05.12.2001 |
Taivo Rist
«Eesti rahva ennemuistsed jutud» kui ulme |
Kas kogumikus on ikka eesti rahva
ja ennemuistsed jutud?
1866 ilmus Kreutzwaldi «Eesti rahva
ennemuistsed jutud» (edaspidi kogumik), mida
Kreutzwald ise ja ka suur hulk kirjandusteadlasi peab
eesti rahvusliku kirjanduse sünniks.
Kuivõrd need jutud on Kreutzwaldi
omalooming, selles küsimuses ajas Kreutzwald
kahesugust juttu. Avalikult väitis ta, et on
kõik jutud rahvasuust üles kirjutanud,
kuid erakirjades tunnistas ta, et nii see siiski ei
ole. Kogumiku nimetas ta nii poliitilistel
põhjustel. 1967. aasta väljaande
toimetaja meelest on ainult kahel kolmandikul
juttudest rahvaloominguline algupära, millega
Kreutzwald aga väga vabalt ringi on käinud.
Niisiis on kogumik eesti rahva looming
samavõrd kui Grimmide muinasjutud saksa rahva
looming ja Perrault' muinasjutud prantsuse rahva
looming. Ja mitte ainult eesti rahva. XIX sajandil
oli autoriõiguste kaitse veel nõrk ning
plagiaadid ja mugandused üsna sagedased.
Kreutzwald isegi mugandas saksa teoseid eesti
oludesse, tehes seda küll keskmisest paremini,
näiteks «Viinakatk».
Saksamaal kirjutati tollal mõne paikkonna
elanike kohta pilalugusid. Nii näiteks
võttis Kreutzwald Schilda linna kohta
käiva raamatu, jutustas ümber ja pani omalt
poolt poole juurde ning andis oma nime all
välja. Kuna schild tähendab saksa keeles
kilpi, said raamatu tegelasteks kilplased. Ka
kogumiku mitme jutu saamislugu on analoogne. 1967.
aasta väljaandes on juttude kohta kirjas
otsesõnu: osalt L. Tiecki järgi, faabula
J.P. Hebeli järgi, Grimmide ja O. Marbachi
järgi, J.K.A. Musäuse järgi...
Kas kogumik on ikka ulme?
Enamikus juttudes (40-s 43-st) on sees tugevad
ulmelised mõjud. Seetõttu on
põhjendatud küsimus, kas ei tuleks
kogumik BAASi kanda ja pidada eesti ulmekirjanduse
sünniks.
BAASis kogumikku ei ole. Pärast
järelemõtlemist leidsin, et see on
õige. BAASi poliitika järgi ei kuulutata
ulmeks teoseid, mis on mõeldud alla 10-aastastele.
Tänapäeval aga loevad kogumikku
enamasti just nooremad kui 10-aastased.
Muidugi oli kogumik mõeldud omal ajal
täiskasvanutele. Minu nägemust
mööda peakski BAAS vaatama
tänapäeva olukorda, mitte seda, kellele
teos algselt oli mõeldud. Kui kogumik ulmeks
tunnistada, siis tuleks BAASistada ka muinasjutud
Lumivalgekesest ja 7 pöialpoisist,
Okasroosikesest, Tuhkatriinust ning kaunitarist ja
koletisest. Need muinasjutud on kõik
pärit keskaegsetest rüütliromaanidest,
mis olid ikka täiskasvanud lugejale
mõeldud. Küsimust, kas keskaegsed lugejad
tõesti nii palju lapsikumad olid
tänapäeva inimestest, ma aga selles
artiklis ei aruta.
Niisiis lepime ehk kokku, et me kogumikku ulmeks
ei pea, aga selles artiklis vaatlen teda siiski
ulmekirjandusena. Kogumikus on esindatud suur osa
ulmekirjanduse süžeedest, millest edaspidi
lähemalt. Ja kuna keskendun ulmele, siis kaht
1967. a. väljaandes kõige enam kiidetud
juttu ma ei mainigi.
Kogumiku jutud jaotuvad minu silmis nii: 35 juttu
on imeulme, 5 õudusulme, 3 mitteulme ning
teadusulme puudub. 40 ulmejutu keskmine hinne tuli
minul 2,63, kogumikul tervikuna 4-.
