02.12.2001 |
Erkki Kõlu
Õnn kaalule, vana! |
I
«Mäng!» ütles üldiselt
inimesekujuline tulnukas, kes oli palunud end hüüda
nimega, mis kõlas umbes nagu Ghoarhl.
«Ja ultimaatum!» ütles president.
«Ja ultimaatum!» nõustus tulnukas. Kuigi ta
ulatus keskmist kasvu presidendile ainult nabani, kõlas
tema hääl nii, nagu hoiaks ta kogu Maad sihikul. Ja
see oli muidugi täiesti vihastamapanevalt ja
ümberlükkamatult tõsi. Tulnukate, kelle nimi
kõlas umbes nagu ngrefrid, laevastik oli ilmunud kuskilt
kosmose sügavusest, pühkinud taevast kõiki
satelliidid, tulistanud mängeldes alla nende vastu suunatud
raketid ja lennukid, hävitanud nagu muuseas
paarkümmend tuumariikide sõjaväebaasi ning
nüüd rippusid nende lahingulaevad paarisaja meetri
kõrgusel iga riigi kohal.
«Ma ei saa aru,» ütles president. See oli
muidugi kõige targem asi, mida ta selles olukorras
öelda sai.
«Kuna teie planeedil puudub tsentraliseeritud
valitsus,» alustas tulnukas ja tema hääles oleks
ka halva tahtmise juures võinud põlgusenoote
kuulda, «siis otsustasime me pidada
läbirääkimisi Ameerika Ühendriikide, kui
planeedi võimsaima riigiga. Meie ultimaatum kõlab
nii: te kas mängite meiega või me hävitame
teid! Minu arvamust mööda on teie valik üsna
lihtne. Muidugi võite te keelduda, kuid ma loodan siiski,
et te meid mängulõbust ilma ei jäta.»
Saadik muigas ja sellesse muigesse koondus hetkeks kogu
universumis leiduv sadistlik lõbu.
«Miks, kuradi pihta, te meid siis lihtsalt ei
hävita?!» hüüdis igasugust etiketti rikkudes
vahele staabiülemate komitee esimees kindral Powers.
«Härra kindral!» ütles Ghoarhl ja seekord
kõlas tema hääles sügav solvumine.
«See on nii teie, maalaste, moodi -- mõelda,
et me oleme mingid sõjakad barbarid, kes tahavad ainult
tappa ja vallutada.»
Tulnukas lõpetas oma pisikese käe ainsa
liigutusega hõredad protestiavaldused ja jätkas:
«Meie filosoofia on lühidalt selline: kui mingil
liigil on õnne, siis on ta väärt elama ja
arenema. Kui tal õnne pole, siis tuleb ta hävitada,
et teistele liikidele, kes võiksid temast
õnnelikumaks saada, ruumi teha. Just sel eesmärgil
sõidab meie laevastik juba tuhandeid aastaid
maailmaruumis. Me otsime mõistusega liike ja paneme oma
õnne nende vastu proovile. Muidugi on ka selliseid,»
Ghoarhl vaatas Powersile otsa, «kes ei taha vabatahtlikult
mängida, ja üritavad meie vastu jõudu kasutada.
Nendetaoliste pärast olemegi me hambuni relvastatud ja just
sellepärast sooritasime need väikesed
jõudemonstratsioonid, mis teile nii suurt muljet
avaldasid. Ja selline on meie ettepanek, kordan ma veel üks
kord: mäng või kohene hävitamine. Võtke
või jätke!»
«Te teete siis ettepaneku...» alustas president
pikaldaselt, nagu hakkaks Kongressi ees kahetunnist kõnet
pidama.
«Just nimelt, härra president,» katkestas
kärsitu tulnukas. «Me valisime välja ühe
lihtsa mängu, selle nimi, kui ma ei eksi, on blackjack. Me
valime alati vastasele tuttava mängu, me ei taha endale
mingeid eeliseid. Me kutsume ühe teie liigi esindaja enda
vastu blackjacki mängima. See ei pea just teie riigi
kodanik olema, aitab sellest, kui ta vaieldamatult inimene on.
Kes meie poolt mängib, ei oma teie jaoks mingit
tähtsust, aga mul on alust arvata, et see au antakse
mulle.» Siinkohal ajas tulnukas end hetkeks puhevile.
«Seitsme päeva pärast -- see peaks olema
täiesti mõistlik aeg parima mänguri leidmiseks
-- kohtume siinsamas ja paneme oma õnne kaalule.
Ja nüüd siis kõige tähtsamast: kui meie
võidame, siis hävitatakse teie liik Maa pealt.
