida,
praegu ma usun. Aga kellelegi teisele sa kunagi seda enam
rääkida ei saa.»
«Kirvesti kivi all on värav... kuhugi. Haldjamaale,
nagu seda muistendites kutsutakse. Žanna leidis selle
üles ja käis seal. Ma ei tea, miks. Ta oli selline,
eriline, ta suutis sinna minna... Igaüks ei suuda. Aeg
käib seal teistmoodi ja meie maailmast pärit naised
sünnitavad seal vigaseid küürakaid. Legendid on
väljamõeldiste ja pooltõdedega segunenud.
Väendru Liidia läks ka kunagi sinna. Seal ollakse,
mulle tundub, õnnelikud.» Sundisin oma sõnad
selgeks, see tundus otsekui pääseteena hulluse
eest.
«Nii,» ütles Kahusk ja rüüpas
pudelist. «Nii, nii. Ja see elajas?»
«Ta oli hüljatu. Tõugatu. Ta aeti kunagi
sealt välja ning värav suleti kiviga. Ma ei tea, mis
või kes ta tegelikult oli. Müütides kutsuti
teda rõugutajaks. Ta on varitsenud siin aastasadu, tapnud
naisi ja üritanud nende nahas tagasi minna. Ta oli liiga
hull, liiga haige uskumaks, et see õnnestub.»
«Kes teab?» pomises politseinik. «Kes
teab...»
«Mida sa nüüd kavatsed teha?»
Ta vaatas mulle pikalt otsa ja pilutas silmi. «Kahe
inimese asemel on nüüd neli kadunut.»
Ma ei osanud midagi öelda.
«See aetakse korda,» ütles ta siis. «Mine
koju ja joo ennast täis.»
Siis hakkas ta mobiil helisema, ta läks eemale vastama.
Ma ei kuulnud millest ta rääkis, niipalju sain aga aru
küll, et kõneldi saksa keeles.
Koju? Millisesse? Väendrust ei saanud minule ja
Žannale sügisekodu. Väendrust ei saa teatrit,
vähemalt mina ei ehita seda, ei taha, ei suuda ehitada.
Hüljatud näitlejad peavad endale mujalt kodu leidma...
Või siiski?
Aga ma tahtsin näha Kirvesti kivi. Kordki elus näha
seda kivi, mille pärast Žanna tapeti. Kui ma olen tema
Saturn, siis on ehk minuski midagi Žannast. Äkki
voolab ka minus tilgake seda verd, mis ütleb mida teha,
mida mõelda, mida puudutada kivi juures, mis pidi
küll sulguma, kuid mis mõnikord siiski kellelegi
avaneb. Ma korraldan ühte teatrireisi.
Seal, kus aeg voolab teisiti kui maailmas, mis hülgab
oma armastatud näitlejad.
Ma võin vähemalt proovida. See on kõik,
mida ma saan teha minult röövitud, armastatud ja
tapetud tüdruku heaks, üritada lõpule viia
seda, mida ta alustas.
Kahusk rääkis ikka veel telefoniga. Ma
rüüpasin tema pudelist viimase lonksu, aga
sõrmed olid kanged ja pudel kukkus maha. Kui ma selle
üles tõstes maad kobasin, puutusid sõrmed
vastu mingit metalset eset. Vaatasin seda. Ühte kuuli
polnud Rinaldo siiski leidnud, see vedeles otse mu
põlvede juures. See oli kummaliselt raske kuul, hallikas
metalltömp ja ma arvan, et see oli hõbedast.
Veeretasin selle mustava laigu poole, et Rinaldo selle
leiaks.
Siis tõusin ma püsti, et komberdada Kirvesti kivi
juurde.
november 2001
|