Jutud talupoegadest
Imeulmest pean ma parimaks juttu «Udumäe
kuningas». Ajasrännu juttu ma küll
Kreutzwaldilt ei oodanud. Tüdruk satub
päevaks maailma, kus ühe ööga
läheb seitse maapealset aastat.
Kiiduväärt on, et Kreutzwald ei
lõpeta sellega, vaid katsub näidata,
kuidas see mõjutab tüdruku
psüühikat ja külarahvast. Just ulme
koha pealt tugev jutt.
Üllatavalt resoneerub lugu «Tontla
mets» Siim Veskimehe «Naeratusega aastate
tagant». Ka siin on rass, mis vananeb
aeglasemalt kui tavalised inimesed. Kiisikese-
nimelisele tüdrukule võetakse
pärisinimesest mänguseltsiline. Veskimehe
jutustust hindan tugevamaks, sest Kreutzwald
jätab selgitamata rohkem asju kui mulle meeldib.
«Leitud laps» tõi kohe
koobastikes pahalaste nottimise raalimängud nagu
«Wolfenstein» või «Doom»
silme ette. Tõsi, mäng on kahele:
talupoja peres kasvanud leidlaps ning teine madalast
soost sepasell. Koletised lähevad järjest
võimsamaks, aga lõpuks saavad nad maha
löödud ning varandus koos naisega ära
võetud (naisi on rohkem kui üks, nii et
jääb ülegi). AD&D enne raalide
leiutamist.
Kaks juttu on nõiduse abil mehele
saamisest. Ega ikka ei tasu: kui mehele saadki, kas
on hea, kui abikaasa sind eluotsani vihkab?
Sealjuures jutus «Võõrasema»
lööb peigmees oma naise lihtlabaselt maha
ja hakkab teisega sohielu elama. Seda peetakse
eeskuju väärivaks teoks. Jutus
«Rõugutaja tütar» peigmees
põgeneb ja abiellub teises külas teise
naisega (loomulikult ei teata ta kummalegi oma
naisele, et tal kaks naist on). Nõiamoor saab
asjast teada ja moondab liignaise libahundiks. See on
aga äsja lapsega maha saanud. Et laps nälga
ei sureks, käib libahunt iga päev last
imetamas. Kreutzwald usub, et mees võib naist
peksta, kui see mehele vastu räägib.
Huvitav, kas ta seda oma naise peal ka katsetas?
Jutu «Paristaja-poeg» nimitegelane
varastab kuradi abiga taevast pasuna, mille puhumist
inimesed pikseks kutsuvad. Kuna nüüd enam
vihma ei saja ja maa peale põud saabub,
varastab Paristaja-poeg kõuejumala abiga
pasuna kuradi aardekambrist jälle tagasi.
Roostevaba terasrott on parem.
Loo «Kuuvalgel vihtlejad neitsid» algus
on täiesti korralik, kuid lõpetus
jätab mulje, et see on pigem pikema jutu
ettevalmistus. Sisu kohta ütleb autor ise (ja
see on ka moraal): «Ära hakka mitte
kõike tühja tarkust taga ajama, mis sulle
õnne ei või tuua, küll aga
õnnetust. Mõnda on inimeste silma eest
varjule pandud, sest et nende asjade tundmine
südamerahu saaks lõpetama. Kes
kõik salaasjad oma silmaga tundma õpib,
see ei leia enam rõõmu sellest, mis
igapäevasel kombel avalikult ta silma ette
tuleks.» Umbes sama väidab ka Ursula Le
Guin oma «Pimeduse pahemas käes»:
täiesti mõttetu on teada vastust valele
küsimusele.
Jutud kuningapoegadest
Jutud kuningalaste juhtumistest ning sellest,
kuidas lihtne mees printsessi kosib, on minu silmis
märgatavalt nõrgemad talupojajuttudest.
Põhjuseks pole mitte see, et Kreutzwald
taluelu paremini tundis. Millegipärast on
kuningajutud sageli ebaloogilised isegi siis, kui
neil on välismaa eeskuju. Näiteks kogumiku
lõpulugu «Hädaohust
pääsenud kuningapoeg saab vendadele
päästjaks» on «Tsaar
Saltaani» mugandus, aga pani mind sellest
hoolimata peast kahe käega haarama ja appi
karjuma. Umbes sama saab öelda ka juttude
«Õnne rublatükk», mille
kõik tegelased napakalt käituvad, ja
«Haruldane naise truudus» kohta, mis
räägib haruldasest kaupmehe lollusest.