Ainult inimesed, teisi liike me ei puutu, sest kunagi
võib mõnest neist välja areneda
õnnelikum tsivilisatsioon, kelle üle galaktika
võib uhke olla. Kui te ei usu, et me seda suudame, siis
oleme rõõmuga nõus teie kahtlused
kummutama. Mõne tähtsusetu linnakese elanikkond
võibolla, New Yorgi või Los Angelese...»
tulnukas muigas jälle. «Aga see selleks. Kui
võidate teie, siis aurustame me oma laevastiku ja teid ei
ähvarda enam miski. Kas...»
«Te hävitate ennast ise!» hüüatas
Powers uskumatult.
«Muidugi mõista! Pole mingit mõtet
mängida, kui panused pole võrdsed. Paraku ei ole
meil planeeti, kuid kogu meie rass, kogu meie vaimne ja
materiaalne vara, asub meie laevade pardal. See peaks panused
minu arvates igati võrdsustama. Ja ärge solvake meid
kahtlusega, et me seda ei tee -- seni pole me teile
andnud alust arvata, nagu ei täidaks me oma lubadusi.
Nüüd lubage mul jätkata küsimusega, mille
tahtsin esitada, enne kui mind segati: kas tingimused on teile
arusaadavad?»
Lausa kuuldava vaikuse katkestas lõpuks
riigisekretär:
«Te ei saa ju teha niisugust ettepanekut, härra
Ghoarhl! See pole lihtsalt aus!»
«Aus!» hüüatas tulnukas. «Teie liik
nüüd küll erilise aususe poolest silma ei paista,
seepärast ärme seda küsimust üldse üles
tõsta! Aga kui see juba nagunii jutuks tuli, siis veel
üks pisike märkus: ärge püüdke
mängus sohki teha! Meie sensorid on väga tundlikud ja
paljastavad selle igal juhul. Ja juhul, kui meil tekib
kasvõi pisikene kahtlus, et te ausalt ei mängi,
hävitatakse teid kohe! Valemängijatega meie tegemist
ei tee!»
Tulnukas keeras kannapealt ringi ja marssis sirgeselgselt
Valgest Majast välja, purskkaevu juurde, kus ta laev teda
juba ootas.
II
«Mis kurat see siis nüüd oli?» küsis
president veerand tundi hiljem, kui kriisikomitee oli keldrisse
operatiivnõupidamiste ruumi kogunenud.
«Tõenäoliselt tahavad nad meiega
mängida, härra president, mängida nagu kass
hiirega,» vastas presidendi teaduslik nõuandja,
hiilgava mõistusega füüsik Davidson.
«Mängida!» sülitas president selle
sõna suust nii, nagu oleks tegemist kärnkonna
või vähemalt senati eesistujaga.
«Jah, mängida. Noh, blackjack ise on küllaltki
lihtsakoeline õnnemäng, mis põhineb
tõenäosusel, nagu teisedki sarnased
mängud,» seletas Davidson. «Aga ma kardan, et kui
nad niisuguse ettepaneku tegid ja oma rassi panuseks pakuvad,
siis on neil alust optimismiks. Ghoarhli sõnul on nad
juba aastatuhandeid teel, järelikult pole nad seni veel
kaotanud, oletades muidugi, et nad ikka ausalt mängivad.
Kui te minu arvamust teada tahate, siis on nad õppinud
tõenäosust enda kasuks pöörama.»
«On see võimalik?» küsis president.
«Paar päeva tagasi ei pidanud me ka seda
võimalikuks, et saart nagu Okinawa on võimalik
mikrosekundiga õhuks ja päikesevalguseks
muuta!» märkis admiral Wheeler, vihjates USA
sõjaväebaasi ja kogu Okinawa saare
hävitamisele, mida oli ise lennukikandjalt pealt
näinud ja mis teda ikka veel sügavalt vapustas.
«Hüva, härrased,» lausus president
püsti tõustes ja end kandadelt varvastele
kõigutades, mida tegi enne iga tähtsamat otsust.
«Kui meie sõjaväejuhid on veendunud, et me
neist relva jõul jagu ei saa,» siinkohal silmitsesid
kõik ruumis viibivad tähtsad Pentagoni ninad
üksmeelselt kallist põrandavaipa, «siis peame
vaenlast lööma õnnemängus. Jumal ja tema
õnn olgu meiega! Tööle,
härrased!»
III
Järgmise viie päeva jooksul tehti ära nii
mõndagi. President nimetas ametisse
hasartmänguministri ja värbas tööle
tõenäosusnõuniku, kelleks sai
matemaatikageenius Lewis Bogarth. Tema juhtimise alla anti
vastmoodustatud Tõenäosusbüroo, mille ametnikke
võis ära tunda kaardipakist ühes ja
pihuarvutist teises käes. Üle kogu riigi vahistati
eriliste probleemideta (sõjaseisukorra tõttu oli
kodanikuõigusi piiratud) USA suurimad hasartmängurid
ja küüditati nad Washingtoni. Teiste riikide poole
pöörduti tungiva nõudmisega saata parimaid
kaadimängijaid, valemängijad kaasa arvatud. Lisaks
võeti üldmobilisatsiooni seaduse alusel teenistusse
hulgaliselt amatööridest blackjackimängijaid,
samuti täielikke algajaid.
