22.11.2001 |
Taivo Rist
Ülevaade AD&D juttude koduleheküljest |
Aadressil
http://www.art.tartu.ee/~lemmit/add/ asub AD&D teemaliste juttude
kodulehekülg, mille sünni põhjustas noorkirjanike järsk buum rpg.dragon listis.
Aprillikuu «Algernoni» juhtkirjas, mis käsitles ulmeressursse Eestis, oli link
sellele saidile. Sealt ma ta leidsin. Olen AD&D juttude lehekülge jälginud nüüd
juba mitu kuud.
Juttude keskmine tase jääb alla mitte ainult «Mardusele», vaid
«Algernonilegi». Ometigi avaldanuks AD&D juttude paremiku ilmselt mitte ainult
«Algernon», vaid ka «Mardus», kui nad vaid sinna oleksid saadetud.
Viimase «Stalkeri» valimistel AD&D jutud ei kandideerinud, sest sait on
loodud tänavu. Tuleva aasta «Stalkeri» valimisnimekirjas peaksid nad aga olema,
mitte et sinna «Stalkerit» tulema hakkaks, vaid põhimõtte pärast.
Jutte saab ka hinnata. Täheldasin, et panen BAASi ja AD&D juttudele umbes
ühesuguseid hindeid -- vahe on ainult selles, et AD&D jutte hinnatakse 10-
pallisüsteemis... Minu hinded paistavad teiste seas välja, sest mõnegi teise
arvustaja hindamisskaala algab 6-st. Üsnagi mittemidagiütlevale jutule pannakse
10, nagu oleks tegemist maailma (või Eesti) klassika varasalve mineva
teosega.
AD&D ei tähenda veel ilmtingimata ulmet, kuid neil on suur ühisosa. Kõik
jutud saidil pole ka AD&D. Selles seisneb erinevus «Algernonist», mis mitteulmet
ei avalda. Teine erinevus on see, et autorid võivad oma jutte ise parandada,
neist kirja- või stiilivigu välja ajada. Mõni jutt on ka üldse kaduma läinud (ja
mitte alati halvimad). Samuti on võimalik ebameeldivaid kommentaare ära kaotada
(seda kasutatakse õnneks vähe). Kui mõni jutt väga põhjaliku uuenduskuuri on
teinud, visatakse teinekord kõik selle jutu vanad kommentaarid minema. AD&D
juttude autorite kiituseks peab ütlema, et nad on usinad oma juttudest
uusversioone tegema.
Kuna AD&D juttude autorid on esindatud ainult varjunimega, ei hakka ma
kellegi kodanikunime mainima. Varjunimed on ühesõnalised, ükski ei koosne ees-
ja perenimest.
Tekste on nii eesti- kui inglisekeelseid. Reeglina võib väita, et mida rohkem
keegi inglise keeles kirjutab, seda nõrgem ta kirjanikuna on.
Räägin ainult parematest või tähelepanuväärsematest juttudest. Kuna valiku
teen oma maitse järgi, on täiesti võimalik, et mõni teine hindab hoopis neid
jutte, mis minu vaatluse alt välja jäävad, nagu on võimalik ka vastupidine -- et
mõni minu poolt mainitav jutt teistele absoluutselt ei meeldi.
Lembit
Lembit (keda ei tohi ära segada saidi omaniku Lemmituga) on noorkirjanike
vaimne isa. Oma põhimõtte kirjanduses sõnastas ta ise nii: «Ilukirjanduses,
eriti fantasyþanris, on autori üks tähtsamaid eesmärke luua lugejale visuaalne
pilt oma fantaasiast.» Sellepärast on asi, mida ta kõige tähtsamaks peab, «et
pilt kogu aeg silme ees oleks». Aeg-ajalt kurjustab ta teiste autoritega: «Pilt
ei tule silme ette!» Oma juttudes on tal pilt alati silme ees, seda ta
oskab.
«Tundmatu sõdur» räägib sõdurist, kes kohe sõja alguses langeb. Hästi on
edasi antud tema kangelassurma ja üldse sõja mõttetus. AD&D küll, aga ulme
mitte. Minu silmis on see kogu saidi parim lugu, mida sellise sisututvustuse
põhjal vahest ei oskaks arvata.
«Tomberti pärandus» koosneb tegelikult kahest jutust, mis ühise nime all
ilmuvad. Maag Manivald Tombert on surnud ja kuuldavasti jätnud kogu oma maise
vara metsa sees asuvasse lossi. Seikleja Valp palgatakse kõiki Tomberti
raamatuid ära tooma, palgaks kõik ülejäänu peale raamatute, mis Tomberti lossis
leidub. Esimeses osas rändab Valp metsas, kus teda ründavad inimsööjad koletised
ogred. Teises osas jõuab Valp lossini, mida valvab hiidämblik.