Kolmel jutul on üsna ilmne prantsuse eeskuju:
«Tuhka-Triinu», «Näkineitsi»
(võrdle «Melusine» sarja
«Muinaslugusid kogu maailmast» kogumikust
«Lood Lotringist») ja «Pilli-
Tiidu» (võrdle «Pika ninaga
printsess» sarja «Saja rahva lood»
kogumikust «Prantsuse muinasjutte»).
Sealjuures torkab silma, et need kohad, kus
Kreutzwald eeskujust lahku läheb, on enamasti
Kreutzwaldi kahjuks.
Suurepäraselt analüüsis
«Näkineitsit» psühhiaater Juhan
Luiga, kelle kinnitust mööda oli
peategelane juba lapsest saadik
psüühiliselt haige ja sellisena ka suri.
Luiga teadustöös psüühiliste
haiguste kajastustest eesti rahvaloomingus oli see
üks paremaid näiteid. Juhtumused
näkineitsiga olid Luiga sõnul
tagantjärele välja mõeldud
pettekujutelm.
«Pikkjalg, Osavkäpp ja Teravsilm»
on minu silmis kuningalugudest parim. Maailma
kõige kiirem, kõige osavam ja
kõige terasem mees täidavad kolm palvet,
mida keegi pole veel suutnud, et saada endale
kuningatütar. Kuningas natuke petab, aga mehed
petavad natuke vastu ka. Veel parem olnuks, kui
meestevaheline usaldus nii suur poleks olnud, vaid
läinuks mingiks jagelemiseks selle üle,
kuidas kolmekesi üht kuningatütart jagada.
Üsna normaalne on ka «Kergejalgne
kuningatütar». Kuningatütar lubab
abielluda ainult selle mehega, kes temast kiiremini
jookseb. Aga sellelt, kes aeglasemini jookseb,
hiivatakse pea otsast ära. Kuningapoeg tuleb oma
riigi meistriks pikamaajooksus ja läheb
jõudu katsuma. Tee peal palkab ta oma
teenistusse Pikkjala, Teravsilma, Suurkõrva,
Puudekangutaja ja Tuulenuuskaja. Pikkjalg muidugi
võidab printsessi jooksus, aga see ei taha
abielluda, sest on kas lesbi (!) või
geneetilise hälbega (mitte XX, vaid XXX).
Sulased annavad tarka nõu:
«Tütarlapsi on maailmas enam kui seesinane
kuningatütar arvab, ka ilusamaid ja viisakamaid
kui tema.» Aga kuningapoeg mõtleb, et
olgu abieluõnnega kuidas on, aga kuninga
koduväi koht ja edaspidine troonipärimine
on rohkem väärt.
Sageli peavad kuningalapsed Kreutzwaldi juttudes
talupoegadena esinema. Sealjuures neidudel pole
mingeid andeid ega iseloomuomadusi ilmutada vaja.
Kõik, mida vaja teha, ütleb neile keegi
ette. Nähtavasti arvas Kreutzwald, et ebakindlus
tuleviku ees on naisterahvale piisav katsumus. Mina
seda ei arva ja neid lugusid ma ka kõrgelt ei
hinda.
Sama käib ka mitme meestegelase kohta
(«Tark mees taskus» ja
«Nupumees»). Viimases pole kangelane
küll oma õnne ära teeninud:
kõigega, mis ta teeb, saaks ka keskpärane
inimene hakkama. Kõik keerulised asjad
öeldakse talle ette. Seda, et ta tõesti
nupumees on, näitab ta ainult asjasse
mittepuutuva mõistatuse lahendamisega ning
äraarvamisega, kas ta tuleb veel põrgusse
tagasi või ei.
Jutus «Õnnemunake» on
kuningatütar on moondatud valgeks maoks ja ta
peab elama halli kivi all allika kõrval
senikaua, kuni üks inimene teda mao kujul
armastama hakkab. Võib isegi arvata, et
mitusada aastat elab, enne kui pääseb. Ja
normaalne inimene teda armastama ei hakka, ikka mingi
friik.