Kogu see kirju seltskond koguti Valgesse Majja ja pandi
omavahel blackjacki mängima. Kuna ilmad olid soojad, siis
taoti päeval kaarte Valga Maja muruplatsidel,
ööseks aga koliti hoone all asuvasse tuumavarjendisse,
mis tuhanded mängijad lahedasti ära mahutas.
Mängijate ümber kiibitsesid mustades ülikondades
Tõenäosusbüroo ametnikud, kes vahetpidamata
tõenäosusarvutusi tegid. Kui tähtaeg, mis
võis kergesti tähendada ka inimeste kui liigi
hävitamist, ei oleks ähvardava kiirusega
lähenenud, oleks olukorda võinud pidada vägagi
koomiliseks.
Tulemused aga osutusid samal ajal täiesti masendavateks.
Leiti, et paadunud mängurite ja amatööride
võiduprotsendi vahel pole peaaegu mingit erinevust ning
ka algajate grupp ei jäänud eriti palju maha. Viit
parimat mängijat hoiti FBI eriüksuse valve all
valitsusele kuuluvas turvamajas, et nad iga hetk varnast
võtta oleksid, kuid ka neile ei pandud erilisi lootusi.
Või nagu dr. Bogarth end oma alluvate ringis
väljendas: «Nende hulgas pole kedagi, kelle
võidu peale ma kasvõi näruse viie sendi peale
riskiksin kihla vedada!». Veidi pehmemas toonis
väljendas ta seda arvamust ka presidendile, kes selle peale
loomulikult vaimustusest just ei kiununud. Kokkuvõtteks
-- väita, et tegemist oli paanikale lähedase
meeleheiteseisundiga, oleks olnud äärmiselt pehmelt
öeldud.
«Te ei vaja mängurit!» ütles üks USA
ja kogu maailma kõvemaid blackjackihaisid Donald Triumph
viienda päeva õhtul talle südant puistama
tulnud Bogarthile. «Suured mängurid võivad
küll suurelt riskida, kuid ega nad sellepärast rohkem
võida. Vahel nad võidavad ja vahel kaotavad, vahel
neil on õnne, vahel mitte. Kui kõik, mis te mulle
nendest tulnukatest rääkisite, tõsi on, siis ei
saa me endale lubada riski ühegi tavalise mängijaga
välja minna. Me vajame imemeest, sellist, kes kogu aeg,
või peaaegu kogu aeg võidaks -- vajame
õnneseent!»
«Ja kust, kurat, me sellise välja
võtame?» küsis Bogarth lootusetult.
«Noh, ühte sellist ma juhuslikult tean ja kui ta
veel elus on, siis võiksime teda peaaegu et kasutada ja
...»
Bogarth kargas püsti, nii et tool toa teise seina
lendas:
«Kes ta on? Kus ta on? Ja miks, pagana pärast, te
mulle temast alles täna räägite?!»
«Kui teie küsimustele järjekorras vastata,
siis mina tundsin teda ainult hüüdnime järgi
-- Õnneseen Carter. Mis puutub sellesse, kus ta
on, siis minu arvates pisteti ta
föderaalsüüdistusega kahekümneks aastaks
Folsomisse. Sellepärast ma kardangi, et ta võib juba
surnud olla, kuna selles paigas pole just üleliia tervislik
kliima. Ja Õnneseen Carteri peale tulin ma alles
täna, kui te mulle tõenäoliselt viski
mõju all olles hunniku tulnukatesse puutuvaid
riigisaladusi reetsite. Selline see Ameerika on,»
jätkas Tiumph filosoofiliselt, «mehed, kes
võiksid maailma päästa, mädanevad vanglas,
presidendi ümber tungleb aga karjas perselakkujaid, kellest
keda kuraditki kasu pole!»
Tõenäosusnõunik, kes nähtavasti ei
pidanud viimast repliiki endale määratuks, oli selle
ajaga juba telefonini jõudnud ja taotles kohest
otseühendust presidendiga.
IV
Õnneseen Carter, kelle kodanikunimi oli Carter Mellow
ja vanginumber 21 408, lebas poolkülitsi Folsomi
riigivangla õuel ja sülitas verd. Ta lõualuu
valutas, üks silm oli peaaegu kinni paistetanud ja
käega ribisid kobades oletas ta, et heal juhul on katki
ainult paar-kolm tükki.