Kunagi oli saidil veel kolmaski Lembitu jutt, mis aga ära kaotati: tammest
maailma lõpus. Haavatud rüütli viimaseks sooviks enne surma on jõuda nimetatud
tamme juurde. Jõuabki. Kuidas öeldagi, pärast seda saab rüütel osakeseks
maailmakõiksusest. Minule üsna meeldis selle jutu filosoofia, kuigi lühiduse
tõttu ja ka muidu polnud jutt nii hea kui kaks eelmist.
RoheLohe
RoheLohe juttudele on omane mõnus huumor, mis seab tema jutud teiste
noorkirjanikega võrreldes paremasse valgusesse.
Jutu «Kirstuavaja Gunnar» (pealkirjast on ka teisi variante) kangelane
hoopleb kõrtsis purjus peaga, et avab läheduses oleva lossi keldris kirstu, mida
keegi pole veel suutnud lahti teha. Kuidas nüüd lubadust pidada? See pole
õigupoolest ulme, küll aga AD&D. Siin avaldub RoheLohe huumor ehedaimal
kujul.
«Viimne unistus» räägib vanamehest, kes tuleb pärast pikki aastaid kirikusse,
kus ta viimati lapsena käis. Ta avastab, et kirik on maha jäetud, kuid tema
kunagine hiilgus on veel näha. See ei ole ei AD&D ega ulme, kuid meeleolu on
õnnestunult edasi antud.
RoheLohe ulmelised jutud «Elric» (saidilt kadunud), «Kercpad» ja «Elfriide»
ei ole tõsiselt võetavad lõpu puudumise pärast. On näha, et kui algusele
vääriline lõpp taha tuleks, oleks need kohe head jutud.
Sanctus
Sanctus on tüüpiline algaja kirjanik normaalsete ideede ja kohutavate
loogikavigadega. Midagi analoogilist on Veiko Dievese «Lohekütid» «Algernonis».
Osa jutte on tal kogemata ilma loogikaapsudeta välja kukkunud ja neid kannatab
täiesti lugeda.
Sanctuse juttudest soovitan eelkõige «Rüütel Gaelanit». Et saada Särava
Südame Õilsaima Ordu paladiiniks, peab rüütel Gaelan minema manama mausoleumis
elava vampiiri Lianhi. Jutt on ilmsete Pratchetti mõjudega ning huumor on
vapustavalt hea.
«Eric» on ulme ainult ääriveeri. Eric elab üksinda metsas ega näe teisi
inimesi. Ta peab ennast enam-vähem metsakuningaks ning sellisena võtavad teda ka
metsa loomad. Tavalisi lapsi tal muidugi pole, kuid potis kasvatab ta mändi, kes
on talle nagu poja eest (männi kasvatamine potis on eriti keeruline, sest mänd
on väga valgusnõudlik). Detailid on paigas, näiteks täikoloonia Ericu habemes
(väga usutav).
«Rahnumetsa kollid» saab plussid jõhkruse eest, mida tavaliselt sellistes
lugudes nii palju ei ole, ja supermehelikkuse vältimise eest: Valdemar ei löö
kõiki pahalasi üksinda mättasse, vaid piirdub sõprade vabastamisega, taibates,
et enamast ei käi tal jõud üle.
Sander
Sander (mitte segamini ajada «Algernonist» tuntud Sandritega) on kõige
produktiivsem sellel saidil. Tavaliselt on Sandri jutud pikemad kui teistel
noorkirjanikel. Paar tükki kõlbab temagi lugudest mainida.
«Funny old man» jutustab, kuidas maeti meest, keda eluajal kõik ainult
naljakaks vanameheks hüüdsid. Vahele pikitakse tagasivaateid peategelase
kokkupuudetest vanamehega. Matusemeeleolu on täiesti olemas. Ometigi ei saa seda
täielike õnnestumiste kilda kanda, sest peategelased, kuigi kirjade järgi 35-
aastased, mõtlevad ja käituvad nagu 15-aastased.
«The story of sir Roberts» on arvustajate meelest Sandri parim lugu ning
sellega tuleb vist nõustuda: paremat kahjuks pole. Järvesaarel lossis elab
luukere, kes oma eluajal oli söör Roberts. Täiskuu ajal on ta kardetav, aga muul
ajal suhteliselt ohutu ja isegi heasüdamlik.
Jutus «News» on kohati täitsa head huumorit, aga sagedamini kohtab lapsikusi
ja üle poole jutust on põhiliini suhtes ülearune.
Lõpetuseks
Kristjan Sanderi järgi saab ülilühilugusid hinnata ainult kahtemoodi: viis ja
üks. Sellest lähtudes võib mõnele ülilühiloole AD&D juttudes juba viie ära
panna, pikematele veel mitte. Kuid mõnigi AD&D juttude autor jätab mulje, et
juba paari aasta pärast saab temalt täiesti normaalseid lugusid lugeda. On hea,
et algajail on koht, kus nad saavad oma kirjatöid avaldada ning nende kohta ka
kriitikat, mis peaks ju olema edasiviiv jõud.
|