Õudusjutud
Kreutzwaldi õudusjutte hindan keskmisest
paremaks (5 jutu keskmine hinne 3,8). Mitte
sellepärast, et nende väärtus oleks
ajas vähem langenud, vaid nad on algusest peale
paremad olnud.
Jutus «Võllamehikesed» tuleb
Kaval-Ants ihnsale kirikuõpetajale sulaseks.
Tema tööks on muu hulgas
südaööl kirikukella löömine,
kuid öösel on kirikus hulgaliselt rahvast,
kellele palvetamine kindlasti omane pole --
mõnel neist pole peadki otsas.
Kohutavalt meeldib, et Kaval-Ants, kes alati
kõiki lepinguid punktuaalselt täidab
isegi (ja eriti) siis, kui see nii mõeldud
pole, lõikab oma harjumusega valusal kombel
näppu: äärepealt maksaks see talle
elugi.
Jutus «Öösised kirikulised»
särab jõuluööl kirik tuledes.
Lähedal asuva talu rahvas arvab, et on sisse
maganud, ja ruttab kirikusse. Kirikus on veider
rahvas, kes ei lase neid sisse, sest püha veega
ristitute kord tulevat alles hommikul. Ometigi on
nende veidrike hulgas keegi, kes ühele mehele
avaldab suure varanduse asukoha. Ainult karta ei tohi
mitte raasugi. Edaspidi läheb mees varanduse
järele, kus tema julgus proovile pannakse. Algus
on uimasevõitu, aga see-eest ei ole ma nii
vahva lõpuga juttu ka «Marduses»
näinud.
«Julge rehepapp» on aine järgmiseks
raalimänguks, aga nüüd peab
peategelane ka oma tarkust ilmutama. Sellele vastab
mäng, kus peategelasel on palju asju kaasas ja
ta peab muudkui ütlema: «Kasuta eset X
objekti Y peal». Lossi varemetes olevat
varandust on mitmedki otsima läinud, aga keegi
pole veel leidnud, sest see töö
niihästi julgust kui nuppu nõuab.
«Põhja konn» on minu silmis
kogumiku parim lugu ning ainsana viit
väärt. Kohutav koletis, kelle keha katavad
kivist ja rauast tugevamad soomused, laastab ja
sööb ära kõik enda ümber.
Ka tuli ei tee talle midagi. Üks noormees
võtab pähe, et kuningas Saalomoni
pitserisõrmusest võiks kasu olla, ning
läheb seda otsima. Kui ta linnukeele selgeks
saab, räägivad linnud, et see
põrguneitsi käes on. Kuidas seda
kätte saada ning missugust abi sõrmusest
põhja konna vastu oleks, seda noormees ei tea.
Ma juba kujutan ette, missuguse filmi Steven
Spielberg põhja konnast teeks... Muide, see on
ainus lugu kogumikus, kuhu seksistseenid sobiksid,
sealjuures üsna vihased, kui juba
põrguneitsi mängus on. Ja veel meeldib
mulle, et iga kuritegu saab lõpus tasutud.
Kokkuvõtteks
«Algernonis» nurisetakse (sealhulgas
mina) sageli, et lugudel on lõpp vales kohas.
Enamjaolt tahetakse, et lugu oleks pikem. Kuid
Kreutzwaldi jutud on terviklikud. Neil on algus,
keskpaik ja lõpp. Ülesehituselt ei ole
neile midagi ette heita.
Kogumik kuulub nende hulka, mis pole lihtsalt
juttude mehaaniline summa, vaid on tekkinud uus
kvaliteet. Minagi olin valmis kogumikule panema palli
võrra kõrgema hinde kui kõigi
lugude keskmise.
Kreutzwaldi peaeesmärk -- näidata, et ka
põlatud maakeeles ilukirjandust luua
võib -- sai täidetud ning erinevalt
paljudest kaasaegseist raamatuist on see
tänapäevalgi loetav. Väärikas
alus algupärasele eesti kirjandusele on loodud.
Ja arvatavasti on pisut lihtsam luua Kreutzwaldi
mantlipärija väärilisi teoseid sellel,
kes eesti kirjanduse lätetega tuttav on.
|