Carter oli narkomaan Rodriqueze, kolmekordse mõrvari
Sully ja laibarüvetaja Nickiga kaarte mänginud ning
loomulikult võitnud. Esimeselt oli ta võitnud
kaksteist «laksu» kokaiini, teiselt kaheksa
täiskomplekti tätoveerimisnõelu ja kolmandalt
tema järgmise kahe kuu toiduportsud.
«Et ma ka ilmaski ei õpi!» oigas Carter,
kelles sel hetkel oli tõepoolest raske õnneseent
ära tunda, läbi verest läikivate hammaste.
«Ma ei tohiks kogu aeg võita, lihtsalt ei
tohiks!»
Nojah, loomulikult olid tema partnerid teda sohitegemises
süüdistanud ja talle kolmekesi kitli peale andnud.
Seda oli temaga kuueteistkümne vangla-aasta jooksul juba
korduvalt juhtunud, ometi läks ta ikka ja jälle
mängima, võitis ikka ja jälle ning sai
sellepärast ka ikka ja jälle peksa.
«Ma vihkan neid kõiki! Jah, just -- kogu
seda kärnast inimkonda!» mõtles Carter
vähimagi üllatuseta. «Ma pole kohanud ühtki
inimest, kes vähegi austust vääriks,
rääkimata sellest, et ta minusse hästi suhtuks,
ja tõenäolist ei kohta enam kah! Raisad! Lurjused!
Närakad! Mida te minu heaks üldse teinud olete?! Mida
te minuga teinud olete!?»
Tema sünged mõtisklused katkestas plekine
tärin valjuhäälditest, mis pärast
sissejuhatavat röhatust kõikjal vangla
territooriumil sisse lülitusid:
«Vang number 21 408, ilmuda otsekohe C-bloki
sissepääsu juurde! Kordan: vang number 21 408, ilmuda
otsekohe C-bloki sissepääsu juurde! Kordan: vang
...»
«21 408 olen ju mina!» krõpsatas Carteri
vanas segipekstud peas ja ta ajas end aietades püsti.
«Püha kurat, nüüd on ülemad kah
kakelusest kuulda saand! See tähendab kartserit, vana, see
tähendab kartserit...»
Omaette edasi pobisedes komberdas ta kaasvangide
kahjurõõmsate pilkude all C-bloki ukseni, avas
selle ja pigem kukkus kui astus sisse. Suur oli tema
üllatus, kui tavaliste valvuritürpides gorillade
asemel tormas tema juurde kamp sõjaväevormis mehi
(kõige madalama auastmega sell kandis majori
õlakuid, jõudis ta oma ainsa nägeva silmaga
registreerida), haaras tal käsist ja jalust kinni,
tõstis õhku ning tassis ta jookstes vangla
peavärava poole.
V
«Miks, põrgu pärast, peaksin ma teid
aitama?» küsis Carter. Tal olid ikka veel vanglariided
seljas, kuna hävituslennuki, mis ta rekordiliselt
lühikese ajaga Washingtoni tõi, pagasi hulgas ei
olnud vahetusriietele kohta ette nähtud.
«Inimkond, härra Mellow! Te olete meie viimane
lootus! Te võite päästa inimkonna --
iga inimolendi planeedil Maa!» mesitses asepresident Tusk.
Libeda jutu ja administratsiooni parima väljapressija maine
tõttu oli just tema valitud Carteriga
läbirääkimisi pidama.
«See teie inimkond on mulle ikka palju head teind
küll!» turtsus Carter vastuseks. «Riik pistab mu
valesüüdistusega trellide taha, sõbrad
ütlevad end minust lahti, mu naine teeb rahaks kõik,
mis võimalik ja laseb seejärel jalga ning mu pojad
ei taha isa tundagi! Selle teie inimkonna pärast ei laseks
ma poolt peerugi!»
«Tore, et ma teis ei pettunud, härra Mellow!»
naeratas asepresident oma veatut naeratust, kuid tema
hääl kõlas nüüd nagu hambavalus
rästiku sisin. «Vaatame seda asja siis teise nurga
alt. Kui tulnukad meid mängus võidavad ja inimkonna
hävitavad, siis surete ka teie, kuigi minul isiklikult on
küll raske teid inimsoo osaks pidada. Kui meie
võidame, siis hoolitsen ma selle eest, et te saate
karistuse riigireetmise eest ja kükitate oma näruse
elu lõpuni Folsomis. Mis tähendab seda, et te ei saa
kasutada oma sulitempudega kokku aetud raha. Te kindlasti
mäletate, et ükski hageja ei saanud teilt sentigi
tagasi, kuigi nõudeid esitati kokku vähemalt 30
miljoni eest. Järelikult on see raha teil kuhugi ära
peidetud. Kui te meiega koostööd teete, siis vabastab
föderaalvalitsus teid ennetähtaegselt vanglast ja
mitte keegi ei hakka tulevikus teie elu segama. Võtke oma
miljonid ja tehke nendega seda, mida teie pisike räpane
hingeke ihaldab. Niisiis, te kas surete, mädanete vanglas
või panete oma õnne siiski inimkonna eest kaalule,
tasuks vabadus ja 30 miljonit. Minu arvates pole teil siin
midagi valida!»
Kuna asepresident oma võitu ette nautides sigari
süütas ja rahulolevalt silmad sulges, siis ei
võinud ta näha veidrat välgatust Carteri
silmis, enne kui viimane pea langetas.
«Teil on õigus, sir,» ütles ta
vaikselt. «Siin pole midagi valida.»
VI
«See ei meeldi mulle!» ajas president vastu.
«Mees mõisteti ju süüdi kui
valemängija. Kui ta peaks tulnukate vastu mõne triki
tegema, on meiega kohe lõpp!»
«Ta mõisteti süüdi kaudtõendite
alusel, sir,» vaidles asepresident Tusk vastu. «Keegi
pole kunagi kindlalt tõestanud, et ta valemängija
on.»
«Milleks siis kakskümmend aastat türmi? See on
ju ikka üsna kõvasti soolatud!»
«Noh, kõigepealt keeldus ta raha tagastamast.
Mitte ükski kasiino, pokkeri- ja blackjackiturniiride
korraldaja ega hipodroom, kes talle süüdistuse esitas,
ei saanud talt midagi tagasi. Teiseks ei tunnistanud ta end kunagi
milleski süüdi, käitus kohtus
väljakutsuvalt, solvas vandemehi ja sai eeluurimisvanglas
kaksteist noomitust. Pealegi tahtis kohtunik Sweeney, kes tema
protsessi juhtis, Kongressi pääseda ja selleks sobis
Carter talle ideaalselt. Valemängija, kes teiste higi ja
vaevaga teenitud raha oma räpasesse taskusse ajab!
Poliitiliselt kaval käik, teate küll.»
«Hea küll, Harry, rääkisite mu
pehmeks!» kõhistas president oma rabedat kuiva
naeru. «Tooge oma imelaps sisse!»
Kui ikka veel vanglariietes Carter presidendi ihukaitsjate
poolt Ovaalkabinetti eskorditi, oli seal kõik juba
demonstratsioonmänguks valmis. Suure mahagonist kaardilaua
taga istus tõenäosusnõunik Lewis Bogarth, kes
pidi olema Carteri esimene vastane. Tema taga tunglesid
ülejäänud üheksateist mängijat, kes
olid välja valitud parimate seast. Igaüks pidi
mängima Carteri vastu viis partiid, kokku siis täpselt
sada.
Carter räntsatas tugitooli, valugrimass näol. Ta
oli peaaegu veendunud, et ribid seekord imekombel katki ei ole,
kuid valu tegid nad ikka päris põrgu moodi. Siis
niisutas ta oma parema käe nimetissõrme ja
pöialt süljega ning mäng läks lahti.
«Uskumatu! See on lihtsalt uskumatu!»
hüüdis Bogarth poolteist tundi hiljem. Tema silmad
särasid. Carter oli võitnud 92 partiid sajast.
«Kui härra Mellow oleks nii lahke, siis
võiksime ehk veel proovida,» pakkus president, kes
juhtunut veel päris hästi uskuda ei suutnud, kuigi ta
nägu hiilgas juba õnnest nagu pehkinud puu.
Uued kaardid, uued vastased, uued mängud. Seekord
võitis Carter 93 partiid. Ja kolmandast sajast koguni
95.
«Kui härra Mellow nüüd ütleks,
millist varustust ja personali ta edasiseks harjutamiseks vajab,
siis võiksime ta Marriotti hotelli luksnumbrisse
saata,» pani asepresident pärast Carteri kolmandat
triumfi ette.
«Kas sa, kanapea, põle veel aru saand, et mul
põle vaja harjutada,» mörises Carter.
«Aga hotellijutuga olen nõus -- ma pean
välja puhkama. Saatke sinna paar putlit parimat shoti
viskit! Ja paar litsi kah, kui te neid kõiki juhuslikult
kaudtõendite abil puuri põle pistnud!» lisas
ta.
VII
Ajal, mil Õnneseen Carter viski ja kompleksivabade
tütarlaste seltsis aega surnuks lõi, arenesid asjad
omasoodu. ÜRO tahtis kogu ettevõtmisele käppa
peale panna, väites, et on ainus organ maailmas, mis
võiks kogu inimkonda esindada, kuid ei saavutanud muidugi
tuhkagi. USA riigisekretär teatas kindlalt, et kuna
tulnukad pidasid läbirääkimisi Ühendriikide
valitsusega, siis peab mäng toimuma Ühendriikide
territooriumil. Pealegi olevat tulnukas USA-d juba
külastanud ja veendunud, et tal on seal turvaline olla.
Mida riigisekretär sellega mõtles, jäi muidugi
arusaamatuks, kuna Ghoarhli turvalisust poleks
tõenäoliselt suutnud ohustada ka kogu maailma
ühendatud relvajõud, aga see selleks. Ameeriklased
jäid peale ja mängupaigaks määrati Valge
Maja Ovaalkabinet, mis selleks puhuks pisikeseks Las Vegaseks
muudeti. Mängu toimumisajaks määrasid pedantsed
tulnukad keskpäeva, sest just sel ajal seitse päeva
tagasi oli Ghoarhl Valgest Majast lahkunud.
Tulnukatega peeti mitu sideseanssi, mille käigus pandi
täpselt paika ka mängu reeglid. Kuue 52-kaardilise
kaardipakiga mängitakse kümme partiid. See, kel
pärast kümmet partiid on rohkem võite, ongi
mängu üldvõitja. Kui mängud peaksid 5:5
viiki jääma, mängitakse 11. mäng, mis on
otsustav. Kuna kaks mängijat mängivad üksteise
vastu, siis ei kehti kasiinoblackjacki reeglid, mille puhul
diiler peab teatud kindla numbrikombinatsiooni puhul passima
või siis juurde võtma. Samuti jäeti ära
duubeldamine ja splittimine. Kumbki mängija saab algul kaks
kaarti, mis asetatakse lahtiselt lauale. Siis võib
esimesena kaardid saanud mängija kaarte juurde küsida
või passida. Juurdevõetud kaardid pannakse samuti
lahtiselt lauale. Pärast seda, kui esimene mängija on
öelnud «pass», st, ei taha enam kaarte juurde,
või end lõhki võtab, on järjekord
teise mängija käes. See, kes esimeses mängus
esimesena kaardid saab ja seega ka esimesena kaarte juurde
võib küsida, määratakse kindlaks loosi
teel. Sama tehakse ka 11. mängus, kui asi peaks nii kaugele
minema.
Palju probleeme tekitas diileri küsimus. President
keeldus selge sõnaga tulnukast diilerist, väites, et
kuna mäng toimub nende territooriumil, peab tehniline
personal olema kohalik. Tulnukad väitsid omakorda, et kuna
inimesed on emotsionaalselt väga ebastabiilsed ja mäng
käib liiati veel nende hävitamise peale, siis ei suuda
keegi neist oma ülesannetega hakkama saada ja võib
mängu farsiks muuta. Lõpuks otsiti ühest Vegase
kasiinost välja blond ja sale Agnese-nimeline diiler, kelle
IQ võrdus umbes tema kehakaaluga. Kui talle selgitati, et
peab kaarte kätte andma mängus, mille kaotuse korral
inimkond koheselt hävitatakse, oli tema ainsaks
reaktsiooniks küsimus, kas ta saaks oma honorari kohe
pärast mängu lõppu kätte, kuna tahab
Washingtonis shoppama minna. Tulnukad korraldasid talle
täieliku aju-uuringu ja jäid samuti rahule, olles
sunnitud tunnistama, et isegi nende kõige rumalam
robotitüüp on Agnesega võrreldes tõeline
geenius.
Teine suur probleemidering oli seotud ajakirjandusega. Algul
tahtis Valge Maja ajakirjanduse üldse ukse taha jätta,
väites, et kogu maailm saab mängu
lõpptulemusest nagunii nii või teisiti kohe teada.
Alles pärast seda, kui USA juhtivad meediakompaniid olid
ähvardanud kasutada kõiki oma ressursse inimeste
mässule õhutamiseks ja valitsuse kukutamiseks, andis
president järele. Ta leidis, et pole midagi hullemat
sellest, kui sind võetakse pukist maha päevake enne
inimkonna tõenäolist hukku. Kuid Valge Maja jäi
kindlaks nõudmisele, et ajakirjanike arv ei tohi
ületada sadat inimest, välisreporterid kaasa arvatud.
Kuna soovijaid oli ligikaudu 77 000, sai presidendi
pressiesindaja Ralph Emerson hakkama hiilgava naljaga.
Põhjendusega, et sellise kaliibriga õnnemängu
juurde pääsemiseks peab ka ajakirjanikul õnne
olema, korraldas ta päev enne mängu suurejoonelise
loosimise, kus 77 000-st kandidaadist 100 tükki välja
valiti. Tulemused olid muidugi halenaljakad, sest näiteks
CNN ja Reuters jäid valitute seast välja, sisse
pääses aga üks Senegali teleoperaator, kes, nagu
selgus, ei teinud vahet kaameral ja mikrolaineahjul.
Üksteise süüdistamist ja kohtussekaebamist oli
igatahes palju, sest ameeriklased ei raatsinud isegi paar tundi
enne vägagi tõenäolist maailmalõppu oma
rahvuslikust harrastusest loobuda.
Kõigi maade meediaanalüütikud ennustasid
mängu ajaks rekordarvu televaatajaid. Oli näiteks
teada, et mõned bushmanite suguharud Kalahari
kõrbest, paar Austraalia aborigeenide kogukonda ja
Patagoonia rannaasulate indiaanlased kavatsesid selleks ajaks
lähimasse linna rännata, et seal telepildi vahendusel
mängule kaasa elada. Kogu maailmas paigaldati linna
keskväljakuile hiiglaslikke teleekraane ja paljud
pubiomanikud, kes tahtsid maailmalõpumänguga head
äri teha, kuulutasid välja uskumatuid sooduspakkumisi,
et publikut mängu toimumisajaks oma telerite ette saada.
Üldiselt arvati, et mängu jälgib kogu maailmas
vähemalt viis miljardit inimest. Kuigi USA valitsus oli
kindlalt teatanud, et teleülekannete ajal ei lubata mingit
reklaami ja kui keegi selle reegli vastu eksib, siis
ülekanne katkestatakse, püüdis Coca-Cola ikkagi
fantastilise 3 miljardi dollari suuruse altkäemaksu eest
oma reklaamiklippi läbi suruda. See ei läinud
läbi! Selles asjas toetas Valget Maja ka avalik arvamus,
kelle arvates ei tohtinud inimkonnale nii tähtsat
sündmust reklaamiga labastada.
Ainus rahulik inimene Maal oli viimasel mängueelsel
päeval Õnneseen Carter, kellel president isiklikult
oli keelanud rohkem viskit juua ja kes veetis oma aega vanade
vesternide viisijuppe ümisedes ja lakke sülitades.
VIII
Saatuslik päev jõudis kätte. Kell 11.45
sammus Carter hambuni relvastatud ihukaitsjate saatel
mööda Valge Maja koridori Ovaalkabineti poole. Ta oli
väitnud, et tal on särgiväel parem mängida,
niisiis oli tal lubatud pintsakust ja lipsust loobuda, kuid ta
kingad hiilgasid nagu peegel ning oma püksiviikidega oleks
ta võinud kellel tahes kõri läbi
lõigata. Kabineti uksel oli teda vastu võtmas
president isiklikult, kes sirutas käe, et Carteril
kätt suruda, kuid siis tuli talle meelde, et kaamerad juba
surisevad, ning ta otsustas lihtsate inimeste poolehoiu
võitmiseks teha robustse ja omameheliku zhesti. Ta
patsutas Carterit tugevasti õlale ja ütles tugeva
tunderõhuga:
«Õnn kaalule, vana! Õnn kaalule!»
«Just nii, härra president!» vastas Carter
sellise lojaalsusega, mida iga Ameerika Leegioni liigegi oleks
võinud kadestada. «Just nii!»
Kaardilaua ääres olid diiler ja teisest uksest
sisenenud Ghoarhl juba kohad sisse võtnud. Tulnukas
silmitses huviga vastast ja ulatas talle oma pisikese käe.
Siis heitis ta kiire tähelepaneliku pilgu ka kingas olevale
312-le kaardile ja diilerile. Arvatavasti jälgisid neid sel
hetkel ka miljonid sensorid tulnukate tuhandetel laevadel. Siis
Ghoarhl noogutas, andes märku, et kõik on korras.
Carter oli palunud mängu kõrvale klaasikese viskit,
kuid sai selle asemel karahvinitäie mineraalvett. Ta
silmitses seda põlglikult, valas tibakese
klaasipõhja ja jõi ära. Ghoarhl oli
kõigest keeldunud, märkides, et tahab keskenduda
ainult mängule.
Täpselt kell 12.00 kohaliku aja järgi viskas diiler
laua kohal õhku 5-sendise mündi. Tuli
«kull», mis tähendas, et esimesed kaardid saab
Carter. Kaamerad juba töötasid, välklambid
sähvisid ja konditsioneeridest hoolimata oli suurem osa
saalisviibijaid juba üleni higised. President ja tema
kaaskond, kelle hulka kuulusid Ameerika mõjukaimad
inimesed, nihkus tasapisi lauale lähemale. Seekord luges
ainult poliitiline mõju, raha ei tähendanud tuhkagi.
Nii puudusidki saalist isegi mõned USA miljardärid,
nende hulgas Bill Gates, kes polnud isegi oma raha eest suutnud
pääset hankida. Kohaolijate pinevus aga kerkis
haripunkti. Mäng oli kohe-kohe algamas.
Esimese mängu võitis Ghoarhl 19:17. Teine
mäng läks viiki 20:20 ja kordusmängus
võttis Carter end ühe punktiga lõhki.
Kolmanda mängu võitis Carter 21:20. Neljandas
läks Ghoarhl lõhki ja võitis siis viienda
21:18. Tehti väike paus, et Carter saaks ühe sigareti
tõmmata ja jalgu sirutada. Seis oli 3:2 tulnukate kasuks
ja aega oli kulunud 22 minutit.
Kogu mänguaja kostis saalist nii
rõõmuhõiskeid Carteri edu puhul kui
ahastushüüdeid, kui tal halvasti läks. Soliidsed
riigiteenistujad, kes olid välja drillitud aastatepikkuses
truus teenistuses, elasid mängule kaasa nagu koolipoisid.
Ja kuigi kihlvedude sõlmimine oli riigireetmise
paragrahvi alusel keelatud, oli siiski selge, et suurem osa
saalisviibijaid oli omavahel kihla vedanud. Tõsi
küll, tulnukate võidu puhul pidi kihlveosumma
igaveseks välja maksmata jääma, aga ega raha
olnud ju ometi peamine! Peamine oli mäng, hasart,
põnevus ja adrenaliin, mida see neerupealistest verre
pumpas. Umbes samasuguseid tundeid elati üle kogu
maailmas.
Kell 12.27 mäng jätkus. Kuues mäng --
21:18 Ghoarhlile. Seitsmes -- Carter kolme punktiga
lõhki. Kaheksas -- Carter võitis 20:19.
Üheksas viiki 19:19 ja sellele järgnev kordusmäng
Carterile: 21:17. Kümnes -- ja Ghoarhl
võttis end kahe punktiga lõhki. Üldine
kergendusohe kogu maailmas! Seis oli 10:10 ja inimkond oli
saanud veel ühe shansi!
«Te mängite väga hästi! Minu siiraimad
komplimendid!» kummardas Ghoarhl pausi ajal Carteri poole.
«Te olete väärt, et olla ngrefrid!»
«Uskuge, sir, see oleks mulle liiga suur au!»
vastas Carter viisakalt. «Olen ainult inimene, koos
kõigi inimlike puuduste ja vigadega.»
Üheteistkümnes ja tõenäoliselt viimane
(kui ei tule viiki) mäng algas üldises vaikuses.
Tundus, et isegi kaamerad surisevad vaiksemalt.
Kõigepealt visati taas loosi ja alustamisõiguse
sai Carter. Tema kaks esimest kaarti olid suurepärased:
risti poiss ja ärtu kümme! Kokku 20 punkti!
Ghoarhl sai diilerilt poti kuninga ja poti üheksa
-- 19 punkti! Ja üldine
rõõmurõkatus! Pisikese pausi ajal, mil
Carter endale mineraalvett valas ja seda silmnähtava
vastikusega jõi, sosistas palavikulise näoga Bogarth
presidendile kõrva, aga nii valjusti, et seda kuulsid
peaaegu kõik ruumisviibijad:
«Sir, me oleme võitnud! Vanamees passib, Ghoarhl
vajaks võiduks kahte punkti, viigiks aga ühte!
Kõik ässad on juba maha läinud, nii et üks
punkt ei tule kõne alla! Kahtedest on järel vaid
üks ruutu kaks, kuid kuna maha läinud on 88 kaarti, on
vaid üks võimalus 224-st, et see Ghoarhlile satub!
Me oleme...»
«Kaart!» kõlas sel hetkel Õnneseen
Carteri selge ja kindel hääl.
«Mida kuradit ta teeb?!» kõlas ruumis
Bogarthi metsik karjatus. Tõenäoliselt küsisid
seda endalt ka ülejäänud viis miljardit
pealtvaatajat.
Ükskõikselt professionaalse liigutusega heitis
blond Agnes kaardi lahtiselt Carteri ette. See oli ruutu kaks,
mille väljatuleku tõenäosus oli üks 224-
st. 22! Vanamees oli lõhki!
«Pass!» kõlas hetk hiljem Ghoarhli
hääl. Ja siis: «Tuld!» Aga see ei olnud enam
inimestele mõeldud.
Siinkohal tuleb au anda operaatoritele, kes lõpuni oma
tööd tegid. Tänu sellele oli kõige viimane
asi, mida inimkond nägi, Õnneseen Carteri uskumatult
ilge irvitus.
|